La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]
10. Man Starts Talking [jätkub]
Sometimes, too, in English we use heightened volume in an individually expressed nonce-manner to stress some phatically important part of the utterance. This may lead the Chinese listener wrongly to suppose that the Englishman or the American is erratically and toweringly angry when one of the latter states that "She is the sweet-est girl in the world" without being in the least bit angry about it; it merely means that the coolie (not the Chinese gentleman!) is likely to increase both the speed and the volume of his whole utterance when he is angry. In English, stress is further used together [|] with pitch- or melody-patterns as "intonation" - as when Sir Laurence Olivier, without our knowing it, subtly sings his lines, but a first-grade reader recites his in a single monotone. This is done in an individually expressive manner that does not change the basic meaning, but only gives it grace and conviction. Or stress and pitch together may be used as a kind of spoken punctuation, for example, in pronouncing "John" with a falling intonation (declarative), rising (interrogative), high-rising (incredulity), stressed-falling (aghast disapprobation or shocked disbelief), or prolonged high-low intonation (as in calling to a person to summon him from a distance). There used to be a radio comedian who obtained his (some say) humorous effects solely by systematically inverting these normal intonation-patterns of spoken English. On the other hand, pitch-stress intonation in French is a sentence-wise phenomenon, used to "frame" a whole utterance becomingly, with syllabic stress quite even and minimal. And of course many languages never use volume for "stress" at all: if our ethnographic ear is not quite mistaken, the Kiowa Indians stress utterances by raising the pitch (but not the volume) and increasing the duration of the appropriate word-particle - which is very curious to listen to indeed. (La Barre 1954: 180-181)
(Jätkub siit.) "Mõnikord kasutame ka inglise keeles kõrgendatud helitugevust individuaalselt väljendatud juhu-kombel, et rõhutada mõnda faatiliselt olulist osa ütlusest." - Kui kõnes rõhutada midagi seda (eriti faatilist st emotsionaalset) natuke valjemini öeldes, kujutab see endast ühekordset väljenduse individuaalset idiosünkraatsust. Siin on minu funktsiooniskeemil seetõttu nool kõneleja emotiivsest väljendusest (i) väljenduse/sõnumi poeetiliste/esteetiliste idiosünkraatsusteni (iv).
Ma mõtlesin ühes varasemas postituses konstrueeritud tabeli-vormis representatsiooni põhjal lõpuks välja, kuidas skeemil kahesuguseid suhteid esitada: (a) protsessuaalne (kommunikatsiooniakti ajas lahtirullumine) järgib funktsioonide ja faktorite nummerdust: kõneleja → kuulaja → kontakt → sõnum → kood → kontekst; ja (b) funktsioonide ja metafunktsioonide suhted (emotiivne → poeetiline; konatiivne → metalingvistiline; faatiline → referentsiaalne). Samuti sain aru, et seal tabelis eraldav alumisi funktsioone ja ülemisi "metafunktsioone" eraldav joon oli väga asjalik ja, et neid täpsustades saab Malinowski faatilist osadust käsitleda alumiste funktsioonidega ja tahtmise korral Austini aktide võtmes metafunktsioone: foneetiline akt (poeetiline); faatiline akt (metalingvistiline); reetiline akt (referentsiaalne). See lahenduse ainus halbus on see, et siis oleks skeemil mängus mitu erinevat faatilisust (faatiline funktsioon, akt, osadus, ja kommunikatsioon). Allpool, kui selleks tekib võimalus, kirjutan sellest veel. Igal juhul on individuaalsete ekspressiivsete idiosünkraatsuste esinemine sõnumis näide sellest, kuidas emotiivsus ja esteetilisus on omavahel seotud.
"See võib panna hiinlasest kuulaja ekslikult oletama, et inglane või ameeriklane on ootamatult ja ülemäära vihane kui ta ütleb, et "ta on maailma aaarmsaim tüdruk" ilma, et ta oleks selle üle vähimalgi määral vihane; see tähendab lihtsalt seda, et kuli (mitte Hiina härrasmees!) tõenäoliselt suurendab oma kogu ütluse kiirust ja valjusust, kui ta on vihane." - See ei ole muidugi niivõrd individuaalne kuiet lingvistiline või kultuuridevaheline erinevus.
