Eisen, Matthias Johann 1899. Jaani raamat: Arutlusi Jaaniöö ja Jaanipäewa kohta ja 25 Jaani juttu. Tallinn: G. Pihlakas. [ESTER] ["Sõnajala öis", lk 49-63]
[|49|] Rikkaks saada ei püüa meie aja mehed wähem kui muistsed mehed. Rikkakssaamise püüd elas muistse mehe südames niisama nagu olewiku laste südames ja kihutas muistest meest taga üht ja teist asja ette wõtma, et sihile peaseks. Muistne mees tundis õieti kolm abinõuu, kudas rikkust wõis kätte saada. Rikkust saadi kas krati, seitsme Moosese ehk sõnajala õie läbi. Kudas kratt rikkust tõi, sest annab "Krati-raamat" seletust; kudas seitsme Moosese läbi warandust päriti, sellest räägiwad "Seitse Moosese raamatud." Nende ridade siht on kätte näidata, kudas esiwanemad sõnajala õie läbi arwasiwad rikkust kätte saawat. Seitsme Moosese usku tuleb enam uuema aja luuletoodest lugeda: wanemateks rikkuste saamise abinõudeks kui tähendatud musta raamatut piame sõnajala õit ja kratti arwama. Kudas rikkaks jääda, selle kohta pikki seletusi anda ei pidanud esiwanemad tarwiliseks; wist oliwad esiwanemad ses tükis targemad kui uue aja lapsed, kellele raamatuid piab kirjutama, kudas rikkaks jääda. Meie Jürid ja Jaanid oskawad wäga [|50|] hästi raha pillata, ei oska aga raha ja rikkust hoida. Sellepärast wist kõige pealt õpetuse raamat rikkaks jäämise kohta kirjutati.
Tundsiwad esiwanemad ka kolm abinõuu rikkakssaamise kohta, siis oli nende abinõuude muretsemisel ometigi mõnda raskust ees. Õieti ütelda, neid abinõuusid sai üsna hõlpsasti, kui aga saaja tingimisi tahtis täita. Aga siin see konks just wahele tulugi. Krati muretsemine nõudis tawalisesti lepingut wanapaganaga; wanalepagan mõistis aga lepingu hinnaks werd nõuda, werega jälle müüs were andja oma ihu ja hinge wanalepaganale. Häda waral wõis wanapaganaga tehtud lepingut murda, aga see murdmine oli nagu lahing Prantslastega Muskus, lühedalt, 100 korda raskem kui lepingu tegemine. Oma hinge wanalepaganale ära müüa himustas waewalt mõni esiwanematest. Ses tükis jääwad uue aja mehed esiwanematest kaugele maha, sest uue aja mehed armastawad liig tihti wanapaganaga sõpruse teadust teha ja lubawad hea meelega ihu ja hinge wanalepaganale, et aga sele läbi enesele kasu saada. Seda ei tohi ma ometi ütelda, nagu ei oleks keegi muistne mees wanapaganaga ühendusesse astunud. Küll sündis seda muistegi, kuid ometi mitte liig sagedasti. Sellepärast siis ka krati omanikka enam arukorral leiti. Krati himustas küll igaüks, aga krati saamise eest teatud palka maksta, see nõudmine peletas suurema jao krati soowijaid ju poole tee pealt tagasi. Krati omanikuks sai siis ainult niisugune, kes oma hinge ohwerdas, igatpidi ainult langenud inimene.
Seitsme Moosese lugu ei lähe palju paremaks. [|51|] Rahwa arwamise järele seisis seitsme Moosesegi omanik wanapaganaga mingisuguses ühenduses, pidi iga aasta kurja tegema, kui seda kurjategemist ja wanapagananaga ühenduses seismist ka alati selgelt küllalt silma ei paista. Olgu nüüd, et mõnelgi korda läks seitsme Moosese omanikuks saada ilma hinge müümiseta wanalepaganale, siis leiti niisugusid ometi harwa. Peale selle kadusiwad seitse Moosest aja jooksul ikka enam ja enam, nii et nende soowija neid kudagi wiisi omanda ei wõinud. Uusi enam asemele ju ei trükitud.
Kõigist sarnastest kimbatustest peastis ometi sõnajala õis. Sõnajala õie omanik ei pruukinud hinge wanalepaganale ohwerdada ega wanakolliga mingisugust lepingut teha. Ülepea ei nõutud sõnajala õie omaniku poolt mingisugust kurjategemist ega pandud talle muid sarnasid tingimisi ette. Lühedalt: sõnajala õie omanik wõis just niisama elada nagu iga muu inimene. Niisugune priius sõnajala õie pruukimises tegi sõnajala õie weel paremaks waranduse andjaks kui krati ehk seitse Moosest. Kratt oli nii ütelda wanapagana sulane; ta pidi käsu järele inimesele tööd tegema, jäi aga inimesest muidu wõeraks ja oma tule pärast inimesest eemale. Suurt seitse Moosest ei wõinud keegi kaasas kanda, palju enam pidi igaüks teda hoolega warjama, et waras seda kallist waranduse andjat ei peaseks riisuma ega kõrwalised inimesed lugema ja lugemisega enestele ja teistele kahju tegema.
Sõnajala õit selle wastu wõis igaüks nagu armsamat warandust (talismani) kaasas kanda ja talle [|52|] alati rinnal armsa aseme anda. Sõnajala õis käib seega kõigist muudest waranduse andwatest abinõuudest üle.
Selle õiega tahame endid nüüd ligemalt tutwustada.
Sõnajalast räägiwad rahwa wanad jutud tihti. Sõnajala alla pueb wanapagan warjule, kui keegi waenlane teda taga kiusab. Kas sõnajalg wanapaganat tõesti sõnajala all pikse noole ja hundi hamba eest hoiab, seda aru pole ma ometi kätte saanud.
Suuremat tähendust siiski kui sõnajalg ise nõuab ta õis. Sõnajala õis? küsid sa. Kas siis sõnajalg õitseb? Eks lugenud Linnee-saks sõnajalga omal ajal mitteõitswate taimede sekka? Ja ma ei ole weel uut looduse lugu näinud, mis Linne kawastiku oleks ümber tõuganud? Ootame weel, kuni üks uus tark taimetundja tuleb ja meile uut tarkust sõnajala kohta õpetab!
