Sipsik erinevates meediumides

Palm, Jaanika 2023. Kultuurimälu toimimine erinevates meediumites "Sipsiku" näitel. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Elin Sütiste. Tartu Ülikool, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond.

1961. aastal avalikkuse ette jõudnud Eno Raua "Sipsik" pole enam ammu ainult raamat, vaid huvitav kultuurinähtus. 2021. aasta kevadel, mil vastselt oli linastunud Meelis Arulepa ja Karsten Kiilerichi palju poleemikat tekitanud film, kirjutasin seminaritöö "Transmeedialine Sipsik" (juhendaja Peeter Troop) (Palm 2021b), milles uurisin Sipsiku transmeedialisi siirdeid teistesse kultuurisfääridesse. Töö põhjal valmis ka artikkel "Kas Sipsikust jääb kultuurimällu ainult röhatus?" (Palm 2021a). Teema osutus aga laiemaks, kui seminaritöö maht võimaldas, ning vääris tingimata põhjalikumat analüüsi, seda eriti seetõttu, et vaatamata teose pidevale figureerimisele meie kultuuriväljal põhjalikumad uurimused "Sipsiku" kohta puuduvad. (Palm 2023: 3)

"Sipsik" on tõepoolest ka kultuurimärk, st ka käibeväljend igapäevavestluses. Uut filmi - Sipsik (2020) - pole ise jõudnud veel vaadata - ei teadnudki sellest midagi.

Eno Raua lasteraamatut "Sipsik" on käsitletud paljudes ajalehe-ajakirjaartiklites, põgusalt ka uurimistöödes (Kumberg 2014, Martson 2018), kuid süvenenum uurimus on veel kirjutamata. Pisut põhjalikumalt on teost vaadeldud vaid tõlketeaduslikust perspektiivist (Tarrend 2003), kajastamist on leidnud sõna "sipsik" etümoloogia (Vaba 2021). (Palm 2023: 3)

Kumberg, Krista 2014. Edgar Valter. Lasteraamatute Illustratsioonid 1948-2005. Tallinn: Tammerraamat.

Martsion, Ilona 2018. Sipsik. &Mdash; Väljataga, Ülle; Kehman, Anu (Toim.), Eesti Lastekirjanduse Kuldvara. Tallinn: Eesti Lastekirjanduse Keskus, 78&Mdash;79.

Tarrend, Ave 2003. Miks Reggi Ei Ole Sipsik? Mõtteid Lastekirjanduse Tõlkimisest. Nukits 33&Mdash;38.

Vaba, Lembit 2021. Sipsik Ja Sipsik. Keel Ja Kirjandus 4: 326&Mdash;329.

Uurimuse keskmes on küsimus, millised on Sipsikut iseloomustavad olukorrad, temaga seonduvad ideed ja väärtused, mida on aegade jooksul otsustatud erinevate teoste kordustrükkide, lavastuste ja visuaalsete töötluste kaudu kultuurimälus kaasa kanda. Selline aegadeülene korduvus on käsitletav kui invariant, mis kordub teosest teosesse suhteliselt sarnasel kujul, st väikeste muudatustega. (Palm 2023: 4)

Kasutatud kirjanduses märkasin juba Roman Jakobsoni. Variandi ja invariandi küsimus tuleb üles kohe alguses, mis on täiesti arusaadav: invariantne või Tüüp-Sipsik on see "transmeedialine tervik", aga erinevates teostes on erinevad (variantsed või Tooken-) Sipsikud.

Mälu vaatlemine kollektiivsena on suhteliselt uus nähtus. Kollektiivse mälu mõiste ja vastavate uuringute häll peitub 20. sajandi algupoole sotsioloogias. Et aga 21. sajandi algusest on selles vallas üha enam tooni andnud kultuuriajaloolased ja -teoreetikud, on tekkinud olukorda ka mälu-uuringute "kultuuriliseks pöördeks" nimetatud (Tamm 2013: 1747). Siiski pole sellise lähenemise esilekerimine ainult distsiplinaarne ja kontseptuaalne, vaid ka sisuline: mäletamise käsitlus, mis sotsiaalsest vaatepunktist asetab rõhu vastastikusele suhtlemisele ja mäletavatele kogukondadele, toob kultuurilises vaates keskmesse meediumid, mis mälu kannavad ja kujundavad (Tamm 2013: 1747). (Palm 2023: 5)

Meenub tahest-tahtmata üks lõputöö, mis uuris "kultuuri" mõiste kasutust Eesti, Soome ja vist Vene ajakirjanduses mingil varajasel perioodil (vist 20ndate kandis), kus ilmnes, et eestlased on iseenda mõtestamisel väga "kultuuri"-maiad ja me räägime kultuurist sagedamini kui lähimad naabrid. "Kultuurimäluga" on sarnane lugu - annab flashback'e loengutes kuuldule sellest, kuidas Lotman siin selle mõistega asjatas ja Eestis seetõttu on mingis mõttes "kultuurimälu"-kultuur ja kange vajadus alatasa rääkida oma kultuuri mäletamisest.