"Inglise keeles kasutataks rõhku koos helikõrguse või meloodiamustriga "intonatsioonina" - nagu siis, kui Sir Laurence Olivier, meie teadmata, oma ridu vaevuhoomatavalt laulab, aga esimese klassi jüts loeb seda ette ühetise monoloogina. Seda tehakse individuaalselt väljendusrikkal viisil, mis ei muuda põhitähendust, vaid annab sellele ainult graatsiat ja veendumust." - Jällegi asi, mille suhtes ma olen just viimastel päevadel mingile arusaamisele jõudnud: Freud oli ka triaadik (duh), aga tema ego (hing) ühendas id (keha - naudinguprintsiip) ja superego (vaim - reaalsusprintsiip) just nagu Kantil toimis spontaansus intuitsiooni ja ratsionaalsuse ühendajana või Hegelil süntees teesi ja antiteesi ühendajana, jne. Ma olen jõudnud järeldusele, et La Barre-l puhul üleüldiselt vastab kehaline-faatiline vs vaimline-semantiline Freudi id ja superego vastandusele. Varsti tuleb mul kõik tema vastandused üle käia ja tabelisse panna. Siin loeb koolipoiss sõnu monotoonselt, ainult semantiliste tähenduskandjatena, aga näitleja peaaegu, et laulab samu sõnu ja muudab seda veenvamaks ja veetlevamaks.
"Või siis võib rõhku ja helikõrgust koos kasutada mingis mõttes kõneliste kirjavahemärkidena, näiteks hääldada "Johannes" langeva intonatsiooniga (deklaratiivne), tõusva intonatsiooniga (interrogatiivne), kõrgelt tõusva intonatsiooniga (uskumatus), rõhutatud-langeva intonatsiooniga (jahmatanud halvakspanuga või šokeeritud uskmatusega), või pikendatud kõrge-madala intonatsiooniga (näiteks inimese järele hüüdmine, et teda kauguelt kutsuda)." - Üsna standardaarne. Jakobson käsitleb samas võtmes deklaratiivi, imperatiivi ja interrogatiivi. Vahepealsed kaks (uuskumatus ja halvakspanu) oleksid justkui emotiivne, inimese nimepidi kutsumine jällegi vokatiivne (mis Jakobsonil on imperatiiviga kõrvu samale tegurile - kuulajale - orienteeritud).
"Kunagi olu üks raadiokoomik, kes saavutas (mõnede sõnul) oma humoorika efekti ainuüksi neid tavalisi inglise keele intonatsioonimustreid süstemaatiliselt ümber pöörates." Teisest küljest on helikõrguse-rõhu intonatsioon prantsuse keeles lauseülene nähtus, mida kasutatakse terve lausungi "raamistamiseks", ja silbi rõhk on seal üsna ühtlane ja minimaalne." - Meenutab kangesti seda, kuidas "Üks Stanislavski Moskva Kunstiteatri endine näitleja rääkis mulle, kuidas kuulus lavastaja palus tal proovis moodustada nelikümmend erinevat teadet fraasist сегодня вечером 'täna õhtul', mitmekesistades selle ekspressiivset varjundit. Ta koostas nimekirja umbes neljakümnest emotsionaalsest olukorrast ja esitas antud fraasi vastavalt igale olukorrale, mille kuulajaskond pidi ära tundma üksnes nendesama kahe sõna kõlakuju muutumise järgi." (Jakobson 2012[1960d]: 1737)
"Ja muidugi ei kasuta paljud keeled kunagi "stressiks" üldse helitugevust: kui meie etnograafiline kõrv väga ei eksi, siis Kiowa indiaanlased tõstavad oma lausungite rõhku (aga mitte helikõrgust) ja suurendavad sobivates sõnaosistes kestust - mida on tõepoolest väga huvitav kuulata." - Pole üldse paha, aga paneb mõtlema, kas La Barre kogu lähenemine võtab oma alustuspunktiks arusaama, et phatic on sisuliselt emphatic? Võib täitsa vabalt olla - eks 1949. artikli lugemine näitab.
