Paljuhäälne aines

• Eco 2005. Mudellugeja
• Lotman 2022. Kultuurisemiootika ja teksti mõiste
• Kull, Salupere jt 2018. Kultuurisemiootika

---

Eco, Umberto 2005. Mudellugeja. Lector in fabula. Tõlkija Ülar Ploom; eessõna Peeter Torop. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 57-73. [ESTER]

Tekst, nii nagu see oma lingvistilises pealispinnas (või nähtavas kujus) esile tuleb, esindab tervet väljendusvõtete ahelat, mille vastuvõtja peab aktualiseerima. (Eco 2005: 57)

Aktualiseerima — tegema reaalsuseks. Realiseerima? Lugeja peab tekstis esindatud väljendusvõtete ahela mingis mõttes elustama või ellu tooma, tegelikuks-toimivaks tegema.

Mis puutub aktualisatsiooni, siis on tekst mittetäielik üksus kahel põhjusel. Esimene ei puuduta ainult neid lingvistilisi objekte, mida me oleme tavapäraselt hakanud defineerima tekstina (vt 1.1), vaid igasugust sõnumit, kaasa arvatud isoleeritud laused ja terminid. Mingi väljend jääb puhta flatus vocis tasemele seni, kuni see mingi antud koodi suhtes ei korreleeru oma kokkuleppelise sisuga: selles mõttes on vastuvõtja alati postuleeritud operaatorina (mitte tingimata empiirilise operaatorina), kes on nii-öelda võimeline avama sõnaraamatu mis tahes ette tuleva sõna puhul ja võtma appi teatud rea varem teada olevaid süntaktilisi reegleid, et tuvastada lause kontekstis terminite vastastikused funktsioonid. Niisiis ütleme, et iga sõnum postuleerib vastuvõtja teatud grammatilist kompetentsust ka siis, kui sõnumi edastaja keel on ainult temale teada, välja arvatud muidugi glossolaalia juhtumid, mille puhul saatja eeldab, et lingvistiline interpretatsioon ei osutu võimalikuks, nii et äärmisel juhul on tegemist emotiivse ja sugestiivse ekstralingvistilise mõjutusega. (Eco 2005: 57)

Midagi kirjutades eeldame, et on olemas lugeja, kes on võimeline sellest aru saama: kelle jaoks meie kasutatud sõnad ei ole võõrad, vaid kes juba teavad või on võimelised (sõnastiku abil) neid teadma. Vastasel juhul, kui me kirjutame näiteks Velimir Hlebnikovi stiilis häälikuluulet, jääb tekst tähendusetuks (flatus vocis - kuuldavale toodud tähendusetud sõnad on nagu "paljas hingeõhk"; tõlkija annab joonealuses märkuses vasteks "häälevõnge").

Avada sõnaraamat tähendab ühtlasi aktsepteerida mingi hulk tähenduspostulaate: iseenesest on mingi termin ebatäielik ka siis, kui talle antakse väikese sõnaraamatu formaadis definitsioon. Sõnaraamat [|] ütleb, et brigantiin on laev ja laseb |laev| all muid semantilisi omadusi implitsiitselt mõista. Ühelt poolt tekib selline probleem interpretatsiooni lõpmatusest (mis osutus fundamentaalseks Peirce'i interpretantide teoorias), teiselt poolt juhib see meid edasi implitseerimise (entailment), aga samuti vajalike, olemuslike ja juhuslike omaduste temaatika juurde. (Eco 2005: 57-58)

Lähed järgi vaatama, mis on "brigantiin", siis pead järgi vaatama mis on "laev", siis pead järgi vaatama mis on "meri", siis pead järgi vaatama mis on "vesi", jne. Jäädki sissekannete ringirattasse lõksu.

Siiski eristub tekst teistest väljendustüüpidest oma suurema hõlmavuse tõttu. Ja tema hõlmavuse põhimotiiv on just nimelt see tõsiasi, et temasse on ka mitte-öeldu sisse kootud (vrd Ducrot 1972).
"Mitte-öeldu" tähistab seda, mis pealispinnal, väljenduse pinnal esile ei tule: aga just nimelt mitte-öeldu on see, mis aktualiseeritakse sisu aktualiseerimise tasandil. Ja seetõttu nõuab tekst, rohkem kui mistahes muu sõnum, lugeja aktiivset ja teadlikku kaastööd. (Eco 2005: 58)

Kõlab nagu sõnatähenduse ja lauseülese tähenduse vastuolu. St tekst võib oma üksikutes osades öelda nii üht kui teist, aga tervikuna ütleb ta midagi hoopis kolmandat.

Kõigepealt peab lugeja aktualiseerima oma entsüklopeedia, nii et ta võiks mõista, et verb |tagasi tulema| implitseerib mingil viisil, et subjekt on eelnevalt ära olnud (selle tegevuse analüüs kaasuste grammatika terminites võrdub sellega, et substantiividele antakse tähenduspostulaadid: see, kes tuleb tagasi, on ära olnud, nii nagu vanapoiss on mitteabielus meessoost isik). (Eco 2005: 59)

Mis on komponentanalüüs? (vt Martinelli 2005: 144)

Teiseks seetõttu, et mida enam liigutakse õpetuslikkuselt esteetilise funktsiooni poole, seda enam peab tekstis jääma ruumi lugeja tõlgendusele, ehkki tekst harilikult tahab, et teda mõistetakse küllaltki selgepiiriliselt ja ühemõtteliselt. Tekst tahab, et keegi aitaks tal funktsioneerida. (Eco 2005: 59)

Instruktiivne funktsioon (midagi konatiiv-referentsiaalset). Tekstil on oma tahe.

Konversatsioonireeglite kohta viitame muidugi Grice'le (1967). Aga tuletame vähemalt meelde Grice'i konversatsioonimaksiime. Kvantiteedimaksiim: tee nii, et sinu panus oleks täpselt sama informatiivne nagu teabevahetussituatsioon nõuab; kvaliteedimaksiim: ära ütle seda, mis sinu meelest ei vasta tõele ja ära ütle seda, mille kohta sul pole piisavalt tõendeid; suhtemaksiim: räägi asjast; viisimaksiim: väldi sogast väljendust, väldi kahemõttelisust, ole napp (väldi kasutut sõnaohtrust), räägi asjadest järjekorras. (Eco 2005: 59, jm 4)

Eesti keeles ka nüüd tallele pandud (vt Grice 1975).

See ilmselge tekstide eksisteerimise tingimus näib muuseas minevat vastuollu teise samavõrd ilmselge pragmaatikaseadusega, mis on kauasest varjuolekust hoolimata tänapäevastes kommunikatsiooniteooriates üldtuntud. Ning seda teist seadust võib formuleerida lihtsa loosungina: vastuvõtja kompetentsus pole tingimata võrdne saatja kompetentsusega. (Eco 2005: 60)

See, mida käsitlesin oma käsitluses Jakobsoni krüptanalüütilisest mudelist.

Nüüd me juba teame, et vastuvõtja koodid võivad täielikult või osaliselt saatja koodidest erineda ja et kood pole oma olemuselt üldsegi mitte lihtne, vaid sageli keerukas reeglite süsteeme hõlmav süsteem ja et lingvistilisest koodist ei piisa, et lingvistilist sõnumit mõista: |Suitsetate?|Ei| on lingvistiliselt dekodeeritav kui küsimus ja vastus vastuvõtja harjumuste kohta, aga teatud saatmistingimuste juures võib vastuse konnotatsiooniks olla "kasvatamatus" sellise koodi põhjal, millel pole mingit pistmist lingvistilise koodiga, küll aga hoopis käitumisetiketiga, sest oleks pidanud vastama |tänan, ei|. (Eco 2005: 60)

Keel on süsteemide süsteem jne.

Isikutevahelises kommunikatsiooniprotsessis tulevad arvesse muidugi kõikvõimalikud keelevälised tugivormid (žestid, konkreetne osutamine jne), samuti lõputu hulk võimalusi asju üle korrata ja saada tagasisidet, mis kõik üksteist vastastikku toetavad. See aga märgib, et meil pole kunagi tegemist puhtalt keelelise kommunikatsiooniga, vaid üldises mõttes semiootilise tegevusega, milles paljud eri märgisüsteemid üksteist täiendavad. (Eco 2005: 60)

"Tugivormid" kõlavad nagu "abivahendid". Nagu kargud või ratastool.

Või nagu ütlevad reklaamieksperdid - Nad valivad välja sihtmärgi [target] (ainult et selline "sihtmärk" koopereerib vaevaliselt: see pigem ootab, et temale pihta saadaks). Nad teevad kõik selleks, et iga termin, iga väljend, iga entsüklopeediline viide oleks juba ette nii valitud, et nende lugeja seda mõistaks. Nende sihiks on tekitada kindlat mõju; et ikkagi oleks kindel, et vallanduks hirmureaktsioon, ütlevad nad juba ette ära: "vaat nüüd hakkab juhtuma midagi hirmsat". Teatud tasandil võib see isegi õnnestuda. (Eco 2005: 64)

Pani mõtlema, et kõige kindlam viis mitte saada ideoloogiliste ja kommertssõnumite sihtmärgiks on nende eest kõrvale puigelda nii palju kui vähegi võimalik, niiet kui mõni näibki tabavat märki, siis mõju on nullilähedane, sest sõnuminool on lihtsalt arusaamatu võõras objekt.

Valéry moto - il n'y a pas de vrai sens d'un texte - võimaldab kahesugust lugemist: et mingit teksti võib tarvitada nii, nagu tahetakse, aga sellesuunaline lugemine ei paku siinkohal huvi; või et ühe teksti kohta võib esitada lõputul hulgal tõlgendusi, ja nimelt just sellise lugemisviisiga me hakkamegi järgnevalt tegelema. (Eco 2005: 65)

Kas ikka päris lõputul hulgal - tundub natuke kaheldav.

Ta ütleb |lill|, ja ehkki ta teab (ja tahab), et sõnast leviks kõikide puuduvate lillede lõhna, teab ka päris kindlasti seda, et see ei saa olla aastaid säilitatud konjaki bouquet, niisiis ta laiendab ja kitsendab piiramatut semiosist nii, nagu ta soovib. (Eco 2005: 65)

Ma peaksin hakkama lõputu semioosi erinevaid vasteid kollektsioneerima.

Ja et seesuguse teise teksti (või Teise teksti) kirjutamisel juhtub nii, et esimene tekst satub kriitika alla või et kaevatakse välja peidetud tähendusväärtused - see on muidugi loomulik, sest mitte miski pole karikatuurist ilmutuslikum, sest see näib olevat, aga pole karikeeritud objekt, teisest küljest muutuvad mõned ümber jutustatud romaanid ilusamateks, sest nendest saavad "teised" romaanid. (Eco 2005: 66)

See on mingi Saussure'i mõiste?

On selline arvamus, et kui keegi viitab mõnes diskussioonis või poliitikaalases artiklis NSV Liidu võimudele või kodanikele kui |venelastele|, aga mitte |nõukogude võimudele| või |nõukogude kodanikele|, siis ta soovib käivitada mingit eksplitsiitset ideoloogilist konnotatsiooni, otsekui keeldudes tunnustamast Nõukogude riigi poliitilist eksistentsi, mis sai alguse Oktoobrirevolutsioonist, mõeldes endiselt Tsaari-Venemaale. Mõnedes situatsioonides on emmal-kummal terminil vägagi diskrimineeriv iseloom. Siiski võib juhtuda, et mõni autor, kellel pole mitte mingeid antisovjetlikke kalduvusi, kasutab ikkagi terminit |venelane|, lähtudes kas ettevaatamatusest, harjumusest, mugavusest või käepärasusest, võttes tolle väga levinud tava lihtsalt omaks. (Eco 2005: 70)

Nõukogude Liit ei teostanud mitte mingit venestamist. Kõik rahvused olid Nõukogude Liidus võrdsed. Kõik väited ja tõendid vastupidisest on rahvavaenulikud agitatsioonid.

Pole raske märgata, et siinkohas hakatakse juba määratlema tekstide sotsioloogiliste või psühhoanalüütiliste "tõlgenduste" statuuti ja tegemist on sellega, et üritatakse avastada seda, mida tekst, arvestamata autori kavatsusi, tegelikult tema isiksuse või sotsiaalse päritolu kohta või ka lugeja enda maailma kohta ütleb. (Eco 2005: 71)

Minu jaoks on see praegu "Sokratese kui Jeesuse surma" küsimus (vt Searby 1989: 16), st kas O.S. pidas Sokratest ja Jeesust inimsuse ideaalide kehastusteks, sest ta käis koolis, mille juht oli natuke nupust nikastanud. (Rääkimata asjaloo sügavamast ivast: kas nad päriselt samastasid Sokratest ja Jeesust või oli see pelgalt Searby kirjaviga?)

---

Lotman, Juri 2022. Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. Mida inimesed õpivad. Koostajad Silvi Salupere, Peeter Torop; toimetanud Silvi Salupere, Siiri Ombler. Tartu: Ilmamaa, 54-59. [ESTER] {Л·621}

Üheks tendentsiks on lähtemõistete täpsustamine ning nende loomisprotseduuride määratlemine. Püüd täpselt modelleerida viib metasemiootika kujunemisele: uurimisobjektiks ei ole enam tekstid kui niisugused, vaid tekstide mudelid, mudelite mudelid jne. (Lotman 2022: 54)

Mudelid tekstide toimimisest (või nende ülesehitus- ja korrastusprintsiipidest).

