·

·

Ideoloogia : multidistsiplinaarne käsitlus


Dijk, Teun Adrianus van 2005. Ideoloogia : multidistsiplinaarne käsitlus. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus

Väga tihke ja asjalik raamat, mida tuleks veel mitu korda lugeda.

Alles hiljem, 20. sajandi teisel poolel, hakkavad tekkima avaramad ja vähem halvustavad ideoloogia kontseptsioonid. Neis on ideoloogia enamasti poliitiline või sotsiaalne idee, väärtuste ja ettekirjutuste süsteem, mis kuulub grupile või kollektiivile ning mille funktsioon on grupi või kollektiivi tegevuse korraldamine ja legitimeerimine. (Dijk 2005: 14)
ideoloogia on grupi liikmete ühiste sotsiaalsete representatsioonide alus. Teisiti öeldes, ideoloogia võimaldab inimestel kui grupi liikmetel korrastada nende endi jaoks oma arvukaid sotsiaalseid uskumusi nende elus ja ümbritsevas maailmas toimuvast, hinnata toimuv kas heaks või halvaks, õigeks või valeks, ning käituda vastavalt. (Dijk 2005: 19)
Tasub siiski tähele panna, et ideoloogia pole selles raamistikus mitte lihtsalt grupi "maailmavaade", vaid pigem põhimõtete kogum, mis on grupi maailmavaate moodustavate uskumuste vundament. (Dijk 2005: 19)
Enamasti (kui mitte alati) on ideoloogia omakasupüüdlik ning grupi materiaalsetest ja sümboolsetest huvidest tingitud. Nende huvide hulgas võib tähtsaim olla võim teiste gruppide üle (või vastupanu rõhumisele teiste gruppide poolt) ja seega võib võimuhuvi olla ideoloogia tekke põhitingimuseks ja eesmärgiks. (Dijk 2005: 19)
"Väärteadvuse" hilisemas, edasiarendatud versioonis koosneb ideoloogia keelitavatest ja veenvatest, hegemoonilistest ideedest, mida allutatud grupid aktsepteerivad "tervemõistusliku" arusaamana ühiskonnast ja oma kohast selles. (Dijk 2005: 28)
Edaspidi näeme, et ajutalitlusel põhinev individuaalne inimvaim evib ka sotsiaalset mõõdet, sest see on sotsiaalse interaktsiooni tulemus või konstruktsioon, seda nii inimese psüühika tekkimist, arendamist kui ka kasutamist silmas pidades. (Dijk 2005: 30)
Taandamispüüded ignoreerivad nii argist kui ka akadeemilist vajadust mõista ja käsitleda reaalsust vaatlemise, kogemise ja mõtlemise eri tasanditel või mõõtmetel, k.a mentaalseid konstruktsioone ja abstraktsioone nagu idee, tegutsemine, isik, grupp ja ühiskond, mida meie psüühika konstrueerib meie jaoks nii, nagu nad oleksid reaalsed. (Dijk 2005: 31)
Mina juhindungi viimasest, uskumuse konstruktivistlikust käsitusest, mille järgi maailm ja isegi looduse faktide representeerimine kätkeb endas maailma tõlgendamist ja mõistmist sotsiaalselt omandatud kontseptuaalsete kategooriate abil. Selles mõttes loovad uskumused n-ö maailma-meie-jaoks. See ei tähenda muidugi, et looduslik või sotsiaalne maailm ei eksisteeriks meie uskumustest sõltumatult, vaid et inimesed struktureerivad, mõistavad ja kogevad seda (vahetult või instrumentide abil) uskumuste kaudu. (Dijk 2005: 39)
On uskumusi, mis on meil enamasti ühised teiste inimestega, näiteks grupi, organisatsiooni või terve kultuuri liikmetega. Sellist uskumust võib nimetada sotsiaalseks (või sotsiokultuuriliseks) uskumuseks. (Dijk 2005: 44)
Arvamus ei ole uskumus, mis ütleb meile midagi maailma kohta, pigem ütleb arvamus meile midagi inimese kohta, kes seda omab; selle inimese suhtumisest maailma või hinnangutest maailma kohta. (Dijk 2005: 49)
Sotsiaalse tunnetuse selline korraldus tähendab ka, et niipea kui mingi sotsiaalne uskumus siseneb kultuuri üldiste uskumuste kogumisse, pole see definitsiooni järgi enam selle kultuuri jaoks ideoloogiline, vaid lihtsalt teadmine või arvamus, mis on kõigil ühine, enesestmõistetav ja vaieldamatu. Muidugi võib mingi teine kultuur (või sama kultuur hilisemal perioodil) kuulutada samad uskumused taas ideoloogilisteks. (Dijk 2005: 57)
...ideoloogia puudutab üldiselt grupi kõige iseloomulikumaid omadusi, nimelt grupi arvamusi enda ja teiste gruppide kohta. Kui me koondasime kõik argi- ja üldise teadmise vormid sotsiaalse tunnetuse kultuurilisele alusele, võib ka ideoloogiat pidada grupi teadmise aluseks. See tähendaks, et ideoloogia ei hõlma ainult grupi konkreetseid väärtusi, vaid ka grupi tõekriteeriume. (Dijk 2005: 67)
Dünaamiline käsitlus toonitab, et inimesd mõtlevad, kõnelevad ja tegutsevad strateegiliselt. Muuhulgas tähendab see, et inimesed püüdlevad üheaegselt erinevate eesmärkide poole ja opereerivad või tegutsevad tootmise või mõistmise eri tasanditel ning teevad samal ajal ka vigu, unustavad, satuvad segadusse ja n-ö lõikavad otse. Sellisest "ebatäiuslikkusest" hoolimata on inimesed tavaliselt võimelised vead parandama ja esitatud infot taastõlgendama. Kokkuvõttes võib öelda, et inimesed on täiesti kompetentsed sooritama hämmastava hulga ülesandeid, et saavutada üsna edukalt, kuigi mitte perfektselt, oma eesmärk, nimelt siis saada aru millestki, öelda või teha midagi konkreetses kontekstis, sageli teiste inimestega ühiselt. Selles suhtes ei erine tekstist arusaamise strateegiad kuigi palju vestlus- ja suhtlusstrateegiatest. Mõlemad nõuavad nii abstraktset kui normatiivset kompetentsust kui ka praktilist kompetentsust või võimekust. (Dijk 2005: 73)
Kuid paljud ideoloogiad, eriti rõhutud ja dissidentlike gruppide ideoloogiad, koonduvad ümber alguskumuse sellest, mis on valesti ja mida tuleks probleemi lahendamiseks teha. (Dijk 2005: 85)
Kapitalism oleks pigem ressursiideoloogia, sest kapitalismi eesmärk on kindlustada ettevõtlus- ja turuvabadus. (Dijk 2005: 90)
...paljud väärtused on ajaloolised: nad "leiutati" kunagi kui inimvaimu, tegutsemise või ühiskonna positiivsed omadused, mille poole "meie" peaksime püüdlema. Selline ideoloogia "terminaalsuse" aspekt näitab ka, et ideoloogia on motivatsiooniline ja eesmärgipärane: ideoloogia on inimpingutuste "ideaalne" lõppstaadium või tulemus. (Dijk 2005: 96)
Kuna sotsiaalsed uskumused pole meile kaasa sündinud, peame oletama, et omandame nad järk-järgult sotsiaalse tajumise teel, interaktsioonis ja eriti kommunikatiivsetes sündmustes osaledes. (Dijk 2005: 99)
Ning on selge, et paljud grupi liikmed omandavad ja kasutavad aeg-ajalt ideoloogiate ebatäielikke ja suvalisi fragmente. (Dijk 2005: 113)
Ning arusaam, et diskursuse väljendused, tegutsemine, sotsiaalsed praktikad, sotsiaalsed või majanduslikud tingimused, huvid või võim on "materialistlikumad" kui tähendused ja arusaamine, on omaks võetud n-ö käsu korras, mitte uurimustulemusi järgides. Iga adekvaatne epistemoloogia ütleks meile, et kõik eelmainitud nähtused on nii sotsiaalselt kui ka mentaalselt konstrueeritud - tegutsemist või diskursusi ei saa vaadelda rohkem ja nad pole ka materiaalsemad kui teadmine, tähendused, arvamused, väärtused või ideoloogiad. Ükski interaktsionistlik või materialistlik diskursuse analüüsija või sotsioloog ei lasku keha füüsiliste või bioloogiliste liigutuste tasandile, et kirjeldada sotsiaalset tegutsemist. Arvestades meie kultuuri kontseptsioone ja teadmist, on sotsiaalne tegutsemine ise kontseptuaalne konstruktsioon, mis on paari pandud keha ja suu füüsiliselt vaadeldava liikumisega. Grupi liikmed ei mõista sotsiaalset tegutsemist vahetumalt kui selle "aluseks olevaid" tähendusi, seda on näidanud sagedased tähelepanekud diskursuse või tegutsemise mitmetähenduslikkusest või ebamäärasusest. (Dijk 2005: 157)
Ideoloogiline vabadusnõue, näiteks pressi- või turuvabaduse nõue on seega samas ka võimunõue. Ja samasugune, kuigi erinevast vaatenurgast, o ka allutatud grupi vabadusnõue - endale võimu ja õiguste nõudlemine. (Dijk 2005: 192)
Minu ideoloogia- ja diskursusekäsitlus vajab võimu ühe keerukama vormi analüüsi, mida tavaliselt nimetatakse "veenmisjõuks" ja mis traditsiooniliselt kaasneb ideoloogia ja hegemoonia kontseptsioonidega. Sel puhul ei toimu kontroll (peamiselt) füüsilise või sotsiaalmajandusliku sunnivõimu rakendamise kaudu, vaid allutatute mentaalsete mudelite ja representatsioonide pehmema ja kaudsema ohjamise kaudu. Suuremat võimu omav grupp kontrollib juurdepääsu avalikule diskursusele ning lubab ainult mingite kindlate teadmiste ja arvamuste väljendamist ning laia levitamist, mis omakorda soodustavad ja suunavad märkamatult ja osavalt selliste mentaalsete mudelite ja sotsiaalsete representatsioonide teket, mis teenivad suurema võimuga grupi huve. Kui sel viisil tekkinud mentaalsed mudelid on juba kinnistunud, kalduvad allutatud grupi liikmed käituma domineeriva grupi huvides "omast vabast tahtest". Allutatud grupil võib alternatiivi pakkumiseks jääda puudu teadmistest või haridusest, allutatud grupp võib pidada enese rõhumist loomulikuks või vältimatuks ning vastupanu mõttetuks või isegi mõeldamatuks. (Dijk 2005: 192-193)
Kui ma pööran erilist tähelepanu diskursuse rollile ideoloogia taastootmisprotsessis, ei tähenda see, erinevalt mõnest praegusest käsitlusest, et ma taandan ideoloogia või selle uurimise diskursusele ja diskursuseanalüüsile. Diskursus, keelekasutus ja kommunikatsioon mängivad igal juhul olulist rolli ideoloogia taastootmisprotsessides, kuid ideoloogiat väljendatakse ja taastoodetakse ka teiste sotsiaalsete ja semiootiliste praktikate kui teksti ja kõnega. Rassistlike ja seksistlike ideoloogiate uurimustest selgub, et ideoloogilisi uskumusi saab väljendada ka mitteverbaalsete diskrimineerimise vormidega. Üldteada diskrimineerimispraktikatele lisaks võivad muidugi ka teised semiootilised sõnumid (nt fotod ja filmid) väljendada nende praktikate aluseks olevaid ideoloogiaid. Kui sootsiumi liikmed vaatlevad ja tõlgendavad diskrimineerivaid (mitteverbaalseid) praktikaid, saavad nad tuletada ka neid praktikaid ajendanud arvamusi ning üldistada need omakorda kontekstiüleselt abstraktsema loomuga sotsiaalseteks hoiakuteks ja ideoloogiateks. Järelkäigu sõnastus võib grupi liikmete jaoks olla näiteks järgmine: "Nii me ilmselt seda teemegi" või "Ilmselt nii tuleks selle ja selle grupi liikmetega käituda". Lühidalt, kuigi diskursusel on sageli määrav tähtsus ideoloogia väljendamisel ja taastootmisel, pole see vajalik ega piisav taastootmise "vahend". (Dijk 2005: 228-229)
SSamamoodi võivad ksenofoobsed grupid või parteid sooritada rassistlikke tegusid, ise enamasti eitades oma tegude rassistlikku iseloomu ning samas ka seda, et nende teod lähevad vastuollu kehtiva moraalse korraga. Selle asemel väidavad nad, et eristamine, isegi Meie ja Nende vahelise hierarhia loomine on "lomulik", nii et Meil on oma vere, kodumulla või sünnipäraste omaduste tõttu eelisõigus või -juurdepääs sümboolsetele või materiaalsetele ressurssidele. (Dijk 2005: 302)
Kui domineerival või konkureerival grupil õnnestub ohjata või delegitimeerida mis tahes sotsiaalse grupi avalikku diskursust, võib ta saavutada sümboolsel väljal hegemoonia, nimelt kontrolli avaliku diskursuse tähenduste ja vastuvõtjate mentaalse konstrueerimis- ja representeerimistegevuse üle. Sõjas, kodusõjas, revolutsioonis või sotsiaalses konfliktis on üks peamisi eesmärke raadio- või telejaamade vallutamine või tsensuuri kehtestamine. (Dijk 2005: 305)
Võim võib olla ka sümboolne, mis tähendab, et domineerivat diskursust saab esitada legitiimsena just selle autoriteedi ja prestiiži tõttu, mis omakorda tekitavad hindajates tõesuse assotsiatsiooni. (Dijk 2005: 307)
Staatus ja võim jõustatakse konteksti kaudu ning seega taastoodetakse neid implitsiitselt, näiteks kehahoiakutega, kõnelejatevahelise kaugusega, riietuse ja rekvisiitidega ja sellega, kuidas kõnelejad vestlust ohjavad. (Dijk 2005: 321)

