The Body Seeking Comfort

Nonverbal World - All about Nonverbal Communication: The Body Seeking Comfort

When we read bodies for their underlying meaning [...]
First of all, one does not "read" bodies. Bodies are not books. Secondly, bodies don't have underlying meaning. Under bodies usually lies the ground, the floor, some furniture for seating, perhaps... But not meaning. One can interpret bodily appearance or behaviour as meaningful, sure, but one does not read the underlying meanings of bodies, at least no more than builders write buildings or birds swim the in sky.
[...] it’s important to understand that the body is controlled by emotion and that the inner workings of our minds are constantly juggling many factors all of which seek to create comfort.
Hmm. I thought I was controlling my body. It sure seems like my fingers here typing on the keyboard are not controlled by emotion but by conscious volition. And are you really saying that all the mind does is seek to create comfort? What kind of hyper cognitive dissonance theory is this? Surely the inner working of our minds have greater concerns than that of comfort, lest we all throw down pillows and blankets and snuggle between them for ever.
One might also say that bodies seek to escape or eliminate discomfort, but if a body runs from discomfort, it is the same as running toward comfort. Thus, seeking comfort is the primary motivation behind body language. Let me explain.
Yes, you do need to explain this one, because the fact that comfort and discomfort are opposites does nothing to suggest that it is the primary motivation behind body language. Is there a primary motivation behind body language, though? The term itself, "body language" was to my knowledge coined by Julies Fast (around 1970ish) who probably got it from Israel Latif's 1934 paper about child development where he said that the baby's crawling toward the milk bottle can be thought of as "full-body language" - you see, Latif relied on 19th century literature (like Herbert Spencer) wherein language and communication were kind of synonymous. But even in his example, is the child crawling towards the milk bottle (with his or her whole body, mind you!) motivated by comfort? Is all motivation, for that fact, about comfort?
The mind is a complex organ but it is runs over very simple principles.
Really? I thought the brain was a complex organ and mind is the manifestation of consciousness, e.g. something that the brain does. If it runs on very simple principles, why are cognitive theorists spending so much effort on theorizing new memory systems and neuropsychologists on discovering types of receptor cells? Someone should let them know that it actually runs over very simple principles!
It is primarily motivated by fear. The mind seems to be complex and creatively driven, but it is in fact primitive in its design.
Our minds are primarily motivated by fear? Yeah, ok, go ahead and inform the cognitive theorists and neuropsychologists of that. Sure.
While it is true that we are capable of higher-order thinking, emotions are still a large driver in our behavior and decision-making process, and these are rooted in our deep reptilian base.
Ah, I see! Our higher-order thinking and decision-making processes are conducted in undersea reptilian bases in Middle East and China, where a galactic governance council composed of select star system representatives that carry out governance and development functions in selected areas of our populated and organized galaxy and universe. Either that or you are subscribing to the Triune brain model of the evolution of the vertebrate forebrain - a hypothesis "not espoused by many comparative neuroscientists". I like outdated science as much as the next guy, but come on. You're simplifying an already dubious proposition.
When you think of the human mind, think of it like a piece of clay.
Dno, I like to think of the brain as a big bundle of nerve cells.
At its base is the primitive reptilian clump - the brain stem. The reptilian brain produces visceral bodily responses such as heart rate, blood pressure, circulation, respiration, digestion, and reproduction.
As little as I have read serious secondary sources on Paul MacLean (the guy you are quoting without citation?), I know that his approach was not as straightforward as you make it out to seem. For one, he said that the hippocampal system is too crude for language but "might have the capacity to participate in a non-verbal type of symbolism" (1949: 348 - yes, that's how old this shoddy theory is!). That is to say, interpretation of nonverbal data is actually dispersed throughout the brain. He did say some neat stuff like: "Feelings and emotions provide us with the connecting bridge between our internal and external world." (1958: 619). And he did have a neat metaphor that you guys haven't usurped, something like comparing the archicortex to a radar screen and the neocortex to a television screen. But whatever, your simplification may do the trick for convincing yourself of this outdated hypothesis.
Over evolution, different pieces of clay have been scabbed over top - the neocortex ('neo' means new). The reptilian produces nonverbal body language [...]
So, as opposed to nonverbal body language, is there also verbal body langugae? It's kind of like asking as Thomas Sebeok (a man who did more for the study of nonverbal communication than you can possibly imagine, but probably haven't heard about) did: a "body language" as opposed to what? A "mind language"? hahahahahaha
[...] that is deemed more truthful than that generated by the neocortex which is capable of producing conscious movements.
Come on, you know about the neocortex but you haven't heard of the motor cortex?
While part of the brain can work consciously, it is the clay at the bottom, the root clump, the reptilian brain that interferes with the mind’s ability to work free of emotion.
I don't even know what you're saying here. It's like you've reduced emotions to one part of the brain without any consideration of actual brain function, neurochemicals, etc.
The origins of our more intense motivations are driven by our primitive emotions. While we like to imagine humans as being much more sophisticated than our animal counterpart, we still largely act based on gut instincts.
How do you measure the intensity of motivations? Which emotions are primitive? Am I writing these criticisms out of gut instinct?
Have you ever wondered what drives people to make certain decisions in their daily lives?
Nope. I kind of presume that they have their own reasons anh stuff.
Do you assume that they are trying to maximize their fitness and well-being, that they are perfectly rational?
Nope. I'm quite aware that the rational action theory is just another theory. A bad one at that.
You shouldn’t. While people are capable of rational thinking, they often make poor decisions overall. While some of the blame might fall on the lack of knowledge - imperfect assumptions and information, a large part of it is due to emotional underpinnings.
But what about habits, values, norms, power, status, pressure; social-, cultural- and psychological contexts, norms, etc. etc. Are you really saying that between rational thinking and emotions there's nothing? That's like... reductionistic, man. Reductionism is bad, m'kay. Don't reduce a world of variables to two extremes, m'kay.
When we talk investments, greed and fear are primary motivators. They often lead the investor astray.
I have no idea what any of this has to do with "body language".
In body language, the primary emotional motivator is comfort.
Oh, okay. But... umm... is comfort an emotion? I know it's sometimes difficult to make out whether the term "feeling" signifies sensation or emotion, but emotion itself is pretty straightforward, isn't it? It isn't, well... comfort. Comfort is a sensation, not an emotion. In much the same vain, relaxation and tension are not emotions but sensations.
When the body curls up into a fetal position by pulling the arms and legs together, the body language reader might correctly read discomfort, but the root cause within a person is sought comfort.
Usually when people curl up into a fetal position in public it's more about making a statement of some kind or other.
The body balls up to remind itself of being protect by Mom during infancy and within the womb.
Did the body tell you all of this when you were performing a psychoanalytic session with it?
It just feels comfortable to huddle up into a ball. When the negative emotion passes, the body will find comfort sprawled out on a couch.
Have you thought that maybe if feels comfortable because it's self-stimulation and you're releasing endorphins? Why jump to a psychoanalytic interpretation and bestow upon the bodies of all people a repressed memory of I-don't-even-know-what? I'd just ochkam it.
On the other hand, the smug lawyer feels comfortable sprawled out all the time.
Have you conducted a test with a sample group of smug lawyers and a test-group of non-smug laywers? How did you come to such an odd conclusion?
He puts his arms over the chair next to him, gesticulates in conversation, juts his chin out and acts boisterous. His confidence (or is it cockiness) is displayed by his level of comfort.
Oh wow that hypothetical smug lawyer sure is a douche. Gesticulates in conversation? That smug sonovabitch!
We remind ourselves of the comforts we received throughout our childhood in many ways. We pet and stroke the back of our head, we hug ourselves with our arms, we cross and hide behind objects to block ourselves from overexposure. These remind us of comforts provided by Mom and Dad where they would hug us tightly, stroke the back of our head and provide us a secure place to hide - tucked in between their legs with only our heads poking out!
Naive me thought we did that because the back of our head and other spots on the body are physiologically sensitive and pleasurable to the touch. But yeah, some psychoanalytical mumbo-jumbo is surely the correct way to think about it. I just stroked my chin and this reminded me of the way Oedipus stroked my chin when I went backpacking in Ancient Thebes.
Comfortable people will hold their bodies loose rather than rigid, and their body will move with fluidity. They will gesture with their speech instead of freezing instantly or awkwardly, called “flash frozen.”
As opposed to the uncomfortable people? (reductionism much?) These sound like warring nations of the comfort-land. "Flash frozen" reminds me of Edward Hall's discussion of Martin Joos's "frozen style", but again I'm left to feel as if you're just nit-picking mid-twentieth century theories without citations.
Comfortable people mirror others around them instead of avoiding synchrony. Their breath rate will be similar and they will adopt like-postures instead of showing differences.
Nah, I'm pretty sure mirroring, imitation, mimicry, isopraxism, synchrony, simultaneity, similarity, the chameleon effect, echopraxis, congruence, convergence, conversational coupling, etc. etc. does not depend on comfort.
Bodies show discomfort by increased heart rate, breath rate, sweating, a change in normal color in the face or neck, trembling or shaking in the hands lips, or elsewhere, compressing the lips, fidgeting, drumming the fingers and other repetitive behaviors. Voices often crack when under stress, mouths might dry up producing noticeable swallowing, “hard swallows”, or frequent throat clearing.
So discomfort is pretty much synonymous with an adrenaline rush?
Discomfort is shown by using objects as barriers. A person may hold drinking glasses to hide parts of their face or use walls and chairs while standing to lean against for support.
This is the part about Allan Pease I dislike the most, because he didn't even credit Erving Goffman for this insight. Even at that it's dubious, as Goffman's data came from literary fiction.
A person suffering discomfort might engage in eye blocking behaviors by covering their eyes with their hands or seem to talk through them or even squint so as to impede what is being said from entering their minds. The eyes might also begin to flutter or increase in overall blink rate showing an internal struggle.
Very obvious Pease-ism. Just remember the monkey picture from his book. This obviously has no relation to reality but whatever - you seem pretty okay with perpetuating stuff that has no basis whatsoever in reality.
Many people have wrongfully discounted the hidden meanings behind body language. They say, I’m not hugging myself tightly because I’m scared or timid, I just feel more comfortable that way. However, as an expert in reading people, ask yourself why balling the self up feels so comfortable.
Another Pease-ism but I'm glad you finished with this one because now I can tell you about Pease-ism on the basis of this example. As you know full-well from Allan Pease's Body Language: How to read others'..., Pease says that
The standard arm-cross gesture is a universal gesture signifying the same defensive or negative attitude almost everywhere. [...] Many people claim that they are not defensive but cross their arms or legs because they feel cold. (Allan Pease)
Now, first of all, there is no such thing as "universal gesture" - the term is an oxymoron. More importantly, though, the cold bit. In thesame year Allan Pease first published his Body Language (1981), an art scholar named Henry Maguire published his study titled Art and Eloquence in Byzantium. In it, Maguire made a point about representing people with arms folded across the chest in Byzantine mosaics:
Arms forded across the chest could mean that the figure was silent or, as in images of the forty martyrs of Sebaste, that the figure was freezing to death. (quoted in Brubaker 2009: 55)
The similarity is astounding, isn't it? On the one hand we have silence and on the other hand some pseudo-psychoanalytic mumbo-jumbo about defence; and then on the one hand freezing to death and on the other, feeling cold. Now, which could it be: did the art historian draw on Pease and his nonacademic text? Or did Pease stumble upon Maguire and without a blink arrive at the conclusion that this must be universal!? In any case, you can test it on your own: next time you see someone with hands folded across their chest, ask yourself whether they are defensive/uncomfortable, or are they merely silent and listening to other people talk? Or, you could just trust actual psychologists who say:
But be careful to not overinterpret arm crossing, especially in chairs with no armrests. In these situations the frequency of arm crossing may increase as a way of resting the arms. (Matsumoto & Hwang 2013b: 92; note 1)
So, yeah, comfort (as in "a state of physical ease and freedom from pain or constraint") but not the pseudo-psychoanalytic comfort (as in "consolation for grief or anxiety") you are talking about.
When analyzing people, make sure you read them through the principle of seeking comfort. Comfort and discomfort are powerful forces in the emotional lives of people especially in nonverbal communication.
I think I shall not.

Dear Chris Phillip. I've flipped through The Body Language Project back in 2010 when I was just beginning to get into nonverbal communication. Having now met your writings again, I can say with full confidence that you can sure do good upskirt pictures of pretty girls... But you don't seem to have done your homework. But then again, not everyone is in it for the science. In the end I'm bitter only because you perpetuate Pease-isms. That's pretty much it.

Soodoma Kroonika

Kärner, Jaan 1934. Soodoma Kroonika. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