Teiseks arengutendentsiks on tähelepanu keskendamine reaalse teksti semiootilisele funktsioneerimisele. Kui esimesel juhul on vastuolulisus ja teksti struktuuriline järjekindlusetus, erineva ehitusega tekstide ühtimine mingi kindla tekstikogumi piires ning mõitelise tähenduse määramatus juhuslikud ja "mittetöötavad" tunnused, mis jäävad kõrvale teksti modelleerimise metatasandil, siis teisel juhul osutuvad nad erilise tähelepanu objektiks. (Lotman 2022: 54)

Kuidas tegelik tekst väldib täielikku seaduspärasust.

Kultuurisemiootika on valdkond, mis uurib erineva ehitusega semiootiliste süsteemide vastastikust toimet, semiootilise ruumis sisemist ebaühtlust, kultuurilise ja semiootilise polüglotismi paratamatust. (Lotman 2022: 54)

Eritüübiliste märgisüsteemide teadus.

Kui teksti varasemates määratlustes rõhutati teksti ühtset signaalset loomust, ta funktsioonide lahutamatut ühtsust mingis kultuurikontekstis või teksti teisi omadusi, siis mõeldi selle all kas eksplitsiitselt või implitsiitselt, et tekst on väljendumine mingis ühes keeles. Esimene mõra [|] sellesse pealtnäha enesestmõistetavasse kujutlusse löödigi teksti mõiste käsitlemisel kultuurisemiootika aspektist. Nimelt avastati, et mingi teade, selleks et teda määratleda "tekstina", peab olema vähemalt kahekordselt kodeeritud. Nii näiteks erineb "seadusena" defineeritav teade kriminaalse juhtumi kirjeldusest sellega, et ta kuulub samaaegselt loomulikku ja juriidilisse keelde, moodustades esimeses erinevate tähendustega märkide ahela, teises aga ühtse tähendusega keerulise märgi. Sedasama võib öelda ka "palve" tüüpi tekstide kohta. (Lotman 2022: 54-55)

"Seadus" on diskreetsetest loomuliku keele märkidest koosnev sõnum, aga "seaduse" kui märgilise nähtusena on tegemist kontinuaalse märgiga, ühtse tervikuna.

Ootuspäraselt oli loomulikus keeles väljendumine (lausung) esmane, seejärel muutus ta ritualiseeritud vormeliks, mis oli omakorda kodeeritud mingi sekundaarse keele abil, ühesõnaga - lausung, väljendumine muutus tekstiks. Järgmine etapp seisneb mingite vormelite ühinemises sekundaarseks tekstiks. Erilise struktuurse tähenduse omandasid juhtumid, kus ühinesid printsipiaalselt erinevais keeltes tekstid, näiteks sõnaline vormel ja rituaalne žest. Selle tulemusena tekkinud sekundaarne tekst lülitas endasse ühel hierarhilisel tasandil asetsevad, kuid keelelt erinevad ning üksteisest sõltumatud alatekstid. (Lotman 2022: 55)

"Sekundaarne tekst" võib moodustuda semiootiliselt eritüübilistest "lausungitest". Nt jutustus ja joonistused lasteraamatus.

Järgmiseks heuristiliseks sammuks oli kunstiliste tekstide ilmumine. Paljuhäälne aines omandab lisaühtsuse, väljendudes nüüd antud kunsti keeles. Nii näiteks rituaali muutumisega balletiks kaasneb kõigi eri struktuuriga alatekstide tõlkimine tantsu keelde. Tantsu keele abil antakse edasi žestid, toimingud, sõnad ja karjed, ja ka tantsud ise, mis seejuures semiootiliselt "kahekordistuvad". Säilib paljustruktuursus, ent see on otsekui peidetud antud kunsti keeles vormistatud teate monostruktuursesse pakendisse. Eriti võib märgata seda romaani žanrispetsiifikas, mille pakend - loomulikus keeles teade - kätkeb erinevate semiootiliste maailmade erakordselt keerulist ja vastuolulist poleemikat. (Lotman 2022: 56)

Juba kolmas tasand! 1. loomulik keel, milles topeltartikleeritus on grammaatiline; 2. "seadus", "palve", "rituaal" ja "kombetalitus", milles tekivad uued ühtsused ja neist ühinevad sekundaarsed tekstid; ja 3. kunstikeeled, mis omakorda võivad - eeldatavasti - ühildada mitut sekundaarset süsteemi.

Teise tähtsa tegurina tuleb esile tõsta pinget integreerumise (konteksti muutumine tekstiks; moodustuvad niisugused tekstid nagu "lüüriline tsükkel", "kõik eluajal loodu kui üks teos" jms.) ja desintegreerumise (teksti muutumine kontekstiks; romaan "laguneb" novellideks, selle osad muutuvad iseseisvaiks esteetilisteks üksusteks) vahel. Selles protsessis ei pruugi lugeja ja autori positsioonid kattuda. (Lotman 2022: 56)

Paljude tekstide tervik (korpus) vs nt katkendi muutumine eraldiseisvaks tekstiks (nt kuulsad tsitaadid).

Kunstiteose loomine tähistab kvalitatiivselt uut etappi teksti struktuuri komplitseerumises. Paljukihiline ja semiootiliselt heterogeenne tekst, mis on võimeline keeruliselt suhestuma nii teda ümbritseva kultuurikonteksti kui ka lugeja või auditooriumiga, lakkab olemast adressandilt adressaadile suunatud elementaarne teade. Ilmutades võimet kondenseerida informatsiooni, omandab tekst mälu. Samal ajal toob ta nähtavale omaduse, mida Herakleitos on määratlenud kui "isekasvav logos". Struktuuri komplitseerumise selles staadiumis ilmnevad tekstil intellektuaalse seadeldise omadused: ta mtite ainult ei anna edasi temasse väljastpoolt pandud informatsiooni, vaid ka transformeerib teateid ning töötab välja uusi. (Lotman 2022: 57)

Nn Lotmani kommunikatsioonimudel e toimingud, mida teostab kunstitekst kommunikatsiooni ("laiemas semiootilises tähenduses") seisukohast.

Neis tingimustes muutub teksti sotsiaal-kommunikatiivne funktsioon märgatavalt keerulisemaks. Seda on võimalik taandada järgmistele protsessidele:

1. Adressandi ja adressaadi vaheline suhtlemine. Tekst täidab informatsiooni kandjalt auditooriumile suunatud teate funktsiooni.
2. Auditooriumi ja kultuuritraditsiooni vaheline suhtlemine. Tekst täidab kollektiivse kultuurimälu funktsiooni. Selles rollis ilmutab tekst ühelt poolt võimet pidevalt täieneda, teiselt poolt aga temasse salvestatud informatsiooni ühtseid aspekte aktualiseerida ja teisi aspekte ajutiselt või täielikult unustada. [|]
3. Lugeja suhtlemine iseendaga. Tekst - ja see on eriti iseloomulik traditsioonilistele, vanadele tekstidele, mis paistavad silma kõrge kanoniseeritusega - aktualiseerib adressaadi enda isiksuse teatud külgi. Sellisel informatsiooni saaja suhtlemisel iseendaga esineb tekst meediumi rollis, aidates ümber kujundada lugeja isiksust, muuta tema struktuurilist eneseorientatsiooni ja sidemeid metakultuuriliste konstruktsioonidega.
4. Lugeja suhtlemine tekstiga. Ilmutades intellektuaalseid omadusi, lakkab hästi organiseeritud tekst olemast lihtsalt vahendaja kommunikatsiooniaktis. Ta muutub võrdväärseks ja kõrge autonoomsusastmega vestluskaaslaseks. Nii autori (adressandi) kui ka lugeja (adressaadi) suhtes võib ta esineda iseseisva intellektuaalse moodustisena, millel on aktiivne ja sõltumatu roll dialoogis. Sellelt seisukohalt kätkeb vana kujund "raamatuga kõnelema" väga sügavat mõtet.
5. Teksti ja kultuurikonteksti vaheline suhtlemine. Antud juhul ei esine tekst mitte kui kommunikatsiooniakti agent, vaid kui selle täieõiguslik osaline, kui informatsiooni allikas või saaja. Teksti suhted kultuurikontekstiga võivad olla kas metafoorilised (teksti tajutakse kogu konteksti asendajana, sest tekst on mingis suhtes ekvivalentne kontekstiga) või siis metonüümilised (tekst esindab konteksti nagu teatud osa tervikust). Et seejuures on kultuurikontekst ise keeruline ja heterogeenne ilming, sisi võib üks ja sama tekst erinevalt suhestuda konteksti eri tasandite struktuuridega. Lõpuks on tekstidel kui enam-vähem stabiilsetel ja piiritletud moodustistel kalduvus siirduda ühest kontekstist teise, nii nagu see tavaliselt juhtub suhteliselt pikaealiste kunstiteostega: asudes ümber teise kultuurikonteksti, [|] käituvad nad kui uude kommunikatiivsesse situatsiooni asetatud informant ja aktualiseerivad niimoodi oma kodeeriva süsteemi varem varjatud aspektid. Seesugune olukorrale vastav "iseenda ümberkodeerimine" paljastab analoogia isiksuse märgilise käitumise ja teksti vahel. Niisiis, sarnastudes ühelt poolt kultuuri makrokosmosega, muutub tekst iseendastki tähenduslikumaks ja omandab kultuurimudeli jooni, teiselt poolt aga kaldub tekst käituma iseseisvalt, sarnastudes autonoomse isiksusega.

(Lotman 2022: 57-59)

1. Tekst on sõnum.

2. Tekst on kultuurimälu. Lugeja suhtleb teksti vahendusel kultuuriga. Loed Tõde ja Õigust ja saad kohe aru, miks eestlased armastavad kraave kaevata vms.

3. Autokommunikatsioon. Tekst mõjutab lugeja isiksust, aitab tal iseennast "ümber mõelda". Loed Tõde ja Õigust ja saad aru, et tegelikult oled sa kraavikaevaja, kelle rinnus pakitseb tühimik, mida täidab ainult kraavide kaevamine.

4. Tekst kui isiksus, kellega saab suhelda. Näiteks korduval ülelugemisel avastad, et iga kord räägib sama tekst tegelikult natuke erinevat juttu, võib-olla isegi väga erinevat juttu. Ühtäkki pole tekst enam paigalseisvate mustade glüüfide jada, vaid muutlik ja võib-olla isegi tujukas olem, kes avaldab ühtedele lugejatele üht, teistele teist, ja mõne aja järel üle lugedes jälle kolmandat ja neljandat.

5. Tekst on isiksus, kes muutub sõltuvalt keskkonnast. Ühes seltskonnas käitub ühte moodi, teises teistmoodi. Ajapikku vahetab seltskondi. Muutub üldse teisenäoliseks. Alguses kandis mantlit ja kaabut, aga mõndade jaoks võtab üleriided maha ja on hoopis keegi teine, võib-olla sootuks paljas seal all (liputaja). Või siis - mis on arusaadavatel põhjustel sage - pead teda esmakordsel kohtumisel ainulaadseks, omapäraseks isiksuseks ja siis tuleb välja, et tal on vennad ja suur suguvõsa, kes on kõik sama nägu ja tegu. Või siis vastupidi, alguses arvad, et mingi tema kiiks on kogu ta sõpruskonnale ühine, aga siis tuleb näiteks välja, et ta hängis selles seltskonnas juhuslikult tol hetkel ning tegelikult on pärit või kuulub kuskile mujale.

Öeldu valguses ei paista tekst meile mitte kui teate realisatsioon mingis ühes keeles, vaid kui keeruline, mitmesuguseid koode sisaldav seadeldis, mis on võimeline transformeerima laekuvaid teateid ja tekitama uusi. Teksti võib pidada niisiis informatsiooni generaatoriks, millel on palju sarnast intellektuaalse isiksusega. Seoses sellega muutub kujutlus tarbija ja teksti vahekorrast. Vormelit "tarbija dešifreerib teksti" on võimalik väljendada täpsemalt: "tarbija suhtleb tekstiga". Tarbija astub tekstiga kontakti. Teksti dešifreerimisprotsess komplitseerub ülimalt, minetab oma ainukordsuse ja lõpetatuse, lähenedes niimoodi meile tuttavatele semiootilise suhtlemise aktidele inimese ja teise autonoomse isiksuse vahel. (Lotman 2022: 59)

1 kord läbi loetud tekst on nagu inimene, kellega oled ühe korra juttu ajanud. Just nagu on absurdne öelda inimeste kohta "ma olen nendega juba (ära) rääkinud" peaks olema pentsik öelda "ma olen selle teksti (läbi) lugenud", justkui ühekordse lugemisega oleks tekst ennast täielikult ammendanud.

---

Kull, Kalevi; Lindström, Kati; Lotman, Mihhail; Magnus, Riin; Maimets, Kaire; Maran, Time; Moss, Rauno Thomas; Pärli, Ülle; Pärn, Katre; Randviir, Anti; Remm, Tiit; Salupere, Silvi; Sarapik, Virve; Sütiste, Elin; Torop, Peeter; Ventsel, Andreas; Verenitš, Vadim; Väli, Katre 2018. Kultuurisemiootika. — Salupere, Silvi; Kull, Kalevi (toim.), Semiootika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 201-229. [JSTOR]

Üks põhjus, miks ühtset kultuuriteadust ei ole, on kultuuri enda mitmekesisus. Metodoloog Paul Feyerabend on kasutanud epistemoloogilise anarhismi mõistet tahistamaks valikute suvalisust ja mittehierarhilisust, st kultuuri uurimisel on kõik teadused ja kõik meetodid head ning meil ei ole põhjust üht teisest paremaks pidada. Seda pole ka võimalik teha, sest isegi kõige rangem teaduslik analüüs on vaid üks võimalus kultuurile läheneda, mis pealegi kuidagi ei välista teisi lähenemisviise. Seega sünnib ühe ja sama kultuuri uurimisel palju erinevaid käsitlusi ja kuvandeid sellset kultuurist ning kultuuri analüüs muutub paradoksaalselt kultuuri enda osaks. Kultuur sisaldab ka eneseanalüüsi võimalusi. (Kull, Salupere jt 2018: 201)

"According to the most extreme view that has been read into Feyerabend's later writings, science has no special features that render it intrinsically superior to other kinds of knowledge such as ancient myths or voodoo" (Chalmers 1999: xxi). Endal seostub juba mitmes loengus nähtud kooki, mida saab igatpidi tükkideks lõigata ja kõigile jätkub, st kui lingvistiline antropoloogia tõlgendab asju ühte moodi siis see ei tühista antropoloogilise lingvistika tõlgendust samadest asjadest.

Kuid kultuuriteadustes eksisteerib ka seisukoht, mis välistab võimaluse mõista kultuuri ainult ühe distsipliini raames. Põhjuseks tuuakse kultuuri kiire ja vahel plahvatuslik areng. Teaduse arengut peetakse aeglasemaks kultuuri arengust ja kultuuri analüüsitavuse suurendamise huvides õigustatakse kõigi võimalike uurimisvahendite ja -meetodite kasutamist nende distsiplinaarsest päritolust hoolimata. Seda nimetatakse distsiplinaarseks või segameetoditel põhinevaks uurimistööks ja selle üks esimesi juurutajaid oli kultuuriuuringute (cultural studies) suund. (Kull, Salupere jt 2018: 202)

Ilma distsipliinita. Ongi anarhia.

Strukturaalne tasand võimaldab kõike kultuuris toimuvat vaadelda ühiskonna struktuurist, mingi sotsiaalse klassi hegemooniast või valitsevast ideoloogiast lähtuvalt. Kulturaalne tasand võimaldab kõiges näha kultuurilist kordumatust ja mõtestada kõike ühiskonda puutuvat kultuurina. Sel tasandil tehakse tekstide süvaanalüüse kõige erinevamaid (semiootilisi, postkolonialistlikke, feministlikke jms) meetodeid kasutades. Retseptiivne tasand võimaldab aga kõike uurida tajuprotsessidena, sest kultuuri tegeliku funktsioneerimise määrab vastuvõtja. Kunstiteose olemine kultuuris sõltub ühelt poolt selle vaadatavusest-loetavusest-kuulatavusest (auditooriumianalüüsid ja küsitlused) ning teiselt poolt levimisest (tiraažid, kassaedu, esitusviis). (Kull, Salupere jt 2018: 202)

Klassivõitlus, ebavõrdsus ja meediamajandus.

Umbes samasse aega kuulub Ernst Cassireri inimese ja kultuuri käsitlus. "Uurimuses inimesest" (1944) kirjutas ta (Cassirer 1999: 106): "Inimese kõige tähelepanuväärsem omadus, tema eristav tunnus ei ole ei metafüüsiline ega füüsiline - see omadus ja tunnus seisneb hoopis tema tegevuses. Just toimimine, inimtegevuse süsteem defineerib ja määratleb "inimeseksolemise" piirid. Keel, müüt, religioon, kunst, teadus ja ajalugu on selle inimlikkuseringi osised, erinevad sektorid." Seda lähenemist nimetas Cassirer ise inimese funktsionaalseks mõistmiseks. (Kull, Salupere jt 2018: 204)

• Cassirer, Ernst 1999. Uurimus inimesest: sissejuhatus inimkultuuri filosoofiasse. Tartu: Ilmamaa. [ESTER]

Tartu-Moskva koolkonna üks asutajaliikmeid Vjatšeslav Ivanov toimetas 1966. aastal trükki kogumiku "Keelte struktuurne tüpoloogia", mille avab tema enda ja Vladimir Toporovi ühine artikkel "Teksti rekonstrueerimise ja märgisüsteemi rekonstrueerimise ülesande [|] püstitamine", kus autorid sisuliselt formuleerivad kultuuritüpoloogia esmased põhimõtted. Nagu keeleteadlased toetuvad semantilistele universaalidele, nii peavad seda tegema ka modelleerivate süsteemide uurijad. Kuid peale keelefaktide võtavad nad arvesse ka arheoloogilisi andmeid jms. Just tüpoloogilise kõrvutamise kaudu on võimalik jõuda nii teadete kui ka sotsiaalse tausta rekonstrueerimiseni. (Kull, Salupere jt 2018: 205-206)

Структурная типология языков (Uspenski toim. 1965) [PDF siin]

Ja täpsustab (Barthes 2002a: 21): "Igasuguse strukturalistliku tegevuse eesmärk, olgu see tegevus refleksiivne või poeetiline, on taastada üks teatud "objekt" nii, et selle taastetöö tulemusena ilmneksid objekti funktsioneerimise reeglid ("funktsioonid")." (Kull, Salupere jt 2018: 206)

Funktsioonid on funktsioneerimise reeglid. Õhk on õhuline aine.

Oma kogumiku "Artiklid kultuuritüpoloogiast 2" eessõnas esitab Lotman arusaama ühest võimalikust universaalist, millest saab lähtuda kultuuri tüpologiseerimine. Selleks on iga kultuuri vajadus enesekirjelduse järele: "See vajadus realiseerub metakultuurilisel tasandil enesekirjelduslike tekstide loomises, mida võib pidada grammatikateks, mida kultuur iseeenda kirjeldamiseks loob" (Lotman 1973: 5). Sellest lähtuvalt saame mõista ühelt poolt Lotmani edasist liikumist kultuuri enesemudelite kirjeldamise suunas, teiselt poolt aga tema huvi kunstiloome kultuuriliste süvamehhanismide vastu. (Kull, Salupere jt 2018: 209)

Iga kultuur omab ettekujutust iseendast. A la Eesti kultuur kui kraavikaevajate ja naabrite ülelaskjate kultuur.

Jakobsoni (1985c: 120) arutluseb algavad lapse keelelise arengu metakeelelistest aspektidest: "Metakeel on igasuguse verbaalse arengu hädavajalik faktor. Ühe keelemärgi interpreteerimine teise, mõnes mõttes homogeense, sama keele märgi kaudu on metakeeleline operatsioon, millel on lapse keeleõppes oluline roll." Kuid lapse areng on võrreldav kogu kultuuri arenguga. Kultuuri arengule on tähtis, et selle kultuuri loomulik keel rahuldaks kõik võõraste ja uute nähtuste kirjeldamise vajadused ja tagaks sellega mitte üksnes kultuuri dialoogivõime, vaid ka selle loovuse ning ühtsuse - kultuuriidentiteedi. (Kull, Salupere jt 2018: 210)

Päris julge ja ma ütleksin, et isegi uudne väide. Selle tagajärjed osutaksid kultuuri funktsionaalsele arengule: ühtmatustest saavad tervitused, häälitsemisest saab laulmine, asjadele hakatakse andma nimesid, ühtäkki osatakse nimetada oma hingeseisundeid, anda teistele käske ja arutleda keele üle. (Jumal teab mitusada tuhat või miljonit aastat kokku võetud ühes lauses.)

Jakobsoni integratiivse kommunikatsiooniteaduse ideest kasvab kultuurisemiootika jaoks välja arusaam, et kultuur tervikuna ja iga tema osa on põhimõtteliselt paljukeelsed (mitmeid märgisüsteeme ühendavad). Osa inimesi valdab vaid paari keelt (näiteks suulist suhtlemiskeelt ja kehakeelt), osa on paljukeelsemad (osates kirjakeelt, kasutades meediatarbimise oskusi ajalehti või ajakirju lugedes või veebist teavet otsides) ning osa on ka tõelised kultuurilised polüglotid (mõistes maalikunsti, sümfoonilise muusika või teaduse keelt jne). (Kull, Salupere jt 2018: 210)

Natuke nagu loomuliku keele, rituaali ja balleti näitlikud tasandid ülal Lotmani artiklis.

Kultuurisemiootilise analüüsi ühe telje moodustab püüdlemine tervikkäsitluse loomisele kultuurist objekt- ja metatasandit integreerides ning kommunikatsiooniprotsessides ka autokommunikatiivseid aspekte tuvastades. Siia kuulub ka arusaam, et semiootiline paljukeelsus hõlmab kommunikatsiooniprotsessi kõiki etappe, sest juba inimese sisekõne eeldab ümberlülitusi visuaalselt koodilt verbaalsele ja tagasi. (Kull, Salupere jt 2018: 210)

Mõtleme ettekujutustes (ideedes), räägime sõnades.

Kultuurisemiootik on teadlane, kes võib ühte konkreetset uurimisobjekti, näiteks filmi kultuuris, analüüsida kui tervikut, [|] osade süsteemi ja osa suuremast tervikust. Filmina on tema piirideks esimene ja viimane kaader. Osade süsteemina ühendab film loomulikku keelt, muusikat, valgust, rakursse, plaane ja montaaži kui märgisüsteeme, mis loovad filmikeele. Osana suuremast tervikust kuulub film kultuuri läbi oma seoste teiste sama ajastu filmidega või osana enda turundusprotsessist, mis hõlmab treilereid, plakateid, DVD kujundust, filmi kodulehte jne, st kõike seda, mis moodustab filmi enesekirjelduse või eneseesitluse kultuuris. (Kull, Salupere jt 2018: 210-211)

Kultuurisemiootik peaks näiteks romaani analüüsides olema võimeline zoomima sisse teose enda struktuuri ja võtetesse ning teisalt ka zoomima välja, et näidata teose kohta suuremas pildis ja selle seoseid talle eelnenud ning järgnenud kultuuritraditsiooniga. St hõlmama korraga kunstiteose nö molekulaartasandit kui ka teda ümbritseva galaktika dünaamikat.

Autokommunikatiivsusega kaasneb veel teinegi kultuuri olemuslik tunnus - samade sõnumite kordamine, nende tõlkimine ühest kultuurikeelest teise (näiteks kirjandusteoste ekraniseerimisel või retsensiooni kirjutamisel samast teosest). Kordamisel põhineb ka kultuurimälu ja igas kultuuris on näiteks rahvaluulel oluline mnemotehniline funktsioon. Tänapäeva kultuur on kirjeldatav samade sõnumite varieerumisena erinevates kirjelduskeeltes. (Kull, Salupere jt 2018: 211)

See vaade on juba omaks võtnud või eeldanud, et kultuur on isiksus. Tüüpiliselt räägitakse kultuurilisest autokommunikatsioonist seoses kultuuri enesekirjeldusega - kultuur suhtleb iseendaga iseenda kohta. Siin aga on midagi muud: igasugune kultuuritoodang on justkui "kultuur mõtlemas millestki", ja nt kirjandusteoste ekraniseerimise puhul on tegu "sisekõnega", mis muudab ettekujutused (visuaalse) väljaöelduks (verbaalseks) ja tagasi. St mitte, et kultuuri enesevaagimine on kultuuri autokommunikatsioon, vaid kõik mida kultuur teeb on mingist vaatekohast autokommunikatsioon, sest kultuuri kogu tegevus on kommunikatiivne (ja väljaspool semiosfääri pole kedagi teist?).

Kultuurisemiootika saigi alguse arusaamast, et kultuur on semiootilises mõttes paljukeelne süsteem, milles kõrvuti loomulike keeltega eksisteerivad neil põhinevad sekundaarsed modelleerivad süsteemid (mütoloogia, ideoloogia, eetika) või süsteemid, mille mõistmisel või kirjeldamisel kasutatakse loomulikku keelt (muusika, ballett) või keeleanaloogiat (teatri keel, filmi keel). (Kull, Salupere jt 2018: 212)

Siin on päris oluline see või: sekundaarsed modelleerivad süsteemid põhinevad loomulikul keelel või on loomuliku keele abil kirjeldatavad. Lotmani tekstist (ülal) jäi aga mulje, et kolmas (kunsti oma) on omaette tasand, mis põhineb omakorda teisel. St sekundaarsed modelleerivad süsteemid (SMS) = loomulik keel (LK) + heterogeensus/ümberkorrastus/topeltartikulatsioon (see, mis eristab lihtlauset seadusparagrahvist); kolmas - kunst - oleks omakorda SMS + heterogeensus/ümberkorrastus/topeltartiklatsioon (ma tõepoolest ei tea praegu kuidas seda nimetada). St ballett ei ole mitte ainult keeleliselt kirjeldatav, vaid põhineb tantsukunsti traditsioonil, mida on keele vahendusel õpetatud, näiteks. Keegi kuskil kunagi kasutas sõnu, et anda rätsepale juhised, millest sündisid balletikingad.