Laseme Linneed oma kawastikuga Linneed olla. Rahwa arwamine ja õpetatud meeste arwamine ei taha ju iialgi ühte minna ja nii ka ses tükis. Ma ei kirjuta siin ju ka mitte looduse lugu, waid kirjeldan ainult rahwa arwamist. Rahwa arwamine aga paneb sõnajala õie õitsema, nimelt Jaaniöösel. Õis ise on enamisti nagu täheke, hiilgab ja särab nagu tuluke pimedas. Mõne korra nimetatakse aga õit kollaseks ehk koguni tumedaks, wahel jälle punaseks, wahel siniseks.
Meie ajal kirjutawad ajalehed tihti ühe wõeramaa lille (Victoria regia) õitsemist treibhoonetes ja soowitawad lugejatele selle lille õie waatamist. Sellegi lille õitsemine kestab ainult lühikese aja ja juhtub [|53|] arukorral. Niisama arukorral juhtub sõnajalg rahwa arwamise järele õitsema. Kuna esimene ometi päewa ajal oma õite ilu näitab, teeb sõnajalg seda ainult öösel ja pealegi silmapilguks. Selle eest wõib aga sõnajala õitsemise aja selgesti ära määrata. Muul ajal kui Jaani kesköösel ta oma õite ilu ei awalda.
Sõnajala õite ilu ei ahwatle ometi inimest nagu ülemal nimetatud wõeramaa lill oma imetlemisele, säragu ta ka tulukese kombel kudas säragu, waid see wõim, mis sõnajala õies leida ja mis õiest wälja läheb. See wõib tuleb sõnajala õiele sell silmapilgul, kui ta ennast awab, kui ta nagu Jaani auuks Jaani tuld hakkab pidama, see on, ise nagu tuluke hakkab paistma ja särama, harwa õõtsumagi.
Seisku ta tule õis kõigest minuti sõnajala otsas, jäädawalt seisab ometi ta wägi, kui keegi juhtub õie õitsemise ajal enesele saama. Ja missugune on sõnajala õie wägi? Umbes niisamasugune kui seitsmel Moosesel. Mis sa iganes näed ehk mõtled, kõik saad sa sõnajala õie läbi. Nagu wanal ajal prohwet ütles, et jahu wakast ega õli kruusist ei pidanud lõpema, niisama saadab sõnajala õis igale poole jätku juurde, kuhu iganes jätku soowid. Su raha ja warandus kaswab, su ettewõtted õnnistuwad hästi, su soowid lähewad täide. Hädad, kahjud ja õnnetused lähewad sinust mööda. Õnn astub su uksest sisse ja jääb su juurde elama, kuna kõik muud õnne tuhatnelja taga ajawad ja taga ajades tihti kaela murrawad. Paremini weel kui sarwiku kaapkübar Kalewipoja käes soowisid täidab, täidab seda sõnajala õis, sest ta teeb omaniku ühtlasi ka nägemataks. [|54|] Nagu Siegfried Sakslastel udumütsi (Tarnkappe) abil ennast nägemataks moondab, nii wõib sõnajala õie omanik ka teha. Ta wõib igale poole sisse minna, kuhu iganes tahab: keegi ei näe teda. Selle asemel näeb ta aga kõik. Sajasilmaline Urgogi ei jõua nii palju ära näha kui sõnajala õie omanik oma kahe lihtsilmaga.
Noortele tütarlastele oli õis suureks hirmutuseks. Hoidis õie omanik õit aga neiu poole, siis pidi neiu iseenesest ju seda meest armastama, kui ta teda muidu ka teab kudas wihkab. (D. Pruhl Metsikusi.)
Mitte ainult kõiknägewaks ei saanud sõnajala õie omanik, waid niisamutigi kõikteadjaks ja kõikmõistjaks. Ei mõistnud ainult inimeste keeli, waid mõistis ka lindude, loomade ja putukate keeli. Sai koguni sellestki aru, mis puud oma kohisemisega kõnelewad. Kas sõnajala omanik aga ka wete kohisemist mõistis, selle kohta puuduwad mull teated. Seegi aga aitab ju, et ta kõik muud keeled ja tuulegi kohina mõistis ja rahaaugudki ära teadis.
Mõnel noorel lugijal läheb suu seda lugedes wist üsna wesiseks, mõteldes: Ma pian aastate kaupa wõeraid keeli õppima ja ei oska neid weel siiski! Oh et mull niisugune hea keelemeister oleks, kes mullegi ühe ööga keeled kätte õpetaks! Piaksin minagi ometi kena sõnajala õie lleidma! - Ei ole sa tänini sõnajala õit leidnud ega keeli weel Jaaniööga kätte saanud, siis tuleb see wist sest, et sa sõnajala õit Jaaniöösel hoolega ei ole otsinud ehk et - õis sugugi enam ei ilmu. Üks neist kahest põhjustest ei ole sinu õppimise waewa sellepärast weel lõpetada jõudnud. [|55|] Kui sa aga iga päew tegeluse ka nägeluse waral otsid, tunned ehk ometi ennem õie kasu kui ainult Jaaniöösistel otsimistel.
Läki ometi sõnajala õie enese juurde tagasi.
Me wõime ütelda, et sõnajala õie omanik nagu uus Elias ehk Elisa meie silma ette ilmub, prohweti tegusid teeb ja prohweti nägemisi näeb. Mis wäge piibel prohwetitest teab, seda luuletab rahwas sõnajala õie omanikule. Kuid siiski wõidab prohwet sõnajala õie mehe ära. Prohwetid häratawad surnuidki üles. Surnute üleshäratamist sõnajala õie abil selle wasta pole ma tänini weel kuulnud, tegi õis muidu imesid mis tegi.
