Reading People

Jo-Ellan Dimitrius, Ph.D., and Mark Mazzarella - Reading People: How to Understand People and Predict Their Behavior - Anytime, Anyplace. Random House, 1999. 314 lk

Võin juba enne lugema asumist ennustada, et see on bullkräpp. Ükski austatav mitteverbaalse suhtlemise uurija ei topi oma Ph.D-d raamatu kaanele, see on pseudokuulsuste, teleinimeste ja pensionäride teema. Ja teiseks on pealkirjas ilmselge arutlusviga (fallacy): inimesi mõista võib ka ilma mingisuguse Ph.D. jamata ja inimeste käitumise ennustamine on sisuliselt võimatu; humanitaarteadus =/= täppisteadus.
Ka raamatu tagakaanel on jampsi: "America's leading expert on reading people" on kohatu tiitel. See võiks kuuluda Paul Ekmanile, aga tema ei loe inimesi, vaid nende nägusid. Huvitav, kas siin raamatus on midagi ka selle kohta, et inimesed on tekstid (kui neid on võimalik "lugeda")?
Sissejuhatus "A Passion for People" on sisuliselt sama, mis Anna Jaskolal: mingisugune narratiiv sellest, kuidas ta väiksena jälgis seltskondlikel kogunemistel oma isa ja hakkas tundma huvi inimeste vastu. Ja siis, kui ta kasvas suureks, hakkas ta õppima ja siis kirjutama. It's like de ja vu.
Esimese peatüki algustsitaat on hea: "I can't believe I didn't see the signs. They were right there in front of me! How could I have been so blind?" - Well, dude, the signs weren't just in front of you, they were inside of you (as thought patterns or representations of visual images from your retina) and also came out of you when you said those words out loud. When it comes to signs, you are probably still blind.
"i grade all candidates on their empathy, analytic ability, leadership, gregariousness, and life experience, and on my gut reaction to them." Not realizing, that all of those are gut feelings, since she is not in the position to take an objective stance on those qualities of the client, no matter how much she values objectivity, she will still be subjective. Üha enam tundub, et reading people on metafoor, mille tegelik tähendus on judging people. Samuti tundub, et autor kasutab suuri sõnu ainult selleks, et tõestada oma Ph.D.-d. Näiteks hindab ta teistes inimestes ka isiklikku vastutust, karistusväärsust ? (punitiveness) ja autoritarianismi (authoritarianism). Mitte autoriteeti või autoriteetsust (authoritativeness), aga autoritarianismi - ta hindab inimestes diktaatorlikku valitsustüüpi. Päris kerge on ette kujutada kaanepildil ilutsevat vanamutti lamamas oma magamistoavoodis, laualambivalguses, sülearvuti teki peal, prillid ninal, küsimas kõrval ilukirjandust lugevalt mehelt: "Hey, honey? What's a more complex word for 'authority'?".
Siinkohal jätan raamatu lugemise pooleli. Peatükk "Reading body language" sisaldab niisugust mõttetust, mida pole mõtet lugeda. See autor on nagu Captain Obvious with a Ph.D. on redundancy. Postitan arvustuse lugemispäevikusse, et mul püsiks meeles seda raamatut mitte lugeda lõpuni. Et ma kunagi enam ei raiskaks aega selliste lehekülgedele: