Palm | Käesel | Sauga-Tilk | Jürgens | Kuningas | Kriisa | Šafranovski | Shahmardan | Rajand | Valk | Eerik
Šafranovski, Karl 2023. Linnade visuaalne identiteet: Tallinna, Tartu ja Viljandi näitel. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Katre Pärn. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond.
Selle töö teema valik on ajendatud Tartu linna uuest visuaalsest identiteedist, mis avalikustati 15. septembril 2022. Samuti on Eestis viimastel aastatel loodud erineva suunitlusega visuaalseid identiteete ka teistele linnadele (nt. Tallinn, Narva, Viljandi) ja kohtadele (Visit Estonia, Visit Saaremaa, Visit Ida-Virumaa). Loodud lahendused näitavad, et linnade visuaalne identiteet, brändimise mõistes, on tänasel päeval asjakohane ning aastasadu kasutusel olnud lipud ja vapid ei ole tänases kultuurilises ja tehnoloogilises keskkonnas enam piisavad vahendid linna visuaalseks esindamiseks. (Šafranovski 2023: 4)
Just nagu Sipsiku uurimist (vt Paas 2023) motiveeris uus animafilm. Ajakohane. Tartu uus logo on tekitanud osades linlastes pahameelt, sest "See (a-täht) näeb välja nagu seasaba".
Kuigi linnade visuaalset identiteeti on varasemalt käsitletud, siis linnabränding või kohabränding on siiski üpris uus teema, mida pole minu arvates semiootiliste vahendite vaatenurgast piisavalt uuritud. Näiteks Yoon (2010) on oma doktoritöös uurinud linnabrändi läbi semiootiliste teooriate, kuid keskendunud kultuurilistele ja linnaruumist tulenevatele teguritele brändi loomisel. (Šafranovski 2023: 4)
Pean ütlema, et kaitsmisel ei tundunud autor väga hästi ette valmistunud, aga töö tundub olevat üks pikemaid tänavustest ja kasutatud kirjanduse nimekiri on küll mitte kõige paremini vormistatud, aga muljetavaldavalt pikk. Minimaalselt on hoobilt näha, et autor valdab oma teemat hästi ja kui uurimisobjekt ongi hiline siis ettevalmistus selleks oli kahtlemata piisavalt põhjalik. Mis puudutab teemat üldiselt siis tahest-tahtmata hüppab pähe Anti Randviiru doktoritöös analüüsitud Tartu Ülikooli fassaadi kujutis Eesti kaartidel (vt Randviir 2004: 134). St tegelikult on sellele küsimusele, vähemalt mingis ulatuses, juba semiootiliselt lähenetud.
- Yoon, Jiyoung 2010. A conceptual model for city branding based on semiotics. PhD thesis. Supervisors: Raymond Holland, Busayawan Lam. Brunel University, Department of Engineering and Design.
Kasutades erinevaid semiootilisi tööriistasid loodan mõtestada linnade visuaalseid identiteete ja seeläbi pakkuda nii visuaalse identiteedi tellijatele kui ka loojatele vahendeid linnade visuaalsetele identiteetidele teadlikumaks ja teaduslikumaks lähenemiseks, mis arvestab linna brändi huvidega. (Šafranovski 2023: 5)
Väike teaduspoeetiline flourish.
Linnade ja khotade brändimine tuleneb algselt ettevõtete ja organisatsioonide brändimise ja turundustegevusest (Henninger 2016) ja on seetõttu tihedalt seotud turundus- ja kommunikatsioonivaldkonnaga.
Brändimine (branding) on tegevus, mis hõlmab endas unikaalse nime, disaini ja kuvandi loomist mingisuguse toote või teenuse turundamise tarbeks. Brändimise põhiline eesmärk on luua üldine positiivne kuvand organisatsioonist, mida antud bränd esindab. (Šafranovski 2023: 6)
Siinkohal võin üles tunnistada, et mind isiklikult jätab turundussemiootika külmemaks kui külmaks. Organisatsioonid ei ole inimesed, mu sõber. "Positiivse kuvandi loomine" on minu jaoks samatähenduslik valetamisega. Kui asi on positiivne iseenesest, siis tekib ka vastav kuvand iseenesest. Brändimine ja selle tagajärjed on olnud inimkonnale katastroof (aidanud meil jõuda kliimamuutus-katastroofini).