11. And Gets All Balled Up in His Grammar
All human languages have sound, sense, and structure. In the last chapter we looked at the first two of these. We saw that, once people have phonemic systems, they do not even make the same kind of noises. And once they have vocabularies, they do not even make the same sense out of the same universe. That is to say, the speech sounds men make are no more similar in different societies than are the sound-improvisations of two individual babies. In fact, any baby makes more experimental noises by far than any language seems to need; all babies have to be caught young, so to speak, and taught to narrow down their alphabet to fit that of their own social group. And as far as sense goes, humans had already made the fatal step, once they had left purely phatic communication for articulate language. Phatic communication is fairly close to universal human biology; and so long as only phatic communication is attempted, even apes in different hordes can manage to understand each other. But once societies try to make semantic sense out of things, the confusion of Babel is upon us: we not only make different sets of sounds, but in our vocabularies we even refuse to look at the world in the same way. (La Barre 1954: 187)
"Kõigil inimkeeltel on heli, mõte ja struktuur. Eelmises peatükis vaatasime neist esimest kahte. Me nägime, et kui inimestel on juba foneemilised süsteemid, siis ei tooda nad isegi sama tüüpi müra. Ja kui neil on omad sõnavarad, siis ei saa nad samast universumist isegi sama arusaama." - Okei. Tuleb välja, et pean 10. peatüki tervikuna üle lugema (või vähemalt neid märksõnu otsima), sest (1) heli, (2) struktuur ja (3) mõte on täpselt sama struktuuriga kui Austini (1) foneetiline akt, (2) faatiline akt ja (3) reetiline akt. St "struktuur" tähendab siin konkreetselt seda, et suvalise müra või häälitsuste asemel on juba äratuntavad sõnad - midagi öeldakse (kuigi pole veel aru saada, mida täpselt). Üleüdiselt on La Barre siin Sapir-Whorfi hüpoteesi järgija - oma erinevatest keele-vangikongidest ei näe me sama reaalsust väljaspool keele-vanglat samamoodi (kas taevas on синий või голубой? jne).
"See tähendab, et inimeste kõnehelid ei ole erinevates ühiskondades sarnasemad kui kahe individuaalse imiku heli-improvisatsioonid. Tegelikult teeb iga laps rohkem eksperimentaalseid häälitsusi kui ükski keel näib vajavat; kõik imikud tuleb niiöelda noorelt kinni püüda ja õpetada oma tähestikku kitsendama, et see sobituks oma sotsiaalse grupi omaga." - Sellest on jällegi Jakobsonil väga huvitav artikkel "Anthony's Contribution to Linguistic Theory" (Jakobson 1971j[1962]), kus ta käsitleb just hällis häälitseva imiku poeetilisi ja metalingvistilisi keele-eksperimente. Seda, et lapsed õpivad väga varakult - võib-olla juba üsas enne sündi - piirama oma häälitsusi neile häälikutele, mida ümbritsevad inimesed oma keelekasutuses pruugivad.
"Arusaamise osas on inimesed juba selle saatusliku sammu sooritanud kui nad jätsid artikuleeritud keele kasuks puhtalt faatilise kommunikatsiooni maha. Faatiline kommunikatsioon on üsna lähedane universaalsele inimbioloogiale; ja seni, kuniks üritatakse ainult faatilist kommunikatsiooni, suudavad isegi erinevatesse hordidesse kuuluvad ahvid üksteist mõista." - Selles väites ei oleks midagi iseäralikku kui La Barre oleks enda tähendusele kohandatud "faatilise" kommunikatsiooni asemel rääkinud mitteverbaalsest kommunikatsioonist, aga võta näpust, see mõiste hakkas populaarsust koguma kõigest mõned aastad hiljem (vt Ruesch & Kees 1956). Mul on tagasi mõeldes karvane tunne, et La Barre unikaalne kasutus andiski viimase suure tõuke, et panna mind faatikat uurima ja Jakobsoni ning Malinowski põhjalikumalt läbi puurima, et siis lõpuks ringiga naaseda mitteverbaalse kommunikatsiooni juurde juba mingi konkreetse teoreetilise raamistikuga. Nüüd avaldab mulle natuke pettumust, et La Barre enda tõlgedus on pealtnäha liiga lihtne, duaalne (faatiline/semantiline).
"Kuid kui ühiskonnad püüavad asjadest juba semantiliselt aru saada, tabab meid Paabeli segadus: me mitte ainult ei tooda erinevaid hulki häälitsusi, vaid oma sõnavarades isegi keeldume samal viisil maailma vaatamisest." - Keel on vangla ja väljaspool seda vanglat võime astuda mitteverbaalsesse osadusse kogu elusloodusega.
