The Brain at School

John G. Geake - The Brain at School: Educational Neuroscience in the Classroom. Open University Press, 2009. 229 lk

Sissejuhatuses on asjalik arutelu sellest, kuidas haridus ja neuroteadus seostuvad. Päris palju on juba võetud kasutusele, kuid väga dogmaatiliselt. Autor rõhutab sellele, et neuroteadus on teadus, õpetamine aga kunst. Õpetamise neuroteaduslikest alustest peaksid õpetajad, tudengid ja muud asjapulgad tema arvates teadlikud olema.
Terve peatükk on pühendatud masinatele, millega kaardistatakse ajutegevust. Väga täpsed kirjeldused, millest kumab imetlust ja innustust. Stiilis "vaata, mida me teha saame!", mida on tore lugeda. Detailselt on kirjeldatud ka seda, kuidas need uuringud on (enamjaolt) väga spetsiifiliselt 19-27 aastastele paremakäelistele meestele ja loetleb ka tingimusi, mis välistavad mingisse masinasse pea panemist.
Huvitav fakt on see, et 7 plussmiinuskaks mäluühikute reegel on müüt. See oli psühholoogi Arthur Millari tongue-in-cheek nali, kuna see number oli konverentsipaberites ringelnud tihti. Kahjuks ei saanud laiem avalikkus naljast aru ja seda on võetud tõe pähe, et me suudame telefoninumbreid känkimata meelde jätta. Tegelikult on lühimälus korraga kolm kuni neli infokildu, aga tänu känkimisele see ei tundu nii. Educ
"Multimodaalne" (kasutan seda sõna, kuigi seda raamatus polnud) õppimine on ühekülgsest efektiivsem. S.t. samaaegne lugemine ja kuulamine on oluliselt tõhusam kui nt enne lugemine ja pärast kuulamine või vastupidi. Olen nüüd kindel, et seminaritekstidega tuleks helisalvestamist ja hiljem kuulates üle lugemist teha.
Mind huvitab, kas Long Chain Polyunsaturated Fatty Acid (LC-PUFA) võib olla kalamaksaõlis? Vastus: Jah.
Räägitakse ka sellest, et VAK (Visual, Auditive, Kinesthetic) õppimisstiilid ei tööta ja mõtet, et need on aja raiskamine, hellitasid psühholoogid juba kaua enne, kui neid hakati koolides kasutusele võtma. See paneb mõtlema, kas mul tasub üldse järgmist raamatut, Cognitive Styles and Learning Strategies, lugeda. Seda enam, et kaas on sama kujundusega, kui Cognitive Therapy for Chronic and Persistend Depressioni oma, kuigi kirjastajad on erinevad.
Mida see raamat õppimise juures kõige enam väärtustab, on Hebbilik lähenemine: pidevalt korrata õigeid asju; st saada õpetajalt juhiseid, mis on vale, mis on õige ja viimast kinnistada. Wiki: Hebbian theory describes a basic mechanism for synaptic plasticity where in an increase in synaptic efficacy arises from the presynaptic cell's repeated and persistent stimulation of the postsynaptic cell.
Lõpetuseks argumenteerib ta mõned tulevikusuunad, mis võiksid hariduses olla: nt painduv uneaeg ja uimastid. Ta nendib, et noortel on unerežiim, mis tegelikult ei vasta kooliaegadele ja lihtne lahendus oleks lükata koolitunde mitu tundi hilisemale algusajale või lasta neil kesta varahommikuteni. Teine nüanss, mida ma tutvustasin ka ise 18aastaselt mingisugusel mõtteringile, on õppimist soodustavad uimastid. Ta nimetas mäluvõimendajaid alzheimeripatsiendidele, ravimid mis hoiavad narkoleptikuid üleval ja stimulante ADHDle (Ritalin); kõiki neid nagunii kasutatakse ülikoolides, aga kui kaugel me oleme sellest, et neid institutsionaalselt või mõistuspäraselt tarvitada?
Kokkuvõttes hea kokkuvõtlik raamat, mida loeks meelsasti uuesti.

