- Põld; Võsu 2006. Rituaalid organisatsioonikultuuris väärtuste edastajate ja identiteedi kujundajatena Hansapanga näitel
- Ventsel 2006. "Stalin — see on Lenin täna"
- Jõemets 2006. Lühike sissevaade hääle problemaatikasse
Põld, Maarja; Võsu, Ester 2006. Rituaalid organisatsioonikultuuris väärtuste edastajate ja identiteedi kujundajatena Hansapanga näitel. Acta Semiotica Estica III: 77-103.
Me kõik kuulume mingitesse organisatsioonidesse, teatud korrastusprintsiipidel toimivatesse inimkooslustesse, ja küllap oleme täheldanud, [|] et organisatsioon on justkui kultuuri ja ühiskonna kokkusurutud mudel - selle liikmetel on sageli kindlad väärtused, olulised sümbolid ja tähenduslikud toimingud, mida etendatakse. (Põld; Võsu 2006: 77-78)
Organisatsioonis on korrastusprintsiip. Kõlab kummastavalt.
Ratsionalistlik, funktsionalistlik ja sümboliline on kolm peamist suunda organisatsioonikultuuri uurimisel. Ratsionalistlik käsitlus lähtub sellest, et organisatsioonil on teatud kindlad eesmärgid ja vahendid nende saavutamiseks ning kultuur on üks neist vahenditest. Funktsionalistlikku käsitlust huvitab kultuur kui teatud väärtuste ja baasarusaamade kogum, mille ülesandeks on tagada tegevuskeskkonna tingimustega kohanemine ja organisatsioonisisene ühtsus. Ehkki organisatsioonikultuuri sidusus on oluline, võib see organisatsiooni piires erineda, seetõttu on võimalikud ka n-ö organisatsioonisisesed subkultuurid. Sümboliline käsitlus rõhutab sümbolililste tegevuste osatähtsust organisatsioonis, oluline on uurida, mida organisatsioon selle liikmete jaoks tähendab. Viimasest vaatepunktist on organisatsioonikultuur oma olmeuselt mitmekesine, organisatsiooni liige võib mingit situatsiooni tõlgendada nii ühise kultuuri kui ka isiklikust seisukohast (Schultz 1994: 13-16). (Põld; Võsu 2006: 78, jm 2)
Eelnevaga kooskõlastatud järjekorras: 1) toimingud; 2) väärtused; 3) sümbolid.
Meie lähtume üldisest eeldusest, et organisatsioon on vaadeldav kultuurina ja toetume oma artiklis eeskätt neile autoritele, kelle organisatsioonikultuuri käsitlustes on kokkupuutepunkte sotsiaalantropoloogia ja kultuurisemiootikaga (Schein 1992; Trice, Beyer 1984). Selline arusaam võimaldab käsitleda organisatsiooni iseseisva kultuuritüübina, milles avalduvad sellele eriomasel moel mitmed kultuurile laiemalt omased komponendid (nt väärtused, rituaalid, identiteet). (Põld; Võsu 2006: 78)
- Schein, Edgar H. 1992[1985]. Organizational Culture and Leadership. San Francisco: Jossey-Bass Publishers. [Internet Archive]
- Trice, Harrison M.; Beyer, Janice M. 1993[1992]. The Cultures of Work Organizations. Englewood Cliffs, NJ: Prentice Hall. [Internet Archive]
Rituaalidele kui kultuurietendustele, mis aitavad kujundada sotsiaalseid gruppe, on iseloomulik terve rida eritunnuseid, millest olulisemad on nende koordineeritus ja struktureeritus (suhteliselt kindel tegutsemiskava või stsenaarium; "lavastajaks" võib olla nii kultuuritraditsioon kui ka konkreetsed teostajad), korduvus ja korratavus (teatud variatsioonidega), ajalis-ruumiline [|] piiritletus (sageli ruumiline eraldatus ja ruumi sümboolne markeeritus), kollektiivne (osa võtab mitu inimest, võidakse jaguneda etendajateks ja publikuks), esteetiline ja sümboliline väärtus (kõrgendatud meeleolu, pidulikkus, esteetiliste kvaliteetide nautimine) (Singer 1980; Turner 1985; Stoeltje, Bauman 1988). (Põld; Võsu 2006: 79-80)
Osad neist tunnustest oleksid isegi "faatilised".
