La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]
10. Man Starts Talking [jätkub]
All that we need do is adduce the evidence of the biological framework within which this linguistic process Sapir describes occurs. For it is all these social factors - plus the human mouth, brain (and perhaps hand) - thate are the biological enabling factors behind the growth of language. The uniquely human erotization of the mouth and the significance of this in terms of human inter-individuality have already been amply described. And as far as the human brain is concerned - that elegantly, sometimes meretriciously, homeostasis-manufacturing organ [|] - almost its entire superiority to the gorilla brain rests solely in its grotesquely overgrown frontal association areas. Such a brain can (and does!) put into symbolic equation any two remotest aspects of reality, if it needs to. Schizophrenia is in this sense merely such private symbolic apposition, such willed putting together of differentnesses (as forced by inordinate affective need) that achieve no social consensus semantically. (La Barre 1954: 169-170)
(Jätkub siit.) "Kõik, mida me peame tegema, on esitada tõendid selle bioloogilise raamistiku kohta, milles see Sapiri kirjeldatud keeleline protsess toimub. Sest just kõik need ühiskondlikud tegurid - lisaks inimese suu, aju (ja võib-olla käed) - on keele kasvamise taga olevad bioloogilised tegurid." - Ühiskondlike tegurite kategooriasse läheb ilmselt tuumperekonna teema. Inimese ülisuurt aju on keele arenemisega seoses juba käsitletud siin. Suu kohta on ta nipet-näpet juba öelnud, seda peab ta ilmselt silmas orgaanilis-faatiliste libidinaalsete sidemete all, aga psühhoanalüütilisest seisukohast.
10. peatükk algabki lõiguga: "Põhjustel, mida võib selgelt näha imiku pikaajalises sõltuvuses oma emast, on inimene libidinaalselt väga suuline imetaja. Sest inimese suu ei ole ainult söömise vahend, nagu see on teistel loomadel; see on alguses ka ema ja imiku vaheline interindividuaalsuse organ. Seega on väga asjakohane, et suu peaks lisaks - läbi sellise hämmastava leiutise nagu seda on inimkeel - saama lõplikult ja jäädavalt inimese interindividuaalsuse organiks." (La Barre 1954: 163) - Ei tea kas interindividuaalsus peaks olema midagi sellist nagu indiviididevahelisus? Üleüldine iva haakub siit mujal läbi käinud tähelepanekuga, et inimesel on ühiskondlikult kergem olla pime kui kurt.
"Inimesele ainuomane suu erotiseerimine ja selle olulisus inimese interindividuaalsuse seisukohalt on juba küllaldaselt kirjeldatud. Ja mis puutub inimese aju - sellesse elegantselt, mõnikord ligitõmbavalt lihtsalt homöostaasi tootvat organit - piirdub peaaegu kogu selle paremus võrreldes gorilla ajuga ainult selle groteskselt ülekasvanud otsmikupiirkonnaga" - Suu erotiseerimine hõlmab suudlemist ja igasuguseid muid seksuaalseid toiminguid, mida inimesed suuga korda saadavad. "Ligitõmbavalt lihtne" on minu parim katse: meretricious on "näiliselt atraktiivne, aga ilma tegeliku väärtuseta" ning arhailiselt seotud prostitutsiooniga.
"Selline aju võib sümboolsesse võrrandisse sisestada ükskõik millised kaks üksteisest kaugel asuvat reaalsuse aspekti (ja sageli seda teebki). Skisofreenia on selles mõttes pelalt privaatne sümboolne kõrvutamine, selline erisuste tahtlik kokkupanek (mida ajendab ülemäärane afektiivne vajadus), mis ei saavuta sotsiaalset semantilist konsensust." - Meenutab LSD ja võluseente kohta käivat ütlust, et need panevad ajuosad, mis muidu omavahel ei suhtle, omavahel suhtlema. Huvitav sõna siin on apposition - "asjade paigutamine kõrvuti või lähestikku"; eesti keeles 'apositsioon, lisand'. Tähendusteooria osas on siin sotsiaalse konsensuse saavutamine semantiliste seoste osas. Eelnevalt käsitletu seda küsimust laialivalguvamalt perekondadevahelise suhtlusega seoses (vt La Barre 1954: 168).
