A Gamut of Expressions

La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]

---

10. Man Starts Talking

This we say advisedly; for it is probably only the state of his mind about which even the most articulate gibbon is able to inform his public. Careful studies of the white-cheeked gibbon (Hylobates leucogenys) have disclosed a gamut of expressions which might roughly be translated into human speech. Five of them would correspond to "mmmmm" (meaning, roughly, "ti kai" or generally OK), four to "ow" (definitely "boohow," "kaccha," or "not up to snuff"), four to "hmmm" (non-committal attention), and one to "yippee" ("wow!"). But none of these, however, when closely examined, can be said to have the semantic status of true words. They are at best vague "phatic" communications, which convey no detailed information about the structure of the universe; they are actually no more than unclassified intelligence concerning the individual ape's physiological or emotional state. All that is conveyed, quite literally, is a "tone of voice." Even the "conversations" of the ape Senate or Union League club probably do no more than set and maintain the relaxed emotional tone of the group, well-fed, free from danger, and uninterested either in sexuality or in fighting on a mild morning. (The conversation of human adolescents commenting on the infinitely varied passing world also consists, almost exclusively, in such group-conformity-making pejoratives, encomiastics, and intensificatives - though some hard-pressed parents have been known to state that the total number of expressions does not reach the white-cheeked gibbon's fourteen.) (La Barre 1954: 165)

(Jätkub siit). Gibon saab teisi ainult oma "meeleseisundist" teavitada. Gibonite uurimisel on tuvastatud "hulk häälitsusi", mida on enam-vähem võimalik inimkeelde tõlkida:

• Viis erinevat häälitsust, inimkeeles "mmm", mis väljendavad rahulolu või, et asjad on korras.
• Neli erinevat häälitsust, inimkeeles "ai!", mis väljendavad rahulolematust või, et asjad ei ole korras.
• Neli erinevat häälitsust, inimkeeles "hmm", mis väljendavat "pühendamatut tähelepanu" (faatiline ma kuulen/näen sind, ehk teadlikkusest teadvustamine).
• Üks häälitsus, inimkeeles "juhhei!", mis väljendab üllatust.

"Need on parimal juhul ebamäärased "faatilised" teavitused, mis ei edasta üksikasjalikku teavet universumi struktuuri kohta; need on tegelikult ainult klassifitseerimata teadvustused, mis puudutavad individuaalse ahvi füsioloogilist või emotsionaalset seisundit." - La Barre mängib Malinowski märkusega, et faatilises osaduses ei vahetata sõnu ""mitte selleks, et teavitada" ("not in order to inform", PC 2.2) ja lisab sellele kvalifikatsiooni, et "teavitamine" peab puudutama välist maailma. Ahvide häälitsused on faatilised selle tõttu, et nad ei ütle midagi selle välise maailma kohta, vaid väljendavad midagi ahvi sisemaailmas (meeleseisundit, üldist olekut).

"Kõik, mida edasi antakse, on üsna otseselt "hääletoon". Isegi ahvide senati või liiduliiga klubi "vestlused" ei tee ilmselt enamat, kui loovad ja säilitavad grupi pingevaba emotsionaalse tooni [kui nad on] hästi toitedtud, ohtudest vabad ja ei ole huvitatud ei seksuaalsusest ega võitlusest leebel hommikul." - Siin vastab pingevaba emotsionaalne toon Malinowski "viisaka ühiskondliku lävimise meeldiv[a] õhkkon[naga]" (PC 9.4). Ahvide selline häälitsemine on pingevaba/viisakas, sest nad ei tegele parasjagu ühegi eluliselt olulise toiminguga (toiduotsimine ja need kaks olulist leitmotiivi kõigi olendite elus, armastus/seks ja surm/võitlus). Niisama lõõgastudes võib nende ahvide kohta öelda samad sõnad, mida Malinowski ütleb seltskondliku vestluse kohta: "Tõepoolest seal pole vaja, võib-olla isegi ei tohiks olla, midagi teatada" (PC 9.3).

Huvitaval kombel esinevad siin juba protseduuriliselt olulised märksõnad, mis hiljem kujunevad Jakobsoni faatilise funktsiooni eripäraks: millegi (Jakobsoni puhul kommunikatsioonikanali või kontakti, siin pingevaba emotsionaalse tooni) ülesseadmine (set [up]) ja selle säilitamine või ülevalhoidmine (maintain). Eks edaspidi saab jälgida, kas Hockett vahendab seda aspekti Jakobsonile või mitte. On tähelepanuväärne, et pingevaba emotsionaalset tooni, erinevalt kommunikatiivsest kontaktist, ei tule "lõpetada" (discontinue) - eeldatavasti see lõppeb iseenesest. Ka Malinowskil puudub see "lõpetamise" küsimus. Seltskondlik vestlus peaks ideaalis olema iseenesest sundimatu - meeldivas koosviibimises võib ka niisama vaikides pilvede möödumist vms vaadata - erinevalt Jakobsoni telefonikõnest, mis on tasuline ja nõuab täit tähelepanu ning üksteise kuulamisest märku andmist.

Malinowski faatilises osaduses toimib sama mehhanism, mida La Barre siin välja toob - tähtis ei ole mitte see, mida öeldakse või millest räägitakse, vaid kuidas seda öeldakse (hääletoon). Ka inimeste seltskondlikus vestluses toimub emotsionaalne nakkus või üksteisele häälestumine - "tuju" (mood) või "meeleolu" (atmosphere) reguleerimine. Selles osas on kummaline, et Malinowski annab aru, et "Kõikides inimestes on teada-tuntud kalduvus ühte koguneda, koos olla, ja üksteise seltskonda nautida" (PC 3.2), aga ei näi aru saavat, miks - ta ei ole justkui võimeline seda emotsionaalse kommunikatsiooni küsimust käsitlema mitte-isekas võtmes. Kui ta räägib vestlusest saadavast naudingust (PC 5.5-6), siis see on üksikisiku tähelepanuvajaduse (enese)rahuldamine - emotsionaalne masturbatsioon sotsiaalses situatsioonis.

"Inimnoorukite vestlus, kui nad kommenteerivad lõputult mitmekesise maailma möödumist, koosneb samuti peaaegu eranditult sellist grupi-kooskõla-loovatest halvustustest, tunnustustest ja võimendustest - kuigi mõned äravaevatud lapsevanemad väidavad, et selliste väljendite koguarv ei ulati gibonite neljateistkümneni." - Jällegi mitu kokkupuutepunkti klassikalise faatikaga. See, et noorukid kommenteerivad mööduvate asjade üle - ja, et maailm on täis lõputut kõneainet, nagu mööduvad inimesed ja sõidukid, muutlik ilm, sündmused maailmas laiemalt - on vasteks Malinowski iseloomustusele "eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine, jutustused tähtsusetutest juhtumitest, kommentaarid asjade kohta, mis on täiesti ilmsed" (PC 5.1).

Teiseks ongi La Barre on siin sisuliselt laiendanud eelistuste (tunnustuste) ja võõrastuste (halvustuste) väljendamist ja lisanud veel ühe. Kuna need on tal üsna tehnilised terminid, tuleks need inglise keeles üle vaadata:

• pejoratives - expressing contempt or disapproval; a word expressing contempt or disapproval; a word or phrase that has negative connotations or that is intended to disparage or belittle.; - halvustav, heidutav, pejoratiiv. Lühidalt, millegi laitmine.
• encomiastics - bestowing praise; eulogistic; laudatory; describing a person's most wonderful traits; - tunnustust avaldav. Teiste sõnadega, millegi kiitmine või eriti ülistamine.
• intensificatives - the action of making or becoming more intense; millegi tugevdamine, võimendamine, liialdamine. Head vastet ei ole, sest La Barre kasutab seda sõna tehnilise terminina keelendite jaoks, aga minu teada ei ole intensifikatiivid taolistes klassifikatsioonides väga sage, kui üldse esinev.

Vaatasin viimasesse mõistesse natuke rohkem sisse. Analoogne exaggerative'iga. Corbett (2019) jätab mulje, et see tähendab seda, kui afektiivselt (emotsionaalselt võimendamiseks) liialdatakse inimeste arvuga, kellele viidatakse - nt näed ühte inimest midagi tegemas ja sajatad "No vahi mida nad kuradid seal teevad!" vms. Rohkem midagi erilist selle mõiste kohta ei leiagi, aga vaevalt La Barre seda nii kitsas tähenduses mõtleb. Pigem peab ta üleüldist liialdamist silmas - kedagi halvustavad või ülistavad noorukid kalduvad ka liialdama, just nagu Malinowski informandid kaldusid liialdama selleks, et ennast kõrgendada (bragging and boasting). Suvaline kodumaine näide: "Näe Valdis, selle künka taga nägi Vallo ufot kui ta peale pulmi ennast mällarisse jõi. Ütles, et tuled olid olnud võimsamad kui Pässa-Rixi tuunitud bemul."