¯\_(ツ)_/¯ Enne La Barrega (13. peatükis) edasi minemist teen väikese kõrvalepõike psühhoanalüütikasse. Vaatasin üle ühe lühikese video, mis võttis Freudi hästi põgusalt kokku (mul ei ole veel viitsimist, et hakata tema 24-köitelist standardiseeritud kogumikku lugema). Mõtlesin vahelduseks toda kokkuvõtet siin kajastada:
Räägime mõtlejast, kes aitab meil mõista seda, miks meie elud ja suhted on täis nii palju segadust ja valu. Ta räägib meile, miks elu on raske ja kuidas sellega toime tulla. Tema enda elus oli väga palju ärevust. Sigmund Schlomo Freud sündis juudi keskklassi perekonda 1856. aastal. Tema tööelui ei olnud koheselt edukas. Arstitudengina lahkas ta sadu angerjaid, üritades edutult leida nende suguelundite asukohta. Ta propageeris kokaiini kui meditsiinilist uimastit, kuid see osutus ohtlikuks ja sõltuvust tekitavaks ettevõtteks. Paar aastat hiljem asutas ta distsipliini, mis lõpuks tegi ta kuulsaks: uus psühholoogiline ravi, mida ta nimetas psühhoanalüüsiks. Tema maamärgiks oli 1900. aastal ilmunud raamat, Unenägude tõlgendamine. Järgnes palju teisi raamatuid. Hoolimata oma edust, oli ta ise aga sageli õnnetu. Mõne eriti pingelise uurimistöö käigus kirjutas ta üles: "Peamine patsient, kellega ma olen hõivatud, olen mina ise..." Ta oli veendunud, et surem oma 61. ja 62. eluaasta vahel ja tal olid tohutud foobiad seotud nende numbritega. (Kuigi tegelikult suri ta palju hiljem, 83-aastaselt.) Võib-olla tänu oma frustratsioonidele saavutas Freud hulga sügavaid kaemusi inimese õnnetuse allikatest.
Freud pakkus välja, et meid kõiki juhib naudinguprintsiip, mis suunab meid kergete füüsiliste ja emotsionaalsete tasude poole ja eemale ebameeldivatest asjadest nagu mõttetu rügamine ja distsipliin. Freud väitis, et imikutena juhinduma enam-vähem ainuüksi naudinguprintsiibist. Aga kui järgida ainult naudinguprintsiipi ilma piiranguteta, viib see meid ohtlike ja hoolimatute asjadeni: töö tegemise vältimine, liiga palju söömine, või, kõige kurikuulsamalt, omaenda perekonnaliikmetega magamiseni. Me peame kohanema sellega, mida Freud nimetas reaalsusprintsiibiks. Kuigi me kõik peame selle reaalsuse printsiibi ees kummarduva, uskus Freud, et on paremaid ja halvemaid kohanemisviise. Ta nimetas probleemseid kohanemisviise neuroosideks. Neuroosid tulenevad vigastest läbirääkimistest naudinguprintsiibiga, või Freudi keeles, selle vigasest represseerimisest. Freuud kirjeldas konflikti meie mõistuse kolme osa vahel: id, mis juhindub naudinguprintsibist, superego, mida juhib soov järgida reegleid ja teha ühiskonna järgi õigeid asju ja ego, mis peab kuidagi neid kahte majutama.
Selle dünaamika paremaks mõistmiseks kutsub Freud meid mõtlema tagasi oma neurooside kujunemisele lapsepõlves. Kasvades läbime me esiteks oraalse faasi, kus me tegeleme kõigi söömise ja neelamisega seotud tunnetega. Kui meie vanemad ei ole ettevaatlikuid, võime me siin igasuguseid neuroose üles korjata: me võime saada naudingut toidust keeldumisest, pöörduda toidu poole, et ennast lohutada, või vihata mõtet, et me sõltume toidu saamiseks kellestki teisest. Seejärel tuleb anaalne faas, mis on tihedalt seotud sellega, mida me nimetame "poti-treenimiseks". Sellel perioodil ütlevad meie vanemad, mida teha ja millal. Selles faasis hakkame me õppima autoriteedi piiride testimist. Jällegi, kui asjad lähevad valesti, kui me ei tunne, et autoriteet on piisavalt healoomuline, võime me keelduda kakamast trotsi tõttu. Sel juhul võime me täiskasvanuna muutuda "anaalselt retentiivseks", teisisõnu, võimetuks alla anda või alistuda. Järgmisena tuleb falliline faas, mis kestab umbes 6. eluaastani. Freud šokeeris oma kaasaegseid väitega, et väikestel lastel on seksuaalseid tundeid. Lisaks sellele suudavad lapsed fallilises faasis suunata oma seksuaalseid impulsse oma vanemate poole, kes on ümberringi kõige vahetumalt kättesaadavad ja rõõmustavad inimesed.
