Palm | Käesel | Sauga-Tilk | Jürgens | Kuningas | Kriisa | Šafranovski | Shahmardan | Rajand | Valk | Eerik
Sauga-Tilk, Laura 2023. Spetsiesistliku keelekasutuse avaldumisvormid ajakirjanduses. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Katre Pärn. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond.
Spetsiesism on ühiskonnas laialt levinud diskrimineerimise vorm, kuid inimesed pole üldiselt sellest teadlikud. Spetsiesismiga kaasneb suhtumine ühe loomaliigi liikmete kasuks ning teiste kahjuks. Selline diskrimineerimise vorm esineb igapäevaelus: käitumises, visuaalses keeles, kõne- ja kirjakeeles. Spetsiesistlik mõtlemine on probleem sellepärast, et see, kuidas me mõtleme teistest loomadest, mõjutab seda, kuidas me nendega käitume. Kui inimesed mõtlevad ja käituvad spetsiesistlikult, siis selle tulemusena teised loomad kannatavad. Spetsiesismi käsitlemisel toetun varasemate autorite töödele, kes on spetsiesismi kui eelarvamust tutvustanud (Singer 2015[1975]) ja spetsiesismi avaldumisvorme uurinud (Caviola et al. 2019; Adams 2010; Dunayer 2001). Teadaolevalt pole seni Eestis spetsiesismi akadeemiliselt uuritud, seega sinne uurimus üritab sellega algust teha. (Sauga-Tilk 2023: 3)
Singeri teksti võib leida kogumikust Keskkonnaeetika Võtmetekste. Vähemalt mõistet ennast olen eestlaste suus ikka üsna sageli kuulnud.
Singer tõdeb, et inglisekeelne sõna speciesism ei ole ilus (Singer 2015[1975]: 6) ning seda sama võib öelda ka selle eestikeelse vaste kohta. Spetsiesismi termini asemel saaks kasutada ka termineid liigišovinism või liigirassism ning isegi liigiparemus, kuid kuna Singeri raamatu eestikeelses tõlkes on samuti kasutatud sõna spetsiesism (Singer 2021: 32), siis jään ka mina oma töös selle termini juurde. (Sauga-Tilk 2023: 5)
Ideaalne oleks panna kokku lihtsalt liigi+ism, aga kahjuks ei kõla ka see väga hästi.
Seda tendentsi, et lemmikloomadest hoolitakse rohkem kui teistest loomadest, saab täheldada ka Delfi kommentaariumis. Näiteks artikli "Tõde, provokatsioon või nali? Filma lubab Eestis kasvatatud koertest vorste tootma hakata" kommentaariumis võib lugeda erinevaid arvamusi selle kohta, kuidas koertele ei tohi nii teha või inimesed, kes koerte liha söömist propageerivad, on [|] parasiidid. Samuti tõdetakse seal, et "see on ju paljude loomade puhul täiesti normaalne, ning koeradele erandi tegemine on suvaline piiritõmbamine". (Sauga-Tilk 2023: 5-6)
Pani kohe mõtlema arvutimängu- ja meediadiskursuse troobile, et tulistamismängudes ja märulifilmides võidakse inimesi jõhkralt maha nottida paremale ja vasakule, aga niipea kui keegi teeb koerale liiga siis on automaatselt tegu koletisega. A la Dogs are better than humans. "Koeravorsti" osas on analoogia inimese rakkudest kasvatatud vorstidega; praegu juba peaks mingi BiteLabs ettevõte tootma nö "Celebrity Meat"-i ja tulevikus võib saada võimalikuks nö "self-cannibalism" - kui tahad loomaliha süüa, siis tuleb sul iseenda rakkudest seda kõigepealt kasvatada.
Antropomorfismi vastandiks on zoomorfism ning Bence Nanay kirjeldab kahte zoomorfismi paradigmat. Zoomorfism kui filosoofiline paradigma on üldine teoreetiline oletus selle kohta, kuidas selgitada inimmõistust ja selle ülesehitust. Zoomorfism kui teaduslik metoodika on seevastu vahend mõistmaks, millised vaimsed seisundid on inimestel loomalike vaimsete seisundite postuleerimise põhjal. Üldiselt tähendab zoomorfism seda, et inimeste mõtlemise või anatoomia selgitamisel tuuakse näiteid loomariigist (Nanay 2018: 173). Nanay järgi saab zoomorfismi teaduslikult ära kasutada, et kirjeldada inimest. (Sauga-Tilk 2023: 7)
Midagi minu jaoks. Mitteverbaalse suhtlemise uurimisel lähtutakse algusest peale arusaamast, et inimene on ahv. Väheldase karvkattega, keeruliselt häälitsev ja tööriistu kasutav ahv, aga ikkagi ahv.
