·

·

Sõnavähene lavastus


2023. aasta BA lõputööd TÜ Semiootika osakonnas:
Palm | Käesel | Sauga-Tilk | Jürgens | Kuningas | Kriisa | Šafranovski | Shahmardan | Rajand | Valk | Eerik


Eerik, Andreas 2023. Verbaalse keele funktsioonid sõnavähestes lavastustes. Bakalaureusetöö. Juhendajad: Maarja Ojamaa, Hedi-Liis Toome. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond.

Teatrietenduse loomuliku keele funktsioone on hiljuti uurinud Saara Liis Jõerand bakalaureusetöös "Loomuliku keele funktsionoid postdramaatilises teatris" (2021), kus Jõerand kasutas argentiina teatriuurija Eli Roziku teooriat kahe postdramaatilise lavastuse analüüsimiseks. Nähtavasti on verbaalse keele funktsioonide analüüsimine lavastuste uurimiseks huvipakkuv, eriti just nonde lavastuste, mille esteetiline ja teatritehniline olemus on mitte-traditsiooniline. (Eerik 2023: 5)
  • Jõerand, Saara Liis 2021. Loomuliku keele funktsioonid postdramaatilises teatris. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Katre Pärn. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond. [DSpace]
Juri Lotman (1983: 188) on artiklis "Mõni sõna Roman Jakobsonist" öelnud nii:
[...] igaüks neist sadadest raamatutest ja artiklitest, iga tema ettekanne mis tahes teaduskonverentsil, iga intervjuu sai sündmuseks, sensatsiooniks, mis purustas kivinenud kujutelmi ja avas uusi uksi, ootamatuid perspektiive teaduses.
Roman Jakobsoni peetakse seega oluliseks autoriks mitmes distsipliinis. Teatrietenduse verbaalse (ja ka mitte-verbaalse keele) sõnastamisel on Roman Jakobsoni teooria avaldanud mõju nii otseselt kui ka kaudselt niteks Manfred Pfisteri, Anne Ubersfeldi, Erika Fischer-Lichte'i, Hans Thies-Lehmanni, Luule Epneri teatriteoreetilistes käsitlustes. (Eerik 2023: 5)

Millegi pärast on osad viited kasutatud kirjanduse nimekirjast puudu. Tasub ikka anda allikad, mitte üldiselt ümber jutustada, sest võib-olla soovib lugeja minna kohe järele lugema.

  • Pfister, Manfred 1988. The Theory and Analysis of Drama. Saksa keelest tõlkinud John Halliday. Cambridge, etc.: Cambridge University Press. [lg]
  • Ubersfeld, Anne; Collins, Frank 1999. Text-Performance. — Perron, Paul; Debbèche, Patrick (toim.), Reading Theatre. Tõlkinud Frank Collins. Toronto; Buffalo; London: University of Toronto Press, 3—31. [lg]
  • Fischer-Lighte, Erika 2005. Theatre, Sacrifice, Ritual: Exploring Forms of Political Theatre. London; New York: Routledge. [lg | Polegi selge, kas mõeldakse seda teost või mõnda muud, sest see autor on avaldanud palju teoseid teatri teemal.]
  • Lehmann, Hans-Thies 2006[1999]. Postdramatic Theatre. Tõlkinud ja sissejuhatuse kirjutanud Karen Jürs-Munby. London; New York: Routledge. [lg]
  • Epner, Luule (koost.) 2011. Valitud artikleid teatriuurimisest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. [ESTER]
Sõnateatri ja etenduskunstide vaheline suhe on teatriretseptsioonis ja auhindade jagamisel pälvinud rohkesti tähelepanu ning tekitanud konflikte. Üldiselt jaotutakse kaheks, s.t need, kes eelistavad traditsioonilist teatritegemise viisi ja teised, kes hindavad teistsuguseid lähenemisi. Eero Epner (2023: 14) leiab, et psühholoogilisel rollilahendusel on teatrimaastikul endiselt koht, kuid see ei ole enesestmõistetav, vaid teadlik valik, seevastu Pille-Riin Purje (2023) leiab, et teatripreemiatel kaldutakse etenduskunstide poole ning pakub lahendusena psühholoogilise teatri eriauhinna. Teatriauhindade nominentideks on viimastel aastatel (2020-2022) olnud lavastused, mille esteetika on uuenduslik ning lähenemine mitte-traditsiooniline. Eero Epner (2023: 14) põhjendab selliseid valikuid nii, et sõna, narratiiv ja jutustamine ei ole kaotanud loomingulist potentsiaali, kuid etenduskunstid on näidanud ja välja joonistanud, et narratiivse teatri võimalused pole mitte tingimata realismis, vaid teatrile ainuomastes lahendustes: tinglikkuses, performatiivsuses, uutes jutustamisviisides, vaataja fantaasia käivitamises. (Eerik 2023: 6)

Võõras maailm, aga nähtavasti on aset võtnud väga palju draamat draama üle.

  • Purje, Pille-Riin 2023.03.20. Kellelt näpatakse sinel? Eesti Rahvusringhääling (kultuur). [ERR]
Uute jutustamisviisidega tegeleb näiteks postdramaatiline teater, mida saksa teatriuurija Hans-Thies Lehmann on 1999. aastal monograafias "Postdramatic Theatre" kirjeldanud. Mõiste defineerimisel on autor loetlenud erinevaid märksõnu ja toonud konkreetseid näiteid lavastustest ja teatriepohhidest, kuid oluline osa on seotud draamatekstiga, mis on postdramaatilises lavastuses edaspidi üks võrdväärsetest teatrivahenditest žestide, muusika jm kõrval (Lehmann 2006: 46). Seega ei välista postdramaatiline teater dialoogi, vaid nihestab traditsioonilist draamastruktuuri eri meetodite kaudu. (Eerik 2023: 6)

Selles tähenduses on ka see film, Last and First Men, mida Kuningas (2023) analüüsis, postdramaatiline - selles pole isegi inimkehasid. Võib-olla seetõttu just ei sobiks see mõiste - tekst, muusika ja visuaalid on kohal, keda pildil pole on inimesed ise.

Sõnaväheste lavastuste (ka vähesõnaline lavastus) all mõeldakse siin ja edaspidi lavastusi, milles etendaja kõne on minimaalne või teisenenud. Seetõttu aktiveeruvad lavastuse märgiloomes mõned muud, näiteks visuaalsed, kehalised või helilised süsteemid. (Eerik 2023: 6)

Juba kaitsmisel mõtlesin, et sõnaväheste lavastuste kõrval eksisteerib ka sõnaväheseid filme. Oma mitteverbaalse suhtlemise uurimise ajast mäletan sellist filmi nagu The Thief (1952) - "a complete absence of dialog" - mida ise ei ole vaadanud. Viimastel aastatel on mul tekkinud tahtmine vaadata sellist filmi nagu Le quattro volte (2010), milles samuti dialoog praktiliselt puudub ("There is virtually no dialogue in the film"), aga mis erinevalt eelnevast on temaatiline: Pythagorase koolis pidid uued liikmed esimesed 3-5 aastat vaikima - sellest, võib ainult oletada, said inspiratsiooni keskaegsed mungaordud, kus anti vaikimisvanne ja leiutati üks varasemaid teadaolevaid viipekeeli (vt Umiker-Sebeok; Sebeok 1987).

Sõnavähesus teatris on aktuaalne teema, mis pakub huvi eelkõige teatriuurijatele seoses Hans-Thies Lehmanni postdramaatilise teatri teooriaga, kuid semiootiline uurimus võimaldab struktureerida verbaalsed lausungid seoses suhtlusolukorra ja seda moodustavate faktoritega. (Eerik 2023: 7)

Jakobsoni keelefunktsioonide mudeli põhiline kasutegur.

Bakalaureusetöös kasutatakse semiootika klassikasse kuuluvat lähenemist - Roman Jakobsoni keelefunktsioonide mudelit. Keelefunktsioonide mudel annab konkreetse lähtekoha projitseerimaks empiirilise materjali - lavastuste - põhilised keelefunktsioonid. Mudel on autorile tuttav semiootikaõpingutest, milles analüüsiti kirjandustekste mudelist lähtudes. Sellest tõukuvalt osutus siinse töö analüüsimeetodiks Roman Jakobsoni keelemudel. Kuigi analüüsitavaks materjaliks on valitud lavastused, milles justnimelt on verbaalset keelt nimimaalselt ja nihestatult kasutatud, siis mudel võimaldab selgitada välja, millised on vähese sõnakasutusega lavastuste tuumsemad keelefunktsioonid. (Eerik 2023: 9)

Jakobson peaks Tartu semiootikutele üleüldse olema väga kodune (võiks öelda homeboy), sest tema terminoloogiline, teoreetiline ja metodoloogiline ühisosa Juri Lotmaniga on märkimisväärselt suur. Mind ennast ootabki tulevikus ees Juri Lotmani mahuka tekstikorpuse ülelugemine jakobsonlikus võtmes, et nende omavahelised kattuvused ja ühildavused selgemalt välja tuua.

Lingvistide põhiküsimuseks on alati olnud keele funktsionaalsuse struktureerimine ja uurimine. Linda R. Waugh (1990: 20) on Jakobsoni töid uurides ja edasi arendades leidnud, et keele põhiliseks funktsiooniks on kommunikatsioon. Waugh jaotab lingvistid kaheks: need, kes peavad keele esmalt just referentsiaalsele funktsioonile alluvaks ning teised, kelle jaoks võivad ka teised keelefunktsioonid domineerida (samas, 20). (Eerik 2023: 9)

Üks minu Malinowski-uurimise olulisemaid põhirõhke ongi sellel, et arusaam keelest kui põhiliselt kommunikatsioonivahendist tundus juba üle saja aasta tagasi paljudele mõtlejatele naiivne ja lihtsustatud. Keele kasutamine asjade kirjapanekuks (ühed varaseimad teadaolevad kirjalikud allikad, pronksiaja kollapsile - st ~3200 aastat tagasi - eelnenud ajastu kiilkirjalistel savitahvlitel on üles tähendatud äritehingud, majanduslikud aruanded ja selline kirjandus mida tänapäeva tööstustes nimetatakse "tellimuslehtedeks") ei ole ilmtingimata kommunikatsioon. Mind ennast huvitavad selles küsimuses muidugi hoopis need autorid, kes väidavad sama asja teiselt lähtekohalt: ka argisuhtluse keelekasutus ei ole ilmtingimata kommunikatsioon "ideede vahendamise" tähendus. Sealjuures ei olnud Malinowski kaugeltki esimene, vaid andis teaduslikuma sõnastuse tundmusele, mida võib leida paljudelt üleolevatelt kirjutajatelt; mu lemmiknäide on Helen Bosanquet' hurjutus: "Those who have listened much to the talk of uneducated women know what an aimless trickle of associated trifles it is apt to be. The listener can find no rational clue to the thought by which it is prompted; it is a narrative of utterly insignificant sayings and doings, only saved by some kind of observance of time sequence from descending into the meaningless jargon of the idiot." (Bosanquet 1897: 275) - Tsiteerin seda siin pikemalt, sest olen paar korda varem seda kirjakohta siin maininud ilma sellele linkimata.

Praha koolkond, tuntud ka Praha lingvistilise ringina, on Wilhelm Matheuse, Roman Jakobsoni, Bohumil Trnka, Jan Mukařovský jt. Tšehhoslovakkias 1920-1945 aastatel tegutsenud uurijate rühmitus. Rühmituse suurimaks panuseks peetakse lingvistilise strukturalismi sõnastamist, kuid oluline on ka märgisüsteemide kirjeldamine mitte-verbaalsetes süsteemides (Salupere 2018: 65-66). (Eerik 2023: 10)

Ma ise kardan Praha lingvistilise ringi jäetud kraatrisse isegi kiigata, sest kui sinna sügavasse auku sisse kukkuda, siis ei pruugi sealt välja saadagi.

Kirjanduse käsitlemisel ei tohiks piirduda poeetilise ehk iseenda vormi manifesteeriva funktsiooni uurimisega, vaid rõhutada kirjandusliku keele potentsiaale ja võimalusi olla mitmekesine ning vastavalt olukorrale, mitmes funktsioonis. Selline eeldus laieneb ka teistele kunsti valdkondadele, mille aluseks on kommunikatsioon. (Eerik 2023: 11)

Ülihea sõnastus. (Võrdluseks mingis mõttes lihtsama, aga seetõttu pikema, sõnastusega vt Kuningas 2023: 16).

Iga sõnum on suunatud faktori(te)le, mis kõneakti moodustavad (Jakobson 2012: 1733). Mistahes keeleline teade ei ole kunagi homogeenne, mistõttu võib üks teade olla suunatud mitmele keelefaktorile, vahel ka kõigile kuuele (samas, 1735, 1767). Tavaliselt on võimalik konstrueerida domineeriv(ad) keelefaktor(id). Roman Jakobson nimetab sellist nähtust dominandiks ning defineerib seda nii: "Dominanti võib defineerida kui kunstiteose fokuseerivat koostisosa, mis valitseb, määrab ja transformeerib ülejäänud osi. Just dominant tagab struktuuri terviklikkuse" (Jakobson 2014: 240). Samuti rõhutab Jakobson, et determineeriva funktsioonina võib kirjanduses jt verbaalse kunsti valdkondades mõista poeetilist funktsiooni, kuid see ei välista, et nondes ei ilmne teisi keelefunktsioone (Jakobson 1981: 25). (Eerik 2023: 11)

Mina küll ei oska öelda milline teade on võrdselt orienteeritud kõigile teguritele. Seda küsis T.R. ka kaitsmisel, kas autor on teadlik, et Jakobsoni keelefunktsioonid toimivad hierarhiliselt. Tüüpiliselt - Jakobsoni enda järgi - on igal teatel üks dominantne funktsioon ja paar allutatud (subordinated) funktsiooni. Seda võib iseenesest mõista mitmeti. Mina ise mõistan seda nii, et igas kõneaktis osalevad ilmtingimata kõik tegurid (factors), aga mitte kõik funktsioonid. See-eest võib arvata, et need (tüüpiliselt) kolm, millest üks on valitsev ja kaks on allutatud, on need mida ma ise nimetan põhifunktsioonideks (emotiivne, konatiivne ja referentsiaalne - st Bühleri mudeli kolm poolust, mille juured ulatuvad antiiki) ning ülejäänud kolm (poeetiline, metalingvistiline ja faatiline) on minu eelistatud terminoloogia järgi metafunktsioonid, mis võivad samamoodi olla dominandid, aga ei ole ilmtingimata isegi allutatud vaid üldsegi puududa, mitte olla kohal (või, kui sundida, siis olla äärmiselt allutatud - vait nagu sukk). Poeetiline funktsioon on selles osas heaks näiteks: luuletekst on korraga rohkem-või-vähem emotiivne (tüüpiliselt rohkem), rohkem-või-vähem konatiivne (tüüpiliselt vähem) ja rohkem-või-vähem referentsiaalne, aga mitte seletada sõnu (metalingvistiline) või otsida kontakti (faatiline). Sama kehtib metalingvistilise ja faatilise dominandiga teadete puhul, mis võivad endale allutada ka üksteist ja poeetilisust. Oma viimases artiklis "Jakobsoni keelefunktsioonide skeemist" (Rebane 2022) soovisin algselt puudutada ka seda dünaamikat, aga kirjutamine on raske ja tõtt-öelda ei ole ma lõpuni välja mõelnud kuidas seda kõike arusaadavalt lahti seletada (ja ideaalis käiks see seletus käsikäes näidetega Jakobsoni enda luuleanalüüsidest ja muudest taolistest tekstidest, ehk demonstratsioonidega, kuidas Jakobson ise oma funktsioone päriselt kasutas).

