The Effects of Bacopa monnieri

FIG. 4. Camera lucida tracings of basolateral amygdaloid neurons from control rats (A) and rats treated with Bacopa monniera for 6 weeks at doses of 20 mg/kg (B), 40 mg/kg (C) and 80 mg/kg (D). (Vollala et al. in Aguiar & Borowski 2013: 320)
Caution! The author of this blog is an undergrad in humanities and has no significant acquaintance with neurology or neuropharmacology. This collection of quotes is assembled for personal use. Those interested in Bacopa monniera should acquaint themselves with the source material.

Pase, Matthew P., James Kean, Jerome Sarris, Chris Neale, Andrew B. Scholey and Con Stough 2012. The Cognitive-Enhancing Effects of Bacopa monnieri: A Systematic Review of Randomized, Controlled Human Clinical Trials. The Journal of Alternative and Complementary Medicine 18(7): 647-652.

Objectives: Traditional knowledge suggests that Bacopa monnieri enhances cognitive performance. Such traditional beliefs have now been scientifically tested through a handful of randomized, controlled human clinical trials. The current systematic review aimed to examine the scientific evidence as to whether Bacopa can enhance cognitive performance in humans. (Pase et al. 2012: 647)
What I've read elsewhere suggests that brahmi is a potent antioxydant and it's memory-enhancing effects can be reduced to that. I'm not sure whether it promotes dendrite growth as some unreliable or unknown sources suggest.
Across trials, three different Bacopa extracts were used at dosages of 300-450 mg extract per day. All reviewed trials examined the effects of Bacopa on memory, while other cognitive domains were less well studied. There were no cognitive tests in the areas of auditory perceptual abilities or idea production and only a paucity of research in the domains of reasoning, number facility, and language behavior. Across studies, Bacopa improved performance on 9 of 17 tests in the domain of memory free recall. There was little evidence of enhancement in any other cognitive domains. (Pase et al. 2012: 647)
Lay-users are for some reason more exact, noting the bacoside content along with dosage.
Bacopa has long been renowned for its medicinal properties. This has been documented in the sixth-century Ayurvedic text, the Caraka Samhita, whereby Bacopa is recommended for the treatment of various mental conditions. Of late, Western medicine has shown interest in this ancient herb as a potential cognitive enhancer. (Pase et al. 2012: 647)
Scriptural authority?
Sample populations were comparable both in age range and in that subjects tended to be healthy without any chronic illnesses. Although one study recruited a sample with subjective memory complaints, the sample was apparently free from cognitive impairment. (Pase et al. 2012: 648)
"My memory sucks."
Given the richness of information available, this factor was subdivided into the more specific facets of memory identified by Caroll. These domains include (1) memory span: the quantity of information one can recall in order following a single exposure to the information; (2) associative memory: the ability to recall or recognize information paired (associated) with other arbitrary information; (3) free recall memory: recall of arbitrary information when the information to be recalled exceeds the quantity of one's memory span; (4) meaningful memory: the ability to recall or recognize information when the information to be remembered has meaning; and (5) visual memory: recall or recognition of visual material that cannot be easily recoded into a nonvisual modality. (Pase et al. 2012: 649)
In this blog I apparently engage mostly in associative memory. "Meaningful memory" poses some problems - what were the criteria for considering a memory meaningful? Caroll JB. Human cognitive abilities: A survey of factor analytic studies. New York: Cambridge University Press, 1993.
The current systematic review of randomized, controlled trials revealed some evidence to suggest that Bacopa is efficacious in improving the learning and free recall of information. This suggests that Bacopa could potentially be clinically prescribed as a memory enhancer. At present, there is insufficient evidence to suggest that Bacopa improves other domains of cognitive performance in healthy nondemented subjects. (Pase et al. 2012: 651)
At least there's that. As I understand it, memory enhancement is exactly why some nootropic communities take Bacopa as a food supplement.
The focus toward testing memory over othe rcognitive domans most probably stems from Bacopa's long-standing Ayurvedic reputation as a potent "memory enhancer." Although the first randomized controlled human clinical trial to explore the long-term effects of Bacopa on cognitien reported both enhancement in memory and cognitive speed, follow-up research has not given mental speed (or other cognitive domains) the same attention as memory. (Pase et al. 2012: 651)
Thus, other cognitive domains were noted in the abstract so tautologically because there is a bias in research to ignore other domains, such as cognitive speed.
To advance current knowledge, future research in the area is required to manipulate dosage size and supplementation durations. (Pase et al. 2012: 651)
Yes! // Even some earlier research took this route.

Aguiar, Sebastian and Thomas Borowski 2013. Neuropharmacological Review of the Nootropic Herb Bacopa monnieri. Rejuvenation Research 16(4): 313-326.

Cognitive enhancement typically exacts a toxicological and psychological toll. The milieu of nootropic phytochemicals found within Bacopa monnieri (BM), primarily triperpenoid saponins called bacosides, exhibit minimal observable adverse effects at standard dosages. BM demonstrates anti-oxidant, hepatoprotective, and neuroprotective activity. Emerging research demonstrates several mechanisms of action - acetylcholinesterase inhibition, choline acetyltransferase activation, β-amyloid reduction, increased cerebral blood flow, and monoamine potentiation. (Aguiar & Borowski 2013: 313)
I have noted a psychological toll with Ginkgo Biloba. I wonder how bacopa and ginkgo would interact in terms of cerebral blood flow.
Western biomedicine is in the midst of investigating the potential value of the Eastern pharmacopeia. (Aguiar & Borowski 2013: 313)
Yup. Ginkgo is Chinese, Bacopa is Indian.
Unlike the potentially addictive and forceful action of widely used psychostimulants, chronic and moderate administration of BM appears to nourish rather than deplete neurons, an action compatible with 1400 years of Ayurvedic study. BM was initially described around the 6th century A.D. in texts such as the Charaka Samhita, Athar-Ved, and Susrutu Samhita as a medhya rasayana-class herb taken to sharpen intellect and attenuate mental deficits. The herb was allegedly used by ancient Vedic scholars to memorize lengthy sacred hymns and scriptures. (Aguiar & Borowski 2013: 313)
It feels like this turn to Eastern pharmacopeia is underlined by a need to replace depletive drugs with nourishing ones. E.g. replacing coffee with Maca.
The long-term effect of BM on humans is unknown, but animal models suggest considerable protection against age-related neurodegeneration rather than progressive toxicity or tolerance formation. (Aguiar & Borowski 2013: 314)
On forums it is known for its neuroprotective qualities. Something to do with dendrites?
The researchers found that cigarette smoke depletes zinc and selenium levels in the brain, which is especially problematic because zinc is a SOD [superoxide dismutase] co-factor and selenium is a GPx co-factor. Administration of bacoside A also restored zinc and selenium levels. (Aguiar & Borowski 2013: 314)
E.g. Bacopa may equalize some problems caused to the brain by smoking cigarettes.
Cerebral blood flow and vasodilation. Adequate perfusion of blood to capillary beds within the brain is of utmost importance. Otherwise, deficits of oxygen and nutrients will ensue alongside the buildup of cytotoxic waste. Diminished cerebral blood flow is implicated in various pathologies, including dementia. (Aguiar & Borowski 2013: 318)
"Elav organ vajab vahetuseks tarvilike aunete pidevat juurdevoolu, samuti peab toimuma lagu- ja jääkproduktide äravool. Aju varustamise ja jääkidest vabastamise häired põhjustavad paratamatult kesknärvisüsteemi tegevuse häireid, s.t. psüühhilisi häireid." (Saarma 1979: 203)
Volalla et al. studied the effect of BM on the dendritic morphology of neurons in the basolateral amygdala, a region implicated in learning and memory. Twethy-four rats were divided into 2-, 4-, and 6-week treatment groups, and then further divided into 20, 40, and 80 mg/kg per os (p.o.) dose groups and age matched to controls. All of the rats were tested in spatial learning and passive avoidance tests. They were then decapitated, and their brains were Golgi stained and evaluated for dendritic branching (arborization) and intersections (length). The results indicated an improvement in spatial learning and memory retention and a significant increase in dendritic length and branching points within the basolateral amygdala at the doses 40 and 80 mg/kg at the 4- and 6-week intervals (Fig. 4 [post heading picture]). (Aguiar & Borowski 2013: 319)
Hopefully there are other means for studying dendritic morphology of neurons in humans other than decapitation. It should be noted that the dendritic aspect has only been studied on rats, not humans. Although it would explain why it was used for learning lengthy hymns and scriptures. Mo' dendritic branching mo' neuroprotection, yo!
Pace et al. supports previous findings that BM most effectively reduces the rate of forgetting, but not acquisition or other aspects of cognition (though this matter is by no means settled). (Aguiar & Borowski 2013: 321)
This would suggest that Bacopa monnieri is not "magical" and will not give you elephant memory. Rather, it would be most effective if taken alongside active memorizing.
These findings evidence the potency of BM, particularly in measures of verbal recall. Remarkably, contemporary findings appear to support the alleged use of BM in Vedic antiquity by scholars memorizing lengthy hymns. (Aguiar & Borowski 2013: 321)
It's quite nice when folkloric knowledge of herbs actually stands up to verification.
The researchers found no significant acute cognitive effects in the BM group. The absence of noticeable acute effects may diminish the likelihood of dependency-forming or -reinforcing behavior. (Aguiar & Borowski 2013: 321)
It is common knowledge that the nootropic effects of Bacopa are longitudinal, e.g. that it takes at least 8 weeks for a noticeable improvement in memory. While other studies bemuse the lack of acute effects, here it seems like positive quality.
BM demonstrates immense potential in the amelioration of cognitive disorders, as well as prophylactic reduction of oxidative damage, NT modulation, and cognitive enhancement in healthy people. Biomedical research on BM is still in its infancy, but preliminary results such as these have begun to open the research floodgates. It is critical that much longer-term studies be conducted BM in combination with other substances, as is prescribed by the Ayurvedic system, may result in synergistic effects and should also be investigated. The social implications of cognition-enhancing drugs are promising but must be appropriately tempered with ethical considerations as researchers enter the brave new world of neural enhancement. (Aguiar & Borowski 2013: 322)
The neural enhancement community already acknowledges that it is better to take up a wider variety of nootropics than to take higher doses of a single nootropic. I even found two studies of Bacopa in combination with Ginkgo!

Nathan, P. J., J. Clarke, J. Lloyd, C. W. Hutschison, L. Downey and C. Stough 2001. The acute effects of an extract of Bacopa monniera (Brahmi) on cognitive function in healthy normal subjects. Human Psychopharmacology: Clinical and Experimental 16(4): 345-351.