- Nanay, Dence 2021. Zoomorphism. Erkenntnis 86: 171—186. DOI: 10.1007/s10670-018-0099-0
Seda, kuidas lapsed loomadele reageerivad, on uurinud ka Patty Born, kes tõdeb, et enamik täiskasvanuid armastavad ja hindavad (lemmik)loomi nende karismaatilisuse ja olulise rolli tõttu looduses, siis lapsed hindavad loomi lihtsalt sellepärast, et nad olemas on (Born 2018: 48). Born rõhutab, et lapsed peavad loomi olulisteks indiviidideks, kellel on nii valikuvabadus ui ka autonoomia ning neid väärtustatakse nende endi pärast, mitte sellepärast, et nad pakuvad meile seltsi, toitu, meelelahutust või tarbeesemeid (samas, 48). Ühel hetkel saavad aga lastest täiskasvanud ning nende mõtlemine ja taju muutuvad. Sellele, kuidas ja miks see muutub, me käesolevas uurimistöös ei keskendu, vaidvaatleme lähemalt, spetsiesismi kui selle muutuse üht väljendusvormi. (Sauga-Tilk 2023: 8)
Küsimuse keskmes on mingis mõttes loomade autonoomsus - nad on "eesmärgid iseeneses" (see ei ole parim sõnastus, aga käibib vastanduse jaoks, st) mitte millegi-muu-jaoks-kasulikud. Nö "Glaukooniliste tagajärgedega" seoses oleks siin "eesmärgi" asemel kohane öelda "hüve" (good), mitte eesmärk või vahend. St lapse jaoks on loom hea iseenesest, mitte ilmtingimata "kasulik".
- Born, Patty 2018. Regarding Animals: A Perspective on the Importance of Animals in Early Childhood Environmental Education. International Journal of Early Childhood Environmental Education 5(2): 46—57. [ERIC]
Veganuuringuid saab siduda mitme valdkonnaga ja raamatus The Routledge Handbook of Vegan Studies on antud ülevaade, kuidas veganuuringud sobituvad religiooni-, sotsioloogia-, psühholoogia- ja meediauuringutega. Kuigi selles ülevaatlikus raamatus semiootika distsipliini mainitud ei ole, on siiski avaldatud artikleid veganuuringute ja semiootika seostest (Leone 2018; Gvion 2022) ning inimeste ja teiste loomade omavahelistest suhetest. (Sauga-Tilk 2023: 10)
Semiootikud on ikka kõike natuke näppinud.
- Leone, Massimo 2018. Food, Meaning, and the Law: Confessions of a Vegan Semiotician. International Journal for the Semiotics of Law 31: 637—658. DOI: 10.1007/s11196-018-9572-y
- Gvion, Liora 2022. What do vegans know and how do they learn? Veganism as a social text and a form of knowledge. Social Semiotics, DOI: 10.1080/10350330.2022.2121157
Edasi tegeleb Martinelli [2005: 136] looma mõiste lahtiseletamisega ning tõstab esile selle, et ei ole olemas teaduslikult tunnustatud kõrgemat taksonoomilist klassifikatsiooni, kus esineks autonoomne kategooria nimetusega "inimesed" (samas, 140). Inimesed kuuluvad loomaliiki, sest inimene on loom. (Sauga-Tilk 2023: 11)
Just hiljuti lugesin oma 1797. aasta Encyclopædia Britannica-st, ei mäleta millega seoses (võib-olla oli arutlus sellest, kuidas vaalalised on imetajad), et Carl von Linné oli inimese väga õigesti seadnud oma lähimate (evolutsiooniliste) sugulastega ühte patta, mitte eraldi, et säilitada "looduse kavandit" (nature's design) vms. EB-le oli tol ajal konkureerivaid entsüklopeediaid, aga üks väidetavaid põhjusi miks see osutus edukaimaks oli toimetajate ja autorite erapooletus religioossetes küsimustes (kui mitte otsene ateism). Mõnikord annab see ennast tunda.