Semiosfäärist

Lotman, Juri 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund

Isaak Revzini mõte, et "Semiootika aineks on igasugune objekt, mis allub keeleteadusliku kirjelduse vahenditele." meeldib mulle, kuid tingimusel, et mitteverbaalne suhtlemine allub keeleteadusliku kirjelduse vahenditele, milles Birdwhistell võib mind valgustada. Meeldib ka mõte, et "semiosfäär on "semiootiline isiksus"". Pisut vastuoluline on see, et semiootikaväline reaalsus saab semiosfääri siseneda ainult temale arusaadavas keeles. Teesides on öeldud, et kiireloomulise kasvu puhul omastatakse ka selliseid tekste, mille lugemiseks vahendeid veel pole. Semiosfääri tasandeid puudutav katkend annab mulle lahenduse, mida olen pikalt otsinud:
Et semiosfääri kõik tasandid - inimisiksusest või üksiktekstist kuni globaalsete semiootiliste ühtsusteni - on justkui üksteise sisse asetatud semiosfäärid, siis on igaüks neist ühtaegu nii dialoogis osaleja (semiosfääri osa) kui ka dialoogi ruum (terve semiosfäär), igaühel neist ilmnevad parem- ja vasakpoolsuse omadused ning igaüks sisaldab madalamal tasandil parem- ja vasakpoolseid struktuure. (Lotman 1999: 33)
Mõnus katkend autokommunikatsiooni teemal:
Tähendust tekitava üksuse invariantne mudel eeldab kõigepealt tema teatud piiritletust, eneseküllasust, piiri olemasolu tema ja väljaspool teda asuva semiootilise ruumi vahel. Võime määratleda tähendust tekitavaid struktuure kui omamoodi semiootilisi monaade, mis talitlevad semiootilise universumi kõigil tasandeil. Niisuguseks monaadiks on nii kultuur tervikuna kui ka iga temasse suletud, küllaldaselt keerukas tekst, k.a üksik inimisiksus, kui teda käsitatakse tekstina. [---]
Tähendust tekitava struktuuri töö teine iseärasus on ta võime siseneda omaenda sisendisse ja iseend transformeerida. Omaenda vaatepunktist paistab ta kui tekst teiste seas ja on seega endale normaalseks semiootiliseks "toiduks". Siit tuleneb monaadi loomupärane võime enesekirjelduseks (eneserefleksiooniks) ja iseenese tõlkimiseks metatasandile. (Lotman 1999: 41-42)
Vähe sellest, et Lotman kirjeldab siin läbi Leibnizi monaadi oma autokommunikatsiooni, ilmneb siit ka võimalus kasutada semiosfäärilist lähenemist mitteverbaalse suhtlemise vallas:
Niipea kui kaks monaadi astuvad omavahel ühendusse ja moodustavad ühtse semiootilise mehhanismi, lähevad nad kohe vastastikuse neutraalsuse seisundist üle teineteisetäiendavuse, stuktuurse antonüümia seisundisse ning hakkavad süvendama omaenese eripära ja vastastikust kontrastsust. (Lotman 1999: 44-45)
Mitmeid peatükke hiljem tahan üles märkida järgneva tsitaadi, mille rebin lahti tema kontekstist:
Võimalus väljendustasand eraldada ja ühendada ta mis tahes muu sisuga teeb sõnast ohtliku instrumendi, sotsiaalse vale mugava kondensaatori. (Lotman 1999: 228)
Jätan siia ka selle katkendi, mis mind juba kevadel paelus:
Paljastades tsiviliseeritud maailma valelikkust, avastas Rousseau selle algallikka sõna väljenduse ja sisu vahelise seose tinglikkuses. Tema esitatud vastandus ühelt poolt sõna ja teisalt intonatsiooni, žesti, miimika vahel tähistas tegelikult motiveerimata ja motiveeritud märgi antiteesi. (Lotman 1999: 255)
Huvitavat arutlemisainet võib pakkuda ka lõik argikäitumise poeetika artiklist:
Argikäitumine saavutab täieliku mõtestatuse vaid sel määral, kuivõrd üksikut tegudeahelat reaalsusetasandil on võimalik võrrelda sellise toimingutejadaga, millel on ühtne tähendus, mis on lõpetatud ja mis esineb koordineerimistasandil mingit situatsiooni, tegudeahelat ja nende tagajärge üldistavalt kokku võtva märgina, s.o, süžeena. Teatd süžeekogumi olemasolu mingi kollektiivi mälus võimaldab reaalset käitumist kodeerida, pidada seda tähenduslikuks või tähendusetuks, omistada talle ühte või teist tähendust. Märgilise käitumise madalamad üksused - žest ja tegu - ei omanda nüüd üldjuhul oma semantikat ega stilistikat enam isoleeritult, vaid suhestatuna kõrgema tasandi kategooriatega: käitumise süžeega, stiili ja žanriga. Süžeedekogumit, mis inimese käitumist ühel või teisel ajastul kodeerib, võib määratleda kui argi- ja ühiskondliku käitumise mütoloogiat. (Lotman 1999: 284)

