·

·

K&P: Semantiline lõikumine

Lotman, Juri 2001. Kultuur ja Plahvatus. Vene keelest tõlkinud Piret Lotman. Tallinn: Varrak.

Tähendusruumide lõikumise küsimuse muudavad keerukamaks see, et ringid, mis me paberile joonistasime, kujutavad endast omamoodi visuaalset metafoori, mitte aga objekti täpset mudelit. Mudelite ning teaduslike määratlustega maskeeritud metaforism on eriti salakaval. Ükskõik millist tähendusruumi on võimalik kujutada kahemõõtmelisena ja selgete ühemõtteliste piiridega ainult metafoorselt. Õigem on endale ette kujutada mingit tähenduskämpu, mille piirid moodustavad individuaalsete kasutuste hulgast. Kujundlikult võib seda võrrelda ruumi piirjoontega kaardil: reaalsel maastikul liikudes muutub geograafiline joon häguseks, selge joone asemel on laik. Uut tähendust sünnitavate tähendusruumide lõikumine on seotud individuaalse teadvusega. Kui need lõikumised väljuvad individuaalse kasutuse piiridest ja levivad kogu antud keeleruumile, siis tekivad niinimetatud keelelised metafoorid. Need metafoorid on osa kollektiivi ühiskeelest. Teise pooluse moodustavad kunstilised metafoorid. Ka siin pole tähendusruum ühetähenduslik: metafoorid kui klišeed, mis on ühised mingitele kirjanduskoolkondadele või ajajärkudele, ja metafoorid, mis lähevad järk-järgult üle triviaalsest valdkonnast individuaalse loomingu valdkonda, illustreerivad tähendusliku lõikumise eri astmeid. Piirjuhtumiks [|] osutub täiesti uuenduslik metafoor, mida traditsioonilise mõtte esindajad peavad lubamatuks ning mõistusevastaseks. Selline šokeeriv metafoor tekib alati loomingulise akti tulemusena, kuid see ei sega teda tulevikus muutumast üldlevinuks ja isegi triviaalseks. (Lotman 2001: 30-31)

Kui esialgu käis jutt "rääkija ja kuulaja keeleruumid[e]" lõikumisest (Lotman 2001: 14), siia on tekkinud "tähendusruumid". Entiteetide topeldamine! Kas varsti loeme ka sisuruumidest ja väljendusruumidest, või tähendusruumidega võitlevatest väärtusruumidest, või keeleruumidele vastavatest kõneruumidest? "Ruum" kui teoreetiline seadeldis tundub ikka omajagu problemaatiline. Aga olgu, esialgu võib vist "tähendusruume" ja "keeleruume" võtta tinglikult semiosfääri sünonüümide või ekvivalentidena. Lotmani metakeel on kirju (vb tõlkest tingitud). Need ringid on samas lingitud katkendis, aga jälle tekib küsimus "visuaalse metafoori" ja "mudeli" eristamisest. Need on tõesti mingid eriti peened, "salakavalad", eristused.

"Tähenduskämp" on ka värvikas. Seni on esinenud "avatud hulk üksteisele hädavajalikke keeli" (Lotman 2001: 10), alias avatud kimp keeli ja tulevikku vaadates "võimalustekimp" (Lotman 2001: 24). "Tähenduskämbu" puhul on põhimõtteliselt tegu sama kujundiga, ainult sõna on natuke erinev. Kämp on "tükk, tomp, klomp. Kämp verd = vere+kämp. Kämpus jahu (tombuline. Lumi läks kontsa ll kämpu (kamakaks kokku, on kämpus" (ÕS 2018). St mingi erinevus siiski on, justkui kimp oleks eraldiseisvate või kergesti lahutatavate vitste kimp, aga kämp ühtlaseks ja korraga ärapühitav tomp. Eesti keel on iseenesest ka ikka kirju.