Lisaks Adamsile on spetsiesistlikku visualiseerimist uurinud ka Timothy Pachirat, kes on kasutanud terminit 'nägemispoliitika'. Nägemispoliitikaks nimetatakse tööstusliku loomakasvatuse hoolikat kontrolli, mis reguleerib, kellel on visuaalne juurdepääs tootmisprotsessi igale etapile. Kaasaegses kontekstis on tootmissüsteemi kuuluvate loomade visuaalne esitus tavaliselt seotud kultuurilise nähtamatusega (Prachirat 2011 — viidatud Cronin, Kramer 2018: 81 kaudu). Tavaline inimene, kes tööstusliku loomakasvatusega muud moodi kokku ei puutu kui tooteid ostes, näeb loomadest ainult neid pilte, mida toidutööstus tahab, et ta näeks. (Sauga-Tilk 2023: 14)
Earthlings tekitas nii palju taimetoitlasi võib-olla just selle tõttu, et seal on õudsad kaadrid elus lehmade tükeldamisest. Tegelikkus on hirmsam kui kõige veriseim õudusfilm. Visuaalse juurdepääsu osas mina küll ei imesta. Anekdootlikult võib jagada, et põhikoolis töötas parima sõbra ema lihakombinaadis. Nende majapidamises pelmeene ei söödud. Miks just pelmeenid olid need kõige hullemad asjad, ma ise ei tea.
Kõige lihtsamas mõttes on keel inimeste jaoks suhtlusvahend, kuid keelel on ka muid ülesandeid ja funktsioone. Sotsiaalsete suhete loomise puhul on keelel suur roll, sest keel ja muud märgisüsteemid on ideoloogilised ning väljendavad teatud sotsiaalse grupi huve ja elukogemust (Ventsel 2018: 402). (Sauga-Tilk 2023: 15)
Peaks olema just minu ampluaa, aga siin on ilmselgelt "sotsiaalsete suhete" all mõeldud midagi muud kui lihtsalt inimeste omavahelist tutvust. Sealjuures on see midagi muud ka vastavas kirjanduses (a la Malinowski laenud Rossilt) olemas ja räägitaksegi juba varakult konkreetselt "huvidest" (interests) - mis on kellelegi kasulik ja soovitav. Praegu aga ei ole ma veel võimeline sealt seda väga huvitavat juhtnööri eraldi kirjutiseks välja sikutama. Siin konkreetselt käib jutt võib-olla sellest, et inimkond ei ole kollektiivselt hakanud taimetoitlasteks, kuigi me teame, et see on tervislik ja kariloomade rolli kliimamuutuses arvestades võib-olla hädavajalik meie liigi edasikestmise jaoks, aga see seaks ju loomakasvatajate ja tervete tööstuste ärihuvid ohtu. Seda väidet, et kõik märgisüsteemid on immanentselt ideoloogilised, kohtasin ise esmakordselt Anti Randviiru (2004) doktoritöös; tõenäoliselt on see allusioon Voloshinovi/Bahtini teosele Marxism and the Philosophy of Language.
Seda, et keel on ideoloogiline, mainitakse ka artiklis "Children Prioritize Humans Over Animals Less Than Adults Do", kus kirjutatakse, et laste puhul ei tule spetsiesism nii väga esile, sest kui täiskasvanutel on see juba sotsiaalselt omandatud ideoloogia, siis lapsed alles õpivad seda (Wilks et al. 2021). Nii nagu lapsena õpitakse keelt, nii õpitakse keele kaudu vahendatavaid ideoloogilisi arusaamu. (Sauga-Tilk 2023: 15)
Keel ei ole muidugi iseenesest süüdi spetsiesismis - muidu oleks mitte-spetsiesistlik tulevik võimatu? Selles küsimuses eeldan, et kuskil allpool on põhjalikum arutelu, sest uurimuse keskmes on just nimelt spetsiesistlik keelekasutus.