Ginkgo biloba and Bacopa monniera are two herbal extracts sharing similarities in their mechanism of action (Nathan, 2000; Nathan et al., 2001b) and demonstrating cognitive endancing effects in humans. Recently we have shown that chronic administration of these extracts in healthy human subjects can improve neuropsychological functioning, particularly learning and memory, executive processing and information processing (Stough et al., 2001a; 2001b). (Nathan et al. 2001: 163)
I think this mechanism of action may have something to do with cerebral blood flow.
A recent study by Wesnes et al. (2000) showed that combined administration of two herbal extracts has positive effects on cognitive functions. In this study administration of Ginko biloba and Panax Gingseng improved working and long-term memory. This study suggests that administration of two extracts in combination may have a better efficacy im improving cognitive function in normal healthy subjects. (Nathan et al. 2001: 163)
I'll have to look into Panax Ginseng as well. Although I've been long aware of it and even drank some gingseng tea a while ago, it appears that it is sold in capsules at a nearby heart-specialized pharmacy.
The current findings suggest that acute administration of standard doses of Ginko biloba and Bacopa monniera has no acute effects on cognitive function in normal subjects. (Nathan et al. 2001: 164)
Why again do the effects have to be acute? It's pretty clear that chronic administration is the way to go.

Nathan, Pradeep J., Sally Tanner, Jenny Lloyd, Ben Harrison, Leah Curran, Chris Oliver and Con Stough 2004. Effects of a combined extract of Ginko biloba and Bacopa monniera on cognitive function in healthy humans. Human Psychopharmacology: Clinical and Experimental 19: 91-96.

The cognitive effects of Bacopa monniera have not been examined extensively. It has been shown that acute (300 mg) administration of an extract of Bacopa monniera had no effects on cognitive function (Nathan et al., 2001), while chronic administration (3 months) led to significant improvements in information processing, learning and memory consolidation in normal healthy subjects (Stough et al., 2001b). (Nathan et al. 2004: 91)
The abstract states that this study investigates sub-chronic (2 weeks) and chronic (4 weeks) effects, but results demonstrate no significant effects on testing cognitive processes. Thus, it appears that even 1 month is not enough for noticeable enhancement. The nootropic community advises at least 8 weeks for first noticeable effects. It is clear that Bacopa is meant for the long run.
It is possible that differences in the dose of Ginko biloba in the extract and duration of treatment may in part explain the lack of efficacy of the combined extract. Firstly, the total dose of Ginkgo biloba used in this extract was 120 mg (2 x 60mg) in comparison with doses ranging over 120-600 mg in the studies that have demonstrated positive effects. (Nathan et al. 2004: 95)
It would appear that I am playing it safe by taking 2 x 60 mg Ginkgo giloba daily.
A likely reason for the lack of effect of the combined extract on cognitive function may be related to the sensitivity of the tests to neurochemical manipulation. We have suggested previously that while certain tests are validated clinical measures of neuropsychological function, they may not be sensitive to pharmacological manipulation, especially to herbal componds (Nathan et al., 2003). (Nathan et al. 2004: 95)
Yeah, no, these herbs don't make you a "superwoman" (or a "superman"). My experience with chronic administration of Ginkgo bilob says that it merely reduces mental fatigue and enhances cognition so that I am able to stay awake in extremely boring lectures and can read lengthy and complicated texts without fatigue.

Rosso, A. and F. Borrelli 2005. Bacopa monniera, a reputed nootropic plant: an overview. Phytomedicine 12(4): 305-317.

Preliminary studies established that the treatment with the plant (Malhotra and Das, 1959) and with the alcoholic extract of BM plant (Singh and Dhawan, 1982) enhanced learning ability in rats. Subsequent studies indicated that the cognition-facilitating effect was due to two active saponins, bacosides A and B, present in the ethanol extract (Singh and Dhawan, 1992). These active principles, apart from facilitating learning and memory in normal rats, inhibited the amnesic effects of scopolamine, electroshock and immobilization stress (Dhawan and Singh, 1996). The mechanism of these pharmacological actions remains conjectural. It has been suggested that the bacosides induce membrane dephosphorylation, with a concomitant increase in protein and RNA turnover in specific brain areas (Singh et al., 1990). Further, BM has been shown to enhance protein kinase activity in the hippocampus which could also contribute to its nootropic action (Singh and Dhawan, 1997). (Rosso & Borrelli 2005: 307)
"[The hippocampus] belongs to the limbic system and plays important roles in the consolidation of information from short-term memory to long-term memory and spatial navigation." (Wiki) Although this is wildly conjectural, the connection with protein kinase activity (changing the function of the protein) in the hippocampus would thus explain not only it's memory enhancing effects but also the anecdotal evidence of Bacopa making you acutely aware of your body language, especially your posture.
The central cholinergic system is considered the most important neurotransmitter involved in the regulation of cognitive functions. Cholinergic neuronal loss in hippocampal area is the major feature of Alzheimer's disease (AD) and enhancement of central cholinergic activity by anticholinestrase is presently the mainstay of the pharmacotherapy of AD-type senile dementia. (Rosso & Borrelli 2005: 307)
Note: eggs! Eggs with Bacopa.
All the extracts showed a dose-dependent inhibitory effect on acetylcholinesterase/AchE activity in vitro, but none of BM extracts showed more than 50% inhibition, suggesting that the extracts of GB and BM have potent cognitive enhancing properties, but with different mechanisms of action. (Rosso & Borrelli 2005: 308)
Thus, Ginkgo and Bacopa may have different mechanisms of action, as opposed to earlier remarks on their similarity.
Recently, Stough et al. (2001) undertook a study, using a double-blind placebo-controlled design and a battery of well-validated neuropsychological tests, to examine the chronic effects of an extract of BM on cognitive function in healthy human subjects. The authors showed that BM (300 mg) given chronically for 12 weeks improved early information processing, verbal learning and memory consolidation in humans. This is consistent with the study of Sharma et al. (1987), who also observed positive effects on learning and memory following 12 weeks administration. However, as reported for GB extract (Nathan et al., 2002), no acute effects on cognitive function were found at a lower dose (300 mg) (Nathan et al., 2001), even when BM extract was combined with GB extract (Maher et al., 2002). Therefore, as suggested by the authors, it is possible that the combined administration of both these extracts chronically may exert more potent effects on cognitive function. (Rosso & Borrelli 2005: 314)
Higher doses and chronic administration seems to be the keys here.

Rout, Susanta Kumar and Durga Madhab Kar 2010. A review on antiepileptic agents, current research and future prospectus on conventional and traditional drugs. International Journal of Pharmaceutical Sciences Review and Research 3(2): Article 004.

Around 75-80% of epileptic patients may be provided with adequate seizure control with the help of conventional antiepileptic drugs. Carbamazepine, ethosuximide, phenobarbital, phenytoin, and valproate are the most frequently used conventional antiepileptics. The therapeutic failure in 20-25% of patients has stimulated intensive research on novel antiepileptic drugs and so far most of them have been developed and licensed mainly as add-on treatment in patients poorly responding to conventional therapy. These are ferbamate, gabapenin, lamotrigine, levetiracetam, oxcarbazepine, tiagabine, topiramate, vigabatrin, and zonisamide. This period has brought many new antiepileptic drugs (AEDs) to the practicing physician. (Rout & Kar 2010: 19)
Thus it would appear that oxcarbazepine is variant B, for when conventional antiepileptic drugs fail. Reading up on the side effects and especially the possible reproductive risks on Wikipedia, it seems understandable why this compound is not a first choice.
Antiepileptic drugs are well-known for their drug interactions; not only between each other, but also with other pharmacologic agents. These observations have led to a shift in focus to the use of herbal remedies in the management of epileptic seizures. (Rout & Kar 2010: 19)
#EasternMedicineAndNewAgeBullcrap (e.g. Cherokee Hair Tampons)
Traditional medicinal practices have remained as a component of health care system of many societies in spite of the availability of well-established alternatives. Plants have been used by mankind for their relieving and therapeutic abilities and still we rely on their healing properties. Plants having active constituent have a direct pharmacological action on our body including various organs like brain. The Indian system of medicine "Ayurveda" clossified the plants affecting the brain and other major organs. (Rout & Kar 2010: 20)
Bacopa monniera belongs to this class. Also, it is a happy coincidence that aju means "brain" in Estonian. Ajurveeda...
Lamotrigine (LAMICTAL) acts by inhibiting the release of excitatory amino acids such as glutamate through the modilation of sodium and calcium channels. (Rout & Kar 2010: 20)
"BM (Bacopa monniera) appears to act as a vasodilator by releasing NO (nitric oxide) from the endothelium and inhibiting calcium fluctuations in and out of the sarcoplasmic reticulum. More research on this property of BM is warranted." (Aguiar & Borowski 2013: 318) I would bet that those darn calcium channels have something to do with BM's antiepileptic properties.
Oxcarbazepine (TRILEPTAL) and its active metabolite (10 monohydroxy epoxide derivative) block voltage dependent sodium and voltage-activated calcium channels. Oxcarbazepine is similar to carbamazepine in its spectrum of anti-convulsant activity. It is currently recommended as either a first line monotherapy or an add-on therapy for partial seizures with or without secondary generalization with the major side effects of hyponatremia and hypersensitivity reaction. (Rout & Kar 2010: 20)
So the general mechanism (blocking or inhibiting calcium channels) may be the same. Hyponatremia is a condition that occurs when the level of sodium in your blood is abnormally low. Both hyponatremia and hypersensitivity reaction have been noted on Wikipedia in simple English: "A craving for salty foods (such as potato chips) and increased impulsiveness have also been noted."
Seizure activity leads to neuronal cell loss and, as it has been already mentioned, neurodegeneration may affect the protective activity of some antiepileptic drugs. (Rout & Kar 2010: 21)
This would explain "lost memories" of an epileptic person.

Mathew, Jobin, Jes Paul, M.S. Nandhu and C.S. Paulose 2010. Bacopa monnieri and Bacoside-A for ameliorating epilepsy associated behavioral deficits. Fitoterapia 81(5): 315-322.

Bacopa monnieri is an outstanding nervine tonic used for raising the mental performance. It helps in concentration, comprehension, recall and alertness, Brahmi is particularly beneficial as it ads in categorizing information in brain and its subsequent expression. Bacopa is also called as a natural antioxydant which may give details its neuroprotective role siin in the memory centers of the brain. Epilepsy is neuronal disorder characterized by learning, cognitive and memory impairments. The present review summarizes information concerning botany, chemistry and beneficial effect of Bacopa monnieri on epilepsy associated behavioral deficits. (Mathew et al. 2010: 315)
This characterization seems tendentious. Previous readings have suggested that although it may enhange concentration and memory (e.g. recall), it's effects on comprehension and alertness are unsubstantiated.
It is used in traditional Indian medicine, the Ayurveda, for the treatment of anxiety, and in improving intellect and memory for several centuries. In addition to memary boosting activity, it is also claimed to be useful in the treatment of cardiac, respiratory and neuropharmacological disorders like insomnia, insanity, depression, psychosis, epilepsy and stress. It was reported to possess anti-inflammatory, analgesic, antipyretic, sedative, free radical scavenging and anti-lipid peroxidative activities. The plant is reported to have shown barbiturate hypnosis potentiation effect. The plant is anticancerous and improves learning ability. It is used as a tranquilliser. The plant is astringent, bitter, sweet, cooling, laxative, intellect promoting, anodyne, carminative, digestive, antiinflammatory, anticonvulsant, depurative, cardiotonic, bronchodialator, diuretic, emmenagogue, sudorfic, febrifuce and tonic. (Mathew et al. 2010: 316)
This is where the "sedative" effect factors in. Some users of Bacopa report that it gets increasingly difficult to get out of the bed in the morning, which is - along with diarrhea and stomach cramps - one of the prime reasons for cutting back the dosage.
In a subsequent study the same author investigated the constituents responsible for Bacopa's effect and demonstrated that the isolated bacosides A and B were effective in enhancing memory in rats in learning tasks involving both positive and negative reinforcement. Additionally, this study demonstrated that the bacosides produced changes in the hippocampus, cerebral cortex (areas critical to memory function) and hypothalamus regions of the brain and caused enhanced levels of protein kinase activity and increases in protein levels in these regions. This indicated positive implications for improved neurotransmission and repair of damaged neurons via enhanced regeneration of nerve synapses. (Mathew et al. 2010: 317)
The bit about protein kinase activity was already noted (above) - "increases in protein levels in these regions" pretty much captures it. Improved neurotransmission is also almost a given, but the part about "enhanced regeneration of nerve synapses" needs elucidation. Is that why Destiny's Equation used Bacopa - because of her brain damage? It would certainly make sense that dendritic growth would regenerate some nervous connection, but it would be neat to know more about the mechanism of action.
The bacosides aid in repair of damaged neurons by enhancing kinase activity, neuronal synthesis, and restoration of synaptic activity, and ultimately nerve impulse transmission. (Mathew et al. 2010: 317)
Oh. Dat kinase activity.
Stress elicits a defensive response in living organisms. The defense response involves several mechanisms including stress gene expression, enhanced antioxidant protection, and enhanced toxin clearance. Bacopa has been shown to facilitate each of these adaptive resources by modulation of Hsp 70 expression, and enhancement of activity of both superoxide dismutase and cytochrome P450 enzymes in stressor exposed rat brains. Thus, Bacopa may facilitate the capacity of the brain to withstand stress, and help the brain to function under adverse conditions. These findings support the afore-mentioned medhya rasayana classification of Bacopa in ancient Ayurveda in that they imply a brain tonic and adaptogenic effect (adaptogenic meaning improved resistance to stress). (Mathew et al. 2010: 317)
Neat. "Hate or dislike of any kind did not compute, I could only love."
Bacopa significantly improved the ability to retain information over time as measured by a task requiring delayed recognition all of word pairs. The authors commented that this may be due to less information being lost from memory, that is, the results are due to decreased forgetting, as opposed to enhanced acquisition because learning trials did not show any effect of Bacopa. Outcome measures in this study which failed to show a significant effect for Bacopa were tasks of short term memory, working memory, attention, retrieval of prior knowledge and psychological state (anxiety, stress and depression). (Mathew et al. 2010: 318)
This was already noted above: Bacopa should go hand in hand with actual and active learning and memorizing. It alleviates amnesia rather than improves memory as such.
Because of the side effects of chemical drugs, drugs of plant origin are gaining importance and are being investigated for remedies of a number of disorders. Since the introduction of adaptogen concept, several plants have been investigated, which were used earlier as tonics due to their adaptogenic and rejuvenating properties in traditional medicine. B. monnieri has been reported to possess anxiolytic, antidepressant and memory enhancing activity. (Mathew et al. 2010: 319)
An adaptogen is apparently a chemical compound that stabilizes physiological processes and promotes homeostasis. It is "medicine for the healthy".
The mechanism of action behind the memory and cognition enhancing effects of B. monnieri is still uncertain, as its multiple active constituents have multifunctional properties, making its pharmacology complex. But the antioxidant properties of B. monnieri have been well documented. (Mathew et al. 2010: 319)
If nothing else, it's a potent antioxidant.
Previous studies showed decreased Rotarod performance demonstrated the impairment in the motor function and coordination in the epileptic rats, suggesting impairment in their ability to integrate sensory input with appropriate motor commands to balance their posture and at the same time adjust their limb movements on the metallic rod and is indicative of cerebellar dysfunction. Treatment using B. monnieri and its active component bacoside-A improving cerebellar function. (Mathew et al. 2010: 319-320)
This is the part that interests me most. There are so many calls to study this or that aspect of Bacopa's effect, but one that hasn't been mentioned anywhere is the connection with motor cortex. I think this warrants investigation.

Liikumine ja ruumikasutus

Viirpalu, Iiris 2012. Liikumine ja ruumikasutus Aleksander Pepeljajevi lavastuses "Margarita ja meister". Seminaritöö. Juhendaja: Katre Väli. Tartu Ülikool; Filosoofia teaduskond; Semiootika osakond.

