Durant, Will 1937. Lood filosoofia ajaloost. II, Filosoofia uuestisünd: Bacon ja Spinoza. Tõlkinud Leo Anvelt; redigeerinud Alfred Koort. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. [DSpace]
Sellele Aasia hinge vaevalt märgatavale sissetungile valitsevas kreeklaste tülpinud kehha järgnes ruttu idamaiste kultuste ja usundite valgumine Kreekamaale just samu teid pidi, mis oli avanud noor võitja. Müstilised ja ebausulised usundid, mis olid juurdunud Hellase vaesema rahva hulgas, said jälle jõudu ja levisid. Ja Oriendi apaatia ja resignatsiooni vaim leidis valmi pinna dekadentses ning julguse kaotanud Kreekas. Stoilise filosoofia sissetoomine Ateena föniikia kaupmehe Zenon'i (umb. 310 e. Kr) poolt oli ainult üks paljudest idamaistest immutustest. (Durant 1937: 6)
Stoitsism oli orientaalne?
Zenon ehitas oma apatheia-filosoofia determinismile, mille hilisem stoik Chrysippos leidis vaevu eraldatavaks idamaisest fatalismist. Kui Zenon, kes ei pooldanud orjust, peksis kord oma orja mingi eksimuse pärast ja ori tõi ette pehmendava seigana, et oma isand filosoofia järgi ta on määratud juba igavesest ajast sellele eksimusele, siis Zenon vastas targa rahuga, et tema, Zenon, on sama filosoofia põhjal määratud teda peksma selle eest. Nagu Schopenhaueri arvates oli asjatu individuaalsel tahtel võidelda universaalse tahtega, nii ka stoik väitis, et filosoofiline ükskõiksus on ainus mõistlik hoiak elu suhtes, kus võitlus olemasolu eest on nii alatult mõistetud vältimatule kaotusele. Kui võit on täiesti võimatu, teda tuleb põlata. Rahu saladuseks pole teha meie saavutused võrdseks soovidega, vaid langetada soovid saavutuste tasapinnale. (Durant 1937: 7)
Mõtlesin, et äkki on disinterestedness, aga originaalis on siiski indifference.
Selliseil lehekülgedel tunneme kristluse ja ta kohkumatute märtrite lähedust. Tõepoolest, kas ei olnud kristlik enesesalgamise eetika, kristlik poliitiline ideaal preaaegu kommunistlikust inimeste vendusest ja kristlik eshatoloogia) maailmalõpu suurest tulikahjust ainult fragmendid stoa õpetusest, mis ujusid selleaegse mõttevoolu pinnal? Epiktetoses on kreeka-rooma hing kaotanud oma paganluse ja on küps uue usundi jaoks. Tema raamatule langes osaks au olla vastu võetud religioosse käsiraamatuna varakristliku kiriku poolt. (Durant 1937: 11)
Võib-olla.
Canterbury peapiiskop Anselm (1003-1109) seletas näiteks oma kuulsas ontoloogilises jumalatõestuses Jumala eksistentsi (olemasolu) paratamatust Jumala-mõistest lähtudes. Jumala kui kõige täiuslikuma olevuse mõistesse peaks kuuluma mõiste tunnusena ka olemine, sest vastasel korral oleks mõeldav mingi veel täiuslikum olevus, mis muude omaduste kõrval omab ka eksistentsi. Kuid kõige täiuslikumast olevusest ei või olla täiuslikumat, järelikult peab omistama Jumalale eksistentsi. (Anvelt 1937: 14)
Kui jumala mõiste juurde ei kuuluks olemine, siis teda ei oleks.
See oli kangelastegude, lootuse ja jõu ajajärk, uute algatuste ja üritustega igal alal; ajajärk, mis ootas üht häält, mingit sünteetilist hinge, kes pidi võtma kokku ja lahendama ta vaimu olemuse. Francis Bacon oli see "moodsete aegade kõige jõulisem mõistus, kes helistas kella, mis kutsus targad kokku", ja kuulutas, et Euroopa on saanud täisealiseks. (Durant 1937: 17)
Väljumine omasüülisest alaealisusest.
Ta [Bacon] mõtleb, et sellest hoolimata noorus ja lapseiga võiksid saada liiga palju vabadust ja niiviisi inimesed kasvada korratuks ja lõdvaks. "Laske vanemaid aegsasti valida kutsed ja teed, mida nende arvates lapsed peaksid minema, sest siis on nad kõige painduvamad; ja ärge laske neid liialt arvestada oma laste dispositsiooni, nagu mõeldes, et nad teeksid kõige paremini seda, mille jaoks neil on kõige rohkem kalduvusi. On tõsi, et kui laste kiindumused ja erianded on erakordsed, siis pole hea neile risti vastu teha, kuid üldiselt on hea "pütaagorlaste" eeskiri - "vali parim, harjumus teeb selle lõbuks ja kergeks". Sest "harjumus on inimese elu peavalitseja". (Durant 1937: 27)
Kummalisel kombel ei tule tuttav ette.
Parem retsept revolutsioonide vältimiseks on rikkuse ühetasane jaotus: "Raha on nagu sõnnik, kasutu seni, kuni ta laotatakse laiali." Aga see ei tähenda sotsialismi ega isegi demokraatiat. Bacon ei usalda rahvast, kes tema päevil oli täiesti juurdepääsuta haridusele. "Madalaim kõigist meelitustest on rahva meelitus; ja Phokion suhtus õieti, küsides, kui mass talle plaksutas, mis ta on teinud vääriti." (Durant 1937: 28)
Kaval.
Psühholoogias on ta peaaegu "behaviorist"; ta nõuab ranget põhjuse ja tagajärje uurimist inimese tegevuses ja tahab luuta (välja jätta) sõna juhus teaduse sõnastikust. "Juhus on olematu asja nimi," [|] Ja "mida juhus on kõiksuses, seda on tahe inimeses." Skolastiline õpetus vabast tahtest lükatakse kõrvale kui allpool arutlemist seisev ja ära heidetakse ka üldlevinud oletus "tahtest" kui millestki "intellektist" erinevast. Need on juhised, mida Bacon lõpuni ei järgi. See pole ainus kord, kus ta paneb terve raamatu ühte lausesse ja läheb siis lustlikult edasi. (Durant 1937: 31-32)
Mitte just väga harv tahtevaenulikkus (vt nt Randviir; Sebeok 2001: 28).
Jällegi väheste sõnadega Bacon leiutab uue teaduse - sotsiaalpsühholoogia. "Filosoofid peaksid usinasti uurima kombe, harjutuse, harjumuse, kasvatuse, eeskuju, jäljendamise, võistluse, seltsimise, sõpruse, kiituse, laituse, manitsuse, lugupeetuse, seaduste, raamatute, õpingute jne. mõjusid ja jõudu; sest need on asjad, mis valitsevad inimeste kombeid; nende tegurite kaudu vormitakse ja muudetakse taltsaks vaim." Moodne teadus on nii täpselt jälginud seda skeemi, et see kõlab peaaegu nagu mõni Tarde'i, Le Bon'i, Ross'i, Wallas'i või Durkheim'i teose sisukord. (Durant 1937: 32)
Üks väheseid kohti, mida olen kohanud, kus Edward Alsworth Ross saab mainitud. Ainus tõeliselt tundmatu nimi siin minu jaoks on Graham Wallas.
Miski pole teaduse jaoks liiga madal ega liiga kõrge. Nõidused, unenäod, ennustused, telepaatilised ühendused, "psüühilised fenomenid" üldiselt peavad alluma teaduslikule uurimisele; "sest ei või teada, missuguseil juhtudel ja mil määral ebausule [s. o. ebausulistele põhjustele] omistatud tagajärjed sõltuvad loomulikest põhjustest". (Durant 1937: 32)
Telepaatia on ikka jõle kahtlane.
Bacon jätkab tsiteerides Bias't, üht muistse Kreekamaa seitsmest targast: "Armasta oma sõpra, nagu peaks ta saama su vaenlaseks, ja oma vaenlast, nagu peaks ta saama su sõbraks." (Durant 1937: 33)
Biaselt ei olegi vist varem ühtegi tsitaati kohanud. Sellest siin on teine pool (kohtle vaenlasi nagu neist peaksid saama su sõbrad) tuttav pütaagorlaste korpusest. Esimene pool oleks nende vaimsusega vastuolus, ma arvan.
Kolmandaks on idola fori (turuplatsi-ebajumalapildid), mis tekivad "inimeste üksteisega läbikäimisest ja seltsimisest. Sest inimesed keskustlevad keele kaudu, kuid sõnad on seatud vastavalt massi arusaamisele; ja halvast ja mittekohasest sõnade moodustamisest tekib imeline pärsing vaimule." Filosoofid jagavad välja infiniitumeid (lõpmatusi) sellise hooletu kindlustundega, millega grammatikud käsitlevad infinitiive; ja ometi ei tea keegi, mis on "lõpmatus" või kas ta üldse heaks on arvanud vaeva näha eksisteerimisega. (Durant 1937: 40)
Nende iidolite teemal vt Baconi sissekannet semiootika-entsüklopeedias. "Massi arusaamine" on kokkuleplaslik.
Kuigi see kujutus on lühike, me näeme tas siiski jälle iga filosoofi utoopiavisandit - rahus ja mõõdukas külluses elav rahvas, juhitud oma targemate meeste poolt. Iga mõtleja unistuseks on asendada poliitik teadlasega; miskipärast jääb see ainult unistuseks pärast nii paljusid kehastumisi? Kas seepärast, et mõtleja on liiaks unistavalt [|] intellektuaalne, et välja minna võitlusareenile ja oma kava teostada? Kas seepärast, et kitsalt püüdleva hinge kange auahnus alati võidab filosoofide ja pühakute õrnad ning piinlikult täpsed taotlused? Või on põhjuseks see, et teadus pole ikka veel kasvanud täisealiseks ja teadlikuks jõuks? - et alles meie päevil füüsikud ja keemikud ja tehnikud hakkavad nägema, kuidas teaduse tõusev osatähtsus tööstuses ja sõjas annab talle pöördelise tähtsusega seisukoha ühiskondlikus strateegias ja laseb aimata aega, mil teadlaste organiseeritud jõud veenab maailma neid juhtivale kohale kutsuma? Võib-olla pole teadus veel pälvinud maailma valitsemist; ja võib-olla varsti ta on seda. (Durant 1937: 46-47)
Ideaalses maailmas poleks poliitikuid vaja.
Isegi Baconi vaimu armastaja peab möönma, et suurel kantsleril rajades teaduste seadust ei õnnestunud püsida oma aja teaduse kõrgusel. Ta hülgas Kopernikuse ja ignoreeris Koplerit ja Tycho Brachet; ta alahindas Gilbert'it ja näib mitte tundnud Harvey't. [|] Tõtt öelda ta armastas enam arutlemist kui uurimist; või võib-olla tal polnud aega vaevalisteks uurimisteks. Töö, mis ta tegi filosoofias ja teaduses, jäi maha kildudena ja segipaisatuna ta surres, täis kordumusi, vasturääkimusi, õhutusi ja sissejuhatusi. Ars longa, vita brevis - kunst on pikk ja elu põgus: see on iga suure hinge traagika. (Durant 1937: 49-50)
Njaa.
Ja kui prantsuse valgustuse-suurvaimud võtsid käsile oma intellektuaalse meistriürituse, entsüklopeedia, nad pühendasid selle Francis Baconile. "Kui", ütles diderot eessõnas, "me oleme ta edukalt lõpule viinud, me võlgneme kõige rohkem tänu kantsler Baconile, kes visandas kunstide ja teaduste üldsõnastiku plaani sel ajal, mil nii öelda polnud ei kunste ega teadust." D'Alembert nimetas Baconit "suurimaks, kõige universaalsemaks ja kõige kõneosavamaks filosoofidest". Rahvuskonvent avaldas Baconi tööd riigi kulul. Kogu briti mõtlemise areng ja käik on [|] järginud Baconi filosoofiat. Tema püüd maailma mõista Demokritose mehaaniliste tingimuste kaudu andis ta sekretärile Hobbes'ile lähtepunkti põhjalikuks materjalismiks. Tema induktiivne meetod andis Locke'ile idee empiiriliseks psühholoogiaks, mis on olenev vaatlusest ja vabastatud teoloogiast ja metafüüsikast. Tema "kasu" ja "vilja" rõhutamine leidis väljenduse Betham'i kasuliku ja hea samastamises. (Durant 1937: 51-52)
Mõju oli kahtlemata suur.
"Poleks ilmaaegne," kirjutab Bacon ühes oma toredamaist kohtadest, "eristada astmeina inimeste kolme liiki püüdlust. Esimene on omane neile, kes ihkavad laiendada oma võimu kodumaal; see liik on vulgaarne ja mandunud. Teine on niisuguste [püüdlus], kes taotlevad oma maa ja selle valitsuse võimu inimeste üle; selles on kindlasti rohkem väärikust, kuid mitte vähem ahnust. Aga kui inimene püüab luua ja laiendada inimsoo enda võimu ja valitsust üle universumi, tema püüdlus on kahtlemata tervem ja õilsam kui kaks teist." (Durant 1937: 52)
Pythagorase kolm eluviisi (vt Iamblichus 1818: 28), aga kõrgemal - kollektiivne. St 1) majandus; 2) poliitika; ja 3) filosoofia - praktilise inimvõimu suurendamisena, nagu Bacon seda mõistis.
Spinoza
Kesk-Euroopas juudid paistsid silma kaupmeestena ja pankuritena; Pürenee poolsaarel omastasid nad rõõmsalt araablaste matemaatilise, meditsiinilise ja filosoofilise [|] teaduse ja arendasid oma kultuuri Córdoba, Barcelona ja Sevilla ülikoolis. Siin mängisid juudid XII-l ja XIII-l sajandil väljapaistvat osa, vahendades Lääne-Euroopale antiikset ja orientaalset kultuuri. Córdobas kirjutas Moses Maimonides (1135-1204), selle aja suurim arst, oma kuulsa piiblikommentaari Hämmeldatu juht; Barcelonas asetas Hasdai Crescas (1370-1430) ketserlikke küsimusi, mis vapustasid kogu juutkonda. (Durant 1937: 56-57)
The Guide for the Perplexed (~1190).
Hispaania juudid kosusid ja õitsesid Granada vallutamiseni Ferdinandi poolt 1492. a. ja mauride lõpliku väljaajamiseni. Nüüd kaotasid poolsaare juudid oma vabaduse, mida nad olid maitsnud pikkamisi leviva islami all. Inkvisitsioon langes nende peale, seades nad valiku ette: ristimine ja kristlikud kombed või maapagu ja varanduste konfiskeerimine. Ei saa öelda, et kirik oleks vihaselt vaenustanud juute, - paavstid protestisid korduvalt inkvisitsiooni barbaarsuste vastu, kuid Hispaania kuningas mõtles, et saab pungi ajada oma kukru selle võõra rassi kannatlikult kogutud varandusega. Peaaegu samal aastal, mil Kolumbus avastas Ameerika, Ferdinand avastas juudid. (Durant 1937: 57-58)
Kui Ferdinand juba surnud ei oleks, sureks ta siit saadud põletushaavadesse.
Suur arv neist asus aga selleaegseile nõrkadele laevadele ja purjetas üles mööda Atlandi ookeani vaenulise Inglismaa ja vaenulise Prantsusmaa vahel, kuni lõpuks leidis teatud määral külalislahkust väikeses suuremeelses Hollandis. Nende hulgas oli üks portugali juutide perekond nimega Espinoza.
Sellest ajast peale Hispaania närbus ja Holland kosus. Juudid ehitasid oma esimese sünagoogi Amsterdami 1598. a.; ja kui nad seitsekümmend viis aastat hiljem ehitasid teise, toredaima Euroopas, nende kristlastest-naabrid aitasid finantseerida seda ettevõtet. (Durant 1937: 58)
Ja Hispaania on tänini üks vaesemaid ja suurima töötusega piirkondi Euroopas.
Ta oli hiilgav õpilane ja kogudusvanemad vaatasid talle kui koguduse ja usu tõusvale valgusele. Õige varsti siirdus ta piibli uurimisest talmudi [|] nõudlikele teravmeelseile kommentaaridele ja sealt Maimonidese, Levi ben Gerson'i, Ibn Ezra ja Hasdai Crescase kirjutistele. Ta mittevaliv aplus ulatus isegi Ibn Gebirol'i müstilise filosoofiani ja Córdoba Moosese kabalistlike keerdsõlmedeni.
Viimase juures hämmastas teda Jumala ja universumi samastamine. Innukalt jälgis ta sama mõtet Ben Gersonil, kes õpetas maailma igavest kestust, ja Hasdai Crescase juures, kes pidas ainelist kõiksust Jumala kehaks. Ta luges Maimonidese poolenisti tunnustavast arutlusest Averroës'e õpetuse kohta, et surematus on impersonaalne (mitteisikuline); kuid leidis Hämmeldatu juhist enam hämmeldamist (segadusse viimist) kui juhtimist. Sest suur rabi tõstatas rohkem küsimusi kui vastas. (Durant 1937: 59-60)
Kahjuks vist mulle ligipääsetamatu kirjandusvara.
Ta paistab uurinud Sokratest, Platonit ja Aristotelest; kuid ta eelistas neile suuri atomiste Demokritost, Epikurost ja Lucretiust. Ka stoikud jätsid tasse kustumatu jälje. Ta luges skolastilisi filosoofe ja võttis neilt üle mitte ainult terminoloogia, vaid ka nende geomeetrilise esitamismeetodi: aksioomi, definitsiooni, propositsiooni, demonstratsiooni, skolioni ja korollaariga. Ta uuris G. Bruno't (1548-1600), seda suurejoonelist mässajat, kelle tuld "kogu Kaukasuse lumed kustutada ei jõua", kes rändas maalt maale ja ikka "tuli välja samast uksest, kust oli läinud sisse", otsides ja imestades; ja kes lõpuks mõisteti inkvisitsiooni poolt surma "nii halastavalt kui võimalik, ilma verevalamiseta" - s. t. elusalt põletamise teel. Missugune mõtete rikkus oli ses romantilises itaallases! Kõigepealt mõte ühtsusest: [|] kõik realiteet on üks substantsilt, üks põhjuselt ja üks tekkimiselt; ja Jumal ja see realiteet on üks. Või jällegi vaim ja mateeria on üks Bruno meelest, realiteedi iga osake koosneb lahutamatult psüühilisest ja füüsilisest. Filosoofia ülesandeks on seepärast näha ühtsust mitmekesisues, vaimu aines ja ainet vaimus, leida sünteesi, kus vastandid ja vastuolud kohtavad ja ühte sulavad, tõusta sellele kõige kõrgemale teadmisele universaalsest ühtsusest, mis on jumalaarmastuse intellektuaalne vaste, ekvivalent. Igaüks neist mõtteist kujunes mõneks lüliks Spinoza filosoofia ülesehituses. (Durant 1937: 61-62)
Giordano Bruno on siit vaid kaks korda varem läbi käinud: Campanella mõjutajana (vt Iovan 2011: 67) ja, et "Bruno mõistis termini monaad all ühekorraga nii füüsilisi kui psüühilisi tegelikkuse elemente, ühikuid" (Kiho 1990: 1191).
Lõpuks ja kõige enam mõjutas teda prantslane René Descartes (1596-1650), kes on moodses filosoofias subjektivistliku ning idealistliku traditsiooni isa (nagu Bacon on objektivistliku ning realistliku). Nii ta prantslastest-jüngrite kui inglastest-vaenlaste meelest on Descartes'i keskseks ideeks teadvuse primaat - tema näilikult endastmõistetav põhiväide on, et vaim tunnetab iseennast vahetumalt ning otsesemalt kui ta iial võiks tunnetada midagi muud; et ta tunnetab "välismaailma" ainult selle maailma muljete kaudu vaimule aistingus ja tajus. Seepärast peaks igasugune filosoofia (kuigi ta kahtleks kõiges muus) algama individuaalse vaimu ja iseendaga ja moodustama oma esimese argumendi kolme sõnaga: "mõtlen, järelikult olen" (cogito, ergo sum). Võib-olla on selles lahtumispunktis jälgi renessansi individualismist; kindlasti oli selles aga terve nõiakübaratäis järeldusi hilisema spekulatsiooni tarvis. Nüüd algas suur mäng tunnetusteooriaga, mis Leibniz'i, Locke'i, Berkeley, Hume'i ja Kant'i tõttu ksavas [|] kolmesaja-aastaseks sõjaks, mis osalt ergutas, osalt laastas uusaegset filosoofiat. (Durant 1937: 62-63)
Tunneta ennast, vaim!
Jumal andis esimese tõuke, ütles Descartes (just peaaegu nagu Anaxagoras oli öelnud kaks tuhat aastat varem), ja kõiki ülejäänud astronoomilisi, geoloogilisi ja muid mittevaimseid protsesse ja arenguid võib seletada ühe homogeense substantsi kaudu, mis eksisteeris algul desintegreeritud olekus (vrd. Kant-Laplace'i nebulaarteooria); ja iga looma liigutus ja isegi inimese keha omad on mehaaniline liikumine, - nagu seda näiteks on vereringvool ja refleksliigutused. Kogu maailm ja iga keha on masin; kuid väljaspool maailma on Jumal ja kehas on vaimne hing. (Durant 1937: 64)
Vaimne hing? (Teisesus ja Kolmasus sulavad ühte.)
Van Vloten on ära toonud ekskommunikatsiooniks tarvitatava valemi:Inglise kohtuotsusega ja pühakute otsusega me paneme põlu alla, vannume ära, neame ja tõukame välja Baruch de Espinoza, kogu püha koguduse nõusolekul, pühade raamatute ja nendes oleva kuuesaja kolmeteistkümne käsu palge ees, ja neame teda needusega, miska Eliisa lapsi needis, ja kõigi sajatustega, mis on kirjutatud Seaduse raamatusse. Olgu ta neetud päeval ja olgu ta neetud öösel; olgu ta neetud maha heites ja olgu ta neetud üles tõustes; olgu neetud ta väljaminemine ja sissetulemine. Ärgu Issand iialgi andku talle andeks ega tundku teda. Põlegu Issanda viha ja meelepaha sellest ajast selle mehe vastu, koormaku teda kõigi needustega, mis on kirjutatud Seaduse raamatusse, ja kustutagu ta nimi taeva alt; hoidku Issand teda nagu õnnetust eemal kõigist iisraeli suguharudest, pangu ta peale kõik taevalaotuse needused, mis on Seaduse raamatus; ja pääsegu sel päeval teie kõik, kes kuulete Issanda oma Jumala sõna.(Durant 1937: 65)
Päeval ja öösel on ta neetud. Õhutul ja hommikul mitte.
Nende viie Rhynsburgis viibitud aasta jooksul Spinoza kirjutas väikese fragmendi De intellectus emendatione (Aru selgitamisest) ja Ethica more geometrico demonstrata (Geomeetriliselt tõestatud eetika). Viimase lõpetas Spinoza 1665. a.; aga kümme asatat ta ei teinud mingit katset teost trükis avaldada. (Durant 1937: 68)
Eetika: geomeetrilise korra järgi tõestatud ja viide ossa jagatud.
Ainsad teosed, mis Spinoza ise avaldas oma eluajal, on Descartes'i filosoofia printsiibid ja Teoloogilis-poliitiline traktaat, mis ilmus anonüümselt 1670. aastal. Viimasel oli au kohta leida Index expurgatoriusel (kiriklikul keelulehel) ja ta müük keelati ära ilmlike võimude poolt. Nende asjaolude toetusel tõusis raamatu läbimüük küllalt suureks, nimelt tiitellehe varjul, mis ütles ta kord olevat arstiteadusliku arutluse, kord ajaloolise jutustuse. Raamatu vääramiseks kirjutati loendamatuid köiteid. Ühe arvates on Spinoza "kõige jumalavallatum ateist, kes iial on elanud maakera pinnal". Colerus räägib ühest teisest vastukirjutisest kui "lõpmatu väartusega aardest, mis kunagi ei hävi" - ainult see märkus on tast säilinud! Lisaks seesugusele avalikule karistamisele Spinoza sai palju kirju, mis püüdsid teda parandada. (Durant 1937: 69)
Vatikan oleks pidanud Streisand effect-iga arvestama.
Vaadelgem Spinoza nelja teost nende saamise järjekorras. Tractatus theologico-politicus huvitab neist meid tänapäev vahest kõige vähem, sest terav krititsismiliikumine, mille Spinoza algatas, on teinud endastmõistetavaks need väited, mille eest Spinoza riskis eluga. Autor ei tee targasti, kui ta liiga põhjalikult tõestab oma väiteid; tema järeldused muutuvad kõigi haritud vaimude vahetusrahaks ja ta tööd kaotavad meid ikka uuesti paeluva saladuse võlu. Nii juhtus see Voltaire'iga ja niisamuti Spinoza traktaadiga religioonist ja riigist. (Durant 1937: 72)
Meenub arutlus sellest kuidas mõned klassikalised tööd kubisevad "klišeedest" ja ei kannata enam lugeda vms, sest omal ajal olid nad niivõrd mõjukad, et kõik hilisem on nende värvi, nende orbiidil.
Asudes Spinoza järgmise teose juurde, satume kohe alguses ühele suurimale vääriskivile filosoofilises kirjanduses. Spinoza jutustab, miks ta on kõigest loobunud filosoofia kasuks.Pärast seda kui kogemus mulle õpetas, et kõik, mis tavaliselt juhtub harilikus elus, on tühine ja asjatu, [...] ma otsustasin lõpuks välja uurida, kas on olemas midagi, mis on tõeline hüve, [...] kas on olemas midagi, mille leidmise ja saavutamisega ma omandaksin igavesti kestva ning ülima rõõmu. [...] Ma mõistsin, et pean loobuma mitmesugusest kasust, mida saadakse aust ja rikkusest, kui tahan tõsiselt taotella muid ja uusi asju. [...] Sest mida enam kellelgi neid mõlemaid on, seda suuremaks kasvab [omamise] rõõm ja see õhutab enam ja enam neid mõlemaid suurenema. Kui aga kord pettume oma lootustes, siis tekib suurim kurbus. Au juures on aga suureks koormaks see, et teda taotelles peame oma elu paratamatult seadma inimeste arvamise järgi, vältides seda, mida inimesed üldiselt väldivad, ja otsides seda, mida inimesed üldiselt otsivad. [...] Kuid ainult armastus igavese ning lõpmatu asja vastu täidab vaimu rõõmuga, mil pole [|] mingit osasaamist kurbusest. [...] Suurim hüve on teadmine ühtsusest, nimelt vaimu ühtsusest kogu loodusega. [...] Mida enam vaim tunnetab, seda paremini mõistab ta oma jõudusid või võimu, seda suutelisem on ta juhtima iseennast ja mäarama enda jaoks reegleid; ja mida enam ta mõistab looduse korda, seda kergemini võib ta end vabastada kasutuist asjust.Seepärast tähendab ainult tunnetus võimu ja vabadust; ja ainsaks püsivaks õnneks on tarkuse taotlemine ja mõistmisrõõm. (Durant 1937: 75-76)
"Süües kasvab isu" tüüpi häda: 1) rikkise-isu ja 2) kuulsuse-iha on piiritud. Ainult 3) "tarkuse taotlemine ja mõistmisrõõm" on tõeliselt rahuldavad.