Kultuurimälu mõiste juured peituvad 1920. aastates, mil Prantsuse filosoof ja sotsioloog Maurice Halbwachs ning Saksa kultuuriajaloolane ja -teoreetik Aby Warburg töötasid teineteisest sõltumatult välja "kollektiivse" ehk "sotsiaalse" mälu teooria, mis mälu varasema bioloogilise mõtestamise asemel paigutavad selle mõiste kultuurisfääri (Assmann 2012: 1775). Sellise käsitluse järgi ei püsi teadmised ühiskonnas põlvest põlve mitte fülogeneetilise evolutsiooni tõttu, nagu oli varasem kanooniline lähtekoht, vaid just sotsialiseerumise ja traditsioonide toel (Assmann 2012: 1776). (Palm 2023: 5)

Märgin üles, sest kunagi tuleb võib-olla asjasse lähemalt sisse vaadata: pinnapealselt pakun, et siin võisid rolli mängida tolle aja sotsiaalpsühholoogias aset võtnud vaidlused kollektiivse mõistuse teemal, milles osalesid Durkheim, Tarde, Freud, Malinowski ja paljud teised.

Assmann, Jan 2012. Kollektiivne mälu ja kultuuriline identiteet. Akadeemia 10: 1775—1786. [DIGAR]

Halbwachs, Maurice

— 1941. La topographie légendaire des évangiles en terre sainte: Etude de mémoire collective. Paris: Presses Universaites de France.
— 1950. La mémoire collective. Ouvrage posthume publié par Jeanne Alexandre, née Halbwachs. Paris: Presses Universitaires de France.
— 1985[1925]. Das Gedächtnis und seine sozialen Bedingungen. Übersetzt von Lutz Geldsetzer. Frankfurt am Main: Suhrkamp.

Warburg, Aby - Mnemosyne Atlas (?)

Kultuurimälu termini kultuuriteoreetilisele uurimisväljale toojateks peetakse Saksamaa mälu-uurijaid Aleida ja Jan Assmanni. 1988. aastal ilmunud artiklis "Kollektiivne mälu ja kultuuriline identiteet" avab Jan Assmann mõiste sisu (Assmann 2012). Kuna aga Assmannid lähtuvad oma teoorias Tartu-Moskva semiootikakoolkonna liikmete, eriti aga Juri Lotmani töödest, võib Lotmanit pidada esimeseks, kes töötas välja selge teoreetilise käsitluse kultuurimälust ja tõstis mälu kultuuriteooria keskseks kategooriaks (Tamm 2013: 1748-1749). (Palm 2023: 6)

Ah nii siis kohe. Peaks seda eestikeelset kirjandust ikka rohkem lugema.

Tamm, Marek 2013. Juri Lotman ja kultuurimälu teooria. Akadeemia 10: 1747—1770. [DIGAR]

Assmanni (2012) käsitluses moodustavad kultuurimälu "kõik need igale ühiskonnale ja igale ajastule iseloomulikud taaskasutatavad tekstid, pildid ja riitused, mida "kultiveerides" ühiskond oma minapilti stabiliseerib ja edasi annab, kollektiivselt jagatud teadmine - peaasjalikult mineviku kohta, kuid mitte ainult -, millele toetub rühma teadlikkus oma ühtsusest ja eripärast" (Assmann 2012: 1782). Sarnaselt Lotmanile rõhutab Assmann eriti kultuurimälu rekonstruktiivset loomust. Ehk teisiti öeldes - praktikad, teosed, kangelased, mida otsustatakse kultuurimälus kaasas kanda, peavad omama tähenduslikkust just tõlgendamise kaasajas, mitte ainult mineviku seisukohast. Taoline utilitaarsus, pragmaatilisus tähendab seda, et lugusid kantakse kultuurimälus kaasa ainult niikaua, kui neis on midagi, mis kõnetab inimesi siin ja praegu, mis aitab neil [|] kaasaega mõtestada, seda uues valguses näha. Võib toimuda ka teadlik kultuuripärandi aktualiseerimine, näiteks seoste värskendamine hariduslike programmide raames vmt. Niisiis suutmata kogu minevikku alal hoida, teostatakse olevikku tegelikust olukorrast tulenevalt valik, kusjuures iga olevik suhtub säilitatavasse "omastavalt, vastandavalt, alalhoidvalt ja teisendavalt" (Assmann 2012: 1781). (Palm 2023: 7-8)

See kinnitab järjekordselt (siin blogis olen sama mõtet väljendanud korduvalt), et üksikisiku ja kultuuri vahel on vähemalt mälu küsimuses üsna konkreetne isomorfsus: mõlema mälu justkui kirjutab igal meenutusel mäletatava üle, muudab seda mingil määral. Inimmälu seisukohalt tulenevad siit igasugused valesti-mäletamised, aga kultuuri puhul - mis opereerib tekstide, piltide ja riitustega - on see muutumine ja teisenemne natuke tervitatavam: seda võib, nagu siin osutatakse, mõista kaasajastumisena.

