Väliseestlaste rahvusidentiteet

---

2023. aasta BA lõputööd TÜ Semiootika osakonnas:
Palm | Käesel | Sauga-Tilk | Jürgens | Kuningas | Kriisa | Šafranovski | Shahmardan | Rajand | Valk | Eerik

---

Shahmardan, Tshinar-Kristi 2023. Kultuurisemiootiline vaade väliseestlaste rahvusidentiteedi tunnetusele. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Elin Sütist. Keeletoimetaja: Triin Truuvert. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond.

Suhe eestluse ja väliseestluse vahel ning eriti nende erinevused on midagi, mis on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud, kuna olen ise väliseestlane, Soomes sündinud ja alles täiskasvanuna Eestisse kolinud. Ise märkasin enda väliseestlust, või pigem seda, kuidas kodueestlastest erinen, esimest korda siis, kui hakkasin teismeeas tihedamini Eestis käima ning samas osalema väliseesti lastele ja noortele korraldatud laagrites, mis on mõeldud selleks, et kõnelda noortele nende eesti juurtest, õpetada eesti keelt ning aidata neil paremini Eesti ühiskonda integreeruda. Kui seda esimest korda märkasin, ei osanud ma aru saada, milles ma erinesin, kuid olin kindel, et asi ikkagi on nii. (Shahmardan 2023: 3)

Iseennast leitakse endast erinevate inimestega kokku puutudes.

Lisaks jagavad organisatsioonid nagu Global Estonia infot tagasipöördumise kohta ja pakuvad teenuseid, millega seda protsessi edendada (Global Estonian). Eesti riik pakub tagasipöörduvatele väliseestlastele rahalist toetust (Integratsiooni Sihtasutus 2022). Kuna Eestisse naaseb igal aastal peaaegu 7000 väliseestlast [|] (Global Estonian), on sellega seotud ka integreerumise teemal. (Shahmardan 2023: 3-4)

Oi. Päris jõudsalt siis.

Kuigi väliseestluse ja väliseesti identiteedi teemasid on varem uuritud, ei ole varem väliseestlaste rahvusidentiteeti käsitletud kultuurisemiootilisest vaatenurgast. Kultuurisemiootika põhiküsimus on tähenduse tekke probleem (Lotman 1999: 41) ja identiteediloome on loomuldasa tähendusseoste loomise protsess. "Identiteediloome on semiootiline protsess, mille käigus individuaalses ja kultuurimälus sisalduvad (sageli üksteisele vastanduvad) samastumisvõimalused ühendatakse arusaamaks iseendast suhtes ümbritsevaga." (Kotov 2005: 186). (Shahmardan 2023: 4)

Väga kohane. Meeldib, et siin on õigesti asetatud rõhk tähenduse loomisele (meaning-making), mitte tähendustele iseenesest (a la Kriisa 2023: 19).

Küsitluse peamine fookus on teemal, kuidas tajuvad välisestlased enda rahvusidentiteeti, eriti kokkupuutes kodueestlastega. Nii nagu juba mainisin, on seda tööd inspireerinud kirjutama isiklikud kogemused. Mind huvitab, kas sarnased kogemused on väliseesti kogukondades universaalsed, ja kui mitte, siis kuidas nad minu omadest erinevad ja mis on seda erinevust põhjustanud. (Shahmardan 2023: 5)

Arusaadav. Kaldun ise arvama (nõustuma nendega, kes nii arvavad), et suur osa sellest mida teadlased ja filosoofid uurivad on ühel või teisel viisil, kasvõi väga pika ringiga, nemad ise. Selleks, et midagi väga süvitsi ja põhjalikult uurida, peab selleks ikkagi olema mingi isiklik huvi.

Lisaks "väliseestlasele" ja "diasporaa eestlasele" kasutatakse nende sünonüümidega sõnu "mugavuspagulane", "ulgueestlane", "külaliseestlane", "rahvuskaaslane", "hajaeestlane", "globaalne eestlane" ja "eesti väliskogukondlane" (Kaldur et al. 2022). (Shahmardan 2023: 7)

• Kaldur, Kristjan; Telve, Keiu; Pertsjonok, Nastja; Reitalu, Liisi; Derevski, Robert; Jurkov, Kirill; Khapunenko, Maria; Podgoretskaya, Darya; Kivistik, Kats; Toomik, Kristiina; Vogel, Emily; Henahan, Richard 2022. Eesti väliskogukonnad: identiteet, hoiakud ja ootused Eesti riigi suunal. Balti Uuringute Instituut, Rakendusliku Antropoloogia Keskus. [Balti Uuringute instituut | PDF]

Väliseestlastel võib olla raske kodumaaga kontakti säilitada, sealjuures eesti kultuuri, keele ja traditsioonidega, eriti siis, kui nad on viibinud palju väljaspool Eestit. Väliseesti kogukondades üldiselt kõneldakse eesti keelt, kuid tegu ei ole päris sama keelega nagu Eestis. (Shahmardan 2023: 7)

Seda olen ise märganud selliste väliseestlaste tekste lugedes, kes põgenesid Nõukogude Okupatsiooni eest Läände. Nähtub selline kurioosum, et keegi kirjutab näiteks 1970ndatel sellises eesti keeles, mis on justkui 1930ndatest välja rebitud.

Suurimad väljaränded Eestist on toimunud kolmes suures laines. Esimene neist toimus 19. sajandi keskelt kuni Esimese maailmasõjani Venemaale, teine oli ajendatud peamiselt Teisest maailmasõjast ja toimus läände. Kolmas ehk uusväljaränne algas taasiseseisvunud Eestis, käib tänapäevani ning on samuti suunaga läände (Tammaru et al. 2010: 35-50; Kaldur et al. 2022: 7). Eestist on lahkunud eestlasi ka lainete vahepeal, kuigi vähemal hulgal. Väljarännete lainetest rääkides keskendun ennekõike vabatahtlikutl väljarännanute lainetele. Küüditamisest, mis sobib kronoloogiliselt teise laine alla, tuleb juttu eraldi. (Shahmardan 2023: 8)

Hea teada. 1) Prohvet Maltsveti taolised; 2) Nõukogude Okupatsiooni eest põgenejad; 3) taasiseseisvunud Eesti Vabariigist lahkunud.

Samal ajal kui väljaränne Nõukogude Venemaale kasvas, suurenes 1925. aastal ka väljarändajate arv Lõuna-Ameerikasse ja Brasiiliasse (Reintam 2014: 25), seda tõenäoliselt kuna Brasiilia tasus sisserändajate laevapiletid ja andes lisaks ka maatüki harimiseks (Jürgenson & Jürisson 2010: 285). (Shahmardan 2023: 9)

Seda ma ei teadnudki. Brasiilia kohta tean üldiselt vaid seda, et seal on suurim Jaapani diasporaa.

• Jürgenson, Aivar; Jürisson, Sander 2010. Brasiilia eestlastest ja nende keelest. — Praakli, Kristiina; Viikberg, Jüri (toim.), Eestlased ja eesti keel välismaal. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 285—303. [PDF]

Kui mõtleme kultuurile, tulevad esmalt meelde kunst, teater, muusika jms, kuid kultuur ei piirdu nende kunstiliste väljendustega. Need on tõlgendused kultuurist, milles me elame ja millega kohtume igapäevaelus, mis hõlmab meie käitumist, identiteeditunnet, moraalseid tõekspidamisi, usku jms. Teisisõnu, kultuur on see, mis meid kui indiviide ühendab. (Shahmardan 2023: 13)

Päris hea määratlus ja Tartu-Moskva semiootika seisukohast kergesti põhjendatav: kunst, teater, muusika, kirjandus, jne on "sekundaarsed modelleerivad süsteemid", mis ehituvad mingil määral keelele kui "primaarsele sekundaarsele süsteemile" ja võib väita, et kultuur on omakorda kolmandal korrusel tertsiaalne modelleeriv süsteem.

Semiootika vaatenurgast (Lotman 2013: 1731) on kultuur kollektiivne intellekt ja kollektiivne mälu ehk teadete salvestamise, edastamise ja uute väljatöötamise mehhanism. Kultuurimälu on küll ühtne, kuid samal ajal ka sisemiselt varieeruv, mille tõttu eksisteerib ta ühtselt vaid teatud tasandil ja eeldab "mäludialektide" olemasolu, mis vastavad antud kultuuri maailma moodustavate kollektiivide sisemisele korrastatusele" (Lotman 2013: 1731). See, mis ühel tasandil moodustab ühtse kultuuri, avaneb teisel tasandil kultuuride kooslusena, mille mõistmiseks on vaja liigendusterikkamat kirjelduskeelt (Kotov 2005: 186). (Shahmardan 2023: 13)

See on küll natuke kõrvaline märkus, aga vaatasin just sisse, millist sekundaarkirjandust on Olaf Stapledoni raamatule Last and First Men (1930), mille põhjal tehtud filmist kirjutas oma bakalaureusetöö Rasmus Kuningas, ja tundub, et selles tegeletakse ikka tugevalt ka mälu küsimusega. Teoses võtavad inimkonna järeltuljad kaugest tulevikust ühendust meie, esimeste inimestega, et jutustada ümber inimkonna üldajalugu. Üks selle varaseimaid tsiteeringuid esineb filosoofiakonverentsil, kus arutletakse määramatuse mõistet. Muuhulgas tsiteeritakse sellest teosest katkendit taolise kommunikatsiooni tagajärgedest ajaloo kulgemisele, mis näeb ikka väga välja nagu Lotmani arutlus (kultuurist ja) plahvatusest. Pidin selle siia kirja panema, sest mul tekkis kohe põlev huvi selle teose vastu.

Deklareeritud kollektiivne identiteet ja seotud ühtsuse loomisega suurema koosluse tasandil ning väljendab vajadust kultuuriprotsessi liigendada ehk määratleda üleminekud eri perioodide vahel, luua selged piirid oma ja võõra vahel ning kehtestada normid, mis kuulub või ei kuulu kultuuri (Kotov 2005: 188). Käesolevas töös keskendun ma peamiselt kollektiivsele identiteedile ja selle eri tahkudele. Käsitlen lähemalt järgmisi kollektiivse identiteedi tahke: grupiidentiteet, etniline ja keele identiteet, rahvusidentiteet, kultuuriline identiteet ja mitmekultuuriline identiteet. Töö keskmes on aga rahvusidentiteet. (Shahmardan 2023: 15)

Kultuuri enesekirjeldus Lotmani mõistes on tõepoolest deklareeritud kollektiivne identiteet, millest sootsiumi tegelik identiteet võib mingil määral erineda.

Grupisisene mitmekesisus, nii tegelik kui ka tajutav, võib olla ühiskonnas soovitud etniliste suhete tüüpi valitsevate väärtuste funktsioon. Grupiidentiteeti järgides tuleks selgeks teha, mil määral peaksid üksikisiku käitumine ja identiteet järgima rühma kui terviku käitumist ning kas need võiksid toimida filtrina üksikisiku ja rühma vaheliste seoste tõlgendamisel (Ferdman 1990: 183-184). (Shahmardan 2023: 16)

• Ferdman, Bernardo 1990. Literacy and Cultural Identity. Harvard Educational Review 60(2): 181—205. DOI: 10.17763/haer.60.2.k10410245xxw0030 [ResearchGate]

Keele- ja etniline identitet on piiratud kategooriad, mis on antud interaktsioonis üksikisikutele ja rühmadele ette pandud. Seega mõistetakse keelt päriliku etnilise identiteedi markerina (Lytra 2016: 133).
Keel on peamisi grupiidentiteedi markereid (Lytra 2016: 133). Keele identiteet on see keelest ja keele oskusest lähtuv identiteedi tunnetus või selle (keele) kaudu mingisse rühma või gruppi kuuluvusele kaasaaitav aspekt. Keele identiteet on etnilise alusega ja kuigi keeleoskus ei kattu sajaprotsendiliselt mitte üheski maailma riigis, siis peetakse seda identiteedi määratlemisel oluliseks (Ehala 2017: 172). (Shahmardan 2023: 17)

Linguistic identity. See on üks huvitavamaid aspekte Malinowski faatilise osaduse mõiste juures, millega ma ise ei ole veel tegelenud. Malinowski puhul jääb ühine keeleoskus vististi peamiselt äratundmis-märkide tasandile.

• Lytra, Vally 2016. Language and ethnic identity. — Preece, Siân (toim.), The Routledge Handbook of Language and Identity. London; New York: Routledge, 131—145. [Ainult £207.00? | ESTER | lg]

Keel ja märgisüsteemid on laiemalt alati ideoloogilised, kuna väljendavad teatud sotsiaalse grupi huve ja elukogemust. Ideoloogia korrastab hoiakuid, mis omakorda kontrollivad grupiliikmete sotsiaalseid tavasid, mis on kas grupi või identiteedi huvidele olusised (Ventsel 2018: 402-403). (Shahmardan 2023: 21)

Tuttav tsitaat (vt Sauga-Tilk 2023: 15).