Tähendusruumide lõikumisest sündivate uute tähenduste väljumine individuaalse kasutuse piiridest ja kollektiivi ühiskeelest osaks saamine on võrreldav Peirce' märgikasvuga:

Symbols grow. They come into being by development out of other signs, particularly from icons, or from mixed signs partaking of the nature of icons and symbols. We think only in signs. These mental signs are of mixed nature; the symbol-parts of them are called concepts. If a man makes a new symbol, it is by thoughts involving concepts. So it is only out of symbols that a new smbol can grow. Omne symbolum de symbolo. A symbol, once in being, spreads among the peoples. In use and in experience, its meaning grows. (CP 2.302)

Peale liikumise individuaalselt tasandilt kollektiivsele on siin ka täheldatav sarnasus mehhanismis: just nagu Peirce'i järgi arenevad sümbolid välja teistest märkidest, nii tekivad ka Lotmani järgi uude tähendused juba olemasolevate tähendusruumide lõikumisest. St uued tähendused ei teki tühja koha pealt, vaid tegu on märkide evolutsiooniga, nende kasvamise ja arenemisega. Siin tuleb tähele panna, et "täiesti uuendislik[u] metafoor[i]" leiutamine ei ole erand sellele reeglile, sest metafoor ehitub sarnasusele nähtuste vahel, mis juba on märgilised (ikoonilised, indeksikaalsed).

Tähendusliku lõikumise erinevad astmed on siin väga lihtsalt liikumine individuaalselt tasandilt kollektiivsele (ühe inimese leiutatud uus märk saab laialtlevinuks) ja kollektiivselt tasandilt individuaalsele (keegi leiab laiatlevinud märgile uudse kasutuse).

Niisugust tähendusloomevahendite pidevat "vananemisprotsessi" korvab ühelt poolt uute, seni keelatud vahendite kasutuselevõtt, teisalt aga vanade, juba ununenud struktuuride noorenemine. (Lotman 2001: 31)

"Vananemist" saab siin natuke laiendada. Klišeede üks põhitunnuseid on see, et nad on "ära kulunud" (Rank 1984). See väljend sobib minu arvates kõige paremini. Mäletan veel selgelt oma üllatust kui sain teada, et minu trükiplaaditööd nimetatakse "klišeeks". See tuleb sellest, et klišee või stereotüüp on trükitööstuse ajaloos nimetus trükiplaadi jaoks. Trükiplaadid kuluvad.

Klišeede ja muude keeleliste vahendite "keelatus" võis olla Nõukogude Liidu eripära? Praegust keelepolitseid huvitab peaasjalikult vihakõne. Vanade ja unustatud väljendite noorendamisest olen ise huvitatud. Nt Nikolai Kanni tõlge mingist saksakeelsest psühholoogiaõpikust 1920ndatest oli täis huvitavaid väljendeid, mis ei saanud laialtkasutatavaks (nt psühholoog kui "hingeteadlane"). Hea meelega hakkakski uurima varajast, esimese vabariigi aegset teaduskeelt.

Individuaalset tähendusmoodustust on Tõnjanov Lomonossovit parafraseerides määratlenud kui "kaugevõitu ideede lähendamist", Žukovski aga kirjeldanud seda nii: "Sai korraga nähtavaks talle [hingele - J.L.] iidsetest aegadest nähtamatu." (Lotman 2001: 31)

Lähendamise kujund on juba eelmisest peatükist läbi käinud, tsiteeritud Puškini luuletuses oli "Ta oleks võinud inimsoole tõttu näidata ehk lähemalt". Isikliku suvana meeldib mulle teine rohkem kui esimene. Üks kujund vihjab (suggests - tahaks öelda "soovitab", aga norm ei luba), et tõde on kuskil olemas, aga meist kaugel, mistõttu keegi peab selle meile lähemale tassima või lubama meil seda lähemalt silmitseda, luubiga uurida. Teine vihjab, et tõde vms on kõijal meie ümber, aga meil "ei ole silmi, et näha".

