·

·
Showing posts with label Concourse. Show all posts
Showing posts with label Concourse. Show all posts

In Speechless Ecstasy

Seppälä, Serafim 2003. In Speechless Ecstasy: Expression and Interpretation of Mystical Experience in Classical Syriac and Sufi Literature. Helsinki: Finnish Oriental Society.

According to the hypothesis underlying this study, Syriac and Sufi texts refer repeatedly to and deal with something "mystical" which is obviously non-linguistic in nature, yet is expressed linguistically under the conditions and restrictions of natural language; this something is an important factor constituting the character of the discourse, but it does not submit to being an object of research. For this reason, we must place it in brackets and content ourselves with the documented process of expression and interpretation. (Seppälä 2003: 1)
The case is not all that different from verbal descriptions of nonverbal behaviour. The bodily movements themselves are not accessible, but the linguistic expressions are.
Jewish sectarian believers in Christ have left no literature of their own, but some traces of their heritace have been found, perhaps surprisingly, in the most important, and almost the oldest, Syriac book: the Bible. In his detailed study M. P. Weizman showed convincingly that the Syriac Old Testament is the product of a non-rabbinical Jewish sect in the Edessan region c. 150 A.D. With slight textual changes the translators introduced into the text aspect examples (poverty, celibacy), and spiritual ideals (prayer instead of sacrifice); occasionally there are signs of a hostile attitude towards ritual. Presumably the members of the sect behind the translation converted to Christianity and introduced their Bible to the Aramaic-speaking Church in the late 2nd century. (Seppälä 2003: 5)
Well, now I have an idea where and when the Old Testament came to be incorporated into Christianity.
The Manichaean religion also had its own monasticism in the Syrian Orient from the third century on. The presence of Manichaean monks offered a psychological stimulus for ascetic zeal, creating a kind of competition (albeit an unconscious one). There were also several semi-Christian groups (Marcionists, Gnostics) that all shared the same ascetic ideals, and largely the same literature (AT and other apocrypha). For those who wished to devote themselves to their religion and take it as seriously as possible, the religious atmosphere did not in fact offer any alternative ideals than asceticism.
The Syrian ascetic movement rapidly expanded during the last quarter of the fourth century. According to Vööbus, the number of inhabitants of towns and villages even declined as a consequence of the thousands who retired to the desert, or rather, the mountain communities of hermits or monks. Disciples gathered spontaneously around the most charistmatic fathers. The increasing number of hermits demanded co-operation and organisational principles so that the development towards fixed monasticism was inevitable. On the other hand, erecting earthly buildings and creating hierarchies was seen by some to be more or less incompatible with their spiritual ideals. In any case, there soon emerged communities of about 400 members possessing gardens and cultivations. The buildings were often constructed with the support of donations from the wealthy newcomers. (Seppälä 2003: 6)
And now I know what is meant my "desert fathers" in Christian tradition.
Eating was to be restricted to a minimum, which might mean only one vegetarian meal a day (served after the ninth hour, i.e. 3 p.m.). Despite the possible growth of collective wealth, poverty was real on the personal level. The monks' cells were small and contained hardly anything. Their hair and beards were left unshaven, and dirt was preferable to washing. Meeting and seeing the opposite sex was avoided - sometimes even beardless men were forbidden to enter the monastery. Castration did occur. Both quantity and quality of sleep were reduced to a minimum; some kept themselves awake through the night by means of ropes. The ideal posture was to spend the night sitting, facing east, leaning on a stone wall. Some exchanged their woollen clothing for coarser materials or secretly kept chains under their cloak. Some tiem themselves up in a barrel hanging from a tree or otherwise used their imagination in building private torture chambers. The final phase of ascetic life was total seclusion in a cell that might be roofless or completely walled up with bricks, or so small that it did not allow a person to stand or move. (Seppälä 2003: 7)
All of these sound like means to make your body and mind suffer, so as to induce an ecstatic experience. Even without there being a religious subtext, there are youth today who keep themselves awake for extended periods of time for similar reasons - having hallucinations, having borderline experiences.
Intellectual life in the monasteries was strongly promoted by the reading, copying, and interpretation of the Scriptures. Practically all the known Syriac authors - perhaps 150 are known by name - may be considered products of monastic thought. Several West Syrian monasteries became central of translation and learning, whereas the East Syrian Church continued the tradition of the school of Edessa by establishing academies for diverse study, functioning on a highly asceting basis, and they served as the model for Islamic academies, which in turn set an example for the European universities. (Seppälä 2003: 9)
Thus, studying in an European university, I am in some sense continuing the tradition of reading, copying and interpretation began by these desert fathers. The image of an ascetic monk also vibes well with modern doctoral students who have cooped up in their dormes so long as to become unable to communicate with normal people.
Obviously, the ascetic ideal and practice of the Christians gave birth to both counter-reaction and imitation among the early Muslim faithful. The monks' way of praying - recitation, repetitions, postures, prostrations, lifting the hands - was the devotional model for the Islamic conception and practice of prayer. The endless prostrations of Syrian monks were modified in Islam into a fixed and moderate set of prayer movements. The corresponding mechanism may be seen behind the evolution of the Islamic practice of fasting: the constant denial of the hermits was offered to every believer in the form of Ramadan, the model of which must have been the Great Lent of the Eastern churches. (Seppälä 2003: 20)
This is very interesting. I wish to know more. Have there been studies on this? Surely there must be.
The fact that the practice of dhikr was accompanied by corporeal movement resulted in the development of ecstatic dances, probably the most famous aspect of Sufism. The historical roots of Sufi dance have been seen in the dances of Arab warriors, the techniques of hatha-yoga (naqšbandiyya) and the folk dances of the Near East (Rumi and mawlawiyya). (Seppälä 2003: 29)
About this I know a little through Gurdjieff.
Besides reading the meaning from the text, a certais aspect of the meaning must be read into the text as well. In this process we need not only grammatical knowledge and contextual understanding, i.e. as to how the synchronic discourse in the text itself functions, but the use of subtextual reference as well: how the subtexts penetrate and contribute to the semantics of the expression. A basic dilemma of semantics is that every reader has his own subtexts constituting what he considers to be a "meaning". This means that the closer the subtexts are to the text in question, the closer the understanding is to the original meaning. For the same reason the concept of "corpus" in a semantic analysis is a flexible one: the existence of different "sub-corpora" causes some variation in the process of understanding. (Seppälä 2003: 38-39)
Pertinent things to consider in my own concursive project as well.
The theoretical perspective of this study might be called "philosophical", or to find something more exact, "deconstructive" in the literal sense of the word. This is not a reference to Derrida's famous deconstruction (which is not a method) where there is no need for pre-linguistic immediate experience, the mycelium of linguistic references being able to uphold itself. In my approach, however, the inner experience is supposed as the actual centre and starting-point, even though the difference between the experience and the language used is emphasised. The aim is to first outline a general model, idealistic in nature, in which all the possible stages and different components of the mystical discourse are disassembled and deconstructed apart from each other in order to outline the logical deep-structure of the discourse. With the concept of deep-structure I refer to the intentions and functions of the particular expressions. In the process of reconstruction, however, special care must be taken that the logical structure is not forced to possess more logic than the components of the discourse actually do. This means that if the original discourse contains a certain illogicality, the reasons and outcomes of this illogicality must be analised without automatically transforming all the illogical parts into a system. (Seppälä 2003: 42-43)
Likewise, I have body movements at my centre of interest, although I may deal with linguistic material.
It is often stated that because mystical experience is ineffable, mystical doctrine is approximate, and mystical language is allusive. Ineffability, however, is a relative concept. An object is ineffable if it cannot be described. Yet mystical experiences are extensively described by mystics and non-mystics alike. And besides, is not all language approximate and allusive? (Seppälä 2003: 47)
Not all, no - technical language can be quite exact. But as a philosophical tenet, sure.
In order to analyse the meaning of an expression it is necessary to understand what is a meaning, or to be more exact, how a meaning functions. Generally speaking, the answer is quadripartite. In linguistics a basic way of approaching the concept of meaning is to differentiate between the aspects of referential (denotative) meaning that operate in relation to the external world, affective (expressive) meaning in relation to the mental state of the speaker, cognitive (ideational) meaning in relation to intellectual aspects, and contextual (situational) meanings in relation to extralinguistic situations. The mystical parole seems to be active in the category of affective meaning with some dispersion to the latter two varieties of meanings. Nevertheless, we can be sure that any mystic would not hesitate to add to our list a fifth category, probably calling it spiritual meaning. This illustrates the unique nature of our topic: the mystic's demand is that the meaning of his parole refers to a dimension beyond ordinary mental phenomena. (Seppälä 2003: 48)
The footnote refers to: Crystal, D. 1992. Introducing Linguistics. London: Penguin English. - Although it is clear that this has a very obvious Jakobsonian feel to it (though the latter sums up referential, cognitive and contextual meanings into one semantic function).
Many religious and mystical traditions in fact consider the language of their worship sacred. Syrian authors believed that Syriac was the first language spoken in Paradise and indeed by God Himself, and the Sufis attribute the same status to Arabic. (Seppälä 2003: 49)
Nukhuh. According to Olev Remsu's Kurbmäng Paabelis, God speaks Estonian.
Nevertheless, if we examine the concept of interpretation closely, it is possible to maintain that experience and interpretation are not even in principle mutually exclusive epistemological categories. P. Moore has differentiated four theoretically distinct elements in the process of interpretation that penetrate deeply into the area of expression and continue further towards the process of experience itself:
  1. Retrospective interpretation - i.e. references to doctrinal interpretations formulated after the experience is over.
  2. Reflexive interpretation - references to interpretation spontaneously formulated either during the experience itself or immediately afterwards.
  3. Incorporated interpretation - references to features of experience which have been caused or conditioned by a mystic's prior beliefs, expectations and intentions. This may be (a) reflected interpretation: ideas and images reflected in an experience in the form of visions and locutions and so forth, or (b) assimilated interpretation: features of experience moulded into what might be termed phenomenological analogues of a belief or doctrine.
  4. Raw experience - references to features of experience unaffected by the mystic's prior beliefs, expectations, or intentions.
On the other hand, it must also be noted that the reality of experience does not logically imply that it should be veridical: the subject may become directly aware of something "objective" which may in fact be radically different from what the subject supposes it to be. (Seppälä 2003: 53-54)
This is extremely useful, as most of these types of interpretations, if not all, can be reexamined in light of interpreting nonverbal behaviour.
However, conditioning also means that the experience is not less real in its interpreted form; the doctrinal elements are indeed able to mediate information about the phenomenological character of the experience. An Islamic experience is Islamic because of its Islamic components, and without these perhaps nothing would be left. Those who tend to see the doctrinal conditioning as simply a restraining element, should consider whether it would be at all possible to have a case of "pure" mystical experience produced in "universalistic" laboratory conditions without particular religious traditions and their "restricting" doctrines (that usually have a firm connection with the enabling cause)! Doctrinal connections, therefore, may be seen as keys to the understanding of experience rather than doors which keep outsiders away from it. And for the mystic himself, doctrinal concepts facilitate not only the understanding and description of the experience but they may even help him to penetrate into dimensions of experience which would otherwise remain at the margin of consciousness. (Seppälä 2003: 55)
I have an inkling that the case is similar for older literary fiction in a newly literary language, like Estonian, which has borrowed many images and expressions from Biblical scripture.
4. A specification of how the object appeared to the subject, what the subject experienced the object as, i.e. modes of appearance. (Seppälä 2003: 57)
The phenomenological question.
Seclusion in complete solitude can be perpetual or temporary. In the East Syrian tradition a period of seven weeks was favoured. The character of the exprcise is shown by the recommendation by Dadišo' of Qatar that a beginner (aḥḥā šārōyā) undertaking the period of solitude of seven weexs "should never go out of the door of his cell, even one step, from the beginning of his solitude till its end, and should never converse with anybody."
Since fasting and seclusion are not exctly methods but rather characteristics of ascetic life, they function as the basis from which the mystical attitude grows. The texutal material in fact gives the impression that solitude is a basis that unavoidably causes one to reach the sphere of mystical experience. Indeed, the silent eremite life (šalyūtā) is said naturally (keyānā 'īt) to raise impulses in the soul that cause it to remain in wondrous ecstasy (temhā). (Seppälä 2003: 62-63)
It is doubtful if solitude by itself is the cause of mystical ecstasy. Rather, it must go together with fasting, contemplation and perhaps inactivity - when the mind has nothing else to do, it reaches for fantasy.