Keele mõiste metaforiseerumise üks näide on kultuurikeele samastamine märgisüsteemiga (ka "Kultuurisemiootika teesides" on need kasutusel sünonüümselt). Loomulik keel on märgisüsteem ja samuti erinevate kunstide keeled. Loomulik keel on meile süsteemina antud, kunstide keelte puhul on süsteem ise raskemini hoomatav kui keeles ja tuleb kõige enam esile kunstiteoste tervikanalüüsis. Kui loomulikku keelt saab õppida sõnaraamatu abiga, siis kunstide keeli pigem tekstianalüüside kaudu. (Kull, Salupere jt 2018: 214)

Kehakeele sõnastikku ei eksisteeri (ja kui eksisteeriks, kirjutas Birdwhistell, siis ilmneks, et kõik "räägivad" seda vigaselt).

Erinevate märgisüsteemide koosolu ja põimumine kultuuris ning nende toimimine vahenduskeeltena taanduvad kultuurisemiootikas kahele algkeelele, milleks Lotman nimetas loomulikku keelt ja ruumi struktuurse mudeli keelt. Viimane on kontinuaalsuse alus ja tähistab kommunikatsioonikeskkonna olulisust ruumina alates tekstiruumist, pildiruumist kuni mentaalse ehk kujutletava ruumini välja. (Kull, Salupere jt 2018: 214)

Paneb mõtlema semiosfäärist ja selle ruumilisusest, mis ei ole abstraktne vaid tegelik (?). Praegu ei oska veel sellest ruumilisusest midagi täpselt arvata. Topoloogia, neh.

Eesti kirjaniku romaani (näiteks Mati Undi "Sügisballi") võib lugeda (1) eestikeelse tekstina, millest arusaamine on jõukohane igale eesti keelt oskavale inimesele; (2) linnaromaanina, milles kajastuvad nii linnastumise ja suurlinnade uute elamurajoonide tekkimisega seotud sotsiaalsed ja psühholoogilised probleemid kui ka selle teema käsitlemised eesti kirjanduses; (3) kunstitekstina, mis sunnib lugejat vaatama endasse ja analüüsima oma armastuse, üksinduse ja sotsiaalse staatuse probleeme; 4) konkreetse kirjaniku romaanina, mille keelekasutuses, teksti ülesehituses ja jutustamise viisis väljendub autori eripära ja tema kujutatavasse tegelikkusesse suhtumine; 5) kultuuritekstina, mis pakub teavet eestlaste linnaelust nõukogude perioodil. (Kull, Salupere jt 2018: 215)

Jääb tugev mulje, et need aspektid põhinevad mingist vinklist Lotmani kommunikatsioonimudeli (ülal) põhjal. Siin on konkreetne näitlukustamine ilma erilise dünaamikata, aga olemuselt väga kasulik illustratsioon, kuidas toda skeemi võib kasutada. Võib-olla peakski üritama oma magistritöös ühe väikese osana sellele ehitada käsitlus O.S. romaanist, millel on oluliselt rohkem kultuurilist konteksti ja dünaamikat kui "Sügisballil" (st saaks analüüsis natuke kõrgemalt lennata kui selle näite põhjal on võimalik — O.S. romaan on juba pelgalt teatena huvitav ja problemaatiline viisil, mida valdav enamus romaane ei ole).

Kirjandus kasutab keelt oma materjalina ja loomulik keel on aluseks kirjanduse keelele. Prantsuse keelt osates võiksime mõista kõiki selles keeles kirjutatud tekste, kuid ometi on prantsuse kirjanduses teoseid, mille mõistmine eeldab ühelt poolt stiili ja žanri, teiselt poolt autori maailmavaate ja eluloo tundmist. See tähendab, et keele mõistmisest ei piisa alati kirjandusteose mõistmiseks. Selle järgi tuleb kirjandust analüüsides eristada keele struktuuri ja teksti struktuuri. (Kull, Salupere jt 2018: 215)

Lotman andis (ülal) robustsema näite: seadus. Loomulikus keeles teade, jah, aga pelgalt eesti keele oskamisest ei piisa, et kasvõi vabariigi põhiseadust lugeda ja täielikult mõista (selleks on vaja juriidist haridust, aga enne seda veel arusaama seadustest kui nähtusest; nt indiaanlane ei saa aru, kuidas paberi peale määritud märgid saavad tähendada, et maa kuulub kellelegi).

Juri Lotmani arvates peaks tekstianalüüs põhinema dialoogil, ta eristas viit erinevat põhimõttelist suhtlemisvormi saatja ja vastuvõtja vahel (Lotman 1990d: 276-277):

1. adressandi ja adressaadi vaheline shutlemine: tekst = teade;
2. auditooriumi ja kultuuritraditsiooni vaheline suhtlemine: tekst = kollektiivne kultuurimälu;
3. lugeja suhtlemine iseendaga: tekst = meedium;
4. lugeja suhtlemine tekstiga: tekst = partner;
5. teksti ja kultuurikonteksti vaheline suhtlemine: tekst = infoallikas.

Sisuliselt tähendavad need viis suhtlemisviisi teksti ja vastuvõtja vahel mitte üksnes viit dominanti, vaid ka viiest tasandist koosnevat hierarhiat, sest vastuvõtja võib läbida kõik viis tasandit. (Kull, Salupere jt 2018: 216)

Väga kena kokkuvõte. Siin võib jälle kobiseda ainult dünaamika puudumise üle. Näiteks tekst kui "infoallikas". Tekst seisab paigal ja peegeldab oma loomishetke kultuurimiljööd, igavesti, nagu metafoorne foto või maal seinal. Mulle aga näib, et Lotman peab silmas just seda, et see on pigem nagu (jällegi metafoorselt) auk seinas, mida me nimetame aknaks. (See metafoor ei toimi hästi, sest aken on läbipaistev, aga tekst ei ole tühi.) Sõnasõnaliselt on küll öeldud, et tekst on "informatsiooni allikas", aga edasi läheb arutluseks teksti ja konteksti omavahelisest seosest ning, et tekstil on "kalduvus siirduda ühest kontekstist teise". Jutt käib konkreetselt tõlkest, sisenemisest "uude kommunikatiivsesse situatsiooni". Nüüd taipan, et 5. punktiga peab ta silmas seda, et tekst elab iseseisvat elu läbi tõlgete (eriti nt Piibel või Gilgameš, mis on aastatuhandeid ringi rännanud, muutunud ja lugematuid järglasi soetanud). Millalgi tuleb läbi mõelda ja katsuda, mida teksti metafoorilised ja metonüümilised suhted kontekstiga endast täpselt kujutavad (võib aimata, et sel on midagi pistmist peeglikildudega semiosfääri artiklis).

Teisalt võib tekst olla lingvistiliselt konkreetne keeletekst või kultuuriliselt konkreetne kultuuritekst: "Määratledes kultuuri teatud sekundaarse keelena, toome sisse mõiste "kultuuritekst", s.o. tekst antud sekundaarses keeles. Kuna see või teine loomulik keel sisaldub kultuuri keeles, kerkib küsimus loomuliku keele teksti ja kultuuri sõnalise teksti suhestatusest." Suhestatusel on [|] kolm alaliiki (Lotman jt 2013: 113): (1) loomuliku keele tekst ei ole antud kultuuri tekstiks (näiteks suulised tekstid kirjasõnalises kultuuris); (2) sekundaarses keeles tekst ehk kultuuritekst on ühtlasi keeletekst, tekst loomulikus keeles (näiteks on luuletus korraga sekundaarselt luulekeeleline ja primaarselt luuletaja emakeelne tekst); (3) kultuuri sõnaline tekst ei ole tekst loomulikus keeles (näiteks ladinakeelne palve slaavlaste jaoks). (Kull, Salupere jt 2018: 216-217)

Ausalt öeldes ei saa ikka veel selget sotti, mida võib ja mida mitte nimetada "kultuuritekstiks". Kas mõnes sekundaarses modelleerivas süsteemis konstrueeritud tekst on juba kultuuritekst pelgalt selle tõttu, et ta on sekundaarses modelleerivas süsteemis konstrueeritud tekst?

Metatekstide kui tekstilise terviku kaudu on võimalik analüüsida selle prototeksti eksisteerimist kultuuris. Samuti on selle abil võimalik rekonstrueerida puuduvaid prototekste, nagu näiteks muinasjututüüpide hüpoteetilisi algvorme (hilisemate variantide invariandina). Vanade salvestamata teatrietenduste rekonstrueerimine teatriloos on hea näide metatekstide vajalikkusest puuduva prototeksti kirjeldamisel. Samuti on metatekstide ja prototekstide vaheliste suhete kaudu on võimalik rääkida selle teksti suhtlemisvõimest kultuuriga, auditooriumiga, tema mõtestamise-mõistmise võimalikust maailmast. (Kull, Salupere jt 2018: 218)

Lisandus viiendale. Tõlke kaudu ühest kultuurist teise sisenev tekst muutub ja toimib informatsiooniallikana oma allikkultuuri kohta, aga sihtkultuuris ootab teda vastuvõtt uute metatekstide näol.

Inimkultuur moodustab globaalse semiosfääri, kuid selles globaalses süsteemis on põimunud eri aegade (semiosfääri diakroonia) ja eri tasandite (semiosfääri sünkroonia) semiosfäärid. Iga semiosfääri võib analüüsida kui tervikut. Semiosfääri semiootikas järgitakse metodoloogilist põhimõtet, mille kohaselt iga kultuuris analüüsitav tervik on ühtlasi osa suuremast tervikust. Samas koosneb analüüsitav tervik osadest, millest igaüks moodustab terviku, mis omakorda koosneb osadest jne. Tegemist on lõputu osa ja terviku dialoogiga ning tervikumõõtme dünaamikaga. (Kull, Salupere jt 2018: 219)

Justkui eraldiseisev uurimisvaldkond.

Arvutimäng, koomiks või film sama teksti ainetel on osa selle teksti mentaalsest tervikust kultuuris ja analüütik ei saa seda asjaolu ignoreerida. Teiselt poolt on kõik kultuuris tekkinud metatekstid mingi teksti kultuuri tõlkimise ja kultuuris teadvustamise protsess. See protsess on kultuuri kui terviku seisukohalt autokommunikatiivne, sest kultuur otsib mingi nähtuse seletamiseks iseendale sobivaid kirjelduskeeli. Autokommunikatiivsena on kultuuril tendents informatsiooni hulka endas kasvatada, selle kvaliteeti tõsta ja selle abil iseennast muuta. (Kull, Salupere jt 2018: 220)

Metatasandi kirjelduskeel on ikkagi asjaga seotud. Nt virtuaalreaalsuste diskursus on kultuuri autokommunikatiivne üritus "panna sõrm peale" uuele meediale ja seda enda jaoks lahti mõtestada (mis see siis on? kuidas see seostub ülejäänud kultuuritoodanguga, jne).

Kõrgelt Koodistunud

	Acta Semiotica Estica
Tähenduslikustamine	Kõrgelt Koodistunud

• Niitra 2006. Tegelaste nimed laste- ja aabitsakirjanduses lapse kognitiivset arengut toetavate elementidena
• Moss 2006. Varakristlike eremiitide praktiline semiootika (Pontose Euagriose askeetiline demonoloogia)
• Pärn 2006. Semioloogilisest kinokeeleteooriast

---

Niitra, Mari 2006. Tegelaste nimed laste- ja aabitsakirjanduses lapse kognitiivset arengut toetavate elementidena. Acta Semiotica Estica III: 127-137.

Nii sotsialiseerumist kui maailmapildi avardumist on vaadeldud läbi materjalis esinevate pärisnimede, analüüsitud on lastekirjanduses esinevate loomtegelaste nimesid. (Niitra 2006: 127)

Natuke kummaline fookus. Hoobilt küll ei oskaks öelda kuidas loomanimed lasteraamatutes peaksid sotsialiserumist avardama.

Seega jätkub sõnade tähendusväljade kujunemine veel pikka aega peale seda, kui esimesed sõnad lapse kõnesse ilmuvad (Wertsch 1985: 99). See tähendab, et keele sümbolilisuse mõistmine kujuneb välja pikaajalise protsessi vältel ja sõnast saab lapse teadvuses mõiste alles pärast mitme olulise vaheetapi läbimist. Lastel kujunevad suhteliselt varakult välja abstraktsete mõistete funktsionaalsed vasted, kuid need erinevad oma struktuurilt ja opereerimisviisilt täiskasvanute kasutatavaist mõistetest. (Niitra 2006: 128)

Lapsekeel on täiskasvanute keelest erinev.

Esmalt, tinglikult määratledes 2 aasta vanuses, teeb laps avastuse, et igal asjal on nimi (Vygotsky 1973: 43). Avastus väljendub aktiivses uudishimus sõnade vastu ja sellest tulenevas sõnavara kiires kasvus. Sellega on laps avastanud sõnade tähistava funktsiooni, ent esialgu on sõna pikka aega lapse jaoks pigem mingi asja omadus, mitte selle märk. Selles faasis käituvad sõnad pärisnimedena, s.t laps ei suuda sõna ja denotaati teineteisest lahutada. Siinkohal võib tuua paralleele B. Russelli käsitlusega objektsõnadest, mille tähendus omandatakse kokkupuutel tähistatava objektiga ning mille esmaseim kasutus on osutav (Russell 1995: 23). (Niitra 2006: 129)

Mütoloogiline mõtlemine - koera nimi on Koer.