Sageli võib sümbolilisuse kasvuga seostada ka esteetilisuse suurenemist - rituaalid võivad pakkuda mitmesuguseid sensoorseid naudinguid, "mängu ilu", lahutada osalejate meelt jne. Rituaalidega kaasneva kõrgendatud meeleolu, emotsionaalse ekspressiivsuse tõttu jäävad need sündmused inimestele paremini meelde, tugevdades omakorda kogukonna ühtsustunnet (McAuley; Lawson 2002). (Põld; Võsu 2006: 81)
Nad on maakeeli "sündmused" kõigi selle sõna konnotatsioonidega (harukordsus, erilisus, jne). Tundub ainult loomulik, et mäletatavus on osa sellest.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et rituaalidel on oluline osa kultuurilises kommunikatsioonis (sh autokommunikatsioonis) - nad täidavad selles mitmeid tähtsaid funktsioone, mida niisugusel moel ei saa asendada üksnes teine käitumispraktika. Rituaalid toimivad sotsialiseerimise vahendina, olgu siis kogukonna ühendajana ja ühtsustunde loojana (ühine sööming ja pidutsemine), kogukonda uute liikmete [|] integreerijana (initsiatsiooniriitus) või inimeste ideoloogilise mõjutajana ja võimu legitimiseerijana (paraad). (Põld; Võsu 2006: 81-82)
Rituaalne autokommunikatsioon?
Organisatsioonikultuuris, nagu kultuuris laiemaltki, on võimalik eristada selle abstraktsemat sisu, mentaalsesse sfääri kuuluvat (ideoloogiad, normid, väärtused) ja nähtavaid avaldusi või praktikaid (lood, kangelased, rituaalid, materiaalsed sümbolid jne), mille kaudu sisutasandile kuuluvat edastatakse. (Põld; Võsu 2006: 82)
Vaim on nähtamatu.
Tegemist on grupisisese minapildiga, mis ei pruugi tavasituatsioonis ollagi aktiivselt teadvustatud, vajadus organisatsiooni kollektiivset identiteeti määratleda või selle üle reflekteerida tekib sageil muutuste olukorras (organisatsiooni reorganiseerimine, kahe organisatsiooni ühinemine). Organisatsiooni deklareeritud ehk korporatiivne identiteet seevastu on eeskätt väljapoole suunatud enesekirjeldus, teatav ideaalnägemus sellest, milline see organisatsioon on või võiks olla väljastpoolt vaadatuna, [|] kuidas see organisatsioon soovib teiste poolt ära tuntud saada (deklareeritud väärtused; tunnuslaused, logo jm). (Põld; Võsu 2006: 83-84)
Ähmaselt teadvustatud tegelikkus vs valjult deklareeritud ideaal.
Kokkuvõtteks võib öelda, et rituaalid ei ole organisatsioonikultuuris pelgalt praktilis-instrumentaalseid funktsioone täitvad toimingud, vaid nagu kõigi kultuurietenduste puhul, on ka siin olulised sümbolilised, esteetilised ja emotsionaalsed aspektid. Ka "rituaal rituaali pärast" võib olla "meie"-tunde tugevdajaks ja oluliseks komponendiks organisatsiooni elatud identiteedis. (Põld; Võsu 2006: 87)
Jälle on tunne nagu autorid tahaksid rääkida faatikast, aga ei tea sellist mõistet.
Organisatsioon kultuurina pole midagi oma liikmetest eraldiseisvat - kõik organisatsiooni liikmed on mingil määral organisatsioonikultuuri loojad oma tegevuste ja nende käigus omandatud kogemuste tähenduslikustamise, tõlgendamise ja tähtsustamisega [|] (Schultz 1994: 8). (Põld; Võsu 2006: 87-88)
Organisatsiooni kultuur asub oma liikmetes (vt Scruton 2002: 40).
