·

·

Astendumusi

Eesti filosoofia ajalugu (FLFI.05.012) [Kevad 2021]

Keyserling, Hermann von 2003[1922]. Filosoofi reisipäevik (Katkendeid). Tõlkinud Kairit Kaur. Akadeemia 9: 1806-1818.

Igaüks püüdleb küpse inimesena just neist motiividest lähtuvalt süvenemise ja astendumise poole, olles noorusaastail suunanud oma tähelepanu avardumisele ja rikastumisele. (Keyserling 2003[1922]: 1806)

Njaa, ma annan endale veel vähemalt aastakümne avardumist ja rikastumist enne kui süvenema ja astenduma hakkan.

Praegu ei lähe mulle ükski tõsiasi iseenesest enam korda. Loen vastumeelselt, inimesi eriti ei vaja, ja aina enam ja enam tõmbab mind erakuelu poole, sest see laseb mul kõige paremini elada vastavalt oma kutsumusele. Ma olen kord juba metafüüsik ning saan olla vaid see (ükskõik kui palju muuga, kord edukalt, kord edutult ma ka tegeleksin); see tähendab, et tõeliselt ja tõsiselt huvitab mind maailm vaid kui võimalus, mitte tema olemas- ja niiolu. (Keyserling 2003[1922]: 1807)

Ma kardan hoopis seda, et võib saabuda päev mil ma ei viitsi enam lugeda ja areneda. Minu arvates saab süvendada ja rikastumise käigus. Senine lugemiskogemus ütleb, et kui oled midagi pähe võtnud võid lugeda enam-vähem ükskõik mida ja ikka tiirelda ümber samade probleemide. Näiteks arhetüübi/ektüübi/koopa küsimus ei jäta mind viimasel ajal rahule ja kohtan seda kõikjal, aga olen üsna kindel, et niipea kui olen selles rahuldavale selgusele jõudnud ja sel teemal kirjutanud/avaldanud, ei ole enam põhjust seda märgatagi.

Hakkasin sarnaselt nii paljudega uskuma, et maailma kulg on ammendatud mingis kindlas isiklikus valemis, hindama isiklikke ja juhuslikke iseärasusi olemuse paratamatute atribuutidena. Olin muutumas "isiksuseks". Siis mõistsin, kui targalt olid talitanud Pythagoras ja Platon, kui jätkasid oma rännuelu kuni hilise meheeani välja: nii kaua kui võimalik tuleb paratamatut kristalliseerumisprotsessi takistada; nii kaua kui vähegi võimalik peab Proteus jääma proteuslikuks, sest vaid [|] proteuslikud loomused on kutsutud metafüüsika preestriteks. Nii otsustasin maailma tagasi pöörduda. (Keyserling 2003[1922]: 1808-1809)

Pythagoras rändas nooruses, vanaduses jäi Krotoonasse paikseks. Platon reisis, et ajada Pythagorase jälgi, et leida üles pütaagorlasi.

Muutumatule aga ei ole maailmast, niipea kui ta on täiskasvanud, mitte mingisugust kasu. Mida enam ta näeb, läbi elab, teada saab, seda pealiskaudsemaks ta muutub, sest ta peab nüüd organitega, mis on kohandatud vaid ühe tegelikkuselõigu jaoks, hakkama saama paljudega, ja saab seetõttu paratamatult valede muljete osaliseks; tollele on parem, kui ta jääb oma sfääri. (Keyserling 2003[1922]: 1809)

Triaad: (1) nägemine [tajumine]; (2) läbielamine [tegemine]; (3) teadasaamine [mõtlemine].

Teiste puhul mõistetakse kõige teravamalt hukka seda, mida enda juures ei armastata; pühak ei tauni kedagi, tark ei pea kedagi rumalaks. (Keyserling 2003[1922]: 1813)

Profound - sügav, südame põhjast tulev, tähendusrikas, põhjalik, põhjatu.

Keyserling, Hermann von 1990[1919]. Ida ja Lääne kultuuriprobleemide seesmistest seostest: Läkitus Ida rahvastele. Tõlkinud Krista Läänemets. Looming 11: 1536-1545.

Massi aitas uus usk ainult niipalju edasi liikuda, et tõi endaga kaasa elukorralduse paranemise, mis siis omakorda tuli kasuks hinge iseeneslikule arengule. Igaüks võib ju loota vaid omaenese mõtlemise, kogemuste, püüdluste ja lõpuks tegude peale, kuidas ta sellesse ka ei suhtuks. (Keyserling 1990[1919]: 1537)

Triaad: (1) kogemused; (2) püüdlused; ja (3) mõtlemine. Püüdlusedja teod võib kokku lükata.

Ses mõttes tundsid "väljavalitud" Kristuse ja Buddha aegadel neis ära iseennast või õigemini öeldes, tundsid ennast ette ära, samas mõttes on igaüks meist kogenud, et mõni ammutuntud, seni aga tühiseks peetud mõttekäik võib ühekorraga omandada põhjapaneva tähenduse: see on iga kord sündinud täpselt sel hetkel, kui me loomuliku arengu käigus olime jõudnud punkti, kus võisime mõtet täielikult haarata. (Keyserling 1990[1919]: 1537)

Isiklikust kogemusest meenub ainult üks selline näide, kus Jakobsoni "Lingvistikas ja poeetikas" sisalduv lause funktsioonide hierarhiast oli kõigil varasematel lugemistel jäänud tähtsusetuks, aga kui kohtasin sama lauset tsitaadis kellegi teise tekstis ühtäkki koitis kui tähtis just see üks lause on terviku õigeks mõistmiseks.

Varaseimad kreeka mõtlejad rääkisid küll sügavaimast hingepõhjast, ja sama kehtib ka varasemate kristlike õpetajate puhul. Hilisemad filosoofid, kes said päranduseks väljakujunenud mõisteaparaadi ja keda kool kasvatas oma põhitähelepanu täiesti sellele pühendama, ainult sellele lootma jääma, kaotasid üha enam ja enam oma vahetu sideme seesmise tegelikkusega. Kuna nad olid aga teadlikud, et selline tegelikkus eksisteerib, otsisid nad seda sealt, kus tundsid end kodus olevat: nimelt väljaspool iseennast. On aga täiesti võimatu avastada oma sisemist mina, kui vaadatakse väljapoole. (Keyserling 1990[1919]: 1538)

Kui seesmist tegelikkust väljaspoolt otsimine on mõttetu, siis mis see veel on? - "Kui üldse miski, siis ringiminek ümber maailma juhatab mind iseenda juurde." (Keysrling 2003[1922]: 1810)

Need varased filosoofid ei mõistnud seda asjaolu - täpselt samamoodi kui moodsad sotsiaalpoliitikud, kes ei näi mõistvat, et õnn on midagi sisemist ja seda ei saa kätte võita väliste elutingimuste parandamisega. (Keyserling 1990[1919]: 1538)

Miks ta tundis ennast siis pärast maailmasõda Raikkülla naasedes kodukäijana? Kui õnn on midagi sisemist, siis ei oleks pidanud väliste elutingimuste muutumine talle üldse korda minema.

Kuid kõigest hoolimata kerkis esile suurim kriitilise mõtlemise vägilane, keda maailm kunagi andnud: sakslane Immanuel Kant. Tõestades, et mõistusel on piirid, et tegelikkuse sfäär on avaram kui mõistetavuse oma, õnnestus Kantil anda surmahoop nii sensualismile kui ka ratsionalismile. (Keyserling 1990[1919]: 1539)

Kiiduväärt ümbersõnastus: tegelikkuse sfäär - Ding an sich; mõistetavuse sfäär - Ding für uns.

Siin on üks rahvas tulnud toime ennekuulmatu teoga, teostades end täielikult metafüüsikas. Aga loomulikult ei ole selline edu jäänud kompenseerimata. Nagu nii sageli sünnib üksiku mõtlejaga: empiiriline tegelikkus on sellele juurdlevale rahvale võõraks jäänud ja üha võõramaks ning võõramaks muutunud. Saavutatud eneseteostus mõjutas india eluvormi, poliitilist ja sotsiaalset organisatsiooni vähe. Neile inimestele ei olnud - ja ei ole veel tänagi - see maailm kuigi tähtis; nad ei ole kunagi püüdnud rajada taevariiki maa peal, nad on juba selles elus tõusnud taevasse. (Keyserling 1990[1919]: 1540)

Indias mattutakse prügisse, inimesed situvad päise päeva ajal keset tänavat ja grupiviisiliselt vägistatud tüdruku perekond tapetakse, sest nad ei lõpetanud selle üle kaebamist, aga vähemalt nad usuvad hinge!

Ja siin tuleb mängu teine kaalutlus. Ma ütlesin, et tõeliselt meie oma on ainult see, mille me ise oleme omandanud. On täiesti võimatu väliste mõjutuste kaudu seesmiselt rikastada. (Keyserling 1990[1919]: 1543)

"If, therefore, you learn from another person, that which you learn is foreign; but what you discover yourself is through yourself, and is your own." (Archytas 1818: 181)

Undusk, Jaan 2003. Eesti kui Belgia: Viimne baltlane Hermann Keyserling. Tuna 2: 48-71.

Raikküla krahv Hermann Keyserling (1880-1946), too seni kuulsaim Eestist pärit filosoof, elas Darmstadtis alates aastast 1919, mil kirjastaja Otto Reichl kutsus värske abielumehe sinna endise suurhertsogi Ernst Ludwigi eeskostel ja toetusel rajatavat "filosoofide kolooniat" juhtima; sellest sai 1920. aastal alguse Keyserlingi Tarkuse Kool, mille aktiivne tegevusperiood kestis küll aastani 1933, kuid mis natsirežiimi üha tugevnevast survest hoolimata hingitses formaalselt edasi kuni Keyserlingi surmani. (Undusk 2003: 48)

Ilmselt nii ongi, kui just Jakob von Uexküll ei ole kuulsamaks saanud. Mingit "filosoofide kolooniat" oleks tänapäevalgi vaja.

H. Keyserlingi hiiglaslik dokumentaalne pärand on üks Saksa suurimaid 20. sajandi esimesest poolest, see on säilinud 310 nn. pärandikastina, mis sisaldavad ka näiteks 40 000 kirja ning teoste käsikirju umbes 50 000 leheküljel. (Undusk 2003: 49)

Seniloetud tükkide pikaldasele stiilile mõeldes ei imest. Mõni lause oli suisa kantiaanlikult pikk.

Keyserlingide perekonna teiseks eestlasest tundjaks oli Bernhard Linde, mees, kes soetas endale prestiižseid tutvusi sama geniaalse kergusega nagu H. Keyserling ise. Linde jõudis oma eluajal isiklikult kohata nii L. Keyserlingi, Eduard v. Keyserlingi kui ka H. Keyserlingi; viimane oli olnud ta aastailt vanem legendaarne koolivend Pärnu gümnaasiumis, keda ta külastas 1910. a. (ja mitmel järgneval suvel) Raikkülas ning 1919. a. Londonis. (Undusk 2003: 49)

Tõepoolest, Bernhard Linde tundub iseenesest huvitav tegelane. Tema esseekogud Omad ja võõrad (1927) ja Loova Kesk-Euroopa poole (1930) on väga lugemakutsuvate pealkirjadega.

Tema esimeseks mentoriks Viinis aastatel 1901-1903 oli tollal oma tähelennu kõrgkaarde jõudnud, austerlaseks naturaliseerunud ja saksa keeles kirjutav inglise päritolu kultuurifilosoof Houston Stewart Chamberlain. Keyserlingil oli kohati imeline anne jätta mulje oma isiku möödapääsmatusest. Nii pühendub tollal maailmakuulus Chamberlain oma 1905. a. ilmunud paksu köite "Immanuel Kant" üsna ootamatult 25-aastasele Raikküla noormehele, kes teeb filosoofilises enesessesüüvimises alles esimesi samme (järgmistes trükkides see pühendus lahkhelide tõttu Keyserlingiga kaob). (Undusk 2003: 50)

Immanuel Kant: A study and a comparison with Goethe, Leonardo da Vinci, Bruno, Plato and Descartes.

Peamees Dellingshausenile ei olnud tähtis mitte see, millist poliitikat Keyserling inglise ajakirjas ajas, vaid see, et ta inglise ajakirjas üldse mingit poliitikat ajas. See oli märk headest rahvusvahelistest sidemetest. Keyserling oli ainus baltlane, kes valdas seda masti avaliu esinemise tribüüni. Veendunud diplomaadina tahtis Dellingshausen sellist sidet igal juhul hoida, hoolimata ka Keyserlingi tülikast kalduvusest Saksamaad epateerida. Poliitilisi arenguid võis ju veel ette tulla igasuguseid. Bresti rahu oli küll alla kirjutatud ja suurem osa Baltikumi jäänud esialgu Saksa kontrolli alla, kuid see ei olnud rüütelkonna unistuste lõpp-produkt: autonoomia nimel liidus Preisi krooniga tuli veel vaeva näha. Eestimaa rüütelkonna soov oli küll kuuluda edaspidi Saksamaa mõju- ja kaitsesfääri, kuid jääda seejuures omariikluse vundamendile; sellise poliitilise staatuse arhetüüp oli kunagine Liivi orduriik. (Undusk 2003: 52)

Sellise kirjelduse põhjal jääb tugev mulje, etrüütelkond lootis Keyserlingist "kasulikku idiooti".

Olgu, kuidas on, aga Keyserlingi juba ligi aasta varem kirjas Dellingshausenile väljendatud radikaalsed ideed olid äkki muutunud peaaegu Saksamaa ametlikuks poliitikaks ning loomulikult tõtati nüüd temaga ühendust võtma. Baltlaste uus lootus oli iseseisev Balti ühisriik, kus liidriroll kuulunuks neile. (Undusk 2003: 56)

See oleks ikka päris kummaline kui eestlased, lätlased ja leedukad elaksid praeguseni edasi sakslaste võimu all.

Võib arvata, et see tema edevust meelitas, kuid ta ütles pakkumisest ära, sest palju mondäänsem filosoofilis-seltskondlik perspektiiv oli talle avanemas Darmstadtis. Mis aga veelgi tähtsam: valminud ja kohe-kohe ilmumas oli talle avanemas Darmstadtis. Mis aga veelgi tähtsam: valminud ja kohe-kohe ilmumas oli tema opus magnum, "Filosoofi reisipäevik", mis pidi maailma teiseks muutma. 1918. a. detsembris see ilmuski, ning kui ta ka maailma ei muutnud, siis tõi ometi pöörde Keyserlingi isiklikku ellu: siit alates oli ta umbes aastakümne jooksul tuntumaid filosoofilisi esseiste Euroopas. Ja tegeliklt ju kõige tehtum mees baltisakslaste seas. (Undusk 2003: 57)

Tõttasin selle peale kohe JSTOR'i, aga vahemikus 1918-1928 leidub ainult 268 sissekannet, mis sisaldavad Keyserlingi nime, 137 neist inglisekeelsed, ja viimastest mitte ükski ei tegele otseselt temaga, vaid on ülevaatelised: "The Trend of Literature in Germany since the War" (Zeydel 1925), "Contemporary Metaphysics in Germany" (Liebert 1926), ja "A Glimpse into the German Mind" (Rockwell 1927).

Sel teravate debattide ajal asus taas aktsiooni ka Keyserling, avaldades 17. septembril 1919 Inglise konservatiivses ajalehes The Daily Telegraph pika Eesti agraaroludele pühendatud kriitilise kirjutise "Eesti tulevik. Maaküsimus", mille põhimotiiv on põllumajanduse ning kogu maa laostumine mõisate võõrandamise tagajärjel ja endiste omanike väljavaade jääda õiglaste hüvitisteta. Ühtlasi mainib Keyserling selles ära metsade armetu laastamise ja puidu mahamüümise võileivahinna eest. See oli küsimus, mis teda isiklikult puudutas. Oma 1911.-1912. a. maailmareisi, ühtlasi oma filosoofiks-saamise võlgnes ta majanduslikult just Kõnnu mõisa metsale. (Undusk 2003: 59)

Pagana eestlased võtavad metsa maha ja ei saa sellest isegi head tulu. Mulle aga kuluks nende metsade müümine ära, et minna laia maailma ennast otsima...

Keyserling jutustab, kuidas ta Eestisse saabudes viieks tunniks eeluurimisvanglasse pandi, tema enda ilmselt õige oletuse kohaselt seoses kahe ülalmainitud ingliskeelse artikliga, milles Eesti valitsevad vasakpoolsed jõud olevat näinud riigivaenulikku "kihutustööd" (selle sõna ütleb Keyserling muuseas eesti keeles ning lisab ajakirjaniku vastava küsimuse peale sama varmalt juurde, et valdab eesti keelt nii sõnas kui ka kirjas täielikult). (Undusk 2003: 60)

Kirjutas ta midagi ise eesti keeles või oli see passiivne oskamine?

Essee lõpposas väidab Keyserling nimelt, et baltisakslased pole ei venelased ega riigisakslased, vaid omaette vahepealne, mitteeksporditav rahvatüüp, kes on fataalselt seotud Balti maakamaraga ning kes mitte ainult venestamisel, vaid ka saksastamisel kaotab paratamatult oma iseloomulikud rahvuslikud tunnused: "Me ei ole mitte väljaveo kaup. [...] meie ei või ei Slaavi tõu raamides ega ka mitte Riigisaksa germansuses endale kahjuta elutseda. [...] Et sellele muganeda, peab ta [baltisakslane] lakkama baltlane olemast..." Sellest sakslust tõrjuvast baltluse-filosoofiast arendab Keyserling hiljem välja palju üldisema idee konkreetsete kultuuri ja konkreetse geograafilise ruumi vastastikusest seotusest ("kultuuri abielust maapinnaga"). Kummaliselt veetleval kombel seguneb siin kosmopolitism tugeva paiksusevaimuga. (Undusk 2003: 63)

Glocal.