Näiteks on teada, et Vana-Roomas toodetud keraamikat märgistati "valmistatud Roomas" märgisega. Sellest võib järeldada, et Roomal oli mingisuguse väärtusega bränd, mis motiveeris selliseid märgistusi toodetele kandma. (Šafranovski 2023: 6)
Okei. Väike update minu teadmistele, mille järgi esimene "bränding" oli Viktooria-ajastul käekottidele firmamärgi lisamine. Millegi pärast lõik kordub peaaegu, et sõna-sõnalt järgmisel leheküljel. Ise üldse ei imestaks kui "Made in Rome" oleks olnud samaväärne madalakvaliteedilisusega nagu tänapäeval on "Made in China". Üleüldiselt arvan, et samasuguseid mehhanisme - mingi koha tuntus ja garantii, et sealne kraam on midagi väärt - oleks märksa huvitavam numismaatika (müntide uurimise) vallas, sest raha oli tol ajal uus asi ja osutab erinevate regioonide omavahelistele läbikäimistele viisil, mis on lõputult huvitav, aga on ka iseenesest lõputu, sest münte tuleb ikka veel maa seest välja.
- Skaggs, Steven 2018. Visual Identity: Systems and Semiotics. The American Journal of Semiotics 34(3-4): 313—330. DOI: 10.5840/ajs201931347
- Starčević, Sladjana 2015. The Origin and Historical Development of Branding and Advertising in the Old Civilizations of Africa, Asia and Europe. Marketing 46(3): 179—196.
Seega nähakse De Chernatony ja Dall'Olmo Riley määratluses brändi kui lisaväärtust loovat kogumit, mis eristab toodet või teenust konkurentidest, võttes arvesse nii funktsionaalseid omadusi kui ka emotsionaalset kasu, mida see tarbijatele pakub. Brändide tugevus seisneb nende suutlikkuses tekitada tarbijates emotsioone, mälestusi ja assotsiatsioone (Manning 2010: 36), muutes seeläbi toodete tarbimise sümboolseks kogemuseks. (Šafranovski 2023: 7)
Turundusteoreetikute emotsionaalse manipulatsiooni jutt tekitab küll minus õõva..
Manning (2010: 33-36) ütleb, et bränd on dematerialiseerunud nähtus, mis asub huvirühmade puutepunktis. See rõhutab tänapäevast vaadet brändist, kui mittekatsutavast nähtusest, mis luuakse kultuuri tasandil nii organisatsiooni enda, kuid ka tarbijate poolt. (Šafranovski 2023: 8)
Siin oleks kohane, just nagu Sipsiku kui kultuurinähtuse puhul (vt Palm 2023: 3), kasutada "kultuurimärgi" mõistet. See, et erinevad autorid otsivad (ja leiavad) ümber-nurga viise kuidas seda väljendada osutab vajadusele seda mõistet täpsustada ja koolkonnas populariseerida.
Tugev bränd võimaldab ettevõtetel hinnastada tooteid kallimalt, luua brändi tarbijate seas kogukonnatunnet ja tugevdada üldist ettevõtte mainet (Keller 1993). De Chernatony (1999: 165) sõnul on brändi kuvand brändi suhteline positsioon tema konkurentide suhtes. (Šafranovski 2023: 8)
"Kuuluvuse" küsimus. Kaubamärgid võivad inimesi ühendada - osutada nende ühisosale, sarnastele eelistustele jne.
Aaker (1997: 347) defineerib brändi isiksuse mõiste, kirjeldades seda kui tarbijate poolt brändile omistatud inimlike omaduste kogumit. Tema sõnul tulenevad need omadused tavaliselt brändi identiteedist, kuvandist ja turunduskommunikatsioonist ning tarbijate kogemustest brändiga. Brändi isikupära hõlbustab emotsionaalseid sidemeid ja suhteid tarbijate ja brändide vahel, olles oluliseks eristavaks teguriks konkureerivatel turgudel ja eri kultuurides (Aaker 1997: 347—348). Brändi isiksus on brändi osa, mis kannab inimlikke väärtusi, mis peegelduvad brändi tarbijatele selle brändi tooteid kasutades (Ahmad; Thygaraj 2015: 39). (Šafranovski 2023: 9)
Näiteks kui brändi turundusmaterjalides on juunikuus vikerkaarevärvid siis järelikult ei ole eksplitsiitselt homofoobne ettevõte. Või siis, kui reklaam kujutab stsenaariumit milles ühiskonnaprobleemidele leitakse lahendus läbi politseile limpsi juua andmise siis järelikult on cringe ettevõte, kes peksab segast.