Roman Jakobsoni mõjutas Karl Bühleri organin mudel (Jakobson 2012: 1736), mille kontseptsioon seisneb märgi triaadilises jaotuses: adressaat (Ausdruck) — teade (Appeal) — esitamine (Darstellung). Need kolm esinevad kommunikatsioonis ning ei välista üksteise olemasolu. Lisaks Karl Bühlerile on mõjutanud Jakobsoni Boris Malinowski antropoloogilised uurimused, mis andsid Roman Jakobsonile sisendi koodi faktori ehk metakeelelise funktsiooni kirjeldamiseks. (Eerik 2023: 11)

Oi-oi, siin läks küll lappama. Bühleri mudel päris nii lihtne küll ei ole. Kõige jämedam rikkumine on "teade (Appeal)" - teatest ei oska ma isegi midagi arvata; siia oleks võib-olla sobinud 'teadvustamine' või 'teadaandmine', aga kahtlen praegu selleski. Õige võõrkeelne sõna on Appell, mis on enam-vähem arusaadav inglisekeelse vaste, appeal, põhjal: 'apellatsioon' on juriidilises keeles "edasikaebus", milles põhirõhk tuleb asetada kellelegi suunatusele. Hea vaste oleks vististi "pöördumine". Ühisosa Bühleri apellatiivse ja Jakobsoni konatiivse funktsiooni vahel on "üleskutse" - nagu kaitsmisel autorile sedastasin - nagu "Edasi!" | Malinowski kohe kindlasti ei mõjutanud Jakobsoni arusaama koodist (see oleks olnud kohutavate tagajärgedega kui Malinowski, kes põhimõtte pärast ei eristanud koodi ja sõnumit, oleks seda teinud); metalingvistilise funktsiooni laenas ta kuulsalt Poola loogikutelt, mistõttu loogikud räägivad tänini objekt- ja metakeelest. Kõige naljakam on aga "Boris" Malinowski. See ei ole isegi pretsedenditu! Üks iseäralik kirjatükk "hingelastest" (kajastus romantiliste antropoloogide talletatud juhtumist, kuis kuskil saare peal olevat naised arvanud, et kui nad kõnnivad kindlate kivide vahel siis jäävad nad seal pesitsevatest hingedest rasedaks) sai tal avaldatud Hastingsi toimetatud religiooni ja eetika entsüklopeedias, kus ta märgiti samamoodi autoriks kui "Boris" Malinowski (täistekst siin). Ma arvan, et need on andestatavad vead, sest Bühler ja Malinowski on tänini semiootikas võrdlemisi kõrvalised ajaloolised tegelased, kelle töid ja teooriaid me (veel?) väga lähedalt ei käsitle (ei tutvusta noortele semiootikutele samavõrd põhjalikult kui Jakobsoni, kes on omalt poolt ka oluliselt arusaadavam kui nood tüübid).

Sel juhul võib poeetilise funktsiooni kirjeldusena arvestada ka Aristotelese traktaati "Poeetika", milles sõnastatakse sõnakunsti reeglid eri žanrid. Roman Jakobson, kasutanud varasemaid teooriaid ja integreerinud need enda kontseptsiooni, on loonud kuuest osast koosneva keelemudeli, mis on kommunikatsiooni käsitlemisel oluliseks aluseks. (Eerik 2023: 12)

Veel üks mõjukas tekst, mida ma ise ei ole veel lugenud. Tean ümberkaudselt, et see on üks väga lühike teos (olen Loomingu sarjas ilmunud tõlget sõbra riiulit sobrades käes hoidnud) ja võib-olla kaheldava autentsusega vms - või lõpetamata vms. Aristoteles üleüldse olevat kirjutanud oma teosed põhimõtteliselt õpikuteks oma Lütseumis, st need olid mõeldud õpilastele konsulteerimiseks, mitte aegade lõpuni kogu inimkonna mõtlemist juhendama. Samuti kardan, et kui ma tema Poeetika kord käsile võtan, võin sinna mahukasse sekundaarkirjandusse ära uppuda. Teema juurde tagasi pöördudes olen ise ka leidnud Jakobsoni viiteid Aristoteleseni - üks konkreetsemaid poolakeelses artiklis "Polish illustrations to "Linguistics and Poetics"" (Jakobson 1981[1960e]). Midagi sellest, kuidas luule haarab lugejat - milles mina leian, et poeetiline funktsioon allutab endale faatilise.

Monograafia The Theory and Analysis of Drama on Pfisteri tähtsaim teos, milles antakse laiapõhjaline ülevaade draamaanalüüsimise meetoditest ning tuuakse näiteid nii Vana-Kreeka draamateosest kui ka kaasaegsematest tekstidest, põhirõhk on Shakespeare'i tekstide näidetel. Analüüsi üheks lahutamatuks osaks on draamalausungite funktsioonide struktureerimine ning selleks on Pfister kasutanud Roman Jakobsoni keelemudelit. Ka draamalausungi oluline tunnus: "draamalausung täidab alati kindlaid kommunikatiivseid funktsioone, kusjuures üks nendest võib domineerida teiste üle" (Pfister 1988: 105), tekitab paralleele Roman Jakobsoni keelefunktsioonide kontseptsiooni ja dominandi mõistega. Pfister on igat keelefunktsiooni tutvustanud ja näitlikustanud tekstinäidetega eri epohhidelt, saksa traditsioonide mõjul nimetab ta konatiivset funktsiooni apellatiivseks funktsiooniks. (Eerik 2023: 12)

Väga huvitav. Ma ei tea, kas jõuan kunagi ette võtta teatriteooriaga lähemalt tutvumise, aga Pfister võiks sellisel juhul olla täitsa sobilik, tuttavlik koht just otsa lahti teha. Mis terminoloogiat puudutab, siis ma kahtlustan et Jakobson ei võtnud ise kasutusele sõna appeal, sest sellel on üsna konkreetne ja peaaegu, et asjassepuutumatu juriidiline tähendus ja argine kasutus ning ladinakeelne conatus ("An effort, an endeavour, a striving" - pingutus, üritus, püüdlus) on 19. sajandi filosoofilises psühholoogias kivistunud (isegi ülal lingitud H. Bosanquet kasutab seda) tähistaja selle jaoks, mida me Peirce'i järgi nimetame Teisesuseks (ja mis Kanti puhul puutub vaba tahte küsimusse). Sellest seoserägastikust võib umbkaudselt mõista, et konatiivsel funktsioonil on midagi pistmist teise inimese poole pöördumisega, et üritada teda saada midagi tegema, ette võtma või püüdlema ("Edasi!), st ületada kõnetatava isiku (adressaadi) vaba tahe ja allutada tema edasine tegevus enda tahtele.

Emotiivne, tuntud ka kui ekspressiivne funktsioon, on seotud teate saatjaga ehk adressandiga. Emotiivse suunitlusega sõnumites esinevad sõnumi saatja vahetud hoiakud sõnumi suhtes (Jakobson 2012: 1736). Termin "emotiivne" tuleneb Anton Marty konstrueeritud sõnavarast (samas, 1736) ning seda eelistatakse emotsionaalsele, sest sõnumi saatja hoiak sõnumi suhtes võib olla nii siiras kui ka teeseldud. (Eerik 2023: 13)

Pädev ülevaade. Esiotsa tuli tahtmine kobiseda selle üle, et see ei pruugi olla "vahetu hoiak". Täpne sõnastus on: "Nn EMOTIIVNE [...] funktsioon [...] püüab vahetult väljendada kõneleja hoiakut selle suhtes, millest ta kõneleb" (Jakobson 2012: 1736). See on võib-olla mõttetult peen või pedantlik eristus, aga originaal loeb, et "The so-called EMOTIVE [...] function [...] aims a direct expression of the speaker's attitude toward what he is speaking about" (Jakobson 1981[1960d]: 22). St täpsem oleks "üritab otseselt väljendada". St mitte, et hoiakud, mida kõneleja üritab väljendada, on vahetult tema enda omad vaid, et sõnumi otsene või sihitud eesmärk on väljendada mingit hoiakut selle suhtes, millest ta räägib (mitte sõnumi enda suhtes). See viimane osa on oluline, sest Anton Marty oli Franz Brentano järgija. Brentano oli üks Saksa filosoof ja psühholoog, kes töötas iseseisvalt väga põhjalikult läbi Aristotelese kõik kirjutised ja arendas selle põhjal oma fenomenoloogilise psühholoogia, mida tolleaegsed psühholoogid (ajakirja Mind esimestes numbrites) naeruvääristasid ja minu arvates õigustatult. Nimelt on Brentano kogu asja üks olulisemaid ivasid see, et igal emotsioonil, tahtmusel ja mõttel on oma objekt. Mina sellega ei nõustu, et absoluutselt igal emotsioonil on oma objekt, aga selle üle vaieldakse palavalt ka Tartus (meil on siin terve emotsioonidele pühendatud filosoofiakonverentside seeria kus ma olen kohanud käsitlusi sellest küsimusest). Igatahes, kui Jakobson kirjutab "selle suhtes, millest ta räägib", siis ta mõtleb objekti Brentano tähenduses. St emotiivse funktsiooni roll on veenda kuulajat, et kõnelejal on mingisugune suhtumine sellesse (referentsiaalsesse objekti), millest ta räägib. Siin ei saa autori kohmakat ümbersõnastust iseenesest milleski süüdistada, sest see on tõepoolest väga obskuurne asjaolu Jakobsoni emotiivse funktsiooni juures ja ma ei ole ise ka näinud ühtegi põhjalikku käsitlust, mis heidaks asjale paremat valgust.

Teataval määral ilmestab emotiivsus kõiki lausungeid foneetilisel, grammatilisel ja leksikaalsel tasandil (Jakobson 2012: 1736-1737). Sol Saporta (1960: 88) oletab, et emotiivne erinevus on mittekeeleline tunnus, mis "on seostatav teate edastamise mitte teate endaga", kahandab meelevaldselt teadete informatiivset mahtu. (Eerik 2023: 13)

Klassikaline tülin selle üle kas hääletooniga edastatav emotsionaalne toon on osa lausungist endast või keeleväline, sattumuslik kõrvalnähtus. Kui referentsiaalne (ja ka konatiivne funktsioon) puudutavad seda mida öeldakse siis emotiivne funktsioon puudutab seda kuidas seda öeldakse. St võib jääda mulje, et emotiivsus (või ekspressiivsus) ei ole osa sõnumi keelelisest struktuurist ja igapäevane tekstisõnumipõhine suhtlus pakub lõputult näiteid sellest kuidas toon (ja sarkasm ning iroonia) ei kandu puhtalt teksti põhjal hästi edasi. Mul endal ei ole veel selles küsimuses selgeid eelistusi.

Teatriuurimustes on saatja konstrueerimine võrdlemisi keeruline, sest sõnumid kodeerivad väga mitmed osalised: autor, lavastaja, lavastusega seotud kunstiline-tehniline kaaskond ning näitlejad (Ubersfeld 1999: 20). Emotiivne funktsioon on teatri jaoks ülioluline, sest etendaja kasutab oma füüsilisi-vokaalseid vahendeid ning lavastaja-kunstnik jt. asjaosalised muid relevantseid elemente (samas, 20). Ka Manfred Pfister (1988: 109) peab ekspressiivset funktsiooni oluliseks just seetõttu, et see esitab verbaalset käitumist ja stiili ning see on karakteriloomes üks tähtsamaid tehnikaid. Karakteriloomes esineb ekspressiivne funktsioon enim äkiliste hüüatuste ning karakterit vaavate monoloogide kaudu (samas, 110). (Eerik 2023: 13)

Siin olen ma aga - olude sunnil kohmakat nimetust vermides - emotiiv-universalist. Ma usun, et tegelaskuju emotiivsus kujuneb kõige põhjal, mida ta teeb või ei tee. Ka vaikiva tegelase pelgas nähtav viibimine nähtaval sedastab tema "emotiivset karakteriloomet". Siin on põhiline viga mõtlemises, et emotiivne funktsioon puudutab ainult hüüatused ja kõnetoon. Tegelane võib seista kaugel lava servas ja kellegi keskse tegelase ütluse peale pöörata pea eemale ja kuvada näol tülgastust - sellega väljendab ta emotiivselt oma suhtumist sellesse, millest kõneleja räägib (aga, tõsi küll, ka selle suhtes, kuidas kõneleja räägib - autor tabas oma kohmaka ümbersõnastusega tegelikult väga head pointi).

Käsklause on väitlausest erinev, sest selle kohta ei saa küsida, kas see on tõene või vale (samas, 1738). Näiteks lausungi "Ärka!" kohta ei saa küsida, kas see on tõene/väär. (Eerik 2023: 13)

Siin tuleb autorit manitseda, et ta kasutaks jutumärke, et eristada otsest tsitaati oma mõtetest. "Käsklaused erinevad kardinaalselt väitlausetest: viimased võivad olla tõesed või valed, esimesed mitte" (Jakobson 2012: 1738). Oleksin äärepealt hakanud autorit kiitma, et "käsklause" ja "väitlause" on ülihead vasted imperatiivsele ja deklaratiivsele lausungile, aga võta näpust - seda kiitust väärivad hoopis Neeme Lopp ja Arne Merilai. Selge eristus tsitaadi ja oma panuse vahel on tervitatav ka selle poolest, et siis on paremini näha autori enda originaalsust, isegi kui midagi läheb sassi. Tihtipeale on see, kuidas mõnda kuulsat tsitaati oma sõnadesse ümber pannakse, üks huvitavamaid asju mõne teksti juures. Siin aga oleks võinud olla otsene tsitaat, sest lisaväärtus (ümbersõnastamine) justkui puudub.