Väljarände lained on jaotatud kolme ossa ja igal kolmel on ka nende omadused. Esimene neist on seotud kirikuga, teine seltside ja organisatsioonidega ning kolmas virtuaalkogukondadega (Kumer-Haukanõmm; Telve 2017: 79). (Shahmardan 2023: 21)

See oleks võinud olla lainete tutvustamise osas. Esimese väljarände puhul (19. sajandi teisel poolel) ilmestab just Prohvet Maltsvet väga kenast seda liikumist (tema järgijad ootasid fanaatiliselt Tallinnas oma "Valget Laeva", mis viiks neid Krimmi). Teise laine all peetakse siin ilmselt silmas 1920ndatel ja 1930ndatel väljarännanuid, mitte autori enda jaotust.

Samal ajal kui Looritsa tekstist ilmnevad paguluses kasvanud laste suured erinevused teistest lastest (ta mainib ka seda, et paguluses kasvanud lastel on raskusi õpingutes), saab sealt lugeda täpsemalt ka selle kohta, milline on pagulusena välja rännanud väliseestlase trauma ning kuidas see peredes ja lastes täpsemalt väljendub. Välismaal elades võib inimene tunda ennast "hulkurina" ja seega rõhutab Loorits, et emakeelsel kirjandusel on suur väärtus. Kirjanduse abil seob pere ennast minevikupärandiga ning sedasama arusaama saab ka tänapäeva kontekstis kasutada. Tänapäeval on emakeelne meedia klahvivajutuse kaugusel: internet on kujunenud sillaks, mille abil väliseestlane saab tarbida kodumaa ehk eesti kultuuri, olles ise mujal. Sealjuures [|] ei kaota ka emakeelne kirjandus oma tähtsust, interneti kaudu levitatav meedia on pigem toetav lisa kirjandusele. Kui välismaal olles on kirjanduse kaudu võimalik saada osa ajalisest ja pärimuskultuurist, siis näiteks sotsiaal- või üldmeedia jagab seda, mida tänapäeva kultuur Eestis endast kujutab. Internet võimaldab kirjanduse kättesaamist väliseestlastele ka e-raamatutena, mitte ainult füüsilisel kujul. Seega on tänapäeval Eestist välja rännanud väliseestlased Eestiga (soovi korral) rohkem ühendatud, kui olid 1950. aastatel pagulaseestlased. Olen väliseestlaste juures märganud, et eesti keele oskus on neile väga tähtis. Nagu Looritsa raamatust näha, on see olnud sedaviisi juba pikemat aega. (Shahmardan 2023: 21-22)

Tänapäeval on lihtsam kui kunagi varem elada mujal maailmas ja ikkagi osaleda (virtuaalselt) Eesti ühiskonna- ja kultuurielus. Mõned kõige aktiivsemad r/Eesti subredditi kasutajad ongi mujal maailmas elavad eestlased, kellelt saab näiteks alatasa kuulda kuidas toidukaupade hinnad Soomes või Saksamaal on madalamad kui siin. Väliseestlased on minu teada ka üsna aktiised autorid ja seegi tundub väga loomulik, eriti internetieelsel ajastul mil eestikeelset kirjandust oli raskem raudse kardina tagant saada - tuli ise kirjutada.

See, kõige arvukam väliseestlaste grupp, ehk Eestis sündinud välismaale kolinud, on minu hinnangul kõige tõenäolisem alaväärtustama ning jätta märkamata oma eestlust, kuna nad on sündinud Eestis ja lahkunud välismaale hiljem (tihti juba täiskasvanuna). Kuna Eestis sündinud välismaale kolinud grupp on n-ö default eestlased Eestis sündimise tõttu. Samal põhjusel väidan, et sellesse gruppi kuuluvate isikute rahvusidentiteedi tunnetus (eriti kui nad on suure osa elust ka elanud Eestis) on tugevam kui nendel, kes on sündinud väljaspool Eestit. (Shahmardan 2023: 27)

Vaikimisi eestlased.

Välismaal on võimalik hoida oma keelt ja keele taset väga lähedal emakeele tasemele, mina ise olen selle kohta hea näide. Suurema osa elust olen elanud väljaspool Eestit, kuid kui siia kolisin, läbisin emakeele tasemel eesti keele testi. Kuid keeletestid ei ole väga head selleks, et määratleda päriselt emakeele taset. Keel muutub kogu aeg ja välismaal elades on raske nende muutustega kaasas käia. Seega, kuigi paberi järgi võib keeleoskuse tase kõrge olla, ei tähenda see, et keelt osatakse kasutada samamoodi kui kodueestlased. (Shahmardan 2023: 32)

Kummalisel kombel tunnen sama isegi Eestis elades, sest ei ole agar suhtleja ega loe eriti eestikeelset kirjandust ega ajakirjandust. Kui keegi kasutab sõnu nagu "elektripaigaldis" või "mudru", siis pean metalingvistilist seletust küsima. Nt Sirpi või muid kultuurilehti ei julge lugedagi, sest iga lõik kubiseb minu-jaoks-uudissõnadest.

Väliseestlased väitsid sellele küsimusele vastates, et nad tunnevad end rohkem avatuna, tolerantsemana ja laiema silmaringiga, et nad on sallivamad, ettevõtlikumad, julgemad, valjemad, agressiivsemad, rahulikumalt, vabameelsemad, rõõmsamad ja enesekindlamad kui kodueestlased. Kodueestlasi defineerides kasutati järgmisi sõnu: otsekohesed, viisakad, kinnisema silmaringiga, introvertsed, mitte pealiskaudsed, rahvuslikumad, konservatiivsemad, kriitilised, pahurad, kadedad, muretsevad, endasse tõmbunud, kurjemad, kibestunud, negatiivsed, hädaldavad, laisad, närvilised, ebakindlad, ründavad, silmakirjalikud, uhkustavad, kergesti ärrituvad, külmad, kurvad, jäigad, materialistlikud, tagasihoidlikumad, skeptilisemad, ebaviisakamad. (Shahmardan 2023: 38)

Kompott.

Väliseestlased, kes on Eestist varem lahkunud, tunnevad, et nende eesti kultuuri tunnetus on mõnes mõttes aegunud: "oluline suuurel määral, kuigi mu ootused kvaliteedile on teises kohas kui sageli kodueestlasel, tunnen et on minu kultuur, kuigi minu kultuur on mingis mõttes seisma jäänud sel tasandil mis ta oli mu nooruses, st et asju millest on raske aru saada(mitte keeleliselt)". (Shahmardan 2023: 44)

Ma usun, et mingil määral on see universaalne. Nooruses omandataksegi kõige rohkem.

Millised kolm sõna seostuvad Sul esimesena Eestiga?
See küsimus esitati eesmärgiga leida, missugused seosed on väliseestlastel Eestiga. Vastustes kordusid järgmised sõnad: kultuur, pere, sugulased, kodu, Eesti, loodus, ema, linnade nimed (Tartu/Tallinn), keel, vabadus, ajalugu, ilu, vanemad, mets/lilled, meri, toidusõnad (ka lihtsalt sõna 'toit'), rahvariided, lapsed ja lapsepõlv, laul, laulupidu ja tants, ilmaga seotud sõnad ja aastaajad, sinine (sinimustvalge) ning sõna 'pärimus'. Neid sõnu vaadates leian, et väliseestlaste vaated Eestile on üsna stereotüüpsed ja üldistavad. Saab väita, et kõik need mainitud asjad on Eestiga tugevalt seotud, aga eesti kultuur ei piirdu vaid nendega. (Shahmardan 2023: 45)

Veel üks äge rivistus.

Väliseestlased avaldasid selget poolehoidu "vanadele" kodueestlastele. Mainiti palju, et eesti kultuur on nii palju muutunud, et nad ei suhestu sellega enam nii väga. Samas võib väita, et sel ajal kui kodueesti kultuur on arenenud edasi, siis see eesti kultuur, mis eksisteerib veel väliseestlaste kogukondades, on "vana" eesti kultuur. Siit on näha, kuidas eesti ja eriti väliseesti kultuurimälu hoiab alal "vana" eesti kultuuri, samas kui kodueesti kultuur liigub edasi - hoides siiski alal ka neidsamu "vana" eesti kultuuri aspekte, kuid natuke teistmoodi. (Shahmardan 2023: 49)

Jääb paratamatult mulje, et millele tegelikult poolehoidu avaldatakse, on mälestus oma noorusest. Pikaks ajaks välismaale kolinud eestlastel on tarretunud ühisosa eakaaslastega, aga vähem ühist kommunikatiivset või argimälu nooremate kodueestlastega, kellest nad on elanud kultuuriliselt lahus.

Kui vaadeldakse seda küsimust "Mis teeb eestlasest eestlase ja mis sõnad seostuvad Eestiga?" koos kahe viimase küsimusega, on neis mõlemas sõna "keel" üks kõige mainitumaid aspekte. Huvitaval kombel arvavad väliseestlased, et eestlaseks olemise üks peamisi aspekte on eesti keele oskamine, [|] kuid tunnevad samas, et nemad ise ei pea eesti keelt oskama, et olla eestlane. Näen sellist situatsiooni kui identiteedi või kuulumise kriisi. Väliseestlane soovib olla osa eestlase identiteedist, kuid eraldab enda eestluse teiste eestlusest, seades eestlaseks olemise lati teiste jaoks kõrgemale kui iseendale. (Shahmardan 2023: 49-50)

See on tõesti huvitav tähelepanek. Põhjus on tõenäoliselt vähem-huvitav: fundamental attribution error. Iseendale tehakse mööndusi ja lubatavusi, aga samu vigu teiste inimeste juures nähakse loomuomase või põhimõttelisena.

Huvitav situatsioon tekkis rahvusidentiteedi tunnetuse keele aspekti ehk keeleidentiteedi puhul, kuna teiste juures nähti paljudes vastustes olulisena keeleoskust, mida aga enda puhul nii oluliseks ei peetud. Väliseestlased määratlevad ennast ikka eestlasena, isegi siis, kui nad ei oska ise eesti keelt. Kuid teiste (välis)eestlaste suhtes, kes eesti keelt ei räägi, ollakse kriitilised. (Shahmardan 2023: 51)

Lihtne nimetus sellele on vististi "silmakirjalikkus" (hypocrisy).

Seega saame vastuse uurimistöö hüpoteesile, et väliseestlaste rahvusidentiteet (enese määratlemine eestlasena) erineb märkimisväärselt kodueestlaste omast, olenemata vanusest, eesti keele oskusest või sellest, mis on väliseestlaste elukohariik. Selle töö analüüsi ning andmete põhjal järeldan, et püstitatud hüpotees peab paika. (Shahmardan 2023: 51)

Töö oli pikk ja vastas püstitatud hüpoteesidele, aga sisulise poole pealt jäi minu arvates natuke kitsaks: keskendus ehk liiga randelt neile hüpoteesidele ja ei tõstatanud muid küsimusi. Võib-olla oli siin põhjuseks materjali rohkus - 256 vastajat on tõepoolest päris palju ja võib teha sügavamalt mõnda üksikusse küsimusse sukeldumise raskeks. Kultuurisemiootika ja Lotmani kultuurimälu mõiste jäid ka pigem taustale, väga palju edasi arendamata - mida autor võiks üritada sooritada edaspidi kasvõi sama materjaliga, nagu ta ise vihjab. Näiteks tsentri ja perifeeria eristusega saaks siin minu arvates rohkem ära teha kui pelgalt oma ja võõra mõistetega: väliseestlane on mingis mõttes kahe (või isegi enama) kultuuri perifeerias. Sama materjaliga saaks vaadata lähemalt keele-kultuuri ja elukoha-keskkonna dialektikat kui "vaimset" ja "füüsilist" aspekti. (Aga sellega mõtlen juba iseendast kui kellestki, kes füüsiliselt elab Eestis, aga vaimselt kuskil internetis.) St nt eestlane, kes läheb võõrsile elama, muutub Eesti kultuuris suhtes "perifeerseks" ja see, mis toimub "tsentrumis" (Eestis), läheb neist mööda. Tegelikult, kui järele mõelda, olid siin päris head näited kultuurimälu rollist väliseestluse juures - vana või kapseldunud eesti keel ja samastumine oma põlvkonnaga. Ka selles on oma center/periphery dünaamika, mille üle ma ei hakka siin filosofeerima. Töö on adekvaatne.

Metaformatsioonid

Lotmani ja Uspenski artikli eestikeelse tõlke täistekst asub siin. Ingliskeelse tõlke võib leida kogumikust Beginnings of the semiotics of culture (ESTER, lk 129-132). Itaaliakeelse nö originaalteksti (PDF formaadis, aga kopeeritava tekstiga) saab alla laadida siit. Vene → itaalia → inglise → eesti keelde tõlgitud teksti puhul on siin tegu tõelise telefonimänguga.