Tammus ühel juurikuu varahommuikul kesk tolmust maanteed Soodoma linna lähedal imelik mees. Tuikus aina ühel kohal, harkjalu ja palja päi, sassis juuste lipendades õletuustina, mõlemad käed laiali hoides kuuehõlmu, nagu koguks ta neisse tuult lendutõusmiseks. Ei tõusnud aga lendu ega saanud minekule: tegi sammu edasi, teise kohe tagasi. Oli ees nagu mingi nähtamatu tõke, mida ta ei jaksanud ületada. Kirus endamisi, saatis kuuldavale raskeid vandesõnu kellegi aadressil. Otsis seda kedagi oma klaasistunud silmadega, mis piidlesid jäigalt ning elutult tursunud kriimulisest näost. Võttis jälle hoogu, tõugates ülakeha järsult ette, käte ikka veel hoides kuuehõlmu, - vaibus see hooväte sinnasamasse. (Kärner 1934: 5)
Soodoma Kroonika on minu jaoks erilise tähtsusega. Selle raamatu 1955. aasta trükk (mis sisaldab ka II osa) oli esimene "täiskasvanute raamat" mille ma 12-aastaselt tervenisti läbi lugesin. Selle sattumuse tõttu on tolle 1955. aasta koleroheline kaanepilt ka käesoleva blogi ikooniks. Pärast Olev Remsu Kurbmäng Paabelis ja Mihkel Mutti Rahvusvahelise Mehe läbilugemist tunnen, et mul on tarvis vaadata vanemate Eesti ilukirjandusteoste poole ja vaadata kuidas enne 1970ndaid ja "kehakeele" populariseerimist kirjeldati kehasid ja käitumisi. Soodoma Kroonika on aga niivõrd vana raamat, et kõikjal mujal peale Tartu Linnaraamatukogu on see ainult kohallugemiseks saadaval. Tartu LR vana kirjanduse korruse väliskirjanduse kambris aga oli see täitsa olemas ja suures joovastuses sellise kambri avastamisest laenutasin veel mõned lühemad teosed 30ndate välis-eesti kirjandusest. Tutvustust veel nii palju, et Kärner oli luuletaja, kirjanduskriitik ja muidu huvitav tegelane kes tegi kommunistidega koostööd ja kes vaimuhaiguse tõttu lõpetas 40ndatel kirjutamise ning suri 50ndatel omaette. Soodoma Kroonika on kirjutatud Elvas ja Elva kohta, niiet natuke kummastav on seda leida välis-Eesti osakonnast. Aga see selleks. Kirjelduste osas ma ilmselt ei pettu - esimene lõik juba sisaldab väga elavaid kirjeldusi. Erinevus hilisemate teostega on muidugi see, et 30ndatel polnud "kehakeel" veel kultuurinähtus. Muidugi oldi teadlik mitteverbaalsest suhtlemisest, aga A. Pease, J. Fast jt ei olnud veel kirjutanud jampsi täis õpikuid mis paiskasid ühiskonda nö stock-interpretation'id. Need 30ndate autorid kasutavad kehade ja käitumiste kirjeldamiseks hoopis teistsugust tarkvara, teistsugust keelt. Keeleerinevused on juba esimeses lõigus selged: "palja päi" on lahku kirjutatud, "vandesõna" on käibelt läinud ja "käte ... hoides" on konstruktsioon mida tänapäeval naljalt ei luua, sest selles on ‎ilustatust, kaugust ja ebaisikulisust millele pole kerge kohta leida.
Väsis viimaks oma asjatuist jõupingutusist. Äkki ta lõuapärad hakkasid tegema ebamääraseid võnkeid, suu kiskus lahti nagu tahtes hakata oksendama. Ei hakanud aga oksendama, ainult haigutas, pikka ning valjusti, silmad kippusid vägisi kinni. Kogu ta keha lõtvus, et anda järele pealetikkuva une võimule. (Kärner 1934: 5)
See jõupingutus-ist vorm on samuti käibelt kadunud (peale, vb, mõne ekstsentrilise keelekasutaja). Huvitav on siin ka kehaosade isikustatus, mis on täiesti valid, aga kummaline: suu "tahab" hakata oksendama justkui suul oleks oma tahe. See on valiidne, sest täpselt samamoodi võib öelda nt "ma näen, et su käsi tahab nutitelefoni järgi haarata" vms - tahte raskuskeha lükatakse tervelt organismilt ühele osale, toimub (*oeh*) intentsiooni metonümiseerimine.
Autojuht, rõõmus heast teenistusest, peatas sõiduki, et selle eksinud vennaga, nagu ta mõtles, pisut nalja teda. Märgates aga, et mees on talle tuttav ning pealegi küllalt tähtis isik, ta palus teda lahkesti sisse astuda.
Mees uuris puhu vaenulikult sõidukit ja selle juhti, ligines siis talle, hakkas kuraasitama:
"Mis sa hirmutad siin ... rahulikke teekäijaid ... oma Singeri masinaga ... Sõida ta'ga põrgusse ... kui tahad, aga mina ... sinuga ei tule ... Mis? .. Ah et mina olen purjus või? .. Lori. Pole ma purjus ... kedagi ... olen ainult - natukese saanud ... he-he-he ... Sa ei usu ... Noh, tahad, tule proovi... maadelda, sõrme vedada - kõike võin ... Ah, ikka ei usu? .. No kuramus, siis ma ... viskan su kraavi ... tükkis su masinaloksiga. (Kärner 1934: 6)
Siin on nii palju... Esiteks tuleb märkida, et Kärner kasutab "paljastamise" võtet väga palju. St nt kõigepealt kõlab auto signaal ja alles siis saame teada, et auto läheneb. Või, et autojuhil on plaan (teha nalja teekäija kulul), aga asjaolude selgumisel see plaan muutub. Pole seda odavat lineaarsust ja ühest isikust lähtumist mis iseloomustab tänapäeva kirjandust (vähemalt nii vähe kui mina seda lugenud olen). Sõnade juurde: puhu on siin hetke, viivu, natukese tähenduses - st "uuris hetke"; kuraasitama tähendab "(oma julgusega) hooplema, ärplema" ("Kuraasitab, et võib kõike teha"); ta'ga on väga argine ja seda võib tänapäevalgi kuulda kui keegi räägib kiiresti ja kirglikult ("No mis sa ta'ga ikka teed..."); ja sõrme vedamine on, ma kahtlustan, see mäng milles kaks osalist haagivad oma nimetissõrmed ja tõmbavad - kes kõvemini tõmbab, see võidab (mängisin seda ise väikse lapsena koolis, aga pole näinud ammu kedagi seda tegemas).
Ja juba asuski mees rinnutsi auto kallale, hakkas seda uljasti kangutama ja muserdama. (Kärner 1934: 6)
Muserdama tähendam "muljuma, puserdama, kägardama; ahistama, rusuma, vaevama" ("Käed muserdavad närviliselt taskurätikut. Haigusest muserdatud mees.").
Ja mees ei puigelnudki enam vastu. Langes küljeli kägarasse istmele nagu jahukott ja näis kohe uinuvat. Ei olnud tal aga kuigi mugav lamada nii kägaras. Mühakas ülakeha vajus sõidu raputusest ikka enam rinnuli, lõug põrus ettepoole, ähvardas kõri kinni pigistada. Tuli puudus õhust ja elust, hakkasid seda korraga kramplikult ahmima kõik ta loiud jäsemed. Silmade põledes peas, lõua värisedes närvlikult ta kargas püsti ja haaras autojuhi õlast võika karjatusega:
"Viina ... anna viina!"
Juht peatas sõiduki, otsis põuetaskust poolelijoodud pudeli ja ulatas küsijale:
"Peaparanduseks! Ega sihukest kallist pead või lasta raisku minna."
Veidral muhelusel mees haaras kähku pudeli, nagu kartes seda jälle libisevat käest.
"Just nii. pea on pea ... teist niisugust pead ... ei tehta enam."
Ja asetas pahema käe pöidla pudelile - märgiks, et tuleb juua sinnamaale, mitte kriipsugi vähem ega rohkem, ta kummutas pudeli suule ning jõi ühe sõõmuga, kulinal.
"Näed sa!" hüüatas ta varjamatu heameelega, joomise lõpetanud. "Kus on ikka mehel pea ... Joob just nii palju kui tahab ... ja mitte tilkagi rohkem ... Katsu järele teha..." (Kärner 1934: 6-7)
Mühakas on "tahumatu, kohmakas" ja võib ilmselt ka kehaosi kirjeldada - mine võta näpust. Kui Mihkel Muti romaanis tonksatab pea rinnale siis siin põrub see ettepoole. Viinapudelist täpselt nii palju joomine kui pöial näitab on lihtsalt vahva seik.
Jõudis viimaks oma korteri uksele, vajutas sõrme ägedasti kellanupule. Tema abikaasa, kes teda öö läbi oli oodanud, ruttas kohe avama.
Nähes enda ees tugevasti kriimustatud verist meest, ta lõi kohkudes kaks kätt kokku. Koguni nutu läiget ilmus ta unetustesse punaseisse silmi. (Kärner 1934: 10)
Ma kahtlustan, et kohkumist tähistav käitumine on kultuuriline. Tänapäevane stereotüüp on asetada käelaba suu kohale samal ajal ahhetades.
Onnetu, kes nüüd juba oli kainenenud, ainult ümises endamisi ja saatis vahel sekka kuuldavale tasase oige. Kui tohterdustöö oli lõpul, ta silmnägu, sidemeis ja mähiseis, oli tundmatuseni moondunud, kühmuline ja kriimuline. "Nagu paigatud pastal!" torkas naise pähe veider mõte, ja ta pidi oma pea kõrvale pöörama, et mitte naerma puhkeda ja meest sellega solvata. (Kärner 1934: 11)
Silmnägu on pale. Pea kõrvale pööramine, et mitte naerma puhkeda on juba teine instants mil keegi kontrollib oma naeru, et mitte solvata vigastatud meest. Paar lehekülge tagasi:
Autojuht peaaegu oleks valjusti naerma pahvatanud, sest pilt oli tõepoolest rohkem veider kui kurb. Sai siiski õigel ajal tagasi hoida naeru, et mitte solvata suurt härrat. Astus talle koguni app, hakkas ettevaatlikult kõrvaldama klaasikilde ta kõri alt. (Kärner 1934: 9)
Enesekontrollil on palju erinevaid vorme ja funktsioone, aga siin on esmajoones naeru tagasi hoidmine (inhibition of laughter) ja seda väga kindlal põhjusel, et mitte solvata seda kelle üle tahaks naerda.
Mõni minut hiljem lamas õnnetu mees juba sügavas unes, selili, suu lahti, käed ja jalad laiali, tasakesi norsates.
See oli Soodoma kuulsaim advokaat Armin Porovardja. (Kärner 1934: 12)
Siht on ilmselt saavutada huumor läbi vastuolu: lamab selili, käed ja jalad laiali ja norsatab... Ja on linna kuulsaim advokaat. St sama teema mis väikeste armsate multikategelastega kes on kurjad geeniused (Stewie, Catbert, jne), ainult et väga tähtis inimene, aga väga haavatavas ja ehk tragikoomilises positsioonis. Paar sõna ka nimede kohta. Porovardja kõlab veel natuke venepäraselt, aga ülejäänud nimed (Aruhein, Teeduleedu, Sikulokutaja) on eestipärased ja põhiliselt pun'id. Mäletamist mööda olid 1955. aasta trükis kõik nimed venepärased ja niivõrd arusaamatud, et 12-aastasel minul ei õnnestunud hästi meeles pidada kes oli kes. Ma pean kontrollima, kas ikka oli nii, aga on tõenäoline küll, et Nõukogude Eestis, eriti nii varajasel ajal kui 1955 mil venestamine võis olla täies hoos, tehti nimed venepäraseks.
Tuli ühes teistega ehitustöölt päevatööline Peeter Aruhein. Viskas tänavanurgal kaaslastele mokaotsast: "Head õhtut!" ja kiirustas samme oma osmiku suunas, mis asetses just aguli serval, vastu linnaheinamaad. Ta süda oli imelikult raske, liikmeis unnekiskuv rammetus, pea täis kahtlusi ning kaksipidimõtted maailma ja iseenese elu otstarbest. (Kärner 1934: 13)
Osmik on "onn, hütt, osm" ("Kaluriosmik, majaosmik"). Esmakordselt kohtan. Aruheina tunduvad vaevavat eksistentsiaalsed küsimused. Kaksipidimõtted, ma eeldan, on vastuolud.
Ja isa tõstis hoolitseva hellusega oma pojukese maast üles, asendas tal märjad nartsud kuivadega, haris ta silmnäo ja nina. Mõtles endamisi kibedusega, et see ei ole küll tema töö, aga mis seal parata, kui ei ole kedagi teist, kes seda teeks. Naine jookseb linna mööda - ei tea, kas on hakanud liiderdama? - ja tütar, see ka ei seisa kuidagi kodu. Eh, see vaese inimese elu! (Kärner 1934: 14)
Harima on ka puhastama. Hari (puhastusvahend) ja hari-dus võivad seega olla seotud - koolis käimisega hari-b inimene oma vaimu. Liiderlik on muidugi "seksuaalselt lodev."
Isa istus vaikides voodiserval, poiss süles. Ta mõtles edasi oma tusaseid mõtteid, nägu sünge ja jäik nagu kivikujul.
Samal ajal tema naine Liisbeth Aruhein talitas kodukana ning õnnelikuna kaupmees Kusta Sikulokutaja mugavas poissmehe-korteris. Kattis laua mehe juhatuse järele rikkalikult mitmekesiste külmtoitude ja peente viinadega. Otsis köögist praeahjust lõunase alles sooja prae ja asetas sellegi teiste toitude juurde. Lõi siis käe õrnutsevalt kaupmehe tüseda piha ümber ja talutas ta lauda.
Pärast väsitavat õhtupoolikut söödi põhjalikult, isukalt, suu magusasti matsutades. Aeg-ajalt niisutati kurku mõne napsiga, et suutäis libedamini alla läheks.
Liisbeth hoolitses oma rikka liigmehe eest täna erakordse lahkusega. Pakkus aina uusi toite ja jooke, manitses ette võtma seda ja teist, sest see olevat väga hea ja teine veelgi parem. Püüdes silmist lugeda tema soove, vaatas talle armunult otsa nagu äsja tanu alla saanud neitsi.
Ei jaksanud aga Kusta Sikulokutaja süüa rohkem kui mahtus tal kõhtu. Pidi viimaks vastu tahtmist järele jätma, et mitte liiga teha oma kallile tervisele.
"Noh, kas said ka ilusti kõhu täis?" küsis Liisbeth Aruhein talt hoolitsevalt. "Ei taha enam midagi?"
"Jah, sain küll. Ei taha enam midagi," vastas kaupmees.
Tõepoolest oli ta küllastunud kõigest. Nainegi oma liigse õrnusega hakkas muutuma vastumeelseks. Ei oleks teda enam kaissu võtnud mingi hinna eest. Oleks olnud rõõmus, kui ta oleks läinud kiiremini minema. Perekond tal niikuini ootab kodu. Kusta Sikulokutaja ei ole ometi mingi harimatu mats, et ta ei saa aru teise perekondlikest kohustusist. Tulgu, kui tal on aega, ja mingu jälle, kui ta peab minema. Igal asjal ikka oma aeg. (Kärner 1934: 15)
Kõik see on nii kohutavalt tuttav ja dramaatiline. Mees on lastega kodus pärast tööpäeva ja vaagib maailma ja elu mõtet, naine on mingi poissmehe juures ja on talle üleliigne kodukana.
Ei hakanud Kusta Sikulokutaja teda siiski välja kihutama. Hakkas koguni urgitsema oma hambaid tikuotsaga, mille enne vastse käänispeaga noaga oli ilusti voolinud teravaks. Tegi seda kaua ja põhjalikult, aeg-ajalt tikku puhtaks pühkides vastu valget laualina. Oli juba niisugune mees, et tegi kõik põhjalikult.
Ja kuna ta seal niiviisi tegeles oma hammaste kallal, Liisbeth Aruheinal oli aega teda imestleda ja järele mõtelda oma armusuhete üle temaga.
Oli imelik mees Kusta Sikulokutaja, täitsa imelik mees. Kange viinavõtja ning naiste lemmik, millist teist ei olegi Soodomas. Liisbeth Aruhein vabises kogu kehast, kui tal meelde tuli oma esimene pattulangemine temaga. Ja ihast tumestatud silmil ta vaatas temale otsa, valmis iga hetk jälle langema ta kaissu, kui ta ainult tahab seda. (Kärner 1934: 16)
Teritatud tikuga hammaste urgitsemine on kehatehnika (technique of the body, Mauss 1934) milles ka minu isa on vilunud. Ise eelistan vajadusel selleks ette nähtud hambatikke. Ihast tumestatud silmad on millised, täpselt? Kaissu langemine on siin ilmselt metonüümiliselt seksuaalakt - üksteise kaissu võtmine on muidu osa seksuaalaktist, aga siin seisab terviku eest justkui kaisutamine ja seksimine ei oleks erinevad asjad (vb tol ajal ei olnudki - äkki petting ei olnud siia veel jõudnud?).
Heas tujus, kuid erutatuna ta pool tundi hiljem astus üle koduläve. Jagas heldesti maiustusi lastele, kes talle õhinal vastu tulid. Ei olnud neid ometi päriselt unustanud, ja kaupmehel ju kõike külluses, annab jätta endale ja kinkida teistele.