Draamatekstis on tüüpiline, et tegelane X üritab tegelase Y positsiooni ja arvamust muuta, kasutades seejuures imperatiivi, käske. On oluline, et konatiivne funktsioon on puhtas vormis ilmneb kliimaksi või pingestatud kohtades (Pfister 1988: 111). Kuivõrd konatiivne funktsioon on sisemise kommunikatsiooni ehk dialoogi jaoks oluline funktsioon, siis välise kommunikatsiooni (auditooriumi vastuvõtu) jaoks selle funktsionaalsus väheneb. (Eerik 2023: 14)

Siin ilmneb mulle endale, et kuivõrd ma olen "emotiiv-universalist" ei ole ma võrdväärselt "konatiiv-universalist". Tõtt-öelda ei ole ma vist kunagi (kui mälu just ei peta) mõelnud, et konatiivne funktsioon on samamoodi ainult ilmestatud või näitlikustatud käskude (imperatiivide) ja kutsungite (vokatiivide) näol ning, et selle tegelik iva on muuta vastuvõtja meelsust (millegi suhtes). Need viimased sulud on väga olulised, sest siin sekkub jällegi Brentano-Marty-lik objekti-kesksus või -orienteeritus: kõne all on seisukoht või arvamus selle suhtes, millest kõneletakse. Minu arusaam konatiivsusest on üsna ebamäärane ja märgatavalt kitsas, nagu nähtub ülal antud seoserägastikust. See tõlgendus siin ei ole aga võimatuna välistatud. Nii võib täitsa olla - selle kinnitamine või ümberlükkamine nõuab vaid, et keegi viitsiks lugeda Jakobsoni koos Martyga ja Martyd koos Brentanoga (asjahuvilised loevad, Nurmekundlased tõlgivad, tulevik on hele nagu haldja hame - lihtne!). Praegu tundub mulle aga, et selline "naiivne" rõhk seisukohal või arvamusel on liialt episteemiline (teadmistesse puutuv) või isegi doksastiline (uskumustesse-veendumustesse puutuv), st Jakobsoni idioomis referentsiaal-konatiivne. See ei ole puhas konatiivsus - mis iganes see viimane ka olla võiks... Teisalt, natuke järele mõeldes, võib siin vabalt mihkeldada ilma nende filosoofide-semantikute tausta tundmata: just nagu emotiivne funktsioon sädestab kõneleja suhtumist objekti võib konatiivset funktsiooni, tahtmise korral, vaadelda veenvas võtmes: näiteks kui kedagi veendakse, et see, mida ta teha võiks (~objekt - a la "his objective") on hea ja kasulik (ning võib-olla veel niimoodi, et adressaat hakkab arvama, et see on tema enda mõte - nagu kõneleb tavaline suhtlusõpetuse troop). Niimoodi ei oleks nimetet vanade mõtlejate rasket pagasit vajagi, et konatiivset funktsiooni käsust ja kutsungist millelegi suuremale (tegutsema-veenmisele) laiendada.

Referentsiaalset funktsiooni nimetatakse ka "denotatiivseks" või "kognitiivseks". Funktsiooni eesmärgiks on sõnumi ja seda ümbritsevate teiste "tekstidega" seoseid luua, positsioneerida teadet kaastekstide seas. (Eerik 2023: 14)

Siin on enam-vähem sama kamm mis emotiivse funktsiooni keelevälisuse küsimusega. Kaastekstid oleksid tehniliselt co-text mitte context. St referentsi kaas- või ümbritsevate tekstidena (mida öeldi enne, samal ajal või mida kavatsetakse öelda, või siis puht-tekstuaalselt "metatekstuaalsed" viited sarnastele tekstidele) mõistmine on "tekstualistlik" tõlgendus; "semiootiline" selle sõna laiemas (või, kurat, just kitsamas?) tähenduses oleks referentsi tõlgendada viitena objektile, mis on tekstiväline (mingi tegelik või mittetegelik asi maailmas, igal juhul mingi asi, mitte tekst - see, millele nool on sihitud, mitte mõni teine nool).

Etenduse analüüsil on referentsiaalne funktsioon see, mille järgi võib vaataja teha järeldused saadud informatsiooni kohta. Tavaliselt on referentsiaalne funktsioon domineeriv just füüsiliste ja sotsiaalsete realsuste mõtestamisel, sest sõnumivahetus no seotud konventsioonidega ning seega analüüsitav sotsiaalse situatsiooni sildi kaudu (Ubersfeld 1999: 22). (Eerik 2023: 14)

Tegelikud (füüsilised) ja mittetegelikud (sotsiaalsed) reaalsused. Esiotsa ei saanud sellest kohast üldse aru, aga siin on lihtsalt erinevate metakeelte konflikt.

Faatiline funktsioon on domineeriv sellistes lausungites, mille eesmärgiks on suhtluse kehtestamine, pikendamine või katkestamine (Jakobson 2012: 1738). Seega alustavad sellele faktorile suunatud lausungid tihti verbaalset suhtlust, sest sellega kontrollitakse, kas kasutatakse ühtset kanalit. (Eerik 2023: 14)

Selliste parafraseeringute juures on huvitav täheldada modifikatsioone, mis on tihtipeale väga kõnekad. Siin näiteks on asetatud ümbertõlgenduslik rõhk suhtluse alustamisele - dubleeritakse "kehtestamist" ja "alustamist". Võrdluseks võib vaadata kuidas Valk (2023: 16) dubleerib "säilitamist" ja "pikendamist". Viimase juures on õigustatud sisulised erinevused. Aga siin? Tõenäoliselt on siin pigem nagu raami küsimus: kehtestama (establish) ja alustama (begin/start) on funktsionaalselt samatäheduslikud, aga väga erinevates registrites: "kehtestamine" on tehniline, "alustamine" on argine. St Jakobsoni "kehtestamine" peaks tegelikult otsetõlkes olema "saavutamine" või isegi, näiteks vene keeles, "püstiseadmine". Jutt käib kommunikatsioonikanalist - telefoniühendusest. "Ma saavutasin ühenduse" oleks enam-vähem normaalne lausung kui sa elad 1950ndate Ameerikas ja sinu kõne suunab sideoperaator, kõrvaklappe kandev naisterahvas ruumis mis on täis samasuguseid daame kes oma käega sikutavad juhtme kuskilt välja ja torkavad kuskile sisse (vt Telephone switchboard), et liinid (juhtmed) oleksid ühendatud. Vs "alustamine", mis kutsub esile (invokes) vestlust või kõnelust. Selliseid sõnavalikuid võib käsitleda "faatiliste troopidena".

Faatiline funktsioon näitab suhtlust juba käimasolevate kommunikatiivsete suhete kohta (Rebane 2021: 233). Faatilise funktsiooni nimetuse laenab Jakobson Bronislaw Malinowski töödest. (Eerik 2023: 15)

See on Rueschi metakommunikatsioon ja viis kuidas Laver mõtestab "faatilist kommunikatsiooni" - see, milliste viisakustega me kõnetame inimest käimasolevas suhtluses on iseenesest kõnekas selle osas, kuidas me kujutame ette või projitseerime oma tulevasi kommunikatiivseid suhteid sama inimesega tulevikus. Kui öelda robustselt näiteks alustuste kohta, siis me ütleme võõrale inimesele "Tere!" mitte ainult selleks, et ta ütleks meile "Tere!" vastu, vaid ka selleks, et meil oleks mugav öelda üksteisele "Tere!" järgmine kord kui me kohtume, jne. Laver käsitleb kõiki neid aspekte nii alustuse, kestuse, kui lõpetamise juures. Siin on mängus üsna ilmselge tõsiasi, et meie praegune suhtumine määrab ette meie tulevase suhtlemise. | Malinowski, nagu Jakobson, näib olevat oma neologismi "faatiline" kasutavat ainult ühe korra ühes kirjatükis, niiet mitmus on siin võib-olla ennatlik (ma ei ole tegelikult lõpuni kindel, et see vastab Malinowski puhul tõele, sest ta kirjutas palju ja ise olen lugenud ainult tema varasemaid töid).

Kontaktile suunatud keelenditel on seega põhiline funktsioon kontakti tekitamiseks või lõpetamiseks. [...] Faatiline funktsioon on probleemne kommunikatsioonifenomen, sest Jakobsoni sõnutsi on see ainus keeleline ühendus inimeste ja teiste liikide vahel. (Eerik 2023: 15)

Väga huvitav, et autor rõhutab alustamist/"tekitamist" ja lõpetamist, aga kestmise, säilitamise, ülalhoidmise jätab siit välja. See võib olla seotud teatriteoreetikutega, kes võib-olla tõlgendasid Jakobsoni faatilist funktsiooni oma huvidest lähtuvalt või oma ajastule vastavalt või vms. Pole kindel kas see väljajätmine autori enda kohta midagi kõnekat ütleb või mitte. | Ümberjutustuses on tekkinud pöörane väide. Kui faatiline funktsioon oleks päriselt ainus keeleline ühendus inimeste ja teiste liikide vahel peaksime ette kujutama olukorda, kus autor viibib mõne koeraomaniku seltskonnas ja viimane ütleb oma lemmikloomale "Istu!" (konatiivne), koer teeb nagu kästud ja meie autor on meeletus hämmingus: "Aga, kuidas?" (But... how?)

Faatilise funktsiooni evolutsiooniline taust avaldub ka lapsekõnes, sest see on esimene keeleline funktsioon, mille laps omandab (samas, 1739). Lapsed, õppides keelt, peavad veenduma just kanalite ja sümboliseerimissüsteemide ühtsuses. (Eerik 2023: 15)

Ütlen ausalt: ei saa aru. Siin on võib-olla mingi pädev iva, aga praegu kohe üldse ei mõista, mida kanalite ja sümboliseerimissüsteemide ühtsus võiks endast kujutada.

Teatriuuringutes on faatiline funktsioon just see, mis tuletab vaatajale meelde tingimused, milles kommunikatsioon toimub, see kas katkestab või taastab kontakti saatja ja vastuvõtja vahel. Tekst ja etendus täidavad selle funktsiooni samaaegselt (Ubersfeld 1999: 22). Etenduse vaatamisel on oluline, et kontaktina ei mõelda ainult füüsilist linki, miskaudu saatjad sõnumit vastuvõtjale edastavad, vaid ka psühholoogilist valmisolekut üksteisega suhelda (Pfister 1988: 115). (Eerik 2023: 15)

See aga on vägagi arusaadav. Jutt käib vaikimisi (kirjutamata) kokkuleppest teatrikülastajate ja teatri korraldajate vahel, mingitest hädavajalikest eelteadmistest, kuidas nad üksteise suhtes peaksid käituma: "on justkui konventsionaalselt ette määratud, et publikum ei tohi anda häälelist tagasisidet ehk faatilisus peitub tihtilugu vaikuses ning näitleja peab teesklema, et publikut ei ole" (Valk 2023: 16).

Etendaja pöördumised publiku poole, näiteks "tere!" on valmisolek suhtlus alustamiseks. Siiski avaldub selles paradoksaalne aspekt, et tegelikult verbaalset vastust publikult tavaliselt ei oodata. (Eerik 2023: 15)

Selle "tere!" näitega osutub autor literalistiks. Kui sageli see juhtub, et etendaja pöördub niimoodi publiku poole? Mitte alati, kindlasti! Nö "faatilis-universalist" vaatleks üldisi norme ja eeldusi, mis on teatriskäimisse immanentselt sisse põimitud, nagu vihjab eelnev tsitaat ja teine lause siin samas. Publik väljendab mingis mõttes oma valmisolekut suhtluse alustamiseks juba pelgalt kohalviibimisega - nad tulid teatrisse täie teadmisega, et nad lähevad vaatama võõraid inimesi laval mängimas tegelasi, kes nad päriselt ei ole, neid ei ole viisakas segada, jne. St teatrivõõra inimesena, kes on ise sattunud teatrisse vaid käputäie kordi oma elu jooksul, on ettekujutus, et enamus näidendeid algavad näitlejate ilmumisega lavale ("Kõnts" on vb märkimisväärne erand) ja ei tervita publikut vaid alustavad kohe esimest vaatust. Lõpuga on teistsugune lugu - tänusõnad, kummardamised, plaksutamised, lilleloopimine, jne. Terve rituaal!

Metakeeleline funktsioon on orienteeritud koodile. See funktsioon ilmneb just kontrollis selle üle, kas kõnelejad kasutavad sama koodi toimivaks kommunikatsiooniks. Roman Jakobson nimetab seda ka "tõlgitsevaks" funktsiooniks (Jakobson 2012: 1739). Metakeelelisus avaldub näiteks täpsustavate küsimuste kaudu teate (selle konteksti) kinnitamiseks. Lausungid "ma ei saa sellest aru"; "mida tähendab...?", "kas sa saad minust aru?" on metakeelelise iseloomuga, sest on suunatud koodile, mida kõnelejad kasutavad. (Eerik 2023: 15)

Siin ei ole midagi otseselt valesti. Kõik on iseenesest õige. Täpsustan omalt poolt veel isiklikku arvamust, et metakeelelisus on iseenesest võib-olla natuke universaalsem. Metakeelitsemise rubriiki kuuluvad minu arvates ka ühepoolsed keelelised täpsustused, näiteks (kasvõi siin samas postituses sagedad juhtumid) kui ennetavalt seletatakse omaenda sõnakasutust, näiteks harjumatuid keelendeid sulgudes võõrkeelsete vastetega täiendades. | Kui omalt poolt metakeelitseda siis see vajas täpsustamist, sest autor kasutab üldnimetust "metakeelelisus", aga mida ta tegelikult mõtleb on (kui nüüd pedant olla) metalingvistilised operatsioonid, st keeleliste täpsustuste küsimine (sama koodi kontrollimine) ja sünonüümide pakkumine, mis aitab referentsiaalset objekti paremini paigale naelutada, tabada, haarata, mõista, jne.

Pfister seevastu, eristades sisemise ja välise iseloomuga kommunikatsiooni lavastuses, leiab, et väliselt on metakeeleline funktsioon nähtav, kui näiteks dialoogis rõhutatakse mingit teemat täpsustavate ja nokkivate küsimustega ja välises kommunikatsioonis on metakeeleline funktsioon aktiivne draamateksti kui vormiosas (Pfister 1988: 115). "Sellistel juhtudel ei ole viitamine keele vaid draama enda kohta ning teater on see, mis lubab metakeelelisel funktsioonil domineerivaks muutuda" (samas, 116). (Eerik 2023: 16)

Põhimõtteliselt ei nõustu. Kui see "mingi teema" on mittekeeleline siis by definition ei ole tegu metalingvistilise funktsiooniga. Nokkivad küsimused referentsiaalse objekti kohta või mingil suvalisel teemal ei puuduta keelt. Metakeelelise funktsiooni osas olen ma "universalisti" vastand - "partikularist"? Pedant. Siin on asi ilmselt selles, et Pfister üritab Jakobsoni keelefunktsioonide skeemi wholesale üle kanda teatrile ning otsib teatri maailmast enam-vähem sobivat vastet igale keelefunktsioonile. Sellest seisukohast on arusaadav ja mõistetav, et "nokkivad küsimused" ja draama(teksti) eneseleviitamine on metakommunikatiivne kui näidendit vaadelda, sunnitult, suhtlussituatsioonina. Seepärast ütlen, et ma põhimõtteliselt ei nõustu. Teatri-jakobsoneerimise konteksti arvestades võib vabalt nõustuda - aga seda nähtust võib sel juhul nimetada millekski muuks ja vaevalt on teatriteooria oma pika ja respektaabli ajalooga vastavate ja kohaste mõistete poolest vajaka.

Poeetilist funktsiooni ei tohiks mõista kitsalt poeetika kirjeldamiseks ilukirjanduslikus paradigmas, vaid seda integreeritakse kommunikatsiooni ning teiste kunstitekstide struktureerimisel. Ilukirjanduses on poeetiline funktsioon see, mis domineerib teiste üle, kuid ka teised funktsioonid toimivad täiendavalt ja ei ole seega kadunud. (Eerik 2023: 16)

Kogu ilukirjandusega ei tasuks võib-olla üldistada. Poeetiline funktsioon valitseb kõige enam siiski ainult luulet, mille eesmärk on keelt korrastada argikeelest erinevalt - luua "kunstiline" efekt, kasutada keelt harjumatult (argivestluses iga järgnev lausung ei riimu eelnevaga ja ei ole tahtlikult mõõdetud sammu või rütmiga). "Ilukirjandus" hõlmab ka proosat, mis ei pruugi poeetilisusele ja võib-olla isegi esteetilisusele üldse pretendeerida. Käepärane näide on üks loetumaid autoreid, George Orwell, kelle Nineteen Eighty-Four on kirjutatud kõige lihtsamas ja argisemas keeles ilma oluliste ilustusteta (mõned siiski esinevad, aga see selleks). Orwell on kohane näide, sest tema kirjanduskeele lihtsus ja selgus oli taotluslik - nagu võib lugeda tema kirjatükist "Politics and the English Language" (1948 1946).