Freud kirjeldas kuulsalt seda, mida ta nimetaks Oidipuse kompleksiks, mille järgi meil on alateadlik eelsoodumus "armuda ühte vanemasse ja vihata teist". Mis selle juures on kompleksne on see, et sõltumatult sellest, kui palju meie vanemad meid armastavad, ei saa nad seda laiendada seksuaalellu ja neil on alati teine elu partneriga. See paneb meie noort isemust tundma ohtlikku armukadedust ja viha - ja ka häbi ja süüd selle viha üle. See kompleks pakub Freudi järgi väikestele lastele tohutult sisemist muret.
Lõppkokkuvõttes kogeb enamik meist oma vanematega seoses mingit segadust, mis hiljem haakub meie arusaamaga armastusest. Ema ja isa võivad meid armastada, aga nad segavad sellesse sageli häiritud käitumist. Aga kuna meie armastame oma vanemaid, jääme me neile lojaalseks just nagu ka nende vaidratele, hävitavatele mustritele. Näiteks kui meie ema on meie vastu külm, võime me sellegipoolest teda taga igatseda. Ja selle tulemusena võib meil olla kalduvus seostada armastust alati mingisuguse distantsiga. Loomulikult on selle tulemuseks täiskasvanuna keerulised suhted. Sageli tähendab see armastus, mida me oleme isalt ja emalt õppinud, et me ei saa seksu ja armastust kokku sulatada, sest me oleme õppinud armastuse kohta inimestelt, kellega me ei saa seksida. Me võime avastada, et mida rohkem me kellessegi armume, seda keerulisem on nendega seksida. See võib jõuda kriisiseisundisse pärast mõneaastast abielu ja mitut last. Freud võrdles probleeme, mis meil on nii sageli intiimsusega, siilidega talvel: nad peavad sooja saamiseks üksteist kaissu võtma, aga nad ei saa üksteisele liiga lähedale minna, sest nad on ogadega. Lihtsaid lahendusi siin ei ole.
Freud ütleb, et me ei saa end muuta täielikult ratsionaalseks ja me ei saa ka ühiskonda muuta. Oma 1930. aasta raamatus Civilization and its discontents kirjutas Freud, et ühiskond pakub meile palju asju, kuid teeb seda meile raskeid ettekirjutusi tehes: nõudes, et me magaksime ainult mõne (tavaliselt ühe) inimesega, kehtestab intsestitabu, nõuab meilt oma vahetute soovide edasilükkamist, autoriteedi järgimist ja töötamist raha teenimise nimel. Ühiskonnad on ise neurootilised - see on nende toimemehhanism - ja sellepärast käivadki kogu aeg sõjad ja muud hädad. Freud üritas leiutada ravi meie paljude neurooside tarviks: psühhoanalüüs. Ta arvas, et vähese korraliku analüüsiga võivad inimesed avastada, mis neid vaevab ja paremini kohaneda raskustega, mida reaalsus meile esitab. Oma sessioonidel analüüsis ta mitmeid olulisi asju. Ta uuris inimeste unenägusid, mida ta nägi soovitäitumiste väljendustena. Ta uuris ka parapraksismi, ehk keele libisemist. Nüüd nimetame me neid paljastavaid keelevääratusi Freudiaanlikeks libastumisteks. Näiteks kui me ütleme "thighs" ('reied') kui me tahtsime öelda "thoughts" ('mõtted'). Talle meeldis mõelda ka naljadest. Ta uskus, et naljad aitavad meil sageli teha nalja millegi sümboolse üle, nagu surm või abielu, ja seeläbi leevendada meie ärevusi neil teemadel.
On kiusatus öelda, et Freud lihtsalt mõtles kõik selle välja ja elu ei ole tegelikult päris nii keeruline kui tema seda kujutab. Aga siis ühel ilusal hommikul avastame iseennast täis seletamatut vihkamist oma partneri vastu või rongiga tööle sõites täielikus paanikahoos ja saame järjekordse meeldetuletuse sellest, kuivõrd hoomamatu, keeruline ja Freudiaanlik on meie mõistuste tegelik kaadervärk. Me võime sellegipoolest Feudi töö tulemusi muidugi tagasi lükata, aga nagu tema ise ütles, "Keegi, kes jälestab võtit, ei saa kunagi ust lahti teha." Me kõik võiksime Freudi ideedest midagi õppida, et aidata meil iseennast lahti muukida.