See ühendamatu ühendamine loomingulises pingeseisundis ongi inspiratsioon. Läbinägelikult ja talle omase sõnastusselgusega tõrjus Puškin Küchelbeckeri romantilise määratluse, mis oli samastanud inspiratsiooni vaimustusega:
"Inspiratsioon? on hinge häälestatus muljete elavaimaks vastuvõtuks, järel.[ikult] mõistete kiireks taipamiseks, mis aitab kaasa nende selgitamisele.
Inspiratsioon on vajalik nii poeesias kui ka geomeetrias."
Niisis ei vastandu Puškinil poeetiline pinge loogilisele, teaduslikule avastusele ega tähenda lahtiütlemist Teadmisest, vaid selle veelgi kõrgemat pinget, mille valguses saab ilmselgelt ka see, mis enne oli arusaamatu. (Lotman 2001: 31)

"Ühendamatu ühendamine" vist põhimõtteliselt paragraseerib "tõlkimatu tõlkimist", sest see "loominguline pingeseisund" on tõenäoliselt sama "teatav jõudude vastasseis a ja b ruumide vahel" (Lotman 2001: 14). Selles seisneb ka "kaugevõitu ideede lähendamine" - a ja b on vähemalt osaliselt vastastikku tõlkimatud ja ühendamatud ning nende lõikumisel tekib uus tähendus. Küsitavaks jäävad võib-olla siin nimetatud loomingulise pingeseisundi jõud - kas need on samad, mis seal (tsentripedaalne - kokku, tsentrifugaalne - lahku)?

Inspiratsiooni koha pealt ei oska midagi arvata. Etümoloogiliselt on ta "jumalik juhatus" (divine guidance) ja selles tähenduses mitte väga erinev vaimustusest ehk entusiasmist, milles theos (jumal) on isegi sõnas sees (enthous - possessed by a god, inspired). Vt nt Enthusiasmus Triumphatus - (maagia)õpik, kuidas ravida entusiasmi/vaimustust. Võib-olla kui "vaim tuleb peale", siis tõesti on muljed elavamad ja mõistus kiirem, sest iseenesest peaks see olema mingi neuroloogiline häire, oma jääkproduktidesse uppuva aju eluheitlused. Bloki luuletusest ei oska ka midagi arvata ja seni esimest korda jätan midagi vahele. Ainult nii palju torkab silma, et "Ja ma sulgen külma puuri / kerge, hea, vaba linnu, linnu, kes tahtis surma ära viia, / linnu, kes lendas hinge päästma" on arvatavasti seotud sellega, et paljudes kultuurides, juba Vana-Egiptuse ba-st saadik, on hinge kujutatud linnuna (sealjuures väidetavalt ka eestlastel ja soomlastel, vt Arnett 1904: 133).

Luuletus käsitleb alateadvuse osa loomingus, kuid on ise välja peetud range, peaaegu terminoloogilise täpsusega. Teksti ülesehitus demonstreerib loomehetke põhimõttelist vastuolu, mida kajastab ka ta sisu. Teksti mõtte areng läbib mitut astet. Esimene on väline, "teie"-maailm, maailm teispool poeesiat - "teie pulmade, juubelite ja matuste päevil". Järgmine tasand on poeetilise "mina" maailm. Kuid seegi kihistub. Tema väliskihi moodustab loogika ruum. See on teadvuslikule mõtestatusele alluv maailm. Kolmas, poeetiline maailm on varjunud sügavustesse ning tavaolekus viibib unes. Mingitel ennustamatutel hetkedel ta virgub kui "senikuulmatu helin". Oluline on siin üleminek sõnadega väljendatud maailmast sellesse maailma, mis jääb teispoole sõnade piire. Blokile on see eelkõige helidemaailm - "helin". Järgmine etapp seisneb enesejälgimises, "külma tähelepanuga" üritab loogiline sõnademaailm "mõista, kinnitada ja tappa" - väljendada sõnadega mittesõnalist ja loogikaga loogikavälist. (Lotman 2001: 33)