Reading People

Jo-Ellan Dimitrius, Ph.D., and Mark Mazzarella - Reading People: How to Understand People and Predict Their Behavior - Anytime, Anyplace. Random House, 1999. 314 lk

Võin juba enne lugema asumist ennustada, et see on bullkräpp. Ükski austatav mitteverbaalse suhtlemise uurija ei topi oma Ph.D-d raamatu kaanele, see on pseudokuulsuste, teleinimeste ja pensionäride teema. Ja teiseks on pealkirjas ilmselge arutlusviga (fallacy): inimesi mõista võib ka ilma mingisuguse Ph.D. jamata ja inimeste käitumise ennustamine on sisuliselt võimatu; humanitaarteadus =/= täppisteadus.
Ka raamatu tagakaanel on jampsi: "America's leading expert on reading people" on kohatu tiitel. See võiks kuuluda Paul Ekmanile, aga tema ei loe inimesi, vaid nende nägusid. Huvitav, kas siin raamatus on midagi ka selle kohta, et inimesed on tekstid (kui neid on võimalik "lugeda")?
Sissejuhatus "A Passion for People" on sisuliselt sama, mis Anna Jaskolal: mingisugune narratiiv sellest, kuidas ta väiksena jälgis seltskondlikel kogunemistel oma isa ja hakkas tundma huvi inimeste vastu. Ja siis, kui ta kasvas suureks, hakkas ta õppima ja siis kirjutama. It's like de ja vu.
Esimese peatüki algustsitaat on hea: "I can't believe I didn't see the signs. They were right there in front of me! How could I have been so blind?" - Well, dude, the signs weren't just in front of you, they were inside of you (as thought patterns or representations of visual images from your retina) and also came out of you when you said those words out loud. When it comes to signs, you are probably still blind.
"i grade all candidates on their empathy, analytic ability, leadership, gregariousness, and life experience, and on my gut reaction to them." Not realizing, that all of those are gut feelings, since she is not in the position to take an objective stance on those qualities of the client, no matter how much she values objectivity, she will still be subjective. Üha enam tundub, et reading people on metafoor, mille tegelik tähendus on judging people. Samuti tundub, et autor kasutab suuri sõnu ainult selleks, et tõestada oma Ph.D.-d. Näiteks hindab ta teistes inimestes ka isiklikku vastutust, karistusväärsust ? (punitiveness) ja autoritarianismi (authoritarianism). Mitte autoriteeti või autoriteetsust (authoritativeness), aga autoritarianismi - ta hindab inimestes diktaatorlikku valitsustüüpi. Päris kerge on ette kujutada kaanepildil ilutsevat vanamutti lamamas oma magamistoavoodis, laualambivalguses, sülearvuti teki peal, prillid ninal, küsimas kõrval ilukirjandust lugevalt mehelt: "Hey, honey? What's a more complex word for 'authority'?".
Siinkohal jätan raamatu lugemise pooleli. Peatükk "Reading body language" sisaldab niisugust mõttetust, mida pole mõtet lugeda. See autor on nagu Captain Obvious with a Ph.D. on redundancy. Postitan arvustuse lugemispäevikusse, et mul püsiks meeles seda raamatut mitte lugeda lõpuni. Et ma kunagi enam ei raiskaks aega selliste lehekülgedele:

From pragmatic philosophy to behavioral semiotics

Susan Petrilli - From pragmatic philosophy to behavioral semiotics: Charles W. Morris after Charles S. Peirce. Semiotica. Volume 2004, Issue 148, Pages 277–315. 51 lk

Otsustasin alustada oma kehakeeleartikli kirjutamist ja teha mõned hädavajalikud eellugemised. Morrise ja Peirce'iga seotud käitumissemiootika oleks üks neist hädavajalikest elementidest, sest Morrise definitsioon keelest on üks artikli avapaukudest.