John of Apamea proposes 'ecstasy of silence' (tahrā de-šetqā) as the highest and purest form of consciousness, and he even declares that "God is silent". (Seppälä 2003: 64)
This I can get with, as it is nonverbalistic. And it would probably vibe with Augustine's vision of God as the inspector of everything (which makes worded prayer pointless)
How did the signs of 'wonder' actually end up signifying mystical experiences? The semantic history of the words temhā and tahrā in classical Syriac is discussed in more detail in Appendix 1 (p. 331-341), resulting in two answers. On the one hand there seems to be a semantic borrowing from Greek, where the word ἔκστασις has an equivalent double meaning, and on the other hand, there is an intra-Syriac development that can be illustrated with the aid of the poetry of St. Ephrem. (Seppälä 2003: 78)
Semantic history apparently traces the chronological development of a single term. For example, there is a whole book about the history of the term dharma.
Syriac theology enjoys a reputation for "symbolic thinking", which has often been contrasted with the "philosophical thinking" of Greek theology. The most outstanding early Syriac theologians St. Ephrem, Jacob of Serugh and Narsai, were in fact poets. Symbolic language is a general Semitic phenomenon, abundant in the Hebrew OT itself, and the Syriac authors derived many of their images from the Syriac Bible. The Divinity as 'fire', the incarnation as 'clothing', anthropomorhisms and images of 'light', 'eye' and 'mirror' are common themes in Syriac literature. Brock, in his articles on the thought of St. Ephrem, speaks about 'divine descent' by a 'ladder of symbols'. (Seppälä 2003: 86-87)
The images of light, eye and mirror are exactly the ones I am most interested in in Christian theology, as these have the most to do with nonverbal communication (e.g. the saying "the eyes are the light of the soul", which purportedly begat the saying "eyes are the mirror of the soul").
The totality of the experience is often expressed with the symbolism of light: "And all my body together with my soul was one strong light." (Seppälä 2003: 92)
Tlk "Ja mu keha koos mu hingega oli üks ere valgus."
The more exotic the symbols become, the more difficult it is to retain the connection with the original experience, the result being a variety of possibilities as to how to interpret the images. The more extraordinary the symbol is, the more the signification of the expression is the product of a subjective interpretation. One might argue that not all of the above expressions have a mystical experience as their reference. The images in question, however, are in their conetxt spiritual objects that are aimed at and yearned for by the authors. In this case the definition given above - "a symbol is an exact allusion to something indefinite" - is particularly true: mystical experience is at least as wide and elastic an entity as the heterogonic language that refers to it. Moreover, there is also a difference as to whether a symbol has as its reference a single mystical experience or the concept of mystical experience in general, and this is not necessarily reflected in the level of significance. (Seppälä 2003: 95)
In my own work I have designated this problem as the one of "ambiguous description" - when the relevant words are so general as to make it difficult to grasp the details of the behaviour in question.
These kinds of "obscure" images, however, do not actually describe experience as an incident, but rather interpret it as a phenomenon by connecting it as part of a wider religious system of thought. (Seppälä 2003: 97)
This would be the "thesis" type of concourse, e.g. the conceptual level of Thirdness.
If we try to reconstruct the semantic process of the formation of meanings behind the signs, the development might be illustrated as follows:
In this semantic process the character of the experience is first recognized by the subject as something refreshing (A). The mind then searches for analogies for such experience in the natural world and finds one in the physiological experience of drinking. The object of the process of drinking, a drink, serves as an analogy for the spiritual experience. The signs of different drinks (A1, A2) may then be adopted into the discourse, and these in turn produce through associations new images that lead the discourse in further directions. For example, sign 1 milk causes an association with the biblical images of 'milk and honey'. It also opens another connection towards the feminine imagery of God. Sign 2 water opens new water-like images, such as sprinkling or dew. In this way the discourse, all the time dependent on the subtextual capacity of the poet, develops towards its final form. This associative process, semiosis, plays a dominant role, especially in poetical discourse. (Seppälä 2003: 99-100)
Semiosis? After learning that Peirce himself used the term in 2 or 3 occasions in total, it now feels odd to see it in unexpected places. But the process of poetic image generation seems well thought-through, and the corresponding scheme is commendable.
One of the striking features of OS is a certain inconsistency in the narrative. The subject of a verse is often problematic to define; the possibilities remain manifold even after the vocabulary is grammatically analysed. This had led scholars to divide some odes into sections where "Christ speaks" and others where "the Odist speaks". With this kind of simplification, however, something is lost from the general impression. This 'something' could be called "the beauty of obscurity".
The obscurity of the subject, moreover, does not seem to be a consequence of clumsiness of style but an intentional effect. This functional poetic device has not been recognised by many western scholars who have tried to force the Odes into strict "either-or" logic in a very unfruitful way. (Seppälä 2003: 108)
The beauty of obscurity is very much to my liking. Likewise, the beauty of abstruseness and the beauty of obnubilation - but all in moderation.
In the verbal field it is completely possible, and presumably not infrequent, that the interpretation is inspired by the symbol itself, regardless of its original reference in the mental dimension. The concept of fountain, for example, is a very fruitful one for interpretation, since it implies a certain notion of creativity and vitality; God Himself is often designated the source of life, the 'spring of all worlds' (mabbō'ā de-kul 'ālmē). John of Dalyatha pulls these strings together by declaring that "I stupefy myself (tāhar bī enā and exult spiritually, for in me there is a source of life (neb'ā de-ḥayyē)". He considers this to be the ultimate end of the incorporeal world. (Seppälä 2003: 118)
E.g. God is in everyone. This is a motto I've come to enjoy in the song "Three Metamorphoses" by the Christian band A Toothless Life. In an emotionally powerful breakdown the vocalist chants: "God is you, God is everyone else."
The bolderst Syrian seer is surely the author of The Book of the Holy Hierotheos, who declared that he had seen Paradise and the Tree of Life with his own eyes. Still even he, among all the other metatheologians, considers shapeless experiences to belong on a higher grade. For the same reason, however, it is also possible that the Parole on the visions of Paradise does not signify a concrete visionary experience; seeing in the physical sense is not considered necessary, since it cannot offer greater certainty than inner intuition (or whatever it is called). In other words, when claiming to have 'seen' something the author may have simply meant 'being certain'. (Seppälä 2003: 120)
E.g. "I have seeeeen the mountain-top."
Syrian metatheologians are not especially fond of producing systematic classifications. Authors acquainted with the thought of Evagrius could relate the experiences into divisions arising from the Evagrian system. In the basic scheme of John of Dalyatha the world of experience is divided into three spheres: purity, serenity and the third one, each being symbolised by a cosmological image. The first is that of 'impassible purity of soul' (dakyūtā de-lā ḥāšōūtā de-nafšā) which is characterised by the contemplation of the corporeal beings and symbolised byt he light of the moon. The sphere of serenity (atrā de-šafyūtā), or the sphere of 'serenity of the intellect' (šafyūtā de-madde'ā), is characterised by the contemplation of the incorporeal and symbolised by the stars; in it the workings of Grace are manifold. The third one seems to lack an actual name, being referred to only as 'the one above both'; it is characterised by the vision of the Light of the Holy Trinity and symbolised by the light of the sun. In biblical language, according to the allegorical interpretation, it is the 'Promised Land'. The experiences are related to this model so that in the first sphere the mind (hawnā) appears clothed in shapeless light, in the second sphere the vision is a fiery one, and in the third sphere the vision is of crystal light. (Seppälä 2003: 122)
This is relevant for my analysis of Powys's sonnet. Kuu võib sümboliseerida hinge puhtust.
On the other hand, John also discusses the spheres that have no actual names, for instance "the sphere that is presented from alien perception". The lack of a name indicates a certain lack of artificiality in the discourse, which is not directed by the vocabulary. (Seppälä 2003: 123)
E.g. if there were a strict name for the sphere, it would be artificial in the sense that it would be borne from the linguistic code, rather from experience. In this sense most verbal descriptions of bodily behaviour, for example, are to a degree artificial, for a non-artificial description would necessitate the use of common (more simpler) words to attempt to capture the behaviour. If I were to construct a thorough concursive typology, this aspect should definitely be considered.
The parole on causa efficiens helps us to recognise in the discourse the entities deserving to be included within the concept of mystical experience. If an abstract entity X is reputed to have been "suddenly given by God", teh most plausible interpretation is that X is an "experience" because it appears suddenly, and "mystical" since it is interpreted as being of divine origin. (The psychological accurateness of the reference is not our actual concern, since we are dealing with the parlance only.) (Seppälä 2003: 135)
Huh. Would I similarly dismiss physiological accurateness?
The encounter with of the world to come in the ecstatic experience can also be depicted in very concrete, even visionary terms, like those employed by 'Abdišo' the Seer when enumerating the consequences of ecstasy (temhā) as follows:
mingling (āultānā) with spiritual orders (tegmē), vision (ḥazzetā) of the souls of the holy ones, vision of Paradise, eating from its tree of life, and intimacy ('enyānā) with the holy ones who dwell in it, together with other ineffable things.
If we reverse the perspective, this position also means that the world to come is more or less co-equal to the state of total ecstasy. Isaac of Nineveh stresses that the ecstatic states are entirely free of memories of wordly thoughts, and accordingly, the state of being in the world to come is free of passionate psychological movements andeven memories of the past world. The result actually comes close to a Christian version of Nirvana, yet the distinction of personalities remains. "The holy ones do not pray prayer in the new world. When the mind has been engulfed by the Spirit, they dwell in ecstasy (temhā) in that delightful glory." Yet the idea of the world to come as a non-verbal entity is well in line with Ephrem's non-physical Paradise and its immaterial pleasures that cannot be accurately described employing the concepts of this world. Moreover, Isaac states that the heavenly mansions promised in John 14:2 are not locations but different spiritual levels, according to which the inhabitants enjoy their portion of glory. (Seppälä 2003: 143)
There is something distinctly distasteful for me in the idea of an afterlife where you are not you, but an immaterial Spirit in what amounts to an endless orgasm. What would be the point of that? Besides eathly wish-fulfilment, I mean?
According to Isaac of Nineveh, the tears of sorrow caused by sin must be experienced first. They make the body lean and burning with heat, and they often cause pain in the marrow. Tears of grace, on the contrary, "make the body fat" (a Semitic expression of welfare), they flow spontaneously, moistening the whole face, and change the aspect of the face due to happiness. These tears of joy are "sweeter than honey". On the importance of these "given" tears Isaac notes that they are the only physical manifestation that one should request. (Seppälä 2003: 151)
The "aspect" of the face?
The external manifestations of mystical experiences are so interesting a topic that their occasional mention in the texts usually raises more new questions than it provides satisfactory answers. One of the basic problems is how to determine when a phenomenon is mentioned because it is typical, and when because iof its exceptional nature? (Seppälä 2003: 152)
This is equally relevant for concourse. E.g. is kurekrõnks an exceptional or typical descriptor?
The Syriac mystical tradition places stress on the silent, non-verbal character of the experience to the extent there seems to be no room whatsoever for verbal manifestation. Isaac of Nineveh, for example, mentions as a sign of 'enlightenment of the mind' that "the tongue stands still and his heart becomes silent". Consequently, we find no Syriac equivalents for the "ecstatic utterances" familiar from Sufism (if we do not interpret the loose reference to the lifting up of the voice, mentioned in the previous chapter, as such). (Seppälä 2003: 154)
I have an inherent bias towards the nonverbal, but in my opinion prayer in language, whatever language, is artificial and contrived because mystical experience is presumably something that has characterized human religious exprience for millenia, and may characterize the experience of other mammals as well (we don't know yet), but adding a linguistic superstructure to it seems to make it an unpure enterprise. If there is a God then s/he surely takes no preference to language, not even Estonian.
According to Barhebraeus, in the highest stages voices and words pass away, and the mind deals only with spiritual meanings. While still moving upwards one must enter the 'divive cloud'. The note on the 'divine cloud' seems to reflect a subtext from the Pseudo-Dionysian corpus, referrinc to the ascent towards the Deity as described there. (Seppälä 2003: 161)
This sounds a little like cue reduction, which is also evident in the Buddhist canon - when meditating on something or other, one passes from words to non-words while retaining the meaning. In other words, the association becomes so entrenched that words are no longer necessary.
In early Chrisitanity to follow Christ meant to suffer, the possibility of actual martyrdom being frequently present in a cultural context that was non-Christian and sometimes anti-Christian. Persecutions ceased but the ideals did not change; they only took different forms. Since Syrian Christianity is largely an outgrowth of the Antiochene tradition, it is appropriate to quote here Ignatius of Antioch, who crystallised the ideal of martyrdom in his Letter to the Magnesians in the solemn words: "unless we willingly choose to die through him in his passion (πάθος), his life is not in us." The bishop of Syria", as he was wont to call himself, prepared for his own martyrdom in Rome (c. 110) by writing his Epistle to the Romans, famous for its yearning for death.
Suffer me to be food for the beasts, through whom I can attain God. I am God's wheat, and I am ground by the teeth of the wild beasts that I may be found pure bread of Christ. Rather entice the wild beasts that they may become my tomb, and leave nothing of my body, so that when I fall asleep, I may be not burdensome to anyone. Then shall I truly be a disciple of Christ, when the world shall not even see my body.
