Faatiline barjäär teatris

---

2023. aasta BA lõputööd TÜ Semiootika osakonnas:
Palm | Käesel | Sauga-Tilk | Jürgens | Kuningas | Kriisa | Šafranovski | Shahmardan | Rajand | Valk | Eerik

---

Valk, Oliver 2023. Transgressiivsusest teatriruumis: abjektsiooni mõjust faatilisele barjäärile teater NO99 lavastuste näitel. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Katre Pärn. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond.

Oma bakalaureusetöös uurin etendaja ja vaataja vahelist suhet teatris ning selle muutumist olukordades, kui etendus kutsub esile jälestavat, õõvastavat ja rõvedat tunnet. Sellised tabukategooriad nagu alastiolek, rõvedus ja kehavedelikud on olnud avalikus sfääris tavapäraselt põlu all. Siiski on nende nähtuste uurimine jätkuvalt asjakohane, sealhulgas teatris: see võimaldab ühinkodlike normide ja väärtuste kriitilist käsitlemist. Tabude kujutamine võib olla võimas vahend emotsionaalse kogemuse tekitamiseks, tekitades publikus teravaid reaktsioone. (Valk 2023: 3)

Will Smith don't gotta cuss in his raps to sell records...

Minu uurimistöö üks eesmärk on selgitada Julia Kristeva abjektsiooni mõistet, kuna leian, et teatris kirjutades kasutatakse seda sageli pealiskaudselt. Kasutan abjektsiooni kirjeldamiseks Kristeva esseekogumikku Jälestuse jõud: essee abjektsioonist. Silvi Salupere (2006) on nentinud, et Kristeva keel on kohati spetsiifiline ja tavatähendusi nihestav. (Valk 2023: 3)

See võib olla tõsi; abjektsioon on selline uhke sõna, millega võib ringi vehkida ilma asjasse süvenemata. Kristeva metakeel on tõepoolest nihestatud - eriti tema terminipaar "semiootiline" ja "sümboolne", mis ei vasta üldtunnustatud arusaamale neist mõistetest. Prantslased, noh.

Lisaks arendan edasi faatilise barjääri mudelit, mida varasemalt olen uurinud seminaritöös. Alternatiivne ruumimudel rõhutab piiride dünaamilisust ning teatri fluiidsust, mis saaks olla tööriist teatriteadlastele või -kriitikutele etenduse analüüsi jaoks. Taoline ruumikontseptsioon, kuhu paigutuks abjektsioon ning selle mõju publiku ja etendaja vahelisele suhtele, puudub. Kuigi uurimistöö jääb ühe teatri lavastuste tõlgendamise raamistikku, pretendeerib käsitlus suurema üldistuse taseme leidmisele. (Valk 2023: 3)

Olen väga huvitatud. Eestis on võrdlemisi vähe "faatilisuse" mõiste kasutusi, veel vähem selliseid, mis pretendeerivad originaalsusele, st ehitavad konkreetset eraldiseisvat kontseptsiooni.

Transgressiooni mõistet on kasutatud eeskätt kunsti - nii postmodernistliku kirjanduse, abstraktse maalikunsti kui ka postdramaatilise teatri - kirjeldamiseks. Reaalselt allutab transgressiooni (ladina keeles rikkumine) termin enda alla kõiksuguste sotsiaalsete normide ning kultuurikoodide lõhkumise ning ümbermõtestamise. Igas kultuuris ning sootsiumis kehtib mingisugune kollektiivne kokkulepe, mis sätestab limiidid ja ühes sellega ka tabud. Nende piiride eiramist, tabude paljastamist ning aktualiseerimist nimetataksegi transgressiooniks. (Valk 2023: 5)

"Ümbermõtestamine" rõhutab, et piire ületatakse selleks, et neid mujale liigutada. Piir vastuvõetava ja vastuvõetamatu vahel nihutatakse viimase suunas. St ei rikuta kirjutamata reegleid lihtsalt rikkumise enda pärast.

Üks esimene taolise fenomeni kirjeldaja oli prantsuse filosoof Georges Bataille teoses Death and Sensuality, mis ilmus 1962. aastal. Bataille näitlikustab transgressiivsust kristluse taustal, milles on kehtestatud väga selgelt binaarne opositsioon - püha ja patune. Ta nendib, et tabude (pattude) rikkumine tuleneb sellest, et inimkond on üles ehitanud maailma, kus valitseb siiski eeskätt mõistuslikkus, ka kristlikus maailmas. Tabud keelavad ära inimesele a priori omased loomalikud ning seksuaalsed emotsioonid ja tungid. Tabude ja keeldude olemasolu aga tekitabki iha transgressiooni järele (Bataille 1962: 63-67). Inimese transgressiooni iha kirjeldab ka piibliaforism "keelatud vili on magus". Bataille ütleb, et transgressioon ei eita tabu, vaid ületab selle ning lõpetab (samas, 63). (Valk 2023: 5)

Väga huvitav. Võib-olla sealt pärinevad ka Foucault' märkused "loomalikkuse" kohta (siin). (Järgmisel leheküljel ongi Foucault.)

• Bataille, Georges 1962. Death and Sensuality: A Study of Eroticism and the Taboo. New York: Walker and Company. [lg]

Michel Foucault' essee A Preface to Transgression ühendab Bataille' arusaama transgressioonist Nietzsche ideega, et jumal on surnud. Foucault väidab, et jumala surm võimaldab maailma, mis avaneb transgressiooni tõttu; maailma, mis põhineb liialdusel ning enesekulutamisel (Foucault 1963: 35).

Transgressioon on tegevus, mis hõlmab piiri, seda kitsast tsooni, kus ta markeerib oma läbikäigu, aga vahest isegi kogu oma trajektsiooni, oma päritolu; suure tõenäosusega on sellel transgressioonil piiridest väljas oma ruumi. Piiride mäng ja transgressioon tundub olevat reguleeritud lihtsa kangekaelsuse poolt: transgressioon järjepidevalt ületab ja taasületab piiri, mis tema järel lühikeese aja jooksul sulgub, ning seetõttu on ta sunnitud taaskord naasma ületamatule horisondile. Aga suhe on palju keerulisem: need elemendid asuvad ebakindlates kontekstides, olukordades mis on koheselt häiritud ning seetõttu on mõte ebaefektiivne niipea, kui ta püüab neid haarata (samas, 33-34).

Piir ja transgressioon on justkui sümbiootilises suhtes: üks ei eksisteeriks teiseta. Piir ei oleks võimalik, kui ta oleks ületamatu, ning transgressioon oleks sarnaselt olematu, kui piir oleks pelgalt illusoorne udu. Foucault väidab, et transgressioon ei proovi eelistada üht teisele, ei proovi mõnitada kedagi või midagi, ei proovi hävitada olemasolevat. Transgressioon ei ole vägivald (eetilises maailmas) ega võit piiride üle (dialektilises maailmas). Transgressioonis pole midagi negatiivset ega positiivset; see on vaid jagunemise kinnitus ilma negatiivse konnotatsioonita, ilma hinnanguta (samas, 35-36). (Valk 2023: 6)

Omamoodi piiripoeetika (vt Kuningas 2023).

Lisaks annan ülevaate, kuhu abjekt kui niisugune paigutub Lotmani semiosfääris, sest Lotmani mõistestik on Eesti akadeemikutele tuttavam ning seetõttu aitab minu arust paremini mõista Kristevat. (Valk 2023: 6)

Ai-ai. Minu/siinkirjutaja arvates/hinnangul oleks olnud parem.

Kristeva jaoks on tähistamisprotsessis põimunud kaks modaalsust - semiootiline ning sümboolne. Eelmainitud modaalsuseid üldsemiootiline diskursus ei kasuta, seega seletan need järgnevalt lahti.
Kristeva viib termini 'semiootiline' tagasi selle kreekakeelsesse allikasse (semeion), mis tähendab eristatavat märki, jälge, indeksit, tõestust. Ta kasutab seda mõistet selleks, et kirjeldada "ürgset kommunikatsiooni", mille kõige puhtam näide on imik (0-6 kuud), kes ei ole veel liitunud lingvistilise kommunikatsioonisüsteemiga. Olgugi et tegemist on eellingvistilise perioodiga, nõuab see siiski mingisugust artikulatsiooni. Kristeva nendib, et subjekti nutud ja naerud, häälitsused ja puudutused on semiootiline vorm tema ihadest ning nende artikulatsioonidest (Kristeva 1974: 25, 43). (Valk 2023: 7)

Kuramuse Kristeva. Tuleb vist La Barre siiski natuke edasi lükata ja lülitada ka Kristeva sellesse arutellu imikute mitteverbaalsetest häälitsustest ja muudest taolistest eneseväljendustest.

Semiootilisust seostatakse emaga, sest tema on esimene inimene, kellega üritatakse kommunikeerida. Kui semiootiline modaalsus on justkui keele matriarhaalne aspekt, siis seda represseerib keele patriarhaalne pool - sümboolne. Patriarhaalsust ja sümboolsust seostatakse isaga, sest isa on esimene, kes keelab ja piirab subjekti. Sümboolne modaalsus esindab see-eest just tähendustekke lingvistilist poolt. Sümboolne tähistamine kui selline saab alguse teetilises (thetic) faasis, mis on tema kohaselt tähistamise sügavaim struktuur, kus saavad alguse esimesed lausungid (Kristeva 1974: 43). (Valk 2023: 7)

See ühisosa Kristeva ja La Barre vahel saab ilmselgelt alguse Sigmund Freudi emast.

Liminaalne ruum on kahe tähistaja vaheline piir - hall ala, mis on samal ajal nii üks ja teine kui ka ei kumbki. Kristeva toob näiteks laiba. Laibal on korraga märke nii elust kui ka surmast, ometi ei ole ta kumbki, sest ta on midagi vahepealset. Sarnaselt on seda ka näiteks mädanenud õun, mis tähistab samal ajal nii toitu kui ka mürki (Kristeva 2006: 16). Taolised piiripealsed nähud käivitavadki abjektsiooni tunde, selle "afektide ja mõtete puntra" (samas, 13). Siinkohal tuleb välja eksplitsiitne sarnasus abjektsiooni ja transgressiooni vahel - mõlemal juhul mängib olulist rolli just nimelt piir. Erinevus seisab selle piiri "paksuses". Kui transgressiivsuse puhul võib rääkida piirist kui kahe sfääri vahelisest joonest ning midagi ei mahu joone peale, siis abjektsioon rõhub piiri paksusele - eksisteerib ruum piiri enese sees. (Valk 2023: 8)

Mul on karvane tunne, et olen täpselt samu mõtteid laiba teemal mõlgutanud kuskil siin samas. Vistist seoses kirjanduslike näidetega sellest, kuidas elaval inimesel on kole tahtmine surnud inimest vaadates näha seal elavat hinge - märgata näolihaste tõmblust, klaasistunud pilgus "vaadet", jne. Ei mäleta kahjuks kus ja millega seoses täpselt. Esimese asjana hüppab praegu muidugi pähe Leontius, kelle ennasttülgastav tahe surnud laipa vaadata on jäädvustunud Platoni Politeia's ühe varaseima näitena just käesolevast teemast (vt nt Liebert 2013). Abjektsiooni nö piiripealsus meikib väga palju senssi. Piir on mingil tasandil alati mõtteline - nagu vektor-joon, mis tähistab vaid kahe punkti vahelist kaugust ja ei oma muus suunas dimensioone. Samas just selles mõõtmetuses peitub võimalus mahutada endasse rohkem kui konkreetne, reaalne (pliiatsi- või piirikraavi-)joon seda võiks.

Semiosfäär on piiratud katkendliku joonega võõrsemiootilisest sfäärist; abjekt paikneb alas, mis on märgitud punasega. Abjekt asub korraga nii semiosfääri perifeerias kui ka võõrsemiootilises ruumis - taoline duaalne positsioon liminaalses ruumis võimaldabki subjekti tajuda abjektsiooni. (Valk 2023: 9)

Päris hea.

2011. aasta sotsiaal-psühholoogilises uurimuses avastati korrelatsioon konservatismi ning vastikuse tundlikkuse vahel. Uurimuses osalejatelt küsiti kõigepealt, kas nad identifitseerivad ennast pigem liberaali või konservatiivina, seejärel arvamust kolmest rõveduse kategooriast: saastatus (interpersonaalsed nakkusohud: näiteks teise inimese pudelist joomine või riiete jagamine), tuum (peamised vastikuse tekitajad: näiteks okse või tõugud), loomajäänused (laibad, veri ning muud aspektid, mis tuletavad meelde inimese loomalikkust). Leiti, et konservatiivse maailmavaatega inimesed on rohkem haavatavad ning tudlikumad taolistele abjektidele, eeskätt just sellele, mis puudutas saastatust (Inbar 2011: 3-9). Ehk olenevalt sellest, milline on subjekti poliitiline orienteeritus, varieerub ka liminaalse abjektsiooni ruumi "paksus". Konservatiivsete vaadetega subjekti ähvardab liberaalist suurem abjektipoolne oht. (Valk 2023: 10)

Meenub üldtuntud popkultuuriline eristus, mille järgi konservatiivid näevad liberaale zombidena - mädanev inimmass, mis rühib kõigest üle, et sind kätte saada - ja liberaalid omakorda näevad konservatiive vampiiridena - valgust kartev vähemus, kes võib pimeduses esineda viisaka ja meeldiva figuurina, aga kelle tegelik eesmärk on pahaaimamatuid ohvreid verest tühjaks imeda. Taoliste sotsiaalpsühholoogiliste uurimuste hulgas on viimastel aastatel rohkem rõhku pandud sellele, et konservatiive ajendab (rohkem kui liberaale) hirm - muutuste, arengu, võõraste, teistsuguste, jne suhtes. See käib käsikäes paljude uurimustega, mille järgi konservatiivid on üldiselt vähemharitud ja halvemini informeeritud. Neile kahele aspektile on ehk hakatud rõhku asetama, et üritada seletada, miks parempoolsete maailmavaadetega inimesed langevad nii valmilt arulagedate vandenõuteooriate, libauudiste ja pseudoteaduse ohvriks.