Siin on raske midagi öelda, kinnitada või ümber lükata, sest luuletuse tõlge näeb välja nagu puder ja kapsad, puhas nonsense. Analüüsist võib välja lugeda, et "loomehetke põhimõtteline vastuolu" on teadvuse ja alateadvuse vahel? St need tähendus- või keeleruumid (a ja b) on justkui inimese enda teadvuse kihid (ideaalis võiks neid siis juba olla kolm, nagu Freudil). Sellisena meenub konkreetne katkend, "Ideaalse mõistmise mudel on kõlbmatu isegi inimese sisesuhtluses iseendaga, kuna viimane eeldab pingelise dialoogi ülekannet ühe isiksuse sisemusse" (Lotman 2001: 14).

Analüüsi põhimõte meenutab tugevalt Jakobsoni luuleanalüüse, sest kõige rohkem on rõhku pandud siin mitte niivõrd luuletuses endas esinevatele kujunditele kuiet isikulistele asesõnadele ("teie" ja "mina"). "Loogika ruum" ja "loogikaväline" ruum tunduvad küll kummalised kujundid. Kõlab nagu "loogika" on tuba, kuhu saab sisse astuda. Mida see ilmselt peaks tähendama on see, et "teadvuslikule mõtestatusele alluv maailm" on mõistetav ("loogiline" vabas tähenduses), aga selle kõrval eksisteerib juba mõistetamatu maailm (pigem nagu mittemõistmise vaimuseisund?).

Mine võta kinni, mis see on - esimene mõte oli, et "väljendada sõnadega mittesõnalist" on kõik, mida sõnad teevad, välja arvatud juhul kui sõnad seletavad teiste sõnade tähendust (metalingvistiline funktsioon). (Samas ka faatiline funktsioon ei väljenda sõnadega mittesõnalist, kuigi selle üle võib ka filosofeerida; huvitav on siin ehk hoopis see, et poeetiline funktsioon väljendab sõnadega mittesõnalist.) Mis siin tegelikult toimub on ehk seletatav kui panna rõhku "tapmisele".

Nimelt võib siin eeldada, et Lotman kasutab jälle oma poolustevahelise olelusvõitluse troopi, mida ta on seni sõnastanud juba kolm korda (vt Lotman 2001: 24). St siin on omavahelises pingeväljas üksteist lõpuni hävitavad poolused loogiline sõnademaailm ja mittesõnaline loogikaväline maailm, mispuhul see "loomehetke põhimõtteline vastuolu" seisneb ehk selles, et oma hingeelu või hingeliigutuste sõnadesse seadmine, katse loogiliselt "mõista", sõnadega "kinnitada", annab tulemuseks tühjad, surnud sõnad.

Kolmas stroof on pühendatud sellele lootusetule katsele. Blok kui poeet, kelle materjaliks on sõna, on sunnitud üritama selle materjali piires väljendada seda, mis on selles põhimõtteliselt väljendamatu. Stroof koosneb reast katkendlikest lausetest, mille küsivad intonatsioonid väljendavad kahtlust sõna ja tema tähenduse adekvaatsuse suhtes. Sellega liitub tähenduste põhimõtteline ühitamatus: ühtset loogilist [|] pilti nad ei moodusta. Stroofi süntaktiline konstruktsioon on justkui jätkuks Žukovski tuntud küsimusele:
Невыразимое доступно ль выраженью?
[Kas väljendamatu on väljendatav?]
Stroofile, mis demonstreerib adekvaatse keele puudumist ning hädavajadust asendada see paljude üksteist välistavate keeltega, järgneb luuletuse kompositsiooni kese - ülimalt pingelise poeetilise inspiratsioonihetke kirjeldus. Tunnuste ja objektiveerumise maailma vahetab välja ülima selguse maailm, mis kaotab vastuolud mingis nende sügavas ühtsuses. "Kustavad tunnid" - võimalus pikendada aega ja see, et tundideks nimetatakse lühikest inspiratsiooniviivu, tunnistab, et jutt pole mitte aja mõõtühikust, vaid läbimurdest mitte-aega, vastandpoolused samastuvad, "helid, liikumine ja valgus" esinevad sünonüümidena. Eriti huvitav on oleviku kadumine. See osutub otsekui vaid möödunu ja tuleviku vaheliseks geomeetriliseks jooneks, millel puudub ruumiline reaalsus. Ja kujund "minevik kirglikult silmitseb tulevikku" kõlab prohvetliku ettekuulutusena nüüdisaegsest arusaamadest selle kohta, kuidas meie teadvuses minevik kandub üle tulevikku. (Lotman 2001: 33-34)

