A Constant Companion

La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]

---

10. Man Starts Talking [jätkub]

Constant association alone, with the only feeble emotional ties, can commonly carry the burden of much new phatic context. Even with a constant companion like a college room-mate - who has attended the same classes, read the same books, seen the same entertainments, and knows the same people - one can convey incredible amounts of meaning and evoke large constellations of understanding merely by a breath noise, a certainly more than "non-committal" grunt, a lifted eyebrow, a modulated cough, or a minimal body movement. Everyone also knows how often new sub-languages or argots arise among secretive ingroups like criminals, adolescents, and others with their own special libidinal ties. (La Barre 1954: 168)

(Jätkub siit.) "Pidev assotsiatsioon iseenesest, koos isegi nõrkade emotsionaalsete sidemetega, võib tavaliselt kanda paljugi uue faatilise koormat." - Sõnastus on natuke pentsik (mitte esimene kord kui La Barre-l on mingi imelik koormakandmine), aga sisuliselt ütleb see lause, et juba pelgalt sellest, et inimesed veedavad palju aega koos, tekib nende vahele uusi faatilisi kontekste. Siinpuhul võib muidugi küsida, Misasi on faatiline kontekst? ja parim vastus mis mul praeguseks anda on, et need on faatilise kommunikatsiooni tähenduskontekstid ("contexts of meaning", vt La Barre 1954: 166). Tal tundub olevat oma tähendusteooria, mis näib mingil määral põhinevat Malinowski omal. (Loodetavasti selle postituste-seeria lõpuks on mul sellest juba adekvaatne arusaam.)

"Isegi pideva kaaslasega nagu ülikooli toakaaslane - kes on käinud samadel loengutel, lugenud samu raamatuid, tarbinud sama meelelahutust ja tunneb samu inimesi - võib pelgalt hingetõmbe heli, sihitud ühmatuse, tõstetud kulmu, mõõdetud köhatuse või minimaalse kehaliigutusega anda edasi uskumatult palju tähendust ja kutsuda esile suuri mõistmise konstellatsioone." - Pikk ja kõnekas katkend. Teiste sõnadega võib öelda nende "faatiliste kontekstide" kohta, et kui sa tunned teist inimest põhjalikult ja teil on palju ühiseid semantilisi seoseid (inside joke'd, ühiste mälestuste varamu, või muu ühisosa). Sellest lausest tuleb välja rebida lausa kaks nimekirja: (a) nö ühiste faatiliste kontekstide allikad ja (b) nö tüüpilised faatilised signaalid.

1. • samade loengute kuulmine
   • samade raamatute lugemine
   • sama meelelahutuse tarbimine
   • samade inimeste tundmine
2. • hingetõmbe heli - eeldatavasti väljahingamine, st peaaegu nagu ohe
   • sihitud ühmatus, röhatus, või uratus - "sihitud" ehk tähenduslik, midagi enamat kui asjassepuutumatu "hmm"
   • tõstetud kulm
   • mõõdetud köhatus - st tahtlik, "moduleeritud" köhatus
   • minimaalne kehaliigutus

Nö faatiliste kontekstide allikate nimekirjas võib olla mingi süsteem, sest need arenevad "intellektuaalsetest" (loengud, raamatud) "sotsiaalseteks" (meelelahutus, ühised tutvused). Sellel nimekirjal tuleb edaspidi silm peal hoida.

Nö faatiliste signaalide nimekirja puhul on ühisnimetaja see, et need on vaevumärgatavad (kolmandad osapooled, võib-olla need inimesed, kellele viidatakse, ei pruugi neist aru saada, et neid kasutatakse märkidena). Üleüldine küsimus on selles, et kui võõra inimese puhul ei pruugi sa tema köhatusele või ühmatusele mingit tähendust omistada, aga kellegagi, keda te vastastikku hästi tunnete, võib kõiki neid tegevusi (ja kindlasti paljusid muid, a la silmapilgud või isegi kokkuleppelised kehalised märgid) kasutada salamärkidena, peidetud kommunikatsioonina.

Omaette tõlkeprobleemi tekitab "konstellatsioon". Ma ei leidnudki mõistlikku lahendust, kuidas seda tõlkida ja mugandasin originaali. Nõuab seega seletust. Mis on siis suured mõistmise konstellatsioonid? Ma kujutan ette, et need on sellised olukorrad, kus mingi vaevuhoomatava faatilise signaali kaudu saavutatakse mingis mõttes täiuslik üksteisemõistmine - mis muidugi eeldab, et sa oled teise inimesega tõesti palju aega koos veetnud ja niivõrd kattuvate tähenduskontekstidega, et mingi väike märguanne käivitab mõlema peas sama laialivalguva märgiprotsessi, jõutakse koheselt samadele järeldustele millegi osas.

"Kõik teavad ka seda, kui sageli tekivad salajaste gruppide seas - nagu kurjategijad, noorukid ja teised, kellel omad erilised libidinaalsed sidemed - uued allkeeled või argood." - Omaette faatiline alavaldkond, millele ei ole minu arvates piisavalt tähelepanu pööratud. Selliseid asju nagu släng mainitakse faatikat puudutavas kirjanduses sageli, aga väga palju sügavamale ma ei ole näinud kedagi minemas. La Barre lähenemise juures on jälle see iseärasus, et kirjategijaid, noorukeid ja teisi seliseid ühendavad "libidinaalsed sidemed". Kõige frustreerivam asjaolu selle sõna juures on see, et "libidinaalne" esineb terves raamatus ainult 7 korda ja mitte ükski neist ei näi seletavat, mida ta täpselt sellega silmas peab.

In these ingroups the emphasis is on exclusiveness - the same which is provided in the family unit. But in all these ingroups, phatic communication is built on a semantic language already in existence and available; hence they are not quite appropriate examples. So far as the family, too, is concerned, communications might remain wholly phatic and nonce-events that happen only once - to disappear with contexts and to die with its members. What is needed for semantic speech is a de-emotionalizing of private phatic language to make it common coinage. To be sure, phatic communication of attitudes is necessary for the very existence of the family; but meanwhile, as the individual family continues to exist, these learned habitual and familiar situations become more and more burdened by common memory of specific contexts, more and more colored by individual personal idiosyncracy, and richer and richer in private emotional connotation. It is only the further necessities of inter-family communication - in the flux of cyclic break-up and re-formation of the family - that force the private and the ineffable to become the public means of common understanding. Once again, it is only the human kind of social organization, of the integrated, stable, close family within the framework of a larger [|] non-familial society - both deriving from the oedipal situation and universal incest-taboos - that uniquely satisfies this precondition. (La Barre 1954: 168-169)

"Nendes sisegruppides on rõhk eksklusiivsusel - sama, mida pakub perekonnaüksus. Aga kõigis nendes sisegruppides on faatiline kommunikatsioon üles ehitatud juba olemasolevale ja kättesaadavale semantiisele keelele; seega ei ole nad päris sobivad näited." - Jällegi, ingroup on selline sõna, millele ei paista head vastet olevat: nastik vaikib, Google annab "rühmad"; Vikipeediasse on keegi ise tõlkinud otse "sisegrupp", niiet käib kah. Iva on siis selles, et perekonnasiseselt tekivad nö "privaatsed" faatilised kontekstid ja pealegi semantilisest keelest sõltumatult, sest esimestel eluaastatel laps veel ei räägi. Sisegrupiga - noorukite jõuguga, kuritegeliku gängiga - liitudes oskab inimene (eeldatavasti) juba mingis inimkeeles rääkida ja faatiline kommunikatsioon põhineb või kaasneb muu jutuga. Seda ta tõenäoliselt pidaski silmas "faatilise verbaliseerimisega" (vt La Barre 1954: 167).

"Mis puutub perekonda, siis ka siin võiks kommunikatsioon jääda täielikult faatiliseks ja juhusündmusteks, mis toimuvad vaid korra - et siis kaduda koos kontekstidega ja surra koos selle liikmetega. Mida on semantilise kõne jaoks vaja, et teha sellest ühine käibevara, on privaatse faatilise keele deemotsionaliseerimine." - La Barre tähendusteooria hakkab vaikselt lahti kooruma. Kuna tal on ainult kaks funktsiooni või kommunikatsiooniviisi - semantiline ja faatiline - millest üks on meil ühine teiste primaatidega ja teine on hilisem areng, eeldab see, et üks on teisest välja kasvanud. Ehk siis, semantiline (arbitraarne-kokkuleppeline) keel põhineb faatilisel kommunikatsioonil.

Siin on konkreetne mehhanism, kuidas see toimub: perekonnasiseselt esinevad emotsionaalse kommunikatsiooni kontekstid, mis võivad korduda või olla täiesti ainukordsed, aga on on privaatse tähendusega. Selle jaoks, et need perekonnasiseselt vermitud faatilised kommunikatsioonivormid läheksid ühiskonnas laiemalt kasutusse, on esimese asjana vaja neilt eemaldada emotsionaalsed konnotatsioonid - faatiline kommunikatsioon deemotsionaliseerida. Kahjuks ei ole viimase termini jaoks jällegi muud vastet kuskilt võtta kui otse mugandada. Iseenesest on La Barre selles küsimuses jaburiseni lihtsameelne: emotsionaalne → semantiline.

"Kindlasti on suhtumiste faatiline kommunikeerimine hädavajalik juba pelgalt perekonna olemasoluks; aga vahepeal, kuniks iseseisev perekond jätkuvalt eksisteerib, muutuvad need õpitud harjumuspärased ja tuttavad olukorrad üha enam koormatuks ühise mäluga konkreetetest kontekstidest, üha rohkem värvitud individuaalsete isikupärade idiosünkraatsusest, ja üha rikkamaks privaatsete emotsionaalsete konnotatsioonide poolest." - Esimese asjana tahaks küsida, kas ta mõtleb esiotsa seda, et selleks, et perekond tekiks, on faatiline kommunikatsioon vajalik, sest ilma igasuguse orgaanilis-faatiliste libidinaalsete sidemeteta linnud ja mesilased ei lenda?

Samas, ei tea: jutt käib suhtumiste faatilisest kommunikatsioonist. Võib-olla peab ta silmas seda faatilist verbaliseerimist, "mõistlikult katkendlikku faatiliste vastuste voolu" (La Barre 1954: 167). Igal juhul näib, et siin on kolm erinevat aspekti nende faatiliste kommunikatsioonivormide perekonnasiseses aranemises:

• konkreetsete kontekstide ühise mälu koorem
• individuaali isiklike idiosünkraatsuste värving
• privaatsete emotsionaalsete konnotatsioonide rikkus

Koorem, värv, ja rikkus. Need kirjeldavad perekonnasiseseid faatilisi kommunikatsioonivorme. Tagasi mõeldes paigutasin eelmises postituses ema ja imiku faatilise kommunikatsiooni Jakobsoni funktsiooniskeemi päris hästi, sest siin on sisuliselt tolle skeemi ülemine pool:

referentsiaalne/kontekst konkreetsete kontekstide ühise mälu koorem
metalingvistiline/kood privaatsete emotsionaalsete konnotatsioonide rikkus	poeetiline/sõnum individuaali isiklike idiosünkraatsuste värving

Ainus tegelik erinevus tolle eelmise katsetusega on see, et lapsevanema orgaanilise vastuvõtlikkuse asemel on nüüd privaatsete emotsionaalsete konnotatsioonide rikkus. Siinkohal tuleb rõhutada diagonaalsete noolte rolli tolles eelmises tabelis, sest minu tõlgenduses Jakobsoni funktsiooniskeemist omab kõneleja koodi, millega ta konstrueerib sõnumi, ja kuulaja omab sõnumit, millest ta peab dekonstrueerima koodi. Siin tähendab see konkreetselt, et kõneleja ekspressiivsed idiosünkraatsused on see, millest järeldatakse privaatseid emotsionaalseid konnotatsioone ja see on võimalik tänu ühisele mälule konkreetsetest kontekstidest (mis on nö viitedomeen).

Siinkohal võiks kobiseda, et "ühine mälu" on analoogsetes tõlgendustes seotud koodiga. St räägitakse ühisest koodist, mida kõneleja ja kuulaja peavad jagama, et (semantiline) kommunikatsioon oleks võimalik. Vastuväiteks ütleksin, et sellise faatilise kommunikatsiooni puhul ei saa rääkida koodist sõna ranges tähenduses. Privaatsed emotsionaalsed konnotatsioonid täidavad koodi rolli, asendavad koodi. Poeetilise funktsiooni seostamine väljenduse idiosünkraatsustega on kõige paremini õnnestunud, sest puudutab märgijandjat, hääle nö "materiaalseid" tunnuseid ja nende eristamist. Kui hästi see ühise mälu koorem tegelikult sobib referentsiaalse funktsiooni kohale, nõuab võib-olla veel natuke läbimõtlemist.

