Talking Birds

Mowrer, O. Hobart 1950. On the psychology of "talking birds": A contribution to language and personality theory. In: Learning theory and personality dynamics: Selected papers. New York: Ronald, 688-726.

The research here reported was made possible by a grant from the Laboratory of Social Relations, Harvard University. (Mowrer 1950: 688)
This tidbit may explain why Jakobson, who moved to Harvard University in 1949, only two years after Mowrer began working with talking birds, was familiar with this work. It may not be out of the question that the two had casual exchanges in that institution.
Later in the same article Lashley remarks: "There is no experimental evidence bearing upon the motive which impels parrots to imitate sounds foreign to their species. The bird described in this note was in a constant state of rage during the experiments. ... These facts suggest that reward is not an important factor in the parrot's reproduction of sounds. The whole attitude of the bird in reacting suggests the action of an instinct for competition. His movements during reaction frequently suggest the courting activities of other birds, and it seems not improbable that the principal motive for the parrot's reproduction of sounds is to be sought in a perverted form of sex rivalry. (Mowrer 1950: 689; footnote 1)
This is not far removed from the human speech phenomenon of talking just for the sake of talking, that is, for out-competing other talkers. At least in an academic context, in which talking is one of the prime modus operandi's, in would make sense in a competitive sense.
After a good deal of speculation and trial-and-error, we hit upon the following procedure. We made a practice of feeding and watering a new bird entirely by hand, thus facilitating its taming, and as we did so we said the word or phrase we wished to teach. For example, we might say, "How are you?" and then present a bit of food; again, "How are you?" and more food; and so on. This method worked well, and one can conjecture that the way it works goes something like this. Since the word or phrase that is being taught is connected with eating (and/or drinking), the word will become a "good sound," one the bird likes to hear; and we may suppose that when the bird is later alone and hungry (or thirsty), if it happens to make a noise something like the word previously heard, the bird will be rewarded and will be prompted to "practice" and perfect it.
Elsewhere (see Section II) I have described this method and the theory behind it in considerable detail; but the gist of the procedure is that you try to make the bird like to hear the sounds you make so that it will also like to hear itself make them. This is sometimes known as the process of "identification" and is importantly involved in the psychological development of small children. I believe - though much more evidence will be required to prove - that this is the way in which one gets both birds and babies to say their first words. (Mowrer 1950: 691)
For me, as a novice in behaviouristic theorizing, it sounds a lot like classical conditioning (e.g. Pavlovian conditioning). When "identification" was mentioned in the introduction I thought that maybe it has something to do with Mead's autonymous term. E.g. emotional identification or Einfühlung since Scheler (cf. Wispe 1991). But at this point it's difficult to tell; probably not, though.
In the early stages of training, I have found it useful to tie up the training procedure, as I have said, with the feeding and watering of the bird. But once a bird has learned a few words and has become gentle and attached to the trainer, a very different type of procedure may be followed. When this stage has been reached, one can feed and water the bird more or less routinely. Then the presence and attention of the trainer are important to the bird. When the bird is perfectly comfortable as far as its physical wants are concerned, it will now still make every effort to keep the trainer near at hand. (Mowrer 1950: 692)
This part makes Jakobson's phatic function somewhat problematic. Or, rather, it makes it dependent on the relationship between the speaker and hearer. In Dorothy Parker's example (which Jakobson quotes repeatedly) about a boy and a girl exchanging ritualized formulas to keep the channel open, they are presumably doing so because they do enjoy each other's presence and attention. Notice that at least the aspect of attention is present in Bühler's exposition of Appell.
But one must still keep in mind the fact that a bird talks because and only because such behavior is, in one way or another, rewarding. Initially it is rewarding to the bird to make and hear sounds which it has heard the trainer make in pleasant contexts. At this first level of performance, words may be said by the bird without much reference to the outward effects they produce. In this respect they may be compared to the "babbling" or "vocal play" of human infants. Only at the next stage - when the bird finds that by means of saying words it can get food or water from the trainer - does talking become useful in the practical sense; but at both of the stages so far mentioned, we can see the operation of the principle of reward. And finally the bird becomes so attached to the trainer that it is rewarding just to be with him or her. This may be shown in any of several ways. The bird may scold when the trainer starts to leave or may beg to be taken with the trainer. If the bird is encouraged to talk on these occasions, it will often do so with special enthusiasm and clarity. (Mowrer 1950: 693)
The "lapse" of reference may be why Jakobson associated this with Malinowski's phatic communion. The fact that talking can be useful in the practical sense concerns energetic interpretants in the model I'm trying to construct. And the last bit about communication being rewarding in and of itself can be linked with Ruesch's discussion of the same in psychiatric context.