Selliseid sissepoole pöördunud vastandusi juba kuhjub: tõlkimatu tõlkimine, mõistetamatu mõistmine, ühendamatu ühinemine, nüüd väljendamatu väljendamine. Sõna ja tema tähenduse adekvaatsus on üks poeetilise funktsiooni huvitavamaid aspekte: luule justkui raputab sõna ja tähenduse üksteise küljest lahti ning otsib sõnale uue, ajutise (luuleteksti sees käibiva) tähenduse, ja leiab teada-tuntud tähendustele uue kuue. Umbes midagi sellist kätkeb Jakobson oma kuulsas valemis, et poeetiline funktsioon "projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele" (Silvi kodulehel). Evivalentsuse printsiip, mis muidu on koodi metalingvistiline funktsioon (valid sõnade vahel "poissmees", "vallaline", "üksiklane", jne), kandub üle kombinatsiooni teljele ehk teksti/sõnumi ülesehitusse; seda võib tõlgendada (rõhk sõnal "võib"), et sõnad hakkavad omavahel moodustama ekvivalentsusi, millest riimumine on kõige ilmsem näide, ja seejuures looma omavahelisi seoseid, mis erinevad sõnastiku sissekannetest, st harjumuspärane tähendus raputatakse lahti.

"See "paljude üksteist välistavate keeltega" asendamine vist jääbki küsitavuseks - mina küll ei võta praegu kinni, mida see lauseosa öelda tahab. Asendamisest võib-olla veel saab aru - kui ei leia sõna siis otsid, kasvõi sobimatust registrist (släng, eriterminoloogia, klišeed, jne), aga miks nad üksteist välistavad? Ei tea. "Tunnuste ja objektiveerumise maailm" jääb praegu ka lahtiseks - niimoodi kirjeldab ta vist seda "loogilist ruumi" kus asjad on veel selgelt väljendatavad? Objektiveerumine - kummaline agentsus, justkui miski teeks ennast ise objektiks või objektiivseks.

Ülimalt pingelise poeetilise inspiratsiooni hetk venitab minutid tundideks - muljeid võetakse elavalt vastu, mõistus taipab kiiresti. Isiklikult leian ma, et inspiratsioon töötab vastupidiselt, kondenseerib tunnid minutiteks. Näiteks too päev mil ma moodustasin tühjale riiulile A4 paberitest ruudustiku, milles iga rida oli triaad (sisend, protsess, väljund; tunne, tegevus, mõte; üks inimene, diaad, grupp), käisin ma tundide viisi edasi-tagasi (tegelikult ümber toa keskel olnud laua) ja olin täielikult haaratud erinevatetest kombinatsioonivõimalustest ja kuidas nii väheste tööriistadega saaks igasugust kommunikatsiooni kategoriseerida. Pehmemas tähenduses oleks "mitte-aeg" minu arvates igasugune flow-seisund, milles oled niivõrd keskendunud oma tegevusele, et aeg kaotab tähenduse, ei tule pähegi kella vaadata.