Ideoloogia Ülev Objekt

Žižek, Slavoj 2003. Ideoloogia Ülev Objekt. Tallinn: Vagabund

See on esimene raamat, mille Žižek avaldas inglise keeles ja mis ühtlasi tegi ta Läänes tuntuks (suuresti tänu paljudele popkultuuri vihjetele). Mulle meeldis ka. Paralleelid ideoloogia ja unenäo vahel tekitasid sees sooja tunde, et võib-olla saab ideoloogiat tõepoolest käsitleda nii kergesti. Raamat läks aga väga kiirest väga psühhoanalüütiliseks ja Lacani teooriat tundub selles olevat rohkem, kui midagi muud. Sellest hoolimata oli lugeda hea. Tekkis loomulik järgnevuse tunne, sest Žižek räägib asjadest millest Foucault on rääkinud ja Tomberg rääkis sellest, mida Žižek oli rääkinud. Raamatu lõpus on Lisa 1na Benjamin Walteri tekst, mida Tomberg kasutas oma raamatus laialdaselt ja Lisa 2na on Ernesto Laclau järelsõna, millest suur osa moodustas diskursuseteooriate loengu materjali. Jätan siia jälle portsu tsitaate, loodan seda raamatut lugeda vanema ja targemana taas (ehk saan siis sellest rohkem).
Nende kahe tunnuse ühtsusel põhinebki marxistlik arusaam revolutsioonist ja revolutsioonilisest situatsioonist: see on metafoorse tihendamise situatsioon, kus argiteadvus viimaks mõistab, et ühtki üksikküsimust ei saa lahendada, lahendamata neid kõiki - st lahendamata põhiküsimust, mis kehastab ühiskonnatervik antagonistlikku iseloomu. "Normaalses", revolutsioonieelses olukorras võitleb igaüks omaenda võitlust (töölised streigivad palgatõusu nimel, feministid võitlevad naiste õiguste eest, demokraadid poliitiliste ja sotsiaalsete vabaduste eest, looduskaitsjad looduse ekspluateerimise vastu, rahuvõitlejad sõjaohu vastu jne). Marxistid kasutavad kogu oma jõudu ja väitlusoskust, et veenda üksikvõitluste võitlejaid selles, et nende probleemide ainus tõeline lahendus seisneb ülemaailmses revolutsioonis: senikaua kui ühiskondlikke suhteid valitseb kapital, püsib sugudevahelistes suhetes ikka seksism, on alati olemas sõjaoht, poliitilised ja ühiskondlikud vabadused võidakse alati tõkestada, loodustki ekspluateeritakse halastamatult edasi... Ülemaailmne revolutsioon aga kaotaks ära sotsiaalse põhiantagonismi ja võimaldaks moodustada läbipaistva, ratsionaalselt juhitava ühiskonna. (Žižek 2003: 32-33)
Seda teadvustamata/seksuaalset iha ei saa taandada "normaalseks mõttekäiguks", sest ta on algusest peale, juba oma põhiolemuselt alla surutud (Freudi Urverdrängung) - tal pole igapäevases "normaalses" keelepruugist mingisugust "originaali", ta ei vasta teadvuse/eelteadvuse süntaksile ja kuulub kokku üksnes "primaarsete protsessidega". Sellepärast me ei tohigi taandada ei unenägude tõlgendamist ega üldse mingeid sümptomeid "unenäo peidetud mõtte" tagasitõlkele "normaalsesse" argikeelde, intersubjektiivse kommunikatsiooni keelde (Habermasi väljend). Unenäo struktuur koosneb alati kolmest elemendist: üks on unenäo avalik tekst, teine unenäo peidetud sisu ja kolmas teadvustamata iha, mis unenäo kokku paneb. See iha jääb unenäo külge ja poetub peidetud mõtte ja avaliku teksti vahele; ta ei ole seega mitte "varjatum ja sügavam" kui peidetud mõte, vaid on sellest palju "pinnapealsem", kuna koosneb tervenisti tähistaja mehhanismidest, ümberkäimisest, millele peidetud mõte allub. Teisisõnu, ta saab paikneda üksnes unenäo vormis: unenäo tegelik aine (teadvustamata iha) väljendub unenäo töös, selles viisis, kuidas "peidetud sisu" töödeldakse. (Žižek 2003: 44)
Põhiline paradoks kaubavahetuse ühiskondliku toimimise ja "teadvuse" vahekorras on see, et - kasutades jällegi Sogn-Retheli kokkusurutud sõnastust - "see teadmatus reaalsusest on õieti osa ta olemusest": vahetusprotsessi ühiskondlik toimimine on sedalaadi reaalsus, mis on võimalik ainult tingimusel, et selles osalevad indiviidid ei ole ta tegelikust loogikast teadlikud; see tähendab, tegu on reaalsusega, mille ontoloogiline ühtsus eeldabki selles osalejate teatavat teadmatust - kui teaksime "liiga palju" ja tungiksime läbi ühiskondliku reaalsuse funktsioneerimise, siis see reaalsus laguneks.
See ongi tõenäoliselt "ideoloogia" põhidimensioon: ideoloogia ei ole lihtsalt "valeteadvus", illusoorne ettekujutus reaalsusest, pigem tuleb seda reaalsust ennast mõista juba "ideoloogilisena" - "ideoloogiline" on selline ühiskondlik reaalsus, mille olemasolu eeldabki, et selles osalejad ei tunne tema olemust - see tähendab, et ta enese sotsiaalne toimimine ja taastootmine eeldab, et indiviidid "ei tea, mida nad teevad". "Ideoloogilisus" ei ole (ühiskondliku) olendi "valeteadvus", vaid on see olend ise, kuivõrd ta toetub "valeteadvusele". Nii olemegi lõpuks jõudnud sümptomi dimensioonini, kuna üks sümptomi võimalikke määratlusi olekski "moodustis, mille ühtsus eeldab teatavat subjektipoolset teadmatust": subjekt saab "nautida oma sümptomit" ainult senikaua, kuni selle loogika jääb talle tabamatuks - sümptomi tõlgendamise edukust näitab just ta hajumine. (Žižek 2003: 54-55)
See, mida nimetame "sotsiaalseks reaalsuseks", on lõppkokkuvõttes eetiline konstruktsioon: teda toetab teatav justkui (me toimime justkui me usuksime bürokraatia kõikvõimsusesse, justkui kehastaks president rahva tahet, justkui väljendaks partei töörahva objektiivseid huvisid...). Niipea kui uskumus (mida, meenutagem veel kord, ei tohi kindlasti mitte paigutada "psühholoogilisele" tasandile: uskumus kehastub, materialiseerub sotsiaalse välja tegelikus funktsioneerimises) kaob, laguneb koost kogu sotsiaalse välja kude. Seda selgitas juba Pascal, kellele põhiliselt viitab Althusser, püüdes luua "ideoloogiliste riigiaparaatide" mõistet. Pascali järgi määrab meie sisemisi arutlusi väline, mõttetu "masin" - tähistaja automatism, selle sümboolse võrgu automatism, milles subjektid siplevad. (Žižek 2003: 77)
Tõeline sõnakuulmine on seega alati "väline": kui kuuletutakse paljalt veendumusest, pole see tõeline sõnakuulmine, sest seda "vahendab" juba meie subjektiivsus - st me mitte ei kuula tõeliselt autoriteedi sõna, vaid järgime üksnes oma otsustusvõimet, mis ütleb, et autoriteet väärib sõnakuulamist senikaua, kuni ta on hea, tark ja kasulik... Selline ümberpööramine ei kehti mitte üksnes "välise" sotsiaalse autoriteedi puhul, vaid veel enam siis, kui kuuletume oma uskumuse seesmisele autoriteedile. (Žižek 2003: 78)
[...] Reaalsus on fantaasiakonstruktsioon mis võimaldab meil maskeerida meie iha-Reaalset (Lacaqn 1979, 5. ja 6. ptk).
Täpselt sama lugu on ka ideoloogiaga. Ideoloogia ei ole unenäoline illusioon, mis ehitatakse selleks, et põgeneda talumatust reaalsusest; ta on ennekõike fantaasiakonstruktsioon, mille eesmärk on teotada meie "reaalsust" ennast, meie tegelikke sotsiaalseid suhteid struktureeriv "illusioon", mis varjab mingit reaalset, talumatut ja võimatut tuuma (Ernesto Laclau ja CHantal Mouffe on seda iseloomustanud kui "antagonismi", ühiskonna traumaatilist jagunemist, mis pole sümboliseeritav). Ideoloogia ei paku meile mitte pelgupaika reaalsuse eest, ta pakub sotsiaalset reaalsust ennast kui pelgupaika mingi reaalse, traumaatilise tuuma eest. [...] (Žižek 2003: 90-91)
Täpselt sama lugu on ka ideoloogilise unenäoga, kui määratleda ideoloogiat unenäolise konstruktsioonina, mis takistab meid nägemast asjade reaalset seisu, reaalsust kui niisugust. Asjata püüame ideoloogilisest unest välja murda, "avades silmad ja püüdes näha reaalsust, nii nagu ta on", ideoloogilisi prille kõrvale heites: kui meist on saanud sellise postideoloogilise, kaine ja objektiivse pilguga subjektid, kes on nn ideoloogilistest eelarvamustest vabad ja näevad tõsiasju nii, nagu need on, jääme ometigi "oma ideoloogilise unenäo teadvuseks". Ainus võimalus murda ideoloogilise unenäo võimu on seista silmitsi oma iha-Reaalsega, mis endast selles unenäos märku annab. (Žižek 2003: 94)
Valgustuse juhtmotiiv on muidugi mingi variatsioon käsklausest "Arutle iseseisvalt!": "Mõtle oma peava, vabane kõikidest eelarvamustest, ära võta midagi omaks, küsimata selle ratsionaalse aluse järele, säilita alati kriitiline distants..." Aga juba Kant lisas oma kuulsas kirjutises Mis on valgustus? sellele ühe ebameeldiva, häiriva täienduse: "Arutle ükskõik millest ja ükskõik kui palju - aga kuula sõna!" See tähendab: teoreetilise refletsiooni autonoomse subjektina võid sa valgustatud publiku poole pöördudes mõtelda vabalt ja seada küsitavaks iga autoriteedi; aga ühiskondliku "masina" osana, subjektina sõna teises tähenduses, pead sa tingimata kuulama oma ülemate korraldusi. See lõhe on omane kogu valgustuse projektile: leiame selle juba Descartes'il, tema Arutluses meetodist. Kõiges kahtleva cogito, kes seab küsitavaks isegi maailma olemasolu, tagaküljel on kartesiaanlik "ajutine moraal", reeglistik, mille Descartes kehtestas, et tulla oma filosoofilisel rännakul toime igapäevase eluga: kõige esimene reegel rõhutab, et tuleb omaks võtta selle maa seadused, kuhu ollakse sündinud, ja järgida neid, panemata kahtluse alla nende autoriteeti. (Žižek 2003: 138-139)
Ideoloogiline ruum koosneb lahtistest, sidumata elementidest, "triivivatest tähistajatest", mille identiteet on "avatud" - oma seoste tõttu teiste ahela elementidega on nad üledetermineeritud, st nende "sõnasõnaline" tähendus oleneb nende metafoorsest lisatähendusest. (Žižek 2003: 149)
Seepärast peab "ideoloogiakriitika" pöörama ümber need põhjuslikud seosed, mida nägi totalitaarne pilk: "juut" pole mitte sotsiaalse antagonismi positiivne põhjus, vaid teatava tõrke kehastus - selle võimatuse kehastus, mille tõttu ühiskond ei saavuta oma täielikku identiteeti suletud ja homogeense tervikuna. "Juut" ei ole mitte ühiskondliku negatiivsuse positiivine põhjus, vaid punkt, kus ühiskondlik negatiivsus kui niisugune omandab positiivse eksistentsi. Nii võime sõnastada "ideoloogiakriitilise" menetluse teise põhivormeli, mis täiendab eelpool antut: "ideoloogiakriitika" peab antud ideoloogilises ehitises leidma elemendi, mis esindab ta võimatust ta enese sees. Kui ühiskond ei saavuta täielikku identiteeti, pole selle põhjus mitte juutides: teda takistab ta enese antagonistlik iseloom, seesmine tõrge, ja selle seesmise negatiivsuse "projitseerib" ta "juudi" kujusse. Teisisõnu, Sümboolsest (korporatiivse ühiskondlik-sümboolse valla raamistikust) eemaldatu naaseb Reaalse "juudi" paranoilise konstruktsioonina. (Žižek 2003: 206-207)
Ometi võltsiks me nende ridade tähendust, mõistes neid nietzcheliku ajalookäsituse vaimus, kus "tõlgendamine on võimuiha", võitja õigus "kirjutada ise oma ajalugu" ja suruda peale oma "vaatenurk" - nähes neis viidet valitseva klassi ja rõhutute klassi võitlusele selle eest, "kes kirjutab tulevikus ajaloo". (Žižek 2003: 218)
Küsimus on aga selles, et kahe surma vahel asuva üleva keha leiame juba klassikalisel, kodanluse-eelsel Isandal: näiteks kuningas, kel tema tavalise keha kõrval justkui oleks veel üks ülev, eeterlik, müstiline keha, mis personifitseerib riiki (Kantorowicz 1959; Riha 1986). Mis vahe on klassikalisel Isandal ja totalitaarsel Juhil? Klassikalise Isanda muundunud keha tekitab performatiivne mehhanism, mida kirjeldasid juba La Boétie, Pascal ja Marx: meie, alamad, arvame, et kohtleme kuningat kuningana, sest ta on kuningas, kuid tegelikult on ta kuningas sellepärast, et me teda kuningana kohtleme. Ning see tõsiasi, et kuninga karismaatiline jõud tuleneb tema alamate sümboolsest rituaalist, peab jääma varjatuks: meie kui alamad langeme paratamatult ohvriks illusioonile, et kuningas on juba iseenesest kuningas. Seepärast peabki klassikaline Isand oma võimu legitimeerima, viidates mingile välisele, mitteühiskondlikule autoriteedile (Jumal, loodus, mõni müütiline sündmus minevikus...) - sest niipea kui paljastatakse performatiivne mehhanism, mis annab Isandale tema karismaatilise võimu, ongi see võim kadunud. (Žižek 2003: 230)
Subjekti suhtesse oma kogukonnaga kuulub alati selline paradoksaalne choix forcé - siin ütleb kogukond subjektile: sul on vaba valik, aga tingimusel, et sa teed õige valiku; sul on näiteks vabadus vandele alla kirjutada või mitte alla kirjutada, tingimusel, et sa valid õigesti ja kirjutad alla. Kui sa teed vale valiku, kaotad valikuvabaduse. Ja pole sugugi juhuslik, et see paradoks tekib subjekti ja tema kogukonna vahelise suhte tasandil: sundvaliku situatsioon seisnebki selles, et subjekt peab vabalt valima kogukonna, millesse ta juba kuulub oma valikust olenemata - ta peab valima selle, mis on talle juba antud. (Žižek 2003: 255)
Muidugi toob see sisse dialektilise suhte tõe ja nähtumuse vahel: tõde pole sugugi mingi lisand, mis ikka ja jälle kaob käest, vastupidi, ta ilmub traumaatiliste kokkupuudete vormis - st me satume talle peale seal, kus arvasime olevat "pelga nähtumuse": "tõešokk" seisneb ta äkilises ilmumises otse keset turvalisi fenomene. (Žižek 2003: 290)
Füsiognoomia - kehakeel, subjekti seesmuse väljendus tema spontaansete liigutuste ja näoilmetega - kuulub veel keele, tähistava representatsiooni tasandile: teatav kehaline element (liigutus, näoilme) kujutab, tähistab subjekti mittekehalist seesmust. Füsiognoomia lõpptulemus on täielik luhtumine: iga tähistatav representatsioon "reedab" subjekti; ta väänab ja moonustab kõike seda, mida ta peaks ilmutama; subjekti "päris" tähistajat pole olemas. Ja üleminek füsiognoomiast frenoloogiasse kujutab endast tasandi vahetust, kus minnakse kujutamiselt üle kohalolule: vastandina liigutustele ja näoilmetele ei ole pealuu [Schädel] seesmust väljendav märk; ta ei representeeri, ei kujuta midagi; hoolimata oma inertsusest on ta vaimu vahetu kohalolu. (Žižek 2003: 312-313)
Oletame, et kuskil mõnel arengumaal pakutakse majandusliku imerohuna välja tööstusettevõtete natsionaliseerimine. See on iseenesest vaid tehniline võte, ja kui ta selleks jääbki, siis ei muutu ta kunagi ideoloogiaks. Kuidas see aga ikkagi juhtuda võib? Üksnes siis, kui majandusliku abinõu partikulaarsus hakkab kehastama midagi endast enamat ja erinevat: näiteks vabanemist teiste riikide mõju alt, kapitalistliku raiskamise kadumist, sotsiaalse õigluse võimalust rahvastiku tõrjutud osa jaoks jne. Kokkuvõttes: võimalust muuta ühiskond sidusaks tervikuks. See võimatu objekt - ühiskonna täielikkus - osutub siin sõltuvaks ühest majanduslike muudatuste reast. See ongi ideoloogiline efekt sõna ranges tähenduses: usk, et on olemas mingi partikulaarne sotsiaalne korraldus, mis suudab muuta ühiskonna suletuks ja läbipaistvaks. Ideoloogia on kõikjal, kus üks partikulaarne sisu näitab end iseendast enamana. Ilma selle horisondi dimensioonita võiks meil küll olla ideid ja ideedesüsteeme, aga meil poleks kunagi ideoloogiaid. (Laclau 2003: 394)

Teadmine, võim, subjekt


Foucault, Michel 2011. Teadmine, võim, subjekt : valik räägitust ja kirjutatust. Tallinn : Varrak

