Palm | Käesel | Sauga-Tilk | Jürgens | Kuningas | Kriisa | Šafranovski | Shahmardan | Rajand | Valk | Eerik
Shahmardan, Tshinar-Kristi 2023. Kultuurisemiootiline vaade väliseestlaste rahvusidentiteedi tunnetusele. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Elin Sütist. Keeletoimetaja: Triin Truuvert. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond.
Suhe eestluse ja väliseestluse vahel ning eriti nende erinevused on midagi, mis on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud, kuna olen ise väliseestlane, Soomes sündinud ja alles täiskasvanuna Eestisse kolinud. Ise märkasin enda väliseestlust, või pigem seda, kuidas kodueestlastest erinen, esimest korda siis, kui hakkasin teismeeas tihedamini Eestis käima ning samas osalema väliseesti lastele ja noortele korraldatud laagrites, mis on mõeldud selleks, et kõnelda noortele nende eesti juurtest, õpetada eesti keelt ning aidata neil paremini Eesti ühiskonda integreeruda. Kui seda esimest korda märkasin, ei osanud ma aru saada, milles ma erinesin, kuid olin kindel, et asi ikkagi on nii. (Shahmardan 2023: 3)
Iseennast leitakse endast erinevate inimestega kokku puutudes.
Lisaks jagavad organisatsioonid nagu Global Estonia infot tagasipöördumise kohta ja pakuvad teenuseid, millega seda protsessi edendada (Global Estonian). Eesti riik pakub tagasipöörduvatele väliseestlastele rahalist toetust (Integratsiooni Sihtasutus 2022). Kuna Eestisse naaseb igal aastal peaaegu 7000 väliseestlast [|] (Global Estonian), on sellega seotud ka integreerumise teemal. (Shahmardan 2023: 3-4)
Oi. Päris jõudsalt siis.
Kuigi väliseestluse ja väliseesti identiteedi teemasid on varem uuritud, ei ole varem väliseestlaste rahvusidentiteeti käsitletud kultuurisemiootilisest vaatenurgast. Kultuurisemiootika põhiküsimus on tähenduse tekke probleem (Lotman 1999: 41) ja identiteediloome on loomuldasa tähendusseoste loomise protsess. "Identiteediloome on semiootiline protsess, mille käigus individuaalses ja kultuurimälus sisalduvad (sageli üksteisele vastanduvad) samastumisvõimalused ühendatakse arusaamaks iseendast suhtes ümbritsevaga." (Kotov 2005: 186). (Shahmardan 2023: 4)
Väga kohane. Meeldib, et siin on õigesti asetatud rõhk tähenduse loomisele (meaning-making), mitte tähendustele iseenesest (a la Kriisa 2023: 19).
Küsitluse peamine fookus on teemal, kuidas tajuvad välisestlased enda rahvusidentiteeti, eriti kokkupuutes kodueestlastega. Nii nagu juba mainisin, on seda tööd inspireerinud kirjutama isiklikud kogemused. Mind huvitab, kas sarnased kogemused on väliseesti kogukondades universaalsed, ja kui mitte, siis kuidas nad minu omadest erinevad ja mis on seda erinevust põhjustanud. (Shahmardan 2023: 5)
Arusaadav. Kaldun ise arvama (nõustuma nendega, kes nii arvavad), et suur osa sellest mida teadlased ja filosoofid uurivad on ühel või teisel viisil, kasvõi väga pika ringiga, nemad ise. Selleks, et midagi väga süvitsi ja põhjalikult uurida, peab selleks ikkagi olema mingi isiklik huvi.