See on küll väga põgus ja pinnapealine kokkuvõte, aga minu esmasteks pinnapealisteks vajadusteks see täitsa kõlbab. Lähemalt võib kõige selle kohta lugeda Freudi 24-osalisest kollektsioonist, millest on ainult üks köide (pealegi mingi teatrkriitiline uurimus, Vol. IX) puudu: Vol. I, Vol. II, Vol. III Early Psycho-Analytic Publications (1893–1899), Vol. IV, Vol. V, Vol. VI, Vol. VII, Vol. VIII, Vol. X, Vol. XI, Vol. XII, Vol. XIII, Vol. XIV, Vol. XV, Vol. XVI, Vol. XVII, Vol. XVIII, Vol. XIX, Vol. XX, Vol. XXI, Vol. XXII, Vol. XXIII, Vol. XXIV. (lg-s on üks PDF fail, kus kõigi nende tekst on koos ~3000+ lehekülje peal, internetiarhiivist saab ainult laenutada ja arvutiekraanil lugeda).
Põhiline highlight minu jaoks on naudinguprintsiibi ja reaalsusprintsiibi vastandus, mis on ka La Barre tekstist läbi käinud, näiteks: "Sümbolid on uus bioloogiline sild oraanilise vajaduse "naudinguprintsiipi" ja keskkonna "reaalsusprintsiibi" vahel; kuid sümbolite kasutamisel ületavad inimese soovid mõnikord reaalsusi." (La Barre 1954: 171). Hiljem, kui ta räägib juba ühiskonna- ja psühhoositüüpidest, rakendab ta seda reaalsusprintsiibi "reality-check" aspekti näiteks tribalismile.
Freudi psühhodünaamika on minu jaoks isiklikult alati olnud eemaletõukav, aga nüüd kahtlustan, et see ei ole midagi muud kui üks veider (ühe veidra kokaiinisõltlase) rakendus klassikalisele triaadile: naudinguprintsiip ei ole midagi muud kui Esmasuse teine nimi ja reaalsusprintsiip ei ole midagi muud kui Kolmasuse teine nimi. Võib-olla selle mööndusega, et sellesse reaalsusprintsiipi on kokku surutud Teises ja Kolmasus - nii reaalsuse võime pakkuda füüsilist vastupanu kui ka ühiskonna võime peale suruda üldikäibivat ja jagatud tõlgendust maailmast.
Selles suhtes on vähemalt selle lühikese sinatoruvideo põhjal raske aru saada id, ego ja superego funktsionaalsetest seostest: id juhindub naudinguprintsiibist ja superego juhindub soovist järgida ühiskondlikku konsensust, aga mida tähendab see, et ego peab neid kahte omavahel lepitama või "majutama" (accommodate)? Nagu ülal mainisin, meikiks see minu jaoks täiuslikult senssi kui need mõisted asendada vanema ("pütaagorliku") terminoloogiaga: (1) id/keha on naudingu, omakasu, tunnete ja tundlikkuse pärusmaa; (3) superego/vaim on reflekteeritud mõtte, ratsionaalsuse, ülima hüve, tarkuse ja teadmiste pärusmaa; (2) ego/hing oleks sel juhul tahtejõu spontaanne väljendus, mis "räägib läbi" (negotiate'ib) asju taju/tunnetuse/naudingu ja mõtte/ratsionaalsuse/distsipliini vahel.
Erilist confusion'it pakuvad mulle selles osas seosed vastavate faasidega. Kui oraalne faas on seotud söömise ja neelamisega, just nagu Aristotelesel oli taimede jaoks nö nutritiivne hing, ja anaalne faas on seotud sittumisega... Mis on juba natuke... imelik, to say the least, aga kaudsemalt autoriteedi proovilepanekuga, siis - vb jah metafooriliselt "liikumise" ja "isetegevusega" - see on vähemalt organon'i mõttes ikkagi seotud teiste inimeste ja nende poolt antud käskudega ja kas neile tuleb alluda. Aga falliline faas? Jessas, siin peaks Aristotelese järgi olema puhtalt inimlik ratsionaalne hing - vaim - mis on mingis mõttes "jumalik". Aga Freudil ei ole söömine, liikumine ja mõtlemine - tal on söömine, sittumine ja seksimine. Siin võiks nalja teha, et Freud mõtles nii palju seksist, et ta ajas mõtlemise ja seksimise omavahel segi.