Käesolev uurimus asetab ühe omapärase käekirjaga lavastaja, Saša Pepeljajevi, lavastuse "Margarita ja Meister" semiootilisse paradigmasse eesmärgiga uurida ja analüüsida mainitud lavastuse füüsilis-kineetilist osa. Kineetiline märgisüsteem hõlmab näitlejate liikumist ning ruumimanipulatsioone laval ja lähtutud on semiootilisest teatri- ja tantsuteooriatest. (Viirpalu 2012: 3)
Just selle osa tõttu olen juba pikalt tahtnud seda tööd lugeda, aga seni pole millegi pärast ette võtnud (lugemisnimekiri on meeletult pikk). Füüsilis-kineetiline on minu jaoks mingil määral problemaatiline termin. Kineetika on teadupoolest keemilise teaduse alavaldkond mis uurib keemiliste reaktsioonide kiirust. Alternatiivid ei ole samas paremad. Näiteks kinesioloogia on teoreetiliselt füsioloogia alavaldkond mis uurib inimkeha liikumist. Kahjuks on välja kukkunud nii, et kinesioloogia nime all toimetavad kiropraktikud ja holistliku meditsiini (nö alternative medicine) praktiseerijad (selliseid on Eestis eriti palju just Ida-Virumaal, Nõukogude aja jäänukitena). Kineesika oleks minu arvates kõige lubamav termin, eriti selle tõttu, et Ray Birdwhistell kineesika lähtus Labanotatsioonist e tantsu kirjeldamisest. Kahjuks ei käsitle tänapäeval minu teada keegi peale mõne Ida-Eurooplase kineesikat kui sellist, sest see on seotud 20. sajandi keskpaiga strukturaalse lingvistikaga (Ameerika "deskriptiivse" variandiga, mitte Jakobsonliku variandiga). Eelnevate assotsiatsioonide tõttu hoidun ise kine-terminitest, kuigi nad on tihtipeale ahvatlevalt sobivad. St juba alguses märgin ära, et "kineetiline märgisüsteem" vajab kindlasti selgitust - loodestavasti töö teoreetiline osa deliver'ib.
Uurimuse teemaks on valitud just see lavastus, kuna selle näol on tegemist kineetilise teatri näitega, kus näitleja liikumisel, esitataval koreograafial ning ruumikasutusel on tavapärasest sõnateatrist olulisem roll tähenduse edastamisel ja kunstiteksti vormimisel. (Viirpalu 2012: 3)
Eestindatuna oleks see siis lihtsalt "liikumisteater", eriti kui see vastandub "sõnateatrile" (mitte nt "verbaalsele teatrile"). St kinesis on sõna otseses tähenduses "liikumine".
Kuna mitmetimõistetavus ja sümboolsus on tugevalt sees juba algtekstis, Bulgakovi romaanis, käsitletakse töös piiritletult koreograafia ja ruumiga seonduvat, vastasel korral läheks uurimus liialt mahukaks ning lavastuse muid aspekte ja nende omavahelist koosmõju võib uurida juba edasistes töödes semiootiahariduse omandamise käigus. Seetõttu ei pöörata eraldi tähelepanu vastuvõtule, publiku ja näitleja kommunikatsiooniaktile, samuti draamateksti suhestumisele lavastusega, vaid üritatakse mõtestada antud etenduses kasutatud koreograafilisi elemente, näitlejate kehakasutusega seonduvat (sh prokseemika, miimika, žestid) ja ruumilahendusi. (Viirpalu 2012: 3)
"Kehakasutus" on hea termin. (Millegi pärast minu kriitika ongi põhiliselt terminoloogiline?) Eesti keeles on see äärmiselt mugav, aga inglisekeelset vastet on raske ette kujutada: related to use of body, related to body use? Ise tahaksin millalgi loobuda kohmakast ja negatiivselt laetud terminist nonverbal ja võtta kasutusele ühe 60ndate psühhiaatri, John F. Spiegeli, lihtsad ja mõistetavad terminid body communication, body messages jne. Lihtsuses peitub võlu.
Esimeseks tähtsamaks autoriks on Valerie Preston-Dunlop, kes lähtub tantsuanalüüsis eksplitsiitselt semiootikast ja kelle "Looking at Dances: a Choreological Perspective on Choreography" annab tantsumärkide liigituse ning uurib tantsukeelt kultuurinähtusena. (Viirpalu 2012: 4)
Juhendajal jäi märkimata, et raamatute pealkirjad peaksid olema kaldkirjas, aga jutumärgid on üleliiased (jutumärgid on artiklite jaoks) - loodetavasti bakatöö ajaks seda toimetamisviga enam ei esine. "Tantsumärgid" meeldivad ka, aga siin on jällegi oma oht. Ükskord olin väga erutunud sellisest artikli pealkirjast nagu "Bodysigns: A Biorhetoric for Change" (Christie S. Fleckenstein, JAC, 2001), aga see osutus Richard Rorty stiilis tekstualistlikuks essentialismiks mis ei saanud ise aru mida väitis. Samas oleks lahe kui sellised lihtsad terminid nagu "tantsumärgid" ja "kehamärgid" oleksid kasutusel. Just hiljuti mõtlesin selle peale, et erinevad semiootikud räägivad märkide nime all täiesti erinevatest asjadest: Peirce räägib mõttemärkidest (thought-signs), Jakobson räägib sisuliselt sõnamärkidest ja Lotman kultuurimärkidest (või, alternatiivselt, tekstimärkidest). Ka "suhtlusmärk" ei ole pretsedenditu - Morrisel on selle jaoks isegi vastav termin, com-sign. Seda problemaatikat aeg-ajalt ikka tõstatakse - kas genus "märk" ei ole ehk liiga üldine ja nõua täpsustamist. Vähemalt eesti keeles on selline täpsustamine liitsõnadega lihtne.
Ruumimängude käsitlemisel on peamiseks autoriks Gay McAuley, tänapäeva juhtivamaid teatriruumi semiootiliselt käsitlevaist teoreetikuist, kes kirjutanud lavaruumist ka näitleja kohalolu- ja kehapõhiselt. (Viirpalu 2012: 4)
Huvitav teema. Seni pole mul õnnestunud embodyment diskursusesse süveneda, sest seda tundub olevat liiga palju, et lihtsalt sellesse sisse astuda (eriti kuna suur osa sellest tegeleb asjadega mis on minu jaoks elukauged, nagu rasedus, menstruatsioon, "juuste antropoloogia", jne.). "Kohalolu" on samamoodi asi millega ma tahaks tegeleda, aga millegi pärast ei jõua. Olen kogunud rohkesti tsitaate vastandusest presence / avoidance, sest see seostub nonperson teemaga (mis kummastaval kombel sai alguse Semiotica ühes vanemas numbris). Ma kujutan ette, et seda teemat oleks väga äge ja kerge seostada faatikaga (phatics kui eraldi alavaldkond), sj para- ja metakanalite teemaga (parakanalis kõnetame kedagi või kõneleme kellestiki keda pole kohal; metakanalis on pealtvaataja või -kuulaja, kes on kohal, aga ei osale).
Lavastuse uurimisel on lähtutud lotmanlikust kultuuriteksti kontseptsioonist, mis võimaldab vaadelda tantsu ühena kultuuri märgi- või modelleerimissüsteemidest või keeltest ja koodidest. (Viirpalu 2012: 4)
Veel üks teooria või termin mida ma pean toredaks, aga millega ise ei ole veel rahulolevalt selgusele jõudnud. St "kultuuriteksti" mõiste on minu arvates problemaatiline, lausa poolik. Olen avastanud, et ta lähtus selle kontseptsiooni vormimisel Jan Mukarovski esteetilise märgi definitsioonist, aga ei ole üle võtnud kõiki võimalikke omadusi. Näiteks võtab Lotman üle tõiga, et kultuuritekst on nö "tähenduslik tervik" (Mukarovski käsitluses "intentsionaalne tervik") mis kannab mingit kultuurilist funktsiooni, aga teoreetiliselt peaks selle funktsiooniga kaasas käima ka kultuuriline norm ja kultuuriline väärtus mis seostavad selle kultuurilise funktsiooni kultuuri kui tervikuga üldisemalt. Nende aspektide väljajätmise tõttu on kultuuriteksti mõiste natuke ebamäärane - iga tekst võib olla vaadeldav kultuuritekstina (Lotmani näited on rituaalid, tüüplausungid, käitumisvormid, jne), aga minu arvates peaks kultuuritekst sõltuma ka väärtusest (nö positsioonist kultuuriliste märgisüsteemide hierarhiast; a la primaarne, sekundaarne ja tertsiaalne modelleeriv süsteem Lotmani käsitluses) ja normist, mis määratleb seda väärtust. Kahjuks ei ole ma veel teadlik kas keegi on seda liini jälitanud ja need mõisted kultuuritekstide käsitlemisel tagasi sisse toonud. Ehk ei ole seda vajagi, aga kõhutunne ütleb, et see oleks õige viis kuidas kultuuriteksti mõistet täiendada, et see muutuks praktilisemaks. (Selle tõttu ei ole ma kultuuriteksti mõistet kasutusele võtnud, kuigi tahtmine ja võimalusi selleks on.)
Pepeljajevi kineetilist teatrit ja selle väljendusvahendeid võib vaadelda füüsilise teatri alaliigina ning seega asub lavastus "Margarita ja meister" tantsu ja teatri märgisüsteemide piirialal ning selles on rakendatud mõlemale kunstiliigile iseloomulikku semioosi nende väljendusvahendeid omavahel segades. (Viirpalu 2012: 5)
Expressive means? Means of expression? Tundubki, et ma nurisen või mõtisklen ainult terminite üle. "Piiriala" osa on põnev, sest see on sünkretismi näide (a la kui kaks erinevat märgisüsteemi on omavahel seotud, nagu muusika ja laulusõnad; muusika ja tants; jne). Sünkreetilistest märgisüsteemidest on ka kohalikud (Lotman, Torop ja Pärli) kirjutanud, kuigi algupäraselt on see tõenäoliselt Jakobsoni termin - vähemalt tema kasutus on minu teada varaseim. "Väljendusvahendi" asemel sobiks siia ka selline ebamäärane termin nagu "märgirepertuaar", kuigi repertuaari mõiste on piirava (restrictive) konnotatsiooniga, nagu ka kood (a la Bahtini kriitika Lotmani koodi mõiste suunas). Semioosi ja väljendusvahendite vastandus on huvitav, sest mõnes lähenemises võib neid lausa samastada - protsessuaalselt on vahendid justkui olematud enne nende kasutamist. Sama küsimus kerkib esile seoses väitega, et märk iseenesest või üksinda ei tähenda mitte midagi. Kui Saussureaanlikult tõlgendatakse seda väidet nii, et üksikmärk on tähendusetu ilma süsteemita millesse ta kuulub, siis Ogden ja Richards toovad välja, et protsessuaalselt (Peirceaanlikult) on märk iseenesest tähendusetu, sest märk omistab tähenduse alles siis kui ta on pandud kasutusse ja hakkab millegi asemel või eest seisma (stand for; või renvoi skolastikutel). St küsimus on selles kas tantsu ja teatri väljendusvahendid eksisteerivad enne fakti (mis tundub loomulik, sest tantsustiilid ja -liigutused eksisteerivad pool-autonoomselt kultuuriruumis) või tekivad nad alles semioosi käigus. Selle küsimuse rõhk on Peirce'i ühes kuulsaimas määratluses (märgidefinitsioonis) asetatud sellele for someone osas - märk ilma tõlgendajata (semiootilise subjektita?) pole justkui märk. Aga see selleks. (Need keerulised küsimused ei peegelda eriti selle tõõ enda probleeme; pigem autokommunikeerin siin küsimusi mis mind ennast vaevavad.)
Visuaalsed märgisüsteemid kannavad tema [Pepeljajevi] töödes sageli suuremat tähendus, on semiootiliselt tihedamad, kui verbaalsed või helilised. Lavastaja enda sõnutsi huvitab teda loo pildiline jutustamine: ilma tekstita, piltide, kujutiste, liigutuste, koreograafiaga sisu edastamine, sest "meie visuaalne suhtlus on mõnikord 100 korda täpsem kui verbaalne". Pepeljajev leiab, et mõnikord on visuaalse teatriga võimalik "seletamatuid asju palju selgemalt edasi anda," ning et visuaalne, füüsiline, emotsionaalne info, mida vaataja teatrist saab, on midagi enamat kui kirjandus. (Viirpalu 2012: 5)