"0. Kuigi polüglotismi rõhutatakse kultuuri sisemise mehhanismi põhitunnusena, tuleb pidevalt meeles pidada, et igasuguse kultuurimudeli aluseks on kahe radikaalselt erineva keele binaarne vastandus, mis on vastastikuse tõlkimatuse seisundis. Nendevaheline suhtlus toimub toimub metakultuurilise mehhanismi abil, mis kehtestab kahes keeles tekstide vahel suhtelise samaväärsuse." - Polüglotism iseenesest on paljukeelsus, aga põhiline on vähemalt kahe omavahel tõlkimatu keele (diskreetse ja kontinuaalse?) koostoime. Siinkohal tasub meeles pidada, et jutt käib kultuurimudelist, st kultuuri tüpoloogilisest modelleerimisest, mitte tegelikest kultuuridest, milles omavahel tõlgitavaid ja rohkem või vähem tõlkimatuid märgisüsteeme on oluliselt rohkem. Selles nö semiootilises kultuurimudelis aga on binaarne vastandus "keelte" vahel, milles ei saa vahetult/otseselt üksteisega suhelda, sest nende nö "sõnad" ei ole samaväärsed või samatähenduslikud (ekvivalentsed). Nende kahe keele vahelist kommunikatsiooni vahendab metakultuuriline mehhanism, mis sätestab/loob/kehtestab suhtelised (st enam-vähem toimivad) ekvivalentsused. Täiuslikku tõlgitavust ei saavutata, aga käib kah.

"1.0. Seetõttu võib kultuuri arengu sisemisi protsesse käsitleda kui kahe kalduvuse koostoimet, mis on suunatud kahele vastandlikule eesmärgile:" - Mida tähendab kultuuri arenemine? - Kasvamine? Muutumine? Parenemine? - Immanentsuse asemel andsin "sisemise", sest see sõna on mind alati häirinud: immanentse vastand peaks oleme transtsendentne. Psühholoogiliselt oleks immanentsuse vaste "loomuomane" (ka "sisseehitatud", "ülesehituslik", "põhiolemuslik", "kaasasündinud", jne). Siin, ma arvan, käib jutt kultuuri "sisemistest" protsessidest, st kultuuri sisemehhanismist.

"(a) kultuuri keelte mitmekordistumine ja nende eripärade süvendamine, millega kaasneb kultuurisiseste suhtlemisraskuste suurenemine ning samas võimaldab kultuuril tegelikkuse keerukust paindlikumalt modelleerida;" - Üks tendents on paljundada/rohkendada keeli ja lasta neil areneda üksteise suhtes järjest rohkem tõlkimatuks (eripärad süvenevad). Siin on trade-off: (-) kultuurisisene suhtlus on raskendatud, (+) kultuuri võime kultuurivälist reaalsust modelleerida kasvab.

"(b) metakeelte loomine (sh kultuuri hinnangulised enesekirjeldused ja kultuuri teaduslike vahenditega loodud kirjeldused iseendast), mis hõlbustavad kultuurisisest suhtlust (sh üksikisikute vahel), võttes kasutusele ühemõtteliste ja stabiilsete tekstide süsteemi, mis samal ajal lihtsustavad kultuuri ja piiravad selle paindlikkust modelleeriva süsteemina." - Kui esimene kalduvus on vastastikku tõlkimatute keelte paljunemisele, siis teine kalduvus on "metakultuurilisel mehhanismil" luua metakeeli, millel on vastupidine trade-off: (+) teeb kultuurisisest suhtlemist kergemaks, (-) kultuuri võime kultuurivälist reaalsust modelleerida väheneb. Enesekirjelduste osas on justkui ühes käes layman'i hinnanguline arusaam oma kultuurist ja teises käes teadlase empiiriline andmestik kultuuri iseärasustest jne. Ühemõtteliste ja stabiilsete tekstide süsteemi näiteks võib pidada kasvõi Tammsaare loomingut: kui kõik oleksid kõiki tema raamatuid lugenud siis meil oleks tõesti omavahel palju lihtsam suhelda, sest saaksime alati viidata episoodidele mõnest Tõest ja Õigusest, aga teisalt jääks meie maailmapilt norra kirjaniku Knut Hamsuni neoromantismi tasemel, mida Tammsaare oma teostes matkis. Me räägiksime üksteise jaoks kergemini-arusaadavalt, aga vastukaaluks kuivalt ja puiselt.

"1.1. Kultuuri võime muuta teda ümbritsevat entroopiat informatsiooniks, luua enda sees radikaalselt uusi keeli ja tekste, samuti kultuuri seos kollektiivse mälu mehhanismiga võimaldavad pidada kultuuri kollektiivseks isikuks kellest saab eelkõige kollektiivse intelligentsuse kandja." - Siin on esimene vähegi silmatorkav erinevus itaalia- ja eestikeelsete tekstide vahel ja see on ka ainult rõhuasetus: "una persona collettiva che, in particolare, viene a essere portatrice dell'intelligenza collettiva" - kultuur on kollektiivne isik, kes mitte lihtsalt ei oma kollektiivset intellekti vaid on eriti just kollektiivse intellekti kandja. Siin on sisuliselt rivistatud need kolm aspekti, mis võimaldavad vaadelda kultuuri kollektiivse intellektina: (a) ta muudab kaose korrastuseks - entroopia informatsiooniks; (b) ta leiutab keeli ja toodab neis tekste; (c) ta mäletab asju. Need on teisisõnu kultuuri kui kollektiivse (tehis)intellekti ja inimmõistuse isoloogia põhitegurid.

"1.2. Sellega seoses on vaja rõhutada funktsionaalselt isomorfismi, mis on leitud ühest käest üksikisiku teadvusega mis on seotud üksikisiku aju struktuurse asümmeetriaga, millele praegu pööratakse [neuroloogias] suurt tähelepanu, ja teisest käest igas minimaalses kultuurimudelis sisalduvate semiootiliste süsteemide fundamentaalse asümmeetria vahel." - Siin pidin eriti palju sisestama ja asju ümber liigutama itaaliakeelse teksti põhjal. Mul on tunne, et siin võib olla minu ümberpaigutuse järgi isegi sisuline iva: just nagu üksinimese teadvus on kahe ajupoolkera koostöö tulemus, on ka kõiges, mida kultuur modelleerib, ükskõik kui väike see mudel ka ei oleks, leida semiootiliste süsteemide asümmeetria, st minimaalselt vähemalt kahe erineva märgisüsteemi osalust. Tähendab, see sisuline iva on see, et mitte igas minimaalses kultuurimudelis ("even the most minimal models of culture"), st mitte mudelis kultuurist, vaid kultuurimudelis ehk kultuuri kui modelleeriva süsteemi intellektuaalse tegevuse tulemuses (kultuuri poolt loodud mudelis). Maybe a bit of a stretch.

"2.0. Veendumus, et iga ühik kultuuri mehhanismis eeldab sellega seotud osade semiootilist spetsialiseerumist ja, et sisemise struktuuri heterogeensus on kultuurimehhanismi terviklikkuse eeltingimus, võimaldab sõnastada eeldused, mis on seotud kultuuride vastastikkuse mõjuga." - Siin on minu arvates eestikeelne "kogu kultuurimehhanismi tingimus" natuke ebamäärane; inglisekeelne tõlge pani täitsa pange, "a condition of the globality of that cultural mechanism"; mina arvan, et see "globalità" tähendab seal ikkagi terviklikkust ('entire', 'whole'). Samuti andsin "L'affermazione"-i "väite" asemel veendumusena, sest see kõik on mingis mõttes tinglik - me jaatame või kinnitame, et nii on... Millest ma täpselt aru ei saa, on kultuuri mehhanismi sisenenud [entro] ühiku semiootiline spetsialiseerumine. Mis ühikust/üksusest käib jutt? Igal juhul üleüldiselt puudutas 1.0. nö "immanentseid" probleeme, ehk kultuurisiseseid küsimusi, aga 2.0. läheb nüud edasi kultuuridevaheliste küsimustega.

"2.1. Kultuuride võrdlevas uurimises on väga levinud arusaam, mille kohaselt kultuuriline mõju eeldab, et üksteist mõjutavad kultuurid on jõudnud mingisse ühisesse arengustaadiumisse. Sarnane mõjutab sarnast ja iga kultuur valib olemasolevate tekstide heterogeensest repertuaarist välja selle, milles ta näeb isennast. Selline valik kahtlemata toimub. Siiski oleks väär vaadata mööda tõsiasjast, et sageli on just erinevus see, mis esindab kultuurilise mõju algupärast eeldust. Just täpselt selles hetkes, mil argised ja juhutised kultuurikontaktid, milles kumbki kontaktis olev osapool säilitab oma autonoomia, loovad teed ühtsusele ja varem üksteisest eristuvad kultuurid moodustavad teatud kehami, milles nendevahelised semiootilised-strukturaalsed erinevused ei vähene vaid süvenevad. Nad sisenevad asümmeetrilise sarnasuse suhtesse." - Siin pikas lõigus on alguses väikesed erinevused, mis kuhjuvad järjest suuremaks. Nt "staadium" pealeütleva asemel sisseütlev, pole üldse küsimus. Natuke nokib mind, et tekstidest valitakse välja seda, milles iseennast nähakse, mitte need tekstid, milles iseennast nähakse. Sest võib-olla ei valita terviktekste, vaid midagi neis tekstides. St osa (midagi tekstis sisalduvat) terviku (teksti) asemel. Itaalia keeles näib olevat lihtsalt, et iga kultuur teeb valiku milles ta ennast näeb ("ciascuna cultura seleziona ciò in cui essa vede se stessa"). See selleks. Eestikeelsest versioonist jäeti täiesti välja nö kultuurilise plahvatuse moment - "Proprio nel momento" ja jäeti lihtsalt "kui". Järgmiseks asendasin täielikult "juhuslikud ja sporaadilised" ("casuali e sporadici") - minu arvates oleks siin "casual and sporadic" just selles tähenduses, et need on mingis mõttes 'tühised'/'igapäevased' ja 'mittetõsised'/'mittejärjepidevad' kultuurikontaktid. Kõige rudimentaarsem on aga inglise keelest "make way for a unity" otse ja arusaamatult "loovutavad koha ühtsusele", mis ütleb justkui täpselt vastupidist originaalteksti mõttele, et need misiganes-sugused kultuurikontaktid "annavad/loovad teed ühtsusele" ("lasciano il posto a un'unità"), st võimaldavad ühtsust saavutada. Veel problemaatilisem on see "organismo", mille all mõeldakse ilmselt midagi sellist nagu orgaaniline tervik; "keham" on minu poolt meelevaldne pakkumine. Tähendab, minu arvates peaks seda lauset lugema umbes nii, et just sellises olukorras, kus kumbki kultuur ei pea oma iseseisvuse ja eripära pärast muretsema, võivad nad igapäevaste ja sattumuslike kultuuriliste kontaktide kaudu saavutada sellise ühtsuse või ühenduse, milles nad moodustavad justkui kultuuriareaali vms, milles nad ei muutu siiski üksteise sarnaseks ja ei kaota oma eripära, vaid muutuvad üheskoos veel omanäolisemateks. Oluline on siin viimane lühike lause, mille tõlkisin ka oma suva järgi teistmoodi, et rõhutada oma tõlgendust, et sellises ühendussuhtes moodustavad kaks kultuuri koos mingi kõrgema astme terviku, milles nende erinevused on komplementaarsed, just nagu diskreetsed ja kontinuaalsed märgisüsteemid kultuurisiseselt.