Poeetilist funktsiooni nimetatakse enim semiotiseeritud ja semantiliselt rikkamaks, sest seda konstrueerivad tekstid on vaevu seotud enda kontekstiga ehk referentsiga (Waugh 1980: 25-26). (Eerik 2023: 16)

Perfect! Nüüd tuleb vaid mõnel kavalal tüübil tulla lagedale argumendiga, miks luule on ka hüperfaatiline.

Roman Jakobsoni keelefunktsioonide [skeem] võimaldab laiahaardeliselt läheneda nähtusele, mille aluseks on kommunikatsioon. Teatrietenduse, mis seisneb kindlatel süsteemidel, sh verbaalsel keelel, analüüsimiseks annab keelefunktsioonide mudel vahendid ja tööriistad, miskaudu eri lausungitüüpe tõlgendatakse. (Eerik 2023: 17)

Siin jääb üle vaid küsida: kas teater on iseenesest kommunikatiivne nähtus või uurijate poolt kommunikatsionaliseeritud nähtus? Kas primaarse modelleeriva süsteemi uurimise vahendeid üle kandes sekundaarsetele modelleerivatele süsteemidele ei eirata liialt seda eritüübiliste modelleerivate süsteemide keerulist põimumist, mis teeb sekundaarsed modelleerivad süsteemid primaarsest märksa keerulisemaks? Või, kas taoline ülekanne ei peaks eeldama ka uurimisvahendite endi märkimisväärset keerukustumist?

Lavastuste verbaalse keele süstematiseerimiseks ning tüpoloogia loomiseks kasutatakse keelemudeli kontseptsiooni, mille järgi verbaalsel keelel võib olla kuus kommunikatiivset funktsiooni: emotiivne, konatiivne, poeetiline, referentsiaalne, faatiline ning metakeeleline. (Eerik 2023: 24)

Järjekord jälgib autori eelistust või suva - poeetiline funktsioon on siin justkui tähtsam kui referentsiaalne. Mõttelooliselt on (1) referentsiaalne esimene, millest hakati alles 19. sajandi lõpul (Yeats ja Potebnja) eristama (2) emotiivset just täpselt luulekeele eripärana ja millele hiljemalt 20. sajandi algul lisandus (3) konatiivne, mis oli seal juba antiigist saadik kohal, aga jõudis strukturaalsesse lingvistikasse suhteliselt hilja. Esimese metafunktsioonina lisandus kui mitte varem siis Jakobsoni Tšehhi perioodil (4) poeetiline, seejärel Ameerika perioodil 1950ndate alguses (5) metalingvistiline ja alles viimasena sama aastakümne keskel (6) faatiline. Selline on vähemalt minu arusaam "õigest" järjekorrast.

On selge, et arutlus ei taotle sisulist tähendust, vaid tegelased, kasutades absurdseid, keelemängulisi väljendeid, mängivad keele vormiga. Kõneldu kaudu luuakse kontseptuaalne ettekujutus, milles tegelased "näevad" erinevate detailidega objekte. Erinevad ettekujutused muutuvad aga konfliktseteks, sest üksteise mõtteid ja repliike hakatakse ründama. (Eerik 2023: 26)

Kõlab minu jaoks nagu faatilis-poeetiline interaktsioon.

Sellele vastab Jan Ehrenbergi kehastatud tegelane: "Martin, vii ära see kalts", s.t konkreetne käsk Martin Korgi kehastatud tegelasele. Kusjuures nimetades päevatekki kaltsuks, avaldub ka tugev emotsionaalsus, mis avab võimaluse lausungit emotiivse funktsiooni kaudu mõista. (Eerik 2023: 27)

Siin on päevatekk "objekt" ja Jan väljendab halvustava sõnavalikuga oma suhtumist sellesse. St ideaalne näide emotiivsest funktsioonist.

Faatilised ja metakeelelised lausungid funktsioneerivad abistavalt mõne teise keelefunktsiooni täiendamiseks, s.t need ei ilmne üksinda, vaid mõne muu, näiteks emotiivse funktsiooni, varjul. Lavastuse sisust tulenevalt ei otsi tegelased üksteisega kontakti ja pigem just oponeerivad. Eelmainitud lausungid "ma näen" alustab tegelaste vahel kontakti, tekitab tegelaskonnas võimaluse sõnumeid jagada. Kontrolliva mehhanismina, kehtestab lausung mängureeglid nii tegelaskonnale kui ka publikule. (Eerik 2023: 28)

Ei saa hästi aru - ei oponeerimisest ega kontrollivast mehhanismist. Pole välistatud, et siin on mingi iva, aga mis see on, ei jõua kohale.

Tähtsal kohal on kontaktile suunatud ehk faatilise funktsiooniga lausungid. Üheks selliseks on etendaja Mari Abeli tervitav lause "Tere õhtust!". Mari Abel ütleb seda suunaga rahvasse ja loob seekaudu kontakti auditooriumiga, võte lõhub samuti neljandat seina, mis on postdramaatilisele teatrile iseloomulik võte. (Eerik 2023: 29)

Literalistlik tõlgendus faatilisest funktsioonist, mille järgi see puudutab eeskätt (ja võib-olla ainult) tervitusvormeleid. Millegi pärast hakkasin mõtlema vahepaladest näidendis Armastus kolme apelsini vastu, kus tegelased eksplitsiitselt adresseerivad publikut ja naljatlevad selle üle, millal etendus jälle jätkub ("Noh, kas tahate näha järgmist vaatust?" jne).

Etendajad, kandes ette muusikalisi palasid, lähtuvad kindla tegelase (Jürgen Liik) lausungist: "üks, kaks, kolm, neli" ja "kolm, neli", mis sisendab trumpile muusikapala tempo. Ka see on sisemiselt faatilise olemusega, sest lisaks tempole annab Liik märku, et etendajad oleksid valmis kontakti astuma. Nii kodeerib Liik teiste liigutuste, tegemise, verbaalsete repliikide alguse ning kontakti astumise tingimused. (Eerik 2023: 29)

Kõlab huvitavalt, aga ilma ise nägemata-kuulmata on raske ette kujutada, kuidas see peaks toimima ja mis on selle juures "sisemiselt faatilise olemusega".

Sõnumi vastuvõtjal palutakse teha eri asju, tema poole pöördutakse otse ning kaudse kõne kaudu. Käskimise kõrval avaldub siin ka lausungi vastuvõtja lohutamine. Konatiivse mõju annab lausungitele aspekt, et need on ühelauselised, käskivad ja ülendavas meeleolus esitatud. (Eerik 2023: 30)

Siin tuleb reljeefselt esile see, et autor peab konatiivsuse tunnusmärgiks lühidust. Käsud on ju lühikesed ja kergestimõistetavad (käsitav on loll, peab kasutama lihtsaid sõnu jne). "Universalistlikumast" (mul ei ole veel head metakeelt selle arutelu jaoks) seisukohast on konatiivse funktsiooni muster-ilminguks näiteks kasutusjuhend või "instruktsioon" - terve rida tegevusi, mida tuleb samm-sammult järele teha, et saavutada soovitud mõju. St konatiivsuse ja lühiduse, samamoodi emotiivsuse ja lühikeste ekspressiivsete hüüatuste (interjektsioonide), samastamine ei ole kõige produktiivsem.

Võõrkeelte tundmine nii saatja kui ka vastuvõtja poolt avardab konteksti. Maarika Vaariku saksakeelne repliik: "Ich liebe dich. Das ist die Liebe" on võrdlemisi lihtne ja laialt tuntud ka teiste keelte kasutajate seas, kes saksa keelt õppinud ei ole. (Eerik 2023: 30)

X 6 E.

Eripärane vorm, kontsert-lavastus, võimaldab etendajal otse publikuga suhtlusesse asutada, selleks kasutab etendaja faatilise iseloomuga lausungit: "Tere õhtust... ja head õhtut". Etendaja positsioneerib end niiviisi publiku suhtes, viitab etenduslikule olukorrale ning lõhub traditsioonilist etendamisviisi. Kontakti alustamise kõrval on tähtis ka kontakti lõpetamine. Lavastuse lõpustseenis peab etendaja monoloogi ning ühel juhuslikul hetkel astudes lavalt minema, ütleb: "Tsau!". Etendus on sellega läbi. (Eerik 2023: 32)

Metakommunikatiivne tõlgendus faatilisest funktsioonist - puudutab märkusi, mis viitavad suhtlussituatsioonile ("kanalile", "meediumile", "kontaktile"). Paneb mõtlema millised võiksid taolised analüüsid olla kui Malinowski oleks oma määratlusega olnud selgesõnalisem. Võib-olla nimetaksime faatiliseks sellist juttu, millel ei näi olevat selget pointi. Sellisel juhul osutuks võib-olla suur osa praegusest poeetilise funktsiooni pärusmaast faatiliseks.

Konatiivne funktsioon esineb Alden Kirssi esitatud laulus. "Tuletage meelde, mis juhtus ammu, teie ees laual rabeles kärbes, kellele teie naabripoisid olid ühe tiiva ära rebinud". Kasutades sina-vormi, pöördutakse nii fiktsionaalse kuulaja kui ka reaalse auditooriumi poole ja kästakse adressaadil ette kujutada kindlaid mõtteid. Lisaks konatiivsele olemusele on lausung metakeeleline, sest adressant viitab ühisele teadmisele, minevikule ja kogemusele, mida ta kuulajaga eeldatavasti jagab. (Eerik 2023: 34)

Siin ütleksin, et see on referentsiaalne. Autoril näib olevat kujunenud arusaam, et referentsiaalne funktsioon puudutab peaasjalikult selliseid keelekasutusi nagu linnade nimetamine ("Osaka, Nakashima, Hiroshima ja Yokohama" jne). Jällegi tundub mõistetav ja ei saa väga süüdistada - referentsiaalne funktsioon on ühest käest kõige lihtsam ja teisest käest kõige vähem-utiliseeritud: kõik peavad seda justkui niivõrd iseenesestmõistetavaks, et lõpuks keegi ei teagi, mida see endast peaks kujutama. Siin konkreetselt võib osutada referentsiaalsuse sünonüümsusele "kognitiivsusega": kui sul käsitakse midagi ette kujutada, siis see on küll konatiivne käsk, aga selle lõppeesmärk on referentsiaalne - mõtle. Laias laastus võibki niimoodi lihtsustada taolisi käsklusi: (1) referentsiaalne - mõtle; (2) emotiivne - tunne; ja (3) konatiivne - tegutse/käitu. Kui tegelane käsib midagi ette kujutada, siis lausung ise on tõepoolest käsklus, aga sellele järgneb kirjeldus (viide) sellele, mida on vaja ette kujutada. St siin on näide konatiiv-referentsiaalsusest. | Analoogselt võib lausungeid nagu "Palun ära ole vihane" tõlgendada konatiiv-emotiivsena jne. Millest sellise kahefunktsioonilise ühildamise juures on vajaka on selge arusaam keelefunktsioonide hierarhilisest olemusest ja sellest, kuidas mõtestada prioriteetsust. Kumb on siis esmane - kas tähistamisviis (nt konatiivne "ära ole") või tähistatu ise (siin emotiivne "vihane"). Ma ei ole veel kindel kas objekt- ja metakeele eristus on selle küsimuse lahendamiseks sobilik tööriist. Samuti kahtlustan, et keegi kuskil kunagi on selle probleemi juba lahendanud ja ma ei ole seda lahendust veel kirjandusest lihtsalt üles leidnud. | Selle poolt, et siin on tegu "allutatud" referentsiaalne funktsiooniga ja mitte metalingvistilise funktsiooniga, räägib ka see, et siin ei puudutata keelt (naabripoiste tembud ei ole keelelised) ja osutuse isikulisus. Nimelt on kolmel põhifunktsioonil juba Bühlerist saadik (ja Jakobsonil endal ka) konkreetne seos isikuliste asesõnadega: emotiivne puudutab kõnelejat ennast ("ma tunnen..."), konatiivne puudutab teist isikut ja mida tema peaks tegema ("sa võiksid teha..."), aga referentsiaalne puudutab nö "kolmandat isikut" - tema ja nemad; "naabripoisid" on kolmandad isikud.

Just Asden Kirssi laulutekstis on faatilise olemusega lausungeid, mis funktsioneerivad tervitavalt: "Arvatavasti huvitad teid, kes ma olen". Kuna tegemist on esimese lausega stseenis ja keegi peale Terje Pennie ei ole verbaalses keeles kõnelnud, on mainitud repliik kontakti alustamiseks publikuga, teised tegelased ei reageeri mitte mingil moel laulule. (Eerik 2023: 34)

Autor on Jakobsoni faatilisest funktsioonist lähtudes kogemata tabanud ka ühte Malinowski faatilise osaduse põhilist iva - nimelt, iseendast rääkimist. See on üks veel kirjutamata peatükk faatilisuse ajaloos, kuidas Malinowski faatilise osaduse määratlus mõjutas Jean Piaget' mõistet egotsentriline kõne. Oma asjakohastes uurimustes olen üritanud sellele läheneda tema enda mõtte põhjalt, aga kunagi tuleb sellest ka laiemalt rääkida: faatiline osadus ei edasta olulist informatsiooni osalistelt just selle tõttu, et kõneleja jahub iseendast - oma isiklikust ajaloost, oma eelistustest ja võõristustest, jne. Kahjuks ei ole ma veel valmis, et seda egotsentrilisuse küsimust adekvaatselt käsitleda. | Üks minu "skeemiga" seotud aspekte on vastandus (opositsioon) referentsiaalse ja faatilise funktsiooni vahel: faatilisus on mingis mõttes nagu anti-referentsiaalsus; siin on üheks tõlgendusviisiks just see tähelepanek, et kui keegi räägib sellest, kuidas ta üles ärkas, mida ta hommikuks sõi, mida ta liikluses liigeldes koges jne, siis see on kuulajale referentsiaalselt kättesaamatu, ühisosatu informatsioon. Umbes nagu siis kui inimesed räägivad oma unenägudest - seda on tüütu kuulata, sest kuulaja ei saa teada mida kõneleja unes nägi ja enamjaolt ei ole ka kõnelejal endal selget (narratiivset, sidusat) ülevaadet sellest, mida ta unes nägi. Umbes sama lugu on faatilise osadusega kui keegi räägib midagi tähtsusetutest sündmustest või juhtumustest - oma justkui ärkvel-"unesnähtust". | St tõenäoliselt publikut nii väga ei huvitagi, kes ta on; ta ise arvab, et publikut võiks huvitada, kes ta on.