Keyserling väidab, et just Stackelbergi-taoliste kõiksaksluse (pangermanismi) pooldajate tõttu, kes diskrediteerisid end juba 1918. a. okupatsiooni ajal ja ei olnud valmis kokkuleppeks eestlastega, kaotati Balti kodumaa; et kõiksaksa šovinism ei too iial kaasa midagi head ei Saksamaal ega väljaspool seda (aastal 1921 täpne prohvetlus!). (Undusk 2003: 65)

Tõepoolest, sõrm on pulsil, haamer tabab naela, jne.

1922. a. avaldas Keyserling kõneka varjunime Robert Baltenius all ingliskeelse brošüüri "Baltlased Eesti ajaloos", kus esineb terve kogukonna nimel, püüdes äratada rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu nii kodumaale jäänud kui ka pagulusse siirdunud baltisakslaste raske olukorra vastu. Antakse lühike ja mõnes mõttes trafarentne sakslaste rolli kergitav ülevaade Eesti ajaloost: sakslased tõid mahajäänud Eestisse Lääne tsivilisatsiooni hüved ja arendasid eesrindlikult põllumajandust, kusjuures hästi korraldatud agraarses struktuuris ei esinenud antagonismi seisuste vahel; viimast põhjustas alles eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kasv, mida baltisaksa omavalitsus oli valmis arvestama uute sotsiaalsete väljundite loomisega, kuid mida Vene keskvõim kasutas teadlikult ära rassivaenu õhutamiseks. (Undusk 2003: 68)

Mitte ükski sarivägistajast mõisnik ei saanud järjekordselt ohvrilt saunas surmavalt nuga ega kedagi. The Balts in the History of Esthonia.

Schmied-Kowarzik, Wolfdietrich 2016. Walther Schmied-Kowarziku teadvusanalüütiline filosoofia. Tõlkinud Juhan Hellerma. In: Sooväli, Jaanus; Matjus, Ülo (eds.), Tagasi mõteldes: Töid filosoofia ajaloost Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 214-230. [ESTER]

Filosoofia, psühholoogia ja pedagoogika seminari juhatajana pidi Schmied-Kowarzik koos eradotsent Walter Freymanni ning kaastöötajate Konstantin Ramuli ja Alfred Koortiga, kellest viimased hoolitsesid ennekõike psühholoogia ja pedagoogika eest, kogu õppevaldkonna uuesti üles ehitama. 13 semestri jooksul, mil Walther Schmied-Kowarzik Tartus õpetas, viis ta lisaks filosoofia ajaloo loengute sarjale läbi sissejuhatusi loogikasse, tunnetusteooriasse, kultuurifilosoofiasse, eetikasse ja esteetikasse, mida saatsid seminarid uusaja suurtest mõtlejatest ja kaasajafilosoofiast. Lisaks ülikoolis peetud pidulikele ettekannetele Dante (1921), Kanti (1924) ja Meister Eckharti (1926) kohta korraldas ta ka avalikke ettekannete sarju, nagu "Sasa filosoofia ajalugu 19. sajandil ja kaasajal" (1923/24) ja "Kõikide rahvaste ja aegade suured müstikud" (1925/26). (Schmied-Kowarzik 2016: 216)

Walther Schmied-Kowarziku Vikipeedialehekülg on praeguse seisuga täpselt kaks lauset: "[...] oli Austria filosoof. Ta töötas Tartu Ülikoolis filosoofia ja psühholoogia professorina aastail 1920–1925." Konstantin Ramul seevastu tundub huvitav juba selle pärast, et vähemalt üks tema artikkel on inglisekeelne.

Walther Schmied-Kowarziku filosoofia lähtekohaks on mõtleva subjekti transtsendentaalfilosoofiline tagaspöördumine omaenese teadvuse vormide juurde. Meie teadvuse enese-tõsikindlusel (Selbstgewissheit) ei põhine mitte üksnes kogu meie tunnetus, tundmine ja püüdlemine, vaid see on [|] ühtlasi selle võimalikkuse tingimus, et me analüütiliselt, see tähendab mõtlevas suhtes iseendaga võiksime oma teadvuse vormidest teadlikuks saada. (Schmied-Kowarzik 2016: 217-218)

Self-certainty, self-assurance, self-cretitude. Mis on teadvuse vormid, ei oska öelda. Tundmine ja püüdlemine on minu silmis esmasus ja teisesus.

Meie konteksti silmas pidades piisab, kui viidata asjaolule, et Walther Schmied-Kowarziku filosofeerimise lähtepunkt on subjektiivse vaimu ja selle vormide transtsendentaalfilosoofilises analüüsis. Põhialuseks on seejuures "teadvust kui tervikut" kandev mina ja nüüd'i eneseseos, teadvuse enese-tõsikindlus ning mina ja nüüd'i seose enese-presentsus. Sellest vundamendist lähtuvalt saab analüüsida ja eristada tegelikkuse-elamuste kolmikut - aistinguid, tundeid ja püüdlusi. (Schmied-Kowarzik 2016: 220)

Loeb nagu filosoofiline huinamuina.

Hans Freyer nimetab oma raamatus viit objektiivse, täpsemalt öeldes objektiveeritud vaimu vormi, milles kogu meie kultuuriline elu esemeliseks muutub: seade, kujutis (Gebilde), märk, sotsiaalvorm ja haridus. Walther Schmied-Kowarzik toob välja, et need viis vormi ei ole mitte ainult - nagu ütles juba Jonas Cohn - "rapsoodiliselt" üles korjatud, vaid lisaks on neis üles rivistatud täiesti heterogeenseid märksõnu, mis pärinevad erinevatelt probleemitasanditelt. Teatud modifikatsioonidega on esimesed kolm vaadeldavad objektiivse vaimu vormidena, sellal kui haridus ja sotsiaalvorm esindavad subjektiivse, täpsemalt öeldes ideelise vaimu vorme. (Schmied-Kowarzik 2016: 222)

Kultuurilise elu esemestamise juures ei ole see vast väga tähtis, et nad on heterogeensed, sest kategooria ise on niivõrd abstraktne.

Märgi vormi iseloomustamisel on Freyer ja Schmied-Kowarzik aga taas igati ühel meelel. Märgi kui objektiveeritud vaimu vormi alla kuuluvad esmalt keel, kiri, number ja valem, samuti aga ka märguanne ja sümbol; seega kõik, mille tähendusse kuulub viide millelegi muule. (Schmied-Kowarzik 2016: 223)

Peaaegu, et peirceaanlik märgimääratlus.

Siiski on mõned seda usutõsikindluse ankurdatust tundesse mõistnud pelga "metafüüsilise vajadusena" meie sees (Arthur Schopenhauer), mitte aga tegeliku suhtena olemise või jumalaga. Ainuüksi sellest tundest kinni hoides ja vastakuti seatuna teadusliku tunnetusega jumalata maailmast jõuame Hans Vaihingeri just-kui-vaatepunktini (Vaihinger 1911). "Just-kui-filosoofia eitab usuettekujutuste tõesisu ja jumaliku olemasolu" (Schmied-Kowarzik 1918b: 139). Ta teeb ettekujutuse jumalast üheks "näivkujutiseks", milleta me küll hakkama ei saa, kuid millel sellegipoolest ei ole meie jaoks "olemasolu tähendust" ja "tõesisu"; see viib lõpuks religioosse tähendusetuseni. (Schmied-Kowarzik 2016: 226)

The Philosophy of 'As if'. Kes ei saa ilma ettekujutuseta jumalast hakkama, kes saab.

Religioosse jumalakujutluse laad on seega alati subjektiivne, mitte jumaliku peegelpilti edasiandev, vaid pilt erilisest inimesest ja tema ainuomasest positsioonist maailmakõiksuse tervikus. (Schmied-Kowarzik 1918b: 147)
"Subjektiivne" ei tähenda siin aga midagi halvustavat, nõnda paistab see üksnes end absoluudiks seadnud teaduslikule tunnetusele, religioosse teadvuse jaoks on see vastupidi meie eksistentsiaalse olemasolu vahetu suhe olemisega, milles me võime jumalale loota. (Schmied-Kowarzik 2016: 227)

The old man in the sky.

Tool, Andrus n.d. Filosoofia Eesti Vabariigis 1918-1940.

Et kaasaegsete keelte õpetamine ei olnud selles õppeasutuses kuigi heal järjel, siis asus ta iseseisvalt õppima saksa, prantsuse ja inglise keelt. Neljandas klassis, filosoofiakursuse lõpu poole ostis ta endale Kanti "Puhta mõistuse kriitika" saksa keelse väljaande ja hakkas seda tudeerima. Kristliku apologeetika kursuse raames puudutati teiste ristiusu vastaste seas ka darvinismi, mis paelus Kaelast sedavõrd, et ta kirjutas darvinismi kummutava artikli ka ühele Viljandis ilmuvale ajakirjale. (Tool n.d.)

Meenub kuidas Peirce hakkas 12-aastaselt Puhta mõistuse kriitikat tudeerima.

1917. aastal teeb ta veel ühe katse kodumaal, Tartu Ülikoolis tööd saada. Käies ajaloo-keeleteaduse teaduskonna dekaani Petuhhovi jutul saab ta aga äraütleva vastuse põhjendusega, et Tartu Ülikoolis vajatakse "vene orientatsiooniga inimesi". (Tool n.d.)

Kas ikka vajatakse.

Psühholoogia õpetamise taseme tõstmiseks kirjutas ta "Psühholoogia õpiku" (1932, 1933), mis on esimene originaalne eestikeelne psühholoogia õpperaamat, seda kasutati ka ülikoolis. (Tool n.d.)

2. parandatud trüki saaks isegi kätte, esmatrükk on hoidlas kohalkasutamiseks.

WSK [Walther Schmied-Kowarzik] poeg, samuti filosoof Woldietrich Schmied-Kowarzik iseloomustab isa positsiooni teadvusanalüütilise filosoofiana, st. filosoofiana, mille lähtekohaks on subjekti transtsendentaalfilosoofiline refleksioon oma teadvusvormide üle. Kõik inimese kognitiivsed, emotsionaalsed ja tahtelised funktsioonid põhinevad selle käsituse kohaselt meie teadvuse enese-tõsikindlusel, mis on ühtlasi võimalikkuse tingimuseks selle tarvis, et me saame oma teadvuse vorme teadvustada ka analüütiliselt. (Tool n.d.)

Klassikaline triaad: (1) emotsionaalsed; (2) tahtelised; ja (3) kognitiivsed funktsioonid.

Walther Schmied-Kowarziki ja Konstantin Ramuli kõrval töötas aastatel 1918-1939 Tartu Ülikooli filosoofia eradotsendina Walther Freymann (1883-1960). [...] Doktorikraadi kaitses ta Tartu Ülikoolis 1928. aastal saksa keeles kirjutatud tööga "Platons Suchen nach einer Grudnlegung alles Philosophie" (avaldatud 1930. aastal). Kirjutanud õpikuid "Tunnetusteoreeia põhiprobleemid" (1924), "Loogika" (1936) ja "Filosoofia peaküsimusi" (1939). (Tool n.d.)

Tunnetusteooria põhiprobleemid on ainult 83 lehekülge (lihtne sisse pildistada) ja isegi TÜ eetikakeskus ja filosoofia osakonna raamatukogus olemas.

Freymanni tuntumaid eestlastest õpilasi on Rudolf Kulpa (1906-1997), kes kaitses 1934. aastal magistritöö "Oleva probleem Gustav Teichmülleril". Hiljem on andnud panuse eesti kultuuri filosoofilise kirjanduse tõlkijana, näiteks tõlkides 1936. aastal Rene Descartesi teose "Arutlus meetodist". (Tool n.d.)

See Arutlus meetodist samuti kõigest 89 lehekülge ja isegi LR välis/vana osakonnas olemas (üks koopia isegi praegu välja laenutatud). Nii lühikese teksti puhul võiks isegi kaaluda terve teose ümbertrükkimist paralleelselt mõne inglisekeelse tõlkega.

Sooväli, Jaanus 2020. Indogermaanlus, soomeugrilus ja keelerelativism: Friedrich Nietzschest Uku Masinguni ja kaugemale. Tuna 1: 116-127.

Nii kaugele ajas tagasi pole käesoleval juhul siiski tarvis minna, piisab, kui mõelda valgustusaja universalismile, mille kõige silmapaistvamaks esindajaks on Immanuel Kanti filosoofia. Nii Kant kui ka teised valgustusaegsed mõtlejad opereerivad teatava universaalse inimmõistusega, mis - eeldusel muidugi, et see ei ole rikkis ja on korralikult "valgustatud" - jõüab alati samade printsiipide ja tõdedeni, olenemata sellest, kas seda kasutab naiteks indoeurooplane või indiaanlane. Sellel mõtteviisil võivad olla küllaltki otsesed ja "praktilised" tagajärjed: kui peaks juhtuma, et põlisameeriklane eurooplasega ei nõustu, tuleb esimest nähtavasti valgustada või siis kinnitada, et ta mõistus on rikkis, ei tööta hästi. Muidugi ei saa välistada võimalust, et nii see ongi. (Sooväli 2020: 116)

Valesid on lõputult, tõde on ainult üks.

Niisiis esiteks, subjekti ja objekti terav grammatiline vastandus on Nietzsche järgi (üheks) aluseks kogu lääne filosoofia tunnetusteooriale (Erkenntnistheorie, theory of knowledge), nimelt probleemile, kuidas subjekt, mis olemuse poolest olla iseendasse sulgunud, saab üldse teada, tunnetada objekti kui temast midagi olemuslikult erinevat. (Sooväli 2020: 119)

"Tunnetusteooria" on seega epistemoloogia.

Subjekti-objekti grammatiline struktuur võrgutas filosoofe sedastama fenomenide taga peituvat kausaalset agenti-tegijat, luues niiviisi substantside muutumatu metafüüsilise maailma ja nende efektide muutuva fenomenaalse maailma. Selle kohta toob Nietzsche näiteks välgulöömise: "Kui ma ütlen, "välk lööb", nii olen ma sedastanud välkumise kord teona ja teisel korral subjektina: niisiis toimumisele pookinud külge olemise, mis ei ole toimumisega üks [...]". Ühes oma viimastest teostest "Götzen-Dämmerung" ("Ebajumalate hämarik") lisab ta üsna samas vaimus: "See [keel] näeb kõikjal tegijaid ja tegusid: see usub, et tahtel on kausaalne mõjujõud: see usub "minasse", minasse kui olemisse, minasse kui substantsi, ja ta projitseerib selle usu mina-substantsi kõigile asjadele - nii loob ta üldse "asja" mõiste... Olemine kujutletakse kõigesse - tõugatakse kõige alla - kui põhjus; "olemise" mõiste ongi tuletatud "mina" mõistest..." (Sooväli 2020: 119)

Ise laidan üsna sagedasti "agentiivsust", kui subjektistatakse midagi elutut. Mu lemmiknäide tuleb Reggie Wattsi "prantsuse teaduse" paroodiast: "It is the space we are listening to divided as such which gives us the information in comparison to something other that gives us the idea of what the idea that wants to be transmitted wants to be."

Nimisõnad aitavad meil isoleerida individuaalseid objekte kogemuse voolust. Väikses noorpõlvekirjutises "Tõest ja valest moraalivälises mõttes" ("Über Wahrheit und Lüge im aussermoralischen Sinne") toob ta näiteks sõna "puuleht". See tuleneb mitte-sama (s. t. miljonite erinevate puulehtede) samastamisest ja lõpuks "tekitab mõtte, et looduses võib leiduda midagi, [|] mis on "puuleht" - mingi algne vorm, mille järgi kõik puulehed on kootud, visandatud, kopeeritud, värvitud, kahandatud ja maalitud, aga oskamatute käte poolt, nii et ükski koopia ei juhtunud olema originaalse vormi korrektne, usaldusväärne, truu pilt". Nietzsche sõnul on just see üks Platoni ideede kui lääne filosoofia võib-olla kõige mõjuvõimsama teooria allikaid, mis toob endaga uuesti kaasa tõelise ja nähtava maailma saatusliku eristuse. (Sooväli 2020: 119-120)

Arhetüübi (idee puulehest) ja ektüübi (tegelike puulehtede) küsimus. Või, Peirce'i mõisteid kasutades, tookeni ja tüübi küsimus.

Soome-ugri keeltes (ja Masingu järgi mitte üheski indoeuroopa keeles) on aga võimalikud mitmesugused tuletised verbist "olema", mis kõik väljendavad "olemist" ja olemasolu natuke teisiti, nt. 'olelema', 'olesklema', 'olenema', 'olevlema' etc. Mees, kes on, ja mees, kes olelem, ei ole samamoodi, samal viisil, ka mitte samal määral. (Sooväli 2020: 123)

Mitte just kõige parem näide. Olesklema on "logelema, jõude olema". Olenemine on pmst sõltumine. Olevlemine on sama mis olemine - eksisteerimine, olemas olemine.

