·

·

Gnoseoloogiline jahu

Võõrandumine. kohandumisest vastupanuni Euroopa ja Eesti mõtteloo valguses (FLFI.05.029) ("Võõrandumine")

Kołakowski, Leszek 2014[1975]. Stalinismi marksistlikud juured. Revolutsioon Kui Ilus Haigus: Arutlusi totalitarismist, vasakpoolsusest, kommunismist, demokraatiast - aga mitte ainult. Poole keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Tartu: Hendrik Lindepuu Kirjastus, 101-127. [ESTER]

Vastus teisele küsimusele on ilmselgelt jaatav, aga meie probleemi seisukohalt ei ole sel tähtsust. Kerge on tuvastada, et Marx ei kirjutanud kunagi midagi, millest oleks otseselt tulenenud, et sotsialistlik vabaduse kuningriik peaks põhinema despootlikul üheparteilisel võimul; et ta ei eitanud otseselt ühiskonnaelu demokraatlikke vorme; et ta ootas sotsialismilt majandusliku sunduse kaotamist lisaks poliitilisele sundusele, mitte selle viimase kehtestamist jne. Kui see kõik on tõsi, siis võib tõsi olla ka see, et Marxi teooria viib loogiliselt tagajärgedeni, mis ei ole kooskõlas tema enda poolt väljendatud väärtustega või et empiirilistel põhjustel ei sobinud see teooria ellurakendamiseks kuidagi teistmoodi, kui me kommunismi ajaloost teame. (Kołakowski 2014[1975]: 102)

Sovietlik süsteem ei olnud marksistlik?

Ja ka see on ilmselge ja triviaalne; suurem osa sellest, mida me oma elust õpime, põhineb teadmisel, millised väärtused saavad koos eksisteerida ja millised välistavad üksteist; utopistid on peamiselt inimesed, kes ei suuda aru saada, et on olemas vastastikku üksteist välistavaid väärtusi. See välistamine on enamasti empiiriline, mitte loogiline, seepärast ei ole ka utoopiad loogiliselt vasturääkivad, ent neid ei saa ellu viia materjali tõttu, millest maailm on ehitatud. (Kołakowski 2014[1975]: 103)

Kes on need "utopistid", kellest ta räägib? Charles Fourier küll ei eeldanud, et on ühiskonnas peaksid kehtima ainult ühed väärtused; tema süsteem vastuoksa oli üles ehitatud võistlusele.

Ma kasutan sõna "totalitaarne" üleüldiselt mõistetud tähenduses, pidades selle all silmas poliitilist süsteemi, kus kõik sotsiaalsed sidemed on täielikult asendatud riikliku organisatsiooniga ning kus seetõttu kõik kogukonnad ja indiviidid peavad funktsioneerima eranditult eesmärkide nimel, mis on samahästi nii riigi eesmärgid kui ka riigi poolt määratletud. Teiste sõnadega, ideaalne totalitaarne süsteem põhineb tsiviilühiskonna täielikul hävitamisel, nii et riik ja selle korralduslikud vahendid kujutavad endast ühiskonnaelu ainsat vormi; kõik inimtegevuse vormid - majanduslikud, kultuurilised, poliitilised, intellektuaalsed - on lubatud ja keelatud (ning lubatu ja keelatu vahe on üsna hägune) üksnes sel määral, kuidas nad teenivad riigi eesmärke (veel kord: eesmärke, mida riik on ise määratlenud). Iga inimindiviid, kaasa arvatud valitsejad, on riigi omand. (Kołakowski 2014[1975]: 104)

Võtmasõna on siin "peavad funktsioneerima". Praktikas see alati nii muidugi ei läinud. Kuidas teenis nt parteiaparatšikute rikastumine ja luksuslik elu Moskva äärelinna-villades riigi eesmärke?

On vähe tõenäoline, et totalitarismi entelehhia võiks materialiseeruda laitmatult ideaalsel kujul. Mõned eluvormid panevad visalt süsteemi survele vastu: perekonnasidemed, emotsionaalsed ja seksuaalsed sidemed; neile on avaldatud eri perioodidel ränka riiklikku survet, aga nagu mulle tundub, mitte kunagi sajaprotsendiliselt edukalt (vähemalt mitte Nõukogude Liidus; rohkem saavutati nähtavasti maoistlikus Hiinas). (Kołakowski 2014[1975]: 105)

Klassikaline teooria, et lähedussuhted on võtavad midagi ära lojaalsusest riigile.

Vastu paneb nii üksikinimese mälu kui ka rahva kollektiivne mälu, mida totalitaarne kord püüab lakkamatult hävitada, kirjutades ajalugu lõputult ümber, võltsides ja vormides seda vastavalt jooksvatele poliitilistele vajadustele. Kindlasti on lihtsam riigistada vabrikuid ja tööd kui tundeid; lihtsam on riigistada lootusi kui mälu. Vastuhakk [|] ajaloolise mineviku riigistamisele on üks totalitarismivastase liikumise tähtsamaid elemente. (Kołakowski 2014[1975]: 105-106)

Aga lootus on tunne?

Totalitaarse korra olulised elemendid, mis sel ajajärgul kehtestati, jäid kestma ja nendest said nõukogude ühiskonna püsivad komponendid. Üheks selliseks püsivaks saavutuseks oli töölisklassi kui poliitilise jõu hävitamine (tööliste nõukogude kui rahva initsiatiivi sõltumatu väljenduse likvideerimine; sõltumatute ametiühingute ja sotsialistlike parteide likvideerimine). Lisaks kaotati - mitte veel päris lõplikult - parteisisene demokraatia (fraktsioonide tegevuse keela mine). (Kołakowski 2014[1975]: 107)

Töölisrevolutsioon, mis võttis töölistelt kõik võimu ära.

Neljandas staadiumis langes partei ise kui potentsiaalne (ehkki mitte enam tegelik) riigistamata jõud puhastuste kaudu hävingu ohvriks. Asi ei olnud selles, nagu oleksid end partei sees peitnud mingid efektiivsed mässujõud, vaid selles, et paljud selle liikmed, eriti vanemasse põlvkonda kuuluvad, säilitasid lojaalsuse traditsioonilisele ideoloogiale. Isegi kui nad otsustasid täielikku kuuletumist, võis neid õigustatult kahtlustada, et nad jagavad oma lojaalsust juhi ja pärandiks saadud ideoloogilise väärtussüsteemi vahel. Partei pidi mõistma, et ideoloogia on see, mida juht parajasti ütleb selle olevat. Tapatalgud andsid selles küsimuses hea õppetunni ja need ei olnud hullumeelse vaimusünnitis, vaid ideoloogilise füüreri kätetöö. (Kołakowski 2014[1975]: 108)

Türannia.

Selle protsessi tulemuseks - mille kõik järgnevad faasid olid teadlikult paika pandud ja organiseeritud, ehkki mitte kõik ei olnud ette planeeritud - oli riigi omanduses ühiskond, [|] partei ja politsei poolt ideaalilähedaselt ühtseks tsementeeritud. (Kołakowski 2014[1975]: 108-109)

The cement of society.

Esiteks, seaduste kaotamine. Tõsi, seadused jäid küll edasi eksisteerima avalike asjade protseduurireeglite süsteemina. Aga need kaotati täielikult kui reeglid, mis oleksid võinud kuidagi piirata riigi kõikvõimsust indiviidide suhtes. Seadustes ei tohtinud olla midagi, mis oleks rikkunud põhimõtet, et kodanikud on riigi omand. Kõige tähtsamates punktides peavadki totalitaarsed seadused olema udused ja ebamäärased, nii et nende tegelik rakendamine sõltub täidesaatva võimu meelevaldsetest ja muutlikest otsustest, ning iga kodanik võib suvalisel hetkel osutuda kurjategijaks. Kõige märkimisväärsemad näited olid alati kriminaalkoodeksis määratletud poliitilised kuriteod; need on kirja pandud viisil, mis teeb peaaegu ebatõenäoliseks, et kodanik ei soorita neid iga päev; mil määral neid kuritegusid tegelikult karistatakse või kuivõrd terrorit seejuures kasutatakse, sõltub valitsejate poliitilistest otsustest. (Kołakowski 2014[1975]: 109)

Orwelly 1984 pani täppi: seadused olid, aga keegi ei teadnud, mis nad on. Sellest juhtuvalt ka "mõttekuriteod".

On korduvalt viidatud, et nõukogude totalitarism ei ole mõistetav, kui me ei võta arvesse Venemaa ajaloolist tausta ja tugevat totalitaarset traditsiooni. Riigi autonoomia ja rõhuv prevaleerimine tsiviilühiskonna üle oli XIX sajandi vene ajaloolaste uurimisteemaks ja seda teemat käsitlesid teatud mööndustega ka mõned vene marksistid (Plehhanov oma "Vene ühiskondliku mõtte ajaloos", Trotski "Vene revolutsiooni ajaloos"). Sellest taustast kirjutati juba pärast revolutsiooni kui vene kommunismi tegelikust allikast (Berdjajev). Palju autoreid (Kucharzewski oli üks esimestest) nägi Nõukogude Venemaas tsaarirežiimi otsest jätku, kaasa arvatud selle ekspansiivne poliitika, rahuldamata nälg uute territooriumide järele, kõigi kodanike "riigistamine" ja inimtegevuse igasuguste vormide allutamine riiklikele eesmärkidele. (Kołakowski 2014[1975]: 113)

Sellest seisukohast on ka Vene Föderatsioon kujunenud Tsaarivenemaa ja Nõukogude Venemaa loogiliseks jätkuks.

Marxi silmis oli inimese pärispatt, tema felix culpa, mis oli kõigi inimese suursaavutuste kui ka tema hädade tagai, tööjaotus koos selle vältimatu tagajärjega, töö võõrandumisega. Võõrandunud töö äärmuslikuks vormiks on vahetusväärtus, mis valitseb tööstuslikes ühiskondades kogu tootmisprotsessi. Seal ei ole tootmisprotsessi liikumapanevaks jõuks mitte inimeste vajadused, vaid vahetusväärtuse lõputu akumuleerumine raha näol. (Kołakowski 2014[1975]: 114)

Lõpuks midagi teemasse.

Revolutsiooniline protsess algab iganenud töötingimusi kaitsvate institutsioonaalsete mehhanismide lammutamisega ja lõpeb ühiskonnaga, millest on kõik sotsiaalse konflikti peamised allikad kõrvaldatud ning ühiskondlik protsess on allutatud ühinenud indiviidide kollektiivsele tahtele. Need indiviidid võivad nüüd arendada oma isiklikke oskusi mitte ühiskonna vastu, vaid selle rikastamiseks, kusjuures tööaeg väheneb samm-sammult ja vaba aega kasutatakse kultuuriloomeks. (Kołakowski 2014[1975]: 115)

Jõudeajastu, mida ükski revolutsioon pole veel toimetanud.

Vabaduse probleem "kodanlikus" tähenduses kaotab uues ühiskonnas oma mõtte. Kas Engels ei öelnud, et tõelist vabadust tuleb määratleda kui sfääri, milles inimesed on võimelised allutama endale nii looduslikku keskkonda kui ka teadlikult reguleerima ühiskondlikke protsesse? Selle definitsiooni järgi on ühiskond seda vabam, mida arenenum see on tehnoloogiliselt; samuti - seda vabam on ühiskond, mida enam on ühiskonna elu allutatud ühtsele juhtimisele. Engels ei maininud, et selline regulatsioon peab tingimata sisaldama vabu valimisi või teisi samalaadseid kodanlikke leiutisi. Pole ka põhjust väita, nagu poleks despootliku keskvõimu poolt täielikult reguleeritud ühiskond täiuslikult vaba selles erilises tähenduses. (Kołakowski 2014[1975]: 112)

Automatiseerimise arenguga me liigumegi selle suunas - saame vabaks tööst. Küsimus on nüüd selles, kas seadmeid riigistatakse või läheb kogu kopikas omanike tasku ja ühiskond kukub kokku.

