·

·

Faatiline Suhtlus

Malinowski lisand Ogdeni ja Richardsi Tähenduse Tähendusele on minu jaoks väga isiklik teema. Ma olen viimased viis-kuus aastat pühendunud neile neljale leheküljele tema lisandist sellisel määral, et sellest on kujunenud välja minu isiklik kood-tekst, st tekst, mille kaudu ma olen võimeline kodifitseerima paljutki 20. sajandi ühiskonna- ja keeleteadlikust mõtteloost, ja - üllataval kombel - isegi mingit osa 19. sajandist.

Ühest käest on mul väga hea meel, et lõpuks on eesti keeles saadaval üks Malinowski tuntuimaid kogumikke, mis muuhulgas stimuleeris kohe järgneval (1949) aastal nii antropoloogi Weston La Barre'i kui lingvisti Roman Jakobsoni mõtestama oma ideid suhtlemisest välitöö-antropoloogia "vanaisa" ühe kuulsaima terminoloogilise leitise kaudu. Malinowski faatiline osadus on tõepoolest märkimisväärne terminoloogiline leiutis, mille süvaprobleeme me asja- ja huvitundjad lahendame siiani ja võib-olla jääme veel aastakümneteks lahendama.

Teisest käest ei ole mul väga hea meel näha, et phatic communion on selle tõlkija arvates "faatiline suhtlus" kui igast küljest õigem tõlge oleks "faatiline osadus". Käesoleva postituse eesmärk on lugejasse istutada kriitiline suhtumine käesolevasse tõlkesse, et vähemalt järgnevad põlvkonnad eesti humanitaare võiksid avastada ja kasutada õiget vastet.

Nii mõnigi punkt sellest arutelust viitab minu isiklikule uurimusele faatilisest osadusest, mispuhul lingin teid artiklini Malinowski mõiste "faatiline osadus" kontekst, milles ma esitan faatilist osadust kõige enam mõjutanud autorite katkendeid ja, by and by, süüdistan Malinowskit selles küsimuses kolmekordses plagiaadis. Aga see selleks. Faatiline osadus võiks olla eestikeelset humanitaarteadust edendavaks mõisteks isegi kui asjaosalised on teadlikud, et originaalmõiste oli problemaatiline.

Käesoleva postituse sisuks on võrdlus originaalteksti ja kahe tõlke vahel. Üheks neist on käesoleva üllitise tõlge. Teiseks on minu isiklik tõlge, mis oleks pidanud ilmuma koos lingitud artikliga samas köites, oleks ma vaid olnud oma tõlkega piisavalt rahul, et toimetajatele püstist pöialt näidata. Pärast käesoleva tõlke lugemist ei ole ma endiselt kindel, kas autoritatiivne tõlge on üldse võimalik. Ehk mõni lugeja, kunagi, jõuab selleni.

Malinowski, Bronislaw 2020. Maagia, Teadus ja Religioon ning Teisi Esseid. Tõlkinud Olavi Teppan, järelsõna Toomas Gross. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. [Ainult lk 309-312]

The case of language used in free, aimless, social intercourse requires special consideration. When a number of people sit together at a village fire, after all the daily tasks are over, or when they chat, resting from work, or when they accompany some mere manual work by gossip quite unconnected with what they are doing - it is clear that here we have to do with another mode of using language, with another type of speech function. Language here is not dependent upon what happens at that moment, it seems to be even deprived of any context of situation. The meaning of any utterance cannot be connected with the speaker's or hearer's behavior, with the purpose of what they are doing. (Malinowski 1948: 247)
Vabal, sihitul sotsiaalsel lävimisel kasutatava keele juhtum nõuab eraldi vaatlust. Kui hulk inimesi istub külas lõkke ümber, olles kõik päevased toimetamised lõpetanud, või kui nad lobisevad, puhates tööst, või kui nad räägivad lihtsa käsitsitöö kõrval suusoojaks jutte, mis pole nende tegevusega sugugi seotud - siis on selge, et meil on tegu teistsuguse keelekasutuse moodusega, teist tüüpi kõnefunktsiooniga. Keel ei sõltu siin sellest, mis tol momendil juhtub, ning puudu näib olevat isegi situatsiooni kontekst. Igasuguse lausungi tähendust ei saa seostada kõneleja või kuulaja käitumisega, nende tegevuse eesmärgiga. (Malinowski 2020: 309)
Keelekasutus vabas, sihitus ühiskondlikus läbikäimises nõuab erilist tähelepanu. Kui hulk inimesi istuvad pärast kõigi päevatööde lõppemist tööst puhates ümber külatule, või kui töö kõrval ajatakse juttu, mis on sõltumatu sellest, mida nad parasjagu teevad — on selge, et meil on tegu teistsuguse keelekasutuse, teistsugust tüüpi keelefunktsiooniga. Keel ei sõltu siin sellest, mis parasjagu toimub, see näib isegi olevat lahutatud igasugusest situatsiooni kontekstist. Ühegi lausungi tähendust ei saa ühendada kõneleja või kuulaja käitumisega, nende tegevuse eesmärgiga. (minu tõlge)

Intercourse / lävimine / läbikäimine - hea. Lävimine on iseenesest parem kui läbikäimine.

Daily tasks / päevased toimetamised / päevatööd - siin olen oma variandiga rohkem rahul. Päevatöö on vb natuke laetud lääneliku konnotatsiooniga, a la daily work, millest task (ülesanne) on vabam, aga minu arvates mitte nii vaba kui "toimetus" (vt nt daily routine - igapäevased toimetused).

Chat / lobisevad / ajatakse juttu - siin olen ise kasutanud kujutlusvõimet, sest töö kõrval vs tööst puhates on tõepoolest erinevad asjad.

Another mode of using language / teistsuguse keelekasutuse moodusega / teistsuguse keelekasutuse - siin oleks vb parim lahendus olnud "teistsuguse keelekasutusmoega".

A mere phrase of politeness, in use as much among savage tribes as in a European drawing room, fulfils a function to which the meaning of its words is almost completely irrelevant. Inquiries about health, comments on weather, affirmations of some supremely obvious state of things - all such are exchanged, not in order to inform, not in this case to connect people in action, certainly not in order to express any thought. It would be even incorrect, I think, to say that such words serve the purpose of establishing a common sentiment, for this is usually absent from such current phrases of intercourse; and where it purports to exist, as in expressions of sympathy, it is avowedly spurious on one side. What is the raison d'être, therefore, of such phrases as 'How do you do?' 'Ah, here you are,' 'Where do you come from?' 'Nice day to-day' - all of which serve in one society or another as formulæ of greeting or approach? (Malinowski 1948: 248)
Lihtne viisakusväljend, mida mestlaste hõimudes kasutatakse sama tihti kui Euroopa salongis, täidab funktsiooni, millega sõnade tähendusel pole peaaegu mitte mingisugust pistmist. Pärimine tervise järele, kommentaarid ilma kohta, mingi ülimalt ilmselge asjade seisu kinnitamine - kõike seda lausutakse ja mitte selleks, et informeerida, mitte et antud juhul inimesi tegevuses ühendada, kindlasti mitte et väljendada mingisugust mõtet. Minu arvates oleks isegi ebatäpne öelda, et selliste sõnade eesmärk on luua ühist meeleolu, kuna tavaliselt see säärastest käibefraasidest puudub. Või kui seda saabki tuvastada, näiteks kaastundeavaldustes, siis on see ühelt osapoolelt varjamatult võlts. Mis on siis seesuguste fraasidega nagu "Kuidas käsi käib?", "Aa, siin sa oledki", "Kust sa tuled?" ja "Ilus ilm täna" olemasolu mõte - kui need kõik on ühes või teises ühiskonnas tervitamise või lähenemise vormelid? (Malinowski 2020: 309)
Paljas viisakusfraas, mis on metsikute hõimude seas kasutusel samavõrd kui Euroopa külalistubades, täidab funktsiooni, mille jaoks selle sõnade tähendus on pea täielikult ebaoluline. Tervise järele pärimine, kommentaarid ilma kohta, mõne ülimalt ilmselge asjaolu kinnitamine — kõike sellist vahetatakse mitte selleks, et informeerida, mitte isegi selleks, et inimesi tegevuses ühendada ja kindlasti mitte selleks, et väljendada mõnda mõtet. Oleks isegi väär, ma arvan, öelda, et sellised sõnad teenivad ühiste tundmuste saavutamise eesmärki, sest see on tavaliselt selliste käibefraaside juurest puudu; ja kus see näibki eksisteerivat, näiteks kaastundeväljendustes, on see ühel pool varjamatult võlts. Mis on seega selliste fraaside, mis on kõik ühes või teises ühiskonnas käibel tervitus- ja lähenemisvalemitena, nagu "Kuidas sul läheb?", "Siin sa siis oledki", "Kust sa pärit oled?", "Ilus päev täna" raison d'être? (minu tõlge)

A mere phrase of politeness / lihtne viisakusväljend / paljas viisakusfraas - ametlik tõlge on parem. Läksin otsetõlkega - mere on "paljas". See sõna esineb tekstis viis korda, vahel saab tõlkida "pelgalt", aga "pelk/pelgas viisakusväljend" oleks kummaline.