Igapäevaselt ei pruugi inimestest loomad konkreetselt mitteinimestest loomade ärakasutamisega kokku puutuda, aga sellest on saadd teadlikumaks. (Sauga-Tilk 2023: 15)
Natuke kraabib, et see on kahesõnaline ja mitte liitsõna inimloomad (nagu nt La Barre raamatu The Human Animal pealkirjas). Mitteinimestest loomade puhul ei saa kobiseda - nonhuman animals on käibiv termin.
Nagu tuleb välja, siis peamine probleem spetsietsistliku keele puhul on see, et kui tegu on millegi brutaalsega nagu loomade tapmise või näljutamisega, siis räägitakse sellest kui tavalisest ja humaansest asjast nagu loomade arvukuse kontrollimisest (samas, 52) ja nende paastumisest (samas, 129). See tuleb kõige paremini esile siis, kui teadusartiklid, kus on kirjeldatud mitteinimestest loomade peal tehtud katseid, tehakse inimestele kättesaadavaks. Teadusartiklite autorid jäävad loomi käsitletavates uuringutes võimalikult abstraktseks, et loomkatsete alast teabevoogu manipuleerida (Irving 2014: 147). (Sauga-Tilk 2023: 17)
Ebainimlikustamise (dehumanization) paralleelvasteks oleks vaja ebaloomastamist (deanimalization): loomade kannatuste verbaalne trivialiseerimine. Loomkatsete osas pidin oma entsüklopeediast lugema kui palju lämmatati loome ja linde erinevatel viisidel "deflogisteeritud õhus" selleks, et need varajased keemikud avastaksid hapniku: "a live sparrow was placed under a glass receiver, filled with common air and inverted in mercury, containing 31 cubic inches. In a quarter of an hour it became agitated, and in 55 minutes died convulsed" (EB I, 1797: 164).
Debra Merskin on on kirjutanud, et üks lihtsamaid ja levinumaid viise loomade distantseerimiseks ja degradeerimiseks on kolmanda isiku ainsuse neutraalse asesõna kasutamine ehk teisisõnu see (it) kasutamine loomade puhul (Merskin 2022: 398). Eesti keelega on sarnane lugu, sest ka siinses keeleruumis kasutatakse loomadest rääkimisel vahel asesõnu see või mis. Üldiselt võib öelda, et kui referent on aktiivses rollis, siis talle viitamiseks kasutatakse asesõna kes, aga muudele elusolenditele on võimalik viidata ka pronoomeniga mis ja see võib viidata isegi üksikloomale (Pook 2018: 24-25). (Sauga-Tilk 2023: 17)
Kellegi kohta öeldakse "see", mitte tema, seeläbi keeleliselt esemestatakse elusolend.
Näiteks mitteinimestest loomade puhul räägitakse emainstinktist aga inimestest loomade puhul kasutatakse sõna emaarmastus, sõnaga instinkt aga vähendatakse loomade tundeid oma laste vastu (Dunayer 2001: 31). (Sauga-Tilk 2023: 18)
Mingis mõttes jäänuk Descartese ajast, mil loomadest mõeldi kui automatoonidest. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses hakati instinktidest rohkem rääkima ka inimeste puhul, millest - nagu oma artiklis "Instinktidest ja tundmustest" märgin - on tänini jäänud rahvakeelde püsima "sugutungi" (sex instinct) mõiste. 20. sajandi keskpaigas, kokkusattumusena ajal mil kognitiivne pööre vallutas biheiviorismi, läks inimese instinktidest kõnelemine moest välja. Samasugune jäänuk on tõenäoliselt "naiselik vaist" (feminine instinct), justkui naised oleksid instinktiivselt eelprogrammeeritud, erinevalt meestest kel on tahtevabadus. See mõtteviis on siiamaani populaarne meesšovinistide hulgas, kes räägivad "naiste loomusest" (feminine nature), justkui loodus oleks naist, erinevalt mehest, kuidagi rohkem ette programmeerinud.
Jepson põhjendab, et kuna inimesed peavad teisi loomi asjadeks, siis ei ole vaja looma tapmise vorme üksteisest eristada nende motivatsiooni või muude aspektide alusel (samas, 143). (Sauga-Tilk 2023: 18)
Analoogiline kuidas vanaajal ja mõnel pool veel üsna hiljutistel sajanditel koheldi samamoodi inimorje. Naabri orja mahalöömine oli ebaviisakas, aga oma orja või rahasummaga asendatav. Kariloomadega on siiani nii, sest nad on ikka veel inimese orjuses. Võrdluseks võib nimetada seda kuidas Egiptlased kohtlesid kasse või Indias koheldakse lehmi - nende pühade loomade tapmise eest lüüakse sind ennast maha.