"2.2. Selle protsessi semiootilist mehhanismi saab esitada järgmiselt: iga kontaktis olev kultuur on oma algselt "eraldi" olemises sisemiselt heterogeenne. Liikudes "välisest" sfäärist "sisemisse" sfääri ja teatud vaatepunktidest lakkamast olemast "võõras", või olles vahepealses "lähedase võõra" positsioonis (Kiievi-Venes kasutati piiridele elama asunud ja nomaadielu hüljanud kumaanide kohta, kes said Vene vürstide liitlasteks rändkumaanide vastu, mõistet naši poganii, see tähendab ühtaegu "meie paganad" ja "meie võõrad") hõivab kultuur konkreetse positsiooni oma partneri sisemise asümmeetria struktuuris, kaasates samal ajal teist kultuuri oma sisemisse korrastusse, analoogselt seda mingi konkreetse komponendiga samastamise vahendusel. See toob kaasa kummagi uue ühtsuse osapoole üha suurema eristumise koos nendevaheliste kontaktide süsteemi teeniva metaformatsioonide kasvuga. Lisaks on paljudel juhtudel kultuuri eneseteadlikkus oma eripärast seotud just iseenda suhtes välise vaatepunktiga strukturaalselt arvestamisega (ühelgi nähtusel pole kultuurisisesest vaatepunktist oma eripära), st seotud "võõra" kultuuriga kindlasse keerulisemasse ühtsusesse liitumise tõsiasjaga." - "Kujutamise" asemel andsin esitamise ("rappresentato"). "Kokku puutumise" asemel kontaktis olemise ("in contatto") - faatiku väikesed elurõõmud. Kiievi-Venega ei osanud midagi pihta hakata - mõeldakse "Kievan-Rus'"-i, otse oleks "Venemaa Kiievis", aga see ei käi kohe üldse. Kus asi läks väga keeruliseks, on teise kultuuri hõlmamine iseenda sisemises korrastuses/organisatsioonis. Tehes seda "analooogse samastamise vahendusel" ("mediante un'analoga identificazione") mingi konkreetse komponendiga ("una determinata componente") oma sisemises struktuuris (korrastuses/organisatsioonis), jääb mul täpselt tabamata, mida millega identifitseeritakse/samastatakse. Veel hullem on järgmine lause, milles isegi inglise keelde tõlkija (tõenäoliselt R.G.) on jäänud jänni ja ladunud üsna kohmakalt kokku lause, milles iva läheb täpselt vastu eestikeelsele. Konkreetselt on siis küsimus selles, kas "individuazione" on eristumine ("individualiseerimine") või samastumine ("identification"). Ja siis... misasjad on "metaformatsioonid"? Need vahepealse positsiooni tähised nagu "meie paganad"? Eesti keeles on neid metaformatsioone kultuurikontaktide süsteemis "vaja", aga itaalia/inglise keeles nad "teenivad" ("servono") seda süsteemi. Pole kindel, kas see on sisuline erinevus. Järgmiseks kultuuri enesekirjelduse küsimus, täpsemalt siis see, kas kultuur on ise teadlik sellest, et tal on mingi eripära. Kultuuri sees ringi vaadates ei ole tema eripära selgelt näha. Teise kultuuriga kõrgemat järku ühendusse astudes aga saab ta aga justkui näha iseennast läbi teise silmade ja hoomata oma erinevust sellest teisest. Kus isegi mina jään kohmakaks on selle välise vaatepunkti strukturaalse arvestamisega ("considerazione strutturale"). Eestikeelses tõlkes on antud, et oma eripära teadvustamine on "tihtipeale strukturaalselt seotud välise vaatepunktiga" ja mingit arvestamist ei ole.

"Täheldatud kalduvused ilmnevad eriti selgelt kultuurides, mis on ajalooliselt paiknenud suurte kultuuriareaalide piiridel (eriti olulised on need vene kultuuri ajaloolise saatuse seisukohalt). Kultuurides, mis asuvad suhteliselt homogeensete kultuuride suurema kompleksi keskmes, ilmnevad täheldatud kalduvused vähem selgelt. Nii näiteks eeldab vene kultuuri sisemine struktuur sellesse võõra vaatepunkti kaasamist, mida geograafilise piiripositsiooni tõttu tõlgendatakse kord "lääneks", kord "idaks". Tagajärjena esitab see kultuur ennast iseendale kord "läänena" ("ida" vaatepunktist), kord "idana" ("lääne" vaatepunktist)." - Siin ei ole eriti midagi kobiseda. Väga väikesed erinevused. Ainult sisuline väljajäetus eestikeelses tõlkes oli lihtsalt "vene kultuuri ajalugu" vene kultuuri ajaloolise saatuse asemel, mis pealekauba olid mitmuses (jäi korraks vaat mulje, et jutt käis erinevatel aegadel Venemaa piiridesse jäänud rahvaste ajaloolistest saatustest. Võtsin erilisi vabadusi "lääne" ja "ida" lihtsustamisega ja "välise" asemel võõras ("estraneo"). Eesti kultuuri seisukohalt on sama kamm sellega, kas me oleme pigem Põhja- või Ida-Euroopa.

"3.0. Seniöeldu näitab, et binaarne struktuuriprintsiip ei ilmne kultuuri suhtes mitte ainult selle metalingvistilise kirjelduse tõsiasjana, vaid ka kultuuri ülesehituse sisemise omadusena. Lisaks võime metakeelte binaarstruktuuris näha fundamentaalse asümmeetria peegeldust, mis esineb nii igas mõtlevas seadeldises kui ka teadvuse mehhanismis. Kahtlemata on binaarne printsiip kohal algse generatiivse mudelina, mis kipub hiljem laienema vastanduste paradigmaks." - Siin tuleb lihtsalt maakeeli seletada, ümber jutustada, et binaarselt vastanduvate, üksteise suhtes tõlkimatute märgisüsteemide põhimõte ei ole pelgalt viis kuidas kultuuri teoreetiliselt kirjeldada, vaid selline binaarne vastandus (a la "oma" ja "võõras") on kultuuri strukturaalses ülesehituses alati sisemiselt olemas, see on üks kultuuri nö konstruktiivseid printsiipe. Järgmiseks väidavad nad, et kultuuri metakeelte binaarses vastanduses võime näha analoogiat inimese aju funktsionaalse asümmeetriaga, st sama nähtus on kohal kõigis mõtlevates olemites - olgu selleks suure rahva kultuur või üksikisiku teadvus. Ja viimaks, see vastandus on alguses tüüpiliselt väga lihtne, aga võib kultuuri arenemise ja teiste kultuuridega kontaktide saavutamise käigus käigus muutuda üsna keeruliseks "metaformatsioonide" bioloogilise .

"3.1. Arvestades, et kultuuri dihhotoomne olemus peab "enda jaoks" esitama end ühtse tervikuna (see on kultuuri olemasolu paratamatu tagajärg), rõhutatakse tugevalt enesekirjelduste tähtsust. Kultuurilise evolutsiooni ja loodusliku loodusliku evolutsiooni olemuslik erinevus seinsebki enesekirjelduste aktiivses rollis, ehk mõjus, mida enesekirjelduse esitused avaldavad kirjelduse objektile endale. Seda mõju võiks laiemas mõttes määratleda kui kultuuri evolutsiooni subjektiivset tegurit. Kuna kultuuri kandjale esitleb kultuur endale väärtussüsteemina, määrab just see subjektiivne tegur kultuuri aksioloogilise aspekti." - Jälle mitte niivõrd tõlke küsimus kuiet parafraseerimise küsimus. Ainus tõsine häda eestikeelse versiooniga on see, et "per sé" tähendab itaalia keeles enda jaoks, aga tõlkija võttis seda kui inglise keeles levinud laenu ja andis selle kui "iseenesest", mis siin kontekstis ei meiki senssi. Igal juhul, binaarne struktuuriprintsiip on kultuuri ülesehituse sisemine omadus - kultuur on selles mõttes dihhotoomne, et ta on ehitatud kahe radikaalselt erineva (vastastikuse tõlkimatuse seisundis) keele binaarsele vastandusele. Iseendale peab kultuur aga esitama või kirjeldama ennast kui ühtset tervikut. Kui ta ei ole võimeline seda tegema, siis ta ei ole kultuur. Kultuur areneb, analoogiliselt bioloogilise evolutsiooniga, aga erinevalt loodusest, mis ei ole iseenese arenemisest teadlik, on kultuuril eneseteadvus, mingi arusaam oma ajaloost, muutumisest, ja arenemisest. Kultuuri enesekirjeldus - kuidas ta ennast iseendale esitleb, mida ta endast arvab, isegi kuidas ta endasse suhtub ja ennast hindab (aksioloogiline aspekt) - mõjutavad kultuuri arengut. See on kultuuri evolutsiooni subjektiivne tegur, st see lisandub ülal (1.1.) nimetatud toimingutele, millega kultuur sarnaneb inimteadvusele (teeb entroopiast informatsiooni, leiutab keeli ja koostab tekste, mäletab asju). Kultuuri enesekirjeldus või laiemalt kuidas ta ennast endale esitab (sest see ei pruugi olla alati just sõnaline kirjeldus, st mitte ilmtingimata primaarse modelleeriva süsteemi vahendus) on üks neist nähtustest, mille poolest kultuur on justkui isiksus (subjekt). Möödaminnes märgin, et vb on siin "kultuuri kandja" isegi laetud mõiste, just nagu ülal (1.1.) oli juttu sellest, et nimetatud toimingud võimaldavad kultuuri vaadelda "eelkõige kollektiivse intelligentsuse kandja[na]".

"3.2. Kultuuri dünaamiline areng toimub kahte tüüpi tegurite mõjul: ühelt poolt mõjuvad sellele välised heterogeensed jõud; teisest küljest tõlgitakse see mõju oma sisemise struktuuri keelde ja sellega seoses läbib erinevaid transformatsioone, sealhulgas ka ülalmainitud kultuuri enesekirjelduste aktiivset mõju. Välismõjudest abstraheerumisel on asjakohane analoogia keeleteaduse diakrooniliste muutuste mudeliga. Mõlemal poolel on säilinud strukturaalsete invariantide stabiilne skelett ehk põhiopositsioonide teatud konfiguratsioon. Kuigi kultuuri pealiskaudsetes tekstides on dünaamilisus, võib kultuur oma põhiorganisatsiooni tasandil näidata erilist stabiilsust." - Siin on tõlke osas ainult üks sisuline küsimus: "Leaving external influences aside" on antud protseduuriliselt justkui teksti metatasandil, a la just rääkisime välisest mõjust, aga "Kui jätta välismõjud kõrvale, siis" saame rääkida analoogiast lingvistilise diakrooniaga. Mulle aga näib, et see võib olla sisuline, objekti-tasandi lisandus eelnevale - "Qualora si faccia astrazione dalle influenze esterne" - ehk võib-olla just sellel "välismõjudest abstraheerumisel", või kui sa peaksid tegema välismõjutustest abstraktsiooni, siis on asjakohane analoogia keeleteaduse diakrooniliste muutuste mudelitega. St täpselt vastupidi, mitte välismõjud kõrvale jättes, vaid väliste mõjude teemal üldistades võib tuua sellise analoogia. Sest kui välised mõjutused kõrvale jätta, nagu eestikeelne tekst soovitab, peaksime rääkima sellest teisest tegurist, ehk kuidas väline mõju tõlgitakse oma sisemise struktuuri keelde, millest ei saa ju rääkida välist mõju kõrvale jättes. Mul on tugev kahtlus, et see "välismõjudest abstraheerumine" viitab just sellele välise mõju kaasamisse kultuuri enda sisemisse struktuuri ja selle transformeerimist. Sellisel juhul tuleb sarnaselt nihutada "Mõlemal juhul" vastavusse itaaliakeelsega - "Mõlemal pool" ("Da una parte e dall’altra"). St nt kui üks kultuur tõlgib välist mõju oma sisemise struktuuri keelde ja transformeerib seda vastavalt oma enesekirjelduste mõjule, siis jääb nii välisele mõjule (nt kultuuri sisemisse keelde tõlgitud tekst) alles tema nö süvastruktuur, tema põhiliste binaarsete opositsioonide struktuur ja samamoodi jääb muutumatuks kultuuri, kes välist mõju vastu võtab, enda põhiliste binaarsete opositsioonide struktuur. Just sellest seisukohast võib mõista seda, et kultuuri enda põhiorganisatsioon näitab üles erilist stabiilsust hoolimata sellest, et ta pinnapealselt - väliste mõjude vastuvõtmisega, uute võõraste tekstide tõlkimisega - näib jube dünaamiline.

"3.3. Selle seadistuse piires saab kultuuri arengut kindlast vaatekohast kujutada kui elementide süstemaatilise ümbernimetamisena muutumatute vastanduste ulatuses. Kultuuri muutumatu strukturaalne selgroog saab objektiivselt kõnealuse kultuuri kollektiivse mälu kandjaks ja ühtlasi annab uurijale põhjuse tuvastada eri aegadesse kuuluvate tekstide massis ühtset kultuuripilti." - Siin läks natuke lappama. Võimalikeks variantideks on raamistik, formatsioon ja keskkond, aga valisin "seadistuse" ("impostazione"). Eelnevas lõigus tehtud muudatuste valguses meikib siin nüüd rohkem senssi, et kultuuri arengus võib näha invariantset binaarsete opositsioonide struktuuri, mille raamides võib välismõjudega mängide, mingeid elemente ümber nimetada jne. aga kultuuri põhiolemus - see, kuidas ta korrastab oma põhilisi vastandusi - jääb alati samaks. Kultuuri uurijal on midagi uurida ja kõik on tore. Kus mul läks lappama, on see, et "Kultuuri strukturaalselt invariantne toestik saab objektiivselt kultuurikogukonna mälu kandjaks". Toestikul pole midagi viga, aga selgroog ("L’ossatura") tundub ilmekamana. See selgroom saab olema objektiivselt ("viene a essere obiettivamente") antud kultuurilise kogukonna mälu kandja ("il portatore della memoria di una data collettività culturale"). Okei, mind ajas see "antud kultuuri" ("a given culture") kantseliit ja "kultuurikoukonna mälu" natuke segadusse ja lugesin esialgu, et see selgroog saab kultuuri, kui sellise, jaoks objektiivselt antud mäluandmete kandjaks, millel on natuke tumedamad konnotatsioonid - a la, et kultuur mäletab ainult seda, mida see tahab mäletada, ehk mis vastab tema olemasoleva põhivastanduste süsteemi eeldustele.