Among savage tribes / metslaste hõimudes / metsikute hõimude seas - oma tõlget pean paremaks. Argonautides taunib Malinowski ise sõna savage kasutamist, aga käesoleva essee kirjutas ta vist enne seda? Kes teab. Ma arvan et "metsik" on parem kui "metslane", sest viimane on essentsialistlikm - mitte, et nad on parasjagu metsikud, vaid, et nad olid, on ja jäävad metslasteks.

State of things / asjade seisu / asjaolu - oma vaste meeldib rohkem, kaldub "olukorra" või "asjaloo" poole paremini. Parim oleks vb "asjade seisukord".

Exchanged / lausutakse / vahetatakse - minu oma on küll otsetõlge, aga panem minu arvates õigesti rõhku sellele, et taolisi viisakusväljendeid lausutakse edasi-tagasi. Nt Trotteril (1921[1916]), kelle pealt Malinowski viksis palju maha, on selle viisakusväljendite edasi-tagasi vahetamise jaoks selline väljend nagu elaborate evolutions, mille vasteks andsin "viimistletud pöörded", st toppisin sinna kujutluses "r" tähe ette, sest muidu ei oleks oleks "evolutsioon" arusaadav, samas kui "pöördumine" on täitsa olemas.

Incorrect / ebatäpne / väär - Nastik annab "väär, ebaõige, vigane". Ma kaldun arvama, et incorrect on siin tugevamas tähenduses kui lihtsalt ebatäpne.

A common sentiment / ühist meeleolu / ühiste tundmust - siin on küsimus põhjapanev. Sentiment kohe kindlasti ei ole meeleolu (frame of mind; mood; state of mind). Meeleolu võiks siin sobituda "atmosfääriga" (melu), aga selles kohas on tegu eitusega - Malinowski ei usu, et lihtsad viisakusväljendid saavutavad ühiseid tundmusi; allpool aga ütleb ta, et sellised viisakusväljendid ühendavad kuulajat ja kõnelejat läbi ühe või teise ühiskondliku tundmuse (seda vasturääkivust puudutasin natuke oma artiklis). Võtmesõna on tundmus, mis ei ole enam tänapäeval levinud teadustermin, aga oli seda Malinowski öökapiraamatus, Alexander Shand'i The Foundations of Character: Being a Study of the Tendencies of the Emotions and Sentiments (1914). Viimase "tundmusteoorias" (theory of sentiment) on tundmused kõrgema järgu tunded, millel on mingi ideeline sisu. Seda on üsna raske seletada, pole veel kogu vajalikku kirjandust läbi seedinud (Shand vaidles ajakirjas Mind sel teemal pikalt ja põhjalikult, aga tema süsteem oli ehk teps liiga keeruline, et olla eluvõimeline).

Avowedly spurious on one side / ühelt osapoolelt varjamatult võlts / ühel pool varjamatult võlts - see on see koht, millega S.S. ei olnud rahul, jäi arusaamatuks. Esimesse artiklisse ei jõudnudki see, kuidas Malinowski tõenäoliselt viitas sellega ühele matusekommete märkusele Durkheimi Usuelu Algvormides. Jätan oma tõlke siia: "Üks esialgne tõsiasi on kindel: leinamine ei ole individuaali tunnete spontaanne väljendus. Kui veresugulased nutavad, itkuvad, katkuvad juukseid, siis mitte selle pärast, et nad tunnevad ennast isiklikult hõimukaaslase surma poolt puudutatuna. Muidugi võib olla, kindlatel üksikjuhtumitel, et väljendatud meelehärmi tuntakse päriselt. Aga üldisemalt on pigem nii, et tuntavate tundmuste ja riituses osalejate žestide vahel ei ole mingit ühendust. Kui, hetkel mil nutjad näivad olevat leina poolt kõige enam üle võetud, kõnetab neid keegi mõnes maises küsimuses, juhtub sageli, et nende näoilme ja hääletoon muutuvad koheselt naeruks ja nad vestlevad kõige rõõmsamal viisil, mida saaks ette kujutada. Leinamine ei ole julma kaotuse poolt haavatud isiklike tunnete loomulik liigutus; see on grupi poolt kehtestatud kohustus." (Durkheim 1915[1912]: 397) - Siin sõltub tõlgendus sellest, et "expressions of sympathy (kaastundeavaldustes/kaastundeväljestustes) tuleb võtta sõna otseses mõttes - "kaastunnet avaldatakse" leinavatele inimestele ("Ma tunnen kaasa"). Üks mitmest võimalikust teooriast, kuidas sõna "faatiline" tekkis, on sympathy minus symmetry hüpotees: kaastundeavaldused on "varjamatult võltsid", sest kaastundeavaldaja ei saa kunagi tunda täpselt seda, mida tunneb leinav inimene. Minu jaoks meikib see senssi läbi E. R. Clay homogeense ja heterogeense sümpaatia eristuse (kaastunne/koostunne), aga Malinowski tõenäoliselt toetus McDougall'ile, kellel on sama eristus aktiivse ja passiivse sümpaatia vahel (vt. McDougall 1916: 168). Üleüldiselt on "avowedly spurious" üks neist nö unhackneyed phrase'idest, mille Malinowski korjas jumalteabkust üles ja toppis oma teksti, arusaadavuse kahjuks (to the detriment of intelligibility).

I think that, in discussing the function of Speech in mere sociabilities, we come to one of the bedrock aspects of man's nature in society. There is in all human beings the well-known tendency to congregate, to be together, to enjoy each other's company. Many instincts and innate trends, such as fear or pugnacity, all the types of social sentiments such as ambition, vanity, passion for power and wealth, are dependent upon and associated with the fundamental tendency which makes the mere presence of others a necessity for man. [Footnote:] I avoid on purpose the use of the expression Herd-instinct, for I believe that the tendency in question cannot strictly be called an instinct. Moreover the term Herd-instinct has been misused in a recent sociological work which has, however, become sufficiently popular to establish its views on this subject with the general reader. (Malinowski 1948: 248)
Ma arvan, et kui me räägime kõne funktsioonist puhtalt seltskondlikkuse kategoorias, siis oleme jõudnud inimese ühiskondliku loomuse ühe põhjapaneva aspektini. Kõigil inimestel on teada-tuntud kalduvus ühte koonduda, koos [|] olla, üksteise seltskonda nautida. Paljud instinktid ja sünnipärased suundumused, näiteks hirm ja riiakus, ning igat tüüpi sotsiaalsed tunded, nagu auahnus, edevus, võimuiha ja rikkusehimu, johtuvad ja sõltuvad fundamentaalsest kalduvusest, mis muudab ainuüksi juba teiste kohalolu inimesele hädavajalikuks. [Joonealune märkus:] Hoidun sihilikult väljendist "karjainstinkt", sest usun, et kõnealust kalduvust ei saa pidada rangelt võttes instinktiks. Pealegi on mõistet "karjainstinkt" viimasel ajal sotsioloogilistes uurimustes valesti kasutatud, kuigi need uurimused on kujunenud piisavalt populaarseks, et viia antud teemat käsitlevad seisukohad laiema lugejaskonnani. (Malinowski 2020: 309-310)
Ma arvan, et tühjade viisakuste kõnefunktsiooni üle arutledes jõuame me ühe põhilise aspektini inimese ühiskondlikus loomuses. Kõigis inimestes on teada-tuntud kalduvus koguneda, olla koos, nautida üksteise seltskonda. Paljud instinktid ja kaasasündinud suundumused, nagu hirm ja riiakus, mitmesugused ühiskondlikud tundmused nagu ambitsioon, edevus, võimu ja rikkuse iha, on sõltuvad ja seotud selle põhilise kalduvusega mis teeb teiste inimeste juuresviibimise inimese jaoks hädavajalikuks. [Joonealune märkus:] Ma väldin sihilikult väljendi "karjainstinkt" kasutamist, sest ma usun, et küsimuse all olevat kalduvust ei saa päris täpselt instinktiks nimetada. Veel enam, karjainstinkti mõistet on väärkasutatud hiljutises sotsioloogilises uurimuses, mis on sellegipoolest osutunud piisavalt populaarseks, et kinnistada oma vaateid lugejate seas. (minu tõlge)