Mingi värk on, et helistad ükskõik kuhu ja sulle öeldakse "tšau" ja sind sinatatakse, kuigi sa räägid ilmselt endast 30 aastat vanema inimesega, keda sa iialgi pole näinud ja iial ei näe ka. Mingi omamoodi värk on. (Kristi, teller, HPs töötanud 6 kuud)(Põld; Võsu 2006: 91)
Klassikaline faatika.
Pank tahab sellega öelda igale töötajale, et iga töötaja on oluline panga jaoks. Et kuna neid töötajaid ei oleks, ei oleks ka selliseid tulemusi ja seda panka ennast. Töötajate väärtustamine ikkagi. (Helle, juht, HPs töötanud 6 kuud)(Põld; Võsu 2006: 93)
Praegu elame alles internetipanganduse algusaegadel. Saabub ka päev mil tellereid ei ole ja kogu pank ongi vaid IT-inimesed ja juhid, kes neid piitsutavad.
Minu jaoks ütlevad nad seda, et inimesed ei ole sellised mittesuhtlejad ja külmad, et nad käiksid siin ainult tööl. Et kui kell kuus kukub, siis pannakse uks kinni ja minnakse oma sõprade ja oma tuttavate juurde, vaid tahetakse koos tööd teha ka töövälisel ajal, selles mõttes et joogatrenn on ikka töö ka. Et koos aega veeta, üksteist paremini [|] tundma õppida. See tugevdab meeskonda ka. (Miia, teller, HPs töötanud 4 kuud)(Põld; Võsu 2006: 93-94)
Lipsas läbi, et töötaja näeb töökaaslastega ühist joogatrenni osana töökohustustest.
Ventsel, Andreas 2006. "Stalin — see on Lenin täna". Juhikultuse deiktiline analüüs. Acta Semiotica Estica III: 104-112.
Kangelaslikkuse printsiip - olgu siis stahhaanovlaste, sõjakangelaste, parteitegelaste jne näol - oli üks peamistest teksti ülesehitavatest struktuurielementidest nii poliitilises retoorikas kui ka sotsrealistlikus kunstikaanonis. Kuid n-ö ülemkangelase ehk Juhi roll oli nõukogude ideoloogias eriliselt markeeritud. Juhi positsioon oli see "püha koht", mis pidi alati täidetud ja esindatud olema: Juht kujutas endast nõukogude kultuuri üht olulisemat tunnust - rangelt hierarhilise ja püramiidikujulise süsteemi tippu. (Ventsel 2006: 105)
Palja ülakehaga poni otsas sõitev ja esimesel üritamisel meresügavustest antiikseid vaase leidev Putin annab mõista, et see tunnus on Vene kultuurile iseloomulik ka pärast 20. sajandi suurimat katastroofi.
Poliitilises diskursuses omasid Lenini teosed "Mis teha?" (1902), "Üks samm edasi, kaks sammu tagasi" (1904), "Sotsiaaldemokraatia kaks taktikat demokraatlikus revolutsioonis" (1905) jpt ning Stalini kirjutatud "ÜK(b) Partei lühikursus" (1938) ja "Leninismi küsimusi" (1945) samasugust sakraalset tähendust kui õigeusklikus diskursuses omas piibel. (Ventsel 2006: 106)
Samasugune ühendus oli Hiinas: "Punane raamat" oli sajandeid enne Mao Zedongi üks taolistlik teos, mis jõudis keisrini nii, et ühel päeval olevat inimesed näinud kuidas see kukkunus taevast. Keiser kutsuti seda kaema enne kui keegi teine oleks julgenud seda puutuda ja bingo-bango, järgnevatel aastakümnetel valitses teokraatia. Religioosne võim keisri üle nagu maast leitud.
Juhikultust võib iseloomustada järgnevate karakteristikute kaudu:Kirjeldatud iseloomustust võiks jätkata, kuid juba nimetatud omadustest on näha, et siin on tegemist täiesti eriliste ja vastuoluliste võimetega inimestega, kes on üheaegselt nii lihtne partei seltsimees kui ülivõimetega demiurg. (Ventsel 2006: 107)
- Juhi üleinimlikkus - "peale suuruse, läbitungivuse, mõistuse, tohutu tahte, [...] on temas midagi üleinimlikku". Ja teiselt poolt, Juhi "lihtsus, inimlikkus" - Lenin on, vaatamata oma üleinimlikkusele, seltsimees teiste parteilaste hulgas (Dobrenko 1993: 76).