Seda teost oli lust lugeda. Kogusin rohkesti väärtuslikke tsitaate, mida võiksin edasiste lugemiste puhul silmas pidada ja täiendada. Tahan teost ennastki peagi uuesti lugeda. Kogumik on koostatud väga erinevatest kirjutistest, intervjuudest ja loengutest, kuid pealkirjas nimetatud teemadega tihedalt seotud. Andis üpris hea ülevaate sellest, kuidas Foucault oma uurimisi teostas ja mida ta täpsemalt uuris. Siia jätan rohkelt tsitaate, mis peegeldavad seoseid, mis mul lugedes tekkis.
Maailmas ei leidu ainsatki kultuuri, kus lubataks kõike teha. Ning juba ammusest ajast on teada, et inimene ei alusta vabadusega, vaid piiri ja ületamatu joonega. Süsteemid, millele keelatud teod alluvad, on hästi tuntud; iga kultuuri puhul on olnud võimalik eristada intsesti ärakeelamise režiimi. Kuid keelekeeldude korraldust tunneme seni vähe. See tähendab, et need kaks piirangutesüsteemi pole kongruentsed, keelekeelud ei kujuta endast vaid muude keeldude verbaalset versiooni: see, mis ei tohi välja paista kõne tasandil, pole ilmtingimata see sama, mis on keelatud tegude korras. Zuni indiaanlased, kes keelavad intsesti, jutustavad siiski õe ja venna intsestist; kreeklased aga pajatasid legendi Oidipusest. (Foucault 2011: 31-32)
Mulle tundub, et üldiseks sissejuhatuseks sellele tõlgendamistehnikate ajaloo ideele võib öelda nõnda: keel on, vähemasti indoeuroopa kultuurides, enda suhtes alati sünnitanud kahte liiki kahtlusi:
- kõigepealt kahtlus, et keel ei ütle mitte päris täpselt seda, mis ta ütleb. See tähendus, mis kohe haaratakse ja mis vahetult välja paistab, on võib-olla tegelikult vähem tähendus, mis kaitseb, kokku surub ja kõigest hoolimata ikkagi ka edasi annab üht teist tähendust; ja just see teine on ühtaegu palju tugevam ja samas "sõnadetagune" tähendus. Ta on see, mille kohta kreeklased ütlesid allégoria ja hyponoia;
- teiselt poolt sünnitab keel tolle teise kahtluse: nimelt et ta mingil moel ulatub oma verbaalsest pärisvormist väljaspoole, ja et maailmas on olemas veel palju muidki asju, mis kõnelevad ega ole ometi keel. Lõppude lõpuks võib olla, et räägivad ka loodus, meri, puudekohin, loomad, näod, maskid, risti pandud pussnoad; võib-olla ongi olemas keel, mis pole liigendatud verbaalselt. See oleks siis, kui soovite, jämedates joontes kreeklaste sémainon. (Foucault 2011: 41-42)
Teatud mõttes mängitakse ses kohata teatris alati sama etendust - seda, mida lõputult kordavad välitsejad ja valitsetavad. Ühtede inimeste domineerimine teiste üle viibki erinevate väärtuste tekkeni, ühtede klasside üleolek teistest kutsub ellu vabaduse idee ja loogika sünnib sel teel, et inimesed hangivad endale eluliselt vajalikke asju, suruvad asjadele peale kestuse, mida neil tegelikult pole, ning muudavad asjad väevõimuga sarnasteks. Säärane domineerimissuhe ei ole tegelikult "suhe", just nagu ka koht, kus domineerimine ei ole koht. Ja täpselt sellepärast võtabki domineerimine igal ajaloo hetkel teatud rituaali kuju, kehtestab õigusi ja kohustusi, sunnib järgima rangeid protseduure. Domineerimine jätab endast jälgi, söövitab mälestusi asjadesse, kaasa arvatud kehadesse; temast saab võlgnevuse raamatupidaja. Nõnda tekib reeglite maailm, mis pole sugugi määratud vägivalda talitsema, vaid vastupidi - vägivalla huve teenima. Me eksime, kui arvaksime traditsioonilisest skeemist lähtudes, et totaalne sõda vaibub lõpuks omaenda vastuolude tõttu ning inimesed keelduvad siis vägivallast ja nõustuvad vabatahtlikult alluma rahuaja tsiviilseadustele. Vastupidi: reegel on vihavaenu külmalt kaalutletud lõbu, mnis tõotab tulevast verevalamist. Reegel lubab lõputult jätkata domineerimise mängu ning lavastab pisiasjadeski korduvaid vägivallastseene. Rahumeelsus, leebe kompromiss, vaikiv nõusolek seadusega - kõik need ei tähenda sugugi suurt moraalset pööret ega utilitaarset kaalutlust, mille tulemuseks oleks olnud reeglite kehtestamine; need on ise reegli tagajärjed ja tõtt-öelda ise reegli väärastumine. "Süü, südametunnistuse ja kohustuse esiletuleku kolle on õiguses teistele kohustusi seada; ja nagu kõiki suuri asju maailmas, nii kasteti ka seda kohustamiseõigust alguses verega." Inimkond ei arene pikka aega ühest võitlusest teise, et jõuda lõpuks universaalse vastastikususe printsiibini, mis tähendab, et reeglid asendavad igaveseks sõja. Inimesed ainult seavad ajast aega oma vägivalla teatavasse reeglite süsteemi ning nõnda lihtsalt asendub üks ülemvõim teisega. (Foucault 2011: 110-111)
7) Ajaloomeelt saab rakendada kolmel viisil, millest igaüks ühtaegu vastab ja vastandub kolmele platonlikult ajaloomodaalsusele. Esiteks saab ajaloomeelt kasutada reaalsuse lammutamiseks ja parodeerimiseks - vastandina ajaloo reministsentsi või äratundmise teemale. Teiseks saab ajaloomeele abil lahti harutada ja lagundada identiteedi - vastandina järjepidevust ehk traditsiooni kindlustavale ajalookäsitlusele. Kolmandaks saab ajaloomeelt lammutada ja ohvriks tuua tõe - vastupidiselt ajalookäsitlusele, mis rõhutab kindlat teadmist. Kõigil neil juhtudel on küsimus selles, kuidas kasutada ajalugu nõnda, et see lõplikult vabaneks ühtaegu nii metafüüsilise kui ka antropoloogilise mälu mudelist. Ajaloost peab saama vastumälu, millest ühtlasi tuleneb täiesti teistsugune aja vorm. (Foucault 2011: 124)
G. Deleuze: Ja niisamuti on õige vastupidine. Mitte üksnes vange ei kohelda nagu lapsi, vaid lapsi nagu vange. Lapsi infantiliseeritakse, mis on neile võõras. Selles mõttes peab paika, et koolid meenutavad veidi vanglaid ja tehased on vanglatega väga sarnased. Piisab, kui vaadata Renault' tehase sissepääsu, või ükskõik kuhu mujale: kolm tualetipääset päevas. (in Foucault 2011: 176)
M. FOucault: Kas selle ülesande keerulisus, meie kimbatus leida sobivaid võitlusvorme, ei ole tingitud sellest, et me ei tea siiani, mis on võim? Tuli ju oodata 19. sajandini, et saaks teada, mis on ekspluateerimine, ent paistab, et seda, mis on võim, ei teata tänini. Marx ja Freud ei suuda meid ilmselt piisavalt aidata, et õppida tundma seda salapärast nähtust, mis on ühtaegu nähtav ja nähtamatu, esil ja varjatud, kõikjale ulatuv, ja mida me nimetame võimuks. Valitsemisteooria, riigiaparaatide traditsiooniline analüüs ei suuda kindlasti ammendavalt hõlmata võimu tegutsemis- ja toimevälja. Vastuseta on keskne küsimus: kes teostab võimu? Ja kus see võim teostub? Me teame tänapäeval enam-vähem seda, kes ekspluateerib, kuhu läheb kasum, kelle käest ta läbi käib ja kuhu seda taasinvesteeritakse, seevastu võim... Teame, et võim ei ole üksnes valitsejate käes. Kuid mõiste "valitsev klass" pole piisavalt selge ega läbi töötatud. "Domineerima", "juhtima", "valitsema", "võimurühm", "riigiaparaat" jne. - leidub terve rida mõisteid, mis alles vajavad eritlust. Samuti tuleb teada, kui kaugele võimu teostamine ulatub, milliseid ülekandeid ta oma toimimises kasutab ja milliste kõige pisemategi instantside kaudu ta laieneb, nagu näiteks hierarhia, kontroll, järelvalve, keeldude ja sunduste instantsid. Võimu teostatakse kõikjal, kus võimu leidub. Mitte keegi pole rangelt võttes võimu peremees, ent kummatigi tegutseb võim alati kindlas suunas, jagades inimesed kahte lehte; me ei tea täpselt, kellel on võimu, kuid me teame, kellel seda pole. (Foucault 2011: 179-180)
M. Foucault: Nagu te ütlete, on iha, võimu ja huvi vahekorrad märksa keerulisemad, kui tavaliselt arvatakse. Võimu ei teosta alati need, kel on selleks huvi, ja neil, kellel on huvi, ei ole võimuteostamiseks tingimata võimalusi. Võimuiha loob võimu ja huvi vahele iseäralikud seosed. Võib juhtuda, et fašismi perioodil ihalevad rahvahulgad, et teatud inimesed teostaksid võimu, kuigi neil inimestel pole nendega midagi ühist, sest nad teostavad võimu rahvahulkade arvel ja nende kahjuks, kuni nende surma, ohverdamise ja hävitamiseni välja. Ent kummatigi rahvas ihaleb seda võimu, ihaleb selle teostamist. Need iha, võimu ja huvi vahekorrad on veel halvasti tuntud. Kulus palju aega, et teada saada, mida tähendab ekspluateerimine. Ja iha tundmaõppimiseni on meil käia veel pikk tee. Võimalik, et käimasolevad võitlused ja nende käigus sündivad lokaalsed, regionaalsed ja harali teooriad, mis moodustavad võitluste lahutamatu osa, panevad aluse arusaamisele, kuidas võim tegutseb. (Foucault 2011: 182-183)
Minu uurimuste põhiküsimuse võib lahutada osadeks järgneval viisil. Esiteks, kas võim on majanduse suhtes alati teisejärgulisel positsioonil? Kas majandus annab talle alati otstarbe ja justkui ka funktsiooni? Kas võimu olemuslikuks õigustuseks ja eesmärgiks on teenida majandust? Kas ta on määratud korraldama, kindlustama, säilitama ja taastootma sellele majandusele iseloomulikke ja tema toimiseks hädavajalikke suhteid? (Foucault 2011: 198)
Kui me tahame teha võimu mittemajanduslikku analüüsi, siis millised vahendid meil selleks on? ma arvan, et võib öelda, et neid on meil tegelikult väga vähe. Kõigepealt on meil kinnitus, et võimu ei saa anda, ei saa vahetada ega taastada, vaid et ta teostub ning eksisteerib üksnes toimimises. Meil on ka teine kinnitus, mille kohaselt võim ei seisne mitte eeskätt majanduslike suhete säilitamises ja taastootmises, vaid on oma olemuselt esmajoones jõudude vahekord. (Foucault 2011: 200)
...võim on sõda, teiste vahenditega jätkatud sõda. Sellega pöörame ümber Clauswitzi määratluse ning ütleme, et poliitika on teiste vahenditega jätkatud sõda.
See tähendab kolme asja. Kõigepealt seda, et võimusuhted sellistena, nagu nad toimivad meie ühiskondades, põhinevad olemuslikult ühel kindlal, ajalooliselt määratletud sõja hetkel ja sõja kaudu kehtestunud konkreetsel jõudude vahekorral. Ja kui on tõsi, et poliitiline võim peatab sõja, kehtestab või üritab kehtestada tsiviilühiskonnas rahu, siis ei tee ta seda selleks, et kõrvaldada sõja tagajärgi või neutraliseerida sõja viimases lahingus ilmnendu tasakaalutus. Poliitilise võimu roll oleks selle hüpoteesi kohaselt põlistada see jõudude vahekord teatud vaikiva sõja kaudu, ning jäädvustada see institutsioonides, majanduslikus ebavõrdsuses, keelekasutuses, kuni inimeste kehadeni välja. See oleks siis Clausewitzi mõtte ümberpööramise esimene tähendus: poliitika on teiste vahenditega jätkatud sõda, s.t. poliitika on sõjas avaldunud jõudude tasakaalutuse kinnistamine ja jätkamine. (Foucault 2011: 201)
Tahan öelda seda, et ühiskonnas nagu meie oma - kuid tegelikult ükskõik millises ühiskonnas - läbistavad, iseloomustavad ja moodustavad ühiskondlikku keha mitmesugused võimusuhted, mis ei saa üksteisest eralduda, püsida ega toimida ilma tõese diskursuse tootmise, koondumise ja ringluseta. Ei saa olla mingit võimu teostamist ilma teatava tõediskursuste ökonoomikata, mis toimib selle võimu sees, temast lähtudes ja tema kaudu. Me oleme allutatud tõe tootmisele ja me ei saa võimu teostada muidu kui üksnes tõe tootmise kaudu, seda arvatavasti teatud erilisel viisil. See kehtib kõigi ühiskondade puhul, kuid ma arvan, et meie ühiskonnas on see suhe võimu, õiguse ja tõe vahel kujunenud väga erilisel moel. (Foucault 2011: 207)