The symbolizing function as such appears to be generic, characteristic, and intrinsic to the human mind. Even the primates can be shown to have some limited capacity for symbolic thinking. But paying attention to selected aspects of the environment (if only by default of completer knowledge), in accordance with the organism's limited purpose, is a fundamental characteristic of all living matter. The rock a beetle crawls over is merely a beetle-path; it does not at this point belong to the science of geology - its metamorphic origin, the molecular weight of its contained compounds, their isotopes, and their valences are all matters of indifference and do not exist for the beetle. The odd thing is that it takes purposes to make facts. Man's symbols are a new biological way for animals to have purposes. (La Barre 1954: 170)
"Sümboliseeriv funktsioon kui selline näib olevat inimmõistusele üldine, iseloomulik ja loomuomane. Võib näidata, et isegi primaatidel on mingisugune piiratud võimekus sümboolseks mõtlemiseks." - Inimene on Homo symbolicus või Animal symbolicum (Cassirer). Kui palju sümboolset mõtlemist võib primaatidelt leida, saaks ilmselt Robert Yerkes'i lugemisest teada.
"Kuid tähelepanu pööramine valitud aspektidele keskkonnast (isegi ainult vaikimisi, täielikema teadmiste puudumisest), vastavalt organismi piiratud eesmärgile, on kogu elusaine üks põhiomadusi." - Nagu ikka juhtub, tuleb ka siin täiesti ootamatult vastu vana tuttav: Jakob von Uexkülli omailmateooria. La Barre annab isegi konkreetse näite, mille ta on (kõrvaliste, ebaoluliste) teadmistega füüsiliste omadustest natuke pikemaks venitanud kui seda isegi vaja oleks:
"Kivi, millest mardikas üle roomab, on pelgalt mardikarada; see ei kuulu parasjagu geoloogiateadusess - moondekivimi päritolu ja selles sisalduvate ühendite molekulaarmass, nende isotoobid ja valentsid on kõik ükskõiksed küsimused ja ei eksisteeri mardika jaoks." - See oleks peaaegu, nagu venitada Uexkülli algupärast näidet, et võilillevarrel kõndivat sipelgat ei huvita Taraxacum officinale ladinakeelne nimetus Linnaeuse taksonoomias ega võilille võimalikud tööstuslikud ja meditsiinilised kasutused. Sellel näitel on lisaheadus, et võilill on lehma jaoks snäkk ja väikese tüdruku jaoks pärja ehitusmaterjal. Või, noh, okei, kariloom või ka kivile astuda ja poisiklutt võib kiviga lingu lasta või lutsu lüüa, jne.
"Kummaline asi on see, et faktide loomiseks on vaja eesmärke. Inimese sümbolid on uus bioloogiline viis kuidas loomad omavad eesmärke." - Animal symbolicum vikipeedialehel on muidugi Aristotelesest juttu. Valitud aspektid keskkonnast on erinevate loomade jaoks erineval viisil ja määral tähenduslikud sõltuvalt nende eesmärkidest. Inimesed kasutavad valitud aspekte keskkonnast uuel viisil - sümboolselt. See on muidugi lõputult vaieldav, kas inimene on ikka esimene olend, või primaadid ainsad, kellel esineb sümboolset mõtlemist, aga La Barre ei ole semiootik ja tema jaoks on siin arvatavasti peamine just jagatus - sotsiaalne konsensus, mida on ka primaatide puhul raskem tuvastada (kui meil on nt metalingvistilise küsitluse kaudu teha kindlaks, kas teine inimene mõtleb mõne sõna all sama asja).
Conceivably the hand, as we have suggested, also contributes to the total paradigm. For just as tools are man's "projected" body, the prosthetic creations of his hands, so too semantic symbols can be viewed as his mouth-tools and brain-tools. Through these he manipulates and experiments with a thus "introjected" outside reality - that is, with selected aspects of it. It is not a somatic, autoplastic taking-into-the-body of a concrete part of the world: the symbols are magic screening devices to let man see only what he wills to see through them. Now the meaning of a physical tool is no more and no less than the human purposes it serves; the symbol, similarly, depends upon arbitrary selective human interest in the universe. (La Barre 1954: 170)
"Arvatavasti panustab ka käsi, nagu me juba vihjasime, samuti kogu raamistikku. Sest just nagu tööriistad on inimese "projitseeritud" keha, tema käte prosteetilised loomingud, võib ka semantilisi sümboleid vaadelda tema suu- ja aju-tööriistadena." - Mulle tundub, et "paradigma" ei toimi eesti keeles samamoodi, andsin "raamistiku". Siin on klassikaline filosoofiline troop, et tööriistad on kehapikendused - nt haamer on käepikendus - mida kinnitavad neuroimaging uurimused, mille järgi inimaju kohtlebki käes hoitavat haamrit justkui käsi oleks tööriista võrra ajutiselt pikemaks kasvanud. Sümbolid kui "suu-tööriistad" tõi naeratuse minu suule - naljakas mõte. Siin tuleb meeles pidada, et La Barre mõtleb sümbolite all peamiselt sõnu, mitte asju nagu haakriist ja tuumajäätmete ohumärk.
"Nende kaudu manipuleerib ja eksperimenteerib ta "introjekteeritud" välisreaalsusega - st valitud aspektidega sellest. See ei ole somaatiline, autoplastiline maailma konkreetse osa kehasse sissevõtmine: sümbolid on maagilised sõelumisseaded mis võimaldavad inimesel näha ainult seda, mida ta tahab läbi nende näha." - Kui projitseerimine on millegi sisemise väljutamine - tööriist on keha pikendus, st keha kuvatakse tööriistale, siis introjekteerimine on vastupidi millegi välise endasse sisestamine - psühhoanalüütikas on sellel konkreetne kasutus: "Alateadlik kaitsemehhanism, mille käigus kaasatakse [inkorporeeritakse] teise inimese või eseme omadused enda psüühikasse". Siinses kasutuses puudutab introjektsioon pmst maailmapilti - mis on need aspektid maailmast, mis on sinu jaoks tähenduslikud.
"Autoplastiline" on järjekordne psühhoanalüütiline mõiste, millega ma ei ole väga tuttav: "autoplastiline kohanemine on psühhoanalüütiline kontseptsioon, mille puhul inimene kasutab enesekohanemist või oma käitumise muutmist reaktsioonina olukorrale või keskkonnale". Auto- ja alloplastilisuse pakkus Freudi põhjal välja Ungari psühhoanalüütik Sándor Ferenczi: alloplastika on maailma muutmine, autoplastika on iseenda muutmine. Need tuletas ta sellest, et Freud käsitles hüsteeriat kunsti karikatuurina - Freudi bibliograafiat sirvides üllatas kui palju sellest puudutab kunsti ja kirjandust; ma ei tea miks see üllatas, tegelikult ei oleks pidanud. Konkreetne allikas on Ferenczi artikkel "The phenomena of hysterical materialization: thoughts on the conception of hysterical conversion and symbolism" (Internet Archive).
"Sõelaseadmed" (screening devices) on huvitav vaade sümbolitele, aga mis otsast nad "maagilised" on, ei tea. Siin võiks väga vabalt olla öeldud, et sümbolid on semiootilised sõelaseadmed, läbi mille inimene näeb maailmas seda, mida ta... Tahab? Taotleb? Originaalis on "what he wills" - justkui inimese tahtejõud võib sümboolse mõtlemise kaudu vabatahtlikult muuta seda, kuidas ta maailma tajub. Siin on minu arvates mängus tema psühhoanalüütiline kallutatus, et ta käsitleb skisofreenikuid, psühhootikuid ja neurootikuid vms, ja tagajärjena omistab inimesele võib-olla ülemäära palju semiootilist vabadust mõjutada, kohandada ja muuta oma semiootilist aparaati. Vähemalt keele puhul on see vabadus üsna piiratud sotsiaalse konsensuse poolt - kui sa isegi järjekindlalt kasutad mingit sõnastikusõna (st mitte oma leiutist) oma erilises tähenduses, peavad su lugejad ja sinu mõtete vahendajad peaaegu iga kord tutvustama seda iseärasust (mistõttu on tegelikult mõttekam leiutada oma isiklik terminoloogia, kui tahad nii originaalne olla).
