Artificial intelligence (AI)

Artwork based on Krista Leesi's drawing (Stuudio 22) and Janelle Shane's neural network generated colors (tumblr).

Copeland, B. J. 2017. Artificial intelligence (AI). Britannica Academic, Encyclopædia Britannica, URL: http://academic.eb.com/levels/collegiate/article/artificial-intelligence/9711 (Accessed 7 Jun. 2017)

Artificial intelligence (AI), the ability of a digital computer or computer-controlled robot to perform tasks commonly associated with intelligent beings.

Is sociality a task commonly associated with intelligent beings and do AIs and robots have to perform social tasks? Looking at Siri, the Amazon analogue and various developments in Japanese robotics, the answer appears as an overwhelming yes. Not to mention the various theoretical and software-based formulations of social or collaborative AIs and the long-standing study of human-computer interaction.

Tehisintellekti möödupuuks on siin inimmõistus, või vähemasti intelligentsed olendid. Üks asi, mida "täielikest" (full) tehisintellektidest oodatakse on inim-väärne sotsiaalsus, mis peaks siin kuuluma intelligentsete olenditega harjumuspäraselt seotud tegevuste hulka. Arutleda võib intelligentsusekäsitluste üle, milles sotsiaalne, emotsionaalne, jne intelligentsus on kaasa arvatud, või ka intelligentsuse ja sotsiaalsuse omavaheliste ühenduslülide üle (nt Gregory Batesoni metaorganism).

The term is frequently applied to the project of developing systems endowed with the intellectual processes characteristic of humans, such as the ability to reason, discover meaning, generalize, or learn from past experience.

What about intellectual processes not characteristic of humans, i.e. superhuman capabilities?

These abilities characteristic of humans seem characteristic of other semiotic subjects as well, and concerns the semiotic threshold. That is to say, the abilities to reason, discover meaning, generalize, and learn from past experiences are all concerns of semiotics and even of rational psychology of Peirce's contemporaries.

Inimestele iseloomulike intellektuaalsete protsessidega äivestatud (endow - võimalikuks tegema; äivestama - Aavikul, võimeliseks tegema) süsteeme alles arendatakse. Sageli kaasatakse sellesse projekti sellised võimed nagu arutlemine, tähenduse avastamine, üldistamine ja läbielatud kogemustest õppimine. Need tunnused on omased inimestele ja teistele elusolenditele, vähemalt biosemiootilisest perspektiivist, sest need protsessid on seotud maailma mudeldamise ja selles opereerimisega. Küsitavaks muutub inimvõimeliste tehisintellektide arendamise juures inimvõimete piiratus ja näiteks selline paradoks või umbtee, et kui üks inimest iseloomustavaid omadusi on inim-ülesuse poole püüdlemine (spirituaalsus, vaimu harimine, võimete ja oskuste edendamine parimaist parimaks), siis kas pole mitte vältimatu, et see tung olla rohkem nakkab ka inimmõistuslikele tehisintellektidele? Lõpp-probleemiks siin on oma baaskoodi ümberkirjutamise probleem, ehk A++ järku tehisintellekti küsimus.

Since the development of the digital computer in the 1940s, it has been demonstrated that computers can be programmed to carry out very complex tasks - as, for example, discovering proofs for mathematical theorems or playing chess - with great proficiency.

Computers can be programmed → algorythms → expert systems.

The complexity of tasks a computer can perform is a topic unto its own.

Arvutid saavad hakkama ülesannetega, mis on inimmõistuse jaoks rasked või võimatud, aga nende ülesannete keerukusel ilmneb ebasümmeetria maailmade mudeldamises: arvuti saab paremini hakkama suure andmemahuga, aga inimene saab vististi hakkama rohkemate ja keerulisemate andmetüüpidega. Informatsiooni töötlemise viisid on ju materiaalselt erinevad.

Still, despite continuing advances in computer processing speed and memory capacity, there are as yet no programs that can match human flexibility over wider domains or in tasks requiring much everyday knowledge.

Human flexibility → plasticity | fuzzyness, everyday chaos, the terrible Firstness of Being.

Tasks requiring a lot of human heuristics. From somewhere below:

In principle, a chess-playing computer could play by searching exhaustively through all the available moves, but in practice this is impossible because it would involve examining an astronomically large number of moves. Heuristics are necessary to guide a narrower, more discriminative search.

Arvutiprogrammid ei saagi vist ületada inimmõistuse paindlikkust, sest programmil on piiratud üksus; operatsioonisüsteem see-eest hõlmab paljusid samaaegselt jooksutatavaid programme ja näiteks Her-is pandi tema operatsioonisüsteemi rolli, kuigi isikliku arvuti suutlikkus tehisintellekti omal jõul jooksutada tundub praegusel hetkel veel ulmeline (filmis võis ta siiski olla pilvepõhine).

On the other hand, some programs have attained the performance levels of human experts and professionals in performing certain specific tasks, so that artificial intelligence in this limited sense is found in applications as diverse as medical diagnosis, computer search engines, and voice or handwriting recognition.

In the limited sense of expert systems? (i.e. computer programs that discover proofs for mathematical theorems or play chess with great proficiency)

Should look into compiling an overview of areas where artificial intelligence technologies are currently applied, various subdivisions thereof. Medicine, online searching, and speech recognition are mentioned here, but the list should most definitely include law, geometry, transportation, industrial design, etc.

Mõned programmid on võimelised teostama inimekspertide ja professionaalide tasemel ülesandeid, eriti selliseid, mis sisaldavad suurte andmemasside töötlemist, näiteks tuhandete seaduste hulgast oluliste üles leidmine, lugematute haiguslugude põhjal sümptomite diagnoosimine, jne. Neist rakendusvaldkondadest võiks moodustada esialgse ülevaate kui artikleid lugema hakkan.

All but the simplest human behaviour is ascribed to intelligence, while even the most complicated insect behaviour is never taken as an indication of intelligence. What is the difference? Consider the behaviour of the digger wasp, Sphex ichneumoneus. When the female wasp returns to her burrow with food, she first deposits it on the threshold, checks for intruders insider her burrow, and only then, if the coast is clear, carries her food inside.

Never say never:

Insect intelligence is an under-studied field, but a particularly weird and dynamic one where huge discoveries are being made almost every year. The biggest problem with asking about animal intelligence is defining what we even mean by “intelligence.” The animals generally thought of as smartest—among them the great apes, dolphins, and the octopus—are believed to be intelligent because they demonstrate some of the behaviors that we associate with our own superiority as humans. These qualities include problem solving, advanced communication, social skills, adaptability, and memory, and also physical traits like the comparative size of the brain or number of neurons in the brain. (Source)

In the above example of the digger wasp "demonstrate[s] some of the behaviors that we associate with our own superiority as humans": the female wasp is described as behaving like paranoid human housewives who leave the grocery bags at the door to check why the front door is open.

In addition to reasoning, discovering meaning, generalizing, and learning from past experience, the improved list of human qualities (or human-like qualities projected on other beings) now includes problem solving, advanced communication, social skills, adaptability, and neurological complexity.

Inimeste juures omistatakse kõik peale kõige lihtsama käitumise intelligentsusele, aga isegi kõige keerulisemat putukate käitumist ei peeta intelligentsusele osutavaks. Siin on võib-olla koheselt selge, et intelligentsus on nö kõrgema järgu kirjeldis (descriptor), st ka inimeste hulgas eristame ju vähem- ja rohkem-intelligentseid inimesi ja eraldi "intelligentsiat"; mõiste on sisemiselt hinnanguline. Teisi olendeid hindame oma liigi mõõdupuu järgi, mistõttu putukad ei kvalifitseeru. Võib-olla on siin ka etümoloogiline pärand, sest intelligiibsus on ju arusaadavus, ja intelligentsemate olendite juures on märgata nt fenomenoloogilist intersubjektiivsust või mõistusteooriat (ToM). St valdkondlikust kallutatusest tundub enda jaoks advanced communication olulisim. Nimekiri inimestele iseloomulikest tunnustest täieneb: probleemide lahendamine, edasiarenenud suhtlemisoskus, ühiskondlikud oskused, kohastumus ja ajusuurus ja närvisüsteemi keerukus.

The real nature of the wasp's instinctual behaviour is revealed if the food is moved a few inches away from the entrance to her burrow while she is inside: on emerging, she will repeat the whole procedure as often as the food is displaced. Intelligence - conspicuously absent in the case of Sphex - must include the ability to adapt to new circumstances.

It is beginning to look as if the instinct/sentience debate from 1880s is nearly unavoidable in artificial intelligence discourse. I might as well go along with it and include those guys (discussing curious sentiments).

The relation between intelligence and adaptability smacks of early evolutionary psychology, i.e. habituation, plasticity, and all that good stuff.

Vapsiku (wasp) sellist käitumist ei saa pidada intelligentseks, sest ta ei kohane uute tingimustega vaid näib jooksutavat evolutsioonilist ellujäämis- või ettevaatusprogrammi, st toimimas instinktiivselt. Analoogias sellise vaatega kohastumisvõimest (mille keskmes on tähelepanu ja mingi puuduva elemendi tähtsus) saaks vististi rääkida sotsiaalsest-faatilisest funktsioonist, eriti sekkumise või segavate faktoritega (interference) seoses.

Psychologists generally do not characterize human intelligence by just one trait but by the combination of many diverse abilities. Research in AI has focused chiefly on the following components of intelligence: learning, reasoning, problem solving, perception, and using language.

Luckily for me, these components of intelligence are nearly identical to the ones discussed by early rational psychologists and my favourite philosopher, E. R. Clay. Only thing that could be missing is problem solving, though this may be subsumed under ratiocination or something else. Basically, these were all considered either faculties, capabilities or instincts of the (human) mind.

Apparently, Lotman had discussed this exact thing in the 1970s, arguing against limited conceptions of the intellect and narrow formulations of creativity as a special class of problem-solving. This "combination of many diverse abilities" remains ambiguous, on the other hand, as even here the list is a hodgepodge of psychologese, giving off the impression of free selection (cf. how the 19th century schoolbook psychologists structured their discourse: reasoning, perception, language, etc. constituted neatly discreet chapters.

Learning seems to have been one of the first components to be directly studied in relation with AI (cf. about Turing below). Reasoning probably came along with analytical philosophers, who formalized logic in the 1940s and 50s. Problem solving sounds like 1960s and 70s (and Google ngram affirms this hunch - it rises suddenly in early 1950s and reaches its peak in the following decades). Perception is a philosophical universal, though machine perception is novel.

There are a number of different forms of learning as applied to artificial intelligence. The simplest is learning by trial and error. For example, a simple computer program for solving mate-in-one chess problems might try moves at random until mate is found. The program might then store the solution with the position so that the next time the computer encountered the same position it would recall the solution.

This is leaning from past experience. In semiotic parlance, it probably amounts to something like forming a sign or a symbol, based on logical arguments about which chess moves might win the round. Since I'm not at home in logic, I'd leave this discussion and perhaps chess altogether out of my own discourse. In short: randomized trial-error and memory.

Aren't the different AI approaches currently utilized (semantic web, artificial neural networks, deep learning, etc.) all just different forms of automatized learning? It's beginning to make more and more sense that Joe should be so taken with Bateson's contextual learning theory (particularly due to the affinity between artificial intelligence and cybernetics).

In more abstract terms, the learning AI presents a sort of epistemological threat in weird kin with the folk-psychological fear of intellectuals. The scene I have in my mind, specifically, is one found in a forgotten sci-fi movie when humans trapped in a virtual world discover that the AI they are battling can learn! Unlike unlearning bots that you can defeat simply by learning their routines, a bot that learns your own habitual moves, style of playing, etc. presents a much more difficult task - now you have to defeat a nega-version of your own learned routines, in effect defeat yourself before you can defeat the bot.

This simple memorizing of individual items and procedures - known as rote learning - is relatively easy to implement on a computer. More challenging is the problem of imprementing what is called generalization. Generalizing involves applying past experience to analogous new situations.

Exactly where I went wrong in my semiotic interpretation: this rote learning is closer to indexicalization, i.e. forming tokens (individual items and procedures, though the latter would come closer to an argument or legisign). Generalizing, in this limited sense, would amount to cue reduction, i.e. pruning exformation (chess moves or routines that don't work) from information (those that do and thus become "significant").

The problem for me here is the same I experienced between Peirce and Clay: one's categorical typologies don't correspond very neatly to the processual thinking of Clay, whose system is a bit less systemic, but very poignant in matters of generalization, unification, and other similar "cognitive" activities (in point of example, Clay has defined something like the trivialization in cognitive dissonance theory, which could make for a fine pair with the exformation strain of thinking).

Checking up on Clay, the search yields following terminology: general synthesis, caused by latent operation of instances on the mind - does this not sound like the formation of legisigns (general syntheses) from tokens (instances)? - is defined as "the mental act which generates a beginning of knowledge, whether conscious or unconscious"; general data, which consists of general theses ("Things exual to the same are equal to one another" is general while "It reans" is particular data), i.e. the results of generalization; general name, like "custom" (and "culture"), etc. "The general synthesis of the burned child" probably does not require explanation.

For example, a program that learns the past tense of regular English verbs by rote will not be able to produce the past tense of a word such as jump unless it previously has been presented with jumped, whereas a program that is able to generalize can learn the "add ed" rule and so form the past tense of jump based on experience with similar verbs.

The genesis of linguistic rules involves generalization. This point immediately calls to mind the recent reddit thread about why languages in English are named the way the are, -ish for some, -ian for others, etc. - which could serve as a secondary example of this kind of rule-formation in human socio-linguistic history.

This latter point is effectively what Lotman's cultural typologies were about - formalizing intercultural differences with the aid of crypto-cybernetic (Russian formalist, organicist, dynamic) literary and aesthetic theory. The very point of Lotman's cultural semiotic work on artificial intelligence theory was recently summarized in the need for artificial systems to be trans-cultural (strong AI should be strong enough to understand all human languages - Google translate go fluent - and able to discern intercultural differences and act appropriately to delicate human sensibilities (i.e. "A robot may not injure a human being or, through inaction, allow a human being to come to harm.").

The cultural heuristics condition thus states that a successful strong AI should be able to understand not only natural language utterances, but also human history, myths, ideologies, art, and even memes - how legit could a strong AI be if it couldn't make out the current financial state of the Pepe market?

To reason is to draw inferences appropriate to the situation. Inferences are classified as either deductive or inductive. An example of the former is, "Fred must be in either the museum or the café. He is not in the café; therefore he is in the museum," and of the latter, "Previous accidents of this sort were caused by instrument failure; therefore this accident was caused by instrument failure."

What about abduction? There's so much literature on Peircean abduction for artificial intelligence that it would be remiss not to include the third route of inference.

I'm pretty sure that if we'd look up older definitions of reason, it would not include such an apparent contextualist assumption about appropriateness to the situation, which almost sounds like "goodthinkful".

Interestingly, Clay's chapter on Reason begins with a definition of probability, then opinion, belief, doubt, etc. which seems to amount to a theory of the truth-probabilities of opinions. Among other things what stands out is the distinction between practical and non-practical reasons, the latter leaving the matter of appropriateness to the situation hanging in air - why should reasoning, if it is not involved with acting in a situation, include appropriateness to the situation? What, after all, is the situation of reasoning? Is it the social context as a whole or some portion of it (i.e. ideologies, geopolitical conditions) or what?

The most significant difference between these forms of reasoning is that in the deductive case the truth of the premises guarantees the truth of the conclusion, whereas in the inductive case the truth of the premise lends support to the conclusion without giving absolute assurance.