Väikelaste raamatuis on tegelasteks erinevaid liike esindavad isendid, kes esinevad enamasti ühekaupa; sagedased tegelased on üks ja arhetüüpne Karu, Hunt, Rebane, Jänes jne. Iga tegelasega kaasneb hulk omadusi, näiteks karu suurus, aeglus, magusalembus; rebase kavalus ja mesikeelsus jne. Rõhutatakse kas omaduste kimpu või tuuakse välja üks neist. Väikelapsel, kes on ales õppinud sõnu kõnes kasutama, pole veel arusaama üldmõisteist tekkinud. Seega on üldnimel nagu nt "karu" sellistes tekstides eeskätt identifitseeriv funktsioon. Lotman ja Uspenski, kes on juhtinud tähelepanu lapse teadvuse mütoloogilisele olemusele, rõhutavad mütoloogilise ruumi(kogemuse) tunnusena tema piiritletavust ja loendatavust; mütoloogiline ruum pole mitte erinevate tunnuste abil kirjeldatav kontiinum, vaid pärisnimesid kandvate üksikobjektide kogum (Lotman ja Uspenski 1999: 195-196). (Niitra 2006: 130)

Kus pärisnimedepõhise mõtlemise suitsu, seal Lotmani ja Uspenski kuulsa artikli tuld.

Algriimilised nimed hõlbustavad klassifitseerimist ning nagu selgub, on algriimilised loomanimed vaadeldavais lasteraamatuis ülekaalukalt populaarseimad: nt Jänku-Juta, Hirve-Hilla, Rebase-Rein (H. Mänd, "Mõmmilood" - Mändu 1999). Siin on tegemist kombinatsiooniga üld- ja pärisnimest, mis on klassifitseerimist hõlbustavaks vaheastmeks mõistete kujunemisel. Samuti loetakse lasteraamatuid [|] sageli valjusti ette ning häälikute kokkukõla pääseb siin eriliselt mõjule. Oluline on ka märkida, et väikelapsed seletavad sõnade tähendusi sageli alliteratsiooni kaudu (Bertills 2003: 161-162). (Niitra 2006: 131-132)

Lasteraamatutegelaste nimede poeetiline funktsioon.

Iga tähte õpetatakse mingi looma läbi, kusjuures looma pärisnimi algab sama tähega (nt dogi Doora, madu Muia, ööbik Örru). Kasutatakse lastejuttudest tuntud stereotüüpe: eesel on rumalavõitu, põrsas räpakas ja kommeteta, vares valelik. (Niitra 2006: 132)

Vares peaks olema varas, sest nad armastavad läikivaid asju pihta panna. Seda, et nad sealjuures valelikku juttu ajaksid, pole ise kohanud. Eduard Vilde varesed ajasid mäletamist mööda täitsa asjalikku juttu.

Antud nime puhul on tegemist oksüümoroniga, kuna vähelevinud sõna "rait" tähistab hiiglasuurt asja ("Eesti keele sõnaraamat", Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus 2003), kõnealust raamatutegelast on kujutatud aga tibatillukese pöialpoisina, kes elutseb suure kuuse okstes. Oksüümoronile viitab ka raamatu pealkiri "Väike hiiglane". (Niitra 2006: 133, jm 2)

"rait <raidu 21 või raida 23> - hiiglasuur asi; suur pikk hoone. *Kui kallis on aga see suur rait, tusase näoga ahi talveajal .. E. Vilde. *Võta kas või seesama maja, mille eluhoone, rehetuba, põhukuur ja laut – kõik üks rait. H. Sergo." - Täiesti tundmatu sõna, ka liitsõnades "hoone|rait, majarait".

A. Kivirähki loos "Kaelkirjak" (Kivirähk 1995) kannab tüdruku kõhus elav paeluss rõhutatult tavalist nime Tõnis. Nimi on antud juhul olukorra pentsikusega iroonilises nihkes ja nime tõlgendamine põhjustab koguni perekonnadraama: Kai vanemad peavad Tõnist nime järgi mõneks poisiks ning kahtlustavad, et too tungis salaja nende aeda marju sööma. (Niitra 2006: 134)

Tõnis aitab sul kaalust alla võtta.

Lastekirjanduse eripäraks on, et reeglina kirjutavad raamatuid täiskasvanud, mitte lapsed ise. Sellest tulenevalt võib lastekirjandust iseloomustada kui ambivalentseid tekste, milles on korraga esindatud nii laste kui täiskasvanute kood. Ühest küljest on tegemist autori enda kogemuste sissekirjutamisega, teisalt aga loevad täiskasvanud lastele raamatuid sageli ette ning sestap on osa tekstist (vaikimisi) neile adresseeritud (Nikolajeva 1996: 57). Sageli avaldub pöördumine täiskasvanust adressaadi poole näiteks intertekstuaalsete viitamiste kaudu teistele kirjandusteostele või kirjandusvälisele kontekstile, mida nopib tekstist sageli välja vaid täiskasvanu. (Niitra 2006: 135)

Täitsa kena näide sellest, kuidas interkommunikatsiooni seguneb autokommunikatsioon.

"Ja õe nimi on Lutsille Internetta Kärolyn..." (samas: 42). Arvestades tänase Eesti nimepraktikaid, näib see lugu toimivat samuti kahel tasandil: manitsusena lapsevanemaile, et nad oma lastele veidraid nimesid pannes järeltulijaile määratut taaka ei tekitaks ning lohutusena neile lastele, kes just sääraste nimedega toime peavad tulema. (Niitra 2006: 136)

Nagu 1920ndad Venemaal, kus vohas perekonnanimi "Revolutsioon" ja nt eesnimi "Lenina".

---

Moss, Rauno Thomas 2006. Varakristlike eremiitide praktiline semiootika (Pontose Euagriose askeetiline demonoloogia). Acta Semiotica Estica III: 138-165.

Maailmaparandamine ei ole kristlase ülesanne, see oleks ülbuse näitaja ning rohkendaks ebaõiglust ja kurjust; eesmärgiks on enese kasvatamine ja distsiplineerimine, mille õnnestumine toob kaasa muutusi keskkonnas (arhailine usk peegeldumise efekti). Püha Hieronymus on kirjutanud, et munga ülesandeks pole mitte õpetada, vaid nutta. (Moss 2006: 139, jm 5)

Selle peegeldumisefekti tõhususest annab elavat tunnistust meie nüüdne ebaõigluse- ja kurjusevaba maailm.

Sügavamas taustaplaanis on siinse artikli aineks varakristlaste "jumalikustumise" kontseptuaalne [|] kompleks, mis võis muuhulgas seonduda maailmakorra tajumisega demoonilisena. Samas ei ole küsimuseks, kuivõrd on selle näol tegemist autokommunikatiivsete mehhanismide ja realiteetidega, või milline oli kristlike ja gnostiliste rigoristide psühhofüüsilise lõhestatuse ja resignatsiooni ulatus ning kliiniline mõju (põlgust inimolu ja vaenulikkust keha vastu on nimetatud kogu käsitletava perioodi kultuuri endeemiliseks haiguseks (Dodds 2003: 35)). (Moss 2006: 139-140)

Kahju.

Kui platonismile toetuvas müstilises teoloogias nähti Jumala ja inimese vahel sarnasust, siis Athanasiose tekst osutab suurele ontoloogilisele kuristikule Jumala ja kõige muu - hing kaasa arvatud - vahel (Louth 1981: 99). Kuristikku sai ületada vaid Jumal, ja inimene sai võimaluse Jumalat taas tundma õppida alles seejärel, kui Jumal oli tulnud alla, sellesse lagunevasse surmamaailma. (Moss 2006: 140)

Ja 2000 aastat ei ole ennast näole andnud.

Hilisantiigis ja keskajal tajuti inimest ümbritsevat ruumi sõna otseses mõttes kubisevana mitmesugustest olenditest, kellel on kõigil oma eripärane olemine, nägu ja iseloom (Givry 1971: 21-23; Lepajõe 1998: 9). Inimene, kellel pole privileegi ega oskust neid näha, on ootsekui pimedusega löödu keset lahingutandrit võitlevate osapoolte vahel, kuid siiski on talle antud võimalus tasapisi õppida mõistma neid märke (näiteks läbi mõtete ja ideede), mille kaudu deemonid ja inglid temaga suhestuvad ja tahtelist tegutsemist võimalusel mõjutavad. Kommunikatsioon toimub nii ärkvelolekus kui unes. Selles valdkonnas asjatundja osutub deemonlikuks inimeseks (Dodds 2003: 37). Semiootika on selles kontekstis deemonite kunst ja semiootiline teadvus teadlikkus deemonite tegevusest, rollist ja märgilisest toimest. (Moss 2006: 141)

Siin võib esitada naiivse stapledonliku küsimuse: kas ei pruugi meiega märkide abil suhtlevad "deemonid" olla hoopis nt Kaheksateistkümnendad Inimesed?

Euagriose ja varakristlase jaoks ei ole deemonid ja inglid niisiis metafoorsed kujundid, vaid reaalsed, teistsugusest substantsist koosnevad olendid, loodud ja omal moel piiratud võimetega, nagu ka inimene. Kreeklaste arusaam deemonitest ja demoonilisusest oli lähemal loodusrahvaste nägemusele vaimolenditest; kristluse ja püha Pauluse kaudu jõuab personifitseeritud kurjuse kontseptsioon kreekakeelsesse kultuuriruumi (Dodds 2003: 26). (Moss 2006: 141)

Samuti võib siin esitada naiivse spinozaliku küsimuse: mitu erinevat substantsi?

Kahekümnes sajand, taasavastades ja korrastades Euagriose kadunukspeetud kreeka-, süüria- ja koptikeelseid teoseid, leiab askeedi mõtteavaldustes ja analüütilises lähenemises inimese emotsioonidele sarnasusi Jungi ja tänapäevase psühholoogiaga (Murphy 1981: 267). Sisuliselt kajastavad Euagriose tekstid Egiptuse ja Süüria kõrbetesse ühiskonnast eemale tõmbunud eremiitide kogemusi ja praktikaid. Lugejad, kelle vajadusi silmas pidades Euagrios kirjutas, olid ennekõike asketlikku elu elavad kirjaoskajad mungad, s.t end kristlastena määratlenud inimesed, kellele kirjutades polnud vaja kristlust õigustada ega särava ja nüansseeritud kreekakeelse filosoofiaga pöörata või kimbatusse ajada nagu paganaid. (Moss 2006: 143)

Ah need vanad.

Need tekstid fikseerivad semiootilise teadvuse olemasolu. Esmalt tundub, et [|] nõnda, nagu osutab ja rõhutab John Deely viitega Poinsot'le, rääkides Aquino Thomase (u 1225-7. III 1274) traktaatides sisalduvatest märgiteooria elementidest iseseisva doktriini mõõtmes (Deely 2004: 102), ei ole ka Eiagriosel märk eraldiseisvaks küsimuseks. Tundub, et Euagrios ei kirjuta midagi, mis võiks puudutada märgiteooriat semiootilises mõttes. Ta "jälgib" ja "nimetab" deemoneid läbi deemonlike ideede, kontseptide ning kujutelmade (φαντασ□αι), mida need inimhinges äratavad või mille läbi jälje jätavad, ja vaatlevad demoonilisest seestumusest vaba hinge märke, kasutades sõna σνμβολον (Praktikos: 63-90). (Moss 2006: 143)

(1) kujutelmad, (2) kontseptid ja (3) ideed on platonlik eristus, ei?

Seejuures arutleb Euagrios veel emotsioonide loomuse üle ja selle üle, millisel viisil nad "elustuvad" või käivitavad omamoodi "ahela", mis on väga sarnane C. S. Peirce'i semioosile. (Moss 2006: 145)

Põnev.

Apokatastasis — taastamine, tagasipöördumine (ld restitutio in pristinum statum). Doktriin kõikide vabatahtelistena loodud olendite (sealhulgas ka deemonite ja hukatusele määratud hingede) tagasipöördumine Jumalasse. (Moss 2006: 145, jm 13)

"[...] then in that time the awakened Soul of All will embrace within itself all spirits whatever throughout the whole of time's wide circuit" (Stapledon 1937: 272).

"Peri Logismon" on töö, milles võib leida enim paralleele Euagriose ja C. S. Peirce'i vahel. Rohkem või vähem implitsiitsed sarnasused avalduvad deemonlike mõtete äratundmise vajalikkuse kontekstis. "Kephalaia gnostika" on süntees teoloogilistest ja askeetliku praktika alustest Origenese maailmaehituslikus raamistuses. Siinkohal uurib Euagrios erilise hoolega kannatusi ja emotsioone, ihasid ja ambitsioone, s.t vaimseid ja moraalseid segajaid, mis kombineeruvad inimeses ja motiveerivad tegevust. Seda keerkat kristlikku psühhoteraapiat hoiavad koos doktrinaalsed seisukohad hingede preeksistentsist ja õpetus algse korra taastamisest ''ποκατ≤στασιφ. (Moss 2006: 145)

Loeb nagu Esmasus ja Teisesus oleksid need "vaimsed ja moraalsed segajad". Järele jääb "puhas mõte"?