Ootas ärevil Liisbeth Aruhein, kunas mees temaga hakkab praalima ja pärima, kus ta oli hulkunud nii kaua. Ei aga pärinud poole sõnaga Peeter Aruhein. Ja siis ta abikaasa ise hakkas osavasti luiskama, kus ta sel ja teisel kellaajal olnud ja mida kõike näinud ja teinud. Lõõritas nagu lõoke, keksides kergejalgselt köögi ja kambri vahet, tehes viimaseid õhtusi talitusi.
Mees ei vastanud midagi, ainult urises vihaselt omaette. Pidi küll korra käratama, et pea ometi suu, näen ju läbi, kuidas sa valetad. - aga ei käratanud ühti. Lapsed norisid nii magusasti küpsiseid ja kompvekke, mida ema kaasa oli toonud, et võtsid isal viimse kui halva sõna suust. Ja head - mis head sa iska oskad ütelda sellises olukorras! (Kärner 1934: 18)
Peeter Aruheina olukord on täpselt nagu facebookis noorukitega kes saavad kommentaarides "heiti" ja lõpuks interjectivad: "ei küsind." Mitteverbaalsus on siin põhiline: naine võib jutustada mida iganes (lõõritada nagu lõoke), aga tema aja- ja ruumikasutus ütlevad, et kui ta ei ole õhtul kodus...
Hajus nii Liisbeth Aruheina ärevus. Jäi järele ainult piirita õnnetunne, mõteldes Kusta Sikulokutajaga veedetud ilusast õhtust.
Ei olnud aga enam täiesti õnnelik Kusta Sikulokutaja. Lebades diivanil pärast Liisbeth Aruheina lahkumist ta tundis esmakordselt, et hakkam küllastuma sellest lihtsast töölisnaisest. Ja siis ta hakkas arutama võimalust, kuidas temast vaikselt, ilma tülita lahti saada. Oligi teine jäänud kauemaks külge rippuma - oleks viimne aeg ta hüljata.
Kusta Sikulokutaja oli harjunud naisi saavutama kerge vaevaga, mõtles sageli koguni kibedusega nende kergeusklikkusest. Tüdiski selle tõttu neist kiiresti. Kartis koguni kestvamat sidet kui tülikat ettevõtet, riski, mis ei tasu ning võib lõppeda õnnetult. Vaatas kõigele kaupmehe seisukohast: mida suurem vahekasu, seda parem, mida rohkem naisi, seda mõnusam. Ei maksa kunagi naist siduda kauemaks, kuna sa ometi tead, et temast ükskord ei ole mingit kasu ega mõnu, vaid ainult pahandust ja südamevalu. Ei naitunudki sellepärast ja armukesi vahetas nagu kaelasidemeid tujude järele. (Kärner 1934: 18-19)
"Selline lihtis ning sirgjooneline oli Kusta Sikulokutaja ellusuhtumine." (ibidem) Selline lihtis ning sirgjooneline on ka minu ellusuhtumine.
Kõik see kummaline esemete, kujude, häälte ja lõhnade segu, kogu see suveöine Soodom aina erutas ning õhutas Kusta Sikulokutaja ahnet eluhimu ja meelast seikluslusti. Inimene elab maailmas ainult ühe korra, sellepärast ta peab kasutama iga silmapilku, mis talle on antud. (Kärner 1934: 20)
Tahaks öelda: semiosfäär! aga ainult sisemise heterogeensuse ("segu") ja välise piiri ("käidavam linnajagu") tõttu.
Mõne päeva hiljem õhtusel jalutuskäigult koju tulles kohtas Kusta Sikulokutaja just Linnusilma restorani ees oma võistlejat ärialal ja naiste suhtes - Juhkam Mangelmann. Ei sallinud, isegi vihkas südamest seda valgepäist sitsikaupmeest, nagu ta teda nimetas, aga nüüd kuidagi ei pääsenud mööda temast. Sööstis just rinnu vastu, peaaegu, et oleks Sikulokutaja jooksnud pikali. (Kärner 1934: 21)
Vihkamine on ilmselt vastastikune.
Mangelmanni enesetunne ei olnud tõesti mitte kadestamisväärne. Nii väga kui ta otsiski seiklusi naistega, kartis ta ometi nagu tuld nende avalikukstulekut. Otsustades üsna õieti, et Sikulokutaja aimab tema kavatsusi, võib-olla koguni valmis on teda jälgima ja - jumal hoidku selle eest, et reetma, ta seisis tüki aega kahevahel. Ei leidnud ega leidnud sõnu, millega tülitajast lahti saada. (Kärner 1934: 22)
On kerge ette kujutada kuidas Sikulokutaja ja Mangelmann seisavad nö frozen style (E. Hall, M. Joos).
"Ah et ikka tasahiljukesi - arvad sa?" tegi ta nii kavavalt juttu. "Võib-olla sul ongi õigus." Ja võttes naabrilt teeseldud sõbralikkusega käe alt kinni, ta lisandas: "Kui õige läheksime kõrtsi, mis? Teen omalt poolt sajalise viina ja suupiste." (Kärner 1934: 22)
Teesklemine tundub üha enam olevat eestlaste mitteverbaalse käitumise põhimotiiv. Vt ka nt ilmete manamist Remsul.
Kõrtsis valitses harukordne elavus. Tästes tuju kalli konjakiga vaidlesid ägedasti linna suurärimehed ja suvitajad poliitiliste päevaküsimuste üle. Tüsedad talumehed, põrutades rusikaga vastu lauda, siunasid valitsust, manasid Strandmanni majanduspoliitikat. Sõimlesid vastastikku turukaupmehed ja lihunikud, kirusid kitsast aega ja teenistuse vähesust. Norutasud niisama ebamääraste elukutsetega isikud ning muud Issanda päevavargad. Kuulatasid teravasti ühe kõrvaga, et parajal ajal sekka visata mõne soolase sõna või laia naerupahvatusega avaldada heakskiitu naabrite kõnele, kelle klaasist salaja lootsid omalegi keelele karastust. Kaks ehitustöölist aga seisid süngeina ning asjalikena leti juures, tühjendades pikkamisi oma õllekanne. Nad panid teadlikult ning kainelt tähele kõike, mis nende ümber näha ja kuurda. Olid umbusklikud kõrtsirahva vastu, ei lasknud endid kergesti kõnetada ega kõnetanud ka ise teisi. Kui midagi ütlesid, siis oli see asjalik ning lühike vastus, millele enam ärgu oodaku järge. (Kärner 1934: 22-23)
Need sünged ehitustöölised on justkui nonverbalistid.
Juhkam Mangelmann ja Kusta Sikulokutaja, olles kiiresti ära joonud esimese sajalise, vaatasid küsivalt teineteisele otsa. (Kärner 1934: 23)
Oh neid ärimehi.
Kõrtsis aga kestis järjest ägenev vaidlus, kisa, kära, lõõpimine, toores sõim, mida saatis hirnuv naer, pudelikorkide paukumine, klaaside kõlin. Õhk oli tubakasuitsust ja alkoholilehkadest nii paks, et lõika või noaga.
"Näita kuradile!"
"Tõmba, Jüri!"
"Vala pudeliga otse lagipähe!"
Õhetasid näod, vilkusid silmist vihased, kirest tumestatud pilgud. Salk turukaupmehi ja lihunikke oli tõusnud istmeilt. Juba oldi valmis minema käsitsi kokku.
Asja lahendas uue külalise ilmumine, tõmmates kõigi tähelepanu pinevalt enesele. Tulija oli roimarliku välimusega laadalihunik Mats Kantsvei, Soodoma esimene joomar ning kakleja. Ta tuli just arestimajast, kus oli viimase mürgli pärast istunud seitse päeva. Põles nüüd sama suurest vimmast kui janust, sest tema enda arvates talle oli tehtud verist ülekohut. Hakkas kohe laialt lõõpima, lubas kõigil oma vaenlasil mao maha lasta. Kirus kõrtsimeest, kes talle kohe ei andnud viina. Karatas viimaks Sikulokutajale, kes talle juhtus otsa vaatama:
"Mis sa, Kristuse kindavaras, vahid? Tahad, et panen sulle siinsamas ühe lataka? Käi koju Aruheina naist kargutama, mis sa tolkned siin ristiinimese silma all!" (Kärner 1934: 24)
Tumestama on siin ilmselt tähenduses "tumedaks minema, tuhmuma, süngetuma" ("Vihast tumestunud silmad"). Üks kurameerimiskäitumise-uurija (Lowndes 2006) väitis, et ruumi sisenemisega (eriti baarides, aga oma kogemuse järgi ka ülikooli loenguruumides ja raamatukogus) kaasneb see, et igaüks peab korraks järgi vaatama kes see uustulija on. Siin jäädakse Kantsveid vaatama, sest tema saabumisega kaasneb situatsiooni definitsiooni muutus - nüüd võib minna kakluseks. Sikulokutaja "vahtimisega" on sama lugu mis enam-vähem kõigi "mis sa vahid?" olukordadega: vahitav peab vahtijale vastu vahtima, et oleks tegu vahtimisega. Vahtimine on vahi- tõttu "valves olemine" (ka vahi alla võtmine - valve alla võtmine; vahikoer - valvekoer, jne). Argitähenduses on vahtimine ka (silm)nägu ("andis vastasele vastu vahtimiste"). Süžee poolest võib juba ette aimata, et need sünged ehitusmehed leti ääres kuulevad pealt ja saavad teada kes see Aruheina naist "kargutab".
Tõisis kõrtsis seepeale kirjeldamatu ilkumine ja hirnumine. Kümned joobnud pilgud pöördusid Sikulokutajale põlevas kahjurõõmus ning parastamises. (Kärner 1934: 24)
Miniatuurne panopticon. On tunda, et läheb jamaks:
Seisis Kusta Sikulokutaja, silmis abitu küsimus ja hirm, arusaamatus, mis neil võõrail inimesil äkki on tegemist temaga ja tema eluga. Vahtis hajameelselt enda ümber, nagu kelleltki abi otsides.
Kantsvei, saades aina uut hoogu kõrtsirahva ergutusest, ligines talle ähvardavalt, keerutades uljasti oma rasket rusikat:
"Tule, ma tõmban sul selle suure nina peast ja löön seina - saab paras riidenagi."
"Mitte nina, vaid see päris kurja juur tõmba ära, Kantsvei!"
Uus mürisev naer kostis seepeal. Aga juba olid kelnerid platsis, tüse ahvena turjaga kõrtsimees Ants Adamson kargas esile leti tagant. Ähvardati tuua politsei ja Kantsvei uuest pokri pista.
Kantsvei taganes, laskis rusikal langeda:"Ei taha su tühja pärast määrida käsi. Küll leiad isegi teenitud palga. Ega see jää kuhugi."
Sikulokutaja hingas kergendatult. (Kärner 1934: 25)
See "miks mina?" on ilmselt midagi mida võib mõelda igaüks keda ähvardatakse vägivallaga justkui tühja koha pealt. See "justkui" tundus vajalik, sest Sikulokutaja enda seisukohalt pole teistel asja tema ellu sekkuda, aga kõrtsirahva silmis on ta patustanud teise mehe naise kargutamisega ja social justice maksab talle selle eest varem või hiljem kätte. See on see külaelu. Intrigantne.
Tõusis lauda mööda üles Kusta Sikulokutaja, jäi uudishimulikult vahtima lellepoja magamistoa aknasse. Paistis sealt halvasti kokkutõmmatud eesriiete vahelt heledat valgust, sülelesid teineteist kaks veidrat inimkuju selles värisevas valguses.
Hakkas valjusti põksuma Kusta Sikulokutaja süda. Ta haaras kõvemini kinni lähedasest männist, et mitte kaelapidi alla kukkuda. (Kärner 1934: 26)
Süda hakkab kiiremini põksuma adrenaliinist. Hiilida on exciting.
Ning Aksel Porovardja sammub jälle Soodoma tänavail, pea püsti, rind ees, näol iseteadlik naeratus. Koigest tundub, et ta tahaks ütelda igale vastutulijale: mis teie, könnid, ka olete minu kõrval? - ag hoiab end tagasi viisakuse pärast. On siiski haritud inimene, ei taha olla pealetikkuv.
Astub sisse tarvitajateühingusse, kus turupäeva tõttu käib kibe äritegevus. Laseb poes ringi käia peremehelikul pilgul, ei lausu aga kellelegi sõna, siirdub tahtsana ning väärikana poe kõrval asetsevasse juhatusetuppa. (Kärner 1934: 29)
Hashtag ülbe
Tuleb Semiskar, eesnimega Tiit, vanem poesell, ümmargune nägu kavalate silmadega hõredajuukselise lauba all, süüdlaselt naeratades. Jääb sirgena seisma nagu sõdur ülemuse ette. (Kärner 1934: 29)
"Süüdlaslik nägu" on ÕS2006-s olemas, aga mis täpselt teeb näo või naeratuse süüdlaslikuks jääb ähmaseks.
Semiskar naeratab, kuid teeb kohe tõsise näo, tundes, et naer ei ole praegu kohane. Praegu on mängus tema tulevik. (Kärner 1934: 29)
Siin romaanis on nii palju naeru ja naeratuse tagasi hoidmist, et tundub juba andvat lootust luua mingi mõistlik selgitus tõigale, et eestlased ei naera ega naerata nii palju või samamoodi nagu välismaalased. Tähendab, see vene psühholoogia selgitus, et siinkandis on naeratuse puudumine nullmärk (kui läänes on selleks naeratuse kohalolu) on ainult üks osa sellest nähtusest. Mulle tundub, et mängus on ka sotsio-kultuurilised arusaamad selle kohta mis ilme on mis olukorra jaoks kohane; st display rules Ekmani ja Frieseni (1969) mõttes.
Talitas osavasti Semiskar, sellest seletades. Niisugune siiras näost, selline usaldustäratav toon, et taha või ära taha, aga pead uskuma: ta kõneleb tõtt.
"Te arvate siis," tõmbusid kortsu Aksel Porovardja kulmud, "et ta võtab kassast? Aga meil on ometi revisionikomisjon!"
"On," kehitas Semiskar õlgu. Endamisi ta aga mõtles, et olete kõik ühesugused rumalad ning kergeusklikud. Teil varasta või silmad peast - ei teie märka mitte midagi. (Kärner 1934: 30)
Missugune näoilme? Milline hääletoon?
Süüdlasena kadus Semiskar toast, aga muhatas kohe kavalalt, kui oli sulgenud enda järel ukse. (Kärner 1934: 31)
Muhatama on mühatama ja "murdes" muigama ÕS2006 järgi. Tänapäeval, mulle tundub, on muigamine harilikult kui muhatamine.
Sollman ise, juhmilt kaasa tõmmatud sellest veidralt meelistavast poolehoiu-avaldusest, hüppas püsti toolile ja hakkas käte ja jalgadega ägedasti vehkima takti. Vehkles nagu hull, tõmmu viinast tursunud näo tehes virilaid moonutusi, kogu tüseda keha raiudes kaasa, nii et rappusid aina rohkem sassi juuksed ja aru. (Kärner 1934: 34)
Ma eeldan, et see "naaberlinn" on Tartu. Tähendab, Sollman ronib peenes restoranis pärast toore liha söömist ja rohke viina joomist tooli peale ja hakkab hullumeeltselt tantsima ("vehkima takti").
Väänles jubedalt irvi lõust kesk teisi veidraid lõustu klaasistunud, juhmilt naervate silmadega, vastikult ammulikiskuvate suudega. Ei olnud see enam laul, mis kostis neist suudest, vaid mingi meeleheitlik karjumine ja kisa, ulgumine ja hammaste kirin.
"Vait! Seis!"
Langes lõdvana Karl Sollmani tarmukalt tõstetud käsi, astus ta ise tasahilju toolilt maha. Hirm jooksus üle ta näo, tardus sinna tumeda maskina. Nagu iseenesest oli vaikinud laul.
Politseinikud algasid kõigi toasviibijate ametlikku ülekuulamist. (Kärner 1934: 34)
Selliste kirjelduste puhul ma ei imesta, et Kärneril hiljem vaimse tervisega probleeme tekkis. Ikka suhteliselt võigas pilt on siin sõnadega maalitud. Omaette teema moodustab tumedus - miks on pilgud ja ilmed Kärneril tumedad? Kas emotsioonidest mõeldi tol ajal värvide või heleduse mõisteis?
Sigines silmapilguks kabinetti rusuv vaikus. Oli kuulda ainult porikärbse pirisevat lendu vastu akent. Mahajäänute näod olid muutunud tõsiseks ning ilmsesti kainemaks. Nad vaatasid arusaamatuses küsivalt üksteisele otsa.
"Eks ma ütelnud," ohkas viimaks kaupmees Kanava, julgustuseks uuesti klaasi tõstes. "Eks ma, jah, ütelnud: mees lendab kõrgemale kui tiivad kannavad."
"Võiksid parem viisakusest vaikida," lõikas ta sõna raudtee-ametnik Olup. "Surma ja vangimaja eest ei ole keegi kindlustatud." (Kärner 1934: 35)
Kui eelnevatel lehekülgedel on kokku kolm momenti mil keegi hoiab tagasi naeru või naeratust (micro-immobilization, self-censure), siis nüüd lisandub ka vaigistamine (silencing), although siin kasutatakse selleks sõnu, mitte nt pilke (A. Huxley) või viipeid (O. Remsu).