Järgnevas peatükis mõtestan lahti ruumi mõiste ja faatilise barjääri teatri kontekstis. Võtan vaatluse alla nii erinevad välja pakutud teatriruumi mõtestamise viisid kui ka sellega lähedalt seotud neljanda seina fenomeni. (Valk 2023: 10)

I'm here for it.

Lisaks tuleb ära märkida teatrimärgi kontseptsioon, et parimini mõista kommunikatsiooni teatris. Teatrimärk on märgi märk: see põhineb semiootilistel keeltel, mis toimivad argireaalsuses, teatrist väljas, olgu selleks siis helide, riietuse, žestide keel jne. Selles mõttes duubeldab teater argireaalsuse olevaid semiootilisi süsteeme. (Valk 2023: 13)

Võib silmi pilgutamata öelda, et teater on sekundaarne modelleeriv süsteem.

Vaataja keha meeldetuletamine on konventsionaalselt midagi ebatavalist, kuna üldjuhul vaatab publik silmadega ja jälgib lugu puhtintellektuaalsel, sümboolsel tasandil. Vaataja kui subjekt unustab iseenda kehalise subjektsuse etendussituatsioonis, mistõttu selle meelde tuletamine mõjub võõristavalt, abjektselt. (Valk 2023: 14)

Meenuvad kirjakohad, mis tuletavad lugejale meelde, et ta hoiab raamatut käes ja parseerib musti kujutisi paberi peal tähenduseks. Millegi pärast arvasin, et Floyd Merrell oli see, kellelt mul oli selles suunas üks hea katkend, aga temalt ei leia. St raamatu-lugemise metafoorilise "neljanda seina" lõhkumine on ka omaette asi, millest on kirjutatud. Laias laastus on see jällegi seotud metakommunikatsiooniga, aga umbes selles tähenduses nagu Christiane Nord seda mõistab, a la õpikute eneseleviitavad juhised ("ava peatükk 4", jne - see, et õpik teadvustab lugejat, et ta loeb õpikut, on tüüpiline; ilukirjanduse puhul on see harvem ja silmatorkavam - vt ka "metafiktsioon").

Teatriruumi üks osa on n-ö neljas sein, mille seminaritöös asendasin mõistega faatiline barjäär. Neljas sein hakkas kujunema välja valgustusajastul, eesotsas Voltaire'i ja Denis Diderot'ga. [...] Neljas sein eksisteerib korraga nii füüsilises ruumis kui ka mängulises ruumis. Neljas sein loob teatris olukorra, milles etendaja ja vaataja viibivad ühes füüsilises ruumis ning neil oleks justkui võimalus võtta omavahel kontakti - füüsiliselt on see võimalik, kuid teatri konventsioonid seda ei luba. Neljanda seina eesmärk on illusiooni loomine, argise ja reaalse eraldamine kunstilisest ja imaginaarsest. (Valk 2023: 15)

Ehk siis kontakti-barjäär, milles põhirolli mängib selline asi, mida mina mõnikord nimetan antifaatilisuseks, kuna rõhk ei ole mitte kontakti loomisel ja hoidmisel vaid metatasandil (sekundaarselt modellerivalt) juba loodud ja ülevalhoitud kontaktile ehitada selle põhimõtteline vastand: eiramine, eitus, negatsioon, mis käesoleval juhul on osa näitlejate ja pealtvaatajate omavahelisest vaikimisi kokkuleppest, et pealtvaataja ei sekku näitlejate tegevusse vaid osaleb selles puhtalt vastuvõtja rollis. Antifaatilisuse rubriiki kuulub minu jaoks üldiselt igasugune "vältimisega" (avoidance) seotud nähtused, aga siin on tõepoolest tegu kunstilise olukorraga, milles üks osapool eirab teise teadvustamist (näitleja mängib nagu pealtvaatajaid ei oleks ruumis) ja teine muud ei teegi kui teadvustab esimese tegevust (pealtvaataja "elab sisse" näitlejate mängu). Selles suhtes ei ole mul "faatilise barjääri" mõiste juures midagi laita - teatriteooria raamides on see täiesti pädev leiutis.

Roman Jakobsoni loodud kuueosaline kommunikatsioonimudel aitab kirjeldada ning mõista inimestevahelist suhtlust ning seda mudelit saab rakendada ka etendussituatsioonile, et mõista neljanda seina fenomeni, eeskätt just faatilise funktsiooni kaudu. Kontakt etendaja ja vaataja vahel on üks peamine mehhanism teatri masinavärgis. Faatiline funktsioon keskendubki kontaktile ning sellele, kuidas seda kehtestatakse, säilitatakse, pikendatakse, kontrollitakse ning lõpetatakse. Jakobsoni jaoks on kontakt koos faatilise funktsiooniga kaheosaline: füüsiline ning psühholoogiline (Jakobson 1960: 355). Näiteks on faatilisus tajutaval-füüsilisel kujul näitlikustav lausungitega "mhm...", "okei...", "nii..." jne, sinna alla lähevad ka kõik muud meeleliselt tajutavad impulsid nagu näiteks žestid ja hääletoon jne. (Valk 2023: 16)

Super! Siin on tüüpilist - Jakobsonilt otse tsiteeritud - kolmeosalist operatsiooni täiendatud väga asjakohaselt. "Säilitamine" (maintaining) ja "pikendamine" (prolonging) on vaid pealiskaudselt sarnased: säilitamise või "haldamise" juurde kuuluvad igasugused toimingud, mille funktsioon on suhtlusprotsessi kulgu edasi viia, et see jõuaks mingi eesmärgini välja (a la lausungid stiilis "ma tahan veel öelda, et..." ja isegi "millest sa mõtled?"); "pikendamine" aga kujutab endast Jakobsoni puhul sisutühja või eesmärgipäratut lõpetamise-viivitamist - rääkiv lind tahab, et sa tema puuri ees seisaksid, sest talle meeldib sinu tähelepanu iseenesest. Üks on asjalikum või asisem kui teine. "Kontrollimise" alla on autor nähtavasti koondanud nö kanali-operatsioonid (sõnumite kohalejõudmise või kuulaja jätkuva tähelepanu kontrollimine, a la "kas sa kuuled mind?" ja "said sa minust aru?").

Psühholoogilised ilmingud seostan eeskätt psüühilise valmisolekuga ehk kas kommunikatsioonis osaleja psühholoogiliselt on valmis osalema dialoogis. Jakobson kontaktile ja faatilisele funktsioonile pikemat selgitust ei paku. Mina vaatan kontakti kui mehhanismi, mis määrab tunnetuslikult ära, kui suur valmisolek on olla osa aktiivsest kommunikatsioonist ning kui avatud ja solidaarne ollakse partneri vastu; st kui valmis on publik olema mängupartner etendajale, mitte pelgalt passiivne inspekteerija/pealtvaataja. (Valk 2023: 16)

Ehk siis: kas teatriskäija on pelgalt füüsiliselt osa publikust ja võib-olla mõtleb hoopis omi mõtteid või on ülepeakaela silmadega nutitelefonis või siis ta on täieõiguslik pealtvaataja, kes "elab kaasa" tema ees ja tema jaoks mängitavale etendusele. Kui olla pedant, siis on Jakobsoni tekstis need pooled - mis nagu Jakobsoni puhul ikka liigenduvad nagu tähistaja ja tähistatav, kood ja sõnum, paradigmaatika ja süntagmaatika, jne - ühel käel "füüsiline kanal" ja teisel pool "psühholoogiline ühendus" (connection). Ideaalis oleks autor võinud kontakti või valmisoleku asemel kasutada "ühenduse" mõistet, aga see selleks.

Kui argukõnes väljendub faatiline funktsioon eksplitsiitsemalt (konkreetsed häälelis-akustilised märgid), siis teatris võib ta olla palju varjatum, sest on justkui konventsionaalselt ette määratud, et publikum ei tohi anda häälelist tagasisidet ehk faatilisus peitub tihtilugu vaikuses ning näitleja peab teesklema, et publikut ei ole, mistõttu on raske objektiivselt hinnata näitleja ja vaataja kontakti tugevust. Kuigi ka teatris ilmneb selgesti piiritletud faatilisust: komöödiate ajal naermine on näitlejatele lava ja saali vahelise kontakti kontrolliks; sarnaselt publiku sosistamine etenduse ajal viitab hälbinud kontaktile. (Valk 2023: 16)

See, et publik ei norska või räägi omaette, on märk, et ta on psühholoogiliselt ühenduses (engaged) laval toimuvaga. Siin võiks tahtmise täiesti vabalt mängu tuua ühe Jakobsoni teise kuulsa mõiste, nullmärk - märgi puudumine on ise märk.

Siinkohal tõingi sisse enda loodud mõiste faatiline barjäär, et pakkuda uut vaatenurka neljandale seinale ning toonitada just kontakti ning selle dünaamilisuse olulisust käsitletava fenomeni juures. Sõnaveebi (2023) järgi on barjäär "(mõtteline) tõke, takistus mingis tegevuses, suhtumises vms", kui liita see sõnaga 'faatiline', on tulemuseks justkui mingi tõke, mis takistab loomaks aktiivset kahepoolset suhtlust. Ajaloolistel põhjustel on tekkinud teatrisse nähtamatu tõke, mis ei võimalda etendajal ja vaatajal konventsionaalsuse tõttu üksteisega vahetult suhelda - see on kontakti tõke ehk faatiline barjäär. (Valk 2023: 16)

Väga kena. Autor andis niigi kõrguvale ja ümber kukkuda ähvardavale faatiliste mõistete virnale omalt poolt lisanduse, aga tegi seda läbimõeldult, mitte ei hõiganud seda niisama välja (nagu sageli juhtub). Küsimus on tõepoolest huvitav ja Jakobsoni faatilisuse seisukohalt lähenetav. Kiitus autorile.

Faatiline barjäär näitab hästi teatri struktuuri paigutatud võimuvahekorda. Just nimelt etendajal, kes on mängu looja ning aktiivne mängija, on õigus/võim lõhkuda faatiline barjäär [|] ning läbi selle püüda luua parem kontakt publikuga. Vaatajal esialgu taoline võim puudub ning tema püüded faatilist barjääri lõhkuda mõjuvad mängu lõhkuvana, kuid kui etendaja annab talle võimaluse muutuda aktiivseks mängijaks, siis on näitleja privileegid rakendatud ka vaatajale (oleneb, kui palju seda faatilist barjääri lõhutakse). (Valk 2023: 16-17)

Tõsi. Kui etendaja lõhub faatilist barjääri siis see on osa "teosest" - näidendi tinglik maailm hõlmab reaalset maailma; kui pealtvaataja lõhub faatilist barjääri siis see on kirjutamata (võib-olla isegi kirjutatud - seinal võib olla silt) reeglite rikkumine - argine maailm sekkub kunstilisse viisil, mida keegi peale sekkuja enda ei soovi. Kui seda semiosfääri idioomi panna, siis etendajapoolse barjäärilõhkumise näol on tegu piiride avamisega võõrsemiootilisele, aga pealtvaatajapoolse barjäärilõhkumise näol on tegu ebaseadusliku piiriületusega, võõrsemiootilise vägivallaga. Üks on sõbralik laiendus, teine on vaenulik sissetung. Paneb mõtlema ka geopoliitilistele näidetele: Euroopa ↔ Ukraina vs Venemaa → Ukraina. Ka vastastikkus (mutuality) ja elu vs kisklus (predation) ja surm.

Faatiline barjäär ei funktsioneeri pelgalt kahemõõtmelisena, vaid aktiivselt tema karakteristikud muutuvad x, y ja z teljel; muutub selle barjääri kõrgus, paksus ning laius: kõik need faktorid mõjutavad kontakti etendaja ja publiku vahel. Faatilise barjääri kujutamine kolmedimensionaalsena on vajalik, et ilmsetada vahet neljanda seinaga - kui neljas sein kas eksisteerib või mitte, siis faatiline barjäär funktsioneerib dünaamilise skaalana, mille ühes otsas on kontakti puudumine ning teises täielik kontakt. (Valk 2023: 17)

Ma ei hakka siin selle üle filosofeerima, aga seotud teemal räägin ise hüpo- ja hüperfaatilisusest. Laias laastus kujutasin ette, et Malinowski faatiline osadus on neutraalne faatilisus, sest tema määratluse põhjal on raske üldse mingeid väga konkreetseid järeldusi teha. Jakobsoni faatiline funktsioon ilmestab hüpofaatilisust, sest keskendub peaasjalikult füüsilise kanali (telefoniliini) toimimisele või töökorras-olekule ja La Barre faatiline kommunikatsioon jällegi hüperfaatilisust, sest see keskendub just nimelt psühholoogilisele ühendusele või kuidas isegi tähtsusetult lühikeste mitteverbaalsete häälitsustega (ohked, hingetõmbed ja muu taoline) võib saavutada täiuslikku üksteisemõistmist.

Esmapilgul võiks tunduda, et igasugune roojasus, jälestus jne õõnestavad faatilist barjääri ja etendaja-vaataja vahelist kontakti, kuna subjekt kaugendab ennast rõveduse allikast. Kuid kuna abjekt samal ajal nii tõukab eemale kui ka tõmbub endasse, siis sarnaselt pendeldab ka faatiline barjäär. Abjekt laval seab kahtluse alla publiku sümboolse korrastatuse ehk vaataja selles argiruumi ja teatriruumi liminaalses fluidumis on segadust tekitavas ja ebamugavas positsioonis. Vaataja oskamatus ennast positsioneerida komplitseerib ka faatilist funktsioon, kuna vaataja ei tea kas hoida kontakti või mitte. (Valk 2023: 17)

Damn. Juba enne analüüsini jõudmist tahaks autorit julgustada, et ta võiks sel teemal kirjutada ingliskeelse artikli. Siin on juba pelgalt teoreetilisel tasandil veel väga palju võimalik lahti pakkida.

Lavastus räägib loo kodanikust nimega Ubu, kes saab veidral kombel kuningaks ning, emand Ubu suunitlusel, ette võtab sõjaretke Venemaa vastu.