Meedium ehk vahendaja tähistab semiootikas informatsiooni vahendatavat üksust, mis on määratletav erinevatel tasanditel:
märgisüsteem kui meedium, st sotsiokultuuriliselt korrastatud ja jagatud märkide kooslus, keel;
meedium kui sõnumi füüsilise kandja (nt ajaleht, raamat, heli- või videokassett);
meediumid (meedia) kui sõnumi vahendamise keskkond või institutsioon (nt trükiajakirjandus, raadio, televisioon). (Salupere, Kull 2018: 508)
Kui üks tekst saab tõlgitud erinevatesse meediumidesse, st on vahendatud läbi erinevate üksuste, tekib variatsioonideülene kujutlus tekstist, mis ei erista erinevatest meediumidest saadud informatsiooni, vaid sulatab need kokku üheks transmeedialiseks tervikuks. Transmeedialisus tähistab seega "kõige üldisemal kujul tekstide kultuuris eksisteerimise mentaalset aspekti" (Torop 2011: 78). (Palm 2023: 8)

Täpselt see põhjus, miks ma ise hoian meediumi mõistest pika puuga eemal ja isegi kanali mõistet väga ei armasta. Kui kanali kujund on laenatud veeteedel navigeerimisest - jõed ja ojad on kanalid või kommunikatsiooniteed - siis meedium, kui vahendav aines, on samas kujundis vesi ise ehk see, mis kanalit täidab. Üsna abstraktne. "Variatsioonideülene" (kui invariandi ümbersõnastus või sünonüüm) mulle eesti keeles meeldib, aga inglise keeles nt trans-variant (?) oleks võib-olla kahtlane.

Kordustes tekkiv mentaalne tervik sisaldab algloo erinevaid aspekte või elemente erinevates vahekordades ja loob transmeedialises tervikus algloost tingliku kuvandi, mida võib abstraktsena analüüsida kollektiivse kultuurimälu osana ja konkreetsemana iga kultuurikandja individuaalse kultuurimälu osana (tema kultuuritarbimise või -kogemuse põhisena). (Palm 2023: 9)

Mul on karvane tunne, et sellele küsimusele lähenemiseks on siin juba nii mitu erinevat sõnastust antud, sest Lotmani sugestiivne "kultuuriteksti" (või oli see "kultuurimärk"? - mälu juba eksitab) mõiste ei ole (veel?) väga selgeks ja kindlapiiriliseks tehtud.

Erinevate meediumide kasutus toimib aga mäletamise seisukohalt komplementaarsena (Saldre 2010: 179). Nii näiteks on tekstil, mis esitatud vaid sõnalise tekstina, märksa väiksem võimalus kultuurimälus kohta "välja teenida" kui illustreeritud teosel või sõnalisel tekstil, millel on transmeedialised siirded ka teratrisse, filmi, ooperisse. (Palm 2023: 10)

Ilmne, aga paikapidev punkt. Eriti paneb mõtlema varajasele eestikeelsele ilukirjandusele (Vilde, Tammsaare, Tuglas, Vilde, August Jakobson jt), kellest kõige tuntumad on just need, keda taasavaldati Nõukogude okupatsiooni esimestel aastakümnetel ning eriti need, kellede teostest vändati filme. Ja milline üüratu varamu seal tegelikult on - väga palju ka tänini digitaliseerimata (nii mõndagi oma isiklikku lemmikut, mida linnaraamatukogu Vana- ja Väliseesti kirjanduse osakonnast olen laenutanud, veel DSpace'is ei ole).

Transmeedialisus pole enamasti teadlik ja suunatud tegevus, vaid ettekavatsematult ja iseeneslikult esile kerkiv protsess, mille jooksul ühe teksti põhjal loodud omavahel koordineerimata versioonid moodustavad kultuurimälus ühtse mentaalse terviku. Tartu semiootikakoolkonna käsitluses peetakse transmeediate iseeneslikuks protsessiks, teaduslikku suunatud tegevust, kus autor või autorite kooslus edastab publikule koordineeritud terviku, nimetatakse aga [|] ristmeedialisuseks (Ojamaa 2015: 109; Ojamaa, Torop 2020: 54). (Palm 2023: 10-11)

Jällegi ütleksin, et "mentaalne tervik" on natuke ebamäärane. Samuti tõstatab küsimuse, kelle vaimutegevust peetakse silmas: nt keskmise eestlase, mõne konkreetsema ühiskonnagrupi, või ühiskonna kui mingisuguse kollektiivse, transtsendentaalse subjekti teadvuses, jne. Teise asjana ei saa hästi aru, mida "iseeneslik protsess" endast kujutab - võib-olla minu eesti keel ei ole piisav (pole e-k teaduskirjandust piisavalt lugenud) - kas iseenesest (automaatselt) toimuvat tegevust või iseendale-suunatud (st autokommunikatiivset vms) tegevust.