"3.3.1. On vaja eristada muutusi tekstide tasandil koos struktuurse selgroo säilitamisega ja muutusi (või katkestusi, hävinguid) struktuurse selgroo tasandil, tekstide suhtelise stabiilsusega. Üsna sageli saavad samad tekstid erinevatel ajalooetappidel erineva tõlgenduse. Pragmaatilisest vaatepunktist tulevad need esile erinevate tekstidena." - Siin ongi see koht, kus "Mõlemal juhul" lugemine kui "Mõlemal pool" osutub tähenduslikuks: ka tekstil on oma invariantne struktuur - nö originaaltekst - mida teise keelde tõlkides paratamatult midagi muutub, kas vastavalt keele eripärale või kultuuri enesekirjelduste poolt tekitavate transformatsioonide tõttu, ja tekib põhimõtteliselt uus tekst. Siin on seminariküsimus ilmselt mõeldud osutada tähelepanu sõnale "sekkuvad", aga "intervenire" on "1. to interfere; 2. to intervene, say, speak (in a conversation); 3. to present, attend, come, go, take part; 4. to operate". Minu poolest võiks viimane lause öelda ka "Pragmaatilisest vaatenurgast toimivad need erinevate tekstidena."

---

6. Kultuur kaldub ühest käest mitmekordistama keeli ja süvendama nende eripärasid. Selle kalduvuse plussiks on võimekus kultuurivälist tegelikkust keerulisemalt ja paindlikumalt modelleerima, miinuseks kultuurisisese suhtlemise raskendamine. Teisest käest kaldub kultuur looma metakeeli (aksioloogilisi ja teaduslikke enesekirjeldusi). Selle kalduvuse plussiks on hõlbustada kultuurisisest suhtlemist läbi keele lihtsustamise ja ühemõtteliste ning stabiilsete tekstide süsteemi loomise ja miinuseks kultuurivälise tegelikkuse modelleerimise keerukuse ja paindlikkuse piiramine.

7. Kultuuril on funktsionaalne isomorfism üksikisiku teadvusega: mõlemad tegelevad (a) ümbritseva entroopia muutmisega informatsiooniks, (b) uute keelte ja tekstide loomisega, ja (c) mõlemal on mälu. Mõlemat iseloomustab ka struktuurne asümmeetria: kultuuri sisemise mehhanismi põhitunnuseks on kahe radikaalselt erineva, omavahel rohkem või vähem tõlkimatu, keele binaarne vastandus ja inimaju koosneb kahest ajupoolkerast, mis täidavad analoogselt erinevaid funktsioone - kultuuri diskreetsetele ja kontinuaalsetele märgisüsteemidele vastab inimaju verbaalne ja mitteverbaalne infotöötlus. Mõlemad peavad seda kahetisust iseenda jaoks varjama ning esitama iseennast tervikuna: kultuuri enesekirjeldus kujutab kultuuri tervikuna just nagu corpus callosum vahendab kahe ajupoolkera vahel signaale ning jätab mulje, et kahe üksteisest lahutatud ajupoolkera vahel eksisteerib üks isiksus. Samuti on mõlema - nii kultuuri kui ka üksikisiku - enesekirjeldusel aktiivne, enesemõistmist ja -arengut mõjutav roll, mis looduslikus evolutsioonis üldiselt puudub.

8. Kultuuri enesekirjeldus on tema nö subjektiivne tegur - see, mis lähendab teda ehk kõige enam inimese isiksusele. Kultuuri enesekirjeldus on justkui tema olemasolu tingimuseks - rahvas, kes võib-olla kõneleb sama keelt, aga ei teadvusta ennast ühe rahvana, ei kujuta endast eneseteadlikku kultuuri (rahvust). Näiteks Vene Impeeriumi endistel läänealadel on näha, kuidas poolakad on justkui rahvusliku ärkamise kese. Suur osa tänapäeva Lääne-Ukrainast oli pikalt Poola-Leedu "Mõlema Rahva Vabariigi" osa ja 19. sajandi jooksul tärkas Ukraina rahvuslus üle piiri Austria Impeeriumi idaservas. Just Poola mõjul näis Ukraina rahvas saavat eneseteadlikuks. Nüüd näeme, et just nendel aladel, mis jäid sellest mõjusfäärist välja, elasid Ukrainas vene keelt kõnelevad ukrainlased, kes praegusel hetkel on Venemaa poolt okupeeritud. Samamoodi võib vaadata Valgevenet, kes jäi rahvusliku eneseteadlikkuse rongist justkui täitsa maha ning Lukashenko soovitab ennast Putinile koloneliks justkui Nõukogude Liit ei oleks üldsegi kokku varisenud ja Valgevene oleks pelgalt Venemaa provints. Eesti kultuuri enesekirjelduse kohta ei oska eriti midagi kosta, aga seestpoolt ei tulegi oma kultuuri eripära selgelt esile ja siinkirjutaja ei ole elus kordagi ajaloolise Vana-Liivimaa territooriumilt mujale ekselnud, et kodumaad "kõrvalt vaadata" ja võõra maaga võrreldes taga igatseda.

9. Lugesin tekstist välja, et punktis 1.0. antud kaks vastassuunalist kalduvust ja punktis 3.2. antud kahte tüüpi tegurit kultuuri dünaamilises arengus on omavahel seotud. (a) Kalduvus keeli mitmekordistada võib olla seotud väliste heterogeensete jõudude mõjudega - nt võõrkeeled ja tõlgitud (aga ka tõlkimata, lihtsalt kohapeal võõrkeeles loetud) tekstid. Need välised mõjud näikse kultuuri mitmekesistavat, heterogeensemaks muutvat. Samas (b) toimib metakultuuriline mehhanism kalduvusega kultuurilise homogeensuse suunas, millest johtub, et väliseid mõjusid oma sisemise struktuuri keelde tõlkides luuakse suhteliselt ekvivalentsed vasted ja mingite invariantide raamides nimetatakse võõraid elemente süstemaatiliselt ümber kultuuri sisemisse keelde. Mis aga kõige huvitavam: väline mõju - nt tõlgitud tekst - läbib tõlkeprotsessi jooksul erinevaid transformatsioone, milles mängivad rolli, avaldavad aktiivset mõju, ka kultuuri enesekirjeldused. Aga see ei ole veel kogu lugu. Mul on tugev kahtlus, et kus eestikeelne tõlge ütleb "Kui jätta välismõjud kõrvale," on laisalt tõlgitud ja "Qualora si faccia astrazione dalle influenze esterne" ütleb võib-olla midagi muud. Samuti kohe järgnevas lauses, "Mõlemal juhul püsib stabiilsena strukturaalselt invariantne toestik" - millistel juhtudel? - minu arvates ütleb "Da una parte e dall’altra" pigem "Mõlemal pool", mis võib-olla tähendaks, et kui räägitakse sellest, kuidas kultuuri enesekirjeldused transformeerivad väliseid mõjusid, siis mõlema strukturaalselt invariantne toestik püsib stabiilsena. Tähendab, tõlketeose semiootiliselt invariantne nö selgroog jääb muutumatuks just nagu, mõned lõigud hiljem, kultuuri pinnapealise dünaamika all jääb püsima kultuuri binaarsete opositsioonide invariantne struktuur. Sellest seisukohast on käesolev postscriptum ise ülimalt hea näide: läbinud terve hulga tõlkeid, vene → itaalia → inglise → eesti, on ta tõenäoliselt igal sammul sünnitanud pinnapealselt erinevaid tõlgendusi ja arusaamu, aga oma põhiolemuselt jäänud samaks. Pragmaatiliselt, võib tõesti öelda, on nad aga erinevad tekstid. Ise neid tõlkeid võrreldes ja klapitades, et enda isikliku kasutuse jaoks võimalikult pedantne arusaadav Frankensteini koletis kokku panna, olen sünnitanud veel ühe versiooni, mis on jällegi pragmaatiliselt (just kasutusviisi seisukohalt) teistmoodi toimiv tekst.

A Cultural Sign

---

Märgi ja märgisüsteemide probleem ja vene kultuuri tüpoloogia XI-XIX sajandil

·

The problem of sign and sign systems and the typology of Russian culture in the 11.-19. centuries

III. Asemantiline ja asüntaktiline tüüp

·

III. Asemantic and asyntactic type

Nägime, et süntaktiline kultuurikoodi tüüp ei täitnud oma ülesannet maailmapildi desemiotiseerimisel ja järelikult ei toonud isiksusele, kes eksles keerukamaks muutunud sotsiaalsete suhete võrgus, vabanemise tunnet. Veelgi enam - kuivõrd seda isiksust, füsioloogia tasandil eristuvat, ei tunnistatud kummaski süsteemis sotsiaalset ühikut, asus ta kogu aeg kahemõttelises olukorras: tema vahetuid, igapäevase praktika poolt dikteeritud vajadusi peeti ka madalateks, alandavateks või kuulutati ülepea olematuteks. (Lotman 2010d[1970]: 51)

·

We saw that the syntactic type of cultural code did not fulfil its function in desemiotizing the image of the world and consequently did not bring a sense of liberation to a personality wandering in an increasingly complex network of social relationships. Moreover, inasmuch as this personality, distinct on the level of physiology, was not recognized as a social unit in either system, he or she was always placed in an ambiguous situation: his or her immediate needs dictated by everyday practices were deemed low, demeaning, or pronounced wholly non-existent.

Ajaloolistel kriisihetkedel, kui sotsiaalsed institutsioonid on diskrediteeritud ja ühiskonna ideedki tajutakse rõhumise sünonüümina, kerkib üles kultuurisüsteem, mille korrastavaks tuumaks saab püüd desemiotiseerumise poole. Euroopa - sealhulgas ka vene - uusaegses kultuuris avaldub see kultuurikood kõige täielikumal kujul Valgustusajal. (Lotman 2010d[1970]: 51)

·

During historical moments of crisis, when social institutions are discredited and even the idea of society is perceived as synonymous with oppression, there arises a system of culture whose organizing core becomes the striving towards desemiotization. In European - including Russian - modern culture this cultural code is most fully expressed during the Enlightening.

Erinevalt keskajale iseloomulikust semantilis-sümbolilises struktuurist lähtus see kujutlusest, et suurimat väärtust omavad need reaalsed asjad, mida ei saa kasutada märkidena: mitte raha, mundrid, auastmed või reputatsioon, vaid leib, vesi, elu ja armastus. (Lotman 2010d[1970]: 51)

·

Unlike the semantic-symbolic structure characteristic of the middle ages, this [cultural code] originated from the imagination, that the greatest value is possessed by actual things which cannot be used as signs: not money, uniforms, ranks or reputations, but bread, water, life, and love.

Erinevalt absolutismiajastule omasest süntaktilisest koodist lähtuti Valgustusajal sellest, et kõrgemat reaalsust omab see, mis ei ole osa - mitte fragment, vaid tervik. Eksisteerib see, mis eksisteerib eraldi. (Lotman 2010d[1970]: 51)

·

Unlike the syntactic code characteristic of the age of absolutism, the Enlightenment began [with the understanding] that a higher existence is possessed by what is not a part - not the fragment but the whole. That exists, which exists separately.

Niisiis sisenesid eelnenud kultuuride mõlemad tähendustloovad printsiibid sellesse süsteemi negatiivsetena, kui miinus-komponendid. (Lotman 2010d[1970]: 51)

·

Thus, both of the semiogenic principles of earlier cultures entered into this systems as negatives, as minus-components.