Esimene kasulik tsitaat kõneleb pragmaatikast, ehk märgi mõjust inimesele (Peirce'i tähenduses). Pragmaatika on apparently semantikast ja süntaktikast palju ambioguoossem, kuna sellele on üritatud korduvalt definitsiooni kinnitada (isegi Kanti poolt), aga erinevatelt lähenemistelt. Selles katkendis ilmneb, et pragmaatika on Morrise järgi eesmärgipärane käitumine mida mõjutab reflektsioon. Peirce'i järgi aga tahtlik käitumine suhtes sümbolite intellektuaalse tähendusega. See annab mitteverbaalse käitumise pragmaatikale kindlasti olulise lisatõlgenduse (valmistun ette, et Tim Whartoni teost üle lugema).

In Morris’s description (1970: 10) pragmatism is focused primarily upon one aspect of human behavior: ‘intelligent action, that is, purposive or goal-seeking behavior as influenced by reflection’. This is an aspect he most develops in Signs, language and behavior which is specifically dedicated to the inextricable interrelation between signs and human conduct. For Peirce rational purpose is ‘self-controlled conduct’, that is, ‘conduct controlled by adequate deliberation’. Pragmatism, or as Peirce preferred, pragmaticism, was concerned then with the relation between ‘deliberate conduct’ and ‘the intellectual purport of symbols’ (cf. CP 8.322, 5.442).

Kuigi Morris üritas käitumissemiootikat ümber sõnastada pragmaatika aluseks, oli käitumine tema käsitluses vaid eesmärgipärane käitumine. Mitteverbaalse suhtlemise eksootika peitubki selles, et enamus mitteverbaalseid vihjeid pole eesmärgipärased või tahtlikud. Mis puudutab subjekti ja eesmärk-objekti olemasolu, siis see laheneb iniminteraktsioonis justkui iseenesest; ainult TACSi osas tuleb subjekt-objekt tasandil ringi liikuda.

Although Morris was in accord with Peirce’s description of semiosis as the ‘action of a sign’ (CP 5.473), he limited his concept of action to behavior directed toward a goal. This approach implies the presence of a subject, an organism, its goal-oriented behavior and a goal-object, that is, a ‘final object’ outside semiosis.

Oluline on Morrise raamatus "Signification and Significance" antud terminoloogilise innovatsioonid, mis puudutavad semioosi komponente. Neid on kokku viis:

• Sign or sign vehicle, the object acting as a stimulus for sign behavior;
• Interpreter, any organism acted upon by the sign vehicle. This extension of the concept of interpreter to include any organism whatever, and, therefore, any type of sign behavior beyond the human, implies extending semiotics beyond the social behavior of man and, therefore, beyond the limits established by Saussurean sémiologie;
• Interpretant, the disposition to respond to a certain type of object as the result of a sign stimulus.;
• Signification, the object to which the interpreter responds through an interpretant, that is, the signified object which as such, specifies Morris, cannot function simultaneously as a stimulus. Here, signification replaces what Morris variously calls denotatum (1938) and significatum (1946), while the concepts of interpreter and interpretant remain constant. That the object of signification cannot function as a stimulus does not mean, explains Morris, that what gives itself to direct experience cannot be signified;
• Context, the set of circumstances in which semiosis takes place.

Morriselt pärineb käitumise kategooria, mis jagab käitumise väärtuste järgi seostesse tajumise, manipuleerimise ja vajaduste rahuldamisega. See on aksiomaatiline lähenemine käitumisele, mille kohta tuleks rohkem uurida, enne kui kuskil kasutama hakkan.