Olulise transmeedia ja ristmeedia eristuskriteeriumina kasutatakse sellele lisaks ka looilma laiendamist. Nii näiteks peetakse looilmale uute aspektide lisamist, selle mingil moel edasi arendamist või laiendamist transmeedialiseks, samas kui reklaame, mis looilma muutumatuks jätavad, aga ristmeedialiseks nähtuseks (Ryan 2015: 3). (Palm 2023: 11)

Loo omailm. Koheselt meenub uus telesaade Wednesday, mis laiendab Addams Family filmide maailma, mis omakorda põhineb pool sajandit väldanud ajalehekoomuskil. Ristmeedia puhul siis enamav-vähem sama asi erinevates meediumites, transmeedia puhul sama entiteedi erinevad edasiarendused erinevates meediumites.

Semiootilise samaväärsuse mõõde (intrasemiootiline ja intersemiootiline tõlge)
Semiootilise kompositsiooni muutuste mõõde
isosemiootiline tõlge kasutab lähtetekstiga samu väljenduskanaleid
diasemiootiline tõlge kasutab lähtetekstist erinevaid kanaleid
supersemiootiline tõlge kasutab rohkem kanaleid kui lähtetekst
hüposemiootiline tõlge kasutab vähem kanaleid kui lähtetekst
Tõlkija vabaduse mõõde (adaptatsiooniline ehk vaba tõlge versus konventsionaalne ehk piiratud tolge)
Verbaalse materjali olemasolu mõõde (verbaalseks jäamine, mitteverbaalsete elementide lisamine, verbaalsete elementide lisamine, mitteverbaalseks jäämine). (Gottlieb 2008: 44-45)
Jakobsoni ja Gottliebi vaates intersemiootilist tõlkeviisi on pisut laiendatult, st tõlkimisena "ühest märgisüsteemist teise või mitmesse märgisüsteemi korraga" nimetatud ka ekstratekstiliseks tõlkeks (Torop 1999: 26). (Palm 2023: 12)

Kurb vaadata, et see Gottlieb ei võtnud üle Richard Fiordo (1989) samalaadse eristuse, kus "supersemiootilise" asemel on hüpersemiootiline (rohkem kanaleid/märgisüsteeme). Tema iva oli muidugi see, et näost-näkki suhtlemine on kiire ja paljukanaliline märgitegevus, aga näiteks tiguposti-kirjade vahetamine on aeglane ja kasutab põhiliselt ainult ühte märgisüsteemi. Põhiliselt häirib siiski see, et hüper- ja hüpo- on vana kreeka päritolu paar, aga "super" on väga hiline ladina keele põhine tuletis. Kassid ja koerad sajavad taevast.

Gottlieb, Hendrik 2008. Multidimensional translation. — Schjoldager, Anne; Gottlieb, Hendrik; Klitärd, Ida, Understanding Translation. Aarhus Academia, 39—65.

Eno Raud (1928-1996) oli "Sipsiku" esmailmumise ajal rohkem kui kolmekümne aastane ja juba eesti kirjanduses kanda kinnitanud autor, kelle uusi teoseid põnevusega oodati. Enne "Sipsikut" nägid trükivalgust näiteks poisteraamatuks liigitatud "Roostevaba Mõõk" (1957) ja "Sõjakirves on välja kaevatud" (1959) ning väikelastele suunatud "Nii ja naa" (1957), "Mõru kook" (1959) ja "Imepärane kiikhobu" (1959). (Palm 2023: 16)

Olen poiss. Äkki peaksin lugema.

"Sipsik" on pidevalt olnud üks loetavamaid Eesti lasteraamatuid, millest on ilmunud rohkelt kordustrükke, neist viimane nägi trükivalgust 2023. aastal. (Palm 2023: 18)

Jätan meelde puhuks kui väikseimatele sugulastele raamatute soetamiseks läheb.

Kui kohapeal viibimine võimaldab lisaks vahetumale elamusele ka avaramat ja isiklikust huvist suunatud vaatepunkti etendusele, siis teleülekandes on võimalik lavastusest aimu saada läbi režissööri valitud plaanide ja kaameranurkade. See tähendab, et esil on vaid üks võimalik vaatepunkt lavastusele ja teised on välistatud. Samas aga on lavastus ilma salvestuseta kaduv kunst, nii on telelavastus heaks võimaluseks etendusele pilk heita ka neil, kel lavastust teatrisaalis näha ei õnnestunud. (Palm 2023: 19)

Tabav sõnapaar, mida pole ise vist varem kohanud.

Lavastuses toimub märgatav raamatuloo laiendamine. Nimelt on sündmuste alguspunktiks jõuludeks lapsepõlvekoju saabuvad suureks sirgunud Anu ja Mart, kes leiavad pöömingult jõuluehteid otsides oma vanade asjade hulgast ka Sipsiku. Nuku nägemine äratab mälestused, mis siis üheskoos taaselustatakse. Lavastus lõpeb Mardi ettepanekuga Sipsiku Anu tütrele jõulukingiks karpi pakkida. (Palm 2023: 20)

Võttis sama suuna mis Toy Story - mänguasjadest võib-olla ongi raske muud lugu rääkida kui üleskasvamise ja edasipärandamise oma.