Lisaks "väliseestlasele" ja "diasporaa eestlasele" kasutatakse nende sünonüümidega sõnu "mugavuspagulane", "ulgueestlane", "külaliseestlane", "rahvuskaaslane", "hajaeestlane", "globaalne eestlane" ja "eesti väliskogukondlane" (Kaldur et al. 2022). (Shahmardan 2023: 7)
- Kaldur, Kristjan; Telve, Keiu; Pertsjonok, Nastja; Reitalu, Liisi; Derevski, Robert; Jurkov, Kirill; Khapunenko, Maria; Podgoretskaya, Darya; Kivistik, Kats; Toomik, Kristiina; Vogel, Emily; Henahan, Richard 2022. Eesti väliskogukonnad: identiteet, hoiakud ja ootused Eesti riigi suunal. Balti Uuringute Instituut, Rakendusliku Antropoloogia Keskus. [Balti Uuringute instituut | PDF]
Väliseestlastel võib olla raske kodumaaga kontakti säilitada, sealjuures eesti kultuuri, keele ja traditsioonidega, eriti siis, kui nad on viibinud palju väljaspool Eestit. Väliseesti kogukondades üldiselt kõneldakse eesti keelt, kuid tegu ei ole päris sama keelega nagu Eestis. (Shahmardan 2023: 7)
Seda olen ise märganud selliste väliseestlaste tekste lugedes, kes põgenesid Nõukogude Okupatsiooni eest Läände. Nähtub selline kurioosum, et keegi kirjutab näiteks 1970ndatel sellises eesti keeles, mis on justkui 1930ndatest välja rebitud.
Suurimad väljaränded Eestist on toimunud kolmes suures laines. Esimene neist toimus 19. sajandi keskelt kuni Esimese maailmasõjani Venemaale, teine oli ajendatud peamiselt Teisest maailmasõjast ja toimus läände. Kolmas ehk uusväljaränne algas taasiseseisvunud Eestis, käib tänapäevani ning on samuti suunaga läände (Tammaru et al. 2010: 35-50; Kaldur et al. 2022: 7). Eestist on lahkunud eestlasi ka lainete vahepeal, kuigi vähemal hulgal. Väljarännete lainetest rääkides keskendun ennekõike vabatahtlikutl väljarännanute lainetele. Küüditamisest, mis sobib kronoloogiliselt teise laine alla, tuleb juttu eraldi. (Shahmardan 2023: 8)
Hea teada. 1) Prohvet Maltsveti taolised; 2) Nõukogude Okupatsiooni eest põgenejad; 3) taasiseseisvunud Eesti Vabariigist lahkunud.
Samal ajal kui väljaränne Nõukogude Venemaale kasvas, suurenes 1925. aastal ka väljarändajate arv Lõuna-Ameerikasse ja Brasiiliasse (Reintam 2014: 25), seda tõenäoliselt kuna Brasiilia tasus sisserändajate laevapiletid ja andes lisaks ka maatüki harimiseks (Jürgenson & Jürisson 2010: 285). (Shahmardan 2023: 9)
Seda ma ei teadnudki. Brasiilia kohta tean üldiselt vaid seda, et seal on suurim Jaapani diasporaa.
- Jürgenson, Aivar; Jürisson, Sander 2010. Brasiilia eestlastest ja nende keelest. — Praakli, Kristiina; Viikberg, Jüri (toim.), Eestlased ja eesti keel välismaal. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 285—303. [PDF]
Kui mõtleme kultuurile, tulevad esmalt meelde kunst, teater, muusika jms, kuid kultuur ei piirdu nende kunstiliste väljendustega. Need on tõlgendused kultuurist, milles me elame ja millega kohtume igapäevaelus, mis hõlmab meie käitumist, identiteeditunnet, moraalseid tõekspidamisi, usku jms. Teisisõnu, kultuur on see, mis meid kui indiviide ühendab. (Shahmardan 2023: 13)
Päris hea määratlus ja Tartu-Moskva semiootika seisukohast kergesti põhjendatav: kunst, teater, muusika, kirjandus, jne on "sekundaarsed modelleerivad süsteemid", mis ehituvad mingil määral keelele kui "primaarsele sekundaarsele süsteemile" ja võib väita, et kultuur on omakorda kolmandal korrusel tertsiaalne modelleeriv süsteem.