Brändi visuaalne identiteet on üks osa brändi identiteedist. Brändi identiteet on kogum brändi identifitseerivatest märkidest, mis eristavad seda konkurentidest (Keller 1993: 2). [|] Keller ütleb, et sellised identifitseerivad märgid nagu logo, brändi sümbol või nimi on brändi komponendid (samas, 2). (Šafranovski 2023: 9-10)
Märgikandja-semiootika.
Tüpograafia ei mängi mitte ainult funktsionaalset rolli loetavuse ja loetavuse tagamisel, vaid kannab endas ka isiksust ja tooni (Brumberger 2003: 221). (Šafranovski 2023: 11)
Võib-olla pidi olema flourish nagu ülal, aga ise küll ei mõtle välja mis see homonüüm oleks võinud olla.
Kui brändi visuaalne identiteet viitab brändi visuaalsetele aspektidele, nagu logod, värvid, kirjatüübid ja pakendid, siis linna kontekstis võib brändi visuaalne identiteet hõlmata ka näiteks hooneid, maamärke ja looduslikke maastikuid (Castillo-Villar 2016). Brändi kuvand, lisaks üldistele aspektidele, peegeldab linnabrändi puhul ka koha ajalugu, kultuuri ja väärtusi. (Šafranovski 2023: 12)
Nagu Tartu puhul ülikooli peahoone fassaad või Toomkiriku kujutis.
Selle jaoks on Nöth (2003: 852-559) välja pakkunud neli võimalikku freimi, milles nähtused võivad erinevate tarbijate jaoks aktualiseeruda: utilitaarne, kommertsiaalne, sotsiokultuuriline ja müütiline. Utilitaarne märk hõlmab endas toote praktilisi omadusi, kommertsiaalne märk toote hinda ja tootja- ja tarbijapoolseid (potentsiaalseid) kulutusi, sotsiokultuuriline märk toote seost sotsiaalsete gruppide või kultuuriga ja müütiline märk mitmetasandilisi narratiive, mida toote reklaamimisel esitatakse. Seejuures ta lisab, et tooted kuuluvad prototüüpilistesse kategooriatesse, nagu prototüüpiliselt utilitaarsed tooted, mille esmafunktsioon on praktiline (Nöth 2003: 860). Freime saab kasutada ka linnade visuaalse identiteedi hindamisel. (Šafranovski 2023: 17)
Väga palju ei pea siin analoogiate leidmiseks ajusid pingutama: 1) kas linn on üldse elamiskõlbulik, kas seal on tööd, on seal hea elada jne; 2) kas linnas on normaalsed hinnad, on seal poode, kas ühistransport toimib jne; 3) kas on pigem eesti- või venekeelne linn, kas on Eesti ühiskonnas oluline linn, kes seal elavad, jne; 4) milline on linna üldine maine, mis on tema asutamislugu, mille poolest ta on tuntud, on ta näiteks "peksupealinn" või midagi muud...
- Nöth, Winfried 2003. Tarbekaupade semiootika alused. — Kiho, Toomas (toim.), Akadeemia 4: 845—860. [DIGAR]
Maamärkide freim - mõned linnad kasutavad oma linna visuaalseks esitlemiseks märke, mis tulenevad linna füüsilisest ruumist. Näiteks Pariisi logo a-täht on stiliseeritud Eiffeli tornina ja Toronto logol on kujutatud Toronto raekoja (Toronto City Hall) kõrghooneid. (Šafranovski 2023: 18)
Tartu uue logo juures tehti kohe omapoolne täiendus (Tartu Postimees), asendati seakõrv Kaarsilla ja selle peal 30. septembril 2007 seksinud paariga (Õhtuleht).
Ajalooline freim - mõned teised linnad kasutavad linna visuaalses identiteedis ajalooliselt väljakujunenud sümboolikat, näiteks vappi ja lippu, kuid ka moderniseeritud versioone nendest. Näiteks Amsterdami logo kasutab lipul ja vapil olevaid kolme risti. (Šafranovski 2023: 18)
Njaa, Tartu vapil kujutatakse kahjuks ehitist, mida linnaruumis enam ei ole. Tartu kunagiste linnaväravate kujutis sobiks ennemini Tallinnale, kus samasuguse väljanägemisega "Viru Väravad" ikka veel seisavad.