See on täpselt see lugu mis tõmbas mind mitteverbaalset suhtlemist uurima. Keel on vahva ja võimaldab uskumatuid märgitrikke (Zeichentrick on kena termin), aga isegi verbaalne kommunikatsioon toetub implitsiitselt teadmisele mitteverbaalsest käitumisest (mida ma nimetan mugavuse mõttes konkursuseks, concourse; kui discourse on teoorias läbinisti verbaalne kihistus siis concourse on see "koridor" kus verbaalne ja mitteverbaalne kohtuvad). Peale visuaalse, füüsilise ja emotsionaalse info võib siia lisada hulga muid dimensioone. Üks mida äärmiselt harva käsitletakse on strepitatsioon ehk kehade liikumise või kokkupuutumise tagajärjel tekkiv heli (plaksutamine, sammud, susside sahin, uste sulgemise heli jne.) - ehk laias laastus ka heliline aspekt, mis ka "annab edasi" päris palju informatsiooni, aga on sarnaselt üksjagu seletamatu (suuresti vähese teoreetilise tähelepanu tõttu mida see teema on pälvinud).
Tema loomingus torkab silma graafilisus: ruumile ja liikumisele lähenetakse joonte, liinidega, veel torkab silma ka liikumise korral gravitatsiooni ning füüsikalise jõuga manipuleerimine, mis on ka üks kineesika olemuslikke jooni. Näitlejate liikumise ning lavaruumi dünaamilisus on märksõnad, mis iseloomustavad läbivalt tema kui autori loomet. (Viirpalu 2012: 5-6)
Oeh. Kuigi graafilisust käsitletakse tänapäeval "visuaalsuse" sünonüümina, on see algupäraselt siiski midagi teistsugust. Graphein on kreeka keeles "kirjutamine". St seos joonte ja liinidega on korrektne, aga liikumise graafilisuse (liikumiskirjutamise?) käsitlemine on keeruline. Kaks võimalust tulevad hetkel meelde. Esiteks Michael Argyle'i kokkuvõte žestide kodeeritusest, milles eristatakse kõrge ja madala kodeeritusega žeste (kõrge kodeeritusega on lineaarsed, "graafilised", nt kolmnurksed, nelinurksed, ovaalsed jm kujudega žestid; madalaga on rohkem nagu žestikuleerimine, käte pildumine siia-sinna ilma kujundeid moodustamata). Ja teiseks crip walk, ehk gängsterite jalatants mille algupära on kuuldavasti päris huvitav - seda kasutati "gängimärkide" stiilis selleks, et oma nime või tänavat jalgadega välja kirjutada. Selline jalatantsuga-kirjutamise-kunst on praeguseks minu teada välja surnud, sest c-walk'i on hakanud harrastama minusugused white boy'd, kes harrastavad seda lihtsalt tantsuna. St kehaliikumise graafilisus ("kirjutatus") ei ole võimatu, aga see nõuaks minu arvates täpsustamist ja rohkem teoreetilist tööd. (Muidu on huvitav mõelda, et me ütleme "arvutigraafika" mõtlemata konnotatsioonile, et see väljend pärineb ajast mil arvutid olid tekstuaalsed - mustad ekraanid valge või rohelise tekstiga - ja visuaalne kasutajakeskkond oli alguses lihtsalt uus viis kuidas arvuti "kirjutab".)
Nagu lavastaja 2005. aasta Ööülikooli saates visuaalse teatri märgisüsteemidest rääkides mainis, eelistab ta kasutada väljendit "visuaalne teater", kuid tõdeb, et seda tüüpi teater on alles uus, alles sündimas, ning nimetatav ka mitteverbaalseks teatriks. (Viirpalu 2012: 6)
Ei kommenteeri. Naeran. // Tegelikult, kui naer on juba kavalaks muigeks taandunud, pean siiski märkima, et see tuleb ära märgistada. Aeg-ajalt raid'in (otsin?) ma teatud andmebaase või nt reddit'it, et leida kummalisi viise kuidas terminit nonverbal on kasutatud (sest see on mu lemmiktermin ja ühtlasi üks problemaatilisemaid mõisteid mida ma tean ja kasutan), niiet kunagi võin ma vabalt koostada krestomaatilise "sõnastiku" (terminoloogilise nimekirja) kõikidest mulle teadaolevatest kasutustest. See kannaks pealkirja "Nonverbal Everything" ja nonverbal theater peaks kindlasti selles esinema.
Kineetiline Teater tegutses Moskvas 1994-2004. aastal, jätkates hiljem APPARATUS-e nime all. Grupi kreedo põhineb teatud liikumistel/liigutustel: inimkeha, objektide ja ruumi liikumine, ka kehas (ajus) olevate mõtete liikumine, ümbritsetuna ruumisasuvatest objektidest, mis on kõik korraga liikuma pandud. (Viirpalu 2012: 6)
Jälle üks huvitav mõte. Consciousness as movement on kummaline, aga täitsa valiidne asi mida arutleda. Näiteks emotsioonide puhul on see väga harilik (nt Gemütsbewegung, "hingeliigutus" ehk emotsioon; e-motion'i puhul on see mõte mind juba tülitanud, sest erinevalt antiiksest pathos'est - passion, "kirg" - on emotsiooni mõistes "liigutus" siiski sees, olgugi, et implitsiitselt ja natuke arusaamatult). Teadvuse liikumine võiks samamoodi olla käsitletud kasvõi teadvuse-metafoorida hulgas (nt Peirce'i ja paljude teiste "teadvuse järve" või "teadvuse mere" kujundid on väga põnevad). Eriti kuna Peirce'i protsessuaalne semioos on sisuliselt liikumine representamendilt interpretandile ja seejärel objektile (mis omakorda võib olla vahetu, dünaamiline või lõplik; st seisev, liikuv ja tardunud). Kindlasti võib ka budistlikest käsitlustest leida midagi teadvuse liikumisest ja selle seisatamisest (ihade ja tahtmiste, desire, lakkamisest). Isegi igapäevased metafoorid nagu "mõte hüppas ühelt asjalt teisele" on selles seoses uuritavad.
Tantsuteatrist ehk füüsilisest teatrist, kus liikumisel on tähenduse edastamisel ja lavastusterviku loomisel kandev roll, on eri outorid põhjalikult kirjutanud J. Keefe'i ja S. Murray' koostatud artikli- ja esseekogumikus "Physical theatres: A critical reader". (Viirpalu 2012: 6)
Kas need mõistepaarid meikiksid senssi ka vastupidiselt? Ehk: "liikumisel on tähenduse loomisel ja lavastusterviku edastamisel kandev roll". Tundub küll. Tähendusloome (meaning-making) on üks Tartu koolkonna iseärasusi ja lavastusterviku edastamine oleks sisuliselt performance ise; etenduse kommunikeerimine.
Tavaliselt mõistetakse tantsuteatrit kui produktsiooni, mis esitab narratiivi füüsiliselt ning seab verbaalse narratiivi vähemolulisele positsioonile, termin ise vihjab hübriidile, mille juured on nii avant-garde teatris kui tantsus: esimese poolest lavastused, mis on "kehakesksed" ning tantsu kontekstis parameetrid, mis seavad keha teatriruumi tsentraliseerivaks ja põhiliseks ühikuks. (Viirpalu 2012: 7)
Nonverbal narrative on actually teema mida uuritakse, tuli välja Paul Cobley ettekandest 2013. a. semiootika suvekoolis. "Kehakesksus" või body-centrality (embodiment centered?) iseloomustab nö body turn'i, ehk humanitaarteaduste pöördumist inimkehade poole. (See, et ma ei ole võimeline paljusid eestikeelseid termineid inglise keelde (sageli tagasi) tõlkima ja põhjalikumaid seoseid luua on põhjus miks ma eestikeelset teadust eriti ei loe.)
Etümoloogiliselt viitab sõna "teater" narratiivi väljendusele tegevuses, "füüsiline" aga liikumisele keskendumisele, kehast saab märk diskursuses ning hägustub piir tantsuetenduse ja teatrietenduse vahel. (Viirpalu 2012: 7)
Seda, kui kehast saab märk diskursuses, nimetan ma konkursuseks (mis Doede Nautal Jr.'il oli tegelikult käitumise diskursiivne representeerimine), aga siin mõeldakse ilmselt midagi veel metafoorilisemat.
A. Dennis räägib Etienne Decroux tööde põhjal kolmest liigutuse elemendist, mis moodustavad näitleja liikumise "grammatika" leksika. Ta kirjeldab, kuidas keha ruumis aitab kaasa teabe edastamisele, mingite tähenduste edasiandmisele, kuidas mingi sisu mingi elemendi kaudu väljendub, tuues näiteid konkreetsetest liikumisjoonistest ja žestidest. Tema välja toodud liigutuse elemendid jagunevad järgmiselt:
  • disain - ruumis loodud jooned, liinid, ruumi esteetiline kasutus
  • intensiivsus - liikumisele v liigutusele antud intensiivsuse ja pinge hulk
  • rütm - aksendid ja kestused, mille kaudu väljenduvad liikumissuhted ja liigutuste seosed.
(Viirpalu 2012: 7-8)
Siin oleks vist kasulik pöörduda Judith L. Hanna ( "To Dance is Human", 1977) poole, sest need kolm kuuluvad tema põhjalikku ülevaatesse: Space (design); Dynamics (force, relative amount of energy, effort) [siin intensiivsus]; ja Rhythm (time, flow) - mis on tegelikult üldkategooriad mis omakorda sisaldavad erinevaid aspekte. Pole välistatud, et ka Hanna töö põhines Decroux'i omal ja need on lihtsalt erinevad peegeldused.
Veel väidab Dennis, et teabe edastamist publikule mõjutavad ruumiliinid (kas näitleja seisab otse, näoga publikusse või kasutatakse hoopis diagonaale) ja prokseemika (näitlejate vahemaa üksteisest, kaugus publikust jne). (Viirpalu 2012: 8)
Tegelikult kuuluvad need nö "ruumiliinid" samuti prokseemikasse ja E. T. Hall lõi väga süstemaatilise meetodi kuidas inimeste asetsemist üksteise suhtes mõõta kraadides. Vahemoodi või ruumiliste tsoonide osa tema tööst on aga märksa tuntum ja millegi pärast pahatihti samastatakse prokseemikaga, kuigi see oli Hall'i töö kõige ebaoriginaalsem osa - sisuliselt viksis ta maha Martin Joos'i kõnestiilide teoorialt. 60ndatel olid prokseemika ja kineesika mingil määral samaväärsed, tegelesid samade küsimustega (rääkimata sellest, et mõlemad olid antropoloogilised ettevõtmised). See on kummaline, et mõlemad (kineesika ja prokseemika) hüljati 1970ndate vältel, sest need osutusid liiga keerulisteks ja jätkusuutmatuks, aga need mõisted ise kajavad ikka veel kõikvõimalikes käsitlustes psühholoogiast teatriteooriani.
Tunnustatud teatriteoreetik Jacques Leceq annab ülevaate sellest, kuidas liigutusele tähendus antakse, mis võtteid täpsemalt efekti loomiseks kasutatakse ning kuidas võib liikumisi tüübi järgi jaotada. Ta kirjutab, et teatris on liigutus alati tähenduslik ja läbimõeldud, pole mehhaaniline, viitab kas kavatsusele, tegevusele või olekule/seisundile, viimased kolm on ka liigutuste sooritamise viisid. Teatris on liigutused seega sama läbimõeldud ja -mõtestatud kui tantsugi puhul, kuna mõlemas kannavad üksikelemendid tähendust ja semiootilises mõttes "tühje" žeste ega n-ö tühje tähistajaid olla ei saa. (Viirpalu 2012: 8)
Siin ma reaalselt vaidleks vastu. See sõltub muidugi sellest kuhu asetada piir žesti ja žestikulatsiooni vahel, aga kehalise käitumise puhul on võimatu, et kõik on kontrolli all. Teatris on see võib-olla tehniliselt võimalik, sest publik asub näitlejatest võrdlemisi kaugel ja näeb võib-olla tõesti vaid tahtlikke žeste (meenub tidbit, et teatris ei ole nt mikromiimika tähtis, sest publik lihtsalt ei näe nii täpselt + makeup). Ei, tegelikult ma ei saa selle vastu vaielda. Ideaalis on see tõesti nii. Mind häirib siin hoopis terminoloogia. "Tühjade tähistajate" puhul ei ole ma võimeline välja lülitama seost Ernesto Lauclau tööga, millest keegi ei tundu päris hästi aru saavat. Ise saan vaid nii palju aru, et tühi tähistaja ei ole tähendusetu või ebamäärase tähendusega tähistaja vaid just tahtlikult tühjendatud tähistaja, nt buzzword, catchphrase või talking point mis kõlab kaunilt ja soodustab poliitilist protsessi, aga on tähendusest tühjendatud. Žestide peal sama teooriat rakendada on raske, kui mitte võimatu, sest žestid tüüpiliselt ei kuulu kindlalt piiritletud süsteemi, nagu Saussureaanlik Laclau ette kujutab, kui ta räägib välistuse süsteemist vms. Ainus võimalik näide mis mulle praegu meenub on Rooma saluut, mida me tänapäeval seostame Natsi-Saksamaaga, aga mida enne Teist Maailmasõda kasutasid ka Ameeriklased ja paljud muud rahvad. Kui nad tahtsid end natsidest eristada ja muutsid "kulpi löömise" kuju, siis nad justkui tühjendasid selle žesti imperialistlikest tähendustest. Siiski, kahtlane, sest see oli ka tähistaja muutmine, mitte ainult tähendusest tühjendamine.