Semiootika vaatenurgast (Lotman 2013: 1731) on kultuur kollektiivne intellekt ja kollektiivne mälu ehk teadete salvestamise, edastamise ja uute väljatöötamise mehhanism. Kultuurimälu on küll ühtne, kuid samal ajal ka sisemiselt varieeruv, mille tõttu eksisteerib ta ühtselt vaid teatud tasandil ja eeldab "mäludialektide" olemasolu, mis vastavad antud kultuuri maailma moodustavate kollektiivide sisemisele korrastatusele" (Lotman 2013: 1731). See, mis ühel tasandil moodustab ühtse kultuuri, avaneb teisel tasandil kultuuride kooslusena, mille mõistmiseks on vaja liigendusterikkamat kirjelduskeelt (Kotov 2005: 186). (Shahmardan 2023: 13)
See on küll natuke kõrvaline märkus, aga vaatasin just sisse, millist sekundaarkirjandust on Olaf Stapledoni raamatule Last and First Men (1930), mille põhjal tehtud filmist kirjutas oma bakalaureusetöö Rasmus Kuningas, ja tundub, et selles tegeletakse ikka tugevalt ka mälu küsimusega. Teoses võtavad inimkonna järeltuljad kaugest tulevikust ühendust meie, esimeste inimestega, et jutustada ümber inimkonna üldajalugu. Üks selle varaseimaid tsiteeringuid esineb filosoofiakonverentsil, kus arutletakse määramatuse mõistet. Muuhulgas tsiteeritakse sellest teosest katkendit taolise kommunikatsiooni tagajärgedest ajaloo kulgemisele, mis näeb ikka väga välja nagu Lotmani arutlus (kultuurist ja) plahvatusest. Pidin selle siia kirja panema, sest mul tekkis kohe põlev huvi selle teose vastu.
Deklareeritud kollektiivne identiteet ja seotud ühtsuse loomisega suurema koosluse tasandil ning väljendab vajadust kultuuriprotsessi liigendada ehk määratleda üleminekud eri perioodide vahel, luua selged piirid oma ja võõra vahel ning kehtestada normid, mis kuulub või ei kuulu kultuuri (Kotov 2005: 188). Käesolevas töös keskendun ma peamiselt kollektiivsele identiteedile ja selle eri tahkudele. Käsitlen lähemalt järgmisi kollektiivse identiteedi tahke: grupiidentiteet, etniline ja keele identiteet, rahvusidentiteet, kultuuriline identiteet ja mitmekultuuriline identiteet. Töö keskmes on aga rahvusidentiteet. (Shahmardan 2023: 15)
Kultuuri enesekirjeldus Lotmani mõistes on tõepoolest deklareeritud kollektiivne identiteet, millest sootsiumi tegelik identiteet võib mingil määral erineda.
Grupisisene mitmekesisus, nii tegelik kui ka tajutav, võib olla ühiskonnas soovitud etniliste suhete tüüpi valitsevate väärtuste funktsioon. Grupiidentiteeti järgides tuleks selgeks teha, mil määral peaksid üksikisiku käitumine ja identiteet järgima rühma kui terviku käitumist ning kas need võiksid toimida filtrina üksikisiku ja rühma vaheliste seoste tõlgendamisel (Ferdman 1990: 183-184). (Shahmardan 2023: 16)
- Ferdman, Bernardo 1990. Literacy and Cultural Identity. Harvard Educational Review 60(2): 181—205. DOI: 10.17763/haer.60.2.k10410245xxw0030 [ResearchGate]
Keele- ja etniline identitet on piiratud kategooriad, mis on antud interaktsioonis üksikisikutele ja rühmadele ette pandud. Seega mõistetakse keelt päriliku etnilise identiteedi markerina (Lytra 2016: 133).
Keel on peamisi grupiidentiteedi markereid (Lytra 2016: 133). Keele identiteet on see keelest ja keele oskusest lähtuv identiteedi tunnetus või selle (keele) kaudu mingisse rühma või gruppi kuuluvusele kaasaaitav aspekt. Keele identiteet on etnilise alusega ja kuigi keeleoskus ei kattu sajaprotsendiliselt mitte üheski maailma riigis, siis peetakse seda identiteedi määratlemisel oluliseks (Ehala 2017: 172). (Shahmardan 2023: 17)
Linguistic identity. See on üks huvitavamaid aspekte Malinowski faatilise osaduse mõiste juures, millega ma ise ei ole veel tegelenud. Malinowski puhul jääb ühine keeleoskus vististi peamiselt äratundmis-märkide tasandile.
- Lytra, Vally 2016. Language and ethnic identity. — Preece, Siân (toim.), The Routledge Handbook of Language and Identity. London; New York: Routledge, 131—145. [Ainult £207.00? | ESTER | lg]
Keel ja märgisüsteemid on laiemalt alati ideoloogilised, kuna väljendavad teatud sotsiaalse grupi huve ja elukogemust. Ideoloogia korrastab hoiakuid, mis omakorda kontrollivad grupiliikmete sotsiaalseid tavasid, mis on kas grupi või identiteedi huvidele olusised (Ventsel 2018: 402-403). (Shahmardan 2023: 21)
Tuttav tsitaat (vt Sauga-Tilk 2023: 15).