Friends (Mr. and Mrs. A. T. Alper) have reported the following incident. Some years ago they were vacationing in Bermuda and were told to be sure to visit a certain park. They also learned that near one of the gates of the park was a parrot, famed for his remarkable fluency. But my friends were disappointed: they stood in front of this bird's cage for a long time and tried, all in vain, to get him to talk. However, the moment they started to leave, the bird opened up with the repertoire for which he was justly famous. In other words, as long as these persons were standing in front of this wise old fellow's cage, entertaining him, why should he exert himself? But as soon as they started to leave, then he went into action. (Mowrer 1950: 693)
This would explain Jakobson's emphasis on sustaining communication or, rather, avoiding the termination of contact.
Only by indeed letting the bird gain some control over the trainer by means of vocalization does it seem possible to bring the bird's powers as a talker to their fullest development. (Mowrer 1950: 694)
The power of phatics stems from the so-called "language band" - that while someone is talking it is difficult to disengage from them.
It was a cool day and the parrot was a bit on the grumpy side. As a result he would say not a word to the children, but as they started to walk away across the yard, he said very clearly, "Don't go." No attempt had ever been made to teach him this expression, and only once since has he been heard to utter it. (Mowrer 1950: 694)
The ultimate phatic utterance.
Someone has said that it is too bad that behavior, unlike bones, does not fossilize. (Mowrer 1950: 695)
That is indeed too bad.
We say, of course, that this accomplishment is "due to imitation," but to name a process is not to explain it. (Mowrer 1950: 698)
The same should go for concourse, which I have named but have yet to explain.
In suggesting that the utterance of word-like noises occurs first on a purely autistic basis, I mean, specifically, that when a child or a bird is lonely, frightened, hungry, cold, or merely bored, it can comfort and divert itself by making noises which have previously been associated with comfort and diversion. These sounds have become "sweet music"; and they are reproduced, not because of their social effectiveness, but because of the intrapsychic satisfaction they provude. Later, once particular sounds have been learned on this autistic basis, the stage is set for them to function instrumentally, in connection with the child's (or bird's) interactions with the external world; but this appears to be a second stage in language learning, not the first one. (Mowrer 1950: 700)
In other words, intrapersonal communication precedes interpersonal communication.
That the appearance of the trainer shall be rewarding event to the bird seems universally accepted as a condition of effective speech learning by the bird. And it is probably no accident that birds more readily learn to repeat their trainer's "Hello" than his "Good-bye." (Mowrer 1950: 700)
In a phatic context this sounds like an interesting tidbit.
All that this theory says, in essence, is simply that words, as a result of being combined with "loving care," take on alike for the bird and baby secondary reinforcing value and that they have this value when uttered, not only by others, but also by the bird or baby. This, it is believed, lays the basis for the "self-contained" or "autistic" trial-and-error learning which, in the favorable instance, eventuates in the bird's or baby's reproducing the word - but, in the beginning, more as a self-signal than as a signal to others. (Mowrer 1950: 708-709)
A self-signal is a private sign.
Langer astutely observes that "Gua was using the coveralls even in his [the 'foster-father's'] presence as a help to her imagination which kept him near whether he went out or not" (p. 92). On an earlier page we have posited that talking birds use their trainer's "noises" in precisely the same way: long before a word is used as a name for or means of calling the trainer, it appears to function precisely like a fetish, a little part of the beloved one which the bird can "have near" even though the real person is far away. It is therefore all the more astounding that Langer should take the position that these rudimentary symbols inspire "delight or comfort" by their sheer aesthetic quality and have "no biological sifgnificance." (Mowrer 1950: 711-712)
This passage may have implications for phatics that are difficult to elucidate at this point. Do humans take delight or comfort from the mere presence of other humans?
Perhaps a superficial distinction that is worth drawing between these two terms is this: When one individual serves as a model for the behavior of the other, with both individuals present, we may speak of imitation; but when one individual acts like, or copies, another individual in the latter's absence, we may speak of identification. (Mowrer 1950: 714)
A worthwhile distinction.

Toomas Nipernaadi

Gailit, August 1928. Toomas Nipernaadi: romaan novellides. Tartu: G. Roht.

Ning Loki litsub kaks rusikat silmaaukudesse ja hõõrub nende kui käsikividega uniseid silmi, kord üht, kord teist punast ning külmetavat jalga lumest kergitades. (Gailit 1928: 11)
Käed → adapterid / auto-manipulation.
Äkki võpatab Loki, tõstab hurdana nina ning ta punane suu avaneb kui kiljatuseks - männi latva säet puuri ümber tiirlevad vilistades esimesed kuldnokad! Seda suurt ning põnevat uudist ei söanda ta kauemaks eneselle hoida, ta tormab tuppa ning hõiskab: Isa, isa, kuldnokad on väljas! Toa nurgast tõuseb metsavaht Silver Kudisilm, hall ja tudisev, ta köhatab, haigutab, sirutab vanu liikmeid ning lausub siis venitades: Tuleb vist jälle suur uputus, kevad tuleb äkki ning metsad on täis lund! (Gailit 1928: 12)
Kontra-antropomorfism. St looma-metafoorid.