Now I am beginning to be a disciple. May nothing of things seen or unseen envy me my attaining to Jesus Christ. Let there come to me fire, and the cross, and struggles with the wild beasts, cutting, and tearing asunder, rackings of bones, mangling of limbs, crushing of my whole body, cruel tortures of the devil, may I but attain to Jesus Christ.
This ideal remained the primus motor of Oriental Christianity for centuries, and metatheological thinking was based on this same tradition. (Seppälä 2003: 179)
In this light it is extremely odd and very un-Christ-like of modern Christians to take issue with "family values" and whatnot, when their true ideal should be to die for Christ through actual persecution, not by nitpicking on unthreatening wordly issues.
The most detailed description of the ritual samā' is to be found in Hujwiri's Kašf al-Maḥjūb. The principles of his rules run as follows: Firstly, one should not practice samā' habitually by custom, but only so seldom that one does not lose one's reverence for it. Secondly, samā' should not be set out according to one's own will, but instead it should be practiced when it comes by itself. (Seppälä 2003: 190)
This samā' is translated as 'hearing', e.g. "hearing to God as the individual's act" (related to a Sufi session of ecstatic music). What I like about it is the quality of inspiration - that it is not performed regularly out of compulsion, but seldom and not by one's own will.
Jilani has the same position. He lists eleven heretical sects, six of which attempt to reach ecstasy through dancing, singing, shouting or hand-clapping; some of them also claim that the state to be reached is beyond the jurisdiction of religious law, and still others practice gazing at beautiful faces, do not see any difference between the sexes or favour free sexual relations. (Seppälä 2003: 191)
Yeah, no, these sound like something else. By this standard, anything pleasurable can be ecstatic.
As we have seen before, there is no established, permanent vocabulary to express the ecstatic experience, and the creation of such terminology cannot take place without theorisation that is inevitably more or less incommensurable. The problem is definitely comprehended by the Sufis themselves. The following sayings are attributed to al-Makki:
Ecstasy does not admit to explanation, because it is a secret between God and the true believers. Let men seek to explain it as they will, their explanation is not that secret, inasmuch as all human power and effort is divorced from the Divine mysteries.
Ther is no explanation for the nature of ecstasy (kayfiyya al-wajd), for it is a secret of God among firm believers (al-mu'minin al-mūqinīn).
This is even more the case when the non-linguistic experience is silent in its manifestation and even in its methods. According to Hujwiri, the one who possesses a state (ḥāl), becomes silent in tongue, and its reality is proclaimed in his works instead. "To ask about ḥāl is absurd, since ḥāl is the annihilation of speech." (Seppälä 2003: 194)
The very same could be said about psychedelic experineces - there's no good way to describe it, nor to explain it. Yet it is not so much a secret between God and Man as it is a secret between conscious experience and perceptual awareness. And we are developing machines capable of unveiling that secret, whatever that is, by studying the brain.
Fortunately, the text is provided with a note, most likely by the translator himself, where we are given an analytical definition of the mystical experience that is expressed by ἔκστασις in Greek, temhā in Syriac, and sahw in Arabic:
it makes the person free from his thoughts which generally come to him; and it gathers all his thoughts, and snatches his mind, and he sees distant absent matters as though tehy are near and present. And this is like the absent-mindedness (sahw) which fell upon Adam and Abraham.
According to the definition, the experience consists of four characteristic features: (1) discharge of ordinary discursive mental activity, (2) a concentrating effect, (3) a sense of the more rapid, smoother motion of consciousness, as I see the basic idea of being snatched, and (4) the prophetic quality of clairvoyance. The definition is, of course, focused on the prophetic character of the particular experience in question (Acts 10:10). (Seppälä 2003: 196-197)
This reminds me of the flashes I get when I exercise too hard and stretch afterwards.
Symbols, however, are apt to be interpreted in diverse ways, which tends to direct the emphasis of the discourse towards refinement of the forms of expression, which more or less means departure from the actual experience in the mental reality towards even more colourful symbols that may, by gaining inherent value, occupy an independent position in the discourse. Then the discourse has moved to the category of interpretation. (Seppälä 2003: 207)
E.g. symbols may generatively develop from the Firstness of simple description to Secondness of further refinement and then Thirdness of inderent value.
Different authors use different terms in different ways. There varied usages give rise to meanings with different nuances that vary from author to author. This process reinforces itself: since the meanings are understood to be varied, the terms are, in turn, used in divergent ways. The varying meanings, however, are usually not to be understood as exclusive but rather as complementary in character. (Seppälä 2003: 227)
For this very reason, perhaps, symbols are said to be "general". Also, keep in mind the distinction between variant and invariant.
There is, however, an analysis given by Qušayri concerning the source of khawāṭir, a broad concept including all kinds of ideas, thoughts, desires and inclinations that rise to the mind more or less unannounced. They may have four different kinds of origin. (1) Those caused by angels are called 'inspiration' (ilhām). (2) Those called by the self (nafs) are called 'ideas' (hawājis); these are usually connected with carnal desire or pride. (3) Those caused by Satan (šayṭan) are called 'temptations' (wasāṭir ḥaqq). These four are the basic varieties of causa efficiens of mystical experiences, three of them transcendent. (Seppälä 2003: 231)
It is curious that ideas originate in the self and are essentially selfish, as the classical idea of ideas is not so, having originated from the either or collective consciousness.
Niffari expresses the same idea in a slightly different way, indicating that the experiential states are a kind of participation in the existential state of the world to come. He proclaims: "Your body after death is in the place where your heart is before death." And moreover, Niffari adds one more perspective to the same theme by hinting that the mystical states follow one after death: "As you enter to me in prayer, so you will enter to me in your grave." (Seppälä 2003: 235)
This would support by belief that afterlife is nothing more than the random neuron firings at the time of death. In that sense, sure, your afterlife will be whatever you imagined it to be during your life.
When treating the perception of esoteric knowledge (samā'), Hujwiri starts with ordinary perception through the five senses. Of these, hearing is the most important, since it is crucial when embracing the religion. Similarly, the use of the sense of hearing involves more problems: Hujwiri gives a long analysis of characteristics and qualities of different types of hearing according to various schools. This was necessary because the use of music to achieve ecstasy had greatly increased among the Sufis, which in turn had divided opinions into various camps. According to one theory the temperaments of all living beings consist of sounds and melodies blended and harmonised. Therefore, for example, deer could be hunted by encircling them, "and singing until the deer are lulled to sleep by the delightful melody". On the other hand, this indicates universal musicality: "he who finds no pleasure in sounds and melodies [...] is outside of the category of men and beasts." Paradise is full of auditory enjoyment, for there is a different voice and melody coming from every tree. (Seppälä 2003: 247)
I'm fairly sure that music can be used to achieve ecstasy (I've had some experiences myself), but hunting game with music seems dubious.
Ecstatic experience poses a special problem for Islamic theology mainly because almost all the images used of it refer to some kind of unification with God. Since even to set something beside God is the worst possible heresy, it is clear that unification is a concept that causes counter-reactions among the Sufis themselves, not to mention Sunnite orthodoxy. Any possibility of "God being in the created" was judged in Orthodox dogmatics as an impossibility because it would imply three mistaken conclusions: (1) God would no longer be an absolute existent, (2) there would be two eternal beings, and (3) mixing with a concrete being would introduce separation in God. Ḥulūliyya, 'incarnationism', became a general term that has been used to label various dubious parties and groups.
Hujwiri states explicitly that it is impossible for God to become incarnate (ḥulūl), mix (imtizāj), unite (ittiḥād) or join (wuṣūl with man. According to him, wuṣūl means only that God appreciates men, and even 'nearness' (qurb) or 'neighbourhood' are not appropriate concepts to be applied to God. Nevertheless, in other contexts he does use qurb without problems or criticism. (Seppälä 2003: 255)
An atheist could easily object: God does not exist; (2) there is no eternal being; (3) there is no God from which something could separate. On the other hand, it seems odd to presume that anything is impossible for an omnipotent eternal being.
Moreover, during the ecstatic state one may become immune to fire, being unaware of what is happening an unable to relate it afterwards. Ibn 'Arabi witnessed many times how "a spiritual state overcome (Ahmad al-Šariši) and he fell into a fire, but the fire did not harm him.". (Seppälä 2003: 272)
I am reminded of the character of Daenerys Targaryen in A Game of Thrones, who is given the title of "Khaleesi" after she survives being set on fire in a funeral rite.
As might be expected, the hagiopraphic literature contains a multitude of stories concerning the miracles performed by the Sufis, and a good portion of the anecdotes are imbedded in our sources as well. The frequent topics include healings and clairvoyance, which may be based on hearing inner voices (hātif) or intuitive insight (firasāt), or occurring thoughts (khawāṭir). (The boundary between the latter two may be more or less arbitrary.) In addition to these we may encounter even more curious cases such as levitation, the power to walk on water, the ability to make fire without incendiaries, flying in the air, disapperaance (Tayy al-makān), magic (i.e. affecting other people's thoughts or causing things to take place from a distance), turning of urea into water for ritual purification and even an instance of "open sesame". It is noteworthy that Ibn 'Arabi, a brilliant mind, took these as evident facts and strongly criticised those (jurists) who did not believe in the existence of the spiritual degrees and miracles but instead assumed that all claims to this were fabrications and superstition. Kalabadhi also mentions talking with beasts and a case of "apport mediumship" (production of an object in another place) in his chapter on miracles, where he utilises a few authoritative miraculous traditions of the Prophet and other saits of old, and discusses the functions of miracles in the divine economy. (Seppälä 2003: 272-273)
Sellised tegelased nagu "Hatifnatid" (Hattifnattar) saavad selles valguses uue tähenduse kui "sisekõnehääled". Apport is "a material object produced supposedly by occult means, especially at a seance" - a word I was looking for for a long time in place of "duplication" (producing a copy of an object out of nothing).
Sufi literature, oddly enough, does contain even the most absolute possible culmination for the category of manifestations, namely that of dying. Hujwiri presents several cases where the subject of the experience did actually die during his ecstasy. EVen more odd is the fact that such an objective thinker as Hujwiri neither considered it necessary to judge this phenomenon nor tries to justify it in any way.
A man cried out during samā'. His spiritual director bade him to quiet. He laid his head on his knee, and when they looked he was dead.
Some one laid his hand on the head of a dervish who was agitated during samā' and told him to sit down; he sat down and died on the spot.
(Seppälä 2003: 273-274)
Those people probably had heart attacks, which are known to produce anguishing pain (crying out loud) as well as agitation (panic and feeling of dread). Hujwiri perhaps didn't find these occurrences all that exceptional because they were common, but people simply didn't know what they were.
  1. "I shed my self (nafs) as a snake sheds its skin, then I looked at myself, and behold! I was He (anā huwa)."
    - Abu Yazid
  2. "I saw my Lord with the eye of the heart and I asked: 'Who are you?' (man anta) He answered: 'You' (anta)."
    - Hallaj
  3. "My spirit mixes with your spirit, in nearness and in distance, so that I am you, just as you are I."
    - Hallaj
(Seppälä 2003: 276)
"God is you, God is everyone else."
A theoretical basis for the intpretation of ecstatic utterances was developed by Ja'far al-Sadiq (d.765), the sixth imam of the Shiites, who produced a theory of divine speech. It is based on the exegesis of the phrase innī anā spoken by God to Moses, and explained by God Himself: "I am He who speaks and He who is spoken to, and you are a phantom (šabaḥ) between the two, in which (khiṭāb) takes place." Nwyia (1970) and Ernst (1985) agree that this is a precise explanation for Sufi ecstatic utterances. (Seppälä 2003: 278)
This seems more like a formula for inner speech.
Ghazali, in his classical work Iḥyā' 'ulūm al-dīn, distinguishes between two kinds of ecstatic utterances: (1) extravagant, exaggerated claims and (2) unintelligible babbling or otherwise misarticulated voices. Neither should be displayed in public, for the danger of misunderstanding is inevitable, and common folk would be misled by weird sayings. For that reason he even declares that "the killing of him who utters something of this kind is better in the religion of God than the resurrection of ten others." (Seppälä 2003: 279)
I presume glossolalia was not all that common in Sufi mysticism.
In the present corpora, the symbolical expression of 'touching' did not appear in the Christian sources, and 'eating' did not occur in the Sufi corpus. Touching is in fact avoided in both traditions, and eating seems to be more at home in the Christian context due to its sacramental connotations. Breathing the Spirit, which in the Christian context means to breathe God, appears to be a distinctively Chrisitan expression, but these differences would probably not remain if the corpus of the Sufi sources was sufficiently extensive. (Seppälä 2003: 288-289)
Hing?