Väljarände lained on jaotatud kolme ossa ja igal kolmel on ka nende omadused. Esimene neist on seotud kirikuga, teine seltside ja organisatsioonidega ning kolmas virtuaalkogukondadega (Kumer-Haukanõmm; Telve 2017: 79). (Shahmardan 2023: 21)
See oleks võinud olla lainete tutvustamise osas. Esimese väljarände puhul (19. sajandi teisel poolel) ilmestab just Prohvet Maltsvet väga kenast seda liikumist (tema järgijad ootasid fanaatiliselt Tallinnas oma "Valget Laeva", mis viiks neid Krimmi). Teise laine all peetakse siin ilmselt silmas 1920ndatel ja 1930ndatel väljarännanuid, mitte autori enda jaotust.
Samal ajal kui Looritsa tekstist ilmnevad paguluses kasvanud laste suured erinevused teistest lastest (ta mainib ka seda, et paguluses kasvanud lastel on raskusi õpingutes), saab sealt lugeda täpsemalt ka selle kohta, milline on pagulusena välja rännanud väliseestlase trauma ning kuidas see peredes ja lastes täpsemalt väljendub. Välismaal elades võib inimene tunda ennast "hulkurina" ja seega rõhutab Loorits, et emakeelsel kirjandusel on suur väärtus. Kirjanduse abil seob pere ennast minevikupärandiga ning sedasama arusaama saab ka tänapäeva kontekstis kasutada. Tänapäeval on emakeelne meedia klahvivajutuse kaugusel: internet on kujunenud sillaks, mille abil väliseestlane saab tarbida kodumaa ehk eesti kultuuri, olles ise mujal. Sealjuures [|] ei kaota ka emakeelne kirjandus oma tähtsust, interneti kaudu levitatav meedia on pigem toetav lisa kirjandusele. Kui välismaal olles on kirjanduse kaudu võimalik saada osa ajalisest ja pärimuskultuurist, siis näiteks sotsiaal- või üldmeedia jagab seda, mida tänapäeva kultuur Eestis endast kujutab. Internet võimaldab kirjanduse kättesaamist väliseestlastele ka e-raamatutena, mitte ainult füüsilisel kujul. Seega on tänapäeval Eestist välja rännanud väliseestlased Eestiga (soovi korral) rohkem ühendatud, kui olid 1950. aastatel pagulaseestlased. Olen väliseestlaste juures märganud, et eesti keele oskus on neile väga tähtis. Nagu Looritsa raamatust näha, on see olnud sedaviisi juba pikemat aega. (Shahmardan 2023: 21-22)
Tänapäeval on lihtsam kui kunagi varem elada mujal maailmas ja ikkagi osaleda (virtuaalselt) Eesti ühiskonna- ja kultuurielus. Mõned kõige aktiivsemad r/Eesti subredditi kasutajad ongi mujal maailmas elavad eestlased, kellelt saab näiteks alatasa kuulda kuidas toidukaupade hinnad Soomes või Saksamaal on madalamad kui siin. Väliseestlased on minu teada ka üsna aktiised autorid ja seegi tundub väga loomulik, eriti internetieelsel ajastul mil eestikeelset kirjandust oli raskem raudse kardina tagant saada - tuli ise kirjutada.
See, kõige arvukam väliseestlaste grupp, ehk Eestis sündinud välismaale kolinud, on minu hinnangul kõige tõenäolisem alaväärtustama ning jätta märkamata oma eestlust, kuna nad on sündinud Eestis ja lahkunud välismaale hiljem (tihti juba täiskasvanuna). Kuna Eestis sündinud välismaale kolinud grupp on n-ö default eestlased Eestis sündimise tõttu. Samal põhjusel väidan, et sellesse gruppi kuuluvate isikute rahvusidentiteedi tunnetus (eriti kui nad on suure osa elust ka elanud Eestis) on tugevam kui nendel, kes on sündinud väljaspool Eestit. (Shahmardan 2023: 27)
Vaikimisi eestlased.