Kõigepealt on olemas tunnetus kuuldu järgi, miskaudu ma näiteks tean oma sündimispäeva. Teiseks ebamäärane kogemus, "empiiriline" teadmine sõna [|] halvas tähenduses, nagu see on näiteks arstil, kes ei tunne ravimenetlust mitte katselisteuurimiste teadlikult formuleeritud tulemuste kaudu, vaid "üldise mulje" põhjal, et see "harilikult" nii on mõjunud. Kolmandaks otsene deduktsioon ehk mõistuse abil saavutatud tunnetus, nagu näiteks siis, kui järeldan sellest päikese määratut suurust, et teiste asjade puhul kaugus vähendab nende näilikku ulatust. See tunnetusliik ületab küll kaht esimest, on aga siiski küllalt kindlusetu, et olla ümberlükatav otsese kogemusega. Seepärast on kõrgeimaks tunnetuseks tunnetus neljandal kujul, mida saadakse otsese deduktsiooni ning vahetu kaemuse abil, kui me näiteks näeme, et proportsioonis 2 : 4 = 3 : × puuduv arv on 6, või kui me taipame, et tervik on suurem kui osa. Spinoza usub, et kogenud matemaatikud haaravad peaaegu kogu Eukleidese õpetust niisugusel intuitiivsel viisil, möönab aga kahetsedes, et "siiani on olnud ainult vähe asju, mida ma olen suutnud tunnetada selle tunnetusviisiga". (Durant 1937: 76-77)
Vahetu kaemus, neh. Selle "intuitsiooni" küsimuse kallal tuleb ikka järada (palju liha sellel kondil ei ole).
Eetikas Spinoza taandab kaks esimest tunnetusliiki üheks ja viimast, intuitiivset tunnetust nimetab asjade tajumiseks sub specie aeternitatis - nende igaveses ilmumisviisis ja suhteis -, andes selle lühikese lausega filosoofia definitsiooni. Scientia intuitiva (intuitiivne teadmine) otsib seega asjade ja sündmuste taga nende seadusi ja igavesi suhteid. Siin ilmneb selgesti Spinoza põhiline eristamine (vahetegemine) asjade ja sündmuste "maailma" - "ajaliku korra" - ja teiselt poolt seaduste ja korrastiste maailma - "igavese korra" - vahel. (Durant 1937: 77)
Oijah, intuitiivne igavikkulisuse tunnetamine.
Kui me seda kohta meeles peame Spinoza peateose uurimisel, siis viimane selgeneb iseendast ja mõnigi arastav ning sassis koht Eetikas muutub lihtseks ja arusaadavaks. (Durant 1937: 78)
Araks-tegev. Originaalis: "[...] and much in the Ethics that is discouragingly complex will unravel itself into simplicity and understanding".
Selle tulemus näib meie lõdvemalt kootud peadele nii sisu kui ka vormi poolest ületamatu kontsentratsioonina ja meil tekib kiusatus lohutada end, põlastades seda filosoofilist geomeetriat kui mõtete kunstlikku malemängu, milles aksioome, definitsioone, teoreeme ja tõestusi käsitellakse nagu kuningaid ja odamehi, ettureid ja vankreid. Kord on meie vaimule vastumeelt; me eelistame [|] fantaasia lookleva voolu jälgimist ja oma unenägudest ebamäärase filosoofia kudumist. Spinoza aga tundis ainult üht sundivat iha - taandada maailma mittetalutav kaos ühtsuseks ja korraks. Spinoza omas pigemini põhjamaist tõejanu kui lõunamaist rõõmu ilu üle; kunstnik temas oli üksnes arhitekt, kes ehitas mõttesüsteemi, täiusliku sümmeetrialt ja kujult.
Ka Spinoza terminoloogia paneb moodse uurija komistama ja nurisema. Et ta kirjutas ladina keeles, pidi ta sõnastama oma täiesti moodseid mõtteid keskaegseis skolastilisis termineis. Need on jooksutõkked, mis hirmutavad ära nõrga, kuid õhutavad tugevat.
Lühidalt, Spinozat ei saa lugeda, teda peab uurima; talle peab kallale asuma nagu Eukleidese geomeetriale, mööndes, et sel lühikesel kahesajal leheküljel üks inimene on sõnastatud terve oma elu mõtted, stoiliselt maha raiudes kõik üleliigse. Ärge püüdkegi selle tuuma tabada kiire lehitsemisega; ükski teine filosoofiline teos ei sisalda nii vähe seda, mida ilma kaotuseta võib vahele jätta. Iga osa oleneb eelnevast ja mõned endastmõistetavad ning näilikult ülearused teoreemid osutuvad hiljem imposantse loogilise ehitise nurgakivideks. Te ei saa põhjalikult aru ühestki tähtsast osast, kuni te pole lugenud ja läbi mõelnud tervikut. Ärgu loetagu seda teost korraga, vaid väikeste osade kaupa ja lugemist paljudele kordadele jaotades. Ja kui sellega valmis ollakse, siis mõeldagu, et on alles alatud tast arusaamisega. Seejärel loetagu mõnd kommentaari, nagu Pollock'i Spinoza või Martineau Study of Spinoza või veel parem - mõlemaid. Lõpuks lugege jälle Eetikat; te leiate eest uue raamatu. Kui te olete teist korda lõpule jõudnud, te ei lakka iial armastamast filosoofiat. (Durant 1937: 78-79)
Lihtsalt kohutav.
- Pollock, Frederick 1912. Spinoza: His Life and Philosophy. London: Duckworth and Co. [Internet Archive]
- Martineau, James 1882. A Study of Spinoza. London: MacMillan and Co. [Internet Archive]
Juba esimene lehekülg kisub meid metafüüsika keerisesse. Moodne kõvapäine (või pehmepäine?) jälestus metafüüsika vastu haarab meid, ja hetkeks sooviksime kõike muud, ainult mitte tegelda Spinozaga. (Durant 1937: 80)
Mis on "julgustava" vastand?