This made me realize that Clay's certive and uncertive forms of knowledge could pertain to induction and deduction, though this leaves abduction hanging and I'm not competent to solve the quagmire.

Reading up on the certive and non-certive forms of knowledge, it would appear that the point of the distinction is to make room for forms of knowledge which do not suppose certitude, i.e. knowledge not as "true justified beliefs" but as "justified beliefs" only, and even then what's to stop anyone from discarding justification, too? This amounts to yet another empty para-epistemological problem: what if in the process of teaching AI human culture it "goes mad", as Lotman proposed, and discarded the condition of certitude for knowledge - or what if it is simply incapably of a so-called "reality check"?

"Knowledge does not suppose the truth of what is known. If it did, man would be infallible. There is a false as well as a true knowledge." says Clay, but what if man constructs an infallible machine? What will become of false knowledge, fake news, and universes of discourse pocketed away from verifiability?

There has been considerable success in programming computers to draw inferences, especially deductive inferences. However, true reasoning involves more than just drawing inferences; it involves drawing inferences relevant to the solution of the particular task or situation. This is one of the hardest problems confronting AI.

Once again, it sounds like what is missing is abduction, though it's surely no panacea. The problem of relevance is one neatly close to semiotics, especially in the guise of significance. But it also permeates various semiotic theories, most familiar to me being Bühler-Mukarovsky-Jakobson's, in which the dominant semiotic function is the relevant modus operandi, the functional focus of semiosis.

The cultural heuristics condition, if we were to engage in some "cognitive modelling", would be involved in the evaluation of relevance, particularly in social tasks including human-machine interactions.

On a philosophical note, this talk of relevance once again calls up Aristotle's teleology. So:

If then in what we do there be some end which we wish for its own account, choosing all the others as means to this, but not every end without exception as a means to something else (for so we should go on ad infinitum, and desire would be left void and objectless), - this evidently will be the good or the best of all things. And surely from a practical point of view it much concerns us to know this good; for then, like archers shooting at a definite mark, we shall be more likely to attain what we want. If this be so, we must try to indicate roughly what it is, and first of all to which of the arts or sciences it belongs. It would seem to belong to the supreme art or science, that one which most of all deserves the name of master-art or master-science. Now Politics seems to answer to this description. For it prescribes which of the sciences the state needs, and which each man shall study, and up to what point; and to it we see subordinated even the highest arts, such as economy, rhetoric, and the art of war. Since then it makes use of the other practical sciences, and since it further ordains what men are to do and from what to refrain, its end must include the ends of the others, and must be the proper good of man. For though this good is the same for the individual and the state, yet the good of the state seems a grander and more perfect thing both to attain and to secure; and glad as one would be to do this service for a single individual, to do it for a people and for a number of states is nobler and more divine. This then is the present inquiry, which is a sort of political inquiry. (NE 1094a2)

By way of arbitrary "reading into", I now hold that the connection between artificial intelligence and politics (in the narrower modern sense) seems tantalizing. I should most definitely look to applications in politics, the democratic process, and legislation. But a more true-to-form reading of this passage would suggest that the ultimate goal of AI is to manage human conduct of life, i.e. become our custodians as in I, Robot. This appears to be suggested even by the final sentence of Turing's "Intelligent Machinery" (1948): "At some stage therefore we should have to expect the machines to take control, in the way that is mentioned in Samuel Butler's Erewhon." It appears that in CHAPTER XXIII: THE BOOK OF THE MACHINES, Butler "write[s] about the possibility that machines might develop consciousness by Darwinian Selection" (Wiki) - basically, "A Clockwork Origin" (Futuram S06E09).

Problem solving, particularly in artificial intelligence, may be characterized as a systematic research through a range of possible actions in order to reach some predefined goal or solution. Problem-solving methods divide into special purpose and general purpose. A special-purpose method is tailor-made for a particular problem and often exploits very specific features of the situation in which the problem is embedded. In contrast, a general purpose method is applicable to a wide variety of problems.

This sounds like the abstract and concrete distinction applied on problem solving: either solving a special-purpose part or a general-purpose whole. The analogy probably carries over to micro- and macro-world modelling.

After reading about Lotman's critique of viewing creativity as a form of unpredictable problem-solving, it does seem like a problem faces the lack of predefined goals and solutions in many lines of creative work. But then again, there's so much theory of AI planning, someone has most definitely already treated this in great detail.

One general-purpose technique used in AI is means-end analysis - a step-by-step, or incremental, reduction of the difference between the current state and the final goal. The problem selects actions from a list of means - in the case of a simple robot this might consist of PICKUP, PUTDOWN, MOVEFORWARD, MOVEBACK, MOVELEFT, and MOVERIGHT - until the goal is reached.

Writes Aristotle:

Every art and every kind of inquiry, and likewise every act and purpose, seems to aim at some good: and so it has been well said that the good is that at which everything aims. But a difference is observable among these aims or ends. What is aimed at is sometimes the exercise of a faculty, sometimes a certain result beyond that exercise. And where there is an end beyond the act, there the result is better than the exercise of the faculty. Now since there are many kinds of actions and many arts and sciences, it follows that there are many ends also; e.g. health is the end of medicine, ships of shipbuilding, victory of the art of war, and wealth of the economy. But when several of these are subordinated to some one art or science, - as the making of bridles and other trappings to the art of horsemanship, and this in turn, along with all else that the soldier does, to the art of war, and so on, - then the end fo the master-art is always more desired than the ends of the subordinate arts, since these are pursued for its sake. And this is equally true whether the end in view be the mere exercise of faculty or something beyond that, as in the above instances. (NE 1094a1)

That is to say, the special-purpose method are as if the ends of the subordinate arts, and the general-purpose method is like the end of the master-art - like all the individual contributions vs the general war-effort (or alternatively, managing human conduct of life).

Many diverse problems have been solved by artificial intelligence programs. Some examples are finding the winning move (or sequence of moves) in a board game, devising mathematical proofs, and manipulating "virtual objects" in a computer-generated world.

All of these problems are "dumb" in the etymological sense of the word because they don't involve language and advanced communication skills (i.e. they are the workings of a mute calculator).

In perception the environment is scanned by means of various sensory organs, real or artificial, and the scene is decomposed into separate objects in various spatial relationships. Analysis is complicated by the fact that an object may appear different depending on the angle from which it is viewed, the direction and intensity of illumination in the scene, and how much the object contrasts with the surrounding field.

One of the problems I've moled over in this regard is the absence of embodiment. Barring vision, humans are still embodied in an environment through all the other senses, but the artificial brain in a tin-suit vat may have all of its sensory data corrupted. Though, now that I think about it, this also occurs in humans in loss of consciousness, sensory overload, altered or abnormal states of consciousness, etc.

At present, artificial perception is sufficiently well advanced to enable optical sensors to identify individuals, autonomous vehicles to drive at moderate speeds on the open road, and robots to roam through buildings collecting empty soda cans.

I was sure the latter example was going to involve the Amazon robots that drive around the endless store-house floors, carrying goods.

A language is a system of signs having meaning by convention. In this sense, language need not be confined to the spoken word. Traffic signs, for example, form a minilanguage, it being a matter of convention that {hazard symbol} means "hazard ahead" in some countries. It is distinctive of languages that linguistic units possess meaning by convention, and linguistic meaning is very different from what is called natural meaning, exemplified by statements such as "Those clouds mean rain" and "The fall in pressure means the valve is malfunctioning."

This textbook phraseology made me wonder what could happen if the etymological meaning of "system" is emphasized in this formulation. The Greek sustēma, from sun/syn- 'with'/'together' and histanai 'set up'/'cause to stand, make or be firm', yielded the active synistanai, "to place together, organize, form in order" and the passive systema, "organized whole, a whole compounded of parts" - an arrangement, especially of a totality such as the whole creation or the universe, or, for example, the "animal body as an organized whole, sum of the vital processes in an organism", and, in philosophy, a "set of correlated principles, facts, ideas, etc." It would seem to emphasizing the aspect of conventionality on its own, as anything "put together", is put together by someone, and presumably in an intentional arrangement. If language is a system of signs then it means that language is a collection of standing conventions. Now the question arises: how is it put together, and by whom? Is it humanity or the language-family as a whole (macro-perspective) or the individual at every instance of use (micro-perspective)?

An important characteristic of full-fledged human languages - in contrast to birdcalls and traffic signs - is their productivity. A productive language can formulate an unlimited variety of sentences

This paragraph-sentence should ideally be woven into the fabric of a concise definition of language because, along with conventionality, this - capacity for novel meaningful combinations, or something to that effect - is part of Charles Morris's five conditions of a comsystemic language. (Now that I think about it, perhaps it is time to re-read his notorious book, since his bio-behaviouristic semiotics should ideally encompass transhuman semiotic subjects just as easily as it does other living organisms (it seems safe to say that Morris's semiotic was proto-zoosemiotic, influencing Thomas Sebeok).

It is relatively easy to write computer programs that seem able, in severely restricted contexts, to respond fluently in a human language to questions and statements. Although none of these programs actually understands language, they may, in principle, reach the point where their command of a language is indistinguishable from that of a normal human.

Restricted contexts → micro-worlds → virtual reality simulations.

Responding fluently to questions and statements does not advanced social and communication skills make.

What is "understanding language" anyway? My own arbitrary condition would be the ability to formulate new and sensible (senseful) words, expressions, and corresponding meanings and concepts. But I have to acknowledge that it is very easy to go further into what it means to be a language-user, a full-fledged one, a language-creator, etc. This problematic is very neat in the "meaning generation" discourse of cognitive semioticians and various other pragmatically oriented approaches. My point is simply this: if it is within the linguistic qualifications of a normal human to make up new words on the spot, on the fly, etc. then an AI indistinguishable from humans in this regard should be able to do the same. But won't this throw the AI into the terrible chaos of Firstness?

What, then, is involved in genuine understanding, if even a computer that uses language like a native human speaker is not acknowledged to understand? There is no universally agreed upon answer to this difficult question. According to one theory, whether or not one understands depends not only on one's behaviour but also on one's history: in order to be said to understand, one must have learned that the language have been trained to take one's place in the linguistic community by means of interaction with other language users.

Define genuine understanding. Doesn't "genuine" appear in one of Peirce's definitions of the final interpretant?

Can a computer ever really use language like a native human speaker? There wouldn't be a cultural accent, there'd be an ontological accent, with a cultural accent on top (depending on the AI, as corporate and national cultures are sure to influence AI development in profound ways).

AI research follows two distinct, and to some extent competing, methods, the symbolic (or "top-down") approach, and the connectionist (or "bottom-up") approach. The top-downa approach seeks to replicate intelligence by analyzing cognition independent fo the biological structure of the brain, in terms of the processing of symbols - whence the symbolic label. The bottom-up approach, on the other hand, involves creating artificial neural networks in imitation of the brain's structure - whence the connectionist label.

Ah, some much needed clearness to these distinctions. Now the Dreyfus dispute makes some more sense. It should be interesting to see which camp is preferred by authors making more extensive use of semiotics. Some papers I've seen are most definitely symbolic (top-down) and involve an interpretation of the Peircean model akin to that of Snow (in the 1940s, cf. rea-real interpretation and the case of stacking bricks, in analogy with robotic studies following FREDDIE and could very well be called "pincer automation").

To illustrate the difference between these approaches, consider the task of building a system, equipped with an optical scanner, that recognizes the letters of the alphabet. A bottom-up approach typically involves training an artificial neural network by presenting letters to it one by one, gradually improving performance by "tuning" the network. (Tuning adjusts the responsiveness of different neural pathways to different stimuli.)

What is scary about this is the neurological lingo in place of where programmers speak of modulation or something technical, definitely not "neural pathways" and "stimuli".

In contrast, a top-down approach typically involves writing a computer program that compares each letter with geometric descriptions. Simply put, neural activities are the basis of the bottom-up approach, while symbolic descriptions are the basis of the top-down approach.

On the basis of this description, I would ascribe general purpose methods to bottom-up (connectionist) approaches and specific purpose methods to top-down (symbolic) approaches. Hopefully I'll see how this pans out or why these distinction's don't match.

In The Fundamentals of Learning (1932), Edward Thorndike, a psychologist at Columbia University, New York City, first suggested that human learning consists of some unknown property of connections between neurons in the brain. In The Organization of Behavior (1940), Donald Hebb, a psychologist at McGill University, Montreal, Canada, suggested that learning specifically involves strengthening certain patterns of neural activity by increasing the probability (weight) of induced neuron firing between the associated connections.

Can't find neither book online but the titles are familiar enough from introductiory psychology texts. Did not know that the learning theory of neural connections was so new, though - would have guessed that William James made that connection (though, to be fair, Thorndike studied under James).

In 1957 two vigorous advocates of symbolic AI - Allen Newell, a researcher at the RAND Corporation, Santa Monica, California, and Herbert Simon, a psychologist and computer scientist at Carnegie Mellon University, Pittsburgh, Pennsylvania - summed up the top-down approach in what they called the physical symbol system hypothesis. This hypothesis states that processing structures of symbols is sufficient, in principle, to produce artificial intelligence in a digital computer and that, moreover, human intelligence is the result of the same type of symbolic manipulation.

The latter statement about symbolic manipulation would result logically from the symbolic interactionism of the Chicago School (the connection between Bateson and neurolinguistic programming forces itself upon the mind). The physical symbol system hypothesis sounds, when put like that, analogous to physicalism in analytical philosophy. Could use a review for elucidating interdisciplinary parallels.

During the 1950s and '60s the top-down and bottom-up approaches were pursued simultaneously, and both achieved noteworthy, if limited, results. During the 1970s, however, bottom-up AI was neglected, and it was not until the 1980s that this approach again became prominent. Nowadays both approaches are followed, and both are acknowledged as facing difficulties. Symbolic techniques work in simplified realms but typically break down when confronted with the real world; meanwhile, bottom-up researchers have been unable to replicate the nervous systems of even the simplest living things. Caenorhabditis elegans, a much-studied worm, has approximately 300 neurrons whose pattern of interconnection is perfectly known. Yet connectionist models have failed to mimic even this worm. Evidently, the neurons of connectionist theory are gross oversimplifications of the real thing.

The neck bone's connected to the head bone, but what do you connect virtual neurons with?

Employing the methods outlined above, AI research attempts to reach one of three goals: strong AI, applied AI, or cognitive simulation. Strong AI aims to build machines that think. (The term strong AI was introduced for this category of research in 1980 by the philosopher John Searle of the University of California at Berkeley.) The ultimate ambition of strong AI is to produce a machine whos overall intellectual ability is indistinguishable from that of a human being. As is described in the section Early milestones in AI, this goal generated great interest in the 1950s and '60s, but such optimism has given way to an appreciation of the extreme difficulties involved. To date, progress has been meagre. Some critics doubt whether research will produce even a system with the overall intellectual ability of an ant in the foreseeable future. Indeed, some researchers working in AI's other two branches view strong AI as not worth pursuing.

Strong AI is what I call, in Estonian approximation, human-equivalent-intelligence. Strong AI may remain a science-fiction fantasy but I doubt humans stop creating human-like effigies, and for all intents and purposes, androids are already in existence. It is not yet out of the question that technology will catch up to artonic dreams.