Nooremad teatrikülastajad oigavad rõõmust "kuradi lahe, iga teine sõna oli ropp!" Nii et kõik on rahul. Jalaga p...e saavad nii näitlejad (otseses mõttes) kui vaataja (kaudselt, aga põhimõtteliselt) ja kõik ütlevad viisakalt "aitäh". (Tõnson 2006)

Kogu lavastust saadab abjektne hõng ning kummastav atmosfäär, mis on peamiselt kolme aspekti summa tulemus: näitlejate keelekasutus, mängulaad ning visuaal (kostüümid, rekvisiidid jne). (Valk 2023: 23)

Kõlab intrigeerivalt.

Vastikust ei tekita selles lavastuses kehavedelikud, roojasus ega labane ropendamine, vaid teema, millest räägitakse kentsakalt ning vastuvõetamatult. Patriootlikud laulud ja Eesti rahvatants vaheldub primiivse ning igasuguse kultuurifiltrilise teesiga - saame järglasi. Negatiivsest iibest on Eesti kontekstis räägitud palju, kuid kunagi mitte niiviisi. Juba grupi nimi "KEP - kuumad eesti poisid" on küll leidlik kalambuur, kuid labastab kogu teemat. Kui abjekt on langenud objekt, siis seda sama näha ka käesolevas lavastuses - lapse saamise temaatika langetatakse; eesti rahvusideaalid labastatakse ja ühes sellega ka nende tähendus. (Valk 2023: 26)

Sama.

Abjektsiooni paigutamine ruumimudelisse ja sidumine faatilise barjääriga aitab mõista paremini tinglikku kommunikatsiooni ja suhestumist etendaja ja vaataja vahel, sealjuures arvestades varieeruvust sõltuvalt publiku sotsiokultuurilisest taustast. Siiski peab nentima, et abjektsiooni mõjul faatilisele barjäärile säilib indiviidispetsiifiline aspekt, mida peaks meeles pidama. Analüüs tõendas faatilise barjääri mõiste olulisust ja eeliseid neljanda seina ees. Abjekti liminaalruumilist mõõdet ei ole võimalik nii täpselt kirjeldada ja mõista neljanda seina kaudu, kuna sel puudub vajalik paksus. (Valk 2023: 28)

Analüüsi osa jäi minu jaoks teps lühikeseks. Need olid väga huvitavad näiteid, millest oleks tahtnud pikemalt lugeda. Ka faatilise barjääri osas jäi mulje, et rõhutati lõpuks vaid seda, kui paks või õhuke see mingitel puhkudel oli. Semiosfääriteooriat oleks võinud ka natuke rohkem sisse tuua analüüsi osas. Aga bakalaureusetöö mahu jaoks täitsa piisav. Siinkirjutaja jääb huviga ootama, mida autor selle mõistega edasi ette võtab. Tänavustest semiootika osakonnas kaitstud bakalaureusetöödest osutus see lemmikuks - ilmselgetel põhjustel (saan siin välja pakutud ideid oma tulevastes töödes kunagi edasi arendada ja autorile viidata). Vormistuse poole peal ei ole kasutatud kirjanduse nimekiri bulleted, aga nii on mitmel teiselgi - äkki uus mood. Küll aga tuleb märkida, et üles laetud PDF failis puuduvad leheküljenumbrid! Neist vigadest hoolimata oli töö ka blogija isiklikust huvist kõrvale vaadates väga hästi kirjutatud ja äärmiselt huvitaval teemal. Tuleb igati kiita.

A Flaming Fern Flower

La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]

---

13. And People Sometimes Sick

An instructive example of this may be taken from the folk belief of the Cassubians, a peasant group in Poland of Balto-Slavic speech. This is the belief in the mysterious flower of the fern, which blooms only at midnight on Midsummer Night. The uncanny blossom is a strange red in color and appears to be glaring at the onlooker with the unnerving glitter of a glass eye. If a person sees it, he must not stand still, or speak, or look around - even if fearful voices or howls are heard behind him - lest he die by them and of a witch. The flaming fern flower may be picked with a red silk cloth, but this is very difficult, since access to it is barred by thorns, or by the Evil One in the form of a monkey, bull, or wolf; or a late wanderer may ask the way, and the flower vanishes in an instant if one replies to him. If a man does succeed in plucking the fern flower, however, he will be able to understand the language of animals and to see great hoards of hidden treasure in the ground, and he will live hale and [|] hearty to a great age. But no one has even seen it. This fact will not surprise botanists - since all ferns are non-flowering plants. The botanist may, however, be puzzled as to how the legend of a fern flower ever could have arisen, since it has no possible referents in the objective plant world; but the psychiatrist would not be, since he recognizes the legend as a characteristic oedpial fantasy arising from the subjective inner world of human beings. What is surprising to the non-anthropologist is that the Cassubians have so much detailed and circumstantial knowledge about the fern flower - when no man has ever seen it! (La Barre 1954: 234-235)

(Jätkub siit.) "Sellest võib õpetliku näite tuua Poola talupoegade, baltoslaavi keelt kõnelevate kašuubide rahvausundist. Nimelt usk müstilisse sõnajalaõite, mis õitseb ainult jaanipäeva keskööl. See õõvaline õis on kummalist punast värvi ja näib pealtvaatajat jõllitavat klaassilma kõhedusttekitava säraga." - "Sõnajalaõis" valiti Vikipeedia järgi "2019. aastal kõige eestilikumaks sõnaks". Mind üllatas praegu, et meil pole head vastet ei uncanny-le ega unnerving-ule. Tänavakeelse "junnijahutava" asemel võiks vabalt olla ka "seestõõnestav" vms, vb isegi lihtsalt "närvilisekstegev" vms, aga kahjuks ilusat lühikest vastet ei näi olevat. / Lõpuks asendasin koleda sõna kõhedusttekitavaga.

Igatahes, olin poistele just selle müüdi siit ümber jutustanud kui õhtul H. nägi seda, tardus paigale ja oli tükk aega vait, jõllitas ühte kohta pimedas metsas. Kui ta juba tükk aega mu pärimistele ei vastanud, ütles ta lõpuks midagi stiilis "viitsid sa üle korrata, mis selle sõnajalaõiega oli?" - Ma käisin detailid üle ja siis lasi ta mul seista oma kohale. Nimelt see, mida me nägime, oli nähtav aias ainult ühe konkreetse koha peal ja me pidime kordamööda seisma samal kohal, et seda näha pimedas, läbi paljude puude. Junni-jahutav aspekt seisnes selles, et see säraski vastu nagu punane silm vaataks sulle otsa (ja ristisime selle kohe ümber Sauroni silmaks). Esialgu arvasime, et vb mingid jahimehed käivad öösel infrapuna-sihikutega ringi, sest olime mõned tunnid varem kuulnud püssilaske, ja see tuluke liikus ringi samas ikkagi samasse kohta jäädes. See kogemus oli meta-unnerving, sest ilmselgelt septembri keskel ei ole jaanipäev ja see on pealekaupa müüt, aga üsna kõhedaks tegi see, et ühegi teise koha pealt ei olnud seda näha, aga kui sa seda nägid, siis kogu täiega - justkui kutsuksi sind üritama pilku pööratama (sest siis sa seda enam ei näe ja pead minema tagasi kohta, kus sa seda esmalt nägid) mööda pimedat metsa kondama minema, et see kinni püüda. Vahva kogemus oli, andis tõenäoliselt soodsate tingimustega üle 5 kilomeetri kauguselt paljude puude vahelt paistvale meres ulpivale poi-tulukesele maagilise-mütoloogilise tähenduse.

"Kui inimene seda näeb, ei tohi ta paigal seista, rääkida ega ringi vaadata - isegi kui ta kuuleb oma selja taga hirmsaid hääli ja huilgamist - kui ta just ei taha nende või nõia küüsis surra." - Meie tegime muidugi absoluutselt kõik vastupidiselt juhistele. Tõsi, H. küll ei vaadanud ringi kui ta seda esmalt nägi, aga ta jäi paigale ja pika pärimise peale ka rääkis. Samas oleks see olnud isegi veel hirmsam kui ta oleks ühel hetkel lihtsalt vait jäänud ja pilku pööramata ja midagi ütlemata ühes konkreetses suunas kõndima nagu kuutõbine. Kui ma ainult selle teksti põhjal ise poistele seletasin seda müüti, siis ma kujutasin ette, et kui sa sellist asja näed, siis mitte-paigalejäämine ja mitte-kõnelemine on nõiatrikkide vältimiseks ja pilku pööramata kolmandas suunas minema kõndimine on ellujäämisstrateegia vms. Pärast isiklikku kogemust pseudo-sõnajalaõiega pimedas looduses võin öelda, et kui sa näed midagi, mida sa päriselt pead sõnajalaõieks, siis on suur ahvatlus just selle poole hakata kõndima puhtalt uudishimust. Õnneks ei olnud meil tahtmist pimedasse metsa kondama minna võõras kandis, kus on isegi päise päeva ajal soodne ära eksida, ja jäime paikseks. Niiet hirmsaid hääli ja huilgamist me ei kuulnud, "nõiahirmu" ei tundnud. Küll aga pani see mõtlema, mida mõni kassuublane oleks samas olukorras teinud - otseteed tulukese poole kõndima hakanud? Mul oli mure, et sõber paigal seistes korraga unresponsive'iks muutus - kui ta oleks eneseteadlikult veel pimedusse minema kõndinud siis oleks ehk tõesti arvanud, et siin on nõia käsi mängus.

"Leegitsevat sõnajalaõit saab üles korjata ainult punase siidirätiga, aga see on väga keeruline, sest kuna ligipääsu sellele takistavad okkad või Vanapagan, kes on võtnud ahvi, härja või hundi kuju; või mõni hilja peale jäänud rändur võib küsida teed ja õis haihtub niipea kui talle vastata." - Meil ei olnud punast siidirätikut käepärast (järgmiseks jaanipäevaks tuleb kindlasti üks muretseda). Siin on jälle mitu huvitavat detaili, mis esialgu jäid ebamäärasteks - näiteks see, et sõnajalaõie korjamine on keeruline. GT andis otsetõlkes "raske" ja ma reaalselt kujutasin ette, et see on üks neist kummalistest asjadest, mis teevad sõnajalaõie veel kummalisemaks: sa oled hirmsaid hääli ja huilgeid selja tagant kuuldes mitte vaadanud ringi, vaid jõudnud sõnajalaõiega järjepidevalt silmkontakti hoides kohale, mingitest okastest läbi läinud, Saatanat looma kujul ignoreerinud, ja lõpuks haarad punase siidirätiga õit ning üritad seda noppida, aga see on palju raskem kui sa oleksid arvanud - ebaloomulikult raske, mitte isegi lihtsalt mingist raskemetallist vaid täitsa oma erigravitatsiooniga. See oli muidugi minu enda tõlkeveapõhine ettekujutus. Mida võiks Vanakuri ahvi, härja või hundi kujul teha, seda ei oska ette kujutadagi. Pimedas metsas ahviga kohtumine oleks hirmus no matter what. Sama lugu hundiga kasvõi päisel päeval. Härja kohta ei oska öelda. Igal juhul on iva vist selles, et Saatan võib mingi hirmutava looma kujul sind kimbutama tulla just siis kui sa oled juba õieni jõudnud. Iseenesest on juba hääli ja huilgeid selja taga päris hirmutav ette kujutada, sest instinkt oleks ümber pöörata, et ennast võimaliku rünnaku eest kaitsta; aga võimalikus maailmas, kus eksisteerivad Saatan ja nõiad on võimalik ka see, et kõik need hirmsad hääled, liginevad sammud, isegi otse kukla taga karu mörisemine või hundi urisemine võivad olla tühjad hääled ja ümber pöörates on plats tühi ja vaikus, aga sõnajalaõit sa enam ei leia. Hilise ränduri nüanss on ka huvitav. Kui sa saadki oma kalli õie kätte, ei tohi ilmselt kellelegi sõnagi hingata kuniks, mis? Jõuad koju? Oled sellest teed teinud? See detail kõlab küll väga ägedalt - õis võib sul peost ära haihtuda - aga ühtlasi täpselt nagu üks plausible deniability võte. Raudselt keegi trikster kašuub kunagi kuskil kõndis ringi, punane siidirätik peos ja kui ta võõraste pärimisele midagi vastas, sai ta peo lahti teha ja käratada, et nende pärast jäi oma sõnajalaõiest ilma.

"Kui aga inimesel õnnestub sõnajalaõis ära noppida, siis hakkab ta mõistma loomade keelt, näeb maa sisse peidetud suuri aardevaramuid ja elab hea ja tugeva tervisega kõrge vanuseni. Aga keegi pole seda isegi näinud. See asjaolu ei üllata botaanikuid kuna kõik sõnajalad ei ole õistaimed." - Vikipeedias on natuke teisiti: "Õis pidavat andma tema leidjale ning noppijale õnne, rikkust, kõigi loomade, lindude ja inimeste keele mõistmise, teadmise kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõis teeb omaniku soovi korral nähtamatuks." - Muidugi võib-olla paremat õnne ei olegi olemas kui elada hea ja tugeva tervisega kõrge eani. Lisaks loomade keele mõistmisele annab see versioon ka lindude keele (aga kalade, taimede ja putukate keeled?) ja teiste inimkeelte mõistmise. See oleks küll päris huvitav elu kui sa suudad kõiki inimkeeli mõista, aga rääkida ei oska - ringireisimine on võimalik, aga ikkagi ohtlik. Rikkust saab muidugi maast üles kaevata kui su silmad on tänu sõnajalaõiele võimelised maa sisse peidetud aardeid nägema. Saad olla metallidetektorist, kes ilma detektorita leiab kõik maetud varandused üles. Need "teadmised kõigi maailma asjade kohta" on juba ebamäärasemad - kus läheb kõigi maailma asjade piir? Geopoliitised reaalsused ja saladused? Mida su naabrid sinust mõtlevad? Millest keegi teisel pool maakera parasjagu poti peal istudes unistab? Kahtlane.