August Madjak oli oma kõrgele kohale pääsenud töörahva esindajana. Ta oli uhke sellele ega unustanud kunagi seda tuletamast meelde. Vaatas nüüdki aknast välja ning, nähes seal hulka tuttavaid tahmanägusid, otsustas neile anda oma sõnadega tõendusi, et ta seisab vankumata valvel nende huvide eest. Rääkiski siis pikalt ning laialt iga küsimuse puhul ja, lugedes pealtkuulajate nägudelt ja omavahelisest lõõpimisest aina heakskiitu ning poolehoidu enesele, sattus järjest rohkem hoogu. Ning ühes selle hooga kasvas ka tema enesetunne. Kui ta viimaks higi pühkides istus pingile, ta oli endaga ülimal määral rahul. Jäi vaikselt puhkama ning järele motlema, et järgmise punkti puhul esineda sama targalt voi veel targemini. (Kärner 1934: 36)
"Nägude lugemine" oli seega idioom kaua enne kui "kehakeele lugemine" sai asjaks. Neid kahte muidugi ajatakse tihti segi, sest kehakeele täpne tähendus on raskesti määratletav - originaalis oli ju ikkagi full-body language (Latif 1934).
Pidas nii piinlikku erapooletust Peebuleedu, istudes tähtsana ning tõsisena nagu raudkuju juhatuselaua taga. Laskis kõigil volinikel järgemööda suu tühjaks rääkida. Kärkis ainult akna taga asetvõtnud pealtkuulajatega, kui need liialt tormikalt kippusid meelt avaldama. (Kärner 1934: 37)
Jääb isegi mulje, et Sas Peebuleedu erapooletus ilmneb ka mitteverbaalselt ja ta ei anna oma maneeriga midagi ära, umbes nagu soovitas Eesti Kohtuniku eetikakoodeks (2008).
"Ja ütle mia teile niisedäviisi," seletas ta [August Madjak] oma põriseva õllebassiga, igat lauset rõhutades raske käeliigutusega, "et turgu om iks rohkemb vaja vaestele ku rikastele inemistele. Rikas võip minnä pu'uti ja osta, mes tä egänes tahap, sest täl om raha. Vaene inemine aga piäp egät kopkat kümme korda peon ringi veeritäma, enne ku ta selle vällä annap. Ja sellepärast om iks väegä oluline, et turg temäl oless lähikesen, sest turuld ta saap iks kõike odavambald osta ku poodist." (Kärner 1934: 37-38)
Võimsad retoorikavõtted ja väga tark argument.
Tõusid püsti alalhoidlaste erakonna volinikud. Käed tõmbusid rusikasse, silmad pildusid tuld, lendasid aina rasvasemad märkused Madjaku aadressil. Uuenduserakondlased omakorda püüdsid teistest karjuda üle, kolistasid toole, mõnitasid ja ilkusid vastu. Juhataja kõlistas meeleheitlikult, vahetpidamata, punase näo hõõgudes ja higipiiskade tekkides laubale. (Kärner 1934: 39)
Ma tahaks arvata, et silmade tuld pildumine on eesti keele idioom, aga ei saa selles kindel olla, sest kuskil mälusoppis seostuvad küll sparks ja eyes.
Asutigi hääletamisele, ja tulemuseks osutus, et turu ümberpaigutamise poolt oli sedapuhku kolmehäälne enamus.
Linnanõunik Madjak naeratas võidurõõmsalt. Ta oli sooritanud selle asja salakavalalt, temale omase osavusega, nagu ta ise mõtles. Vastased olid löödud relvaga, mida nad ei võinud aimatagi, mida teadis ja oskas käsitleda ainult tema, Madjak. Tema nägi venis aina laiemale naerule, levis selle üle mõnus enesega-rahulolek nagu soe päikesepaiste. Heitis koosolekule ainsa pilgu: mina-võin-seda, ja lahkus. (Kärner 1934: 39)
Nägu venib tõesti kindlat viisi naeratades laiemaks. Mina-võin-seda pilk ja koosolekult välja jalutamine on osa Madjaki võidust.
Ning jätkas vilunud naistevõrgutaja. Hakkas mängima proua Li südamekeelil nagu osav mängija kandlel. Olevat tema proua Liidia elu juba ammu vaadanud kõrvalt ja tundvat talle südamest kaasa. Niisugune kena proua nagu Liidia olevat ometi väärt paremat kui see ühetooniline olelu selles näruses Soodomas. Teeskles nii hästi siirust seda seletades, et proua Li süda hakkas valutama veel rohkem.
"Tõesti? Teie arvate?" küsis ta sügavi silmi mehele otsa vaadates.
Libistas Sikulokutaja oma pilgu naise rindadele, mis paistsid kleidi alt kummaliselt valgeina ning soojena. Vaatles neid nagu asjatundlik ärimees kaupa, mida ta mõtleb osta, nautis seda vaadet kujutluses meela ning apla kirega.
Aga muidugi, seletas, värisedes ihast, ei ole Soodomas teist niisugust naist nagu proua Liida. Paljud suured ning tähtsadki mehed aina ihalevad teda, oleks valmis kogu oma vara ja elu panema tema jalgade ette, et võita tema tähelepanu ja lahkust. Aga proua Liida elab nagu nunn kloostris, ei vaatagi teistele meestele peale Saareserva. See oleks ju kena küll, kui proua seejuures oleks õnnelik. Aga tema, Sikulokutaja, kahtleb selles väga. Ta näeb küll, kuidas proual on igav ja kuidas ta kannatab seetõttu. Ning niisugune asi ei ole enam hea. See on ülekohus mehe poolt, et ta nii vähe hoolib oma naisest. Tema, Sikulokutaja, igatahes talitaks teisiti. Tema ei laseks nii kenal naisel kunagi jääda üksi ega tunda igavust. (Kärner 1934: 46)
Millised antiiksed line'id! Põhimõtteliselt: (1) What's a pretty little thing like you doing in adump like this? ja (2) I would treat you better than that. Ihast värisemine on füsioloogiliselt täpne ja sugugi mitte ühepoolne:
Ning jätkas Kusta Sikulokutaja senikaua oma juttu, kuni nõrkes proua Li kiusatusest. Hakkas minema toa poole nõtkevi jalu.
Ei läinud aga Sikulokutaja talle järele. Ei julgenud minna. Otsustas jääda varitsema soodsamat hetk. (Kärner 1934: 47)
Kui nüüd vaid teaks mida idioom "läheb nõtkuvi põlvi" täpselt tähendab. Aru saan vaid nii palju, et nõtkus on painduvus.
Raske, raske oli Saareserva süda. Ei tahtnud mitte näha ega kuulda neid kaht patust, jumalavallatut armastajat. Käis aina nurgast nurja nagu hambavalus. (Kärner 1934: 49)
Kas hambavaluga inimesed päriselt tegid seda?
Kodus Saareserv vaatas küsivalt ning uurivalt naisele, kes kais lõkendavana köögi ja toa vahet, kandis lauale auravaid toite, pakkus seda ja pakkus teist, sädistas ise ööbikuna. Ei maitsenud mingipärast mehele isegi mitte tema lemmikroad munapuder ja singipirukas, ei läinud kohe kuidagi kurgust alla.
Vaikis süngena ja hiljem voodis keeras naisele selja.
"Jumalale tänu!" õhkas proua Li ja uinus kohe sügavasse unne. (Kärner 1934: 49-50)
Armukadedus on mehe ajukeemia tuksi keeranud.
Aruheina nägu tõmbus süngeks, ta põrnitses nagu vihane härg enese ette, higipiiskade valgudes üle otsaesise ja põskede. Hüppas siis paari sammuga Karindoski juurde, jäi sellele otsa vahtima ähvardavana, ikka veel vaikivana. Korraga ta silmad madala lauba all välgatasid, käsi tõmbus kerkides rusikasse. Viskas raskena nagu kivi teisele näkku:
"Tahad, et virutan sulle ühe!" (Kärner 1934: 52)
Aruheina sitt läheb keema kui keegi ta naise armusuhet Sikulokutajaga mainib.
"Minu kruvid on kõik koha peal, kulla mees Aruhein. Ja kui sa ei usu mind, siis sel sügisel sa näed oma silmaga, kuidas asjad kõik ilusti seatakse rihti. Kes praegu on maoli maas, need siis astuvad püstipäi, ja kes praegu istuvad meie kukil, siis püherdavad põrmus me jalge ees. Nii on need asjad, vennas. Ja selle haridustempli seinale tuleb ilus viisnurk, maalin selle ise oma käega, seda ma ütlen sulle."
"Ei mina seda usu, et vaene lastakse valitsema. Läki parem kõrtsi ja võtame topka viina. See on ainus asi, milleks meil on jaksu peale päevatöö.
"Peame endid organiseerima, Aruhein," seletas Karindosk. "Sa nägid, kuides me üles vinnasime raske palgi: üks, kaks, kolm - korraga! Nii peame ka endid üles vinnama - sellest neetud orjusest: üks, kaks kolm - korraga! Ja kui sa nüud ei tule meie seltsi, siis sa oled äraandja. Siis sa oled saja- ja tuhandekordselt süüdi, kui palk sulle endale ja meile kõigile langeb pähe." (Kärner 1934: 54-55)
Viisnurk on punatäht! Jutt käib kommunistlikust revolutsioonist Eestis. Ei tea kas üks teine 1930ndate raamat mille laenutasin, Sirp Õites, puudutab ka kommunismi?
Tuli nüüd advokaadi juurde kolme Pilpaküla mehega, kes tema kui volikogu (rahvaesinduse!) juhataja poole olid pöördunud kaebusega, et neile ei anta ehituskrunte. Seletas pikalt ning väga targalt, et Madjak, kes ennast nimetab vaesrahva esindajaks, ei tee vaeseist enam väljagi. Aina torutab kõrtsides linna ärimeestega ja teiste rikastega - mis te arvate: mis omavalitsuse asjad tal seal on ajada? Ja küsitagu, kas ta seal penni maksab ka. Ei maksa midagi, vaid kõik makstakse tema eest ja antakse veel raha pealegi. Aga mis eest seda tehakse? Kas ainult tema ilusate silmade eest? (Kärner 1934: 61)
Vahva vana idioom. Või nagu Kärner ütleb: Peebuleedu jatkab seletamist "naerdes ise oma arvates tabava ütluse üle" (ibidem.
"Ütelgu nüüd jurist, kas see on haavamine või mitte."
"Ei ole siin mingit haavamist," otsustas advokaat küsimuse järsult. Võttis kähku pitsi viina ja lisandas siis Madjakule paljutähendava muigega: "Kuidas on lugu nende Pilpaküla meeste kruntidega? Praegu Peebuleedu käis mulle kaebamas."
"Peebuleedu koristagu enne oma ussealune," ägetses Madjak välkuvi silmi, "ja siss tulgu tõste ussealutsit nuhkma ... Mia kelmust tennu? Mulle üteldäss nuusedäviisi näkku, ja si'i ei ollev auhaavamine. Tohoo kurat, mihuke si'i auhaavamine siss vi'il om? Eh?" (Kärner 1934: 64)
Kui palju see muie siis tähendas?
"Kurat! Ärge a'age kässi külge! ... Mia ole iks rahva esitäjä," karjus Madjak vastu, silmade põledes alkoholiuimases näos, ennast asjata püüdes lahti raberda. (Kärner 1934: 66)
Mul on tunne, et alkoholijoobe "kehalised" märgid on väheuuritud teema. Huvitav, et kas politseikooli õppekirjanduses on seda käsitletud?
Aga vaadake, nüüd on tulnud võõra vaimu jüngrid, võõra riigi äraostetud agendid, et seda maja märkida oma vaimu märgiga, viisnurga märgiga. Mis on see viisnurk, mis need äraandlikud inimesed on teinud meie haridustempli ukse kohta? See on varaste ja röövlite, kõigi roimarite ning kõrilõikajate, kõigi koduta ning isamaata hulguste embleem, patu ning jumalavallatuse sümbol. See on võõra vaimu märk, selle vaimu, mis on valitsemas meist ida pool, kommunistlikus Venes, kus ta, nagu me teame, rahvale on toonud kaela ärarääkimata häda ja viletsust, kannatust ja nälga. (Kärner 1934: 68)
Nüüd oleks põnev järgi vaadata kas see lõik, milles kiriku- ja kooliõpetaja Valentin Teppor kirub Karindoski maalitud punast viisnurka uue koolimaja peasissekäigu kohal, jõudis 1955. aasta uuestitrükki või viskasid tsensorid selle välja?
Kuulasid teda [organisaatorit] Soodoma lihtsad töölised, lõi nende silmis korraga nagu valgemaks ümberringi laiuv sügispime laas, heledamaks kogu nende olelu selles jumalast unustatud, pahelises ning patuses Soodomas. Kes enne veel kõikus kahevahel, selle südamest kadus viimnegi kahluskübe. Kes oli tulnud kaasa seltsimeeste survel, see pigistas nüüd käsi rusikaisse ja tõotas endamisi kõigest jõust kaasa lüüa otsustaval hetkel. (Kärner 1934: 71)
Kristlik Soodoma-kujund on tore, aga anti-Kristlikus Nõukogude Liidus sellele enam kohta ei jagunud. Pealesunnitud sotsialism asendas ühed rõhujad teistega, muud midagi. Jätkates eelnevat teemat: kui teises trükis tõesti tehti olulisi muudatusi ja esimene trükk ära kaotati, siis meikib täiesti senssi miks see raamat oli Linnaraamatukogu Välis-Eesti ja Vanema kirjanduse osakonnas. Sellelt puudub "Tartuskaja Gorodskaja Tsentralnaja Biblioteka" tempel, küll aga on olemas "Tartu Linnaraamatukogu" tempel, mis võib tähendada, et see konkreetne raamat jõudis siia pärast taasiseseisvumist. Teiste koopiate, nt TÜR'i omade, kohta ei oska midagi öelda.
Naise palgeisse lõi verd. Ta süda kihvatas vihast ning valust. Ah siis Sikulokutaja, kes tema nii häbenematult on hüljanud? Mis see mees temast õieti tahab? Teda ja ta lapsi nälga jatta, lõplikult hävitada? Ah, kui ilge ta ometi on!
Sekretär märkas hästi naise kitsikust, nautis seda endamisi, naeratas iharalt. (Kärner 1934: 79)
Kitsik on "kitsas; napp, vähene; raske, täbar" ("Kitsik tuba, aru, elujärg").
Astus kohtusekretär Karneol nutva naise juurde, tõmbas käega põgusalt üle tema juuste, lausus teeseldud kaastundmusega:
"Rahustuge! Ärge nutke enam! Igas hädas leidub abi."
Tundis naine kehast läbi käivat kerget värinat noormehe käe puudutusest. See lohutas teda imelikult (on ükski inimene, kes talle tunneb kaasa!). (Kärner 1934: 80)
Ei tea kas see Karneol on Kärner ise?
"Mis? Penidega? Ei!" naeris advokaat ja vangutas pead. Ning siis järsku ta silmad läksid imelikult suureks, ta näo üle libises vari, nagu oleks tal midagi õudset meelde tulnud. (Kärner 1934: 84)
Emotsioonide libisemine ja vilksatamine üle nägude on omaette teema. Jääb mulje, et see on üks viis kuidas läheneda mikroilmetele (micrexpression).
Ja Kantsvei peatus oma naise ees, vihane nagu pusklev härg, käed ähavrdavalt rusikais.
Tõusis sõnakuulelikult naine, silmis ahastav hirm.
"Jookse ümber laua!" komandas mees käskivalt. "Üks, kaks, kolm."
Ning hakkas naine jooksma ümber laua. Ikka kiiremini ja kiiremini jooksis ta, tuiskas ja tiirutas ringi noore hobusena, keda hoitakse kinni köie otsas ja aina sunnitakse tagant piitsahoopidega. Tagus kaht kätt taktis kokku purjus mees, punased silmad jõllis, viril nägu jõhkral naerul, muudkui möirgas sundida:
"Juurde! ... Juurde! ... Hoogu-u! ... Veel ... ikka veel!"
"Isa! Isa!" karjusid lapsed lõdisedes hirmust, silmad segased hämmastusest "Isa-a!" (Kärner 1934: 89)
Viril on "nutune, hädine; kõver, viltukistud".
Karjusid meeleheitlikult lapsed. Värisesid linnupoegadena, visklesid ja väänlesid ahastuses, tantsisid nagu hullunud tantsu ümber isa. Ekslesid nende pilgud, hirmulised ning anuvad, abiotsivalt ringi toas. Ei olnud aga abi leida kustki. Nutsid lapsed, aina nutsid haledalt ning abitult nende väikestele peakestele mõistmatu julmuse ees. (Kärner 1934: 91)
Pilgu, teadvuse ja intentsiooni seos.
Jäi segipaisatud tuppa rippuma rusuv vaikus. Vaikselt nuuksusid lapsed ema põlle küljes. Sõnatu hellusega silitas ema nende rappuvaid peakesi. Vaatas tummalt ning kaebuseta ta muhkudes ja vorpides kannatajanägu. (Kärner 1934: 92)
Tuli ühel varahommikul öiselt valvekorralt jaamaametnik Aadu Saareserv. Lausus tusaselt naisele, et tahab temaga rääkida pikemalt.
Proua Liida süda hakkas järsku kõvasti põksuma. Ta põlved lõid nõrgaks. Jäsemeist kadus jõud.
Tead ta mees midagi? On tall keegi puhunud tühja juttu? Kes? Sillak? Proua Sillak? Kumb neist? Keegi teine see ei või olla.
Heitis Aadu Saareserv kuue ja särgi seljast, hõõrus käsivarsi, tegi hingamisharjutusi. Läks siis kööki ja hakkas end külma veega pesema kraani all. (Kärner 1934: 94)
Proua Liidia väriseb kogu aeg vist.