Põhjus, miks loomi üldse kategoriseeritakse, on tema arvates see, et inimesed peavad ümbritsevat maailma klassifitseerima ja kategoriseerima selleks, et maailmast aru saada ja ka loomad saavad tähendusrikkaks läbi kategoriseerimise (Aaltola 2006: 32). (Sauga-Tilk 2023: 21)
Seda võib vaadelda üldinimlikuna, aga ei pruugi seda üldse olla. Üks huvitavamaid seiku antiigi uurimisest on see, et pütaagorlased olid väidetavalt (Aristotelese järgi) need, kes esimesena võtsid kasutusele sellise klassifitseerimise ja kategoriseerimise, mis eristab perekonda (genus) ja liiki (species). Kahjuks tundub, et aja näljane hammas on ära söönud lähemad detailid.
Kolm peamist vormi, kuidas loomi Aaltola sõnul klassifitseeritakse on: sarnasus/erinevus inimeste suhtes, liigid ja kasutusväärtus (samas, 32). Järgnevates peatükkides annan ülevaate nii analüüsitavates artiklites välja tulnud sõnakasutuse kui ka suhtetüüpide kohta. Suhtetüüpidena mõtlen eelkõige neid suhteid, mis inimeste ja teiste loomade vahel artiklites esile tulevad. Esmalt pean suhtetüübi all silmas teiste loomade sarnasust ja erinevust inimeste suhtes ning teiseks suhtetüübiks on hierarhiline skaala ja vaatlen, kas ja kuidas inimesed rakendavad mitteinimestest loomade üle võimu, suhtuvad viimastesse hoolitsevalt või tunnistavad nende õigusi. (Sauga-Tilk 2023: 21)
Järjekordselt pean imeliku triaadikuna nentima, et siin on kahetsusväärselt elemendid justkui kohal, aga mitte-klassikalises järjekorras. (1) sarnasus/erinevus inimlooma ja teiste loomade vahel on ikooniline; (2) kasutusväärtus on omal moel energeetiline või indeksikaalne; ja (3) liikide eristamine on katse seaduspärastada maailma ehk sümboolne.
Seda, kuidas inimest kaudselt loomadega seostatakse, vaatleme lähemalt järgmises peatükis, kui keskendume suhtele. Otseselt nimetatakse inimest loomaks väljendusvormiga, mida võiks esitada kujul "inimene on ... loom". Seejuures võib asendada kolm punkti erinevate omadussõnadega. Analüüsitavates artiklites tulevad esile omadussõnad: mõtlev, kohanemisvõimeline, sotsiaalne, ratsionaliseeriv, poliitiline. Seega juhtudel kui tunnistatakse, [|] et inimene on ka loom, on olnud siiski vaja ära märkida, et inimene on midagi teistsugust kui lihtsalt loom. Frans de Waal on tähendanud, et see nimekiri väidetest, kui erandlikud ja erilised on inimesed võrreldes teiste loomadega, on pikk ja muutub pea iga kümnendiga, küll aga peab neid väiteid vaatlema teatava kahtlustusega, sest väga keeruline on neid päriselt tõestada või ümber lükata (de Waal 2016: 13). (Sauga-Tilk 2023: 25-26)
Hea nimekiri. Kuiet "mõtlev" ja "ratsionaliseeriv" (eeldatavasti rational) annavad sama välja. Samas, kui nii võtta, siis võiks vabalt ka "sotsiaalne" ja "poliitiline" ühte koondada, sest need käivad käsikäes ja vastastikku tingivad üksteist. Seega võiks siit kohe konstrueerida lihtsa määratluse - nagu vastuse tollele Arvo Valtoni loole kuidas ta käis ringi ja küsis "Mis on inimene?" - inimene on ratsionaalselt mõtlev, kohanemisvõimeline, sotsiopoliitiline loom. Kahjuks ei tee see inimest väga eriliseks, sest sama määratlus kehtiks ka paljude teiste liikide kohta - eriti sipelgad ja mesilased, kelle puhul me vaid kahjuks ei tea kuidas nad mõtlevad.