"Botaanik võib aga olla hämmastuses, kuidas võis üldse tekkida legend sõnajalaõiest, kuna sellel ei ole objektiivses taimemaailmas mingeid võimalikke referente; psühhiaater ei oleks, kuna ta peaks legendi iseloomulikuks edipaalseks fantaasiaks, mis tuleneb inimolendite subjektiivsest sisemaailmast. Mitteantropoloogi jaoks on üllatav, et kašuubidel on sõnajalaõie kohta nii palju üksikasjalikke ja ümberkaudseid teadmisi - kui keegi ei ole seda kunagi näinud!" - Siin nuriseks, et teistel taimedel on õied. Sõnajalad ja õied eksisteerivad; kašuubid tegid üks pluss üks võrdub kaks ja leiutasid mitte-õitsevale taimeliigile õie, mis on lihtsalt üliharuldane ja maagiline. Mis on selle fantaasialeiutise juures "edipaalset", ma võib-olla ei tahagi teada. Põhiline iva, mille pärast La Barre üldse selle sõnajalaõie näite tõi, on see, et inimestel võib olla rohkesti üksikasjalikke teadmisi asjade kohta, mida objektiivselt ei eksisteeri. Me elame mingis mõttes kollektiivselt väljamõeldud sümboolses maailmas, mis on rahvastatud asjadega, mida ei saa näha ja kätte võtta, ükskõik kas sul on parasjagu punane siidirätik tagataskust võtta või mitte.

Raamatukogus viibides võtsin kätte ja läksin vaatasin Vikipeedia antud viite järgi, see on Eesti rahvakultuuri leksikon (Viires jt 2007: 290-291):

sõnajalaõis
♦ Farnkraitblüte f. ♦ fern seed ♦ sanajalkakukka ♦ папоротниковый цветок
Müstiline imekaunis õis, mis pidavat sõnajalal puhkema ainult jaaniööl mõneks hetkeks ning andma tema noppijale rikkust, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise, teadmisi kõigist maailma asjadest jms. Sõnajalaõit oli aga väga raske kätte saada, sest kurat veeretas otsija teele suuri takistusi. Samalaadne [|] kujutem ja uskumus sõnajalaõiest või sõnajalaseemneist oli omane ka teistele Euroopa rahvastele.
B: M. J. Eisen, Jaani raamat. Tallinn, 1898, 49-63; M. J. Eisen, Eesti vana usk. Tartu, 1926, 298-302; M. Hiiemäe, Sõnajalg rahvauskumustes. - EL, 1987, 6.

Mis siis ikka, väike ekskursioon! Trükeldasin siia blogisse kõik kolm allikat, mida leksikon pidas vajalikuks viidata. Sain nii mõndagi täpsemalt teada sõnajalaõie teema kohta. Teen siia oma kokkuvõtte. Pmst sõnajalaõis on krati ja "seisme Moosese" kõrval üks kolmest maagilisest rikkaks saamise viisist. Misiganes need "seitse Moosest" olid, need on haruldaseks jäänud. Kratiga on see paha lugu, et Krati saamiseks peab Vanapaganaga lepingu sõlmima, aga Vanapagan va pagan leiab alati viisi kuidas su hing endale saada (kui nt üritad teda mingite marjadega vere asemel petta vms). Sõnajalaõis aga on metsast üleskorjatav ja see on nagu Vanapagana tagant väe varastamine. Erinevalt teistest võis sõnajalaõit ka endaga kaasas kanda, nt rinnataskus.

Seos Vanapaganaga seisneb selles, et "Sõnajala alla poeb vanapagan varjule kui keegi vaenlane teda taga kiusab." (Eisen 1899: 52) - Miks peaks Vanapagan piksenoolt või hunti kartma, ei tea - Vanapagan ja Saatan ei ole nähtavasti sama tegelane, meie Vanapagan on rohkem nagu esialgne trikster, kellel kristlik Saatan natuke põhineb. St Vanapaganat on võimalik (vähemalt teoreetiliselt) trumbata, tillist tõmmata. Eisen teadvustab koheselt, et bioloogiliselt on sõnajalaõis võimatu: "Eks lugenud Linné-saks sõnajalga omal ajal mitteõitsvate taimede hulka? [...] Laseme Linnéd oma taksonoomiaga Linnéd olla." Eiseni kirjaviis pigistas minust küll naerupurtsaka selle peale välja. Sellest, mida maarahvas sõnajalaõiest arvab, kirjutab ta, et "Õis ise on enamasti nagu täheke, hiilgab ja särab nagu tuluke pimedas." - Olles ise tõenäoliselt kaugel mere ulpivat poi-tulukest näinud pimedas läbi puude, on selline kirjeldus täitsa kohane.

Sõnajala õitsemise osas võrdleb Eisen Amasoonase viktooriaga, mille "valged või roosakad õied avanevad ainult öösiti ning õitsevad lühikest aega." Sõnajalg peaks rahva arvamise järgi ka õitsema "ainult öösel ja pealegi silmapilguks" või "kõigest minuti" (1899: 53). Kui sõnajalaõis avaneb, hakkab sellest mingit väge kiirgama ("võim [...] mis õiest välja läheb"). See "võim" on teha teoks kõik, mida soovid: "Mis sa iganes näed või mõtled, kõik saad sa sõnajala õie läbi." Sellega saab näiteks asju paljundada, just nagu Jeesus paljundas leiba ja kala. "Hädad, kahjud ja õnnetused lähevad sinust mööda. Õnn astub su uksest sisse ja jääb su juurde elama". Ühtlasi võib teha soovi korral nähtamatuks. Sõnajalaõit kellegi suunas hoides saad panna ta ennast truult armastama - siit vist seos, et armastajad käivad sõnajalaõit otsimas (Hiiemäe 1987: 403) ja ajakirjanduses 10 a tagasi täpsustus, et "Sõnajalaõis toob armu asemel rikkust". Ikkagi armu ka, kui vaja.

Kui leksikon annab võrdlemisi ebamäärase seletuse, et sõnajalaõis annab "teadmisi kõigist maailma asjadest", siis Eisen kirjutab üsna konkreetselt, et "Sõnajalaõie omanik ei saa mitte ainult kõikenägevaks, vaid samuti kõiketeadjaks ja kõikemõistjaks" (1899: 54) - st mitte ainult omnipotentseks vaid ka omnistsientseks. Ülal ma ironiseerisin, et kas loomade ja lindude keele kõrval hakkad sõnajalaõiega mõistma ka "kalade, taimede ja putukate" keeli... Jah! Sõnajalaõie omanik "mõistis ka lindude, loomade ja putukate keeli. Sai isegi sellest aru, mida puud oma kohisemisega kõnelevad." Eisen lisab siin omalt poolt, et tal pole andmeid, kas sõnajalaõiega saab mõista ka veekohinat, aga tuulekohinat kindlasti ja - mis puudutab La Barre nimetatud maa sees aarete nägemist - "rahaaugudki teadis ära", st sõnajalaõie omanik leiab maa alla peidetud varandused üle, sest ta mõistab põhimõtteliselt justkui kõiki elemente: tuul, vesi, maa - ainult tuld ei ole siin mainitud.

Miks on sõnajalaõit raske leida? Sest sõnajalad pakuvad Vanapaganale varju ja seetõttu "nähakse Vanapaganat sõnajalgu iseäraliku hoolega silmas pidamas" (1889: 56). Nendel, kes lähevad teadlikult metsa sõnajalaõit otsima on seda keerulisem leida kui neil, kel kogemata sõnajalgadest läbi kõndides kukub õis näiteks jalanõu sisse ("viisu vahele"). Selle asemel aga, et La Barre järgi kohe kohal olla sõnajalaõie noppijat mõne ohtliku looma kujul ära hirmutama, võib Vanapaganal esiotsa märkamata jääda, et keegi on selle kätte saanud - eriti kui see on juhtunud kogemata, jalanõu sisse kukkudes - aga varem või hiljem tuleb Vanapagan sellele järgi, et inimeste kätte liiga palju väge ja õnne ei satuks.

Kui La Barre kirjutab mõnest hilja peale jäänud, pimedasse ära eksinud rändurist, kellele midagi vastates haihtub sõnajalaõis õhku, siis Eiseni järgi on see Vanapagan ise, kes tuleb sõnajalaõiele järgi: "Niipea kui sõnajalaõis on kogemata kellegi omaks saanud, astub vanapagan varsti tema juurde õit endale nõudma. Vahel katsub ta hirmuga, vahel armuga, vahel ähvardustega, vahel lubadustega." (1899: 56) - Järvamaalaste järgi "heaks abinõuks õnnelikult koju pääsemiseks on tagurpidi kõndimine." Häda on selles, et Vanapaganale meeldib trikitada ja ta võib erinevatele inimestele erinevaid takistusi välja mõelda sõnajalaõie leidmise ja kättesaamise tõkestamiseks: "Ühele toob Vanapagan jõed ja järved ja kraavid ette, teisele jälle mäed ja orud, kolmandale läbipääsmatud laaned ja rägastikud" (1899: 56-57). Vanapagana silmamoonutuste vastu on üks kaval abinõu: otsi surnuaialt mõne vana kirstu lauatükk, milles on oksa-augud ja valmista endale nendest endale prillid: "Need prillid näitasid maailma õiges olekus ja hävitasid koheselt Vanapagana silmamoonutused".

Kui La Barre kirjutab, et sõnajalaõiele läheneja "kuuleb oma selja taga hirmsaid hääli ja huilgamist" ning sellest hoolimata "ei tohi ta paigal seista, rääkida ega ringi vaadata", siis Eisen täpsustab, et õie otsija ei tohtinud üleüldiselt "kartma lüüa", sest siis ta jääb "kõigest ilma". Konkreetselt, "Sest natuke aega enne sõnajala õitsemist kuuldi hirmsat mürinat, hulgumist ja hammaste kiristamist." St need hirmsad hääled ei ole seotud õiele lähenemisega, vaid õitsemise endaga. Samamoodi, selle kohta, et õiele lähenemist takistab "Vanapagan, kes on võtnud ahvi, härja või hundi kuju", on Eisenil natuke üldisem: "Tihti tuli Vanapagan karja sulastega õie otsijat sõnajala juurest ära hirmutama." Ma eeldan, et sulastega karja tulemine tähendab siin midagi väga konkreetset, a la Vanapagan ja tema kuradikesed peidavad ennast lehma- või lambakarja hulka ja kasutavad loomakarja kuidagi selleks, et inimest õie juurest eemale hirmutada.

Punane siidirätik, tuleb välja, ei ole üldse vajalik. Eisen loetleb ette hulga meetmeid, mida mitmel pool arvatakse aitavat Vanapaganat ära petta. Üks meetod on laotada "lina ümber sõnajala", teha sõnajalgade ligidale lõke ja siis lugeda valjult piiblit, mis on ühes käes, ja teises käes hoida mõõka. Miks? Ei tea, aga "Niimoodi oodati kuni sõnajalaõis oli lina peale langenud". Teine meetod on visata "ise sõnajalgade juurde pikali" ja laotada enda peale (?) kaks rätikut ja "Kui õis langeb rätiku peale, läheb öö kohe valgemaks kui päev" (1899: 58), aga ainult õie omaniku jaoks. Eisen kirjeldab veel hulgi huvitavaid seiku, kuidas Vanapaganat ära petta, aga punase siidirätiku soovitus tuleb vististi sellisest arusaamast, et rätik teeb midagi maagilist sõnajalaõie valgusega.

Mis puudutab äraeksinud rändajasse, kes on Vanapagan ise, on see vaid üks näide, millist silmamoonutust Vanapagan võib kasutada. "Tihti tarvitas Vanapagan paremat kavalust. Ta moonutas ennast õie leidja isaks, emaks, vennaks, õeks, naiseks, lapseks või muuks sugulaseks, vahel mõisahärrakski, ja palus leitud õit näha. Õie leidja ei teadnud oma sugulast sugugi karta, seda enam veel, et Vanapagan selle inimese häält ka oskas järgi teha, kelleks ta maskeerus. Hea meelega näitas õie leidja perekonnaliikmele oma leidu, aga samal silmapilgul kaotas ta oma kalli varanduse. Sugulane koos õiega haihtusid nagu õhku." (Eisen 1899: 60) - Eksinud rändur eksinud ränduriks, oma perekonnaliikmeks moondunud Vanapagan on juba teine tera.

"Kui kõik Vanapagana katsed nurja läksid, siis saatis ta mõnikord vareseid, hakke ja kulle oma karjumisega õie leidjat koduteel saatma." (1889: 61) - Kujuta ette, et sa oled just sõnajalaõie üles noppinud, keeldunud seda näitamast mõnele oma pereliikmele, kes lambist keset ööd välja ilmus, et paluda seda näha, ja nüüd kõnnid koju ning Hitchcock'i Linnud hakkab sinu ümber mängima. Tuleb kartuseta, hirmu tundmata koju marssida, sõnajalaõis rätikusse mähituna taskus: "Niipea kui õie leidja koju jõudis, pääses ta tavaliselt Vanapagana tagakiusamise eest." - Tavaliselt, sest Eisen lisab, et Vanapagan võis "veel mõne aja pärast tulla õit endale nõudma, kui ta selleks paraja aja arvas kätte jõudnud." Eiseni teine versioon aastast 1926 on selle sama teksti kokkuvõte pärast keeleuuendust ja Mall Hiiemäe artiklis on kajastatud vanemast ja uuemast ajast kogutud etnograafilisi teateid (erinevate kantide inimeste ütlusi) sõnajalaõite kohta.

Tegin sellise pika ekskursiooni, trükeldasin kolm (siiski üsna lühikest) artiklit sisse, sest mul hakkas Eisenit trükeldades peas mängima võimalik kodumaine mängufilm (vb õudusfilm), esialgse pealkirjaga Sõnajalaõie Selts, milles Tartu Ülikooli tudengid, põhiliselt etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia, aga ka semiootika, lingvistika, filosoofia, bioloogia, ja veel mitme lähema ja kaugema valdkonna üliõpilased on moodustanud uurimisrühma, mis on kogu materjali sõnajalaõie kohta põhjalikult läbi töötanud ja veendunud, et nad võivad Vanapagana ära petta ja vähemalt ühe sõnajalaõie kinni püüda, mida siis omavahel võrdselt jagada ja kordamööda oma südamesoove teoks teha - kellegi ennast armastama panemisest maa alla peidetud arheoloogiliste muististe ülesleidmiseni. Häda on selles, et sõnajalaõis on päris, aga Vanapagan on ka ja küsimus on selles, kas Eesti helgeimad noored pead suudavad Vanapaganat ära tüssata. Ei pruugi.