Illustreeritud lasteraamat on oma olemuselt multimeedialine nähtus. Tähendus moodustub siin pildilise ja sõnalise teksti koosmõjus, kuid märgid on siiski eristatavad ja tekst sidusus. Ilmekaimaks näiteks selle kohta, et osa infot saadakse sel juhul sõnade, teine osa aga pildi kaudu, on Sipsiku välimus. Raua kirjutatust saame teada, et Sipsik on tehtud riidetükkidest, vatist ja lõngajuppidest (Raud 2022: 7-11), see aga, et Sipsik on just helesinise ja valge triibuline ning tumepruunide juustega, selgub hoopis pildilt. (Palm 2023: 24)

Pidin mitme lehekülje kauguselt siia tagasi pöörduma, sest taipasin, et see oli tegelikult kaval lüke - vähemalt minu lapsepõlvemälestustes on Sipsik sini-must-valge.

Dominant, mis ühendab ja koondab lähteteksti teised teose aspektid, tundub olevat aeg, selle paratamatu kulgemine ja lapse täiskasvanuks kasvamine. Kui raamat algab Anu viienda sünnipäevaga, siis lõpeb see onu ja tädi külaskäiguga, mil Anu varasemalt toodud nukkude asemel hoopis guaššvärvid kingiks saab. Kingitust ulatades põhjendas tädi oma otsust. "Sa oled juba suur tüdruk ja lähed varsti kooli. Ja varsti sul ei sobigi enam nukkudega mängida." (Raud 2022: 102). Läbi Sipsiku ja Anu mängude tundubki Raud kirjeldavat lapsepõlve ja küsivat, millal lõpeb mänguiga ning kunas me enam imaginaarset autokommunikatiivset sõpra füüsilisel kujul ei vaja. (Palm 2023: 25)

Nuku semiootiline määratlus - kujuteldav sõber, kelle kaudu suheldakse iseendaga.

Teost kantakse kultuurimälus edasi seda ühest ajast teise tõlkides. Sellise protsessi puhul seotakse omavahel kolm ajakategooriat: minevik, olevik ja tulevik. Minevikku esindab [|] lähtetekst, mis on loodud enne tõlkimise aega ja kannab oma aja märke. Olevik saab nähtavaks läbi tõlkeprotsessi enda, seda kajastavad valminud tõlkes tõlkija poolt kas alateadlikult või teadvustatult valitud tõlkestrateegiad, tõlke eesmärk ja dominant ning teksti vahendamise meedium. Ometi mängib olulist rolli ka tulevik. Tõlge, ükskõik millised on ka tõlkija valikud, on suunatud tuleviku lugejale. See püüab justkui ennustada tuleviku protsesse ja prognoosida, mida tuleviku põlvkonnal vaja võiks olla, mis oleks väärt edasi andmist. (Palm 2023: 25-26)

Põhjapanevad mõtted igale prospektiivsele tõlkijale. (Näiteks ise tahaks hirmsasti paari ülikeerulist lühikest teksti eesti keelde tõlkida, aga suuresti selle pärast, et nad on niivõrd keerulised tekstid iseenesest, et neist on originaalis juba raske aru saada - näiteks Probal Dasgupta (1975) põgusad teesid Jakobsoni metalingvistilise funktsiooni teemal - aga kas selliseid eesti keelde vaja oleks, ei tea.)

Läbi pealkirja toimub kultuurimälus Sipsiku teadlik või juhuslik seostamine Tiia Toometi raamatuga "Vana aja lood" (1983, illustreerinud Jaan Tammsaar). See sügaval nõukogude ajal ilmunud raamat tutvustas lastele nn vana aega, st kirjaniku lapsepõlve 1960. aastate Tallinnas. Teose kontseptsioon kajastub hästi selle sissejuhatuses: "Ajaga on asi niimoodi, et alguses on aega alati uus. Aga veel uuemat aega tuleb kogu aeg juurde. Mõne aja pärast, kui uut aega on juba paras jagu juurde tulnud, saab vanast uuest ajast vana aeg. Kui mina veel laps olin, oli minu aeg igatahes täiesti uus." (Toomet 1983: 3) (Palm 2023: 33)

Loeb nagu lihtsustatud kokkuvõte näiteks mõnest Kanti Puhta Mõistuse Kriitika keerulisemast katkendist. Tuletab meelde enda lapsepõlve-mälestust esimesest mõistmisest, et maailm ei alanud minu sünniga ja oli olemas kaua enne seda kui mina ilmale tulin. See on võib-olla mingisugune tüüpiline faas laste vaimses arengus. (Vist olen kohanud mõnda selleteemalist märkust kohases kirjanduses.)

Mõnevõrra teistsugune laiendus on aset leidnud loos "Sipsik käib katusel". Raamatus satub Sipsik luugi kaudu katusele ja nuku sealt alla toomiseks palub Anu abi oma suurelt vennalt, kes pesunööri hoidmise puu abil nuku katuseräästast alla laste hoitud laudlina peale nügib. Filmis aga kutsub Sipsik Anu katusele vaadet imetlema, kes siis omakorda venna endale appi kutsub. Lapsi saabub päästma päästeamet, kes katuselt alla libisevad lapsed päästelinaga kinni püüab. Anu haarab hüpates kaasa ka Sipsiku. (Palm 2023: 36)

Nõukogude lapsed olid iseseisvamad ja päästeamet oli tõenäoliselt pärastlõunal juba purjus.