Lähenedes materjalile läbi peirce'iliku pragmatititsmi, on võimalik heita sügavam ja tõsisem pilk Euagriose ja varakristlike rigoristlike eremiitide maailmapiltile, tajuda seda mitte kui veidrat museaali, vaid kui samavõrra elavat ja funktsioneerivat märgilist kehandit nagu mis tahes muud, meile "lähedasemat" reaalsust. (Moss 2006: 146)

"Museaal on muuseumis arvele võetud kultuuriväärtusega ese."

Igal neist kolmest tasandist on oma eripärane mõtlemise viis ehk kontemplatiivne tasand, mõtlemise muster (ingellik, inimlik, deemonlik). Tasandid erinevad ka kehade konsistentsi ja maailmade poolest, milles nad on kehastunud. Ingellikul tasandil on predomineeriv mõistus - νο◊φ ja tule element, inimlikul predomineerib iha - □πιθυμ□α ja maa element, deemonlikul tasandil raev - θυμ®φ ja õhu element (Kephalaia gnostika: I, 68). Need kolm olemise tasandit omavad igaüks tunnetust või mõtlemisvõimet vastavalt nende olemisele: raske ja segane on deemonite oma, sekundaarne kontemplatsioon loodu üle inimeste ja primaarne kontemplatsioon loodu üle inglite oma (Sinkewicz 2003: xxxviii). (Moss 2006: 148)

See on märgiline, et esmasuseks on siin "raev" ja mitte, nagu naispütaagorlastel, armastus.

Deemonite kehad omavad värvi ja vormi, kuid kuna nende kehade koostis ei sarnane inimese omale, jäävad nad meile tavatingimustes nähtamatuteks. Kui deemon mingil põhjusel soovib, saab ta endale võtta inimesele nähtava kehavormi, siiski aga näitamata oma tõelist palet (Kephalaia gnostika: I, 22). Deemonite kehad on väga külmad ja sarnased jääga (Peri Logismon: 33). (Moss 2006: 149)

Elavad detailid. Meenub karjanaine, kellele öösel väikesed hallid mehikesed järgi tulid ja keda ta hammustas — ning ütles, et nad olevat maitsenud metalliselt.

Kõik püüdlus saavutamaks taas-ühekssaamist Jumalaga, nägemaks Teda taas näost näkku, saab olla kantud ainult rõõmust. Kuna Jumala suhe oma looduga on soe ja intiimselt isiklik, siis ligimesearmastus on otsekui ühendavaks - jumalikuks - keeleks indiviidide vahel, ühendades ja ülendades mõistuslikke olendeid. Nii muutubki ligimesearmastus moraalsete vooruste algusprintsiibiks ning doktriiniks, arenedes levinuimaks ja populaarseimaks õpetuseks Kreeka ja Kapadookia erakute seas. (Moss 2006: 149)

"Love is God" (Searby 1989: 4).

a	b	c	d
	φιλαυτία (enesearmastus)
gnostike		Intellektuaalsed takistused
	θεολογική	8. ύπερηφανία (eneseuhkus) 7. κενοδοζία (edevus)	←	Jumala (λογοί) vastu
	↑	Emotsionaalsed takistused
	φυσική	6. ἀκηδία (akeedia) 5. ὀργή (raev) 4. λύπη (masendus)	←	loomulikkuse vastu
	ἀπάθεια
praktike		Ihadest tulenevad takistused
	πρακτική	3. φιλαργυρία (ahnus) 2. πορνεία (hoorus) 1. γαστριμαργία (aplus)	←	käskude vastu

Joonis 2. — a. kehalise ja vaimse dihhotoomiline jaotus, b. kristlase trihhotoomiline jaotus, c. kõrbeisade kaheksa kurja mõtet, d. deemonite kolmikjaotus. (Moss 2006: 150)

Järjekord (emotsioonid ja iha) on natuke paigast, aga muidu on täiesti klassikaline, eriti "käskude" seos. Akeedia on tüdimus - Marju Lepajõe on kirjutanud "Tüdimusest ehk akeediast varases munkluses".

Ψυχ≈ ehk hing (ld anima) on vaba tahte asupaik - valikuvõimeline ja isiksustatud. Kui hing võtab kuulda vaimu ja selle soovitatut, siis toimub terviklik hinge sublimatsioon - voimsustumine, kuid kui ta pöördub liha poole, siis võtab madalam kõrgema üle võimu ning protsess on tagasipöördeline. (Moss 2006: 152)

Platoni hingekaarik.

Euagriose analüüsil inimese ψυχ≈ alateadvuslikust alast on sidusjooni Freudiga. (Moss 2006: 153)

Õpin eesti keelt.

Oluline on, et deemonitele pole antud õigust näha inimese südamesse. Südamesse näeb vaid Isa (Euagrios osutab pühakirjas kohtadele: Ap 1, 24, 15, 8; Ps 32(33), 15). Deemonid on omandanud aga äärmise leidlikkuse inimese seisukorra (selle, mis peitub südames) mõistmises läbi väliste märkide ja vihjete, mida inimene reedab oma sõnade või kehaliigutustega (Peri Logismon: 37). (Moss 2006: 154)

Deemonid ei ole telepaatilised, aga nad oskavad lugeda kehakeelt.

Viimane põhjus on spekulatiivne, kuid näib tõepoolest, et Euagriose jaoks pole olemas dihhotoomilist eristust loomulike ja konventsionaalsete, märkide per accidens ja per se vahel, sest kõik tähistusprotsessid teiseselt loodud maailmas on märgid per accidens - nad on, mis nad on (põhjus-tagajärg), sõltumata meie õigest või valest interpretatsioonist. See peegeldab väga olemuslikku kontrasti kahe koolkonna, stoikute ja epikuurlaste vahel, kellest esimesed vaatlesid märgilisi suhteid a priori, formaalsete ja ratsionaalsetena, samas kui viimased tõlgendasid neid a posteriori, toetudes täielikult empiirilistele suhetele (Manetti 1993: 124-125). Hoolimata oma kehvast kreeka keele oskusest, mõistis selle sümbolloogikale ülesehituva märgilise universumi mudeli teoreetilist potentsiaali Püha Augustinus, ning osava kirikupoliitiku, filosoofi ja teoloogina arendas seda omal viisil edasi, luues teooria konventsionaalsetest märkidest (signa data). (Moss 2006: 156)

Antiikne idealism vs empiritsism.

Peirce tegi selgeks, et kõik, mis on subjekti jaoks tunnetatav (ingl cognizable), võib olla märk (CP 8.177). Esmasus on võimalikkus, analüüsimatu, "erinev objektiivsest pertseptsioonist, tahtest ja mõttest" (CP 1.303). (Moss 2006: 159)

Esmasus on samane subjektiivne pertseptsiooniga?

See sarnaneb Peirce'i arusaamaga teisesusest, mille predomineerivaks karakteriks on "see, mis on tehtud" (CP 1.343) ja mis on seotud sellega, mis on toimunud meie minevikus (Baest 2000: 25). (Moss 2006: 160)

Erinevalt Jakobsoni tõlgendusest, milles esmasus on seotud mineviku, teisesus oleviku ja kolmasus tulevikuga.

Kui Peirce'i jaoks oli esmasus "puhas tabamata idee" ja teisesus oli "juhtumid, millistele see vastab", siis kolmasuse kategooria, haarates enesesse esimesed kaks, on "seaduspärasus, mis kannab enesega tuleviku fakte" (CP 1.23). See on tagajärjeks millelegi, mis on ühendatud kaks elementi. See on aktiivse mentaalse töö tulem. (Moss 2006: 161)

Vähemalt sellega ei pannud Jakobson mööda.

Trihhotoomsete jaotuste rohke rakendamine oli varakristlike eremiitide tekstides mudeline populaarne. Kolmikjaotust skeemina kohaldati nii inimliku kui sellest väljapoole jääva eksistentsi kõigile tasandeile (Crouzel 1989: 91). See on osa usust ja maailmatunnetusest - kristliku mõtlemise baasist. Ka Peirce tunnistas oma erilist kiindumist triaadsesse jaotusse. Määratledes ennast esmaklassiliseks filosoofiks ja teadlasena antimetafüüsikust eksperimentalistiks, teadvustas Peirce, et teaduslik loogika juhib realistliku metafüüsika juurde (Baest 2000: 18). (Moss 2006: 162)

Viimati kui asjasse sisse vaatasin, jäi mulle pigem mulje, et see pidi olema "ülestunnistus", sest ta neab triaadikuid (vihkab teistes seda, mis temas endas on nii tugev).

Peirce'i järgi on meie mõtlemise eesmärk etableerida tähendusi ja läheneda seeläbi uuritava fenomeni tõele. See tõde, see tähenduste summa tuleneb fenomeniga seotud kujuteldavate võimalikkuste kogusummast (CP 5.402). (Moss 2006: 162)

Tähenduste sisseseadmine. Märgiloome.

Pärn, Katre 2006. Semioloogilisest kinokeeleteooriast. Acta Semiotica Estica III: 166-183.

Määratledes semioloogia objektina kinokeele struktuuri uurimise, saavad keskseks paradigmaatika ja süntagmaatika ehk elementide inventari ja elementide ahela mõisted. Seejuures muutub keelesüsteemi vaatepunktist oluliseks selektsioon - seda nii paradigma ja süntagma ehk "võimalike valikute" ja "realiseeritud valikute" vahelise lülina kui paradigmaatilise tasandi enese korrastusprintsiibina. (Pärn 2006: 166)

Väga head ümbersõnastused koodile (elementide inventar) ja sõnumile (elementide ahel).

Ent kuna keeletaoliste keeruliste objektide puhul ei ole objekt vaatepunktile eelnev, vaid just vaatepunkti poolt loodav (Saussure 2000: 8), muutubki vajalikuks semioloogia ja semioloogilise lähenemise piiritlemine ja määratlemine, et sellelt pinnalt liikuda kinosemioloogia objekti piiritlemisega seotud probleemide juurde. (Pärn 2006: 167)

Natuke nagu a priori ja a posteriori semioosi eristus ülal Mossi artiklis. Siin on mõeldud muidugi seda, et asi, mille kohta "keeletaoliste" süsteemide lausung käib, ei eksisteeri enne lausumist, vaid luuakse lausumise käigus. Hmm. Või, siis: Peirce'i "objekt" on eksisteeriv, aga täielikult kättesaamatu, aga Saussure'il pole "objekt" otseselt asjaga seotud (rääkida võib asjadest, mida ei eksisteeri). Kole lihtsustus ja tõenäoliselt väga ekslik, aga eks see keelevälise reaalsuse küsimus ongi teps keeruline.

Ajastu meeleolud võttis kokku Lilian Gish 1929. aasta "Encyclopedia Britannica" artiklis "Liikuvad pildid: universaalne keel", kirjutades, et kino on lõbustav, informatiivne ja esteetiline esperanto, universaalne keel, mis tänu piktoriaalsele pantomiimile on kõigile arusaadav. (Pärn 2006: 168)

14. väljaanne. Väidetavalt üks viimaseid asjalikke.

Nii näitas näiteks heli tulek, et kinokeelt tajuti just visuaalse keelena ja heli kui selle terviklikkust ja universaalsust, isegi kinolikkust lõhkuvana. Tõsiasi, et heli võeti kiiremini omaks praktikas kui teoorias (Metz 1991: 51-52), viitas omakorda sellele, et ebamäärasele ja mängulisele kasutusele vaatamata oli kinokeele mõistel toonase filmiteooria metakeeles välja kujunenud stabiilne kino väljendusmaterjali puudutav tähendusväli. See oli pildikeel ja kui heli muusikalisse poolde suhtuti leplikumalt, siis selle verbaalne pool (vaatamata sellele, et loomulik keel oli vahetiitrite näol filmide tavapärane osa) tekitas tugevat vastuseisu. (Pärn 2006: 168)

Filmid ei ole sellest ajast saadik head olnud kui inimesed neis häälega rääkima hakkasid.

Samuti ei saa kinosemioloogiast rääkides mööda Juri Lotmani "Filmisemiootikast" (Lotman 2004), mis ei ole küll sama mahukas, ent sisaldab oluliselt dünaamilisemat vaadet kinokeele olemusele ja funktsioneerimisele kultuuriruumis. (Pärn 2006: 171)

High praise.

Teadupoolest jaotas Saussure keelesfääri kaheks suhteliselt kattuvaks osaks: kõneks [parole], individuaalseks keelekasutuseks ja keelesüsteemiks [langue], lingvistiliste harjumuste tervikkogumiks, mis lubab indiviidil mõista ja mõistetud olla (Saussure 2000: 77). Seega on keelesüsteem keelt kasutava kollektiivi poolt jagatud kehand, mis tekib korduvuse kaudu, olles keelekasutuse sotsiaalne produkt. Korduse tähtsusele viitavad nii Lotman, öeldes, et mingi süsteem on keel, kui ta kasutab piiratud arvul korduvaid märke (Lotman 2004: 56) kui Metz, määratledes koodi mitteainulaadse süsteemina (Metz 1974: 76). (Pärn 2006: 174)

Veel üks kena paar ümbersõnastusi. Ähmaselt tuttavad, aga jällegi — pole Saussure'i (veel) lugenud.