Hea näitena toob ta inimese määratluse: indogermaani mõtlejad on analüüsinud inimese kümneteks instinktideks ehk tungideks, samas kui "lihtsale sugriinimesele tundub, et inimesel ei ole ESSENTIAt; inimene ei ole defineeritav üldse sünkrooniliselt, vaid ainult diakrooniliselt suunalise nähtena ehk protsessina". [|] Sugrilase kogemuse järgi olla iga asi teatav sündmus-toiming, mida saab kirjeldada kord nii, kord teisiti, olenevalt vaatekohast, ja mille kohta polevat kuidagi võimalik avastada sellele seesmiselt omaseid olemuslikke karakteristikuid, seda, mis see asi "päriselt" ja "tõeliselt" on. Masing toob selle kohta kujuka näite: saksa sõna "fest" olla aluseks eesti sõnale "vist", kuid selle laenamise teel on muutunud tähendus otse vastupidiseks. Saksa keeles tähendab "fest" midagi kindlat, "vist" aga osutab just millelegi ebakindlale, sellele, mis võib olla nii, kuid võib olla ka teisiti. Selline kahtlevus olla soome-ugri keeltele tervenisti omane. Indogermaani määratlemis- ja mis-see-on-tung välistanudki huvi muutumise, kulgemise, liikumise vastu. Nimisõnade loomise kergus vanakreeka keeles võimaldanud lõpuks indoeuroopa teadused, milles huvi ajaloo ja evolutsiooni vastu olid pikka aega võõrad elemendid. (Sooväli 2020: 123-124)

See on juba natuke veenvam. Vähemalt selline ebalev "vistitamine" tundub väga loomuomane meie rahvale.

Indogermaani "mina" eraldab ennast kõigest muust olevast ja mõistab maailma oma tegutsemistandrina ja uurimisobjektina, mida tuleb valitseda, süstematiseerida, katalogiseerida, klassifitseerida. Ta mõistab ennast asjade ja sündmuste põhjuse ja põhjustajana, mitte osana neist; see toob kaasa näiteks liberum arbitrium'i, vaba tahte problemaatika jne. Soomeugrilasega, kelle keel on verbaalne ja ei soosi "mina" substantsiaalseks algpõhjuseks muutumist, olla asjalood tesiti, tema ei eralda ennast maailmast. (Sooväli 2020: 124)

Miks ma varem ei taibanud, et see seda tähendab? Clay ütleb ju üsna otse: "They suggest to Will to apply what was known to the Latins under the name arbitrium [...]" (1882: 10).

Lenin, Vladimir Iljitš 1966[1913]. Marksismi kolm allikat ja kolm komponenti. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]

Marxi õpetus tekitab kogu tsiviliseeritud maailmas enda vastu suurimat vaenulikkust ja vihkamist kogu kodanliku (nii kroonu- kui ka liberaalse) teaduse poolt, mis näeb marksismis midagi "kahjuliku sekti" taolist. Teistsugust suhtumist ei võigi oodata, sest ühiskonnas, mis on rajatud klassivõitlusele, ei saa olla "erapooletut" ühiskonnateadust. Kogu kroonu- kui ka liberaalne teadus kaitseb nii või teisiti palgaorjust, marksism aga on kuulutanud sellele orjusele halastamut sõja. Oodata palgaorjuse ühiskonnas erapooletut teadust on samasugune rumalavõitu naiivsus, nagu oodata vabrikantidelt erapooletust küsimuses, kas ei tuleks suurendada tööliste palka, vähendades kapitalismi kasu. (Lenin 1966[1913]: 14)

Kui ma õigesti aru saan - näiteks Hermann Keyserlingi näitel - tekitas paljudes õõva hoopis see, et bolševikud rikkamalt ühiskonnakihilt nende vara riisumist või isegi tapmist õigustatuna nägid. Palgaorjusevastasus tundub tühi jutt selle teadmise taustal, et Nõukogude Liit samuti seda ära ei kaotanud ja töötamise vahest veel mõttetumaks muutsid.

Marxi õpetus on kõikvõimas, sest ta on õige. Ta on täielik ja harmooniline, andes inimestele tervikulise maailmavaate, mis ei lepi mingisuguse ebausuga, mingisuguse reaktsiooniga ega mingisuguse kodanliku rõhumise kaitsmisega. Ta on selle parima seaduslik järglane, mis inimkond on loonud XIX sajandil saksa filosoofia, inglise poliitilise ökonoomia ja prantsuse sotsialismi näol. (Lenin 1966[1913]: 14)

Terviklikkus, mis rajab teed totalitarismile. XIX sajandi saksa filosoofia all peetakse silmas Hegeli hämamist.

Filosoofilist materialismi süvendades ja arendades viis Marx ta lõpule, laiendas tema looduse tunnetamiselt inimühiskonna tunnetamisele. (Lenin 1966[1913]: 15)

Eelnevas lõigus kiidetakse Hegeli dialektikat, mis olevat "õpetus igavesti arenevat mateeriat peegeldavate inimteadmiste relatiivsusest" (ibid, 15). Kõik muutub, v.a. Marxi õpetus, mis sündis täiuslikuna.

Täpselt samuti, nagu inimese tunnetus peegeldab temast sõltumatult eksisteerivat loodust, s. o. arenevat mateeriat, nii ka inimese ühiskondlik tunnetus (s. o. mitmesugused vaated ja õpetused - filosoofilised, usulised, poliitilised jne.) peegeldab ühiskonna majanduslikku korda. Poliitilised asutused on majandusliku aluse pealisehitused. (Lenin 1966[1913]: 16)

Seda, et filosoofia ja religioon peegeldavad majanduslikku korda, on kerge postuleerida, aga on seda tõestatud? Oleks "idealistlik" filosoofia Nõukogude Liidus ajapikku iseenesest (ilma repressioonideta) ära kadunud?

Kui feodalism oli kukutatud ja ilmavalgust nägi "vaba" kapitalistlik ühiskond, siis selgus otsekohe, et see vabadus tähendab uut töörahva rõhumise ja ekspluateerimise süsteemi. Selle rõhumise vastukajana ja protestina selle vastu hakkas sedamaid tekkima mitmesuguseid [|] sotsialistlikke õpetusi. Kuid esialgu sotsialism oli utoopiline sotsialism. Ta arvustas kapitalistlikku ühiskonda, mõistis hukka ja needis teda, unistas tema hävitamisest, fantaseeris paremast maailmakorrast ja püüdis rikkaid veenda, et ekspluateerimine on kõlblusvastane. Kuid utoopiline sotsialism ei suutnud näidata tõelist väljapääsu. Ta ei osanud selgitada ei kapitalistliku palgaorjuse olemust, avastada kapitalismi arenemise seadusi ega leida seda ühiskondlikku jõudu, kes on suuteline saama uue ühiskonna loojaks. (Lenin 1966[1913]: 17-18)

Võistlejate laimamine. Nt Charles Fourierilt võttis Marx lahenduse "võõrandunud tööle", st põhilise, mis inimestele (noore) Marxi juures meeldib, ja siis laitis utopistiks. Umbes nagu rööviks kellegi paljaks ja siis mõnitaks, et tal ei ole midagi.

Poliitikas on inimesed alati olnud ning jäävad alati pettuse ja enesepette rumalateks ohvriteks, niikaua kui nad ei õpi mistahes kõlbeliste, usuliste, poliitiliste ja sotsiaalsete fraaside, deklaratsioonide ja lubaduste tagant üles otsima ühe või teise klassi huvisid. Vana ühiskondliku korra kaitsjad veavad reformi ja paranduste pooldajaid alati ninapidi, kuni need ei taipa, et iga vana institutsioon, nii metsik ja mäda kui ta iganes paistabki olevat, püsib ühe või teise valitseva klassi jõu varal. (Lenin 1966[1913]: 18)

Ühelt poolt on see mingil määral semiootiline. Teiselt poolt on loosungite tagant klassihuvide otsimine ääratult tühine.

Lenin, Vladimir Iljitš 1970[1922]. Võitleva materialismi tähtsusest. Tallinn: Eesti Raamat. [ESTER]

Venemaa eesrindliku ühiskondliku mõtte peasuundadel on õnneks olemas soliidsed materialistlikud traditsioonid. Rääkimata juba G. V. Plehhanovist, on küllalt, kui nimetada Tšernõševskit, kellega võrreldes tänapäeva narodnikud (rahvasotsialistid, esseerid jne.) on läinud [|] tagurpidi, ajades sageli taga moodsaid reaktsioonilisi filosoofilisi õpetusi, lastes end pimestada Euroopa teaduse näilisi "viimase sõna" kassikullast ja oskamata näha selle kassikulla taga kodanluse, tema eelarvamuste ja kodanliku reaktsiooni ees lömitamise üht või teist eriliiki. (Lenin 1970[1922]: 5-6)

Ei tea küll mille arvele kirjutada Venemaa praegune teaduslik mahajäämus? I guess we'll never know...

Dietzgen-isa, keda ei tohi ära vahetada tema pojaga - samavõrd pretensioosse kui äpardunud literaadiga -, avaldas õigesti, tabavalt ja selgesti marksismi põhiseisukoha nende filosoofiliste suundade suhtes, mis valitsevad kodanlikes maades ning milledele nende maade õpetlased ja publitsistid pühendavad suurt tähelepanu, kui ta ütles, et tänapäeva ühiskonnas ei kujuta filosoofiaprofessorid endast enamikul juhtudel tegelikult midagi muud kui "papimeelsuse diplomeeritud toapoisse". (Lenin 1970[1922]: 6)

Tugev projektsioon. Kas parteimeelsuse diplomeeritud toapoiss on parem olla?

Öeldust nähtub, et ajakiri, kes tahab olla võitleva materialismi häälekandjaks, peab olema võitlusorgan, - esiteks selles mõttes, et ta järjekindlalt paljastaks ja jälitaks kõiki kaasaegseid "papimeelsuse diplomeeritud toapoisse", [|] esinegu nad siis kas ametliku teaduse esindajatena või vabaküttidena, kes nimetavad end "demokraatlikeks pahempoolseteks ehk ideelis-sotsialistlikeks" publitsistideks. (Lenin 1970[1922]: 6-7)

Ei imesta, et kõik helgemad pead kel vähegi võimalik Läände ära pagesid.

Sellepärast on äärmiselt oluline, et ajakiri, mis pühendab ennast ülesandele - saada võitleva materialismi häälekandjaks, arendaks väsimatut ateistlikku propagandat ja võitlust täienduseks vastavate riigiasutuste tööle, selle töö parandamiseks ja elustamiseks. (Lenin 1970[1922]: 7)

Keelatud vili on magusam, nagu on selgelt näha Vene rahva tagasilibisemist õigeusu jaburustesse.

Prof. R. J. Vipper andis 1918. aastal välja raamatukese "Ristiusu tekkimine" (kirjastus "Faros". Moskva). Autor, ümber jutustades tänapäeva teaduse tähtsamaid tulemusi, ei võitle sugugi eelarvamuste ja pettuse vastu, mis on kiriku kui poliitilise organisatsiooni relvaks, hiilib nendest küsimustest mööda ja esitab peale selle otse naeruväärse ja kõige reaktsioonilisema pretensiooni: tõusta kõrgemale mõlemast "äärmusest" - nii idealistlikust kui ka materialistlikust. (Lenin 1970[1922]: 8)

Kompromissitu, põikpäine, idiootlik.

Hiljuti saadeti mulle ajakirja "Ekonomist" nr. 1 (1992. a.), mida annab välja Vene Tehnikaühingu XI osakond. Noor kommunist, kes saatis mulle selle ajakirja (arvatavasti ei olnud tal aega ajakirja sisuga tutvuda), andis ettevaatamatult ajakirjale äärmiselt heatahtliku hinnangu. Tegelikult on ajakiri, ma ei tea, kuivõrd teadlikult, kaasaegsete pärisorjuse pooldajate häälekandja, kes varjavad end muidugi teaduslikkuse, demokratismi jne. rüüga. Keegi hr. P. A. Sorokin avaldab selles ajakirjas ulatuslikke näiliselt "sotsioloogilisi" uurimusi "Sõja mõjust". Õpetatud artikkel kirendab õpetatud viidetest autori ja tema rohkearvuliste välismaiste õpetajate õpetajate ning mõtteosaliste "sotsioloogilistele" töödele. (Lenin 1970[1922]: 12)

Pitirim Sorokin, kes pärast Nõukogude Liidust põgenemist aitas Harvardi sotsioloogiaosakonda asutada. Teda loeks vabatahtlikult millalgi, olen tema kultuurikäsitlusest head kuulnud.

Venemaa töölisklass suutis võimu enda kätte võita, kuid ta pole veel õppinud seda võimu kasutama, sest vastasel korral oleks ta säärased õppejõud ja õpetatud ühingute liikmed ammugi viisakalt kodanliku "demokraatia" maadesse sõidutanud. Seal on sääraste pärisorjuse pooldajate jaoks kõige õigem koht. (Lenin 1970[1922]: 14)

Ajalugu näitab, et ta seda ära ei õppinudki ja võimekad inimesed tõesti lahkusid, kokkuvõttes Venemaa edasise arengu kahjuks.

Matjus, Ülo 2016. Filosoofiast Tartu ülikoolis 1940/1941 ja 1944-1991: Filosoofia ajalugu, esteetika, filosoofiliste teoste tõlkimine. In: Sooväli, Jaanus; Matjus, Ülo (eds.), Tagasi mõteldes: Töid filosoofia ajaloost Eestis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 298-313. [ESTER]

Teiseks mindi õppetoolikeskselt (õppetool kui ainuisikuliselt ja sõltumatult toimiv professor koos [|] mõne abiõppejõuga) süsteemilt üle kateedrikesksele (ühe eriala õppejõude koondav "kollektiiv"), üliõpilase poolt individuaalselt valitavalt-koostatavalt õpingukavalt ainesüsteemi alusel, mis täielikult valitses filosoofia- (ajalookeele-) ja õigusteaduskonnas, mujal osaliselt, kursusesüsteemile: üks kursus e. üks õppeaasta, mis tõi kaasa ka loengutel käimise kohustuse. (Matjus 2016: 298-299)

Mul oleks juba doktorikraad käes kui seda muutust poleks kunagi toimunud.

Neljandaks hakati 2. oktoobrist 1940 üle minema uutele õppekavadele, seejuures kohaldati enne 1. septembrit 1939 immatrikuleeritud üliõpilaste jätkamiseks ja lõpetamiseks erisundust õiendada täiendavalt ka marksismi-leninismi aluste ja vene keele eksamid. Viiendaks ilmnes järsku, et eesti keeli polnud saada uute õppekavade kohast õppe- ja teadusliteratuuri, mis omakorda sundis üliõpilasi eksamisoorituse nimel loenguid käima ja ka tähelepanu pöörama vene keele õppimisele. (Matjus 2016: 299)

Kord võtsin raamatukogus riiulilt suvalise Tartu Ülikooli Aastaraamatu taolise köidise lahti ja lugesin lehekülje, mis rääkis täpselt sellest. Esimene asi, mida okupatsioonivõim Tartu Ülikooliga tegi oli marksism-leninismi ja vene keele kõigile kohustuslikuks tegemine.

Kui vaadelda esimesel nõukogude aastal 1940/1941 ilmunud filosoofilist literatuuri üldse, siis jättes kõrvale "klassika" Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini teoste kujul, millest ausalt öeldes jõudis samuti ilmuda ainult vähemaid mittefilosoofilisi üksikteoseid - nende tõlkimise-avaldamise "õitseaeg" algab alles pärast Teist maailmasõda -, leidsin mainimisväärsena ainult paar mahukamat - üle 300 lk - trükist, kõigepealt nimelt "Lühikese filosoofilise leksikoni", mis tõlgitud Stalini "õukonnafilosoofide" Mark Rosentali ja Pavel Judini toimetusel ilmunud venekeelsest väljaandest (vt Lühike ... 1941). Tõlkijaiks olid omal ajal Tartu Ülikoolis filosoofia alal magistriväitekirju kaitsnud Rudolf Kulpa (1934) ja Leo Anvelt (1936), kes teadupärast uue võimu ajal ei leidnud enam võimalusi algu- ja meelepäraseks filosofeerimiseks ja õpetamiseks. Nende tõlkes ilmus leksikon kordustrükkes ka pärast sõda. (Matjus 2016: 300)

Üks neist vähestest raamatutest, mida isiklikult oman (küll 1945. aasta trükk). Isegi kaanele on trükitud "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" Seni pole veel lugenud, sest midagi väga asjalikku ei näi selles olevat, kubiseb sissekannetest nagu "ühiskond - vt. tootmissuhete tüübid; ühiskondlik-majanduslik formaatsioon".

Ja kui me oleme nüüd pealiskaudseltki tuttavad "filosoofilise situatsiooniga" noil aegadel, siis peaks olema selge seegi, mida võis ja mida mitte ei võinud tõlkida. Võis ainult vene keelest või vene keele vahendusel - tulemas olid üldse Eesti raamatuturu kõige vaesemad aastad. On tõsi see, et jõuti tõlkida ja veel 1947 avaldada "Filosoofia ajaloo" 1. köide, mis hõlmas antiik- ja feodaalühiskonna filosoofiat ja mille üks toimetajaid oli samuti G. F. Aleksandrov (vt Filosoofia ajalugu 1947), kuid järgmist, 2. köidet, mis oli vene keeli samuti ilmunud, eesti keelde enam ei saadud. Muide - selle ajaloo 3. köide, mis oli pühendatud klassikalisele saksa filosoofiale ja mis jõudis Moskvas isegi trükikojast välja, keelati ilmselt levitamise käigus. Teadaolevalt leidus see haruldane köide siiski ka ülikooli filosoofiaprofessori Rem Blumi raamatukogus Tartus. (Matjus 2016: 304)

Filosoofia ajalugu. I köide, Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Ütle mis tahad, praegusel hetkel on lausa kaks koopiat välja laenutatud.

Väidan edasi, et mingi filosoofiline tõus algas filosoofia kateedris 1956. aastal, kui filosoofiat hakati dialektilise ja ajaloolisematerialismina õpetama ülikoolis kõigile kohustusliku õppeainena. Ilmselt sellal nimetati ka kateeder ümber dialektilise ja ajaloolise materialismi kateedriks, kuid hiljem uuesti tagasi filosoofia kateedriks, millena ta säilis oma "katedraalse" lõpuni. (Matjus 2016: 305)

Ilmselt vastusena kodanliku idealismi ja kapitalistide tallalakkumise teaduskondadele Läänes.

Õppejõudude koosseisu suurenedes avanesid võimalused teistegi filosoofiliste distsipliinide (eriti filosoofia ajalugu, esteetika) õpetamiseks ja uurimiseks. See ilmneb ka võimaluses hakata 1958. aastast peale avaldama seeriat "Töid filosoofia alalt", mis oli algselt kavandatud isegi kakskeelse, nii vene- kui ka eestikeelseid artikleid avaldava seeriana (vt Töid filosoofia alalt 1960), kuid kuna enamik tollal olulisi õppejõude valdas emakeelena vene keelt ning ka väitekirjade keeleks vähemalt filosoofias oli vene keel, siis mindi peagi otsustavalt üle ainult vene keelele. (Matjus 2016: 305)

Tormasin rutuga dspace.ut.ee-sse ja siis lugesin edasi, et ajakiri läks täielikult venekeelseks. Köide, milles olid mõned eestikeelsed artiklid ja inglisekeelsed kokkuvõtted oli pühendatud Leninile.

Tagasi tulles esteetika juurde, nimetan paari olulist teost, mille tõlkimine eesti keelde sellest ajast on tähenduslik tänapäevani: F. Schiller "Esseesid" (1961), mis sisaldas sarja kirju esteetilise kasvatuse kohta; G. E. Lessing "Valitud teosed" (1965), mis sisaldas ka "Lakooni..." tõlke Rudolf Kulpalt; Aristoteles "Luulekunstist" (1982) - Jaan Undi tõlkes ajakirjas Keel ja Kirjandus (2. trükis 2003); Platon "Pidusöök. Sokratese apoloogia" (1985) Astrid Kurismaa tõlkes. Need kõik tõlgiti algkeelest, mitte vene keele kaudu vahendatult. Peale esteetikaalaste klassikaliste traktaatide tõlgiti üht-teist olulist ka filosoofia ajaloo klassikast, ent ei midagi moodsast filosoofiast. (Matjus 2016: 306)
Nõukogude ajal alustati ka nn valge sarjaga, mille algusse kuuluvad filosoofiliselt väga tähtsad teosed: I. Kant "Prolegomena..." (1982, Marcus Aurelius "Iseendale" (1983), Voltaire "Filosoofiline sõnaraamat" (1986), Konfutsius "Vesteid ja vestlusi" (1988), J. G. Fichte "Inimese määratlus" (1988). Hiljem käis sari valiku poolest veidi alla, jätkudes siiski ka tänapäeval. Ida-filosoofia tõlgete eest oleme tänu võlgu Linnart Mällile, kellelt kõnealusel ajal ilmus mulle teadaolevalt seitse tõlget algkeeltest - peamiselt Loomingu Raamatukogus. Kõik muu filosoofiline tõlkeliteratuur on pärit vene keelest. (Matjus 2016: 307)
Peaaegu täielikult kuulub nõukogude aega tõlkeseeria "Suuri mõtlejaid", milles ilmus 1971-1994 kokku 24 eri filosoofele pühendatud käsitlust. Ehkki nende hulgas polnud ühtki moodsat filosoofi, olid nad täiendavalt väärtuslikud selles mõttes, et mõned neist olid tõesti kirjutatud oma ala asjatundjate poolt (nt V. Asmus, A. Gulõga, F. Kessidi jt) ning teiseks oli neid kunati täiendatud ka vähemate tõlketükkidega mõtlejailt endilt. Ainsa algupärandina ilmus sarjas Igor Gräzini "Jeremy Bentham" (1990). (Matjus 2016: 307)

Täisnimekirja kõigist 24st sarjas ilmunud teosest (Vikipeedias on rivistatud ainult 11) koos ESTER-ilinkidega pakub Eesti rahvusbibliograafia.

Lisaks olid kõigil filosoofiaõpetajail oma head või paremad eraraamatukogud, millede "koostisi" vastastikku samuti teati. Kõik püüdsid kõike endale koju hankida. Nii et reaalselt olid tarvilikud raamatud olemas laialipillatult, kuid koos olid nad kujutletult, näivalt - imaginaarselt. Me teadsime, kellel midagi oli. Moodsat välismaist literatuuri oli selles imaginaarselt koospüsivas, kuid reaalseid eksemplare sisaldavas "raamatukogus" vähe, neid oli peamiselt professoreil, kes kasutasid õigust teatud valuutasumma eest keskselt, Moskva kontrolli all tellida nende filosoofilisele [|] "profiilile" vastava profiiliga kirjandust välismaalt. Lisaks kasutati võimalust eriloaga töötada nii Eesti kui ka nt Moskva suurte raamatukogude erifondides, kuhu telliti pidevalt välismail ilmuvat "keelatud" kirjandust. Muidugi jäi pilt sellest, mis toimub filosoofias seal "eesriide" taga, sellegipärast äärmiselt lünklikuks. (Matjus 2016: 307-308)

Sellise kirjelduse põhjal võib elavalt ette kujutada põnevat, keelatud maiguga raamaturinglust.

Nagu oli osalt juhus ka see, et nimelt Tartusse sattus filosoofia ajalugu õpetama Rem Blum, kes luges seda kohustusliku ainena ka kõigile filoloogidele. Mina olin filoloog. Luges ta vene keeles, kuid eksamit võis talle teha eesti keeles. Ta sai eesti keelest aru, tean sellepärast, et kui ma püüdsin talle eksamil Fichte eluloo asemel Schellingi oma jutustada, katkestas ta mind kohe heatahtlikult. (Matjus 2016: 309)

Naljatilk.

Kas ja kuidas võidi siin Tartu ülikoolis õpetada teisiti kui Moskvas? Nii küsitakse vahel. Kõigepealt tuleks öelda, et mitte kõik ei õpetanud Eestis teisiti kui Moskvas. Fenomenoloogilises mõttes ei peakski vahest niimoodi - kuidas ja mismoodi? - küsima, kuid teaduslikult mõtlevad, põhjusi otsivad ometi küsivad ja nõudvad vastust - ning siis võiks rahustuseks vahest kõigepealt viidata eestikeelsele õpetusele, millest umbkeelsed seatud või seadmata kontrollijad niikuinii aru ei saanud, edasi levinud kujutlusele filosoofiast kui millestki äärmiselt keerukast, millest ei saagi aru saada. Ning see on tõsi, et kui ollakse harjunud umbmõtteliselt mõtlema peamiselt hea ja halva, õige ja väära kategooriais, siis muutub teistsugune filosoofiline mõtlemine oma loomuse poolest küsiva mõtlemisena ligipääsmatuks ka eestikeelseile umbmõtlejaile. (Matjus 2016: 311)

"Umbmeelsus" - sõna, mida ajakirjanduses päriselt ka kasutatakse - oleks justkui üks neist kodumaistest mõistetest, mida ei anna (vähemalt inglise keelde) tõlkida ilma olulise kohmakuseta (ma ei hakka üritamagi).

Rees, John 1998. The Algebra of Revolution: The Dialectic and the Classical Marxist Tradition. London; New York: Routledge. [ESTER] [Ch. 4, "Lenin and Philosophy", pp. 165-196.]

It was, after all, Lenin who made one of the most detailed assessments of the prospects for Russian capitalism, The Development of Capitalism in Russia, at the very beginning of his political career. And it was the same Lenin who, faced with an unprecedented world war, made notes running over some eight tundred printed pages before finishing his own study of imperialism. Similar reseach accompanied his path-breaking analysis of the marxist theory of the state in State and Revolution. (Rees 1998: 165)

No-one doubts that Lenin was fanatical.

As early as 1894, in his What the "Friends of the People" Are and How They Fight the Social Democrats, Lenin spent considerable time arguing against the Narodniks precisely on the question of the dialectic. In answer to the Narodnik writer Mikhailovsky, Lenin argues that marxism is "based, firstly, on the materialist conception of history, and, secondly, on the dialectical method." Mikhailovsky had revived Duhring's criticism of Marx: that Marx relied on Hegelian triads as an abstract framework into which he forced the real pattern of historical development. Lenin replied using arguments arguments drawn from Marx's Capital, Engels's Anti-Duhring, and Plekhanov. (Rees 1998: 166)

Hegel does seem to have a heap of triads, only one of which appears to be the one I'm operating with. It's a bit frustrating that they don't follow the accustomed logic of triads.

The mood spread well beyond the confines of those interested in philosophy:
In poetry symbolism and "decadence" flourished.... Interest in religion, mysticism, oriental cults, and occultism was almost universal.... Pessimism, Satanism, apocalyptic prophecies, the search for mystic and metaphysical depths, love of the fantastic, eroticism, psychology and self-analysis - all these merged into a single modernistic culture.
This air of intellectual crisis was, in Europe, ultimately a product of the atmosphere of impending doom that attended the years before the First World War. (Rees 1998: 170)

Lenin's description of the decadent West could very well describe modern Russia.

The point at which this weakness manifested itself most strongly is in the 'copy theory of knowledge' which Lenin defends in Materialism and Empirio-criticism. Lenin insists that the theoretical vision in our heads is a simple copy of the real world. For instance, he explains the difference between Newtonian mechanics and the new physics in these terms:
...it is... beyond question that mechanics was a copy of the real motions of moderate velocity, which the new physics is a copy of real motions of enormous velocity. The recognition of theory as a copy, as an approximate copy of objective reality, is materialism.
Time after time Lenin repeats that knowledge is a simple reflection of material reality:
Our sensation, our consciousness is only an image of the external world, and it is obvious that an image cannot exist independently of thta which images it. Materialism deliberately makes the "naive" belief of mankind the foundation of its theory of knowledge.
Our thoughts are, Lenin bluntly insists, "copies, photographs, images, mirror-reflections of things." (Rees 1998: 176)

An already familiar theme in Soviet philosophy: everything is a simple reflection. With this simple theoretical machinery one can accomplish everything almost mechanically: dreams and visions are reflections of reflections, etc.

The important thing about a marxist understanding of the distinction between the appearance of things and their essence is twofold: 1) by delving beneath the mass of surface phenomena, it is possible to see the essential relations governing historical change - thus beneath the appearance of a free and fair market transaction it is possible to see the exploitative relations of class society, but, 2) this does not mean that surface appearances can simply be dismissed as ephemeral events of no consequence. In revealing the essential relations in society, it is also possible to explain more fully than before why they appear in a form different to their real nature. To explain, for instance, why it is that the exploitative class relations at the time of production appear as the exchange of "a fair day's work for a fair day's pay' in the polished surface of the labor market. (Rees 1998: 182)

Very reminiscent of his suggestion to analyze phrases and slogans so as to uncover the class interests hidden underneath (cf. Lenin 1966[1913]: 18; above).

Those who rose by manipulative means also fell from power by the same means. Within a year, some of Deborin's estwhile allies, Mitin and Yudin, were using the same metods of abuse and slander against him. The Deborinites were accused of having fought the "right-deviation" but neglected the party's other enemy, Trotsky's "left-deviation." In 1930, Stalin himself dubbed the Deborinites "Menshevising Idealists," and they would later be described as "Trutskyite agents on the philosophical front." (Rees 1998: 191)

The unrelenting abuse and slander is exactly what makes reading Soviet philosophy so off-putting.

Adumusi

Eesti filosoofia ajalugu (FLFI.05.012) [Kevad 2021]

Jürjo, Indrek 2011. Ideed ja ühiskond: Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Koostanud Inna Põltsam-Jürjo ja Tõnu Tannberg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv. [ESTER]

Valgustus ei ole hilisemate ajaloolaste konstruktsioon, vaid epohh, mida kaasaegsed ise tunnetasid ja määratlesid valgustusena. Siècle de lumières, Aufklärung, Enlightenment, просвещение. Saksakeelse Aufklärung'i tähendus: väljaselginemine, selgete mõisteteni jõudmine. (Jürjo 2011: 16)

Kainestusajastu.

Kant käsitab valgustust kui kulgevat protsessi. Me elame mitte valgustatud, vaid valgustuse ajastul. Teatud määral võib valgustust käsitledagi kui tänapäevani jätkuvat protsessi, kui "lõpetamata projekti", tänapäevani jätkuvat reflektsiooni- ja reformiprotsessi, mis haarab endasse ühiskonna demütologiseerumise ja ilmalikustumise, emantsipatsiooni ja institutsionaalsete reformide kõikvõimalikud vormid, kuid otstarbekam oleks siiski vaadelda seda kindlapiirilisema ajaloolise epohhina. (Jürjo 2011: 17)

Igasugused vandenõuteoorikud tõestavad, et demütologiseerimise kõrval eksisteerib ka remütologiseerimine.

Valgustus lähtus humanismist ja varauusaegsest ratsionalismist, taotles inimese vabastamist vaimsest sõltuvusest ja teadmatusest. Tema ideaal oli iseseisev, mõistusest juhitud, oma ühiskonda teeniv indiviid. Valgustuse eesmärgid viisid paratamatult poliitilis-sotsiaalse korra muutmise, elukorralduse üldise humaniseerumise poole. (Jürjo 2011: 17)

Elukorralduse humaniseerumisel on ka veel ruumi areneda, kui just ei selgu, et 12-tunnised öövahetused vaesuse piiril on mingil imekombel tegelikult väga inimlikud.

Valgustuse vastane oli luterlik või ka katoliiklik ortodoksia, mis oli absolutistliku kuningavõimu poliitiline ideoloogia. Varase valgustuse ajutiseks liitlaseks saksa kultuuriruumis oli pietism, mida valgustusega võrreldes jälitati poliitiliselt isegi palju rohkem. Piiblikeskse ja teispoolsusele suunatud pietismi ning pigem siinpoolse ja süveneva sekularisatsiooni poole liikuva valgustuse sügavatest erisustest hoolimata seovad neid mitmed olulised ühisjooned, nagu isiksuse vaimse autonoomia toonitamine [|] ja sügav, pietismis eelkõige tegeva kristlusena mõtestatud sotsiaalne vastutustunne, millega kaasnesid sotsiaalsete reformide katsed. (Jürjo 2011: 17-18)

See on küll huvitav, umbes nagu every extreme is on the same team (but not in a way that supports horseshoe thoary). Pietismi peaks lähemalt uurima.

Kartesianismi vormis, mis 17. sajandi lõpul oli keelatud veel mitmes Saksamaa ülikoolis (Wittenberg, Köningsberg, Leipzig Helmstedt, osalt ka Jena), on Academia Gustavo-Carolina's tunnetatav ratsionalismi ja loodusteadusliku empirismi mõju; õigusteaduses toetuti juba loomuõiguslikele õpetustele (Hugo Grotius, Samuel Pufendorf, Christian Thomasius). (Jürjo 2011: 18)

Loomuõigus hakkab juba koitma. Grotius ja Pufendorf on juba nipe-näpet tuttavad, Christian Thomasius on uus, aga vististi mitte väga paljulubav ("not a profound philosophical thinker").

Saksamaal aset leidnud kultuurilised protsessid, nagu raamatutootmise plahvatuslik kasv, üleminek intensiivselt lektüürilt ekstensiivsele ning lugemisorganisatsioonide teke ja kiire levik, kajastusid kiiresti ka Balti provintsides. (Jürjo 2011: 19)

Kas puurid intensiivselt ühte raamatut oma pimedas magamistoas või loed ekstensiivselt paljusid raamatuid erinevatest valdkondadest ja žanritest.

Võib öelda, et koos ajakirjanduse ja muu valgustusliku publitsistikaga hakkas siinmail tekkima "publik", kelle resonantsi valgustajad ootasid, ja riigivõimudest ettevaatlikult distantseeruv avalik arvamus, mis reflekteeris kriitiliselt ühiskonna hetkeseisu ja tegi oma reformiettepanekuid. Valgustusajastusse langeb ka eesti- ja läti-keelse ajakirjanduse sünd: 1766. aastal ilmus Lühhike öppettus ja 1768. aastal Latwehschu Ahrste. (Jürjo 2011: 20)

Omasüülisest alaealisusest väljumist on raske väga omasüülisena vaadata kui see midagi, mida peab riigivõimude vägivalla ähvarduse tõttu ettevaatlikult tegema.

Oma suunitluselt valgustusega paljuski sarnaseid eesmärke järgis vabamüürlus, mis tahtis oma salaloožides, väljaspool riiki ja kirikut, kujundada moraalselt täiuslikku inimest. Vabamüürlike loožide rajamine Baltikumis (1750 esimene loož Riias, 1773 Tallinnas) langes ajaliselt kokku vabamüürluse kõrgajastuga Euroopas. Ka siin käisid loožides peamiselt "valgustusühiskonna" esindajad (ametnikud, pastorid, arstid, suurkaupmehed, aadlikud ning isegi käsitöölised). (Jürjo 2011: 20)

Seda ma küll vabamüürluse kohta ei teadnud. Õigupoolest ei teagi veel sellest midagi.