Mere sociabilities / puhtalt seltskondlikkuse kategoorias / tühjade viisakuste - siin on seni kõige suuremad erinevused. Mere on jälle probleemne. Kui ma saan õigesti aru, siis tõlkija võttis sociability-t "seltskondlikkuse" tähenduses, eirates mitmust. Mina tõlgendasin seda "paljaste viisakusfraasidega" analoogselt ühiskondlike "viisakustena". Seda on tõesti raske tõlkida, aga mingit aimu annavad ehk vasted nagu "the sociabilities of club life", "the refined sociabilities of a luxurious court", "the sociabilities of human life", "the sociabilities of the French", "the amiable sociabilities of the marriage state", jne. Kõige ilmekas selline näide on järgnev: "The high court and military officials, who formed the aristocracy, were deficient in all intellectual and engaging sociabilities." Väga tõenäoliselt on sociabilities umbes nagu "seltskondlikud lõbustused". St seltskondlikkus kui selline ja "seltskondlikud lõbustused" on natuke erinevad asjad. Konkreetselt, kui me räägime Kõne funktsioonist pelgalt seltskondlikutes lõbustustes...

Tendency to congregate / kalduvus ühte koonduda / kalduvus koguneda - siin on tõlkija justkui mõelnud sõnast "agglomerate". Congregation on kogudus, mitte koondus; to congregate on kokku kogunema, mitte ühte koonduma.

Social sentiments / sotsiaalsed tunded / ühiskondlikud tundmused - ennist oli "meeleolu", nüüd "tunded". Õige sõna on "tundmused". See selleks. Asjaloo nali, millest kirjutan järgmises artiklis, seisneb selles, et kõik rivistatud tundmused on Shandi tundmusteooria järgi "enesekesksed tundmused" (self-regarding sentiments), st täpselt mitte sotsiaalsed. Kes meist arvab, et "auahnus, edevus, võimuiha ja rikkusehimu" on ühiskondlikud? Need on kõik isekad tundmused. Nad nõuavad küll ühiskonna osalemist, aga on suunatud sissepoole, enda edendamisele. Lõppkokkuvõttes võib Malinowski lausest välja lugeda, et inimene vajab teiste inimeste seltskonda, et nendega tüli norida ja ennast teiste üle kehtestada. Shandi järgi on need "enesearmastuse" (self-love) ilmingud. "Ühiskondlikud tundmused" on midagi muud, nt patriotism või armastus mõne teaduse või kunsti vastu.

A recent sociological work / viimasel ajal sotsioloogilistes uurimustes / hiljutises sotsioloogilises uurimuses - tõlkija võtab "tööd" valesti mitmuses, ebaisikuliselt (justkui see lauseosa loeks "recent sociological works"). Tegelikult viitab ta siin ühele konkreetsele sotsioloogilisele uurimusele - Wilfred Trotter'i Instincts of the Herd in Peace and War.

The tendency in question / kõnealust kalduvust / küsimuse all olevat kalduvust - kalduvus, mida ta silmas peab, on Trotteri järgi seltskondlikkus (gregariousness). See sõna esineb korra ka tekstis (convivial gregariousness, lustakas seltskondlikkus).

Now speech is the intimate correlate of this tendency, for, to a natural man, another man's silence is not a reassuring factor, but, on the contrary, something alarming and dangerous. The stranger who cannot speak the language is to all savage tribesmen a natural enemy. To the primitive mind, whether among savages or our own uneducated classes, taciturnity means not only unfriendliness but directly a bad character. This no doubt varies greatly with the national character but remains true as a [|] general rule. The breaking of silence, the communion of words is the first act to establish links of fellowship, which is consummated only by the breaking of bread and the communion of food. The modern English expression, 'Nice day to-day' or the Melanesian phrase, "Whence comest thou?' are needed to get over the strange and unpleasant tension which men feel when facing each other in silence. (Malinowski 1948: 248-249)
Kõne on selle kalduvuse lähedane korrelaat, sest loomulikule inimesele pole teise inimese vaikimine julgustav faktor, vaid vastupidi, midagi ärevusse ajavat ja ohtlikku. Võõras, kes ei oska keelt rääkida, on kõigi metslaste silmis loomulik vaenlane. Primitiivsele mõtlemisele tähendab vaikus nii metslaste keskel kui meie endi harimata klassides ebasõbralikkust, liiati otseselt halba iseloomu. Kahtlemata varieerub see suuresti vastavalt rahva iseloomule, kuid sõnaline suhtlus on esimene tegu, et luua vendlussidemed, mis tipnevad leiva jagamise ja ühise söömisega. Nüüdisaegne ingliskeelne väljend "Ilus ilm täna" või melaneeslaste fraas "Kust sa tuled?" on vajalikud selleks, et saada üle kummalisest ja ebamugavast pingest, mida inimesed tunnevad, kui nad üksteisega vaikuses kokku satuvad. (Malinowski 2020: 310)
Kõne on selle kalduvusega lähedalt seotud, sest metsiku inimese jaoks ei ole teise inimese vaikimine rahustav tegur vaid, vastupidi, midagi ärevust tekitavat ja ohtlikku. Võõras, kes ei oska kohalikku keelt rääkida, on kõigi metsikute hõimlaste jaoks loomulik vaenlane. Primitiivsele mõistusele, olgu metslaste või meie endi harimata klasside hulgas, tähendab sõnaahtrus mitte ainult ebasõbralikkust vaid otseselt halba iseloomu. See kahtlemata erineb oluliselt rahvuste lõikes, aga jääb tõeks üldise reeglina. Vaikuse murdmine, sõnade osadus (communion), on esimene samm ühiste sidemete loomises, mis päädib leivamurdmise ja toidu osadusega. Tänapäevane inglise väljend "Ilus päev täna" või Melaneesia fraas "Kust tuled?" on vajalikud, et saada üle sellest kummalisest ja ebameeldivast pingest, mida inimesed tunnevad vastastikku vaiki olles. (minu tõlge)

Natural man / loomulikule inimesele / metsiku inimese - ma ei tea, kes on "loomulik inimene", aga ma arvan, et Malinowski mõtles siin inimest loomuseisundis (man in a state of nature - vs. man in a state of society; loomuseisund vs ühiskonnaseisund), st tema enda variatsioon "metslase" jaoks.

Reassuring / julgustav / rahustav - mõlemad variandid sobivad: reassure'imine eemaldab kahtlusi ja hirme (say or do something to remove the doubts or fears of (someone)). Isikliku suvana eelistan rahustamist.

Savage tribesmen / metslaste / metsikute hõimlaste - siin läks tõlkijal "hõimlus" kaduma. Jälle, eelistan metsikust metslastele.

The primitive mind / Primitiivsele mõtlemisele / Primitiivsele mõistusele - Lucien Lévy-Bruhl, La Mentalité Primitive (1922). Kõige täpsem oleks seega "primitiivsele mentaliteedile".

Taciturnity means / tähendab vaikus / tähendab sõnaahtrus - mitte üldse sõnu, vaid vähe sõnu; nt "Japanese tend to be taciturn, considering it a virtue to say little and rely on nonlinguistic means to convey the rest." (Cheung 1993: 8; minu rõhk).