Seda, kui tõepärane on ERR-i artiklis toodud väide, et "inimene mõtleb enam ja pidevamalt ning tõhusamalt kui ükski teine loom, ja on ainus loom, kelle käitumist määrab suures osas mõtlemine, mitte pelgalt impulss või isu" (E4) ei hakka käesolevas töös uurima. (Sauga-Tilk 2023: 26)
Ja kas tasubki, sest need on pelgalt Platoni hingejaod: (1) isu - appetitive, (2) impulss - spirited, ja (3) mõtlemine - rational. Platoni asi räägib muidugi sellele siin hoopis vastu, sest tema järgi määrab tavaliste inimeste käitumist peamiselt isu, sõdurite/valvurite käitumist - kui neid on õigesti kasvatatud - määrab peamiselt impulss, ja alles filosoofide käitumist määrab peamiselt mõtlemine.
Nagu näha, siis saab Sõnaveebi järgi kasutada nii kiskjat kui ka elajat, et kirjeldada inimesest looma, kuid sealjuures lisandub juurde negatiivne konnotatsioon. (Sauga-Tilk 2023: 26)
Njaa, mina ütleksin, et inimesi saab kirjeldada ka kariloomana ja sageli seda tehaksegi. Wilfred Trotteri raamatus "Karjainstinktist" olid esimeses maailmasõjas osa võtnud rahvused zoomorfitseeritud: sakslased on nagu hundid - aggressiivsed ja ründavad teisi nagu kiskjad, prantslased on nagu lambad - nagu kariloomad, eriti lambad, kes hoiatavad üksteist ohtude eest ja üritavad end seeläbi kollektiivselt kaitsta, ja inglased ise on nagu mesilased - mõlemat korraga (tema analoogias on Inglismaa nagu mesilastaru, kes muidu käitub nagu sotsiaalne karilooma-tüüp, aga kui neid torkida, siis nad muutuvad agressiivseks). Popkultuuris on siin kõnekas vandenõuteoreetikute eristumine "lambakarjast", ehk kõigist teistest inimestest, kes ei ole nende vandenõuteooriatest valgustatud. St siin valimikus ei pruukinud inimese pidamine kariloomaks esineda, aga mujal on seda kindlasti tehtud. Laias laastus võib isegi öelda, et kui öeldakse, et "inimene on sotsiaalne loom", siis just täpselt seda tehaksegi. Võib lihtsalt olla, et inimesest räägivad kui "kariloomadest" teatud tüüpi inimesed (Trotter ja teised 20. sajandi alguses ja sõgedad vandenõuteoreetikud tänini).
Seda, et inimesest loom on kariloom, on kirjutatud ERR-i artiklis (E5) ning seda, et inimene on karjaloom, on kirjutatud Maalehes (M37). Eelnevas alapeatükis sai mainitud, et kariloom on sotsiokultuuriline sõna, sest "kariloom on karjatatav koduloom" (EKI 2022 sub kariloom). Ilmselt on antud artiklites kasutatud seda sõna aga teises tähenduses, ehk siis inimest pole mõeldud nimetada karjatatavaks loomaks, vaid karjas elavas loomaks. (Sauga-Tilk 2023: 27)
Ah, ikkagi sellest ka näiteid. Meenub koheselt Lepajõe Roomlaste taltsutamine. Ka Nietzsche või isegi La Barre on kasutanud "kodustamise" (domestication) mõistet nt laste üleskasvatamise peal - väike laps on selles kõnekäänus nagu metsloom, keda alles tehakse inimeseks.
Ühes artiklis rõhutatakse, et me peame mõtestama seda, kuidas inimesed ja loomad lävivad, "et oskaksime ise teistmoodi loomadesse suhtuda" (E30) ning kirjutatakse ka sellest, et "inimesest vaatleja ei mõista kunagi täielikult konteksti, milles loom tegutseb" (MÜ23) ja inimene peab veel õppima, et loomi mõista (E31). (Sauga-Tilk 2023: 31)
Täpselt see põhjus, mille tõttu ma ise ei oska Uexkülli omailmateooriaga midagi asjalikku pihta hakata.