Oma teoses räägib Preston-Dunlop tantsuteooriast lähtudes koreograafia loomisest ja kommunikeerimisest tantsu kaudu. Viimasega seonduvalt puudutab ka semiootikat: võttes aluseks Roman Jakobsoni märgi- ja kommunikatsiooniteooria, rakendab ta erinevaid semiootikavaldkonna mõisteid koreograafia lahtimõtestamiseks. (Viirpalu 2012: 10)
Jah, ainult terminoloogiline kriitika. Minu arvates on kaheldav, kas Roman Jakobsonil on üldse oma märgi- ja kommunikatsiooniteooria. Minu arvates on tal oma keeleteooria (nö funktsionalistlik strukturalism) ja vb luuleteooria (õigemini luulegrammatika teooria), aga märkide ja kommunikatsiooniga tegeles ta justkui vähe. Pigem ta toetus semiootikale ja kommunikatsiooniteooriale ja arendas nende põhjal afaasia ja luuletekstide uurimist. See on jällegi vaidlustatav teema. Ma olen Jakobsoni töid nii palju lugenud, et need vähesed artiklid mis ta kirjutas semiootikast (1960-1975) ja mida semiootikud agaralt loevad, moodustavad minu arvates väga väikese osa tema kogutööst. Tegelikult häirib mind just see kommunikatsiooniteooria osa, sest tema keelefunktsioonide skeem ei ole kommunikatsioonimudel, nagu seda sageli ekslikult nimetatakse. St kui otsida "kommunikatsiooniteooriat" Jakobsoni kirjutistest siis võib öelda, et ta luges 1950ndate alguses kogu tollase kommunikatsiooniteooria korpuse läbi ja kasutas seda agaralt (nt võttis koodi ja sõnumi mõisted kasutusele Saussure'i keele ja kõne asemel), aga ise oma kommunikatsiooniteooriat justkui ei loonud.
Preston-Dunlopi järgi on tantsumeediumi teine aspekt ruum, mis koos liigutuse, esitaja ja heliga moodustavadki tantsumeediumi. Ruum raamistab tantsu, lisaks lokaliseerib tantsija mingis paigas laval. Tantsija integreeritakse ruumiga, nad saavad koeksisteerida, olles samal ajal autonoomsed. (Viirpalu 2012: 10)
See mulle meeldib, sest läheneb sellele protsessifilosoofia (a la Dewey ja Bentley) tarkusele, et organism ja keskkond moodustavad terviku (nü envorganism). Nt see, et igale sammule (aktsioon) vastab maapind mille peal sammutakse (reaktsioon). Inimese ja ruumi koosolemine on kahjuks selline teema mida ma ei oska (veel) käsitleda. (Fun fact: Journal of Nonverbal Behavior'i esialgne pealkiri oli Journal of Environmental Psychology and Nonverbal Behavior, sest 70ndate lõpul veel loodeti, et prokseemikast saab asja.)
Koreograaf edastab oma sõnumi läbi tantsumeediumi, kasutades eelnevalt mainitud osasid, ning loob tantsusõnumi. Seda esitavad tantsijad ning publik on vastuvõtja rollis. (Viirpalu 2012: 11)
Kõik on tegelikult õige. Kui tantsu vaadata kommunikatsiooniaktina, siis tõepoolest tantsija on saatja ja pealtvaatajad on vastuvõtjad. Problemaatiliseks läheks asi siis kui sellel rakendada just Jakobsoni keelefunktsioone, sest tema konatiivne funktsioon on kardinaalselt erinev Bühleri apellatiivsest funktsioonist. Esimeses on vastuvõtja "osa sõnumist" - ma addresseerin Sind [koma Nimi]; samas kui organinimudelis on vastuvõtja osa kommunikatsiooniaktist, mitte ilmtingimata sõnumist. St Jakobsoni addressaat on sõna otseses mõttes addressaat; mitte Teine (Other), vaid see kellele sõnum on mõeldud, suunatud (seetõttu on ka tema versioon autokommunikatsioonist erinev Rueschi intrapersonaalsest kommunikatsioonist, kuigi ta kasutab Rueschi mõistet). See eristus on oluline vaid juhul kui tantsu hakata vaatama mitte ainult kommunikatiivse, vaid signifikatiivse, protsessina. Tantsida võib kellegi juuresolekul ja suunas (mispuhul sa avaldad vastuvõtjale apellatiivselt muljet) või kedagi lihtsalt meeles pidades (mispuhul sa addreseerid oma tantsu konatiivselt sellele inimesele kelle tõttu sa tantsid). Siin on nö celestial addressee küsimus huvitav, sest nt müstilised praktikad - sj tantsud - võivad olla jumala(te)le addresseeritud ilma, et need nõuaks pealtvaatajaid.
Tantsu puhul ei ole ühest grammatikat: igal žanril on oma kood ja konventsioonid, mis muutuvad ja vahetuvad igas uues stiilis, ka igas üksikus tantsus, kus formuleerub oma representatsiooniviis. (Viirpalu 2012: 11)
Sama lugu on mitteverbaalse käitumisega üldiselt. Erinevalt "kehakeele" mõistest, mis võrsus relativismi ja universalismi vaidluste ajastul mil tõepoolest eeldati, et nt Anglo-Saksi kultuuri kandjatel on oma käitumiskood mida on võimalik avastada ja kirjeldada, on tänapäeval pilt kehalisest käitumisest muutunud nii kirjuks just selle tõttu, et iga uus olukord näib loovat oma tähendusvõrgustiku (nt enigmaatilised reeglid; asjad mis on lubatavad ja arusaadavad ainult antud hetkes). Suures plaanis on siin sama küsimus mida Jakobson ja Tõnjanov esitasid oma 1928. aasta teesides: kas kirjandusstiilide puhul saab rääkida struktuurilistest ühikutest samamoodi nagu see on võimalik keele puhul. Siin on öeldud, et tantsu puhul ei ole ühest grammatikat - huvitav, kas see vastab siis eitavalt küsimusele, "Kas tantsus on piiratud arv struktuurilisi tüüpe?"
Märgid on tantsu need elemendid, mis sisaldavad selle meediumi ideid ja tundeid. Märkide funktsioneerimiseks on vajalik need ära tunda. Märgiks võivad olla nt žest, fookus, valgus - pannes need konteksti, tekib töös tähendus. (Viirpalu 2012: 11)
Semiootiline essentialism. Õigupoolest peaksid märgid olema need tantsu elemendid mis viitavad, tähistavad või kutsuvad esile selle meediumi ideid ja tundeid. Väga tehniline kriitika, aga žest, fookus ja valgus on minu arvates rohkem nagu märgikandjad mis saavad märkideks alles siis kui neid märgatakse... Aga siin on vb lihtsalt konflikt erinevate semiootiliste lähenemiste vahel. (Ja kahjuks ma ei oska isegi silti anda sellele lähenemisele mida ma ise eelistan.)
Pöördudes tagasi Jakobsoni poole, kes kirjeldab kommunikatsiooni kui loomingulise kunstniku ja vaatajate ühiste koodide jagamisel põhinevat nähtust, avab Preston-Dunlop tantsu funktsioonid:
  • metalingvistiline funktsioon - kommenteerimine, sisuülene tasand
  • referentsiaalne funktsioon - kõige üldisemalt teate vorm: milline välja näeb; viitab elementidele, objektidele, tunnetele, ideedele, mis on kultuurikontekstis, esitaja ja vaataja jagatud maailmas; kujutab, viitab, jutustab
  • esteetiline sisu - need tantsu elemendid, mis on kaasatud puhtalt iseenese pärast; see, kuidas liikumise elemendid, värvid, heli, ruum, energia, kehad on valitud ja tervikuks organiseeritud, kuidas esitletud ja esitatud.
(Viirpalu 2012: 11)
Uhh, hullumaja puhvet. "Sisuülene tasand" on vist kõige krüptilisem mõiste mida ma olen üle tüki aja kohanud. Metalingvistiline funktsioon on Jakobsoni enda töödes eelkõige autonüümsusega seotud (nt "poissmees on vallaline meesterahvas" sisaldab kahte samatähenduslikku (auto) nimetust (nymy) ühele ja samale objektile). Siin on veel see tüüpiline viga mida tehakse sageli Jakobsoni skeemi ülevõtmisel: metalingvistiline funktsioon saab tähistada ainult keele kasutamist keele peal (nö sõnum/kood topeltstruktuur). Kui rääkida arhitektuurist, tantsust või käitumisest siis ei saa seda mõistet kasutada, sest lingvistika pole asjaga seotud. See muutub metafooriks. Ma olen kindel, et mitteverbaalne versioon metalingvistilisest operatsioonist on võimalik ja olemas, aga ma ei tea veel kuidas seda nimetada (ja kuigi "metakommunikatsioon" oleks õige, ei taha ma seda kasutada, sest see mõiste on liiga laetud kommunikatsiooniteooriaga mille selgitamine on vaevarikas). Referentsiaalne funktsioon on siin vist emotiivse ja konatiivsega kokku lahmitud. Pffffff. Jakobson. Do not want.
Tantsu uurimise puhul tuleb esmalt vaadelda liigutusi, saada aru nende sooritamise põhimõtetest. Järgmine etapp on rütmi, liigutuste ja visuaalse disaini mustrite tajumine ja identifitseerimine. Pärast seda tegeleb vastuvõtja juba tantsule sisu andvate koreograafiliste koodide ja konventsioonide haaramisega, nagu kirjutab Foster. Need konventsioonid annavad tantsule koha varasemalt loodud tööde maastikul, ka kultuuris üleüldiselt ning jälgides kindla tantsu koode ja konventsioone, mõistab vaataja mitte üksnes tähendust, vaid ka tähenduste loomise protsessi. (Viirpalu 2012: 12)
Siiamaani ei ole mul aimu, kuidas Marty/Tõnjanovi mõisteid Jakobsoni skeemiga seostada. Konteksti komponent peaks loogiliselt moodustama sünsemantilise ümbritseva välja; ja ka siin öeldu järgi peaks koodi komponent moodustama autosemantilise välja... Aga ma ei ole endiselt Gehringu raamatut lugenud. Ja minu teada keegi ei kasuta neid mõisteid tänapäeval, et teed juhatada.
Peegelduse kasutamises ilmneb liigutuse enda performatiivsus ja pööratakse suuremat tähelepanu pigem referendile kui maailmale, mida see tähistab, luues seega teatava mitmetähenduslikkuse. (Viirpalu 2012: 13)
Aga referent ongi maailm mida märk tähistab. No? Minu teada võeti referendi mõiste kasutusele just selle jaoks, et vähendada vastandust mõtete ja asjade vahel - st nii skolastikute res kui ka grammatikute object visati ühte patta, et nt "lastetu naise poeg" ei oleks problemaatiline. I don't even know anymore.
Samas on ruumikasutus oluline semiootiline sisuedastaja, sest sellega on seotud näitleja liikumine ja paigutus ruumis, prokseemika, lisaks ka lavakujundus, mis kõik toetavad tähenduse teket. (Viirpalu 2012: 14)
Ülal sai see juba välja osutatud, aga kordamine on tarkuse ema: inimese liikumine ja paigutus ruumis kui ka esemete paigutus või liigutatavus ruumis kuuluvad prokseemika alla. Lavakujunduse puhul võib prokseemikast näiteks üle võtta see aspekt kas laval asuvad esemed, mööbel jm on muutumatult "paigal" või liiguvad näitlejate tegevuse käigus ringi, kaovad ära ja tulevad tagasi, jne. Prokseemikas oli see küsimus seotud sellega millist õhustikku ruumipaigutus tekitab ja kui palju on ruumi kasutajatel kontrolli selle paigutuse üle, aga ma ei näe põhjust miks seda ei saaks ka lavakujunduse juures uurida.