Ainult Habahannese talu seisab nõlvakul, kuid Habahannesed on kõrgid ja uhked, kui nad räägivad Lokiga, siis ikka vaid sõnakaupa moka otsast kui koerale rikkalikust lauast mõnd raasukest pildudes. (Gailit 1928: 13)
Suurushullustus / Ülbus. Veel kontra-antropomorfismi.
Loki ei lähe nende juure, kuid ta silmad viibivad nende naerul nägudel ning nende toimetust vaatab ta ahnelt ja tähelepanelikult. (Gailit 1928: 15)
- On, Loki, on! vastab Kudisiim, naeratab ning ei oska tütre eest varjata oma rõõmu ja rahulolu. (Gailit 1928: 17)
Enesevalitsemine → Manamine & Teesklemine / Tegemine
Kuid siis, mõne päeva möödudes, ilmub veel üks parv.
Sellel on kõigest üks mees, ning Loki märkab juba kaugelt, et ta on saamatu ega oska parve hoida kesk voolu. Ühest kaldast teise ujudes tihti luhta kinni jäädes, peatub ta, ootab, ega näi hoolivatki parve kiirest liikumisest. Ta laseb end voolul juhtida, käsi liigutamata. Tihti vajuvad palgiotsad vette, parv keerleb vees kui vurr ringi, mees aga pikutab parvel kui lõhkuval hobusel. Habahannese talu juures, kus Mustjõgi teeb järsu käänaku, paiskab vool parve kaldale, kuid mees jääb rahulikult istuma.
Loki vaatab teda tükk aega ning ei suuda varjata imestust.
On ta haige, ei jõua ta parve juhtida, või on tal midagi viga?
Ning Loki jookseb isa juure.
- Tule, tule! hüüab ta, ärritet, parvepoisiga on õnnetus juhtund. Vool paiskas ta kaldale ning ta ei saa enam omal jõul edesi!
Vana Kudisiim köhatab, vaatab umbusklikult tütre otsa, kuid Loki on nagu takjas ta küljes ning tirib kaasa.
Kui nad aga kahekesi parvepoisi juure jõuavad, istub see kaldal, vilistab ning mängib rõõmsalt kannelt.
- On teiega juhtunud mõni õnnetus? kogeleb vana Silver Kudisiim. Võib olla, tahate sõita edesi ning ei jõua parve üksinda vette lükata?
- Ei, vastab võõras naeratades, Issandal on palju päevi ning mul on aega veelgi rohkem!
Päike loojeneb punetavate metsade taha, pilvede sakilised palistud kumavad leekides. Võõra nägu on pöörat vastu loode tuld. Ta võtab mütsi pääst ning lausub:
- Andke andeks, olen parvepoiss, mu nimi on Toomas Nipernaadi! Võib olla, sünnitan teile palju tuska ja pahandust, et peatun siin, kuid mul pole tõesti tahtmist vastu ööd edesi kihutada!
- Imelik mees, päris imelik mees! pomiseb vana Kudisiim kodu poole sammudes.

Jõe käärudes hakkasid tiirlema rägapardid. Soo poolt kostsid veetallajate kaeblikud huikamised. Saabus õhtu, tuhmund taevas süttisid tähed. Tuuled peatusid lõõtsutades, põõsad langesid longu, kostus vete müha ning lindude kirglik vile. Täisimbund iharaist mahladest, ajas maa enesest sirgu puid, põõsaid ning lilli, mis õitsmise läbematus ootuses täitsid õhku aroomise mürgiga. Saagisid ritsikad, sumisid sitikad, siisikeste sirinat olid täis metsad ja nurmed.
Toomas Nipernaadi lebas parvel, vaatles taevast ning kuulas öisi hääli. Edelast kerkisid üle metsade pilvede mustad karavanid, kuid taeva tõustes pudenesid lülidest lahti ning haihtusid kui suits. Suur Vanker helendus pää kohal, Linnutee kiirgas ja sätendas. Poiss lebas liikumata, igat häält ahnelt püüdes, otsekui elaks intensiivselt igale siristajale ning vilistajale kaasa. (Gailit 1928: 18-19)
Need kaks lehekülge raamatu algusest, see täpne moment mil otsustasin, et tegu on hea raamatuga.
