La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]
10. Man Starts Talking [jätkub]
What seems to be needed (when we make the proper biological comparisons) is not mere animal association as such, but specifically human social organization: nuclear families within a large society. Primate horde society is too diffuse in its relationships for incipient semantics to "jell." No doubt the speech of proto-humans was still largely phatic in nature. Indeed, a surprising amount of human speech - political, diplomatic, economic, social, theological, philosophical, aesthetic, and amatory - still remains largely phatic (communicating or seeking to induce merely an endocrine state, emotional state, or manipulable "state of mind"), for all its pretenses at semantic respectability. But what is needed for the growth of language is clear:All these conditions are encountered only in Homo sapiens. Humans alone are fetalized, domesticated hyper-mammals with the necessary oral-dependent and intensified sexual traits; the human brain alone is huge precisely in those associated areas that show persistent coping with human symbol-synthesis; and humans alone have the necessary social organization of society inclosing the nuclear family. (La Barre 1954: 166-167)
- Commonly experienced contexts of meaning, the particularities of which are not too immediately destroyed in the diffuseness of a group.
- Extremely close organic-phatic libidinal ties, to bring about the blandly accepted, the multiple taken-for-granted agreements which inhere in and make up all arbitrary semantic communication.
- Long-continued, stable, and intense emotional ties for the repeated experience of contexts by the same particular individuals.
- An infantilized animal whose exaggerated dependence on adults of the same species makes them his primary "environment" during the [|] long time after birth when he is being shaped for essential membership in the species - that new generations may take on the "domesticated," non-real symbolic systems of the adults.
- An animal with a large brain, and not merely large but "fetalized," i.e., uncommitted as yet to mechanical instincts (the bodily-inherited past experience of the species); a brain with "neurobiotactical" freedom to learn, to structure its growth on its experience, to built its nature out of its nurture - since no language and no symbol system that any human mind ever worked in is in its content "instinctual."
(Jätkub siit.) Keele arenguks ei piisa pelgalt "loomade ühendusest" - mille all ilmselt mõeldakse lihtsalt gruppi - vaid "konkreetselt inimeste sotsiaalset organisatsiooni: tuumperet suures ühiskonnas. Primaatide hordide ühiskond on omavahelistes suhetes liiga hajutatud, et tärkav semantika "kallerduks"." - Erinevalt Malinowski faatilisest osadusest, mis ei spekuleeri keele päritolu kohta, vaid vaatleb seda kui lihtsalt kõige algelisemat keelekasutustüüpi, on La Barre'l siin üsna põhjalik ülevaade tingimustest, mis tema arvates olid vajalikud inimkeele tekkimiseks. Faatiline kommunikatsioon mängis selles mõistagi oma rolli.
"Kahtlemata oli proto-inimeste kõne endiselt suures osas faatiline. Tõepoolest, üllatavalt palju inimkõnet - poliitiline, diplomaatiline, majanduslik, sotsiaalne, teoloogiline, filosoofiline, esteetiline ja armukõne - jääb endiselt suures osas faatiliseks (edastab või püüab esile kutsuda pelgalt endokriinset seisundit, emotsionaalset seisundit, või manipuleeritavat "meeleseisundit"), vaatamata selle semantilisele lugupeetavusele." - Inimeste suhtlemine oli kindlasti faatiline siis kui inimkeel alles arenes, aga on jätkuvalt faatiline kõigis neis valdkondades. See on mõistagi nii ainult La Barre "faatilise kommunikatsiooni" puhul.
Kui mõelda neist valdkondadest faatilise osaduse seisukohalt, siis tahaks neid jagada kahte lehte, millest üks on ilmselgelt faatilisem, sest hõlmab endas seltskondlikku vestlust, tühjast-tähjast rääkimist ja meeldivat ajaviitmist.
- Rohkem faatiline:
- Sotsiaalne (ühiskondlik/seltskondlik) kõnelemine - vaikimisi, sest seda faatiline osadus endast kujutabki.
- Amatoorne kõnelemine - ehk siis kõne armastajate vahel (armukõne). Kindlasti, sest armastajad veedavad palju aega koos ja naudivad üksteisega vestlemist niisama, mitte isegi mingi "emotsioonide väljendamise" (nt armastusavalduste) eesmärgil. Kui võõraste inimestega tühjast-tähjast rääkimine on iseenesest nauditav tegevus, on kallima, perekonna, ja sõpradega tühjast-tähjast rääkimine seda veel enam.