Teine juhis: tegu ei olnud võimu analüüsimisega teadlike kavatsuste või otsustuse tasandil, püüdega tuvastada teda seestpoolt, püstitada minu arvates labürinti viivaid küsimusi: kelle käes on niisiis võim? mis tal plaanis on? mida taotleb see, kellel on võim? Võimu tuleb uurida hoopis sellest küljest, kus tema kavatsus, juhul kui selline eksisteerib, on täielikult rakendatud olemasolevate praktikate teenistusse; uurida võimu mõnes mõttes tema välisilme põhjal, seal, kus ta on otseses või vahetus suhtes sellega, mida võib - väga ajutiselt - nimetada tema objektiks, sihtmärgiks, rakendamisväljaks, ehk teisisõnu seal, kus ta juurdub ja toodab oma tegelikke avaldusi. Niisiis mitte küsimused: miks mõned inimesed tahavad domineerida? mis on nende eesmärk? milline on nende üldine strateegia?, vaid hoopis: mis toimub allutamisprotseduuride või nende kehasid allutavate, žeste suunavate, käitumist määratavate pidevate protsesside avaldumise hetkel, tasandil ja pinnal? Teisiti öeldes: selle asemel, et arutleda, kuidas ilmneb suverään oma kõrguses, võiks uurida, kuidas järk-järgult, reaalselt ja materiaalselt moodustuvad subjektid kehade, jõudude, energiate, ainete, ihade, mõtete mitmekesisuse baasil; tabada allutamise kui subjektide moodustamise materiaalset instantsi. See oleks täiesti vastupidine sellele, mida näiteks Hobbes püüdis teha "Leviathanis" ja mida üritavad teha juristid, kui nad formuleerivad probleemi sellest, kuidas saab indiviidide ja tahete mitmekesisusest lähtudes moodustuda üksainus tahe või keha, mille elustavaks hingeks oleks suveräänsus. Tuletagem meelde "Leviathani" skeemi: Leviathan kui kunstlikult loodud inimene on üksnes teatud hulga eraldivõetud individuaalsuste kogum, mida ühendavad teatavad riigi ülesehituse põhielemendid; kuid riigi südames või õieti peas on miski, mis kehtestab riigi kui sellise, ja see miski on suveräänsus, mille kohta Hobbes ütleb, et see ongi Leviathani hing. ma arvan, et selle keskse hinge probleemi püstitamise asemel peaks püüdma uurida (seda olengi teinud) võimuavalduste poolt subjektidena moodustatud perifeerseid ja erisuguseid kehasid.
Kolmas juhis meetodi kohta: mitte käsitada võimu kui valdavat ja homogeenset domineerimise nähtust; ühe indiviidi, ühe grupi, ühe klassi valdavat ja homogeenset domineerimist teise üle. Ühesõnaga, ei tohi unustada, et võim, kui teda ei vaadelda just väga kõrgelt ja kaugelt, pole midagi niisugust, mis jaguneb nende vahel, kellel see on ja kes seda eksplitsiitselt valdavad, ning nende vahel, kellel see puudub ja kes sellele alistuvad. Võimu tuleb minu arvates analüüsida kui miskit, mis ringleb või mis pigem toimib üksnes ahelas; teda ei saa kunagi kusagil lokaliseerida, ta pole iialgi mingite isikute valduses, teda ei omandata nagu rikkust või vara. Võim funktsioneerib, ta teostub võrgustikuna ja selles võrgustikus indiviidid mitte ainult ei ringle, vaid on alati samaaegselt võimule allumas ja võimu tarvitamas; nad pole kunagi võimu liikumatu või leplik sihtmärk, nad on alati ka võimu vahendajad. Teisisõnu, võim liigub indiviidide kaudu, mitte ei rakendu nendele.
Seega ei tule indiviidi käsitada kui mingit elementaarset tuuma, algaatomit, erisugust ja tumma materjali, millele võim rakendub, mida ta tabab, indiviide alistades või neid purustades. See, et teatud kehasid, žeste, diskursusi, ihasid identifitseeritakse ja luuakse indiviididena, ongi üks võimu esmaseid avaldusi. See tähendab, et indiviid ei seisa võimu vastas, vaid on minu arvates üks selle esmastest avaldustest. Indiviid on võimu avaldus, olles samal ajal just selle tõttu ka võimu vahendaja: võim kandub edasi indiviidide kaudu, kelle ta on loonud. (Foucault 2011: 212-213)
Mis moodustamise probleemidesse puutub, siis tahtsin ma näha, kuidas neid oleks võimalik lahendada ajaloolise koe enese sees, ilma et neid peaks tagasi viima moodustavale subjektile. Aga see ajalooline kontekstualiseerimine pidi olema midagi enamat kui lihtsalt fenomenoloogilise subjekti relatiivseks tegemine. Ma ei usu, et seda probleemi võidaks lahendada fenomenoloogide kehtestatud subjekti historiseerimisega, valmistades sellise subjekti, mis ajaloo käigus muutub. On tarvis, et saadaks hakkama ka ilma moodustava subjektita, et vabanetaks subjektist enesest, see tähendab, jõutaks analüüsini, mis suudab seletada seda, kuidas subjekt ajaloolise koe sees moodustatakse. Seda tahangi ma nimetada genealoogiaks, mis tähendab niisuguseks ajaloo uurimise vormiks, mis suudab seletada teadmiste, diskursuste, objektivaldkondade jne. ülesehitamist ilma, et ta seejuures peaks viitama subjektile, mis on sündmuste välja suhtes kas transtsendentne või siis kulgeb tühja samasusena läbi terve ajaloo käigu. (Foucault 2011: 239)
Kui võimu avaldusi defineerida repressiooni kaudu, võetakse sellega omaks puhtjuriidiline võimukontseptsioon; võim samastatakse seadusega, mis ütleb ei; tema jõud oleks siiski eelkõige keelav. Arvan nüüd, et niisugune kontseptsioon on täiesti negatiivne, kitsas, luukerelik, ja on kummaline, miks ta nii laialt on levinud. Kui võim alati oleks ainult repressiivne, kui ta kunagi ei teeks midagi muud, kui ainult ütleks ei, kas te tõesti arvate, et siis kedagi saaks panna talle kuuletuma? See, mis võimu tugevaks teeb, mis ta vastuvõetavaks muudab, on lihtne tõsiasi, et ta kunagi ei rõhu peale paljalt ei-ütleva jõuna, vaid et ta tegelikult on kõikeläbiv, et ta loob asju, tekitab naudingut, vormib teadmist, toodab diskursust; teda peab hoopis rohkem võtma produktiivse võrgustikuna, mis läheb läbi terve sootsiumi kehami, kui negatiivse instantsina, mille funktsiooniks on ärakeelamine. (Foucault 2011: 242)
Püstitada probleem riigi mõistetes tähendab püstitada see jätkuvalt suverääni ja suveräänsuse mõistetes, see tähendab seaduse mõistetes. Kui kõiki neid võimuilminguid kirjeldada olenevatena riigiaparaadist, tähendab see nende mõistmist olemuslikult repressiivsetena: armee kui surmavõim, politsei ja õigusemõistmine kui karistamisinstantsid jne. Ma ei taha öelda, nagu polekski riik oluline: tahan öelda, et võimusuhtes ja järelikult ka see analüüs, mis neist tuleb teha, ulatuvad paratamatult teispoole riigi piire. Seda kahes mõttes: kõigepealt sellepärast, et riik, hoolimata kogu oma aparaadi kõikvõimsusest, ei suuda kaugeltki hõlmata tervet võimusuhete välja, ja siis veel sellepärast, et riik saab toimida ainult juba olemasolevate võimusuhete alusel. Riik on pindstruktuuriline terve seeria võimuvõrgustike suhtes, mis täidavad ja valdavad keha, seksuaalsust, perekonda, sugulust, teadmisi, tehnoloogiat jne. Tõsi, need võrgustikud jäävad tingivasse/tingitud suhetesse teatavat liiki metavõimuga, mis on olemuslikult struktureeritud ümber teatava hulga suurte ärakeelamisfunktsioonide; aga see metavõim kõigi oma keeldudega saab hõivata ja kindlustada oma jalgealust ainult seal, kus ta on juurdunud tervesse mitmekordsete ja määratlemata võimusuhete seeriasse, kuna need loovad vajaliku aluse suurtele negatiivsetele võimuvormidele. Just seda püüdsingi ma oma raamatus ilmsiks tuua. (Foucault 2011: 246-247)
See on just see probleem, millega praegu leian end silmitsi seismas. Niipea kui hakata võimu kõigi tema tehnikate ja menetlustega lahutama sellest seadusevormist, millega teda teoreetiliselt seni on piiratud, tuleb peagi esitada see põhiküsimus: kas ei ole võim lihtsalt sõjasarnase domineerimise üks vorme? Kas ei peaks siis kõiki võimuprobleeme ette kujutama sõjasuhete mõistetes? Kas ei ole võim mitte teatavat liiki üldistatud sõda, mis üksikutel momentidel võtab omaks rahu ja riigi vormid? Sel juhul oleks rahu üks sõja vorme ja riik selle pidamise vahend. Siit ilmub välja terve rida probleeme. Kes peab sõda ja kelle vastu? Kas on need kaks klassi või rohkemgi? Kas on see kõikide sõda kõikide vastu? Missugune on armee ja sõjaväeliste institutsioonide roll selles tsiviilühiskopnnas, kus peetakse pidevat sõda? Kuidas puutuvad asjasse taktika ja strateegia mõisted, kui analüüsida struktuure ja poliitilisi protsesse? Missugune on võimusuhete olemus ja nende teisenemise viis? Kõiki neid küsimusi on tarvis uurida. On igatahes jahmatav näha, missuguse kerguse ja enesestmõistetavusega võivad inimesed rääkida sõjasarnastest võimusuhetest või klassivõitlusest, ilma et nad kunagi seletaksid, kas on mõeldud mõnd sõja vormi, ja kui, siis missugust vormi. (Foucault 2011: 248)
Kõik see võib ilmselt tunduda üsna segane ja ebamäärane. Ebamäärane tõepoolest, sest kõik, mis ma ütlen, on öeldud eelkõige hüpoteesi korras. Et see aga siiski oleks veidi vähem segane, pakun nüüd välja mõned propositsioonid - mitte kindlate väidetena, vaid ettepanekute thenduses, mis võiksid sobida tulevaste katsete või proovide tarvis:
- tõe all tuleb mõista kogumit reeglipäraseid menetlusi tootmise, seaduse, jaotuse, ringlusse laskmise ja lausungite funktsioneerimise jaoks;
- ringluse kaudu on tõde seotud võimusüsteemidega, mis teda toodavad ja ülal peavad, ning nende võimuavaldustega, mille voolu ta tekitab ja mis teda omakorda saadavad ja uuendavad. Tõerežiim;
- see režiim pole mitte lihtsalt ideoloogiline või pindstruktuuriline; ta on olnud kapitalismi kujunemise ja arenemise tingimuseks. Ja samamoodi funktsioneerib ta ka enamikus sotsialistlikes maades, väikeste teisendustega (jätan lahtiseks Hiina küsimuse, mida ma ei tunne);
- intellektuaali jaoks pole keskne poliitiline probleem mitte see, kuidas kritiseerida ideoloogilisi sisusid, mis on seotud teadusega, või kuidas toimida nõnda, et tema teadusliku praktikaga käiks kaasas õige ideoloogia. Tähtis on teada saada, kas oleks võimalik üles ehitada uut tõepoliitikat. Probleemiks pole mitte, kuidas muuta inimeste teadvust või seda, mis neil on pea,s vaid tõe tootmise poliitiline, majanduslik ja institutsionaalne režiim.
Pole tarvis kätte saada kõikide võimusüsteemide tõde - see oleks lummutis, sest tõde ise ongi võim -, vaid rebida tõe võim lahti neist hegemooniavormidest (ühiskondlikest, majanduslikest, kultuurilistest), mille sees ta konkreetsel hetkel funktsioneerib.
Ma tahtsin uurida ka neid mõistmise vorme, mida subjekt iseenda kohta loob. Aga kui ma alustasin tööd seda tüüpi probleemi kallal, siis olin sunnitud oma vaateid mitmes punktis muutma. Lubage mul siin esitada midagi enesekriitika taolist. Mõnede Habermasi seisukohtade järgi tundub, et me võime eristada kolme tüüpi tehnikaid: tehnikad, mis võimaldavad toota, ümber kujundada ja kasutada asju; tehnikad, mis võimaldavad kasutada märgisüsteeme; ja lõpuks tehnikad, mis võimaldavad määrata indiviidide käitumist, et neile teatavaid eesmärke või sihte peale suruda. Ühesõnaga tootmistehnikad, tähistamis- ehk suhtlemistehnikad ning valitsemistehnikad. Kuid vähehaaval ma veendusin, et kõikides ühiskondades leidub veel üht tüüpi tehnikaid - tehnikad, mis võimaldavad indiviididel endil teha oma kehaga, hingega, mõtete ja käitumisega teatav hulk toiminguid ning nõndaviisi ennast muuta ja kujundada, et saavutada teatav täiuslikkuse, õnne, puhtuse ja üleloomuliku väe seisund. Nimetagem neid tehnikaid enesetehnikateks.