Analüüsist selgus, et enim avaldus lavastuste verbaalsetes repliikides poeetiline ehk iseenda vormile ja esteetikale viitav keelefunktsioon. Lavastuste mitte-narratiivne olemus mõjutab tegelase kontseptsiooni ning tegelased ei ürita üksteisega kontakteeruda. Seetõttu lausutakse poeetilisi repliike nii varem loodud luuletustest ja muusikapaladest kui ka lavastusprotsessis tekkinud huvitavatest lausungitest, mille eesmärgiks ei ole tegelaste vahel suhtlust alustada. (Eerik 2023: 36)

Ma arvan, et ka siin on autor tabanud väga huvitavat pointi: sõnaväheses lavastuses ei kõneta tegelased väga üksteist selleks, et jutustust edasi viia - narratiivne funktsioon on sügavalt allutatud. Tegelaste omavahelist faatikat asendab analüüsis seeläbi etendajate ja publiku vaheline faatilisus teravamalt - mingis mõttes ongi sõnavähene lavastus faatiline just selles (Malinowskilikus) mõttes, et see on justkui pealtnäha seosetute juhtumuste järjestikkus. Siin sõltub pealtvaataja enda varasem tutvus (ühisosa) olulise materjaliga (muusika, nt Yoko Ono taust, jne), kui palju sellest on talle arusaadav või mõistetav või isegi nauditav. | Lõppkokkuvõttes osutus seegi üheks minu jaoks kõige huvitavamaks semiootika osakonnas tänavu kaitstud lõputöödest. Mul ei ole pädevust, et neid lõputöid objektiivselt hinnata, aga subjektiivselt osutus just see viimane minu jaoks kõige võimsamaks mõtte-katalüsaatoriks: nagu pikad kommentaarid näitavad, sain siin nii mõndagi iseenda jaoks lõpuks natuke selgemaks läbi mõelda-kirjutada. | Kaitsmisel jäi sellest, kuidas komisjon (siinkirjutaja publiku liikmena sinna hulka arvatud) autorile "puid alla ladus", et töö on oluliselt nõrgem kui see tegelikult on. Esinemine ja kirjutamine on siiski kaks erinevat asja ja töö räägib siin iseenda eest, mis on vahest olulisemgi, sest kaitsmiseks ette nähtud 45 minutit on tähtsusetu köömes selle kõrval, et töö ise on loetav kõigile järeltulevatele põlvkondadele. | Sellega tahan öelda, et Andreas Eeriku lõputöö osutus märksa sisukamaks kui ma oleksin võinud ette arvata. Mitte, et ma oleksin kahelnud autori võimetes, aga töö teoreetiline osa oli tõepoolest ootamatult hea. Hoolimata minu paljudest märkustest on autoril hea arusaam Jakobsoni keelefunktsioonidest ning oleks isegi soovinud, et seda arutelu oleks olnud oluliselt rohkem (teoreetikule meeldib teooria). | Võinuks soovida, et empiirilise materjali analüüs oleks olnud teistsugune, aga on raske isegi öelda, milline täpselt. Mõned seigad jäid sõnalise kirjelduse tasemel arusaamatuks või raskesti-ettekujutatavaks. Arvestades, et jutt käib sõnavähestest lavastustest, võiks autor ehk oma edasistes samateemalistes üritustes tuua sisse rohkem visuaalset materjali ja anda lausungitele, mida ta analüüsib, rohkem konteksti. Üleüldiselt oli tunne, et seda kõike - isegi täpselt sama asja - oleks ülihea kunagi lugeda mõne semiootikaajakirja lehekülgedelt inglise keeles koos kuvatõmmistega etenduste salvestustest. Kokkuvõttes, minu hinnangul, üsna tubli töö.

Naise eneseesitlus TikTokis


2023. aasta BA lõputööd TÜ Semiootika osakonnas:
Palm | Käesel | Sauga-Tilk | Jürgens | Kuningas | Kriisa | Šafranovski | Shahmardan | Rajand | Valk | Eerik


Rajand, Ilo Tuule 2023. Naise eneseesitlus TikTokis. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Silvi Salupere. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond.

Tõmbasin TikToki endale 2020. aastal eesmärgiga olla paremini kursis sotsiaalmeedia maailmas toimuvaga. Suhtusin sellesse algul skeptiliselt, kuid ajapikku avastasin, kuidas minuni jõudev sisu oli täpselt minu maitsele kureeritud ja meenutas teismeea platvorme nagu Vine või Tumblr. Minu tundmust kinnistasid vestlused ülikoolikaaslastega, kus kohati võrreldi TikTokis levivaid naistüüpe või trende tumblrgirl aegadega. Samas ilmnes vestlustest ka see, et isegi noored, kes platvormi ei kasutanud olid tuttavad kindlate esteetikatega ja tunnistasid, et lähtuvad oma riiete valikul näiteks scandigirl või that girl esteetikast. Sellest johtuvalt tekkis mul suurem huvi nende trendide vastu just performatiivsuse aspektist. Minu uurimisküsimuseks saigi: kuidas TikTokis That Girl ja Female Manipulator tüüpide kaudu ennast esitletakse? (Rajand 2023: 3)

Niimoodi see Hiina nuhkvara levib. Sõltuvusttekitavate sotsiaalmeediaplatvormide ajastul majandavad Shoggothid inimeste tähelepanuga. See, et TikTok mõjutab käitumis- ja riietumismoode ei üllata, sest TikTok on visuaalne platvorm - edevuselaat, millest edevuselaadamat praegune tehnoloogia ei võimalda .

Esimeses peatükis tutvustan laiemalt sotsiaalmeediat ja TikToki platvormi. Sellest lähtuvalt kirjeldan, milliseid suhtlusi need võimaldavad ja millised on platvormi lubavused eneseesitluse kontekstis. Siinkohal ongi eelkõige oluline mõista TikToki eripära, mis suunab kasutajaid esmalt sisuga kontakti looma ja seab tahaplaanile interpersonaalsed suhted. (Rajand 2023: 3)

Affordances. Natukene kummaline on seda tööd lugeda Redditi pimendus-protesti ajal (paljud subredditid, sh r/Eesti, panid uksed ajutiselt kinni, et avaldada meelt Redditi CEO ahnuse ja julmuse vastu), olles ise seeläbi avastanud internetis kogukonna, mis on tehnilise poole pealt Redditist peaaegu eristamatu, aga kus kasutajaskond meenutab pigem vanu foorumeid, sest neid on vähem ja neil on temaatiline ühisosa, mistõttu suhtlemine on märgatavalt sõbralikum kui Redditis. St just praegu toimub massiline äratundmine, et tsentraliseeritud platvormid mõjutavad kasutajaid viisidel, mida nad ise ei pruugi ära tunda. Sellest, kui palju Hiina platvorm nagu TikTok ja Hiina osalusega platvorm nagu Reddit on Lääne ühiskonda nende kaudu manipuleerinud ja lõhestanud, saame tõenäoliselt alles siis teada kui nad Taiwani ründavad ja praegu pelgalt kahtlasena tunduvad suhted ära lõpetatakse.

Kolmandas, analüüsiosas, selgitan kuidas koostasin valimi ja milliste kriteeriumite alusel. Kirjeldan seejärel mõlemat naistüüpi ja toon välja tunnused, pakkudes ka omapoolse tõlgenduse. Ehk etteruttavalt, kuidas igapäevaseid tegevuste rutiine näidatakse TikToki kaudu maailmale, kui midagi erilist, mis liigitub wellness kultuuri alla, aga oma olemuselt on pigem tegu tavaliste tegevustega, mis on asetatud lihtsalt kaunisse esteetikasse. (Rajand 2023: 4)

Väga huvitav. Seda nö wellness grift'imist on tõepoolest tänapäeval väga palju. Just hiljuti kuulsin "On the Goop cruise" autorit Lauren Oylerit ühes podcastis analüüsimas seda, kuidas tänapäeva elustiili-mõjutajad raamistavad kõike wellness-ina, isegi kui sel ei ole tervisega suurt midagi pistmist. Tema iva oli põhimõtteliselt sama, milleni käesoleva uurimistöö autor jõudis siin iseseisvalt.

Kui algselt oli võrgusuhtlus suunatud kasutajale tarbimiseks, siis Web 2.0 muutis kasutaja aktiivseks osaliseks, kellel on võimalik ka ise sisu luua (Power; Philips-Wren 2012: 250). Tänapäeval on sotsiaalmeediast saanud igapäevane tööriist, mis kergendab suhtlust ja pakub meelelahutust. (Rajand 2023: 5)

Selline oli võib-olla ideaal. Praeguseks hetkeks võib juba öelda, et platvormide omanikud kasutavad neid pigem selleks, et reklaamsisu vahendada. Näiteks Facebook on muutunud suuresti selliseks keskkonnaks, kus mõni tuttav nägu aeg-ajalt küll postitab ise midagi, aga enamus sisust mida näiteks mina näen tuleb lehekülgedelt ("Pages"), millega mul ega ühelgi mu tuttaval ei ole mingit pistmist. Kasutajad ise postitavad nii vähe, et Facebook täidab feed-i suvalise träniga, et oleks midagigi. Analoogne probleem on Redditiga, kus mõnikord on küll tunne, et filmi- ja mängustuudiotel on täisajaga töötavad inimesed, kelle kohustuseks on nende intellektuaalse omandi suhtes "orgaanilist" huvi tekitada. Self-promotion on sisekorra eeskirjadega justkui keelatud, aga anonüümsete kasutajakontode plausible deniability pakub soodsaid work-around'e.

Sotsiaalmeedia platvormide personaalsuse mõõtme tõttu on nendest kujunenud lisaks kommunikatsiooni ja infoedastuse kiirendamisele ka identiteedi loomise vahendid. Virtuaalne suhtlus võimaldab virtuaalse identiteedi kujundamist ning sotsiaalmeedia vahendusel jagatakse oma argielu, arvamusi ja eelistusi. Samal ajal on suurenenud algoritmide võim, mis kujundavad platvormide uudisvooge ning muudavad need nn. minapildi kõverpeegliks (Scott 2022). Sotsiaalmeedia platvormid näivad üha enam peegeldavat meie enda kuvandit, mis ei pruugi olla vastavuses meie minapildiga, kuid mis algoritmide valiku läbi siiski jõuavad meie uudisvoogudesse. (Rajand 2023: 5)

Mingis mõttes on igasugune internetikasutus eneseesitlus. Meenub näiteks see, kuidas Emofoorumi moderaator IlusadHobused osutus kirjanikuks Mikk Pärnits, kelle raamatut Hundikutsikaeetika (2009) lugesid mõned teismelised tüdrukud suuresti selle pärast, et nad olid temast kui foorumi kasutajast ja moderaatorist teadlikud. St "identiteedi loomise vahendid" on piisavalt lai, et sellisena võib vaadelda ka kõige varajasemaid veebilehti kui ka internetieelset arvutivõrkude kasutust. Uusimad platvormid eristuvad tõepoolest sellega, et neis ei ole oma identiteedi ja peegelduse loomine täielikult kasutaja enda võimuses: igast sisendist (video vaatamisest) saab väljundi (soovitatavate videode) määraja. Nagu vaataks peeglisse, aga sind sellisena näitamise asemel nagu sa tegelikult oled, pakub peegel omalt poolt soovitusi ja äraarvamisi, milline sa võiksid olla.

2022. aastal pahandas Instagrami kasutajaid platvormi sisupoliitika muudatus, mis sisuliselt tähendas platvormi "tiktokistumist", sellega kuulutati ühismeedia kui sellise lõppu (Tiidenberg 2022). Nende muudatuste pinnalt võib märgata platvormide loogikas kahte tendentsi, kus ühelt poolt on domineerimas algoritmiliselt loodud, personaliseeritud ent umbisikulised sisuvood, teiselt poolt sõnumipõhine suhtlus kinnistes väikegruppides (samas). (Rajand 2023: 6)

Vt ka Facebook "Reels" ja Youtube "Shorts", mille eemaldamiseks tuleb eraldi brauserividin (Hide YouTube Shorts) lisada. Internetikasutus on läinud täpselt selliseks nagu nutitelefonide saabumisel ennustati: klaviatuuriga klõbistamise asemel muljutakse pöialt vastu ekraani. Aktiivse tegevuse asemel passiivne jõllitamine.

Nagu ka uudisvoo nimetus viitab, on tegemist "sinule loodud leheküljega", mis loob personaalse sideme kasutaja ja vaadatava sisu vahel ning jagab kasutajale killukesi meediast, mida on konkreetselt talle suunatud. Seeläbi soodustab platvorm interpersonaalsete suhete asemel intrapersonaalset suhtlust (Darvin 2022: 2). Kui teised platvormid innustavad võrgustike tekkimist läbi inimestevaheliste sidemete, siis sotsiaalsed sidemed tekivad TikTokis läbi jäljenduste ja paljundamise, mida suunab ka rakenduse disain, kasutusnormid ja algoritm (Zulli; Zulli 2020: 1873-1874). (Rajand 2023: 8)

Mingil tasandil on platvormi loogika läbinähtav: selleks, et oleks taolist sisu mida kasutajatele lõputult ette sööta, julgustab platvormi algorütm kasutajaid looma ühetaolist sisu, st teisi jäljendama. Masin õpetab inimesi üksteist ahvima - mitte ilmtingimata selle pärast, et see oleks midagi iseenesest väärtuslikku, vaid selle pärast, et selgeltkategoriseeritav ühetaolisus on masina jaoks "arusaadav" (ärakasutatav). Umbes nagu ChatGPT võiks põhimõtteliselt konstrueerida lõputult uusi nalju, aga kui tal paluda seda teha siis tuleb välja, et ta teab või eelistab ainult 25-t nalja. Pole võimatu, et TikToki algorütm korrastab oma kasutajaskonda nende vabatahtliku loomingu ja üksteise jäljendamise kaudu lõppkokkuvõttes (suurt pilti arvestades) samamoodi vaid käputäieks erinevaks asjaks.

Kuna FYP-le suunatakse videoid kasutaja maitsest lähtuvalt, siis kujunevad platvormi siseselt välja "erinevad TikTokid". Nõnda kasutatakse vahel ka hashtage, et jõuda oma soovitud auditooriumi FYP-le. Sedasi saab TikToki platvormi sees eristada erinevaid "TikToke". Tekivad kogumikud inimestest, keda seob sisu imiteerimine või paljundamine (Zulli; Zulli 2020: 1882-1883). (Rajand 2023: 8)

Enam-vähem see, mida üritasin eelnevalt sõnastada. Lõputu variatsioon taandatakse suhteliselt piiratud valikuks.