In Juri Lotman's semiotics of art (a subset of cultural semiotics), the work of art is viewed as an artificial "thinking device" (with a certain "special purpose method" of its own, be it even as simple as evincing a feeling) as part of culture - a naturally and historically evolved mechanism of the collective mind with a shared data pool and distributed information processing and actualization. Artonics, or the cybernetics of art is a proposed field of scientific inquiry into the ways art operates in human cultures, how it condenses collective memory traces and reflects the experiential worlds of "genuine" intelligences. Whether this would be benificial to AI research, I don't know. Here's something on the topic:

According to Lotman, culture is a feature that distinguishes our species not only from other animals but also from other forms of intelligence and especially from those that are assigned to machines. As mentioned in chapter I, in the 1960s-70s, cybernetics permeated almost all levels of Soviet academia, having positioned itself as the universal science. In the context of "the scientific and technical revolution," the problem of artificial intelligence naturally became one of the dominant themes; after all, the cybernetic viewpoint practically eliminated the essential boundary between man and the machine As Norbert Wiener and his colleagues state in a 1943 article, "A uniform behavioristic analysis is applicable to both machines and living organisms, regardless of the complexity of the behavior" (Rosenblueth, Wiener, and Bigelow 1943: 22). so according to the teleological point of view - in cybernetics, teleology is understood as purposeful behavior controlled by feedback - humans, animals, and machines are functionally identical to each other and therefore can be studied by the same methods.

Since feedback-related conceptions (channel, central processing) are my favourites, I'll just note that this conception of teleology appeals to me due to promise of developing autocommunication, but most likely it amounts to mere self-regulation in guidance systems, which translate into self-communication in Morris's semiotics as short-term memory auxiliaries.

Applied AI, also known as advanced information processing, aims to produce commercially viable "smart" systems - for example, "expert" medical diagnosis systems and stock-trading systems.

Medical and financial. I'm sure there are meta-reviews of applied AI results out there - I should search them out and compose a page for this blog (or some other). This could be useful for the open letter - one of the first practical goals would be to find out if there are emulable applications in tourism industry (for "Eston").

In cognitive simulation, computers are used to test theories about how the human mind works - for example, theories about how people recognize faces or recall memories. Cognitive simulation is already a powerful tool in both neuroscience and cognitive psychology.

I should definitely look this up because this is the first I'm hearing of cognitive simulations (or the term has simply passed be by, unanchored).

The earliest substantial work in the field of artificial intelligence was done in the mid-20th century by the British logician and computer pioneer Alan Mathison Turing. In 1935 Turing described an abstract computing machine consisting of a limitless memory and a scanner that moves back and forth through the memory, symbol by symbol, reading what it finds and writing further symbols. The actions of the scanner are dictated by a program of instructions that also is stored in the memory in the form of symbols. This is Turing's stored-program concept, and implicit in it is the possibility of the machine operating on, and so modifying or improving, its own program. Turing's conception is now known simply as the universal Turing machine. All modern computers are in essence universal Turing machines.

The last sentence in this passage summarizes the impression from the very first. It amounts to something like the operating system re-writing its own kernel, the bootstrip, or whatever else.

Johannes Aavik "Keeleuuenduse lõpmatu kurv". Anu Lambi teatritekst

Vaata, oblakaa on taevas!
Mis atmeka sa said?
Kas sa oled sadaatšid rešaitand?
Organismus, idealismus, negativismus, positivismus, germanismus, doosis, baasis, fraasis, rytmus, hymnus, kriisis, teesis.  
Himitšeki puhastus, konservatoria, separatnõi rahu, zoologitšeski sad.
See on alles vapros.
Ära ole nii empfindlich.
Ta ei ole sugugi zurechnungsfähig.
Ta on väga anständig inimene.
Nähtusesse, kasutusesse, keerulisusesse, mitmekesisusesse.
Poissa, pyssa, õnnelikka, kirjanikka.
Majasid, korterisi, tubsid, kindralisi, gymnaasiumisi.
Vanasid, konarlikkusid teesid mööda sõites vaatlesin saladuslikkusid maakohtasid, metsasid, järvesid, põldusid, pilvesid.
Ilusatel hommikutel sygavates mõtetes jalutades unistas ta nendest rasketest ettevõtetest ja tähtsatest ning erakordsetest ettepanekutest tookordsetel ärevatel päevadel.
Rabasse, porisse, linnasse, jõesse, udusse, pesasse, praosse, Tartusse, Peterburisse.
Kurbtus, halbtus, argtus.
Raiusivad, kaalusivad, murdsivad, väänsivad, kaevasivad.
Kirjutatakse, kannatatakse, parandatakse, puudutatakse, rahmeldatakse.
Karistatute, ametiteta, jumalateta.
Kui ma oma sõbralt, kes eileõhtuse rongiga linnast tagasi tulnud oli, teada olin saanud, et meie yhine ettevõte, milleks me suure rahasumma kaalu peale paannud olime, jõudsasti edenema hakkas, siis otsustasin mina esialgu kõike muud tööd kõrvale jättes end kogu jõuga ainult sellele uuele tegevusele, mis juba paar aastat minu armsam unistus olnud on, pyhedada. Ta läks astellungi peale. Ta prvljaitati eksamil na atestat sreelosti. Vaata, oblakaa on taevas!

Keeleline värvipimedus!
Keeleline ykskõiksus!
Keeletunde nyrinemine!
Keeleinstinkti tumenemine!
Keele lamestumine!
Keele unustamine!
Harjumuse tyrannia!
Halvakeelse kirjanduse ja ajakirjanduse valdav, rõhuv, kõikemattev sugestioon!
Keele kultuur!
Keele reform!
Keele puhastamise, korraldamise, rikastamise, kaunistamise möödapääsmaatu vajadus!
Keel - see on rahvuse vaim, ta hing, ta eluõhk!
Ilma keeleta yhtegi rahvust!
Ilma arenenud keeleta yhtegi kirjandust!
Ilma haritud keeleta mingit peenemt rahva elu avaldust!
Mu Jumal, missuguste trompetitega neid sõnu hyydma panna, missuguste pasunatega neid lauseid kaaskodanike kõrvadesse möirata! Sest inimliku kõne häälele on nad ses asjad kurdid. Missuguseid haamreid, missuguseid vaiu, missuguseid raudkange tuleks tarvita, et Eesti tõugu tuimadesse pääajudesse taguda keeleliste paranduste ja uuenduste yliselget, paratamatut, loogilikku tarvet? See on imelik. See on kurb. See on naeruväärt! Võhiku naiivsus keele asjus on suur. See on määratu. See on fataalne.

Pääliskaudsus, idealismi ja peenuse puudus on praeguse eesti iseloomu põhipahed. Eesti hing on nagu liig jäme sõel või harvade piidega reha, mis peenemad asjad läbi laseb.Meil kõneldakse viimsil aastail taas nii palju rahvusest, rahvuslikust iseolemisest. Asutatakse koolisid, ehitatakse teatrid, korjatakse muuseumit. Aga asi, mis rahvuslik on enam kui miski muu, selle eest hoolitsetakse ja muretsetakse imevähe. Eesti keelon vaeslapse seisukorras. See võib edeneda, kuidas juhtub. Võib kasvada kui puumetsas. Ykski meie rahvusliku liikumise juhtidest ei ole halva keele pärast hädakisa tõstnud. Ykski partei ei ole selle arendamist oma programmi võtnud. Ei ole kohaseid inimesi! Aga miks on meil nii vähe kohaseid inimesi, kysime. Sellepärast, et neid ei kasvateta. Jah, sellepärast, oh rahvusjuhid, et teie neid endile ei ole kasvatand. Sest teatavate huvide ja oskustega inimesed ei teki iseenesest, vaid neid peab kasvatetama, koolitetama, õhutetama.

Saagem paremiks! Väikerahva lippkiri olgu: kvaliteet kvantiteedile vastukaaluks! Väärtus arvule!
Kool põhjalikumaks ja nõudlikumaks! Senine kool oma pehmusega on otse edendand vaimu pääliskaudsust ja lodevust. Jah, kool, eriti keskkool ja ylikool armuheitmata valjemaks kui siiani! Kes ei oska õigesti deklineerida sõnu otstarve, pale, kõrb, maine, ega tea, mis käänetega väljendatakse eesti keeles täisobjekt ja mis tähendavad sõnad transitiivne1, intratransitiivne2, frekventatiivid3 ja momentaanid4, neil on kyll vähe aimu eesti keele grammatikast. Ent peaaegu ykski keskkooli lõpetaja ei tea neid elementaarseid asju. Suur osa keskkooli lõpetajaid on eesti keele grammatika suhtes tabula rasa. Keskkooli ylemad klassid on selleks, et unustada seegi vähene, mis kahes alamas klassis on grammatika alal õpitud. Eesti kool ei jaksa kätte õpetada korralikku komade tarvitamist. Ka on meie noorsoo käekiri halb - lohakas, jõhker, raskesti loetav, mõnel niisugune, nagu ei oleks sule, vaid tikuotsaga kirjutet. Kool on selle korralikkusele vähe rõhku pannud. Mõned pedagoogid koguni soodustavad ja edendavad käekirja lohakust mingisuguse individuaalse käekirja viljelemise nimel. Ärgu hellitetagu noorsugu, ärgu peetagu teda linade vahel! Yldse on vaja meie rahvuskysimus asetada äärmiselt teravalt: to be or not to be! Tuleb olla kylm või kuum; leigus ja loidus on loogikatu ja ylekohtune. Saagem paremiks! Kõik on selles! Eestist võib vaimustet olla ainult ta tuleviku pärast.
Kui keelel on rahvuse elus otse määrav tähtsus - ilma keeleta yhtegi rahvust -, siis on seda ka nimedel kui keelelisel elemendil. Eestlasele eesti nimi! Oleks ju ebaloogiline ja paradoksaalne, kui venelastel oleksid saksa või sakslastel vene nimed. See oleks otse naljakas, veider ja naeruväärne. Veel enam: see on pahandav, haavav, revolteeriv. See on pöörane ja lapsik isikliku vabaduse kitsendamine. Nii et kadugu igasugused Albrechtid, Ormid, Richardid, Rosalied, Harryd, Rinaldod, Kirillid, Florad, Fannyd, Alice'id, Apollinaariad, Julitad, Eleonored, Meinhardid, Florentined, Hildegardid, Elfrieded, Rudolfid, Aurorad ja Benitad! Saagem paremiks! Saagem paremiks igas suhtes, sellest ripub meie rahva saatus.

Ytle mulle, missugustes tingimustes miski rahvas on elanud ja elab, ja ma ytlen, missugune ta keel on. Keel on rahva saadus, samuti kui õun õunapuu ja pähkel sarapuu vili. Temas peegeldub ta looja iseloom, elutingimused ja ajalooline saatus. Meie kirjakeel on saksa pastorite kujundet. Meie syntaks saksa mõjust ydini läbi vettind, meie sõnadekord läbi ja läbi saksik. Mingi õnneliku juhuse tõttu sai yks murre kirjakeele aluseks. Ilusamad, kõlavamad vormid kadusid. I-mitmus hoidus alles ainult yksikuid murdeid, lyhike sisseytlev unustati, sõnatagavara vaestus. Mispärast peab n.n. "Tallinna keelele" yksi see suur au jääma kirjakeele aluseks olla? Miks ei võiks selles ka Viljandi, Tartu, Võru murded oma osa anda? Kirjakeel sisaldagu võimalikult ka teiste murrete häid omadusi ja temas puudugu kõigi murrete nõrkused. Tulevane uuendet yhiskeel peab olema kui suur rahvuslik ehitus, mis kogu maa yhiseist aineist oleks kokku pandud ja seega seda suurepärasem ja kalliväärtuslikum saaks.
Keelt ärgu peetagu yksi rahvusliku individuaalsuse suurimaks tunnusmärgiks, vaid vaja temas ennekõike näha inimtoimingu abinõu, riista, MASINAT, mille otstarve on mõtteid väljendada ja seda sageli ka esteetiliste mõjude saavutamiseks.
Kordame: keel on riist, keel on masin. Seepärast ei pea tema pääle vaatama mitte yksi loodusteadlase silmaga, keda huvitab ainult nähtuste konstateerimine ja seletus, vaid ka tööstusinimese, inseneri, tehniku silmaga, kes nähtusi oma otstarvete kohaselt pyyab painutada. Muude masinate, aur-, elekter-, tryki-, lennumasinate jne. täiendamisel peetakse loomulikuks, et selle eest hoolitsevad eri hariduse ja annetega varustet isikud, keelmasina täiendamise eesõigus aga tunnustetakse ainult anonyymse massi "loova geeniuse" tööks. On kord keel samasugune masin, ja päälegi veelgi peenema ja keerulisema ehitusega, sest et ta määrat on mõtte ja tunde maailma väljendama, siis on seda enam põhjust selle masina täiendamise eest hoolitseda kõigi abinõude ja teadmistega, mida nyydisaja edenenum kultuur ja teadus pakuvad. Sest kui tohib surelik inimene oma esivanemate higi ja verega niisutet maa pinda ja mulla kokkusäädet kõiksugu superfosfaatidega oma otstarvete kohaselt parandada ja "Jumalast loodud" olendeid, oma karja tõuge suursugustada, see on loodust parandada, miks ei peaks ta tohtima seda teha oma enda vaimutootega, mida on ta keel? Muidugi on tal seks õigus. Ja see ei ole mitte yksi ta õigus, vaid ta kohus. Keelt, seda inimese vaimu kõige peenemat tööriista, peab harima, korraldama, puhastama, viilima, ihuma, rikastama.
Seks peab tööd tegema.
Meil ei ole aega oodata.
Meil ei ole aega oodata. Meie keeles peab syndima samasugune järsk muutus kui ta kõnelejais. Vanaisa elas suitsutares, käis pasteldega, sai mõisas vitsu ja veeris pyhapäeviti määrdund lauluraamatut; isa vantsis kodukoet riideis säärsaabastes oma päriseks ostetud põllul, vooris viljakoormaid linna myygile ja luges Jakobsoni "Sakalat"; aga pojapoeg on kõrgema haridusega, oskab mitut võõrast keelt, esineb kõige moodsemas ylikonnas ja loeb algkeeles modernimat Euroopa kirjandust. Teise ja kolmanda põlve vahel n määratu hype syndind! Selge, et vanaisalt ja koguni isalt pärandet keel ei vasta enam pojapoja maitsele ja vaimsusele. Ja mitte ainult stiili ja sõnastuse poolest, vaid koguni oma lauseehituse, mõnede muutevormide ja kõla poolest. Uuele haridustasapinnale peab ka uus sellekohane keel vastama. Temagi peab lyhikese aja jooksul saama võrratult rikkamaks, tunduvalt kõlavamaks. Teised rahvad on samuti teind. Uus-greeka, rumeenia ja läti keele heaks on enam teadlikku tööd tehtud.
Muidugi, eestlane peab lätlasest ikka taga olema! Seda nõuab eesti rumalus! Eesti puupäisus ja vaimuhõredus! Eesti matslikkus! Eesti kirvetöisus!
Leksikaalsete, grammatiliste ja kõlaliste puuduste paranemist Matsi ja Madise poolt lootma jääda oleks sama kui käed rypes ootama jääda, et lennumasinad iseenesest oma tarvilise täiuseni arenevad.
Meil ei ole aega oodata.
Keel, mis on uuenduse tulest läbi käinud, ei pea oma grammatiliselt ehituselt enam endine olema. Formuleerime: keeleuuendus on keele ehituses olulisi muutusi toimepanev tegevus. Keeleuuendus ei ole mõni tuju, yleannetus, eralõbu, vallutus, vaid tõsine töö, tarviline meie rahvuslikule kultuurile. Selle tõsiarvamise tahame meie5 kisendada kõigile oma kaasmaalasile.
Meil ei ole aega oodata. Meil on tähtis, et meil võimalikult pea igapidi kultura nõuete kohane tööriist käe pärast oleks. Meie keel on halb viiul igale hääle stiilikunstnikule. Kui stiilikunstnikul on valida, siis ta valib Stradivariuse. Pärandagem tulevasile põlvile väärikam, kõlavam ja peenema tooniga instrument! Siis vast võib tulla see jumalik kunstnik, kes Eesti viiuli paneb täishääleliselt ja ennekuulmata kõlavusel helisema.
Enne riist, siis teos.
Enne keel, siis kirjandus.
Meil ei ole aega oodata. Keel peab muutuma! Häda talle, kui ta seda ei teeks!
Eesti keel saab keeleuuenduslikuks või ta ei saa olema!