Kolmandaks huvitavaks asjaoluks siin on see noorte kõnepruugi ahtrus, mille osas La Barre ise lapsevanemate tüüpilise ütlusega üritab liialdada. See on oluline, sest Malinowski tekstis ei ole mingit haisugi sellest, et faatilises osaduses kasutavate sõnade hulk peaks olema piiratud. See täpsustus siseneb kõige varasemalt tõenäoliselt Alan Gardineri käsitlusega, kus faatilised väljendid on üks näide keele ossifitseerumisest (kivinemisest) ja temagi süüdistab noorukeid selles, et nad kasutavad selliseid kivistunud keelevorme liiga palju (vt Gardiner 1932: 45-46). Tema lisab sellesse ka klassikalise teooria, et taolised sättefraasid on automatiseerimise (harjumuste kujunemise) tulemus. See selleks, pinnapealsel vaatlemisel on just see faatiliste väljendite piiratus see, mille Hockett võtab La Barrelt otseselt üle ja võib-olla ulatab Jakobsonile edasi.

Naljaviluks võib üle vaadata ka La Barre näited inimvastetest gibonite häälitsustele, sest need on ka võrdlemisi haruldased ja tundmatud:

• ti kai - happy and easygoing; friendly; - Hiina keelest, kǎi tì. VÕI SIIS kreekakeelsest ütlusest ό,τι και να, "No matter what", "Whatever happens" - maakeeli "ükstapuha mis" või "misiganes". Kumba ta mõtleb, ei saagi aru, sest mõlemad justkui sobiksid. "OK" ei nõua vast seletamist.
• boohow - selline on La Barre antud kirjapilt, aga mida ta mõtleb on ilmselt boohoo - used to represent the sound of someone crying noisily; - Nagu nt "ära ulu".
• kaccha - Pole aimugi. See on sikhismis konkreetne mõiste, aga ei saa olla seotud. Võimalik, et jälle mingi imelik kirjapilt antud millelegi muule.
• not up to snuff - Not acceptable or satisfactory; not attaining a particular standard; not as good as it should be; slightly ill; poor, average, limited, inferior, disappointing, inadequate, undistinguished, substandard, unsatisfactory, ordinary; - Ei vasta ootustele. Kõlab nagu mingi Briti fraas.
• yippee - expressing wild excitement or delight; used to express exuberant delight or triumph; - Lihtne: isegi sõnastikus "hurraa".

Jällegi võib üldiselt nentida, et sellised häälitsused - mida inimesed kahtlemata toodavad samamoodi nagu gibonid - oleksid Jakobsoni keelefunktsioonide skeemi järgi emotiivsed, sest neid kasutatakse selleks, et jätta mulje mingist emotsioonist või suhtumisest. Mulje-jätmine on muidugi Jakobsoni skeemi eripära, La Barre räägib siiski mingis mõttes tõetruudest emotsionaalsetest väljendustest (emotional expressions). Kus asi läheb häguseks on halvustusi, ülistusi ja liialdusi kasutavate noorukite juhtum, kes võivad sellist pruuki kasutada ainult selleks, et sisse sobituda (group conformity).

In spite of their lavish use of vocalization, sight is nevertheless more important for communication among tree-living primates. As the Yerkes say, "Mutual understanding and transfer of experience among apes are dependent rather on vision than on hearing, for the animal reads the mind of its fellow, interprets attitude, and foresees action rather as does the human deaf-mute than as the normal person who listens and responds to linguistic vocalization." Apes don't tell each other much. Our great and largely unaware dependence upon speech-cues highlights [|] this marked difference. A blind monkey would be much more out of things mentally (to say nothing of physically) than would a blind man - and all because of the existence of human speech. Likewise, a merely deaf monkey would be much less incapacitated socially than a deaf man is. Light thus remains the most important sense, even socially, in the infra-human primates. (La Barre 1954: 165-166)

Ameerika psühholoog ja primatoloog Robert Yerkes olevat siis kirjutanud, et "Ahvide vastastikune mõistmine ja kogemuste edasiandmine sõltuvad pigem nägemisest kui kuulmisest, sest loom loeb kaaslase mõtteid, tõlgendab suhtumist ja näeb tegevust ette pigem nagu kurttumm inimene kui tavaline inimene, kes kuulab ja reageelib keelelistele häälitsustele." - Mulle meeldib, et siin täiesti suvalises tsitaadis on samuti klassikaline triaad kohal:

1. [Teiste isendite] suhtumiste [tunnete, emotsioonide] tõlgendamine;
2. [nendega ühiste] tegevuste ettenägemine [planeerimine]; ja
3. kaaslaste mõtete lugemine.