In line with his plan to theorize the connection between the value and sign dimensions of behavior, Morris subdivides signification into designative, prescriptive, and appraisive signification, respectively exemplified with the words ‘black’, ‘ought’, and ‘good’; and he subdivides action, following Mead, into perceptual, manipulatory, and consummatory action, where these three types of action and signification correspond to each other in the order indicated.
The study of action is inevitable when passing from sign theory to value theory, if values are
considered in relation to action and preferential behavior and not as absolute, independent entities. Value is studied by Morris in terms of a ‘value situation’ which involves both social and individual values, and is regarded as any situation in which preferential behavior occurs. As such a value situation is inherently relational.
Values are described as objectively relative properties, that is, they are properties of objects (in a wide sense of this term) relative to preferential behavior. Morris classifies them as object, operative, and conceived values in correspondence with the tripartition of signification and action.
The term ‘value’ is used in different contexts to signify different aspects of value situations, that is, situations involving preferential behavior. Morris discusses three usages which he considers as basic. ‘Object value’ is applied to objects and as such is objectively relative, it comes into play in perceptual action. ‘Operative value’ signifies the direction of preferential behavior, it holds wherever there is a direction of preference at choice points as regards objects and behavior and is correlated to manipulatory action. ‘Conceived value’ concerns preferential behavior as accorded to a signified object or situation. Ideally it guides our effective choices and corresponds to consummatory action. Morris specifies that object and operative values do not necessarily involve signs, that is, an object of signification, while, on the contrary, conceived values can only exist as signified values and, therefore, they necessarily do involve signs.

Ülejäänud tekst puudutab suuresti Morrise lisandust semiootikasse: semantika, süntaktika ja pragmaatika lahusust, mida siin lahatakse päris pikalt ja põhjalikult (sh süntaktika osas kritiseeritakse Chomskyt).

According to Morris’s formulation of 1946 (1971[1946]: 365ff), pragmatics studies the effects of signs; semantics studies the significations of signs; syntactics studies the way in which signs are combined to form compound signs.

That's the skinny of it. Neid tsitaate tuleks aeg-ajalt üle lugeda ja mõlgutada, kuidas neid kasutusse saaks panna. Kokkuvõttes lihtne ja huvitav lugemine; andis kasuliku viite Ferruccio Rossi-Landi raamatuni "Between signs and non-signs", milles on (semiootilist) juttu ka sellest, kuidas igasugune käitumine on kommunikatsioon.

A Critical and Cultural Theory Reader

A Critical and Cultural Theory Reader. 2nd Edition. Edited by Antony Easthope and Kate McGowan. Open University Press, 2004. 287 lk

See on lugemik, mis sisaldab peaaegu kõiki tuntud nimesid kellega esimesel semestril tutvusin ja ka nimesid, kellega edaspidi pean tutvuma. Erinevalt köitest Culture Theory, mis sisaldas sekundaartekste, sisaldab käesolev primaartekste ehk autorite endi tekstidest mõistlike pikkustega katkendeid, mis annavad aimu nende huviorbiidist ja kirjastiilist. Raamat on jagatud sektsioonideks, millest esimene on kohe semioloogia (Saussure, Barthes, Macherey, Eco, MacCabe). Teine osa on ideoloogia (Marx, Engels, Althusser, Beauvoir, Said, Bhabha, Žižek), kolmas subjektiivsus (Freud, Lacan, Fanon, Kristeva, Foucault), neljas lühike ja ainult Derridat sisaldav "Difference", viies sugu ja rass (Gixous, Mulvey, Mercer, Rajan, Butler) ja viimaks postmodernism (Lyotard, Baudrillard). Erinevad autoris on panustanud ka erinevatesse diskursustesse, aga ma ei näinud mõtet Barthesi või Derrida nime korrutada.
Raamatut on raske lugeda. Iga peatükk on erinevalt autorilt, erinevast ajastust ja erineva käsitlusega erinevast teemast, mis teeb sellest väga mõru kompoti, mida korraga läbi lugeda on raske - väga palju läheb lugedes kaduma ja keerulisemad artiklid jäävad arusaamatuks. Siiski oli nii mõnigi lõik huvitav, lausa pinevalt põnev. Esimest korda lugesin Saussure mõtteid ehk väljavõtet üldlingvistika kursusest. Foucaulti tekstides tajusin jälle seda Foucaultilikku sõnavara (nüüdseks olen juba rohkem harjunud sellega). Ja kõige rohkem meeldis postmodernismi osa: Baudrillard simulaakrumitest; Lyotard inimese lõpust; Derrida surmast jne. Kokkuvõttes selline lugemik, mida paari aasta pärast mõistaksin palju paremini, aga vähemasti olen nüüd alguse teinud (seda mõtet hellitan siin lugemisblogis tihti).