See on täitsa mõte, millest võiks võib-olla näiteks proovida ilukirjanduslik teos kirjutada. Eiseni materjal on päris vahva ja, nagu siin näitasin, oluliselt detailsem kui La Barre kokkuvõte kašuubide põhjal. Hiiemäe materjalis omakorda on ütlusi, mille võib üks-ühele oma tegelaste suhu panna. Eisen mainib näiteks, et ka Shakespeare'i näidendis Henry IV ütleb üks tegelane "we have the receipt of fern-seed, we walk invisible." Google Scholar annab päris palju tulemusi Poolast, Ukrainast ja Venemaalt.

Inglisekeelses Wiki-s on ka vulgaarne tõlgendus: "Lisaks ettekujutusele, et sõnajalaõie leidja saab rikkaks või õnnelikuks võetakse sõnajalaõit siin [Baltikumis] mõnikord viljakuse sümbolina. Sellel väidetavalt maagilisel ööl lähevad noorpaarid metsa "sõnajalaõit otsima", mida enamasti loetakse seksimise eufemismiks. Seks võib viia raseduseni; lapsest võib möelda kui sõnajala "õiest"." - Labane, aga Sõnajalaõie Seltsi üheks naljakaks probleemiks võiks olla just see, et asjatundmatud ei saa aru, kuidas seltsi liikmed saavad seda müüti tõsiselt võtta ja raudselt on see jaanipäeval koos metsa minemine pigem selleks, et teha sama asja mida kõik ülejäänud Jaanipäeval teevad - juua ennast täis ja looduses rahmeldada. Täitsa mõte, et mõni liitubki seltsiga, sest peab seda just selliseks ettevõtmiseks, aga Seltsi tegevus (ettevalmistused jaanipäevaks) osutuvad väga veenvateks ja need saavad ka uskujateks, kes lõpuks kogevad Vanapagana trikitamisi omal nahal.

Kokkuvõtteks väga huvitav teema. Ma olin "sõnajalaõie" asjast ähmaselt midagi kuulnud, aga La Barre vahendas seda väga kenasti ja siis kogesin ise kuivõrd psühholoogiliselt mõjus võib olla punane tuluke keset pilkast pimedust. Nüüd mõtlen, et võib-olla lisaks selle teemade hulka, mida aeg-ajalt edasi näppida (kirjandust sel teemal, isegi eesti keeles, ikka on) ja võib-olla kunagi midagi ilukirjanduslikus võtmes sellest kirjutada, sest Eiseni tekst pani küll peas mingi filmi mängima. Nüüd aga La Barrega edasi.

The ability to know things that are not so is an extraordinary and unique peculiarity of man among animals and arises out of the profoundly inter-individual nature of his being. In all their symbolic systems men are members of one another in a society: their symbols are projected and introjected like the crop-contents of a commonwealth of ants. But what is biologically nourishing, so to speak, and what is merely the emotional coloring of the food, they do not always know. Beyond any question, this fern legend spread among the Cassubians because it communicates phatically with the unconscious of each, structured similarly by their common learned culture. Indeed, the non-Cassubian psychiatrist is even able to understand it too, since he happens to be a human being also. (La Barre 1954: 235)

"Võime teada asju, mis ei ole nii, on inimese erakordne ja ainulaadne eripära loomade hulgas ning tuleneb tema olimse sügavalt indiviididevahelisest olemusest." - Inimesed on võimelised "teadma" asju, millel ei ole tõeväärtust, st "uskuma" asjadesse, mida päriselt ei eksisteeri. Sõnajalaõis on tõepoolest kena näide sellest, sest selle kohta on tõepoolest ülemäära palju üksikasjalikke aruandeid, millest mitte midagi ei peaks eksisteerima kui inimesed oleksid võimelised rääkima ainult asjadest, mis päriselt eksisteerivad.

Inimese sügavalt indiviididevahelise olemuse all peab ta mõistagi silmas seda, et inimene on selline olend nagu ta on, sest ta elab ühiskonnas. See meem, we live in a society, ei tule tühja koha pealt. Ma olen siin natuke mõelnud selle üle mida La Barre kirjutas ühes varasemas peatükis, et inimene on "Infantiliseerunud loom, kelle liialdatud sõltuvus sama liigi täiskasvanud loomadest muudab nemad tema peamiseks "keskkonnaks" pikaks ajaks pärast sündi" (La Barre 1954: 166-167). See on enam-vähem see kui me ütleme sisseütlevalt, et "me elame ühiskonnas" - ühiskond seisab justkui keskkonna asemel, oleks justkui meie tehislik, inimestest moodustuv keskkond.

"Kõigis oma sümbolisüsteemides on inimesed üksteise liikmed ühiskonnas: nende sümboleid projitseeritakse ja introjitseeritakse nagu sipelgapesa saagi-sisu. Aga mis on niiöelda bioloogiliselt toitev ja mis on vaid toidu emotsionaalne värving, seda nad alati ei tea." - Siin on oluline moment selles, et inimesed ei ole pelgalt ühiskonna liikmed, vaid, et inimesed on osa üksteisest - "ühiskond" on üldnimetus sellele, et inimesed osalevad üksteise eludes ja on seeläbi omavahel mingis mõttes kattuvad (overlapping) entiteedid. Need kaks mõistet, mis kirjeldavad seda ühiskondlikku osadust, projitsioon ja introjitsioon kujutavad endast selle nähtuse kahte poolust. Projitsioon ilmselt ei vaja seletamist, aga introject on isegi nastiku sõnastikus antud kui "omadusi üle võtma" ja "(vanemate) väärtushinnangute ülevõtmine".

Maakeeli, projitsioon on oma hingeelu (sisemaailma) elementide või aspektide kuvamine või kujutamine välismaailma; introjitsioon seevastu millegi välismaailmast, eriti teiste inimeste käitumise ja omaduste, omaksvõtmine või oma sisemaailmasse lubamine. Veebilehekülg, kust neid määratlusi laenasin, kirjutab, et "Suur osa psühhoanalüüsist on seotud välismaailma ja sisemaailmade vastasmõjuga: sellega, kuidas me väliseid sündmusi tõlgendamie ja kuidas me oma sisemisi mõtteid ja arusaamu välismaailma tagasi paneme." Nagu auto- ja alloplastilisuse mõistestest nähtub, on psühhoanalüütikutel üsna lihtsameelne arusaam sise- ja välismaailmadest.

Sipelgapesa metafooriga tuleb veel täpsustada, et siin peetakse silmas sipelgate toidujagamist. Tänapäeval on internetis küllaga videosid sellest, kuidas sipelgatele antakse toiduvärviga suhkruvett ja siis nad jooksevad siniste, punaste, kollaste ja roheliste sisemustega ringi. Teisest käest on ammu teada, et sipelgatel on nö "sotsiaalne kõht" ja nad jagavad omavahel toitu suust suhu (vt nt Wallis 1961). La Barre sihib selle suunas, et inimese ühiskondlik semiootilisus on midagi analoogset: me käime ringi ja edastame üksteisele sõnumeid ja sümboleid, aga me ei ole võimelised vahetult eristama nö suhkurt nö toiduvärvist - semantilist informatsiooni faatilisest kommunikatsioonist.

"Pole kahtlustki, et see sõnajala legend levis kašuubide hulgas, sest see kommunikeerib faatiliselt neist igaühe alateadvusega, mis on nende jagatud, õpitud kultuuri tõttu sarnaselt struktureeritud. Tõepoolest, isegi mitte-kašuubist psühhiaater on võimeline ka seda mõistma, sest tema juhtub samuti olema ka inimolend." - Sõnajalaõie müüt näib olevat levinud kõigi slaavlaste hulgas, samuti sakslaste ja rootslaste hulgas. Pole võimatu, et see müüt on vanem kui need Indo-Euroopa keeled (seda ei saa teada ilma ajamasinata). Igal juhul, jah, siin on tõepoolest midagi huvitavat alateadvuse tasandil - kasvõi selles mõttes, et sõnajalaõis on mingisuguste soovide või ihade idealiseeritud lahendus - oled vaene, oled armastuseta, oled õnnetu, ei oska keeli? Proovi sõnajalaõit! (Ettevaatust, tegemist on ravimiga! Vaevuste või kõrvalnähtude tekkimisel pöörduge arsti poole!)

Häda on siin selles, et kuidas sõnajalaõis täpselt "kommunikeerib faatiliselt" just kašuubi alateadvusega, jääb natuke arusaamatuks. Mis on selles kontekstis faatiline kommunikatsioon? Emotsionaalsete vajaduste, rahuldamata südamesoovide, sümboolne väljendus? Seda iva saaks kindlasti selgemalt väljendada. Seda enam, et ta tulistab oma unikaalsuse argumendi justkui ise kohe maha universaalsusega: põhimõtteliselt igaüks on võimeline sõnajalaõie legendi mõistma, sest me kõik oleme inimesed. Küll ma ikka naersin selle sõnastuse üle: "since he happens to be a human being also". Mitte-kašuubist psühhiaater on võimeline mõistma seda lugu, sest ta on kvalifitseeritult selle loomaliigi esindaja, kes sõnajalaõie välja mõtles.

Sellele postitusele paneks ainult kahe tsitaadiga punkti, sest nende vahepeal sai nii pikalt sõnajalaõie-ekskursioonil käidud ja järgmised katkendid on kõige pikemad ja sisukamad (metslase, lapse ja psühhootiku kommunikatsiooniprobleemidest, faatilselt) ning sobiksid kokku paremini kui neist esimese, põhilise ära-amputeerimine siia kolmandaks. Väga vahva kõrvalepõige oli, igatahes. Tekkis siiras huvi sõnajalaõie kohta veel rohkem teada ka välismaistest allikatest.

A Shared Pleasure

La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]

---

12. Why Man Is Human

The profound and provocative nature of the Riddle of the Sphinx then becomes clearer. "Who may love, but not love the one whom he loves?" The answer is human beings: of whatever kind and condition, primitive or civilized, male or female, old or young. For the Riddle admits of various solutions, at least one of which is appropriate for each human situation, and some others of which are inappropriate, because they misidentify the love object or use a non-adaptive way of loving it. For the child the solution is this: "He may love (dependently), but not love (sexually) the one whom he loves (mother)." For the adult man there is a different solution: "He may love (women, sexually), but not love (sexually) the one whom he loves (dependently once, mother)." A man has the pride and privilege, with his maleness, of returning to a woman a shared pleasure, like but unlike that which another woman, with her breast, conferred upon him first as a baby. Cherished and nurtured to strength by his mother, he may then protect and cherish another woman in his turn. And of all the things in this world these two, maternal and conjugal love, are without any qualification wholly good. (La Barre 1954: 214)

(Jätkub siit.) "Seejärel saab Sfinksi mõistatuse sügav ja provokatiivne olemus selgemaks. "Kes võib armastada, aga mitte armastada seda, kes teda armastab?" Vastus on inimesed: olenemata tüübist ja seisundist, primitiivne või tsiviliseeritud, meessoost või naissoost, noor või vana. Sest mõistatus lubab erinevaid lahendusi, millest vähemalt üks on igale inimolukorrale sobiv ja mõned teised, mis on kohatud, sest nad väär-tuvastavad armastuse objekti või kasutavad selle armastamiseks mittekohanevat viisi. Lapse jaoks on lahendus järgmine: "Ta võib armastada (sõltuvalt), aga mitte armastada (seksuaalselt) seda, kes teda armastab (ema)." Täiskasvanud mehe jaoks on teistsugune lahendus: "Ta võib armastada (naisi, seksuaalselt), aga mitte armastada (seksuaalselt) seda, keda ta armastab (kord sõltuvalt, ema)." Mehel on oma mehelikkusega au ja privileeg anda naisele vastu jagatud naudingut, mis on sarnane, aga erineb sellest, mida teine naine pakkus talle esmalt oma rinnaga kui ta oli laps. Ema poolt hellitatud ja jõuliseks toidetud, võib ta siis omakorda kaitsta ja hellitada teist naist. Ja kõigist asjadest maailmas on need kaks, emalik ja abieluarmastus, ilma igasuguse kvalifikatsioonita täielikult head."

Mul ei jagu sõnu selle jaoks kui vähe mulle see osa La Barre teooriast meeldib. See "Sfinksi mõistatus" ei ole isegi üks kahest põhilisest, mille Oidipus ära lahendas. Asja iva on ka kohutavalt lihtne: lapse ja vanema vahel on armastus, mis põhineb sellel, et laps sõltub oma vanematest ellujäämise nimel. See on sõltuvuslik ("dependent") armastus, millele vastandub seksuaalne armastus kahe täiskasvanu vahel. Ainult Freud tuleks selle peale, et neid kahte võiks omavahel segamini ajada.

Samuti torkab silma, et sugude vahel on siin ilmne ebavõrdsus: mehed on need, kes võivad oma armastuse objekti segamini ajada, sest nad armastavad naisi. See "sõltuvuslik armastus" käib justkui ainult emapiima kaudu - isa ja tütre vahel ei ole justkui mingit sõltuvussuhet. Mul on küll karvane tunne, et siin on mängus Freudi ajastu eelarvamused ja suhtumised - poisid tuleb meesteks kasvatada, aga tüdrukud... noh... küll emake loodus hoolitseb selle eest, et nad oskavad iseenesest emad olla vms. St kogu naissugu on siin justkui kõrvaline tegelane, ainult objekti staatuses.

Tähendab, kas naistel ei ole "au ja privileegi" oma naiselikkusega osutada meestele jagatud naudingut? Miks peaks seksuaalne armastus üldse kuidagi olema seotud imetamisega? La Barre sõnastuses haigutab siin tühimik - need on sarnased, aga erinevad. Kuidas on nad sarnased? Kuidas on seks ja imetamine sarnased? Täiesti erinevad toimingud, täiesti erinevad funktsioonid. Psühhoanalüütikud on veidrikud kes võtsid ühe kokaiinisõltlase luulusid liiga tõsiselt.