Kuid nüüd sõnajala õis niisugust üliloomulikku wõimu awaldab, mis ime siis, et tuhanded silmad ta poole waatasiwad ja tuhanded käed teda noppima ruttasiwad. Siiski hõlpsalt alati sõnajala õit kätte ei saadud, kui nimelt keegi selle tahtmisega metsa läks, et õit koju tuua. Palju hõlpsamini läks asi sell korda, kes kogemata sõnajala õiega kokku juhtus. Tihti kuuleme lugusid, et keegi Jaaniöösel läbi sõnajalgade sammus ja sõnajala õis, ilma et sammuja õie peale sugugi mõtles, talle iseenesest saapa säärde, kinga ehk wiisu wahele sattus.
Kui ka õnn seda wiisi ilma ootamata kellegile otsekui taewast sülle langes, ilmus alati sedamaid waenlane õnne ära rööwima. Nagu wanapagana peapüüd ikka selle peale käib inimest õnnetuks teha, nii ilmub see püüd ka sõnajala õie kogemata leidmisel. Wanapagan katsub ühte lugu õnne leidja käest ära rööwida.
[|56|] Ülepea nähikse wanapagan sõnajalgu iseäraliku hoolega silmas pidawat. Enne nimetasin ju, et rahwas uskus sõnajalgu wanalepaganale warju andwat. Mis ime siis, kui wanapagan omalt poolt hoolega sõnajalgade järele walwas, nimelt weel Jaaniöösel, mill sõnajalgadelt õnne wõis leida! Juhtus keegi kogematagi sõnajala õiega kokku, siis katsus wanapagan niisuguselgi korral inimest õnnest ilma jätta.
Niipea kui sõnajala õis kogemata kellegile omaks saanud, astub wanapagan warsti õnnega kokkusaaja juurde õit enesele nõudma. Wahel katsub ta hirmuga, wahel armuga, wahel ähwardusega, wahel tõotusega. Mõnegi korra sattub ta inimesega waidlusesse, kui oma tagasi nõuab, aga inimene sugugi ei aima, et ta sõnajala õie omanikuks saanud. Lööb keegi kartma ja annab wanalepaganale õie käest ära, siis kingib ta ühtlasi ka suure õnne, mis talle ilma ootamata ja teadmata saagiks langenud.
Mõnel arukorral peaseb sõnajala õie leidja ilma wanapagana kimbatuseta koju. Ju wanalepaganale niisugusel korral sõnajala õie kadumine silmapaari wahele jääb. Heaks abinõuuks õnnelikult koju peasemiseks kiidawad Järwlased tagaspidi käimist.
Seda suuremaid takistusi oskab ometi wanapagan walmistada, kui keegi läheb sõnajala õit otsima. Ühele õietoojale arwas wanapagan ühesuguseid, teisele teisesuguseid takistusi wälja. Ülepea tuleb nende takistuste arwu leegioniks lugeda. Wanapagan oskas peale selle sõnajala õie otsija silmi ära moondada, nii et otsija takistusi sealgi nägi, kus neid olemaski polnud. Jõed ja järwed ja kraawid toob wanapagan [|57|] ühele ette, teisele jälle mäed ja orud, kolmandale läbipeasemata laaned ja rägastikud. Kes wanapagana wigurisi ei tunnud ja nende wasta aegsasti abi ei otsinud, pidi alati tühjalt tagasi minema, ilma et õit nähagi saanud.
Nupumehed teadsiwad ometi, kudas wanapagana takistustest hoolimata sihile peaseda. Nupumehed läksiwad enne Jaaniõhtut surnuaiale, otsisiwad seal wanu surnukirstu lauatükkisid oksa aukudega ja neist oksaauklistest surnukirstu lauatükkidest walmistasiwad nad enestele prillid. Need prillid nina peale ja siis metsa. Need prillid näitasiwad maailma õiges olekus ja häwitasiwad sedamaid wanapagana silma moondamised.
Jõudis õie otsija õnnelikult sõnajalgade juurde, ei lõpenud sellega siiski weel wanapagana tembutamised. Õie otsija pidi hoolega walwama ja ennast õie ilmumise wasta ette walmistama. Kartma ei tohtinud õnne otsija lüüa, ehk ta jäi kõigest ilma. Sest natuke aega enne sõnajala õitsemist kuuldi hirmust mürinat, hulumist ja hammaste kiristamist. Tihti tuli wanapagan karja sulastega õie otsijat sõnajala juurest ära hirmutama.
Et nüüd wanapagan õie otsijat enneaegu sõnajalgade juurest ära ei ajaks, pidiwad jälle tembud aitama. Wiljandimaal tehti mõne korra sõnajalgade juurde tuli ülesse, ja pandi lina ümber sõnajala. Selle peale hakkas otsija piiblit lugema, hoidis ühe käega piiblit, teisega aga mõõka. Nii oodatud kuni sõnajala õis lina peale langenud. Jälle teisal Wiljandimaal heitnud õieotsija esmalt ise sõnajalgade [|58|] juurde pikali ja laotanud selle peale kaks tasku rätikut ühe teise peale maha. Niipea kui õis rätiku peale langenud, pidanud õie otsija rätiku ruttu kokku mässima ja rätiku kõige õiega tasku pistma. Õie langemisega rätiku peale läinud öö kohe walgemaks kui päew. Keegi muu ei näinud seda walgust ometi kui ainult õie otsija. (H. Jaanson W. Temasilmast.)
Läänlased jälle tarwitasiwad iseeneste warjamiseks wanapagana, tontide ja mõnesuguste kurjade elukate wasta sõnajala õie püüdmisel teisi abinõusid. Õie otsija wõttis pika ridwa, pani pastlanõela selle otsa ja hakkas sellega sõnajalgade ümber ringisid tegema. Mida pikem ritw, seda parem. Sarnase ridwaga tegi ta kolm ringi, üks ikka suurem kui teine. Kui nüüd wanapagan ise ehk ta sulased õie otsijat tuliwad sõnajala juurest ära ajama, ei peasnud nad ringide pärast ometi mitte otsija kallale. Esimesest ringist kargas mõnigi waenlane weel üle, aga teine ja kolmas ring hirmutasiwad hirmutajaid endid tagasi. Wähemate ringide ajal peasis waenlane üsna õie otsija ligidale, suuremate ringide ajal pidi ta palju kaugemale eemale jääma. (J. Prooses Nigulast).