- Rahvalikkus - oma lhitsuses on ta ühtlasi rahvale-massile mõistetav. Juht on tõeline oraator ja rahvamees. Partei ja rahva südametunnistus ja Juhis koondub omakorda partei südametunnistus (vt Vladimir Lenini "Mis teha?" (1945a), "Üks samm edasi, kaks sammu tagasi" (1945b)).
- Ettenägelikkus - Juht on see, kes suudab ette näha sündmusi tulevikus.
- Läbinägelikkus - Juhi üleloomulikkust ilmestab võime mitte ainult ette näha, vaid ka läbi näha. Stalin suutis tänu jumalikule läbinägelikkusele jõuda trotskismi olemuseni, "poliitiliste tegelasteni", "kes varjasid omi vaateid mitte üksnes töölisklassi, mitte üksnes trotskistide masside, vaid ka juhtivate trotskiskide eneste eest" (Vaiskopf 2002: 355). Siin oleks Stalin justkui Trotski ise, teades vaenlaste (trotskistide) plaane ja mõtteid paremini kui vaenlased ise teavad.
Kõiki neid aspekte ilmestab juba Pythagorase müüt: 1) niivõrd üleinimlik, et isegi tuul käitub viisakalt kui Pythagoras reisib, jõed kõnetavad teda jne; 2) ta peab meestele, naistele ja lastele iselaadseid, neile suunatud ja neile arusaadavaid, kõnesid; 3) ta teab ette, mitu kala on kalamehe võrgus ja ülelugemisel ongi nii nagu ta ütleb; kui tema vastu sepitsetakse vandenõud, on ta saatuslikul hetkel varmalt juba teises linnas; 4) ta kuuleb "sfääride muusikat", mida teised surelikud ei kuule; tunneb pekstud koera häälitsustes ära oma ammuse sõbra hinge jne.
Lenini surmale järgnenud aastatel, kui toimus terav parteisisene võimuvõitlus, oli just Stalin see, kes kasutas ära kujunevat Leninikultust. Osutades oma kirjutistes Lenini kirjalikele tekstidele, nendest samaaegselt tsitaate välja rebides ja endale sobivasse konteksti paigutades, mängis Stalin osavalt sümboolse Lenini-kultusega. Stalin lõi endast pildi kui Lenini ustavast õpilasest, kes hoiab puhtana leninismi vaimset pärandit (Vaiskopf 2002: 278). Omaenda individuaalsus ei omanud võrdluses õpetajga mingit väärtust. Nagu ka Lenini tekste enda vajadusele vastavalt interpreteerides ei olnud Stalini eesmärgiks Lenini kui autori individuaalsuse säilitamine. Siinkohal tuleb eristada kahte tekstilist diskursust. Üks on minapilt, mille Stalin ise oma teostes iseendast lõi. Stalin esineb siin tõesti üksnes Leninismi "vahendajana", kelle ainsaks eeliseks on Lenini õpetusest adekvaatne arusaamine (mitte tõlgendamine) ja selle õige(aegne) elluviimine. (Ventsel 2006: 108)
Ei tea kas sellest saabki alguse see Nõukogude traditsioon, et kõigis kirjutistes ükskõik mis valdkonnas tuleb kõigepealt ära märkida, mida seltsimees Lenin asjast arvas.
Benveniste'i järgi on "meie" teatav ühendus, mis koosneb "minast" ja "mitteminast" (mis selel mittemina koostis ka poleks). See on hoopis erilist laadi ühisus, mis tugineb liikmete mitteekvivalentsusel: asesõnas [|] "meie" on alati domineeriv "mina" (lausumise subjekti tõttu) ja see "mina" allutab endale "mittemina" oma transtsendentsusest lähtuvalt (enesest välja astudes ta alles loob konkreetse "meie" ja määratleb ühtlasi ka "mittemina") (Benveniste 2002: 268-269). Olles ainuke subjekt, allutab Stalin "meie" enda "mina" transtsendentsusest lähtuvalt ja kogu dialoog transformeerub tsirkulaarsesse minakommunikatsiooni. Enesest välja astudes Stalin alles loob konkreetse "meie". Dialoog kommunikatsiooniruumis väljaspool Stalinit ei loo lausungite subjektiivset "objektiivset aega", sest see "aeg" on varem Stalini poolt kehtestatud. (Ventsel 2006: 109-110)
Mina ütlen, mida meie asjast arvame.