"Füüsilise tööriista tähendus ei ole midagi rohkemat ega vähemat kui inimlikud eesmärgid, mida see teenib; sümbol sõltub samamoodi inimese meelevaldsest valikulisest huvist universumi vastu." - Üksjagu pragmaatiline tähendusteooria: tööriist "tähendab" seda, mida sellega võib teha või saab korda saata. Valikulise meelevaldsuse osas tahaks küsida, kas inimese valitud aspektid keskkonnast, millele ta tähelepanu pöörab, on märkimisväärselt meelevaldsem kui teiste liikide oma? Inimliigi semiootilist vabadust arvesse võttes on vastus kindlast jah, aga meelevaldsus (arbitraarsus) on siin küsitav selle osas, kas need valikud on individuaalsed või kollektiivsed, või üldse loomuomased. Näiteks Rueschi käsitlusest tuleb meelde suurusjärgu küsimus - me elame inimesesuuruses maailmas, sest me oleme ehitanud inimesesuuruse maailma; kui me oleksime päkapiku- või sipelgasuurused, elaksime me hoopis teistsuguses maailmas. See kaldub vist teemast kõrvale. La Barre näib arvavat, et universumi struktuur on koguhulk, millest me teame valitud asju (meie teadmised on piiratud) ja mille suhtes meil on piiratud huvid, mis mõjutavad meie kasutatavate sümbolite iseloomu. St tegelikult näib ta just redutseerivat sümbolite meelevaldsust sellega, et inimesel on konkreetsed huvid universumi vastu, mis mängivad sümboliloomes mingit rolli (millist täpselt, ei oska veel öelda).
What must be insisted upon is that these selections are heavy-laden with the affective purposes of the organism. True enough, without continuously handling things, man can experimentally manipulate them through his symbols. But he must continually make reality-tests of his conclusions from time to time, lest he remain imprisoned in a pleasant private psychosis or dangerous dream. His wishes are not the world. [|] Organic preference is always nibbling away at the clean-cut austerity of apprehended realities. The "heart's desire" may never be able to "grasp this sorry scheme of things entire" but is ever willing to "shatter it into bits" of convenient size at least. Symbols are a new biological bridge between the "pleasure principle" of organic need and the "reality principle" of the environment; but in using symbols, human wants sometimes overwhelm realities. (La Barre 1954: 170-171)
"Tuleb rõhutada, et need valikud on raskelt koormatud organismi afektiivsete eesmärkidega. Tõsi küll, ilma asjadega pidevalt tegelemata saab inimene neid eksperimentaalselt manipuleerida oma sümbolite kaudu." - Enne olid afektiivsed vajadused, nüüd eesmärgid; mulle hakkab vaikselt kohale jõudma, et "afektiivne" on psühhoanalüütiline mõiste, mis ngrami järgi on kasutuses kasvanud hüppeliselt ~1917, ~1961 ja ~1997. Tegin väikese kõrvalepõike ja vaatasin järgi kuidas affect muutus Websteri sõnastikus sajandi jooksul. Hiliseim neist on ilmselt seotud psühhoanalüütilise tõlgendusega, et afektiseisund on olukord, milles mingi stiimul kutsub esile reaktsiooni, mis on emotsionaalne või muudab inimest, aga mitte täielikult. Mida La Barre täpselt mõtleb sõnaga "afektiivne", jääb jälle mõistatuseks, sest see esineb kogu raamatus nähtavasti ainult 3 korda nende 2 lehekülje peal. Kuradi kurat.
"Kuid ta peab järjekindlalt aeg-ajalt sooritama oma järelduste põhjal reaalsusteste, et ta ei jääks oma meeldivate privaatsete psühhooside või ohtlike unenägude vangistusse. Tema soovid ei ole kogu maailm." - "His wishes are not the world" on iseenesest jube tabav, aga tõlkes läheb midagi kaduma; eesti keeles võiks öelda, et maailm ei tantsi üksikisiku pilli järgi, aga seegi ei ole väga poeetiline. Inglisekeelsed kuus sõna kõlavad täpselt nagu asi, mida võiks väga vabalt gräffitiks muuta. Mida ta mõtleb selle all (eelmises tõlkekatkendis), et inimene saab asju "eksperimentaalselt manipuleerida" sümbolite vahendusel, ei ole väga selge. Ise mõtlesin, et äkki sel on midagi pistmist sellega, et me ei pea maailma käsitlema otseselt oma kätega, sest meil on tööriistad ja masinad, millega me võime maailma väga robustselt manipuleerida interneti vahendusel kasvõi teisel pool planeeti asudes. Ideaalis mõtleb ta siiski sellega midagi psühholoogilist - inimene võib enda jaoks muuta asjade tähendust?
