La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]
12. Why Man Is Human
The profound and provocative nature of the Riddle of the Sphinx then becomes clearer. "Who may love, but not love the one whom he loves?" The answer is human beings: of whatever kind and condition, primitive or civilized, male or female, old or young. For the Riddle admits of various solutions, at least one of which is appropriate for each human situation, and some others of which are inappropriate, because they misidentify the love object or use a non-adaptive way of loving it. For the child the solution is this: "He may love (dependently), but not love (sexually) the one whom he loves (mother)." For the adult man there is a different solution: "He may love (women, sexually), but not love (sexually) the one whom he loves (dependently once, mother)." A man has the pride and privilege, with his maleness, of returning to a woman a shared pleasure, like but unlike that which another woman, with her breast, conferred upon him first as a baby. Cherished and nurtured to strength by his mother, he may then protect and cherish another woman in his turn. And of all the things in this world these two, maternal and conjugal love, are without any qualification wholly good. (La Barre 1954: 214)
(Jätkub siit.) "Seejärel saab Sfinksi mõistatuse sügav ja provokatiivne olemus selgemaks. "Kes võib armastada, aga mitte armastada seda, kes teda armastab?" Vastus on inimesed: olenemata tüübist ja seisundist, primitiivne või tsiviliseeritud, meessoost või naissoost, noor või vana. Sest mõistatus lubab erinevaid lahendusi, millest vähemalt üks on igale inimolukorrale sobiv ja mõned teised, mis on kohatud, sest nad väär-tuvastavad armastuse objekti või kasutavad selle armastamiseks mittekohanevat viisi. Lapse jaoks on lahendus järgmine: "Ta võib armastada (sõltuvalt), aga mitte armastada (seksuaalselt) seda, kes teda armastab (ema)." Täiskasvanud mehe jaoks on teistsugune lahendus: "Ta võib armastada (naisi, seksuaalselt), aga mitte armastada (seksuaalselt) seda, keda ta armastab (kord sõltuvalt, ema)." Mehel on oma mehelikkusega au ja privileeg anda naisele vastu jagatud naudingut, mis on sarnane, aga erineb sellest, mida teine naine pakkus talle esmalt oma rinnaga kui ta oli laps. Ema poolt hellitatud ja jõuliseks toidetud, võib ta siis omakorda kaitsta ja hellitada teist naist. Ja kõigist asjadest maailmas on need kaks, emalik ja abieluarmastus, ilma igasuguse kvalifikatsioonita täielikult head."
Mul ei jagu sõnu selle jaoks kui vähe mulle see osa La Barre teooriast meeldib. See "Sfinksi mõistatus" ei ole isegi üks kahest põhilisest, mille Oidipus ära lahendas. Asja iva on ka kohutavalt lihtne: lapse ja vanema vahel on armastus, mis põhineb sellel, et laps sõltub oma vanematest ellujäämise nimel. See on sõltuvuslik ("dependent") armastus, millele vastandub seksuaalne armastus kahe täiskasvanu vahel. Ainult Freud tuleks selle peale, et neid kahte võiks omavahel segamini ajada.
Samuti torkab silma, et sugude vahel on siin ilmne ebavõrdsus: mehed on need, kes võivad oma armastuse objekti segamini ajada, sest nad armastavad naisi. See "sõltuvuslik armastus" käib justkui ainult emapiima kaudu - isa ja tütre vahel ei ole justkui mingit sõltuvussuhet. Mul on küll karvane tunne, et siin on mängus Freudi ajastu eelarvamused ja suhtumised - poisid tuleb meesteks kasvatada, aga tüdrukud... noh... küll emake loodus hoolitseb selle eest, et nad oskavad iseenesest emad olla vms. St kogu naissugu on siin justkui kõrvaline tegelane, ainult objekti staatuses.
Tähendab, kas naistel ei ole "au ja privileegi" oma naiselikkusega osutada meestele jagatud naudingut? Miks peaks seksuaalne armastus üldse kuidagi olema seotud imetamisega? La Barre sõnastuses haigutab siin tühimik - need on sarnased, aga erinevad. Kuidas on nad sarnased? Kuidas on seks ja imetamine sarnased? Täiesti erinevad toimingud, täiesti erinevad funktsioonid. Psühhoanalüütikud on veidrikud kes võtsid ühe kokaiinisõltlase luulusid liiga tõsiselt.