In the Greek orthodox tradition, at least Philotheos of Sinai (dating obscure) exhorts one to "breathe God always" (τὸυ Θεὸυ άυαπυέειυ, Filokalía 2, p. 284, § 30). The image arises from the attachment of the remembrance of God to one's breathing, and for that very reason the image is perfectly suitable in the Islamic context as well. Kadloubovsky's translation based on the Russian version has "call God with sighs" (Writings from the Philokalia, p. 336); the translation based on the Greek original has "always breathe God" (The Philokalia, p. 27). (Seppälä 2003: 289; footnote 6)
It seems very characteristically Russian to mistranslate it like that, e.g. not remembering God through one's breathing, but as making noise with one's breathing to call for God's help. I wonder if this has anything to do with why Russians are so noisy? (e.g. talking to themselves around people, vibrating their lips while exhaling to produce a blabbing sound, etc.).
It must be stressed also that the occurrence of more peculiar symbols is more dependent on the poetic talent of a single author than on the particular religious tradition and its postulates. There are naturally numerous single symbols that occur in the parlance of a single author. These are often interesting from the aesthetic point of view, but they do not affect the general nature of the discourse. (Seppälä 2003: 290)
Cf. the opposition of individual talent and tradition in T.S. Eliot.
It is essentially the same set of difficulties that thinkers in both traditions encountered in their effort to find a public language for their inner states, which cannot be assigned the criteria of identity from without. In practice this means that the same phenomenon may be referred to with divergent signs and the divergent phenomena with the same sign. Some authors were more concerned and more deeply aware of the problem than others. Practically all the authors make remarks on the ineffable and inexpressible character of the experience, and at least Isaac of Nineveh presents quite explicitly the idea of a generally prevailing free variation of the signs of inner states in the mystic discourse. (Seppälä 2003: 296)
The problem of private signs. This actually adds something useful to that conception: that public signs may become private, but remain ambiguous in their signification due to lack of external reference. I imagine this may be especially so when it comes to language about proprioceptive experiences.

Toomas Nipernaadi

Gailit, August 1928. Toomas Nipernaadi: romaan novellides. Tartu: G. Roht.

Ning Loki litsub kaks rusikat silmaaukudesse ja hõõrub nende kui käsikividega uniseid silmi, kord üht, kord teist punast ning külmetavat jalga lumest kergitades. (Gailit 1928: 11)
Käed → adapterid / auto-manipulation.
Äkki võpatab Loki, tõstab hurdana nina ning ta punane suu avaneb kui kiljatuseks - männi latva säet puuri ümber tiirlevad vilistades esimesed kuldnokad! Seda suurt ning põnevat uudist ei söanda ta kauemaks eneselle hoida, ta tormab tuppa ning hõiskab: Isa, isa, kuldnokad on väljas! Toa nurgast tõuseb metsavaht Silver Kudisilm, hall ja tudisev, ta köhatab, haigutab, sirutab vanu liikmeid ning lausub siis venitades: Tuleb vist jälle suur uputus, kevad tuleb äkki ning metsad on täis lund! (Gailit 1928: 12)
Kontra-antropomorfism. St looma-metafoorid.
Ainult Habahannese talu seisab nõlvakul, kuid Habahannesed on kõrgid ja uhked, kui nad räägivad Lokiga, siis ikka vaid sõnakaupa moka otsast kui koerale rikkalikust lauast mõnd raasukest pildudes. (Gailit 1928: 13)
Suurushullustus / Ülbus. Veel kontra-antropomorfismi.
Loki ei lähe nende juure, kuid ta silmad viibivad nende naerul nägudel ning nende toimetust vaatab ta ahnelt ja tähelepanelikult. (Gailit 1928: 15)
Pilk.
- On, Loki, on! vastab Kudisiim, naeratab ning ei oska tütre eest varjata oma rõõmu ja rahulolu. (Gailit 1928: 17)
Enesevalitsemine → Manamine & Teesklemine / Tegemine
Kuid siis, mõne päeva möödudes, ilmub veel üks parv.
Sellel on kõigest üks mees, ning Loki märkab juba kaugelt, et ta on saamatu ega oska parve hoida kesk voolu. Ühest kaldast teise ujudes tihti luhta kinni jäädes, peatub ta, ootab, ega näi hoolivatki parve kiirest liikumisest. Ta laseb end voolul juhtida, käsi liigutamata. Tihti vajuvad palgiotsad vette, parv keerleb vees kui vurr ringi, mees aga pikutab parvel kui lõhkuval hobusel. Habahannese talu juures, kus Mustjõgi teeb järsu käänaku, paiskab vool parve kaldale, kuid mees jääb rahulikult istuma.
Loki vaatab teda tükk aega ning ei suuda varjata imestust.
On ta haige, ei jõua ta parve juhtida, või on tal midagi viga?
Ning Loki jookseb isa juure.
- Tule, tule! hüüab ta, ärritet, parvepoisiga on õnnetus juhtund. Vool paiskas ta kaldale ning ta ei saa enam omal jõul edesi!
Vana Kudisiim köhatab, vaatab umbusklikult tütre otsa, kuid Loki on nagu takjas ta küljes ning tirib kaasa.
Kui nad aga kahekesi parvepoisi juure jõuavad, istub see kaldal, vilistab ning mängib rõõmsalt kannelt.
- On teiega juhtunud mõni õnnetus? kogeleb vana Silver Kudisiim. Võib olla, tahate sõita edesi ning ei jõua parve üksinda vette lükata?
- Ei, vastab võõras naeratades, Issandal on palju päevi ning mul on aega veelgi rohkem!
Päike loojeneb punetavate metsade taha, pilvede sakilised palistud kumavad leekides. Võõra nägu on pöörat vastu loode tuld. Ta võtab mütsi pääst ning lausub:
- Andke andeks, olen parvepoiss, mu nimi on Toomas Nipernaadi! Võib olla, sünnitan teile palju tuska ja pahandust, et peatun siin, kuid mul pole tõesti tahtmist vastu ööd edesi kihutada!
- Imelik mees, päris imelik mees! pomiseb vana Kudisiim kodu poole sammudes.

Jõe käärudes hakkasid tiirlema rägapardid. Soo poolt kostsid veetallajate kaeblikud huikamised. Saabus õhtu, tuhmund taevas süttisid tähed. Tuuled peatusid lõõtsutades, põõsad langesid longu, kostus vete müha ning lindude kirglik vile. Täisimbund iharaist mahladest, ajas maa enesest sirgu puid, põõsaid ning lilli, mis õitsmise läbematus ootuses täitsid õhku aroomise mürgiga. Saagisid ritsikad, sumisid sitikad, siisikeste sirinat olid täis metsad ja nurmed.
Toomas Nipernaadi lebas parvel, vaatles taevast ning kuulas öisi hääli. Edelast kerkisid üle metsade pilvede mustad karavanid, kuid taeva tõustes pudenesid lülidest lahti ning haihtusid kui suits. Suur Vanker helendus pää kohal, Linnutee kiirgas ja sätendas. Poiss lebas liikumata, igat häält ahnelt püüdes, otsekui elaks intensiivselt igale siristajale ning vilistajale kaasa. (Gailit 1928: 18-19)
Need kaks lehekülge raamatu algusest, see täpne moment mil otsustasin, et tegu on hea raamatuga.
Põgenes siis mees inimestest pakku metsa ja hakkas siin põldu harima. Ega seegi töö suurt toitnud, vili kasvas hiirekõrvuni ning viletsus vaatas irvitades iga prao vahelt sisse. (Gailit 1928: 21)
Antropomorfism. Apparently forces of nature have their own "body language".
Ning korraga lööb veri ta palgesse, ta kohmetab, on arg ja peidab häbelikult silmi.
- Inimesed on rumalad, Loki! lausus Nipernaadi julgustavalt. Midagi ei usu nad, midagi ei tea nad. Ainult seda võtavad hääks, mis laseb käega katsuda, ning usuvad seda, mis kõlbab pista suhu. (Gailit 1928: 24)
Pale. Ja suhtumine.
Pole sul sõpru ega ole sul inimesi, - isa üksi ning seegi ei taipa enam nooruse vallatusi ja kirgesid. Kasvavad kui puu lagedal väljal, ei kellelegi poole pole sirutada oksi. Sul on pehmed käed ning soe süda, kuid su käte pehmus jääb sulle eneselle ning südame soojust pole kellelegi näidata. Ah, Loki, peaksin vist ise kolima siia, et olla sulle sõbraks ja seltsiliseks. (Gailit 1928: 26)
Eelviimane kategooria. Mesijutt.
Ja ütlen ma neile, et Loki silmad on mustad kui niiske muld, põsed roosad kui ao valgus, juuksed üle õlgade kui tuulised metsad. Ja ütlen ma neile, et Loki õlad on kui valged purjed, suu on kui roosiaed, mis piirat kõrge valliga, - sinna on vaadand vaid päike ja tuul. Ja ütlen ma neile, et õnn on kui haihtuvad pilved, kui õis, mis puhkeb ja kiiresti närtsib, - rutaku, muidu hiljuvad, nagu hiljusin mina!
Ta silmad süttisid, hääl värises. Ta viskas kandle kõrvale, haaris tütarlapse käest kinni ning jätkas kui palavikus:
- Anna andeks, Loki, et peatasin parvega su hurtsiku ees, aga sa kuuled ise, kuidas vadisevad peoleod, vilistavad leevikesed ning ööbikud on hoopis arust ära! Sa näed ise, iga puu, iga põõsas, iga lill, isegi iga heinakõrs on lopsakaid õisi täis - ja ma nägin sind. Ah jumal, võib arust minna, kui kevadises metsas kuuled mõtuse kudrutamist ning värske muld aurab sünnituse iharusest. Sa otsekui tunneksid maa südame kiiret tuksumist. (Gailit 1928: 27-28)
Kompleks, st hüpersemiootiline (mitmekanaline) kirjeldus (mis võib sisaldada ka teese, st kontseptuaalseid märkusi).
Ta rääkis enesega, kõndis kaua mööda metsi, täis õrnust ja joobumust. Ta otsis Lokile uusi võrdlusi ning oli õnnelik, kui see tal õnnestus. Oli hilja, kui ta lõpuks tagasi tuli ning hurtsiku pööningulle magama läks. Isegi unes liikusid ta huuled, otsekui jätkaks ta oma õrnuste rääkimist. (Gailit 1928: 31)
Autokommunikatsioon interkommunikatsiooni põhjustel.
Ahaa, sa naeratad, sa lõhked kadedusest ning arvad, et mis too parvepoiss kiitleb. Ei, vennas, pole ma parvepoiss ühtegi, et ma aga parvega mööda jõgesid liuglen, selleks on mul teised põhjused. Maid uurin mina ja inimesi panen tähele; kus aga leian varga või masuurika, selle toimetan trellide taha. (Gailit 1928: 33)
Nonverbalism, st inimestejälgimine.
Ta ei suutnud enam taltsutada oma viha. Kui aga Mall käskivalt ja kalgilt ta otsa vaatas, jäi ta korraga vaikseks ja väikeseks ning hakkas üksikasjalikult tütrele jutustama oma käigu järeldusi. (Gailit 1928: 34)
Vaigistamine / Peatamine, st regulatsioon.
Ta pühib tüdruku silmad, istub ta juure ning hüüab:
- Ei, nüüd on see asi ometi kindel: sa sõidad minuga! Teisiti ei võigi see olla, ühtki päeva, ühtki tundi ei tahaks ma elada sinuta. Ning kui meil poleks ka vähimatki varandust, siis vaata, Loki, ometi neid käsi, nendega rühime elust läbi. Ah, kuidas tahan oma tööd teha ja hoolitseda, et mu väikesel Lokil oleks hää ning et ta huulilt ei kustuks hetkekski naeratus. Kuidas võisid ometi kujutella, et väike Loki jääb siia kesk metsi - ootab, ootab ning silmad enesel tilguvad kui kasesse lööd haav. See oleks meeletus, roim ning jumal seda ise teab mis veel! (Gailit 1928: 38)
Nägi → Ilme → Naeratus.
Loki tõstab nutet silmad ning katsub naeratada.
- Ei, sa ei vasta veel, sa põikled veel, sa ei taha ikka veel parvepoissi uskuda! hüüdis Nipernaadi vaimustusega. Su silmad tahavad juba naerda, aga huuled tõmbuvad jonnakalt viltu ning sa ei lausu midagi. Kas arvad tõesti, et Nipernaadi võib sind petta! (Gailit 1928: 39)
Pilk või Naeratus, või Enesevalitsemine või isegi Nutuklomp.
Ta soris taskutes ning oli närviline ning õnnetu. Kuid sisi tuli tal midagi meele ning ta näos peegeldus õnnelik naeratus. (Gailit 1928: 39)
Naeratus "peegeldub".
Kuis peaksin lõbustama sind, mis peaksin rääkima sulle, et su mustad mõtted haihtuksid kui pilved? (Gailit 1928: 41)
Pilvemetafoor rakendub ka mõtetele.
- Nii jah, lausus ka Paulus, asja tuleb ikka veel kaaluda ning talu lugu on ka veel tume. Kes jääb siis tallu, kui me ära läheme? (Gailit 1928: 58)
Pilvemetafoor rakendub ja asjalugudele.