Ma ei vaidlusta ka ilmselget fakti, et Marxi mõte oli palju mitmepalgelisem, märgatavalt rikkam ja varjundirohkem, kui seda võib oletada paari tsitaadi järgi, mida lõputult korratakse leninlikus-stalinlikus ideoloogias eesmärgiga õigustada sovetlikku võimusüsteemi. Küll aga kinnitaksin, et neid tsitaate ei ole muudetud ja nõukogude ideoloogia võttis uue ühiskonna ehitamise teejuhiks marksismi kuivetu skeleti üsnagi lihtsustatult, aga mitte muudetult. (Kołakowski 2014[1975]: 123)

Valikuline marksism.

Markovic, Mihailo 1999[1977]. Stalinism and Marxism. In: Tucker, Robert C. (ed.), Stalinism: Essays in Historical Interpretation. New Brunswick; London: Transaction Publishers, 299-319. [ESTER]

Does Stalinism have any roots in Marxism, and, if it does, how strong and significant are they?
This is by no means a purely theoretical, value-free question. "Stalinism" stands for so much political abuse, terror, and criminal regression that one would reasonably expect strong motives both to link it as firmly as possible with Marxism and, on the other hand, to dissociate the two altogether. The more conservative a theoretician is, the more eager he would spontaneously be to transfer a part of this odious emotional connotation from Stalinism to Marxism and to explicate the latter in such a way as to almost analytically derive the view that the former was nothing but its necessary theoretical and practical consequence. On the other hand, radical scholars, who keep considering Marx's thought the theoretical horizon of the whole epoch, will be tempted to see in Stalinism a completely deviating, independent, and irrelevant phenomenon which can be fully accounted for in terms of the very specific conditions of a backward, semifeudal, semi-Asiatic Russia. (Markovic 1999[1977]: 299)

I've seen both sides. There are those who draw no distinction between Stalinism and Marxism, and every manifestation of socialism is taken as leading towards the Russian Soviet model. On the other hand there are also those quarters on the internet where people legitimately post "Stalin did nothing wrong" type memes.

I shall take the following characteristics to be necessary and sufficient conditions of Stalinism: [|]
  1. Commitment to a violent anti-capitalist revolution which does not develop the replacement of the political power of bourgeoisie by the power of political bureaucracy of private property by state ownership of the means of production.
  2. The leading force of the revolution and the backbone of the post-revolutionary society is a monolithic, strongly disciplined, strictly hierarchical party which has a monopoly of all economic and political power and reduces all other social organizations to its mere transmission.
  3. The state tends to exist even after the complete liquidation of a capitalist class. Its primary new function is a rigid administrative planning of all production and complete control of all political life. The state is officially a dictatorship of the working class; in reality it is dictatorship of the party leadership or of one single leader.
  4. The new society is construed as a collectivist welfare society in which most forms of economic and political alienation would survive.
  5. As a consequence of the centralist political and economic structure, smaller nations in a multi-national country are denied self-determination and continue to be dominated by the biggest nation.
  6. All culture is subordinated to the sphere of politics and is strictly controlled and censored by the ruling party.
The proper question to be asked whenever someone attempts to define a complex social phenomenon or to build up an "ideal type" referring to a cluster of heterogeneous attitudes and beliefs is: Does the given definition or "ideal type" adequately describe a segment of reality; are there such social forces that could be qualified as "Stalinist" in accordance with the given explication? (Markovic 1999[1977]: 299-300)

(1) grab repressive power for oneself instead of liquidating it; (2) bourgeoisie practically replaced by new class of rulers; (3) we produced x number of shoes, even though most of the population goes barefoot; (4) everybody work now; (5) screw this nation in particular (the Greeks); (6) socialist realism only.

The purpose of revolution is actually seen in accelerated technological development, increase of the material standard of living, and abolition of capitalist exploitation - without any criticla consciousness of the existence of bureaucratic exploitation. And this is the central element of ideological mystification in Stalinism: the obviously alienated repressive political power of the top party leadership is hailed as the genuinely revolutionary and most democratic political structure in the whole preceding history. (Markovic 1999[1977]: 300)

Replace a bad system with an even worse one. Below: "a banal substitution of one ruling elite for the other, of one political society for the other" (ibid, 302).

That is why the Bolsheviks believed that their party had a double historical responsibility: first, the task of securing an accelerated material, political, and cultural development, and, later, the task of building up a new socialist society. (Markovic 1999[1977]: 301)

A straightforward, if very general, sociopolitical triad.

It will be easy to show that the whole philosophical background of Marx's critique of capitalist production, of the state, politics, law, and the whole of bourgeois culture was to Stalin and his followers a book with seven seals. The critique of alienation and the idea of universal human emancipation was neither grasped nor taken seriously by them - therefore they missed the whole point of socialist revolution and of the building up of a new communist society. By missing the point they wasted a real possibility of radical liberation and humanization. The realization of that optimal historical possibility, the creation of a society without oppression and exploitation presupposed a high degree of material and cultural development, a high degree of consciousness. (Markovic 1999[1977]: 302)

No wonder there appeared to have been very little whiff of socialism and "universal emancipation" in the Soviet system.

In the new society just as it emerges from capitalist society, individuals are regarded only as workers and are remunerated only according to their work - which is still the narrow horizon of bourgeois right. (Markovic 1999[1977]: 302)

The valorization of labour.

Marx's critique of capitalism is very deep and radical, embracing structures of different levels of generality and reaching the very basic roots of irrationality and dehumanization present in that system. (Markovic 1999[1977]: 304)

Marx's striving for "reason" (in matters of production and everything else) is familiar enough. Dehumanization probably has something to do with alienated work.

A necessary consequence of all commodity production is reification of human relationships: relationships among producers in the process of production and exchange assume the form of relations among products of labor. The social features of human activity assume the appearance of the natural features of the objects. In such a way human relationships are mystified and people lose control over their own work. Production is regulated not by human consciousness about their real needs but by blind forces that prevail on the market. (Markovic 1999[1977]: 304)

Human needs be damned, only increased profit matters.

And what preserves and reinforces this domination is the fact that the citizens do not run society either directly or through their elected, rotatable, and replaceable representatives - public power has a political character, i.e. it is mediated by a sphere of professional decision-making and external state control. (Markovic 1999[1977]: 305)

The names and faces change, the system remains the same, nothing fundamentally changes.

Stalin's critique deals only with those features of capitalism which are associated with private ownership of the means of production, over-emphasizing in such a way the discontinuity between capitalism and the system existing at that time in the Soviet Union. (Markovic 1999[1977]: 305)

Probably why tankies are still the ones harping on private property.

However, "human emancipation will be complete only when the real individual man has absorbed in himself the abstract citizen, when, as an individual man, in his everyday life, in his work, and in his relationships, he has become a social being, and when he has recognized and organized his own powers (forces propres) as social powers, and consequently no longer separates this social power from himself as political power." (Markovic 1999[1977]: 306)

Reminiscent of the slogan the personal is the political.

The worker in capitalism is excluded from political life - he has no say in political decision-making. The overthrow of the political power of the bourgeoisie could make the worker a political subject. But he is also shut out of social life because he is completely absorbed by a mechanical, degrading labor. (Markovic 1999[1977]: 307)

Pretty much how I interpreted Marx's passage about alienated work also alienating people from each other: not a lot of social life is possible after a series of 12-hour night shift for strictly physiological reasons.

Where Marx thought of profound change of human relationships and of the very nature of economic activity (abolition of alienated labor, abolition of the fetishism of commodities, transcendence of the narrow professional division of labor, reduction of working hours and liberation of time for free, creative, non-economic activity, etc.) Stalinism saw only the need for centralization of all productive powers in the hands of the state, rigid administrative planning, and accelerated technological development. None of this is specifically socialist. (Markovic 1999[1977]: 309)

I'm not yet all that familiar with commodity fetishism but all the other emphasized aspects are in common with Fourierism.

A high level technological development was necessary for a number of reasons: first, in order to overcome general poverty, to develop a wealth of needs, and to satisfy them on a mass scale and not only for a privileged elite; second, in order to overcome small production, which spontaneously gives birth to bourgeois relations; third, in order to create a modern industrial proletariat, a compact, well-organized, educated class, the only special force objectively interested in radical change of all social relationships; fourth, in order to transform thousands of concrete, personal master-slave relations into very abstract, impersonal forms of class struggle where the oppressor appears in the form of a few all-embracing institutions and the task of liberation no longer involves physical or social "liquidation" of all those little masters, but rather assuming control of institutions. (Markovic 1999[1977]: 309)

What especially stands out is education, which modern neoliberal countries appear to limit as if intentionally to halt the progress of universal emancipation.

Poverty and great scarcity in material goods went together with elitist material privileges like in the preceding class society. (Markovic 1999[1977]: 311)

O'Brien offers Winston wine. Julia steals real sugar and coffee from the party members.

Stalin's thinking, on the contrary, is historic in a most superficial way: there is a change from one particular form to the other but there is nothing universally human that evolves and emerges in ever richer specific forms. His contrasts are dualistic, completely lacking mediation. Capitalism is simply evil, oppressive, full of contradictions; socialism is progressive, harmonious, free of any essential inner limitations. Both total negation of the one and unreserved affirmation of the other are purely ideological. (Markovic 1999[1977]: 311)

Eerily reminiscent of Lotman's late distinction between dualistic and triadic systems.

In a most profound philosophical sense, private property is a general human attitude [|] toward the world that is characterized by the desire to own an object (or a person reduced to a thing) in order to be able to enjoy it, to appropriate it. A necessary condition of human emancipation is the supersession of that attitude. To be what one could be is much more important than to have what one could have; full appropriation of an object does not presuppose owning it. (Markovic 1999[1977]: 311-312)

More or less the ethos of minimalism today. Also: "men should furnish themselves with such things as would float, and might with the owner escape the storm;§ and certainly a wise man never loses anything if he have himself" (Antisthenes; in Montaigne 1892: 246; emphasis mine).

Within multi-national socialist states this is a demand to fully subordinate to the central state power. But as nations differ very much in size and are unevenly developed, the principle of equality turns out into a rule of striking inequality: the biggest nation drastically dominates the center and represses any resistance, no matter how justified, as a bourgeois-nationalist deviation. (Markovic 1999[1977]: 315)

The most painful part for ex-soviet member states whose national life was stifled in favour of another (Russian).

Mertelsmann, Olaf 2010. Sovietiseerimise mõistest. Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi. Koostanud Sofi Oksanen ja imbi Paju; tõlge eesti keelde: Kadri Jaanits jt; toimetajad Riste Uuesoo ja Maris Makko. Tallinn: Eesti Päevaleht, 27-42. [ESTER]

Sõna совет tähendab vene keeles nõukogu; tsaaririigis kasutati seda poliitiliselt neutraalse mõistena. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ajal tekkisid kogu Vene riigis tööliste ja soldatite valitud nõukogud, millel oli revolutsioonis oluline osa. Nad arenesid Ajutise Valitsuse rööpvõimuks, eriti seetõttu, et vana riigiaparaadi osad lakkasid toimimast ning rahvas ei tunnistanud selle jäänukeid sageli seaduslikuks. (Mertelsmann 2010: 27)

Nagu eelmine artikkel seletas, soviettidel ei olnud üsna pea enam mingit poliitilist mõju.

Vladimir Lenini ja enamlaste "trikk" (ka Oktoobrirevolutsiooniks nimetatud) oktoobripöörde käigus seisnes loosungi "Kogu võim nõukogudele" all võimu haaramises nõukogude nimel. Seda, et selle putši sisuks oli õigupoolest ühe partei diktatuuri kehtestamine Lenini juhtimise all, suudeti varjata. (Mertelsmann 2010: 27)

Tööliste valitsus (mitte päriselt).

Mõiste "sovetiseerimine" (советизация) võtsid enamlased kasutusele oktoobripöörde ja sellele järgnenud kodusõja käigus. See tähistas enamliku valitsus- ja organisatsioonimudeli ülevõtmist mõne regiooni või maa poolt. Nii võis Lenin näiteks 1920. aasta septembris rääkida Leedu sovetiseerimisest. Esimesed sovetiseeritud alad olid need, mis enamlased kodusõja käigus vallutasid. Mõiste käis algul seega eelkõige poliitilise võimu kohta; aja jooksul tähendusväli aga avardus. Mittenõukogude ühiskonna muutmine nõukogulikuks ei tähendanud üksnes võimu poliitilist ülevõtmist, vaid ka majandus-, ühiskonna- ja kultuurielu ümberkorraldamist. Lõpuks oli võimalik sovetiseerida tegelikult koike, isegi raadiojaama meelelahutusmuusikat. Mõistet "sovetiseerimine" võime leida veel 1940. aastate Nõukogude arhiiviallikates, kuid 1950. aastatel see kaob, põhjuseks ilmselt kasutamine lääne uurimustes ja külma sõja aegsed ideoloogilised vastuolud. (Mertelsmann 2010: 28)

Revolutsiooniga tahtmatult liitumine.