All this is a process of growth, psychological and physical, and of phatic communication culturally. It is no easy, automatic process. For [|] the male change of phase enjoins upon him that he change almost entirely from dependent to protective love of women; for the residues of his infantile self, when in excess, are disruptive of his adult male responsibilities and power to create and provide security, and not (as once) primarily to consume it. More than that, and purely for himself, any unconscious confusion of mate with mother tends to disfranchise him of enjoyment, because of the anxiety of violating incest-taboos. Women, because they must learn to change the sex of the early love object in loving men instead of mothers, may have a difficult time adjusting to the complexities of their femininity. But men, because of this reversal of dependency roles vis-à-vis women, perhaps have the harder time growing up. Conversely, men may have less problem being male and taking their maleness for granted, in their naïve and unchanging love of women. But women, perhaps, in dependency terms, are not so fiercely and desperately embattled in growing up as men are. (La Barre 1954: 214-215)

"Kõik see on psühholoogilise ja füüsilise kasvu ning kultuurilise faatilise kommunikatsiooni protsess. See ei ole lihtne, automaatne protsess, sest mehe faasivahetus kohustab teda ema sõltuvast armastusest täielikult ümber lülituma naiste kaitsvale armastusele; aga kui tema infantiilse isemuse ülejääke on liialt siis häirivad need tema täiskasvanud mehe kohustusi ja võimu luua ja pakkuda turvalisust ning mitte (nagu kord) peamiselt seda tarbida. Enamgi veel, ja puhtalt tema enda jaoks, kaldub igasugune alateadlik segadus kaaslase ja ema vahel röövima temalt naudingut, sest ta tunneb ärevust rikkuda intsestitabu. Naistel, kuna nad peavad oma ema asemel õppima armastama mehi, peavad nad vahetama oma varajase armastuse objekti sugu ja see võib tekitada raskusi kohanemisega oma naiselikkuse keerukustega. Aga meestel on selle naistega seotud rollide ümberpööramise tõttu võib-olla raskem üles kasvada. Ja vastupidi võib meestel olla vähem probleeme meheks olemisega ja nad võivad oma naiivses ja muutumatus armastuses naiste vastu võtta oma mehisust iseenesestmõistetavana. Aga naised ei ole üles kasvades sõltuvuse mõttes võib-olla niivõrd raevukalt ja meeleheitlikult sõjaseisundis kui mehed."

Kuidas on see armastuse ümberlülitumine sellest, kes sind imetab, sellele, kelle suhtes sul on seksuaalne ligitõmme, kultuurilise faatilise kommunikatsiooni protsess? See osa on täiesti arusaamatu. Kas ta peab silmas umbes midagi sellist, et üleskasvades on meil mingisugused kultuurilised juhendid või eeskujud, kuidas "õigesti armastada"? Millegi sellisega võiks isegi nõustuda, aga mul pole veel aimugi, kas see ühildub tema üleüldise arusaama või ettekujutusega faatilisest kommunikatsioonist.

Meeste ja naiste üleskasvamise ja armastuse "ümberlülitamise" osas jääb mulle jälle arusaamatuks, kuidas mehed peavad täielikult ümber lülituma, aga naised mitte? Kas lapsena ema rinna imemine ja täiskasvanuna oma lapsele rinda andmine on täpselt sama asi? Naistel ei või mitte mingil juhul tekkida mingit ülejääki imikueast? Samuti on kummaline see jaotus soorollide vahel: naistel nurturing ja meestel providing security - justkui toit tuleks ainult ema rinnast, aga mitte metsast või põllult (isa ei ole võimeline toitu pakkuma) ja ema ei ole võimeline kaitsma - teate küll see kurikuulus asi mida emade kohta öeldakse, et nad ei hooli oma laste kaitsmisest.

Ärevus intsestitabust üle astumise suhtes - ei ole kogenud, ei oska kommenteerida. Samuti ei saa aru sellest, kuidas see, et naised peasid oma armastuse objekti soo muutumise tõttu oma naiselikkusega jänni jääma. Kas lesbilistel naistel pole järelikult mingeid probleeme oma naiselikkusega? Ma ei näe kus siin põhjuslik seos on. Mul on tugev kahtlus, et siin on alustatud lõppjäreldusest, et meestel on vähem probleeme oma mehelikkusega, ja tuletatakse eeldus, et see on armastuse objekti sooga seotud. Ma ei ole üldse kindel, et seksuaalsel orientatsioonil ja soorollil on sellised seosed nagu siin kirjeldatakse.

For the adult woman, the answer to the Riddle is still different: "She may love (men, both sexually and dependently), but not love the one whom she loves (neither mother, dependently, nor father, sexually)." Thus feminine psychology is more complex. Men have to change from the original love object, and from the child's way of loving her. But women, in addition, have to change the sex of the original love object in order to love men. Furthermore, adult women have several ways of loving, but men only one. To her child the woman must now give dependency-sustaining love, as her mother did to her, this maternal love being of her body which is adapted to the needs of the deeply infantilized human baby. But meanwhile, for the purposes of her maternity, she must often give up her own competence and security in dealing directly with the world, and accept the difficult role of a trusting and fairly complete dependence on another person, her wisely chosen husband. Small wonder that women in general are more psychological-minded than men, and more skilled in reading the minimal phatic indices of character or of emotional climate. They have to be, biologically. (La Barre 1954: 215)

"Täiskasvanud naise jaoks on lahendus mõistatusele omakorda erinev: "Ta võib armastada (mehi, nii seksuaalselt kui sõltuvuslikult), aga ta ei või armastada seda, keda ta armastab (ei ema, sõltuvalt, ega isa, seksuaalselt). Seega naiselik psühholoogia on palju keerulisem. Mehed peavad vahetama algset armastuse objekti ja lapselikku viisi, kuidas ta teda armastab. Aga naised peavad lisaks vahetama algse armastusobjekti sugu selleks, et mehi armastada. Veel enam, täiskasvanud naistel on mitu viisi, kuidas armastada, aga meestel ainult üks. Oma lapsele peab naine nüüd andma sõltuvust-säilitavat armastust, nagu tema ema andis talle, ja see emalik armastus tuleb tema kehast, mis on kohanenud inimlapse sügavalt infantiliseerunud vajadustega. Kuid vahepeal peab ta oma emaduse otstarbeks sagei loovutama omaenda võimekuse ja turvalisuse maailmaga vahetult tegeledes ja võtma vastu keerulise rolli - usaldama ja peaaegu täielikult sõltuma teisest inimesest, oma targalt valitud abikaasast. Pole imestada, et naised on üldiselt psühholoogilisemalt meelestatud kui mehed, ja osavamad lugema inimeste iseloomu või emotsionaalse kliima minimaalseid faatilisi osutisi. Nad peavad seda olema, bioloogiliselt."

Jällegi on naiste olukord meeste omast erinev ainult selle tõttu, et isaarmastust ei ole olemas. On ainult emaarmastus ja see käib rinna kaudu. Siin oleks justkui skeem, et laps sõltub toidu nimel emast ja ema sõltub turvalisuse nimel abikaasast. Lapse ja isa vahel ei ole mingit muud suhet kui turvamehe oma. Üleüldse tundub see "sõltuvuslik armastus" kummaline kui seda niimoodi seksuaalse armastusega kõrvutatakse. Siin jääb sellest, et naised peavad üles kasvades oma armastuse objekti sugu vahetama, mulje, et kõik tüdrukud on imikutena lesbilised, sest nad imevad rinda. Öeldakse küll, et armastus käib kõhu kaudu, aga ma ei ole üldse veendunud, et see on niivõrd otsene.

Ühtlasi saab siit välja lugeda, et naised armastavad oma meest ja oma lapsi, aga mehed armastavad ainult oma naist. Mehed ei armasta oma lapsi - ei hooli neist karvavõrdki. Rinda ei saa anda, tähendab ei saa armastada. Õigupoolest ei ole see lõpuni tõene - meestel on ka kõik vajalikud näärmed olemas ja midagi ei takista neid piima tootmast ja lapsi imetamast nagu mõned nahkhiired ja lendrebased seda teevad. Tähendab, mees, kui sa tahad oma lapsi armastada, siis hakka oma rindu stimuleerima ja piima tootma!

Ainult selle viimase lõigu eelviimane lause on lõppkokkuvõttes hea ja kasutatav. Ma ise kahtlustaks, et naised on rohkem psühholoogiliselt meelestatud kui mehed, sest naistel on üleüldiselt rohkem probleeme ärevuse ja depressiooniga. Võib-olla nad ongi iseloomu ja meeleolu hindamise juures paremad, aga see võib vabalt ka täiesti alusetu soostereotüüp olla. Igal juhul sain neist nõmedatest katkenditest lõpuks jagu.

A Single Monotone

La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]

---

10. Man Starts Talking [jätkub]

Sometimes, too, in English we use heightened volume in an individually expressed nonce-manner to stress some phatically important part of the utterance. This may lead the Chinese listener wrongly to suppose that the Englishman or the American is erratically and toweringly angry when one of the latter states that "She is the sweet-est girl in the world" without being in the least bit angry about it; it merely means that the coolie (not the Chinese gentleman!) is likely to increase both the speed and the volume of his whole utterance when he is angry. In English, stress is further used together [|] with pitch- or melody-patterns as "intonation" - as when Sir Laurence Olivier, without our knowing it, subtly sings his lines, but a first-grade reader recites his in a single monotone. This is done in an individually expressive manner that does not change the basic meaning, but only gives it grace and conviction. Or stress and pitch together may be used as a kind of spoken punctuation, for example, in pronouncing "John" with a falling intonation (declarative), rising (interrogative), high-rising (incredulity), stressed-falling (aghast disapprobation or shocked disbelief), or prolonged high-low intonation (as in calling to a person to summon him from a distance). There used to be a radio comedian who obtained his (some say) humorous effects solely by systematically inverting these normal intonation-patterns of spoken English. On the other hand, pitch-stress intonation in French is a sentence-wise phenomenon, used to "frame" a whole utterance becomingly, with syllabic stress quite even and minimal. And of course many languages never use volume for "stress" at all: if our ethnographic ear is not quite mistaken, the Kiowa Indians stress utterances by raising the pitch (but not the volume) and increasing the duration of the appropriate word-particle - which is very curious to listen to indeed. (La Barre 1954: 180-181)

(Jätkub siit.) "Mõnikord kasutame ka inglise keeles kõrgendatud helitugevust individuaalselt väljendatud juhu-kombel, et rõhutada mõnda faatiliselt olulist osa ütlusest." - Kui kõnes rõhutada midagi seda (eriti faatilist st emotsionaalset) natuke valjemini öeldes, kujutab see endast ühekordset väljenduse individuaalset idiosünkraatsust. Siin on minu funktsiooniskeemil seetõttu nool kõneleja emotiivsest väljendusest (i) väljenduse/sõnumi poeetiliste/esteetiliste idiosünkraatsusteni (iv).

Ma mõtlesin ühes varasemas postituses konstrueeritud tabeli-vormis representatsiooni põhjal lõpuks välja, kuidas skeemil kahesuguseid suhteid esitada: (a) protsessuaalne (kommunikatsiooniakti ajas lahtirullumine) järgib funktsioonide ja faktorite nummerdust: kõneleja → kuulaja → kontakt → sõnum → kood → kontekst; ja (b) funktsioonide ja metafunktsioonide suhted (emotiivne → poeetiline; konatiivne → metalingvistiline; faatiline → referentsiaalne). Samuti sain aru, et seal tabelis eraldav alumisi funktsioone ja ülemisi "metafunktsioone" eraldav joon oli väga asjalik ja, et neid täpsustades saab Malinowski faatilist osadust käsitleda alumiste funktsioonidega ja tahtmise korral Austini aktide võtmes metafunktsioone: foneetiline akt (poeetiline); faatiline akt (metalingvistiline); reetiline akt (referentsiaalne). See lahenduse ainus halbus on see, et siis oleks skeemil mängus mitu erinevat faatilisust (faatiline funktsioon, akt, osadus, ja kommunikatsioon). Allpool, kui selleks tekib võimalus, kirjutan sellest veel. Igal juhul on individuaalsete ekspressiivsete idiosünkraatsuste esinemine sõnumis näide sellest, kuidas emotiivsus ja esteetilisus on omavahel seotud.

"See võib panna hiinlasest kuulaja ekslikult oletama, et inglane või ameeriklane on ootamatult ja ülemäära vihane kui ta ütleb, et "ta on maailma aaarmsaim tüdruk" ilma, et ta oleks selle üle vähimalgi määral vihane; see tähendab lihtsalt seda, et kuli (mitte Hiina härrasmees!) tõenäoliselt suurendab oma kogu ütluse kiirust ja valjusust, kui ta on vihane." - See ei ole muidugi niivõrd individuaalne kuiet lingvistiline või kultuuridevaheline erinevus.

"Inglise keeles kasutataks rõhku koos helikõrguse või meloodiamustriga "intonatsioonina" - nagu siis, kui Sir Laurence Olivier, meie teadmata, oma ridu vaevuhoomatavalt laulab, aga esimese klassi jüts loeb seda ette ühetise monoloogina. Seda tehakse individuaalselt väljendusrikkal viisil, mis ei muuda põhitähendust, vaid annab sellele ainult graatsiat ja veendumust." - Jällegi asi, mille suhtes ma olen just viimastel päevadel mingile arusaamisele jõudnud: Freud oli ka triaadik (duh), aga tema ego (hing) ühendas id (keha - naudinguprintsiip) ja superego (vaim - reaalsusprintsiip) just nagu Kantil toimis spontaansus intuitsiooni ja ratsionaalsuse ühendajana või Hegelil süntees teesi ja antiteesi ühendajana, jne. Ma olen jõudnud järeldusele, et La Barre-l puhul üleüldiselt vastab kehaline-faatiline vs vaimline-semantiline Freudi id ja superego vastandusele. Varsti tuleb mul kõik tema vastandused üle käia ja tabelisse panna. Siin loeb koolipoiss sõnu monotoonselt, ainult semantiliste tähenduskandjatena, aga näitleja peaaegu, et laulab samu sõnu ja muudab seda veenvamaks ja veetlevamaks.