Sotsiokultuuriline freim - linnad, mis ei soovi rõhuda oma ajaloole või linna füüsilisele ruumile, saavad oma visuaalse identiteedi luua ümber elustiililiste ja emotsionaalsete aspektide. (Šafranovski 2023: 18)
Tartu uue logo kumera käekirjalise "a"-ga seostuvad minu jaoks koheselt Tartu jalgrattateed. Tartus on võimalik autot omamata kenasti ära elada. Töö ütleb mitu korda, et peamine seos selle kursiivis "a"-ga on tänavakunst, millest Tartu muidugi kubiseb ja mille poolest ta on kuulus (umbes, et kui siin teed seinale ilusa asja siis see ehib me linna ilma, et mõni Mart Sander tuleks kobisema oma teooriaga, et kõige selle taga on kindlasti ainult üks isik), aga rõhutab ka mitmetähenduslikkust: "iga tartlane leiab logost endale sobiva mõtte või tähenduse" (tsiteeritud samas, 21). St see tähendusetu kursiivis "a" on huvitav just selle tõttu, et igaüks võib ise selle täita omaenda tähendusega - sotsiokultuuriliselt tähendused muutuvad ja võib-olla 10a pärast on selle kursiivis "a" tähendada juba midagi muud.
Tartu lugu on olemuselt minimalistlik logo, mis on loodud sama visuaalse identiteedi raames kujundatud Tartu kirjatüübi põhjal. Tartu uue visuaalse identiteedi ühe looja ja AKU disainistuudio asutaja ning disaineri Alari Orava sõnul loodi enne kirjatüüp ja selle põhjal tehti logo. Tartu VIJ kirjeldab uut logo kui mängulist ja praktilist sõnamärki. Nad ütlevad, et "Hoogsas a-tähes võib näha loodust (puuleht), teadust (alfa), tänavakunsti (graffiti), jõevoolu. On tore, kui iga tartlane leiab logost endale sobiva mõtte või tähenduse." (Tartu visuaalse identiteedi juhis (s.a.)) (Šafranovski 2023: 21)
Siit saab alla laadida logo (ka .svg), aga kirjatüüpi seal kahjuks ei jagata. Oleks võinud olla äge seda kirjatüüpi mingis Tartu-teemalises kirjatükis kasutada. // Eriti "Semiootika lõiget" - kui kellelgi on .ttf, .otf, .pfb, .woff, või kasvõi .eot jagada, siis hea meelega prooviksin selle järgi.
Pealkirjade jaoks on loodud uus seriifita Tartu kirjatüüp, mis jaguneb kolmeks lõikeks: Kodanik, Semiootik ja Geneetik. [...] Semiootiku lõikes (vt. joonsi 7) on kasutatud ideed, kus osad tähed luuakse teiste tähtede pööramise näol. Näiteks võib "c"-d tähistada külilipööratud "n" või "v" täht, ja "g"-d tagurpidi pööratud "8" või "б". [...] Kirjastiil Kodanik on inspireeritud Tartu ajaloolistest tänavasiltidest, Geneetik geneetikast ja astrofüüsikast ja Semiootik semiootikast, mis on läbi Juri Lotmani, Tartu-Moskva koolkonna ja Tartu Ülikooli semiootika osakonna Tartuga tugevalt seotud. (Šafranovski 2023: 23)
Vahva!
Põhivärvid Tartu punane, tark sinine ja rahulik roheline on tugevama tonaalsusega, kui lisavärvid. Visuaalse identiteedi juhise kohaselt on põhivärvid "valitud tartlaste eelistuste järgi" ja "lisatoonid tuletatud linnakeskkonnast". Visuaalse identiteedi loomise sisenddokumendi järgi olid inimesed seostanud Tartut kõige enam just punase, oranži, kuldse, sinise ja rohelise värviga. Tartu punane on Tartu VIJ kohaselt tuletatud Tartu lipu värvist, kuid on oma värviskaala poolest oranžikam, kui lipupunane. (Šafranovski 2023: 25)
Mulle meeldib, sest see on mu blogi oranžile väga lähedane. "Tartu punane" on #f14c2a (■), selle blogi oranž on #fa4100 (■).