"Oh, teame sinustki lugusid!" mõtles proua Sillak, kuid lausus kõige süütuma näoga:
"Ei teie kohta või keegi midagi halba ütelda - Soodomas. Aga proua Saareserv - temast küll kuuldub viimasel ajal, et olevat hakanud alt-aisa viskama."
"Proua Saareserv?!" lõi proua Pillikse kaht kätt kokku. "Kas tõesti? Sa armas jumal küll!" (Kärner 1934: 98)
Veel üks arusaamatu käteplaks.
"Tal alati korraga mitu rauda tules. Ja või need võõrad prouad igakord nii käepärast on võtta, kui tuleb tuju. Peab olema tagavara." (Kärner 1934: 99)
Idioom mida olen varem kuulnud vaid Noizmakasi laulusõnades.
Ei, jah, ta käivat palju väljas, vastas proua Sikulokutaja, Agathe, häbelikult, silmi maha lüües. Poega olevat isegi palju tegemist, et õhtul katsu, kuidas ära voodisse saad. (Kärner 1934: 99)
Pilgu langetamine on sellisel juhul niivõrd äkiline, et seda saab kirjeldada vägivaldsena, löömisena.
Sirgelt ning tähtsalt, heites kiire iseteadliku pilgu üle saali, sammub ta tunnistajate-toast kohtulaua ette. Päevitunud tõsise maamehenäoga, lihtsas bluusis ja hallis kuues, mõjub ta kontrastselt selles ametlikus, moodsaid linnarõivaid kandvas seltskonnas. Teab seda ise, ning ainult tõstab ta enesetunnet. (Kärner 1934: 104-105)
Veel üks Antiik-retoorikale omane asi: publiku poole vaatamine.
See on täie teadmisega, ette kavatsetult toimitud kuritegu rahva vastu - tõstab Aksel Porovardja häalt, tehes laia vihase žesti (Kärner 1934: 106)
Aga me ei saa teada milline see žest täpsemalt oli.
Aga mitte üksi aineline kahju ei ole siin mõõduandev - heidab Aksel Porovardja kaebealusele hävitava pilgu. (Kärner 1934: 106)
Mis teeb selle pilgu hävitavaks? Is he giving him the evil eye?
Kuhu me niimoodi jõuame, küsin ma - saadab Aksel Porovardja uuesti raske pilgu kaebealusele. (Kärner 1934: 106)
Ja mis teeb selle pilgu raskeks?
Oma viimases sõnas kaebealune lausub, ilma et ta näoilme milleski muutuks:
"Tehke, nagu see on teie õigus."
Pooletunnilise nõupidamise järele kohus kuulutab otsuse: Karl Sollman, Soodoma likvideerimisele määratud tarvitajaühingu endine ärijuht, mõista viieks aastaks vangiroodu ühes õiguste kaotamisega, tsiviilnõudmine ühingu kasuks rahuldada.
Ärev sumin läbib kohtusaali. Sajad silmad kiinduvad uuesti vahtima süüdimõistetut. See võtab otsuse vastu täiesti ükskõikselt. Nägu endiselt liikumatu ning kinnine, ta läheb rahulikult minema relvastatud valvurite saatel. (Kärner 1934: 108)
Kas sellises olukorras on üldse mingeid emotsioone väljendada? Süüdimõistetu võib olla liiga tuim selle jaoks. #Numbness
Vaatavad kaebealused seda kuuldes tummas tõsiduses, karmilt nin küsivalt üksteisele otsa: kes on äraandja? (Kärner 1934: 109-110)
Vaatavad üksteise "hinge lambid" üle.
Proua Amanda Sarapik, põsed erutusest punased, huulil külalislahke naeratus, askeldab laua ja köögi vahet, kandes juurde aina uusi toite. (Kärner 1934: 119)
Selliste kirjelduste puhul on naeratuse enda omaduste asemel relevantne kontekstuaalne faktor - külalislahke naeratus saab eksisteerida vaid võõrustamise kontekstis.
"Ei tea, kelle käest ma ta ära pean võtma," naljatab Sikulokutaja tõsise näoga vastu. "Kas sinu käest või?" (Kärner 1934: 120)
Tõsise näoga naljatlemine on deadpan?
"Kuule, pea suu!" vihastub Sikulokutaja.
Lööb verd Simasteli palgeisse.
"Vahest ütlesid liiga kõvasti?" naeratab ta haavunult lauast tõustes. (Kärner 1934: 121)
Punetav silmnägu?
Irvitab aina Kantsvei. Põlevad ta kavalad pisut kõõrdi silmad. Välguvad valged hambad nagu kiskjal, kes valmistub hüppama oma ohvri kallale. Ei karda ta midagi, ei ole kunagi kartnud. Tulgu või terve maailma politsei vastu, tema läheb ikka oma teed ja teeb, mis süda kutsub. Ilgub näkku Mangelmannile, kes tiirleb ta ees, abitu vihast. (Kärner 1934: 127)
Ilkumine ja irvitamine käivad vististi käsikäes.
Pöördub Kantsvei nüüd proua Mangelmanni poole, kes haletsusväärses abitus hämmastuses seisab ukse kõrval. Vahib Kantsvei teda joobnud mehe apla, sööva pilguga, praalib võidurõõmsalt ning mõnuldes. (Kärner 1934: 127)
Silmadega söömise metafoor.
"Kantsvei, kurivaim, ajas mul ennist nii hinge täis, et oleksin talle peaaegu peoga pähe lahmanud." (Kärner 1934: 129)
Hinge täis ajamise idioomi saab vabalt seostada füsioloogiliste nähtustega mis kaasnevad erutusega (vihaga nt). Lahmama on "lööma, virutama".
"Noo!" tegi Sillak imestunud näo, kuigi ta aimas väga hästi, kuhupoole tüürib Mangelmann. (Kärner 1934: 129)
Omaette ülesanne on vaadata lõpuks kui paljud universaalsed emotsiooniväljendused esinevad 30ndate kirjanduses ja kui palju erinevaid viise on neid kirjeldada.
"Eks ole rikkalgi omad hädad!" muutus ta korraga avameelseks. "Nagu mulgi selle perekonnaeluga. Kui tegin pulmad, mõtlesin, et saan he anaise, aga - võta näpust. Töökas teine küll ja äri oskab ajada, aga tuim. Nagu puupakk. Ja ütle, mis sa teed, kui sul õhtul naise asemel voodis on puupakk? (Kärner 1934: 130-131)
Olen kuulnud ka surnud kärbse (dead fly) vms putuka kasutamist taolises võrdluses.
Mangelmann vaikis ning vahtis üksisilmi enda ette lauale. Nüüd lõpuks ta siis oli avaldanud selle, mis juba ammu oli kipitanud ta südamel. Kas see oli hea või halb, seda ta ei teadnud, aga see oli tehtud. Nad kõik mõnitavad ning manavad teda, teadku siis vähemalt, et ta mitte ilma põhjuseta ei talita nõnda, nagu teda nähakse talitavat. (Kärner 1934: 131)
Eks Liisbeth Aruheinal oli ka põhjus Kusta Sikulokutajaga magada, aga see oli rohkem majanduslik - naine oli harjunud parema eluga kui ta lihttöölisest mees suutis pakkuda ja kaupmees Sikulokutaja omas lihtsalt rohkem. Kordub sotsiobioloogiline stereotüüp, et mehed tahavad head seksi ja naised tahavad head (majanduslikult ja sotsiaalselt kindlustatud) meest.
Kippus Sillakul vägisi peale naer. Suuri vaevu ta suutis selle suruda tagasi. Pöördus võimalikult vaikselt ning ruttas koju. (Kärner 1934: 133)
Veel kord hoitakse naeru tagasi.
Selles kirkas kevadhommikuses valguses ja helinas proua Sophie Mangelmann algas reisi tagasi maale: oma isatallu.
Juhkam Mangelmann teda saatma ei tulnud. Vaatas tema ärasõitu läbi akna, kokkutõmmatud eesriiete vahelt, liikumatu kivise ilmega. (Kärner 1934: 134)
Taas emotsionaalne tuimus. #numbness
Niisuguse joomisega esiteks saavutatakse määratut kokkuhoidu ja teiseks selles peitub oma isepärane luule. Võtad oma pitsi ja hammustad peale hapukurki või suitsusilku värske sepikuga ja aina unistad ning mõtiskled. Ei sind sega kõrtsirahva räuskamine, lauakaaslaste kõõrutamine ega arvetemaksmise raskused. Jääd purju - võtit ei leia, oled kohe kartsas. See esiteks väldib võimaliku skandaali ja teiseks karastab iseloomu. Võid teine päev sõpradele ütelda, et vaat', karistasin end ise vabatahtliku koduse arestiga. Katsusin oma iseloomu kõvadust ja ennäe: oli kõva küll. (Kärner 1934: 137)
Kooliõpetaja Eduard Veskimets filosofeerib üksinda joomise üle. Askeetlik alkoholism.
"Ega selles ole veel häda, et sa nina pistad klaasipõhja," ei pannud Veskimets pahaks teiste torkeid. "Häda on see, kui sa sealt midagi ei too välja."
"Mis sa sealt ikka tood," noris Karneol edasi. "Kalu klaasipõhjas ei ela."
"Mõte - mõte tuleb välja tuua," innustus Veskimets. "Kõik suured mõtted on sündinud viinaklaasis. Ja mina - mida rohkem majoon, seda rohkem ma veendun, et minust saab midagi..." (Kärner 1934: 141)
Täpselt sama point oli mu kunagisel kirjandusõpetajal, kes teadis hästi, et suured kirjanikud polnud mitte ainult joodikud, vaid tarvitasid ka muid asju (nt oopium 20nda sajandi alguses). Ained päästvat loovuse paelad valla.
Läksid naisele südamesse mehe sõnad. Puhkes valjusti nutma, näogi kattis kätega. Et mees siiski seda on teadnud, mida ta ise on kartnud, ja nii kaua olnud vait, see paistis talle imelikult jubedana. Kui ometi kõik oleks jäänud saladuseks mehe eest! Vahest ta ise oleks saanud enesest võidu, ja siis oleks elu võinud minna endiselt. Aga nüüd - kuidas ta elab edasi oma mehe kõrval? Kuidas ta vaatab talle silma, kui ta teab kõik? Kas ta peaks enese ära uputama või rongi alla heitma - häbi pärast? (Kärner 1934: 145)
Ma arvan, et asi ei ole ainult häbis vaid ka usaldusese - üle aisa löönud naist/meest ei saa enam samamoodi usaldada ja vaadata.
"Võik sju teha ka," kratsis Nurmemägi kõrvatagust. "Aga teie, linnasaksad, joote nii imelikult - sõrmkübaratäis korraga. See läheb kalliks ega saa tast ka midagi. Vaevalt et huuled teeb märjaks, hammaste taha ei ulatugi. Võtame parem ühe suurema mõõdu." (Kärner 1934: 147)
Karakteroloogiline tähelepanek - kõrvataguse sügamine on Nurmemäe signatuuržest.
"Armastan teid," sosistas Sikulokutaja prouale kõrva, toppides kätt ta rindadele. "Mis sest, et olete teise naine? Ega see teinegi ole ingel."
"Arvate!" hüüatas proua Simastel, tundes kiivustorget südames. "Olete kuulnud midagi?"
"Ei ole kuulnud midagi," ründas Sikulokutaja, "olen näinud..."
"Mida?" kihvatas proua Simastel. Ei tõrjunud enam tagasi mehe kätt, naeris vaid ärritavalt: "Hi-hi-hi!"
Arvas juba saavutavat oma eesmärgi Sikulokutaja. Võidurõõmutses endamisi: "Olen maksnud sulle kätte, Simastel!"
"Ah või nii!" puhkes äkki valjusti naerma proua Simastel ja lükkas mehe rusikahoobiga eemale.
Kukkus Sikulokutaja pea kolksatades vastu seina, sinine muhk tekkis kuklasse.
"Motlesite mind võtta niisama lihtsalt - valega, nagu kõiki neid teisi. Ha-ha-ha! Ei ole mina igaühe käperdada. (Kärner 1934: 153)
Kiivus on esiteks "kõverus, viltuolek" ja teiseks armukadedus. Kihvas on seisundivorm ("Keeras kihva; sõi ära; rikkus ära, ajas untsu"); kihvatama on sähvatasma, äkki lõõma (?); ja kihvatus on "järsk tundesähvatus" ("Valukihvatus, vihakihvatus"). Käperdamine on tegusõnana "käega katsuma, käsi külge ajama; käpakil käima" ja nimisõnana käperdis nii "käpard" kui ka "käperdaja".
"Kas teil silmi ei ole peas, et te ei näe: tee on kinni," käed ees. Katsus hiilida pahemalt: seesama lugu.
Jooksis nii tüki aega nagu tagumist paari - üks surmtõsise näoga, teine naerdes ning ilkudes. Rahvaski platvormil naeris kaasa lõbusalt ning südamest. Ei meeldinud kellelegi tee sulgemine. Käisid mõned hambamehed üle, sajamargane lipendamas hammaste vahel. Läheb õnneks, on hea, ei lähe - võtku see sada marka hammaste vahelt.
Vihastus lõpuks Veskimets. Irvitas ametnik Saareservale:
"Kui te mind ei jäta rahule, vaat', et lasen panna sule sappa ja saata Põltsamaale öökulliks."
Ei teadnud ise, kuidas need sõnad tulid üle huulte. Ei tahtnudki ütelda nii raskesti, aga ütles. Ja pääses nüüd takistamata üle. Solvatud ametnik ruttas otsima politseinikku, kes koostaks protokolli. (Kärner 1934: 156)
All fun and games kuniks keegi ähvardab sule sappa panna ja Põltsamaale öökulliks saata, mida iganes see ka ei tähendaks.
"Nõudke püksid välja," ruttas teenistusvalmilt seletama kõrtsmik Väisänen. "Ega niisugust seadust ole, et tee peale võib teha traataia."
Kõmises imelikult Väisäse lüüriline tenor. Oleks nagu heatahtlik ning sõbralik, aga ei ole ka. Muheles pisut ta sile ning silutud nagu, ümmargune nagu täiskuu.
"Ei ole seal teha midagi," naljatas tõsise näoga Juhan Pohlak, kes samuti oli ilmunud leti ette - tegema oma igahommikust väikest napsi. "Oma kuus kuud annavad ära. Istuge aga ja nohisege!" (Kärner 1934: 157)
Sile ning silutud?
Ei naernud Veskimets. Vahtis jäikade, klaasistunud silmadega lauakaaslasist mööda tühjusesse. (Kärner 1934: 163)
Me kõik teame seda pilku.
Ning nii nad nüüd istusid rohelise laua juures, kolm meest, kellel oli raske leida ühist keelt. Vaatas Veskimets kõrvalt Saareserva, tema kitsast nägu aukuvajunud põskede, kandilise lõua ja ametniku kivise ilmega, pisut hale nagu hakkas teisest, kuna samas naer vägisi kippus peale. Oli veider mõtelda, et nii tühise asja pärast inimene võib teha nii hirmus tähtsa ning tõsise näo. Ja kui see nägu veel oleks täismehe nägu. Tõepoolest halenaljakas! Saareserv omakord takseeris Veskimetsa rohkem siseväärtuste seisukohalt. "Pealtnäha päris kena mees," mõtles, "haridust on ka omajagu, aga kasvatus - jätab soovida." Siin võiks tema, Saareserv, küll mõnelegi olla eeskujuks. Austab seadis, täidab täpselt oma kohuseid ja nõuab seda ka kodanikelt, seisuse, soo ja sõpruse peale vaatamata. Just niisugune peabki olema õige riigiametnik. (Kärner 1934: 169)
Kas kivine nägu on ametniku nö ametihaigus vms?
Vaatas Mikk Sikulokutaja oma lellepajale otsa tummas üllatuses, raputas pead ja kratsis kõrvatagust. Siin ikkagi oli tulnud see, mida ta oli kartnud juba ammu: tema lellepoja Kusta Sikulokutaja pankrot. (Kärner 1934: 175)
Tänapäeval me pigem puudutame kõrvalestasid kuieit kratsime kõrvatagust.
"Sina kavatsed tõesti tööle hakata?" imestus Piilpuu, varjamata kerget pilkevarjundit hääletoonis. "Õppima, mis?"
"Seda ka," vastas Veskimets, nagu poleks märganudki teise pistet. "Aga peamiselt mõtlen siiski seltskondlikku tegevust."
"Tühi töö ja vaimu närimine," naeris Piilpuu. "Ei siin, Soodomas, saa sellega midagi kätte. Talve jooksul mõni peoke korraldada, kuhu rahvast tuleb ainult sellepärast, et seal lõpuks on tants? Mõni loenguke pidada, kuhu ilmub paarkümmend inimest - sinu ülikonda ning lipsu vahtima ning - haigutama? Maksab see sinu enesekulutust? On see nii tähtis?" (Kärner 1934: 179)
Enesekulutamine on päris hea sõna.
"Mis Popsiküla?" tegi Veskimets imestuva näo. (Kärner 1934: 183)
Tundub küsitav, kas ta tegi tahtlikult imestuva näo või ta päriselt imestus ja selle tõttu tegi näo.
Veskimets jälgis muiates tema iseteadlikku ametnikunägu sorakil vurrude ja kuidagi haledalt ning abitult piidlevate silmadega. Märkas siis seda ebakõla tema näos, ja see nagu märg käsm pühkis tema huulilt pilkelise muige. (Kärner 1934: 184)
See ebakõla siin on contradiction ilme/füsiognoomia ja pilgu vahel.
"Mis te räägite? On see tõesti tõsi?" kuuldi puhvetiruumis naerda kihistavat kõrtsmikuproua Helene Adamsoni kumedat häält. (Kärner 1934: 185)
Kihistamine on huvitav sõna - naeruhäälitsused kihistuvad (asetuvad kihtidena) üksteise peale.
Tuli jälle Sügis Soodomasse, pikk ning niiske, pigistas vett pilvedest ja soodomlaste silmist. (Kärner 1934: 188)