See Robert Yerkes tundub iseenesest huvitav tegelane, kelle bibliograafias on suisa mitu teost mida - kui elu ei oleks lühike - tahaks läbi lugeda:

• Yerkes, Robert Mearns 1911. Introduction to Psychology. New York: Henry Holt and Company. [Internet Archive]
• Yerkes, Robert Mearns; Larue, Daniel W. 1914. Outline of a Study of the Self. Cambridge: Harvard University Press. [Internet Archive]
• Yerkes, Robert Mearns 1916. The Mental Life of Monkeys and Apes: A Study of Ideational Behavior. Cambridge; Boston, Mass.; New York: Henry Holt & Company. [Internet Archive]
• Yerkes, Robert Mearns 1925. Almost Human. New York; London: The Century Co. [Internet Archive]
• Yerkes, Robert Mearns; Yerkes, Ada Watterson 1929. The Great Apes: A Study of Anthropoid Life. New Haven: Yale University Press. [Internet Archive]

La Barre antud tsitaat pärineb viimasest raamatust ("the Yerkes", ehk naisega kahasse kirjutatud) ja kontekst on ka La Barre käsitlusega haakuv:

It may not be asserted that any one of the anthropoid types speaks. The gibbon is said to possess only a pseudo-language. Following the same line of thought it may be maintained that the order of increasing approach to systematic use of the voice as means of expressing feelings, desires, and ideas, is: gibbon and siamang, gorilla, orang-outan, chimpanzee. Intercommunication, although in a measure dependent upon vocalization, is conditioned also by many other processes. Conspicuous among them are bodily attitude, facial expressions, gesture, and other meaningful acts. Mutual understanding and transfer of experience among apes are dependent rather on vision than on hearing, for the animal reads the mind of its fellow, interprets attitude, and foresees action rather as does the human deaf-mute than as the normal person who listens and responds to linguistic vocalization. Intercommunicational complexity and biological value increase, we hazard, in the order: gibbon and siamang, orang-outan, gorilla, chimpanzee. (Yerkes & Yerkes 1929: 546)

Selle "pseudo-keele" omistuse laenas La Barre ilmselt otse siit ja käsitleb just giboneid, sest Yerkes'id järjestavad gibonid kõige häälekamateks antropoidideks. Robert Yerkes'i teisi raamatuid sirvides torkas ka silma, et ta toetub läbivalt triaadilisusele (tolles isemuse uurimise raamatus ta venitab seda mõnikord neljaks, aga peamiselt on ikkagi triaadi variatsioonid mängus). Ka siin: (1) tunded, (2) ihad ja (3) ideed. Meeldib ka see, et ta võtab arvesse ka muid mitteverbaalseid kommunikatsioonisüsteeme ja eriti see ebamäärane "muud tähenduslikud tegevused" - hea kraam. See katkend on pärit alapeatükist, mis käsitleb ahvide affektiivseid omadusi. On tähelepanuväärne, et üleeelneval leheküljel, alapeatüki alguses, eristavad nad selgelt emotionality't ja expressivity't. Et siin on tegemist emotiivse funktsiooniga, ei nõua erilist toetust, aga samal leheküljel (546) on selgelt öeldud gibonite häälitsuste kohta: "It must suffice to characterize many of them as approaching the form of affective function of the human vocal symbol." - Kui aja leiaks, loeks kogu nende alapeatükki affektiivsetest tunnustest lähemalt.

"Ahvid ei räägi üksteisele palju." - Gibonite pseudo-keele ülekandmisega inimese faatilisele kommunikatsioonile loob La Barre ettekujutuse, et ka inimesed ei räägi üksteisele palju. Või, nagu edaspidi näeme, isegi kui nende suud kogu aeg jahvatavad, ei ütle nad palju, vaid häälestavad omavahelist emotsionaalset keskkonda.