"Ainult peredevahelise suhtluse edasised vajadused - perekonna tsüklilise lagunemise ja taasloomise voolus - sunnivad privaatset ja kirjeldamatut saama ühise mõistmise avalikuks vahendiks." - Üks perekond ei saa ilma ülejäänud ühiskonnata elada, aga teiste perekondadega suhtlemiseks, et uus põlvkond saaks tekitada uued perekonnad, peavad need privaatsed ja kirjeldamatud või sõnulseletamatud või vaevuhoomatavad ("ineffable") kommunikatsioonivormid saama avalikuks suhtlusvahendiks. Siin ei ole mul midagi lisada peale selle, et üleval antud ühismälu, konnotatsioonide ja idiosünkraatsuste kompleks puudutabki seda sõnulseletamatust.

"Taaskord rahuldab seda eeldust ainulaadselt ainult inimesele tüüpiline ühiskonnakorraldus, milles on integreeritud, stabiilne, suletud perekond suuremas mitte-perekondliku ühiskonna raamistikus - mõlemad tulenevad edipaalsest olukorrast ja universaalsetest intsestitabudest." - Kuidas Oidipuse kompleks ja intsestitabu on perekonna ja ühiskonna tekkimise põhjuseks, ei julge spekuleeridagi. See osa psühhoanalüütikast on minu jaoks nonsenss.

The late Edward Sapir, one of the greatest minds of our generation, has with characteristic insight described the pure linguistic aspects of this process:

It is likely that most referential symbols go back to unconsciously evolved symbolisms saturated with emotional quality, which gradually took on a purely referential character as the linked emotion dropped out of the behavior in question. Thus shaking the fist at an imaginary enemy becomes a dissociated and finally a referential symbol for anger when no enemy, real or imaginary, is actually intended. When this emotional denudation takes place, the symbol becomes a comment, as it were, on anger itself and a preparation for something like language. What is ordinarily called language may have had its ultimate root in just such dissociated and emotionally denuded cries, which originally released emotional tension.

Both the evolutionary and the individual life-history evidence fully support Sapir in the thesis that phatic communication precedes the semantic. (Something like this, in fact, seems already to have occurred in one of the vocalizations of gibbons studied in Siam: when one gibbon band meets another at the edge of their respective territories, both bands use this cry, which ranges from the pseudo-angry to the apparently murderous - but with no accompanying openly belligerent action. This mutual vocal abuse is a symbolic substitute for action, a statement in inter-band diplomacy which has much the same function as a politico-economic treatise establishing historic legal title to territories.) But always the nonce-communications of emotion must be transformed into a symbolic gesture of reference: the "m-m-m" of rich personal connotation must become the "good" of widen and more impersonal denotation. (La Barre 1954: 169)

Sapir kirjutab deemotsionaliseerimisest: "On tõenäoline, et enamik referentsiaalseid sümboleid ulatuvad tagasi alateadlikult arenenud, emotsionaalse kvaliteediga küllastunud sümbolismini, mis omandas järk-järgult puhtalt referentsiaalse iseloomu, kui sellega seotud emotsioon kõnealusest käitumisest välja langes." - Sapir oli La Barre õpetaja, niiet on ainult loogiline, et ta just temale toetub. Allikas on Sapiri artikkel "Symbolism" sotsiaalteaduste entsüklopeedias (1934). Põhirõhu asetan praegu sellele, et referentsiaalne sümbolism on "alateadlikult arenenud" emotsionaalse kvaliteediga küllastunud sümbolismist - just sellest räägibki La Barre faatilise kommunikatsiooni sildi all, sest suur osa nö emotsionaalsest kommunikatsioonist on ala- või mitteteadlik.

Sapir toob konkreetse näite: "Seega muutub kujuteldava vaenlase suunas rusika raputamine dissotsieerituks ja lõpuks saab viha referentsiaalseks sümboliks kui mingit vaenlast, ei tegelikku ega ettekujutatut, ei peeta silmas." - Võtmesõna siin on see dissotsiatsioon, millele ei leidnud head vastet: lahku lööma, lahus hoidma, eraldunud. Sümbol eraldub oma algupärasest tähenduskontekstist, milles ta oli emotsiooniväljendus, ja temast saab silt selle emotsiooni jaoks, mida vaenlase suunas rusikat viibutav inimene tunneb.

Sapir jätkab: "Kui see emotsionaalne denudatsioon aset võtab, muutub sümbol justkui kommentaariks vihast endast ja ettevalmistuseks millekski nagu keel. Selle, mida tavaliselt nimetatakse keeleks, lõplik juur võib olla just sellistes dissotsieeritud ja emotsionaalselt denudeeritud hüüatustes, mis algselt vallandasid emotsionaalset pinget." - La Barre deemotsionaliseerumisel on seega Sapiri järgi kaks etappi: esiteks kui algupärane seos emotsiooni ja käitumise (tegevuse või hüüatuse) vahel loksub lahti (dissotsieerub) ja teiseks kui see algupärane seos üldse langeb maha (denudeerub). Viimane tehniline mõiste jätab mulje, et semantiline seos jääb algupärasest emotsioonist täielikult eraldudes mingis mõttes alasti või paljaks.