All this is a process of growth, psychological and physical, and of phatic communication culturally. It is no easy, automatic process. For [|] the male change of phase enjoins upon him that he change almost entirely from dependent to protective love of women; for the residues of his infantile self, when in excess, are disruptive of his adult male responsibilities and power to create and provide security, and not (as once) primarily to consume it. More than that, and purely for himself, any unconscious confusion of mate with mother tends to disfranchise him of enjoyment, because of the anxiety of violating incest-taboos. Women, because they must learn to change the sex of the early love object in loving men instead of mothers, may have a difficult time adjusting to the complexities of their femininity. But men, because of this reversal of dependency roles vis-à-vis women, perhaps have the harder time growing up. Conversely, men may have less problem being male and taking their maleness for granted, in their naïve and unchanging love of women. But women, perhaps, in dependency terms, are not so fiercely and desperately embattled in growing up as men are. (La Barre 1954: 214-215)
"Kõik see on psühholoogilise ja füüsilise kasvu ning kultuurilise faatilise kommunikatsiooni protsess. See ei ole lihtne, automaatne protsess, sest mehe faasivahetus kohustab teda ema sõltuvast armastusest täielikult ümber lülituma naiste kaitsvale armastusele; aga kui tema infantiilse isemuse ülejääke on liialt siis häirivad need tema täiskasvanud mehe kohustusi ja võimu luua ja pakkuda turvalisust ning mitte (nagu kord) peamiselt seda tarbida. Enamgi veel, ja puhtalt tema enda jaoks, kaldub igasugune alateadlik segadus kaaslase ja ema vahel röövima temalt naudingut, sest ta tunneb ärevust rikkuda intsestitabu. Naistel, kuna nad peavad oma ema asemel õppima armastama mehi, peavad nad vahetama oma varajase armastuse objekti sugu ja see võib tekitada raskusi kohanemisega oma naiselikkuse keerukustega. Aga meestel on selle naistega seotud rollide ümberpööramise tõttu võib-olla raskem üles kasvada. Ja vastupidi võib meestel olla vähem probleeme meheks olemisega ja nad võivad oma naiivses ja muutumatus armastuses naiste vastu võtta oma mehisust iseenesestmõistetavana. Aga naised ei ole üles kasvades sõltuvuse mõttes võib-olla niivõrd raevukalt ja meeleheitlikult sõjaseisundis kui mehed."
Kuidas on see armastuse ümberlülitumine sellest, kes sind imetab, sellele, kelle suhtes sul on seksuaalne ligitõmme, kultuurilise faatilise kommunikatsiooni protsess? See osa on täiesti arusaamatu. Kas ta peab silmas umbes midagi sellist, et üleskasvades on meil mingisugused kultuurilised juhendid või eeskujud, kuidas "õigesti armastada"? Millegi sellisega võiks isegi nõustuda, aga mul pole veel aimugi, kas see ühildub tema üleüldise arusaama või ettekujutusega faatilisest kommunikatsioonist.
Meeste ja naiste üleskasvamise ja armastuse "ümberlülitamise" osas jääb mulle jälle arusaamatuks, kuidas mehed peavad täielikult ümber lülituma, aga naised mitte? Kas lapsena ema rinna imemine ja täiskasvanuna oma lapsele rinda andmine on täpselt sama asi? Naistel ei või mitte mingil juhul tekkida mingit ülejääki imikueast? Samuti on kummaline see jaotus soorollide vahel: naistel nurturing ja meestel providing security - justkui toit tuleks ainult ema rinnast, aga mitte metsast või põllult (isa ei ole võimeline toitu pakkuma) ja ema ei ole võimeline kaitsma - teate küll see kurikuulus asi mida emade kohta öeldakse, et nad ei hooli oma laste kaitsmisest.
Ärevus intsestitabust üle astumise suhtes - ei ole kogenud, ei oska kommenteerida. Samuti ei saa aru sellest, kuidas see, et naised peasid oma armastuse objekti soo muutumise tõttu oma naiselikkusega jänni jääma. Kas lesbilistel naistel pole järelikult mingeid probleeme oma naiselikkusega? Ma ei näe kus siin põhjuslik seos on. Mul on tugev kahtlus, et siin on alustatud lõppjäreldusest, et meestel on vähem probleeme oma mehelikkusega, ja tuletatakse eeldus, et see on armastuse objekti sooga seotud. Ma ei ole üldse kindel, et seksuaalsel orientatsioonil ja soorollil on sellised seosed nagu siin kirjeldatakse.
