The Brain at School

John G. Geake - The Brain at School: Educational Neuroscience in the Classroom. Open University Press, 2009. 229 lk

Sissejuhatuses on asjalik arutelu sellest, kuidas haridus ja neuroteadus seostuvad. Päris palju on juba võetud kasutusele, kuid väga dogmaatiliselt. Autor rõhutab sellele, et neuroteadus on teadus, õpetamine aga kunst. Õpetamise neuroteaduslikest alustest peaksid õpetajad, tudengid ja muud asjapulgad tema arvates teadlikud olema.
Terve peatükk on pühendatud masinatele, millega kaardistatakse ajutegevust. Väga täpsed kirjeldused, millest kumab imetlust ja innustust. Stiilis "vaata, mida me teha saame!", mida on tore lugeda. Detailselt on kirjeldatud ka seda, kuidas need uuringud on (enamjaolt) väga spetsiifiliselt 19-27 aastastele paremakäelistele meestele ja loetleb ka tingimusi, mis välistavad mingisse masinasse pea panemist.
Huvitav fakt on see, et 7 plussmiinuskaks mäluühikute reegel on müüt. See oli psühholoogi Arthur Millari tongue-in-cheek nali, kuna see number oli konverentsipaberites ringelnud tihti. Kahjuks ei saanud laiem avalikkus naljast aru ja seda on võetud tõe pähe, et me suudame telefoninumbreid känkimata meelde jätta. Tegelikult on lühimälus korraga kolm kuni neli infokildu, aga tänu känkimisele see ei tundu nii. Educ
"Multimodaalne" (kasutan seda sõna, kuigi seda raamatus polnud) õppimine on ühekülgsest efektiivsem. S.t. samaaegne lugemine ja kuulamine on oluliselt tõhusam kui nt enne lugemine ja pärast kuulamine või vastupidi. Olen nüüd kindel, et seminaritekstidega tuleks helisalvestamist ja hiljem kuulates üle lugemist teha.
Mind huvitab, kas Long Chain Polyunsaturated Fatty Acid (LC-PUFA) võib olla kalamaksaõlis? Vastus: Jah.
Räägitakse ka sellest, et VAK (Visual, Auditive, Kinesthetic) õppimisstiilid ei tööta ja mõtet, et need on aja raiskamine, hellitasid psühholoogid juba kaua enne, kui neid hakati koolides kasutusele võtma. See paneb mõtlema, kas mul tasub üldse järgmist raamatut, Cognitive Styles and Learning Strategies, lugeda. Seda enam, et kaas on sama kujundusega, kui Cognitive Therapy for Chronic and Persistend Depressioni oma, kuigi kirjastajad on erinevad.
Mida see raamat õppimise juures kõige enam väärtustab, on Hebbilik lähenemine: pidevalt korrata õigeid asju; st saada õpetajalt juhiseid, mis on vale, mis on õige ja viimast kinnistada. Wiki: Hebbian theory describes a basic mechanism for synaptic plasticity where in an increase in synaptic efficacy arises from the presynaptic cell's repeated and persistent stimulation of the postsynaptic cell.
Lõpetuseks argumenteerib ta mõned tulevikusuunad, mis võiksid hariduses olla: nt painduv uneaeg ja uimastid. Ta nendib, et noortel on unerežiim, mis tegelikult ei vasta kooliaegadele ja lihtne lahendus oleks lükata koolitunde mitu tundi hilisemale algusajale või lasta neil kesta varahommikuteni. Teine nüanss, mida ma tutvustasin ka ise 18aastaselt mingisugusel mõtteringile, on õppimist soodustavad uimastid. Ta nimetas mäluvõimendajaid alzheimeripatsiendidele, ravimid mis hoiavad narkoleptikuid üleval ja stimulante ADHDle (Ritalin); kõiki neid nagunii kasutatakse ülikoolides, aga kui kaugel me oleme sellest, et neid institutsionaalselt või mõistuspäraselt tarvitada?
Kokkuvõttes hea kokkuvõtlik raamat, mida loeks meelsasti uuesti.