But remains true as a general rule / - / aga jääb tõeks üldise reeglina - tõlkija justkui ei nõustu, et eelnev küll varieerub vastavalt "rahvuslikule iseloomule", aga kehtib üldreegline kõikjal. Esimene selline lauseosa, mis on täielikult välja jäänud.

The breaking of silence, the communion of words is the first act / kuid sõnaline suhtlus on esimene tegu / Vaikuse murdmine, sõnade osadus (communion), on esimene samm - siin pistab pea üles minu põhiline tüliküsimus selle tõlkega. Mul võttis väga kaua aega, et lõpuks komistada mingi prantsuse-eesti sõnastiku otsa ja avastada, et communion on "osadus". Tõlkija sellist sammu ei ole teinud. Seetõttu on faatilisest osadusest saanud siin faatiline "suhtlus". Siin on küsimus suisa nii probleemne, et terved lauseosad lähevad kaduma. "Vaikuse murdmine" visati täiesti välja, ja "sõnade osadusest" sai "sõnaline suhtlus". Etteruttavalt panen lauale, et Malinowski kogu point faatilise osadusega on vastandada kirjeldatud keelekasutusmoodi suhtlemisele. Ta kasutab sõna communicate suisa kaks korda, mõlemad negatiivses tähenduses (does not serve any purpose of communicating ideas ja there must not be anything to communicate). Kui ta oleks tahtnud öelda phatic communication, siis ta oleks ka vastavalt talitanud. Ta kasutas sõna communion nimme, et vastandada faatilist osadus suhtlemisele.

Selles suhtes on kogu see tõlge läinud vett vedama, osutunud nurjumiseks, vähemalt minu jaoks. Muidugi on neid, kes kasutavad väljendit phatic communication. Neid on laias laastus kolme tüüpi, mida võib populaarsuse järgi järjestada järgnevalt: 1) need, kes toetuvad Jakobsoni faatilisele funktsioonile ja arvavad, et tema funktsioonid on kommunikatsioonifunktsioonid, mitte keelefunktsioonid; 2) need, kes loevad Malinowskit ja ei saa aru, et communion ja communication on kaks erinevat sõna; ja 3) Weston La Barre, kes nimme vastandus Malinowski rassismile ja klassismile ja andis faatilisusele täiesti uue sisu, mispuhul tema phatic communication on samaväärne mõistega nonverbal communication. Meie tõlkija on vististi laagris nr. 2.

The communion of food / ühise söömisega / toidu osadusega - siin justkui riivab õiget tähendust: ühistegevus. Point on muidugi natuke kaugemal: "paljudes ühiskondades usutakse, et koos võetud eine loob tehisliku sugulusühenduse" ja "toiduosadus võib toota sama mõju, mis ühine päritolu" (Durkheim 1915: 317). Toidu ja osaduse seos ei ole arbitraarne. Kristlik armulaud (communion feast) sai alguse Vana-Kreeka orjade pidusöögist, eranos (ἔρανος) meaning a banquet to which the guests bring contributions of food, a no-host dinner. John Mahaffy, kes oma ramatus The Principles of the Art of Conversation (1887) lõi Malinowski jaoks selle seose, võrdles vestlust panuse-pidusöömaga (a contribution-feast), st vestlus, just nagu eranos, on selline üritus, kuhu igaüks peab midagi kaasa tooma, et ühiselt sellest osa võtta. Just selles tähenduses paneb ka Malinowski kokku sõnad the communion of words.

When facing each other in silence / kui nad üksteisega vaikuses kokku satuvad / vastastikku vaiki olles - siin olen ma isiklikult uhke selle üle kui hästi õnnestus kolme sõnaga asja kokku võtta. Samas on ka oluline erinevus selle vahel, kas sa satud kellegagi vaikuses kokku, või sa oled olukorras, kus sa oled kellegagi näost-näkku ja kumbki ei oska midagi öelda. St "kokku sattumisel" on mööduv maik, aga üksteisest vaikuses mööduvatel inimestel ei pruugi sellest mingit lugu olla; probleemseks muutub vaikus olukordades, mis justkui nõuavad, et keegi midagi ütleks. Põhiküsimus võibki olla liikuvuses - liftis sõitmine ei tekita seda ebamugavustunnet nii palju kui nt järjekorras seismine.

After the first formula, there comes a flow of language, purposeless expressions of preference or aversion, accounts of irrelevant happenings, comments on what is perfectly obvious. Such gossip, as found in Primitive Societies, differs only a little from our own. Always the same emphasis on affirmation and consent, mixed perhaps with an incidental disagreement which creates the bonds of antipathy. Or personal accounts of the speaker's views and life history, to which the hearer listens under some restraint and with slightly veiled impatience, waiting till his own turn arrives to speak. For in this use of speech the bonds created between hearer and speaker are not quite symmetrical, the man linguistically active receiving the greater share of social pleasure and self-enhancement. But though the hearing given to such utterances is as a rule not as intense as the speaker's own share, it is quite essential for his pleasure, and the reciprocity is established by the change of roles. (Malinowski 1948: 249)
Pärast esimest vormelit järgneb keelevoog, otstarbetud eelistuste või vastumeelsuste väljendused, kirjeldused asjassepuutumatutest sündmustest, kommentaarid millegi täiesti ilmse kohta. Sellised suusoojaks räägitud jutud, nagu neid esineb primitiivsetes ühiskondades, erinevad meie omadest vaid pisut. Ikka on rõhk samamoodi jaatusel ja nõusolekul, sekka vahest mõni üksik vastuväide, mis loob antipaatia sidemed. Või isiklikel ülevaadetel kõneleja seisukohtadest ja eluloost, mida kuulaja üksjagu kammitsetult [|] ja veidi varjatud kärsitusega vastu võtab, oodates, kuni saabub tema kord rääkida. Sest kuulaja ja kõneleja vahel sellise kõnekasutusega loodavad sidemed ei ole päris sümmeetrilised, lingvistiliselt aktiivsele inimesele saab osaks suurem sotsiaalne nauding ja eneseülendus. Kuid olgugi et selliste lausungite kuulamine pole reegline nii intensiivne kui kõneleja osa, on see tema naudingu jaoks väga vajalik ning vastastikuse hüvanguni jõutakse rollide vahetusega. (Malinowski 2020: 310-311)
Pärast esimest vormelit järgneb keelevool, eelistuste ja võõrastuste eesmärgitu väljendamine, aruanded ebaolulistest juhtumustest, kommentaarid täiesti ilmselgete asjade kohta. Selline primitiivsetes ühiskondades leitav keelepeks erineb väga vähe meie endi omast. Alati sama rõhk jaatamisel ja soostumisel, võib-olla segatud juhusliku lahkarvamusega, mis tekitab vaenusidemeid. Või isiklikud ülevaated kõneleja vaadetest ja eluloost, mida kuulaja kuulab pealt mõningase vaoshoituse ja kergelt peidetud kannatamatusega, oodates kuniks saabub tema kord kõnelda. Sellises vestluses loodud sidemed kuulaja ning kõneleja vahel ei ole päris sümmeetrilised, sest keeleliselt aktiivsem osapool võtab suurema jao ühiskondlikust naudingust ja eneseülistamisest. Kuigi selliste lausungite puhul kuulaja roll ei ole niivõrd intensiivne kui kõneleja enda jagu, on see tema naudingu jaoks siiski üsna vajalik ja vastastikkus saavutatakse rollide vaheldamise kaudu. (minu tõlge)

Purposeless expressions / otstarbetud [...] väljendused / eesmärgitu väljendamine - natuke tühine küsimus, aga siin on sünonüümia purposeless ja varasema aimless vahel. Eesmärgi puudumine, see tähendab, ei ole minu arvates samaväärne otstarbe puudumisega. Otstarve justkui on - vestluskaaslastega lähematesse suhetesse astumine; eesmärk, st point, või midagi, millest räägitakse, aga puudub. Vb liiga peen eristus, et mingit olulist rolli mängida.

Preference or aversion / eelistuste või vastumeelsuste / eelistuste ja võõrastuste - mulle meeldib muidugi enda tõlge (enamjaolt) paremini, aga siin konkreetselt mängib rolli paronomaasia: "võõrastus" riimub "eelistusega" paremini kui "vastumeelsus".

Accounts of irrelevant happenings / kirjeldused asjassepuutumatutest sündmustest / aruanded ebaolulistest juhtumustest - ma arvan, et kui Malinowski oleks tahtnud öelda "kirjeldused" (descriptions), siis oleks see sõna. "Aruanne" (account) on mingis mõttes tugevama tähendusega - keegi hakkab millesti ebaolulisest (mitte ainult asjassepuutumatust, sest "asja" ei ole, aga just "ebaolulisest", sest midagi "olulist", midagi "asist" pole) jahvatama ja muudkui annab aru, kuigi kedagi ei huvita. St tõlkija konstruktsioonist võib jääda väär mulje, et on mingi "asi", millest räägitakse, ja keegi kõrvaline pistab midagi "asjassepuutumatut" vahele. Minu tõlge annab ehk paremini edasi, et mingit "asja" polegi. Sündmustest/juhtumustest - events/happenings tundub liiga ilmne möödatõlkimine, et selle kohta midagi enamat öelda.

Gossip / suusoojaks räägitud jutud / keelepeks - "So me think why waste time say lot word when few word do trick" (Kevin Mallone). Siin on ka sisuline vahe. Suusoojaks on "moepärast, jutujätkuks". Gossip, seevastu, on Malinowski kasutuses enam-vähem alati negatiivse konnotatsiooniga, nt Argonautides eirab Malinowski informante, kes räägivad talle kuulujutte, mida ta tüüpiliselt on varem juba mujalt kuulnud. Kuulujutud teda ei huvita, sest need kalduvad asjaolusid liialdama või fabritseerima. Üks liin, mida ma veel ei ole loogilise lõpuni jälitanud, seisnebki selles, et ehk lõi Malinowski sellise mõiste, et nuriseda ebausaldusväärsete informatide üle. Näiteks, kui üks informant kiitleb, et ta läks kuskile, kust ta sai alati lõputult süüa, analüüsib Malinowski: "It may be easily imagined how strongly these pictures would appeal to the natives' fancy, how they would enhance the personal prestige of the boaster and arouse the envy of the more ambitious. Boasting about food is the most prevalent form of native vanity or ambition." (Malinowski 1916: 364-365). Samasse jatta läheb järgmine mitmest etümoloogilisest hüpoteesist, seekord nö fama-hüpotees - et Malinowski vermis "faatilise osaduse" sellest, et inimesed kalduvad vestlema ainetel, mis tõstavad nende endi ühiskondlikku kuvandit, aitab neil saada "suurema jao ühiskondlikust naudingust ja eneseülistamisest". Võtmesõna sellesse arutellu on renown.

Affirmation and consent / jaatusel ja nõusolekul / jaatamisel ja soostumisel - veel üks ebaoluline moment kus ma tunnen, et minu variant on marginaalselt parem. Vb jälle samal põhjusel, et jaatamine ja soostumine riimuvad. Aga samas, tõlge ei ole luule.

Mixed perhaps with an incidental disagreement / sekka vahest mõni üksik vastuväide / võib-olla segatud juhusliku lahkarvamusega - siin on minu tõlge kohmakam, aga üldiselt on "lahkarvamus" parem vaste kui vastuväide; selleks, et mitte nõustuda, ei pea väljendama vastuväidet; lahkarvamus on sekka segatud (ühildav kolmas variant). Natuke üldisemalt võib mainida, et see kirjakoht on jälle inspireeritud Trotterist, kes kirjutas olulisse katkendisse lauseosa, "watching intently for the first low hint of a growl, which will show one belongs to the wrong pack" (Trotter 1921: 119-120), st küsimus on natuke more subtle kui eksplitsiitne "vastuväide" - me võime märgata, et keegi ei ole meiega "samal lainel" ka sellest, et nad õigel hetkel ei nooguta, ei vasta midagi, või vaatavad murelikult kõrvale.

Creates the bonds of antipathy / loob antipaatia sidemed / tekitab vaenusidemeid - neli sõna, kolm sõna, ja kaks. "Vaenusidemed" ei ole muidugi ideaalne, sest see ei ole aktiivselt kasutusel, tingitud "sidemetest" (bonds), aga läheneb üsna adekvaatselt kasutusesolevale sõnale "vaenusuhted".

Some restraint and with slightly veiled impatience / üksjagu kammitsetult ja veidi varjatud kärsitusega / mõningase vaoshoituse ja kergelt peidetud kannatamatusega - siin ei ole variantidel midagi viga, lihtsalt imetlen, et sama asja saab eesti keeles viimseni erinevate sõnadega edasi anda.

The man linguistically active receiving the greater share / lingvistiliselt aktiivsele inimesele saab osaks suurem / keeleliselt aktiivsem osapool võtab suurema jao - siin nägin ise kohaseks asendada "lingvistiliselt", mis on juba inglise keeles kohmakas, natuke parema variandiga, mis tähendab täpselt sama. Silma torkavad erinevad lahendused sooneutraalsusele - man'ist saab tõlkijal "inimene", minul "osapool". Huvitav on ka see, et "osa" on mul nihkunud aktiivsesse positsiooni (osapool) ja vastuvõtust (receiving) saab minul aktiivne "võtab", aga tõlkijal jääb passiivne "saab osaks". Siin on vb ideoloogiline moment, sest minu silmis on teistest ülerääkija "võtja", kui mitte isegi "võitja", selles negatiivses tähenduses milles Jeff Bezos - kes maksab oma töötajatele madalaimat võimalikku palka - ütleb oma miljardite kohta "winnings", justkui ta oleks passiivselt, justkui kogemata, lotos võitnud, mitte aktiivselt oma töötajaid viimseni kurnanud.

Social pleasure and self-enhancement / sotsiaalne nauding ja eneseülendus / ühiskondlikust naudingust ja eneseülistamisest - siin võtab tõlkija loorberid, sest "ülendus" on lühem ja parem kui "ülistamine". Kahjuks ei leia ma "ülendamisele" määratlust - inglisekeelsed vasted on elevate ja promote, mis kahtlemata peavad paika; "ülistamisel" seevastu on ÕS-is määratlus: "üles kiitma, taevani tõstma". St ülistamine on vb tähenduselt natuke konkreetsem (seos "enesekiitusega" tuleb esile), aga tõlkija võidab tähistaja lühidusega.

The reciprocity is established / vastastikuse hüvanguni jõutakse / vastastikkus saavutatakse - kust võttis tõlkija "hüvangu" ("heaolu, heakäekäik")? Jutt käib puhtast vastastikkusest: kord üks kuulab ja teine räägib, siis rollid vahetuvad ja teine räägib ning esimene kuulab. Mingit "hüvangut" siin ei ole - hüvest saaks rääkida suhtlemise puhul, kui mõlemad osapooled räägivad samast asjast; siin on asja ivaks osadus, st mõlemad osapooled räägivad midagi, aga nad räägivad üksteisest mööda (kordamööda räägitakse ja kuulatakse, aga ei suhelda; kuulav osapool etendab kuulaja rolli, aga tegelikult ei kuula vaid ootab "kuni saabub tema kord rääkida").

There can be no doubt that we have here a new type of linguistic use - phatic communion I am tempted to call it, actuated by the demon of terminological invention - a type of speech in which ties of union are created by a mere exchange of words. Let us look at it from the special point of view with which we are here concerned; let us ask what light it throws on the function or nature of language. Are words in phatic communion used primarily to convey meaning, the meaning which is symbolically theirs? Certainly not! They fulfil a social function and that is their principal aim, but they are neither the result of intellectual reflection, nor do they necessarily arouse reflection in the listener. Once again we may say that language does not function here as a means of transmission of thought. (Malinowski 1948: 249)
Ei saa olla kahtlust, et meil on siin tegu uut tüüpi keelekasutusega - mul on kiusatus nimetada seda faatiliseks suhtluseks, mida käivitab terminoloogilise leidlikkuse deemon - sedalaadi kõnega, milles ühtsussidemed luuakse pelgalt sõnu vahetades. Vaatame seda erilisest aspektist, mida me siinkohal käsitleme. Küsime, millist valgust heidab see keele funktsioonile või olemusele. Kas sõnu kasutatakse faatilises suhtluses eeskätt selleks, et edasi anda tähendust, mis on sõnadel sümboolselt olemas? Kindlasti mitte! Sõnad täidavad sotsiaalset funktsiooni ja see on nende põhieesmärk, aga nad pole ei intellektuaalse mõtiskluse tulemus ega ärgita ka kuulajat tingimata järele mõtlema. Taas võime öelda, et keel ei funktsioneeri siin mõtete edastamise vahendina. (Malinowski 2020: 311)
Ei ole mingit kahtlust, et meil on siin tegu uut tüüpi keelekasutusega — terminoloogilise leiutamise deemonist mõjustatuna olen ahvatletud nimetama seda faatiliseks osaduseks — kõnetüübiks, milles ühendussidemeid luuakse pelgalt sõnade vahetamise kaudu. Vaatame seda nüüd meid huvitavast seisukohast ja küsime, millist valgust heidab see keele loomusele või toimimisele. Kas sõnu kasutatakse faatilises osaduses põhiliselt selleks, et edastada neile kui sümbolitele kuuluvat tähendust? Kindlasti mitte! Nad täidavad ühiskondlikku funktsiooni ja see on nende põhiline eesmärk, sest nad ei ole intellektuaalse refleksiooni tulemus ja ei kutsu ilmtingimata refleksiooni esile ka kuulajas. Jällegi võime öelda, et keel ei toimi siin mõtete edastamise vahendina. (minu tõlge)

A new type of linguistic use - phatic communion I am tempted to call it / uut tüüpi keelekasutusega - mul on kiusatus nimetada seda faatiliseks suhtluseks / uut tüüpi keelekasutusega - faatiliseks osaduseks - ülal juba virisesin kolme lõigu jagu, miks mulle kohe üldse ei sobi "faatiline suhtlus". Tegu on faatilise osadusega. Kui tõlge ongi muis küsimusis käideldav, siis selle möödalaskmise tagajärgedega tuleb minul järgnevatel aastakümnetel tegeleda. See on ühest käest väga tore ja tervitatav, et Malinowski tekstidest on nüüd eestikeelne tõlge ja ma võin loota näha uusi kodumaiseid lähenemisi sellele küsimusele; teisest käest on selle tõlke tõttu nüüd oodata põhimõtteliselt vigaseid käsitlusi, mis ei erista suhtlust ja osadust ja jäävad, nagu peaaegu kõik Jakobsoni faatilisest funktsioonist põlvnevad käsitlused, soikume selle küsimuse üle, kuidas on faatiline suhtlemine suhtlemine. Range eristus osaduse ja suhtluse vahel väldib paljusid kommunikatsiooniteoreetilisi probleeme. Üks, millest ma pean ühel hetkel pikemalt-põhjalikumalt kirjutama, on "kommunikatsionaliseerimine", st semiootilise kalduvusega mõtlejate komme vaadelda nähtusi, mis ei ole suhtlemine, suhtlemisena. Nimetades faatilist osadust "suhtluseks", avab tõlkija eesti keeles sama kõrvaltee eesti teadusmaastikus - kui ma näen tulevikus ka eesti keeles midagi sellist nagu "faatilised purskkaevud" (Robertson 2003: 57), siis saan ma ikka selle tõlkija peale natuke pahaseks.

Actuated by the demon of terminological invention / mida käivitab terminoloogilise leidlikkuse deemon / terminoloogilise leiutamise deemonist mõjustatuna - no leidlikkusel ja leiutamisel on ikka kardinaalne vahe. Kui Malinowskit oleks sel hetkel väisanud terminoloogilise leidlikkuse deemon, siis ta oleks võinud kasutada ühte neist hulgist inglisekeelsetest sõnadest, mis juba tähistasid sama nähtust (nt pother, prattle, gabble, jabber, twitter, burble, jne). Et teda külastas terminoloogilise leiutamise deemon, näitab tõik, et ka parima tahtmise juures ei ole võimalik kindlaks teha, millisele etümoloogilisele kalduvusele Malinowski toetus rohkem (pathos, phatos, phatikos või fama).

The result of intellectual reflection / intellektuaalse mõtiskluse tulemus / intellektuaalse refleksiooni tulemus - siinkohal ma isegi kindel, kas "mõtisklus" on refleksiooni/reflektsiooni täpne vaste. Selles küsimuses on mul pakkuda ainult ajaloolis-kontekstuaalset tausta: artiklis näitasin, kuidas Malinowski toetus John Dewey'le. Dewey omakorda toetus Immanuel Kantile. Viimasel aga on reflek(t)siooni jaoks konkreetne määratlus: "Reflection (reflexio) is not occupied about objects themselves, for the purpose of directly obtaining conceptions of them, but is that state of mind in which we set ourselves to discover the subjective conditions under which we obtain conceptions" (Kant 1855: 190). St reflek(t)siooni eeldatav algutähendus ei olnud pelgalt "mõtisklus", vaid selline "peegeldav" sissepoole pööratud mõtisklus, mis üritas avastada mõtlemise subjektiivseid tingimusi, peaaegu nagu fenomenoloogiline "sulustamine". Kanti tähendus(t)est ei pea muidugi keegi kinni. Malinowski tähendus on ilmsem: faatilises osaduses räägitud jutt ei ole "mõtlik", see ei ole "mõttekas" jutt asjadest, millest rääkija on "rangelt öeldes" (Dewey 1910) mõelnud, ja ei pane ka kuulajat mõtlema.

But can we regard it as a mode of action? And in what relation does it stand to our crucial conception of context of situation? It is obvious that the outer situation does not enter directly into the technique of speaking. But what can be considered as situation when a number of people aimlessly gossip together? It consists in just this atmosphere of sociability and in the fact of the personal communion of these people. But this is in fact achieved by speech, and the situation in all such cases is created by the exchange of words, by the specific feelings which form convivial gregariousness, by the give and take of utterances which make up ordinary gossip. The whole situation consists in what happens linguistically. Each utterance is an act serving the direct aim of binding hearer to speaker by a tie of some social sentiment or other. Once more language appears to us in this function not as an instrument of reflection but as a mode of action. (Malinowski 1948: 250)
Kuid kas me võime seda pidada tegevuse mooduseks? Ja millisesse suhtesse asetub see meie tähtsa situatsioonilise konteksti kontseptsiooniga? On ilmne, et väline situatsioon ei sisene otseselt kõnelemise võtetesse. Aga mida saab pidada situatsiooniks, kui hulk inimesi lihtsalt sihitult lobiseb? See seisneb ainult seltskondlikkuse atmosfäärist ja saavutatakse tegelikult kõnega ning situatsioon luuakse kõigil neil juhtudel sõnade vahetamisega, konkreetsete tunnetege, mis loovad lõbusa kambavaimu, tavalise jutuloba moodustavate lausungite andmise ja vastuvõtmisega. Kogu situatsioon seisneb selles, mis toimub lingvistiliselt. Iga lausung on tegu, mis täidab otsest eesmärki siduda kuulaja kõnelejaga ühe või teise sotsiaalsete tundmuste kütke abil. Taas [|] paistab keel meile selles funktsioonis tegevusmoodus, mitte mõtlemise instrument. (Malinowski 2020: 311-312)
Aga kas me saame seda pidada tegutsemisviisiks? Ja millises suhtes on see meie põhimõiste, situatsiooni kontekstiga? On selge, et väline situatsioon ei sisene otseselt kõnetehnikasse. Aga mida saame me pidada situatsiooniks, kui hulk inimesi ajavad koos sihitult juttu? See seisneb just selles viisakuse õhkkonnas ja nende inimeste isikliku osaduse tõsiasjas. Aga see tõsiasi saavutatakse läbi kõne, ja situatsioon on kõigil sellistel juhtudel loodud sõnavahetuse poolt, läbi kindlate tunnete, mis moodustavad lustaka seltskondlikkuse, läbi lausungite, millest jutuajamine koosneb, ütluse ja vastuvõtu. Kogu situatsioon seisneb selles, mis toimub lingvistiliselt. Iga lausung on akt, mis teenib kuulaja ja kõneleja sidumise otsest eesmärki läbi ühe või teise ühiskondliku tundmuse. Veelkord, keel ilmneb selles funktsioonis mitte kui refleksiooni instrument, vaid kui tegutsemisviis. (minu tõlge)

A mode of action / tegevuse mooduseks / tegutsemisviisiks - "teguviis" on juba olemas; "tegevuse moodus" on kohmakas.