Järwamaal tehakse niisama ringisid nagu Lääneski. Järwas lisatakse tingimisele weel juurde, et ringide tegemiseks kadakast keppi piab wõetama ja sellega kolm kriipsu enese ümber weetama. - Teisal Järwamaal ei arwata kadakasest kepist weel küll saawat. Ringid tulewad mõõgaga teha. Nagu Wiljandimaal wõeti siingi walge lina kaasa. Mõõga kohta maksis peale selle weel tingimine, et kirikuõpetaja [|59|] mõõka enne sõnajala juurde minemist pidi õnnistama. (R. Ruusik Amblast).
Emajõe ümberkaudu mindi lauluraamatuga sõnajala juurde ja lasti sõnajala õis lauluraamatu peale langeda. Lauluraamat pidi wanapaganat õie otsijast eemale hoidma. Mõnikord tarwitati jälle piiblit.
Sai õie otsija wiimaks õnnelikult õie kätte, ei lõpenud sellega ometi weel wanapagana tagakiusamised. Nagu kogemata leidja käest katsus ta ka otsija käest õit ära riisuda ja enam weel kui esimese käest. Küll katsus ta wägisi wõtta, küll kawalusega. Mone korra püüdis otsijat hirmutada, et otsija õie käest maha wiskaks. Korra moondab ta õnne otsija silmi, nii et see weskekiwi pea kohal willase lõnga küljes näeb rippuwat, korra loob ta muid hirmutusi. Seletamata jätab rahwas ometi, miks sõnajala õis uue omaniku silmi lahti ei teinud, see õis, mis muidu ju kõik teada andis, mis iganes sündis. Wõi ei jõudnud õis omaniku käes weel nii ruttu oma wõimu awaldada? Olgu, kudas oli, igapidi ei lasknud wanapagan õnne saajat nii hõlpsalt minema. Sagedasti eksitas ta õie leidja ära. Kudas see wõimalik oli, selle kohta ei saa me jällegi wastust, sest tawalisesti peasis eksija kohe õigele teele. Ehk tuleb seda nii mõista, et wanapagan küll katsus eksitada, aga õie mõju kohe jälle õigele teele juhatas. Siiski iga korra ei awaldanud õie wägi ennast nii ruttu. Korra läks keegi sõnajala õit tua takka aiast tooma. Teades, et wanapagan püüab õie toojat ära eksitada, wõtnud mees niidi kera, sidunud ukse lingi külge ja läinud niiti kerast ära arutades sõnajalgade [|60|] sekka tua taha. Aga mis teinud watapagan? Ta wõtnud lingi küljest niidi lahti, wiinud seitse wersta sealt eemale ühe mäe peale ja sidunud sinna suure kuuse otsa. Mehel tegemist küll, enne kui koju jõudnud. (Neljas Rahwa raamat № 35.)
Tihti tarwitas wanapagan paremat kawalust. Ta moondas ennast õie leidja isaks, emaks, wennaks, õeks, naeseks, lapseks ehk muuks sugulaseks, wahel mõisa herrakski, ja palus leitud õit näha. Õie leidja ei teadnud oma sugulast sugugi karta, seda enam weel, et wanapagan tähendatud inimese äältki oskas järele teha. Hea meelega näitas õie leidja omakstele leidust, aga sellesama silmapilguga kaotas ta oma kalli waranduse. Nagu õhk kadus leidja sugulane kõige õiega. Kurwa meelega jäi kaotaja weel kadunud warandust taga waatama. Mõne korra moondas leidja isa, ema j.n.e. õiesaamisega ennast jäneseks ja lipsas õiega metsa. Siis läksiwad leidja silmad küll lahti, aga mis see enam aitas! Sagedamini weel kui jänese kujul kaob wanapagan konna näol saagiga. Wahest tuleb koguni konna näol saaki rööwima.
Üks jutt, mis Kadajas Nõost üles kirjutanud, teab, et wanapagan oma käega õit lauluraamatu pealt ei wõtnud, waid palunud, et seda tema kätte antakse. Muidu aga wanapagan niisugust alandust ei tunnud, et enesele palus õit anda. Palju enam kähmas kätte, kust aga sai. Ehk tuleb seda wiimaks tähendatud juttu nii mõista, et wanapagan lauluraamatu [|61|] mõju pärast õit ära ei tohtinud wõtta. Kus ometi lauluraamat puudus, seal kiskus wanapagan õie tihti wägisi käest ära. Läksiwad wanapagana kõik katsed nurja, siis saatis ta mõnda korda waresid, hakkisid ja kullisid oma karjumisega sõnajala õie wiijat koju saatma.
Niipea kui õie leidja koju jõudis, peasis ta tawalisesti wanapagana tagakiusamiste eest. Siiski mitte aina. Tunti korde, mill wanapagan weel mõne aja pärast õit tuli enesele nõudma, kui seks paraja aja kätte arwas tulewat. Seal moondas ta ennast jälle konnaks wõi muuks ja katsus saagiga oma teed minna.
Kes ennast aga kõigist wanapagana kiusatustest ei lasknud eksitada, waid ette waatas ja sõnajala õit nagu silmatera walwas, selle käsi käis sõnajala õie abil ütlemata hästi ja ta sai kõik, mis iganes soowis.
Wiimaks pian weel üht kunstlikku sõnajala õitsema panemist nimetama, kellest Wiedemann räägib. (Aus dem inneren und äusseren Leben, lk. 447.) Tema ütlemise peale piab nii kaugele raba peale minema, et enam kukelaulu ei kuule, ja seal enese ja sõnajala ümber ringi tegema. Siis ajada sõnajalg kollase õie walja. Wiedemann ei nimeta, et see Jaaniöösel piab sündima, waid ülepea öösel. Et aga sõnajalg muul ajal kui Jaaniöösel õitseb, ei ole ma muidu weel kuulnud. Peale selle jääb weel seletamata, kudas sõnajalg raba peale saab. Õige raba peal pole ma iialgi weel näinud sõnajalgu kaswawat.