Kohe algusest peale peab aparaat olema moodustatud inimestest, kes on kõrgelt kvalifitseeritud ja usaldusväärsed, pühendunud Nõukogude võimu ideaalidele, võimelised näitama vastvallutatud alade elanikkonnale Nõukogude ja kapitalistliku süsteemi erinevust. (Triandafillov; in Mertelsmann 2010: 29)

Teoreetiliselt väga erinevad süsteemid, praktikas mitte nii väga.

Enamlaste vaatekohast oli teiste riikide sovetiseerimine ideoloogiast lähtudes õigustatud ja nende arvates ei olnud seejuures tegemist suurvõimu imperialistliku jõupoliitikaga. Vastavalt marksismi-leninismi doktriinile oli sotsialism teistest poliitilistest süsteemidest üle ja kaugemas perspektiivis oli selle võidukäik ajalooline seaduspärasus. (Mertelsmann 2010: 30)

Ka sellest sai eelmises tükis loetud, kuidas ja miks nad ei näinud "palki oma silmas".

Sovetiseeritavate alade rahvas vabastati kapitalismi hädadest ja astuti vastu helgemale tulevikule. See mõtteviis selgitab ka, kuidas oli võimalik kirjutada nii avameelselt naaberriikide sovetiseerimisest sõjalise okupatsiooni raames. Alles Teises maailmasõjas liitlasvägedes koos tegutsemine ja hilisem külm sõda viisid selleni, et oma mõjupiirkonna laiendamise eesmärki hakati varjama ning sovetiseerimist esitama kui kohaliku arengu ja rahva tahte tagajärge. Selleks kasutati sageli revolutsiooni müüti. Ajaloolased olid meeleldi valmis kirjutama vastavasisulisi raamatuid. (Mertelsmann 2010: 30)

Ajaloolastel ei olnud teist valikut: "that whole period was one persistent effort to compel intellectuals to follow every twist and turn of daily politics" (Markovic 1999[1977]: 317).

Kasutatud põhimuster ilmus hiljem eri variatsioonides üha uuesti: oletatavate ja tegelike "vaenlaste" terroriga mahasurumine, ettevõtete natsionaliseerimine, abinõud turu ja eraettevõtluse vastu, riiklik hinnakontroll, sotsiaalstruktuuri muutmine, range tsensuur, poliitiline agitatsioon ja ühe kindla kultuuri propageerimine. Samal ajal leidus aga ka pakkumisi mõne ühiskonnakihi kaasatõmbamiseks, mis kergendas sinna kuulujate kohanemist. Sageli oli n-ö boonuseks võimalus tõusta ühiskondlikus hierarhias ja osasaamine eesõigustest. (Mertelsmann 2010: 31)

Siis kui astud parteisse selleks ja ainult selleks, et saada korter.

Seega arenesid 1930. aastatel välja Nõukogude Liidu põhistruktuurid, mis püsisid riigi languseni. Nõukogude Liit oli n-ö maja, mille Stalin oli rajanud Lenini vundamendile. Stalini järglased võtsid selle maja juures ette väiksemaid ümberehitustöid (перестройка). Tähtsaim reform oli kahtlemata terrorist loobumine 1950. aastate keskel, mis ei toimunud mitte niivõrd inimlikel kaalutlustel, kuivõrd seetõttu, et see oli liiga kallis ja ebamajanduslik. Stalini ehitise põhistruktuuri kallale asuti alles 1980. aastate lõpul, mille tulemusena aga maja - kui analoogia lõpuni viia - kokku varises. (Mertelsmann 2010: 32)

Sama lugu mis pärisorjuse ärakaotamisega - keegi lõi numbrid kokku ja leidis, et asi ei ole seda väärt.

Mõnikord võrdsustatakse Lääne-Euroopa amerikaniseerumist ja Ida-Euroopa riikide sovetiseerimist. Sellega tuleks aga olla ettevaatlik, sest Lääne-Euroopas toimus amerikaniseerumine vabatahtlikult, mitte diktatuuri surve all. Lisaks mõistetakse amerikaniseerumist sageli kultuurinähtusena ja nii mõndagi sellest, mida eksikombel nimetatakse amerikaniseerumiseks, on tegelikult üleilmastumise, majanduse tänapäevastumise ja demokratiseerumise tagajärg. (Mertelsmann 2010: 37)

Nüüd näeme, et see ei ole pelgalt kultuuriline ja majanduslik vaid ka poliitiline ja, et USA tegelikult ei ole hea eeskuju mitte üheski nimetatud sfääris.

Et riigi ühiskondlik kord oli varem teistsugune kui Nõukogude Liidus, on kaugemas perspektiivis vaja "puhastada" ühiskond tegelikust või võimalikust vaenulikust või võõrast "elemendist". Seda abinõu võidakse vastupanu või ülestõusude puhul kasutada korduvalt. Vastuolu on aga selles, et tihtipeale terrori teel "puhastamine" alles tekitab vastupanu või vähemasti suurendab seda olulisel määral. Käivitatakse vägivallaahel. (Mertelsmann 2010: 38)

Vastuseisu välja nuhkides see tekitatakse. Kes otsib, see leiab, aga otsimise käigus põhjustab selle olemasolu, mida ta leida tahab.

Pikema aja jooksul rahvas lepib - võimalik, et pärast ülestõusujärku - sovetiseerimisega, eriti kui puudub muutuste või pöörde lootus. Püütakse olukorraga leppida ja uute oludega kohandada. Propaganda, haridusüsteemi, kultuuri, kuid ka argitegelikkuse kaudu vahendatakse režiimi väärtusi ja need võetakse vähemasti osalt üle, olgi siis teadlikult või ebateadlikult. Seejuures on otsustav osa ajateguril. Vaatamata sellele, et valitsevat korda ei tunnustata, ja alternatiivsetele infoallikatele, nagu välismaised raadiojaamad ja mälestused sotsialismieelsest ajast, toimus sovetiseerimisprotsess ikkagi edasi. (Mertelsmann 2010: 39)

Enne sovietiseerimist oli maaomanikel esimese öö õigus, eks? - küsib Winston.

Ühiskondlikud muutused ja uute väärtuste maksmapanek tõid lisaks plaanitule kaasa ka ettekavatsematuid tagajärgi: töödistsipliini languse, altkäemaksu andmise ja pisivarguste kasvu sotsialistliku majandamisviisi tüüpilise koostisosana, mida tekitasid pidev defitsiit, teadlik elatustaseme madalal hoidmine ja üldine ebaperemehelikkus. Rahulolematus uute oludega viis ilmselt ka ühiskondlikult kahjulike käitumisviiside kasvuni, näiteks alkoholi kuritarvitamiseni, millel on seos kõlbeliste väärtuste lagunemise ja väljapääsmatustundega. (Mertelsmann 2010: 40)

Mandumine, määndumine.

Annus, Epp 2017. Ma tõstan klaasi vene rahva terviseks: sotskolonialismi diskursiivsed alustalad. Methis. Studia humanoria Estonica 20: 4-26. [DOI: 10.7592/methis.v16i20.13887] [Open Access]

Pigem on siinse erinumbri huviobjektiks Nõukogude Eesti kui võimalikkuste sfäär, mille kujunemisel, muutumisel ja sisemisel dünaamikal oli oluline roll Moskva konkreetsetel juhistel ja ettekirjutistel, aga ka laiemalt NSV Liidu ideoloogilises keskuses ringleval diskursusel. (Annus 2017: 4)

Sphere of possibilities.

Olgu siinkohal edasise mõistmise hõlbustamiseks selgitatud teemasse puutuvat terminikasutust: kolonialism on rahvuse või etnose allutamine teise, kultuuriliselt ja keeleliselt erineva rahvuse või mitmerahvuselise poliitilise jõu poolt. Sotskolonialism [|] on kolonialismi vorm, kus koloniaalsed strateegiad on lahutamatud kommunistliku ühiskonna ülesehitamise püüdest. Sotskolonialismi uuringud on osa laiemast postkolonialismi uuringute sfäärist. Koloniaalsituatsioonis kehtestab koloniseeriv poliitiline jõud poliitilise, majandusliku ja kultuurilise alluvussuhte: olulised otsused võetakse vastu eemalasuvas keskuses, ilma et tingimata silmas peetakse ääremaade huvisid. Ääremaade kultuuri senine areng lõigatakse läbi - kiusatus on rääkida kultuuri katkestatusest, kuigi uue poliitilis-kultuurilise situatsiooni kehtestamine toimub järk-järgult. Ümber kirjutatakse senine ja ennetada vastupanu sündi. Väga oluline roll on haridussüsteemi ümberhäälestamisel: vahetatakse välja võimalikult suur osa õpetajaskonnast, kehtestatakse uued õppeprogrammid, kirjutatakse uued õpikud, käibelt eemaldatakse massiivne hulk potentsiaalset ohtlikku kirjavara. (Annus 2017: 4-5)

Kirjeldus läheb edasi, aga siin on ehk minu jaoks olulisemad aspektid.

Professor V. N. Bernadski artikkel "Vene kultuuri ajaloo küsimused NSV Liidu ajaloo koolikursuses" algab ja lõpeb Stalini toosti tsitaadiga. Artikkel ise selgitab pikalt ja üksikasjalikult vene kultuuri üleilmset tähtsust, põhjendades nii nõudmist seada vene kultuuri õpetamine NSV Liidu kooliprogrammides esiplaanile. Bernadski sõnutsi, "Hüüdlause "õppida venelastelt" kajab maailma kõigis nurkades" (Bernadski 1951: 167). (Annus 2017: 8)

Kas selle tõttu usubki vene rahvas endiselt, et neil on mingi eriline ajalooline saatus? Vene kultuur on täpselt mis - alkogeenilised maksahaigused ja rusikavõitlused maantepervel?

Neile, kes on teadlikud postkolonialistlike uuringute problemaatikast ja põhiteemadest, kõlab see kõik väga tuttavalt. Tegu on ammutuntud koloniaalse valgustusdiskursusega, millega saab edukalt õigustada koloniaalse võimumaatriksi kehtestamist ja uute territooriumide hõivamist. Briti kultuuri uurijaile tekib siiin kohe paralleel Rudyard Kiplingi luuletusega "Valge mehe taak" ["White Man's Burden"], kus Kipling kirjeldab "valge mehe" (loe: koloniseerija) tohutuid ponnistusi ignorantsete pärismaalaste valgustamisel ja igakülgsel abistamisel [...] (Annus 2017: 9)

Sama luuletaja, kellelt üht teost teost pomises "Britain Trump" endamisi Burmas diplomaatilisel kohtumisel (video).

19. sajandi kolonialistlik valgustusdiskursus sisaldab ühelt poolt eeldust, et paikne eluviis, tehnoloogiline areng ja kirjakultuur on enesestmõistetavalt ülimad nomaadlikust elulaadist ja suulisest kultuurist. (Annus 2017: 10)

Malinowskit saab sellest valimikust süüdistada kirjakultuuri asjus.

Stalinistlik sotskolonialismi diskursus kubises paradoksidest, mõned neist olid tüüpiliselt koloniaalsed, teised jällegi konkreetsemalt nõukogulikud. Valgustusdiskursus tõstatab alati küsimuse selle edendajate siirusest: kindlasti oli neid, kes siiralt uskusid valgustusmissiooni, aga kui palju oli neid, kes Joseph Conradi romaanide legendaarse minajutustaja Marlow' kombel vaatasid kriitilise pilguga koloniaaldiskursuste ja kohapealsete praktikate vahelisse õõvastavasse tühimikku? (Annus 2017: 12)

Kena meeldetuletus, et Conradi Heart of Darkness on ikka veel lugemata. Adam Hochschild'i King Leopold's Ghost'is sai sellest palju kuulda.