Ka enda varasemaid seisukohti hindas Stalin pidevalt ümber (Vaiskopf 2002). Tekstid, mis uue lausumisega kokku ei sobinud, muutusid ideoloogilise eneseesitluse seisukohast mitte-tekstiks (s.t nad kõrvaldati avalikust diskursiivsest ringlusest) või mõningal juhul antitekstiks. Selle kõige taga oli muidugi lihtne reaalpoliitika - monopol "õige Lenini" kujutamise üle võimaldas võimuvõitluses kõrvaldada neid, kes polnud nõus Stalini poliitikaga. Stalinistlik üleskutse "parteilisele enesekriitikale" oli tegelikult selle võimuvõitluse üks ideoloogilistest varjamise viisidest. (Ventsel 2006: 111)
Ühe-mehe-tõeministeerium. See motiiv Orwelli teoses võis saada Burdekinilt inspiratsiooni, aga sai täidetud just Stalini ajaloo-ümberkirjutamise sisuga.
Jõemets, Viivian 2006. Lühike sissevaade hääle problemaatikasse. Acta Semiotica Estica III: 113-126.
Hääle amorfne materjal paelub oma ebamäärasuse ja tabamatusega. Tema olemus on olemuse puudumine. Hääl iseeneses ei väljenda midagi, ta on vormitu, sisutu. Varjunud kõne ja muusika taha, esineb hääl nähtusena, mis ei ole subjekt ega objekt, vaid fluidum. Siin võib näha teatud paralleeli valgusega, mis saab tajutavaks läbi esemete, millel ta peegeldub. Meie jaoks ei ole olemas valgust ega häält kui asja nullastmes, iseendas oma algses olemises. Võimatu oleks määratleda "normaalset" häält, tal puudub standard või mudel, millesse subjekt püüab oma häält sobitada. Arusaam meeldivast, tervest ja kaunist häälest kujuneb kultuuri ja individuaalsete kogemuste koostoimel. Hääle olemuseks on kaduda, olla efemeerne ja fikseerimatu. Hetkel, mil hääl tuleb üle huulte, on ta juba minevik. (Jõemets 2006: 114)
Suukaudsed õhuvibratsioonid.
Hääl võib esineda mitmes vormis: kõne, laul ning kõik astmed kõne ja laulu vahelisel skaalal nagu psalmoodia, Sprechstimme ja muud emotsioone väljendavad häälitsused (ohked, nuuksed) ning keha hääled (korinad, röhitsused, köhatused), mida kaasaegne looming on hakanud kunstilistel eesmärkidel muusikasse tooma. (Jõemets 2006: 115)
Wescotti strepitaalne kommunikatsioon - keha poolt tekitatud helid, mis ei ole ilmtingimata "hääl" (peeretus, susside sahin, jne).
Öeldakse, et sõnad võivad valetada, aga hääl mitte. Hääle edastatud sõnum võib olla emiteerija poolt teadvustamata või tahtmatu, sest hääle kasutamine ja valitsemine on ühiskonnas tähelepanu alt välja jäänud, vastupidiselt kõnele, mida ohjavad erinevad perekonnast, haridusest, kultuurist ja muudest faktoritest tingitud keelud ja piirangud. Selliseid mehhanisme võib seada teatud hierarhiatesse, kus sõnal on suurim teadvustatud emiteerija-poolne kontroll ning vastuvõtja tähelepanu, järgneb žest kui visuaalne tähenduse kandja ning viimaks kõige vähem olulisemana hääl ja selle omadused. (Jõemets 2006: 115)
Jääb mulje justkui olukordades, kus on keelatud kõneleda (klassiruum, ametlik vastuvõtt, tseremoonia jne) on häälitsemine siiski lubatud. Jah, ta seal taga räuskab - aga vähemalt ei kõnele. Kumma kõrvale lennukis istud: lõputult vadistava täiskasvanu või lakkamatult nutva imiku kõrvale.