Teatris on primaarsed tähistajad loomult füüsilised või ruumilised, kirjutab kogumiku autor, luues seose Lefebre'iga, kes näeb teatrit kui mitte keelt, vaid pigem mitteverbaalsete märkide kogumit, mida iseloomustab ruumilisus - siit tuleneb ka ruumi tähtis roll teatrikogemuses. (Viirpalu 2012: 15)
Njah, kahjuks ei ole "mitteverbaalsete märkide kogum" väga mugav termin. Ainult viriseks, eks? MMK on täiesti sobiv kirjeldus paljudele nähtustele mida sageli ekslikult nimetatakse keelteks või koodideks. Samas võib küsida, et kas "kogum" on siin lihtsalt hulk (set) ehk avaldub ainult ruumilises mõõtmes, või rohken nagu süsteem, ehk hõlmab ka ajalist mõõdet.
Laiem eristus oleks siinkohal jagunemine lavaruumiks ja žestiliseks ruumiks, kus viimast kirjledab McAuley kui "näitlejate žestiliste toimingute poolt loodud ruumi". (Viirpalu 2012: 16)
Midagi sellist on juba mingis mulle tundmatus teatriteoorias kasutatud. Žestiruum on sisuliselt see ruum kus käed liiguvad.
"Prokseemika" on Edward T. Halli poolt loodud mõiste, viitamaks valdkonnale, kus tegeletakse ruumi hõivamisega inimeste poolt, viisile kuidas inimesed liiguvad, positsioneerivad end suhetes teistega ja interpreteerivad ruumilisi käitumismustreid. (Viirpalu 2012: 17)
Spot on. Siia võiks lisada vaid tõiga, et see oli läbikukkunud valdkond. Halli meetodid olid liiga keerulised, et laiemalt kasutusele võtta ja juba varakult hakkas see paljudele vastu, sest see on -eemika (emic), ehk eeldab inimeste endi poolt mõistetud tähenduslike ühikute avastamist (vastandina etic lähenemisele, ehk uurijapoolsele ühikute loomisele). Tüüpiline lugu: mustrid on, aga neid ei teadvustata (ja, otseselt, ei interpreteerita - vähemalt kui lähtuda suhteliselt arbitraarsest mõistmise/tõlgendamise vastandusest).
Liigutuse puudumine on sama tähenduslik kui liigutus ise, see seostub semiootilise nulltasandi märgi kontseptsiooniga. Liigutus defineeritakse liikumatuse, paigalseisu taustal ja selle abil, paigalolek tõmbab tähelepanu ja tänu kontrastile sellega näeb vastuvõtja liikumist märgilisena. (Viirpalu 2012: 17)
Mis on Randviiru ruumisemiootika? Selliste mõistete rägastikus - nagu Jakobsoni nulltõlgendus, nullmärk, nulltähistaja, Barhesi nullkraadistiil, Nauta null-diskrimineeritav vorm ja Lotmani nullsemiootilisus - ei ole ma endiselt leidnud mingit praktilisust märgi puudumise funktsionaalsusele. "Ka märgi puudumine on märk," kõlab ütlus, aga üha enam kõlab see nagu kena sõnakõlks millega saab vähe pihta hakata. Niisama võib mainida, et kui E. T. Hall "laenas" Martin Joosilt kõnestiilide kategooriad ja muutis need ruumilisteks, siis "avalik ruum" vist oli see mis vastas Joosi frozen style'ile - st liikumatus ja paigalseis, aga mõistetud formaalsuse ja rangusena.
Teatri ruum pole kunagi tühi, ruumiplaanide aktiviseerimine kehaliste suundade ja näitlejate orienteerituse kaudu tekitab inimeste ja objektide vahelisi suhteid ja loob sidemeid, räägib McAuley, kasutades siinkohal terminit "kehaline suhtlus" (bodily communication), mis hõlmab kehategevusi, mille eesmärk on pea, käte, jalgade jm liikumise abil teadete või sisu edastamine. Teatris on iga kehalise käitumise ja väljanägemise aspekt kommunikatiivne, ükskõik, kas see on näitlejate poolt tahtlik ja indikeeritud või mitte, kuna kõike, mida vaataja vastu võtab interpreteeritakse. Tähenduslik võib olla isegi näitlejate pikkus, füüsiline vorm, välimus jne. (Viirpalu 2012: 18)
Bodily Communication on ka Michael Argyle'i ühe raamatu pealkiri. Mind häirib siin lõigus absoluutsus. Äkki mõnikord on teatri ruum tühi? Äkki iga liigutus ikka ei ole kommunikatiivne? Äkki vaataja ikka ei tõlgenda kõike mida ta näeb? See tundub nagu kergema vastupanu tee: selle asemel, et teha kindlaks milline ruum on tühi, millised liigutused on kommunikatiivsed ja mida vaatajad tõlgendavad üldistame lihtsalt, et kõik on tähtis. Kõik. Kõik mida keegi kunagi on öelnud, mõelnud, tundnud või teinud on tähtis ja tähenduslik. Käsikirjad ei põle ja iga tähendus saab lõpuks oma kojutulemispeo. Mulle on viimasel ajal hakanud imponeerima need mõtlejad ja kunstnikud kes tahtlikult hävitavad oma loomingut. Olen alati mõelnud, et enne oma surma teen oma "sahtli" internetis saadavaks ja luban maailmale ligipääsu kõigele mida ma olen alates 2007. aastast saadik kirjutanud. Äkki tuleks toimida vastupidiselt ja, nagu Edward Sapir kes põletas oma käsikirjad või lugematud kunstnikud kes viskavad oma loomingu ära, lihtsalt kustutada see ära. Miroslav Tichy oli ikka lahe.
Vaade, pilk seondub näitlejapoolse ruumikasutusega, pilk on suuresti ruumiline akt: isik või objekt, kellele pilk on suunatud viibib koos pilgu saatjaga samas ruumis. Pilk tekitab nende vahele mingisuguse suhte, olles üks esineja võimsamaid strateegiaid kogu ruumi aktiviseerimiseks. (Viirpalu 2012: 18)
Kahjuks on seda äärmiselt raske uurida, kuidas pilk ruumiga seostub. Vähemalt 70ndatel oli see äärmiselt raske. Tänapäeval pole välistatud, et miljonite nutitelefonikasutajate arvelt kogutakse tegelikult veebikaamerasalvestisi ning mõõdetakse pupillide liikumist. Aga see selleks. Tõik, et pilk tekitab mingisuguse suhte või "avab kanali" on just see mida ma tahaks faatikaga seostada, aga pole seni veel leidnud mõistlikku viisi kuidas seda teha.
Žesti abil ühendatakse kõne kohaga, suunatakse sõnu mööda ruumi konkreetse kuulaja poole, ka vaatajani, ning luuakse keerukamaid tähendusi kui ainult sõnu kasutades võimalik. Tänu žestile saab kõne laval ruumiliseks aktiks. Žest loobki dünaamilise suhte loomuliku keele, koha, keha ja aja vahel, ka fiktsionaalse ja esitatava tasandi vahel, mis on etenduse vältel pidevas suhtluses. (Viirpalu 2012: 19)
Kuidagi metafooriline? Mulle küll tundub, et kõne on juba iseenesest ruumiline tegevus. Hääl levib ruumis. Žest on selles "ühendamises" üleliiane. Kõneleda saab ka ilma žestideta. Üldse, žesti tähendus on kahtlane, sest Ladina gerere oli pigem "viis kuidas sa ennast kannad" (saksa Haltung; vanemas eesti keeles enese ülalpidamine või enesevalitsemine) ja sai gestura'ks seoses retoorikaga (oratio, avalik esinemine). Erinevaid žesti-määratlusi on tegelikult palju, mis teeb ilma viidete või näideteta žestidest kõnelemise (minu jaoks) raskestimõistetavaks.
Tegelaskujude järjekord pealkirjas ning avastseenis demonstreeritav naisnäitlejaile, Margarita tegelaskuju rolli täitjaile, keskenduv ja neid esiletõstev liikumine, annab vihje, et lavastuse dominandiks ongi Margaritaga toimuv. (Viirpalu 2012: 21)
Jakobsoni dominantsest funktsioonist on Tartus sujuvalt saanud lihtsalt dominant.
Hiljem võetakse kolmekesi laval asuval pingil istet ning kirjanike kehakeel annab märku ebamugavustundest, koguni kartusest, samas kui Woland on rahustav, haarab neil kohati käest ning sunnib uuesti maha istuma, kui nood on tõusnud. (Viirpalu 2012: 23)
Tuli ära. Kaks naisterahvast seisavad bussipeatuses ja kõnelevad. Nende keel annab märku, et neil on huvitav vestlus. Loen nende keelest, et nad arutlevad mingit telesaadet. Tõlgendan ühe naise keele märki, et nad arutlevad saadet "Su nägu kõlab tuttavalt". // "But now they're finished skipping stones across the surface. He's got her body language written out in cursive. Over-analytical, the typical wordsmith. Maybe it's a mismatch, maybe this is perfect." (Witness, "Diner Coffee")
Kasutatakse palju põrandatehnikat ja otsest kontakti, prokseemika viimine miinimumini tähistab tegelaskujude omavahelist lähedust ja suhet, nagu on leidnud ka Foster ja Preston-Dunlop. Laval esitatakse korduvaid žeste ja liikumismustreid, mistõttu on kineesiline leksika stseenis limiteeritud ja sisu edastatakse üksikute valitud liigutustega. (Viirpalu 2012: 25)
Soovitan nende surnud valdkondade nimetusi niimoodi operatsiooniliselt mitte kasutada. Prokseemika on ruumikäitumise uurimise nimetus, mitte ruumitsoonide üldnimetus. Inglise keeles on proximity lähedus, st siin oleks increased proximity ehk, väärkasutades, prokseemia suurenemine. Aga, jällegi, eemilised kategooriad ei tööta ruumikäitumises. Kineesiline leksika on veel suurem vastuolu. Leksika e lexis on sõnade koguhulk keeles. "Liikumissõnad" ei meiki väga senssi. Ray Birdwhistell ise sealjuures vaidles just sellise kasutuse vastu, sest enda sõnutsi ta ei leidnud "semiootilisi ühikuid" (ta mõtles eemilisi ühikuid) ja väitis selgesõnutsi, et mingit "liikumise sõnastikku" ei saaks olla: kui selline sõnastik luua, siis ilmneks, et most human beings are kinesically illiterate and move improper English. Aga tegelikult ma saan aru, et see on jällegi metafooriline. Mulle vist ei meeldi metafoorid.
Näitlejanna kehakeel viitab meeleheitele ja abitusele: ta viskub erinevate meeste kaela, nood lohistavad ja tõstavad teda, palju on jõulisi hüppeid, millele kontrastina järgnived mahavajumised ja põrandakontakt. (Viirpalu 2012: 27)
"Näitleja käitumine väljendab meeleheidet ja abitust" - ning mitte midagi olulist ei läinud kaduma, aga kadus pseudoteaduslik kehakeele-mõiste.
Peategelaste vahel on väga intensiivne pilgukontakt, nad vaatavad ainiti teineteisele otsa, Margarita liikumine on aeglane, tema kehakeel indikeerib nõrkust ja vaimselt viimasel piirile viidud inimese meeleseisundit. (Viirpalu 2012: 28)
"Silmside". "Tema kõnnak väljnedab nõrkust [...]"
Et kõike tehakse sünkroonis, meeste prokseemilised vahemaad on ühtlased ja reguleeritud, ning kogu liikumine tugevalt organiseeritud, jääb mulje mingist tribalistlikust kombest ja tekib sarnasus põlisrahvaste rituaalse liikumisstiiliga. (Viirpalu 2012: 29)
See "prokseemilised" on siin ülearune. "Meeste vahemaad" või "meeste ruumilised vahemaad" on piisav. Samasugust liiasust harrastavad paljud mitte-semiootikud kui nad kirjutavad semiootikast, lisades igale poole kvalifikaatorit "semiootiline". Näiteks "semiootiline kommunikatsioon" on liiane (redundant), sest mis on mitte-semiootiline kommunikatsioon?
Prokseemika on segane, pidevalt toimub paaride ümberjaotumine ruumis, ka paaride vahetus, üks ruumijoonis kujutab endast täidetud ruutu, mille nurkadeks üksiktantsijad ja sees keerutab ja teeb tõsteid üks paar. (Viirpalu 2012: 30)
Prokseemika on tõepoolest segane. Näiteks enamus kriitikuid ei suutnud eristada antropoloogilisi ja bioloogilisi aspekte Halli töös. See oli relativismi ja universalismi vaidluse kõrgaeg. Sealjuures paljud tema väited olid anekdootlikud (isikliku kogemuse põhjal tehtud) samas kui tema meetod oli ehk liigagi keeruline ja kvantitatiivne. St, jah, segane.