Shafer (2016) määratleb asendamisena lähteteksti elementide väljavahetamist sihttekstis mõne teise elemendi vastu. Markantseimaks selle strateegia rakendamise näiteks on "Anu televiisor". Kui raamatus ehitavad lapsed järgi onu juures nähtud teleri, siis filmis on see asendatud stseeniga, kus vanaema kutsub Anu tuppa telerit vaatama. Raamatust tuttav laul, mida Sipsik seal televiisoris esitab, kõlab filmis aga teises kontekstis. Samas võime Anu toas rekvisiidina märgata ise valmistatud telerit. (Palm 2023: 37)

Väga kohane. Kust peaks Sipsik tänapäevaste nutitelerite jaoks vajalikud mikrokiibid tarnima? Pappkastiga ikka Taiwanis ära ei käi.

Suurim muutus stseenis on aga jutu lõpp. Raamatus jõuab Sipsik tänu hoolivale taksojuhile koju tagasi, filmiloos aga viskab nuku aknast välja järgmine taksoreisija (jonnaka tüdruku ema). Nii satub Sipsik tihedasse liiklusvoogu ja hiljem rottide juurde. Kui lähtetekstis saab lugeja kinnituse, et maailm on turvaline ja inimestel on kombeks üksteist abistada, siis filmi taksosõidustseenist tõuseb jõulisemana esile just vastupidine. (Palm 2023: 38)

Ega meil siin mingi sotsialism ei ole.

Süžeeliste elementide vahetustele filmis on toimunud teisenemisi ka tegelaste iseloomudes (Anu, Sipsik), perekonna elukohas (korrusmaja versus eramaja), peretüübis (vanaemaga koos elav tuumpere versus vanaema lähedal elav tuumpere), muudetud on olulised raamatus lugu käivitavad nüansid, näiteks ei hakka Sipsik filmis rääkima esmalt Mardiga, nagu raamatus, vaid alles pärast Anule kinkimist. Siis kõneleb Sipsik esialgu ainult tüdruku või teiste loomade-lindude-mänguasjadega, Mardiga hakkab nukk rääkima alles filmi lõpus, kui lapsed Sipsiku veest välja toovad ja talle kunstlikku hingamist teevad. (Palm 2023: 28)

Njaa, see on küll mingi jama - nagu traditsiooniliste soostereotüüpide kinnistamine. Umbes, et poisid nukkudega ei mängi või, kaasaegset teooriat arvesse võttes, nagu Mart peaks kõigepealt D.E.N.N.I.S. system'i järgi "demonstreerima oma väärtust" (ta on võimeline midagi kasulikku tegema - nuku veest välja tooma) enne, kui temaga üldse juttugi teha.

Ilmselt on kärpimise põhjuseks olnud kas teema (seenel käimine ja Sipsiku ärakadumine seal) vähene atraktiivsus või sobimatus rahvusvahelisele turule (seenel käimine kui veider eestlaslik/idaeuroopalik komme). (Palm 2023: 38)

Sipsikul jääb seenel käimata, sest Lääne-Euroopas pole seenemetsasid ja USA-s saavad järelvalveta lapsed oma naabritelt ja politselt kuuli.

Asetudes teiste animafilmide diskursusesse võib Sipsik rahvusvahelises vaates kujuneda teatavas mõttes küll eestilikkuse märgiks, eriti kui arvestada tegelase kujutamisel kasutada värvitoone (sinine, must, valge), kuid kuna seda ei toeta teised filmi aspektid, ei tule see tavavaataja jaoks piisava jõulisusega esile. (Palm 2023: 39)

Lõputöö autor jõudis samale mõttele. Nimetasin seda ise ülal kavalaks (võib-olla teadlikkuks) nükkeks, sest see värvikombinatsioon oli teadupoolest Nõukogude Liidus päris rangelt keelatud, just nagu Ukraina värvid praegu Venemaal. Olen vanematelt inimestelt kuulnud lugusid, kuidas nemad lapsena leidsid oma pööningult need keelatud värvid üles (ühel oli jalgratta sadulakotis päris lipp millele rattakoti needid olid roostetäpid sisse söövitanud ning viis selle oma onni, teine sirvis oma vanaema koolitöö-vihikuid 30ndatest, kuhu olid joonistatud riikide lipud, ja siis ise koolis igavusest selle enda vihikusse ka joonistanud, sest ta pidas seda lihtsalt ilusaks lipuks) ja kuidas neil tuli sellest paksu pahandust miilitsaga.