Me viime keeleuuenduse läbi. Me sunnime ta peale. Ja seks töötame järgmistes sihtides. Grammatikas, vormi- ja lauseõpetuses kõrvaldame väikeste operatsioonidega hulk kasvajaid, kärnu, muhkusid - lohakuse ja halbade elutingimuste tagajärjed. Me puhastame oma keele tarbetumist germanismidest, me opereerime temast partitivismi6 vähjad välja, me ravitseme ta verevaesust murrete kosutava mahlaga ja mõnede tervete fennismidega. Yhtlasi purustame ta saksiku sõnade korra kitsad ja pedantlikud raamid, mis meie esivanemad omal ajal iseteadmatult ja orjameelselt vastu võtnud. Sellega teeme lauseehituse nõtkemaks, loogilisemaks, eestilisemaks. Ka keele suurem stiililine ja kõlaline ilu saab meie alaliseks pyydesihiks olema, sest meie emakeel peidab endas fataalse kakofoonia põhjusi. Keele ilu ja helk yle kõige! Eufoonia7, keele jumalanna graatsiline kaaslane, juhtigu meid kõigis me uuenduste ja paranduste ettepanekuis. Meie eesmärk olgu otstarbekohasus ja elegantne lyhidus!

Kuid enne kõike vaja leksikoni rikasta. Sõnastiku rikkus yksi annab keelele peenuse. Meie sõnastik on täis tyhje kohti ja otse kisendab rikastamise järele. Seepärast on sõnatagavara suurendamine meie esimesist ja hädalisimaist ylesandeist.
Leksikoni rikastamine võib syndida:
1. Moodustamise teel olevaist sõnajuurist ja tyvedest, kas kokku liites kaks või rohkem sõna või liitelõppude abil tuletades (näit. 'asjaolu' on kahest keeles juba olevast sõnast - 'asi' ja 'olu' - koku liidet; 'rahvus' on -us lõpu abil sõnast 'rahvas' tuletet).
2. Uute juursõnade soetamise kaudu. Uusi juursõnu võib saada rahvamurdeist, soome keelest või võõraist keelist, kuhu kuuluvad ennekõike rahvusvahelised kultuursõnad. Eesti keeleuuenduse yks tähtsamaist põhimõtteist olgu: juursõnade rohkus, erijuurelisus! Sest eesti keeles on rohkem kui muis keelis samajuurelisi tuletusi. Kel kõrv, see võrrelgu:

Kuid veel tunduvam ebakoht - sääl, kus kultuurkeelis harilikult iseseisvad juursõnad, on eesti keeles kahest kokkulapit sõnad, näit. sõjariist - prants. arme, saksa Waffe, vene оружие; pääluu - pr. crâne, sks. Schädel, v. череп; surnukeha - pr. cadavre, sks. Leiche, v. труп; vaenelaps - pr. orphelin, sks. Waise, v. сирота.
Kõik need kokkuliidet sõnad mõjuvad lapselikkustena, khmakustena, naiivsustena. See on kui mingisugune laste keel, laste lällutamine! Ja siis veel ei lubata keelt uuendada! Säherdusile sõnanaaivsusille võik vahest ainult metsrahvaste keelist ja yldse Euroopa kultuurist eemal olevate või mahajäänd rahvaste keelist analoogiaid leida, muu seas hiina keelest, kus otse harilikuks nähteks on sõnad seesugused kui piimakook (nai-ping-tse) = juust; haisev putukas (čou-čung) = lutikas; pyssi laps (čiang-tsé´'rh) = pyssikuul; suur mees (ta-žˇen) = minister; suu-hambad (kou-č'i) = kõneosavus; 10 000 asja (wan-wu) = maailm jne. jne. jne. Seepärast kui me ei taha, et eesti keel hiina keelega jagaks niisuguste naiivsuste ja lastekeelsuste eesõigust, siis tuleb kõigi ylalloeteld eesti naiivsuste asemele hädasti soetada iseseisvad juursõnad.

Keele kui masina seisukohast on ykskõik, kas need juured laenatakse eesti murdeist, soome keelest või võõramaist keelist. Nõue, et uued juursõnad peaksid olema aimult omist murdeist võet, on suur liialdus, on naiivne purism. Sõna algupära ei ole tähtis. Oluline on ainult sõna foneetiline eestilaadsus, s.o. et sõna ei sisaldaks võõraid häälikuid, ei algaks kaksik- või kolmikkonsonandiga, ei sisaldaks ka sõna sees ja lõpus ebaeestiliste häälikute ryhmi, et rõhk ei oleks kaugemal esimest silpi. Ainult see on tähtis. Kõik muu on juhuslik ja kõrvaline. Mõnikord võiks laenatava võõrsõna teha täiesti eestikõlaliseks ja eestiliseks väikese häälikulise muutusega. Nii saaksime prantsuse charme'ist väga hää eesti sõna kui alg-š muudame s-ks: sarm. Tingimata tuleks tarvitusele võtta list - nimekiri, loetelu, mis esineb koguni soome keeles. Samuti on ladina veen parem kui tõmbsoon, poor parem kui nahaauk. Päälegi ei ole sugugi karta, et niisuguseid võõrakeelseid laensõnu väga palju tuleks. Seevastu aga on murdelised ja soome keele sõnad meile peaaegu kõik vastuvõetavad. Tuntuina ja naturaliseerituina annaksid nad hulga häid kodanikke eesti leksikoni republiigile, kus ykski võõra tõu tunnus neid ei eraldaks algupärast tõugu kaaskodanikest.

Ammu oleks aeg olnud hakata Wiedemanni tööd jätkama ja täiendama, et systemaatiline ylemaaline sõnade korjamine toime pandaks ja katsutaks kõik sõnad ja kõnekäänud kokku saada, mida rahvas kusagil veel tarvitab. Meie naabrid soomlased ja lätlased on selle tööga juba algust teinud. (Muidugi, eestlane peab lätlasest ikka taga olema!) Korjata tuleks kõike, mida harilik yleyldine kirjakeel ylepea ei tunne. Tarvilik on ka sõnu korjata, mis ehk kyll kirjakeeles olemas, kuid siiski sellest lahku lähevad, olgu tähenduse, olgu kuju poolest. Ärgu peetagu yhtegi sõna tähtsusetuks, ka kõige väiksemad tähelepanekud, pealt näha kõige tyhisemad, labasemad, juhulised, koguni inetumad sõnad märgitagu yles ja pandagu paberile. Koguni laste keeles esinevad sõnakesed, loomade kutsumise hyyded, kõiksugu lugemata onomatopoeetilised sõnad, mille poolest meie keel nii rikas, leidku tähelepanemist. Peetagu silmas ka kõigi rahva tegevusharude (põllutöö, kalapyyu, kõiksugu kodukäsitöö, ehituse, nõiapruukide, arstimise viiside jne.) kohta käivaid tehnilisi sõnu ja ytlemisviisisid. Kõik katsutagu kinni pyyda, mitte midagi kahe silma vahele jätta. Korjatagu parem natuke yleliia kui natuke vähem.
Soome keel peab meile saama samasuguseks rikastamise abinõuks kui seda inglis keelele on olnud ladina-prantsuse ja rootsi keelele saksa keel! Nagu sogane püretatud lomp on praegune esti keel puhta allikana voolava soome keele kõrval. Me ekspluateerime soome keelt, me mõtleme ta lopsakast sõnasalvest täite kamalutega sõnu ammuta! Soome keel ei ole eesti keel, kui see on eestilisem kui eesti keel. Päälegi on soome keel mitmes tähtsas seigas eesti keelele lähem kui Tartu murre. Soome keeles võib moodustada terveid lauseid, mis peaaegu täht-tähelt yhte satuvad eesti keelega ja millest eestlane õppimata aru saab. Näiteks: "Me tulemme puolen tunnin perästa takasin." Või: "Miehet tuovat huommenna metsästa suuren kuorman puita." Võrdluseks yks lihtne lauseke eesti, soome ja võru keeles: see on uus mets; se on uusi metsä; tuu om vastne mõts. Soome keelest oleks võimalik laenata mitte paarkymmend, vaid vähemalt kolmsada juursõna. Soome keelest võib rohkesti laenata, en gros laenata, kõik mis iganes võimalik laenata. See on siitpääle endastmõistetav aksioom, banaalne tõde, mille yle enam ei maksa vaieldagi.
Rahvamurdeist on keeleuuenduslikku kirjakeelde saadud: abajas - väike merelaht almus anuma askeldama aun avali ealdasa - vanaduse poolest ennatlik ennist ennustama ent ergas hagijas - saaki otsiv jahikoer hahetama - hallina paistma hahkjas -hallikas hajuma hala halin hame hankima haukama heidik - mahajäetud põllumaa, lõlvatu inimene hiivama - yles vinnama (ankrut) hubane hubisema -suminal põlema

1. Transitiivne e. sihiline verb - verb, mille tegevus on või võib olla sihitud mingile esemele ehk objektile (nägema, tegema, lugema, kutsuma, vaatlema, kuulama, kandma, müüma, tundma, kinkima jt.).
2. Intatransitiivne e. sihitu verb - verb, mille tegevus või olemine ei ole millelegi suunatud (olema, magama, seisma, peatuma, osutuma, anduma, tunduma, jooksma, küündima, säilima, kustuma jt.)  
3. Frekventatiiv - korduvat tegevust väljendav verb (torkima, hüplema, mõtisklema).
4. Momentaan - hetkelist või ühekordset tegevust väljendav verb (paugatama, hirnahtama).
5. Sõna "meie" ei ole siin mitte pluralis autoris või modestiae, vaid tõsine, arvuline paljus, ja sellega mõtlen kõiki neid, kes aitavad keeleuuenduse vankrit s e l l e s sihis edasi tõugata.(Joh. Aavik "Tuleviku eesti-keel", "Noor-Eesti" IV album, 1912.)
6. Partitiiv (lad.) - osastav.  
7. Eufoonia - (kr.) ilukõla, heakõlalisus; kirj. keeleline ilukõla, mis saavutatakse häälikuvalikuga, kordustega, alg- sise- või lõppriimiga või mõne hääliku või häälikuühendi (nt. sõna lõpu s-i või -tatud, -tatakse) vältimisega (ENE 1987).

Keeleuuenduse äärmised võimalused

Aavik, Johannes 1924. Keeleuuenduse äärmised võimalused. Tartu: Istandik.

Ses raamatus tarvitet tähtsamad keeleuuendused.

1) ü asemel y; 2) -nud asemel -nd (lugend); 3) -tud asemel -t (loet, kirjutet); 4) -tatakse, -tati jne., asemel -tetakse, -teti; 5) -le asemel -lle kõrvalrõhulise silbi järel kolmesilbilisis sõnus (tuhandelle); 6) -t asemel -nt ainsuse partitiivis, kui genitiivis liitub silp -me: ase (aseme), -asent, liige (liikme), -liigent, samust sõnust siis ka mitm. genitiivis -nde: liigende. Pääleselle veel muid uuendusi, nagu i-mitmus, nominatiivseid liitumusi jne.


Käesolev raamat sisaldab tõesti keeleuuenduse äärmisi võimalusi ja kaugeimalle minevaid ettepanekuid. Selle kurv on siin teoreetiliselt lõpmattuseni tõmmat.

See oleks pidand õiguse poolest juba ammu ilmuma, kohe pärast ta idee tekkimist ja ta kontsipeerimist a. 1914, vähemalt 1918, millal käsikiri valmis sai. Kuid kõiksugu olude tõttu lykkus avaldamine aastast teise. Päälegi tahtsin, et tarvilisena eelkäijana enne ilmuks yks teine teos. Selle esimene osa ilmuski a. 1920, päälkirjal "Rahvamurded ja kirjakeel", teine aga on alles ilmumas, päälkirjaga "Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted". Sest käesolevas kirjatöös esitet mõtted, väited ja ettepanekud suurelt osalt eeldavad neid, mida käsiteld mõlemais mainit brošyyres. Metoodi pärast siiski on mõningaid neist siin uuesti puudutet ja esile tood.

Kui nyyd käesolev teos hiljemini ilmub, siis, loodan, ometi mitte hilja. Kuigi mulje, mis ta võiks teha, enam ei saa olema nii yllatav, kui see oleks olnud kaheksa või veel nelja aasta eest, ei ole idee ja põhimõte ise, mis ta pääaineks, ometi mitte vananend ega midagi kaotand oma tegelikust tähtsusest eesti keele arendamise ja uuendamise suhtes, vaid pigem vastupidi, veelgi ajakohasemaks tõusnud nyyd, kus eesti keele arendamine - rikastamine, eenendamine, parandamine - on saand äärmiselt tegeliku elu vajaduseks ja kus viimaste aastate suured syndmused on loond seks soodsaimad eeltingimused.

Mis puutub teose stiili ja laadi, siis mõned vahest leiavad selle liig vesteliseks ja agitatoorseks, paiguti koguni liig tundmuslikuks ja lyyriliseks. Kuid seesugune stiil ja esitusviis kasvas loomultikult välja teose ideest ja vaimust ning sihist ja osalt sellest, kuidas autor temale isiklikult suhtus. Kui see idee temas oli tekkind ja korraga selgus kogu omas ulatuses, siis oli see talle kui ilmutus, kui leiduse joovastus. Ta kandis seda eneses kui kallist varandust, ja mitme aasta jooksul see kees, õitses, helises ta ajudes kui suurepärane symfoonia, kui uhke ja õnnestav poeem. Autor oleks rahuldet, kui tal korda on läind väikses osaski niisugusena, kui seda tundis a. 1914-1918 vahel, seda edasi anda ja avaldada Eesti Keele tõstmiseks ja ilustamiseks.

Kuresaares, 22. VIII 22.

Siin tahan esitada loogilises ketis, kus iga lyli on eelmise kylge needit, kõik vaated ja põhjusmõtted, millele olen jõudnud keeleuuenduskysimusis, nende kallal vahetpidamata töötades ja mõtiskelles juba enam kui kolme aasta jooksul.[1] Need põhimõted ja lõppjäreldused, nagu tullakse nägema, on äärmised. Need on keeleuuenduse viimne sõna, sellekohaste pyyete non plus ultra. Kaugemalle veel minna on võimatu.

Meie esitus jaguneb kolme suure päätykki, mille yldist sisu osutavad kolm päälkirjalist kysimust:

  1. Kas ja miks on eesti keelele uuendust vaja?
  2. Mil viisil ja mis abinõudega keelt parandada?
  3. Kas ja kuidas niisugused parandused on tegelikult võimalikud?