Valgustusaja ideed, asetanud kogu kultuurikorrastuse keskmesse opositsiooni "loomulik-mitteloomulik", suhtuvad märgilisuse printsiipi järsult eitavalt. Asjade maailm on reaalne, samas kui märkide maailm, sotsiaalsed suhted, on valeliku tsivilisatsiooni looming. Eksisteerib see, mis on identne iseendaga, kõik, mis "esindab" midagi muud, on fiktsioon. Seetõttu osutub väärtuslikuks ja ehtsaks vahendamata tegelikkus: inimene tema antropoloogilises olemises, füüsiline õnn, töö, toit, elu, mida tajutakse teatud bioloogilise protsessina. Väärtusetuteks ja valelikeks osutuvad asjad, mis saavad mõtte vaid teatud kindlates märgilistes olukordades: raha, aukraadid, kasti- ja seisuse traditsioonid. Märkidest saavad vale sümbolid, kõrgeimaks väärtuste kriteeriumiks aga siirus, märkide puudumine. Sellega seoses saab peamisest märgitüübist, "sõnast", mida eelnenud perioodil tajuti jumaliku loomise esmaaktina, vale [nimis] mudel. Antitees "loomulik-mitteloomulik" saab sünonüümseks opositsiooniga "asi, tegu, reaalsus-sõna". "Sõnadena" käsitletakse kõiki sotsiaalseid ja kultuurilisi märke. Nimetada midagi "sõnaks" tähendab paljastada selle valelikkus ja ebavajalikkus. Gogol on oma kaasaegset tsivilisatsiooni iseloomustanud järgmiselt: "Sõnade kohutav valitsemine tegude asemel". (Lotman 2010d[1970]: 52)

·

The ideas of the Englightenment, which placed the opposition "natural-unnatural" at the center of their whole organization of culture, were posed in harsh denial towards the principle of semiosis. The world of things is real, while the world of signs, social relationships, is a creation of defeitful civilization. What is identical with itself, exists, everything that "represents" something else is fiction. Therefore, unmediated reality becomes valuable and authentic: human being in his anthropological existance, physical happiness, work, food, life, perceived as a certain biological process. Things that only make sense in certain semiotic situations, such as money, honors, traditions of caste and class, become worthless and false. Signs become symbols of lies, the highest criterion of value becomes sincerity, the absence of signs. In this connection, the primary type of sign, "word", which in the preceding age was perceived as the primary creative act of God, becomes the model of a lie. The anthithesis "natural-unnatural" becomes synonymous with the opposition" thing, act, reality - word". All social and cultural signs are treated as "words". To call something a "word" means to reveal its falsehood and unnecessariness. Gogal has characterized his contemporary civilization as follows: "The awful rule of words instead of deeds."

ideed [...] suhtuvad ··· Selle kummalise agentsuse vältimiseks asetasin need ideed järsult eitavasse "poosi".

vale [nimis] mudel ··· Ma ei tea, mida see "nimis" peaks tähendama. Musternäide? Andsin sinne artikli "the", mis võib-olla annab selle rõhu edasi.

Puškin mõistab tsitaadiga "Hamletist" hukka kõik poliitilise korrastatuse viisid (nii isevalitsemise kui parlamentaarse demokraatia): "Kõik see on vaid sõnad, sõnad, sõnad..." (Lotman 2010d[1970]: 52)

·

Pushkin condemns all forms of political organization (both self-governance as well as parliamentary democracy) with a quote from "Hamlet": "[It's all just] Words, words, words".

sõnad, sõnad, sõnad ··· Tsitaat ei ole päris täpne. Polonius küsib: "Mida sa loed, mu Isand?" ja Hamlet vastab: "Sõnu, sõnu, sõnu."

Sõnadepadrikusse eksinud inimene kaotab reaalsustaju. Seetõttu on tõde vaatepunkt, mis on viidud märgivälisesse (sootsiumivälisesse) reaalsete suhete sfääri ja vastandatud ka sõnadele. Tõekandjaks pole mitte üksnes väikelaps ja metslane - ühiskonnaväline olend - vaid ka loom, kes asub väljaspool keelt. L. N. Tolstoi jutustuses "Holstomer" on valelik sotsiaalne maailm keele väljendite ja mõistete maailm. Sellele vastandub hobuste sõnatu maailm. Omandisuhted - [|] see on vaid sõna. Jutustaja, hobune, jutustab: "Tookord aga ei mõistnud ma kuidagi, mida see tähendab, et mind nimetati inimese omandiks. Sõnad "minu hobune", mis käisid minu, elusa hobuse kohata, tundusid mulle niisama kummalised nagu sõnad "minu maa", "minu õhk", "minu vesi". (Lotman 2010d[1970]: 52-53)

·

A person lost in the thickets of words loses his or her sense of reality. Therefore, truth is a point of view which has been carried into an extrasemiotic sphere of actual relationships (outside of the socium) and opposed to words, too. Beholders of truth are not only toddlers and savages - creatures outside of society - but also the animal, who exists outside of language. In L. N. Tolstoy's short story "Kholstomer" the world of linguistic expressions and terms is the world of deceitful society. This is opposed by the wordless world of the horse. Ownership - that is only a word. The narrator, a horse, says: "At that time I could not at all understand what they meant by speaking of me as being a man's property. The words "my horse" applied to me, a live horse, seemed to me as strange as to say "my land," "my air," or "my water."

tõekandjad ··· Järjekordne liitsõna, millega ei oska midagi otsest pihta hakata. Andsin siia "Beholders of truth, mida omakorda ei oska eesti keelde tagasi panna.

Holstomer ··· Kuna see on Tolstoi üks tuntumaid lühijutte, laenasin sõnastuse juba olemasolevast tõlkest, siit. Kuna Lotman tsiteerib originaalkeelest, siis tuleb see tõlge eraldi üle vaadata.

Kuid neil sõnadel oli mulle suur mõju. Ma mõtlesin neile lakkamata, kuid alles palju hiljem, pärast väga mitmesuguseid suhteid inimestega mõistsin lõpuks, mis tähenduse on inimesed neile imelikele sõnadele andnud. Need tähendavad seda: inimesi ei juhi elus mitte teod, vaid sõnad. Neile ei meeldi mitte niivõrd võimalus midagi teha või tegemata jätta, kõivõrd võimalus igasugustest asjadest omavahel kokkulepitud sõnu rääkida. Sõnad, mida nad ise väga tähtsaks peavad, on sõnad minu oma [...] Nad lepivad kokku, et ühe ja sama asja kohta tohib ainult üks inimene ütelda minu oma. Ja seda, kes nende mängu kokkuleppe kohaselt ütleb minu oma kõige suurema hulga asjade kohta, seda peetakse neil siis kõige õnnelikumaks inimeseks. Miks see nii on, seda ma ei tea, kuid nii see on. Varem püüdsin kaua aega seda asja endale seletada mingi otsese kasuga, kuid see osutus ekslikuks. Paljud neist, kes mind näiteks oma hobuseks nimetasid, ei sõitnud minuga, vaid minuga sõitsid hoopis teised. Ka ei söötnud mind nemad, vaid hoopis teised. [...] ja inimesed ei püüa elus mitte selle poole, et teha midagi niisuust, mida nad heaks peavad, vaid selle poole, et saaks aga võimalikult paljude asjade kohta öelda minu oma. Nüüd olen ma kindel, et selles seisnebki sisuline erinevus inimeste ja meie vahel. [...] inimesi [...] juhib nende talitlustes sõna, meid aga tegu". (Lotman 2010d[1970]: 53)

·

But those words had an enormous effect on me. I thought of them constantly and only after long and varied relations with men did I at last understand the meaning they attach to these strange words, which indicate that men are guided in life not by deeds but by words. They like not so much to do or abstain from doing anything, as to be able to apply conventional words to different objects. Such words, considered very important among them, are my and mine [...] They have agreed that of any given thing only one person may use the word mine, and he who in this game of theirs may use that conventional word about the greatest number of things is considered the happiest. Why this is so I do not know, but it is so. For a long time I tried to explain it by some direct advantage they derive from it, but this proved wrong. For instance, many of those who called me their horse did not ride me, quite other people rode me; nor did they feed me - quite other people did that. [...] And men strive in life not to do what they think right but to call as many things as possible their own. I am now convinced that in this lies the essential difference between men and us. [...] The activity of men, at any rate of those I have had to do with, is guided by words, while ours is guided by deeds."

Sõnade mittemõistmisest saab tõelist mõistmist tähistav kultuurimärk (vrd Tolstoi tegelast Akimi teoses "Pimeduse võim"). Sõna - see on vale relv, sotsiaalsuse kalgend. Nii kerkib küsimus sõnatust kommunikatsioonist, ületamaks sõnu, mis inimesi eraldavad. Selles plaanis on huvitav Rousseau [|] huvitatus paralingvistikast, intonatsioonist (vahel seostatakse intonatsioonilisus emotsionaalse ja rahvuslikuga, sõnalisus aga ratsionaalse ja aristokraatlikuga). "Kõik meie keeled on tekkinud kunstlikult. On korraldatud laiaulatuslikke uurimusi, kas ei ole olemas loomulikku keelt, mis on ühine kõikidele inimestel. Vaieldamatult on seesugune olemas, nimelt see, mida kõnelevad lapsed enne, kui nad oskavad rääkida. [...] lapsed ei saa aru sõnade mõttest, vaid rõhust, millega neid väljendatakse. Kõlalise keelega ühineb veel mitte vähem väljendusrikas liigutuste keel. Viimaseid ei avalda lapsed mitte jõuetute käte abil, vaid need on kirjutatud nende näole. Rõhk on kõne hing, ta annab sellele tunded aja tõesuse. Rõhk valetab vähem kui sõna." (Lotman 2010d[1970]: 53-54)

·

The failure to understand words becomes a cultural sign signifying true understanding (compare Tolstoy's character Akim in "The Power of Darkness"). Word - it is the weapon of falsehood, the curd of sociability. Thus arises the question of wordless communication, of overcoming words which separate people. In this respect, Rousseau's interest in paralinguistics, intonation (sometimes intonationality is associated with the emotional and national, while the verbal with rational and aristocratic) is interesting. "All our languages are the result of art. It has long been a subject of inquiry whether there ever was a natural language common to all; no doubt there is, and it is the language of children before they begin to speak. [...] It is not the hearing of the word, but its accompanying intonation that is understood. To the language of intonation is added the no less forcible language of gesture. The child uses, not its weak hands, but its face. [...] Emphasis is the soul of speech, it gives it its feeling and truth. Emphasis deceives less than words [...]".

kalgend ··· Ei tea, mis see on. Sõnastik annab "curd". ÕS "kalgendunud aine. Piima hapendamisel tekkiv kalgend", seega vist õige. Sotsiaalsuse ("sociality") andsin endale tuttavama vormi ("sociability").

"Kõik meie keeled on tekkinud kunstlikult" ··· Emile tõlge pärineb siit.

"Rõhk on kõne hing, ta annab sellele tunded aja tõesuse. Rõhk valetab vähem kui sõna" ··· Rousseau tsitaadi esimene osa on Barbara Foxley tõlkes leheküljel 32, need kaks viimast lauset leheküljel 39.

Ülaltoodud tsitaat Tolstoilt on huvitav veel ühes suhtes: selles rõhutatakse kõigi kultuurimärkide suhtelist, konventisonaalset iseloomu alates sotsiaalsetest normideset kuni sõnade semantikani. Kui keskaegse inimese jaoks oli tähenduste süsteem ettemääratud ja märgiliste allüksuste kogu püramiid peegeldas jumaliku korra hierarhiat, siis Valgustusajal tajuti märki kunstliku tsivilisatsiooni tuumana, mis vastandus mitte-märkide loomulikule maailmale. Just sellel ajastul avastati tähistaja ja tähistatava vaheliste suhete motiveerimatus, tinglikkus. Märgi suhtelisuse tajumine tungib väga sügavale kultuurikoodi struktuuri. Kui keskaegses süsteemis tajutakse sõna ikoonina, sisu kujundina, siis Valgustusaal tunduvad ka kujutava kunsti teosed tinglikud. (Lotman 2010d[1970]: 54)

·

The above quote from Tolstoy is interesting in another respect: it emphasizes the relative, conventional character of all cultural signs, beginning with social norms up to the semantics of words. If for the medieval person the system of meanings was predetermined and the whole pyramid of semiotic subunits reflected the hierarchy of divine order, then during the Enlightenment the sign was perceived as an artificial core of civilization, which was opposed to the non-signs of natural world. It was during this era that the unmotivated, conditional relationship between the signifier and the signified was discovered. If the word was perceived in the medieval system as an icon, the content as a figure, then during the Enlightening even the works of representational art appear conditional.

Eelkirjeldatust lähtub üks Valgustusaja kultuurikoodi struktuuri olulisi omadusi: vastandades loomulikku sotsiaalsele nagu olemasolevat kummituslikule, viis see [kood] sisse arusaama normidest ja selle rikkumisest arvukates juhuslikes realisatsioonides. (Lotman 2010d[1970]: 54)

·

From the foregoing proceeds one of the important characteristics of the Enlightenment era cultural code: by contrasting the natural and the social as the existant and the ghostly, this code introduced an understanding of norms and breaking them in numerous random realizations.