Mis on selle juures minu jaoks õudne - selles kummalises triaadilises kalkulatsioonis, mille järgi Freud asendas tahtejõu sittumise ja mõtlemise seksimisega - on idee, et võib-olla ta oli tõesti millegi jälil. Tema Esmasus ei ole probleemne - sobitub üsna paljude tõlgendustega. Teisesus on kummaline ja robustne, aga iva on siiski seotud põhiküsimusega (vabadus, võimekus) ja vb tõstatab imelikke stsenaariume (kui keegi ütleb "situ püksi, kohe!" - kas sa teeksid seda?). Aga tema Kolmasus on "falliline"? Eriti see, et siin on mainitud (Jakobsoni järgi) kahte luule põhilist leitmotiivi - "abielu ja surm", ehk tüüpilisemalt seks ja surm, armastus ja sõda, ligitõmme ja vägivald, jne. paneb mind mõtlema, et Freudi järgi on elu "Mõte" justkui abielu, seks ja lastesaamine, just nagu Camus' järgi on põhiline filosoofiline küsimus, kas elu on väärt elamist, kas enesetapp (surm) on õige lahendus. Nad oleks siit vaadates nagu sama mündi kaks poolt - kas elu mõte on seks või elu mõte on surm⸮
Oidipuse kompleksist ei arva ma midagi. Üha enam on tunne, et La Barre reageerib Malinowskile niivõrd negatiivselt, sest Malinowski ründas tema kallist Freudi just selle Oidipuse kompleksi teemal ja näitas oma kesk-1920ndate kirjutistes, et Oidipuse kompleks ei saa olla universaalne, sest Uus-Papua saareelanikel ei olnud "isa" - isafiguuriks oli ema lähim elav vend, st onu, ja bioloogiline isa oli suvaline sell külas, kellega sa oled sama nägu ja kes vb kostitab sind söögiga rohkem kui teisi lapsi. Sellises ühiskonnakorralduses ei saa Oidipuse kompleks mitte kuidagi toimida. Nüüd Malinowski kirjutiste peale tagasi vaadates on tunne, et vb tasuks ennast psühhoanalüütikaga mingil elementaarsel tasemel kurssi viia, sest ka Malinowski kuulsal "seksi-raamatul" on pealkirjas psühhoanalüütiline mõiste: Sex and Repression in Savage Society (1927). (Pole üldse välistatud, et La Barre lähenes Malinowskile - ka faatilisuse osas - tema hilisemate tööde põhjal ja seetõttu on tema arusaam faatilisest kommunikatsioonist selline, nagu ta on. Kui see on nii, siis mind ootab ees vb pool aastakümmet või rohkem tööd, et need seosed selgeks teha. *Frustreeritud ohe.*)
Igatahes, üks kõnekamaid momente ülalantud transkriptsioonitõlkes on tähelepanek, et "Ema ja isa võivad meid armastada, aga nad segavad sellesse sageli häiritud käitumist", mis on päris kõnekas. Me armastame oma vanemaid tingimatult, aga nad on kõigest inimesed ja võivad käituda imelikult ja õpetada meile väärkohastumusi, mis meid elus sugugi edasi ei aita. See on minu arvates see, mida La Barre kõnetab lapse individuaalsete idiosünkraatiliste väljendusviiside osas, mis võivad tekkida perekonnasisese suhtluse käigus ja võivad kujuneda privaatseks psühhootiliseks reaalsuseks. Sellest räägib ta rohkem 13. peatükis ja samastab kultuuri psühhoosiga, mis on epateerivuse seisukohalt äärmiselt äge, aga samavõrd kaheldava väärtusega kui Freudi teooriad. Aga enne seda, järgmises, 12. peatükis käsitleb ta justkui oma lemmikteooriat, "The Riddle of the Sphinx", ehk miks inimene on täpselt selline loom nagu ta on - ja tema vastus toetub Freudi psühhoanalüütilisele teooriale armastusest ja seksist.