Nagu me hästi teame, püüti sotskoloniaalse diskursusega Baltimaades üle kirjutada eelnevalt rahvuslike institutsioonide ja traditsioonide kaudu kinnistunud kultuuriliste kujutelmade sfääri: eestlased, lätlased ja leedulased identifitseerusid eurooplusega ja pidasid tsivilisatsioonide hierarhias euroopalikku modernsust ihaldusväärsemaks nõukogulikust eluvaatest. Rahvusluse arengus on vist paratamatu, et juba kehtestatud omariiklust hinnatakse kõrgemalt kui vägivaldset liitmist impeeriumiga; euroopluse-nõukogulikkuse hierarhiad said eestlaste kultuurilistes kujutelmades eriti kindlalt paika peale 1940-1941. aastal kogetud repressioone. Sestap siis tajus valdav osa elanikkonnast uue ühiskonnakorralduse ning uute ametlike väärtussüsteemide kehtestamist kultuurilise šoki või kokkupõrkena. (Annus 2017: 13)

Ei tea jah miks peaks keegi mitte olema rahulolematu vägivaldse vallutusega.

Juhtkirjas esitati Puškini ajakohane tõlgendusmudel, kus Puškini ajaloolist rolli tõlgendati vene rahva suuruse diskursuse kaudu: "Puškin tõstis loomupäraselt rikka ja paindliku vene keele ennekuulmatusse kõrgusesse, lõi sellest maailma kõige väljendusrikkama keele" ja "kogu progressiivne inimkond kummardub Puškini geeniuse ees" (Pravda 1937: 1). (Annus 2017: 15)

Mis on keele juures loomupärast?

Keskvõimu sotskolonialismi diskursus paljunes ääremaades edasi kohalikel tasanditel. Vene keelest tõlgitud lausungid vormiti ümber Eesti K(b)P ja teiste kohalike institutsioonide otsusteks, etteantud diskursusetüüpi hakati vormistama luuletusteks, novellideks ja romaanideks. Teise maailmasõja järgne ilukirjandus Eesti NSVs pidi sisuliselt kirjanduslikus vormis taastootma ametlikku poliitilist diskursust, kirjandust nähti kui vahendit uue maailmavaate kehtestamiseks, mis allus rangelt partei kontrollile, sotsialistlik realism kui ainus lubatud kunstiline meetod pidi olema täielikult allutatud sotsialistliku maailmavaate loomise eesmärgile (Dobrenko 2007: xii). Kuna honorarid olid head ja kirjandustaatus ühiskonnas endiselt hinnatud, siis leidus küllaga autoreid, kes püüdsid selles politiseeritud sfääris kaasa lüüa. (Annus 2017: 16)

Holger Pukk.

Süsteemi osaks olid nii juhendamised kui repressioonid, 1950. ja 1951. aastal kirjanike liidust väljaheidetud autoreid ei avaldatud, Ilmi Kolla luuletusi ei avaldatud enam mõnda aega peale Vladimir Beekmani hävitava artikli ilmumist 1952. aastal. (Annus 2017: 16)

Irooniliselt on praegu uuskasutuskeskuses terve sületäis Vladimir Beekmani teoseid, mida nähtavasti keegi väga ei hooli oma riiulis hoida.

Saarlo teatel oligi üsna tüüpiline, et ametlikele nõudmistele vaatamata koguti ka stalinismiperioodil edasi uuele võimule vastuvõetamatut tüüpilist eesti regilaulu, mis kajastas ennekõike noorte naiste ja tütarlaste maailma, kus olid esikohal armusuhted, laulurõõm, looduslüürika. Nii mõnelgi ekspeditsioonil oli kolhoosipärimuse kogumine vaid formaalseks raamistikuks, mille varjus oli kogujate peatähelepanu pööratud traditsioonilisele regilaulu kogumisele. (Annus 2017: 17)

Eesti humanitaare lugedes tuleb jube kihk peale regilaulutekstidesse sisse vaadata. Meenub Nõukogude Eesti film Keskpäevane Praam (1967).

Inimliku argikogemuse seisukohalt segunevad võimudiskursused kultuuriliste kujutelmade sfääriga, mis loob kogukondlikke identiteete nii rahvuslikul kui ka kitsamal - perekondlikul, sõpruskondlikul, kollegiaalsel tasandil. Kultuurilised kujutelmad omakorda nii peegeldavad ja tõlgendavad argist materiaalsust ning uut elukogemust, selle igapäevases lõimumises lõhnadega, maitsetega, pindade krobelisusega, värvide kirkusega, mitmesuguste häälte seguga, meeleolude, tujude, suhtumiste, tunnetega... Seda kaootilist, pidevalt [|] ümberkehastuvat segu - elusensooriumi selle argisuses - mõjutavad tuhanded pisiasjad, aga seda määratlevad ja piiravad olulisel määral ka ametlikud diskursused. (Annus 2017: 21-22)

The imponderabilia of everyday life (Malinowski). Ühiskond, seltskond, sõpruskond.

Siinses erinumbris püüab Margus Vihalem Jackques Rancière'i poliitilise filosoofia abiga sellist käsitlusviisi rakendada, analüüsides nõukogude ühismajandit kui spetsiifilist tajumaailma. Kuidas mõelda stalinismiaegsest kolhoosist kui ruumist viisil, mis avaldaks seda, "mida tähendas selles ruumis elada, mõelda ja tegutseda"? (Annus 2017: 22)

Rancière'il oli jah mingi kvaasi-omailmateooria (vt nt Giamario 2020). Triaadis on tunnetus asendatud elamisega - (1) elamine; (2) tegutsemine; (3) mõtlemine.

Piirimäe, Kaarel 2018. Postcolonialism and the Soviet Union. Epp Annus, Soviet Postcolonial Studies: A View from the Western Borderlands (London and New York: Routledge, 2018). Methis. Studia humanoria Estonica 21/22: 163-169. [DOI: 10.7592/methis.v17i21/22.14594] [Open Access]

At this point I gladly take the liberty to describe my own scholarly background, an approach nowadays favoured in some research fields over pretences of strict objectivity. My more or less serious engagements with "Soviet studies" began as far back as in the 1990s and the early 2000s. As far as I remember, and checking notes from those times, in those days, scholars still debated about the utility of the model of Totalitarianism, as the focus of research had been shifting from the ostensibly all-permeable state terror toward the everyday life of Soviet citizens - the approach suggested by the so-called revisionist school. Instead of the notions of control, brainwashing, and atomization of society (Arendt 1951), historians approachedd Soviet society not as a mass of people passively reacting to government pressure, but as a society that had retained some complexity, reconstituted social hierarchies, even undergone an "embourgeoisement" (Fitzpatrick 1999) under the Stalinist regime. (Piirimäe 2018: 163)

Tendency towards autoethnography.

Magnetic Mountains by Stephen Kotkin was published in 1995, and its importance was great for its depiction of ordinary people not as passive captives of a counterrevolutionary and criminal Stalinist bureaucracy, but flesh-and-blood people who sensed that they were engaged in a great civilization project. After this, I must admit, I have viewed the development of Soviet studies only from the margins, as my own interest shifted to international history, even though there was a short period when I did some research on Soviet foreign propaganda, and even more recently I have become interested in the "new political thinking" in the Gorbachev era. However, this is political and international, not social history. (Piirimäe 2018: 164)

Social history sounds exactly like my cup of tea: "Branch of history that emphasizes social structures and the interaction of different groups in society rather than affairs of state" (Britannica).

Indeed, the style of many postcolonial thinkers (Gayatri Spivak, Hami Bhabha, but not Edward Said) seems to follow the rule: "Be as obscurantist as you can decently get away with" (Eagleton 1999), which is really surprising, considering the postcolonialists' ethos of speaking for the interests and feelings of the postcolonial world, which in their view is pretty much the entire planet. (Piirimäe 2018: 164)

My impression, too, is that postcolonial theory has a lot in common with French theory and critical theory, and drawsi in all sorts of intellectual charlatans whose primary aim is to mince words and juggle with representations rather than making sense. This, it must be noted, is an exoteric impression.

I do not want to infer that this is a common problem in the world of Epp Annus, but it does raise eyebrows if the "construction of nations, railroads, factories" is mentioned in the same sentence (Annus 2018a, 112). But because this rests on the constructivist ontological premise that "reality is shaped into existence by ways of legitimizing certain modes of talking about it" (33), the tchought that factories are built and nations formed in an essentially same way, namely by way of talking, should not surprise us. (Piirimäe 2018: 165)

The power of discourse is unlimited. It is only a matter of technological development before discourse becomes a viable green alternative to nuclear energy.

Yet, let us pause for a moment on the idea of "manufacturing consent". For me, this seems one of the Foucauldian notions with a claim to universality, which is thought provoking and interesting, but somewhat out off place if applied to some real historical cases. (Piirimäe 2018: 166)

Chomskyan, actually. I wonder if several decades hence people will similarly confuse Jordan Peterson and Slavoj Žižek.

Annus, Epp 2018. Postcolonial cosmology or postcolonial critique? A response to Kaarel Piirimäe. Methis. Studia humanoria Estonica 21/22: 169-175. [DOI: 10.7592/methis.v17i21/22.14594] [Open Access]

For example, he offers the view of an "ordinary historian" that postcolonialism "is not scholarship but an effort, a successful one, to bring the anti-colonial struggle into the heart of the former metropolises, and therefore primarily a political, not a scholarly, endeavour". I think Piirimäe is too dismissive here of other scholarly modes. (Annus 2018: 170)

There is an endless variety of discourse that can be called scholarly.

For example, my book argues that "Postcolonial critique developed as a critique of domination that was specifically capitalist; one of its preconditions has been an understanding of imperialism as connected to the emergence of capitalism" (Annus 2018, 87). Following from this, I suggest that the link between imperialism and capitalism needs to be revisited, since imperial and colonial attitudes are not limited to capitalist economies alone, and I point out that such a theoretical correlation has hindered the development of postcolonial approaches in analyses of Soviet societies. (Annus 2018: 171)

The irony being, of course, that a system based partly (in Lenin's case) on the critique of imperialism itself turned out to be imperial.

I see manufactured consent as conditional, or as I put it, "'consent but not quite', consent with a difference - consent until dissent becomes a possibility" (39). (Annus 2018: 172)

One could argue that if dissent is not possible then it is not actually consent. A mundane example is the pop-up on a web-page that blocks the content until you click "I agree" and allow the website to store cookies. If there's no "I disagree" option, and no other way to see the content then the gesture is an empty formality.

Acceptance of the kolkhoz system was indeed forcibly imposed upon people, including Piirimäe's grandfather, but it was also the first of many steps in a process that came to produce, to "manufacture", something like consent, as it was then followed by voting in meetings, then children joining Communist youth organizations, and parents sitting in school concerts where children sang odes to Stalin. This is "consent but not quite". People were subjected to an ongoing process of manufacturing consent, and many produced supportive noises to the regime when it was expected of them. (Annus 2018: 173)

Cheering "hurrah" in a crowd because not doing so could have very negative consequences.

Koort, Alfred 1948. Minevikust ja tänapäevast. Rahva Hääl Nr. 205 (1735), 29. augustil 1948.

Kaheksa aastat tagasi kukutas eesti töötav rahvas reaktsioonilise eesti kodanluse valitsuse ja kehtestas nõukogude korra. See oli suurimaks ajalooliseks sündmuseks eesti rahva elus. Selle sündmusega tähistatakse lõppu kodanliku Eesti riigile, mis tekkis välismaiste kapitalistlike riikide otsesel abistusel ja mis oma tekkimisest kuni oma lõpuni jäi truuks ja sõnakuulelikuks käsilaseks lääneriikidele võitluses Nõukogude Liidu vastu. (Koort 1948)

Väga tore kuulda, et nõukogude korra kehtestamisel ei olnud Nõukogude Liidul mingit abistavat rolli. Vabatahtlikult otsustati kõigi naaberriikidega samaaegselt liituda uue režiimiga.

Selle ajaloolise sündmusega algavad meie sünnimaal ennenägematult kiire tootlike jõudude arenemine ja meie kultuuri kõigekülgne õitseng. Meie rahva kõigi kihtide ees avanesid uue elu avarad perspektiivid. (Koort 1948)

Stalinistlik rõhk majanduse edendamisel muude püüdluste arvelt.