The Meaning of Function

Ogden, C. Kay and Ivor A. Richards 1946[1923]. The Meaning of Meaning: A Study of the Influence of Language upon Thought and of the Science of Symbolism. Eighth edition. New York: Harcourt, Brace & World, Inc.

By leaving out essential elements in the language situation we easily raise problems and difficulties which vanish when the whole transaction is considered in greater detail. Words, as every one knows, 'mean' nothing by themselves, although the belief that they did, as we shall see in the next chapter, was once equally universal. It is only when a thinker makes use of them that they stand for anything, or, in one sense, have 'meaning.' They are instruments. But besides this referential use which for all reflective, intellectual use of language shuld be paramount, words have other functions which may be grouped together as emotive. These can best be examined when the framework of the problem of strict statement and intellectual communication has been set up. The importance of the emotive aspects of language is not thereby minimized, and anyone chiefly concerned with popular or primitive speech might well be led to reverse this order of approach. (Ogden & Richards 1946[1923]: 9-10)
This is quite different from what I thought people mean when they say that words have no meaning in themselves. This seems to suggest that types have no "meaning", only tokens do. Viewing language as an instrument is at the core of Jakobson's work as well. The nature of "emotive" in this context is ambiguous for me.
The word 'thing' is unsuitable for the analysis here undertaken, because in popular usage it is restricted to material substances - a fact which has led philosophers to favour the terms 'entity,' 'ens' or 'object' as the general name for whatever is. It has seemed desirable, therefore, to introduce a technical term to stand for whatever we may be thinking of or referring to. 'Object,' though this is its original use, has had an unfortunate history. The word 'referent,' therefore, has been adopted, though its etymological form is open to question when considered in relation to other participial derivatives, such as agent or reagent. But even in Latin the present participle occasionally (e.g. vehens in equo) admitted of variation in use; and in English an analogy with substantives, such as 'reagent', 'extent,' and 'incident' may be urged. Thus the fact that 'referent' in what follows stands for a thing and not an active person, should cause no confusion. (Ogden & Richards 1946[1923]: 9; footnote 1)
Karl Bühler also used the term 'object', along with 'subject' in place where we use 'addresser' after Jakobson. Also, this: "To be operative the message requires CONTEXT referred to ("referent" in another, somewhat ambiguous nomenclature) [...]" (Jakobson 1985[1976c]: 113). It turns out that it was Ogden & Richard's nomenclature that Jakobson found to be ambiguous.
Between a thought and a symbol causal relations hold. When we speak, the symbolism we emplay is caused partly by the reference we are making and partly by social and psychological factors - the purpose for which we are making the reference, the proposed effect of our symbols on other persons, and our attitude. When we hear what is said, the symbols both cause us to perform an act of reference and to assume an attitude which will, according to circumstances, be more or less similar to the act and the attitude of the speaker. (Ogden & Richards 1946[1923]: 10-11)
In my own hodgepodge of a communication model (the one with nine sign-functions) distinguishes between the attitude of the speaker as three code functions and the attitude we as receivers will assume as three message functions.
It is often, indeed, impossible to decide, whether a particular use of symbols is primarily symbolic or emotive. This is especially the case with certain kinds of metaphor. When the Psalmist cries of his enemies, "They have sharpened their tongues like a serpent; adders' poison is under their lips," it is hard to determine whether an elusive similarity between the reptile and the persons he is describing is enabling him metaphorically to state something about them, or whether the sole function of his utterance is not to express his abhorrence of them and to promote similar attitudes towards them in his hearers. Most terms of abuse and andearment raise this problem, which, as a rule, it is, fortunately, not important to settle. The distinction which is important is that between utterances in which the symbolic function is subordinated to the emotive act and those of which the reverse is true. In the first case, however precise and however elaborate the references communicated may be, they can be seen to be present in an essentially instrumental capacity, as means to emotive effects. In the second case, however strong the emotive effects, these can be seen to be by-products not essentially involved in the speech transaction. The peculiarity of scientific statement, that recent new development of linguistic activity, is its restriction to the symbolic function. (Ogden & Richards 1946[1923]: 124)
Ogden and Richards present the matter in a very Jakobsonian manner: one function is dominant and the other is subordinant. Since this was before other functions (like the poetic, metalingual, etc.) came to be, the rivalry between these functions makes sense.
In ordinary everyday speech each phrase has not one but a number of functions. We shall in our final chapter classify these under five headings; but here a twofold division is more convenient, the division between the symbolic use of words and the emotive use. The symbolic use of words is statement; the recording, the support, the organization and the communication of references. The emotive use of words is a more simple matter, it is the use of words to express or excite feelings and attitudes. It is probably more primitive. If we say "The hight of the Eiffel Tower is 900 feet" we are making a statement, we are using symbols in order to record or communicate a reference, and our symbol is true or false in a strict sense and is theoretically verifiable. But if we say "Hurrah!" or "Poetry is a spirit" or "Man is a worm," we may not be making statements, not even false statements; we are most probably using words merely to evake certain attitudes. (Ogden & Richards 1946[1923]: 149)
Cf. "It [the emotive function] tends to produce an impression of a certain emotion whether true or feigned" (Jakobson 1985[1976c]: 114).
Each of these contrasted functions has, it will be seen, two sides, that of the speaker and that of the listener. Under the symbolic function are included both the symbolization of reference and its communication to the listener, i.e., the causing in the listeener a similar reference. Under the emotive function are included both the expression of emotions, attitudes, moods, intentions, etc., in the speaker, and their communication, i.e., their evocation in the listener. As there is no convenient verb to cover both expression and evocation, we shall in what follows often use the term 'evoke' to cover both sides of the emotive function, there being no risk of misunderstanding. In many cases, moreover, emotive language is used by the speaker not because he already has an emotion which he desires to express, but solely because he is seeking a word which will evoke an emotion which he desires ho have; nor, of course, is it necessary for the speaker himself to experience the emotion which he attempts to evoke. (Ogden & Richards 1946[1923]: 149)
This confirms Bühler's thesis that the subject and the addressee have a relationship to the referent severally (independently). Jakobson of course neglects the twofold nature of the functions, as in his approach the addressee is not part of the speech situation so much as a part of speech (e.g. vocatives and who is addressed by name in the given message).
This subtle interweaving of the two functions [symbolic and emotive] is the main reason why recognition of their difference is not universal. The best test of whether our use of words is essentially symbolic or emotive is the question - "Is this true or false in the ordinary strict scientific sense?" If this question is relevant then the use is symbolic, if it is clearly irrelevant then we have an emotive utterance. (Ogden & Richards 1946[1923]: 150)
This is important, but sadly applies only to these two functions. Jakobson himself makes no claims about truth value for his other functions.
'To be understood' is here a contraction. It stands for: (a) to be referred to + (b) to be responded with + (c) to be felt towards referent + (d) to be felt towards speaker + (e) to be supposed that the speaker is referring to + (f) that the speaker is desiring, etc., etc.
These complexities are mentioned here to show how vague are most of the terms which are commonly thought satisfactory in this topic. Such a word as 'understand' is, unless specially treated, for too vague to serve except provisionally or at levels of discourse where a real understanding of the matter (in the reference sense) is not possible. The multiple functions of speech will be classified and discussed in the following chapter. There it will be seen that the expression of the speaker's intention is not of the five regular language functions. It should not be stressed unduly, and it should be remembered that as with other functions its importance varies immensely from person to person and from occasion to occasion. (Ogden & Richards 1946[1923]: 193)
I wish these complexities were easier to grasp. They are very different from Jakobson's functions. I wonder if these "speech functions" could even be contrasted to the latter's "language functions".
Thus, in speaking a sentence we are giving rise to, as in hearing it were confronted by, at least two sign-situations. One is interpreted from symbols to reference and so to referent; the other is interpreted from verbal signs to the attitude, mood, interest, purpose, desire, and so forth of the speaker, and thence to the situation, circumstances and conditions in which the utterance is made.
The first of these is a symbol situation as this has been described above, the second is merely a verbal sign-situation like the sign-situations involved in all ordinary perception, weather prediction, etc. Confusion between the two must be avoided, though they are often hard to distinguish. Thus we may interpret from a symbol to a reference and then take this reference as a sign of an attitude in the speaker, either the same or not the same as that to which we should interpret directly from his utterance as a verbal sign.
The ordering of verbal sign-functions is a large subject in which various branches may be distinguished. The following seem, together with strict symbolization, which it will be convenient to number as (i), to cover the main functions of language as a means of communication.
(ii) There are the situations which derive from attitudes, such as amity or hostility, of the speaker to his audience. In written language many of the most obvious signs for these attitudes are necessarily lost. Manner and tone of voice have to be replaced by the various devices, convenient formulae, exaggerations, under-statements, figures of speech, underlining, and the rest familiar in the technique of letter-writing. Word order is plainly of especial importance in this connection, but, as we shall see, no general literary device can be appropriated to any one of the functions of speech, it is sure to be borrowed on occasion by the others. Thus for this function almost any symbolic transformations can be brought in. For instance telescoped or highly summarized phraseology is often used, even where on referential grounds it is unsuitable, as a mark of courtesy or respect to the hearer, or to avoid the appearance of pedantry or condescension which an expanded statement might produce. A speaker will naturally address a large audience in terms different from those which he employs in familiar conversation; his attitude has changed.
(iii) In a similar fashion our attitude to our referent in part determines the symbols we use. Here again complicated cases occur in which it may be uncertain whether our attitude is itself stated, or merely indicated through verbal signs. Aesthetic judgments in particular present this difficulty, and often the speaker himself would be unable to decide which was taking place. Emphasis, redundance, and all forms of reinforcement can be, and are commonly, used for these reasons, though equally they are used for the sake of their effects upon the hearers (iv); or as rallying-points, rests or supports in case of difficulty of reference (v).
(iv) The structure of our symbols is often determined by our Intention, the effects which we endeavoul to promote by our utterance. If we desire a hearer to commit suicide we may, on occasion, make the same remarks to him whether our reason for desiring such action is benevolent interest in his career or a dislike of his personal characteristics. Thus the symbol modification due to the effect intended must not be confused with that due to the attitude assumed towards an interlocutor, although often, of course, they will coincide.
(v) Besides their truth, or falsity, references have a characer which may be called, from the accompanying feelings, Ease or Difficulty. Two references to the same referent may be true but differ widely in this ease, a fact which may be reflected in their symbols. The two symbols, "I seem to remember ascending Mount Everest," and "I went up Everest," may, on occasion, stand for no difference in reference and thus owe their dissimilarity solely to degrees of difficulty in recalling this uncommon experience. On the other hand this may, of course, be a real symbolic difference which does not merely indicate difference of difficulty but states it. This ease or difficulty should not be confused with certainty or doubt, or degree of belief or disbelief, which come most naturally under the heading (iii) of attitude to the referent. Each of these non-symbolic functions may employ words either in a symbolic capacity, to attain the required end through the references produced in the listener, or in a non-symbolic capacity when the end is gained through the direct effects of the words. (Ogden & Richards 1946[1923]: 223-224)
Wow. That's a lot to decode.