Ühesõnaga, sellest kõrvalepõikest saime mingi elementaarse arusaama Freudi psühhoanalüütikast, mis on vajalik kontekst, et mõista La Barre järgmisi katkendeid, milles on tema kahtlase väärtusega faatilise kommunikatsiooni tõlgendus läbi selle Freudiaanliku aspekti.
Käesolevas postituses ma ei jõudnudki - selleks ei olnud otsest vajadust - käsitleda La Barre ettekujutust faatilisest kommunikatsioonist Jakobsoni funktsiooniskeemi seisukohalt (nii, nagu mina seda oma idiosünkraatilises tõlgenduses näen), aga kahtlemata see moment varem või hiljem saabub, sest üheks mu põhiteesiks selle ettevõtmise raames ongi kujunenud kahlustav inkohaatne (inchoate - 'algastmel, väljakujunemata, ebatäielik; alustamata') arusaam, et Jakobsoni omapärane tõlgendus faatilisusest ei pruukinud tuleneda ainuüksi dialoogist oma põhiliste mõttekaaslastega, nagu näitasin oma artiklis faatilise funktsiooni originaalsest kontekstist, vaid, et see võib mingil - sisuliselt üsna olulisel - määral tuleneda oma kaasaegsete tõlgendustest. St Ameerikas faatilisest funktsioonist kirjutaval Jakobsonil oli üsna käepärane laenata ka konkreetselt angloameerika mõtlejatelt, kuhu seltskonda võib arvata La Barre, Hocketti, Austini ja Wescotti.
Lühidalt, mul on üha süvenev mulje, et La Barre ei seisa Malinowski ja Jakobsoni kõrval kui arusaamatu anomaalia, vaid, et tema konkreetne Malinowski-eitus võis rajada teed Jakobsoni tõlgenduse jaoks. Põhiküsimus on nendevaheliste kokkulangevuste tuvastamine, aga seda eeldust tõsiselt võttes võib ühtlasi eeldada, et La Barre faatiline kommunikatsioon on Jakobsoni faatilise funktsiooniga isegi paremini ühildatav kui Malinowski faatiline osadus. See tähendab praktiliselt, et mul võib olla päriselt võimalik "lahendada" La Barre faatilise kommunikatsiooni mõiste idiosünkraatsused läbi Jakobsoni funktsiooniskeemi (nagu mina seda tõlgendan - mida peab alati välja osutama, sest minu tõlgendus tema kolmest esimesest organon-funktsioonist ja oma kolmest nö "metafunktsioonist" ei ole sugugi konsensuslik ja kui ma tahan seda päriselt mõnes oma üllitises kasutusse panna siis ma pean olema võimeline seda ka arusaadavalt seletama, mis ei ole sugugi lihtne väljakutse).
Praegu on mõttekam mitte üritada nende ühildamist, sest natuke tuleb veel üle mõelda, eriti selle osas, kuidas La Barre oma mõisted ühilduvad skeemiga. Ühest käest kahtlustan, et tema senikirjeldatud kommunikatsioonisituatsioonid (lapse-vanema armastus ja armastajate partnerisuhe) ei pruugi olla ammendavad ja 13. peatükist võib leida ühilduvamat materjali; teisest käest kahtlustan ka, et võib-olla on La Barre faatilise kommunikatsiooni paremaks lahtimõtestamiseks vaja laenata Austini, Wescotti ja miks ka mitte Hocketti tõlgendusi. Selles suhtes on praegune kava nämmutada läbi need juba varem siia blogisse kuhjatud katkendid Inimloomast ja siis kas 1949. artikkel või siis Kummitustants (The Ghost Dance) ning seejärel need mõnikümmend arvustust ja kajastust või kasutust hilisemas kirjanduses.
Protseduurilisi küsimusi puudutades olen jõudnud kavatsuseni dokumenteerida nende lühikeste postitustega oma nö "materjali-analüüsi" (La Barre tekstiga töötamist), neist panna kokku slaidid (originaaltsitaadid ja omatõlked kõrvuti, teemade kaupa), et rääkida informaalsel ettekandes La Barre põhilistest punktidest, ja nende põhjal hiljem kirjutada valmis peatükk. Lõpptulemusse koonduksid kõik need ettevõtmised tõenäoliselt mitmesaja lehekülje peale, millest esimesed max paarkümmend võtavad teema kokku ja lisanditena on antud kogu see postituseseeria, milles ma tõlgin, hekseldan ja muidu vaevlen selle ettevõtmise lõppsihini jõudmisel.
0 comments:
Post a Comment