Neljas viis, kuidas tuleb esile inimese kuulumine loomariiki, tuleb inimlooma sõnakasutusest. Tabelist on näha, et seda sõna on kasutatud üheksal korral. Kolme artikli puhul saab öelda seda, et oluline pole olnud rõhutada inimese loomalikku olemust, samuti ei ole osutatud ka muudele hierarhilistele suhetele. Seda, et inimene on inimloom, on mainitud neutraalselt ja möödaminnes. Esile tahaks tuua artikli, kus pole ainult täheldatud inimloomaks olemist, vaid ka elusolendiks olemist.Mitte ainult eestlaste ja tondinahkade, aga üldiselt inimeste suhe ohutundega on liikide seas üpris eristuv ja sellisena unikaalne. Ehkki kalkuleeritud riske võtab enamik elusolendeid, on inimloom erakordne oma valmisolekus eirata ohtu hoolimata valvurite kärast, nii üksikult kui ka terve liigina. (MÜ20)Sõna elusolend on artiklites kasutatud kümnel korral ning kaheksal juhul on kirjutatud nii, et elusolendid on nii inimesed kui ka teised loomad. (Sauga-Tilk 2023: 34)
Jälle meenub Trotter, kes kirjutas midagi sellist (parafraseerin laiskusest), et niivõrd mahuka ajuga looma kohta on inimene hämmastavalt vastumeelne uuele informatsioonile.
Ühes Maalehe artiklis tuleb välja ka see, et mõnele inimesele ei meeldi, kui neid loomadega kõrvutatakse või neist rääkides sarnaseid sõnu kasutatakse.Väga kriibib lugeja kõrva see, kui öeldakse, et mõni loom sünnitab. Inimesed sünnitavad, aga loomad ikkagi poegivad. (M19)Nagu näha, siis see, et inimestest loomad erinevad kuidagi mitteinimestest loomadest tuleb välja mitmetes artiklites. (Sauga-Tilk 2023: 36)
Vale. Inimesed ka poegivad kui sünnitatakse poeg. Kui sünnitatakse tütar siis nad tüterdavad. (Panin naljaviluks "tüterdama" Google Translate'i ja andiski vasteks "to have a daughter" - it checks out.)
Alistamise kategooriasse võiksid kuuluda ka artiklid jahtimisest, sest nagu Dunayer ütleb, siis "jahti tahavad "mängida" ainult inimesed; mitteinimene on lihtsalt ohver" (Dunayer 2001: 50). (Sauga-Tilk 2023: 38)
Siin võib natuke kobiseda. Inimene on siiski oluliselt kauem kui jahipüssi teleskoobist pidanud loomadele jahti koos koertega, kes võivad sellest suurt lõbu tunda. Just täna lugesin oma entsüklopeediast sissekannet "Challenge", milleks nimetati seda, kui jahikoer leiab jahitava looma lõhna üles ja pistab ulguma, st annab teistele koertele ja jahimeestele märku, et lõhnajälg on üles leitud ja mäng on alanud. Samuti kobiseks natuke siin tsiteeritud Müürilehest leitud väitega "Inimese asi on loomad üle kavaldada" (M14). Samamoodi võiks väita vastupidist. Samast entsüklopeediast lugesin hiljuti pika sissekande põtrade ja hirvede (Cervidae) kohta, kus oli ilmekalt kirjeldatud nende loomade kavalust: nad on teadlikud, et neil on tugev kehalõhn ja koerte hääli kuuldes pistavad kohe põgenema. Oma lõhnade peitmiseks teeb ta nüüd mitu suurt ringi peale, et käia üle oma vanade jälgede - jahimehed jäävad oma koertega lõhna taga ajades ringiratast käima; loom ise aga heidab mõnda lähedasse tihnikusse või pika heina sisse pikali kuniks tema jahtijad ära tüdinevad ringiratast käimisest ja edasi liiguvad.