- Poliitiline kõnelemine - poliitik üritab "valijatega kontakti luua" vms ja jätta endast muljet kui kellestki, kellega võiks "koos õlut juua ja niisama juttu ajada" vms. Järjestaksin (sise)poliitilise kõnelemise enne diplomaatilist kõnelemist, sest seda peaks põhimõtteliselt lihtsalt esinema sagedamini.
- Diplomaatiline kõnelemine - kahtlemata diplomaadid sotsialiseeruvad ka. Näiteks too Ungari LGBT-vastane välissaadik, kes Brüsselis gei-orgial koroonapiirangute ajal vahele jäi. Diplomaatia hõlmab olulisel määral inimestega suhtlemist, sj ka seltskondlikku vestlust (ja muid tähenduslikke tegevusi).
- Vähem faatiline:
- Esteetiline kõnelemine - liigitaks vähemfaatilistest esimeseks, sest kunst üleüldiselt hõlmab palju bullshit'imist ja kunstikriitika veel enam. Samuti sotsiaalsust - mingi uurimusi järgi on kõige edukamad kunstnikud ajaloos need, kes on teiste mõjukate kunstnike tutvusringkondades. Samas ei eelda kunst iseenesest mingit sotsiaalsust nagu näitlikustab outsider art (vt nt Henry Darger, Miroslav Tichý, jne).
- Teoloogiline kõnelemine - jällegi palju bullshit'imist, sest räägitakse olematutest asjadest (või vähemalt asjadest, millest inimesel ei saa teadmisi olla), ning hõlmab omajagu sotsiaalsust - "spirituaalne teejuhataja" käib oma kogudusega mingil määral ka seltskondlikult läbi.
- Majanduslik kõnelemine - omajagu bullshit'imist, sest majandusteemaline diskursus on suuresti oma publiku lüpsmine ümber nurga, näiteks "uuest majandusest" lõputute mõttetute raamatute kirjutamine ja müümine. Seltskondlik sel määral, et on siiski inimestele suunatud - keegi peab olema, keda lüpsta.
- Filosoofiline kõnelemine - kõigi eelduste järgi vähem bullshit'imist, aga mitte nii vähe kui võiks olla, ja minu arvates ka vähem sotsialiseerimist - selleks, et filosofeerida, peab vaid esitama rumalaid küsimusi ja nurjuma nendele vastamises. (Minupoolne intensifikatiiv.)
Selline hägune pilt kujuneb pinnapealisel läbimõtlemisel. Põhimõtteliselt ongi siin kaks telge: (a) kui palju see hõlmab suhtlemist ja (b) kui palju sellest suhtlemisest on mõttetu. Sotsiaalne suhtlemine ja kallimaga suhtlemine on rõhuga a-l, poliitiline ja diplomaatiline suhtlemine rõhuga b-l. Sama jaotus vähemfaatilistes valdkondades. Seda muidugi ainult faatilise osaduse seisukohalt. La Barre konkreetse faatilise kommunikatsiooni mõistes võib väga erinev pilt välja kujuneda. Igatahes on mingi esialgne kuvand olemas, mida saab hakata tema enda märkustega muutma ja täiendama.
Järgmiseks annab ta oma "faatilisuse" üldmääratluse, milles "emotsionaalne seisund" on kõige kesksem - faatiline kommunikatsioon on "omamoodi sotsiaalne hormoon, et kommunikeerida emotsioone" (La Barre 1954: 58) ja sellisel kommunikatsioonil on referentsiaalne viide ainult "emotsionaalsetele seisunditele kõnelejate sees" (samas, 58).
Emotsionaalset seisundit ümbritsevad küsimused on aga keerulisemad. Näiteks, et faatiline kommunikatsioon "püüab esile kutsuda pelgalt endokriinset seisundit" on ühest käest üsna konkreetne - mitte omamoodi hormoon, vaid päris hormoonid - ja samas laialivalguv ja võib-olla ikkagi metafooriline igasuguse erutuse (ergastuse?) jaoks. Esimeses postituses võtsin selle kokku sildiga "füsioloogiline" ja konkreetne näide on luule võime "panna juuksed kuklas püsti tõusma" ("to make the hair stand up on the back of the neck", samas, 58). Tõenäoliselt on taolisi näiteid veel, aga neid ise muust kirjandusest otsima minna on vara veel.