Metafüüsika aga pole midagi muud, nagu ütleb W. James, kui katse selgesti mõeldes tabada asjade sügavaimat tähendust ehk (Spinoza sõnadega) nende olemuslikku substantsi ja sealjuures ühendades kogu tõde saavutada "kõrgeimat kõigist üldistustest", milles isegi praktilise inglase (Herbert Spenceri) arvates seisneb filosoofia olemus. Loodusteadus ise, mis nii upsakalt põlgab metafüüsikat, sisaldab teda igas oma mõttes. Ja see metafüüsika ongi tegelikult just Spinoza metafüüsika. (Durant 1937: 80)
Samasse kilda julgete väidetega, et Spinoza oli esimene psühholoog ja, et tänapäev on rohkem Spinoza nägu kui me võiksime asjatundmatutena üldse äragi tunda.
Spinoza süsteemis on kolm keskset mõistet: substants, atribuut ja moodus. Lihtsuse pärast jätame esialgu kõrvale atribuudi. Iga individuaalne asi või sündmus, iga eri vorm või kuju, mida realiteet möödaminevalt omaks võtab, on moodus. Sina, sinu keha, sinu mõtted, sinu seltskond, sinu liik ja sinu planeet, kõik on moodused; kõik nad on vormid, moodused, peaaegu sõna-sõnalt võttes "tegumoed", milles esineb mingi igavene ning muutumatu realiteet, mis seisab nende taga ja all. (Durant 1937: 80)
Tahtsin seda raamatut lugeda osaliselt just selle jaoks, et saada teada, kuidas mode eesti keelde on pandud. Sain siit lõpuks vastuse.
Mis on selleks kõige aluseks olevaks realiteediks? Spinoza nimetab seda substantsiks, mis sõna-sõnalt tähendab allseisvat. Kaheksa põlve on selle mõiste tähenduse pärast võidelnud suuri lahinguid, me ei tarvitse seepärast julgust kaotada, kui meie seletus ei õnnestu kohe esimeses alapeatükis. Ühest eksimusest tuleb igal puhul hoiduda: substants ei tähenda teatud asja ainelist materjali, nagu me näiteks räägime puust [|] kui tooli substantsist. Kui tagasi minna skolastiliste filosoofide juurde, kellelt Spinoza võttis üle selle mõiste, siis selgub, et nad tarvitasid teda kreeka sõna ousia vastena. Ousia on oleviku partitsiip sõnast einai - "olema" ja vihjab sisimale olemisele või olemusele. Substants on seega olev (Spinoza pole unustanud piibli mõjukat "ma olen, kes ma olen"), see, mis on igavene ja muutumatu ja mille mööduv kuju või moodus on kõik muu. Spinoza mõistab substantsi all Eetikas umbes sama, mida ta Aru selgitamises mõtles "igavese korra" all. Me võime niisiis esialgu osa substantsi-mõiste sisust niiviisi mõista, et substants tähendab olemise õiget struktuuri, mis on kõigi sündmuste ja asjade aluseks ja moodustab maailma olemuse. (Durant 1937: 80-81)
Olev.
Edasi aga samastab Spinoza substantsi looduse ja Jumalaga. Nagu skolastikud, nii mõistab temagi loodust kahest vaatekohast, esmalt kui tegevat ning elulist protsessi, mida Spinoza nimetab natura naturans'iks "loovaks looduseks" (mis sarnleb H. Bergson'i élan vital'i ja "loova arenguga"), ja teiseks kui selle protsessi passiivset saadust, natura naturata't - "loodud loodust", kuhu kuulub looduse materjal ja sisu, ta metsad, tuuled ja põllud ja loendamatud muud väliskujud. Viimases mõttes ta eitab, esimeses mõttes aga jaatab looduse, substantsi ja Jumala samasust. Substants ja moodused, igavene kord ja ajalik kord, aktiivne loodus ja passiivne loodus, Jumal ja maailm - kõik need on ühtelangevad ning samatähendavad dihhotoomiad (kaksikjaotused): igaüks neist jagab universumi olemuseks ja juhuseks. (Durant 1937: 81)
Substance and accident.
Kuid mis on vaim ja mis on aine? Kas vaim on materiaalne, nagu arvavad mõned fantaasiavaesed inimesed, või on keha ainult kujutlus, nagu oletavad mõned fantaasiarikkad? Kas vaimne protsess on ajuprotsesside põhjus või toime? Või on nad, nagu õpetas Malebranche, omavahel suhteta ja rippumatud üksteist, ainult jumaliku ettenägemise tõttu paralleelsed?
Vaim ei ole materiaalne ega mateeria vaimne, vastab Spinoza; ajuprotsessid pole mõtlemisprotsesside põhjus ega toime, ega ole ka mõlemad protsessid rippumatud üksteisest ja paralleelsed. Sest polegi olemas kaht protsessi ega kaht entiteeti, vaid ainult üks protsess, mis seestpoolt paistab olevat mõtlemine, väljastpoolt liikumine; on ainult üks olemine, mis kord seestpoolt nähtuna on vaim ja väljastpoolt nähtuna on vaim ja väljastpoolt nähtuna mateeria, kuid tõeliselt on mõlema lahutamatu segu ja ühtsus. Vaim ja keha ei mõju teineteisesse, sest pole mingit "teist"; nad on üks ning sama. "Keha ei saa vaimu mõjutada mõtlema ega vaim keha liikumisse, rahhu või mõnesse muusse olekusse jääma", sel lihtsel põhjusel, "et vaimu otsustus ja keha iha ja determineeritus on üks ning sama asi". Kogu maailm on niisugune kahepoolne ühtsus; kus iganes on mingi väline "materiaalne" sündmus, seal on see ainult üks külg või aspekt tõelisest sündmusest, mis täielikult nähtuna paistaks sisaldavat niisama hästi sisemist korrelatiivset sündmust, mis mõnesugusel määral on suguluses nende vaimsete protsessidega, mida me näeme iseendas. Sisemised, "vaimsed" protsessid vastavad igal astmel välistele, "materiaalseile" protsessidele. (Durant 1937: 85)
Muhelesin omaette kui kuulasin mingit veebiloengut ja kõneleja ütles sel teemal, et ka tema ees asuval laual on Spinoza järgi oma "vaim".