Valgustuse programmideeks oli inimese vaimne autonoomia ja pidev täiustumine, millesse vähemalt ajaloolise valgustuse esindajad ka optimistlikult uskusid. Ajastu humaansed ideaalid olid, eriti Ida-Euroopas, teravas vastuolus sotsiaalse reaalsusega, talupoegadest elanikkonna enamiku pärisorjusega, mis kontrasteerus teravalt valgustuse poolt kilbile tõstetud inimiõigustega. Agraar- või pärisorjuse küsimus kujunes Balti valgustajatele peamiseks ja sajandi viimastel kümnenditel enim diskuteeritud probleemiks. (Jürjo 2011: 21)

"Täiustumine" on üks kahtlaste müstiliste konnotatsioonidega sõna.

Merkel apelleerib oma teoses Saksamaa avalikkusele ja, rünnates pärisorjuse küsimuses ainult baltisaksa aadlit, asetab oma lootused Venemaa keskvõimule; tema teosest kujunes edaspidi "teljetekst", mille suhtes ükski pärisorjuse apologeet ega kriitik ei saa jätta seisukohta võtmata. (Jürjo 2011: 22)

Huvitav mõiste. Ilmselt kuskilt tõlgitud, sest eestikeelne otsingutulemus ei anna midagi. Teljetekst, eeldan, on see tekst, mille ümber ülejäänud pöörlevad (telg - axis).

Balti valgustajate suhtumine eesti või läti talupoega ei erine palju saksa valgustajate suhtumisest talupoega üldse, keda käsitati analoogselt Balti pärisoristele talupoegadele vaimselt vähearenenud ja hirmutavalt primitiivse olendina (Garve). (Jürjo 2011: 22)

Jepp. Sügisel loetust oli näha, et saksa suhtumine eestlasesse ei erinenud palju muude koloniaalvõimude suhtumisest pärismaalastesse. Christian Garve (vt Jennison 1973).

Teoloogiline ratsionalism muutis religiooni eelkõige moraaliõpetuseks ja pastori voorusekuulutajaks, ignoreerides religiooni irratsionaalset ja ilmutuslikku olemust. See kõik soodustas usuleiguse levikut, [|] usukommete täitmise ja kiriklikkuse vähenemist baltisaksa ühiskonna kõrg- ja keskkihtides; eesti ja läti talurahvahulkasid puudutas sekularisatsiooniprotsess esialgu vaid väga pindmiselt. (Jürjo 2011: 22-23)

Pastorist sai aretoloog.

Hilisvalgustusele omased uued jooned on veel historistlikum lähenemisviis minevikule ja rahvusteadvuse süvenemine. Just sel ajajärgul võime kõnelda rahvavalgustuse üleminekust teadlikuks esto- ja letofiiliaks, mis väärtustas iga rahvuse iseolemist. (Jürjo 2011: 23)

Iseolemine ja rippumatus.

Rääkides Baltimaade mõtteloost, peab alustama küsimusega, kuidas üldse määratleda geograafilist ja ajaloolist mõistet Baltikum. Baltikum selle tänapäevases tähenduses hõlmab koondnimetusena Balti riike Eestit, Lätit ja Leedut ning kerkis mõistena esile alles 20. sajandil. Ka kolme endise Läänemereprovintsi - Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa - ühiseks tähistamiseks kasutatud omadussõna balti võeti kasutusele alles 19. sajandil. (Jürjo 2011: 62)

"Meie elame Palti maal (Balti mere randades)" (Mitt; Paatsi 2009c: 117-118).

Et Balti ajalugu vähemtundvatele inimestele selgitada Baltimaade ajalooliste arengute ühisjooni ja erinevusi, tuleb minna tagasi ristisõdade aegadesse. 13. sajandi algul olid tänaste eestlaste, lätlaste ja leedulaste esivanemad Euroopa viimased paganad. (Jürjo 2011: 62)

"Hr. Herder [...] liigitab eestlased [...] koos laplastega pikema jututa Euroopa viimaste metslaste hulka" (Hupel n.d.).

Leedulased seevastu suutsid oma iseseisvust kaitsta ning lasid end alles 14. sajandi lõpul Poolaga ühinedes ristiusustada, mis tõi kaasa kiire poloniseerumise. Nii kulges Leedu ajalugu paralleelselt Poolaga, peaaegu kuni 20. sajandini Eestist ja Lätist eraldi ning seetõttu ei hõlma mu ettekanne Leedu arenguid. (Jürjo 2011: 62)

Põhjus miks siiani on eestlased ja lätlased sotsiokultuuriliselt (elulaadilt, suhtumiselt, isegi abieluvälise lastesaamise statistikani) omavahel sarnased ja leedukatest erinevad.

Nimetatud Kirde-Euroopa kommunikatsioonisüsteemis omandas erilise tähtsuse Köningsbergi-Riia vaimne ruum, iseäranis Immanuel Kanti isiklikud sidemed Baltikumiga. Alustuseks võib mainida Ida-Preisimaa vallutamist Vene vägede poolt: see oli sedavõrd leebe, et õpetlastering Johann Georg Hamanni, Johann Gottfried Herderi ja Immanuel Kanti ümber seda oma kirjades peaaegu ei mainigi. Klassivahesid eirav hoogne ja idapärane elustiil, mis seoses Vene okupatsiooniga vanamoodsas Köningsbergis võimust võttis, näib ka Kantile muljet avaldanud olevat. Ainulaadne tunnistus sellest on Riia toomkooli rektorile, samuti Ida-Preisimaalt pärit Johann Gotthelf Lindnerile saadetud kiri, kus Kant kirjutab igatsusest kaugete maade järele ning tülpimusest oma raamidesse surutud õpetlaseelu üle. Just Vene okupatsiooni perioodil süvenesid Ida-Preisimaa ja Baltikumi vahelised kultuurisidemed, mis jäid püsima ka hilisemal ajal. (Jürjo 2011: 64)

Unistada võib.

Vabamüürlus moodustas erinevate maade vahel omamoodi personaal-uniooni. Köningsbergi Kolme Krooni looži kuulus köningsberglaste kõrval ka kuramaalasi ning Vene ohvitsere. Ka kogu Preisimaa, Kuramaa ja Liivimaa raamatukaubandus tundub olevat olnud seotud vabamüürlusega. (Jürjo 2011: 64)

Personal union, isiklikud sidemed.

Vaimustatud vastuvõtu kõrval põrkus Kanti filosoofia aga ka etableerunud filosoofiliste suundade esindajate vastuseisuga. Näite sellisest reaktsioonist võib leida ka Miitavist. Professor Johann Melchior Gottlieb Beseke avaldas sealse akadeemia juures 1789. aastal raamatukese "Probe eines kriischen Kommentars über Kants Kritik der reinen Vernunft" (Kriitilise kommentaari katse Kanti puhta mõistuse kriitikale). Wolffi filosoofilise koolkonna esindajana analüüsis Beseke Kanti teost formaalloogiliste printsiipide alusel ja jõudis järeldusele, et Kanti kriitiline filosoofia on terve mõistusega vastuolus. Tallinna gümnaasiumi professor Ernst August Wilhelm Hörschelmann oli aga teistsugusel arvamusel, ta pühendas sellele teemale gümnaasiumi 1789. aasta programmi "Geständnisse und Wünsche, die Kantische Philosophie betreffend" (Kanti filosoofiat puudutavad tunnistused ja soovid). Nii nagu Beseke, arvab ka tema end Kanti filosoofias vigu leidnud olevat, kuid ta kriitika lähtub John Locke'i empiristlikust filosoofiast. (Jürjo 2011: 66)

Huvitav, aga keeleliselt ligipääsetamatu: Beseke'l pole isegi inglisekeelset Vikipeedialehekülge (ainult saksa, läti ja vene keeltes); Hörschelmannil sakas ja eesti keeles.

Tartu ülikooli taasasutamisega 1802. aastal tekkis Kanti filosoofia uus kants. Füüsik Georg Friedrich Parrot, ülikooli algusaegade kauane ja mõjuvõimas rektor, oli Kanti tunnetusteooria pooldaja. Veelgi olulisemaks kujunes aga Kanti õpilase, ülikooli esimese filosoofiaprofessori Gottlieb Benjamin Jäsche töö - oma 30aastase õppejõutegevuse jooksul propageeris ta Kanti filosoofiat, tõlgendades seda küll õigesti, kuid tihti ka kitsarinnaliselt ja vähese [|] loomingulisusega. Jäsche ja teiste Kanti pooldajate töö tulemusena jäi Hegeli filosoofia Tartu Ülikoolis tahaplaanile. Isegi veel 1833. aastal eelistati professorivalimisel raugastunud Jäschet noorele hegeliaanile Johann Eduard Erdmannile, see aga andis filosoofia edasisele arengule Tartu ülikoolis tugeva tagasilöögi. (Jürjo 2011: 66-67)

Ka Kantiaanluse mündil on kaks poolt.

Kaasaegsed valitsejad pidasid Lilienfeldi ja Kanti rahuprojekte naiivseks ja utoopiliseks, nagu Friedrich Suur Saint-Pierre'i kohta ka irooniliselt märkis. Tänapäeval on aga äärmiselt üllatav, kui aktuaalselt ja sugugi mitte ebarealistlikuna need projektid mõjuvad. (Jürjo 2011: 68)

Tüüpiline.

Lukas, Liina 2019a. Eesti ja Läti luule sünd Saksa laulu vaimust I. Keel ja Kirjandus 10: 761-774.

Aasta 1779 võiks eesti kirjanduse ajalukku minna eesti luule aastana. Nimelt ilmus siis kaks märgilist teost, mille arusaamad luule ülesannetest erinesid ja mis viitasid eesti kirjaliku luule kahele konkreerivale arenguvõimalusele. Need olid Johann Gottfried Herderi (1744-1803) rahvalaulukogu "Volkslieder" ("Rahvalaulud") teine köide, mis sisaldas Herderi töödeldud eesti rahvalaule, ning Johann Friedrich ERnst Albrechti (1752-1814) Rakveres välja antud luulealmanahh "Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1770" ("Eestimaa poeetiline lillevalik 1779. aastaks"), mis esitles kohaliku saksakeelse luule kõrval kolme maakeelde ümber pandud pala. (Lukas 2019a: 761)

Eesti mõtteloo tüvitekstide aines loetud Herderi tekstide juures läks justkui kaduma see tõik, et ta toimetas ka eestikeelseid rahvalaule. Korraks vist vilksatas läbi ja oligi kadunud tema rahvuslike iseloomude arutellu.

Mida taotles Herder rahvalauluga? Herder pidas luulekunsti ülesandeks eheda inimliku tundmuse väljendust. Tema luuleteoreetilise huvi keskpunktis on lüürika kui selleks kõige sobivam meedium. (Lukas 2019a: 762)

Ehedad tundmused = quintessential sentiments?

Ood on tema silmis luulekunsti läte ja ühtlasi kõige lüürilisem žanr, mis väljendab tundmust (FHA 1: 65). Oodi sisemiseks tunnuseks peab Herder süütut lihtsust, mõtlemise ja tundmise terviklikkust, liigendamatust ja vaimustust, mida luuletaja oodi luues tunneb. Oodi väliseks tunnuseks on selle meeleline keelekäsitlus - kire keel (sks Sprache der Leidenschaft), millele on iseloomulik spontaansus, hüplikkus, mõõdutundetus, sõnavaliku ja konstruktsioonide julgus. (Lukas 2019a: 762)

The language of passion. Need omadussõnad pendeldavad esmasuse ja teisesuse vahel. Jääb mulje, et oodi iseloomustab peaaegu, et mõtlematu keelekasutus.

Tähtis järeldus, milleni Herder oodi uurides jõudis, puudutab luulekunsti mõjutaotlust: "Oodi luuakse, et teisi kaasa haarata" (FHA 1: 64). Lüüriline luulekunst peab liigutama, minema hinge, kutsuma esile sümpaatiat ehk kaastunnet (FHA 1: 70). (Lukas 2019a: 762)

Oodi funktsioon on tekitada hingeliigutus (Gemütsbewegung - üks vähestest saksakeelsetest sõnadest mida üldse tean).

[...] tema [...] käsitluses [...] on Herderi arusaam rahvalaulust ja selle tähendus kaasaegse luule jaoks kirjas kõige selgemalt ja julgemini: "[...] need on rahva laulud [Lieder des Volkes], harimata meelelise rahva laulud, mida on esiisade suus nii kaua edasi lauldud" (FHA 2: 448). Herder oli jõudnud arusaamani, et ehtne lüüriline tundmus ei väljendu kirjalikult fikseerituna, vaid suulises esituses, rahvaloominguna. Suuliselt toimib lüüriline dialoog lauliku ja kuulaja vahel vahetuimalt. Herder mõistab rahvast (das Volk, vahelduvalt ka die Nation) rousseau'likus tähenduses kui kirjakultuurist, hariduse kaudu omandatud kultuurimustritest rikkumata, loodusega kooskõlas elavat, ühte keelt rääkivat sarnase mõttelaadiga kogukonda. (Lukas 2019a: 763)

Meeleline kui sensuous? See kirjakultuurist rikkumatus läheks ka kenasti ühte ritta käsitlustega sellest kuidas raamatute lugemine teeb inimese nüridaks, tuimaks, vaimuvaeseks, võimetuks vastassooga suhtlema, isegi sigimisvõimetuks, jne. Nüüd saab lisada, et raamatuid lugedes kaotab inimene oma meelelisuse, oma võime maailma tajuda ja sellele adekvaatselt reageerida. Raamatuinimene uimerdab maailmas ringi vaat nagu korraga pime ja kurt, aiva ühe teksti juurest teise juurde, tee peal vähemalt kolm korda näoli pikali komistades.

See hõlmab nii rahvalikku (rahvale ehk madalamale ühiskonnakihile omast) kui ka rahvuslikku. Just harimata lihtsas rahvas ilmneb rahvusele omane ja algupärane kõige selgemalt ja vahetumalt. Temas on säilinud mõtlemise, tundmise ja tegutsemise terviklikkus, ehtne loomulik laad, mida pole rikkunud haridus, kunst ega mood. (Lukas 2019a: 763)

Oh sa jutt! Korraga kaks head triaadi: (1) tundmine; (2) tegutsemine; ja (3) mõtlemine; (1) kunst; (2) mood; ja (3) haridus. Esimene on klassikaline, ainult väikse variatsiooniga teisesuses, mis on nagunii kõige variatiivsem: "tahtejõudu" on tõesti raske sobivalt väänata. Teise puhul on kunst kui tundmise vald ja haridus kui mõtlemise vald ebaproblemaatilised; "moe" puhul tuleb arvestada sotsiaalsust - moega kaasaskäimine on ühiskondlik tegevus.

"Mida kaugemal on rahvas kunstilisest, teaduslikust mõttelaadist, keelest ja kirjakultuurist, seda vähem on ka tema laulud kirja pandud või surnud kirjatähevärsid" (FHA 2: 447-497, 452). Kirjandus toodab kultuurilisi mustreid, mis pärsivad algupäraseid luulelisi kvaliteete. (Lukas 2019a: 763)

Kangesti meenutab Malinowski (kelle oma isa oli filoloog) tiraadi filoloogilise keelekäsitluse vastu: "the Philologist, who deals only with remnants of dead languages" (1923: 307).

Leedu tüdruk, kes jätab hüvasti kõigi kodustega ja kujutab kogu oma pruudimaailma silma ja südamega, on suurem luuletaja kui maneerlik hüvastijätukõne fabritseerija, kes on kleepunud ei millegi muu kui oma kirjutuspuldi külge. (FHA 3: 67)
Selle argumendiga tõstis Herder valgustajate põlatud talupojaoodi (sks Bauernode, nii nimetati rahvalaule nii Baltimaades kui ka mujal saksakeelses ruumis) otse žanrihierarhia tippu. (Lukas 2019a: 764)

Need on muidugi seinast-seina äärmused. Selliste maneerlike hüvastijätukõnede kohta sattusin kunagi suvaliselt raamatukogus midagi sirvima, võib-olla seda. Nende jaoks on eritermin olemas, mis praegu mitte meelde ei tule.

Suuliselt päranduv rahvalaul on kirjakultuuri puudumisel rahva mõtlemise ja tundmise, poeetilise eneseväljenduse ainus vahend: "Raamatuid, kunste, linnu, tehtud seltskondlikku mõtlemisviisi neil veel ei ole: ja see, milles väljendub nende loomulik mõttelaad, sai olla vaid see, mida Jumal oli neile andnud: keel, heli, liikumine, kirjeldus, proportsioon, tants, ja see, mis kõik selle kokku sidus - laul." (FHA 3: 60) (Lukas 2019a: 764)

"Tehtus" on ka üks mu lemmikteemasid, kuigi pole sellega aastaid tegelenud. Siin on ilmselt silmas peetud seda "meeldimiskunsti" (Rousseau 1993a: 60).