Ülima pinge hetk kaotab kõik tõlkimatusest tulenevad piirid ja ühendab ühitamatu. Meie ees on poeetiline kirjeldus uute tähenduse sünnist. Blok tahtis tungida välja tähenduse piiridest, kuid temaga juhtus sama, mis prohvet Piileamiga, kes kavatses needa, kuid õnnistas. Blok kirjeldas erakordse täpsusega seda, mida pidas kirjeldamatuks. (Lotman 2001: 34)

Seda piiride ärakaotamist on a ja b lõikumise skeemis hea ette kujutada, kahest ringist saab üks kämp. Mida see meenutab on jälle plahvatuse hetk: "Ta kätkeb endas potentsiaalselt kõigi tulevaste arenguteede võimalusi. On oluline rõhutada, et tegelikku valikut ei määra ei põhjuslikkus- ega tõenäosusseadused - need mehhanismid lülituvad plahvatushetkel täielikult välja" (Lotman 2001: 25). Inspiratsiooni ja plahvatuse sarnasus ei ole ehk juhuslik.

Puškini ja Bloki seisukohtade polaarne vastandumine paljastab vaid nende seesmise ühtsuse: mõlemad peavad silmas ennustamatut plahvatushetke, mis muudab kokkusobimatu adekvaatsuseks ja tõlkimatu tõlgitavaks. Bloki tekst on eriti huvitav selle poolest, et näitab, kui metafoorne on tegelikult sõna "hetk", mis äsja kasutasime: selle all ei mõelda siin mitte aja lühendamist, vaid ajast väljalangemist, teatavat hüppelist üleminekut minevikust tulevikku. Kogu luuletuse sisuks on tähendusplahvatuse, ennustamatuse piirist ülemineku kirjeldus. Huvitav on see, et lähtudes täiesti teistsugustest arusaamadest ja järjekindlalt vältides romantilist terminoloogiat, kirjeldab Puškini tegelikult inspiratsiooni samasuguse üleminekuna tõlkimatusest tõlkeks. Töödes "Boriss Godunoviga", teatab ta näiteks oma kirjas, et tragöödia kirjutamine edeneb kergesti. Kui ta aga jõuab "stseenideni, mis vajavad inspiratsiooni", siis jätab ta need vahele ning kirjutab edasi. Nagu Blokki, eristab ta kaht loomevõimalust: mingi etteantud keele piirides ning teispool ennustamatu plahvatuse joont. Loominguhetke huvitava kirjelduse leiame Puškini lõpetamata romaanist "Egiptuse ööd". Sealjuures on iseloomulik, et Puškin väldib juba labastatud romantilist terminoloogiat ja inspiratsiooni kirjeldamisel tabustab sõna enda: "Kuid ta [Tšarski - J.L.] oli siiski luuletaja ega suutnud sellele kirele vastu panna: kui Tšorskit valdas seesugune jamps (nõnda nimetas ta inspiratsiooni), lukustas ta end oma kabinetti ja kirjutas varahommikust hilisõhtuni. Oma tõelistele sõpradele tunnistas ta, et ainult [|] siis on ta tõepoolest õnnelik. Muul ajal ta jalutas ringi tagasihoidlikust teeseldes ja silmakirjatsedes ning kuulas aina seda tuntud küsimust: kas te pole kirjutanud midagi uut?" (Lotman 2001: 35-36)

Polaarsete vastanduste seesmine ühtsus on täpselt see "dünaamiline dialoog", mida ma olen eelnevates postitustes korduvalt välja toonud. Siinses sõnastuses on see kõige selgemalt väljendatud, kahjuks aga mitte lühida üldnimetaja vormis. See ühisosa Puškini ja Bloki vahel on inspiratsiooni ja plahvatuse sarnasus. "Ajast väljalangemise" osas sain ka vast pihta. Loomine "mingi etteantud keele piirides" vastab siin järjepidevale protsessile ("etteantud keele" all võib mõista kasvõi klišeesid), ja "teispool ennustamatu plahvatuse joont" on justkui alateadvus, see mittesõnaline ja loogikaväline ruum kus seaduspärad lakkavad toimimast ja igast juhuslikust elemendist võib saada dominant.