Ning korraga oli Nipernaadil küllalt sest jutust. Ta tundis enese väsinuna pikast arutamisest. Ta vaimustus oli möödund, sõnade tagavara lõppend. Ta tõmbas käega üle higise otsaesise ning tõusis püsti. Ehk mis asja oli tal kõige sellega, kõigi nende Puuslikkude ja Sirklitega, vendade ja taluga. Tehku nii või teisiti, see kõik ei puutu temasse. (Gailit 1928: 59)
Adapter ehk enesepuudutus.
Esialgu aga peame kõike seda kraami väga salajas hoidma, et naabrid haisu ninna ei saaks. Teeme seesugused näod, et sina oled meie uus rentnik, meie aga jääme samuti tallu ega kavatse ka edespidi midagi suuremat ette võtta. Kui aga ema on maet ja masin linnast ära tood, siis võtame talust ühe hobuse, laome koorma pääle ning siis pole muud kui laadalt laata! (Gailit 1928: 60)
Nägude tegemine.
Ta sammus põldudevahelisi teid, vaatles viljade kasvu, kuulas lindude siristamist. Ta oli rõõmus ja ülemeelik, naeris ning rääkis enesega. Pilvede hallid varjut tormasid mõõda nurmi, tuul keerutas tolmusambaid teel. Ta läks metsa, leidis rebase jäljed ja hakkas otsima ta koobast. (Gailit 1928: 62)
Autokommunikatsioon. Harv juhus kui hallid pilved pole metafoor.
Milla vaatas punetades poisi otsa ning ta suured silmad libisesid häbelikult põrandalle.
- Teil on kõlvatud mõtted! lausus ta tasa.
- Miks kõlvatud? imestas Nipernaadi. Ehk mina ei kõlba üldse enam? Või armastab Milla mõnd teist?
Tüdruk tõusis kähku pingilt ning jooksis nurka.
- Ei, ei, ei! hüüdis ta nuuksudes.
- Tähendab siiski? imestas Nipernaadi.
Ta jäi korraga tõsiseks, sooniline nägu tõmbus närvlikult kokku, ta seisis vähe kesk tuba, võttis siis mütsi pihku ning ehtis minekut.
- Hääd päeva, Milla, lausus ta. Ma ei tule enam sind tülitama ja kiusama.
Kui ta aga tüki maad oli läind, jooksis Milla talle järele. Poisi juure jõudes jäi ta seisma, vaatas häbelikult maha ning ei lausunud sõnagi.
- Sa tahtsid vist midagi öelda? küsis Nipernaadi.
- Jah, vastas tüdruk vaikselt. Ma tulen teile perenaiseks, kuid teie ei tohi enam ealgi rääkida säärast kõlvatut juttu.
Ning selle öelnud, ruttas ta joostes koju. (Gailit 1928: 70)
Kompleks. Põhiliselt üks prokseemiline tants.
Rukkinurm piirati sisse ning liiguti aeglaselt edesi, ikka tihedamat silmust pärdiku ümber tõmmates. Hakkas hämarduma. Kui vikatist varises rukis inimjalgade all. Hinge hoides, tõsised ning ärritusest punased, liikusid inimesed hääletult edesi. (Gailit 1928: 79)
Strepitatsioon st kajandid.
Ja nimelt murdvarguses, millest säädus räägib kui kõige jõledamast, kõige näotumast teost! (Gailit 1928: 82)
Vist "nonpersons" teema - näotu inimene on mitte-inimene. Näotud teod teevad inimesest mitte-inimese.
- Ja üldse ei tea me midagi, mis mees ta on ja kust on ta tulnud. Ei ole keegi veel ta pabereid vaadand, võib olla, on ärakarand vang! Tuleb muudkui tallu, esitab end armsaks sugulaseks, võtab terve talu virtsahvti enese kätte [...] (Gailit 1928: 85)
Enese esitamine (self-presentation). Siin on ka see moment mil muudes teostes kohatud "sehvt" ja "sahvt" seostub lõpuks saksakeelse sõnaga Wirtschaft (economy, housekeeping).
Ta oli pikk ja kuivetand, nägi oli põlend ja sooniline, suu kõver nina oli ees kui põiki kirves. Ta käis harakana edevalt hüpates ja kareldes, pikad käed vehkisid kui lipud tuules. Jalas olid tal säärikud, suured ja lohisevad kui härmoonikud. Kaelas rippus tal kannel, ning muud varandust tal kaasas polnudki. Lai rind oli eest lahti, must kaabu oli visat kukla. Ning ta läks vilistades ning trallitades. (Gailit 1928: 89)
Kontra-antropomorfism. Aktoonika (kõndimine, istumine, seismine, jne.) pole vist veel eraldiseisev kategooria.
- Tralla, vastas ta ning paksud huuled tõmbusid lollakalt naerule. (Gailit 1928: 90)
Õige eestlase naeratus ongi lollakas.
Ning päikese laskudes läks ta välja. Ta sammus põldude radasid, korjas lilli, vilistas ja oli rõõmus. Kogu ta olemises oli midagi artistlikku ja naiivset. Ta vaatles pilvi ja joobus. Ta kõndis metsa ja kuulatas. Ning siis, otsekui midagi tähtsat meele tuletades, jooksis mere äärde ja pildus kivikesi voolavaisse lainetesse. Nii istus ta mitmed tunnid. Alles kesköö paigu hakkas ta hilju sammuma kodu poole. (Gailit 1928: 92)
Äkki aktoonika ikka peaks olema eraldiseisev kategooria?
Ja inimlapsega on see samuti: kevade jõudes pole enam raasugi püsi.
Ning ta astus Ellole üsna lähedalle.
- Teil puudub häbematust, ütles preili pahaselt. (Gailit 1928: 93)
Prokseemika. Häbematu on teisele liiga lähedal seista.
Nipernaadi jäi seisma kui rabat. Ta haaris mütsi pihku, kuid ei osand lausuda sõnagi. Preili jooksis kergejalul edasi ning kaks pikka patsi looklesid ta taga. Poiss seisis tüki aega ühel kohal, müts peos. (Gailit 1928: 94)
Posted up at the lights, patiently waiting. (Horrorshow)
- Olge ometi kord vait, hüüdis preili, kas te ei märka, et oleme jõudnud kirikumõisa!
Nipernaadi ärkas kui unest. Ta jäi kohmetult seisma ning pühkis higi otsaesiselt. Ta oli järsku nii armetu ja õnnetu. Suured kulmud värisesid ning lai suu tõmbus närvlikule naeratusele. Ta hingas raskelt ning ohkas. (Gailit 1928: 99)
Pilk → Kulm. Kulmud võivad väriseda.
Ello viskas räti õlale ja tuli. Teel ei rääkinud Nipernaadi sõnagi. Ta oli rõõmus, vilistas, naeris ning hõõrus käsi. Alles siis, kui nad jõe suu juure jõudsid, muutus ta preili vastu tähelepanelikumaks [...] (Gailit 1928: 103-104)
Hõõrus käsi? Miks?
Sa oled nii armas ja kena, kui naeruks alastad vallatult hambad! (Gailit 1928: 108)
Naeratus on hammaste alastamine ("paljastamine").
Ainult Ello ei võtnud neist toiminguist suuremat osa, ta oli tõsine, kurb ning käis tihti nutet silmiga. Ikka kaebas ta päävalu, oli närviline ning ei tahtnud minna enam isegi kirikuhärra juure. Ainult Nipernaadi viibides toas katsus ta olla lõbus, naeris, hullas ning vaatas poisi otsa armund silmiga.
Kuid nipernaadi oli sõnakehv, miskipärast tusane, ta koguni ohkas ja ei julend tõsta uhkeid silmi. (Gailit 1928: 112)
Armunud pilk võib käia koos lõbusa naeru ja hullamisega. Vt seost armumise ja lapseliku käitumise vahel.
Ma kuulsin kord, kuis rääkisid sa Tralla aida ees istudes metsadest, kus võiks elada. Räägid sa igale nõnda? Ning siis kujutlesin eneselle, kuis elame kesk metsa, üleni lumes ja tuisus. Mu jumal, ma ei tea isegi mis räägin! Võib olla on see kõik säärane rumalus ning sa naerad minu üle? Kõik see aeg, päevast päeva, ootasin sind. Kuid sa tulid ja ei rääkind midagi. Kui sa ainult teaksid, kui vastikud on mulle tolle mehe kallistused!
Ta langes mehe sülle.
Ning see haaris ta janunedes, sonis ja suudles, isegi pisarad valgusid silmi. (Gailit 1928: 113)
Eelviimane kategooria. Sülelemine jm.
Nipernaadil polnud und. Rahutult kõndis ta mööda õue ja ohkas. Ta otsaesisele ilmusid sügavad kortsud kui värskelt künt vaod. Ikka sammus ta edasi-tagasi. Istus siis kivile, kuid juba järgmisel silmapilgus hüppas püsti ning siis algas uus ringijooks mööda õue. (Gailit 1928: 114-115)
No on need alles kortsud! Kuna frontalis'e jaoks pole eraldi kategooriat, siis läheb see ilmselt kulmukortsutuse kategooriasse.
Pilve kerkides lõikas see kogu maa kaheks erinevaks osaks. see, mis jäi mustendava müüri alla, muutus süsimustaks, nagu oleks talvine öö jõudnud üle väljade. Metsad, väljad ning elamud vajusid kui kuristikku. Ent siinpool valendas ja kiirgas veel kõik, päike säras veel üle soode ja väljade ning kollased tolmusambad keerlesid rõõmsalt üksteise järele soole. (Gailit 1928: 122)
Pilved, ikka pilved.
Poiss vaatles teda vähe võõrastavalt, küsis:
- On ka sinu mees, Jairus, välistöödel?
Tüdruk kortsutas nägi. Pööris pilgu kõrvale.
- Ma ei salli sääraseid pärimisi, ütles ta tusaselt. Mees on ära ja muud ei midagi. On juba ära kaks aastat ja kolm kuud ning ei tule enne koju, kui on veel möödunud üheksa kuud. Nõnda. Ning muud ei ole mul ses asjas enam midagi öelda.
Naeratas, viskas pilgu poisile. (Gailit 1928: 127)
Nägu saab kortsutada, pilku saab pöörata ja visata. Lõppude lõpuks peaks välja kujunema üpris selge pilt sellest mida nägu ja pilk saavad teha. Pilkude dünaamika võib eriti huvitav olla kui need kujundid lahti pakkida.
Ta nägu õhetas ja punetas. Suu tõmbus kitsaks ja virilaks. Istus uuesti küüni lävele ning vaatas otsekui uurides taevast, mille halli kangasse hakkasid pragunema sinised triibud ja laigud. Vihm oli möödund, langesid vaid üksikud hiljund piisad. Juba helendas päikeses mõni kergem küngas, mõni roheline põlluriba, viivuks mõne männi või kuuse lopsakas tipp. Varjud jooksid üle soo, kui ratsurid kihutades kiirelt üksteise järele. Viimsed veenired sulisesid mööda kallakuid ja nõlvakuid alla, sabade kuivades kokku kui looklevail rästikuil. Juba huilgas siin, sääl mõni lind, mõni punasaba-lepalind tõusis vilistades üles, mõni pajulind hüüatas rõõmsalt tsett-tsett-tsett! ning sidrunkollane talvik tiirles üle metsa. (Gailit 1928: 131)
Varjude antropomorfitseerimine.
Tüdruk vaatas viivuks tagasi, naeratas heledalt ning jooksis siis hüpates edesi. Varsti kadus ta teekäänakul sookaskede, tuhkurpajude ja sangleppade varju. Ainult hele naer kostus veel paar korda. (Gailit 1928: 132)
Nii naer kui ka naeratus võivad olla heledad.
Ei, ei tahtnud - polla tal kedagi tarvis! Nagu oleks ta mangund armastust! Soovis samuti vähe istuda, kandlel vähe sõrmi liigutada ning rääkida, kui kummalised on need valged ööd, tulised ja heledad, kui iga närv on visat otsekui tulisele alasile ning hinges säärane seletamatu rahutus, säärane kummaline närvlikkus. (Gailit 1928: 133)
Kehataju.
Siis, kui harjud juba minuga, kui oled juba visand paar tulist pilku mu otsa. Täna aga lubad mul samuti vähe siin istuda ja pisut lobiseda, eks ole? Tahad aga olla eriti lahke, nihuta oma voodi uksele lähemale, muidu ei kuule sa mind kindlasti mitte. (Gailit 1928: 135)
Pilk nagu kuum kartul.