Sageli peaks tahteks nimetatud impulsiivset jõudu, mis määrab mingi idee teadvuses püsimise kestuse, nimetame õigemini ihaks, - mis "on inimese olemus ise". Iha on himu või instinkt, millest me oleme teadlikud, kuid instinkt ei pruugi alati toimida teadliku iha kujul. Instinktide taga seisab ebamäärane ning mitmepalgeline enesealalhoiupüüe (conatus sese preservandi). Spinoza näeb viimast igal inimlikus ja ka allpool inimlikku seisvas tegevuses, nii nagu hiljem Schopenhauer ja Nietzsche nägid kõiges elutahet või võimutahet. Filosoofide arvamused erinevad harva. (Durant 1937: 87)
Conatus on seega see täitsa rahvapsühholoogiline "enesealalhoiuinstinkt".
Spinoza võrdleb tahtevabadustunnet kivi mõttega, et ta lennates läbi ruumi määrab ise oma tee ja valib kukkumiskoha ja -aja. (Durant 1937: 88)
Mis mõttes "kes mind viskas"?
Põhiliselt on olemas ainult kolm eetika-süsteemi, kolm käsitust ideaalsest iseloomust ja kõlbelisest elust. Üks neist, Buddha ja Jeesuse oma, rõhutab naiselikke voorusi, peab kõiki inimesi samaväarseks, kurjale paneb vastu ainult heaga, samastab voorust armastusega ja poliitikas kaldub piiramatu demokraatia poole. Teine on Macchiavelli ja Nietzsche eetika, mis rõhutab mehelikke voorusi, möönab inimeste eriväärsust, kiidab võitluse, vallutamise ja valitsemise ohtusid, identifitseerib voorust võimuga ja ülistab pärilikku aristokraatiat. Kolmas, Sokratese, Platoni ja Aristotelese eetika, eitab niihästi naiselike kui ka mehelike vooruste universaalset ning ühekülgset rakendamist; arvab, et ainult haritud ning küps vaim võib otsustada vastavalt erinevaile olukorrile, millal peab valitsema armastus, millal võim; seega ta samastab voorust mõistusega ja pooldab valitsuskujuna aristokraatia ja demokraatia muudetavat segu. Spinoza teeneks on, et tema eetika koob mitteteadlikult need näilikult vaenulised filosoofiad harmooniliseks tervikuks ja selle tulemusena annab meile eetilise süsteemi, mis on uusaegse mõtlemise ülimaks saavutiseks. (Durant 1937: 89)
See on natuke hirmutav, et loogika on siin triaadiline: 1) armastus; 2) võim; 3) erapooletu mõistus.
"Lõbu on inimese üleminek vähemast täiuslikkusest (täielisusest, täidetud-olemisest) suuremale." "Rõõm seisneb selles, et inimese võim tõuseb." "Norg on inimese üleminek suuremast täiuslikkusest vähemasse. Ma ütlen üleminek; sest rõõm pole täiuslikkus ise: kui näiteks [|] inimene sünniks niisuguse täiuslikkusega, millele ta üle läheb, siis ta oleks [...] ilma rõõmu-afektita. Ja selle vastandi puhul paistab see veel ilmsemalt." Kõik kired on üleminekud, kõik emotsioonid on "motsioonid" (liikumised) täielisuse ja võimu poole või sellest kaugemale. (Durant 1937: 89-90)
Lõpuks! Kui palju oleme J-ga selle üle arutlenud... Lõpuks mingi konkreetne kontekst.
"Afektide all mõistan ma keha modifikatsioone (moendusi), mille läbi keha tegutsemisvõime kas suureneb või väheneb, on edendatud või takistatud, ja ühtlasi nende muudatuste ideesid." (Seda afektideteooriat peetakse harilikult James'i või Lange omaks; kuid ta on siin täpsemalt sõnastatud kui kummagi psühholoogi juures ja üllatavalt kooskõlas prof. Cannon'i avastustega.) Kirg või emotsioon pole iseendast ei hea ega halb, vaid on seda ainult niikaugelt, kui ta suurendab või vähendab meie jõudu. "Mida enam keegi suudab alal hoida oma olemist ja otsida endale kasulikku, seda suurem on ta voorus." (Durant 1937: 90)
Kas mode (moodus) ja modification (moendus) on kaks erinevat asja? "Jõu" vaste on power, st võib lugeda kui "võim".
Nagu Nietzsche, nii ei oska ka Spinoza palju peale hakata alandlikkusega. Alandlikkus on kas püüdleja variserlus või orja argus; ta tähendab jõu puudumist, aga Spinozale on kõik voorused võimise ja jõu kujud. Seega on kahetsus pigemini pahe kui voorus: "see, kes kahetseb tegu, on kahekordselt õnnetu ja võimetu". (Durant 1937: 91)
Millegi pärast meenub üks Fourier'i type of cucoldry - see, kes läbi oma kaasa truuduse üle muretsemise teeb ennast vaimselt kukeks enne kui see tegelikult juhtub.
Kõrkus teeb inimesed üksteisele piinaks: "kõrk ei kõnele millestki muust kui enda suurtest tegudest ja teiste vigadest"; talle meeldib viibida endast alamal seisvate inimeste seltskonnas, kes imestavad tema täiuslikke omadusi ja vägitegusid, ja lõpuks langeb ta nende ohvriks, kes teda kõige enam kiidavad, - sest "keegi ei lase end meelitamisega rohkem võita kui kõrk". (Durant 1937: 91)
Psühhofaatiline.
Ta usub, et lihtne on näidata, et viha, võib-olla seepärast, et ta on nii lähedal armastusele, on kergem võita armastusega kui vastuvihkamisega. Sest viha toitub tundest, et talle vastatakse samaga. Teisalt aga keegi, kes vihkab teist ja usub, et see teine teda armastab, langeb armastuse ja viha vahel kõikuvate tundmuste ohvriks, sest armastus sünnitab armastust (nagu Spinoza võib-olla liiga optimistlikult arvab). Sel viisil viha laostub ja kaotab oma jõu. Kes vihkab, tunnustab oma alaväärsust ja hirmu; me ei vihka vaenlast, keda usume kindlasti võita suutvat. "Kes ülekohut tahab kätte tasuda vihaga, elab viletsuses. Kes aga seevastu püüab viha võita armastusega, võitleb rõomsalt ja eneseusaldusega; ta paneb vastu niisama hästi ühele kui mitmele inimesele ja vaevalt vajab üldse õnne abi. Need, keda ta võidab, alistuvad rõõmsalt." "Vaime ei võideta relvade, vaid hingelise suuruse abil." Niisuguseis kohtades Spinoza paistab nägevat midagi sellest valgusest, mis säras Galilea künkail. (Durant 1937: 92)
Sellest võib-olla ka Stapledoni pateetiline, võiks isegi öelda cringy seik, kus inglased eelistaksid ise hävineda kuiet prantslastele vastu astuda: "It would be better even that a great people should be destroyed than that the whole race should be thrown into turmoil" (Stapledon 1937: 20-21).