Keelesüsteemi ja kõne/teksti suhteid mõtestab Saussure'ist lähtuv aj Hjelmslevi keeleteoorias konkreetse vormi saanud eristus paradigmaatika ja süntagmaatika ehk semiootilise süsteemi ja semiootilise [|] protsessi vahel. Paradigmaatilist tasandit saab vaadelda ühikute inventarina, kust valitakse elemendid, millest moodustatakse süntagmaatiline struktuur (filmikeel). Sellest lähtuvalt käsitles Roman Jakobson neid keele kahe korrastusviisina [mode of arrangement]: paradigmat selektsiooniteljena, mille elemendid suhestuvad omavahel samaväarsuse alusel ning süntagmat kombinatsiooniteljena, mille elemendid suhestuvad omavahel külgnevuse alusel (Jakobson 1981: 27). (Pärn 2006: 175-176)

Nüüd tean, et neid nimetatakse korrastusviisideks.

KINOKEELESÜSTEEM
Pilt	Heli	Montaaž
↳ Kaamerasüsteem	↳ Muusikasüsteem	↳ Pildimontaažisüsteem
↳ Kaadrisüsteem	↳ Helisüsteem	↳ Helimontaažisüsteem
↳ Kirjaliku sõna süsteem	↳ Suulise sõna süsteem	↳ Vertikaalse montaaži süsteem
↳ Värvisüsteem	↳ Kõnesüsteem	jne
↳ Valgussüsteem	↳ Heliefektide süsteem
↳ Eriefektidesüsteem	↳ Helituse süsteem
jne	jne

Joonis 3: Kinokeelesüsteemi paradigmaatiline jaotus (Pärn 2006: 178)

Kõiksugu süsteemide tohuvabohu. Meenutab oma põhjalikkusega kognitiivpsühholoogide ülevaateid kõikvõimalikest erinevatest mälusüsteemidest.

Ühelt poolt tõlgiti juba Saussure'i mõistet langue (keele)koodina, mis on adekvaatne kõrgelt koodistunud loomuliku keele puhul, ent nn kultuurikeelte puhul, eriti peamiselt kunstilisel otstarbel kasutatavate keelte puhul on asi keerulisem. (Pärn 2006: 180)

Leidsin pealkirja.

Tähenduslikustamine

	Acta Semiotica Estica
Koodilõhkuv	Tähenduslikustamine	Kõrgelt Koodistunud →

• Põld; Võsu 2006. Rituaalid organisatsioonikultuuris väärtuste edastajate ja identiteedi kujundajatena Hansapanga näitel
• Ventsel 2006. "Stalin — see on Lenin täna"
• Jõemets 2006. Lühike sissevaade hääle problemaatikasse

---

Põld, Maarja; Võsu, Ester 2006. Rituaalid organisatsioonikultuuris väärtuste edastajate ja identiteedi kujundajatena Hansapanga näitel. Acta Semiotica Estica III: 77-103.

Me kõik kuulume mingitesse organisatsioonidesse, teatud korrastusprintsiipidel toimivatesse inimkooslustesse, ja küllap oleme täheldanud, [|] et organisatsioon on justkui kultuuri ja ühiskonna kokkusurutud mudel - selle liikmetel on sageli kindlad väärtused, olulised sümbolid ja tähenduslikud toimingud, mida etendatakse. (Põld; Võsu 2006: 77-78)

Organisatsioonis on korrastusprintsiip. Kõlab kummastavalt.

Ratsionalistlik, funktsionalistlik ja sümboliline on kolm peamist suunda organisatsioonikultuuri uurimisel. Ratsionalistlik käsitlus lähtub sellest, et organisatsioonil on teatud kindlad eesmärgid ja vahendid nende saavutamiseks ning kultuur on üks neist vahenditest. Funktsionalistlikku käsitlust huvitab kultuur kui teatud väärtuste ja baasarusaamade kogum, mille ülesandeks on tagada tegevuskeskkonna tingimustega kohanemine ja organisatsioonisisene ühtsus. Ehkki organisatsioonikultuuri sidusus on oluline, võib see organisatsiooni piires erineda, seetõttu on võimalikud ka n-ö organisatsioonisisesed subkultuurid. Sümboliline käsitlus rõhutab sümbolililste tegevuste osatähtsust organisatsioonis, oluline on uurida, mida organisatsioon selle liikmete jaoks tähendab. Viimasest vaatepunktist on organisatsioonikultuur oma olmeuselt mitmekesine, organisatsiooni liige võib mingit situatsiooni tõlgendada nii ühise kultuuri kui ka isiklikust seisukohast (Schultz 1994: 13-16). (Põld; Võsu 2006: 78, jm 2)

Eelnevaga kooskõlastatud järjekorras: 1) toimingud; 2) väärtused; 3) sümbolid.

Meie lähtume üldisest eeldusest, et organisatsioon on vaadeldav kultuurina ja toetume oma artiklis eeskätt neile autoritele, kelle organisatsioonikultuuri käsitlustes on kokkupuutepunkte sotsiaalantropoloogia ja kultuurisemiootikaga (Schein 1992; Trice, Beyer 1984). Selline arusaam võimaldab käsitleda organisatsiooni iseseisva kultuuritüübina, milles avalduvad sellele eriomasel moel mitmed kultuurile laiemalt omased komponendid (nt väärtused, rituaalid, identiteet). (Põld; Võsu 2006: 78)

• Schein, Edgar H. 1992[1985]. Organizational Culture and Leadership. San Francisco: Jossey-Bass Publishers. [Internet Archive]
• Trice, Harrison M.; Beyer, Janice M. 1993[1992]. The Cultures of Work Organizations. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall. [Internet Archive]

Rituaalidele kui kultuurietendustele, mis aitavad kujundada sotsiaalseid gruppe, on iseloomulik terve rida eritunnuseid, millest olulisemad on nende koordineeritus ja struktureeritus (suhteliselt kindel tegutsemiskava või stsenaarium; "lavastajaks" võib olla nii kultuuritraditsioon kui ka konkreetsed teostajad), korduvus ja korratavus (teatud variatsioonidega), ajalis-ruumiline [|] piiritletus (sageli ruumiline eraldatus ja ruumi sümboolne markeeritus), kollektiivne (osa võtab mitu inimest, võidakse jaguneda etendajateks ja publikuks), esteetiline ja sümboliline väärtus (kõrgendatud meeleolu, pidulikkus, esteetiliste kvaliteetide nautimine) (Singer 1980; Turner 1985; Stoeltje, Bauman 1988). (Põld; Võsu 2006: 79-80)

Osad neist tunnustest oleksid isegi "faatilised".

Sageli võib sümbolilisuse kasvuga seostada ka esteetilisuse suurenemist - rituaalid võivad pakkuda mitmesuguseid sensoorseid naudinguid, "mängu ilu", lahutada osalejate meelt jne. Rituaalidega kaasneva kõrgendatud meeleolu, emotsionaalse ekspressiivsuse tõttu jäävad need sündmused inimestele paremini meelde, tugevdades omakorda kogukonna ühtsustunnet (McAuley; Lawson 2002). (Põld; Võsu 2006: 81)

Nad on maakeeli "sündmused" kõigi selle sõna konnotatsioonidega (harukordsus, erilisus, jne). Tundub ainult loomulik, et mäletatavus on osa sellest.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et rituaalidel on oluline osa kultuurilises kommunikatsioonis (sh autokommunikatsioonis) - nad täidavad selles mitmeid tähtsaid funktsioone, mida niisugusel moel ei saa asendada üksnes teine käitumispraktika. Rituaalid toimivad sotsialiseerimise vahendina, olgu siis kogukonna ühendajana ja ühtsustunde loojana (ühine sööming ja pidutsemine), kogukonda uute liikmete [|] integreerijana (initsiatsiooniriitus) või inimeste ideoloogilise mõjutajana ja võimu legitimiseerijana (paraad). (Põld; Võsu 2006: 81-82)

Rituaalne autokommunikatsioon?

Organisatsioonikultuuris, nagu kultuuris laiemaltki, on võimalik eristada selle abstraktsemat sisu, mentaalsesse sfääri kuuluvat (ideoloogiad, normid, väärtused) ja nähtavaid avaldusi või praktikaid (lood, kangelased, rituaalid, materiaalsed sümbolid jne), mille kaudu sisutasandile kuuluvat edastatakse. (Põld; Võsu 2006: 82)

Vaim on nähtamatu.

Tegemist on grupisisese minapildiga, mis ei pruugi tavasituatsioonis ollagi aktiivselt teadvustatud, vajadus organisatsiooni kollektiivset identiteeti määratleda või selle üle reflekteerida tekib sageil muutuste olukorras (organisatsiooni reorganiseerimine, kahe organisatsiooni ühinemine). Organisatsiooni deklareeritud ehk korporatiivne identiteet seevastu on eeskätt väljapoole suunatud enesekirjeldus, teatav ideaalnägemus sellest, milline see organisatsioon on või võiks olla väljastpoolt vaadatuna, [|] kuidas see organisatsioon soovib teiste poolt ära tuntud saada (deklareeritud väärtused; tunnuslaused, logo jm). (Põld; Võsu 2006: 83-84)

Ähmaselt teadvustatud tegelikkus vs valjult deklareeritud ideaal.

Kokkuvõtteks võib öelda, et rituaalid ei ole organisatsioonikultuuris pelgalt praktilis-instrumentaalseid funktsioone täitvad toimingud, vaid nagu kõigi kultuurietenduste puhul, on ka siin olulised sümbolilised, esteetilised ja emotsionaalsed aspektid. Ka "rituaal rituaali pärast" võib olla "meie"-tunde tugevdajaks ja oluliseks komponendiks organisatsiooni elatud identiteedis. (Põld; Võsu 2006: 87)

Jälle on tunne nagu autorid tahaksid rääkida faatikast, aga ei tea sellist mõistet.

Organisatsioon kultuurina pole midagi oma liikmetest eraldiseisvat - kõik organisatsiooni liikmed on mingil määral organisatsioonikultuuri loojad oma tegevuste ja nende käigus omandatud kogemuste tähenduslikustamise, tõlgendamise ja tähtsustamisega [|] (Schultz 1994: 8). (Põld; Võsu 2006: 87-88)

Organisatsiooni kultuur asub oma liikmetes (vt Scruton 2002: 40).

Mingi värk on, et helistad ükskõik kuhu ja sulle öeldakse "tšau" ja sind sinatatakse, kuigi sa räägid ilmselt endast 30 aastat vanema inimesega, keda sa iialgi pole näinud ja iial ei näe ka. Mingi omamoodi värk on. (Kristi, teller, HPs töötanud 6 kuud)

(Põld; Võsu 2006: 91)

Klassikaline faatika.

Pank tahab sellega öelda igale töötajale, et iga töötaja on oluline panga jaoks. Et kuna neid töötajaid ei oleks, ei oleks ka selliseid tulemusi ja seda panka ennast. Töötajate väärtustamine ikkagi. (Helle, juht, HPs töötanud 6 kuud)

(Põld; Võsu 2006: 93)

Praegu elame alles internetipanganduse algusaegadel. Saabub ka päev mil tellereid ei ole ja kogu pank ongi vaid IT-inimesed ja juhid, kes neid piitsutavad.

Minu jaoks ütlevad nad seda, et inimesed ei ole sellised mittesuhtlejad ja külmad, et nad käiksid siin ainult tööl. Et kui kell kuus kukub, siis pannakse uks kinni ja minnakse oma sõprade ja oma tuttavate juurde, vaid tahetakse koos tööd teha ka töövälisel ajal, selles mõttes et joogatrenn on ikka töö ka. Et koos aega veeta, üksteist paremini [|] tundma õppida. See tugevdab meeskonda ka. (Miia, teller, HPs töötanud 4 kuud)

(Põld; Võsu 2006: 93-94)

Lipsas läbi, et töötaja näeb töökaaslastega ühist joogatrenni osana töökohustustest.

---

Ventsel, Andreas 2006. "Stalin — see on Lenin täna". Juhikultuse deiktiline analüüs. Acta Semiotica Estica III: 104-112.

Kangelaslikkuse printsiip - olgu siis stahhaanovlaste, sõjakangelaste, parteitegelaste jne näol - oli üks peamistest teksti ülesehitavatest struktuurielementidest nii poliitilises retoorikas kui ka sotsrealistlikus kunstikaanonis. Kuid n-ö ülemkangelase ehk Juhi roll oli nõukogude ideoloogias eriliselt markeeritud. Juhi positsioon oli see "püha koht", mis pidi alati täidetud ja esindatud olema: Juht kujutas endast nõukogude kultuuri üht olulisemat tunnust - rangelt hierarhilise ja püramiidikujulise süsteemi tippu. (Ventsel 2006: 105)

Palja ülakehaga poni otsas sõitev ja esimesel üritamisel meresügavustest antiikseid vaase leidev Putin annab mõista, et see tunnus on Vene kultuurile iseloomulik ka pärast 20. sajandi suurimat katastroofi.