[|62|] Nii palju imeasju ka meie rahwas sõnajalast teab jutustada, ei ole sõnajala imewäe usk ometi mitte meie rahwaluule leidus. Palju enam piame teda ühiseks Slaawlastega ja Germanlastega arwama. Peaaegu kõik seda, mis meil sõnajala õie kohta usutakse, usuwad ka Slaawlased, nimelt Wenelased. Wenelastegi arwamise järele õitseb sõnajalg Jaani kesköösel, õitseb nagu tuluke heledas leekides.. Sell öis, sell raha ja wara, kõik tundmine ja teadmine. Õie otsija piab Jaani kesköösel metsa minema ja seal enese ümber ringid tegema. Niisama nagu meie rahwas, usuwad Wenelased, et wanapagan õie otsija kallale kipub. Uudist leiame nii palju, et wähe enne õitsemist sõnajalg ise hakkab liikuma ja kargama ja wiimaks koguni ratast ringi jooksma. Ometi liigub ja kõigub sõnajalg ühes Laiuselt kuuldud jutustuki. Sele peale kuulub metsast imelikka ääli, mis iga silmapilguga waljemaks lähewad. Walju pauguga kargab selle peale sõnajala õis lahti ja särab nii heledasti, et silmad üsna pimedaks lähewad. Õis hakkab sädemeid wälja ajama; neid sädemeid piab waha tükiga kokku korjama.
Germanlased jälle usuwad sõnajala õiest, et ta nägemataks teeb (Wõrdle Shakespeare, Heinrich IV, I, 21.) ja soowisid täidab, siis niisama nagu meie rahwas. Muidu aga teawad Germanlased weel mõndagi sõnajala kohta. Kes sõnajala peale astub, ilma et sõnajalga ise näeks, selle eksitab sõnajalg kohe ära. Silmapilguga katab sõnajala peale astuja tee ja raja käest ära. Germanlaste arwamise järele kiusawad sõnajala õie wõi õigem seemne omanikku wähem wanadpaganad taga kui ussid. Ussid hakkawad seemne wõtjat taga ajaga ega jäta enne järele kui wõtja seemne enesest ära wisanud. Sellepärast nimetawad Sakslased ja Rootsalsed sõnajalga tihti ka ussirohuks ehk ussiwitsaks (ormris.)
Eisen, Matthias Johann 1926. Eesti vana usk. Tartus: Eesti Kirjanduse Selts. [ESTER] ["Sõnajala-õis", lk 298-302]
[|298|] Vanade eestlaste arvamise järele õitseb sõnajalg jaani-öösi ja kõigest ühe silmapilgu. Kõrgemat iha võis muistsel isikul vaevalt olla kui omandada sõnajala-õit, sest kes sõnajala-õie omandas, sai kõik, mida meel mõtles ja süda soovis. Omanik võis kirstud ja kastid kulda täis täita, hädad ja õnnetused kõrvaldada; ta ettevõtted õnnestusid, ta mõistis lindude, puude [|299|] ja loomade keelt, inimeste keeltest rääkimata, oskas ennast nägematuks teha; teadis kõik, mis maailmas sünnib. Õnn astus ta uksest ja aknast sisse ja jäi ta juurde asuma: sõnajala-õie omanik võitis õnne ja hea käekäigu poolest isegi kuninga. Ainult surma ees pidi sõnajala-õis ennast võidetuks tunnustama, sest surma suust ei suutnud õis omandajat päästa.
Ei ime, et igaüks enesele ihaldas seesugust talismani, mis omanikule hankis isegi kõikteadmise ja kõiknägemise. Kuid tükk Kalevipoja tööd oli teda kätte saada. Esiteks, et ta nii lühikest aega õitsis, teiseks aga, mis peaasi, et vanapagan tavalisesti sõnajala-õie juures valvates õit enesele soovis. Vanapagan oskas õie püüdja õiest ikka kas eemale saata või kui keegi ometi õie juhtunud kätte saama, katsus ta kas sadat moodi õiesaajalt õit ära röövida. Vanapagan teadis tavalisesti õieotsija kavatsusi ja võttis sellepärast kõik jõu kokku nende tühistamiseks. Seevastu sai mõni mitteotsija sõnajalgade seas jaaniöösi kõndides kogemata õie omanikuks; õis langes käijale iseenesest kas saapasäärde, kinga või viisu vahele ega tulnud vanapagan mõnikord niisugusel puhul õit omanikult röövima.
Kõigiti valmistab vanapagan sõnajala-õie otsijale kas või tuhat takistust. Peale muu moondab ta õie-otsija silmi; otsija näeb enese ees jõgesid ja järvi, mägesid ja orge, hunte ja karusid, ehk need tõepoolest küll puuduvad. Sedaviisi peab mõnigi otsija sihile pääsmata tagasi koju pöörduma. Kuid juba muiste tunti abinõusid vanapagana silmamoonutuste vastu. Surnuaialt toodi kirstu oksa-aukudega lauatükke ja valmistati neist prillid. Niisugused prillid näitasid maailma ta õiges olekus.
Jõuab õie-otsija õnnelikult sõnajalgade juurde, ei lõpe veel vanapagana tembutamised. Vanapagan püüab otsijat mõnesuguste abinõudega õiest eemale peletada, mõnikord võtab ta selleks koguni hulga sulaseid appi. Enne sõnajala õitsmist kuuleb otsija kõrv hirmsat mürinat, ulumist ja hammaste kiristamist. Lööb õie-otsija kartma, jääb ta saagist tingimata ilma.
Vana-rahvas tundis niisuguste tembutuste vastu abinõusid. Viljandimaal tehtud sõnajalgade sekka õitsituli üles ja pandud palakas ümber sõnajala, loetud piiblit, ühe käega pühast kirjast kinni hoides, teisega aga mõõgast. Nii oodatud, kuni sõnajalg õitsma hakanud ja õis palakale langenud. Läänes tarvitatud teissuguseid abinõusid vanapagana vastu. Nigulas võetud pikk ritv, pandud pastlanõel ridva otsa ja tehtud sellega sõnajala ümber ringisid. Mida pikem ritv, seda parem. Tavalisest tõmmatud [|300|] ridvaga kolm ringi, üks ikka suurem kui teine. Esimesest ringist karanud vanapagan või ta sulane mõnikord üle, teine ja kolmas ring aga hirmutanud hirmutajad endid tagasi. Vähemate ringide tegemise puhul pääsnud vanapagan üsna õie lähedale, suuremate tegemise puhul pidanud ta aga kaugele eemale jääma.