"Nii evolutsioonilised kui ka individuaali eluloolised tõendid toetavad täielikult Sapiri teesi, et faatiline kommunikatsioon eelneb semantilisele." - Seda olen siinsetes postitustes öelnud oma sõnadega tema primatoloogliste märkuste põhjal ja karjuvast imikust kõneleva inimese kujunemine läheb samasse kilda. Sisuliselt tahab ta siin öelda, et faatiline → semantiline areng on tõendatav nii fülogeneetilise kui ontogeneetilise tõsiasjana.

"Midagi sellist näib tegelikult olevat juba juhtunud ühes Siiamis uuritud gibonite häälitsustes: kui üks gibonibande kohtab teist nende vastavate territooriumite serval, kasutavad mõlemad banded seda hüüet, mis ulatub pseudo-vihast pealtnäha mõrvarlikuni - aga ilma sellega kaasneva sõjaka tegevuseta." - Siin on grupiviisiline faatiline kommunikatsioon (korraga emotsionaalne ja vokaalne), mis on bioloogiliselt kasulik: ilma päriselt üksteist ründamata proovitakse üksteist ära peletada. (Selles suhtes on huvitav, et faatilisus - küll Jakobsoni järgi, kuid siiski - on üsna populaarne terrorismi ja territoriaalsust käsitlevates uutes uurimustes.)

"See üksteise vastastikkune häälega ahistamine on tegevuse asendus, avaldus bandedevahelisest diplomaatiast, millel on sama funktsioon kui majanduspoliitilistel traktaatidel, millega kehtestatakse territooriumidele ajalooline õiguslik omandiõigus." - Lõpuks saab midagi lisada diplomaatilise faatilise kommunikatsiooni kategooriasse. Konkreetselt siis see, et riigipiiride (ja võib-olla haldusüksuste) seadmine ei erine mingis mõttes üksteise suunas vihaselt möirgavatest ahvikarjadest.

"Kuid emotsiooni juhu-kommunikeerimist tuleb transformeerida referentsi sümboolseks žestiks: rikkaliku isikliku konnotatsiooniga "m-m-m" peab vaama "hea" laiemaks ja ebaisikulisemaks denotatsiooniks." - Siin olen andnud "juhu-" kus La Barre'l on väga õnnetu nonce (Briti inglise keeles on see släng pedofiili jaoks): Ameerika inglise keeles on nt a nonce word ühekordseks kasutuseks leiutatud sõna - uudis- või leidsõna. Mõte on selles, et juhuslikest, ühekordsetest isiklikest märkidest kujuneb ajapikku keel, mis on kõigi kõnelejate ühisvara. Siin antud näited (rusika viibutamine ja naudinguline "mmm") on tõenäoliselt vanemad kui inimliik, aga jutt käib mehhanismist, mitte neist konkreetsetest väljenditest. Järgmine osa jätkab sümbolite teemal. Põgus kokkuvõte:

• Inimesed, kes veedavad palju aega koos ning jagavad ühiseid mälestusi samadest tähenduskontekstidest, võivad mõne vaevumärgatava häälitsuse või kehaliigutusega kommunikeerida sügavat, isiklikku ja sõnaseletamatut tähendust.
• Ühiste faatiliste kontekstide allikateks võib pidada samade inimeste tundmist ja nendega lävimist, sama meelelahutuse tarbimist või ühistegevusi, ja ühiseid informatsiooniallikaid nagu samade raamatute lugemist või koos loengus käimist.
• Sisegruppides - kurjategijate, noortejõukude, jne - võivad tekkida grupile iseäralikud faatilised kommunikatsioonivormid semantilise keele põhjal.
• Faatiliste kontekstide kolm aspekti on ühine mälu kogemustest konkreetsete korduvate kontekstidega, sügavalt privaatsed emotsionaalsed kõrvaltähendused ja värving, mida neile annavad isiklikud idiosünkraatsused.
• Semantiline keel võis areneda algupäraselt emotsionaalsetest eneseväljendusviisidest, mis eraldusid originaalsest tähenduskontekstist ning kujunesid kommentaarideks või üldnimetajateks vastavatele situatsioonidele.