Kõige huvitavam on aga see, et faatiline kommunikatsioon püüab esile kutsida "manipuleeritavat "meeleseisundit"". Selle konkreetseks näiteks võib ehk lugeda seda, et nt luule "paneb tundma, et kommunikatsioon on võtnud aset, kui tegelikult ei ole" (samas, 58). Tõenäoliselt on see seotud füüreri/messia faatilise kommunikatsiooniga (publiku vastuvõttlikus psühhootilistele ideedele). Kogu asjalugu on märkimisväärne, sest need kolm aspekti vastavad keha, hinge ja vaimu triaadile (hormoonid - keha; emotsioonid - hing; vastuvõtlikkus - vaim). Kõik kolm on samas siiski emotsionaalse kommunikatsiooni alavormid, st esmasuse alamtriaad.
Edasi, keele arenguks on vaja viite tingimust. (1) "Üldkogetud tähenduskontekstid, mille eripärasid ei hävita koheselt grupi hajususega." - St referendid peavad olema piisavalt püsivad või korduvad, et kui neile vastavad märgid lähevad kogukonnas ringlusse ja selle liikmed edasi liiguvad või laiali lähevad, ei unustata, millele need originaalselt viitasid. Siin võib mõelda sellele, kuidas keeleperekondades on vanimad ühised keeltevahelised sõnad elementaarsete igapäevaste asjade jaoks. Näiteks Eesti keele vanimad sõnad on see, tema, sina, mina, mis, kaks, viis, all, taga, ees, üle, elama, tulema, minema, panema, ostma, kandma, süda, keel, pea, silm, põlv, muna, luu, ema, isa, laps, minia, väi, maa, päev, kuu, tuli, vesi, lumi, kala, peni, sisalik, puu, kuusk, murakas, nool, suusk, vask, jne.
(2) "Äärmiselt lähedased orgaanilised-faatilised libidinaalsed sidemed, et tekitada paljud tuimalt aktsepteeritud, iseenesestmõistetavad kokkulepped, mis moodustavad kogu arbitraarse semantilise kommunikatsiooni." - Siin lööb libidaanlsusega välja La Barre psühhoanalüütilisus ja selle punkti iva jääb natuke arusaamatuks. Libidinaalsus seisneb "psüühilises ja emotsionaalses energias, mida seostatakse instinktiivsete bioloogiliste ajenditega" nagu sugutung. La Barre tahab siin justkui öelda, et keele arbitraarne-kokkuleppeline iseloom on kuidagi seotud sellega, et inimene on kõige kiimasem ahv, kes kogu aeg tahab n****. Neile punktidele järgnevas seletavas lõigus on see muidugi natuke viisakamas keelekasutuses "intensified sexual traits".
(3) "Pikaajalised, stabiilsed ja intensiivsed emotsionaalsed sidemed samade konkreetsete isikutega korduvate kontekstide kogemiseks." - Esiteks tahaks küsida, kas stabiilsus ja intensiivsus ei ole üksteisele vasturääkivad omadused? Mõte on muidugi selles, et püsivad ja lähedased inimsuhted (2) on vajalikud, et korduvalt kogetud kontekstidele (1) tähendusi omistada. Kui sa (a) koged samade inimestega ainult uudseid kontekste või (b) ainult uute inimestega samu kontekste, ei teki arbitraarsed-kokkuleppelised semantilised seosed niivõrd kergesti, sest (a) pole midagi püsivat, mida nimetada või (b) see, mida nimetada, on püsiv, aga inimesed tulevad ja lähevad ning nimetus ei kinnistu.