Tulin siia, Anne-Mari, aga ometi ei taha ma sinust midagi. Aga mitte kõige pisematki. Kuid ma võin hulluda mõttest, et inimene möödub sinust kõige suurema rahuga, nagu oleksid talle sammaldunud kivi, maantee tolm, pehkind känd. Möödub ja ei heida pilkugi. See on ometi kole, Anne-Mari, eks ole. Ning siis hõikan mina toda inimest, hõikan ja hakkan talle räkima jumal teab mida ja mispärast - võib olla vaid seks, et näeks too inimene, et ka mina olen mees, hingan, kannatan, tunnen rõõmu suvipäevade ilust. (Gailit 1928: 135)
Klassikaline nonperson-ism.
Ta võttis kivilt kandle, astus uksele lähemale, tõmbas paar korda sõrmiga mööda keeli, kuulatas siis vähe ning hakkas mängima. See oli mingi polka, kiire ja lärmikas. Sõrmed käisid kui tantsides üle keelte. Nägu tõmbus muhelusse, silmad muutusid lahkeks. Nähtavasti mõnules ise oma mängust. (Gailit 1928: 143)
Nähtavasti neh.
Kõige hullem on too, et kuidagi ei saa ette aimata, kellel on taskus raha ja kellel seda mitte ei ole. Olla küll, nagu räägitakse ja tõendatakse, ka sääraseid andekaid kõrtsmikke, kes osata juba näost lugeda külalise raha rohkust. Olla saadanad nii targad, et kohe esimese pilgu järele osata öelda sendi päält õieti - lugeda näost kui raamatust. Küüp küll ei oska, aga kuidagi mitte. On küll katsund ja harjutand, aga sellest ei tule midagi välja. Pole vist säärast annet, kõrtsmiku suurt ningi Issanda kingit annet. (Gailit 1928: 148)
Kehakeel / kehakõne / Lugemine.
On palav ja vaikne, koergi ei haugata - on ronind villu ja tõmbund kerra - kukedki ei kire, on kartulivagude vahel, nokad hingeldades lahti. Isegi rataste mürin vaibub maantee tolmu. Inimesed, päikesest mustaks kõrbend, on loiud, sõnatud, tõsised. (Gailit 1928: 155)
Maakoha kajandid.
- Oh missugusesse koledasse kohta on mind saatus kiskund! hüüdis ta žestikuleerides. Oli ärritet, paksud kulmud tõmbusid närvlikult, silmad põlesid. - Kõik on siin nagu karud koopas, magavad ja urisevad. Ning keegi ei ihka tegusid, suuri, võimatuid tegusid. On nagu tigud oma karbis ning sellest nad lahti ei saa! Ja sina, Joona, oled samasugune tigu, nii pisike, nii ütlemata pisike, et ma küll vaatan sind, kuid ei näe. Mitte ei jää sa mu silmade vahele, peaks vist asetama sind mikroskoobi alla, võib olla siis ehk puutud silma! (Gailit 1928: 159)
Kompleks.
Haaran palavikuliselt kinni igast mõttest ja kavatsusest, sest ma ei saa olla seisva veena ühel kohal tegevuseta. Üks mõte kihutab taga teist, ühele ettevõttele seltsivad lisaks kümme. Ja tihti kavatsen vaid hääd, kuid ikka lõpeb see halvasti. Mis sinna parata, Anne-Mari - pole õnne. (Gailit 1928: 162)
Lõputu semioosi probleemid.
Ning mida tead sa Jairusest ja minust, kõneled samuti huupi, kui harakas karjud tühja õhku. (Gailit 1928: 168)
Millegi pärast olen alati arvanud, et "huupi" on tänapäeva sõna ja släng.
- Või sina tuled linna? küsis ja vaatles poissi naervate silmiga. Tee aga siis ruttu ja korralda kähku oma asjad, ega ma sind kaua taha oodata, mul on kiire.
Katsus uuesti sõrmiga oma uhket roosi ning nägu muutus äkki kelmikaks. Seadis ka rätti, laotas undruku siilud paremale ja vasakule uhkemalt pingile ning ütles siis Nipernaadile:
- Küüp rääkis nõnda - sa olla mind eile öösi otsind? Koland läbi kõik laudad ja rehealused ja olnud hirmsasti vihane - Küüp rääkis nõnda.
Jäi poisi otsa küsitelles vaatama, sõrmiga roosi ettepoole tõmmates. (Gailit 1928: 169)
Silmnäo omadused.
- Kohvi ja viina ja muud paremat? hüüdis Küüp rõõmsalt. Ta silmad hakkasid äkki särama ja näole ilmus lai, õnnelik naeratus. Jooksis kärmesti siia ja sinna, pühkis laua puhtaks, kattis linaga. (Gailit 1928: 172)
Veel silmnägu.
Aga oli see üks vastik käik ja üks vastik toiming, seda peab tunnistama otse avameelselt. Kuidas nad naersid ja irvitasid sääl kaupluses, vaatasid teda ikka eest ja takka ning nende vastikud näod olid nii laiad, tursund kui punased ja kerkiv täiskuu üle metsade. Ei kunagi varem pole Joona näind sääraseid vastikuid nägusid, on aga loodus helde oma moonutisis! Ja olid need härrad nii uhked ja upsakad, hammaste asemel läikisid kullast kihvad ja lagipääd olid nii ihupaljad ja läikivad ning kõhud olid suured kui vaadid ehk suuremadki kui vaadid. Küllap need olidki need pursuid, nüüd on lõpuks ometi Joona neid oma ihuliku silmaga näind ja vaadand. Aga on teised vastikud küll, lühikesed jalad kõveras all kui taksikoertel. Ja ikka lugesid seda Nipernaadi kirja ning naersid laginal. Toppisid siis tema koti ääreni täis, manitsesid ettevaatlikkusele, raha aga ei võtnud teps sentigi. Väga vastikud tuttavad on siiski Joona abilisel, tuleb sest poisist kiiremalt vabaneda! (Gailit 1928: 182)
Kompleks.
Oleks ta vaid natukeseks jäänd, rääkind mõne lahke sõna, vaadand vaid korraks lahkena otsa. Ainsa armsa pilgu eest oleks puistand end vaeseks ja ihupaljaks - säärane on tema, Joona. (Gailit 1928: 183)
Huvitav kas lahk-us on kuidagi seotud lohu või lõhe-ga.
Tuleb koju ka Joona, heidab voodi, ent und ei tule kaua, kaua. Nagu vajutaks keegi ta rinda ja kurgus kipitseb nutt - ta ei tea isegi, mis see on ja mispärast see nõnda on. (Gailit 1928: 191)
Nutuklomp.
Joona vaatab apaatselt ja uniselt.
- Ah, kui see juba kord möödas oleks! mõtleb ta kurvalt. Kui poleks enam sood ega Nipernaadit, kui ta saaks jälle oma onnis, nagu varemalt, akna all istuda, jõele vaadata ja laulda oma laule Anne-Marile, üksi Anne-Marile! Kas saabuvadki enam need ajad? Ta on praegu otsekui nahk trummile tõmmat ning iga möödamineja lööb sinna pihta! Tahaks jälle olla enesega üksinda ning paraneda, kindlasti, ütles ju vallavanem, et viskab kõige koliga minema. (Gailit 1928: 192)
Tuli ära: individuaalsus (mis praeguses süsteemis hõlmab üksindust ja üksindaolekut).
Ning armunult ja kui väärine sõjaseltsiline seisis ta oma mehe kõrval, pilku ta küljest pöörmata. (Gailit 1928: 195)
Pilk võib olla kellegi või millegi küljes kinni.
Kuid Kadri Parvil oli suur nõrkus, ta ei võind minema lasta tühjade kätega ühtki meest. Naisi vihkas ja põlgas ta, kihutas neid piitsaga tööle, kuid mees, pilku Kadrile heites, oli ta võitnud silmapilkselt. Oli see moonakas, kes tuli tööd küsima, netnik, kes tuli renti õiendama, aidamees aruandega, kubjas nõu pidama, kõiki võttis ta vastu kui kauaoodat armsamaid, oli neile helde ja armuline, kutsus oma tuppa, palus istuda ja nõrkes siis kiusatuse kätte. Iga mehe ees hakkasid ta põlved värisema, kõhnad, lohus palged lõid punetama ning silmalaud langesid häbelikus kartuses ja ootuses. (Gailit 1928: 201)
Eelviimane kategooria.
Isegi Martin Vaigla on küüru vajund!
Täna nägi teda kaugelt. Martin Vaigla juure pole Kadri ealgi läind, isegi tema teel vastu tulles on Kadri aegsasti pöördund kõrvale. Miskipärast häbeneb seda meest, miskipärast kardab teda. Pole temaga sõnakestki rääkind tost päevast pääle, mil lahkus kõrtsist. (Gailit 1928: 216)
Viimane kategooria.
Meos Martin vaatab vähe kõõrdi, joob siis kähku pitsi viina ning ei oska muud kui lausuda:
- Tore jah, imetore!
- Oh sa igavene hernehirmutis! mõtleb ta ise südames. Või on teine end nõnda ehtind, et kui tuleks üksikus kohas vastu, hüppa kohe puu otsa ja hakka meieisat lugema. (Gailit 1928: 223)
See on see "külgnägemine", see köördi vaatamine.
Ta tõmbab suu vähe viltu, litsub piibu hammaste vahele ning jääb Kadri ette liikumatult seisma. Ei, ärgu see naisterahvas ometi arvaku, nagu oleks ta sõitnud siia suurest lugupidamisest ja aususest! (Gailit 1928: 224)
:\
Kuid mida käsed sa teha, kui tuleb üks säärane tüdruku poeg sinu majja, võrgutab su ainsama tütre, saadab ta häbisse ning alles siis tahab hakata su väimeheks! Võtaks rooviku ja näitaks sunnikule teed Jeruusalemma linna, aga näita siis, kui on juba hilja näidata! Kui pead juba tegema üksna lahke näo, ajama viisakat juttu ning olema tüdrukulapse kõigi ettepanekutega nõus. (Gailit 1928: 225)
Näoilmete tegemine. Jeruusalemma viide toetub äkki teadmisele, et taevariik on Jeruusalemma peegeldus, st võtaks rooviku ja tapaks ära.
Toomas Parvi on aga pruudi viind aita ning seisab nüüd ta ees, täis imetlust, aukartust ja häädmeelt. Häbeneb otsagi vaadata, tahaks vaid hoida tüdrukut oma süles ning visata oma tugevad käed ta ümber. Kuid hoia säärast - ta on kärmas kui elavhõbe ega püsi raasugi paigal. Seda on tarvis vaadata ja toda on tarvis käega puutuda ning iga väiksemgi kui asjake tahab uurimist ja katsumist. Nõnda ei saagi Toomas pruuti sülle, ikka rabeleb lahti ja kargleb kui rohutirts kohast kohta. Oleks aga kena praegu, kus on nad kahekesi, arutada nii mõndagi asja, ega pärastpoole enam aega saa. Kuid naised on ju säärased, ealgi ei taipa nad mehe tuju ega tahtmisi. Ning Maarja Melts ongi juba aidast väljas ning jookseb tütarlapsena mööda suurt aeda. (Gailit 1928: 226)
Eelviimane? Isegi ei tea.
Korrapidajad sammuvad tähtsalt ja tõsiselt, nad on oma vahel tegevusala ära jaotanud - Jakob Aapsipää hoole ja ülevaatuse alla jääb aed, Jüri Martin saab hooned, Albert Tikuta õue ning Jaan Jarski ümberkaudsed murud ning lepistikud. Hädakorral peavad nad aga kiiresti üksteisele appi ruttama, nõnda on nad otsustand. Ning kindla lubaduse on nad Kadrile andnud, et pruugivad vähe viina, on rahvaga viisakad ning katsuvad omalt poolt kõik teha, et pidustused lõpeksid hästi. Valged sidemed varukatel, kõnnivad nüüd uhkelt ning tõusevad kähku kui varesed lendu, kui kuulevad kusagil mõnd valjemat kiljatust või karjatust. Ent praegu pole veel tegevust, rahvas on alles kaine ja taltsas. (Gailit 1928: 230)
Ametnikkus.
Kadri jookseb häärberi ette vaatama, paneb käe kulmu kohale, kuid maanteel pole näha ühtki liikumas. Ehk pole köster saand ta kirja kätte ning ei tulegi? Seda häbi ja alandust, seda teotust! (Gailit 1928: 231)
Adapter mis varjutab päikese, nagu nokamüts.