Selleks, et kirjeldada uudisvoos leiduvat sisu on Schellewald (2021) liigitanud FYP põhjal tehtud uurimuses TikToki kommunikatsiooni kuute kategooriasse: [|]
  1. koomiline
  2. dokumentaalne
  3. kogukondlik
  4. selgitav
  5. interaktiivne
  6. meta
Koomilise all on mõeldud videoid, mis on peamiselt meelelahutuslikku laadi. Dokumentaalsed videod võivad olla ka koomilised, kuid peamiselt dokumenteerivad igapäevaelu. Kogukondlikute liigituste alla kuuluvad videod, kus sisusse on kaasatud teised inimesed (pereliikmed, sõbrad, elukaaslane). Kogukondlikkus võib ilmneda samuti läbi trendide, mille eesmärk on leida samastumiskohti läbi üldise temaatika. Selgitavate alla kuuluvad erinevat sorti õpetusvideod. Interaktiivsed videod võimaldavad kasutajatel videos esitatud väljakutsetest osa võtta või siis neid duet-ida (paari panna). See tähendab, et kasutaja saab originaalvideo oma video kõrvale panna ja need koos avaldada oma kommentaaride või lisandusega. Viimaks metakommunikatsiooni alla kuuluvad videod, mis kommenteerivad TikToki platvormi üldisemalt, viitavad algoritmile, FYP-le või siis funktsioneerivad kui "puhkepausid" uudisvoo sisust. (Rajand 2023: 8-9)

Üritasin samastada Jakobsoni funktsioonidega, aga päris üks-ühele ei õnnestunud just esimese ja viimase osas: (1) koomiline on korraga emotiivne (◣) ja poeetiline (◥); (2) dokumentaalne on enam-vähem referentsiaalne (▲); (3) kogukondlik on justkui faatiline (▼); (4) selgitav on peaaegu, et metalingvistiline (◤); (5) interaktiivne on konatiivne (◢); ja (6) meta oleks metakommunikatiivne (jälle ◤). Siit võiks ennatlikult järeldada, et (1) naljavideod on korraga põhiline "kunst" (poeetilisus) ja "eneseväljendus" (ekspressiivsus); samas kui (4) "selgitav" oleks justkui referentsiaalne metakommunikatsioon ja (6) "meta" oleks justkui faatiline metakommunikatsioon.

Nende trendide raamistikus on oluline ka mainida, millistesse kategooriatesse on TikToki suhtlust määratletud. Ühest küljest on see suhtlusplatvorm, kus kasutajad saavad kommentaariumites ka suhelda või üksteisele erasõnumeid saata. Teisest küljest ilmneb selles blogilikkus, mistõttu on TikToki kategoriseerimiseks hea kujutleda platvormi kui blogi. Jagatakse erinevaid noppeid elust ning vahel ka väga ausalt ja avatult, justkui blogis. See võimaldab luua kasutajatel kollaaže enda identiteedi aspektidest läbi erinevate trendide või nendest lähtudes. (Rajand 2023: 11)

Kummalisel kombel on vlog'imine saanud samatähenduslikuks järjepideva avalikus kohas laivstriimimisega - a la jalutatakse ringi, jälgitakse ja vesteldakse võõrastega jne samas kui TikToki videod on justkui selle nähtuse absoluutne vastand: lühike, lavastatud, tabav.

Katrin Tiideberg on tegelenud identiteedi ja eneseloomega interneti keskkondades. Oma raamatus "Ihu ja hingega internetis" on ta välja toonud kolm võimalikku sotsiaalmeediauuringutes kasutatavat identiteediteooriat. Näiteks võib identiteedile läheneda narratiivse identiteedi teooria pinnalt, mille kohaselt enesekohaste lugude jutustamine on [|] identiteediloome. Seejuures lähtutakse isiklikest mälestustest ja kultuurilistest narratiividest, et taastoota seda, kuidas ennast tajutakse (Tiidenberg 2017: 134-136). Teine teooria vaatleb identiteeti kui eneseloometehnikat. Seda on tugevalt mõjutanud Michel Foucault, kes Rõhutab eneseloome tehnikatena enesehoolt, kriitilist eneseteadlikust ning eneseesteetikat. Nii nagu narratiivne identiteet, toimivad ka eneseloometehnikad kehtivate normide kontekstis (Tiidenberg 2017: 145-149). Viimaks on mina-identiteedi kujunemisel oluline teooria eneserepresentatsiooni ja performatiivsuse mõistestik. Siin on üks juhtivaid teoreetikuid Erving Goffman, kelle teooriaid eneseesitlusest on kasutatud nii vahendatud suhtluse, näost-näkku kui ka digisuhtluse uurimustes. Lihtsustatult seisneb teooria arusaamas, et nii identiteet kui ka suhtlus on performatiivne. Iga esitlus ja suhtlus on keskkonnast ja auditooriumist sõltuv, sest indiviid püüab alati vastavalt keskkonnale suunata muljet, mis temast jääb (Tiidenberg 2017: 156-157). Olen oma töös peamiselt lähtunud Goffmani performatiivsuse mõistest. (Rajand 2023: 11-12)

(1) ma olen see, kelleks ma ennast kokku räägin; (2) Foucault' ümberjutustus Vana-Kreeka filosoofiast; ja (3) Goffman. Väga kasin värk. Ma ei ole ise midagi erilist isemuse (minu vastu self-ile) teemal veel kirjutanud, sest see on nii suur teema, mille kohta igal olulisel mõtlejal on midagi öelda; st juba kasvõi Kanti ja Hegeli juurest otsa lahti teha on raske. (Ja teises otsas ootavad nt Norbert Wiley' The Semiotic Self.)

  • Tiidenberg, Katrin 2017. Ihu ja hingega internetis. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus. [ESTER]
Postfeminism on küllaltki hägune mõiste, kuid lihtsustatult seisneb praktika selles, et see aktsepteerib feminismi saavutusi, kuid samas nende saavutuste tõttu peab feminismi kokkuvõtvalt ebavajalikuks (Marlin 2020). Kui kolmanda laine feminism suhestub eelnevate feminismi lainetega, siis postfeminism püüab feminismi kui sellist asendada (Cook; Hasmath 2014: 976). Selle pinnalt on tekkinud diskursus, mis seab fookusesse individuaalsuse ja väidetakse, et naisel ei ole edukuse ja eneseteostuse saavutamiseks feminism enam vajalik. (Rajand 2023: 15)

See on Ameerika Ühendriikides täiesti aktsepteeritav väljavaade, sest elementaarsed kodanikuõigused nagu õigus ja piiramatu ligipääs abordile, rassidevaheline abielu ja soovi-korral lahutus on igaveseks kindlustatud ning Vabariiklased ei ole aastakümneid ette valmistunud, et just nüüd neid õigusi ära kaotada. (Sarkasm ei kandu teksti vahendusel hästi edasi?)

Postfeminism on seotud ka neoliberalistliku kontekstiga, mis loob pinnast sellele, et subjektid oleksid võimalikult iseseisvad ja ennastteostuvad (Cook; Hasmath 2014: 977). TikTok on täis videoid, mis just sellist sättumust propageerivad ja kinnitavad naistele, et peaks juhtima oma elu kindla malli järgi, mida ka representeeritakse läbi hommikurutiinide ja õhturutiinide täpse ning korrapärase jälgimise. Neoliberaalses raamistikus seostatakse feminismi edukuse, võimekuse, enesearengu, riskide võtmise, enesekindluse, ettevõtlikkuse ja ise hakkama saamisega. (Rajand 2023: 14)

Kokkusattumisena on suurimad antifeministid ka ideoloogilised antikommunistid ja igasuguse vastastikkuse abi vastased. Retoorika on umbes selline, et kui emantsipeerunud naised üritavad üksinda elus hakkama saada, siis ei tohi neil olla ka kogukondlikku abi või mutual aid'i. Läheb samasse kilda vandenõuteooriaga, et Isamaa tegi pensionisamba väljavõtmise võimalikuks, et vanainimesed oma rahavarud läbi lööksid ja siis hiljem hädas oma täiskasvanud laste juurde elama koliksid, sest perekond on kristlik väärtus jne.

Heteronormatiivsus kirjeldab normide kogumit, mis sätestab heteroseksuaalsuse ja patriarhaalsuse dominantsete hoiakutesüsteemina. Selles süsteemis on naiste enesemääratluse ainuõige vorm hegemooniline naiselikkus, mille etaloniks on nn. traditsiooniliselt naiselikud naised. Sellega on seotud ka kehanormatiivsus, mis seab esiplaanile teatavatele standarditele ja võimekustele vastava keha (Tiidenberg 2017: 286). Termini hegemooniline naiselikkus võttis kasutusele Mimi Schippers kirjeldamaks naiselikkust, mis jõustab maskuliinsuse ülemuslikust, maskuliinsuse-fominiinsuse hierarhilist suhet ja aitab seeläbi säilitada heteronormatiivset ideoloogiat (Schippers 2007: 94, viidatud Tiidenberg 2017: 287 kaudu). (Rajand 2023: 16)

Liiga suured teemad, milles ma ei oska kaasa rääkida. Küll aga tundub intuitiivselt pidavat paika, et mängus on traditsiooniliste soorollide ja esteetilise normatiivsuse kinnistamine. Meenub näiteks TikToki algusaegadest, või mõned aastad tagasi, kuuldud kõlakas, et TikTok shadow-ban'ib ülekaalulisi või "koledaid" kasutajaid (ka disabled ja "vaesed").

That Girli tüübile on omased kindel hommiku- ja õhturutiin. Märkimisväärne hulk on videoid on vlogi, ehk siis video blogi stiilis, kus kajastatakse oma hommiku- või õhturutiini. Nende rutiinide esitlemiseks kasutatakse alati vannituba ja magamistuba. That Girl ärkab hommikul vara, teeb oma toa korda, mediteerib, teeb joogat ja kirjutab päevikusse oma eesmärgid ja unistused, valmistab endale ise süüa ja teeb end ilusaks. Õhturutiin järgib sama malli, põhirõhk on pideval enesetööl. (Rajand 2023: 19)

Meenutab kangesti pütaagorlaste kogukonna väidetavat elustiili: ärkad üles, mängid lüüra peal endale ergutavat muusikat, lähed ühe-kahe kaaslasega jalutuskäigule ning räägite, mida te olete viimastel päevadel õppinud või endale selgeks teinud, leiad endale üksiku koha kus istuda maha ja ilusat loodust nautides mediteerida, lähed sööd ühist hommikusööki, kuulad Pythagorast kardina tagant seletamas matemaatilis-religioosseid müsteeriumeid, täidad mõnda majandus-poliitilist kogukonnakohustust kui sul neid on, sööd ühiselt õhtusööki, vestled kaaslastega, enne voodisse heitmist mängid lüüra peal endale rahustavat muusijat ja magama jäädes üritad meenutada ja kinnistada, mida sa täna tegid, mida sa homme tahad teha, mida sa eile tegid, üleeile, päev varem ja veel nii kaugele kui mäletad.

Üldiselt hõlmavad vannitoas filmitud videod erinevat sorti iluprotseduure ning magamistuba on seotud varajase magamamineku/ärkamisega. Iluprotseduuride juurde kuuluvad erinevad näo- ja juuksetooted, mida reklaamitakse, ja mis on üldiselt kõrgemast [|] hinnaklassist. See omakorda muudab That Girl elustiili kalliks, võimsaks, eksklusiivseks, sest visuaal oma olemuselt väljendab, kuidas kallis kaup, kindlate esemete ja toodete väärtustamine, võib inimest aidata lähemale sotsiaalse ideaalse mina kuvandi saavutamisele. (Rajand 2023: 19-20)

Njaa. Kapitalism.

Ka riietus minimalistlikult stiilne. Samas esitletakse ennast tihti trenniriietes, millega viidatakse tervislikule elustiilile. (Rajand 2023: 20)

Ja sealt tulevad jõusaalirahva meemid TikToki tüdrukutest, kes tulevad kohale, filmivad ennast jõusaalis ja lahkuvad ilma trenni tegemata.

Ühelt poolt kattub see trend üleüldiselt eneseabi trendidega, mis pandeemia valguses populaarsust kogusid, kui inimesed hakkasid prioritiseerima vaimset ja füüsilist heaolu. Samas võib selles märgata ka kaubastumise märke. Kaubastumine väljendub selles, kuidas kogu elustiil on muutunud pakendatud kujutiseks, mida kopeerides või tarbides on võimalik saavutada oma täiuslik mina. Selle juurde kuuluvad täpselt kureeritud videod, esteetika ja erinevad ilutooted, mille läbi oma esitlust pidevalt täiendada ja harjutada. (Rajand 2023: 20)

"See kaubamärgistatud toode teeb sind õnnelikuks" with extra steps.

Ühelt poolt paistab see vastanduvat hegemoonilisele naiselikkusele That Girl trendide perspektiivist. See väljendub vastuseisus normatiivsusele ja nö. ilusale ja romantilisele naiselikkusele. Selle asemel romantiseeritakse destruktiivset, vihast ja manipulatiivset naiselikkust kohati ka läbi huumori prisma. (Rajand 2023: 34)

Meenub Ghost World (2001): Rebecca on That Girl, Enid on Female Manipulator.

Teises peatükis andsin ülevaate Erving Goffmani eneseesitlusest ning postfeministlikust teooriast. Selle pinnalt tõin analüüsis välja elemendid, mida eneseesitluses kasutatakse (keskkond ja välimus). Sellest lähtuvalt paistab mõlema trendi puhul silma TikTok on täis selliseid eneseesitlus vormeleid, mis koonduvad väga erinevate märksõnade alla. (Rajand 2023: 27)

Goffmani oli siin minu maitse jaoks kuidagi vähe. Isegi tolles esimeses raamatus, mida siin tsiteeritakse, on tegelikult terve dramaturgilise sotsioloogia süsteem, mis on üsna suurejooneline. Rääkimata siis tema ülejäänud teostest, mis on kõik omal moel olnud teedrajavaks mitmele uurimissuunale. Samas on tema lähenemist üksikasjalikult ka väga raske hallata - samal põhjusel ma ise teda ei kasuta, sest tema proosa on pikk ja võib-olla liiga sisukas (üks neist autoritest, kelle mõttetöösse süvenemine võib võtta terveid aastaid). Lõppjäreldused tõenäoliselt peavad paika - TikToki-võõrana, kel pole erilist arusaama, millest üldse jutt käib, võin siin ainult kaasa noogutada ilma seda sügavuti mõistmata. Igal juhul tundub, et autor teab millest ta räägib ja lugemismaterjalina ei olnud see igav ega liialt keeruline, kuigi poliitideoloogilise diskursuse (postfeminismi arutelu) iva läks võib-olla kaarega üle minu pea. Kasutatud kirjandus ei ole kõige mahukam, aga see-eest on väga hiline - kõik on väga uus. Kahtlemata asi, millega autor võiks edasi tegeleda ja semiootikasse transleerida.

Faatiline barjäär teatris


2023. aasta BA lõputööd TÜ Semiootika osakonnas:
Palm | Käesel | Sauga-Tilk | Jürgens | Kuningas | Kriisa | Šafranovski | Shahmardan | Rajand | Valk | Eerik


Valk, Oliver 2023. Transgressiivsusest teatriruumis: abjektsiooni mõjust faatilisele barjäärile teater NO99 lavastuste näitel. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Katre Pärn. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond.

Oma bakalaureusetöös uurin etendaja ja vaataja vahelist suhet teatris ning selle muutumist olukordades, kui etendus kutsub esile jälestavat, õõvastavat ja rõvedat tunnet. Sellised tabukategooriad nagu alastiolek, rõvedus ja kehavedelikud on olnud avalikus sfääris tavapäraselt põlu all. Siiski on nende nähtuste uurimine jätkuvalt asjakohane, sealhulgas teatris: see võimaldab ühinkodlike normide ja väärtuste kriitilist käsitlemist. Tabude kujutamine võib olla võimas vahend emotsionaalse kogemuse tekitamiseks, tekitades publikus teravaid reaktsioone. (Valk 2023: 3)

Will Smith don't gotta cuss in his raps to sell records...