Amblas tehtud niisama kui Nigulas, kuid lisatakse tingimus juurde: kepp olgu kadakane ja kepiga tehku õie-otsija ka enese ümber kolm kriipsu. Teisal (Amblas) nõutud, ringid või kriipsud tehtagu kirikuõpetaja poolt õnnistatud mõõgaga.
Tartumaal mindud lauluraamatuga sõnajala juurde ja oodatud, et õis lauluraamatule langeks. Lauluraamat tõrjunud vanapagana õie-otsijast eemale. Mõnikord võetud piibelgi appi.
Kui sõnajalg kord õie välja ajab, võidab see õis ilu poolest Victoria regia taimekasvatus-majades kaugelt ära. Pea esineb õis punasena, pea sinisena, pea kollasena, pea heledana. Kõik vikerkaare-värvid esinevad selles õies. Ta särab heledamalt kui koidutäht, jah, vahel keerab ta nagu ratas ümberringi, enesest välja sähvatades vikerkaare-värvilisi sädemeid. Õie tuli valgustab ümbrust niisama kui päike keskpäeval (Jaaniraamat, 49-63).
Kui õis ennast silmapilgu täies ilus avaldab, avaneb õieotsijal võimalus õit peosse kahmata, kuid seega ei tohi ka ennast veel õie omanikuks pidada. Vanapagan valvab ikka veel saaki. Kui inimene talle ette tulles saagi omandas, ei taha ta seda ometi inimese omanduseks jätta. Küll hirmuga, küll armuga püüab ta õit omanikult enesele saada. Jällegi võtab ta silmamoonutused appi. Pea moondab ta enese õiesaaja isaks, emaks, vennaks, õeks, naiseks, lapseks või muuks sugulaseks ja palub õie omaniku juurde astudes õit näha. Õie omanik ei karda oma lähemat sugulast, seda enam et vanapagan selle õiget häältki oskab järele teha; ta näitab kättesaadud õit, kuid samal silmapilgul rebib vanapagan enese jäneseks ja jookseb metsa. Teinekord saadab vanapagan õiesaaja eksiteele; see võib kaua mööda metsi hulkuda, ilma et välja pääseks. Kord läinud mees toa takka sõnajala-õit tooma. Teades vanapagana eksitamist, võtnud mees niidikera kaasa, mille otsa ukselingi külge sidunud. Niidikera ei päästnud meest ometi eksimast. Vanapagan võtnud niidikera ukselingi küljest lahti ja viinud seitse versta eemale ühe mäe peale kuuse otsa (Neljas rahvaraamat, 35).
[|301|] Koju jõudes pääseb õie omandaja tavalisesti vanapagana tagakiusamiste eest. Siiski tuntakse juhtumusi, mil vanapagan kojugi õie järele tuleb ja õie ära viib. Kui aga õie omandaja õit hoolsalt oskab hoida, saab ta kõige õnnelikumaks inimeseks maa peal.
Wiedemann tunneb koguni sõnajala kunstlikku õitsmapanemist; kas see jaaniöösi sünnib või muul ajal, jätab ta nimetamata. Wiedemanni teate järele vaja kesköösi raba peale minna niikaugele, et enam kukelaulu ei kuule, ja seal pihelgase kepiga kriips ümber sõnajala teha (Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 447). Jääb hämaraks, kuidas sõnajalg raba peale saab; tavalisesti ta seal ei kasva.
Täiesti samasugune usk sõnajala-õie suhtes valitseb germaanlaste seas. Need rõhutavad ometi enam sõnajala seemet kui õit, kui ka õis neile pole tundmata. Seeme näitab ennast jaaniöösi tulise kulla hiilguses; mõnes kohas väidetakse aga, et seeme ka jõulu ja uueaasta-öösi valmib. Mida Eestis õie imejõust väidetakse, väidetakse germaanlaste seas seemnest (Grimm, D. Mythologie II, 1012). Kuna meil vanapagan ei taha õit inimestele anda, arvatakse seal just vanapagana abiga võidavat õit omandada, kuna enne seda tontidega tuleb võidelda. Seemne omanik saavutab peale soovide täideminekut 20-30 inimese jõu. Ka tuntakse Saksamaal sõnajala seemnetera kogemata langemist saapasse (Wuttke, Der deutsche Aberglaube, 123). Sakslastelgi eksitab sõnajala-õis otsijaid, aga teeb ka nägematuks (Redeker, Westfälische Sagen, 46). Rootslased arvavad, et sõnajala-õit maod valvavad ega taha otsijale anda. Nad nimetavad sõnajalga tihti maovitsaks ehk maorohuks (ormris).
Täiesti samasuguseid arvamisi sõnajala-õie kohta kuuleme slaavlasteltki: õitsmine sama moodi kui Eestis ja samal ajal, ka õie võim umbes samasugune. Sõnajalg, mida venelased paporotnikuks kutsuvad, kannab horvaatlaste suus Peruni lille ehk õie nime. Venelaste väite järele moondab ta õitsmise ajal Jaani-öö heledamaks kui päev; õis avab ennast paukudes, välja saates kuldseid kiiri või punast leeki, nii et silmad ei või seda vaadata. Slaavlastelgi valvavad kurivaimud sõnajala-õit, selle kallale kippujat igatmoodi püüdes hirmutada. Kui inimene õie ära murrab, väriseb maa ta jalge all, müristab kõu ja lööb välku, maru möllab, kuuldakse karjumist ja põrguvägede irvitamist; põrguleek ja väävlihais ümbritsevad inimest; ilmub elajasarnane tuliste keeltega koll. Kõik need hirmutised püüavad korda saata, et õie omandaja kas õie käest annaks [|302|] või käest viskaks. Õit kätte saades vaja kohe koju joosta, ilma tagasi või ümber vaatamata. Teisal väidetakse, et enne õie kättesaamist vaja sõnajala umber ringisid teha ja neis ringides õitsmist oodata nagu Eestiski (Афанасьев, Поэтическiя воззрѢнiя II, 375 jj.). Ülepea esinevad sõnajala õitsmise ja õie kättesaamise kohta üsna ühised arvamised, ainult vähe eredamaid värvisid on venelased oma kirjeldustele annud.