Kaks meest tulid mööda maanteed ning üks neist oli vähe vanem, sammus rõomsalt ja vilistas, teine noorem, aga oli norus, vaatas süngelt enese ette ja oli väsind. Mõlemad olid nad tolmund, käind pikka teed ning nende näod olid päikesest ja tuulest savipruunid. Vanem hoidis kannelt nööriga kaelas ning vahel, otse instinktiivselt, hakkasid ta sõrmed kiirelt ja väledalt mängima mõnd rõõmsat viit. Ta rääkis vahetpidamata ühest ja teisest, nautis maastiku ilu, joobus metsadest ja põldudest, tal oli rohket tegemist iga linnu ja putukaga ning iga vastutuleva inimese või looma kohta tegi oma märkuse. Midagi ei jäänd talle tähelepanemata, kõige üle huvitus, tundis rõõmu ning pää oli ta visand ujedalt kukla. Lai rind oli ees alasti ning iga tuulepuhangu juures mõnules ta. Ja ta nimi oli Toomas Nipernaadi. (Gailit 1928: 234)
Kompleks. // And his name was... me! (Mr Show)
Norus inimene pole rohkem väärt kui seen puu all - esimesed piisad viskavad ta laiali. (Gailit 1928: 235)
Elufilosoofia. Also, kontra-antropomorfism?
Äkki jäi ta üllatusest seisatama.
- Joona, vaata ometi, ütles ta rõõmsalt, mis inimesed need ruttavad meile vastu? Tõepoolest, nad tulevad säärase kisa ja hõiskega, nagu pöörduksime kadund poegadena isatallu tagasi!
Joona tõstis flegmaatiliselt pääd ning heitis käega.
- Tühi lootus ja silmade pettus! ütles ta süngelt. Miks arvad, et nad just meile vastu ruttavad ja meid ootavad?
- Just meid! ütles Nipernaadi kindlalt. Näed, kuidas vehivad meile rätikutega, naeratavad meile vastu ning jooksevad säärase kihuga, nagu oleksime rikkad onud Ameerikast. Küllap nood pulmad ongi sääl ja neil on hädasti pillimehi vaja. Nägid mu kannelt ning nüüd jooksevad kohe paluma.
- Säärane hulk inimesi pillimehi paluma? ei uskund Joona.
Nüüd vaatas ka tema tähelepanelikumalt. Tõepoolest, polnud kahtlust, inimesed ruttasid neile vastu. (Gailit 1928: 236-237)
Fregmaatika.
- Jäta rahule! ütles Kadri äkki vihaselt. Härradel ei kõlba ometi kesk lagedat maanteed otse pudelist napsi juua! Ega nad ole mõned matsid!
Ning järsku muutes nägu ja häält:
- Ah kui armas, et siiski tulite! Mida oleksime teind ilma teieta! Ning kannel on teil kah ligi? Mei inimesed oskavad küll ka ilma kandleta kõiki kirikuviise, aga kandlega on ikka nagu mõnusam, annab kohe õige tooni kätte. Ja see on vist teie noor abiline?
- Jah, vastas Nipernaadi, see on minu noor abiline. Ta on väga hää poiss ja ta nimi on Taavet Joona. Kui teil aga lauljat on tarvis, pole ka inglitel ilusamat häält!
Joona oli kui sütel. Küll katsus ta end lahti rabelda, tõrkuda, protesteerida, kuid naised olid teda tugevasti haaranud varukaist ja kuuesiiludest ning ta sammus nende keskel kui näpitsa vahel. Otsekui püüt koer urises ning vaatas süngelt põgenemissuunda. (Gailit 1928: 238)
Gailit ikka armastab inimese käitumise kirjeldamisel luua paralleele loomade, lindude ja putukatega.
Vaatas ka Joona kartlikult ringi, otsekui otsides aias põgenemiskohta. Temagi isu ja hää tuju oli korraga kadund. Võttis kiirelt pingi kõrvalt oma mütsi ning hakkas seda kätega näsima, valmis iga hetk põgenemiseks. (Gailit 1928: 242)
Objekti-manipulaator. Millegi pärast on mütsi käes hoidmine Gailiti jaoks väga tähenduslik.
Kadri käsul hakkab väike Adres kandma Nipernaadi ette hulk raamatuid. Nipernaadi sorib siit ja säält, lehitseb närviliselt lehti, uurib katekismust, kristliku koguduse usutalitust, piiblit. Kadri jälgib iga ta liigitust, võtab piduliku ilme ja poosi, iga hetk oodates jutluse algust. (Gailit 1928: 245)
"Pidulik ilme" on küll ambivalentne/abstraktne.
Rahvas on laua tagant püsti tõusnud, käed alandlikult sülle pannud ning vaatab tuhmide ning liikumatute silmadega enese ette. Korrapidaja Albert Tikuta on purjus, ta kõigub jalul ning hoiab kramplikult lauast, et mitte maha langeda. Aapsipääde paar, isa ja poeg, hoiavad samal otstarbel teineteisest kõvasti kinni, nagu kasutaksid teineteist. Kadri Parvi, kujutelles end roosikesena Saaronis, seisab tähtsana, auväärsena ning ta suurist silmist hakkavad pudenema juba esimesed pisarad. Neid nähes, ei suuda hoiduda nii mõnigi härdameelne ning varsti on juba nii mõnelgi naisel ja mehel käed silme juures. Jaan Sirgupalu, kes mõtleb vaid oma hukkund pojast, nutab juba lausa ning võtab otse peoga pisaraid põsilt. (Gailit 1928: 246)
Kompleks.
Ning tõesti, Tõnis Tikuta silmist rebenevad paar vaikkollast pisarat lahti, veerevad pikkamööda, otsekui suure ettevaatusega teed kobades, mööda kortsulisi põski, langevad halli habemesse ning jäävad sinna tusaselt peatuma, nagu oleks nende vastik ülesanne täidet. (Gailit 1928: 248)
Väga detailne kirjeldus.
Uuesti lauldakse, uuesti räägib Nipernaadi, räägib nüüd inimlapsest, kes arglikkude sammudega peab astuma ellu. Korraga näeb ta vaid tumedait värve, tõmbab mustad kõuepilved inimese ümber, laseb sadada radel ja voolata veel, paneb hundama tuuled ja tormitsema maru, ning kui kuulajad on juba südame põhjani põrutet elu vintsutusist ja koledusist, laseb Nipernaadi otsekui võrratu võrul pilvedel kaduda, rahehood mööduvad, tuuled jäävad kuulatama, kõneleja tõstab helendava päikese taeva keskele ning hakkab kirjeldama elu õnne, elu veetlusi. Kuulajate näod selgivad, silmad hakkavad paitades libisema mööda võluri nägu. Meos Martini nägu on täis õndsust ja rahulolu - säärase ilusa kõne eest paneb ta köstrile viis krooni juure! otsustab ta mõttes. Siis lõpetab Nipernaadi oma kõne, toimetab ristimist ning lausub pühalikult: ... ja nõnda ristin ma sind Joonataniks! (Gailit 1928: 248-249)
Pilvemetafoorid. And words are magic.
Naised käivad Kadri ja Meose käsul ühe juurest teise juure mangumas, et tuleksid ja istuksid neljandat korda lahkesti pidulauda. Upitavad mehi, tirivad neid, hoiavad jalul, aitavad astuda üle läve tuppa. Ent kui kaua ka Leose peremees ei seisa, teda ei palu keegi, ikka joostakse temast tuhinaga mööda, isegi mükse saab külgedesse, ent otsa ei vaata kegi. Keegi ei märka teda, ei näe, või mis sa kainest inimesest näed! Aga Jaan Melts tunneb end oma tütre purmas nii võõrana ja üksikuna, ilma palumata ei söanda ta kuidagi astuda tuppa. On nagu piinlik ja häbi tormata äkki inimeste keskele, küünarnukkidega raiuda omale teed ning istuda nende kiskjate kõrvale lauda. Tunneb end otse kontvõõrana, kes kipub vägisi pidulauda. (Gailit 1928: 252-253)
Nonperson problems.
- Vana känd ja pess? imestab kellamees Aado Särn. Vanaks kännuks ja pessuks sõimavad nad teda? Naeravad, karjuvad, pööravad oma tursunud, irvitavad näod tema poole. Tema jooksis nõnda, et hing oli kinni, aga nemad võtavad teda vastu viha ja mõnitusega, vanaks kännuks ja pessuks sõimavad teda? (Gailit 1928: 258)
mis on pess? Nagu päss?
Algab rüselemine, mehed satuvad vihaste härgadena vastimisi. Süngelt nohisedes, pää rinnal, silmad pilukil, astutakse raskel sammul vastasele vastu. Pidulauast on järel vaid killud ja midagi vedelat põrandal. (Gailit 1928: 261)
Poos? Prokseemika? Dno. Pidu saab igatahes läbi.
Kati viskas käe Nipernaadi kaela ümber ning lausus häbelikult, lapseliku naiivsusega:
- Nüüd ütlen ma sulle midagi, aga sina ära pahanda. Ma tõesti tea ei tõesti mitte, kas olen armunud sinusse, või sinu lehmadesse. Päevast päöva sinu järel kõndides, olen end püüdnud ikka selles, et mõtlen ikka lehmadest, hobustest, lammastest, aga mitte sinust. Mul on häbi seda tunnistada, kuid tunnen end õnnelikuna mitte mõttest, et saan peatselt sinu naiseks, vaid et varsti kuulen oma rohkete lehmade ammumist ja hobuste hirnumist. Nüüd pahandad sa vist?
- Ei pahanda, lausus Nipernaadi sunnitult naeratades, - ka mina armastan loomi. (Gailit 1928: 281)
Manatud, tehtud, sunnitud naeratus.
- Ning siis langes su pilk minule ja sa laususid naeratades mu emale: - kust sa tead, võib olla on minu siinolekul veel mõni eriline põhjus? Olen poissmees ja sinul on noor tütar. Ja ema ütles: - mis ajast rikkad peremehed käivad mööda vaeste onne omale pruute otsimas? - Ah tühja, vastasid sina hooletult, mul enesel on küllalt rikkust, jätkub meie eluks! (Gailit 1928: 283)
Pilk võib langeda. Poissmehe osa on ilmselge vale, teades raamatu lõppu.
- Toomas, ütlesin ma sulle, vii mind oma tallu,näed ise, meil pole siin ruumi ega paika. - Varsti, varsti! lausisid sa otsekui tusaselt. - Kas täna, kas homme? pärisin ma. - Homme, vastasid sa tahtmatult ning ma nägin, kuidas su otsaesisele tekkisid sada sügavat kortsu. Langesid otsekui kössi ning silmist kadust julgus ja rõõm. Ma nägin küll - sa ei tahtnud rutata, soovisid veel vähe kaaluda ja mõelda. (Gailit 1928: 285)
Sada sügavat kortsu ühe lauba kohta on natuke palju.
- Sa oled nii muutunud nende päevadega ning mul on hirm, vastas Kati lõdisedes. Vahel, kui laman poolsuikel sinu kõrval, tulevad kummalised mõtted mu pähe. Siis arvan ma nõnda, et sul polegi talu ega loomi, oled vaid vaene hulkur ja petad mind. Ja siis pean ma tagasi suruma nutu. Kas tead, ma lepiksin ka väikese, väikese onnikesega, oleksin ka sääl rahul ja õnnelik, kuid, kas tead, mu kodus jä ootama hulk, hulk näljaseid suid. Nad jäid uskuma oma vanema õe õnnesse ning nüüd näevad nad und värskelt lõhnavast leivast ja auravatest lihapottidest. (Gailit 1928: 287)
Hea intuitsioon.
Pää hõõgus ja põles, iga närv oli tõmmat kui kandlele pingule. Ent tütarlaps hingas tema ees nii rahulikult ja õnnelikult, vist nägi ta und rammusatest karjadest ning piima rohketest kardadest, mis vahutasid ja olid ääreni täis. Mida toob talle hommik? Mida toob talle hommik? mõtles Nipernaadi kärsitult. Kas pettumust, ahastust, rohkem pisaraid? Kas kibedat tõtt, et polegi loomi, polegi põlde, on vaid rumal rännak mööda väänlevaid maanteid? Ah, kõik päevad on jumala käes, hoiab kui niidiotsi oma peos, ning missuguse kanga ta igast üksikust päevast mõtleb kududa - kes oskaks küll seda arvata ette? (Gailit 1928: 289)
Kehataju. Ennist olid närvid tõmmatud trummi peale nahaks, nüüd kandlele keelteks. Ja raamatu alguses - kevadel - oli tal päevi rohkem kui issandal, nüüd - sügisel - on kõik päevad jumala käes.
Madis Moormaa on väike, kõhetu mees, ta õlad on kitsad kui kokkupand peopesad, nägu viril ja inetu. Kui Hansuoja sulast vaadata tagant, ei näekski nagu meest, vaid väikest kõverjalgset karjapoissi. Ent kui Madis Moormaa asub saha juure, võtab vikati kätte või tõstab raskeid viljakotte, jooksevad tugevad mehed juure vaatama ning imetlema sulase jõudu, sitkust ja püsivust. Siis on peaaegu nõnda, kui ei kannaks inimene viljakotti, vaid see jookseks ise väikesil, kõverail jalul koormast otse aita. (Gailit 1928: 292)
Karikatuur missugune.