Üleüldiselt siseneb siia arutellu nüüd aspekt, millest hiljem kujuneb omaette teema: reality-tests - kontrollimine, kas meie sümboolne arusaam universumi struktuurist päriselt ka vastab tegelikkusele või oleme asjadest valesti aru saanud. Võib öelda, et see on üleüldiselt üsna aktuaalne teema tänapäeval - meie hulgas on inimesi, kes "ei usu teadusesse" ja elavad oma meeldivates psühhootilistes privaatsetes reaalsustes, kus näiteks koroonaviirust ei ole tegelikult olemas ja kõik ülejäänud inimesed muretsevad ilmaasjata, või mingites õudusunenäo-laadses reaalsuses, kus Bill Gates, Kaja Kallas ja muud eliidid tahavad hirmsasti kogu maailma rahvastikku vaktsiinidega ära tappa või kastreerida vms. Seda võimendab muidugi parempoolse äärmuse propaganda-torustik, kust voolab üüratu kiirusega lõputult selliseid vastuolulisi ja üksteisele vasturääkivaid teateid, mis on justkui tahtlikult kujundatud inimesi skisofreenikuteks muutma ja konsensuslikust tegelikkusest vabatahtlikult lahti ütlema.
"Orgaaniline eelistus näksib alati ära ilmsete tegelikkuste ranged piirjooned. "Südamesoov" ei pruugi kunagi olla võimeline "hoomata kogu krempli viletsat ülesehitust", aga on alati valmis seda suukohasteks "kildudeks murdma"." - Läks natuke poeetiliseks-metafooriliseks: see, mida süda ihkab, ei pruugi olla võimalik või teostatav, aga... Ülejäänud ei saa (veel) aru.
"Sümbolid on uus bioloogiline sild oraanilise vajaduse "naudinguprintsiipi" ja keskkonna "reaalsusprintsiibi" vahel; kuid sümbolite kasutamisel ületavad inimese soovid mõnikord reaalsusi." - Kui enne olid sümbolid "uus bioloogiline viis kuidas loomad omavad eesmärke", siis nüüd on nad ka sillaks afektiivsete vajaduste ja kurva tegelikkuse vahel, midaiganes see ka lõppkokkuvõttes peaks tähendama. Ma eeldan, et see osa tundub praegu ülemäära luuleline, aga hilisemas arutelus tribalismist jms saab neile kummalistele väidetele anda konkreetse sisu.
Symbols are always insisting that they are the essence of reality. Still, a symbolic world cannot stand on its own feet without any outside referents - for all that a symbol is ultimately an artifact of human biological purposes - any more than tools can have any relevance or meaning as tools without the "inside" factor, man's organism and its purposes. But since a symbol-system is fundamentall affective in origin, even individuals sharing the same culture will in some wise have subtly differing symbol-denotations and symbol-connotations; indeed, much speech is intentionally exploitative of this; and some speech his used to preserve intellectual privacy. (La Barre 1954: 171)
"Sümbolid väidavad alati, et nad on reaalsuse olemus. Sellegipoolest ei saa sümboolne maailm seista omal jalal ilma välise maailma referentideta - hoolimata sellest, et sümbol on lõppkokkuvõttes inimese bioloogiliste eesmärkide artefakt - just nagu tööriistadel ei ole mingit tähtsust või tähendust tööriistadena ilma "sisemise" tegurita, inimese organism ja selle eesmärgid." - Sümbolid valetavad, et nad on motiveeritud. Sellegipoolest, sümbolid on kõigest vahendid - just nagu tööriistad - mille eesmärk on vahendada midagi muud kui iseennast (kas see midagi peab ilmtingimata olema midagi välist või tegelikku, ei ole minu arvates absoluutne nõudlus - me räägime ka asjadest, mida ei ole faktuaalselt olemas). La Barre maandab siin jällegi sümbolid inimese bioloogilisse olemusse - meil on keha, mida peab toitm, jootma, liigutama, rahuldama, jne.