Kui analüüsida lääne tsivilisatsiooni subjekti genealoogiat, siis ei tule arvesse võtta mitte ainult valitsemistehnikaid, vaid ka enesetehnikaid. Tuleb näidata nende kahe tüübi koostoimet. Kui ma uurisin hullumaju, vanglaid jne., siis rõhutasin vist ülearu valitsemistehnikaid. See, mida nimetatakse distsipliiniks, on seda tüüpi asutustes tõepoolest midagi väga olulist. Aga see on ainult üks osa inimeste valitsemise kunstist meie ühiskonnas. Olles uurinud võimusuhteid valitsemistehnikatest lähtudes, tahaksin ma nüüd eelseisvatel aastatel uurida võimusuhteid, lähtudes enesetehnikatest. Ma arvan, et igas kultuuris sisaldub enesetehnoloogia hulga tõekohustusi: tuleb avastada tõde, saada tõest valgustatud, kõnelda tõtt. Kõiki neid kohustusi peetakse enese moodustamise või ümberkujundamise jaoks tähtsaks. (Foucault 2011: 266-267)
Näiteks tegemaks kindlaks, mida meie ühiskond peab silmas "tervemõistuslikkuse" all, peaksime vahest uurima, mis toimub võõrandumise väljal. Ja mõistmaks, mida peetakse silmas "legaalsuse" all, peaksime ehk analüüsima seda, mis toimub illegaalsuse väljal. Mis puutub võimusuhetesse, siis nende olemusest aru saamiseks peaksime võib-olla uurima neile vastupanemise vorme ja püüdeid, mida on tehtud nende suhete lagundamiseks. (Foucault 2011: 282)
Sellest võimust kõneldes tuleb esmalt selgelt eristada võimu, mida rakendatakse asjade üle ja mis annab võimaluse asju ümber teha, kasutada, tarbida või hävitada - võimu, mis tärkab otseselt kehas antud soodumustest või on ülekantav väliste instrumentide vahendusel. Ütleme, et siin on tegu "võimekusega" [capacité]. Meie analüüsitavat võimu seevastu iseloomustab asjaolu, et see toob mängu indiviidide (või gruppide) omavahelised suhted. Sest ärgem petkem ennast: seaduste, institutsioonide ja ideoloogiate võimust, võimu struktuuridest või mehhanismidest saame kõnelda ainult niivõrd, kuivõrd me eeldame, et teatud isikud teostavad võimu teiste isikute üle. Mõiste "võim" tähistab "partnerite" vahelisi suhteid (ja sellega ei pea ma silmas mitte mingit mängulist süsteemi, vaid lihtsatl - ja esialgu veel kõige üldsõnalisemaks jäädes - tegevuste kogumit, mis kutsuvad esile teisi tegevusi ja neile vastavad).
Samuti on vaja eristada võimusuhteid kommunikatsioonisuhetest, mis edastavad informatsiooni keele, märgisüsteemi või mis tahes sümbolilise meediumi kaudu. Kahtlemata on kommunikatsioon alati teatav viis teist inimest või inimesi mõjutada. Kuid teatavad võimu avaldumised võivad vabalt olla tähistuselementide loomise ja ringlusse laskmise eesmärk või tagajär, mitte lihtsalt selle tegevuse üks aspekt. Võimusuhetel on oma spetsiifika, sõltumata sellest, kas need käivad läbi kommunikatsioonisüsteemide või mitte.
Niisiis ei tohiks võimusuhteid, kommunikatsioonisuhteid ega objektiivset võimekust segi ajada. Sellega ei taha ma öelda, nagu moodustaksid need kolm eraldiseisvat valdkonda, või nagu eksisteeriksid ühelt poolt esemete, eesmärgiliste tehnikate, töö ja reaalsuse muundamise ala; teisalt märkide, kommunikatsiooni, vastastikuse tegevuse ja tähenduse tootmise ala, ja lõpuks survevahendite valdamise, ebavõrdsuse ning inimeste omavahelise mõjutamise ala. Küsimus on kolme tüüpi suhetes, mis tegelikult alati omavahel kattuvad, üksteist toetavad ning vastastikku ära kasutavad kui vahendeid mingi eesmärgi saavutamiseks. Objektiivsete võimekuste rakendamine nende kõige elementaarsemateski vormides eeldab kommunikatsioonisuhteid (olgu siis eelnevalt hangitud informatsiooni või ühise töö näol), samuti on see seotud võimusuhetega (seisnegu need siis kohustuslikes ülesannetes, traditsioonis või õpipoisistaatusega kehtestatud tegudes, allüksustes või töö rohke või vähem kohustuslikus jagamises). Kommunikatsioonisuhted eeldavad eesmärgilisi tegevusi (isegi kui selleks on pelgalt tähistuselementide korrektne käikulaskmine) ning loovad partnerivahelise informatsioonivälja muutmise teel võimuavaldusi. Võimusuhteid teostatakse äärmiselt tähtsal määral märkide tootmise ning vahetamise teel; ja vaevalt küll saab neid lahutada eesmärgilistest tegevustest, mis võimu teostamist võimaldavad (nagu näiteks väljaõppetehnikad, domineerimisprotsessid, vahendid, mille abil saavutatakse kuulekus) või mis toimevõime saavutamiseks võimusuhetele tuginevad (tööjaotus ja tööülesannete hierarhia).
Muidugi ei ole nende kolme suhtetüübi vaheline koordinatsioon alati ühetaoline ega konstantne. Üheski ühiskonnas ei valitse eesmärgiliste tegevuste, kommunikatsioonisüsteemide ning võimusuhete vahel mingi üldist tüüpi tasakaal; pigem esineb mitmesuguseid vorme, mitmesuguseid kohti, mitmesuguseid asjaolusid või sündmusi, mille puhul need vahekorrad end mõne spetsiifilise mudeli kohaselt kehtestavad. Leidub aga ka "plokke", milles võimekuste korraldus, kommunikatsioonivõrgud ja võimusuhted moodustavad reguleeritud ja kooskõlastatud süsteeme. Võtkem näiteks haridusasutuse: selle ruumide jaotus, siseelu valitsevad üksikasjalikud eeskirjad, mitmesugused seal korraldatavad tegevused, seal elavad või kohtuvad eri isikud, kellest igaühel on oma funktsioon, oma koht, oma selgelt eristuv nägu - kõik need asjad kokku moodustavad võimekuse-kommunikatsiooni-võimu ploki. Tegevus, mis peab tagama õppimise ja kalduvuste või käitumislaadide omandamise, toimib terve reguleeritud kommunikatsioonivormide ansambli kaudu (tunnid, küsitlused ja vastused, käsud, üleskutsed, kodeeritud kuulekusemärgid, iga isiku ja teadmistasandi "väärtuse" eristamise märgid) ning terve rea võimutoimingute vahendusel (sissesulgemine, järelvalve, tasu ja karistus, püramidaalne hierarhia). (Foucault 2011: 293-296)
On ilmne, et võimusuhete käivitumine ei välista vägivalla kasutamist sugugi rohkem kui kokkuleppe saavutamist, tõenäoliselt ei ole võimu kunagi võimalik teostada, võtmata appi üht või teist - tihti mõlemat korraga. Ent kuigi nõustumine ja vägivald võivad olla võimu instrumendid või avaldused, ei kujuta need endast ei võimu alusprintsiipe ega olemust. Võimu teostamine võib esile kutsuda enda kui tahes ulatuslikku aktsepteerimist: võib kuhjata kokku laibahunnikud ja varjuda mis tahes ähvarduste taha. Iseenesest ei ole võim aga ei vägivald, mis aeg-ajalt end varjata oskab, ega ka implitsiitselt uuendatav kokkulepe. See on kogum võimalikke tegevusi mõjutavaid tegevusi; see toimib võimaluste väljal, kus on ennast sisse seadnud aktiivsed subjektid; see innustab, sisendab, eksitab, teeb lihtsamaks või keerulisemaks; see avardab või piirab, teeb rohkem või vähem tõenäoliseks; äärmuslikel juhtudel see kitsendab või takistab pöördumatult, alati on see aga viis tegutseda ühe või mitme tegutseva subjekti suhtes niivõrd, kuivõrd nemad tegutsevad või on tegevusele vastuvõtlikud. Tegevusi mõjutav tegevus.
Võib-olla üks parimaid abivahendeid võimusuhete spetsiifika mõistmiseks on prantsuse sõna conduite kahetine tähendus. Conduite tähendab ühtaegu nii teiste "juhtimist" (vastavalt sunnivõimu enam või vähem karmidele mehhanismidele) kui ka enam-vähem avatud võimalusteväljal käitumise viisi. Võimu teostamine seisneb "käitumiste juhtimises" [conduite des conduites] ja tõenäosuse suunamises. Põhiliselt ei ole võim niivõrd kahe vastase konfrontatsioon ega ka nende vastastikune võitlus, kui "valitsemise" [gouvernment] küsimus. Sellele sõnale tuleb siin jätta tema kõige avaram tähendus, mida kasutati 16. sajandil. "Valitsemine" ei viidanud siis mitte ainult poliitilistele struktuuridele ega riikide tegevusele; pigem tähistas see indiviidide või rühmade käitumise [conduite] suunamise viisi - laste, hingede, kogukondade, perekondade, haigete "juhatamise" viisi. See ei katnud mitte ainult poliitilise või majandusliku allutamise juurdunud ja legitiimseid vorme, vaid ka rohkem või vähem läbimõeldud ja kaalutletud tegutsemislaade, mis kõik olid määratud toimima teiste indiviidide võimalikele tegevustele. Valitsemine selles tähenduses on teiste võimaliku tegutsemisvälja struktureerimine. Võimule eriomast suhtelaadi ei tuleks seetõttu otsida ei vägivalla ja võitluse ega ka lepingute ja vabatahtlike sidemete juurest (mis võivad parimal juhul olla üksnes võimu instrumendid), vaid pigem selle ainulaadse tegevuslaadi juurest, mis pole ei sõjaline ega juriidiline, vaid moodustab valitsemise.
Defineerides võimu teostamist kui tegevust, mis avaldab mõju teiste tegevustele, iseloomustades neid tegevusi kui ühtede "valitsust" teiste üle - selle sõna kõige avaramas tähenduses - peab arvesse võtma veel üht tähtsat elementi, nimelt vabadust. Võimu saab teostada üksnes "vabade subjektide" üle ja ainult sedavõrd, kuivõrd nad on "vabad" - pidades sellega silmas individuaalseid või kollektiivseid subjekte, kelle ees avaneb võimaluste väli, millel on valida mitmesuguste käitumisviiside, mitmesuguste reaktsioonide ja käitumislaadide vahel. Seal, kus on esindatud kõik determineerivad tegurid, ei ole tegu võimusuhtega: orjus ei ole võimusuhe, kui inimene on ahelais (sel juhul on tegu füüsilise sundusega), vaid ainult siis, kui tal on mingigi liikumisvõimalus, parimal juhul isegi võimalus põgeneda. Järelikult ei valitse võimu ja vabaduse vahel mitte silmast silma vastasseis nagu vastastikku välistavate faktide vahel (nii et vabadus peaks kaduma kõikjal, kus teostatakse võimu), vaid märksa keerukam vastastikune mäng. Selles mängus võib vabadus hõlpsasti esineda võimu teostamise tingimusena (ja samal ajal ka eeldusena, sest vabaduse olemasolu on vajalik selleks, et võim saaks end teostada; aga ka püsiva alustoena, sest kui vabadus end tema varal teostavast võimust täiesti lahti raputaks, siis peaks võim kui niisugune tõesti kaduma ja leidma endale asendaja vägivalla lihtsast ja puhtast sundusest); samas aga näitab vabadus end ka jõuna, mis paratamatult peab end vastandama võimu teostamisele, sest muidu kaldub see teda lõpuks täielikult determineerima.
Seetõttu ei saa võimusuhet ja vabaduse allumatust teineteisest lahutada. Võimu keskne probleem ei ole mitte "vabatahtliku orjuse" küsimus (kuidas me saaksima tahta olla orjad?); võimusuhte keskmes, seda lakkamatult provotseerides, seisavad tahte isemeelsus ja vabaduse intransitiivsus. Selle asemel, et kõnelda olemuslikus antagonismist, tuleks pigem rääkida "agonismist" - suhtes, mis on ühtaegu nii vastastikune innustamine kui ka võitlus; mitte niivõrd mõlemat osapoolt halvav silmast-silma vastasseis kui pidev provokatsioon. (Foucault 2011: 298-301)