Ta [Hansuoja peremees] on enesest hääsüdameline vanapoiss, tööhimuline, korralik, ent nurisemist ei jäta ta. Vaatab lehma, seisatab, tõmbab näo virilaks ja nuriseb: - säärane raisk, sööb ja seisab ning kasu temast, sindrist, pole vähimatki. (Gailit 1928: 293)
Nägu tõmbub ja tõmmatakse kõiksepidi.
- Ent sa pole põrmugi rõõmus, Toomas, vastas Kati. Sul on nii kurvad ja väsind silmad ning su hääles on nukrus ja kibedus. Sa ei torma kohe tallu, ei päri oma rahvalt, istud kui võõras siin kivil?
Nipernaadi katsus naeratada ning võttis tüdruku käe oma pihku.
- Olen liigutet, Kati, ütles ta, liigutusest olen tõsine. Mõtle ise, kui pärast pikka aega jõuad jälle kord koju, muutud miskipärast kurvaks ja tõsiseks. (Gailit 1928: 299)
Kati knows what's up. Nipernaadi ei käitu nagu talu peremees.
- On see ikka täsiselt sinu talu? küsis Katin ning vaatas uurides Nipernaadit. (Gailit 1928: 301)
Kati on nonverbalist.
Nipernaadi istus Kati kõrvale. Soonilisele näole ilmusid sügavad kortsud, paksud kulmud vajusid silmile. Sel hetkel ujus päike pilvede pilu vahele, kollased põllud ja kollased metsad hakkasid pimestavalt kiirgama. Lehed, haard tuule puhangust, tõusid krabisedes maast lendu, keerlesid, jooksid ning vajusid siis jälle otsekui suikele maha. (Gailit 1928: 305)
Kulmude sektsioon peaks ikkagi hõlmama ka laupa ja osa silmaümbrusest. Pale, ühesõnaga.
- Sa oled nii naljakas, lausus Kati Nipernaadi kätt silitades, ikka hoolitsed sa minu eest. Miks ei vaata sa korraks ka eneselle? Näed - kuue ees pole sul ühtki nööpi ning taskud on hoopis lagunend. Ka tallad on sul läbi ning kui sa nõnda sääl maanteel minu ees astusid, nägin ikka su alasti jalaalust. Oled nüüd kodus, miks ei vaheta sa riideid ja saapaid? (Gailit 1928: 310)
Väljanägemine on nigel. Huvitav, kas ongi nii, et kõik naised hindavad mehi nende jalanõuda tagaselja järgi nagu mõned sotsiaalpsühholoogid ammu väitsid?
Ega praegusel ajal või inimesi uskuda, kõnnivad inglite näoga mööda maid ning sünnitavad vaid kurja ja pahandusi. (Gailit 1928: 311)
See on juba teine kord kui saame kuulda, et inimesed all in all on tõprad keda ei tasu usaldada. On selline suhtumine eestlasele sümptomaatiline?
Poja hääles oli juba kartus. Jaani naine Liis oli litsunud näo aia vahele ning vaatas põlevil silmil viimset kui isa liigutust. Nüüd oli ta koguni pahane, et ta mees Jaan oli nii kartlik ja manitses isa. Mis ta segab end vahele, küllap peremees ise teab, mida teeb oma vihase loomaga. (Gailit 1928: 321)
Kui see ei oleks pulliga võitlemise stseen, siis oleks näo aia vahele litsumine üpris kummaline asi iseenesest. Kuidagi... lapselik.
Kati põlv nõksatas, ta pööris järsku näo kõrvale ja ütles:
- Ei, ei, seda ei tohi küll teha. Mida ütleb siis Toomas? (Gailit 1928: 334)
Nõksuvi põlvi, nõksuvi põlvi...
Liis muheleb, sulane Moormaa vaatleb pilkavalt Nipernaadit, kuid Toomas sööb ning ei vasta midagi. (Gailit 1928: 337)
Pilk mis ütleb: you're not a real man. [Peremees on Katiga linna läinud, Toomas istub ülejäänud perega söögilauas.]
Istus uuesti laua taha, oli tusane ja sünge. Silmitses pererahvast vihaselt nagu vaenlasi. Käe oli pigistanud rusikasse löömiseks. Piip vasakkäe sõrmede vahel värises ning pildus tuhka ja sädemeid. (Gailit 1928: 341)
Peremees hakkab Nipernaadilt Katit ära kauplema.
Sa oled nii kena ning kui sa naerad, siis käib sinu naer läbi minu südame, pakitseb igas mu verelibles, tuksatab igas mu soonekeses. Siis valdab mind säärane rõõm, siis tunnen end jälle noorena, otse lapsena, ning ma tahaksin sind haarda käest ja joosta üle nurmede ja kinkude. (Gailit 1928: 357)
Isopraksism, mis muud. Naeratavate inimeste ümber on raske mitte olla sellest mõjutatud.
Pööris järsku näo kõrvale ning tõmbas sõrmega üle silmade. Siis naeratas ta uuesti. (Gailit 1928: 371)
Nipernaadi valmistub talust lahkuma. Sõrmega üle silmade käimine on nagu see see no evil žest, ehk Peaseism.
- Ela hästi, Kati, ütleb Nipernaadi. Sinu pulmadeks tulen ma kindlasti oma uhkest mõisast. Ning kingituseks toon sulle kaasa lubat Loo ja midagi veel paremat. Oota mind, Kati! Ning edespidi, kui su Jaak hakkab juba kössi vajuma, küllap siis hakkan sind veel sagedamini külastama. Hääd päeva, Kati!
Pöörab järsult ringi ning sammub hoovi väravast välja. Pää on ta visand kukla ning rinna lükand ette - Kati pärast, kes jäi hoovile takka vaatama. Nähku, et ta pole kurb ega löödud, vaid kõnnib uhke mehena oma mõisa. On tal raha või tütarlapsi vähe, temal, Toomas Nipernaadil?
Vaatab korraks üle õla tagasi, tahab veel viimne kord Katile rõõmsalt naeratada.
Kuid Katit polegi enam hoovil!
Needus! - ning ta langeb äkki kokku, muutub väikeseks, pää kukub kurvalt rinnale.
Sammub läbi pori ja vihma ning külm sügistuul pureleb ta ümber. (Gailit 1928: 372)
Dostojevski Põrandaaluse Mehe tier. Suurushullustus / Ülbus, vist.
Ühes tuule ja vihmaga hüppas Maret onni. Võõrast isa kõrval nähes jäi ta kohkunult seisatama. (Gailit 1928: 388)
Puhas prokseemika.
- Ma paikan su isa võrgud ning aitan teda merel, ütles Nipernaadi.
- Sina? - tüdruk naeris äkki lõbusalt ja vallatult. - Aga sina polegi kalamees ning ka merel pole sa varemalt sõitnud. Madrused ei käi nõnda kui sina.
- Hääd ööd! ütles Nipernaadi äkki ning tõmbas ukse enda taga kinni. (Gailit 1928: 390)
Seeba kuninganna [Maret] näeb ka temast läbi ja palju selgemini kui Kati.
- Aga mina vastan, jätkas Nipernaadi, - tüdruk, ära vigurda, ehk ei näe sa mu uhket laeva sadamas? Ja, ja, nüüd läksid su silmad hoopis pimedaks ning kogu su uhkus vajus tuhana kokku. (Gailit 1928: 397)
Kahjuks see ei ole vist metafoor nagu silmade tumenemine.
- Ega sa ometi arva, nagu oleks mu jutt Katarina Jeest vaid tühi pettus ja luule?
- Muidugi arvan ma seda, ütles Maret.
- Siis oled sa tõesti üks halb tütarlaps, lausus Nipernaadi haavunult. Midagi sa ei usu ning miski pole sul püha. Küllap irvitad ka minu üle ning mu vaesus on sulle vaid lõbuks. Olen pihtind sulle puhtast südamest ning rääkind oma salajasemaist kavatsusist, veel ühelegi inimesele pole ma jutustand Peipsiäärsest tädist Katarina Jeest, ainult sulle, nagu oma armsamalle, kõnelesin tõtt, kuid sa naerad!
Ta hakkas uuesti mööda tuba sammuma, oli närviline, vihane, otsaesisele ilmusid äkki sügavad kortsud. (Gailit 1928: 403)
Aga oli neid sügavaid kortse sada?
Naisterahva aastad on nagu Issanda teod, keegi ei või neis kindel olla. (Gailit 1928: 404)
Vanasõna?
Ta astus paar sammu lähemalle, sirutas Nipernaadile käe ning ütles:
- Kas ei tahaks sa tulla minuga kõrtsi? Mida's sa ikka konutad siin poolpimedas onnis? Juba praegu on sul kopituse lehk küljes ning inimnäo oled sa hoopis kaotanud. (Gailit 1928: 408)
Jaanusel on ka ikka vänged ütlemised.
- Ning kõrtsi sa ei tule?
- Ei tule, vastas Nipernaadi.
- Ja metsa ei tule sa ka? küsis Jaanus.
- Ka metsa ei lähe ma, vastas Nipernaadi
- Siis on halb küll, ütles Jaanus.
- Jah, mul on hoopis teised ja tähtsamad asjad ees! kiitles Nipernaadi. (Gailit 1928: 410)
Näiteks raamatu lõpetamine?
- Mitte Jaanus, vaid sina ise ajad mind minema, ütles Nipernaadi.
- Mina? imestas Maret.
Astus poisi juurde ning ta silmad olid märjad.
- Valetad, valetad! hüüdis ta, väikeste rusikatega poisi rinda tagudes. Ikka valetad, sa ei oska rääkida ainsamat sõna tõtt! Kõik su jutud Katarina Jee laevadest ja varandustest, kõik su kirja ootamised, kõik su lubadused siia tagasi tulla, kõik, kõik on vale! Üks vale ajab teist taga, oled seest söödud nagu riie koidest, sa ei oskagi enam olla inimene. Midagi ei taha ma enam sinust teada, mitte kõige vähematki, kao kiiremini mu silmist. Torma siit minema nagu tuul, ega ma sind sundida saa!
Hakkas nuuksuma, hüppas kassipojana voodi, peitis pää voodi alla. (Gailit 1928: 412-413)
Kompleks. Loomavõrdlusi jätkub lõpuni.
Ta tõusis järsult üles, hakkas kiiresti sammuma mööda tuba, ta nägu muutus äkki süngeks ning suured kulmud langesid üle silme. Tõmbas ohates käega üle näo, sõrmed värisesid.
- Mis juhtus sinuga? küsis Maret kohkunult ning jooksis poisi juure.
- Ei midag, vastas Nipernaadi ning katsus naeratada.
- Ei, nüüd ei jäta ma sind, ütles Maret, pead kindlasti rääkima, mis juhtus sinuga?
- Ega sa ei usu jälle mind, ohkas poiss, ütled jälle, et valetan. Vaata, Maret, kui sa rääkisid õnnest, olin liigutet südame põhjani, kuid siis tuli mulle meele, mida ütleb küll Katarina Jee, kui ma tõesti jään siia pikemaks ajaks. Juba kirjutasin talle, ütlesin: - armas tädi, varsti saabun ma sinu juure, oota ning ole terve. Ning nüüd ei tulegi?
- Katarina Jee?
Tütarlaps lasi poisi lahti, käed langesid lootusetult mööda külgi, istus kurvalt laua juure ning ohkas. (Gailit 1928: 416)
Kompleks. Iseenesest päris võimas build-up selle Katarina Jeega.
- Ja, vastas daam rahulikult, olen Nipernaadi seaduslik naine, juba kuueteistkümnendat aastat, - kas pole ta sellest teile midagi rääkind? Ah ja - ma tunnen teda, kui ta läheb suvel oma rännakuile, siis on ta tööline, põllumees, rätseb ning minu pärast kas või korstnapühkija. Siis salgab ta oma õiget elukutset ja perekonda, elab kui lind oksal. Säärane ta on, olen juba harjunud ta tujude ja iseäraldustega. Kevade tulles kaob ta minu ja sõprade juurest ning siis ei maksa teda otsida. Alles sügisel lume tulekuga pean ta leidma, siis on ta ikka nii viletsalt riides ja katkend, et pean talle ülikonna järele tooma. Ah, säärase mehega on häda, alguses pahandasin, ärritusin, kuid lõpuks harjusin. Pole midagi teha, tuleb leppida olukorraga, kui kevadel jätab oma naise ja lapsed.
- On nipernaadil ka lapsed? küsis Maret värisedes ning kahvatades.
- Ja muidugi, vastas daam, miks ei peaks tal olema lapsi? Ta on üldse korralik ja eeskujulik mees, ainult suvel pole temaga midagi teha. Kuid suvi - see on tema puhkus, talvel kirjutab ta ning teeb palju tööd. (Gailit 1928: 423)
The big reveal.
- Hää küll, ütles Nipernaadi järsku, ma ei taha sest midagi kuulda. Sa tead ju, suvi on minu päralt.
Proua vaikis, tume vari libises üle ta näo, kuid siis naeratas ta jälle. (Gailit 1928: 427)
Hea raamat oli hea.