Filmilaulus kasutatakse rütmistamiseks raamatutekstist tuttavaid trumme, luues nõnda mulje sõprade üheskoos löövatest südametest. Kusjuures laulu taustal on visuaalina kasutatud ohtralt roosasid südameid. Südame kujundit aga raamatutekstis ei esine ja nuku elusolemine on seostatud mitte südame töötamise, vaid rääkimisega. (Palm 2023: 41)

See kõlab ka nagu mingisugune efemeerne märk kultuuridevahelisest erinevusest: ühel pool need, kes seostavad "hinge" vere ja südamega ning ja teisel pool meie, kes me seostame seda hingamise ja rääkimisega. Selle kopsu/südame tagajärjeks võib vabalt olla see, et ühtede jaoks on hingestatuse märgiks rinnus põksuv süda ja teiste jaoks võime rääkida - meil selles teises laagris võib selle erisuse tagajärjeks olla võimalus, et elutud esemed mil ei pruugi olla midagi südame või isegi vereringe-laadset võib meie jaoks olla võime rääkida ja seeläbi "hing" (ja mõistus, isiksus, tunded, jne).

Üksindus on filmis tihedalt seotud kooliga. Kool on filmis miskit ebameeldivat, see on justkui venna ja õe võõrendaja, nende omavahelise suhte lõhkuja. Kui filmi alguses läheb Mart kooli üksi ja koju jääv Anu tunneb end üksikuna, siis filmi lõpus kordub [|] sündmusi käivitav stseen uuesti, kuid nüüd ei lähe kooli mitte Mart üksi, vaid koos Anuga. Kiil lüüakse nüüd Anu ja Sipsiku suhetesse. (Palm 2023: 43-44)

Kirjutas ju Marl Karks, et kool kujutab endast võõrandatud õppimist.

Uurimuse tulemusena võib väita, et Sipsiku mentaalne koondkujutelm kujutab endast ennekõike visuaalset nähtust. Kuigi Edgar Valter on joonistanud nukku korduvalt ümber, esineb ta siiski alati äratuntavana oma sini-valge pükskostüümi ja lõngajuustega. "Sipsiku" raamatule pole kunagi Eesti kultuuriruumis uusi illustratsioone tellitud ja arvatavasti isegi juhul, kui need nüüd tellitaks, poleks keegi kunstnikest valmis illustraatori rolli asuma. (Palm 2023: 44)

Seda on küll on iseenesest natuke kahju lugeda. Äkki kunagi ikka kasvab ka selline põlvkond kunstnikke, kes hoopis vastupidi hea meelega joonistaksid ja animeeriksid hoopis uusi Sipsiku lugusid juurde. Võib-olla see põlvkond, kes kasvab üles selle uue animafilmiga ja ei pea Valteri joonistusi miskiks pühaks reliikviaks vaid eeskujuks, kellelt õppida ja kelle stiili edasi arendada uutes ja huvitavates suundades.

Sipsiku sugu oli määratlemata kuni animafilmini, mil tegelaskujule anti meeshääl. Sellest alates on Sipsikut käsitletud, ja tõenäoliselt käsitletakse ka edaspidi, poisina. nii näiteks täidab Vanemuise "Sipsiku" muusikalis (2023) nuku rolli Kaarel Targo. (Palm 2023: 44)

Njaa, seda pean mina isiklikult samuti kahetsetavaks asjaks. Minu enda peas ei ole Sipsikul tuvastatavat sugu - ta on nukk! See-eest näib iga järeltulev põlvkond muutuvat progressiivsemaks, niiet võib-olla see on vaid ajutine eksitus (rahvusvahelisele publiku ja nende sooliste asesõnade jaoks vastu tulemine) ja kunagi võib-olla saab Sipsik jälle sootuks nukuks. Tõenäoliselt selleks ajaks ei ole ka tõeliselt sooneutraalse tegelashääle sünteetiline simuleerimine üldse mingi raskus ja sooliselt määramatut Sipsikut ei pea isegi häälestama naine (a la Bart Simpson), vaid tõeliselt määramatu sünteetiline segu mõlemast soost - mis oleks minu arvates, isiklikult, ideaalne.

Samuti iseloomustab tõlgetesse valitud jutte nendes sisalduvate sündmuste suurem osakaal ja kiirem areng. Seevastu lüürilisemaid lugusid nagu "Sipsik vaatab tihaseid" või "Anu üksi kodus" on tõlgitud vähem ja kokkusurutumalt. Teistesse meediumidesse pole üldse tõlgitud juttu "Sipsik seenel", milles Anu Sipsiku seenele kaasa võtab ja nuku seal ära kaotab. Vähe on tõlgitud ka juttu "Sipsik teeb sporti", millest on üksnes vettimise motiiv filmi üle kantud. (Palm 2023: 45)

No vot siis. 2050. aastaks siis tume (gritty), Eesti folkloorist inspireeritud animaseeria kus Sipsik eksib seenel käies metsa jäädavalt ära, ehitab endale väikese onni, saab metsloomade ja -lindudega sõpraks, keedab mürgiseentest sellist keedist, mis annab talle nägemusi (sest ta on nukk ja ei saa surra) ja üleülse muutub ussisõnu tundvaks šaamaniks, nõiaks, teadjaks, targaks, vms kelle pükskostüümi helesinised triibud määrduvad marjade korjamisest ja sambla peal istumisest selleks õigeks tumedaks Eesti lipu siniseks värviks, siis abistab metsaasukaid nende muredega jne. Või, üksilduse teemast kinni hakates, saab nende peaasja-ajajaks.