Our crucial onception of context of situation / meie tähtsa situatsioonilise konteksti kontseptsiooniga / meie põhimõiste, situatsiooni kontekstiga - kuidas sai tõlkija situatsiooni kontekstist... situatsioonilise konteksti? Mis teeb konteksti situatiooniliseks? Mis teeb "situatsiooni" siin omadussõnaliseks? The context of situation on situatsiooni kontekst. Malinowski situatsioonikontekstiteooria üle võib vaielda, kas ikka on nii, et igal kõneaktil on oma situatsioonikontekst (vt Wolf 1989), aga igal juhul ei ole mingi abstraktne kontekst "situatsiooniline".

The fact of the personal communion of these people / saavutatakse tegelikult kõnega / nende inimeste isikliku osaduse tõsiasjas - siin on tõeline tohuvabohu, sest tõlkija jälle ei suuda händeldada osadust. Kaks võrdlemisi lühikest lauset on teleskopeeritud üheks (ning konstruktsiooniga) ja nende inimeste "isikliku osaduse" tõsiasi on täielikult välja visatud. Aga selles ongi ju kogu iva?! Faatiline osaduse ei ole lihtsalt "sõnaline suhtlus", see on "isiklik osadus" inimeste vahel, kes kasutavad sõnu ja räägivad, aga ei suhtle, vaid võtavad osa situatsioonist, mis seisneb ainult sõnade vahetamises. See võib kõrvaltvaatajale näha välja nagu suhtlussituatsioon, aga nad päriselt ei suhtle - nad räägivad, aga nad ei suhtle. See on asja point. Mida tähendab "tegelik kõne", mul ei ole aimugi. Malinowski point on selles, et sõnade vahetamise tõsiasi - tõsiasi, et nad vahetavad sõnu, moodustab või "konstitueerib" selle situatsiooni. Nad võtavad osa sõnade-vahetamisest.

The specific feelings / konkreetsete tunnetege / kindlate tunnete - Ei. Spetsiifiliste? Maybe Eriomaste? Probably not. Konkreetsete? Kindlasti faking mitte. Need on "kindlad" tunded, st tegelikult ei oska keegi täpselt öelda, mis tunded need peaksid olema, on lihtsalt teada, et on mingid "kindlad" tunded. See on küll nõukaaegne arusaam kantseliitsõnast "kindel", aga siin on see pädev, sest Malinowski ei täpsusta, mis tunnetest ta räägib. Kui need oleksid "konkreetsed" tunded... Jessas. Kui need on konkreetsed tunded siis mis kuradi päralt on abstraktsed tunded?

Convivial gregariousness / lõbusa kambavaimu / lustaka seltskondlikkuse - Ei. Ei, ei, ei! Kambavaim oleks faking mob mentality. Kuidas ei oska tõlkija Nastiku sõnastikku kasutada? keeleveeb.ee - kuradi kurat! See ei ole ainult sõnastiku küsimus. Gregariousness on Trotteri kogu teose põhimõiste ja ta kõnetab sama mõiste kaudu lammaste, huntide ja mesilaste sotsiaalsust - kas ühegi nende liikide puhul saaksime me rääkida "kambavaimust"? Seltskondlikkusest (gregariousness), jah, kambavaimust, kindlasti mitte. Annan tõlkijale punkti ainult selle eest, et "lõbus" on parem vaste kui germanismuslik "lustakas". Gregariousness -ikka saadaks tõlkija googeldama "define:gregarious" - leiaks vaste "fond of company; sociable" - see, et inimene armastab inimestega läbi käia ja on "seltsiv" ei tähenda, et tal on "kambavaim" ja järgmise asjana hakkab tõstma mässu, võitlema politseiga, viskama poodide aknaid sisse ja karjuma "все наши".

Gossip / jutuloba / jutuajamine - siin saab ka tõlkija punkti, sest "loba" on tõesti üks neist sõnadest, mis annavad sõnastikus palju vasteid faatilisele osadusele; siin konkreetselt [sic] bavardage; blarney; blather; blether; flummery; gab; gibberish; hogwash; idle talk; prate; stultiloquence; talkee-talkee; twaddle - osadest neist ma ei ole kuulnudki - nt stultiloquence on otseselt ladina keelest "loll jutt".

A tie of some social sentiment or other / ühe või teise sotsiaalsete tundmuste kütke / läbi ühe või teise ühiskondliku tundmuse - kuidas kurat õppis tõlkija nüüdseks "tundmuse" sõna selgeks? Jääb tõsine mulje, et tõlkija töötab nagu mina ja viskab sõnu erinevatesse otsingumootoritesse nagu juhtub kuniks sobiv vaste kerkib esile. Küll oli "meeleolu", küll oli "tunne" nüüd kolmandal katsel pani täppi. Noh, third time's a charm. Kangesti meenutab ühte filosoofiaprofessorit, kes rääkis kuidas ta noorena luges mingit nõmedat tõlget Platonist, milles oli palju sünonüüme, mis pärast osutusid kreeka keeles samaks sõnaks. Siin on meil justkui sama olukord: meeleolu, tunne ja tundmus, mis inglise keeles on üks ja sama sentiment. Also, kust kurat tuleb ühiskondliku tunde "kütk"? Tõlkija tahaks justkui öelda, captivated by some social sentiment or other. Originaali tie osutab minu arvates küll pigem mingile "sidumisele" kuiet "kütkestamisele". Võtmesõna on "ühendussidemed": vt "ties of union" ja "bonds of personal union" - ilmselgelt on seosed ja sidemed (ties & bonds) Malinowski jaoks sünonüümsed.

I should like to add at once that though the examples discussed were taken from savage life, we could find among ourselves exact parallels to every type of linguistic use so far discussed. The binding tissue of words which unites the crew of a ship in bad weather, the verbal concomitants of a company of soldiers in action, the technical language running parallel to some practical work or sporting pursuit - all these resemble essentially the primitive uses of speech by man in action and our discussion could have been equally well conducted on a modern example. I have chosen the above from a Savage Community, because I wanted to emphasize that such and no other is the nature of primitive speech. (Malinowski 1948: 250)
Tahaks otsekohe lisada, et kuigi vaadeldud näited olid võetud metslaste elust, leiaksime ka meilt endilt täpseid paralleele igat tüüpi keelekasutusele, mida seni oleme käsitlenud. Sõnade sidekude, mis ühendab laevameeskonda halva ilmaga, lahingut pidava roodu verbaalsed kaasosad, mingi praktilise töö või sportliku tegevusega paralleelselt kulgev tehniline keel - kõik need sarnanevad olemuselt inimese primitiivse kõnekasutusega tegevuses ja meie arutelu oleks võinud sama edukalt lähtuda ka mõnest moodsast näitest. Valisin näite metslaste kogukonnast, kuna tahtsin rõhutada, et just selline on primitiivse kõne loomus ja mitte teistsugune. (Malinowski 2020: 312)
Ma tahaks koheselt lisada, et kuigi arutluse all olnud näited on võetud metslaste elust, leiaksime me endi hulgast täpseid paralleele igale seni mainitud keelekasutusele. Sõnade siduv kude, mis ühendab laeva meeskonda halva ilmaga, sõdurite kompanii tegevust saatvad sõnad, tehniline keel, mis jookseb paralleelselt mõne praktilise töö või spordiharjutusega — kõik need sarnanevad oma põhiolemuselt tegutsevate inimeste primitiivse keelekasutusega ja meie arutlust oleks võinud samahästi läbi viia tänapäevase näite põhjal. Ma valisin näited metsikust kogukonnast, sest ma tahtsin rõhutada, et selline ja mitte mingi muu on primitiivse kõne iseloom. (minu tõlge)

The binding tissue of words / Sõnade sidekude / Sõnade siduv kude - oijah, siin oleme iseenesest samal lainel, aga... Mina ei oleks sellist julget hüpet "sidekoeni" teinud, sest meditsiinilise terminina sarnleb see armkoega. Lahusus, "siduv kude", jätab sellele väljendile mingigi metafoorilisuse. Lõpuks, jah, peab tõlkija saama punkti, ilma tühikuta on parem - ilmekam.