Tundub, et Tartu uus punane värv on piisavalt erinev Tartu vapipunasest, mistõttu ei ole seda võimalik Tartu lipu ja vapiga seostada. Tark sinine võib seostuda vaatajale Tartu Ülikooliga ja seeläbi kujutada Tartut ülikoolilinna ja hariduskeskusena. Rahulik roheline võimaldab õiges kontekstis rõhutada Tartu looduslähedust ja linnarohelust, seostudes linnaparkide ja -niitudega. (Šafranovski 2023: 26)
"Tark sinine" on ka päris kena: #3956a3 (■). "Rahuliku rohelise" osas pole arvamust, märgin vaid, et see on #055542 (■).
Samuti ei ole Tartu kirjastiili Semiootiku lõige hõlpsasti loetav ja tekitab seega segadust ning nõuab mõistmiseks suuremat tähelepanu. (Šafranovski 2023: 28)
Ajakirjanduses juba viriseti, et Tartlastele loodud kirjatüüp ristub härivalt kirillitsaga. Samuti kurdab Redditis kasutaja u/rasmusxp, et "font nimega Tartu Semiootik on kogu asja juures mu arust kõige koledam". Mulle just tundub, et see kannab väga hästi kummastamise, võõrastamise, raskepärastamise vaimu, mille Tartu semiootikakoolkond päris Vene vormikoolkonnalt.
Kui Tallinna lipp koosneb kolmest sinisest ja kolmest valgest ühelaiusest ribast, siis märgis on kujutatud lipu motiiv, millel on 9 triipu ja milel värv sõltub taustast, kus seda kasutatakse (vt. joonis 13). Samuti on võimalik kasutada märki ka fototaustal, mis juhul kasutatakse märki valgena. [...] Kasutades Tallinna uuel märgil Tallinna lipu ja vapi kombinatsiooni, rõhutatakse ka läbi selle Tallinna linna ajaloo tähtsust. Ajaloolise sümboolika kasutamine modernses võtmes jätab mulje küll ajaloo olulisust, kuid samas ka soovist areneda ja uueneda. (Šafranovski 2023: 30)
Damn. Väga ilus märk. Nagu vaataks keskaegsest lossiaknast kuidas Tallinna lipp lehvib meretuules.
Tallinna visuaalne identiteet on suhteliselt turvaline ja konservatiivne ning kannab endas linna kaugeleulatuvat ajaloolist tausta. Tallinna logo põhineb vapil ja lipul, mis on logos moderniseeritud läbi dünaamika ja ruumilisuse. Samuti on vapp ja lipp kombineeritud üheks märgiks. Kuigi Tallinna visuaalne identiteet on mingil määral uus, on säilinud vanad värvid ja lipu ning vapi motiivid. Selline lähenemine näitab, et kuigi linnal oli vaja visuaalse identiteedi uuendust, on Tallinna ajalugu peetud piisavalt oluliseks, et mitte visuaalset identiteeti ajaloolisest pärandist täiesti lahti rebida ja midagi uut luua. (Šafranovski 2023: 36)
Meikib senssi. Tartu ei ole oma ajaloos niivõrd kinni ja on uuenemisvalmim.
Kokku on Viljandi mustris kasutatud kümmet erinevat elementi.
Nendest elementidest on sõõr, elupuu õis, roos ja rist pärit Mulgi tikandi motiividest (VLND 2016). Ülejäänud, Kondase maasikas, muusika, majad, kassid ja järv on inspireeritud Viljandist endast (samas).
Visuaalse identiteedi juhises on täpsemalt välja toodid ka mõndade elementide tähendused. Näiteks kannab sõõr endas erinevaid tähendusi, sümboliseerides muuhulgas ka kõiksust ja universumit, päikest ja maad. Elupuuõis sümboliseerib eostumist ja viljakust, rist aga tasakaalu. Viieleheline roosiõis sümboliseerib aga vaikimist. Sarnane, viie kroonlehega [|] roosiõis on kujutatud ka Viljandi vapil. Kuigi Mulgi motiivide tähendused ei pruugi tavalisele vaatajale mõistetavad olla, on nad segatud arusaadavate ja mõistetavate mustrielementidega nagu järv, maja, kassid ja muusika. (Šafranovski 2023: 37-38)
Samuti sobib minu arvates suurepäraselt. Viljandi on rahvapärane ja loominguline. Šafranovski enda sõnutsi, samadel lehekülgedel, muster on "mänguline" ja värvid on "loomult lõbusad ja helged".