Olles tähenduslikud just seetõttu, et nad polnud märgid, ei laenanud asjad ja inimene Valgustusaja kultuuris väärtusi ka süsteemi süntagmaatilistest suhetest. Tõeliselt väärtuslikuna [|] nähti inimestes ja asjades seda, mis on neile omane iseeneslikult: asjade puhul nende materiaalsed omadused, inimeste puhul nende antropoloogilised omadused. Astudes suhetesse teiste inimestega, sisenedes süsteemi üha selle elemendina, inimene mitte ei saa juurde, vaid kaotab. (Lotman 2010d[1970]: 54-55)

·

Being significant exactly because they were not signs, things and persons did not lend in Enlightenment era culture values from the syntagmatic relations of the system. Truly valuable in people and things was that which was inherent in themselves: in the case of things their material qualities, in the case of persons their anthropological qualities. When entering into relationships with other people or entering into a system as one of its elements, a person did not gain but lost.

Rousseau kirjutas teoses "Ühiskondlikust kokkuleppest": "Oletam, et riik koosneb 10 000 kodanikust. Suverääni saab käsitleda ainult kollektiivselt ja tervikuna, kuid iga üksikisikut kui alamat tuleb vaadelda indiviidina. Nii suhtub suverään alamasse nagu kümme tuhat ühesse. See tähendab, et igale riigi liikmele kuulub ainult ühe kümnetuhandiku suurune osa suverääni võimust, ehkki alam allub suveräänile täielikult. Koosnegu rahvas kas või sajast tuhandest indiviidist - alamate seisundis ei muutu midagi ja kõik kannavad ikka võrdselt kogu seaduste koormat, kuigi igaühe hääleõigus (taandatuna ühele sajatuhandikule) mõjutab seaduste väljatöötamist kümme korda vähem. Samal ajal kui alam jääb alati üheks, kasvab suverääni suhe võrdeliselt kodaniku arvu kasvuga - millest järeldub, et vabadus väheneb sedamööda, kuidas riik paisub". (Lotman 2010d[1970]: 55)

·

Rousseou writes in his "The Social Contract": "Suppose the State is composed of ten thousand citizens. The Sovereign can only be considered collectively and as a body; but each member, as being a subject, is regarded as an individual: thus the Sovereign is to the subject as ten thousand to one, i.e. each member of the State has a his share only a ten-thousanth part of the sovereign authority, although he is wholly under its control. If the people number a hundred thousand, the condition of the subject undergoes no change, and each equally is under the whole authority of the laws, while his vote, being reduced to one hundred thousandth part, has ten times less influence in drawing upon them. The subject therefore remaining always a unit, the relation between him and the Sovereign increases with the number of the citizens. From this it follows that, the larger the State, the less the liberty.

Ühiskondlik Kokkulepe ··· George Douglas Howardi tõlge (1923), siin.

Rousseau seisukoht on väga iseloomulik. See võimaldab võtta kasutusele hea tehnilise kriteeriumi eristamaks semantilise dominandiga kultuurisüsteeme süntaktilise dominandiga süsteemidest: kui pidada väärtuslikuks, ülendavaks kuulumist enamuse hulka, kui indiviidi tähendus sellest kasvab, siis on meil tegu süntaktilise süsteemiga, vastupidisel juhul aga semantilisega. Pierre Bezuhhov ühineb "Sõjas ja rahus" tõelist maailmanägemust otsides enamusega (rahvaga), Lomonossovile on suursugusus eranditeta seotud geograafilise ruumi suurusega. Pole juhus, et kujutlus hiigelsuure poeetilisusest kuulub nõnda orgaaniliselt klassitsismi epohhi oodi juurde. (Lotman 2010d[1970]: 55)

·

Rousseau's position is very characteristic. It enables the use of a meritorious technical criterion for distinguishing cultural systems with a semantic dominant from systems with a syntactic dominant: if it is considered valuable, dignifying to belong to the majority, if the meaning of the individual grows from this, then we are dealing with a syntactic system, in the opposite case with the semantic. Pierre Bezukhov, while searching for a true view of the world, in [Tolstoy's] "War and Peace", joins the majority (the people), for Lomonosov, grandeur is unexceptionally connected with the size of geographical space. It is no acident that the image of enormous poetry organically belongs in this way to the ode of the epoch of classicism.

Rüütel teenib aga alati "väikeses družiinas", nagu kirjutab Kiievi kroonika - üksi paljude vastu. Astudes lahingusse, ühineb ta nendega, keda on vähem. (Lotman 2010d[1970]: 55)

·

The knight, however, always serves in a "little druzina", as writes the Kievan chronicle - one against many. When entering the battle, he joins those who are fewer.

Valgustaja seisukohast on suurim eelis Robinsonil üksikul saarel või Karl Mooril üks kesk röövlibandet, kes mässab maailma vastu. Siiski pole siinkohal tegu semantilise süsteemi variandiga, kuivõrd isiksus ei sümboliseeri siinkohal midagi, esindades vaid iseennast.

·

From the viewpoint of the enlightener, the biggest advantage is held by Robinson [Crusoe] on a lonely island or Karl Moor amongst a band of robbers, rebelling against the world. However, this is not a variant of the semantic system, inasmuch as the personality here does not symbolize anything, representing only oneself.

üksikul saarel ··· Tuleb välja, et see "üksikul saarel" on eestikeelse tõlke lisandus, originaal oli paljas Robinson Crusoe. Sellest johtuvalt ei tea, kas siin peaks olema "lonely" või "solitary". Karl Moor on tegelane Schilleri näidendis Die Räuber.

-->Selle probleemi üheks variandiks on küsimus sellest, millel on suurem väärtus: võidul või hukkumisel. Süntaktilist tüüpi kultuur poetiseerib võitu. Triumf ja apoteoos kuuluvad klassitsismiaegse kangelasloo kohustusliku lõpu juurde. Kangelane "Rolandi laulus" või "Loos Igori sõjaretkest" aga kas hukkub või saab lüüa. Romantismile omase semantilise kultuurimudeli puhul on hukk heroiseerimisest lahutamatu. Suundudes 14. detsembri hommikul 1825. aastal väljakule, kus pidid kohtuma mässulised, hüüatas dekabrist A. Odojevski: "Sureme, oh, kui hiilgavalt me sureme!" Aga dekabrist A. Bestužev tunnistas uurimisel: "Me kõik tõime end, ilma eranditeta, ohvriks isamaa eest". (Lotman 2010d[1970]: 56)

·

One variant of this problem is the question, what has more value: victory or defeat. The syntactic type of culture poetizes victory. Triumph and apotheosis belong to the obligatory end of the classicist heroic story. The hero in "The Song of Roland" or "The Tale of Igor's Campaign" either perishes or is defeated. In the semantic model of culture characteristic of romanticism, perishing is inseparable from heroization. On the morning of December 14th 1825, heading to the square where the rebels were to meet, the decabrist A. Odoevsky gave a cry: "We'll die, oh, how gloriously we shall die!" Whereas the decabrist A. Bestuzhev admitted during investigation: "We sacrificed ourselves, without exception, for the fatherland."

Valgustusaegses kultuuris on ka see opositsioon tagasi lükatud. Valgustaja käitub üheaegselt nii egoisti kui altruistina ("mõistlik egoism"). Kõik "mõistliku egoismi" propageerijate süüdistamised enesearmastusest, ühistest ideaalidest keeldumises või katsed esitada neid ennastohverdavate idealistide, Don Quijote'ide (Turgenev), võitlejatena (Nekrassov) kujutavad endast nende positsiooni tõlget teiste süsteemide keelde. (Lotman 2010d[1970]: 56)

·

In the Enlightenment culture even this opposition was rejected. The enlightener behaves simultaneously as an egoist and an altruist ("rational egoist"). All accusations of self-love against the propagators of "rational egoism", rejection of common ideals or attempts present them as self-sacrificing idealists, as Don Quijote's (Turgenev), fighters (Nekrassov) represent translations of this position into the language of other systems.

Vabanemine sõnade võimust langeb Valgustusaja kultuuris kokku vabanemisega terviku valitsemisest osa üle. Üksikisik omab iseseisvat väärtust sõltumatult sellest, keda ta esindab (on kõnekas, et Rousseau suhtus esindamise ideesse taunitavalt, leides, et suveräänsus on võõrandamatu). (Lotman 2010d[1970]: 56)

·

The liberation from the power of words coincides in the Enlightenment culture with liberation of the domination of the whole over the part. The individual possesses independent value regardless of whom he or she represents (it is telling that Rousseau's attitude towards the concept of represention was one of disapproval, considering sovereignty inalienable).

Rahvas on vaid mehhaaniline inimeste summa ja kõiki inimkonna omadusi võib tundma õppida üksikisikut uurides. (Lotman 2010d[1970]: 56)

·

A nation is only a mechanism of the sum of people and all the qualities of humanity can be known by studying the individual.

Huvipakkuv on suhtumine rahvasse: valgustaja võitleb rahva eest, kuid tema sümpaatia inimese vastu rahva seast tõukub [|] hoiakust, et ta on "samasugune nagu mina", mitte sellest, et "ta on teistsugune". "Saada selliseks nagu rahvas" tähendab "muutuda, et saaks iseendaks", aga mitte "muutuda, et saada teistsuguseks"; soov sulanduda rahva sekka tähendab ühelt poolt püüdlemist taasühinemisele nendega, kes on "teised" ja "keda on palju", aga teiselt poolt nendega, kes "on samasugused", kuid orjastatud. Rahvas on ihaldusväärne oma rõhutuse, mitte paljususe, pigem nõrkuse kui tugevuse tõttu. (Lotman 2010d[1970]: 56-57)

·

The attitude towards the nation is interesting: the enlightener fights for the people but his sympathy for the person within the nation follows from the attitude that he or she is "just like me" not from "he or she is different". "To become like the people" means "to change but remain oneself", but not "to change in order to become different"; the desire to merge with the people means on the one hand striving towards a reunion with those who are "others" and "the many", but on the other hand with those who are "the same" but enslaved. The people are desirable for their oppression, not their multiplicity, rather due to weakness than strength.

rahvas ··· Andsin siin rahvale vasteks "nation", aga konstruktsioonis "sümpaatia inimese vastu rahva seast" on see natuke imelik.

-->Sellest ei saa siiski järeldada, et kultuur pole semiootiline süsteem. Kui see oleks nii, siis poleks tegu teatud erilist tüüpi kultuuriga, vaid antikultuuriga, mis hävitades teisi info säilitamise ja edasiandmise võimalusi, ei suudaks ise täita kommunikatiivse süsteemi rolli. See pole siiski nii. Järelikult, hävitades eelnenud kultuuri märke, loob Valgustusaeg märke märkide hävitamisest. Seda kinnitab näide: Valgustus kutsub üles naasma märgilise maailma kimääride juures loomuliku elu reaalsuse juurde, mis pole sõnadest sandistatud. Asjade olemust vastandatakse märkidele nagu reaalset fantastilisele. Kuid tegu on erilist tüüpi "realismiga". Kuivõrd kirjanikku ümbritsev maailm on sotsiaalsete suhete maailm, kuulutab ta selle kimääriks. Reaalne on aga inimene, kes on viidud tagasi oma olemuseni ja keda faktiliselt ei eksisteeri. Sel moel osutub tegelikkus fantastiliseks ja ebareaalseks, aga kõrgem reaalsus - täielikult sotsiaalse tegelikkuse maailmast väljalülitatuks. Valgustuse "mitte-märk" osutub teise astme märgiks. (Lotman 2010d[1970]: 57)

·

However, it cannot be concluded from this that culture is not a semiotic system. If it were so then it would not be a certain special type of culture, but ancient culture, which, while destroying other ways of storing and transmiting information, could never itself fulfil the role of a communication system. This is not yet so. Consquently, by destroying signs of previous cultures, the Enlightenment creates signs of the destruction of signs. This is confirmed by an illustration: Enlightenment calls for a return to the chimera of the semiotic world alongside a return to the reality of natural life, which is not crippled by words. The essence of things are opposed to signs as the real to the fantastic. But we're dealing with a special type of "realism". Inasmuch as the world around the writer is a world of social relationships, he declares it a chimera. What is real, however, is the person, who has been brought back to his or her essence and who factually doesn't exist. In this way reality turns out to be fantastic and unreal, but a higher reality - completely switched out of the world of social reality.

aga kõrgem reaalsus ··· Siin ei ole selge, kas see tegelikkus, mis osutub fantastiliseks ja ebareaalsuseks, on ise see "kõrgem reaalsus" või on tegelikkus ja "kõrgem reaalsus" vastandlikud.

IV. Semantilis-süntaktiline tüüp

·

IV. Semantic-syntactic type

Euroopa Valgustusaeg 18. sajandil osutus üheks kõige võimsamaks kultuurisüsteemiks uusajal. Kuid lõhkudes süntaktika, lõi ta killustunud, astudes semantika vastu - mõttetu pildi maailmast. (Lotman 2010d[1970]: 57)

·

The European Enlightenment era in the 18th century turned out to be one of the most powerful cultural systems during modernity. But by breaking syntactics, it created a fragmented, and by opposing semantics - a meaningless image of the world.