"Aga kuna sümbolisüsteem on oma päritolult fundamentaalselt afektiivne, on isegi sama kultuuri jagavatel indiviididel mõnes asjas vaevuhoomatavalt erinevad sümboli-denotatsioonid ja sümboli-konnotatsioonid; tõepoolest, suur osa kõnest kasutab seda tahtlikult ära; ja mõnda tüüpi kõnet kasutatakse intellektuaalse privaatsuse säilitamiseks." - Lõpuks kohe mitu huvitavat punkti, mida saab hambusse võtta: (a) sümbolisüsteemide afektiivsus; (b) sümbolite vaevuhoomatavad erinevused; (c) intellektuaalset privaatsust säilitav kõne.
(a) Sümbolisüsteemide fundamentaalselt afektiivne päritolu kõlab suurejooneliselt, aga esmapilgul ka samavõrd kahlasena. Kas sümbolite päritolu on põhimõtteliselt emotsionaalne? Siin on jälle see jama, et afektiivsus ei tähenda ainuüksi emotsionaalsust, vaid ka mõjutatavust, mispuhul on raskem kahelda, et sümbolite esmane allikas on midagi mõjusat või tabavat - näiteks haakristi algupära juures see, et väheste kriipsudega saab sümboliseerida päikesekiirte laialivalgumist; samamoodi tuumajäätmete ohusümboli puhul laienevad kiired, mis rõhutab tuumaosakeste evivust. Samas on juba teada, mida La Barre täpselt mõtleb selle tähelepaneku all: et sotsiaalse semantilise konsensuse saavutanud sümbolite algupära on siiski individuaalne - võib-olla sündinud perekonnasiseses suhtluses ja siis saanud perekondadevahelise suhtlemise vahendiks, ja nii edasi ajapikku sisenenud kogu ühiskonna (või vähemalt suurema osa sellest) sümboolsesse aparaati (vt La Barre 1954: 168).
(b) Sümbolite vaevuhoomatavate tähendusvarjundite erinevuste osas meeldib mulle, et La Barre kasutab denotatsiooni ja konnotatsiooni mõisteid mitu aastat enne Barthesi. Muidugi mõlemad võisid need üle võtta psühhoanalüütilisest kirjandusest ja üleüldse oli J. S. Milli originaaleristus hoopis midagi muud kui tõenäoliselt kumbki oma kasutuses nendega mõtleb (sõna "naine" denotatsioon on kõik üksikisikud, kellele see mõiste rakendub - Mari, Marju, Maarika, jne. ja sõna "naine" konnotatsioon on tunnused, millele "naine" peab vastama - inimolend, täiskasvanud, emane). Igal juhul on see tõsi, et mõlemas aspektis on individuaalseid variatsioone samas ühiskonnas; keel ja kultuur on individuaalsel tasandil alati üksteise suhtes natuke nihestatud, võiks öelda. Huvitav osa siin on see, et neid inimestevahelisi erinevusi muidu konsensuslikes semantilistes seostes võib tahtlikult ära kasutada - ekspluateerida. Siia oleks vaja otsida näiteid.
(c) Eksisteerib keelekasutus, mille eesmärk ei ole mõtteid avalikustada, vaid neid peita - ma kahtlustan, et just sellega peab ta silmas midagi sellist nagu faatiline kommunikatsioon. Eriti tahaks seda seostada tolle krüptilise katkendiga, mille järgi luule paneb inimest "tundma, et kommunikatsioon on võtnud aset, kui tegelikult ei ole" (La Barre 1954: 58). Luule ei ole küll just kõige paremini võrreldav Malinowski faatilise osadusega, aga vähemalt see konkreetne aspekt mingis mõttes on: seltskondliku vestluse eesmärk on lihtsalt meeldivalt aega veeta ja selline jutuajamine ei ole intellektuaalse refleksiooni tulemus ega kutsu ka kuulajas tahtlikult esile intellektuaalset refleksiooni (PC 6.4). On täitsa mõeldav, et mõni inimene tüürib suhtlust small talk'iks, et vältida oma tegelike mõtete paljastamist. See on juba selline situatsioon, millest on kerge ka näiteid leida (nt Harry ja Cho vestlus, milles Cho tahab Cedricust rääkida ja Harry küsib teema muutmiseks, mis ta lemmik lendluudpallimeeskond on).