Poliitilises diskursuses omasid Lenini teosed "Mis teha?" (1902), "Üks samm edasi, kaks sammu tagasi" (1904), "Sotsiaaldemokraatia kaks taktikat demokraatlikus revolutsioonis" (1905) jpt ning Stalini kirjutatud "ÜK(b) Partei lühikursus" (1938) ja "Leninismi küsimusi" (1945) samasugust sakraalset tähendust kui õigeusklikus diskursuses omas piibel. (Ventsel 2006: 106)

Samasugune ühendus oli Hiinas: "Punane raamat" oli sajandeid enne Mao Zedongi üks taolistlik teos, mis jõudis keisrini nii, et ühel päeval olevat inimesed näinud kuidas see kukkunus taevast. Keiser kutsuti seda kaema enne kui keegi teine oleks julgenud seda puutuda ja bingo-bango, järgnevatel aastakümnetel valitses teokraatia. Religioosne võim keisri üle nagu maast leitud.

Juhikultust võib iseloomustada järgnevate karakteristikute kaudu:

• Juhi üleinimlikkus - "peale suuruse, läbitungivuse, mõistuse, tohutu tahte, [...] on temas midagi üleinimlikku". Ja teiselt poolt, Juhi "lihtsus, inimlikkus" - Lenin on, vaatamata oma üleinimlikkusele, seltsimees teiste parteilaste hulgas (Dobrenko 1993: 76).
• Rahvalikkus - oma lhitsuses on ta ühtlasi rahvale-massile mõistetav. Juht on tõeline oraator ja rahvamees. Partei ja rahva südametunnistus ja Juhis koondub omakorda partei südametunnistus (vt Vladimir Lenini "Mis teha?" (1945a), "Üks samm edasi, kaks sammu tagasi" (1945b)).
• Ettenägelikkus - Juht on see, kes suudab ette näha sündmusi tulevikus.
• Läbinägelikkus - Juhi üleloomulikkust ilmestab võime mitte ainult ette näha, vaid ka läbi näha. Stalin suutis tänu jumalikule läbinägelikkusele jõuda trotskismi olemuseni, "poliitiliste tegelasteni", "kes varjasid omi vaateid mitte üksnes töölisklassi, mitte üksnes trotskistide masside, vaid ka juhtivate trotskiskide eneste eest" (Vaiskopf 2002: 355). Siin oleks Stalin justkui Trotski ise, teades vaenlaste (trotskistide) plaane ja mõtteid paremini kui vaenlased ise teavad.

Kirjeldatud iseloomustust võiks jätkata, kuid juba nimetatud omadustest on näha, et siin on tegemist täiesti eriliste ja vastuoluliste võimetega inimestega, kes on üheaegselt nii lihtne partei seltsimees kui ülivõimetega demiurg. (Ventsel 2006: 107)

Kõiki neid aspekte ilmestab juba Pythagorase müüt: 1) niivõrd üleinimlik, et isegi tuul käitub viisakalt kui Pythagoras reisib, jõed kõnetavad teda jne; 2) ta peab meestele, naistele ja lastele iselaadseid, neile suunatud ja neile arusaadavaid, kõnesid; 3) ta teab ette, mitu kala on kalamehe võrgus ja ülelugemisel ongi nii nagu ta ütleb; kui tema vastu sepitsetakse vandenõud, on ta saatuslikul hetkel varmalt juba teises linnas; 4) ta kuuleb "sfääride muusikat", mida teised surelikud ei kuule; tunneb pekstud koera häälitsustes ära oma ammuse sõbra hinge jne.

Lenini surmale järgnenud aastatel, kui toimus terav parteisisene võimuvõitlus, oli just Stalin see, kes kasutas ära kujunevat Leninikultust. Osutades oma kirjutistes Lenini kirjalikele tekstidele, nendest samaaegselt tsitaate välja rebides ja endale sobivasse konteksti paigutades, mängis Stalin osavalt sümboolse Lenini-kultusega. Stalin lõi endast pildi kui Lenini ustavast õpilasest, kes hoiab puhtana leninismi vaimset pärandit (Vaiskopf 2002: 278). Omaenda individuaalsus ei omanud võrdluses õpetajga mingit väärtust. Nagu ka Lenini tekste enda vajadusele vastavalt interpreteerides ei olnud Stalini eesmärgiks Lenini kui autori individuaalsuse säilitamine. Siinkohal tuleb eristada kahte tekstilist diskursust. Üks on minapilt, mille Stalin ise oma teostes iseendast lõi. Stalin esineb siin tõesti üksnes Leninismi "vahendajana", kelle ainsaks eeliseks on Lenini õpetusest adekvaatne arusaamine (mitte tõlgendamine) ja selle õige(aegne) elluviimine. (Ventsel 2006: 108)

Ei tea kas sellest saabki alguse see Nõukogude traditsioon, et kõigis kirjutistes ükskõik mis valdkonnas tuleb kõigepealt ära märkida, mida seltsimees Lenin asjast arvas.

Benveniste'i järgi on "meie" teatav ühendus, mis koosneb "minast" ja "mitteminast" (mis selel mittemina koostis ka poleks). See on hoopis erilist laadi ühisus, mis tugineb liikmete mitteekvivalentsusel: asesõnas [|] "meie" on alati domineeriv "mina" (lausumise subjekti tõttu) ja see "mina" allutab endale "mittemina" oma transtsendentsusest lähtuvalt (enesest välja astudes ta alles loob konkreetse "meie" ja määratleb ühtlasi ka "mittemina") (Benveniste 2002: 268-269). Olles ainuke subjekt, allutab Stalin "meie" enda "mina" transtsendentsusest lähtuvalt ja kogu dialoog transformeerub tsirkulaarsesse minakommunikatsiooni. Enesest välja astudes Stalin alles loob konkreetse "meie". Dialoog kommunikatsiooniruumis väljaspool Stalinit ei loo lausungite subjektiivset "objektiivset aega", sest see "aeg" on varem Stalini poolt kehtestatud. (Ventsel 2006: 109-110)

Mina ütlen, mida meie asjast arvame.

Ka enda varasemaid seisukohti hindas Stalin pidevalt ümber (Vaiskopf 2002). Tekstid, mis uue lausumisega kokku ei sobinud, muutusid ideoloogilise eneseesitluse seisukohast mitte-tekstiks (s.t nad kõrvaldati avalikust diskursiivsest ringlusest) või mõningal juhul antitekstiks. Selle kõige taga oli muidugi lihtne reaalpoliitika - monopol "õige Lenini" kujutamise üle võimaldas võimuvõitluses kõrvaldada neid, kes polnud nõus Stalini poliitikaga. Stalinistlik üleskutse "parteilisele enesekriitikale" oli tegelikult selle võimuvõitluse üks ideoloogilistest varjamise viisidest. (Ventsel 2006: 111)

Ühe-mehe-tõeministeerium. See motiiv Orwelli teoses võis saada Burdekinilt inspiratsiooni, aga sai täidetud just Stalini ajaloo-ümberkirjutamise sisuga.

---

Jõemets, Viivian 2006. Lühike sissevaade hääle problemaatikasse. Acta Semiotica Estica III: 113-126.

Hääle amorfne materjal paelub oma ebamäärasuse ja tabamatusega. Tema olemus on olemuse puudumine. Hääl iseeneses ei väljenda midagi, ta on vormitu, sisutu. Varjunud kõne ja muusika taha, esineb hääl nähtusena, mis ei ole subjekt ega objekt, vaid fluidum. Siin võib näha teatud paralleeli valgusega, mis saab tajutavaks läbi esemete, millel ta peegeldub. Meie jaoks ei ole olemas valgust ega häält kui asja nullastmes, iseendas oma algses olemises. Võimatu oleks määratleda "normaalset" häält, tal puudub standard või mudel, millesse subjekt püüab oma häält sobitada. Arusaam meeldivast, tervest ja kaunist häälest kujuneb kultuuri ja individuaalsete kogemuste koostoimel. Hääle olemuseks on kaduda, olla efemeerne ja fikseerimatu. Hetkel, mil hääl tuleb üle huulte, on ta juba minevik. (Jõemets 2006: 114)

Suukaudsed õhuvibratsioonid.

Hääl võib esineda mitmes vormis: kõne, laul ning kõik astmed kõne ja laulu vahelisel skaalal nagu psalmoodia, Sprechstimme ja muud emotsioone väljendavad häälitsused (ohked, nuuksed) ning keha hääled (korinad, röhitsused, köhatused), mida kaasaegne looming on hakanud kunstilistel eesmärkidel muusikasse tooma. (Jõemets 2006: 115)

Wescotti strepitaalne kommunikatsioon - keha poolt tekitatud helid, mis ei ole ilmtingimata "hääl" (peeretus, susside sahin, jne).

Öeldakse, et sõnad võivad valetada, aga hääl mitte. Hääle edastatud sõnum võib olla emiteerija poolt teadvustamata või tahtmatu, sest hääle kasutamine ja valitsemine on ühiskonnas tähelepanu alt välja jäänud, vastupidiselt kõnele, mida ohjavad erinevad perekonnast, haridusest, kultuurist ja muudest faktoritest tingitud keelud ja piirangud. Selliseid mehhanisme võib seada teatud hierarhiatesse, kus sõnal on suurim teadvustatud emiteerija-poolne kontroll ning vastuvõtja tähelepanu, järgneb žest kui visuaalne tähenduse kandja ning viimaks kõige vähem olulisemana hääl ja selle omadused. (Jõemets 2006: 115)

Jääb mulje justkui olukordades, kus on keelatud kõneleda (klassiruum, ametlik vastuvõtt, tseremoonia jne) on häälitsemine siiski lubatud. Jah, ta seal taga räuskab - aga vähemalt ei kõnele. Kumma kõrvale lennukis istud: lõputult vadistava täiskasvanu või lakkamatult nutva imiku kõrvale.

Kõne tähenduse edastamise kahest moodusest - segmentaalsest ja suprasegmentaalsest - edastab kiri teatud täpsusega vaid esimest, s.t tähendust, mida edastavad täis- ja kaashäälikute kombinatsioonidest tekkinud sõnad ning nendest moodustatavad laused. Kõik supragmentaalse ja prosoodilise aspekti alla kuuluvad näitajad ning afektiivsus jäävad täielikult suulise suhtlemisakti valda, mille juures [|] saame eristada prosoodilise ja afektiivse aspekti semantilisest, hääl ja sõnad võivad tähenduslikult ühtida ja vastanduda - vastavalt siis paralleelne või ristuv seos - mode parallèle või mode perpendiculaire (Sapir 1990: 10). (Jõemets 2006: 117-118)

Üks lähenemisviis küsimusele, kas emotiivsus on lingvistiline.

Hääl kui kehaline ekspressioon tõlgendab ja iseloomustab subjekti. Inimene mõtestab iseend läbi oma hääle ja kõne, luues nn autointerpretatsiooni. Väljendus, "heliline tunnistus iseendast" (Fugain 1990: 100), jääb siin enese ümber suletuks ega eelda publikut. Kuuldes tühjuses enese häält, mis kandub ruumis kajana subjektile tagasi, esitab subjekti küsimuse või kutse näiliselt teisele, väljapoole iseend, kuid tegelikkuses seab end ise vastaja rolli tõdedes, et hüüdele "On siin keegi?", millele ei tule vastust teiselt, peab vastama "Jah, mina olen". Vaikusesse paisatud häälest saab peegel kõneluses iseendaga. (Jõemets 2006: 119)

Autokommunikatsioon. Väite endaga on raske nõustuda; inimene isegi ei kuule omaenda häält nii nagu teised inimesed seda kuulevad. Pigem mõtestatakse iseennast tunnetuse, väljanägemise või mõttemaailma järgi.

Lähemal vaatlusel osutub hääl organismi rudimendiks, sest tal puudub elu püsimajäämiseks vajalik ülesanne. Vaikimine ei tekita inimese organismis vähimatki orgaanilist või funktsionaalset häiret. (Jõemets 2006: 120)

Öelge ausalt, doktor, kas ma võin vaikida? - Jah, see on kõrvalnähtudeta.

Hääle suur seduktiivsus seletub ehk muu hulgas tõigaga, et hääl on otseselt seotud inimese seksuaalsusega: suudame vaevata eristada mees- ja naishäält - hääl on sekundaarne sootunnus. (Jõemets 2006: 120)

Blameeritav. Mis on "veetlevus"?

Kaasaegse tsivilisatsiooni aegruum oma istuva eluviisiga, kus visuaalsel infol on tohutu tähtsus, on jätnud inimese keha ilma tema olulisest rollist: keha kui väljenduse ja tunnetuse vahend. Kehast on saanud "kest" füsioloogiliste vajaduste äitmiseks ja ülioluliseks on muutunud selle kesta esteetiline normatiivne kujundamine. Keha kui eneseväljenduse vahend on minetanud oma otstarbe. Seda võiks võrrelda instrumendiga, mida küll maalitakse, lihvitakse ja poleeritakse, kuid mis tegelikult ei tee häält ega suuda ületada ilusaks asjakeseks olemise staatust. (Jõemets 2006: 121)

Seda kujundit saab isegi laiendada. Me oleme loomuliku liikumise suuresti asendanud jõusaaliga. Selleks, et instrumenti ilusana hoida, tuleb seda kolm korda nädalas samade masinate peal korduvalt näpitsate vahel pöörata. Nagu viiul, millel ei mängita poognaga, vaid millele koputatakse trummipulkadega (aga hästi tugevalt, niiet teeb heli küll!).