Ma arvasin, et see on sügisene tuuleiil mis silmad niiskeks teeb, mitte õhuniiskus. Ei tea kust kontrollidagi sellist asja.
Helistas vahetpidamata juhataja Sass Peebuleedu, kahvatu ning hädine näost, köhahoo painajana peale tikkudes. Alles ähvardus koosolek lõpetada sundis meeli mõnevõrra jääma rahulikumaks. (Kärner 1934: 191)
Haiged inimesed on näost kahvatud ja hädised.
Tõusis vihapuna juhataja Pohlaku palgeisse. Ta kõlistas ägedasti kella, manitses uuesti kalmilt volinikku, kes ometi pidavat aru saama, et niiviisi ei saa ajada asju. (Kärner 1934: 192)
"Viha+puna tõusis palge" on isegi ÕS2006 näide sõna puna all.
Oli kohmakas vanapoolne tööline, rääkis lihtsalt ning sõbralikult, pisut naljatlevas toonis. Muhelesid seejuures ta kavalad, elutargad silmad ja suured sorakil vurrud liikusid mingi pikatoimse putuka katsesarvedena. (Kärner 1934: 195)
Kui silmad muhelevad, siis ilmselt mõeldakse Duchenne'i naeratust.
Lõi muhelema Madjak. Nagu mahe kuupaiste libises üle tema ümara näo. Ta pilgud rändasid võidurõõmsalt vastasrinna volinikke ridadesse, peatudes igal üksikul volinikul eraldi ning tema tähtsusele vastava varjundiga. (Kärner 1934: 196)
Väga peen visuaalne käitumine.
Kuulis isegi poole kõrvaga neid kõnelusi Mangelmann. Mõjusid nagu hane selga vesi: siputas korra tiibu ja lendas jälle. "Peab ainult sööma tublisti, muud pole midagi," vastas ta, kui talt küsiti, kuidas ta ometi jõuab nii palju askeldada naistega. (Kärner 1934: 200)
Selle tuntud ütluse teine pool. Ja sama ütleksin ma õppimise/lugemise/kirjutamise kohta - selle jaoks peab toituma asjalikult - aju kulutab tõsist vaimutööd tehes palju energiat.
Ilmus erakabinetist oma daamiga Mangelmann, näod mõlemail õhetavad, silmade särades õnnelikuna. (Kärner 1934: 203)
"Näed sa? Kas ma ei ütelnud õieti?" kiitles Porovardja, näo hiilates õnne pärast. "Hei, kelner, tule siia! Selle eest sa pead saama tubli käraka." (Kärner 1934: 204)
Porovadja laaberdab ja pillab.
Tegid kõik suured silmad üllatusest, ei osanud tükil ajal midagi ütelda, kuni taipasid: ahaa, seda see Porovardja käis teises toas talitamas! (Kärner 1934: 204)
Jälle agentsuse küsimus: kas nad päriselt üllatusid või nad pelgalt tegid näo nagu nad oleksid üllatunud?
Karneol vaikis. Küünarnukke vastu põlvi toetades ta laskis pea vajuda käte vahele, just nagu oleks ta äkki jäänud kurvaks ega tahaks seda näidata prouale. (Kärner 1934: 211)
Veel enesetsensuuri, aga sotsiaalsel kombel: emotsioone varjatakse teise eest. Meenub 1920ndate psühholoogiline katse pildistada päris emotsioone mis kutsuti esile võimalikult reaalsetel viisidel - ühele mehele öeldi, et ta naine suri ära vms, aga sellest ei saadud head pilti, sest mees puhkes nutma ja peitis pea käte vahele nagu siin.
"Näete nüüd, proua," haarab Karneol tema käest. "Näete, kui raske see on. Aga rahustuge, proua - teie mehega eiole midagi juhtunud. Vähemalt ta on praegu elus ning vabaduses."
"Aga temaga võib midagi - juhtuda," vaatab proua Linda hirmunud pilgul Karneolile silmi, "kui ma teist aru saan?"
"Võib-olla küll," vastab Karneol, pilku kõrvale pöörates, "kui ta ei jäta oma praegust eluviisi."
Haarab nüüd proua Porovardja mõlema käega Karneoli õlgadest, raputab teda, anub ning vannub, pisarad silmis:
"Siis kõnelege - kõnelege ometi! Mis te piinate mind? Ise tahate veel sõber olla!" (Kärner 1934: 212)
Karneol sooritab siin üht oma esimest "psühholoogilist eksperimenti" - sealjuures [spoiler] ta kiusabki neid Porovardjaid seniks kuniks nad hakkavad elama head eluviisi. Selle teose moraalne sõnum on veits kahtlane.
"Võõrast raha? Kas tõesti?" kohkub proua Porovardja, mõlemaid käsi vastu nägu surudes. (Kärner 1934: 212)
Kohkuma on "(tugevasti) ehmuma, hirmuma".
Kuulas proua Porovardja vaikselt Karneoli juttu. Ta näoilme muutus aina süngemaks ning kinnisemaks. Ta silmad jäid pinevalt vahtima ühte punkti. Ei lausunud ta ainsatki sõna vahele, ei lausunud ka siis, kui Karneol lõpetas. Vahtis aina enese ette jäikade silmadega, kukal surutud vastu seina, näol tardunud, kivine süngus. Ei langenud kokku, hoidis end kindlalt ülal käte najal, rindki jonnakalt ees. Püsis nii tüki aega nagu elutu raidkuju.
"Minge siit ära - nüüd!" käskis viimaks Karneoli, talle pilkugi pööramata, külmal kõlatul häälel. (Kärner 1934: 214)
Näoilmed saavad siin teoses ola nii tuhmunud kui ka kinnised.
Ei olnud aga proua Porovardjal mingit salaarmu. Ta oli liiga uhke selleks, et reeta oma sisimaid tundeid. Oli harjunud ennast valitsema. (Kärner 1934: 214)
Võtab väga lihtsate sõnadega kokku enesekontrolli ja emotsioonide vahelise seose.
Hea on ütelda, et makstagu, aga kust see raha praegu võetakse, seda ei küsi too mees mitte. Sööb venna südame seest oma alatise virisemise ning paha tujuga. Et sina aga said isa käest nii palju (ülekohtuselt pealegi said, sest kuhu jääb mu esmasündimise õigus!), ja nüüd sa ei taha mulle maksta punast pennigi? Orja sind pealegi nagu viimane sulane näljapalga eest, kogu sulle varandust juurde ja vahi selle eest su vihast nägu. (Kärner 1934: 226)
Ega see vist väga hea tunne ei ole kui teenetele tasutakse vihase näoga.
"Jaa," sügab advokaat kõrvatagust, ilma et ta näoilme kuidagi muutuks. "Poolteist miljonit marka - see ei ole mitte väike raha." (Kärner 1934: 228)
Veel enesekontrolli.
Oli kodune ning mõnus istuda selles lauas lahke perenaise juuresolekul, kellel on suured sinised silmad ning niisugune hell naeratav nägu nagu kevadine päikesepaiste tärkaval rukkiorasel. Mingi soe perekondlik tunne läbis korraga Aksel Porovardja südame, pani ta hetkeks mõtlema oma-enese perekonnast. Oleks tallegi juba vaja perenaist, ja kui ta kellegi võtaks, siis just sellise tüdruku sügavate siniste silmadega ning lahke päikesepaistelise naeratusega. (Kärner 1934: 229)
Hashtag Arian Gurls. Naeratuse kirjeldus on hea. Väga... leiva-reklaam-ine.
Hoopis teisiti kannatas sel kevadel kohtusekretär Karneol. Ta tundis end Soodomas rohkem kui kunagi üksi neil imelisil päevil, mil linna aedades ja parkides silmanähtavalt pakatasid pungad ja loendamatud linnud lendlesid okste vahel, väsimatud nagu süstikud, kududes õhku helisevat laulukangast. Ei ole kedagi selles näruses Soodomas, mõtles Karneol, kellele ennast avaldada ning kellega koos nautida õite puhkemist ja lundide laulu. Käi aga aina üksi ja vaata pealt, kuidas kevad su ümber uimastab hetkelisest olemisõnnest, mida sa ise ei saa elada kaasa. (Kärner 1934: 232)
Väärtuslik kirjelduse tõttu. Helisev laulukangas indeed.
Kuid viimasel õnnetul kevadel ta kaotas huvi isegi oma kirjandusliku tegevuse vastu. Jättis psühholoogilise eksperimenteerimise elutute inimkujudega, jätkas seda elavate inimestega. (Kärner 1934: 234)
Kirjandusteooria seisukohalt ei ole väljamõeldud inimesed midagi nii elutud.
Oli raske kuulda seda Pilliksel. Ta oleks tahtnud visata telefonitoru vastu nägu tollele nägematule segajale. Kuid ei saanud seda teha. Ei saanud muud kui peaaegu karjatada telefoni:
"Halloo! Kes räägib?" (Kärner 1934: 235)
Vägagi oluline erinevus: nähtamatu on paljale silmale nähtamatu; nägematu on nähtamatu selles mõttes, et silmaga nähtav, aga mitte momendil.
Enne jaanipäeva Soodom elas üle erakordse piduliku sündmuse. Haridusseltsi peol Tuletõrjeseltsi saalis kanti ette õpetaja Eduard Veskimetsa teksti ja saatemuusikaga näitelavaline teos Soodoma kroonika nime all. Nii näite- kui muusikajuhina teotses autor Veskimes isiklikult. (Kärner 1934: 239)
Niiet autor on oma teose kirjutanud oma teose sisse. #metafiction
"Teie jah teate," tegi proua Pohlak põlastava grimassi. "Midagi te ei tea, paljalt suurustate." (Kärner 1934: 240)
Huvitav: kui muud näoilmed on näoilmed, siis jälestuse näoilme on grimass. Põlg on ebasoosing; põlgamist ei ole ÕS2006 määretlenud (ainult näited; nagu "Kõikidest põlatud reetur"); ja põlglik saab olla muie ja pilk.
Pidi Veskimets veel mitu korda ilmuma näitelavale, vastu võtma tänu ja tunnustust, omakorda tänama selle eest. Oli väga pidulik oma puhtas mustas frakis ja värskeltpressitud pükstes. Tõsine ning haiglaselt kahvatu nägu ei reetnud ainsagi liigutusega seda sisemist erutust, mida ta tundis. Kummardus pisut sügavamalt kui enne, lahkus sama aeglaselt ning mõõdukate sammudega. (Kärner 1934: 242)
Veel enesevalitsemist.
Ei vastanud midagi Mangelmann. Ainult heitis vihase pilgu Porovardjale ning sööstis uksest välja. Lahkus kohe ka Kusta Sikulokutaja. (Kärner 1934: 243)
Mõlemad arvasid, et neid kujutati näidendis, sest selles oli kaupmehest tegelane kes sama mõõdulindiga mõõtis kangaid ja naisi.
"Laidad sina jälle sellepärast, et said ka pisut vastukarva silitada," noris Sarapik heatahtlikult. (Kärner 1934: 244)
Idioomid, idioomid.
Ning laotas arusaamatuses käsi Pohlak. (Kärner 1934: 245)
Siin laotas, ennist vist keegi laiutas samamoodi käsi.
Sillak jääb neile pettunult järele vahtima. (Kärner 1934: 249)
Järele vahtimine on veel üks asi mida tuleks pilkudega seoses kindlasti käsitleda, eriti seoses selle uksest väljumise asjaga (mingi katse tõestas, et mõlemad soopooled vaatavad kummagi soo tagumikku kui keegi ruumist rahkub).
Mõne minuti pärast ta seisis vihast välkuvate silmadega, näost sinine, Karneoli ees. Toppis talle lehe nina alla, osutas sõrmega teotavale kuulutusele:
"Kes kurat võiks see olla? Tead sina viimaks, kes see võiks olla?"
"Pole aimu," kehitas Karneol õlgu, tagasi surudes vägisi esile kippuvat muhelust, "Pole tõesti mingit aimu."
"Ega sa, sunnik, ometi ise -?" kerkis äkki Porovardja rusikas ta silmade ette.
Tõstis käed hoobi tagasitõrjeks, pomises hädiselt ning peaagu anuvalt:
"Armin, sa pole ometi hulluks läinud? Mis nalja pärast's mina seda tegin? Ma loen seda alles esimest korda." (Kärner 1934: 250)
Siin on Karneolil reaalselt põhjust muhelust tagasi hoida, aga ilmselt ei saa ta sellega väga hästi hakkama, et Armin Porovardja teda kohe katlustab. Microexpression?
Magas juba proua Linda Porovardja, kui tema peatsi juurde äkki ilmus mees, seisatas seal tõsisena ning murelikuna. Proua hüppas üles asemelt, ja enne veel, kui ta jõudis midagi lausuda, tundis oma huulil mehe tugevate huulte survet. Soe värin läbis ta keha teadmises, et mees siiski, olgugi nii pika ootamise järele, on tulnud tagasi tema juurde. (Kärner 1934: 253)
Naisel on ju ikkagi naeratus nagu "kevadine päikesepaiste tärkaval rukkiorasel" - loomulikult tuleb tagasi.
Ei, on siiski hea, kui inimene leiab oma osa elus, mis talle sobib, kui ta ei püüa välja sellest, peaga ei torma läbi klaaside, mida nimetatakse vabaduseks, aga mis tõeliselt on illusioon, pettepilt. Tõeline vabadus on paratamatuse äratundmine ja selle järele talitamine. Kes on seda ütelnud, kust on ta seda lugenud? (Kärner 1934: 255)
Kõik teavad seda määratlust, aga kes seda esimesena ütles, tõesti...
"Näed sa, et mul on õigus," lõi Porovardja kaaslasele peoga põlve pihta. "Pead ise tunnustama, et see on nii." (Kärner 1934: 256)
Alles nüüd taipan kui vähe kehalist kontakti on selles teoses. - Ja vististi eestlase käitumises üldse.
"Võtame, kurask!" kuraasitas Madjak. "Sina olet iks üits mi'is. Ja sõber sa olet, kurask," patsutas ta Karneolile õlale. "Ti'i nüüd si'i kirjäke ärä..." (Kärner 1934: 261)
Okei, natuke kontakti ikkagi on veel.
Päike vaatas alles poole silmaga Soodoma majade vahelt, kui linnanõunik Madjak ühes linna käskjala, turukupja ning teiste töölistega veovoorimehel kihutas vanale turuplatsile. (Kärner 1934: 264)
Vahva kehaline metafoor. Päike vaatab hommikul poole silmaga ja seniidis "mõlema silmaga".
Kõige ees sammus tõsise ning väärikana, liikumatu näoilmega, Madjak. Tema kõrval astusid ebatasasel sammul turukubjas ja linna käskjalg, heites kavalalt naerlevaid pilke kahele poole kõnniteile, kuhu salgana kogunes uudishimulikke jälgima seda veidrat rongkäiku. (Kärner 1934: 267)
Väärikas - decorous; dignified; pious; statuesque; upstanding. Palju implikatsioone.
Naeris ka kaupmees Mangelmann, seistes oma poe uksel, naeris kuidagi jäigalt ning jubedalt, kuldhammaste välkudes viltutõmbunud suust. (Kärner 1934: 268)
Mangelmann jääb ärist ilma, see on üks osa sellest - teine osa on kuldhambad ise, vist.
[Liisbeth Aruhen] Nägi, kuidas proua Saareserva juurde astus Kusta Sikulokutaja, tõmmates teda tuttavlikult palitukäisest. [...] Sai vihaseks proua Saareserv sellisest ligitikkumisest. Oleks tõmmanud kindlasti vastu kõrvu, kui tal mitte mõlemad käed ei oleks olnud kinni. Ei kuulnud Liisbeth Aruhein, mis ta Sikulokutajale ütles. Nägi ainult ta vihast välkuvaid silmi, nägi, kuidas Sikulokutaja lööduna ning süngena tulema lonkis. (Kärner 1934: 275-276)
Isegi palitukäisest sikutamine on suur temp.
Kisendas uljasti Kantsvei. Kihutas aina edasi meeletus ajus. Rappus vankrilt maha lihakamakaid, jäädes vedelema teetolmu, kus koerad neile pureldes kallale asusid. Ei märganud seda Kantsvei. Ei märganud üldse enam midagi enda ümber. Oli kaotanud kõik meeled, aetud ürgvaistulisest tahtest kisendades ning karjudes kellelegi kõrri karata. Eh, kuidas ma murraksin, rööviksin, põletaksin, tapaksin! Kuidas ma neelaksin kõik enesesse üheainsa haardega!
Väsis viimaks hobune kestvast neljasõidust. Väsis Kantsvei isegi hullumeelsest möirgamisest. Vaikis korraga suu nagu ventiil, mille kaudu on masinast välja jooksnud viimne aur. Lõtvunud käed lasksid langeda ohjad ja piitsa. Kukkus küljeli vankrisse nagu tühi kott, tolmune ning määrdunud.
Oli jõudnud linna äärde, Jaani kiriku vana köstri maja ette. Seal ta siis püütigi kinni, ilma et ta oleks avaldanud mingit vastupanu. Ta nägu kaotas julma sünguse, huuled hakkasid värisema, pisaradki tulid silmi. Lamas abituna nagu väike laps vana jumalasulase ja noore tugeva politseiniku käte vahel, kes teda sidusid. (Kärner 1934: 278-279)
Jääb mulje, et Kantsvei on bipolaarne.
"Mingu, kes tahab - mul on parematki teda," heitis Veskimets käega ja käändus ümber jaamahoone nurga tänavale. (Kärner 1934: 281)
Niiet seda "ah las ta olla" žesti nimetatakse heitmiseks. Ja ongi läbi.