Kõne tähenduse edastamise kahest moodusest - segmentaalsest ja suprasegmentaalsest - edastab kiri teatud täpsusega vaid esimest, s.t tähendust, mida edastavad täis- ja kaashäälikute kombinatsioonidest tekkinud sõnad ning nendest moodustatavad laused. Kõik supragmentaalse ja prosoodilise aspekti alla kuuluvad näitajad ning afektiivsus jäävad täielikult suulise suhtlemisakti valda, mille juures [|] saame eristada prosoodilise ja afektiivse aspekti semantilisest, hääl ja sõnad võivad tähenduslikult ühtida ja vastanduda - vastavalt siis paralleelne või ristuv seos - mode parallèle või mode perpendiculaire (Sapir 1990: 10). (Jõemets 2006: 117-118)
Üks lähenemisviis küsimusele, kas emotiivsus on lingvistiline.
Hääl kui kehaline ekspressioon tõlgendab ja iseloomustab subjekti. Inimene mõtestab iseend läbi oma hääle ja kõne, luues nn autointerpretatsiooni. Väljendus, "heliline tunnistus iseendast" (Fugain 1990: 100), jääb siin enese ümber suletuks ega eelda publikut. Kuuldes tühjuses enese häält, mis kandub ruumis kajana subjektile tagasi, esitab subjekti küsimuse või kutse näiliselt teisele, väljapoole iseend, kuid tegelikkuses seab end ise vastaja rolli tõdedes, et hüüdele "On siin keegi?", millele ei tule vastust teiselt, peab vastama "Jah, mina olen". Vaikusesse paisatud häälest saab peegel kõneluses iseendaga. (Jõemets 2006: 119)
Autokommunikatsioon. Väite endaga on raske nõustuda; inimene isegi ei kuule omaenda häält nii nagu teised inimesed seda kuulevad. Pigem mõtestatakse iseennast tunnetuse, väljanägemise või mõttemaailma järgi.
Lähemal vaatlusel osutub hääl organismi rudimendiks, sest tal puudub elu püsimajäämiseks vajalik ülesanne. Vaikimine ei tekita inimese organismis vähimatki orgaanilist või funktsionaalset häiret. (Jõemets 2006: 120)
Öelge ausalt, doktor, kas ma võin vaikida? - Jah, see on kõrvalnähtudeta.
Hääle suur seduktiivsus seletub ehk muu hulgas tõigaga, et hääl on otseselt seotud inimese seksuaalsusega: suudame vaevata eristada mees- ja naishäält - hääl on sekundaarne sootunnus. (Jõemets 2006: 120)
Blameeritav. Mis on "veetlevus"?
Kaasaegse tsivilisatsiooni aegruum oma istuva eluviisiga, kus visuaalsel infol on tohutu tähtsus, on jätnud inimese keha ilma tema olulisest rollist: keha kui väljenduse ja tunnetuse vahend. Kehast on saanud "kest" füsioloogiliste vajaduste äitmiseks ja ülioluliseks on muutunud selle kesta esteetiline normatiivne kujundamine. Keha kui eneseväljenduse vahend on minetanud oma otstarbe. Seda võiks võrrelda instrumendiga, mida küll maalitakse, lihvitakse ja poleeritakse, kuid mis tegelikult ei tee häält ega suuda ületada ilusaks asjakeseks olemise staatust. (Jõemets 2006: 121)
Seda kujundit saab isegi laiendada. Me oleme loomuliku liikumise suuresti asendanud jõusaaliga. Selleks, et instrumenti ilusana hoida, tuleb seda kolm korda nädalas samade masinate peal korduvalt näpitsate vahel pöörata. Nagu viiul, millel ei mängita poognaga, vaid millele koputatakse trummipulkadega (aga hästi tugevalt, niiet teeb heli küll!).
0 comments:
Post a Comment