"Kõik harimata rahvad on laulvad" (FHA 3: 60), võib Herder oma baltimaise kogemuse põhjal väita. (Lukas 2019a: 764)

Mittepaikapidav üldistus. Näiteks kui etnograafid aastakümneid hiljem taaskülastasid Trobianderit ja kogusid etnograafilisi andmeid Malinowski enda kohta ilmnes, et kohalikud olid hoopis talle andnud hüüdnimeks "laulja", sest ta olevat sageli omaette ja ka pärismaalastega kanuuretkedel leelotanud Wagnerit vms.

Herderi teeneks on, et ta muutis arusaama suulise ja kirjaliku vahekorrast kultuuris, tõendades, et kultuur on vanem ja laiem kui kirjakultuur ning et kirjakultuuri puudumine ei tähenda loomingulisuse, vaimsuse puudumist. Tõeline poeesia ei sünni õpetatud luuletaja kirjutuslaua taga, vaid elava mulje, tundmuse silmapilgust. (Lukas 2019a: 767)

Vastulause sagedasele-tüüpilisele heietusele, et metslane ei ole eriline metafüüsik.

Teiseks kätkes rahvalaulu mõiste poliitilist mõõdet - suuliselt pärandunud rahvalaulus ilmneb alistatud rahva hääl, see on tema "endakäsituse" ainus meedium. Herder vastustas Liivimaa koloniaalolusid ja rõhutas rahvuste võrdväärsust ja iseväärtust. (Lukas 2019a: 768)

Enesekirjeldus.

Stenderi valgustuslik maitse ei lubanud näha rahvalaulu poeetilist väärtust. Tema meelest puuduvat läti rahvalaulus hea luule peamine tunnusjoon - vaimukus (der Witz) -, mistõttu ta soovitas rahvalaulud välja vahetada tõlkeluule vastu, andmaks läti luulele arenguabi mõnest poeetiliselt küpsemast kirjandusest. (Lukas 2019a: 768)

See on ka varajaseimas eestikeelses ilukirjanduses (Vilde jt) tüüpiline motiiv - pilalaulud. Keegi laulumeister koostab laulukese, mis rändab ringi ja tabab õnnetult seda, kellest laul on kirjutatud.

Lukas, Liina 2019b. Eesti ja Läti luule sünd Saksa laulu vaimust II. Keel ja Kirjandus 11: 868-878.

Selles leiduvad kaks eestikeelset laulu "Tio tassane ja helde" / "Tiiu, still und gütig" ja "Liesole" / "An Lieschen", mille teksti autoritena nimetab Grahl Eestimaa daame (Roos 1939: 164-165). (Lukas 2019b: 869)

Huvitav nimekuju. Läheb ühte seeriasse teiste kolmetäheliste vanemate nimedega: Ene, Agu, Epp, Eti, jne.

Ta [Stender] andis 1754. aastal välja lätikeelse vaimulike laulude kogu. Läti keele grammatika (stender 1761) lisa jaoks tõlkis ta läti keelde saksa tuntuima valgustusluuletaja Christian Fürchtegott Gellerti valme ning kimbu saksa valgustuskirjaniku Barthold Heinrich Brockese õpetlasluulet. Ta pidas küll rahvalaulu läti luule alguseks, ent mitte selle võimalikuks eeskujuks, soovitades arendada läti luulet küpse tõlkeluule abil. See arusaam oli kooskõlas rahvavalgustusliku haridusprogrammiga, mis nägi ette "meie rahvuse kultiveerimise" (Kultivierung unserer Nation) arenenud rahvaste kultuuriliste mustrite ülevõtmise abil. (Lukas 2019b: 870)

V[on] Middentorf[f] ütles: "See olla praegusel aeal veel võimata, Eesti rahvas olla veel rumal, vast sadade aasta vältusel võida see, kui rahavs nii targaks saab, ehk sündida." (Mitt; Paatsi 2009b: 123)

Beckeri koondatud laulud olid mõeldud ühiskonna madalamatele rahvakihtidele, mistõttu pidid nad olema võimalikult "selged ja arusaadavad, ei tohtinud sisaldada vihjeid asjadele ja mõistetele, mis asuvad väljaspool rahva vaatevälja", ei tohtinud sisaldada mütoloogiat, abstraktseid mõisteid, kuid pidid olema nii oma väljenduses kui ka ideedes kujundirikkad ja ülevad. Laulud pidid äratama ja edendama häid kõlbelisi tundmusi, mis juhiksid kestva ja tõelise inimliku õndsuseni, kuid seda oma seisuse piires ja sellele vastavalt. (Weissert 1966: 23) (Lukas 2019b: 875)

Rõhk "kohasusel": talurahvale tuleb anda õpetust, mis on neile - inimese ja looma, lapse ja täiskasvanu vahepealsele olendile - kohane.

Jäsche, Gottlob Benjamin 2002[1808]. Armastus ja usk: Hommikumõtteid Minu Sallyle, õndsale. Tõlkinud Eduard Parhomenko. Akadeemia 12: 2532-2549.

Tõeliselt temast enesest ülemale tõstab inimese
siiski vaid tema süda,
mis on ideede - ja mitte pelgalt tühjade - päristine võime.
Friedrich Heinrich Jacobi
(Jäsche 2002[1797]: 2532)

Tuleb mõõta vereringluse ideedesisaldust.

Weltweisheit, (maa)ilmatarkus: saksa oma sõna filosoofia tarvis 17. ja 18. sajandil. Tlk. (Parhomenka 2002: 2533; joonealune märkus)

Worldly knowledge. Lad. sapientia saecularis.

[...] Mis on armastus! kõlas siis seesmusest puhtalt ja valjult see taeva hinnaline and, see puhas eeterlik tunne, mis juurdub sugulise armastusena küll maisuses ja leiab rahulduse maises kaduvas pooles - loomas inimese sees -, mille õis ja vili võrsub aga taevani, üles taevani kõrgub, kuna vaimuvalgus ja südamesoojus inimeses, selles loomakujulises inglis, muudab neid suurepäraseid taimi ning nad küpseks teeb. (L 4.) (Jäsche 2002[1797]: 2534)

Lõikad inimese lahti ja leiad seest looma.

Õnnistust mulle ja tröösti, et elan selles usus ühes lootusega, mis nõnda võimsalt ja võidukalt surub maha igasuguse pelga meele ja aru kahtluse. (Jäsche 2002[1797]: 2534)

Meele- ja aruandmed on kaheldavad, erinevalt puhta mõistuse ideedest. Esimene on meeleliselt kehaline ja teine on fantaasias unelev. Kujutlusvõime on nii mõnelgi teisesuses, nagu Kantil on otsustusvõime; Zoroastristidel oli eraldi fakultiteet, mis hõlmas peale tahtejõu korraga ka otsustus- ja kujutlusvõimet (vt Arnett 1904: 147).

Sellistel hetkedel astus mu mõistus, mis omaenese mõtlemise ja läbikatsumisega näeb läbi seesuguse kahtluse tühja eimiski ja spekulatsiooni ja arutleva aru kogu kõnelemise ja otsustamise tühisuse asjus, mille riik pole siitilmast, inimese taibu [Einsicht] ja tunnetuse piiride tunnistamisele vastavalt, nagu on inimmõistusele need [|] piirid nõnda selgelt ja kindlalt kätte näidanud uus Sokrates, mu surematu õpetaja ja juht teaduse teel. (Jäsche 2002[1797]: 2534-2535)

Transtsendentaalsetest asjadest, "mille riik polesiitilmast", ei saa me midagi sisukat teada; jumalast, pärastelust ja tahtevabadusest saab ainult tühja juttu rääkida.

Mõistus, ja ma ei pea silmas arutlevat mõistust, ning tundmus üheskoos saavutasid võidu ning me hoidsime üha tugevaalt ja sügavamalt südames püha hinnalist vara, mida meeled ja aru ning vaid neile alluv fantaasia ähvardasid röövida sinult ja minult. (L 5-5p.) (Jäsche 2002[1797]: 2535)

Miks fantaasia mõistusele ei allu?

Teadus ja spekulatsioon ei saanud teadmist ja adumusi [Einsichten] janunevalt ja otsivalt õpilaselt võtta seda, mida nad talle andnud pole ega oleks saanudki anda. Küllaltki õnnelik, et teadus ja spekulatsioon aitasid tal hävitada üksnes vaid vigu ja kahtlust; tõde ise, igavikuline, ent inimteadmisele ligipääsmatu, ning usule sellesse, mis nagu Jumala rahu on kõrgem kui kogu inimese arutlev mõistus, võlgneb ta sisemise vaimukindluse ja südamele oma sisima elu ilmutuse läbi. (Jäsche 2002[1797]: 2535)

Discernment. Tõde meie jaoks ja tõde iseendast. Igasugune teadmine tuleneb ilmutusest (vt Chase 1863: 464).

[...] maisele silmale just nagu veel kohalolevana istuksid sa mu kõrval, nagu sa mõnikord istusid mu kõrval, nõjatunud armastuse käe mu õlgadele, kui vaimutööga tegeles jagasin sinuga mõnd oma meditatsiooni vilja, ning sain su helge aru ja su puhta südame heakskiidust kinnitust sisemisele veendumusele, et mu ideed ja vaated on tõesed ja kasulikud. (Jäsche 2002[1797]: 2537)

Jäsche abikaasa oli küll toetav, aga kahju kuulda, et tal puhast mõistust ei olnud.

Teistele, kelle vaimusilmale ideaalse maailma kaemine on veel täiesti suletud või meelte ja südame pahustumisega kinni kaetud ja pimestatud ning kelle süda on kalgiks ja jämedate meelteerutustega muutunud tundetuks kõrgemate eeterlike tundmuste erutuste ja muljete suhtes - niisugustele ei saa need lehed olla kirja pandud. Maine silm saab nendelt näha vaid surnud kirjatähti, mitte aga vaimu, mis neist vastu vaatab. (L 13p-14.) (Jäsche 2002[1797]: 2540)

Ideaalne maailm (ideede sfäär) on siin üks ja ühene. Pigem takistab kirjatähtede taga vaimu nägemist, st tekstist ja autorist arusaamist, hoopis see, et ideedes ja ideoloogiates valitseb paljusus. Jäsche ütleb siin justkui, et kes tema kõnest aru ei saa, sellel on kõrvad mustad (meeled ja süda pahustunud); mitte, et kuulaja nt ei oska saksa keelt või filosoofi žargooni.

Läinud oli imeline nähtus; aga sügav mulje oli hinge seesmusse jäänud ning püsib kuni käesoleva hetkeni veel samasuguses muutumatus tugevuses ja veenvuses. Ühtlasi sai siinkohal see headööd-soovimine - see meie südamete kõige lähedasema ja hellema üksmeele märk ja tunnussõna, kui me elus armastuse suudlusega teineteisele head ööd! ütlesime - see soov nüüd otsekohe täidetud. Sellest tunnist alates jäin ma magama; ning magasin taas kord kogu öö hommikuni kestvat kosutavat und - minule tollal kõige hädatarvilikum vahend elu säilitamiseks ja tugevdamiseks. (Jäsche 2002[1797]: 2543)

La Barre järgi faatiline.

Nii mõndagi sai nüüd suure aia radadel edasi-tagasi kõndides kõneldud, nii mõnelgi lemmikteemal, sai vahetatud nii mõnigi mõte ja tähelepanek, eriti sel teemal, mis on selge ja selgusetu, lahendatav ja lahendamatu inimese määratluses. Kuidas parem, kõrgem inimene on lakkamatult kantud kahetises tungist oma sisimas olemuses: liikumisest ideaalsuse poole ja liikumisest kausaalsuse poole, vangub ja hõljub lakkamatult kahe püüdluse vahel - ühelt poolt ideaalse püüdluse, avardada lõputusse oma olemasolu, ja teisalt, piirata seda reaalsuse läbi oma tegude ja saavutuste kindlaksmääratud ja suletud ringidesse, kitsaisse ja kitsamaisse. Kuidas mõlema tungi harmoonilise leppimise punktis asub tunne ühtsusest ja harmooniast me endiga - me pärisoma sisimast ja täielikust olemusest. (Jäsche 2002[1797]: 2546)

Inimene on lõpmatuse ja lõplikkuse süntees (Kierkegaard 2006: 39).

Sest kes küll tunneb - märkis kaugele ja selgelt nägev sõber -, kes tunneb seost vaimude- ja kehadeilma vahel nõnda täielikult ja täpselt, et võiks söandada eitada selle seose ainsate võimalike tingimuste - kommunikatsioonivahendite ja -teede olemasolu? Kes võiks küll ainuüksi loodusseadustest lähtudes seletada või siis ainult loodusseaduste juhatusel avastada seda salajast ja nähtamatut vaimset sidet, misläbi lähedased vaimud ja südamed neile endile seletamatul moel ja ainsa silmapilguga ühe nime, koha, käe üheainsa õhkkerge puudutuse iseenesest sageli täiesti tähendusetu ja juhusliku meediumi kaudu [...], selgemini aga ja veelgi tugevamalt keele ja hääle abil, mitte ainult sõnade [keele] ja laulu [hääle] abil, vaid ka neile ometigi mitte tundmata pilgu, ilme ja viipe, kõla ja tooni keeles suheldes ühtlasi üksteisest ja nii sisemiselt läbitungivalt tundeid vastu võtavad ja selle tundmusega ühtaegu aimavad, mis nad olla saavad - olla võivad teineteisele. Kes selgitab küllaldaselt ja piisavalt täielikult nende esmastest põhjustest ja lätetest lähtuvalt neid moraalse sümpaatia tundeliigutusi ja ilmutusi armastuses ja sõpruses, või antipaatia omi vihkamises ja vaenus; - need salajased vaimude ja südamete tõmbe- ja tõukejõud? (Jäsche 2002[1797]: 2548)

Nonverbalism. Kuidas mitteverbaalne suhtlemine keha-vaimu ühendust peaks seletama, ei loe täpselt välja siit.

Parhomenko, Eduard 2002. Filosoofiaprofessor Gottlob Benjamin Jäsche, tema usk ja armastus. Akadeemia 12: 2549-2554.

Valus vajadus uskuda surematusse, ületamatu soov jääda oma kalli kaasaga kokku kasvab üle filosoofiliseks refleksiooniks, mille käigus teisenevad Jäsche senised küllaltki Kanti-truud arusaamad. Nimelt ei suutnud kantilik moraaliteoloogia (enam) pakkuda piisavalt tuge Jäsche tungivale vajadusele uskuda surematusse ja inimhinge surmajärgsesse edasikestmisse. Nii pöördub lein ja hingehäda filosoofiliseks kriisiks. (Parhomenko 2002: 2550)

Mis võib juhtuda kui pead inimest loomakujuliseks ingliks, mitte nt inglikujuliseks loomaks.

Kusjuures usku kogeb Jäsche kõrgema, seega isikuülese tõeluse teravalt isikliku läbielamisena meeleerutuste ja tundmuste ekstaatilises seisundis. Nii avaldub tema maine armastus Sally vastu tale ühtlasi religioosse usu algupärana. (Parhomenko 2002: 2550)

Usk kui psühhoos.

Aastal 1800 andis ta välja Kanti loogikaloengud kokkuvõtliku kompendiumina. Jäsche kui kantiaani jaoks oli see kahtlemata oluline töö, ent silmas pidades filosoofilise publiku jahedat reaktsiooni, valmistas see talle mõnesuguse pettumuse. Arvatavasti just seetõttu loobus ta hiljem Kanti metafüüsikaloengute väljaandmisest, kuigi Kant oli ka seda temalt palunud. (Parhomenko 2002: 2552)

Kui kohest tulemust ei ole, siis viska nurka.

Jäsche oli kolm korda abielus. 1802-1808 Sally Strakeriga. Seejärel 1809. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna professori "ilusa" tütre Wilhelmine Mütheliga, kelles aga Jäsche filosoofia "ei leidnud vastuvõtlikku südant". Peagi järgnes lahutus. Seejärel abiellus Jäsche arstiteaduskonna professori õe ja Anette Sahmeniga. (Parhomenko 2002: 2554)

Wilhelmine ei olnud helge meele ja puhta südamega platsis.

Morgenstern, Carl 1993[1794]. Platoni Politeia'ks nimetatud raamatu eesmärgist ja teemast. Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia 1: 97-106.

Sageli pole kerge näha, mis nimelt on mõnes Platoni dialoogis peamine küsimus, näha aga meeldiks vägagi, et võiks dialoogi [|] üksikosi kiiremeni ja õigemini mõista ning nende üle läbimõeldumalt ja tõsisemalt otsustada. See peab paika ka Platoni Politeia puhul, ja võib-olla rohkem kui ühegi teise Platoni teose puhul. Et on raske otsustada, mis nimelt on selle raamatu peamine eesmärk, on näha sellest, et kaks poolt (üks selle lahkarvamuse põhjusi võiks olla väga paksu teose ülesehitus ja kõigi Platoni dialoogide väga kunstipärane kujutamisviis, mis on selline, et peamist mõttearendust katkestavad sageli teised ja väga pikad arutlused), et niisiis kaks poolt on selle asja üle juba ammustest aegadest palju vaielnud ning tõene arvamus, mis meile näib olevat väljaspool kahtlust, jääb paljudele tänagi teadmata. (Morgenstern 1993[1794]: 97-98)

Minu jaoks see vist eriline probleem ei ole, sest ma ei loe peaaegu kunagi teksti sellest seisukohast, mida see saavutada üritab. Kui tekstil on mingi peamine küsimus, siis tuleb see iseenesest esile; kui mitte, saab tekstist siiski midagi välja lugeda.