Loomade instrumentaalne väärtus on Elisa Aaltola järgi kolmas kategooria, millesse mitteinimestest loomi paigutatakse, kui neid kategoriseeritakse (Aaltola 2006: 61). Siinkohal saab käsitleda artikleid, kust joonistub välja see, et loomad on inimese jaoks majanduslikul või mõnel muul viisil kasulikud. (Sauga-Tilk 2023: 39)
Uhh, seal samas põtrade artiklis oli üks päris hirmus lugu selle kohta, kuidas kapitalismi jõudmine Ameerikasse sai sealsele põdrapopulatsioonile saatuslikuks. Nimelt olid karusnahad põhiline vahetusartikkel, mille vastu Euroopa kolonisaatoritelt vahetati tarbeesemeid (tikud, riie, jne). Neid tarbeesemeid oli aga piiratud hulk - ikkagi laevaga vaevaliselt üle ookeani toodud ja endalgi vaja - mistõttu karusnahkade "hind" langes, mida rohkem neid oli. Indiaanlased olid üsna edukad jahtijad ning harrastasid sellist taktikat, et kogu hõim - naised ja lapsed ühes - hirmutasid ja piirasid loomakarja ümber kuskile poolsaarele tupikusse, kust neil ei olnud kuskile põgeneda (ka vees ootasid paatidega mehed, nuiad käes, et nad maha lüüa). Nii tapeti terve kari ära ja ei võetud isegi kõigilt karusnahka ega liha, et vähendada konkurentsi (tekitada tehislik puudus). Ühtlasi olevat nad uskunud, et mida rohkem nad neid tapavad, seda rohkem neid järgneval aastal saab olema. Just selle entsüklopeedia avaldamise ajaks (~1800) oli Ameerikas hirvede populatsioon langenud enam kui poole võrra sellest mis see oli 1700 ja aastaks 1900 olid nad peaaegu väljasurnud. Alles aastaks 2000 taastus nende arvukus Kolumbuse-eelsele tasemele (deerfriendly.com).
Üks ERR-i artikkel annab ülevaate semiootika doktoritööst, kus uuritakse "kuidas mõjutab nunnusus inimeste suhtumist loomadest multikategelastesse ja ehtsatesse loomadesse" (E25). Sealjuures on kirjutatud looduskaitsest, mille "vaatepunktist mõjub tegelane hästi, kui ta annab edasi oma loomaliigi loomulikke elemente" (samas). (Sauga-Tilk 2023: 44)
- Dydynski, Jason Mario 2021. Semiotic Modeling of Cuteness in Cartoon Characters/Mascots. Tartu: University of Tartu Press. [DSpace]
Spetsiesistlik keel avaldub kõikides analüüsitud meediaväljaannetes ning mõningates artiklites pööratakse ka tähelepanu sellele, et antropotsentristlik kirjutamise viis teistest loomadest on probleem. Vegan ajakirjas kirjutatakse spetsiesistlikust keelest kui probleemist (V36) ja seetõttu püsis ka oletus, et seal üritatakse spetsiesistlikku keelekasutust vältida. Analüüsitavate artiklite põhjal saab aga järeldada, et kuigi Vegan ajakirjas üritatakse uut, antispetsiesistlikku, mõtlemisnormi kirjeldada, siis tehakse seda vana, spetsiesistliku, sõnakasutusega. Dunayer tõdeb, et loomaõiguslased kasutavad tahtmatult spetsiesistlikku keelt (Dunayer 2001: xvii), kuid loomaõiguslased on just need, kes peaksid seda vältima. Järelikult on Vegan ajakirjal suurem vastutus mõtlemismustrite muutmiseks, et lõpetada spetsiesistliku keele kasutamine ja sellega näidata eeskuju nii lugejatele kui teistele väljaannetele. [.|.] Lahendus saab alguse sellest, et spetsiesistliku keelt teadvustatakse kui probleemi ning seejärel üritatakse seda vältida ja antispetsiesistliku sõnavara laiendada. Selles töös ei esitatud [|] võimalusi, kuidas spetsiesistliku keelt antispetsiesistlikuks ümber modelleerida, kuid Dunayeri teos tutvustab mõningaid stiilijuhiseid ning fraase (Dunayer 2001: 179-201), mida saaks kasutada, kui eesmärgiks on hoiduda spetsiesistlikest keelekasutustest. (Sauga-Tilk 2023: 51, 53-54)
Lõppkokkuvõttes oli seegi lõputöö semiootika teooria osas natuke lahja, aga teoreetiline osa iseenesest oli päris põhjalik ja artiklite analüüs oli huvitav - selgelt väga palju tööd tehtud. Üleüldiselt oli mõtlemapanev ja õpetlik. Sain isiklikult palju parema arusaama sellest, mis on spetsiesism ja kuidas see keelekasutuses väljendub. Tubli töö.