Viljandi visuaalne identiteet ei kasuta küll otseselt ajaloolist linnasümboolikat, kuid väljendab ajaloolisust läbi oma mustris olevate elementide, mis on tuletatud Mulgi tikanditest. Samuti on Viljandi mustris olemas ka sotsiokultuuriline mõõde, mis esitleb Viljandit läbi elustiili — kultuur, laisklevad kassid ja lõbus ning kaootiline kirjamärk annavad vaatajale mulje Viljandist, kui veidi boheemlaslikust linnast. Lisaks sisaldub Viljandi visuaalses identiteedis ka maamärkide freim, kuivõrd maasikad, majad, järv, nüüd ka kassid, on kõik Viljandi linnaruumist tulenevad. (Šafranovski 2023: 44)
Minu kogemuses vägagi kohane. Linn kuhu kogu Eesti koguneb iga suvi, et pärimusmuusikat nautida, särab just kultuursuse poolest. Mitte oma ajalukku tardunud nagu Tallinn ega igihaljalt noor ja uuenev nagu Tartu, vaid midagi vahepealset: vana asja järjepidevalt uueks mängiv Viljandi.
Tartu näitel on näha, et kuigi visuaalne identiteet on tehniliselt hästi lahendatud, ei pruugi see läbi raskesti mõistetava logo ja tänavakunstist inspireeritud illustratsioonide esindada linna ja selle elanikke piisaval määral, tekitades olukorra, kus huvipooltel ei ole motivatsiooni ennast Tartu brändiga siduda. (Šafranovski 2023: 45)
Jällegi ütleksin, et vägagi kohane: ülikoolilinnana on just Tartu see Eesti linn, kus tehakse teadust ja filosoofiat, st kõige raskeminimõistetavamaid asju tehniliselt hästi.
Võrreldes Tallinna, Tartu ja Viljandi visuaalseid identiteete oli võimalik sõnastada nende lähenemiste tugevused ja nõrkused. Kuigi ma arvan, et minu analüüs ei olnud ammendav, leian, et sellisel lähenemisel võib olla väärtus linnade visuaalsete identiteetide hindamisel ja võrdlemisel. Linna visuaalses identiteedis kasutatavate osade analüüs võimaldab omistada linna visuaalsele identiteedile potentsiaalselt realiseeruvaid freime. (Šafranovski 2023: 46)
Kaitsmisel kuuldud ettekande põhjal kujunes eelarvamus, et see töö on tõenäoliselt kas liiga lühike, liiga tühine või lihtsalt ebahuvitav, sest see on justkui osa turundussemiootikast, mis mind isiklikult jätab külmaks (rääkimata sellest, et meie muidu malbe retsensent seekord ladus lakkamatult puid alla). Tööd lugedes ilmnes aga, et see on tänavustest üks pikemaid, autor tunneb põhjalikult oma kirjandust ja analüüs tõepoolest on väga huvitav. Siin võib isegi öelda, natuke ootamatul kombel, et tänavustest bakalaureusetöödest on see ka üks semiootilisemaid. Sealjuures on Nöthi freimidest võetud vaid inspiratsiooni ja ehitatud täitsa oma asi (Lotmani metafoori laenates: ehitatud tulistamise käigus oma püss). Vormistuse osas võib küll kurta, et kasutatud kirjanduse nimekiri ei ole parimas vormingus ja millegi pärast ei ole kokkuvõte rööpjoondatud, aga see mina-kõneviis ja see üks "tundub mulle", mida erinevad komisjoni liikmed laitsid, ei häirinud mind isiklikult kohe üldse. Sisu poolest võiks autorile soovitada nende freimide süvendamist, nagu kokkuvõte juba vihjab, ja hea meelega oleks tahtnud lugeda midagi ka retseptsiooni kohta - mida nende linnade asukad ise arvavad oma linna brändist - see oleks võib-olla üks viis kuidas leida empiirilisemat toetust oma freimianalüüsile, aga kindlasti mitte ainus. Lõppkokkuvõttes minu arvates isegi üsna hea töö. Mulle tundub, et ma oleksin ise sellele tööle andnud kõrgema hinde kui komisjoniliikmed seda tegid.
0 comments:
Post a Comment