"Või siis võib rõhku ja helikõrgust koos kasutada mingis mõttes kõneliste kirjavahemärkidena, näiteks hääldada "Johannes" langeva intonatsiooniga (deklaratiivne), tõusva intonatsiooniga (interrogatiivne), kõrgelt tõusva intonatsiooniga (uskumatus), rõhutatud-langeva intonatsiooniga (jahmatanud halvakspanuga või šokeeritud uskmatusega), või pikendatud kõrge-madala intonatsiooniga (näiteks inimese järele hüüdmine, et teda kauguelt kutsuda)." - Üsna standardaarne. Jakobson käsitleb samas võtmes deklaratiivi, imperatiivi ja interrogatiivi. Vahepealsed kaks (uuskumatus ja halvakspanu) oleksid justkui emotiivne, inimese nimepidi kutsumine jällegi vokatiivne (mis Jakobsonil on imperatiiviga kõrvu samale tegurile - kuulajale - orienteeritud).

"Kunagi olu üks raadiokoomik, kes saavutas (mõnede sõnul) oma humoorika efekti ainuüksi neid tavalisi inglise keele intonatsioonimustreid süstemaatiliselt ümber pöörates." Teisest küljest on helikõrguse-rõhu intonatsioon prantsuse keeles lauseülene nähtus, mida kasutatakse terve lausungi "raamistamiseks", ja silbi rõhk on seal üsna ühtlane ja minimaalne." - Meenutab kangesti seda, kuidas "Üks Stanislavski Moskva Kunstiteatri endine näitleja rääkis mulle, kuidas kuulus lavastaja palus tal proovis moodustada nelikümmend erinevat teadet fraasist сегодня вечером 'täna õhtul', mitmekesistades selle ekspressiivset varjundit. Ta koostas nimekirja umbes neljakümnest emotsionaalsest olukorrast ja esitas antud fraasi vastavalt igale olukorrale, mille kuulajaskond pidi ära tundma üksnes nendesama kahe sõna kõlakuju muutumise järgi." (Jakobson 2012[1960d]: 1737)

"Ja muidugi ei kasuta paljud keeled kunagi "stressiks" üldse helitugevust: kui meie etnograafiline kõrv väga ei eksi, siis Kiowa indiaanlased tõstavad oma lausungite rõhku (aga mitte helikõrgust) ja suurendavad sobivates sõnaosistes kestust - mida on tõepoolest väga huvitav kuulata." - Pole üldse paha, aga paneb mõtlema, kas La Barre kogu lähenemine võtab oma alustuspunktiks arusaama, et phatic on sisuliselt emphatic? Võib täitsa vabalt olla - eks 1949. artikli lugemine näitab.

---

11. And Gets All Balled Up in His Grammar

All human languages have sound, sense, and structure. In the last chapter we looked at the first two of these. We saw that, once people have phonemic systems, they do not even make the same kind of noises. And once they have vocabularies, they do not even make the same sense out of the same universe. That is to say, the speech sounds men make are no more similar in different societies than are the sound-improvisations of two individual babies. In fact, any baby makes more experimental noises by far than any language seems to need; all babies have to be caught young, so to speak, and taught to narrow down their alphabet to fit that of their own social group. And as far as sense goes, humans had already made the fatal step, once they had left purely phatic communication for articulate language. Phatic communication is fairly close to universal human biology; and so long as only phatic communication is attempted, even apes in different hordes can manage to understand each other. But once societies try to make semantic sense out of things, the confusion of Babel is upon us: we not only make different sets of sounds, but in our vocabularies we even refuse to look at the world in the same way. (La Barre 1954: 187)

"Kõigil inimkeeltel on heli, mõte ja struktuur. Eelmises peatükis vaatasime neist esimest kahte. Me nägime, et kui inimestel on juba foneemilised süsteemid, siis ei tooda nad isegi sama tüüpi müra. Ja kui neil on omad sõnavarad, siis ei saa nad samast universumist isegi sama arusaama." - Okei. Tuleb välja, et pean 10. peatüki tervikuna üle lugema (või vähemalt neid märksõnu otsima), sest (1) heli, (2) struktuur ja (3) mõte on täpselt sama struktuuriga kui Austini (1) foneetiline akt, (2) faatiline akt ja (3) reetiline akt. St "struktuur" tähendab siin konkreetselt seda, et suvalise müra või häälitsuste asemel on juba äratuntavad sõnad - midagi öeldakse (kuigi pole veel aru saada, mida täpselt). Üleüdiselt on La Barre siin Sapir-Whorfi hüpoteesi järgija - oma erinevatest keele-vangikongidest ei näe me sama reaalsust väljaspool keele-vanglat samamoodi (kas taevas on синий või голубой? jne).

"See tähendab, et inimeste kõnehelid ei ole erinevates ühiskondades sarnasemad kui kahe individuaalse imiku heli-improvisatsioonid. Tegelikult teeb iga laps rohkem eksperimentaalseid häälitsusi kui ükski keel näib vajavat; kõik imikud tuleb niiöelda noorelt kinni püüda ja õpetada oma tähestikku kitsendama, et see sobituks oma sotsiaalse grupi omaga." - Sellest on jällegi Jakobsonil väga huvitav artikkel "Anthony's Contribution to Linguistic Theory" (Jakobson 1971j[1962]), kus ta käsitleb just hällis häälitseva imiku poeetilisi ja metalingvistilisi keele-eksperimente. Seda, et lapsed õpivad väga varakult - võib-olla juba üsas enne sündi - piirama oma häälitsusi neile häälikutele, mida ümbritsevad inimesed oma keelekasutuses pruugivad.

"Arusaamise osas on inimesed juba selle saatusliku sammu sooritanud kui nad jätsid artikuleeritud keele kasuks puhtalt faatilise kommunikatsiooni maha. Faatiline kommunikatsioon on üsna lähedane universaalsele inimbioloogiale; ja seni, kuniks üritatakse ainult faatilist kommunikatsiooni, suudavad isegi erinevatesse hordidesse kuuluvad ahvid üksteist mõista." - Selles väites ei oleks midagi iseäralikku kui La Barre oleks enda tähendusele kohandatud "faatilise" kommunikatsiooni asemel rääkinud mitteverbaalsest kommunikatsioonist, aga võta näpust, see mõiste hakkas populaarsust koguma kõigest mõned aastad hiljem (vt Ruesch & Kees 1956). Mul on tagasi mõeldes karvane tunne, et La Barre unikaalne kasutus andiski viimase suure tõuke, et panna mind faatikat uurima ja Jakobsoni ning Malinowski põhjalikumalt läbi puurima, et siis lõpuks ringiga naaseda mitteverbaalse kommunikatsiooni juurde juba mingi konkreetse teoreetilise raamistikuga. Nüüd avaldab mulle natuke pettumust, et La Barre enda tõlgedus on pealtnäha liiga lihtne, duaalne (faatiline/semantiline).

"Kuid kui ühiskonnad püüavad asjadest juba semantiliselt aru saada, tabab meid Paabeli segadus: me mitte ainult ei tooda erinevaid hulki häälitsusi, vaid oma sõnavarades isegi keeldume samal viisil maailma vaatamisest." - Keel on vangla ja väljaspool seda vanglat võime astuda mitteverbaalsesse osadusse kogu elusloodusega.

¯\_(ツ)_/¯ Enne La Barrega (13. peatükis) edasi minemist teen väikese kõrvalepõike psühhoanalüütikasse. Vaatasin üle ühe lühikese video, mis võttis Freudi hästi põgusalt kokku (mul ei ole veel viitsimist, et hakata tema 24-köitelist standardiseeritud kogumikku lugema). Mõtlesin vahelduseks toda kokkuvõtet siin kajastada:

Räägime mõtlejast, kes aitab meil mõista seda, miks meie elud ja suhted on täis nii palju segadust ja valu. Ta räägib meile, miks elu on raske ja kuidas sellega toime tulla. Tema enda elus oli väga palju ärevust. Sigmund Schlomo Freud sündis juudi keskklassi perekonda 1856. aastal. Tema tööelui ei olnud koheselt edukas. Arstitudengina lahkas ta sadu angerjaid, üritades edutult leida nende suguelundite asukohta. Ta propageeris kokaiini kui meditsiinilist uimastit, kuid see osutus ohtlikuks ja sõltuvust tekitavaks ettevõtteks. Paar aastat hiljem asutas ta distsipliini, mis lõpuks tegi ta kuulsaks: uus psühholoogiline ravi, mida ta nimetas psühhoanalüüsiks. Tema maamärgiks oli 1900. aastal ilmunud raamat, Unenägude tõlgendamine. Järgnes palju teisi raamatuid. Hoolimata oma edust, oli ta ise aga sageli õnnetu. Mõne eriti pingelise uurimistöö käigus kirjutas ta üles: "Peamine patsient, kellega ma olen hõivatud, olen mina ise..." Ta oli veendunud, et surem oma 61. ja 62. eluaasta vahel ja tal olid tohutud foobiad seotud nende numbritega. (Kuigi tegelikult suri ta palju hiljem, 83-aastaselt.) Võib-olla tänu oma frustratsioonidele saavutas Freud hulga sügavaid kaemusi inimese õnnetuse allikatest.

Freud pakkus välja, et meid kõiki juhib naudinguprintsiip, mis suunab meid kergete füüsiliste ja emotsionaalsete tasude poole ja eemale ebameeldivatest asjadest nagu mõttetu rügamine ja distsipliin. Freud väitis, et imikutena juhinduma enam-vähem ainuüksi naudinguprintsiibist. Aga kui järgida ainult naudinguprintsiipi ilma piiranguteta, viib see meid ohtlike ja hoolimatute asjadeni: töö tegemise vältimine, liiga palju söömine, või, kõige kurikuulsamalt, omaenda perekonnaliikmetega magamiseni. Me peame kohanema sellega, mida Freud nimetas reaalsusprintsiibiks. Kuigi me kõik peame selle reaalsuse printsiibi ees kummarduva, uskus Freud, et on paremaid ja halvemaid kohanemisviise. Ta nimetas probleemseid kohanemisviise neuroosideks. Neuroosid tulenevad vigastest läbirääkimistest naudinguprintsiibiga, või Freudi keeles, selle vigasest represseerimisest. Freuud kirjeldas konflikti meie mõistuse kolme osa vahel: id, mis juhindub naudinguprintsibist, superego, mida juhib soov järgida reegleid ja teha ühiskonna järgi õigeid asju ja ego, mis peab kuidagi neid kahte majutama.

Selle dünaamika paremaks mõistmiseks kutsub Freud meid mõtlema tagasi oma neurooside kujunemisele lapsepõlves. Kasvades läbime me esiteks oraalse faasi, kus me tegeleme kõigi söömise ja neelamisega seotud tunnetega. Kui meie vanemad ei ole ettevaatlikuid, võime me siin igasuguseid neuroose üles korjata: me võime saada naudingut toidust keeldumisest, pöörduda toidu poole, et ennast lohutada, või vihata mõtet, et me sõltume toidu saamiseks kellestki teisest. Seejärel tuleb anaalne faas, mis on tihedalt seotud sellega, mida me nimetame "poti-treenimiseks". Sellel perioodil ütlevad meie vanemad, mida teha ja millal. Selles faasis hakkame me õppima autoriteedi piiride testimist. Jällegi, kui asjad lähevad valesti, kui me ei tunne, et autoriteet on piisavalt healoomuline, võime me keelduda kakamast trotsi tõttu. Sel juhul võime me täiskasvanuna muutuda "anaalselt retentiivseks", teisisõnu, võimetuks alla anda või alistuda. Järgmisena tuleb falliline faas, mis kestab umbes 6. eluaastani. Freud šokeeris oma kaasaegseid väitega, et väikestel lastel on seksuaalseid tundeid. Lisaks sellele suudavad lapsed fallilises faasis suunata oma seksuaalseid impulsse oma vanemate poole, kes on ümberringi kõige vahetumalt kättesaadavad ja rõõmustavad inimesed.

Freud kirjeldas kuulsalt seda, mida ta nimetaks Oidipuse kompleksiks, mille järgi meil on alateadlik eelsoodumus "armuda ühte vanemasse ja vihata teist". Mis selle juures on kompleksne on see, et sõltumatult sellest, kui palju meie vanemad meid armastavad, ei saa nad seda laiendada seksuaalellu ja neil on alati teine elu partneriga. See paneb meie noort isemust tundma ohtlikku armukadedust ja viha - ja ka häbi ja süüd selle viha üle. See kompleks pakub Freudi järgi väikestele lastele tohutult sisemist muret.

Lõppkokkuvõttes kogeb enamik meist oma vanematega seoses mingit segadust, mis hiljem haakub meie arusaamaga armastusest. Ema ja isa võivad meid armastada, aga nad segavad sellesse sageli häiritud käitumist. Aga kuna meie armastame oma vanemaid, jääme me neile lojaalseks just nagu ka nende vaidratele, hävitavatele mustritele. Näiteks kui meie ema on meie vastu külm, võime me sellegipoolest teda taga igatseda. Ja selle tulemusena võib meil olla kalduvus seostada armastust alati mingisuguse distantsiga. Loomulikult on selle tulemuseks täiskasvanuna keerulised suhted. Sageli tähendab see armastus, mida me oleme isalt ja emalt õppinud, et me ei saa seksu ja armastust kokku sulatada, sest me oleme õppinud armastuse kohta inimestelt, kellega me ei saa seksida. Me võime avastada, et mida rohkem me kellessegi armume, seda keerulisem on nendega seksida. See võib jõuda kriisiseisundisse pärast mõneaastast abielu ja mitut last. Freud võrdles probleeme, mis meil on nii sageli intiimsusega, siilidega talvel: nad peavad sooja saamiseks üksteist kaissu võtma, aga nad ei saa üksteisele liiga lähedale minna, sest nad on ogadega. Lihtsaid lahendusi siin ei ole.