Hiiemäe, Mall 1987. Sõnajalg rahvauskumustes. Eesti Loodus 6: 403-407. [DIGAR]
[|403|] Jääniööl käidi sõnajalaõit otsimas. Armastajad käisid otsimas. Ehk leidsid kah! (Põltsamaa.)
Sõnajalg ei õitsa kunagi. - Kui seda tarkust kusagilt (loodusloo tunnist, taimemäärajast või mujalt) selgeks ei saaks, ega ise selle peale ei tuleks. Sõnajalaõit on aastasadu otsitud ja otsingute tagajärjetus on aina õhutanud kujutlust millestki harukordsest ja ebatavalisest, ent siiski ehk võimalikust. Nõnda tänapäevani: "Jaaniööl pidi sõnajalaõit õitsema. Ma ole ka kõik jaanipäeva ööse [valvanu]. Kas ei ole ollu õnne või õitses ta nii ruttu, et es näe, või ta ei õitseki, aga ma es näe [|404|] teda." (1973, Karula.) See on probleem, mille üle on mõtisklenud paljud: "Jaanilauba öösel käisime väljas seda lille otsimas, aga ei leidnud. Aga see on jälle üks tühi luule. Kuis võib jaanilauba ööse üks lill õitseda!" (1978, Väike-Maarja.)
Tõepoolest, miks peaks üks lill õitsema just sel ajal?
Jaanipäev on suve vastuvõtu püha. See on niisugune tähtpäev, mil inimene juba väga ammustel aegadel on kokkupuutest täies elujõus loodusehaljusega ammutanud endale jõudu ja tuge, on suunanud endast eemale halb ja vaenulikku, jälginud looduse märke ning püüdnud selle järgi oma käekäiku ette arvata. Talumees pidi tegema jaaniheina: "Kui enne jaanipäeva heinu tehakes, siis võib neid heinu igale loomale rohuks pruukida haiguste vastu, ja ta aitab." (1895, Helme.) Oli aeg koguda ravimtaimi: "Jaanipääval kaotiva kõik rohohaina uma salaavitamise jõu ära ja pääle tuu es massaki näid sukkuki murõtsõda." (1894, Kanepi.) Et hoida karjaõnne, toodi metsast taimi, millel arvati olevat tõrjemaagilist toimet: kadaka, kuuse, männi, pihlaka või lepa oks, nõges, karuohakas. Tubadesse ja õuele on toodud kaski. Lõuna-Eestis on peetud oluliseks vihad varakult valmis teha: "Enne jaanipäeva tehtud saunavihtadel on üheksa rohtu sees, aga jaagupipäev ja pärast on üheksa ohtu." (1967, Kolga-Jaani.) Värske kasevihaga mindi jaaniõhtul sauna. Tuleviku ennustamiseks loendati vihapaare, -oksi ja -lehti, põimiti rukkipäid, peideti lillepärg ööseks pea alla, Kagu-Eestis pisteti õnnelill seinaprao vahele. Kui oldi teistelt kuulnud ja võib-olla ka ise kogenud, et taimedel on eriline jõud ning toime, et jaaniöö kastega pesemine annab näole jumet, et näha võib aardetulesid [|405|] (vrd. Parmasto, 1967), miks siis mitte uskuda, et sõnajalg jaaniööl õitseb, kasvõi mööndusega, et sada aasta otsas peab sõnajalg kord õitsema (Haljala). Ajamäarangut keskööl ja kell 12 on teinekord täpsustatud: sõnajalg õitsevat kaks tundi (Rakvere), tunni aega (Jüri), üts minot (Põlva), punkti 12 (Viljandi), õige natuke aega (Kõpu), ühel silmapilgul (Risti).
Suurte lehtedega sõnajalalisi on ilmselt sagedamini peetud õistaimedeks. Eriti Lõuna-Eestis on arvatud, et õitseb just maarja-sõnajalg. Taime teaduslik nimetus ei tarvits siin rahvapärasega kattuda ja maarja-sõnajalaks võidakse pidada kõiki puhmana kasvavaid sõnajalgu. Viljandi teates on öeldud, et tuleb otsida koht, kusemasõnajalg kasvab, kõik teised tuleb sealt ümbert ära koristada. Pilistveres on arvatud, et suured härgsõnajalad peavad õitsema, kuna kõik teised ei õitse. Võib-olla on mõnikord mõeldud ka laanesõnajalga, mille eospesi kandvvad lehed kimbuna suurte lehtede lehtris otsekui õie ilmumise koha kätte näitavad ja pruunikstõmbununa järgmise aastani püsivad: "Need sõnajalad, mis õitsevad, peavad hoopis nõndanimetatud mustad sõnajalad olema ja õige suures ja pimedas metsas kasvama." (1904, Simuna.) Wiedemanni (1876) kirjelduse järgi tuleb sõnajalaõit otsima minna nii kaugele sohu, et kukelaulugi kuulda pole, õis aga olevat kollane. Kasvukoha järgi otsustades peaks siin tegemist olema hariliku soosõnajalaga või suga-sõnajalaga. Õitsejana paistab olevat välja pakutud isegi kiljalga: "Aga ainult niisugused sõnajalad õisvad, mis kolmearulised on ning kõva maa pääl [|306|] kasvavad, aga i mitte niisugused põõsa moodu kasvajad." (1897, Kõpu.)