Võib-olla õpetab determinism meile isegi "intellektuaalset jumalaarmastust", milles me rõõmsalt lepime loodusseadustega ja leiame oma soovide täidumist nende piires. Kes kõiki asju näeb determineerituna, see ei või kurta, kuigi ta võib avaldada vastupanu sündmustele, sest ta tajub asju "teatud igaviku-aspekti all". (Durant 1937: 96)
Sain nüüd teada kuidas ka seda eesti keelde tõlgitakse.
Meie individuaalne eraldumine on ju ka tõepoolest teatud mõttes illusoorne, sest me oleme osakesed suures seaduste ja põhjuste voolus, Jumala osakesed; me oleme mingi olemise mööduvad kujud, mis on suurem kui meie ja lõpmatu, kuna meie sureme. Meie keha on rakuke rassi kehas, meie rass on väike üksikjuhtum elu draamas; meie vaim on igavese valguse heitlik loit. (Durant 1937: 97)
Nagu Stapledoni loeks.
Niisuguse terviku niisuguste osadena me oleme surematud. "Inimese hing ei saa täiesti hävida koos kehaga, vaid midagi säilib temast, mis on igavene." See on see osa meis, mis taipab asju sub specie aeternitatis; ja mida enam me asju tunnetame sel teel, seda "igavesem" on meie mõtlemine. Spinoza väljendub siin veel hämaramalt kui muidu ja ta keel kõneleb, kommentaatorite lõpmatuist seletustest hoolimata, erinevaile vaimele erinevat. Mõnikord tahaks uskuda, et ta arvab George Eliot's "surematust hea kuulsuse kaudu", mille järgi meie mõtlemisest ja elust ratsionaalseim ning ilusaim elab edasi ja mõjub peaaegu igavesti. (Durant 1937: 98)
Surematud on need, kellede nimesid me teame.
Selle pühaliku ning lootusrikka heliga lõpeb Eetika. Harva on sisaldanud mingi raamat nii palju mõtteid ja sigitanud nii palju kommentaare, jäädes seejuures edasi vastukäivate seletuste võitlusväljaks. Ta metafüüsika võib olla vigane, psühholoogia puudulik, teoloogia mitterahuldav ja tume - aga raamatu hingest, vaimust ja olemusest ei saa keegi, kes teda on lugenud, rääkida teisiti kui austavalt. (Durant 1937: 99)
Kehast sai olemus.
Inimeste keskel muutub aga loomulik võimukord õiguste moraalseks korraks, sest ühised hädad kutsuvad välja vastastikuse abi. "Ja et kõigil inimestel on hirm üksilduse ees, sest et keegi pole üksikuna küllalt tugev enese kaitsmiseks ja elu paratamatute nõuete rahuldamiseks, siis kalduvad inimesed loomu poolest ühiskondliku organisatsiooni poole." Inimesed pole aga loomu poolest ette valmistatud vastastikuseks üksteise arvestamiseks, mida nõuab ühiskondlik kord; alles hädaoht sünnitab ühenduse, mis järk-järgult toidab ja kõvendab sotsiaalseid instinkte: "Inimesed aga ei sünni kodanikena, vaid saavad nendeks." (Durant 1937: 100)
Mutual aid. Järjekordne asi mida korratakse kajastustes nii sageli, et tekib kahtlus kas algtekstis võib olla rohkem nüansse, mis neisse kajastustesse ei jõua.
Vabadus on riigi eesmärgiks, sest riigi ülesandeks on soodustada kasvamist ja kasvamine oleneb vabast laialdumisruumist. (Durant 1937: 101)
Lebensraum?
"Vabas vabariigis haritakse kunste ja teadusi kõige paremini, kui igale soovijale lubatakse õpetada avalikult, omal kulul ja riisikol." Spinoza ideaaliks oli nähtavasti [|] niisugune kõrgem kasvatus, mis kord õitses Kreekamaal, haridus, mis poleks saadud mingist asutisest, vaid vabadelt indiviididelt - "sofistidelt" -, kes rändasid linnast linna ja õpetasid olenemata avalikust kui ka eraviisilisest järelevalvest. (Durant 1937: 102-103)
Midagi taolist on loomulikul viisil taastekkinud meie tehnoloogilisel ajastul - vt Youtube'i loengud ja ettekanded, mida vaatavad-kuulavad palju rohkemad kui inimesi mahuks klassiruumi või staadionile.
Selle demokraatia sõjaliseks aluseks on üldine väeteenistus. Kodanikel peaksid olema relvad ka rahuajal. (Durant 1937: 103)
Millega peaksid kaasnema väljaõpe ja registreerimine, mitte, et igaüks võib paarisaja dollariga jalutada supermarketisse ja sealt välja automaatpüssiga.
"Spinoza ei tahtnud rajada koolkonda ega rajanudki"; kuid kogu filosoofia pärast teda on läbi imbunud tema mõtteist. Selle inimpõlve juures, kes elas pärast ta surma, oli Spinoza nimi põlguses; isegi Hume kõneles ta "jõledaist" hüpoteesidest. "Spinozast kõneldi kui surnud koerast," ütles Lessing. (Durant 1937: 104)
Kelle "puhast mõtet" Kanti kritiseeris?
Mõni aasta hiljem juhtisid Herder'i Einige Gespräche über Spinozas System (Mõned kõnelused Spinoza süsteemi üle) liberaalsete teoloogide tähelepanu Spinoza Eetikale. Selle koolkonna juht Schleiermacher kirjutas "pühast, ekskommunitseeritud Spinozast", katoliiklik luuletaja Novalis nimetas teda "jumalast joobunud meheks". (Durant 1937: 104)
Huvitavamaist huvitavaim. Vt ka artikleid nagu "Kant's critique of Herder's Spinozism".
Spinozat Kant'i tunnetusteooriaga ühendades jõudsid Fichte, Schelling ja Hegel oma mitmesuguseile panteistlikele õpetustele. Conatus sese preservandi'st, enesealalhoiu-tungist kasvas välja Fichte "mina", Schopenhaueri "elutahe", Nietzsche "võimutahe" ja Bergsoni élan vital. Hegel laitis Spinoza süsteemi kui liiga elutut ja kivinenut. Ta unustas sealjuures selle dünaamilise elemendi ja mõtles ainult suurepärast kontseptsiooni Jumalast kui seadusest, mille ta võttis oma süsteemi "absoluutse mõistusena". Kuid ta oli küllalt aus, kui ta ütles: "Et olla filosoof, peab kõigepealt olema spinozist." (Durant 1937: 105)
Kogu Saksa Valgustuse kupatus.
Võib oletada, et ka filosoof Spenceri "tundmatu"-mõiste on pärit Spinozalt. "Pole puudust silmapaistvaist kaasaeglastest", ütleb Belfort Bax, "kes arvavad, et Spinozas sisaldub kogu moodse teaduse küllus." (Durant 1937: 106)
Väited, väited.