Freud ütleb, et me ei saa end muuta täielikult ratsionaalseks ja me ei saa ka ühiskonda muuta. Oma 1930. aasta raamatus Civilization and its discontents kirjutas Freud, et ühiskond pakub meile palju asju, kuid teeb seda meile raskeid ettekirjutusi tehes: nõudes, et me magaksime ainult mõne (tavaliselt ühe) inimesega, kehtestab intsestitabu, nõuab meilt oma vahetute soovide edasilükkamist, autoriteedi järgimist ja töötamist raha teenimise nimel. Ühiskonnad on ise neurootilised - see on nende toimemehhanism - ja sellepärast käivadki kogu aeg sõjad ja muud hädad. Freud üritas leiutada ravi meie paljude neurooside tarviks: psühhoanalüüs. Ta arvas, et vähese korraliku analüüsiga võivad inimesed avastada, mis neid vaevab ja paremini kohaneda raskustega, mida reaalsus meile esitab. Oma sessioonidel analüüsis ta mitmeid olulisi asju. Ta uuris inimeste unenägusid, mida ta nägi soovitäitumiste väljendustena. Ta uuris ka parapraksismi, ehk keele libisemist. Nüüd nimetame me neid paljastavaid keelevääratusi Freudiaanlikeks libastumisteks. Näiteks kui me ütleme "thighs" ('reied') kui me tahtsime öelda "thoughts" ('mõtted'). Talle meeldis mõelda ka naljadest. Ta uskus, et naljad aitavad meil sageli teha nalja millegi sümboolse üle, nagu surm või abielu, ja seeläbi leevendada meie ärevusi neil teemadel.

On kiusatus öelda, et Freud lihtsalt mõtles kõik selle välja ja elu ei ole tegelikult päris nii keeruline kui tema seda kujutab. Aga siis ühel ilusal hommikul avastame iseennast täis seletamatut vihkamist oma partneri vastu või rongiga tööle sõites täielikus paanikahoos ja saame järjekordse meeldetuletuse sellest, kuivõrd hoomamatu, keeruline ja Freudiaanlik on meie mõistuste tegelik kaadervärk. Me võime sellegipoolest Feudi töö tulemusi muidugi tagasi lükata, aga nagu tema ise ütles, "Keegi, kes jälestab võtit, ei saa kunagi ust lahti teha." Me kõik võiksime Freudi ideedest midagi õppida, et aidata meil iseennast lahti muukida.

See on küll väga põgus ja pinnapealine kokkuvõte, aga minu esmasteks pinnapealisteks vajadusteks see täitsa kõlbab. Lähemalt võib kõige selle kohta lugeda Freudi 24-osalisest kollektsioonist, millest on ainult üks köide (pealegi mingi teatrkriitiline uurimus, Vol. IX) puudu: Vol. I, Vol. II, Vol. III Early Psycho-Analytic Publications (1893–1899), Vol. IV, Vol. V, Vol. VI, Vol. VII, Vol. VIII, Vol. X, Vol. XI, Vol. XII, Vol. XIII, Vol. XIV, Vol. XV, Vol. XVI, Vol. XVII, Vol. XVIII, Vol. XIX, Vol. XX, Vol. XXI, Vol. XXII, Vol. XXIII, Vol. XXIV. (lg-s on üks PDF fail, kus kõigi nende tekst on koos ~3000+ lehekülje peal, internetiarhiivist saab ainult laenutada ja arvutiekraanil lugeda).

Põhiline highlight minu jaoks on naudinguprintsiibi ja reaalsusprintsiibi vastandus, mis on ka La Barre tekstist läbi käinud, näiteks: "Sümbolid on uus bioloogiline sild oraanilise vajaduse "naudinguprintsiipi" ja keskkonna "reaalsusprintsiibi" vahel; kuid sümbolite kasutamisel ületavad inimese soovid mõnikord reaalsusi." (La Barre 1954: 171). Hiljem, kui ta räägib juba ühiskonna- ja psühhoositüüpidest, rakendab ta seda reaalsusprintsiibi "reality-check" aspekti näiteks tribalismile.

Freudi psühhodünaamika on minu jaoks isiklikult alati olnud eemaletõukav, aga nüüd kahtlustan, et see ei ole midagi muud kui üks veider (ühe veidra kokaiinisõltlase) rakendus klassikalisele triaadile: naudinguprintsiip ei ole midagi muud kui Esmasuse teine nimi ja reaalsusprintsiip ei ole midagi muud kui Kolmasuse teine nimi. Võib-olla selle mööndusega, et sellesse reaalsusprintsiipi on kokku surutud Teises ja Kolmasus - nii reaalsuse võime pakkuda füüsilist vastupanu kui ka ühiskonna võime peale suruda üldikäibivat ja jagatud tõlgendust maailmast.

Selles suhtes on vähemalt selle lühikese sinatoruvideo põhjal raske aru saada id, ego ja superego funktsionaalsetest seostest: id juhindub naudinguprintsiibist ja superego juhindub soovist järgida ühiskondlikku konsensust, aga mida tähendab see, et ego peab neid kahte omavahel lepitama või "majutama" (accommodate)? Nagu ülal mainisin, meikiks see minu jaoks täiuslikult senssi kui need mõisted asendada vanema ("pütaagorliku") terminoloogiaga: (1) id/keha on naudingu, omakasu, tunnete ja tundlikkuse pärusmaa; (3) superego/vaim on reflekteeritud mõtte, ratsionaalsuse, ülima hüve, tarkuse ja teadmiste pärusmaa; (2) ego/hing oleks sel juhul tahtejõu spontaanne väljendus, mis "räägib läbi" (negotiate'ib) asju taju/tunnetuse/naudingu ja mõtte/ratsionaalsuse/distsipliini vahel.

Erilist confusion'it pakuvad mulle selles osas seosed vastavate faasidega. Kui oraalne faas on seotud söömise ja neelamisega, just nagu Aristotelesel oli taimede jaoks nö nutritiivne hing, ja anaalne faas on seotud sittumisega... Mis on juba natuke... imelik, to say the least, aga kaudsemalt autoriteedi proovilepanekuga, siis - vb jah metafooriliselt "liikumise" ja "isetegevusega" - see on vähemalt organon'i mõttes ikkagi seotud teiste inimeste ja nende poolt antud käskudega ja kas neile tuleb alluda. Aga falliline faas? Jessas, siin peaks Aristotelese järgi olema puhtalt inimlik ratsionaalne hing - vaim - mis on mingis mõttes "jumalik". Aga Freudil ei ole söömine, liikumine ja mõtlemine - tal on söömine, sittumine ja seksimine. Siin võiks nalja teha, et Freud mõtles nii palju seksist, et ta ajas mõtlemise ja seksimise omavahel segi.

Mis on selle juures minu jaoks õudne - selles kummalises triaadilises kalkulatsioonis, mille järgi Freud asendas tahtejõu sittumise ja mõtlemise seksimisega - on idee, et võib-olla ta oli tõesti millegi jälil. Tema Esmasus ei ole probleemne - sobitub üsna paljude tõlgendustega. Teisesus on kummaline ja robustne, aga iva on siiski seotud põhiküsimusega (vabadus, võimekus) ja vb tõstatab imelikke stsenaariume (kui keegi ütleb "situ püksi, kohe!" - kas sa teeksid seda?). Aga tema Kolmasus on "falliline"? Eriti see, et siin on mainitud (Jakobsoni järgi) kahte luule põhilist leitmotiivi - "abielu ja surm", ehk tüüpilisemalt seks ja surm, armastus ja sõda, ligitõmme ja vägivald, jne. paneb mind mõtlema, et Freudi järgi on elu "Mõte" justkui abielu, seks ja lastesaamine, just nagu Camus' järgi on põhiline filosoofiline küsimus, kas elu on väärt elamist, kas enesetapp (surm) on õige lahendus. Nad oleks siit vaadates nagu sama mündi kaks poolt - kas elu mõte on seks või elu mõte on surm⸮

Oidipuse kompleksist ei arva ma midagi. Üha enam on tunne, et La Barre reageerib Malinowskile niivõrd negatiivselt, sest Malinowski ründas tema kallist Freudi just selle Oidipuse kompleksi teemal ja näitas oma kesk-1920ndate kirjutistes, et Oidipuse kompleks ei saa olla universaalne, sest Uus-Papua saareelanikel ei olnud "isa" - isafiguuriks oli ema lähim elav vend, st onu, ja bioloogiline isa oli suvaline sell külas, kellega sa oled sama nägu ja kes vb kostitab sind söögiga rohkem kui teisi lapsi. Sellises ühiskonnakorralduses ei saa Oidipuse kompleks mitte kuidagi toimida. Nüüd Malinowski kirjutiste peale tagasi vaadates on tunne, et vb tasuks ennast psühhoanalüütikaga mingil elementaarsel tasemel kurssi viia, sest ka Malinowski kuulsal "seksi-raamatul" on pealkirjas psühhoanalüütiline mõiste: Sex and Repression in Savage Society (1927). (Pole üldse välistatud, et La Barre lähenes Malinowskile - ka faatilisuse osas - tema hilisemate tööde põhjal ja seetõttu on tema arusaam faatilisest kommunikatsioonist selline, nagu ta on. Kui see on nii, siis mind ootab ees vb pool aastakümmet või rohkem tööd, et need seosed selgeks teha. *Frustreeritud ohe.*)

Igatahes, üks kõnekamaid momente ülalantud transkriptsioonitõlkes on tähelepanek, et "Ema ja isa võivad meid armastada, aga nad segavad sellesse sageli häiritud käitumist", mis on päris kõnekas. Me armastame oma vanemaid tingimatult, aga nad on kõigest inimesed ja võivad käituda imelikult ja õpetada meile väärkohastumusi, mis meid elus sugugi edasi ei aita. See on minu arvates see, mida La Barre kõnetab lapse individuaalsete idiosünkraatiliste väljendusviiside osas, mis võivad tekkida perekonnasisese suhtluse käigus ja võivad kujuneda privaatseks psühhootiliseks reaalsuseks. Sellest räägib ta rohkem 13. peatükis ja samastab kultuuri psühhoosiga, mis on epateerivuse seisukohalt äärmiselt äge, aga samavõrd kaheldava väärtusega kui Freudi teooriad. Aga enne seda, järgmises, 12. peatükis käsitleb ta justkui oma lemmikteooriat, "The Riddle of the Sphinx", ehk miks inimene on täpselt selline loom nagu ta on - ja tema vastus toetub Freudi psühhoanalüütilisele teooriale armastusest ja seksist.

Ühesõnaga, sellest kõrvalepõikest saime mingi elementaarse arusaama Freudi psühhoanalüütikast, mis on vajalik kontekst, et mõista La Barre järgmisi katkendeid, milles on tema kahtlase väärtusega faatilise kommunikatsiooni tõlgendus läbi selle Freudiaanliku aspekti.

Käesolevas postituses ma ei jõudnudki - selleks ei olnud otsest vajadust - käsitleda La Barre ettekujutust faatilisest kommunikatsioonist Jakobsoni funktsiooniskeemi seisukohalt (nii, nagu mina seda oma idiosünkraatilises tõlgenduses näen), aga kahtlemata see moment varem või hiljem saabub, sest üheks mu põhiteesiks selle ettevõtmise raames ongi kujunenud kahlustav inkohaatne (inchoate - 'algastmel, väljakujunemata, ebatäielik; alustamata') arusaam, et Jakobsoni omapärane tõlgendus faatilisusest ei pruukinud tuleneda ainuüksi dialoogist oma põhiliste mõttekaaslastega, nagu näitasin oma artiklis faatilise funktsiooni originaalsest kontekstist, vaid, et see võib mingil - sisuliselt üsna olulisel - määral tuleneda oma kaasaegsete tõlgendustest. St Ameerikas faatilisest funktsioonist kirjutaval Jakobsonil oli üsna käepärane laenata ka konkreetselt angloameerika mõtlejatelt, kuhu seltskonda võib arvata La Barre, Hocketti, Austini ja Wescotti.

Lühidalt, mul on üha süvenev mulje, et La Barre ei seisa Malinowski ja Jakobsoni kõrval kui arusaamatu anomaalia, vaid, et tema konkreetne Malinowski-eitus võis rajada teed Jakobsoni tõlgenduse jaoks. Põhiküsimus on nendevaheliste kokkulangevuste tuvastamine, aga seda eeldust tõsiselt võttes võib ühtlasi eeldada, et La Barre faatiline kommunikatsioon on Jakobsoni faatilise funktsiooniga isegi paremini ühildatav kui Malinowski faatiline osadus. See tähendab praktiliselt, et mul võib olla päriselt võimalik "lahendada" La Barre faatilise kommunikatsiooni mõiste idiosünkraatsused läbi Jakobsoni funktsiooniskeemi (nagu mina seda tõlgendan - mida peab alati välja osutama, sest minu tõlgendus tema kolmest esimesest organon-funktsioonist ja oma kolmest nö "metafunktsioonist" ei ole sugugi konsensuslik ja kui ma tahan seda päriselt mõnes oma üllitises kasutusse panna siis ma pean olema võimeline seda ka arusaadavalt seletama, mis ei ole sugugi lihtne väljakutse).

Praegu on mõttekam mitte üritada nende ühildamist, sest natuke tuleb veel üle mõelda, eriti selle osas, kuidas La Barre oma mõisted ühilduvad skeemiga. Ühest käest kahtlustan, et tema senikirjeldatud kommunikatsioonisituatsioonid (lapse-vanema armastus ja armastajate partnerisuhe) ei pruugi olla ammendavad ja 13. peatükist võib leida ühilduvamat materjali; teisest käest kahtlustan ka, et võib-olla on La Barre faatilise kommunikatsiooni paremaks lahtimõtestamiseks vaja laenata Austini, Wescotti ja miks ka mitte Hocketti tõlgendusi. Selles suhtes on praegune kava nämmutada läbi need juba varem siia blogisse kuhjatud katkendid Inimloomast ja siis kas 1949. artikkel või siis Kummitustants (The Ghost Dance) ning seejärel need mõnikümmend arvustust ja kajastust või kasutust hilisemas kirjanduses.

Protseduurilisi küsimusi puudutades olen jõudnud kavatsuseni dokumenteerida nende lühikeste postitustega oma nö "materjali-analüüsi" (La Barre tekstiga töötamist), neist panna kokku slaidid (originaaltsitaadid ja omatõlked kõrvuti, teemade kaupa), et rääkida informaalsel ettekandes La Barre põhilistest punktidest, ja nende põhjal hiljem kirjutada valmis peatükk. Lõpptulemusse koonduksid kõik need ettevõtmised tõenäoliselt mitmesaja lehekülje peale, millest esimesed max paarkümmend võtavad teema kokku ja lisanditena on antud kogu see postituseseeria, milles ma tõlgin, hekseldan ja muidu vaevlen selle ettevõtmise lõppsihini jõudmisel.