More intrapersonal communication

Jemmer, Patrick 2009. Intrapersonal Communication: the Hidden Language. European Journal of Clinical Hypnosis 9(1): 37-49.

Crucially, it is fountd that part of the filtering process which takes place in the transfer of information from the external world to the internal of psychic world via the sensory channels, renders the information in the form of language, and this leads to the establishing of a "self-talk." We find that in terms of the "psychological software" for self-awareness, internal dialogue is immensely important. We then go to summarise the scientific background to our understanding of the nature and prevalence of self-talk and its relationship to self-awareness, in terms of meaning-making and shaping reality, both private and consensual. (Jemmer 2009: 37)
So: selectivity, representation and autocommunication. At this point it seems that self-talk has as many forms as autocommunication. E.g. there's self-talk that consists of talking to yourself an as equal ("What do you think about that?"), there's self-talk that consists of addressing oneself ("Look what you did now!") and now there's self-talk that's related to self-awareness (maybe something like "Are you feeling...?").
We aim, at the conclusion of these discussions, to show how a "therapy for self-talk," as engendered in the tools and techniques of Neuro-linguistic Programming and Psycho-chaotic Semiotics can produce apparently "magical" results in the creation of unfording, positive realities of choice. (Jemmer 2009: 37)
Oh shi- NLP is notoriously pseudoscientific (apparently you can't intentionally produce a paradigm shift in psychology by ignoring everything already established in psychology), so I'm thinking "Psycho-chaotic Semiotics" could also be something completely inane. Apparently it was written about in 2010 by someone named Patrick Jemmer and involves "psycho(a)logical autopoiesis". From what I can tell from the guy's website he's a bit of an obscurantist.
Let us remind ourselves, at this point, of the nature of internal dialogue - Meichenbaum, for example, states that "In psychology, the term inner speech usually signifies soundless, mental speech, arising at the instant we think about something, plan or solve problems in our mind, recall books read or conversations heard, read and write silently. In all such instances we think and remember with the aid of words which we articulate to ourselves. Inner speech is nothing but speech to oneself, or concealed verbalisation, which is instrumental to the logical processing of sensory data, in their realisation and comprehension within a definite system of concepts and judgments. (Jemmer 2009: 38)
This definition, from Cognitive Behavior Modification, equates internal dialogue (or internal monologue?) with thinking in language. I should venture a behavioristic question: does "articulating" actually imply speech or is it mentalistic? This is important because in Mead and Morris, talking to oneself is strictly speech-related. "Concealed verbalisation" here seems to be a synonym for covert verbalisation, but for early psychology there was no such thing. Murmuring and muttering to yourself was considered overt, but not social - it was directed at oneself. Similar terminological confusion abounds the distinction between private and consensual reality, which seems to twist social and subjective realities in a way that I can't quite put my finger on.
Shedletsky uses communication theory to site intrapersonal communication (IAPC) as "talking to ourselves" but with the triad of "sender - transmitter - receiver" all located in the same individual, and Fletch comments that "to a large extent intrapersonal communication from a psychophysiological perspective is the interior neural manifestation of the social process of communication". Pearson and Nelson go further by noting that intrapersonal communication is also used in "internal problem solving, resolution of internal conflict, planning for the future, emotional catharsis, evaluation of ourselves and others". (Jemmer 2009: 38)
I can detect notes of Mead, Ruesch and Jakobson, but only Mead is cited (once). It is especially disconcerting that Pearson and Nelson don't go farther than Ruesch and Bateson with their claim, but neither is mentioned. This is what happens when you rely on sources from the 1980s and 90s.
Sometimes the dialogue is between the self in the grip of its immediate necessities and biological urges, and the self as an organisation of long-range purposes and ends. Sometimes the dialogue is between the self in the context of one set of loyalties and the self in this grip of contrasting claims and responsibilities. (Jemmer 2009: 39)
Yeah, no, I have no idea what to do with necessities, urges, purposes, loyalties, claims and responsibilities. What works in The Self and the Dramas of History (1988) doesn't really work in semiotics. These notions are too... new. Or, rather, they are a mixed bag of stuff that doesn't really seem to form a coherent whole.
The situation is complicated by the fact that the expressions of internal dialogue are manifold and "The elements of inner speech are found in all our conscious perceptions, actions, and emotional experiences, where they manifes themselves as verbal sets, instructions to oneself, or as verbal interpretations of sensations and peceptions. This renders inner speech a rather important and universal mechanism in human consciousness and psychic activity". (Jemmer 2009: 39)
This remark, from Inner Speech and Thought (1972) seems to suggest that consciousness is primarily verbal and dismisses the nonverbal understanding of perception. E.g. to "really" feel cold I need to say, even if only in my mind, "I'm feeling cold." Logocentrism.
Your intrapersonal reality is giving meaning to these words and is the cause of the response you have as you read them. (Jemmer 2009: 39)
Nah, I'm pretty sure the language-centers of my brain are giving meaning to these words and as much as I like the idea of a subjective or idiosyncratically semiotic reality, I'd rather stick with Ruesch and hold that every person has a subjective interpretation of the social reality, rather than an intrapersonal reality as such. One should remember that the intrapersonal network is still a part of the interpersonal, group and society networks.
Now it does appear true in general that "...self-awareness is mediated by self-talk: when self-aware, the individual, more often than not, talks to himself or herself", although the "...cognitive processes underlying self-awareness are still unknown and extremely difficult to study in an experimental paradigm" (Jemmer 2009: 39)
It seems that I'm inclined to disagree with almost everything in this paper. Here I'd rather concur with Hefferline (1955) that awareness is spontaneous and introspection is "mediated by self-talk" as it is put here. Too bad "more often than not" is not a measure.
"Still, another way of getting at the point here is to note that much (perhaps all) of ordinary human communication is not limited to literal meaning... Having said that, just what literal meaning and indirect meaning are, and just how we make literal and indirect meaning, are precisely the questions begging for exploration". (Jemmer 2009: 39)
In this regard I'd side with Langer (1948) according to whom connotation conveys a conception and denotation denotes an object. But that's just me. As much as I would like to get to the extensive table at the end of this paper I'm afraid it has already shown itself to be ignorant of semiotics ("literal meaning", really?), original thinkers (Ruesch and Bateson) and decidedly logocentric (focusing only on self-talk). I'm either forsaking this paper for good or will return when I'm more in the mood for... Wait, what? European Journal of Clinical Hypnosis? WTF. I'm done. DNF.

Jensen, Marvin D. 1984. Memoirs and Journals as Maps of Intrapersonal Communication. Communication Education 33: 237-242.