Loomingulise töö uued seniolematud avarused said võimalikuks ka Nõukogude eesti intelligentsile. Suure innu ja endumusega asus meie intelligents tööle, temast sai tööliskonna ja töötava talupoegkonna ustav kaaslane uue ühiskonna ülesehitamisel. Nõukogude valitsuse poolt anti meie intelligentsile, kes tuli kodanlikust ühiskonnast, võimalus ideoloogiliseks endaarendamiseks, teda juhiti ja juhitakse heasoovlikult ja abistavalt selles töös. (Koort 1948)

Need "viljastavad tingimused", milles kõik mis parteiliinist kõrvale astub on keelatud.

Järjest aktiivsemalt rakendudes ühiskondlik-poliitilisse ellu meie intelligents saab ühtlasi jarjest teadlikumaks ideelis-poliitilise endakasvatuse vajadusest. Ta saab teadlikuks sellest, et tema tööl on ainult siis edu, kui töötatakse täieliku ideoloogilise selguse ja teadlikkusega. Tulnud kodanlikust ühiskonnast, meie intelligents tõi kaasa küllaltki palju eelarvamusi, väärkäsitusi ja väärarusaamasid. Meie intelligentsil, töötagu ta kas kunsti ja kirjanduse või teaduse alal, tuleb pidada järjekindlat võitlust kodanlik-kapitalistliku korra pärandi, kapitalismi järelmõjude vastu oma teadvuses. (Koort 1948)

Siin on ridade vahel justkui sama tähelepanek kirjas: ilma "täieliku ideoloogilise selguse ja teadlikkuse[ta]" ei või vaimutööd teha. Kas see on mõttevabadus, kui sinu ülesandeks tehakse ühe objekti lõputu ründamine? Kapitalistlik ühiskonnakorraldus vähemalt ei nõua lõputult sotsialismi ründamist. Ka kapitalismi-kriitika müüb.

Lenin ja Stalin õpetavad, et kapitalismi viimasel staadiumil, imperialismi ajastul, teaduste saavutusi järjest rohkem kasutatakse mitte tootlike jõudude arendamiseks, vaid nende hävitamiseks. Neid teaduse saavutusi kasutatakse töötajate ekspluateerimise tugevdamiseks, teadus on kapitalistide klassi kätes vahendiks tema majandusliku ja poliitilise võimu tugevdamiseks. (Koort 1948)

Ehe projektsioon.

Nõukogude Eesti teadlaste pere, asunud dialektilise materialismi omandamisele, õpib järjest selgemini paljastama kodanliku ideoloogia alusel kujunenud ebateaduslikke teooriaid. Meie teaduslikud töötajad avastavad oma endistes tõekspidamistes ja seisukohtades väär- ja eksikäsitusi. Meie kõrgemate koolide õppejõud, ka Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud, on kateedrite koosolekuil asunud arutlema kriitika ja endakriitika korras oma varem ilmunud artikleid ja teoseid. Ja seda teha on hädatarvilik. Kriitika ja endakriitika vabastab kiiremini ja põhjalikumalt endistest väärarusaamadest kinnipidamisest ja soodustab vaadete kiiret selgimist. (Koort 1948)

Pihil käimine ja patukahetsus. Olen ka mõelnud millalgi, kui neid on piisavalt kogunenud, oma varasemad kirjutised korraga üle lugeda, aga see eeldab, et ma olen piisavalt palju arenenud ja mingile uuele selgusele jõudnud. Tähendab, et ma olen ise oma seisukohtades mujale jõudnud ja mitte, et keegi hoiab mul püstalt kuklal ja sunnib enesetsensuuril.

Oma vaadete ja tõekspidamiste õiendamist ja selgitamist nõuab aga ka nõukogude avalikkus. Meie teadlaste kodanlusaegsed artiklid, teosed jne. on kättesaadavad raamatukogudes. Nad on veel praegu käibel, ja satuvad nõukogude lugejaskonna kätesse. Need teosed võivad lugejaid desorienteerida, võivad lugejais tekitada segadust. Nad võivad aga ka autori suhtes tekitada põhjendamata kahtlustusi, asetada teda ebaõigesse valgusse. Autor on vahepeal arenenud, edasi liikunud, kuid lugeja näeb teda ikka veel endise kodanlusaegse teadlasena. (Koort 1948)

Ärge arvake minu varasemate kirjutiste põhjal, et mind ei ole Siberisse saatmise ähvardusel sunnitud hülgama kõiki oma seisukohti uue tõe kasuks.

Rakendumine sotsialismi ülesehitustöösse, dialektilise materialismi järjest süvenev omandamine on loonud käesolevate ridade kirjutaja ja mainitud teoste autori vahel kauge vahemaa, ületamatu distantsi. Need teosed on tekkinud kodanliku režiimi tingimustes ja põhjenevad autori poolt kuni 1935. a. kogutud materjalidel. Nõukogude lugejale on need teosed täiesti vastuvõetamatud. Ideeliselt mahajäänud, ebakriitilisele lugejale võivad nad avaldada kahjulikku mõju. Ja pahatahtlike, nõukogude korrale vaenulike elementide poolt võidakse neid teoseid kasutada kodanliku ideoloogia elustamiseks. Ja selliseid fakte kahjuks on olemas. (Koort 1948)

Nõukogude mõtleja on intellektuaalselt infantiilne ja võib sattuda segaduses kui ta loeb midagi, mis räägib midagi muud kui ta on harjunud kuulma. Tal puudub kriitilise mõtlemise võime, põhimõtteliselt.

Nõukogude avalikkusel on õigus nõuda kõrgemate õppeasutiste õppejõududelt, kõigilt teadlastelt avaldusi nende praeguse suhtumise kohta oma kodanlusaegseisse teoseisse. (Koort 1948)

Ka matemaatikud peavad kõik oma arvutused sotsialistlikus vaimus üle arvutama.

Autori käsitus filosoofiast ei erine mingil määral sellest käsitusest, mida kodanlikes vastavais "sissejuhatustes" propageeritakse ja lugejaskonnale serveeritakse. Filisterlik-professorlikus käsitluses määratakse filosoofia ese kindlaks "teoreetilise ja praktilise elu mõtestamisena". See on käsitus, mis sisendab lugejale passiivselt vaatlevat suhtumist tegelikkusse. Autor käsitab vääralt filosoofia olemust, isoleerides filosoofiat ühiskondlikust elust, rebides katki maailmavaadete vahetu seose ühiskonna materiaalse ja poliitilise eluga. Nii talitades filosoofilised süsteemid, maailmavaated kujunevad nähtusteks omaette ja filosoofia ajalugu kujuneb endassesuletud, kinniseks protsessiks. (Koort 1948)

Igasugune filosoofia peab olema ühiskonnafilosoofia.

Tunnetusteoreetiliste küsimuste käsitlemisel autor tallab ilmselt eklektitsismi radu, paisates parandamatult segi materialismi ja idealismi positsioone. Seda segipaiskamist ei suuda varjata ka mitmesuguste filosoofiliste voolude "seisukohtade" esitamine, sest avalikult esinevate idealistlike seisukohtade kõrval paljastuvad ka teised tsiteeritud seisukohad (pragmatism, uusrealism, positivism jne.) ainult idealismi erivariantideks. Kuskil pole näha, et autor oleks seadnud selgesti ja radikaalselt filosoofilise ja tunnetusteoreetilise põhiküsimuse olemise ja mõtlemise suhte kohta ja eraldanud idealismi ja materialismi positsioonid. (Koort 1948)

Võib-olla ka põhjus miks "idealism" ja "materialism" on kujunenud ebameeldivaks vastanduseks, millega väga ei viitsi vaevuda.

Autor pole tunnetanud, et tunnetusteoreetilistele küsimustele saab õige vastuse anda ainult dialektilise materialismi alusel. (Koort 1948)

Lolwut.

Eelmarksistlikus filosoofias ühtse tunnetusprotsessi osised, lülid, nagu aistingud ühelt poolt ja abstraktne teoreetiline mõtlemine teiselt poolt, lahutati üksteisest, käristati üksteisest lahti. Selle tagajärjel tekkisid ühekülgsed tunnetusteoreetilised ja metafüüsilised kontseptsioonid (näiteks selged idealistlikud kontseptsioonid Parmenidese juures, õpetus sünnipäraseist ideedest Platoni, Descartes'i juures jms.). Idealism unustab ja moonutab ühtse tunnetusprotsessi alguse, alglüli - aistingu ja teeb selle protsessi ühe osise - abstraktse teoreetilise mõtlemise - iseseisvaks ja ühtlasi kogu tunnetuse suhtes määravaks. (Koort 1948)

Ahah. Materialism seega eitab triaadi koostisosade iseseisvust. Iseenesest ei ole see väär, sest nad tõesti ei ole iseseisvad vaid osa ühest protsessist, milles võib eristada vastavaid järke. Samas oleks ka eriliselt idiootne samastada aistingut ja mõtlemist. Meenub Peirce'i kriitika selle suhtes kuidas Locke "idee" mõistet kasutas.

Ka siin on meil tegemist ühtsa käristamisega vastuolulistesse osadesse. Ja seda metafüüsilist isoleerimist ei suutnud keegi ületada enne Marxi. Alles marksismis on need tunnetuse kaks külge avastatud nende dialektilises vastastikuses seoses, kusjuures praktika on orgaaniliselt lülitatud tunnetusteooriasse tõe kriteeriumi näol. (Koort 1948)

Lihtsameelse dualismi mõju: ühtsust rõhutades osiste asemel läheb kaotsi, et neid osiseid on kolm, mitte kaks.

Teoses ei mainita ei antiikaja materialismi, ei ligemat eelmarksistliku materialismi ega dialektilismi materialismi tunnetusteooriat. Küll aga on esitatud mitmesuguseid idealistlikke kontseptsioone, tsiteeritud teise ja kolmanda järgu idealiste, nende ebakriitilisi väärkäsitusi. (Koort 1948)

Irooniline, sest "kolmanda järgu" mõtlejaks võib pidada hoopis Marxi, kes järgis Hegelit, kes omakorda järgis Kanti.

Autor talitab selles osas kodanliku filosoofia skeemi kohaselt. Filosoofia ajaloo kestel olevat kujunenud rida "probleeme" asjade olemuse, seose ja printsiipide suhtes, näiteks psühhofüüsiline probleem, kausaalsusprobleem, tahtevabaduse probleem jne. Ja vastavalt sellele skeemile hakatakse kuivalt ja kiretult esitama filosoofia ajaloos kujunenud seisukohti. (Koort 1948)

Veel üks vahva projektsioon. Kas on midagi kuivemat ja kiretut kui see materialismiülistus siin?

Nietzsche kogus oma filosoofiasse kokku kõike seda reaktsioonilist ja aheldamatult küünilist, mis saksa ühiskondlikus mõttes kunagi oli esile toodud. Imperialistliku kodanluse ideoloogia leidis Nietzsche militarismi filosoofias endale täiesti "väärika" väljenduse. Sõda ülistavais kiidulauludes maskeerib Nietzsche sõja imperialistlikku ja röövellikku loomust sellega, et ta sõja "sügavmõtteliselt" ülendab õilsaks ülesandeks omaette. (Koort 1948)

Väga mahlakas, kui ülal kirjutatakse, et "Autor ei suuda nende tunnetusteoreetilise skolastika taga avastada parteide võitlust filosoofias, materialismi ja idealismi võitlust" (samas).

A. N. Whitehead tahab meid veenda, et maailm koosneb ruumilis-ajalistest sündmustest (events), või nagu ta hilisemais teoseis ütleb "aktuaalseist olendeist" (actual entity). Meil on siin tegemist järjekordse katsega ületada materialismi ja idealismi, ja nagu alati sellelaadseis katseis, nii ei näe me ka Whiteheadi juures midagi muud kui ajaloost tuntud idealistlike kontseptsioonide elustamist. Whitehead mainib tunnustavalt Leibnizi spiritualistlikult käsitatud "monoodi", ja peab tähtsaks selles käsituses teha mõningaid "korrektiive". Igas olendis (entity), seega olemises üldse, on midagi psüühilist. Seega on Whiteheadi süsteemi peaeesmärgiks kõigi vahenditega võidelda teadusliku materialismi vastu. (Koort 1948)

Väga kahtlane "seega". Kas on olendeid, kelles pole midagi psüühilist? Kas ainuraksel pole tunnetust? Kuidas see puudutab olemist üldse? Kui igas arvutis on programm, kas see tähendab, et universumis endas on programm?