I. Kas ja miks on keelele uuendust vaja?

Keele ja kultuuri tasapinnad on kahtlemata otsekoheses suhtes: harit keel ei või tekkida ilma vastava kultuurita rahval, kes teda tarvitab; esimese kultuurilisus on teise tagajärg ja toode; ta laad ja väärtus oleneb sellest. Kuid see on õige vaid juhtumuse kohta, kui rahvas ja riik on yks või rahvusel riigis valitsev seisukord või vähemalt laialine autonoomia, milles kõik riiklikud ja hariduslikud asutused, kohtud, koolid, ylikoolid, ärid ja tööstus ja yldse kõik avaliku elu ning inimliku toimingu avaldused tarvitavad selle rahva keelt oma vahendina ja seetõttu ta painutavad ja välja harivad kõigi kultuuri nähtuste väljendamiseks. See aga ei ole mitte nii õige nende rahvaste kohta, kelle keele eest valitsus ei hoolitse, vaid, vastupidi, selle arenemist takistab, koguni seda hävitada pyyab, seda tõrjudes kõigist riiklikest asutustest, ta oskusi kitsendades ja sundides ta asemelle omandama valitseva rahva keelt. Niisugusel rahval võib juhtuda, ja juhtubki harilikult, et ei ole õiget suhet rahva, õigemini ta harituma osa, intelligentsi, ja ta keele kultuurilise tasapinna vahel. Sest see intelligents võib omandada - ja omandabki, olgugi vähem mõnusasti ja suuremail pingutusil - hulga kultuuri valitseva rahvuse keele või osalt ka mõne rahvusvahelise keele kaudu, mille õppimise talle sunduslikuks teevad koolid või olud ja elu ise. Ta omab seega hulga mõisteid matemaatika, fyysika, tehnika, ajaloo, loodusteaduste, psyhholoogia, filosoofia, yhiskonnateaduste, esteetika ja seltskondliku elu alalt, mille väljendamiseks ta omas keeles ei leia nii mugavaid ja täpseid keelendeid kui võõras, mille kaudu ta need mõisted on omandand, sest et ta emakeeles nende mõistete jaoks sõnu ei ole, põhjusel, et seda neil erialadel nii vähe on viljeld, või kui ongi, siis ei tunta neid, sest et juhust ega võimalust ei ole olnud neid kuulda ja tarvitada. Seda nähtust võib selgesti tähele panna, kui seesuguse rahva haritlaste ja eriti õppiva noorsoo kõnelemist kuulata: see kubiseb "riigikeele" sõnust, koguni terveist lauseist, sest et need rääkijalle nii omased ja "keele pääl" on.[2] Seega on suurelt osalt ekslik see väide, mida eriti meil uute sõnade loomise vastu ette tuuakse, et enne vaja meile uusi mõisteid hankida, siis tulla sõnad iseendast. Ei, just mõisteid on, sõnu ei ole.

Niisugusel rahval võib olla kyll haridust, tsivilisatsiooni - suuri ilusaid linnu, jõukaid hästi rharit talusid, palju vabrikuid, rohkesti raudteid, kyllalt koole (võõrakeelseid), ohtrasti arste, advokaate, insenere, tehnikuid, luksuslikult sisustet interjööre, palju reisind inimesi, peenesti esinevaid herrasid, maitsekalt riideskäivaid daame, eleganti flirti ja raffineerit pahesid -, kuid seesugusel rahval ei ole rahvuslikku kultuuri." Sest rahvuslik kultuur on võimatu ilma kultuurilise keeleta, millega seda saaks väljendada kõigil ta aladel, ja, endast mõista, ka mitte ilma selle keele oskamiseta asjaomase rahva, või täpsemalt, ta haritlaskonna poolt.

See kõik oli just meie seisukord. Pikemad seletused siin on tarbetumad, seemäära on see kõigile ilmne ja silmanähtav.

Seepärast kui meil kord tunnustetakse rahvusliku, omapärase ja omakeelse kultuuri aade ja soovitavus, siis esineb paratamatuna ja hädalisena vajadus keelt arendada, rikastada, ta teha nõtkemaks, peenejoonelisemaks, ja ilusamaks, et tast saaks kohane ja väärikas riist ja vahend, peaaegu suurte kultuurkeelte võrdne, meie harit seltskonnale, meie kirjanikele ja teadlasile. See on selleks tarviline abinõu, tähtis eeltingimus, nagu mänguriist ja selle häädus ning laad kunstnikule. Me peame saama ja ära õppima keele rikka ja ilusa, niisuguse, millest me suurte kultuurrahvaste kõrval ei tarvitse häbeneda, vaid millest koguni võime uhke olla. Päälegi on see ka ylitähtis rahvusliku võitluse seisukohalt: harit ja ilusat emakeelt peetakse kallimaks ja ollakse vähem valmis tast loobuma ja teda teise vastu vahetama. Keele väärtusi tõstes tõstetakse seega ka rahvuse elujõudu ja vastupidavust võitluses olemasolu eest.

See kõik peaks olema selge ja silmanähtav kõigile. Ja selle poolest on vist kõik yht meelt. Sest võimatu on vastu vaielda neile aksioomilisile tõdedelle. Ainult keele arendamise viisi ja abinõude ning kraadi asjus võiks olla arvamiste lahkuminekuid. Viimased aga tulevad erisugusest arusaamisest keele olemusest yldse ja parandet eesti keele ideaalist eraldi. Et teistele arusaadavaks ja vastuvõetavaks teha meie seisukohta ja vaateid, mida loomulikult õigeks peame, vaja neid esitada võimalikult põhjalikul ja yksikasjalisel kujul. Oleme seda suurelt osalt teind omis brošhyyres kirjakeele ning õigekeelsuse põhimõtete yle.[3] Siin tahame sääl avaldet mõtteid täiendada uute lisandustega, pääasjalikult aga esitada ja terutada uue vaate keele kohta, vaate, millest järgneb nende abinõude äärmine ja kohutav radikaalsus, mida selle teoses soovitame keele parandamiseks.

Enne aga kui selle esitamisele asuda, vaja osutada ja tunnustada yks tähtis eeltingimus, prämiss, sest ilma selleta eesti keele kogu arendamise mõte oleks mõttetu ja kõik sellesihiline toiming kasutu ja tarbetu mäng. See prämiss on järgmine: peab olema usku eesti rahvuslikku tulevikku, peab lootma, et "aeg annab harutust", s.o. et kord paremad ajad, loomulikud olud, normaalsed arenemistingimused kujunevad meie rahvuselle, niisugused, mis talle võimaldavad kõigil inimliku elu ja toimingu aladel omi võimeid ja kalduvusi avaldada. Sellesse peab olema usku, seda peab vähemalt lootma. Ja me usume seda kindlasti. Oleme veendunud Eesti paremas tulevikus. Sest usume, et meie rahvas, kes aineliselt ja vaimliselt yhtelugu edeneb, seda ise omas yldsuses soovib ja ihkab, ja et meie avaliku elu juhid ja tähtsamad tegelased, samast rahvuslikust ideaalist kant ja vaimustet, omas poliitilises ja yhiskondlikus tarkuses ning kaugnägevuses midagi tegemata ei jäta, mis meie rahvust viib lähemalle seda paremat, valevamat tulevikku.[4]

See mööndud, võime edasi minna oma keeleliste põhimõtete esitamises. Siin enne kõike vaja formuleerida ja terutada järgmine vaade keelele: keelt ärgu peetagu mitte yksi mingi rahva tooteks, kes sellesse on vajutanud oma iseloomu pitsari, kelle vaim ses avaldub ja kes seepärast seda peab kalliks varanduseks, rahvuslikuks aardeks ja oma rahvusliku individuaalsuse suurimaks tunnusmärgiks ja moodustajaks, vaid vaja temas enne kõike näha inimtoimingu abinõu, riista, MASINAT, mille otstarve on mõtteid väljendada ja seda sageli ka esteetiliste mõjude saavutamiseks!

Niipea kui sellest viimasest vaatest tõesti aru saajakse ja see tõsiselt omaks tehakse (mis esimest muidugi välja ei sule), peab sellest ka tõmbama yllatavad järeldused, muidugi kui on julgust ja huvi seda lõpuni mõtelda. Katsume seda.

Kordame veel: keel on riist, keel on masin. Seepärast ei pea tema pääle vaatama mitte yksi loodusteadlase silmaga, keda huvitab ainult nähtuste konstateerimine ja seletus, vaid ka tööstusinimese, inseneri, tehniku silmaga, kes nähtusi oma kasuks, oma otstarvete kohaselt pyyab painutada ja kasutada.

Loomulikud keeled on loond mingi inimlik kollektiivsus - rahvas - pika aja kestes, aastasadade, koguni aastatuhandete jooksul, ja see loomine on syndinud vähem teadlikult, teatava vajadusloogika ja vähema vastupaneku sääduste järele kujunedes, mis rahva sisemised ja välised tegurid moodustavad. Sellest on vaade välja kasvand, nagu tohiks keele loomine ja ymberkujunemine nyyd ja edaspidigi syndida ainult selle kollektiivsuse eba- või õigemini vähem teadliku ja nimelt vähe sihiteadliku toimingu läbi. See on, keele kujunemine jäetagu juhuse hooleks, mille määravad mitmesugused, sagedasti ysna kõrvalised, vahel koguni ebasoovitavad ja kahjulikud asjaolud.

Niisugune vaade aga on väär. Veel enam: ta on otse kahjulik. See võib olla neil, kes keelele vaatavad loodusteadlase erapooletuma, ykskõikse, "objektiivse" silmaga, kui mingi museeumi esemelle, mis seda parem ja väärtuslikum, mida vähem on temas mõjusid nyydsest rahvusvahelisest kultuurist, s.o. mida primitiiv-talupoeglikum ta on. Seesugust vaadet võiks seepärast museeumlikuks nimetada.

Ennevanasti, eelajaloolisel ja veel kaua ka pärastpoolsel ajaloolisel ajal, seda mööda mil järjel kusagil haridus seisis, syndis kõigis kultuuri saavutuste, tööriistade, abinõude, kujunemine ja arenemine äärmiselt pikkamisi ja kollektiivse massi anonyymse töö läbi. Viimast tuleb nii mõista, et selles kollektiivsuses vähehaaval yksikud arukamad ja andekamad isikud mõnd tööriista täiendasid ja, enamasti õnneliku juhuse abil, koguni mõne uue leidsid. Vahest syndis see ka mitme isiku poolt eraldi eri paigus ja eri ajal, kuid see syndis enam juhuslikult, ilma systeemita, ilma laiemate ja kaugemalle ulatuvate kavatsusteta. Spetsialiste oli vähe; igayks oli sunnit enam-vähem ise oma meister ja sepp olema. Kuid kultuuri arenedes hakkasid inimryhmad kõiki oma tegevusharusid ja abinõusid teadlikumalt ja teaduslikumalt arendama. Tekkis eristumine ja spetsialiseerumine. Tõusis yksikuid spetsialiste ja kogu spetsialistide ryhmi, mis selle kallal tegutsesid, et mingit inimtoimingu haru või abinõu viia ta kõrgeimalle täiuselle ja ta teha võimalikult otstarbekohaseks.

Võiks arvata, et keele, selle mõtteväljenduse masina kallal samasugune systemaatiline ja metoodiline parandustöö ette võetakse. Mitte midagi selle sarnast. Valitseb imelik ja võõrastav vahe inimeste suhtumises selle oma mõtteavalduse-riista ja muude oma toimingu abinõude kohta. Keele vastu näikse tuntavat isesugust aukartust ja pieteeti kui esivanemate loome ees; selles ei juleta ette võtta mingisuguseid teadlikke muutusi; ainult nii palju ses muutub, kui seda ebateadlikult ja tahtmata synnib. Sellekohaste spetsialistide - õigekeelsuslaste ja keeleuurijate - tegevus on senni piirdund vaid olevate nähtuste konstateerimise, kirjeldamise, seletamise ja korraldamisega. Keelt parandada, paremaks teha - ei tule kellelegi mõttessegi. Ja kui seda keegi tahakski, siis leiaks see seltskonna poolt visa vastupanekut ja lausa vaenulisustki. Otse vastupidine on lugu muude masinate ja riistadega. Nende kohta puudub inimestel täiesti see ajalooline pieteet. Niipea kui märgatakse, et yhe või teise muutusega - mingi ratta või vända juurepanekuga - võib mingi masina otstarbekohasust lisada, siis ei hoolita vähematki, mil määral selle täienduse läbi masin isaisade omast saab erinema, vaid rutatakse korda saatma see parandus. Ja veel yks teine oluline lahkuminevus: muude masinate, aur-, elekter-, tryki-, lennumasinate jne. täiendamist ei loodeta mitte Matsi ega Madise poolt, vaid leitakse täitsa loomulikuks, et selle eest hoolitsevad eri hariduse ja annetega varustet isikud; keelmasina täiendamise eesõigus aga tunnustetakse ainult suure massi, Matsi ja Madise tööks, eriti meil Eestis, kus "rahva" katseks eriti tähtsamad ajakirjanikud ja seltskonnategelased on välja astund ja avalikku arvamist eriteadlaste vastu yles kihutanud!

Käsitus keelest kui riistast, kui masinast aga muudab ja revolutsioneerib seesuguse vaate ja käristab selle pieteedi rahvageeniuse ja massi autoriteedi ees.

Tõepoolest, miks peab siis keele kohta niisugune erand tehtama? Miks tohib inimese teadlik toiming kõigi muude inimkultuuri nähtuste ja asjade arenemises edendavalt ja parandavalt vahele ning appi tulla, ja miks ei või ka keelele selle toimingu õnnistus osaks saada? Miks siis ainult keeles peab valitsema Madise ja Matsi, s. o. iseteadmatuma, anonyymse massi "loov geenius?" On kord keel samasugune masin, ja päälegi veelgi peenema ja keerulisema ehitusega, sest et ta määrat on mõtte ja tunde maailma väljendama, siis on seda enam põhjust selle masina täiendamise eest hoolitseda kõigi abinõude ja teadmistega, mida nyydisaja edenenum kultuur ja teadus pakub. Nagu inimesed omi säädusi, asutusi, tööriistu, masinaid, olgugi esivanemailt pärituid, teadlikult ja metoodiliselt parandavad, täiendavad ja ymber moodustavad, et neid teha võimalikult otstarbekohaseks ja kasutoovaks, nii peaks ka keele kallal tohtima syndida. Siin ei peaks meid ykski pieteet sellest tagasi hoima. Sest kui tohib surelik inimene om esivanemate higi ja verega niisutet maapinda ja mulla kokkusäädet kõiksugu superfosfaatidega oma otstarvete kohaselt parandada ja "Jumalast loodud" olendeid, oma karja tõuge suursugustada, see on Loodust parandada, miks ei peaks ta siis tohtima seda teha oma enda vaimutootega, mida on ta keel? Muidugi on tal seks õigus. Ja see ei ole mitte yksi ta õigus, vaid ta kohus.