It is the sociability of animals that is behind the possibility of even phatic communication among them; and speech could never originate in a solitary animal. In fact, vocalization among primates roughly increases with their gregariousness. It is also much on a par with the vocalization of other herding animals; but since the primates need these danger-warning cues even more than do land animals (who have various other defenses and also a better sense of smell), this is doubtless the reason the primates have developed vocalization to such a great extent. But, even so, the best vocalizations of the most gregarious gibbons are not speech. (La Barre 1954: 166)

Märkasin, et ka Yerkes kasutab sõna "sociability" üsna sagedasti. (Veel üks põhjus miks teda tasuks kunagi lugeda, kui La Barre faatilise kommunikatsiooniga sügavamale minna.) "Loomade seltskondlikkus on nendevahelise isegi faatilise kommunikatsiooni võimalikkuse taga; ja kõne ei oleks kunagi saanud areneda üksikus loomas." - Samasse kilda läheb inimese liikidevaheline kommunikatsioon teiste olenditega, nagu Jakobsoni rääkivate lindude näide illustreerib väga kenasti. Sellega, et inimkõne ei oleks saanud välja areneda ebaseltskondlikus inimahvis, võib kerge vaevaga vaielda ühiskondliku lepingu teooria vastu - inimene pidi olema seltskondlik selleks, et areneks keel ja kõne, millega kasvõi suulistesse kokkulepetesse astuda.

See, et primaatide häälitsemine käib enam-vahem käsikäes nende seltskondlikkusega võib põhineda sellel samal katkendil Yerkes'ite raamatust, mida tsiteerisin üleval: (1) gibonid ja siamangid, (2/3) gorilla ja orangutan, (4) šimpans. Gorillad häälitsevad rohkem kui orangutanid, aga orangutanide omavaheline suhtlemine on üleüldiselt keerulisem kui šimpansite oma. Seda, kuidas igasugused muud märguanded toimivad näiteks möiraahvide juures, võib siia jätta ühe mu lemmikkatkendi Sebeoki toimetatud kogumikust loomade suhtlemise kohta:

Kommunikatsiooniprotsessi ja varjamatut signaliseerimist võib vaadelda käitumise regulaatoritena. Helid võivad esmalt juhatada omavahel seotud loomade tähelepanu signaalidelt neid tekitavale loomale ja seejärel žesti- ja häälesignaalide referendile. Seetõttu mõjutavad signaalid uuriva käitumise suunda ja ulatust ja reageerivates loomades tajuväljade sensoorset skanneerimist. Signaalid võivad ärgitada ja stimuleerida loomi väga spetsiifilist tüüpi käitumisele, nagu näiteks kaitse, mäng või muud märgistatud tegevused, mida algatatakse või on mis juba käimas. Nagu me kirjeldasime möiraahvide häälekäitumise juures, võivad kindlate isendite signaalid alustada, algatada ja pärssida paljude teiste loomade tegevust. Seetõttu võib juba nimetatud tunnuste hulka lisada algatamise ja pärssimise. (Carpenter 1969: 61)

"Uuriv käitumine" (exploratory behavior) tähendab siinkohal ringiliikumist, kui need ahvid mööda puid ringi liiguvad toitu otsides. Möiraahvid, nagu nimi osutab, möirgavad ja neil pidavat (vist sama artikli järgi) olema konkreetsed häälitsused mis tähendavad "liigume edasi", "peatume siin", jne. Samas postituses (järgmine lk, 62) olen välja toonud veel näiteks selle, et ohust teavitamise häälitsuse puhul sõltub see konkreetse isase isendi staatusest grupis, kas seda võetakse tõsiselt või mitte.

La Barre teksti võib tänaseks pausile panna - edasi läheb asi juba konkreetselt inimkeele ja inimperekonna teemadele. Kokkuvõtteks:

• Gibonitel on hulk häälitsusi, millega nad väljendavad oma hingeelu ja ühtlustavad grupisisest emotsionaalset tooni. La Barre võrdleb nende häälitsuste piiratust inimliigi noorukite keelekasutusega, mis on ka märkimismäärselt piiratud ja affektiivne (halvustav, ülistav, liialdav).
• Ahvid üleüldiselt on pigem visuaalsed olendid ja ei "ütle" üksteisele palju. Inimene sõltub ümbritsevate inimeste suhtumiste tõlgendamisel, nendega koostöö planeerimisel ja nende mõtetest arusaamiseks rohkem häälest.
• Inimkeele päritolu on seltskondlik, millest järgmises postituses lähemalt.