Välismaal on võimalik hoida oma keelt ja keele taset väga lähedal emakeele tasemele, mina ise olen selle kohta hea näide. Suurema osa elust olen elanud väljaspool Eestit, kuid kui siia kolisin, läbisin emakeele tasemel eesti keele testi. Kuid keeletestid ei ole väga head selleks, et määratleda päriselt emakeele taset. Keel muutub kogu aeg ja välismaal elades on raske nende muutustega kaasas käia. Seega, kuigi paberi järgi võib keeleoskuse tase kõrge olla, ei tähenda see, et keelt osatakse kasutada samamoodi kui kodueestlased. (Shahmardan 2023: 32)
Kummalisel kombel tunnen sama isegi Eestis elades, sest ei ole agar suhtleja ega loe eriti eestikeelset kirjandust ega ajakirjandust. Kui keegi kasutab sõnu nagu "elektripaigaldis" või "mudru", siis pean metalingvistilist seletust küsima. Nt Sirpi või muid kultuurilehti ei julge lugedagi, sest iga lõik kubiseb minu-jaoks-uudissõnadest.
Väliseestlased väitsid sellele küsimusele vastates, et nad tunnevad end rohkem avatuna, tolerantsemana ja laiema silmaringiga, et nad on sallivamad, ettevõtlikumad, julgemad, valjemad, agressiivsemad, rahulikumalt, vabameelsemad, rõõmsamad ja enesekindlamad kui kodueestlased. Kodueestlasi defineerides kasutati järgmisi sõnu: otsekohesed, viisakad, kinnisema silmaringiga, introvertsed, mitte pealiskaudsed, rahvuslikumad, konservatiivsemad, kriitilised, pahurad, kadedad, muretsevad, endasse tõmbunud, kurjemad, kibestunud, negatiivsed, hädaldavad, laisad, närvilised, ebakindlad, ründavad, silmakirjalikud, uhkustavad, kergesti ärrituvad, külmad, kurvad, jäigad, materialistlikud, tagasihoidlikumad, skeptilisemad, ebaviisakamad. (Shahmardan 2023: 38)
Kompott.
Väliseestlased, kes on Eestist varem lahkunud, tunnevad, et nende eesti kultuuri tunnetus on mõnes mõttes aegunud: "oluline suuurel määral, kuigi mu ootused kvaliteedile on teises kohas kui sageli kodueestlasel, tunnen et on minu kultuur, kuigi minu kultuur on mingis mõttes seisma jäänud sel tasandil mis ta oli mu nooruses, st et asju millest on raske aru saada(mitte keeleliselt)". (Shahmardan 2023: 44)
Ma usun, et mingil määral on see universaalne. Nooruses omandataksegi kõige rohkem.
Millised kolm sõna seostuvad Sul esimesena Eestiga?
See küsimus esitati eesmärgiga leida, missugused seosed on väliseestlastel Eestiga. Vastustes kordusid järgmised sõnad: kultuur, pere, sugulased, kodu, Eesti, loodus, ema, linnade nimed (Tartu/Tallinn), keel, vabadus, ajalugu, ilu, vanemad, mets/lilled, meri, toidusõnad (ka lihtsalt sõna 'toit'), rahvariided, lapsed ja lapsepõlv, laul, laulupidu ja tants, ilmaga seotud sõnad ja aastaajad, sinine (sinimustvalge) ning sõna 'pärimus'. Neid sõnu vaadates leian, et väliseestlaste vaated Eestile on üsna stereotüüpsed ja üldistavad. Saab väita, et kõik need mainitud asjad on Eestiga tugevalt seotud, aga eesti kultuur ei piirdu vaid nendega. (Shahmardan 2023: 45)
Veel üks äge rivistus.
Väliseestlased avaldasid selget poolehoidu "vanadele" kodueestlastele. Mainiti palju, et eesti kultuur on nii palju muutunud, et nad ei suhestu sellega enam nii väga. Samas võib väita, et sel ajal kui kodueesti kultuur on arenenud edasi, siis see eesti kultuur, mis eksisteerib veel väliseestlaste kogukondades, on "vana" eesti kultuur. Siit on näha, kuidas eesti ja eriti väliseesti kultuurimälu hoiab alal "vana" eesti kultuuri, samas kui kodueesti kultuur liigub edasi - hoides siiski alal ka neidsamu "vana" eesti kultuuri aspekte, kuid natuke teistmoodi. (Shahmardan 2023: 49)
Jääb paratamatult mulje, et millele tegelikult poolehoidu avaldatakse, on mälestus oma noorusest. Pikaks ajaks välismaale kolinud eestlastel on tarretunud ühisosa eakaaslastega, aga vähem ühist kommunikatiivset või argimälu nooremate kodueestlastega, kellest nad on elanud kultuuriliselt lahus.