Inglise "uusrealismi" petliku nimetuse all varjavad end ka sellised spekulatiivsed filosoofid, nagu S. Alexander. Tema peateose pealkiri (Space, Time and Deity) on küllaldaselt iseloomulik: loodusteadustes esilekerkinud uute käsituste alusel ruumist ja ajast tahab ta teed rajada jumalusele. (Koort 1948)

See on Samuel Alexander. Selle kokkuvõttega võib samahästi kirjeldada Peirce'i, kelle triaadilisuses on täpselt sama järjekord - ruum, aeg, ja jumal.

Ruum-aeg olevat liikumiste süsteem. Liikumine olevat ainus kvaliteet, mida omab see ürgaines. See olevat mingi "puhas" liikumine. Ja nii me peame ütlema, et puhas liikumine on aines, millest on loodud kõik asjad. (Koort 1948)

Kõlab nagu varajane stringiteooria.

Naan, Gustav 1948. Filosoofia parteilisus. Rahva Hääl.

Filosoofia on ühiskondliku teadvuse vorm. Ta moodustab pealisehitise ühiskonna majanduslikule struktuurile. Ja et klassiühiskonnas inimesed vastavalt oma kohale tootmisprotsessis jagunevad suurteks rühmadeks, klassideks, lahkuminevate ja vastandlike huvidega, siis on ka nende poliitilised, kõlbelised, filosoofilised jm. vaated erinevad ja vastandlikud. (Naan 1948)

Asi mida võib stipuleerida selle asemel, et seda välja uurida.

Ühiskonnas, mida lõhestavad klassivastuolud, ei saa olla "erapooletut" ideoloogiat. (Naan 1948)

Meenutab kangesti seisukohta, et ei ole olemas ideoloogiliselt neutraalset märgisüsteemi. Selles on midagi eksoteerilist - umbes nagu kõik kes ei ole minu poolt, on minu vastu isegi kui kõnealune ei pruugi teada kõneleja olemasolust.

Filosoofia põhiküsimuseks on küsimus mõtlemise suhtumisest olemisse, vaimu suhtumisest loodusesse. Vastavalt sellele, kuidas vastavad filosoofid sellele küsimusele, jagunevad nad kahte suurde leeri: need, kes väidavad, et vaim on olemas enne loodust, moodustavad idealismi leeri; need aga, kes peavad esialgseks loodust, kuuluvad materialismi leeri. (F. Engels, "Ludwig Feuerbach".) (Naan 1948)

Ma arvasin, et filosoofia põhiküsimuseks on enekas. Selle materialismi-määratluse järgi on kahtlemata paljud idealistid, keda Koort lõi ühe puuga, materialistid.

Lenin iseloomustab materialismi ja idealismi kui parteisid filosoofias. Paljastades kodanlike filosoofide silmakirjalikke taotlusi tõusta "kõrgemale" materialismi ja idealismi vastandlikkusest kirjutas Lenin: "Uuem filosoofia on niisama parteiline kui kaks tuhat aastat tagasigi. Võitlevateks parteideks on tegelikult, mida varjatakse gelehrterlik-šarlataanlike uute nimetuste või vaimuvaese parteitusega, materialism ja idealism." (Lenin, "Materialism ja empiriokrititsism", lk 342.) (Naan 1948)

See on päris rikas autoritelt, kes taotlevad "teaduslikkust" kogu oma mõtlemist ainult kolmele-neljale prohvetile põhinedes. Teadus on ju see mida ütlevad need kelle järgi kõik teised eksivad peale nende.

Kodanlikud filosoofid esinevad meeleldi "parteituse" ja "objektivismi" sildi all. Tegelikult aga on kodanlik filosoofia läbini parteiline, kuid ei julge seda avalikult tunnistada. Parteitus ei ole midagi muud kui omapärane parteilisuse vorm. (Naan 1948)

Ja ateism on religioon, mis teeskleb, et ta ei ole religioon.

Ent mis sildi all ka kodanlikud filosoofid esineksid nad kummutavad teesi oma filosoofia parteitusest lõpmatute rünnakutega materialismi ja materialistliku teaduse vastu. Materialismi "ümberlükkamisega" tegelevad ka kõige "soliidsemad", "rangelt teaduslikud" ja "objektiivsed" teosed. (Naan 1948)

Kui see materialism on lõplik tõde, siis ei peaks olema mingit probleemi materialismi ümberlükkamiskatsete ümberlükkamisega. See rõhutatud kaitsepositsioon pigem vihjab kartusele, et kui nüüd pahad idealistid tulevad ja natukenegi kõigutavad meie kallist materialismikest siis see kukub kohe ümber ka puruneb kildudeks. Sealjuures, tuleb täheldada, ei ole kumbki Rahva Hääle autoritest andnud selget seletust materialismist.

Loodusteadusel pole vähimatki kahtlust et loodus eksisteeris enne elu tekkimist maakeral. (Naan 1948)

Eluta loodus, ehk õhk, vesi ja mineraalid eksisteerisid enne elu? Checks out.

Ikka tihedamini ilmub niisuguseid kirjutisi, nagu Harold Taylori artikkel "Filosoofia ja maailmakord" Ameerika ajakirjas "The Journal of Philosophy" (dets. 1946). Taylor kurdab, et filosoofia läänes olevat habras rattake, mida ei saa haakida "sündmuste ratta" külge. "Ainult venelased," nutab Taylor, "on jõudnud filosoofilisele veendumusele ja praktilisele stabiilsusele." Teda heidutab dialektilise materialismi "ülisuur dünaamiline jõud". Vastukaaluks sellele Tayloris ja tema peremeestes hirmu äratavale jõule kutsub ta looma teguvõimsat, agressiivset kodanlikku filosofiat. (Naan 1948)

Kena projektsioon. Kummal oli filosoofide üle suurem mõju ja järelvalve - Washingtonil või Moskval?

Kodanliku filosoofia parteilisus tähendab tõsiasjade võltsimist kapitalistide klassi huvides. Kõigi kodanluse ideoloogide suhtes on maksvad Marxi sõnad vulgaarse poliitilise ökonoomia esindajate kohta: neid huvitab mitte see, "kas see või teine teoreem on õige või ebaõige, vaid see, kas ta on kasulik või kahjulik, sobiv või mittesobiv kapitalile". (Marx ja Engels, Teosed, kd. XVII, lk 13.) (Naan 1948)

Mitu miljardit kanamuna ja tonni piima Nõukogude Liit 1948. aastal tootiski? Veel üks kena projektsioon järelvalvest kui just lugesime, et sotsialismi ülesehitamise projektiga "liitunud" filosoof peab oma varasemaid kirjutisi kritiseerima, sest muidu võivad need nõukogude lugejat segadusse ajada?

Kodanlus on huvitatud kapitalistliku korra jäädvustamisest. Seepärast on ühiskonnaelu tõeliselt teaduslik uurimine, mis viib järeldusele kapitalismi paratamatust hukkumisest ja sotsialismi võidust, kodanlusele vastuvõtmatu. (Naan 1948)

Meenub Andreas Schönle käsitlus sellest, et Lotman pidi poliitilisi ideid käsitlema varjatult läbi lillede kultuuridünaamika terminites, sest poliitika avalik käsitlemine oli ohtlik.

Proletariaadi klassihuvid aga ühtivad täiesti ühiskonnaelu objektiivse arenemiskäiguga. Proletariaat on seepärast huvitatud tegelikkuse seaduspärasuste täielikust ja objektiivsest väljaselgitamisest. (Naan 1948)

Kuniks seda saab Marxi või Lenini kirjutiste kaudu õigustada, muidugi.

Autorid on siin niivõrd vaimustatud oma maalitud "põrutavast pildist", et annavad muuseas ka üldtuntud igivanale muinasjutule hundipesades üleskasvanud lastest ajaloolise fakti tähenduse. Hullunud lehmad ja lambad, kes teevad mustust kiriku lael, jms. - kõik need "tähtsad faktid" pidid looma lugejal ettekujutuse, nagu ei oleks Põhjasõda toonud eesti rahvale midagi muud kui ainult lõpmatuid kannatusi. (Naan 1948)

Ei, Põhjasõda tõi endaga kaasa ka ühe ääretu headuse - eestlased liitusid Vene Tsaaririigiga.

Marksistliku filosoofia parteilisus ei ole vastuolus teaduslikkusega, tõelise objektiivsusega - tegelikkuse tõeliselt teaduslik uurimine väljaspool leninlik-stalinistliku parteilisuse printsiibi seisukohta on üldse võimatu. Ainult dialektiline materialism relvastab uurija õige ja sügava arusaamisega tegelikkusest. (Naan 1948)

Enne Marxi ei olnud mingit teadust. Seda katkendit võib vist tõlgendada ka nii, et Nõukogude Liidus ei ole võimalik teadust teha ilma leninlik-stalinliku seisukohata.

Nõukogude intelligentsi mahajääv osa ei ole veel lahti saanud orjameelsest lömitamisest laostunud kodanliku läänekultuuri ees. Nii mõnigi teadusmees ja kultuuritegelane, eriti meil Eesti NSV-s toob veel andami objektivistlikele ja ideelageduse harjumustele. Eesti NSV-s tuleb veel arvestada ka kodanlik-natsionalistliku ideoloogia mõju. Kodanlik natsionalism on aga teatavasti otsast lõpuni üles ehitatud ideoloogia klassilisuse, parteilisuse eitamise "ideele". Ta püüab rahvahulkadele peale suruda neile vaenulikku kodanlikku ideoloogiat "rahvustervikluse" lipu all. (Naan 1948)

"“Omakultuur” ja “rahvusterviklus” olid Pätsi-aegse propaganda kesksed lööksõnad." (Kalev Keskküla). Ilmselt rahvuslik ühtsus - national unity.

Kõik see nõuab võitlust kapitalismi igandite vastu inimeste teadvuses, kaasaegse reaktsioonilise kodanliku ideoloogia mõju vastu meie inimestele. (Naan 1948)

Sellest ilmselt johtus ka Nõukogude Liidu kollektiivne skisofreenia, silmaga nähtava tegelikkuse eitamine sõnademaailma arvelt. Lakkamatus defitsiidis purustatakse muudkui tootmisrekordeid.

Vaja on paljastada idealistlikud moonutused neil teadusaladel ja üldistada materialistlikult nende teaduste konkreetseid saavutusi. Ilma selleta ei saa lahendada edukalt ülesannet, mille seadis nõukogude teadlaste ette seltsimees Stalin: lähemal ajal ületada teaduse saavutused väljaspool meie maa piire. (Naan 1948)

Ja mis oli teaduse ja filosoofia parteilisuse tulemus? Kollektiivne mahajäämus, mida on - eriti Venemaal - tunda aastakümneid hiljem. Congratulations, you played yourself.

Makarov, Mihhail 1966. Eesmärk ja vahendid. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]

"Inimene laseb tulevikku noole, mis viib enda järel ühendusnööri. Nool tungib mingisse kujundisse ja inimene tõmbab enda selle asja juurde." See poeedi kujutluses loodud pilt sümboliseerib eesmärgi kui inimese kogu teadliku tegevuse suure seaduse toimet. Eesmärk on orientiir võitluses tuleviku eest; ta allutab endale inimese tahte, määrab tema tegutsemisviisi ja kasutatavate vahendite iseloomu. Eesmärk on inimese olemuse tähtsamaid külgi, mis eristab teda loomariigist. (Makarov 1966: 3)

Natuke kummastav eristus: eesmärk ei ole tahte väljendus, vaid tahet allutav element. Jälle keegi filosoof kel on imelik arusaam loomadest. Mismõttes neil ei ole eesmärke?

Kuid ainult sotsialism tähendab üleminekut süsteemile, mille tingimustes inimühiskonna funktsioneerimist suunab teadlikult väljatöötatud eesmärk, mis on harmoonilises vastavuses iga üksiku inimese eesmärkidega. Ainult siin leiab aset inimolemuse täielik realiseerimine, lõplik üleminek looma tingimustest tõeliselt inimlikesse tingimustesse. (Makarov 1966: 3)

Iga üksiku inimese eesmärk on tõsta tootlikkust. Inimene on tööloom.