Minu uurimistöö üks eesmärk on selgitada Julia Kristeva abjektsiooni mõistet, kuna leian, et teatris kirjutades kasutatakse seda sageli pealiskaudselt. Kasutan abjektsiooni kirjeldamiseks Kristeva esseekogumikku Jälestuse jõud: essee abjektsioonist. Silvi Salupere (2006) on nentinud, et Kristeva keel on kohati spetsiifiline ja tavatähendusi nihestav. (Valk 2023: 3)

See võib olla tõsi; abjektsioon on selline uhke sõna, millega võib ringi vehkida ilma asjasse süvenemata. Kristeva metakeel on tõepoolest nihestatud - eriti tema terminipaar "semiootiline" ja "sümboolne", mis ei vasta üldtunnustatud arusaamale neist mõistetest. Prantslased, noh.

Lisaks arendan edasi faatilise barjääri mudelit, mida varasemalt olen uurinud seminaritöös. Alternatiivne ruumimudel rõhutab piiride dünaamilisust ning teatri fluiidsust, mis saaks olla tööriist teatriteadlastele või -kriitikutele etenduse analüüsi jaoks. Taoline ruumikontseptsioon, kuhu paigutuks abjektsioon ning selle mõju publiku ja etendaja vahelisele suhtele, puudub. Kuigi uurimistöö jääb ühe teatri lavastuste tõlgendamise raamistikku, pretendeerib käsitlus suurema üldistuse taseme leidmisele. (Valk 2023: 3)

Olen väga huvitatud. Eestis on võrdlemisi vähe "faatilisuse" mõiste kasutusi, veel vähem selliseid, mis pretendeerivad originaalsusele, st ehitavad konkreetset eraldiseisvat kontseptsiooni.

Transgressiooni mõistet on kasutatud eeskätt kunsti - nii postmodernistliku kirjanduse, abstraktse maalikunsti kui ka postdramaatilise teatri - kirjeldamiseks. Reaalselt allutab transgressiooni (ladina keeles rikkumine) termin enda alla kõiksuguste sotsiaalsete normide ning kultuurikoodide lõhkumise ning ümbermõtestamise. Igas kultuuris ning sootsiumis kehtib mingisugune kollektiivne kokkulepe, mis sätestab limiidid ja ühes sellega ka tabud. Nende piiride eiramist, tabude paljastamist ning aktualiseerimist nimetataksegi transgressiooniks. (Valk 2023: 5)

"Ümbermõtestamine" rõhutab, et piire ületatakse selleks, et neid mujale liigutada. Piir vastuvõetava ja vastuvõetamatu vahel nihutatakse viimase suunas. St ei rikuta kirjutamata reegleid lihtsalt rikkumise enda pärast.

Üks esimene taolise fenomeni kirjeldaja oli prantsuse filosoof Georges Bataille teoses Death and Sensuality, mis ilmus 1962. aastal. Bataille näitlikustab transgressiivsust kristluse taustal, milles on kehtestatud väga selgelt binaarne opositsioon - püha ja patune. Ta nendib, et tabude (pattude) rikkumine tuleneb sellest, et inimkond on üles ehitanud maailma, kus valitseb siiski eeskätt mõistuslikkus, ka kristlikus maailmas. Tabud keelavad ära inimesele a priori omased loomalikud ning seksuaalsed emotsioonid ja tungid. Tabude ja keeldude olemasolu aga tekitabki iha transgressiooni järele (Bataille 1962: 63-67). Inimese transgressiooni iha kirjeldab ka piibliaforism "keelatud vili on magus". Bataille ütleb, et transgressioon ei eita tabu, vaid ületab selle ning lõpetab (samas, 63). (Valk 2023: 5)

Väga huvitav. Võib-olla sealt pärinevad ka Foucault' märkused "loomalikkuse" kohta (siin). (Järgmisel leheküljel ongi Foucault.)

  • Bataille, Georges 1962. Death and Sensuality: A Study of Eroticism and the Taboo. New York: Walker and Company. [lg]
Michel Foucault' essee A Preface to Transgression ühendab Bataille' arusaama transgressioonist Nietzsche ideega, et jumal on surnud. Foucault väidab, et jumala surm võimaldab maailma, mis avaneb transgressiooni tõttu; maailma, mis põhineb liialdusel ning enesekulutamisel (Foucault 1963: 35).
Transgressioon on tegevus, mis hõlmab piiri, seda kitsast tsooni, kus ta markeerib oma läbikäigu, aga vahest isegi kogu oma trajektsiooni, oma päritolu; suure tõenäosusega on sellel transgressioonil piiridest väljas oma ruumi. Piiride mäng ja transgressioon tundub olevat reguleeritud lihtsa kangekaelsuse poolt: transgressioon järjepidevalt ületab ja taasületab piiri, mis tema järel lühikeese aja jooksul sulgub, ning seetõttu on ta sunnitud taaskord naasma ületamatule horisondile. Aga suhe on palju keerulisem: need elemendid asuvad ebakindlates kontekstides, olukordades mis on koheselt häiritud ning seetõttu on mõte ebaefektiivne niipea, kui ta püüab neid haarata (samas, 33-34).
Piir ja transgressioon on justkui sümbiootilises suhtes: üks ei eksisteeriks teiseta. Piir ei oleks võimalik, kui ta oleks ületamatu, ning transgressioon oleks sarnaselt olematu, kui piir oleks pelgalt illusoorne udu. Foucault väidab, et transgressioon ei proovi eelistada üht teisele, ei proovi mõnitada kedagi või midagi, ei proovi hävitada olemasolevat. Transgressioon ei ole vägivald (eetilises maailmas) ega võit piiride üle (dialektilises maailmas). Transgressioonis pole midagi negatiivset ega positiivset; see on vaid jagunemise kinnitus ilma negatiivse konnotatsioonita, ilma hinnanguta (samas, 35-36). (Valk 2023: 6)

Omamoodi piiripoeetika (vt Kuningas 2023).

Lisaks annan ülevaate, kuhu abjekt kui niisugune paigutub Lotmani semiosfääris, sest Lotmani mõistestik on Eesti akadeemikutele tuttavam ning seetõttu aitab minu arust paremini mõista Kristevat. (Valk 2023: 6)

Ai-ai. Minu/siinkirjutaja arvates/hinnangul oleks olnud parem.

Kristeva jaoks on tähistamisprotsessis põimunud kaks modaalsust - semiootiline ning sümboolne. Eelmainitud modaalsuseid üldsemiootiline diskursus ei kasuta, seega seletan need järgnevalt lahti.
Kristeva viib termini 'semiootiline' tagasi selle kreekakeelsesse allikasse (semeion), mis tähendab eristatavat märki, jälge, indeksit, tõestust. Ta kasutab seda mõistet selleks, et kirjeldada "ürgset kommunikatsiooni", mille kõige puhtam näide on imik (0-6 kuud), kes ei ole veel liitunud lingvistilise kommunikatsioonisüsteemiga. Olgugi et tegemist on eellingvistilise perioodiga, nõuab see siiski mingisugust artikulatsiooni. Kristeva nendib, et subjekti nutud ja naerud, häälitsused ja puudutused on semiootiline vorm tema ihadest ning nende artikulatsioonidest (Kristeva 1974: 25, 43). (Valk 2023: 7)

Kuramuse Kristeva. Tuleb vist La Barre siiski natuke edasi lükata ja lülitada ka Kristeva sellesse arutellu imikute mitteverbaalsetest häälitsustest ja muudest taolistest eneseväljendustest.

Semiootilisust seostatakse emaga, sest tema on esimene inimene, kellega üritatakse kommunikeerida. Kui semiootiline modaalsus on justkui keele matriarhaalne aspekt, siis seda represseerib keele patriarhaalne pool - sümboolne. Patriarhaalsust ja sümboolsust seostatakse isaga, sest isa on esimene, kes keelab ja piirab subjekti. Sümboolne modaalsus esindab see-eest just tähendustekke lingvistilist poolt. Sümboolne tähistamine kui selline saab alguse teetilises (thetic) faasis, mis on tema kohaselt tähistamise sügavaim struktuur, kus saavad alguse esimesed lausungid (Kristeva 1974: 43). (Valk 2023: 7)

See ühisosa Kristeva ja La Barre vahel saab ilmselgelt alguse Sigmund Freudi emast.

Liminaalne ruum on kahe tähistaja vaheline piir - hall ala, mis on samal ajal nii üks ja teine kui ka ei kumbki. Kristeva toob näiteks laiba. Laibal on korraga märke nii elust kui ka surmast, ometi ei ole ta kumbki, sest ta on midagi vahepealset. Sarnaselt on seda ka näiteks mädanenud õun, mis tähistab samal ajal nii toitu kui ka mürki (Kristeva 2006: 16). Taolised piiripealsed nähud käivitavadki abjektsiooni tunde, selle "afektide ja mõtete puntra" (samas, 13). Siinkohal tuleb välja eksplitsiitne sarnasus abjektsiooni ja transgressiooni vahel - mõlemal juhul mängib olulist rolli just nimelt piir. Erinevus seisab selle piiri "paksuses". Kui transgressiivsuse puhul võib rääkida piirist kui kahe sfääri vahelisest joonest ning midagi ei mahu joone peale, siis abjektsioon rõhub piiri paksusele - eksisteerib ruum piiri enese sees. (Valk 2023: 8)

Mul on karvane tunne, et olen täpselt samu mõtteid laiba teemal mõlgutanud kuskil siin samas. Vistist seoses kirjanduslike näidetega sellest, kuidas elaval inimesel on kole tahtmine surnud inimest vaadates näha seal elavat hinge - märgata näolihaste tõmblust, klaasistunud pilgus "vaadet", jne. Ei mäleta kahjuks kus ja millega seoses täpselt. Esimese asjana hüppab praegu muidugi pähe Leontius, kelle ennasttülgastav tahe surnud laipa vaadata on jäädvustunud Platoni Politeia's ühe varaseima näitena just käesolevast teemast (vt nt Liebert 2013). Abjektsiooni nö piiripealsus meikib väga palju senssi. Piir on mingil tasandil alati mõtteline - nagu vektor-joon, mis tähistab vaid kahe punkti vahelist kaugust ja ei oma muus suunas dimensioone. Samas just selles mõõtmetuses peitub võimalus mahutada endasse rohkem kui konkreetne, reaalne (pliiatsi- või piirikraavi-)joon seda võiks.

Semiosfäär on piiratud katkendliku joonega võõrsemiootilisest sfäärist; abjekt paikneb alas, mis on märgitud punasega. Abjekt asub korraga nii semiosfääri perifeerias kui ka võõrsemiootilises ruumis - taoline duaalne positsioon liminaalses ruumis võimaldabki subjekti tajuda abjektsiooni. (Valk 2023: 9)

Päris hea.

2011. aasta sotsiaal-psühholoogilises uurimuses avastati korrelatsioon konservatismi ning vastikuse tundlikkuse vahel. Uurimuses osalejatelt küsiti kõigepealt, kas nad identifitseerivad ennast pigem liberaali või konservatiivina, seejärel arvamust kolmest rõveduse kategooriast: saastatus (interpersonaalsed nakkusohud: näiteks teise inimese pudelist joomine või riiete jagamine), tuum (peamised vastikuse tekitajad: näiteks okse või tõugud), loomajäänused (laibad, veri ning muud aspektid, mis tuletavad meelde inimese loomalikkust). Leiti, et konservatiivse maailmavaatega inimesed on rohkem haavatavad ning tudlikumad taolistele abjektidele, eeskätt just sellele, mis puudutas saastatust (Inbar 2011: 3-9). Ehk olenevalt sellest, milline on subjekti poliitiline orienteeritus, varieerub ka liminaalse abjektsiooni ruumi "paksus". Konservatiivsete vaadetega subjekti ähvardab liberaalist suurem abjektipoolne oht. (Valk 2023: 10)

Meenub üldtuntud popkultuuriline eristus, mille järgi konservatiivid näevad liberaale zombidena - mädanev inimmass, mis rühib kõigest üle, et sind kätte saada - ja liberaalid omakorda näevad konservatiive vampiiridena - valgust kartev vähemus, kes võib pimeduses esineda viisaka ja meeldiva figuurina, aga kelle tegelik eesmärk on pahaaimamatuid ohvreid verest tühjaks imeda. Taoliste sotsiaalpsühholoogiliste uurimuste hulgas on viimastel aastatel rohkem rõhku pandud sellele, et konservatiive ajendab (rohkem kui liberaale) hirm - muutuste, arengu, võõraste, teistsuguste, jne suhtes. See käib käsikäes paljude uurimustega, mille järgi konservatiivid on üldiselt vähemharitud ja halvemini informeeritud. Neile kahele aspektile on ehk hakatud rõhku asetama, et üritada seletada, miks parempoolsete maailmavaadetega inimesed langevad nii valmilt arulagedate vandenõuteooriate, libauudiste ja pseudoteaduse ohvriks.

Järgnevas peatükis mõtestan lahti ruumi mõiste ja faatilise barjääri teatri kontekstis. Võtan vaatluse alla nii erinevad välja pakutud teatriruumi mõtestamise viisid kui ka sellega lähedalt seotud neljanda seina fenomeni. (Valk 2023: 10)

I'm here for it.

Lisaks tuleb ära märkida teatrimärgi kontseptsioon, et parimini mõista kommunikatsiooni teatris. Teatrimärk on märgi märk: see põhineb semiootilistel keeltel, mis toimivad argireaalsuses, teatrist väljas, olgu selleks siis helide, riietuse, žestide keel jne. Selles mõttes duubeldab teater argireaalsuse olevaid semiootilisi süsteeme. (Valk 2023: 13)

Võib silmi pilgutamata öelda, et teater on sekundaarne modelleeriv süsteem.

Vaataja keha meeldetuletamine on konventsionaalselt midagi ebatavalist, kuna üldjuhul vaatab publik silmadega ja jälgib lugu puhtintellektuaalsel, sümboolsel tasandil. Vaataja kui subjekt unustab iseenda kehalise subjektsuse etendussituatsioonis, mistõttu selle meelde tuletamine mõjub võõristavalt, abjektselt. (Valk 2023: 14)

Meenuvad kirjakohad, mis tuletavad lugejale meelde, et ta hoiab raamatut käes ja parseerib musti kujutisi paberi peal tähenduseks. Millegi pärast arvasin, et Floyd Merrell oli see, kellelt mul oli selles suunas üks hea katkend, aga temalt ei leia. St raamatu-lugemise metafoorilise "neljanda seina" lõhkumine on ka omaette asi, millest on kirjutatud. Laias laastus on see jällegi seotud metakommunikatsiooniga, aga umbes selles tähenduses nagu Christiane Nord seda mõistab, a la õpikute eneseleviitavad juhised ("ava peatükk 4", jne - see, et õpik teadvustab lugejat, et ta loeb õpikut, on tüüpiline; ilukirjanduse puhul on see harvem ja silmatorkavam - vt ka "metafiktsioon").