(4) "Infantiliseerunud loom, kelle liialdatud sõltuvus sama liigi täiskasvanud loomadest muudab nemad tema peamiseks "keskkonnaks" pikaks ajaks pärast sündi, kui teda kujundatakse olemuslikult liiki kuulumiseks - et uued põlvkonnad võiksid võtta üle täiskasvanute "kodustatud", mitte-tõelised sümboolsed süsteemid." - "Infantiliseerumise" all peetakse siin silmas seda, et inimeste lapsepõlv on üks pikimaid kogu loomariigis. Kilpkonnad kooruvad munadest ja panevad mere poole ajama iseseisvat elu elama. Meie imik ei ole esimesed eluaastad võimeline kõndimagi. Beebi "peamine "keskkond"" on tema vanemad ja muud inimesed tema ümber, kes teda söödavad, potitavad, jne. See pikk lapsepõlv on bioloogiliselt vajalik, et õppida selgeks inimkeel, see arbitraarne-kokkuleppiline semantiline süsteem, mis on inimühiskonna liikmeks saamiseks hädavajalik.
(5) "Loom, kellel on suur aju ja mitte ainult suur, vaid ka "lootestunud", st mehaanilistele instinktidele (liigi kehaliselt-päritud minevikukogemusele) veel pühendumata; aju, millel on "neurobiotaktiline" vabadus õppida, struktureerida oma kasvu oma kogemustele, ehitada üles oma olemus oma üleskasvatusest - kuna ükski keel ega sümbolisüsteem, milles ükskõik milline inimmõistus on kunagi töötanud, ei ole oma sisult "instinktiivne"." - Fetaliseerumise üks põhilistest näidetest ongi see, et inimese kolju on gorilla omaga võrreldes rohkem nagu gorillabeebi kujuline; st fetaliseerumine tähendab, et hilisemas arengujärgus liigi täiskasvanul on varasema arengujärgu laste tunnused. Neurobiotaksis on hüpoteetiline fülogeneetiline arengusuund, milles närvirakud koonduvad kokku maksimaalse stimulatsiooni piirkonda, st sellega seletatakse aju kui sellise tekkimist (vt Kappers 1927). Lühidalt, meil on pikk lapsepõlv, mille jooksul oma liigi keeruliste sümbolsüsteemidega kohaneda (4), sest meil ei ole sellist instinktiivset pagasit nagu paljudel teistel imetajatel (5).
"Kõik need tingimused esinevad ainult Homo sapiens'is. Ainult inimesed on lootestunud, kodustatud hüperimetajad, kellel on vajalikud oraal-sõltuvuslikud ja intensiivistunud seksuaalsed tunnused; ainult inimaju on hiigelsuur just nende ajupiirkondade poolest, mis tegelevad järjepidevalt inimese sümbolisünteesiga kohanemisega; ja ainult inimestel on [keele arenguks] vajalik ühiskonna sotsiaalne organisatsioon, mille keskmes on tuumperekond."
Selle kokkuvõtte osiseid nimekirjast otsides tekib küsimus, kas tuumperekonna vajalikkus on hõlmatud ka esimesse punkti ja "Üldkogetud tähenduskontekstid" peaks tegelikult olema "Ühiselt kogetud tähenduskontekstid", ehk perekonnasiseselt kogetud tähenduskontekstid. Sellele osutaks justkui tingimuse lõpp - kui inimesed sünniksid maailma juba valmis kahel jalal kõndima ja puude otsa ronima, võiksid inimesed toiduotsingutel laiali hajuda ja inimkeel ei saaks tekkida, sest selleks ei oleks vajadust.
Kokkuvõtte keskmine osa puudutab fetaliseerumist ja "kodustamist" - ainult inimesel on just sümbolite sünteesimisega seotud ajupiirkonnad, millele nad sisustavad ebareaalsete (arbitraarsete-kokkulepeliste) semantiliste seostega oma pika lapsepõlve jooksul. Aga nüüd tekib küsimus, kas see, et inimesed on "hüperimetajad" on seotud oraalsuse ja seksuaalsusega - inimene räägib suuga, aga ka suudleb (ja teeb suuga muid tähenduslikke tegevusi suguelunditega). Natuke kahtlustan, et see hüperimetaja staatus võib olla seotud meie liigi naispoole ülepaisunud, seksualiseeritud rindadega. Gorillad ja šimpansid ei küsi, "Aga sa talle nagu tisside vahele oled ikka pannud vä?"
More than that, the phatic conditions are still visible in the human family. Many mere males have noted in bewilderment the acute phatic prescience of a mother when her child is concerned: she somehow knows when it is hungry and when it has had enough; when it is thirsty and when it is soiled; and when it is tired, ill, or merely in a bad temper. Close emotional concern, endlessly repeated contexts, the infant's idiosyncracies of expression, and the mother's own organic reception all give her a large and continuing intelligence about the child. The phatic closeness of lovers also commonly reaches fantastic extremes of precision. And a wise husband in time learns he can hide nothing from the phatic prescience of "feminine intuition" of an experienced wife, who understands him all too well. (La Barre 1954: 167)
"Veel enam, faatilised tingimused on inimperekonnas endiselt nähtavad." - Need "faatilised tingimused" viitavad seega häälitsuslikule jäänukile: "Isegi kõige kõneosavam primaat, inimene, kasutab endiselt sageli faatilist kommunikatsiooni" (La Barre 1954: 58), ehk suhtlemist läbi "hääletooni" (La Barre 1954: 165). Siin lõigus antud näited jagunevad kahte - (a) ema ja lapse vaheline faatiline kommunikatsioon ja (b) naise ja mehe vaheline faatiline kommunikatsioon.
(a) "Paljud pelgad isased on hämmeldunult märkinud ema teravat faatilist ettenägelikkust oma lapsesse puutuvas: ta teab kuidagi, millal ta on näljane ja millal ta on piisavalt süüa saanud; millal tal on janu ja millal ennast täis lasknud; ja millal ta on väsinud, haige, või lihtsalt halvas tujus. Lähedane emotsionaalne hoolitsemine, lõputult korduvad kontekstid, imiku häälitsuste idiosünkraatsused ja ema enda orgaaniline vastuvõtlikkus koos annavad talle lapse kohta pidevalt palju aimu." - See on see kuulus faatiline ettenägelikkus, mis jõudis 1959. aasta Websteri sõnastikku: prescience millegi etteteadmine või võime ette ennustada, et midagi juhtub.
Siin võiks vaielda, kas ettenägelikkus on parim sõna selle jaoks, sest kui ema saab oma imiku vajadustest aru tema häälitsuste järgi, siis mismõttes ta nägi ette, mida laps vajab? Tõenäoliselt on see jätkuks tõigale, et isad ei saa samamoodi imiku häälitsusest koheselt aru, mida teha tuleb. Lihtne seletus on, et isa ei veeda nii palju aega lapsega koos ja nüüdisajal võib ka stay-at-home isa saavutada sellise faatilise ettenägelikkuse. Need neli tingimust, mis seda võimaldavad, võiks lausa tabelisse panna, sest need on omavahel seotud ja vastustavad: lapsevanema vastuvõtlikkusele (input/reception) vastab lapse häälitsuste iseärasus (output/expression); lapsevanem on vastuvõtlik, sest ta hoolib emotsionaalselt oma lapse heaolust ja lapse häälitsuste iseärasused saavad talle selgeks, sest ta õpib korduvate kogemuste kaudu kindlat häälitsust seostama kindla olukorraga (tähenduskontekstiga).
| ? | lapsevanema vastuvõtlikkus | lapse väljenduslikkus |
| lähedane emotsionaalne hoolitsemine | lõputult korduvad kontekstid | |
Kahjuks jäävad telgedele rippuma küsimärgid, sest mul ei ole nende jaoks mingit heuristikat. Mis heuristika mul üldse on? Jakobsoni funktsiooniskeem. Lapse väljenduslikkus on ilmselgelt emotiivne ja teisel pool lapsevanema vastuvõtlikkus on konatiivne võib-olla sellises teisendatud tähenduses, et ta on vastuvõtlik selle suhtes, mida tuleb teha - lapse häälitsemine kujutab endast implitsiitset käsku (toida, jooda, kasi, lõbusta mind). Lapsevanema emotsionaalne hoolitsemine lapse heaolu eest oleks sel juhul faatiline - nendevahelise suhte iseloom. Aga mida teha lõputult korduvate kontekstidega? Referentsiaalseks funktsiooniks peaks minema üldistatud "tähendus" - mille pärast laps häälitseb. Kui lugeda häälitsust ennast sõnumiks, küll üsna eba-poeetilist, siis võiks lõputult korduvaid kontekste pidada koodiks: lapsevanem teab, mida konkreetne häälitsus tähendab, sest ta on seda varem lõputult kuulnud ja loonud seose. Seega, tekib umbes järgnev soperdis-kaadervärk:
mida laps vajab | ||
lõputult korduvad kontekstid | lapse häälitsemine | |
lapse väljenduste idiosünkraatsused | lapsevanema orgaaniline vastuvõtlikkus | |
lähedane emotsionaalne hoolitsemine |
Skeemi koostades taipasin, kui nihestunud see on. Pidin sõnumi ja viite jaoks lisama omalt poolt "mida laps vajab" (väga ebamäärane) ja sõnumi märgikandjaks panema "lapse häälitsemise". Siis lõi klaariks, et La Barre annab konkreetselt "lapse väljenduste idiosünkraatsused", mitte lihtsalt selle, et laps ennast väljendab. Tähendab, mõlemad, nii lapse kui lapsevanema, saab eraldada nende iseärasustest, millele La Barre tahab tähelepanu osutada.
Mõtlesin selle põhjalikult läbi ja jõudsin teise visandini, milles samale kohale paigale jäi ainult kommunikatsiooni üldnimetaja - faatiline - ehk "lähedane emotsionaalne hoolitsemine". Omapoolsed lisandused (laps häälitseb / lapsevanem saab aru, mida tuleb teha) lükkasin tegutsejate plaanile. Lõputult korduvad kontekstid paigutasin sinna, kus kontekst peaks asuma. Kõige olulisem akrobaatika on siin koodi ja sõnumi osas: koodi kui sellist ei ole - mis on, on lapsevanema orgaaniline vastuvõtlikkus, tema väljakujunenud intuitiivne etteaimdus (lõputute varasemate kogemuste põhjal) sellest, mida mingi häälitsus võiks tähendada; sõnum on hääletoon - see ei ole lapse häälitsemises tahtlik või teadlik, aga just hääletooni idiosünkraatsuste põhjal saab lapsevanem "dekodeerida" (oma orgaanilise vastuvõtlikkuse kaudu), mis last vaevab. Selle variandiga olen enam-vähem rahul:
kas lapse kõht on tühi/täis, kas ta on väsinud, haige või tusane, jne. ehk lõputult korduvad kontekstid | |||||
lapsevanema orgaaniline vastuvõtlikkus |
| lapse väljenduste idiosünkraatsused | |||
laps väljendab oma rahulolematust |
| lapsevanem saab aru, mida tuleb teha | |||
lähedane emotsionaalne hoolitsemine |
(b) "Ka armastajate faatiline lähedus ulatub tavaliselt täpsuse fantastilistesse äärmustesse. Ja tark mees õpib aja jooksul selgeks, et ta ei saa kogenud naise, kes teda liigagi hästi mõistab, "naiseliku vaistu" ettenägelikkuse eest midagi peita." - Põhimõtteliselt on tegu sama asjaga, aga erineva addresseerijaga: aseta lapse asemele isa ja selles skeemis ei ole eriti midagi muud rohkem vaja muuta. Tegu on suhteliselt seksistliku suhtumisega, aga me räägime siin USA 1950ndate autorist. Tema arvates on nähtavasti just naistel mingid "orgaanilised-faatilised libidinaalsed" sidemed oma mehe ja lastega. Selle naiseliku intuitsiooni anekdoodiga rikub ta asja natuke ära: armastajate faatiline lähedus kõlab iseenesest nii hästi - ja vastastikkuselt! - aga kui see on naine, kes intuitiivselt oma mehest läbi näeb, siis ei ole strictly speaking isegi tegu kommunikatsiooniga (mees üritab midagi peita või varjata, aga võta näpust - naine on telepaatiline).
By contrast with apes (who, moreover, have no genuine semantic communication whatever), the great social burden that even phatic verbalization still bears in humans is quite enormous. Nothing is more infuriating to some people than a spouse who does not keep up even a reasonably intermittent flow of phatic reply, but holds to an unpermitted and thoroughly suspect emotional privacy. And at a really successful party, after the second drink any initial pretense at intellectual commerce begins to collapse into phatic nudges, pats, punches, pawing, and verbal face-making. Nor is anyone fooled into believing that an [|] exchange of polite opinions about the weather between two thoroughly sober people has any real concern with or bearing upon current or proximate meteorological events: in this, people are taking the temperature and assessing the humidity of the inter-individual weather, not the earthly. (La Barre 1954: 167-168)
"Vastupidiselt ahvidele (kellel pole pealegi mingit tõelist semantilist kommunikatsiooni), on suur sotsiaalne koorem, mida isegi faatiline verbaliseerimine inimeste[ suhtlemise]l ikka veel kannab, üsna tohutu." - Tõeline semantiline kommunikatsioon, nagu varasemalt nägime, viitab välisele maailmale, või isegi spetsiifiliselt, "üksikasjalikku teavet universumi struktuuri kohta" (La Barre 1954: 165). Omaette küsimus on see, mida täpselt tähendab faatiline verbaliseerimine. Lihtne seletus oleks, et selle all mõtleb ta mitte pelgalt emotsionaalset kommunikatsiooni "hääletooni" kaudu, vaid sama asja sõnade lausumise kaudu. Koheselt tuleb meelde J. L. Austini kõneaktiteooria, kus on eristatud foneetilist, faatilist ja reetilist tegu (akti). Faatiline verbaliseerimine oleks eeldatavasti just see Austini faatiline akt - lausutakse äratuntavaid sõnu - aga hääletooni kaudu emotsioonide levitamine oleks foneetilise akti pärusmaa. See tõstatab muidugi küsimuse, mis oleks faatilis-reetiline akt selles segapudru-mõistes? Emotsionaalne kommunikatsioon läbi informatiivsete lausungite?
"Miski pole mõne inimese jaoks ärritavam kui abikaasa, kes ei hoia üleval isegi mõistlikult katkendlikku faatiliste vastuste voolu, vaid hoiab lubatamatut ja läbinisti kahtlast emotsionaalset privaatsust." - Vägagi tõsi. Mulle meeldib ka, et siin on abikaasad sooneutraalsed (spouse), st ka mees võib tajuda, et naine on emotsionaalselt suletud. Üleüldiselt on see üks äge edasiarendus Malinowski punktile, et tervitusele "järgneb keele voog, eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine" (PC 5.1). Ka juhututtavate vahel oleks olukord külm ja imelik, kui ainult tervitustega piirdutaks ja kumbki rohkem midagi ei ütleks. Siinkohal tuleb välja osutada, et tõlgendan eelistuste ja võõrastuste väljendamist ühe emotsionaalse kommunikatsiooni alavormina, just nagu La Barre näib tegevat kui ta käsitleb põgusalt seda kuidas niisama hängivad noored mööduvat maailm halvustavad, tunnustavad, või võimendavad/liialdavad (vt La Barre 1954: 165).
See konkreetne katkend/lause on äge ka selle poolest, et see arendab edasi armastajate faatilist lähedust. Siin on justkui üsna konkreetsetes terminites välja osutatud üks sellise (emotsionaalse) läheduse aspekt: järjepidev üksteisele oma hingeelust teabe edastamine, mis võib mõistlikkuse piirides olla katkendlik, aga osutab suhteprobleemidele kui see lakkab täielikult. Siin oleks justkui juba realiseeritud Jakobsoni faatilise funktsiooni kontakti-hoidmise troop sellisena, nagu seda nüüdisajal tõlgendatakse. Tähendab, just nagu kaugsuhtes paarike vahetab kogu aeg tühiseid sõnumeid, et simuleerida koos viibimist, või nagu telefoniga helistades peab aeg-ajalt vähemalt ühmatama, et kõneleja saaks aru, et teda ikka veel kõneletakse, on siin ette kujutatud millegi ülevalhoidmist (keep up). Siinsel konkreetsel juhul on see, mida üleval hoitakse, vastastikkune emotsionaalne avatus - mis ei pea olema ilmtingimata väga ekspressiivne ("emotsionaalne" kannab endaga kaasas liialdamise või kontrollimatu väljapurske konnotatsiooni), aga siiski avab akna teise inimese hingeellu - mida ta parasjagu tunneb. Hea kraam.