Kui vaadeldakse seda küsimust "Mis teeb eestlasest eestlase ja mis sõnad seostuvad Eestiga?" koos kahe viimase küsimusega, on neis mõlemas sõna "keel" üks kõige mainitumaid aspekte. Huvitaval kombel arvavad väliseestlased, et eestlaseks olemise üks peamisi aspekte on eesti keele oskamine, [|] kuid tunnevad samas, et nemad ise ei pea eesti keelt oskama, et olla eestlane. Näen sellist situatsiooni kui identiteedi või kuulumise kriisi. Väliseestlane soovib olla osa eestlase identiteedist, kuid eraldab enda eestluse teiste eestlusest, seades eestlaseks olemise lati teiste jaoks kõrgemale kui iseendale. (Shahmardan 2023: 49-50)
See on tõesti huvitav tähelepanek. Põhjus on tõenäoliselt vähem-huvitav: fundamental attribution error. Iseendale tehakse mööndusi ja lubatavusi, aga samu vigu teiste inimeste juures nähakse loomuomase või põhimõttelisena.
Huvitav situatsioon tekkis rahvusidentiteedi tunnetuse keele aspekti ehk keeleidentiteedi puhul, kuna teiste juures nähti paljudes vastustes olulisena keeleoskust, mida aga enda puhul nii oluliseks ei peetud. Väliseestlased määratlevad ennast ikka eestlasena, isegi siis, kui nad ei oska ise eesti keelt. Kuid teiste (välis)eestlaste suhtes, kes eesti keelt ei räägi, ollakse kriitilised. (Shahmardan 2023: 51)
Lihtne nimetus sellele on vististi "silmakirjalikkus" (hypocrisy).
Seega saame vastuse uurimistöö hüpoteesile, et väliseestlaste rahvusidentiteet (enese määratlemine eestlasena) erineb märkimisväärselt kodueestlaste omast, olenemata vanusest, eesti keele oskusest või sellest, mis on väliseestlaste elukohariik. Selle töö analüüsi ning andmete põhjal järeldan, et püstitatud hüpotees peab paika. (Shahmardan 2023: 51)
Töö oli pikk ja vastas püstitatud hüpoteesidele, aga sisulise poole pealt jäi minu arvates natuke kitsaks: keskendus ehk liiga randelt neile hüpoteesidele ja ei tõstatanud muid küsimusi. Võib-olla oli siin põhjuseks materjali rohkus - 256 vastajat on tõepoolest päris palju ja võib teha sügavamalt mõnda üksikusse küsimusse sukeldumise raskeks. Kultuurisemiootika ja Lotmani kultuurimälu mõiste jäid ka pigem taustale, väga palju edasi arendamata - mida autor võiks üritada sooritada edaspidi kasvõi sama materjaliga, nagu ta ise vihjab. Näiteks tsentri ja perifeeria eristusega saaks siin minu arvates rohkem ära teha kui pelgalt oma ja võõra mõistetega: väliseestlane on mingis mõttes kahe (või isegi enama) kultuuri perifeerias. Sama materjaliga saaks vaadata lähemalt keele-kultuuri ja elukoha-keskkonna dialektikat kui "vaimset" ja "füüsilist" aspekti. (Aga sellega mõtlen juba iseendast kui kellestki, kes füüsiliselt elab Eestis, aga vaimselt kuskil internetis.) St nt eestlane, kes läheb võõrsile elama, muutub Eesti kultuuris suhtes "perifeerseks" ja see, mis toimub "tsentrumis" (Eestis), läheb neist mööda. Tegelikult, kui järele mõelda, olid siin päris head näited kultuurimälu rollist väliseestluse juures - vana või kapseldunud eesti keel ja samastumine oma põlvkonnaga. Ka selles on oma center/periphery dünaamika, mille üle ma ei hakka siin filosofeerima. Töö on adekvaatne.
0 comments:
Post a Comment