Nii näiteks kerkivad soolised erinevused esile nuku elusolemise võimalikkuse küsimuses, kusjuures vahet tehakse nii soo kui vanuse aspektist. Nii ütleb näiteks Sipsik Anule, et nii suured poisid ei usu enam midagi ja hiljem Mart avaldab arvamust, et seda võivad arvata ainult väikesed plikad. (Palm 2023: 47)

Sir, I shall not stand for these slurs against my gender!

Soolisusega seostub ka kadunud Sipsiku otsimise stseen: mehed otsivad Sipsikut õuest, naised toast. (Palm 2023: 47)

Issand. Kas Joseph Goebbels (Kinder, Küche, Kirche) osales filmi stsenaariumi kirjutamises?

Erinevates meediumides kujutatakse Sipsiku tegelaskuju väga erinevalt. Kui raamatus on Sipsik kujutatud kui üks ja ainus, eriline ja erandlik nukk, lavastuses saab loodud paralleel teiste armsate lapsepõlveleludega, siis animafilmis on Sipsik kujutatud kui üks paljudest rääkivatest nukkudest ja ta asetub laiema rääkiva nuku diskursuse taustale. (Palm 2023: 48)

Ma ütleks, et see on ka äärmiselt kahtlaselt sarnane Toy Story-le.

"Sipsiku" lähteteksti ja erinevaid tõlkeid võib vaadelda ka kultuurimälu autokommunikatsiooni ja seostamise terminites. Kui raamatus luuakse seos kaasajaga, lavastuses rõhutatakse oleviku ja mineviku omavahelise sideme olulisust, siis film on vaadeldav tõlkena eesti kultuurist väljapoole, rõhutades inimkonda laiemalt siduvaid aspekte ja ühisosa. Seepärast võiks "Sipsiku" aastatepikkust teekonda raamatust teatrilavale ja filmi vaadelda ka kui vaadelda ka kui teatavat märki eesti kultuuri globaliseerumisele. (Palm 2023: 48)

Autokommunikatsioon on üks mu enda lemmikteemasid, mistõttu ma oleksin soovinud rohkem teoreetilist arutlust just sel teemal, aga selle lõputöö eesmärkide jaoks pole see arusaadavalt see, millele tuleks põhirõhku panna. Teoreetiline osa oli täiesti rahuldav ja analüüs oli üsna huvitav, nagu siinsete märkmete rohkus näitab.

Antud uurimus käsitlus vaid killukest Sipsiku pihustumisest Eesti kultuurilukku ja näitas ilmekalt, et "Sipsik" kui kultuurinähtus vajab põhjalikumat analüüsi, kui antud töö suutis. Nii näiteks vääriksid põhjalikumat käsitlemist Sipsiku teised kultuurisisesed tõlked, näiteks Sipsiku tõlkeid maitsemeeltesse, käsitleda võiks Sipsiku retseptsiooni, uurida Sipsiku nime kasutamist organisatsioonide ja lemmikloomade nimena ning käsitleda Sipsikut meemide tegelasena. Samuti võiks edaspidi vaadelda "Sipsiku" tõlkeid teistesse keeltesse ja kultuuridesse ning uurida nende sealset vastuvõttu. (Palm 2023: 50)

Tõepoolest, ühe bakalaureusetööga päris kõike ei saa teha. Teema iseenesest kohe kindlasti ammendunud ei ole ja eriti vahva oleks kunagi lugeda Sipsiku meemide kohta, mida ise vististi ei ole veel kohanud, aga mis võiksid kahtlemata üsna krõbedad olla. Samuti pani omaette mõtlema see, et Sipsik nii tihedalt on seotud üksinduse küsimusega, mida - ise viimati väikese lapsena Sipsiku raamatut lugedes - ei oleks iseseisvalt aimanudki. Vaimse tervisega tegelevate Sipsiku-fännide jaoks tõesti üks mõtlemiskoht. Arvan, et autoril on väga hea iva selles osas, et animafilm võib elavdada mitte ainult raamatu müüginumbreid, viia tükikese Eesti kultuurist väikeste inimloomadeni teistes maailmajagudes ja - kes teab - võib-olla panustab ka see uurimustöö ise Sipsiku taaselustumisele tulevatel aastakümnetel (ka teadustekst on osa kultuurist jne). Ise mõtlen nüüd oma väikestele sugulastele Sipsiku tooteid kinkida kui nad koolieelikuteks saavad ja kiiremas korras oma silmaga üle kaeda see uus animafilm. Lõppkokkuvõttes hea töö ja julgelt soovitan Sipsiku-meelsetele lugeda, eriti nende rohkete visuaalsete lisade pärast, mida siin postituses ei kajastata.

soul searching or just looking for fights

·