See parandus- ja täiendustöö jääb muidugi suurelt osalt keele spetsialistide teha, kes seda teadagi oma paremat tahtmist ja võimist mööda pyyavad sooritada. Kartus, et viimaste poolt ettepandud parandused mitte rahva geeniuse omad ega selle kohased ei saa, on ekslik ja asjatu. Sest kui nad kord elavasse keele on juurdund, s. o. yldiselle tarvitusele tulnud, siis on rahva keeleline geenius nad seega omaks tunnistand. Ja samuti tuleb keele kujunemist kujutella ka ta muistses arenemisjärgus: säälgi pidi mingi uus sõna või vorm esiti ikka kellegi yksiku suus tekkima, kust teised ta kuulsid ja omandasid. Päälegi ei ole nyydki need keelemoodustajad yksikud midagi väljaspool rahvast olevat, vaid sama rahva liikmed, samus ymbritsevais oludes, mis neile pääle sunnib sama yldise psyyhika. Ja lõppeks, kui kord mingil aegjärgul keelespetsialistid mingit keeletendentsi avaldavad, siis on seegi yks rahva geeniuse enda kalduvus sel alal, mida keelemehed kui kõige mõõduandvamad esindavad. Kogu vahe "rahva" ja nyydisaja spetsialistide keeleliste loomete või ymbermooduste vahel on see, et rahvas seda väga pikkamisi ja ebateadlikult toimetab, viimased aga võrdlemisi lyhikeses ajas ja teadlikult ning metoodiliselt. Rahvakeeles möödub aastasadu, enne kui yks liik vorme teised välja tõrjub; harit kirjakeeles (mis alles kujunemisel) võiakse mõne aastakymne jooksul yhed vormid harjutada teiste asemelle (näit. i-mitmused d-liste asemelle). Samuti arenes ja kestis aastatuhandeid ka see põlluharimise viis oma primitiiviste abinõudega, mis saja aasta eest veel pea igalpool valitses; kuid uuema aja tehnika lõi paari aastakymnega selle asemelle raudsaha ja rehepeksumasinad.

Kas on aga loomuliku keele parandus tarviline? Kas ei ole iga keel iseenesest täieline kyllalt, mida täielisust jailu meil tuleb aina imestella? Ja ons yldse võimalik "kunstlikult" paremini luua kui seda "loodus" ise on teinud? s. o. kas ei ole ebateadlik ja pikaline arenemine ikka parem, otstarbekohasem kui teadlik ja kiiremas tempos syndiv? Need on umbusaldavad kysimused, mis vahest mitmeile keelele kergivad.

Igal elaval loomulikul keelel, mille on loond kollektiivsus ja mille algjuured kaovad aastasadade, koguni tuhandete öhe, on muidugi omad hääd kyljed, omad rikkused, peenused, mis tema ainult omab ja mis talle võimaldavad avaldada teatavaid mõtteid ja mõttevarjundeid täpsemini ja mõnusamini kui seda ykski teine keel jaksab teha. Kuid teiselt poolt leidub igas keeles ka puudusi, abinõude äraolekut, mis võimatumaks teevad selles keeles väljendada teatavaid peenusi ja ära määrata suhteid, mida mõni muu keel niisuguse hõlbu ja pretsisiooniga ära ytleb.[5] Loomulikud keeled on seega saatuslikult puudulikud ja ebatäsmalised, poolikud ja yhekylgsed. Seesugusena on ka eesti keel ebatäieline ja täis puudusi, ja eriti just tema, kes on pidand elustama ja arenema kõige ebasoodsamais ja viletsamais oludes, mida iganes võib kujutella. Ta puudused on rohked ja mitmesugused: leksikaalsed, grammatilised ja kõlalised, nagu alamal tullakse nägema. Nende paranemist Matsi ja Madise poolt lootma jääda, oleks sama kui käed rypes ootama jääda, kunni lennumasinad iseenesest oma tarvilise täiuseni arenevad.

Järelikult on keele parandamine, ja kust kunstlik ja plaanlik, tarviline, otse hädasti tarviline. Päälegi spetsialistide toimetet ja nende ylevaatuse all syndiv parandamine ja täiendamine ei või muud olla kui hää ja kasulik, sest et siis neid plaanlikult kavatsetakse, nad põhjalikult ja igakylgselt läbi kaalutakse kõigi vaatekohtade ning põhimõtete järele, enne kui ette pannakse vastuvõetavaks keele elavasse organismi. Nii ei teeks teadlik keele arendamine iialgi kõiksugu tarbetumaid ebajärjekindlusi, poolikute puuduvate vormidega sõnu, halbu homonyymilisi yhtesattumusi, liig suuri tähenduste ja funktsioonide kuhjumisi yhe sõna või vormi kaela, mille tagajärjeks on kõiksugu ebatäsmalisused, häirivad segiminekud, vahetegemattused, homonymismid jne., mida kõike on võind kujuneda kollektiivsuse ja sageli veel mitmesuguse kollektiivsuse ebateaduslikust tööst. Viimases on juhusel suur roll, mis otstarbekohasuse nõudest nii mõnegi korra kriipsu läbi tõmbab. Nii on ainult pimeda juhuse, s. o. mõnede asjaolude ettekavatsemata ja soovimata kokkusattumiste läbi seletatav, et näit. vormis 'maks' kahe erisõna nominatiivid on yhte suland ('maks - maksa' ja 'maks - maksu') või vormis 'palgata' infinitiiv sõnast 'palkama' ja ilmaytlev sõnast 'palk', ja samuti inglis keeles 'arm' tähenduses käsivars ja sõjariist, mis homonymism ainult seeläbi võis tekkida, et romaani ja germaani keeles, mida inglis keel kokku sulas, mõlema tähenduse jaoks yhesugune sõna juhtus olema. Et teadlik parandamine ja loomine muidugi niisuguste halbuste ja ebakohtade eest igapidi hoiab, siis teenib see paremini otstarbekohasuse ja ilu nõudeid kui keele ebeteadlik kujunemine.

Muidugi on meiegi keeles oma väärtusi ja häid kylgi. Kuid kui me neid väärtusi imetleme ja armastame, siis ei järgne sellest, et me ka ta puudusi ja nõrkusi peame kalliks pidama ja mingi aukartuse ja pieteedi tundel alal hoidma. Sest nagu me tahame ja pyyame vabaneda kõigist muist ebakohtadest ja puudustest, halvust hygieenilisist tingimusist, pahust ja inetumaist keha ja vaimu omadusist (näit. tuimusest ja väljaulatuvaist põsenukkidest), vähe viljakandvast maapinnast, mis ka kõik meie ajaloolise arenemise saadus ja meie esivanemate pärandus, - samuti peaksime tahtma katsuda vähendada, nii palju kui iganes jaksame ja oskame, oma mõtteväljendamismasina ja oma sõnalise kunsti intrumendi puudusi ja vigu.

II. Mil viisil ja mis abinõudega keelt parandada?

On kord tunnustet ja hääks kiidet see tarvilisus keelt parandada, ja nimelt teadlikult, "kunstlikult", siis järgneb kysimus, kuidas, mis abinõudega seda teha.

Yldise eelmärkusena olgu tähendet - ja see on tarviline, - et selles teadlikus, systemaatilises parandamis- ja ymbertegemistöös muidugi tuleb arvesse võtta keele sennine yldine laad, nagu see kord on kujunend kollektiivsuse pikalise ja väheteadliku toimingu saadusena. Sest selles ääramuseni minna, kõik ymber teha, oleks oleva keele hävitamine ja uue keele loomine. Siin peab ette kujutama mingi piiri, yle mille ei tohi minna, nii raskesti ja subjektiivselt määrata on ylepää võimatu; siin võib vaid igakordne praktiline kogemus ja järelekaalumine ise juhtnööriks olla. Kuid kujuteldava piiri raamides võib siiski palju parandusi ja täiendusi korda saata, mis keele igapidist väärtust märksa tõstavad, ilma ta alglaadi rikkumata ja teisendamata, seda enam et võrratumalt suurem hulk täiendusi saab olema, mitte oleva ymbertegemine, vaid hoopis uued lisandused, mis endise puutumata jätavad.[6] Nii-ytelda puu tyvi ja harud ja suurem hulk oksi jäävad puutumata järele, ainult mõningaid oksi ja oksakesi lisatakse, mõningaid endisi ka kõrvaldades.

Võtame kõige päält leksikoni kui kõige olulisema ja konkreetsema elemendi keeles, mille rikkus või kehvus juba yksi omane on keele väärtust või ebaväärtust ära määrama. Sõnastiku rikkus - see yksi juba annab keelele suure yleoleku ja peenus.

Et see meil on täis tyhje kohti ja otse kisendab rikastamise järele, seda on meil mujalgi olnud juhust väita ja näidata ja seda tunnustab vist igayks, ka vanameelseimgi, kel vähegi on arusaamist ja silma niisuguste asjade kohta. Seepärast on sõnatagavara suurendamine meie keelearendamise esimesist ja hädalisimaist ylesandeist.

Leksikoni rikastamine võib syndida:

1. Moodustamise teel olevaist sõnajuurist ja tyvedest, kas kokku liites kaks või rohkem sõnu või liitelõppude abil tuletades (niinimitet derivatsioon). Näit. 'asjaolu' (prants. circonstance, обстоятельство, saksa Umstand) on kahest keeles juba olevast sõnast ('asi' ja 'olu') kokku liidet; 'rahvus' on -us lõpu abil sõnast 'rahvas' tuletet, 'toodang' -ng liite abil verbist 'tootma', mis oma korda algverbist 'tooma'.

2. Uute juursõnade soetamise kaudu. Näit. 'lõust, jõhker, lammuma - suhe, julm, huvitama, nautima[7] - pilt, vorm, tyyp, toon, idee' jne.

Uusi moodustusi võib saada (kuna vastavad juursõnad juba kirjakeeles olemas):

1. Rahvamurdeist: kuuletama (etteheitvalt meeletuletama), nuttur (sõnast 'nutma') jne.

2. Soome keelest või õigemini soome keele eeskujul: vedur, lennukas (schwungvoll), pystitama (yles säädma) jne.

Mitmed niisugused sõnad tuleb lihtsaiks soome laensõnuks pidada, olgugi nende juured eesti keelega yhised.

3. Tuletamise teel, s. o. uusi, enneolematumaid moodustades kokkuliitmise või liitelõppude abil, kusjuures vahel ka tuntud võõrad keeled eeskuju annavad: päevakord (Tagesordnung, порядок для), mõõduandev (massgebend), aurik (aurulaev), teisik (Doppelgänger), maitsekas, tontlik, olenema, väljendama, algupäratsema jne.

Kõik kolm abinõu ja allikat muidugi vaja põhalikult kasutada.

Uusi juursõnu võib saada:

1. Rahvamurdeist. Säält ongi keeleuuenduslikku kirjakeele saadud hulk uusi juursõnu. Paremad ja tähtsamad neist on:

a) abajas, agu [ao], ask [asa], hatt [-u], haul [-u], heris, hiiv [-a], hitse [-hitsme], hudi [-dja], hõng [-u], jada, jama, kaba, kahk, kamu, kihk [kihu], kihm [-u], kääbas [-pa], lõiv [-u], lõust [-a], meere [-rme], menu, mälv [-a], mõlk [-i], rasv [-a], nälp [-a], nälv [-a], nääding, nääl [-u], nadu, orm [-a], pees [-u], perv [-e], soider [-dra], rõivas [-va], sirk [-u], säsi, sõõr [-u], sõtse, taarn [-a], tila, uri [-rja], vagel [-gla], vemp [-u], vääs [-a], ysk ja m. m. - ebel, hahk [-haha], have [-da], järe [-da], jõhker [-kra], kiilas [-la], nigel [-a], mõrk [-a], ruuge, näbe, setu [-tme]; tirbe, toibe, turg [-a], õgev [õgva] j. m. m. - ervima, halama, hepitama, hööritama, kalkuma, laasima, lunima, läitma, lydima, nakkama, pagema, peidutama, pälvima, raasima, salisema, sebima, settima, sämpsatama, vaalima, ängama, õnduma j. m. m. - ent, man j. m. m.
b) (soome keelega yhised): almus, ind, jäse, jät(i)lane, jõuk, kabu, kari [gen. kari], kubi, kuja, kääbus, käiv, kyy, manner, neem, orb, pard, pila, sakk [-u], sari [-rja], savu, taak, taba [tava], turv, tõuras, vahing, j. m. m. - eri, hoon, hubane, hõrk, igi-, kadal, kiivas, leebe (mis õigustab ka soome 'leevendama' laenamise), mykk, syva, tyyn, j. m. m. - ahtma, anuma, askeldama, hagema, hajuma (samast juurest ka hajutama), hajevil, hajameelne, hankima, hirtma, hylgama, ilgema, itkema, kangastama, kehtama, kirveldama, kogema, kostuma, kulgema, kummitama, laihtuma, lebama, lohutama, loobuma, lummama, mainima, maldama, manama, pulbitsema, puserdama, põtjuma, soatsema, sulgema, särbama, säästma, taibuma, taidma, taotama - taot(e)lema, targema, j. m. m. - pigem, puhki jne.

2. Õige läheseist sõsarkeelist, mis on nagu kaugemad murded asjaomase keele kohta, nagu seda eesti keelele on soome keel. Viimasest ongi seepärast uuenduslikult naenat hulk uusi juursõnu, nimelt:

aare, aist [-i], hetk [-ke], imb [imme], (lemb >) lemmik, neste, seik [-a], suhe, suund [suuna], tarm [u], taust [-a], tulv [-a], turm [-a], virv [-a] - harras [harda], julm [-a], kaame, kirbe, kirgas [-rka], kummaline, laime, mugav, pädev, soodus, synge - anastama, haihtuma, hurnama, häirima, hääbuma, ilkuma, kohtama, korvama, lakkama, levima, loovutama,[8] masendama, matkama, möönma [möönan], nautima, saabuma, saavutama, seurama (seirama), suurdima, sukeldama, säilima, tajuma, vallutama, viipama, viserdama, väitma [väidan], yllatama.

Arusaadav, et neist juursõnust kasutetakse ka kõik tuletuslikud võimalused, mõned otse soome eeskujul mingisuguste tuletuslike laenudena.

3. Võõraist keelist, kuhu kuuluvad enne kõike rahvusvahelised kultuursõnad, mis pääasjaliselt on greeka-ladina ja osalt ka romaani (prantsuse, itaalia) ja ka angel-saksi algupära ja millest on saanud peaaegu kogu rahvusvaheline teaduslik terminoloogia, näit.: (greeka k.) 'idee, muusika, matemaatika, filosoofia, tyyp, mystiline, teaater'; (ladina k.) 'luksus, vulkaan, kvadraat, punkt, protest, dokument, revolutsioon, reaalne' jne.; (prantsus k.) 'detail, mööbel, tualett, trotuaar, barrikaad' jne. Teisel joonel käivad siia hulka ka mitmesugused muud võõrad keeled, millega kokkupuutumist on olnud (nagu meil saksa ja vene, muiste ka leedu, germaani ja muinas-vene keel)[9] või kust juhuslikult mõni sõna laenatakse, enamasti sääl maal esinevate asutuste ja nähtuste või säält saadud asjade nimetamiseks.

Loomulik, et uusist juursõnust võib omakorda moodustada hulga sõnu tuletuse ja kokkuliitmise teel.

Ma ei hakka siin yksikasjaliselt vaatlema ja harutama igayhte neist allikaist; teen seda "Uute sõnade sõnastiku" uue (kolmanda) tryki pikemas eeskõnes. Siin tahaksin vaid veel kord kõigist jõust alla kriipsutada keelel olevat vajadust uusi juursõnu lisaks hankida, sest moodustamine kokkuliitmise või tuletuslõppude abil ei yksi ulata. Päälegi on viimasel veel yks suur ja piinlik ebakoht ja nõrk kylg, see nimelt, et ta keele toob liig palju samakõlalisi sõnu. Näit.: täht - tähestik - tähendama, tähendus - tähtis - tähtpäev, tähtaeg; või: kiri - kirjalik - kirjutama, kirjutus - kirjeldama, -ldus - kirjastama, -stus, -kirjandus, -slik - kirjastik.