Ettekujutusele näib rohkem vastavat kroonlehtedega õis, enamasti on seda kujutatud üksikuna, harvemini on juttu mitmest õiest või kobarast: "Kes nätta taht, kui sõnajala äitsese, tuu mingu jaani päivä puuilba üüse sõnajalgu sisse ja vaihtku häste perrä. Keisküüse tuleva kõiksukutse värmilise äelmä küilgi, väega peenikese sinitse ja valge ja verevä ja äitsese õige veitikese aiga ja äelmit om paillu." (1895, Otepää.) Varvuse suhtes puudub üksmeel: olla niisamasugune nagu angerpüsti õis valge (Kõpu; angerpüstiks nimetatakse siin angervaksa), õis olla eleroheline (Tveri kubermangu eesti asundus), olla sinine õis, peab valge riide maha laotama, riide peale paistab õie kuma, kui ta iilgab (Rapla). Kujutlus hiilgavast õiest näib olevat tuge saanud ka helenduva tagakehaga emaste jaanimardikate nägemisest: niisugune õis olema, mis hiilgab (Haljala), sügavas metsapõues fosforläikeline sõnajala õis (Tartu), hõbekarva pärlilised õied (Jämaja), nagu tulesädemed eemale paista (Tõstamaa), justkui kuldterad (Häädemeeste). Mitmel juhul ongi öledud, et tegemist on jaaniussikestega: "Jaaniööse sõnajalad õitsevad. Siis kange ilus tilluke tuli, teamis pisike ussike maas, sedamoodi peab olema. Täis tulesäde pidi olema." (1933, Kullamaa.) Üldiselt on sõnajalaõie valgusekuma siiski intensiivsem: on nüüd õis rätiku peale kukkunud, siis läheb öö valgeks kui päevaaeg, aga muud keigi ei näe seda valgust kui sa üksi (Viljandi), õis hiilgab kui tuli ehk kuld (Lääne-Nigula), peab õile ööse valgest minema (Maarja-Magdaleena), oma karva poolest olla sõnajala õis valge ja ta anda isienesest imelikku hiilgust või tuld välja (Põltsamaa), näed ta ladvas säravat õit (Hargla), kui ta õied lahti löövad, siis peab neil suur tulesärin taga olema (Viru-Jaagupi).
Uskumus sõnajala õitsemisest jaaniööl on rahvusvaheline. Lätlaste kujutluses õitseb sõnajalg samuti hõbedaste ja kuldsete õitega, tuntakse musta sõnajalga (Šmits, 1940). Teiste rahvastega võrreldes on eestlaste sõnajalaõis oma mitmevärvilisuses konkreetsem ja reaalsem. Ihaldusväärne imevahend on seesama õis, mitte seeme: "Rohi või asi, millega kõike saab korda saata, on sõnajala õielehed, langend sõnajalaõied. Et neid saada, selleks tuleb jaanipäeva laupäeva õhtul või õigemini öösel metsa valvama minna, mil sõnajalaõis puhkeb ja ruttu jälle pudeneb." (1927, Jämaja.)
Imevahendi hankimise moodused on erinevatel rahvastel enam-vähem samasugused, ent Baltikumist lääne poole on hangitud mitte niivõrd sõnajala õit kui seemet - vastpuhkenud õis variseb kohe seemnena. Saksamaalt on sõnajala salapärasesse jõusse uskumisest andmeid juba XII sajandist. XVII sajandiks oli imevahendi kuulsus nii suur ja üldlevinud, et katoliku kirik Ferrara sinodil 1612. aastal keelustas nii sõnajalgade kuika nende seemnete kogumise jaaniööl (Beitl, 1936). Soomlaste uskumustes on juttu õie või seemne hankimisest (Vilkuna, 1968). Idaslaavlaste rahvuspärimus kirjeldab sõnajalaõit üsnagi detailselt. Tunnusjooned on selgelt üleloomulikud: väljailmuv õienupp hakkab silme ees võbelema [|407|] kui jõelainetus ja hüplema kui lind, imekiiresti paisudes kumab ta põleva sõena; niipea kui täpselt kell kaksteist õie lahtilöömisel valgus leegina ümbrusse lahvatab, haarab selle vanakuri (Сахаров 1885).
Paljude rahvaste pärimuses võib kohata mõtet, nagu ei oleks igaühel võimalik sõnajalaõit leida. Ei piisa ainult oskusest (ring ümber taime tõmmata, valge riie alla laotada jne.) ega julgusest (mitte end häirida lasta nähtavatest ja kuuldavatest kurjadest jõududest või osakssaavatest õuduselamustest jms.). Õie äratoojal peaks olema üleloomulikke võimeid - eesti folklooris öeldakse niisuguste inimeste kohta nõid, võlu, teadja, tundja. Teisal on sõnajalaõie omanikuks saanud mitte see, kes nimelt õit otsima läheb, vaid viisu sisse poetunud õis leitakse üles juhuslikult (nõnda juhtub sulaspoisi, karjatüdruku, vaeslapsega). Sõnajalaõie leidjale avaldub õnn mitmel moel: oskab kõiksugu kunstid, saab kõik keeled suhu, tääd kõik asjad ära nõndakaua kui see õis sul ligi on, võib rahaauku ülesse leida, ennast nägematuks teha (sakslastel arvatakse see uskumus olevat tekkinud sõnajalaeoste nähtamatuse analoogial), tühjad jutud ei hakka peale, saab targaks, saab tulevikku teada või vähemalt nääd oma kallimast und. Sõnajala juure katkilõikamisel tulevad lõikekohal ilmsiks märgid, millest saab välja lugeda tulevase nime (vrd. selle saladusthoidva taime nimetuse koostisosi: sõna ja jalg).
Sõnajalaõie otsimine on ajapikku saanud mõneti teise, sümboolse tähenduse: "Sellel ööl inimesed ei läinud magama, ei võta suvi vastu ja see tooks õnne nendele ja õnnistust nurmedele. Jaaniööl noored inimesed otsivad sõnajala õit - õnne." (1935, Karula.) Niisiis kui keegi sõnajalaõie otsimisest on loobunud, ei tarvitse põhjuseks olla teadmine, et sõnajalg on eostaim. Põhjus võib olla milleski muus, näiteks selles, et "sõnajala õit ole kuulu küll, aga mia es viisi teda otsi." (1961, Halliste.).
0 comments:
Post a Comment