Conducted on a modern example / lähtuda ka mõnest moodsast näitest / läbi viia tänapäevase näite põhjal - "Homseni, jääme moodsaks." (Ain Mäeots, Jan Uuspõld Läheb Tartusse).

Such and no other is the nature of primitive speech / just selline on primitiivse kõne loomus ja mitte teistsugune / selline ja mitte mingi muu on primitiivse kõne iseloom - sõnajärjekord ja puhtalt sõnajärjekord. Selle lause tähendus on tõenäoliselt kõigile inimestele vastuvõetamatu. Nii palju kui ma olen näinud faatilise osaduse käekäigust, ei ole mitte keegi pärast kolmekümnendaid nõustunid Malinowskiga selles osas, et "primitiivsete inimeste" kõne on ainult faatiline. Mitte keegi. On neid, kes lõõbivad, et "primitiivsed inimesed" ei ole suured metafüüsikud jne. aga üldpildis ei kirjuta mitte keegi sellele väitele alla. Mitte keegi. Isegi Malinowski enda teostes ilmneb, et tema informandid olid sageli... informatiivsed. Oleks Malinowski saanud teada, mis on nanola (Malinowski 1922: 408-409) kui kõik tema primitiivsed uuritavad oleksid olnud puhtalt faatilised? See oleks olnud suur teene maailmale kui ta oleks oma analüüsi läbi viinud tänepäevasemate näidete põhjal ja käsitlenud kasvõi Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide kõrgklasse, kui tema Melaneesia subjektid olid nii häirivalt primitiivsed. As it stands näitas ta näpuga mustanahaliste pärismaalaste suunas, kellest ta arvas juba enne välitöid, et neil ei ole "täpset tähendust" (Malinowski 1913: 213), ja kuulutas kogu maailma jaoks, et need inimesed on võimelised ainult kuulujutte rääkima. 👎 See on üks neist momentidest, mille tõttu Malinowski faatilist osadust ei ole väga pikalt tõsiselt võetud. Isegi kui see on hea ja mugav teoreetiline seadeldis, hakkab paljudele vastu see rassistlik ja klassistlik alamtoon (undertone), mis ütleb mõtlevale, mõtisklevale, reflekteerivale inimesele This sum ol' bullshit.

Again in pure sociabilities and gossip we use language exactly as savages do and our talk becomes the 'phatic communion' analyzed above, which serves to establish bonds of personal union between people brought together by the mere need of companionship and does not serve any purpose of communicating ideas. "Throughout the Western world it is agreed that people must meet frequently, and that it is not only agreeable to talk, but that it is a matter of common courtesy to say something even when [|] there is hardly anything to say" [Chapter I. of the present work, p. 11] - as the Authors remark. Indeed there need not or perhaps even there must not be anything to communicate. As long as there are words to exchange, phatic communion brings savage and civilized alike into the pleasante atmosphere of polite, social intercoures. (Malinowski 1948: 250-251)
Puhtaid seltskondlikkusi vahetades ja suusoojaks vesteldes kasutame keelt jällegi täpselt samamoodi nagu metslased ja meie kõne muutub "faatiliseks suhtluseks", mida on eelpool analüüsitud ja kasutatakse isiklike sidemete loomiseks pelgalt seltskonnavajadusest kokku tulnud inimeste vahel, ning see ei täida mingit ideede edasiandmise eesmärki. "Läänemaailmas on kokku lepitud, et inimesed peavad sagedasti kohtuma, et rääkimine pole üksnes sobilik, vaid lausa üldine viisakus näeb ette, et öeldakse midagi, isegi kui midagi õieti öelda ei ole" [Käesolev töö I peatükk, lk 11.] - märgivad autorid. Tõepoolest alati ei pea olema või vahest ei tohigi olla midagi edasi anda. Kui on olemas sõnad, mida vahetada, toob faatiline suhtlus metslasi ja tsiviliseeritud inimesi ühtemoodi viisaka sotsiaalse vahekorra atmosfääri. (Malinowski 2020: 312)
Jällegi, viisakusavaldustes ja keelepeksus kasutame me keelt täpselt nagu metslased seda teevad ja meie rääkimine saab ülal analüüsitud "faatiliseks osaduseks", mis teenib pelgalt seltskonnavajadusest kokku kogunenud inimeste isiklike ühendussidemete loomise eesmärki ja ei teeni mitte mingit ideede kommunikeerimise eesmärki. Nagu kaasautorid märgivad: "Terves Läänemaailmas nõustutakse, et inimesed peavad sageli kohtuma ja et ei ole mitte ainult meeldiv rääkida, vaid on harilik viisakus öelda midagi, isegi kui on vaevalt midagi öelda" (Ogden ja Richards, 1. peatükk). Tõepoolest ei ole vaja, või võib-olla isegi ei tohiks olla vajadust midagi kommunikeerida. Kuniks on sõnu, mida vahetada, toob faatiline osadus metslase ja tsiviliseeritud inimese ühtemoodi viisaka ühiskondliku läbikäimise meeldivasse õhkkonda. (minu tõlge)

Again in pure sociabilities / Puhtaid seltskondlikkusi vahetades / Jällegi, viisakusavaldustes - toon üles ainult selle tõttu, et sociabilities annaks siin tõlkida mitut moodi - "seltskondlikkused" oleks tõesti päris hea, "viisakusavaldustega" viitan ise varasemale vb ekslikule samastusele sociabilities ja phrase[s] of politeness vahel.

To establish bonds of personal union / kasutatakse isiklike sidemete loomiseks / isiklike ühendussidemete loomise eesmärki - siin ei ole "isiklikud ühendussidemed" problemaatilised, kuigi ennist "isiklik osadus" oli.

Chapter I. of the present work, p. 11 / Käesolev töö I peatükk, lk 11 / Ogden ja Richards, 1. peatükk - oma artiklis tõin välja, et Malinowski viskab siin jälle (nagu Trotteriga) lugejale valeviite. Avame Tähenduse Tähenduse (Ogden & Richards 1923) esimese peatüki: ""Iga tsiviliseeritud inimene," jätkab lahkunud professor Mahaffy, kelle raamatule Vestluskunsti Põhimõtted võlgneme selle tähelepaneku, "tunneb või peaks tundma seda kohustust; see on universaalne saavutus, mida kõik peavad harjutama"; neid, kes selles läbi kukuvad, karistab ühiskond sallimatuse või hooliatusega" (Ogden & Richards 1923: 8). Malinowski viitas Ogdenile ja Richardsile, kuigi ta tegelikult oleks pidanud viitama Mahaffy'le (tema raamatu esimesele leheküljele). Koos Trotteriga (konkreetselt temale "osutava" joonealuse märkusega, ülal) on need kaks momenti, mil Malinowski viitas selles tekstis kellelegi valesti, st kui keegi üritaks teda tänapäeval emuleerida ja teeks sama, siis oleks tegu tõendatava plagiaadiga ja asjal oleksid tõsised tagajärjed. ... Ära ole nagu Malinowski, ära viita oma allikatele stiilis "hiljutine psühholoogiline uurimus", ega "tolle populaarteadusliku raamatu esimene peatükk". Please don't do that.

As long as there are words to exchange, phatic communion brings savage and civilized alike into the pleasante atmosphere of polite, social intercoures. / Kui on olemas sõnad, mida vahetada, toob faatiline suhtlus metslasi ja tsiviliseeritud inimesi ühtemoodi viisaka sotsiaalse vahekorra atmosfääri. / Kuniks on sõnu, mida vahetada, toob faatiline osadus metslase ja tsiviliseeritud inimese ühtemoodi viisaka ühiskondliku läbikäimise meeldivasse õhkkonda.