"Ja tõeliselt edukal peol hakkab pärast teist jooki igasugune esialgne intellektuaalse mõttevahetuse teesklemine kokku varisema faatilisteks müksamisteks, patsutamisteks, rusikalöökideks, käppimisteks ja verbaalseks näotegemiseks." - Siin ei saa ma hästi aru lõpust, e mida see verbaalne näotegemine täpselt tähendab. Üleüldine iva on äärmiselt lihtne: peo alguses me veel teeskleme, et me teeme "ehtsaid ja kontrollitavaid väiteid universumi struktuuri kohta", aga pärast teist jooki muutume sisuliselt jälle ahvideks, kelle peamine kommunikatsioon on faatiline (emotsionaalne, orgaaniline-libidinaalne, vms) ja füüsiline. Seda viimast asjaolu ei pea isegi ilmtingimata vägivalla võtmes käsitlema; võib mõelda ka sellele, kuidas joogised inimesed võhivõõrastega naerdes kätlevad, õlale patsutavad, võib-olla isegi müksavad ja löövad, aga mitte tõsiselt, vaid naljaks, haiget tegemata. Siinpuhul on muidugi põhiline see, et alkohol soodustab lustakat seltskondlikkust (mis võib ka liiale minna ja päris vägivallaks kujuneda kui kahest joogist saab kaheksa).
"Samuti ei ole keegi nii rumal, et arvata, et viisakate arvamuste vahetamine ilma kohta kahe täiesti kaine inimese vahel tegelikult puudutab või on huvitatud parasjagu või ümbruskonnas toimuvatest meteoroloogilistest sündmustest: seda tehes mõõdavad inimesed omavahelise, mitte ümbritseva, ilmastiku õhutemperatuuri ja -niiskust." - Veel üks mu isiklikke lemmikuid. La Barre võttis siin Malinowski "kommentaarid ilma kohta" (PC 2.2) ja "seltskondlikkuse õhustiku" ("atmosphere of sociability", PC 7.5) ning pööras selle omaks asjaks. Ma pidin selle tõlkimisel ka mingeid vabadusi võtma, sest inter-individual ('isikutevaheline', 'indiviididevaheline') "ilm" ei kõla kõige paremini. Igal juhul on äge ja viitab inimestevaheliste suhete kliima-metafoorikale, a la 'soojad suhted', 'suhted jahenesid', jne. Kuivõrd "niisked" võivad sellised suhted olla läheb jällegi "libidinaalseks".
Tõmban siin jälle lühikese postituse otsad kokku, sest järgnevad katkendid puudutavad juba grupikuuluvuse (ingroups) teemat. Jälle põgus kokkuvõte:
- La Barre käsitlus faatilisest kommunikatsioonist on niivõrd laialivalguv, et see puudutab peale seltskondliku vestluse, isegi romantiliste partnerite ning ema ja imiku vahelise kommunikatsiooni ka ametivaldkondi nagu poliitika, diplomaatia, filosoofia, teoloogia, jne.
- Faatilisel kommunikatsioonil kui (peamiselt vokaalsel) emotsionaalsel kommunikatsioonil on keha, hinge ja vaimu triaadile vastavad äärmused - endokrinoloogiline (hormonaalne) reaktsoon keha pool ja manipuleeritava meeleseisundi esilekutsumine vaimu pool.
- Keele (kui kokkuleppelise semantilise sümbolisüsteemi) väljakujunemine nõudis tema arvates konkreetseid anatoomilis-füsioloogilisi (suur ja aeglaselt arenev aju) ja sotsiaalseid (tuumperekond) tingimusi, mille hulgas on ka inimlooma märkimisväärne oraalsus ja võimendunud seksuaalsus. Inimene on hüperimetaja.
- Emadel on oma imikute vajaduste suhtes "faatiline ettenägelikkus", ehk ema on lakkamatult korduvate kogemuste põhjal oma imiku häälitsuste eripäradest võimeline aimama, mida tal parasjagu vaja on (süüa, juua, mähkmeid vahetada, jne).
- Analoogne emotsionaalne lähedus, üksteise tunnetest läbi nägemine (ja mure, kui see lakkab) esineb armastajate vahel, kes vahetavad üksteisega lakkamatult väikeseid faatilisi sõnumeid.
- Pidudel aitab alkohol inimestel lõpetada "mõtete vahetamine" ja regresseeruda faatilisteks primaatideks, st inhibitsioonide alt koorub välja emotsionaalne olend.
- Kui inimesed räägivad ilmast, siis mitte selle pärast, et neid ilm huvitaks, vaid selle jaoks, et omavahelise suhte temperatuuri ja õhuniiskust mõõta. Või, nagu üks tuntud filosoof seda sõnastas, "Uuriks ja puuriks ja vaataks, mis saab."
0 comments:
Post a Comment