Samakõlalised ja samajuurelised sõnad, - derivaadid, paronyymid - ei ole aga stiiliesteetika mõttes igakord nii hääd, kuigi nad arusaadavuse ja äraõpitavuse poolest teatavat kergust pakuvad; neist tekib puhtasti foneetiline yhetoonilisus, mis esteetiliselt ei mõju, ja pääleselle toovad nad kaasa ka teatava vesisuse ja kahvatuse stiilipsyhholoogia mõttes.

Et liigilt või tundemärgilt sugulasmõistelisi sõnu yksteisest tuletatakse, on loomulik asi. Kõik keeled on seda teind ja teevad seda ikka edasi, ja sel teel ongi suurem hulk sõnu maailmas kujunend. Painduv ja rikas tuletusvõime on koguni yks keele väärtuslikumaid omadusi, mida peaks pyydma kõigipidi arendada ja kasutada. Sellest aga ei järgne, et sõna loomises mingi uuele mõistele tingimata peab võetama enam-vähem sugulasmõisteline sõna, mis oma etymoloogilise tähendusega selle uue tuletet sõna mõistet nagu aitaks seletada ja arusaadavamaks teha, seda enam veel kui mõiste ainult kaudselt, mõne kõrvalise, välise, juhusliku tundemärgi poolest teisega on yhenduses. Nii ei tarvitse mõisted 'kirjandus', 'kirjanik', 'kirjastaja', sugugi mitte tulla samast juursõnast 'kiri', 'kirjutama', vaid igayks võiks olla eri juurest. Et need sõnad selgi korral on niisama arusaadavad, näitavad mitmed muud keeled, kus nad erijuurelised: kirjandus - (saksa) Literature, (prants.) littérature, литература; kirjanik - (saksa) Schriftsteller, (prants.) écrivaìn, писатель; kirjastaja - (sk.) Verleger, (prants.) éditeur, издатель. Päälegi sõnade 'Literatur, литература' juursõna tähendus[10] on saksa ja vene keele teadvusele tundmatud, s. o. need sõnad tunduvad algjuurelistena selle erilise mõiste jaoks; samuti prantsus- (ja ka inglis-)keelsed sõnad éditer, éditeur tähendavad ainult 'kirjastama', kuna nende algupärane ladinakeelne konkreetne tähendus 'välja andma' täiesti tundmatu on nende mõlemi keelte teadvuselle. Sellest järgneb, et arusaamiseks yldse sõna algupära ega ta etymoloogia[11] ei tarvitse nõndaytelda läbipaistev olla. Ja siin näiteina ant sõnus ei ole seks ka vähematki vajadust, sest et need mõisted on kõik kaunis erilised, olgugi et nad nähtuste kohta käivad, kus kirjutamisega või kirjutet asjadega tegu.

Loomulik on, et sõnad, mis täielikult sama mõistet eri vaatekohtadelt käsitavad, - millegi omadusena (adjektiiv), abstrakt-mõistena (substantiiv), toiminguna (verb), toimingu tulemusena (deverbaalne substantiiv) - oleksid samajuurelised, näit.: vaba - vabadus - vabastama - vabastus jne. Siin erijuurelisus tunduks täitsa tarbetuna. Ometi on keeli, kus selleski suhtes erijuurelisust esineb. Näit.: kuulma - (prants.) entendre, aga kuulmeline - auditif; aed - jardin, aga ajapidamine - horticulture; vaenlane - ennemi, aga vaenuline - hostile; soe - chaud, aga soojus (energia) - (énergie) thermique.[12]

Kuid kõige rohkem niisuguseid juhtumusi leidub inglis keeles, kus on otse harilikuks nähtuseks, et sama mõistet tähendav adjektiiv või abstrakt-substantiiv on erilisest ja nimelt ladinakeelsest algjuurest, kuna algsõna germaanikeelne: naerma - laugh, aga naeruväärne - ridiculous; nägema - see, aga nähtav - visible; pyha - oly (vrd. sk. heilig), aga pyhadus - sanctity; võima - can, võimalik - possible; kuulma - hear, aga kuuldavalt - audibly. Sageli aga on ka nii, et samatyvelise (germaani) tuletuse kõrval veel erityveline (ladina-romaani) sõna esineb: aasta - year, aastane - yearly ja annual; taevas - heaven, taevalik - heavenly ja celestial; isa - father, isalik - fatherly ja paternal; vaba - free, vabadus - freedom ja liberty. Vahe mõlema synonyymi vahel on enamasti vaid stiililine: ladinakeelsed sõnad annavad kirjakeelsema, raamatulisema, teaduslikuma mulje.

Tähelepandav seejuures on see, et inglased, ka need, kes ladina keelt ei mõista ega seega nende adjektiivide ja abstrakt-substatiivide algsõnu tunne, ometi on võind õppida neist aru saama ja neid õigesti tarvitama. See tuleb sellest, et inimesed sõnavormi etymoloogilise tähenduse pääle sugugi ei mõtle, vaid nende teadvuses yhendub selle sõnaga vahetumalt vastav mõiste. Seda väidet tõendavad eriti veel need juhtumused, kus koguni sama sõna eri muutevormi on erijuurelised või kõlaliselt nii lahkuminevad, et neil midagi yhist ei näi olevat. Sellest pakub ka eesti keel yhe tyybilise näite: verbi 'minema' muist vorme on hoopis teist juurt: 'lähen, läksin, läind'. Ja pääle selle veel, nagu muiski keelis, komparatiiv sõnast 'hää' eri juursõna 'parem' ning pronoomides 'see' - 'need' (muis keelis koguni eri käändeil eri juursõnad: ich - mir, я - мнъ, prants. je - me). Ja ometi saajakse neist niisama hästi aru! Olgu mainit ka vene иду ja пошел, беру ja возьму, saksa ist ja war, ladina fero (kannan), tuli (kandsin), latum (kantud). Veelgi kaugemalle ses suhtes aga läheb muinas-greekakeel, kus on mitte yks-kaks, vaid kymmekond verbe, mille pöörangus erijuurelisi vorme, mõnel koguni kolm-neli., esineb, või vähemalt nii erikujulised, et neid iseseisvaiks juursõnuks võiks pidada.[13] Seepärast võiks kujutella niisuguse keele, milles iga sõna iga muutevorm oleks erijuureline, olgugi et see selle keele õppimise teeks äärmiselt raskeks.[14]

See kõik tõendab, et erijuurelisus ei ole midagi kunstlikku, vaid loomulikes keelis esinev. Olles kujunend ysna juhuslikel põhjusil, eri keelis eri määral, on tal see esteetiline paremus, et ta kõigepäält lauseid kõlaliselt mitmekesistab, samataoliste sõnade lähest kordumist ära hoides, teiseks, et ta sõnu endid enam individualiseerib, neile isiklikuma, iseloomulisema jume annab ja seega nende suggestiivist mõjuvust[15] tõstab. Nii tunduvad sõnad (sk.) Traum, Dolch, (vn.) норажение kahtlemata värskemaina, evokatoorsemaina, nii-ytelda intensiivsemaina kui vastavad eesti unenägu, põueoda, lyyasaamine, sest et esimesi on kandmas iseseisev, individuaalne hääleline kompleks, kuna teised on kokku pand kahest lahusolevast elemendist, mis nii individualiseerund mõju ei lase tekkida. Võrreldagu veel vaenelaps - prants. 'orphelin', vene 'сирота', saksa 'Waise'; aastasada - vene вък; tuulepööris - вихрь; tigukarp - saksa 'Muschel', vene раковина; jutuajamine - бесъда; habemenuga - бритва; lendav madu - saksa 'Drache', дракон; võõrastevastuvõtlik - prants. 'hospitalier'; liigkasuvõtja - saksa 'Wucherer', ростовщик, prants. 'usurier'.

Seega on erijuurelisus keele - esteetika suhtes väga soovitav ja kasulik asi. Selles mõttes on koguni teiste keeltega kokkupuutumine ja neist sõnade laenamine hää, sest et seeläbi saajakse hulk sõnajuuri (need juursõnad peavad aga siis olema niisugused või niisuguseiks kujunema, et nad ei segaks keele foneetilist yhtlust). Ja laenude kaudu ongi kõik keeled oma arenemise jooksul uute juurte poolest suuresti rikastund, eriti uuemal, ajaloolisel ajal, kus uute juursõnade loomise võime näib atrofeerunud.[16] Ja sagedasti on veel nii, et mingi sõna laensõnana teises keeles tundub individuaalsemana, intensiivsemana kui omas päris keeles, kus ta igapäevane algtähendus ja läbipaistev etymoloogia ta erilist, kitsama, spetsiaalse tähendusega muljet vesistab ja kahvandab. Seepärast ei olegi nii kahetsetav, vaid, vastupidi, ses mõttes koguni hää see asjaolu, et kõigi harit keelte teaduslik terminoloogia ja suur osa rahvusvahelist kultuursõnastikku on laenat greeka ja ladina keelest. Rääkimata praktilisest kasust teaduste avaldusvahendite rahvusvahelistamise mõttes, on greeka- ehk ladinakeelne sõna, olles erijuureline, mis yhtki rahva omakeelist sõnajuurt meele ei tuleta, jällegi individualiseeritum, intensiivsem ja sugestiivsem; see tekitab tõesti mingi teistsugusema, teaduslikuma meeleolu, teeb meisse teravama mulje kui omast kodusest sõnast tuletet. Ja need kõik on asjaolud, mis stiiliesteetika seisukohalt tuleb arvesse võtta.

Seepärast mida rohkem laenat, mida rohkem leksikaalseid elemente omandet, seda arenenum on erijuurelisus ja seda suurem esteetiline võit (muidugi, kordame, sel eeldusel, et need laenud oleksid foneetiliselt võimalikult homogeensed). Sel teel ongi seepärast kõik keeled rikastund: igas kultuurkeeles leidub oher hulk laensõnu, nii vanemaid kui värskemaid - viimaseid mitmed meeleldi ei salli -, mis kõiksugu keelist on kokku valgund, kõige rohkem muidugi neist, millega on kokku puudut.

Kõige kaugemalle seesuguses laenamises on läind inglis keel, kus kaks eri keelt on leksikaalselt päris yhte suland. Võõrsõnu on sääl nii rohkesti - koguni rohkem kui omi-, et nad sääl on saand keele integreerivaks, lahutamata osaks; kui need äkki ära võtta keelest, siis saaks võimatumaks koguni igapäevase kõnekeele stiilis mõtteid väljendada: sõnust kõige harilikumate mõistete jaoks tuleks puudus. Seepärast võõrsõnad ei tundu sääl enam võõraina, vaid omina, nad annavad stiilile vaid literaarsema, raamatulisema, teaduslikuma maigu. Koguni kõige harilikumate, igapäevasemate mõistete jaoks on sääl sagedasti omade kõrval võõrakeelsed paralleelsõnad, näit. 'ootama' - wait ja expect, 'enesetapmine' - selfmurder ja suicide, 'kõikvõimas' - almighty ja omnipotent, 'imelik' - wonderful ja marvellous, 'ainult' - only ja solely jne. Seetõttu aga ingliskeel, muidu nii naeruväärt vormivaene, nii laastat oma esialgseist muutelõppudest just selle võõra mõju läbi, on nagu selle tasuks samalt võõralt elemendilt omandand nii palju uusi juursõnu, nii suure erijuurelisuse, millist ei ole yhelgi muul keelel ja mis talle annab nii palju stiililisi esidusi ja väärtusi ning ta teeb ainulaadseks keeleks maailmas.[17]

Seepärast ka on eesti keeleuuenduse yks tähtsamaist põhimõtteist: vaja edendada juursõnade rohkust, erijuurelisust.

Et noored algajad demokraatlikud keeled, või õigemini talupoegliku kultuuri rahvaste keeled, siin praegu esitet vaatekohti ei teadnud silmas pidada ja sama- ja vähejuurelisuse ebakohta pidid langema, oli loomulik ja paratamatu, sest taheti ja tohiti uusi sõnu luua ainult olevaist, kõigile tuttavaist sõnatyvedest, neid aga ei olnud palju vähe harit ja kitsa toimingu- ning huvipiirkonnaga talupoegade murdeis. Sellesse ebakohta langes seega ka meie keel, milles need põhjused - tyvede vaesus ja talupoegliku arusaadavuse pyye - eriti suured ja mõjuvad on olnud ta arenemise jooksul tänapäevani. Sest meilgi on moodustet liig palju eritähenduselisi sõnu (paronyyme) samust juursõnust, nagu juba ylemal sellest paar näidet toodud. Eesti vähese erijuurelisuse valgustuseks anname siin samad sõnad vastavate muukeelelistega kõrvu:

ven k.
saksa k.
prantsuse k.
inglise k.
tähistet kiri
заказное письмо
rekommandierter Brief
lettre récommandée
registered letter

Ka juured 'kinni' 'yks' on annud liig palju erimõistelisi derivaate:

kinnizu, festfermé
yksiallein seul
yksiklane solitaire
yhinemasich vereinigenсоединятьсяs'unir
yhtimasich vereinigenсоединятьсяs'unir

Samuti õige rohkesti yhekõlalisi tuletusi annab ka juursõna ilm (mil päälegi kaks tähendust: 1) metereoloogiline seisukord, 2) maailm): ilmsi, ilme (Ausdruck, выражение), ilmuma, ilmuvus, ilmutama, ilmutus, ilmne (uus sõna, soome tähend.: selge, silmanähtav), ilmneb (soome tähend.: selgub, saab silmnähtavaks). Seetõttu viimast kaks soome tuletuslikku laenu (ilmne, ilmnema) on natuke kahtlase väärtusega, samuti kui Ridala soovitet 'ilmama' (ilma olema).

Muidugi ei või olla ega nõuda täit vastavust ja yhtlust eri keelte sõnade vahel. Antud näiteist selgub aga igatahes see, et eesti keeles on rohkem kui muis keelis samajuurelisi tuletusi ja muis keelis rohkem erijuurelisi sõnu, eriti inglis keeles. Päälegi yhel põhjusel, millest allpool, on eesti keeles (samuti kui soome keeles) samajuurelised tuletused yldiselt kahjulikumad kui romaani, germaani ja slaavi keelis.

Kuid oleks hää, kui eesti keeleski mõnede niisuguste samajuureliste derivaatide asemel saaks erijuurelised. Seega aga ei ole sugugi mõeldud, et tuletamist peaks vähendama: otse vastupidi, seda tuleks meil veel enam kultiveerida, systemaatiliselt kasutades kõik hääd moodustusvõimalused tuletuslõppude abil, mis veel kasutamata.[20] Päälegi on meil veel liig vähe tuletuslõppusid, nagu alamal tullakse nägema. Siin aga on vaid tähelepanu juhit yhele ebakohale, mis tuletuslik loomine ja paronyymide rohkus teatavail korril kaasa toob ja mis tuleks alamal esitet abinõudega ära hoida.

Kuid veel tunduvam samajuurelisuse ebakoht kui tuletuslõppude abil saadud sõnade läbi on eesti keeles see, mis meil kokkuliidet sõnade kuritarvitus tekitab. Sest sääl kus kultuurkeelis harilikult iseseisvad juursõnad, on eesti keeles kahest kokkulapit sõnad, näit. sõjariist - prants. arme, saksa Waffe, vene оружие; pääluu - pr. càne, sk. Schädel, vn. череп; surnukeha - pr. cadavre, sk. Leiche, vn. труп; vaenelaps - pr. orphelin, sk. Waise, vn. сирота jne. Kõik need kokkuliidet sõnad, mitte ainult, et nad ka edendavad foneetilist ja stiililist yhetoonilisust, vaid nad mõjuvad päälegi lapselikkustena, kohmakustena, naiivsustena. See on kui mingisugune laste keel, laste lällutamine!