Worse yet, the symbol-systems of other societies may be hopelessly incommensurable with our own. To be convinced of how completely out-of-touch with reality some men can become, we have only to look at the symbolism of some other society than our own (or even at the postulated "truths" of some sub-society within our own, such as the other political party)! An expert linguist named Smith has tried to impress this sophistication on his listeners, and it is a very good and appropriate thing that he also happens to be in our State Department. In fact, there is evidence that the atomic bomb as angrily dropped on a Japan eager for surrender, because the news agency Domei mistranslated for English broadcast one crucial word - mokusatsu - contained in the reply of the Japanese Cabinet to the Potsdam surrender ultimatum. It was given as "ignore" rather than properly as "withholding comment [pending decision]." The proper implication was that the Cabinet had the matter under serious positive consideration: the atomic bomb need never have been dropped. Hidden connotations are the terror of human languages. Phatic ape "territorial" language may be "internationally" understood; but human languages are very often mutually unintelligible in discussing the same "reality." (La Barre 1954: 171)
"Mis veelgi hullem, teiste ühiskondade sümbolisüsteemid võivad meie omaga olla lootusetult kattumatud. Veendumaks, kui täielikult mõned inimesed võivad kaotada kokkupuute reaalsusega, ei ole vaja teha muud kui vaadata mõne teise ühiskonna sümbolismi (või isegi mõne oma ühiskonnagrupi postuleeritud "tõdesid", nagu näiteks teine poliitiline partei)!" - Poliitiline polariseerumine on muidugi iseenesest jube hea näide, aga mul on tunne, et La Barre ei erista siin rahuldavalt sümbolismi ("kõne"-analoog) ja sümbolisüsteemi ("keele"-analoog). Incommensurability on ühismõõdutus või võrreldamatus, aga andsin oma vasteks "kattumatus", sest lootusetu võrreldamatus kõlab nagu täielik tõlkimatus, millesse ei saa uskuda. Samuti eeldab siinne sõnastus millegi pärast, et oma sümbolisüsteem ja sümbolism on reaalsusetesti läbinud ja kooskõlas universumi struktuuriga vms. mis ei pruugi sugugi olla keiss. Muidugi pindu teise silmas on kergem näha kui palki enda omas, jne.
"Üks asjatundlik keeleteadlane nimega Smith on püüdnud seda tarkust oma kuulajatele rõhutada ning on väga hea ja asjakohane, et ta juhtub töötama ka meie välisministeeriumis. Tõepoolest on tõendeid, et aatomipomm visati vihaselt Jaapanlaste peale, kes olid innukalt valmis alla andma, sest uudisteagentuur Domei tõlkis inglisekeelses ringhäälingus valest ühe üliolulise sõna - mokusatsu - mis oli Jaapani valitsuse vastuses Potsdami ultimaatumile. See tõlgiti kui "ignoreerida" ja mitte "oodata vastust [otsustamisel]". Õige implikatsioon oli, küsimus oli valitsuses veel tõsise kaalumise all: aatomipommi ei olnud üldse vajalik visata." - Kena lugu, pole muud kommenteerida.
"Peidetud konnotatsioonid on inimkeelte õud. Ahvi faatiline "territoriaalne" keel võib olla "rahvusvaheliselt" mõistetav; aga inimkeeled on väga sageli sama "reaalsuse" arutlemisel vastastikku arusaamatud." - See "but" ei loo kontrasti või vastuolu - käte ja jalgade keelest saab igaüks aru, aga inimesed, kes üksteise keelt ei oska, ei saa üksteise jutust aru. See ei ole ju üllatav, et erinevates keeltes ei saada samadest asjadest rääkides üksteisest aru. Tabavam oleks möönda, et isegi sama keelt rääkivad inimesed ei saa üksteisest samadest asjadest rääkides aru nende peidetud konnotatsioonide tõttu.
Jõudsin lõpuks 10. peatüki faatilise sektsiooni lõppu. Vahepealsetes peatükkides on üksikud katkendid ja siis järgmine suur blokk 13. peatükis vaimuhaigustest (fun stuff ahead).
0 comments:
Post a Comment