As an instrument in communication classrooms, introspective writing has been primarily used as an experimental approach to self-awareness. The purpose of this paper is to suggest a complementary theoretical approach - the study of introspective writing by others, as found in their memories and journals. (Jensen 1984: 237)
This is what I consider to be the most valuable approach to autocommunication as well - the communication with oneself that goes into writing diaries, or even novels written in the form of diaries.
Memoirs and journals are not simple records of exprience. At best, these introspective writings reveal the authors' perspectives, aspirations, thoughts, and second thoughts. Unlike diaries and logs, memories and journals are not intended as linear accounts, but their fragments are often more revealing than an ordered sequence of "facts." The stream of consciousness writing in many memoirs and journals provides an opportunity to glimpse another person's internal communication, and to see in it a process common to all people. Ira Progoff believes journals capture the "underground stream of images and recollections within each of us." He suggests this "stream is nothing more or less than our interior life." (Jensen 1984: 237)
Although generally true, I'd stick to Ruesch and Bateson who viewed intrapersonal communication as an impoverished (or restricted) version of the total psychic life of the individual. Although not simple records of experience, they are nevertheless not the experience itself, but at attempt of communicating experience, even if primarily with oneself.
Emerson advised Thoreau: "Record your own spontaneous thought and you will record that which men everywhere find true for them also. A wholly truthful report of your own life will be true of all lives." Dag Hammerskjöld echoed this in his own journal when he wrote: "Alone in his secret growth, he found a kinship with all growing things." (Jensen 1984: 237)
I'm not so sure of it. But then again how should one test this hypothesis? It's truth is after all metaphorical.
Two characteristics of intrapersonal communication can be understood through the study of memoirs and journals. (1) A truthful report of a person's thoughts discloses the process by which selective memory defines and redefines personal history. (2) An honest journal or memoir reveals habitual thoughts which are basic to self-identity. (Jensen 1984: 237)
These points seem more agreeable. Mainly because Cassirer's not about the self being a bundle of perceptions or Lotman's version as bundle of languages (or codes and texts) can be reformulated in terms of selectivity, if need be. Ever more so because personal history is only a part of the self. And indeed it seems valid that in journals or memoirs one is bound to repeat oneself and those statements that are repeated more often form the basis of self-identity. After all, my writings from five years ago about stuff that I still ponder about now indicate my identity with myself.
A similar process of memory alteration occurs even without outside intervention. Wright Morris describes this pattern in his memories:
A memory for ... details is thoughts to be characteristic of the writer, but the fiction is already at work in what he remembers. No deception is intended, but he wants to see clearly what is invariably, intrinsically vague. So he imagines. Image-making is indivisibly a part of remembering.
(Jensen 1984: 237)
Falls in line with the contention that every act of remembering is simultaneously an act of recreation.
Marcus Aurelius believed that recurring thoughts are the essence of self or soul. He wrote: "Such as thy habitual thoughts, such also will be the character of thy mind; for the soul is dyed by the thoughts." (Jensen 1984: 240)
It is entirely possible that once I'm gone and only this blog is left I will not only be judged by my criticisms of others but my "legacy" if there were such a thing, would consist mainly of the recurring notions I have appropriated or invented to designate the bright ideas of others.
Gordon W. Allport described these habitual tohughts as "central motifs" and suggested that "a life may be understood almost completely by tracing only a few major themes or intentions." Floyd H. Allport also sought to explore the underlying unity of a personality by identifying "life-hypotheses," which he found much more revealing than behavior traits. Central motifs or life-hypotheses are evolved by each individual as the means of integrating and responding to life experiences; they are the habits of thought which comprise a personal point of view. (Jensen 1984: 240)
Undoubtedly in my case these are nonverbalism, semiophrenia and concourse.
Unguarded introspective writing transcends self-image and confirms this paradox: "we may not be what we think we are, but what we think - we are." (Jensen 1984: 240)
This could just as well be an epigraph for Peirce's "man is a sign" formula. The source: Michaelis, Arnold 1956. Portrait of Adlaid Stevenson. Spoken Arts. (pp. 770)

Goldberg, Alvin and John Powers 1978. A course in intrapersonal communication. Communication Education 27(2): 169-173.

Coursework dealing with communication on the interpersonal, group, and organizational levels is relatively common today, but courses in intrapersonal communication have been much slower to develop. Several considerations persuaded us to create a basic course in intrapersonal speech communication. (Goldberg & Powers 1978: 169)
Although it seems like a bright idea, the "speech" between "intrapersonal" and "communication" hints at logocentrism (which is off-putting for me as a nonverbalist). It is also worth mentioning that our institute of semiotics has not yet instituted a course such as this, although it would be a neat replacement for "semiotics of ordinary behavior" or whatever it's called. A course dedicated to autocommunication would definitely improve the status of this notion, perhaps even elevate it from a theoretical construction to the level of practical application.
Our course in intrapersonal communication is divided into three main units: (1) an examination of the intrapersonal communication processes themselves, (2) a discussion of several theories of the contents of intrapersonal communication, and (3) an examination of some of the methodologies associated with the improvement of intrapersonal communication. (Goldberg & Powers 1978: 170)
For a course on autocommunication (that probably wouldn't see the light of day), these would be: (1) autocommunicative processes; (2) theories of autocommunication; and (3) improvement of autocommunication. The last one would probably veer into self-development and pseudo-psychology.
As suggested list of topics is provided for students to draw from. Some sample topics are:
  1. Identify and discuss teh relationships that might exist between intrapersonal communication and interpersonal communication.
  2. Compare and contrast any two models of the intrapersonal communication process.
  3. Write an essay in which you discuss the relationship between language, thought, and behavior.
(Goldberg & Powers 1978: 170)
Unsurprisingly these are also the topics I'm dealing with in terms of autocommunication.

Roberts, Charles V. 1983. The Definition and Delimitation of Intrapersonal Communication: A Physiological Perspective. Paper presented at the Annual Meeting of the Speech Communication Association (69th, Washington, DC, November 10-13, 1983).

A definition of intrapersonal communication is needed that will encompass noncognitive elements and thus allow for a broader range of research methodologies. One possible definition is the physiological and psychological decoding, processing, storing, and encoding of messages that happen within individuals at conscious and nonconscious levels whenever they communicate with themselves or others for the purposes of defining, maintaining, or developing their social, psychological, or physical selves. (Roberts 1983; abstract)
Noncognitive elements such as behavior and emotion? I now realize that "storing" is crucially missing from Ruesch's model, while present in Lotman's model.
In 1975, Andersen, Garrison, and Andersen noted the plethora of definitions of intrapersonal communication. The theoretical discussions of the last eight years have done little but increase the confusion concerning this concept. Certainly the concept of "self" has been imbedded [sic] in most definitions, but beyond that tautological definitional anchor, the directions taken by communication pundits have been to all points of the theoretical compass. (Roberts 1983: 3)
I've read a 1979 paper by these same guys. Surely I will have to read their "Defining nonverbal communication: A neurophysiological explanation of nonverbal information processing" as well. Nope, it was presented at a conference and I can't find it. In any case Robertson is right on the money with the note that "self-communication" and variations of this concept are anchored to a concept of the "self" in a rather tautological manner: e.g. the self is that which self-communicates. More confusion abounds because this "self" in many cases is not the individual self, but a supraindividual self (a group, a society or a culture).
We have focused on words, language, and symbol-using as manifest on the conscious level of the communicator. (Roberts 1983: 3)
I'm not sure why "communicator" and "communicatee" are such rare words. Could it be that communication is mostly thought generally as a "relational" process without well-defined roles?
Definitions are key building blocks for theory. Any definition of intrapersonal communication accepted by a researcher will not only help shape his theory, but will guide his investigations and suggest his methodology as well. The intent of this paper is to suggest a definition of intrapersonal communication that incorporates more than just a cognitive element that will, in turn, allow for a broader range of methodologies for the investigation of intrapersonal communication. (Roberts 1983: 5)
True, true. This is also why I detested the first author in this series (e.g. the hypnosis journal paper) - "self-talk" imposes a limitation upon intrapersonal communication.
All of the physiological and psychological decoding, processing, storing, and encoding of messages that happens within individuals at conscious and nonconscious levels whenever they communicate with themselves or others for the purposes of defininig, maintaining, and/or developing their social, psychological, and/or physical selves. (Roberts 1983: 6)
A pretty clear-cut definition of intrapersonal communication - one that considers the multiplicity of selves.
The majority of definitions of intrapersonal communication focus on the concept of "self". This focus has tended to channel research efforts towards mentalistic theories that have reinforced the dualistic conceptualization of "mind and body" and have restricted consideration of physiological variables. (Roberts 1983: 6)
Yup. This is the issue I have with most theories of intrapersonal communication. Although the mind/body dualism doesn't annoy me much, it does compel me to build towards a theory of nonverbal self-communication (obviously I'm occupying the "body" side of this chasm.)
But the simple fact is that all of the communication within the individual is physiological. While we can create fine mentalistic concepts of cognitive processes, those processes all are carried on through one physiological process or another. (Roberts 1983: 10)
This is as true as it is useless.
A great deal of evidence exists that points out that we can, do, and perhaps must control any physiological processes that we become aware of. Biofeedback research is strong on this point. My own philosophy of teaching intrapersonal communication is centered around this belief. People can become more effective communicators at all levels if they can make conscious contact with heretofore nonconscious events and states. This is not unique to my classroom. Most public speaking teachers attempt to have their students become "aware" of their delivery technique so that they may control them. Interpersonal teachers seek to help their students escape "double binds" by becoming aware of them. (Roberts 1983: 13)
Taking self-control to the next level.
Granted he may encode or decode differently in the various contexts, but the "hardware" and "software" he brings with him to each communication encounter changes slowly. It is the individual who is the "eye of the storm." It is in him and by him that order is given to the "booming, buzzing confusion" about him. (Roberts 1983: 16)
A neat metaphor. William James, perhaps?

Honeycutt, James M. with Kenneth S. Zagacki and Renee Edwards 1987. Intrapersonal Communication and Imagined Interactions. Paper presented at the Annual Meeting of the Speech Communication Association (73rd, Boston, MA, November 5-8, 1987).

"Imagined interactions," which refer to a cognitive process whereby individuals imagine themselves having conversations with significant others, captures a dimension of intrapersonal communication barely understood by communication researchers. To examine this multifunctional concept, a study considered the role of "imagined interactions" in message selection and interpretation and in interpersonal relationships. (Honeycutt et al. 1987; abstract)
In common parlance this is "talking with people inside your head" or, in Lotman and Bakhtin, with "internal addressees". Also, Festinger called it "fantasy communication".
Imagined interactions may occur before or after actual encounters. It is suggested that imagined interactions are multifunctional. Major functions include rehearsing for anticipated encounters, enhancing confidence in evaluative situations, and relieving tension. Results of a study indicate that imagined interactions tend to occur with romantic partners, members of the opposite-sex [sic], and family members. Topics of discussion involve relational issues. These topics tended to be equally pleasant and unpleasant. In addition, results suggested that imagined interactions may be dysfunctional for lonely individuals. (Honeycutt et al. 1987: 3)
Another drop for the contention that autocommunication precedes, accompanies and follows intercommunication.
roloff and Berger (1982) add that intrapersonal communication, like social cognition, involves the use of representational systems, focuses on certain aspects of interaction (e.g., self, others, or behaviors), and has some impact on behavior. (Honeycutt et al. 1987: 6)
Concourse being one such "representational systems", it makes sense that a part of such intrapersonal communication consists in describing behaviours of others or the self to oneself.
As Mead (1934) illustrates, "One separates the significance of what he is saying to others from the actual speech and gets it ready before saying it. He thinks it out, and perhaps writes it in the form of a book" (p. 118). This sort of pre-communicative mental activity, explains Manis and Meltzer (1978), "is a peculiar type of activity that goes on in the experience of the person. The activity is that of the person responding to himself, of indicating things to himself" (p. 21). Mead adds that such activity is essential for the constitution of the self: "That the person should be responding to himself is necessary for the self, and it is this sort of social conduct which provides behavior within which that self appears" (p. 118). (Honeycutt et al. 1987: 7)
Honeycutt arrived at the same conclusion as I did about Mead's theory of self-communication: it is instrumental to building the self in the first place.
Actors within imagined interactions may control conversations or relinquish control to imagined others. Imagined interactions occur frequently during the course of an actor's day. (Honeycutt et al. 1987: 8)
In a somewhat haphazard way I distinguished imagination and dreams on the basis of the control exerted by the self.
Imagined interactions may precede, follow, or even help constitute the decision-making process. Brook's notion that intrapersonal communication involves "talking" to oneself is important, for not only do individuals talk to themselves, but during imagined interactions they talk to others as well. Thus, we surmise that imagined interactions are an extended form of intrapersonal communication. (Honeycutt et al. 1987: 8)
Indeed. This author holds that we talk in this manner mostly to "significant others" like family members, close friends, intimates or work partners, but in academic context it appears that it is a useful device to talk to other thinkers in imagined interactions. An especially good case of this is the Ancient Greek form of "dialogues with the dead" as exemplified by Lucian of Samosata (discussed thoroughly by Bakhtin).
Imagined interactions are attempts to simulate real-life conversations with significant others. One can actually envision participants in discourse with others, anticipate their response, and even assume their roles. (Honeycutt et al. 1987: 8-9)
Hefferline's case elaborates this contention: we fully understand an author when we have internalized his or her ideas to such an extent that we can argue the same point on the same reasons.
There are, however, instances where real encounters radically depart from their imagined predecessors. Thus, imagined interactions should be conceived as an extension of intrapersonal communication and as a specific type of social cognition in which communicators experience cognitive representations of conversation with its accompanying verbal and nonverbal features. In the parlence [sic] of cognitive theorists, imagined interactions are perhaps best related to what Greene (1984) calls "procedural records' - cognitive structures which provide clues for rehearsing and/or reviewing interaction. (Honeycutt et al. 1987: 9)
Nice! Even the nonverbal dimension is noted.
Imagined interactions are probabably [sic] similar to what Abelson (1976) calls collections of "vignettes," or representations of events of short duration, "much like a panel in a cartoon strip where a visual image is accompanied by a verbal caption" (Kelerman, p. 3). A coherent correction of vignettes forms a script, "much as the panels of a cartoon strip form a story" (Kellerman, 1984, p. 3). As one engages in imagined interaction, a series of turn-taking or topic changes may correspond to panel (vignette) changes. An imagined interaction may progress like a cartoon, in logical sequence from one topic to the next. Like the cartoon reader, an individual having an imagined interaction is afforded the luxury of moving back and forth over the panel, even "rewriting" the strip if appropriate. (Honeycutt et al. 1987: 10)
Comparison with cartoons is apt. Indeed it is a good idea to collect such vignettes. Also, the aspect of "rewriting" the script of a dream, for example, is something that I should deal with in my next venture into somatoception. Namely, when indistinctness disintegrates, one is able to modify the dream or begin from a specific scene again and proceed at an alternate time-line.
The analogy to cartoon strips is important to understand imagined interactions. For like these strips, imagined interactions may be visual and verbal. Moreover, interactants may possess, like cartoon characters, extraordinary powers of conversational control (e.g., prediction, mind-reading, time-travel, pause, and so on) not afforded real-life interlocutors. (Honeycutt et al. 1987: 10)
All of these aspects are also relevant for literature and dreams.

Shedletsky, Leonard 1988. Intrapersonal Communication Activities: Representing Experience. Paper prepared for the Annual Meeting of the Speech Communication Association (74th, New Orleans, LA, November 3-6, 1988).

Definitions of intrapersonal communication vary, but all have in common the notion that intrapersonal communication is concerned with representing experience and assigning meaning (see, for instance, Roberts, Edwards, and Barker, 1987). (Shedletsky 1988: 3)
This is not what all definitions have in common. But some do, and it may explain why some semioticians are reluctant to talk about it, as it doesn't seem that much different from your common household semiosis.
The metacognition involved in becoming aware of one's own processing itself facilitates learning. (Shedletsky 1988: 3)
I haven't seen anyone using this term in a along while.
It is one thing to read about selective attention and quite another to "catch" oneself shifting attention in the course of a conversation; to know that words can be ambiguous and to experience ambiguity and alternative interpretations in communication; to learn about emotions and to observe one's own emotional triggers and their effects upon reasoning (William James, 1890). (Shedletsky 1988: 3-4)
True that. In my case it is one thing to know about theories of nonverbal communication and a wholly another to interpret actual behaviour.
The exercise titled Coding Analysis attempts to demonstrate that we represent information with various codes, phonological, semantic, and visual, to name a few. Moreover, we are capable of processing input to various levels or codes. (Shedletsky 1988: 4)
It sounds more and more like they were doing semiotics under another name.