Teatriruumi üks osa on n-ö neljas sein, mille seminaritöös asendasin mõistega faatiline barjäär. Neljas sein hakkas kujunema välja valgustusajastul, eesotsas Voltaire'i ja Denis Diderot'ga. [...] Neljas sein eksisteerib korraga nii füüsilises ruumis kui ka mängulises ruumis. Neljas sein loob teatris olukorra, milles etendaja ja vaataja viibivad ühes füüsilises ruumis ning neil oleks justkui võimalus võtta omavahel kontakti - füüsiliselt on see võimalik, kuid teatri konventsioonid seda ei luba. Neljanda seina eesmärk on illusiooni loomine, argise ja reaalse eraldamine kunstilisest ja imaginaarsest. (Valk 2023: 15)

Ehk siis kontakti-barjäär, milles põhirolli mängib selline asi, mida mina mõnikord nimetan antifaatilisuseks, kuna rõhk ei ole mitte kontakti loomisel ja hoidmisel vaid metatasandil (sekundaarselt modellerivalt) juba loodud ja ülevalhoitud kontaktile ehitada selle põhimõtteline vastand: eiramine, eitus, negatsioon, mis käesoleval juhul on osa näitlejate ja pealtvaatajate omavahelisest vaikimisi kokkuleppest, et pealtvaataja ei sekku näitlejate tegevusse vaid osaleb selles puhtalt vastuvõtja rollis. Antifaatilisuse rubriiki kuulub minu jaoks üldiselt igasugune "vältimisega" (avoidance) seotud nähtused, aga siin on tõepoolest tegu kunstilise olukorraga, milles üks osapool eirab teise teadvustamist (näitleja mängib nagu pealtvaatajaid ei oleks ruumis) ja teine muud ei teegi kui teadvustab esimese tegevust (pealtvaataja "elab sisse" näitlejate mängu). Selles suhtes ei ole mul "faatilise barjääri" mõiste juures midagi laita - teatriteooria raamides on see täiesti pädev leiutis.

Roman Jakobsoni loodud kuueosaline kommunikatsioonimudel aitab kirjeldada ning mõista inimestevahelist suhtlust ning seda mudelit saab rakendada ka etendussituatsioonile, et mõista neljanda seina fenomeni, eeskätt just faatilise funktsiooni kaudu. Kontakt etendaja ja vaataja vahel on üks peamine mehhanism teatri masinavärgis. Faatiline funktsioon keskendubki kontaktile ning sellele, kuidas seda kehtestatakse, säilitatakse, pikendatakse, kontrollitakse ning lõpetatakse. Jakobsoni jaoks on kontakt koos faatilise funktsiooniga kaheosaline: füüsiline ning psühholoogiline (Jakobson 1960: 355). Näiteks on faatilisus tajutaval-füüsilisel kujul näitlikustav lausungitega "mhm...", "okei...", "nii..." jne, sinna alla lähevad ka kõik muud meeleliselt tajutavad impulsid nagu näiteks žestid ja hääletoon jne. (Valk 2023: 16)

Super! Siin on tüüpilist - Jakobsonilt otse tsiteeritud - kolmeosalist operatsiooni täiendatud väga asjakohaselt. "Säilitamine" (maintaining) ja "pikendamine" (prolonging) on vaid pealiskaudselt sarnased: säilitamise või "haldamise" juurde kuuluvad igasugused toimingud, mille funktsioon on suhtlusprotsessi kulgu edasi viia, et see jõuaks mingi eesmärgini välja (a la lausungid stiilis "ma tahan veel öelda, et..." ja isegi "millest sa mõtled?"); "pikendamine" aga kujutab endast Jakobsoni puhul sisutühja või eesmärgipäratut lõpetamise-viivitamist - rääkiv lind tahab, et sa tema puuri ees seisaksid, sest talle meeldib sinu tähelepanu iseenesest. Üks on asjalikum või asisem kui teine. "Kontrollimise" alla on autor nähtavasti koondanud nö kanali-operatsioonid (sõnumite kohalejõudmise või kuulaja jätkuva tähelepanu kontrollimine, a la "kas sa kuuled mind?" ja "said sa minust aru?").

Psühholoogilised ilmingud seostan eeskätt psüühilise valmisolekuga ehk kas kommunikatsioonis osaleja psühholoogiliselt on valmis osalema dialoogis. Jakobson kontaktile ja faatilisele funktsioonile pikemat selgitust ei paku. Mina vaatan kontakti kui mehhanismi, mis määrab tunnetuslikult ära, kui suur valmisolek on olla osa aktiivsest kommunikatsioonist ning kui avatud ja solidaarne ollakse partneri vastu; st kui valmis on publik olema mängupartner etendajale, mitte pelgalt passiivne inspekteerija/pealtvaataja. (Valk 2023: 16)

Ehk siis: kas teatriskäija on pelgalt füüsiliselt osa publikust ja võib-olla mõtleb hoopis omi mõtteid või on ülepeakaela silmadega nutitelefonis või siis ta on täieõiguslik pealtvaataja, kes "elab kaasa" tema ees ja tema jaoks mängitavale etendusele. Kui olla pedant, siis on Jakobsoni tekstis need pooled - mis nagu Jakobsoni puhul ikka liigenduvad nagu tähistaja ja tähistatav, kood ja sõnum, paradigmaatika ja süntagmaatika, jne - ühel käel "füüsiline kanal" ja teisel pool "psühholoogiline ühendus" (connection). Ideaalis oleks autor võinud kontakti või valmisoleku asemel kasutada "ühenduse" mõistet, aga see selleks.

Kui argukõnes väljendub faatiline funktsioon eksplitsiitsemalt (konkreetsed häälelis-akustilised märgid), siis teatris võib ta olla palju varjatum, sest on justkui konventsionaalselt ette määratud, et publikum ei tohi anda häälelist tagasisidet ehk faatilisus peitub tihtilugu vaikuses ning näitleja peab teesklema, et publikut ei ole, mistõttu on raske objektiivselt hinnata näitleja ja vaataja kontakti tugevust. Kuigi ka teatris ilmneb selgesti piiritletud faatilisust: komöödiate ajal naermine on näitlejatele lava ja saali vahelise kontakti kontrolliks; sarnaselt publiku sosistamine etenduse ajal viitab hälbinud kontaktile. (Valk 2023: 16)

See, et publik ei norska või räägi omaette, on märk, et ta on psühholoogiliselt ühenduses (engaged) laval toimuvaga. Siin võiks tahtmise täiesti vabalt mängu tuua ühe Jakobsoni teise kuulsa mõiste, nullmärk - märgi puudumine on ise märk.

Siinkohal tõingi sisse enda loodud mõiste faatiline barjäär, et pakkuda uut vaatenurka neljandale seinale ning toonitada just kontakti ning selle dünaamilisuse olulisust käsitletava fenomeni juures. Sõnaveebi (2023) järgi on barjäär "(mõtteline) tõke, takistus mingis tegevuses, suhtumises vms", kui liita see sõnaga 'faatiline', on tulemuseks justkui mingi tõke, mis takistab loomaks aktiivset kahepoolset suhtlust. Ajaloolistel põhjustel on tekkinud teatrisse nähtamatu tõke, mis ei võimalda etendajal ja vaatajal konventsionaalsuse tõttu üksteisega vahetult suhelda - see on kontakti tõke ehk faatiline barjäär. (Valk 2023: 16)

Väga kena. Autor andis niigi kõrguvale ja ümber kukkuda ähvardavale faatiliste mõistete virnale omalt poolt lisanduse, aga tegi seda läbimõeldult, mitte ei hõiganud seda niisama välja (nagu sageli juhtub). Küsimus on tõepoolest huvitav ja Jakobsoni faatilisuse seisukohalt lähenetav. Kiitus autorile.

Faatiline barjäär näitab hästi teatri struktuuri paigutatud võimuvahekorda. Just nimelt etendajal, kes on mängu looja ning aktiivne mängija, on õigus/võim lõhkuda faatiline barjäär [|] ning läbi selle püüda luua parem kontakt publikuga. Vaatajal esialgu taoline võim puudub ning tema püüded faatilist barjääri lõhkuda mõjuvad mängu lõhkuvana, kuid kui etendaja annab talle võimaluse muutuda aktiivseks mängijaks, siis on näitleja privileegid rakendatud ka vaatajale (oleneb, kui palju seda faatilist barjääri lõhutakse). (Valk 2023: 16-17)

Tõsi. Kui etendaja lõhub faatilist barjääri siis see on osa "teosest" - näidendi tinglik maailm hõlmab reaalset maailma; kui pealtvaataja lõhub faatilist barjääri siis see on kirjutamata (võib-olla isegi kirjutatud - seinal võib olla silt) reeglite rikkumine - argine maailm sekkub kunstilisse viisil, mida keegi peale sekkuja enda ei soovi. Kui seda semiosfääri idioomi panna, siis etendajapoolse barjäärilõhkumise näol on tegu piiride avamisega võõrsemiootilisele, aga pealtvaatajapoolse barjäärilõhkumise näol on tegu ebaseadusliku piiriületusega, võõrsemiootilise vägivallaga. Üks on sõbralik laiendus, teine on vaenulik sissetung. Paneb mõtlema ka geopoliitilistele näidetele: Euroopa ↔ Ukraina vs Venemaa → Ukraina. Ka vastastikkus (mutuality) ja elu vs kisklus (predation) ja surm.

Faatiline barjäär ei funktsioneeri pelgalt kahemõõtmelisena, vaid aktiivselt tema karakteristikud muutuvad x, y ja z teljel; muutub selle barjääri kõrgus, paksus ning laius: kõik need faktorid mõjutavad kontakti etendaja ja publiku vahel. Faatilise barjääri kujutamine kolmedimensionaalsena on vajalik, et ilmsetada vahet neljanda seinaga - kui neljas sein kas eksisteerib või mitte, siis faatiline barjäär funktsioneerib dünaamilise skaalana, mille ühes otsas on kontakti puudumine ning teises täielik kontakt. (Valk 2023: 17)

Ma ei hakka siin selle üle filosofeerima, aga seotud teemal räägin ise hüpo- ja hüperfaatilisusest. Laias laastus kujutasin ette, et Malinowski faatiline osadus on neutraalne faatilisus, sest tema määratluse põhjal on raske üldse mingeid väga konkreetseid järeldusi teha. Jakobsoni faatiline funktsioon ilmestab hüpofaatilisust, sest keskendub peaasjalikult füüsilise kanali (telefoniliini) toimimisele või töökorras-olekule ja La Barre faatiline kommunikatsioon jällegi hüperfaatilisust, sest see keskendub just nimelt psühholoogilisele ühendusele või kuidas isegi tähtsusetult lühikeste mitteverbaalsete häälitsustega (ohked, hingetõmbed ja muu taoline) võib saavutada täiuslikku üksteisemõistmist.

Esmapilgul võiks tunduda, et igasugune roojasus, jälestus jne õõnestavad faatilist barjääri ja etendaja-vaataja vahelist kontakti, kuna subjekt kaugendab ennast rõveduse allikast. Kuid kuna abjekt samal ajal nii tõukab eemale kui ka tõmbub endasse, siis sarnaselt pendeldab ka faatiline barjäär. Abjekt laval seab kahtluse alla publiku sümboolse korrastatuse ehk vaataja selles argiruumi ja teatriruumi liminaalses fluidumis on segadust tekitavas ja ebamugavas positsioonis. Vaataja oskamatus ennast positsioneerida komplitseerib ka faatilist funktsioon, kuna vaataja ei tea kas hoida kontakti või mitte. (Valk 2023: 17)

Damn. Juba enne analüüsini jõudmist tahaks autorit julgustada, et ta võiks sel teemal kirjutada ingliskeelse artikli. Siin on juba pelgalt teoreetilisel tasandil veel väga palju võimalik lahti pakkida.

Lavastus räägib loo kodanikust nimega Ubu, kes saab veidral kombel kuningaks ning, emand Ubu suunitlusel, ette võtab sõjaretke Venemaa vastu.
Nooremad teatrikülastajad oigavad rõõmust "kuradi lahe, iga teine sõna oli ropp!" Nii et kõik on rahul. Jalaga p...e saavad nii näitlejad (otseses mõttes) kui vaataja (kaudselt, aga põhimõtteliselt) ja kõik ütlevad viisakalt "aitäh". (Tõnson 2006)
Kogu lavastust saadab abjektne hõng ning kummastav atmosfäär, mis on peamiselt kolme aspekti summa tulemus: näitlejate keelekasutus, mängulaad ning visuaal (kostüümid, rekvisiidid jne). (Valk 2023: 23)

Kõlab intrigeerivalt.

Vastikust ei tekita selles lavastuses kehavedelikud, roojasus ega labane ropendamine, vaid teema, millest räägitakse kentsakalt ning vastuvõetamatult. Patriootlikud laulud ja Eesti rahvatants vaheldub primiivse ning igasuguse kultuurifiltrilise teesiga - saame järglasi. Negatiivsest iibest on Eesti kontekstis räägitud palju, kuid kunagi mitte niiviisi. Juba grupi nimi "KEP - kuumad eesti poisid" on küll leidlik kalambuur, kuid labastab kogu teemat. Kui abjekt on langenud objekt, siis seda sama näha ka käesolevas lavastuses - lapse saamise temaatika langetatakse; eesti rahvusideaalid labastatakse ja ühes sellega ka nende tähendus. (Valk 2023: 26)

Sama.

Abjektsiooni paigutamine ruumimudelisse ja sidumine faatilise barjääriga aitab mõista paremini tinglikku kommunikatsiooni ja suhestumist etendaja ja vaataja vahel, sealjuures arvestades varieeruvust sõltuvalt publiku sotsiokultuurilisest taustast. Siiski peab nentima, et abjektsiooni mõjul faatilisele barjäärile säilib indiviidispetsiifiline aspekt, mida peaks meeles pidama. Analüüs tõendas faatilise barjääri mõiste olulisust ja eeliseid neljanda seina ees. Abjekti liminaalruumilist mõõdet ei ole võimalik nii täpselt kirjeldada ja mõista neljanda seina kaudu, kuna sel puudub vajalik paksus. (Valk 2023: 28)

Analüüsi osa jäi minu jaoks teps lühikeseks. Need olid väga huvitavad näiteid, millest oleks tahtnud pikemalt lugeda. Ka faatilise barjääri osas jäi mulje, et rõhutati lõpuks vaid seda, kui paks või õhuke see mingitel puhkudel oli. Semiosfääriteooriat oleks võinud ka natuke rohkem sisse tuua analüüsi osas. Aga bakalaureusetöö mahu jaoks täitsa piisav. Siinkirjutaja jääb huviga ootama, mida autor selle mõistega edasi ette võtab. Tänavustest semiootika osakonnas kaitstud bakalaureusetöödest osutus see lemmikuks - ilmselgetel põhjustel (saan siin välja pakutud ideid oma tulevastes töödes kunagi edasi arendada ja autorile viidata). Vormistuse poole peal ei ole kasutatud kirjanduse nimekiri bulleted, aga nii on mitmel teiselgi - äkki uus mood. Küll aga tuleb märkida, et üles laetud PDF failis puuduvad leheküljenumbrid! Neist vigadest hoolimata oli töö ka blogija isiklikust huvist kõrvale vaadates väga hästi kirjutatud ja äärmiselt huvitaval teemal. Tuleb igati kiita.