Kirjanduse lepitav otstarve


Tomberg, Jaak 2011. Kirjanduse lepitav otstarve. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Fiktsiooni ja tegelikkuse vastandumine, mis Tombergi töös on võimalikkuse ja paratamatuse vastandumine, meenutab väga Berdyaev vastandust freedom vs necessity. Great minds think alike? Või on asi selles, et filosoofia (antud juhul tegu kirjandusfilosoofiaga) müttabki lakkamatult samu radu. Siin võtab Tomberg üles Deleuze, Lévinase, Žižeki ja veel mõndade tuttavate nimede väited ja täiendab neid tähelepanekutega kirjandusest ja kirjanikelt. Tema keelekasutus nõuab harjumist ja kõnealused teemad on mõnevõrra abstraktsed, kuid siiski huvitavad ja inspireerivad.
Rohkem selle teose kohta ei ütlekski. Ilukirjandus on mulle võrras. Tombergi viis teoseid lühidalt ja tabavalt kokku võtta, tsiteerida ilukirjandust ja isegi vastavaid arvustusi, oli siiski nauditav. Loeksin aasta-paari pärast jälle. Seniks jätan siia lõigu lausumise luhtumisest:

Lausumine on igal juhul luhtumine. Niisuguse fookusnurga nihke võiks sisse viia sellesse, kuidas Jaan Undusk kirjeldab kaht struktuurilt sarnast, kuid orientatsioonilt vastupidist suhtumist lausumisse (MMK, 43). Need seisukohad - nimelt Jacques Derrida ja Emmanuel Lévinasi oma - võivad osutuda tõhusaks teejuhiks lausumise olemuse ja selle kaudu ka keelelise vaikuse olemuse avamise juurde, sestap oleks kasulik neid käesoleva arutluse raames lühidalt iseloomustada.
Unduski sõnul on nii Derrida kui ka Lévinas lausumise suhtes ühel nõul ühes asjas, nimelt selles - kui kasutada Lévinasi sõnu -, et "[p]ole enam võimalik rääkida, sest mitte keegi ei saa alustada juttu, andmata kohe tunnistust kõigest muust kui see, millest on jutt". Sellest tõdemusest nähtub lausumisele omane paratamatu traagika: kohe, kui ma midagi ütlen, kangastub lausumises kõik, mis ütlemata jäi, kõik, mida oleks võinud teisiti öelda, kõik, mille öeldu välistas või nurjas, kõik, mida ma (nüüd juba, tagantjärele) tegelikult oleksin öelda tahtnud. Ehk veel teisisõnu - lausumises kangastub kõikevõimaldav vaikus; vaikus, mis oli (nüüdseks) enne lausumist ning mis, olles juba alati ära olnud (või igavesti veel viibiv), ei saa enam kunagi olla. Lausumishetkest kumab vaikuse pidevat kokkuvarisemist, vaikuse ülevuse pidevat haihtumist. Kuid just lausumine on see, mis kehtestab vaikuse kui millegi lausumiseelse, ja just selles mõttes on vaikus keele-eelne keele enese sees. (Tomberg 2011: 28)