Praeguseks on eesmärgi dialektilis-materialistlik teooria gnoseoloogias, põhjuslikkuse õpetuses, bioloogia ja küberneetika filosoofiliste probleemide valdkonnas üksikasjaliselt välja töötatud, ja ta on näidanud oma täielikku üleolekut kodanliku filosoofia vastavatest teooriatest. (Makarov 1966: 3)

Panen silmad kinni, katan kõrvad ja karjun "mul on õigus" - vot see on teadus.

Revolutsioonilise liikumise võidukäik maailmas kutsub ellu kõige mitmekesisemaid uuele ühiskonnale ülemineku vorme, toob kaasa uute vahendite kasutamise ja vahendite kombineerimise seniolematuil viisidel. (Makarov 1966: 4)

Algusaastatel jah. Siis tuleb võimule kangelane, kellel on lõplik tõde ja kunstis ning kirjanduses saab lubatuks ainult üks vorm.

See uurimine püüab näidata marksistliku eetika vastavate seisukohtade sügavat humaansust ja samal ajal nende lepitamatust kommunismile poliitiliselt ja ideeliselt vaenulike vaadetega. (Makarov 1966: 4)

Me saadame su humaanselt Siberisse sunnitöölaagrisse.

Eesmärk on mõiste või kujutlus, mis ennetab inimese teadliku tegevuse tulemust, mille jaoks see tegevus toimub. Eesmärk kuulub teadvuse nähtuste hulka. Teadvus peegeldab välismaailma. Seetõttu on ka eesmärgid välismaailma peegeldused. See seisukoht ei ole aga silmanähtavalt selge, sest loomingulise tegevuse korral on eesmärk ideaalne kujund sellest, mida veel ei ole. (Makarov 1966: 5)

Ohtlik flirtimine idealismiga. Aga ärge muretsege - teadvus ainult peegeldab välismaailma, st on ka materialistlik. See, et teadvuses on ka asju mida maailmas ei ole, noh, eks see olek küll natuke keeruline, aga ärme selle peale mõtle, ei tohi.

Vana materialism vaatekohtade piiratus andis maad idealismile. Viimane rõhutas teadvuse aktiivset loomust kui midagi sellist, mis justkui välistab igasuguse sõltuvuse materiaalsest tegelikkusest. Idealism muutis sellega teadvuse tegelikkuse loojaks. Ta kujutas peegeldust kui vastandit loomingule, uue tegelikkuse loomisele teadvuses, mille kohaselt hiljem muudetakse objektiivset maailma. (Makarov 1966: 5)

Aga katsed materialismi ja idealismi korraga ületada, need on, ee, need teenivad kodanlikke huve.

Mõtlemise üldised põhivormid ja operatsioonid tekkisid esialgu kui inimese praktiliste, asju ümberkujundavate operatsioonide reproduktsioonid. Teadvus tugineb ühiskonna poolt kogutud hiiglaslikule kogemusele. (Makarov 1966: 6)

"[...] endise materialismi peamiseks puuduseks on see, et tunnetuse eset võetakse ainult objekti vormis, vaatlevalt, mitte aga praktika vormis, subjektiivselt, ja et seetõttu aktiivset külge arendas idealism" [...] "Alles marksismis on need tunnetuse kaks külge avastatud nende dialektilises vastastikuses seoses, kusjuures praktika on orgaaniliselt lülitatud tunnetusteooriasse tõe kriteeriumi näol" (Koort 1948, ülal). Suhteliselt arusaamatu värk - ainult praktiline mõtlemine on mõtlemine?

"Peegeldus" pole marksismi seisukohalt hoopiski kopeerimine, nagu muu hulgas püüdsid tõestada mõned sotsialistliku realismi vulgaarse naturalismi vaimus tõlgendajad. "Peegeldus" väljendab ainult seda, et tunnetus on loppkokkuvõttes determineeritud materiaalsete tingimustega ja et kogu informatsiooni lähteallikaks on välismaailm. Sellises laias tähenduses lülitub peegeldusse kogu vaimne loominguline tegevus (sealhulgas ka eesmärgi väljatöötamine) juba seetõttu, et mõtlemise üldised seadused on tegelikkuse muutumise seaduste peegeldused. (Makarov 1966: 6)

Teadmistel on kaks allikat - tunnetus ja mõtlemine (Locke 1741a: 11; Kant 1855: 18). Teadmistel on ainult üks allikas - tunnetus (parteilised filosoofid).

Inimese eesmärk on tegelikkuse keerukas (tekkimisprotsessi mõttes) sünteesiv peegeldus kahes suhtes.
Esiteks, n.-ö. seesmises plaanis on eesmärk vahendatud peegeldus vastuolus inimese ja väliskeskkonna vahel, mis tekib praktilises tegevuses. Vahetult esineb eesmärk sellest küljest kui peegelduse peegeldus. Eesmärk peegeldab teist psüühilist peegeldust, mille sisuks on inimese sõltuvus looduslikust ja sotsiaalsest keskkonnast. Selle sõltuvuse esmane ja põhiline avaldusvorm on tarvidus. Tarvidus, mille inimene on tunnetanud, mille tähendusest isiklikus ja ühiskondlikus plaanis ta on aru saanud, esineb mõtlemises kui motiiv eesmärgi väljatöötamiseks, s.t. niisuguse mõttekujundi loomiseks, mis peegeldab antud tarviduse rahuldamise kui eelseisva tegevuse resultaati. Vajaduse intellektuaalne ja emotsionaalne peegeldus on välismaailma ja inimese ning välismaailma suhete peegeldamise ühtne protsess. Eesmärgil on alati teatud emotsionaalne värving. Emotsioonid põimuvad eesmärgis, eesmärk lülitub emotsioonidesse. (Makarov 1966: 6)

Näib, et nii juhtub kui sa tahad kangesti 19. sajandi Briti analüütilist psühholoogiat viljeleda, aga ainus tööriist mida sulle lubatakse on välismaailma peegeldamine. See on nagu üritus leiutada uuesti jalgratas nimega "mõtlemine", aga pead seda tegema range materialismi tingimustes.

Kuid eesmärgi püstitamise ja vastava tegevuse motiivina võib esineda ka väline sund, nii materiaalne kui moraalne. Seoses sellega on võimalikud ka inimese huvidele ja isiklikele vajadustele mittevastavad eesmärgid. Niisugusel juhul kujunevad inimese teadvuses, tema sisemaailmas konfliktid. Nad on iseloomulikud ja vältimatud eraomandusel ja ekspluateerimisel põhinevas ühiskonnas. Sotsialistlikus ühiskonnas kaotavad seda laadi konfliktid inimese teadvuses üldise paratamatuse iseloomu. Nad säilivad "individuaalse antagonismi" väljendusena isikliku elu, isiklike suhete sfääris. (Makarov 1966: 7)

See on hea, et sotsialistlikus ühiskonnas ei ole mingit välist sundi ega sellest johtuvaid konflikte inimese teadvuses. Pole kedagi, kes käsiks osaleda majanduses, onju.

Öeldust järeldub, kuivõrd suur osa on selles suhtes kommunistlikul kasvatusel, eriti teadusliku, dialektilis-materialistliku maailmavaate kujundamisel. Marksistlik filosoofia, mis maailmavaatena on saanud seesmiseks veendumuseks, on otsustav tingimus eesmärkide õigel püstitamisel on isiklike vajaduste ning eesmärkide harmoonilisel kooskõlastamisel sotsialistliku ühiskonna kui terviku eesmärkidega. (Makarov 1966: 7)

Mitte näiteks, et marksistlikust maailmavaatest saab kohustuslik rollimäng, midagi, millesse ainult ullikesed tõeliselt usuvad ja valdav enamus mängivad kaasa, et mitte jääda õudsa masinavärgi hammasrataste vahele.

Eesmärgi välismaailmast sõltuvuse teine aspekt seisneb sellest, et eesmärk on reaalselt eksisteerivate võimalikkuste peegeldus. Peegeldades objektiivseid seadusi, põhjusi, tingimusi, sidudes ja vastandades nende peegeldusi, peegeldab teadvus nende vastastikuse seose võimalikku resultaati. (Makarov 1966: 8)

Võimatut ei saa endale eesmärgiks seada?

Vaba eesmärgipüstitamise ja vastavate vahendite valiku oluliseks momendiks on eelseisva tegevuse ja selle tulemuste ühiskondliku tähenduse arvestamine. Seepärast on tahtevabadus ja vabalt valitud eesmärk mitte ainult tunnetusteooria kategooriad, vaid ka eetika ja õiguse teooria lähtemõisted. (Makarov 1966: 11)

Isegi vabasse tahtesse saab sotsialismi toppida.

Kõik vahendid ja nende omadused, mida inimene kasutab, on justkui tema organite "pikendused", nad on inimese võimu riistad. Nad ei vastandu inimesele kui iseseisvad jõud ega ole tagajarje tekkimise tingimused inimese tegevuse kõrval. Vahendid on osa inimesest endast, tema sihipärasest tegevusest. (Makarov 1966: 12)

Haamer on käepikendus, jne.

Näiteks küberneetilised masinad kogu nende võimalikus arengus (iseõppivad, isetäiustuvad, iseorganiseeruvad ja isepaljunevad süsteemid) jäävad alati vahenditeks, inimese mõtte organiteks. Nende töö lõppeesmärgi määrab alati inimene, ühiskond. (Makarov 1966: 12)

Singulaarsust ei tule, sest teleoloogiast jahuv Nõukogude filosoof ütles nii.

Praktika arengus muutuvad eesmärgid vahenditeks, vahendid aga on enne inimese valdusse sattumist eesmärkideks. Vahendi ja eesmärgi suhe leiab aset ka teadvuse subjektiivses tegevuses, mille käigus juba teostatud uurimuse tulemused saavad meetoditena vahendiks tema edasiarendamisel. (Makarov 1966: 12)

Jahumine.

Kuigi vahend on allutatud eesmärgile, on tal teatav iseseisvus, iseeneslik eksistents. Seoses sellega esineb vahendi ja eesmärgi ühtsuses alati ka erinevus. Viimane seisneb ennekõike selles, et vahend vastandub eesmärgile kui objektiivne subjektiivsele. Reaalne vahend on alati keerukam kui tema ideaalne peegeldus tegutseva inimese teadvuses. (Makarov 1966: 13)

Idealism?

Eetiliste õpetuste alal toimuvas teravas klassivõitluses on nende küsimuste lahendused vastastikuste süüdistuste armastatumaid objekte. Nimelt nendes küsimustes ründavad kodanluse ideoloogid marksistlikku eetikat laimavate süüdistustega. (Makarov 1966: 14)

Klassivõitlus kõiges. Marksistlik eetika on lausa kolme lõigu pikkune.

Teooria aga, mis nõuab eranditult healoomuliste vahendite kasutamist, varjab püüet iseenda hingerahu säilitamiseks, egoisti [|] kaalutlevust ja kalkust. Talle on tähtis ainult enda moraalse puhtuse säilitamine nii nagu kristlasele taevariiki sattumine. (Makarov 1966: 15-16)

Üldse mitte põhumehike.

Kapitalismi koidikul tõendas üks tolle aja kodanluse väljapaistvaid ideolooge Machiavelli, et kõrgema poliitilise eesmärgi saavutamiseks - tsentraliseeritud riigi rajamiseks ja kindlustamiseks - on vastuvõetavad kõik vahendid, sealhulgas ka kõige ebamoraalsemad: äraostmine, tapmine, mürgitamine, reetmine, vandemurdmine jne. Vürst, kes on asunud tugeva riigi loomise teele, peab ühendama endas rebase ja lõvi jooni, olema teeskleja ja silmakirjatseja, julm ja halastamatu; ta ei pea arvestama mingeid moraali- ega õigusnorme. (Makarov 1966: 17)

Miks oli Stalini öökapiraamat üks kodanluse väljapaistvamaid ideolooge?

Esiteks, probabilismi ideele, mille kohaselt tegu on õigustatav, kui saab tugineda mõne kirikliku autoriteedi arvamusele. Seejuures võib valida erinevate arvamuste hulgast ükskõik millise ja tugineda kord ühele, kord teisele arvamusele isegi siis, kui need üksteisele otse vastu räägivad. (Makarov 1966: 17)

Jah, õige on toetuda valikuliselt Marxi, Lenini ja Stalini autoriteedile.