Tšarski meetod on mulle tuttav. Olen seni küll kirjutanud-avaldanud vähe, aga ükski kirjatükk ei ole olnud järjepideva arengu tulemus. Siin blogis võin ma midagi väga pikalt nämmutada, iga nurga alt vaadata, leida kõikvõimalikke seoseid, millest ainult väike osa läheb lõpuks kasutusse, aga kui ma kirjutan, siis samamoodi hommikust hilisõhtuni, kuniks asi on valmis. Minu arvates tagab selline ühe korraga "lõõmine" teksti sisemise järjepidevuse: iga järgnev lõik areneb loomulikul viisil edasi eelnevast. Kui ühte kirjatükki pika aja jooksul kirjutada, siis võib endal meelest minna, kust alustasid või kuhu tahad jõuda, võid ennast korrata, jne.

Semiootiline ruum avaneb meie ees eri tekstide mitmekihilise lõikumisena, mis koos moodustavad teatud kihistuse, millel on keerulised sisemised suhted, erinev tõlgitavusaste ning tõlkimatuseruumid. Selle kihi all asub "reaalsuse" tasand - reaalsuse, mis on organiseeritud mitmesuguste keeltega ja on nendega hierarhiliselt suhestatud. Need mõlemad kihid üheskoos moodustavad kultuurisemiootika. Keelepiiride tagune reaalsus jääb väljapoole kultuurisemiootika piire. Sõna "reaalsus" hõlmab endas kaht erisugust nähtust. Ühelt poolt on see Kanti määratluse kohaselt fenomenaalne reaalsus, st kultuuriga suhestatud reaalsus, mis kord vastandub talle, kord sulab temaga ühte. Teises, noumenaalses tähenduses (Kanti terminoloogia järgi) võib rääkida reaalsusest kui ruumist, mis kultuuri suhtes asub fataalselt väljaspool selle piire. Aga kogu see määratluste- ja terminiterajatis muutub, kui me ühe isoleeritud "mina" asemel asetab selle maailma keskmesse keerukalt organiseeritud ruumi, mis koosneb paljudest vastastikku suhestatud "minadest". (Lotman 2001: 36)

Päris pika vaheaja järel naaseme Kanti juurde. See semiootiline ruum on teadagi semiosfäär, siin võib-olla mõiste prototüüp või järelmõtlus. Natuke kummastav, et pearõhk on tekstidel, aga koode ei mainita - siin võinuks vabalt olla "erinevates keeltes eri tekstide" vms. Mitmekihilist lõikumist oleme juba näinud - kihi-kujund on Lotmanil sage, isegi käesolevas peatükis käis see läbi. Peaasjalikult saab siin välja tuua erinevate kihtide erinevad arengukiirused: "Keerulise tervikuna moodustub kultuur erineva kiirusega arenevatest kihtidest" (Lotman 2001: 23). Tõlgitavusastmele ja tõlkimatuseruumidele võib ka tahtmise korral lisada analoogseid vastandusi: mõistetavuse ja mõistetamatuse ruumid, väljendatavuse ja väljendamatuse ruumid, ühildavuse ja ühildamatuse ruumid jne - for all intents and purposes võtab "tõlke" kujund kõik need aspektid kokku, väga erinevaid nähtusi saab "kirjeldada tõlkimisterminites" (Lotman 2001: 15-16).

"Reaalsuse" osa ainult kinnitab semiosfääri teooriast tuntud taaka, et väljaspool semiosfääri ei ole midagi - vähemalt mitte midagi, millest me saame midagi teada, sest (see on see raskustvalmistav moment) niipea kui me saame midagi "uut" teada reaalsusest väljaspool semiosfääri, on see juba osa semiosfäärist. Nunnu paradoksaalsus. Alles nüüd märkan, et tegelikult on nii kood kui tekst ikkagi kohal, aga huvitaval kombel "avaneb meie ees" semiootiline ruum kui tekstide kihistus, mille all asub "mitmesuguste keeltega" organiseeritud reaalsus. Sellest, et reaalsus on keeltega "hierarhiliselt suhestatud" viskab siia vimpka, mida mina ei oska seletada - hierarhilisel funktsionalismil on tüüpiliselt väga vähe pistmist "reaalsuse" mõistega, üleüldse on ta pigem heuristiline seadeldis kui midagi immanentset, ma arvan.