18. sajandi lõpu, 19. sajandi alguse Euroopa kultuuris samastati seda maailmapilti kodanliku ühiskonnaga, mis kujunes pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni 18. sajandi lõpul. Seda tugevam oli impulss luua mõtestatud ja ühtne maailmamudel. See langeb kokku historitsismi, dialektika ideede plahvatusliku esilekerkimisega, mis on sedavõrd iseloomulik vene ühiskondlikule mõttele 1820ndate lõpust 1840ndate aastateni. Need probleemid erutavad Puškinit alates "Poltaavast", noort Kirejevskit, Tšaadajevit, Stankevitši ringi ja selle tulemusel kujunes välja vene hegeliaanluse omapärane liin. "Reaalsusega leppimine" on nende meeleolude äärmuslik, kuid seaduspärane väljendus. (Lotman 2010d[1970]: 58)

·

In the European culture at the end of the 18th century and the beginning of the 19th century, this image of the world was identified with civil society, which developed after the Great French Revolution at the end of the 18th century. The stronger was the impulse to create a meaningful and uniform model of the world. This coincides with the explosive emergence of ideas of historicism and dialectics, which are so characteristic of Russian social thought from the end of the 1820s until the 1840s. These problems energize Pushkin beginning with "Poltava", the young [Ivan] Kireyevsky, [Pyotr] Chaadayev, the Circle of Stankevich, and resulting in the development of a peculiar line of Russian Hegelianism. "Reconciling with reality" is the extreme, if unsurprising, expression of these moods.

Stankevich ··· See siin.

seaduspärane ··· Jälle see sõna. Nastikust puudub, Google Translate annab "legitimate". Ennist sai selle asemele "pattern". Siin vist ei jää muud võimalust kui arvestada konteksti ja lugeda seda seaduspärast kui "mitte-üllatavat" (unsurprising). Praegu tõesti ei oska midagi paremat välja pakkuda.

Kujutlus maailmast kui mingist reaalsete faktide järjestusest, mis on vaimu süvaliikumise väljenduseks, andis kõigile sündmustele kahekordse mõtestatuse: semantilise - füüsiliste eluilmingute seosed nende varjatud tähendusega -, ja süntaktilise - nende seosed ajaloolise tervikuga. See püüdlus mõtestatusele sai kultuuri põhijooneks ja tungis lisaks filosoofiale ka olmesse. Herzen meenutas seda perioodi: "Inimene, kes läks Sokolnikisse jalutama, läks selleks, et anduda panteistlikule tundele oma ühtsusest kosmosega; ja kui ta, kohates teel mõnd joobnud sõdurit või memme, astus vestlusesse, siis filosoof mitte lihtsalt ei rääkinud nendega, vaid määratles rahvalikku substantsi selle vahetus ja juhuslikus ilmingus". (Lotman 2010d[1970]: 58)

·

The idea of the world as some sort of sequence of actual facts, which are the expression of a deep movement of the spirit, gave all events a double meaning: semantic - the connections between physical manifestations of life and their hidden meaning -, and syntactic - their connections with the historical totality. This striving for meaning became the main characteristic of culture and penetrated not only philosophy but also everyday life. Herzen recalled this period: "The man who went for a walk in Sokolnik went to indulge in a pantheistic sense of his oneness with the universe; and when, upon meeting with some drunken soldier or hag and engaging in a conversation, the philosopher not only spoke to them but defined the national substance in its immediate and accidental manifestation."

kahekordne mõtestatus ··· Jälle mõtestatus. Seekord sai siia lihtsalt "double meaning". Variandina võib kaaluda ka "dual conception" vms.

memm ··· Ei anna vastet. Tõlkisin justkui aleks "vanamoor" (hag). Sel juhul ka otsesemalt, "old lady".

määratles rahvalikku substantsi ··· Oijah. Siin tasuks vb originaaliga konsulteerida, sest mina küll ei saa aru kuidas ta rahvalikku substantsi vestluse käigus määratles. Tahaks, et siin oleks "defined the substance of the people" või isegi "defined the characteristic substance of the people" vms. Lõpuks jätsin siia "rahvaliku" asemel "rahvusliku" (national). Pole üldse kindel selles osas.

Uus süsteem kujutas endast struktuuri vaatepunktist kahe eelnenu sünteesi ja Herzenil oli põhjust kõnelda sellest, et "Hegeli ja Stefan Javorski kombineerimine [...] on võimalikum kui arvatakse". Sellegipoolest ei rehabiliteerinud see süsteem mitte inimese mütolooogilist, "filosoofilist olemust", vaid igapäevase reaalsuse, nähes selles astet absoluudini jõudmiseks. Iseenesest mõttetu muutus mõtestatuks kui üldise arengu hetk. Maailm jaotus süsteemiks (ideaalne olemus) ja selle materiaalseks väljenduseks juhuslikes kehastustes. See sundis olemasolevana arvestama vaid neid hetki, mis omavad [|] tähendust - semantilist ja süntaktilist. Seejuures vaadeldakse erinevaid sündmusi, mis korreleeruvad ühe ja sama ideaalse momendiga vaimu arengus, see tähendab omavad üht tähendust, kui ühe ajaloolise sündmuse variante. Seega, kui keskaegne süsteem käsitles maailma kui sõna, siis semantilis-süntaktilises süsteemis omandas see keele tunnused. (Lotman 2010d[1970]: 58-59)

·

From the viewpount of structure, the new system represents a synthesis of the two previous ones and Herzen had reason to say that "combining Hegel and Stefan Jaworski [...] is more feasible than people think". Nevertheless, this system did not rehabilitate the mythological, "philosophical essence" of humankind but its everyday reality, seeing in it a step towards the absolute. What was meaningless in itself was reconsidered as an instance of general progress. The world was divided into a system (ideal essence) and its material expression in random incarnations. This forced one to consider only those moment as existant which possessed meaning - [both] semantic and syntactic. Moreover, the same events, which are correlated with the same ideal instance in spiritual progress, that is, having the same meaning, were are viewed as variants of a single historical event. Thus, while the medieval system treated the world as a word, then the semantic-syntactic system it acquired the characteristics of language.

üldine areng ··· Otsese "general development" asemel "üldine edasiareng" ("general progress"), sest see kõlab paremini.

Üheks keskseks küsimuseks selles sotsiaal-kultuurilises süsteemis oli küsimus tegelikkusest. Belinski kirjutas Bakuninile: "Minu vaimulõõsas arenes algupärane tähendus sõnale tegelikkus [...] Ma vaatan tegelikkust, mida ma varem niivõrd põlgasin, ja värisen saladuslikus vaimustuses, tajudes selle mõistuslikkust, nähes, et sellest ei tohi midagi välja visata ega midagi tagasi lükata ega laita". Moskva hegeliaanide suhe tegelikkusesse 1840ndail aastatel on väga lähedane arusaamale väljendusplaanist keeles post-saussurelikus terminoloogias: see on süsteem, mis on väljendatud materiaalsetes faktides. Ühelt poolt tähendab see kõige süsteemivälise eeldamist, teiselt poolt - huvi märkide materiaalse külje vastu, mis keskaegse teadvuse jaoks oli "tähenduse kammitsejaks". Vaid väljenduse ülesehitusse süüvimisel saab võimalikuks mõista sisu ülesehitust. (Lotman 2010d[1970]: 59)

·

One of the central questions in this socio-cultural system was the question of reality. [Vissarion] Belinsky wrote to Bakunin: "The original meaning of the word reality developed in the blaze of my mind [...] I look at reality, which I used to despise so much, and tremble in secretive enthusiasm, perceiving its mysteriousness, seeing that nothing can be thrown out of it or nothing rejected or blamed." The reality of Moscow's Hegelians to reality in the 1840 was very close to the understanding of the plane of expression in language in post-Saussurean terminology: it is a system expressed in material facts. On the one hand this means assuming everything extrasystemic, on the other hand - an interest in the material side of signs, which was the "shackle of meaning" for medieval consciousness. Only by immersing in the constitution of the expression it becomes possible to understand the constitution of content.

vaimulõõs ··· Lõõsk on "suur tuleleek; kõrvetav kuumus" (ÕS). Siia sai "blaze of mind, paremat ei oska pakkuda.

tähenduse kammitseja ··· "Paneb hobuse (jalad) kammitsasse, hobune on kammitsas. Viin päästab keelepaelad kammitsast" (ÕS). Hobusekammits on "Hobble (device)". Otse vist ei tasi, ei saa käänata ("hobbler of meaning"?). Aga kuna need kammitsad näevad väga välja nagu käerauad, saab ehk öelda, "tähenduse aheldajad" või täpsemalt "tähenduse ahelad" ("shackles of meaning"), st märkide materjaalne külg (sõna, väljendus) aheldas tähendust.

Sellest tulenesid ideed ajaloofaktide mittejuhuslikust, orgaanilisest struktureeritusest ja sellest, et igasugune reaalsuse kirjeldus erapooliku teooria terminites on juba alguses määratud läbikukkumisele - maailma süsteem tuleb tuletada tema struktuuri kirjeldusest. Ometi just kujutlus sellest, et süsteemiväline fakt on mitteeksisteeriv fakt, lõi laialdased võimalused "leppimiseks" üldise vägivallaga üksiku üle, ajaloo ja riigi vägivallaga inimese üle, eriti Nikolai I valitsusajal. Just seda liini pidi algasid esimesed protestid eelkirjeldatud süsteemi vastu. 1840. aastal kirjutas Belinski Botkinile: "Üldine on inimliku individuaalsuse timukas". Ometi oli kultuurikoodi vahetamise võimalustering ammendunud ja eemaldumine ühest teatavast [|] süsteemist viis teise taastamiseni. Belinski pöördus Valgustuse poole, kui kirjutas: "Minu jaoks on nüüd inimlikkus kõrgemal ajaloost, ühiskonnast ja inimkonnast". (Lotman 2010d[1970]: 59-60)

·

This gave rise to ideas of the non-random, organic structure of the facts of history and that any description of reality in terms of a neutral theory was destined to failure from the very beginning - the system of the world must be derived from the description of its structure. Yet the notion that an extrasystemic fact is a non-existent fact, created ample opportunities for "reconciling" with the violence of the general over the particular, of the violence of history and state over the individual person, especially during the reign of Nicholas I. Exactly along this line began the first protests against the above-described system. In 1840, Belinsky wrote to [Sergey] Botkin: "The general is the executioner of human individuality." However, the circle of possibilities for exchanging the code of culture was exhausted and the departure from one specific system led to the restoration of another. Belinsky turned to Enlightenment when he wrote: "For me, humanity is now above history, society, and humankind."

On iseloomulik, et süsteemid, mis tekkisid Venemaal 19. sajandi keskpaiku ja mille eesmärgiks oli luua keerulisemaid maailmamudeleid, kujunesid juba valmis kultuurikoodide kreoliseerumise tagajärjel. Nii omasid Venemaale 19. sajandi keskpaigas epohhiloovat tähtsust katsed sünteesida 3. ja 4. struktuuri. Nende erinevad modifikatsioonid on iseloomulikud revolutsioonilistele demokraatidele ja Lev Tolstoile. (Lotman 2010d[1970]: 60)

·

It is characteristic that the systems that emerged in Russia in the mid-19th century, and whose aim was to create more complex models of the world, developed as a result of the creolization of already finished cultural codes. Thus, in the middle of the 19th century, attempts to synthesize the third and fourth structure had an epoch-making importance for Russia. Their various modifications are characteristic of the revolutionary democrats and Lev Tolstoy.

Samas küpses püüdlus alata uut kultuuritüüpide rajamise tsüklit erinevalt Tolstoi ja Dostojevski loomingus. Seejuures juhatati kätte ka teed, mida mööda läksid otsingud 20. sajandil. Otsingute baasiks sai asjaolu, et sellest, mis enne toimis süsteemi algelemendina - inimese loomusest - sai nüüd selle resultaat. See muutis otsustavalt semantilise ja süntaktilise printsiibi rakendamise viisi. Semantilise printsiibi kasutuses muutus peamiseks kujutlus sellest, et "inimeseks" on klass, rahvas, inimkond, aga looduslik inimene on vaid selle struktuurse terviku tunnus. Süntaktiline põhimõte sundis vaatlema üksikut looduslikult antud inimest kui isiksuste jada, tõstatades küsimusi nende koostoimest ja identifitseerimisest. (Lotman 2010d[1970]: 60)

·

At the same time, striving towards beginning a new cycle of establishing types of culture matured differently in the works of Tolstoy and Dostoevsky. Thereby were set the paths followed by the searches in the 20th century. These searches were based on the fact that what before acted as the basic element of the system - human nature - now became its result. This altered drastically the way the semantic and syntactic principles were applied. In the application of the semantic principle what changed was the notion that the "person" is a social class, nationality, humanity, but the natural man is only a feature of this structural whole. The syntactic principle forced the individual natural man to be viewed as a sequence of personalities, raising questions about their interaction and identification.