Tuletame meelde, et president Kennedy, kes taotles neidsamu imperialistlikke eesmärke ilma äärmuslikult ebainimlike vahendite kasutamiseta, kõrvaldati jesuiitliku alatuse ja julmusega. Filosoofia, mis kaasajal kõige täielikumalt vastab [|] imperialistliku kodanluse sellisele praktikale, on pragmatism ja instrumentalism. Vastavalt Dewey instrumentalismile, mis on avaldanud tohutut mõju kaasaegse ameerika kodanliku vaimse kultuuri kõigile külgedele, on moraalselt heakskiidetav kõik see, mis aitab kaasa subjekti "individualiseeritud eesmärgile", vastupidine aga on pahe. Edu õigustab kõiki vahendeid. Igasugune objektiivne moraalse hinnangu kriteerium langeb ära, kaob kõik, mis kas või meenutab moraalset vastutust. Instrumentalismi (pragmatismi) loogika viib - võimalik, et vastupidiselt Dewey subjektiivsetele taotlustele - järeldustele, mis ühtivad alatu jesuiitliku eetikaga. Nii jesuiitide õpetuses kui Dewey subjektiiv-idealistlikus filosoofias tuleneb kõlbluse praktiline eitamine loogiliselt ühest ja samast allikast: idealismile omasest moraalinormide ja ühiskonna materiaalse elu lahutamisest. (Makarov 1966: 18-19)

Lõpuks midagi, mida saab iseseisvalt järele kontrollida.

Prantsuse revisionist, kirjanik Roux väidab, et marksistliku printsiibi "moraalne on kõik see, mis teenib töölisklassi üritust" tunnustamine on makiavellismi ja tema loosungi "eesmärk pühitseb vahendid" toetamine. Jätame aga kõrvale need ja paljud nendesarnased kodanluse tindisulaste jämedakoelised laimukirjutised. (Makarov 1966: 19)

Irooniline.

Marksismis polevat kohta inimväärtusele, see tunnustavat ainult kasu - tõsi küll, mitte indiviidi, vaid kollektiivi kasu. (Makarov 1966: 20)

Tootlikud jõud.

Kapitalistlikul tootmisel ja kodanluse tegevusel on amoraalne eesmärk: eraomaniku kasumi piiramatu kasv. Sellele vastavad ka amoraalsed ja ebainimlikud vahendid: töötajate süstemaatiline ekspluateerimine, röövellik võitlus konkurentidega, anastussõjad, koloniaalrahvaste orjastamine ja riisumine. (Makarov 1966: 24)

Mõnes asjas ei eksi. Pindu teise silmas nähakse hästi.

Kommunistide lõppeesmärk ja ühtlasi kaasaja kõrgeim moraalikriteerium on kommunistliku ühiskonna ehitamine. Kommunistlik ühiskond ei ole mitte ainult majandus-, ajaloo- või filosoofiateaduse kategooria, vaid ka inimkonna kõrgeim eetiline ideaal. Temas realiseeruvad rahvaste üllaimad unistused ja kõlbelised nõudmised. Kommunismi ajal luuakse tingimused isiksuse kõikide võimete vabaks arenguks, vajaduste täielikuks teostumiseks ja soovide harmooniliseks rahuldamiseks. Kommunim kui teatav majanduslik ja sotsiaalne struktuur ei ole omaette eesmärk. Ta on lõppeesmärk ainult niivõrd, kuivõrd ta kindlustab maakeral inimkonnale õnne, rahu, töö, heaolu, võrdsuse ja vendluse. (Makarov 1966: 24)

Sellistest katkenditest kumab selgelt läbi, et "kommunism" on Fourieri "harmoonia" sünonüüm.

Üks mineviku suurimaid filosoofe ja marksismi filosoofiline eelkäija I. Kant püstitas juba XVIII sajandil humaanse seisukoha: "Kogu loomingus võib ükskõik mida ja kõike võimalikku kasutada ka ainult vahendina; ainuüksi [|] inimene on eesmärk omaette." Inimene võib olla üsnagi kõlbmatu, aga "inimkond tema isikus olgu püha". See on äärmiselt abstraktselt väljendatud nõue austada inimese isiksust kui inimkonna kehastust. (Makarov 1966: 25-26)

Kant → Hegel → Marx.

Ekspluateerimine pole ainuüksi majanduslik suhe, võõra töö riisumine. Ta on ka inimese isiksuse moraalne alandamine, sest ta degradeerib inimese isiksuse moraalne alandamine, sest ta degradeerib inimese olemuse - loomingulise töö - lihtsalt vahendiks. Palgatöölisel võib kapitalistlikus ühiskonnas olla küllaltki kõrge elatustase ja kodanliku demokraatia tingimustes on tal isikupuutumatus, kuid ta on kapitalistide klassi jaoks ikkagi lisaväärtuse loomise vahend. Töölise käed ja aju on kaup, mida kapitalist ostab ja kasutab oma eesmärgi saavutamise vahendina. (Makarov 1966: 26)

See'p see kõige kurveb asjaolu Nõukogude Liidu juures, et ekspluateerimist igal sammul kiruv süsteem seadis töö väärtuseks iseeneses ja selle ärakaotamise kaugesse ulmelisse tulevikku. Ilusa jutu kõrval ekspluateeriti samamoodi edasi, ekspluateerijateks said parteiliikmed.

Kommunismi kõrgem faas tähendab inimese vahendina esinemise likvideerimist veel teiseski suhtes. Töö on inimese elutegevus, tema üldine sotsiaalne olemus, mis eristab teda ülejäänud loodusest. Kui töö esineb raske, väljastpoolt pealesunnitud paratamatusena ja füüsilise eksistentsi säilitamise vahendina, siis kujuneb suhe, mis moonutab inimese loomust. Inimese sotsiaalne loomus saab loomalike funktsioonide rahuldamise vahendiks. See, mis on omane loomale, muutub inimese eesmärgiks, inimlik jääb tema osaks vaid niivõrd, kuivõrd ta esineb kui loom. (Makarov 1966: 26)

See kõrgem faas kuhu mitte kunagi ei jõuta. Töö kui "inimese elutegevus" täpselt see problemaatiline vaade, mille tõttu kommunismini jõudmine kunagi ei jõuta kui vahelt jäetakse ära see kapitalistlik faas milles inimesed ei pea enam töötama, et elada.

Sotsialistliku ühiskonna tingimustes lakkasid inimisiksus ja tema töö olemast vahendiks teise inimese rikastumisel. Ühiskond võttis oma tootmistegevuse tulemused oma teadliku kontrolli alla. (Makarov 1966: 27)

Parteiliikmed ehitasid ise oma käega oma Moskva äärelinna-suvilad üles.

Meenutame ka nördimust, millega K. Marx mõistis hukka kõige alatumad, kõige tühisemad ja räpasemad kired, mille toimel leidis aset otseste tootjate eksproprieerimine ja rajati kõige progressiivsema sotsialismieelse ühiskonna, kapitalistliku tootmisviisi alused. (Makarov 1966: 27)

Võib-olla tuleb Marxi Kapitali lugemine võtta juba pelgalt selle jaoks, et tema "kireteooria" paika panna ja Fourieri omaga võrrelda.

Meenutame lõpuks veel seda, kuidas V. I. Lenin, analüüsides vene külas kapitalismi arenemise progressivset protsessi, mõistab moraalselt hukka purelemise, usaldamatuse, vaenu, killustatuse ja üksteisele kaigaste kodaratesse pildumise, mis puudutab kapitalistlike kaubasuhete kindlustamise vahendeid.
Seega kommunism võib olla ja peab olema moraalikriteeriumiks mitte ainult oma majandusliku progressiivsuse ja paratamatuse tõttu, vaid ennekõike sellepärast, et ta realiseerib ülima humaansuse. Kommunism vastab täielikult inimese olemusele, tema loomusele; ainult tema saab täielikult vabaneda kõigest sellest, mis on suunatud inimese vastu. (Makarov 1966: 28)

Kas purelemine, usaldamatus, vaen jne ei ole osa inimese loomusest? Kas "riiakuse instinkt" (pugnacious instinct) eksisteerib või mitte?

Kommunistlikul parteil ei ole ega saa olla teist eesmärki peale rahva heaolu; see eesmärk on rahva enda tahte avaldus, partei aga kehastab rahva teadvust. (Makarov 1966: 28)

Kahtlane.

Vahendeid, mis põhjustavad rahvale ohvreid ja viletsust, kasutab partei ainult neil juhtudel, kui need päästavad rahvamassid märksa suurematest ohvritest ja viletsusest. Niisuguste vahendite kasutamine ei tulene aga kommunistliku liikumise lõppeesmärgist, vaid on parteile peale sunnitud reaktsiooniliste jõudude tegevusega. Vägivalla kasutamist sotsialismi eest peetavas võitluses õigustas mitte vahetult kommunismi ehitamise eesmärk, vaid vajadus kaitsta sotsialismi ekspluataatorlike klasside vägivalla eest. (Makarov 1966: 29)

"Kulakute" küüditamine kenasti õigustatud. Talupidaja, kes palkas töökäsi, vääris surma.

Kuid vene ja rahvusvahelise kodanluse poolt ettevõetud kallaletung ja nende ebainimlikud kuriteod sundisid nõukogude võimu rakendama kaitse-eesmärkidel karme vastuabinõusid. Ülemaailmne kodanlus, kes lõi surmaähvarduse meie rahvale, on peamine süüdlane selles, et sotsialismi ehitamine NSV Liidus seondus niisuguste vahendite kasutamisega, mis tingisid viletsust rahvale. (Makarov 1966: 30)

Look what you made me do.

Sõja ajal ei rakendanud sotsialismimaa relvastatud jõud kunagi amoraalseid võitlusvahendeid, nagu sõjavangide piinamist ja tapmist, vastaspoole tsiviilelanikkonna röövimist, sõjavangide kasutamist elava kilbina, oma sõdurite täisjootmist jne., mida laialt praktiseeris fašistlik väejuhatus. (Makarov 1966: 35)

Vastandina Nõukogude Liidu kuulsale kainusele.

Võitluses kodumaa ja töölisklassi vaenlastega ning kurjategijatega on vajalikud nii pettus kui karmus, piirides, mis on moraalinormidega antud juhul lubatud. Moraalivastane on siin just loobumine nende kasutamisest. (Makarov 1966: 36)

Okei siis. Machiavelli on kodanlik ideoloog, aga lõvi ja rebase kombel toimimine sotsialismi ülesehitamisel on hea ja õige.

Ei saa armastada kodumaad, keeldudes valamast talle kallaletunginud vaenlase verd. (Makarov 1966: 36)

Konstantin Päts, Nõukogude Liidu baaside asutamise lepingule alla kirjutades vastusõdimise asemel, ei armastanud oma kodumaad.

Partei poolt kommunistliku moraali vaimus kasvatatud nõukogude sõduritele, kes on kartmatud ja halastamatud lahingus, on võõras tapmise protsessi enda poetiseerimine, igasugune tapmislõbu, tapmise kui sellise ülistamine. Nõukogude armee ei taotlenud kunagi asjatut verevalamist, ta hävitas vaenlase füüsiliselt ainult siis, kui see ei alistunud. (Makarov 1966: 36)

Preisimaa nägi eriti palju seda nõukogude sõduri inimesearmastust ja halastust.

Rahuarmastus on suur moraalne väärtus ainult mehisel ja võitlusvalmil inimesel. Paljudes nõukogude inimestes, kes elasid üle sõjakoledused ja kõige vähem maailmas soovivad nende kordumist, tekitas hämmeldust ja lihtsalt nördimust nõukogude filmi "Rahu ilmaletulijale" lõpp, kus vastsündinu urineerib kõrval olevatele relvadele. Isade verega niisutatud relvad peavad olema igavesti pühad. (Makarov 1966: 39)

Idealism ja religioon on halvad, aga relvad on "pühad".

Marksism seob loogiliselt järjekindlal viisil inimese toimingute materiaalse tingituse, nende determineerituse tunnustamise inimteadvuse aktiivse küljega, inimese eesmärkide ja vahendite valiku tähtsuse rõhutamisega. (Makarov 1966: 41)

Sest pole midagi loogilisemat kui "peegelduse peegeldused" ja vägivalla moraalsus kui meie seda teeme, sest meil on üllad eesmärgid.