The Beginning & The End


Berdyaev, Nicolas 1957. The Beginning & the End. Harper Torchbooks, New York

Nikolai (siin Nicolas) Berdyaev (või Berdiajev) on üks kõige tuntumaid vene filosoofe, kes õigupoolest on eksistentsialistlik-kristlik (või eshatoloogilise metafüüsika) filosoof. Käesolev raamat, "algus ja lõpp" või ülekantud tähenduses "A ja O" (ehk kristliku traditsiooni järgi... Jumal), on viimane raamat mille ta oma eluajal kirjutas (ilmus 1947. aastal ehk aasta enne tema surma Prantsusmaal oma kirjutuslaua taga). Seda võetakse kui kokkuvõtet kogu tema mõttetööst ja seda on lugedes ka tajuda, sest tal on komme hüpata teemalt teemale, filosoofilt filosoofile, et oma mõtteid selgeks teha. Kesksel kohal on vastandid necessity ja freedom ning spirit ja being. Kõik need on sealjuures mõisted, millele ta annab oma mõttetöös erilise tähenduse. Tinglikult võib öelda, et necessity on inimkeha füüsilised vajadused, freedom on kõik muu peale nende füüsiliste vajaduste rahuldamise - mõtlemine, nautimine, nö "vaimuviljad", vaba tahte rakendamine. Spirit on 'vaim' nagu seda filosoofilises kirjanduses mõeldakse (umkaudu inimese mõistus või teadvus, transendentaalsuse küsimus jääb siinkohal lahtiseks) ja being on maailm nagu see vaimus sisaldub - objektifitseeritud reaalsus. Selle pointi selgitamiseks pöördub ta järjepidevalt Kanti ja muude Saksa ja Prantsuse mõtlejate poole ning eristab subjekti- ja objektipõhiseid filosoofiaid. Tehes üpris põhjaliku ülevaate filosoofilisest maailmakäsitlusest (idealism ja epifenomenalism on sõnad, mida ta pillab tihti) jõuab Berdyaev järeldusele, et kreeka filosoofiast alates on filosoofia olnud objektipõhine, kuid alles Saksa traditsioonist alates tekib subjektipõhine filosoofia, mis tunnistab subjekti rolli maailma "loomisel" (väga palju on sarnasusi sotsiaalkonstruktivistliku kirjandusega nagu "The Social Construction of Reality").
Üks neist "märkamatult möödalipsavatest" nüanssidest tema mõtetes on eristus Tõe ja tõe vahel. Minu jaoks seostub see nö "saksa traditsiooni" järgiva Uexkülli mõistest "märkide privaatsus", mille järgi märgiseos ongi "subjektiivne tõde". Berdyaevi järgi on Tõde see, mida "mina pean õigeks" ja kui ma üritan seda edasi anda - suheldes teistele vahendada - saab sellest ühes tõest palju tõdesid, tõed väikese tähega. See on oluline ülestähendus, sest see ülim Tõde on tema jaoks üks Jumala nimedest ja siit ilmneb minu jaoks seos Alasuutari väitega, et iga kord kui me rakendame refleksiivsust mingi objekti suhtes, siis see objekt muutub. Ehk: iga kord kui mõtleme Jumalale, siis Jumala tähendus muutub. Berdyaevi järgi on Jumala tähendus aga Tõde suure tähega, sest ta on subjektiivne - privaatne - Tõde.
Internetist informatsiooni otsides olen kogunud nii palju, et teda on põhjalikumalt uurinud teoloogid, kuigi tema uurimine on ilmselgelt rännanud palju värvikamaid radu, näiteks sociology of knowledge või philosophy of creativity. Üks tema kõige esimestest raamatutestki kannab nime "Subjectivism and Individualism in Social Philosophy". Hoolimata eesmärgist selgitada Jumala olemust läbi eshatoloogia, sain sellest raamatust tsitaate märksa kaugemate arutluste tarbeks, sotsioloogiast ja politoloogiast kuni unenägude tõlgendamiseni. Üks kahest tema raamatust, mis inglise keeles on TÜR-i hoidlas olemas, kannabki pealkirja "Dreams and Reality". Mida ma tegelikult tahaksin lugeda, kuid millele muud moodi kui läbi RVL-i tasulise teenuse ei saa käsi külge, on "Solitude and Society", mille ainus kirjeldus internetis on järgnev lause: "Five philosophical "meditations" on the conflict between personality and society." - põnev!
Jätan siia hulganisti tsitaate sellest raamatust, andku autoriõigused mulle andeks.
The philosopher believed that reason lifted him up to the world of ideas, to the noumenal world. This opinion Kant subjected to criticism. But almost throughout the history of philosophy the apprehending mind remained faithful to the conviction that cognition is a purely intellectual act, that there exists a universal reason and that reason is always one and the same and remains true to its nature. But in reality cognition is emotional and passionate in character. It is a spiritual struggle for meaning, and it is such not merely in this or that line of thought and school, but in every true philosopher even although he may not recognize the fact himself. (Berdyaev 1957: 36)
Comprehension of the mystery of the world in human existence is a possibility only because man is a microcosm and a microtheos. There is no cosmos in the object world of phenomena. There is no God in the objective world order, but there is a cosmos in man. God is in man, and through man there is a way out into another world. (Berdyaev 1957: 50)
Philosophy seeks to break out from the slavery of this world into another world, towards a perfect free life, and deliverance from the suffering and ugliness of the world as we have it. (Berdyaev 1957: 41)
The conflict between subject and object, between freedom and necessity, betwen meaning and the lack of it is, in the language of metaphysics, a symbolic conflict which in 'this' provides symbols of 'another'. Behind the finite the infinite is concealed, and it gives signs of its presence. The depth of my ego is steeped in infinity and eternity and it is only a superficial layer of my ego which is illuminated by the mind, rationalized, and recognized on the basis of the antithesis between subject and object. But out of the depth signs are given, whole worlds are there, and there is all our world and its destiny. (Berdyaev 1957: 42)
Dilthey says very rightly that the abstract relation of subject and object must be replaced by the vital relation of creature and environment. A metaphysics of the object is impossible, but a metaphysics of the subject is possibility. We must not think of the totality of the world as an object: that totality is in the subject. Objectification, as we shall see, ought to have been replaced by the expressiveness of life, by the expression of it in the external. Only the whole man himself, the active human spirit should have been acknowledged as a priori. (Berdyaev 1957: 55)
It is essential to grasp the mysterious process of objectification. I live in two worlds, in a subjective world which is my own proper world, and also in an objective world, the world of objects, which exists for my sake and at the same time is alien to me. This fact that I am cast into an objective world which acts forcefully upon me, has not merely an epistemological meaning, it has a metaphysical meaning also. (Berdyaev 1957: 56)
The objectification of the world takes place through our agency and for our sakes, and this is the fall of the world, this is its loss of freedom, and the alienation of its parts. It might be expressed by saying that the freedom of oumena passes into the necessity of phenomena. The world of appearances aquires a grandiose empirical reality which exercises compulsion and force upon us. (Berdyaev 1957: 56-57)
The natural world of phenomena is symbolic in character. It is full of signs of another world and it is a symptom of division and alienation in the sphere of spirit. There is no natural objective world in the sens of a reality in itself; the only world there is is the world which is divinely and humanly free. The objective world is enslaced and fall. But the whole cosmos enters into the true free world, whereas there is nothing of it in the world of appearances, the world of objects. How the two stand to each other may be put in this way; appearance is the objectified world, the natural and social world of necessity, servitude, enmity and dominance; whereas the noumenal world is spirit, freedom and creative power; it is the world of love and sympathy; it is the whole cosmos. What is called the other world is not an 'other' world to me it is pre-eminently my world. (Berdyaev 1957: 59)
Objectification is the ejection of man into the external, it is an exteriorization of him, it is the subjection of him to the conditions of space,time, causality and rationalization. [...] Objectification is the uprising of an exteriorized 'not-I' in place of the 'Thou' which exists interiorily. The subject matter of thought is the creation of thought itself; and that is the objectifying act. (Berdyaev 1957: 60)
The most remarkable thing is that the objectification of the constructions of the mind begins to live an indepenedent life and gives rise to pseudo-realities. In this respect the antidote should have been Kant, who showed that the existenece of an idea does not imply the existence of a reality. This is a very strong point with him. Objectification is rationalization. But it is not merely a perceptional process, it is still more an emotional process, the socialization of feelings and passions. And rationalization may itself be a passion. (Berdyaev 1957: 60)
Objectification enslaces man and it is from a world other than the phenomenal world tha emancipation comes. Objective nature and objective society have no power to set themselves free, it is spirit alone that liberates.
Objectification is above all exteriorization, the alienation of spirit from itself. And exteriorization gives rise to necessity, to determination from without. The horror which Pascal felt when confronted by the endless expanse of space is the horror of objectification, the horror of strangeness. (Berdyaev 1957: 63)
There is the possibility, not of symbolism, not of a symbolic ambodiment of spirit in the natural world, but of realization, of a real embodiment of spirit in a world which is being set free and transformed. Objectification is not true realization, it is merely a process of symbolizing; it presents us with signs but not with realities. And that has a telling effect upon all human creativity and upon all that creativity produces. (Berdyaev 1957: 66)
There is no reality without a creative attitude towards it on the part of the subject. Perception itself is creatively synthetic in character, spirit is active even in sensuous perceptions. (Berdyaev 1957: 69)
Kant was disturbed by the problem of how to arrive at the universality, the general validity (Allgemeingültigkeit) of knowledge. But that is a matter which belongs to the sociology of knowledge, a theme which he did not develop. Kant did not acknowledge the mobility and variability of the transcendental mind as the sociology of knowledge has to acknowledge it. It is not only primary intuition which is socialized. The rationalized consciousness too is exposed to the process of socialization, the apprehension and the very perception of the world depends upon the social relations which hold good among men and the degree to which the spirit of community is attained.
No form of human creative power in the field of knowledge or in any other field is of a social character on the ground of its origin, even when it is directed towards social life. But it is liable to socialization in its dealings with men. Cognition has a social character in its products, as a means of communication among people. The realm of objectification is a social realm, it is made for the average person, for mankind in the mass, for the ordinary and hum-drum, for das man. The 'objectivity' of perception and representation is social in character. It might be said that man receives in a certain way a picture of the world which depends upon the forms assumed by his social relations with other people. There are for that reason particular worlds which disclose themselves to religious confession, to nationalities, to professions, estates and classes. In this is to be found the measure of truth which belongs to the class ideologies of Marxism, but the way in which it is expressed is philosophically worthless. One can only speak of true creative inspiration when man is moves by the spirit and not by society, when he is determined from within and not from without, when he does not depend upon social suggestion and social imitation. (Berdyaev 1957: 69-70)
Truth is aristocratic, it is revealed only to the few, the dissemination of it takes for granted a violent shock to the mind, it involves the melting and the burning up of the petrified and ossified state of mind, of a petrified and ossified world. This is not to say that truth exists only for the sake of the few, it exists for all men, for the very last one of them. But for the time being it is revealed only to the few and to them it administers a shock. The majority are too much conditioned by the limitations of their minds, by social imitation, by what they find service in the struggle for life. (Berdyaev 1957: 71)
Knowledge takes two directions and has a twofold significance; it is on the one hand an active break-through towards meaning and truth, as it rises above the world, and on the other hand it is adjustment to the world as we are given it, the social dull routine. But even when it is of that second type, knowledge is a reflection of the Logos, it is a descent of the Logos into the world. In that fact the source of the high achievement of science, and of its independence is to be found.
Some of the greatest difficulties of knowledge are due to language and this is particularly telling in the case of philosophy, in which the problem of terminology has so vast a part to play. There is the interior logos, the inward word, which is in close proximity to the depth of one who exists, it is hard by the primary reality. And there is the exterior logos, the outward word which is oriented to this world and adjusted to its fallen state. In the first sense the word is not objectified, it is meaning. In the second sense, the word is objectified and alienated, remote from primordial meaning. Human language has its basis in the primordial unobjectified word and for that reason only it has meaning. But language is also a social fact and it is the chief means of communication among men. It is thanks to it that the existence of society is possible. Language is socialized, and the stamp of conventionality lies upon it; it bears the impress of enmity and of the limitations of all social organizations. The multitude of human tongues is the disintegrated, self-alienating primordial word - the Logos. (Berdyaev 1957: 73)
Consciousness is not to be thought of as static. It is only relatively stabilized. In principle change and a revolution in the mind are possibilities; consciousness can expand and it can also contract. It is possible to break through objectification which creates the lasting illusion of this unchangeable world. Images and pictures seen in dreams are connected with the loss of power on the part of the conscious mind, so also the shapes and pictures of the empirical world which presses upon our daytime awareness do not show us primary reality itself, but merely signs of it. Dreams have also a symbolical meaning. But at the same time the true, primordially real world of freedom, creativity and goodness does act within this deceptive and illusory world. We cannot make the decisive effor of the mind, and exertion of spirit to awaken our- selves from the deceptive, the illusory and the unreal which mark the empirical world of appearances. The structure of a mind adapted to the conditions of this world is too strong. But it is a mistake to regard the movement and plurality as deceptive and illusory, as Zeno and the Eleatic philosophers did. (Berdyaev 1957: 86-87)
The question of what are known as collective, suprapersonal realities and communities, or collective "symphonic" personalities, is one of great difficulty and it still remains an unsolved problem. It is, of course, connected with the controversy about realism and nominalism, but present-day thought, which is steeped in sociology, raises the question from entirely new angles. THe conflict is carried on not so much in the sphere of logic as it was in mediaeval philosophy, as in the sphere of sociology. And it is quite understandable that the question should become particularly acute in the realm of sociology.
The question of the sense in which collective communities exist and represent realities, and whether it is possible to recognize the existence of collective personalities cannot be decided by rational, conceptual knowledge. The decision presupposes a choice, a line taken by the will, an act of moral appraisal. The hoice of the will and the establishment of a hierarchy of values create realities. The act of volition is objectified, the chosen qualities are hypostatized. Man lives in the midst of realities which are created by himself. What presents itself to him as most objectively actual and in the highest degree real, is the objectification of the subject's intention, the hypostatization of its qualitative states.
Man's inclination for self-alienation and self-enslavement is one of the most astonishing things in the life of the world. To the man who has made for himself an idol out of the nation or the State, the nation and the State are realities immeasurably greater and more 'objective' than man, than personality; in any case realities which are more primary and more dominant. All nationalists and étatists are like that. The nation and the State do, of course, represent a certain degree of reality in world life, but their overwhelming grandiose and compelling 'objectivity' is created by the 'subjective' state of society, by the beliefs of the people, by the objectification of a state mind. (Berdyaev 1957: 126-127)
Collective realities may be regarded as individualities, but not by any means as personalities; they have no existential centre and are not capable of experiencing suffering or joy. The existential subject, whether of the cosmos, of society, of the nation or of the State, can be sought only in existing man, in the qualitative character of personality. The universal is found in what is individual, the suprapersonal in the person. Man is a micocosm and a microtheos. It is in the depth of man that world history works itself out and society is assembled and dissolved. But the microcosmic nature of man undergoes a process of exteriorization, it is projected into the external, its qualities are hypostatized, and realities are objectified which have no extistential centre.
There are no such things as nations, States and societies existing as collective common realities which stand on a higher level than personality and turn it into a part of themselves. But there is such a thing as, for instance, 'Russianness' which exists as a qualitative factor uniting like to like among people and charging the life of personality to the full with concrete content. There is that community and communion among men and women without which personality is unable to realize itself, and there are functions of the State which are necessary to the corporate life of men. (Berdyaev 1957: 129)
The establishment of value is of the first importance in the matter of judgement about reality. People regard such and such a thing as a reality, and even as the highes value, because they had already chosen it as a value beforehand. The State is accepted as an ontological reality because people see a high value in it, because they love the principle of authority. This phenomenal natural world, this 'objective' world they look upon as absolutely real. They bow with reverent submission before the grandiose scale of it, before its coercive power, because they are tied to it and adjusted to it by the whole structure of their minds. Man always lives not only in the 'empirical' world but also in the world of 'ideas', and the ideas by which it is determined are of a character which is above all concerned with value. (Berdyaev 1957: 133)
The motive which led to investing kingship and other historical institutions with a sacred character is plainly sociological. In order to force the masses of mankind into submission, discipline and order, it was necessary to inspire them with a belief in the sanctity of authority, of the State, of the nation, of war, to make them believe that the subordination of the individual to the common, of the person to the race, was sancrosanct. A fiction and a lie were required for the government of men and peoples. And fear lest this lie should be exposed has risen to an insane degree, men were in dread lest the disclosure of the truth should lead to the collapse of society. How great a value the Roman Catholic Church has set upon such a lie, as, for instance, the Donation of Constantine and the False Decretals, already exposed as it was!
Nations cannot exist without myths nor can even the power to govern human societies exist without them. Myths unite, reduce to submission, and inspire. Society is protected by them, and by means of them revolutions are brought about. Such myths are those of the sacrosanct character of kingly power and of papal authority, or of the sanctity of the volontè gènèrale, of popular sovereignty in a democracy, of the sancrosanct character of a chosen class or a chosen race, of the sanctity of the Leader, and all the rest. All these are fictions which are built up in the collective social process. They are of enormous strenght even in the life of the Churches and tradition is to some extent filled with them. (Berdyaev 1957: 149)
The romantics have been fond of connecting the creative artistic process with the fruitful imagination experienced in dreams. This cannot be accepted in the form in which the romantics asserti it, but it does contain a certain amount of truth. The images which arise in dreams are not called up by impressions received from the external empirical world immediately, but are due to those that have been preserved in the depth of the subconscious. The state of dreaming is not dependent upon the perception of images of the world of sense at the given moment, it is a passive condition, not active. Consciousness is supressed and almost paralyzed. When a man is dreaming he may be absolutely overwhelmed by the past. In creative activity, on the other hand, images arise which are not determined by the empirical world, or if they are determined by it, it is through the medium of creative transformation. And they bring with them liberation from subjection to the past, from impressions and injuries which have accumulated in the subconscious, and from the wounds which the past has inflicted. There occur, it is true, radiant, luminous visions, and there are dreams which are prophetic, (though such conditions are comparatively rare), and in them the creative exalting impulse has a place. It is not only the subconscious which is operating in creative activity but the supra-conscious also; there is a movement upwards. (Berdyaev 1957: 179-180)
Man is not only an historical being, he is a social being also, and that by no means in the sense that he is a determined part of society and a member of society in the way the sociologists assert. On the contrary, society is in man and sociality is one of the aspects of human nature. Man realizes himself in community with other human beings. Sociality is indeed already embedded in the foundations of cosmic liffe. It is there amond the animals, too, and human beings even copy social life as seen in the animal world, the ant heap and the bee hive, for example. The world of nature sought to live in union and it lives in discord. Human life does actually realize unity in that it has created society which potentially is included in it. Without society and outside it man could notcarry on the struggle for life against the menacing elements of the world. (Berdyaev 1957: 213)
The idea of anarchism, if accepted in its ultimate depth, is an ideal which marks the limit of human liberation. It ought not by any means be taken to denote the rejection of the functional importance of the State in this objective world. WHat anarchism ought to oppose is not order and harmony, but the principle of power, that is to say, of force excercised from without. The optimism of most of the theories of anarchism is false. In the conditions of this objectified world we cannot conceive of the ideal society, without evil, strife and war. Absolute pacifism in this world is a false ideal, because it is anti-eschatological. There is a great deal of truth on this subject in Proudhon.
All political forms, democracy and monarchy alike, are relative. What must be supported throughout to the end are those forms, relative as they are, which provide the greatest possibility of real freedom, of the recognition of the value of personality, and which acknowledge the supremacy of truth and right over the State. But the ideal can be norhing but the supersession of all power, on the grounds that it rests upon alienation and exteriorization, and means enslavement. The Kingdom of God can only be thought of apophatically, as achieved absence of power and a kingdom of freedom. Hegel says that 'lave is the objectivity of spirit', and thus admits that he assigns a realm to objectification. Ant it is he too who says that the State is a spiritual idea in the Äusserlichkeit of the human will to freedom. Äusserlichkeit is indeed the fundamental mark of the State of power. (Berdyaev 1957: 217)
In a bourgeois age of technical civilization an unbounded increase of wealth takes place and these riches are periodically destroyed by fearful wars. There is a sense in which these destructive wars which are brought about by the will to power are the fate of societies which are based upon the dominating influence of technical civilization and steeped in bourgeois contentment. The instruments of destructionare immeasurably more powerful than those of construction. Civilization at its height is extraordinarily inventive in devising means of killing, but it has no resuscitating forces in it. And that is its condemnation. (Berdyaev 1957: 224)
Freedom ilvolves the freedom for evil as well. Without the freedom of evil, good would not be free, it would be determined and imposed by force. At the same time, however, the freedom of evil gives rise to the necessity of servitude. Slavery itelf can be the child of freedom, and there would be no freedom if it did not carry with it this possibility of giving rise to slavery; there would be but the servitude of good. But the servitude of good is an evil thing, and the freedom of evil can be a greater good than the good which is a result of compulsion. It is a paradox to which no solution can be found within the confines of the history of objective world, and it exerts a pull towards the end. (Berdyaev 1957: 247)