For the adult woman, the answer to the Riddle is still different: "She may love (men, both sexually and dependently), but not love the one whom she loves (neither mother, dependently, nor father, sexually)." Thus feminine psychology is more complex. Men have to change from the original love object, and from the child's way of loving her. But women, in addition, have to change the sex of the original love object in order to love men. Furthermore, adult women have several ways of loving, but men only one. To her child the woman must now give dependency-sustaining love, as her mother did to her, this maternal love being of her body which is adapted to the needs of the deeply infantilized human baby. But meanwhile, for the purposes of her maternity, she must often give up her own competence and security in dealing directly with the world, and accept the difficult role of a trusting and fairly complete dependence on another person, her wisely chosen husband. Small wonder that women in general are more psychological-minded than men, and more skilled in reading the minimal phatic indices of character or of emotional climate. They have to be, biologically. (La Barre 1954: 215)
"Täiskasvanud naise jaoks on lahendus mõistatusele omakorda erinev: "Ta võib armastada (mehi, nii seksuaalselt kui sõltuvuslikult), aga ta ei või armastada seda, keda ta armastab (ei ema, sõltuvalt, ega isa, seksuaalselt). Seega naiselik psühholoogia on palju keerulisem. Mehed peavad vahetama algset armastuse objekti ja lapselikku viisi, kuidas ta teda armastab. Aga naised peavad lisaks vahetama algse armastusobjekti sugu selleks, et mehi armastada. Veel enam, täiskasvanud naistel on mitu viisi, kuidas armastada, aga meestel ainult üks. Oma lapsele peab naine nüüd andma sõltuvust-säilitavat armastust, nagu tema ema andis talle, ja see emalik armastus tuleb tema kehast, mis on kohanenud inimlapse sügavalt infantiliseerunud vajadustega. Kuid vahepeal peab ta oma emaduse otstarbeks sagei loovutama omaenda võimekuse ja turvalisuse maailmaga vahetult tegeledes ja võtma vastu keerulise rolli - usaldama ja peaaegu täielikult sõltuma teisest inimesest, oma targalt valitud abikaasast. Pole imestada, et naised on üldiselt psühholoogilisemalt meelestatud kui mehed, ja osavamad lugema inimeste iseloomu või emotsionaalse kliima minimaalseid faatilisi osutisi. Nad peavad seda olema, bioloogiliselt."
Jällegi on naiste olukord meeste omast erinev ainult selle tõttu, et isaarmastust ei ole olemas. On ainult emaarmastus ja see käib rinna kaudu. Siin oleks justkui skeem, et laps sõltub toidu nimel emast ja ema sõltub turvalisuse nimel abikaasast. Lapse ja isa vahel ei ole mingit muud suhet kui turvamehe oma. Üleüldse tundub see "sõltuvuslik armastus" kummaline kui seda niimoodi seksuaalse armastusega kõrvutatakse. Siin jääb sellest, et naised peavad üles kasvades oma armastuse objekti sugu vahetama, mulje, et kõik tüdrukud on imikutena lesbilised, sest nad imevad rinda. Öeldakse küll, et armastus käib kõhu kaudu, aga ma ei ole üldse veendunud, et see on niivõrd otsene.
Ühtlasi saab siit välja lugeda, et naised armastavad oma meest ja oma lapsi, aga mehed armastavad ainult oma naist. Mehed ei armasta oma lapsi - ei hooli neist karvavõrdki. Rinda ei saa anda, tähendab ei saa armastada. Õigupoolest ei ole see lõpuni tõene - meestel on ka kõik vajalikud näärmed olemas ja midagi ei takista neid piima tootmast ja lapsi imetamast nagu mõned nahkhiired ja lendrebased seda teevad. Tähendab, mees, kui sa tahad oma lapsi armastada, siis hakka oma rindu stimuleerima ja piima tootma!
Ainult selle viimase lõigu eelviimane lause on lõppkokkuvõttes hea ja kasutatav. Ma ise kahtlustaks, et naised on rohkem psühholoogiliselt meelestatud kui mehed, sest naistel on üleüldiselt rohkem probleeme ärevuse ja depressiooniga. Võib-olla nad ongi iseloomu ja meeleolu hindamise juures paremad, aga see võib vabalt ka täiesti alusetu soostereotüüp olla. Igal juhul sain neist nõmedatest katkenditest lõpuks jagu.
0 comments:
Post a Comment