Platonil on pealkirju ju kolme liiki: έκ προσώπων [osalejate järgi], nagu Alkibiades, Phaidon jt, περιστατικαί [olukorra järgi], nagu Pidusöök; πραγματικαί [tegevusvaldkonna järgi], nagu "Νόμοι" [Seadused] "Πολιτικός" [Riigimees], "Σοφιστής" [Sofist]. Need viimased sisaldavad alati τό προηγονμένως ςπτούμενον'i [põhiküsimuse]. (Morgenstern 1993[1794]: 99)

(1) Alcibidaes; (2) Erastai; (3) Laws.

Teine põhjendus on see, et Platon nimetab Seaduste 5. raamatus riiki, kus on kõigi asjade - naiste, laste, varade ühisus, esimeseks aga seda, mis rajatakse Seadustes, teiseks jne. (Morgenstern 1993[1794]: 100)

κοινά τά φιλων

Platon on igatahes tahtnud seda, et kolm dialoogi, Politeia, Timaios ja Kritias, mis mõnes osas üksteist sisu [|] poolest toetavad, moodustaksid mingi ühe suure terviku. Paistab, et Platon ei otsi niisiis Timaiose alguses midagi enamat kui mingit ühendajat, millega võiks need kolm aine poolest mõneti kokkukuuluvat dialoogi ka sobiva välise vormiga ühte koondada. (Morgenstern 1993[1794]: 102-103)

Loebi seerias on Politeia (Republic, Vabariik) - 5. ja 6. köited ning Timaios ja Kritias mõlemad 9. köites.

Sellest Politeia lühikokkuvõttest, mis tehtud nii, et kõigi kõnede põhieesmärk oleks võimalikult kergemini läbi näha, on ilmne, et see, kust sünnib kogu arutelu, pole riik, vaid õiglus; et see, mille selgitamiseks on kogu järgnev käsitlus riigist ette võetud, on õiglus; et see, mille juurde Sokrates ise väga sageli tagasi pöördub kui arutelu peamise eesmärgi juurde, on õiglus; lõpuks, et see, millega kogu jutuajamine kokku võetakse, on õiglus. Et see on Platonil tema raamatus enamasti seesama mis voorus üldse, siis pean suurima selgusega näidatuks, et selles raamatus pole põhiline visandada pilti ühest ülimalt täiuslikust riigist, vaid kõige enam [|] selgitada, milline on vooruse loomus, nii iseeneses kui õnne seisukohalt, mis sellest sünnib; ja teiselt poolt pahelisuse loomus - mis suhtes on ta voorusega, nii iseeneses kui õnnetusega seoses. (Morgenstern 1993[1794]: 105-106)

Ilmneb, et Vabariik pole niivõrd utoopiline kuivõrd aretoloogiline teos mis tegeleb ennekõike parimate kommetegaxi.

Ruutsoo, Rein 1987. Personalistliku filosoofia traditsioonist Tartu Ülikoolis 1920-1940. Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, 165-178.

Tartu Ülikoolis õpetanud mõtteteadlastest on kõige tuntum personalistliku filosoofia nn. Tartu varianti arendanud Gustav Teichmüller (1832-1888). (Ruutsoo 1987: 165)

Mõtteteadus on filosoofia?

Tennmann ei saanud seega professionaalset koolitust filosoofi käe all, vaid oli iseõppija, kes oma tegevuse viimase kümnekonna aasta jooksul jõudis ulatusliku õppetöökoormuse kõrval üksnes sisse elada personalistliku filosoofia põhikontseptsioonidesse. Teichmülleri pooldaja sai endisest kirikuõpetajast alles siis, kui ta neljakümneaastase õppejõuna hakkas oma teoloogilistele tõekspidamistele looma laiemat maailmavaatelist alust. Selles tuleneski muidu väga võimeka ja kahtlematult sädeleva laadiga [|] mõtleja tegevuse valdavalt retseptiivne ja propagandistlik iseloom. (Ruutsoo 1987: 165-166)

Lohutav teadmine, et mul on veel peaaegu terve aastakümme, et hakata oma mõtlemisviisile tõsiseltvõetavaid aluseid otsima.

Viljaka kirjamehena suutis Tennmann oma maailmavaatelise arengu viimasel, Teichmülleri filosoofia mõju all kujunenud perioodi avaldada kokku viis raamatut: saksakeelne doktoridissertatsioon "G. Teichmülleri kristluse filosoofia" (1931), "Hinge surematus" (1935), "Maailma usundid" (1935), "Üldine usundipsühholoogia" (1936) ja "Ekstaas ja müstika" (1936). Lisaks ilmus veel "Usuteaduslikus ajakirjas" paarkümmend Teichmülleri õpetust tutvustavat artklit. Personalistliku filosoofia taaselustamise suurejoonelised kavad katkestas Tennmanni ootamatu surm. (Ruutsoo 1987: 166)

Hinge surematus ja teised on täitsa eesti keeles tõesti. Võib-olla tasub lugeda kui ma lõpuks Goeschel'i "The immortality of the soul"-i seeria käsile võtan.

Eriti selgelt tuleb Tennmanni kriitikavõimetu Teichmüllerile toetumine esile dissertatsiooni teises osas, milles ta võrdleb personalismi nn. Tartu variandi looja vaateid paljude rohkemal või vähemal määral personalismiga haakuvate inimese ja inimese "mina" käsitlusega nii teoloogias kui filosoofias. Lähema vaatluse alla võtab ta J. Rehmke, W. Sterni, C. Renouvier', F. Mahnke, K. T. Oesterreichi, W. Jamesi, M. F. Fairbairni, H. Scholzi, M. Scheleri, D. Kerleri ja O. Dittrichi vaated. Kokkuvõttes jõuab ta järeldusele, et ükski teine filosoof pole esitanud kristluse olemust kaugeltki nii selgelt väljendavalt "mina" kontseptsiooni kui Teichmüller. Just tõeliselt personaalse "mina" käsitluse puudumise tõttu kõikuvat senine filosoofia ja koos sellega teoloogia [|] jätkuvalt materialismi ja Platoni tüüpi idealismi vahel. Mõlemad neist suundadest kristluse filosoofiaks endastmõistetavalt ei sobivat. (Ruutsoo 1987: 167-168)

Ilmneb, et "personalism" ongi üks neist isemusega tegelevaid valdkondi, millega mul oleks vaja lähemat tutvust teha.

Niisugune usundilooline arusaam looks vastuolu personalismi ontoloogia ja selle ajaloolise fenomenoloogia vahel. Teichmüllerist lähtuva tõdemuse kohaselt on jumalateadvus inimese teadvuse orgaaniline osa. Just viimane asjaolu sunnib Teichmüllerit ja tema vaadetest kinni pidavat Tennmanni määratlema usundit võimalikult laialt. "Usundi olemuslik joon seisneb aga inimese ühtlases suhtumises mingisse võimusse, kellest inimese saatus tuntakse sõltuvat ja kusjuures inimese teadvus hingeliste funktsioonide - tunnetuse, teadvuse ja liikumise kaudu - tegev on, olgu siis Jumala kujutlus selge või vaieldav, nagu ateismis ja budhismis". (Ruutsoo 1987: 170)

Consciousness of god? Triaad: (1) tunnetus; (2) liikumine; ja (3) teadvus.

Sooväli, Jaanus n.d. Filosoofia, metafüüsika ja mõistete ajalugu: Gustav Teichmüller päri(ne)misest.

Gustav Teichmüller oli Tartu ülikoolis 17 aastat filosoofia professor ja avaldas üle viieteistkümne mahuka ja silmapaistva teose, kuid nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis on ta täna suhteliselt vähetuntud mõtleja. Tema mõtlemise valdava osa moodustavad mõisteajaloolised uurimused, mida tema eluajal retsenseeriti tunnustatud filosoofiaajakirjades ja mida hindasid kõrgelt mõned tollal autoriteetsed mõtlejad nagu Friedich Adolf Trendelenburg (1802-1872) ja Hermann Lotze (1817-1881). Pärast viimaste surma osutati Teichmüllerile Lääne-Euroopas üha vähem tähelepanu. (Sooväli n.d.)

Jep, enne seda loenguid ei olnud temast praktiliselt kuulnudki. Kahjuks jääb ta ka saksa keele müüri taha.

Teiseks, Baseli ülikool oli tollal Tartu ülikoolist oluliselt väiksem, ta lootis siin suuremat mõju avaldada. Paraku see viimane lootus ei täitunud, Tartus tunneb Teichmüller end üksildase ja isoleerituna, tal on siin küll palju kuulajaid, kuid vähe korralisi filosoofiatudengeid. Nagu ta Herman Lotzele kirjutab, pole Tartus ka ühte ainumat inimest leida, kes oleks Platonit lugenud. (Sooväli n.d.)

Nüüdseks on neid Platoni-lugejaid juba vähemalt 10, ma arvan.

Mõnikord nähakse selliseid argumente naiivsetena ja need heidetakse kõrvale (tavaliselt sagedamini), aga mõnikord võetakse filosoofia ajaloost leitud argumente tõsiselt ja integreeritakse oma teooriasse. Selle vaate järgi oleks filosoofia ajalugu otsekui argumentide hoidla või laoruum, kuhu võib vajadusel alati sisse põigata. Juhtub ka muidugi seda, et filosoofia ajalugu ei võeta üldse arvesse; arvatakse aga, et see pole kuigi suur probleem, [|] sest sealt leitavad argumendid on niikuinii iganenud, naiivsed ja ületatud. Need, kes nii mõtlevad, mõistavad filosoofia ajalugu mitte laoruumina, vaid pigem argumentide kolikambrina. Oma olemuselt pole need kaks positsiooni aga kuigi erinevad - mõlema vaate kohaselt on filosoofia suhe oma ajalukku pealiskaudne ja teisejärguline. Filosoofia pärand ja ajalugu ei mängi moodsa filosoofia seisukohalt mingit olemuslikku ja konstitueerivat rolli. (Sooväli n.d.)

See varasalv on ammendamatu - arhiivist on ühe päevaga võimalik rohkem alla laadida kui ühe eluajaga jõuaks läbi lugeda. Ars longa, vita brevis.

Ilma metafüüsikata, nagu Teichmüller sõnab, ei saaks nad ei rääkida ega hingata. Teichmüller väljendab siin kaunis nüüdisaegset mõtet, et metafüüsika kriitik paratamatult reprodutseerib või taastoodab oma kriitikas sedasama metafüüsikat, mida ta kritiseerib. Ja see taastootmine on paratamatu, sest kriitikaks kasutatav keel on metafüüsika-keel, ja mingit teist, neutraalset, puhast keelt, millel puuduks metafüüsilised implikatsioonid, meil käepärast pole. (Sooväli n.d.)

Analoogne juhtum de Saussure'ga semiootikas. Need, kes kõige ägedamalt tema teooriale vastu vaidlesid hakkasid midagi analoogset taastootma.

Teichmülleri sõnul pole filosoofias toimunud erilist progressi, sest filosoofid arvavad, et filosoofial pole ajalugu ja hakkavad alati otsast peal. Pärandit tundmata kordavad nad aga - muidugi teatud muutuste ja nihetega, mis tulenevad "kontingentsetest" ajaloolistest tingimustest - ainult seda, mida on juba ammu mõeldud. Filosoofia peab püüdlema uue poole, st progresseeruma, kuid midagi uut saab avastada ainuüksi siis, kui juba teatakse, millest on varem mõeldud, millised mõisted ja milliste probleemide jaoks on juba olemas, millest tuleb veel mõelda etc. (Sooväli n.d.)

Klassika: tõeline innovatsioon nõuab traditsiooni sügavuti tundmist. Kuidas sa saad teha midagi uut kui sa ei tea, mida varem on tehtud?

See kirjeldus jääks aga võrdlemisi poolikuks, kui me ei pöörduks tagasi küsimuse juurde, mida Teichmüller peab õigupoolest silmas mõistete all. Ta eristab mõisteid ideedest. Erinevalt mõistetest on ideed ebaselged. Mõiste ongi ebaselge idee teadlik, "teaduslik' väljendus, mis on tekkinud süstemaatilise mõttetöö tulemusena. Idee kui selline sellist teaduslikku mõttetööd ei eelda. Teisiti öelduna, selge mõiste on metoodiliselt, mõttetöö kaudu võidetud tunnetus või sissevaade (nt 'materiaalne põhjus', 'tegev põhjus'), mis põhineb ebaselgel, süstemaatiliselt artikuleerimata ideel. Kuid need ideed - ja siin teeb Teichmüller õhtumaise metafüüsika kõige traditsioonilisema ja paljude tänaste jaoks võõristava žesti - ei ole tekkinud mitte ajaloolise arengu käigus, vaid nad on algusest peale kohal teatud ajatus, ajalootus mõistuses. Teichmülleri mõisteteooria läheb lõppkokkuvõttes tagasi Platoni anamneesi või mäletamise õpetusele - meie mõistuse loomuses on kõik tõesed ideed ja mõtted juba alateadlikult olemas, ja alles teadliku mõtlemis- ja mäletamistegevuse tulemusena kujunevad nendest ajaloo käigus selged mõisted:
Sest me oleme veendunud, et mõistus vaikivalt ja endale teadmatult juba omab tõde ja me peame koos Platoniga seda ainult meelde tuletama ja suudame seda avastada, sest ta annab endast juba märku kogu mõtlemise kindlaks määratud korra kaudu ja juhib mõtlemist alateadlikult õige eesmärgi poole.
Hoolimata Teichmülleri tugevast ajaloomeelest ja kogu tähtsusest, mida ta pärimusele ja ajaloolisele uurimistööle omistab, tuleb siin ilmsiks tema mõisteajaloo olemuslik ahistorism. Mõistusel ja mõistetel polegi tegelikult ajalugu; see, mis on ajalooline, on üksnes mõistuse ja tõe lahti rullumine selgetesse mõistetesse, mida mõistus alateadlikult, ideede kujul, juba valdas. Ajalugu on selle lahtirullumise näitelava. Kuid, nagu eelnevast ilmnes, on sellele näitelavale astumine siiski vältimatu - selgitamaks välja, millised mõistuse ajatud ja tõesed ideed on juba mõisteteks küpsenud, tuleb läbi käia filosoofia ajalugu. Ja nähtavasti selleks, et uued, veel avastamata ideed võiks saada mõisteteks - st selleks, et filosoofia võiks progresseeruda -, tuleb tunda neid, mis on juba mõisteteks küpsenud, tuleb tunda pärimust. (Sooväli n.d.)

Ideed (arhetüübid) realiseeruvad (rulluvad lahti) mõistetes (ektüüpides). See ajatu, ajalootu mõistus on muidugi jumala mõistus (the mind of god). Jumala ajatus mõistuses on ideed, inimese ajaloolises mõistuses on mõisted.

Gahlings, Ute 2003. Teekond iseenda juurde: Sissejuhatus Filosoofi reisipäevikusse. Tõlkinud Kairit Kaur. Akadeemia 9: 1819-1843.

Ta õppis loodusteadusi Genfis, Tartus, Heidelbergis ja Viinis. Tartus sai ta ühel duellil eluohtlikult haavata, ja see muutis ta elu. Kui ta oli enne, nagu ta ise ütleb, "kõige ebavaimsem ja loomalik-brutaalsem kõigi Tartu korporantide seas", siis nüüd koondus ta huvi üha enam vaimsetele küsimustele. (Gahlings 2003: 1820)

Surmalähedane kogemus muudab inimest.

Tunnetuskriitika, mida Keyserling määratleb Prolegomena's kui "bioloogia haru", osutub ebapiisavaks, kui tal tuleb haarata tegelikkuse komplekse, mis on nähtuste aluseks ja mille printsiip on dünaamiline. Elu näiteks on samavõrd konkreetne tegelikkus nagu tema ilmnemisvormid, ja samas ei ole ta siiski mõistetega haaratav. "Teadusele on jõukohane vaid valmisolev, kuid elu olemuslikult ei ole valmis, ta on igavesti algav saamine." Järelikult ei ole teadus võimeline mõistma tegelikkust kogu ta keerukuses: "Bioloogia ei saa tungida kaugemale kui elusolendite struktuurini ega tunnetuskriitika kaugemale kui puhta mõistuseni. Elu on aga teistsugune tegelikkus kui abstraktne struktuur, ja vaim on midagi olemuslikumat kui kantilik mõistus." (Gahlings 2003: 1822)

Meenub hiljutine meem kuidas arstitudeng on masenduses, sest tal on mingist 30-astmelisest bioloogilisest protsessist ainult esimesed 20 pähe kinni jäänud, samas kui vanaisa õppis meditsiini enne kui teati midagi mitokondritest. Võib-olla mingist punktist ületabki eluprotsess inimmõistust, aga sealtpeale võtame ilmselt mingid muud vahendid kasutusele. "Ära kunagi ütle mitte kunagi" stiilis võib öelda, et seda, mis teadusele ei ole jõukohane, ei pruugi olemas olla.

Keyserling ei otsi meelelahutust, loodusnaudingut, haridust ega kultuurilist rikastumist. Reis peab pigem olema toeks eneseleidmisel, mis, tõsi küll, ei sega teda külastamast turismi tulipunkte. Kuid ta reisib filosoofina, metafüüsikuna, keda huvitab teispool nähtusi asuv olemus. (Gahlings 2003: 1823)

Kummaline, otsida ennast sealt kus seda pole.

Ameerika kultuuri tajub Keyserling kui loomingulist potentsiaali teha "täiesti suvalistest tüüpidest ameeriklasi". Õhtumaalane tahab talle kompromissitu, erapooliku ja egoistliku tegutsejana, vapra hävitaja ja vallutajana nii heas kui halvas mõttes. Tark aga, Ida põhitüüp, ei võitlevat kunagi, sest tema teadvus olla koondunud väljapoole olelusvõitlus. Läänelik ühekülgsus, sallimatus ja võitlushimu toetavat aga, nii arvab Keyserling, masside eneseteostust enam kui ükskõiksus erinevuste vastu Idas, mis põhinevat sügavamal arusaamisel. (Gahlings 2003: 1830)

Tundub paika pidavat. Ameerika kultuur on muutnud isegi kristluse olelusvõitluse jätkuks - käemunamängu võitja tänab jumalat, justkui universumi loojat peaks huvitama selliste sipelgate käekäik.

Filosoofiline juhtmotiiv seisneb eneseleidmisprotsessi mõistetavaks tegemises ja kultuuriliste vormide käsitamises loomingulise mõtestamise iga kord eripärase väljendusena. Sellest lähtuv mõtte- ja kultuurifilosoofia on kogu stilistilisest mitmekesisusest hoolimata eristatav. Keskmes seisab õpetus mõtest ja väljendusest ning arusaam elust kui metafüüsilisest tegelikkusest. See, mis meile kultuurilise vormina ikka jälle eri vormides vastu astub, on inimeses toimiva võime väljendus luua mõttepilte/sümboleid selle metafüüsilise jaoks. Millise kuju see mõtestamine mingis kultuuris võtab, sõltub paljudest sise- ja välistingimustest. Mõte ja väljendus kuuluvad eri dimensioonidesse, nad ei lange kokku, kuid viitavad teineteisele, s.t tingivad üksteist vastastikku: teatav mõtteseos on väljendatav mitut moodi: sõnas, kirjas ja pildis, eri keeltes, eri kunstide kaudu; teisalt võib sümbol olla tähendusekandja erinevate interpretatsioonide jaoks. (Gahlings 2003: 1834)

Ka siin on sama tuttav lugu: metaüüsiline on arhetüüp, mida väljendab kultuur kui ektüüp - üks paljudest realiseerimisvõimalustest. Järgmisel leheküljel: "Mõte on metafüüsiline tegelikkus, väljendus selle materiaalne kehastus" (ibid, 1835).

Keyserling, Hermann von 1989. Baltikum. Tõlkinud Krista Läänemets, kommenteerinud Märt Läänemets. Looming 6: 812-821.

Nüüd polnud ma mingil juhul enam maine reaalsus. Olin tegelikult koju naasnud nõnda, nagu oleksin olnud iseenda vanaisa: 40 asata eest olin endastmõistetav peremees, nüüd igas suhtes üleliigne, segamas kogu uut elukorraldust. Või mis me räägime, erinevus oli veel palju suurem. Eestlaste teadvuse jaoks lahutavad aastaid 1918 ja 1920 terved sajandid. Tookord ei eksisteerinudki neid veel rahvana, nad olid vaid alamkiht. Nüüd oli tänu ainulaadsele ajaloolisele konjuntuurile, mis laskis maailmasõja võitnud jõududel näha väikeste iseseisvate Balti riikide loomist kantsina bolševismi vastu, täitunud vaevalt kunagi tõsiselt võetud unistus iseseisvumisest. (Keyserling 1989: 812)

Üldsegi mitte vale viis kuidas väikerahva iseseisvumise peale vaadata, olgugi, et teoks sai midagi, millest see alamkiht oli ehk sajandeid unistanud.

Aga miks oli minust seetõttu saanud kodukäija? Siin oli mängus tõeline saatuse iroonia. Meie, baltlased, kutsusime 1918. aastal sakslased maale, sest see oli ainus võimalus päästa teda venelaste purustuste eest. Seega me mitte ainult ei loonud selle maa kogu senist kultuuri, vaid meie teene on ka see, et see maailmasõja ajal püsima jäi. Kuid meie olime teise rassi, teise keele õhuke pealiskiht. Lõi tund nende esiletõusuks, kes seni olid olnud alla surutud. Ja siis sai meile saatuslikuks sellesama bolševismi vaim, mille tõrjumisel läks täide eestlaste ja lätlaste soov iseseisvuda. (Keyserling 1989: 812)

Või siis nad lõid võõrast kultuuri võõral maal ja takistasid kultuuriloomet kohaliku rahva majanduslikku seisundit alla surudes. Oleks vaid eestlastel olnud 18.-19. sajandil jõukust ja vaba aega, et kultuuri luua...

Ma sain isiklikult näha ühe rahva sündi. Kui ma laps olin, ei olnud eestlased veel rahvas, vaid - siin annan ma tuntud sõnadele pisut teistsuguse tähenduse - talupojad ja teenijad; maarahvas. Kogu taluperetki oli meil kombeks tähistada viimatinimetatud sõnadega. Nende keel oli ürgrahva oma; abstraktsed väljendid puudusid peaaegu täiesti. See-eest oli rikkalikult võimalusi tähistada sadat liiki nüansse metsa ja soo, aasa ja põllu, metslindude erinevate lennuviiside vahel. Umbes üheaegselt minuga jõudsid täisikka eesti esimesed koolitatud ja haritud mehed, keda jagus laiali üle kogu Venemaa, sest kodumaal ei leidunud neile küllaldast tegevusvälja. Kui siis revolutsioon algas, ilmnes umbäkki, et on olemas valitsemisvõimeline uus rahvas. (Keyserling 1989: 813)

Ja miks ei olnud haritud eestlastel oma kodumaal tegevusvälja?

Ruineeritud vähemusrahvused kerkivad õieti alles siis pinnale, kui nad midagi väärt on. Rõhumine teeb neid silmanähtavalt tugevamaks: muidu ei oleks tšehhidest jt. kunagi saanud rahvusi selle sõna kaasaegses tähenduses. Õieti tugevaks teeb rõhumine veel siis, kui juuritakse välja seesmiselt tugevaid vähemusrahvusi: selle tõenduseks on juudid. Iidsetest aegadest peale on tüüpiline, et rikkaks saavad just poliitiliselt jõuetud. Nõnda saadaks kaotatud varandused kindlasti varsti nii või teisiti tagasi. (Keyserling 1989: 814)

700-aasta pikkune rõhumine oli tegelikult hea ja kasulik! Orjastaja teeb orjale teene!

Jah, aadlimeelsus on inimlikult kõrgeim absoluutses mõttes. Kodanlane on turvalisuse inimene, aadlik on ohu, riski inimene. Turvatunne on aga vastuolus elu mõttega, mille eest tasutakse ju alati surmanuhtlusega. Kuivõrd talupoeg on mures oma maatüki saatuse pärast, ei ole ka tema turvalisuse inimene. Täiesti mõttekalt on loodud aga siiski vaid aadliku tüüp. Seepärast ei kao meie, baltlased, kindlasti niikaua, kui me ei muutu kodanlasteks. (Keyserling 1989: 816)

Kuiiganes mõttekalt nad loodi, täiesti mõttetult nad siiski kadusid. Sotsiaaldarvinism, beibi.

Kuidas on siis lood Baltikumi kui tervikuga, vaadatuna Euroopa seisukohast? Ennekõike on see erilise vaimuga maa. Ma tean vaid väheseid sellise loova jõuga maakohti; sama loomisvõimelised tunduvad mulle oma aluspõhja poolest olevat ehk veel vaid Põhja-Ameerika ja Balkanimaad. Uusimate uurimisandmete põhjal on minu kodumaa nende rahvaste ürgkodumaa, kelle puhul varem räägiti kaukaasia või indogermaani päritolust; seda on kerge uskuda. Kindlasti elasid siin kunagi goodid. Eesti keele sõnavaras on veel tänapäevalgi gooti päritoluga sõnu. Pärast seda on vaheldumisi olnud ülekaalus soome, germaani ja slaavi päritoluga rahvad (lätlased, Lätimaa tänased peremehed, tulid sinna alles pärast sakslasi; kohalik ürgrahvas ei olnud lätlased). (Keyserling 1989: 817-818)

Need uusimad uurimisandmed pidid küll ikka täielik praht olema. Võib-olla samas killas, et kõik keeled arenesid saksa keelest välja. Lätlaste osa on veel jaburam.

Belgia kujutab endast mitte ainult väliselt, vaid ka seesmiselt, psühholoogiliselt, prantsuse-saksa piiriala. Ükskõik kas domineerib saksa element nagu flaamlaste puhul või gallo-romaani element nagu valloonide puhul, on kõige olulisem siiski nende belglus. Nii on ka baltlane esmajoones baltlane, ükskõik kas ta on rohkem saksa-, poola-, rootsi- (eestlase tüup on kahtlemata rohkem rootsilik kui saksalik) või venepärane, või paneb rahvuse seisukohalt rõhku sakslusele, eestlusele või lätlusele. (Keyserling 1989: 817)

Raikküla asub Raplas, Põhja-Eestis, kus oli võib-olla rohkem Rootsi mõju.

Kuni uue Venemaa konsolideerumiseni on Baltikum pidevas ohus. Seda oli sajandite vältel ka Belgia. Siiski olen veendunud, et seda kiiremini tekib uus balti rahvas. Ja kui asi on niikaugel, siis tunnustavad meid, baltisakslasi riigi esimeste loojatena ka need, kes meid praegu vihkavad. (Keyserling 1989: 819)

Unista edasi.

Nii vähe, kui Keyserlingi tema sünnimaal tuntaksegi, on tema puhul siin ja seal kippunud tooni andma "hullu krahvi" laadsed hinnangud, rääkimata nõukogulikest käsitlustest, kus Keyserling on raudselt suletud kolmnurka, mille tippudeks on sõnad "reaktsiooniline", "subjektiividealistlik", "müstitsistlik". (Läänemets 1989: 821)

Omamoodi huvitav olukord, et langenud režiimi meenutav tekst ilmub õhtul enne teksti tõlkinud ja kommenteerinud režiimi langemist.

Filosoofina on Keyserling erandlik ja originaalne juba sellepärast, et mingit lõpuleviidud loogiliselt põhjendatud süsteemi või teooriat pole ta kunagi püüdnud luua, ehkki ta nooremas põlves on (ilmselt Kanti mõjul) maha saanud "Prolegomenaga natuurfilosoofiale" (Prolegomena zur Naturphilosophie, München, 1910). Ka ei mahu ta oma vaadetega ühtegi tuntud koolkonda. Võib vaid aimata, et tema maailmanägemus on kujunenud suuresti "elufilosoofia" ja psühhoanalüüsi mõju all, millele hiljem on lisandunud harras huvi budismi, taoismi ja muistse Ida teiste õpetuste vastu. Ilmselt viimasele kalduvusele vihjates on Keyserlingi poolirooniliselt hüütud "Euroopa guruks". Ehk ei peagi seda ainult pilkava hüüdnimena võtma, sest oma tegevuses (eriti kahe maailmasõja vahelisel ajal, juhatades Darmstadtis "Tarkuse kooli", kus õppeprogrammist ei puudunud ka joogal põhinevad süüvimisharjutused) on ta igal juhul lähtunud sisimast kutsumusest õpetada teisi, aidata inimestel jõüda oma vaimsete võimaluste tõelisele äratundmisele, kasvatada Vaimsust. Kuid ehk oskab ennast kõige paremini iseloomustada Keyserling ise: "Ma ei ole kindla filosoofilise teooria esindaja; ma olen filosoof, ja see tähendab, et minu teadvus on keskendunud mõistmisele, täpselt nii, nagu grand amoureuse'i teadvus on keskendunud armastusele või kunstniku oma tema nägemusele või ärimehe oma oluliste seoste äratabamisele materiaalsete väärtuste vallas. Seepärast on mulle üldiselt ükskõik, millise probleemiga ma tegelen. Loomulikult pole ma igal alal tasemel; kaugel sellest. Kui aga mulle ettepandud teema üldse minu vaatevälja ulatub, siis käsitlen ma seda täie iseenesestmõistetavusega vastavalt oma võimetele. (Läänemets 1989: 821)

Mulle isiklikult imponeeriv seisukoht, sest ma ei tea ka enda kohta muud öelda, et olen semiootik. Aga mis on minu märgiteooria? Teda nagu veel õieti polegi.

Keyserling, Hermann von 1990. Filosoofia kui kunst. Tõlkinud Krista Läänemets. Vikerkaar 7: 73-75.

Ajad muutuvad. Pärast seda kui filosoofi on sajandite vältel peetud valgusekartlikuks öökullisarnaseks eluvõõraks olevuseks, kes oma prillitatud õpetlasesilmade pilgu ainult selleks paberilt tõstab ja loodusele suunab, et seda laita ning eitada, on ta nimi vähehaaval jälle omandamas tähendust, mis sel oli Platoni aegadel: armastaja, tarkuse kirgliku austaja oma. (Keyserling 1990: 73)

Vaatab aknast välja: "Pähh."

Mõtleja tehnikaks on mõtlemine. Oskusel mõtelda on tema jaoks tõepoolest vaid puhttehniline tähtsus, see tähendab tema jaoks täpselt sama, mis skulptorile meisli käsitsemise võime - nõnda oleks loogiline, et see on olemas igal filosofeerijal, kes söandab astuda. Mõtleja väljendusvahendiks on keel, kuivõrd idee saab reaalsuseks alles selges arusaadavas sõnastuses. Ja lõpuks on tema materialiks teadmised. (Keyserling 1990: 73)

Kummaline ideekäsitlus. Võiks arvata, et idee saab reaalsuseks kui ta teostatakse (juhul kui idee on tegevusplaan), selgesse arusaadavasse sõnastusse asetamine ei muuda ideed ju kuidagi tegelikumaks, talle vaid viidatakse selgemalt.

Loomulikult ei pea ma silmas keele, vaid mõtlemise stiili. Suur mõtleja ei pruugi tingimata olla - ehkki ta seda enamasti on - ka suur kirjamees. Tema kunst ei seisne sõnade, lausete ja mõtete vormimises, vaid probleemide vormimises. Tema ülesanne ei ole öelda välja teada-tuntud asju, vaid näidata [|] tundmatut sellisest küljest, et see saaks äratuntavaks. Võrreldes mõtlejaga on kirjanik vaid tühipaljas dekoraator. Kirjaniku loov jõud väljendub selles, kuidas ta ütleb asju, mida lõppude lõpuks oleks võinud mõelda ja öelda igaüks. Mõtleja vorm väljendub aga selles, millisest seisukohast ta oma objekti vaatluse alla võtab, kuidas ta püstitab probleeme, mis iseeneesest kõigile näha on. Selles, kuidas ta seda teeb, seisneb ka tema kogu originaalsus ja ainukordsus. (Keyserling 1990: 73-74)

Mõtleja ülesanne, teiste sõnadega, on toota midagi uut - tuua midagi nägemisvälja.

Kui kellelgi jätkub lisaks kas või minimaalsele loomejõule küllalt usinust, küllalt kogemusi ja niipalju äratundmisvõimet, discernment'i, et ta kindlalt hea ja halva vahel vahet suudab teha, siis ei saa ta rahuldavalt hakkama ainult võõraste saavutuste hindamisega, vaid viib ka enda omad - juhul kui ta liialt ei kiirusta, õnnestunud ideed läbimõeldult kokku kogub ja kõik väärtusetud armutult kõrvale heidab - sellisele tasemele, et nad ei ole lausa halvad. (Keyserling 1990: 74)

Discernment võib olla ka "adumus" (vt Jäsche 2002[1797]: 2535, ülal). Sõnastik annab "läbinägelikkus, taiplikkus, mõistlikkus". Minu eesmärkide jaoks, seoses Clay süsteemiga, oleks ideaalne "eritlemine" (või "eritlemisvõime") vms.

Nii võib juhtuda, et seesama hingesund, mis kaua aega leidis kõige kohasema väljenduse külmas mõistete lahkamises, äkki, ühel suurel hetkel, kirglikus palves, taeva pool hoovab. Sel moel on rohkem kui üks mõtleja pühakuks saanud. Seal, kus kõneleb inimese hing, puuduvad piirid, mida seab kool. Filosoofia, religioon ja kunst kui niisugused hõlmavad küll erinevaid, omavahel võrreldamatuid valdkondi; ometi on neil see ühine joon, et nad pärinevad samast allikast ja annavad väljenduse loova vaimu põhimõtteliselt sarnastele püüdlustele. Erinevates keeltes kõnelevad inimese erinevad tungid ju alati vaid ühest, sõnul väljendamatust. (Keyserling 1990: 75)

Kus kõneleb hing? Piiride puudumine hingeasjus meikib senssi, sest hing ise on väljamõeldis ja väljamõeldiste kohta võib kõike väita. Miks on sõnul väljendamatut ainult üks? Mis on see, millest tungid (instinktid) kõnelevad - ellujäämisest?

Ebaisikuline, järelikult ebainimlik ei lähe meile vähimatki korda; see ei ütle inimesele midagi. Kõrgemas mõttes on üldine meile kättesaadav ainult täiesti individuaalses peegelduses, objektiivne subjektiivses sõnastuses. [...] Algusest peale abstraktne, ebaisikuline filosoofia on absurd; põrmust sündinud, saab ta jälle põrmuks. Asjal, mis pole tulnud ühe inimese sügavaimast südamepõhjast, pole ka teistele midagi öelda. (Keyserling 1990: 75)

Filosoofid pole kunagi omavahel koostööd teinud, ei tunne grupitööd? Kollektiivseid manifeste ei eksisteeri?