Paljude vastastikku suhestatud "minade" kohta ei oska ka veel midagi arvata peale selle, et sellest oleks palju kergem rääkida kui self'ile oleks eesti keeles vaste (nt "isemus"). Seni on see teema ainult korra läbi käinud, Kanti tsitaadis kohe päris alguses (vt Lotman 2001: 9-10). Igal juhul põnev värk - see isemuste paljusus meenutab üht pilti ühes Ouspensky raamatus Gurdjeffist, kus oli ring, mille sees oli ruudustik "I"-sid. Isegi Wiki ütleb kohe esimeses lõigus, et "Gurdjieff taught that most humans do not possess a unified consciousness and thus live their lives in a state of hypnotic "waking sleep"". Praegu ei oska midagi arvata, kuidas see isemuste paljusus (ühiskonnas või kultuuris?) peaks mõjutama Kanti süsteemi.

Niisiis, väline reaalsus oleks Kanti mõistes transtsendentaalne siis, kui kultuurikihistus valdaks ühtainust keelt. Kuid tõlgitava ja tõlkimatu vastastikused suhted on sedavõrd keerukad, et loovad võimaluse läbimurdeks piiritagusesse ruumi. Seda funktsiooni täidavad ka plahvatushetked, mis võivad luua otsekui aknad semiootilisse kihti. Seega pole semioosisemaailm fataalselt endasse suletud, vaid ta moodustab keeruka struktuuri, mis kogu aeg "mängib" endast väljaspool asuva ruumiga, kord tõmmates seda endasse, kord paisates sellesse oma juba kasutatud ning semiootilise aktiivsuse kaotanud elemente. Öeldust võib teha kaks järeldust. Esiteks, abstraktsioon ühelainsal suhtluskeelel põhinevast semioosisest on halb abstraktsioon, kuna moonutab märkamatult kogu mehhanismi olemust. Muidugi me võime vaadelda juhtumeid, kus edastus- ja vastuvõtumehhanism lähenevad [|] suhtelisele identsusele ning suhtlemine toimub seega üheainsa kanali kaudu. Kummatigi pole see põhimudel, vaid osaruum, mis on abstraheeritav "normaalsest" mitmekeelelisest mudelist. Teine aspekt on seotud keeleruumi dünaamilise olemusega. Ettekujutus, nagu me võiksime anda staatilise kirjelduse, seejärel aga lisada liikumise, on samuti halb abstraktsioon. Staatiline seisund on (ideaalsel kujul ainult abstraktsioonina esinev) üksikmudel, mis on ühtainust reaalsust kujutava dünaamilise struktuuri kaemuslik üldistus. (Lotman 2001: 36-37)

Siin peab esimese asjana meelde tuletama järelmärkust, "Viime teadlikult Kanti ideesse mõningase transformatsiooni, samastades tema "mina" keele subjektiga." Näib, et mida ta mõtles selle krüptilise "keele subjektiga" oli see, et ta käsitleb transendentaalsust keeleliselt. Aga mitte ainult - teravalt torkab silma, et tema lihtne a ja b "kommunikatsioonimudel" on ka mingis mõttes mudel keelesisesest ja keelevälisest, st fenomenaalsest ja noumenaalsest, ja erinevate (pidevate ja katkendlike) keelte omavaheline keeruline lõikumine võimaldab läbikäimist nende maailmade vahel. Rohkem esialgu vist ei olegi vaja öelda - siin on niivõrd põhjapanev väljaütlemine, et edasine lugemine saab seda vaid täiendada, st tõenäoliselt pean ma selle lõigu juurde naasema veel ja veel ja veel.

0 comments:

Post a Comment