Ja siis veel ei lubata keelt uuendada!

Muidugi leidub igas keeles, harituimaski, seesuguseid naiivsusi, s. o. kokkuliidet sõnu, kuid mitte yheski kultuurkeeles nii ohtrasti kui meie omas, ja see ongi yks eesti keele labasuse ja talupoeglikkuse põhjusist ja tundemärkidest. Seepärast olgu meie sõnastikurikastamise ja uute sõnade moodustamise juhtnööriks järgmised põhilaused, mis ka teaduslikkude terminoloogiate kokkusäädjad peaksid silmas pidama ja pyydma nende järele talitada:

Joonealused märkused

[1] 1911. a. suvest saadik. Et selle raamatu käsikiri kirjuteti a. 1915-1918 vahel, siis sisaldab see mõningaid sellele ajale kohaseid vaateid. Mõningad neist on sel kujul jäet näitama selle teose ajaloolist arenemist, mõningad on nyydseid muutund olusid arvesse võttes ajakohasematega asendet.
[2] Teatavasti oli ju meie "tsinovnikute" - kooliõpetajate, postiametnikkude, kirjutajate, kaptenite, - masinistide ja eriti meie koolinoorsoo eesti keel selle poolest otse hirmus. Koolipoiss kysis teiselt: "Kas oled sadaatshid reshaitand?" Või: "Mis atmetka sa said?" - "Ta pravaljaitati eksamil na atestat sreelosti." Olen neil koguni kuulnud: "See on inastrannõi töö". - "See on veel vapross". - "Vaata, ablakaa on taevas". - Hästi on niisugust keelt pilgand Mait Metsanurk oma romaanis "Orjad" (eriti lk. 7 ja 75).
[3] Joh. Aavik, Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted.
[4] See kõik kirjutet a. 1915.
[5] Nii annab artikli tarvitamine keelile, kus see olemas (nagu romaani ja germaani keelis), isesuguste varjundite väljendamise võimaluse, mida ei ole artiklita keelil (slaavi keeled, ladina, soome ja eesti keel); vene keelele tuleb lisaks veel puudus, et ta ei saa vahet teha lihtmineviku, täismineviku ja eelmineviku vahel (tulen, olen tulnud, olin tulnud), selle eest aga omab ta verbi вид'id, mis sellele annavad isesuguse exspressiivsuse ja plastilisuse. Päälegi on igas keeles omad halvad homonyymsused. Nii saksa keeles sie (nais. tema) ja sie (nemad), prantsus keeles de liig erisuguste tähendustega, sest ta vastab eesti genetiivi, partitiivi, seestytleva, vahel koguni kaasaytleva käände funktsioonele.
[6] Õigupoolest olekski täieline keel see, mis oleks spetsialistide poolt kunstlikult loodud. Siin heidetakse vist vastu Esperanto. Kuid mitte säherdune labane ja naiivne abikeel ei ole mõeld, vaid päris tõsine keel, mis oleks igati sõna- ja vormirikkam ning keerulisem - seega täielisem kui ykski loomulik keel.
[7] Rahvamurdeist ja soome keelest saadud sõnade tähendused, kui tundmatumad, tuleb vaadata Joh. Aaviku "Uute sõnade sõnastikust", säält ka mõnede tuletuslikkude sõnade tähendused.
Võhikulle on vahel raske ära tunda, kas sõna hoopis uus juur on või ainult moodustus mingist olevast juurest: nii sõnad pigemini, yllatama, saavutama, tooma, mis päältnäha kui uued juursõnad tunduvad, ei ole muud kui moodustused algjuurist, mis meie keeles esinevad sõnades pea, yle, saama, tooma. Muidugi tuleb niisugused sõnad praktikas käsitada peaaegu kui mingisuguseid erijuurelisiks sõnuks.

[8] Mõned neist, nagu loovutama, saabuma, saavutama, vallutama, yllatama on õigupoolest kyll derivaadid meie keeles olevaist yhiseist juursõnust (looma, saama, vald, yli), kuid et see tuletus vähe tajutav, siis tuleb niisugused soome laensõnad täie õigusega käsitada iseseisvaiks juursõnuks. Natuke eri kysimus on, kuidas suhtuda niisuguste laensõnade kohta, mis satuvad olema homonyymid olevate juursõnadega, nagu näit. kohtama ja lakkama.
[9] Nii on neist keelist juba muinasajal laenat hulk kõige igapäevasemaid sõnu, näit.: (leedu) 'tytar, hammas, kirves, tuhat' jne.; (muinas-germaani) 'kuningas, vald, rukis, kuld' jne.; (slaavi) 'rist, raamat, pagan, aken, saabas, lusikas, tõlk, turg' jne.; (rootsi) 'kepp, pagan, lähker, saag, pruukost, vöörmynder, yyrima' jne.; (alasaksa ja saksa k.) 'köök, kook, uurmaaker, pilt, tund, kett, klaas, herra, proua, preile, kärner, klooster, laager, vanker; trotsima, trööstima' jne; (vene) 'uulits, körts, jaam, kasarm, tikk' jne.
[10] 'literatuur' tuleb ladinakeelsest 'littera' - kirjatäht, mis oma korda tuleb verbist linere (livi, litum) - 'pääle määrima'. Selle puhul huvitav tähendada, et ka meie 'kirjutama' esialgselt tähendaks 'kirjuks tegema' (vrd. rahvalaulus: 'venna kiik on kirjutetud' (Veski, Eesti rahvalaulud I, nr. 24).
[11] 'etymoloogia' tähendab sõna algupära ja algtähendust; seda oli vaja siin ytelda, sest meie endiseis kooligrammatikais tarviteti seda sõna ka 'vormiõpetuse' tähenduses (mille alla sõnade muutmine käib), kuid viimases tähenduses on sõna 'morfoloogia' õigem (juurest 'mori' - 'kuju').
[12] Prantsuse keeles on sageli kyll sama mõiste adjektiiv või abstrakt substantiiv sama ladina juurt, mis rahvakeelses algsõnas esineb; et see aga viimases sagedasti äratundmatuseni on moonutet, siis võib neid sõnu praktiliselt erityvelisiks pidada; näit.: vesi - eau (loe oo, tuleb sõnast 'aqua'), aga: vesine - aqueux; samuti päev - jour, aga päevane - diurne; étoile (täht) - stellaire (täheline).
[13] Nii on olevik φέρω (fero - kannan), tulevik οΐσω (oiso - saan kandma), aorist ήνεγχον (eenenkon - kandsin), perfekt ένήνοχα (eneenohha - olen kannud), passiivne aorist ήχθειν (eehthein - mind kanti). Samuti: näen - όρω (horoo), nägin - εΐδον (eidon), saan nägema - όψομαι (opsomai), olen näinud - όπωπα (opopa), mind nähti - ώψθειν (oofthein); tulen - έρχομαι (erhhomai), tulin - ήλθον (eelthon) jne. Tähelepandav on ka, et näit verb άπτω (hapto) - 'syytan' täitsa reeglikordse pöörangu järele annab passiivses perfektis ήμμαι (heemmai), see on: olen syydat. Olgu ka nimetet, et Ζεύς (Zeus) on genitiivis Διός (dios). Ja ometi seda keelt võidi ära õppida ja kõnelda!
[14] Araabia keel peaaegu läheneb sellele seisukorral: sääl sõna oma vormides moonutub seemäära, et selle eri muutevormid tegelikult on juba kui mingid eri juursõnad. Nii on mitmus väga sageli sisehääliku muutumisega: raamat - كتاب (kitâbun), raamatud - الكتب (kutubun); koer - الكتب (kalbun); koerad - الكلاب (kilâbun), sultan - سلطان (sultânun), sultanid - السلاطين (salâtînu); koguni häälikud ymberkäändud: jõgi - نهر (nahrun), jõed - الأنهار (anhurun), sõber - الأنهار (sadîqun), sõbrad - اصحاب (asdiquâ'u), suur - كبير (kabîrun), suurem - أكبر (akbaru). Verbi alal samuti: tyvest kataba - reeglikordselt moodustet vormid on näit, jaktubu, taktubna, naktuba jne. - sõna saab muutelõppe eest ja tagant ja keskel on konsonantide ymberpaigutusi ning vokaalide muutusi! See jätab greetka keele kaugele maha.
[15] Sõna välimusel, nagu seda alamal veel tullakse käsitlema, võib olla oma mõju asjade või mõistete ettekujutusse, mis ta äratab: yhe keele sõna manab selle asja või mõiste esile elavamalt, vägevamalt kui mõne teise oma, loob selle ümber mingi heledama õhustiku, intensiivsema meeleolu. Ilusa mõiste võib kohase välimusega sõna lasta veel ilusamana paista, inetuma inetumanana, koleda koledamana, veidra veidramana. See ongi sõna suggestiivne mõjuvus. Seda on kõik teadlikumad stilistid ja intiimsemad luuletajad tunnud ja seda oma unistuste sõnastustes pyydnud kasutada. Tarvitseb siin ainult mainida Fraubert'i. Päälegi on sõnal kui häälelisel ehitusel oma eri esteetiline mulje (mida muidugi ka ta tähendus määrab ja teisendab); seda võib vaadelda ja nautida kui midagi iseseisvat. Ilusa arhitektoonikaga ning suggestiivse mõjuvusega sõna on kui terve meloodia, kui kogu poeem, mille meeleolusse meeldiv on syveneda. Sellele asjaolule on eriti tabavalt tähendand Théophile Gautier järgmises omas sageli tsiteeritud lauses: "Luuletajaile on sõnadel pääle nende hariliku tähenduse veel iseäraline väärtus, samuti kui kalliskividel, mida veel ei ole ihut ega käevõrudesse, kaelkeedesse ja sõrmustesse kinnitet; nad huvitavad asjatundjat, kes neid väikeses karbis vaatab, kuhu nad on tallele pand, samuti kui kullaseppa, kes juveeli kuju yle järele mõtleb. On teemant-, safiir-, rubiin- ja smaraagdsõnu, on ka niisuguseid, mis hõõrudes vosvorina hiilgavad, ega ole sugugi hõlbus ylesanne neid valida."
[16] Arvata on, et muistegi hulk juursõnu, mida nyyd peetakse algsõnuks, on saadud laenamise teel teisist keelist. Kõiksugu moonutuste teel on esialgne sõna võind haruneda mitmeks erikujuliseks sõnaks. Ebaaustetavad asjaolud ja omadused - valestikuulmine, puudulik meelespidamine, lohakus, väärarusaamine - on kahtlemata olnud nii mõnegi uue juursõna kujunemise põhjuseks.
[17] Prof. W. W. Skeat'i hiljuti ilmund inglis keele sõnastikus sisalduvast 20,000 sõnast on:
germaani algupära:
greeka-rooma algupära:
angel-saksi ja inglise - 3,681
holladi - 207
skandinaavia - 693
saksa - 1,333
greeka (otsekohe või kaudselt) - 2,493
ladina (otsekohe) - 2,880
ladina (kaudselt
prantsuskeele kaudu) - 5,670
kokku: 4,914
kokku: 11,043
[18] Et inglis keel oma põhiloomult (grammatikalt) ikkagi germaani keel, siis on ta sõnastikust ainult yks veerand osa oma (germaani), kuna kolm neljandikku on võõras, pääasjalikult ladina.
Veel pöörasem ses suhtes on yks mitte-euroopaline keel, nimelt tyrgi keel, kus on integreeriva osana tyrgi enese keelesse põimund persia ja araabia keelt, ja mitte yksi leksikaalselt (nagu ladina keel inglis keeles), vaid ka grammatikaliselt: tyrgi kirjakeele õppijal tuleb paratamatult ka persia ning araabia grammatika - deklinatsioon ja konjugatsioon - teataval määral ära õppida.
Ka soome keeles on suur tuletusvõime ahvatelnud samust sõnajuurist tuletama liig palju erimõistelisi sõnu. Nii esineb sääl sama juursõna 13-nes eri mõisteid tähendavas sõnas: 1. kirja (raamat), 2. kirje (kiri), 3. kirjain (kirjatäht), 4. kirjaimellinen (kirjatäheline), 5. kirjake (trykitäht), 6. kirjelmä (väike kirjutus), 7. kirjailija (kirjanik), 8. kirjallisuus (kirjandus), 9. kirjaltaja (trykiladuja), 10. kirjava (kirju), 11. kirjoittaa (kirjutada), 12. kirjoitus (kirjutus), 13. kirjuri (kirjutaja), mis enamasti kõik on haritlaste keeles tekkind. Ja samuti on lugu veel mõne muugi soome juursõnaga. Sellest ebakohast näib Soomeski teadvus ärgand, sest tuntud slaavi keelte prof. J. J. Mikkola on seda ebakohta käsitelnud kirjutuses "Suomi kultuurikielenä" (Aika, a. 1915, nr. 3), kus ta muu seas ytleb: - "Nõrgemad on need (sõna)tõlked, mille pääosaks on võet sõna, mida juba muidugi palju tarvitetakse selle nimetusega yhenduses. "Kirjaston useimmat kirjat" (raamatukogu suurem hulk raamatuid) ei kõla veel halvasti, kuid yliopisto (ylikool) ja ylioppilas (yliõpilane) tarvitet sõnade opinto (õppimine, studeerimine) ja opetus kõrval, näitavad, et need uudissõnad pole õnnelikult valit. Otse mõtlematu oli moodustada näyttely (väljanäitus), näyttämö (näitelava), näyttelijä, näytelmä (näidend), näytos (näidendi vaatus) samast juursõnast. See viga, et neid sõnu võiakse kergesti yksteisega vahetada, on väiksem, kui see, et neid juhutakse sageli tarvitsema samas lauses ja lähedalt, kusjuures sellest tekib samasuguste sõnade kordumine. Siis kui vissi (teatav) sõna asemeile võeti määrätty (määrat), ei sugugi mõeldud, et näit määratty määrär kõlab inetumalt - tarvitades sõna tietty (teatud) oleks sellest yle saadud. Seesugune sama sõna ikka uuesti kordamine ja korrutamine, n. n. tautoloogia, ei ole ainult inetu, see on tyytav. Ja mis halvem, seesuguseist sõnust kokkusäet lause läheb meie tähelepanust mööda. See on peaaegu niisama loll kui: "Hattulan pappilan apupapin paupata". - Selle puhul sobib lisada ka tuntud kõlaliselt naljakas kahekõne soome keeles: "Kokoko?" - "Koko." - "Kokoko koko?" - "Koko koko." ("Kas kogu?" - "Kogu." - "Kas terve kogu?" - "Terve kogu").
[19] Et ühisus oma praeguses tähenduses ('selts') väär ja et ta ainult 'yhine olek' võib tähendada, kuna 'seltsi' tähendamiseks vaja võtta yhing, see ettepanek tehti minu poolt a. 1915 "Keelelises Kuukirjas" (lk. 101).
[20] Systemaatiline kasutamine, mis väga soovitav, seisab ses, et iga tuletusliide yksikult iga algsõna kallal ära proovitakse, s. o. igast sõnajuurest kõigi olevate liidete abil niipalju derivaate moodustatakse kui võimalik, et siis näha, missugused neist tegelikult tarvitusele võetavad ja kasulikud oleksid. Seda oleme katsund teha ja sel teel saand hulga häid uusi tuletuslikke sõnu, mida muidu meelegi ei oleks tulnud moodustada.