Põgenes siis mees inimestest pakku metsa ja hakkas siin põldu harima. Ega seegi töö suurt toitnud, vili kasvas hiirekõrvuni ning viletsus vaatas irvitades iga prao vahelt sisse. (Gailit 1928: 21)
Antropomorfism. Apparently forces of nature have their own "body language".
Ning korraga lööb veri ta palgesse, ta kohmetab, on arg ja peidab häbelikult silmi.
- Inimesed on rumalad, Loki! lausus Nipernaadi julgustavalt. Midagi ei usu nad, midagi ei tea nad. Ainult seda võtavad hääks, mis laseb käega katsuda, ning usuvad seda, mis kõlbab pista suhu. (Gailit 1928: 24)
Pale. Ja suhtumine.
Pole sul sõpru ega ole sul inimesi, - isa üksi ning seegi ei taipa enam nooruse vallatusi ja kirgesid. Kasvavad kui puu lagedal väljal, ei kellelegi poole pole sirutada oksi. Sul on pehmed käed ning soe süda, kuid su käte pehmus jääb sulle eneselle ning südame soojust pole kellelegi näidata. Ah, Loki, peaksin vist ise kolima siia, et olla sulle sõbraks ja seltsiliseks. (Gailit 1928: 26)
Eelviimane kategooria. Mesijutt.
Ja ütlen ma neile, et Loki silmad on mustad kui niiske muld, põsed roosad kui ao valgus, juuksed üle õlgade kui tuulised metsad. Ja ütlen ma neile, et Loki õlad on kui valged purjed, suu on kui roosiaed, mis piirat kõrge valliga, - sinna on vaadand vaid päike ja tuul. Ja ütlen ma neile, et õnn on kui haihtuvad pilved, kui õis, mis puhkeb ja kiiresti närtsib, - rutaku, muidu hiljuvad, nagu hiljusin mina!
Ta silmad süttisid, hääl värises. Ta viskas kandle kõrvale, haaris tütarlapse käest kinni ning jätkas kui palavikus:
- Anna andeks, Loki, et peatasin parvega su hurtsiku ees, aga sa kuuled ise, kuidas vadisevad peoleod, vilistavad leevikesed ning ööbikud on hoopis arust ära! Sa näed ise, iga puu, iga põõsas, iga lill, isegi iga heinakõrs on lopsakaid õisi täis - ja ma nägin sind. Ah jumal, võib arust minna, kui kevadises metsas kuuled mõtuse kudrutamist ning värske muld aurab sünnituse iharusest. Sa otsekui tunneksid maa südame kiiret tuksumist. (Gailit 1928: 27-28)
Kompleks, st hüpersemiootiline (mitmekanaline) kirjeldus (mis võib sisaldada ka teese, st kontseptuaalseid märkusi).
Ta rääkis enesega, kõndis kaua mööda metsi, täis õrnust ja joobumust. Ta otsis Lokile uusi võrdlusi ning oli õnnelik, kui see tal õnnestus. Oli hilja, kui ta lõpuks tagasi tuli ning hurtsiku pööningulle magama läks. Isegi unes liikusid ta huuled, otsekui jätkaks ta oma õrnuste rääkimist. (Gailit 1928: 31)
Autokommunikatsioon interkommunikatsiooni põhjustel.
Ahaa, sa naeratad, sa lõhked kadedusest ning arvad, et mis too parvepoiss kiitleb. Ei, vennas, pole ma parvepoiss ühtegi, et ma aga parvega mööda jõgesid liuglen, selleks on mul teised põhjused. Maid uurin mina ja inimesi panen tähele; kus aga leian varga või masuurika, selle toimetan trellide taha. (Gailit 1928: 33)
Nonverbalism, st inimestejälgimine.
Ta ei suutnud enam taltsutada oma viha. Kui aga Mall käskivalt ja kalgilt ta otsa vaatas, jäi ta korraga vaikseks ja väikeseks ning hakkas üksikasjalikult tütrele jutustama oma käigu järeldusi. (Gailit 1928: 34)
Vaigistamine / Peatamine, st regulatsioon.
Ta pühib tüdruku silmad, istub ta juure ning hüüab:
- Ei, nüüd on see asi ometi kindel: sa sõidad minuga! Teisiti ei võigi see olla, ühtki päeva, ühtki tundi ei tahaks ma elada sinuta. Ning kui meil poleks ka vähimatki varandust, siis vaata, Loki, ometi neid käsi, nendega rühime elust läbi. Ah, kuidas tahan oma tööd teha ja hoolitseda, et mu väikesel Lokil oleks hää ning et ta huulilt ei kustuks hetkekski naeratus. Kuidas võisid ometi kujutella, et väike Loki jääb siia kesk metsi - ootab, ootab ning silmad enesel tilguvad kui kasesse lööd haav. See oleks meeletus, roim ning jumal seda ise teab mis veel! (Gailit 1928: 38)
Nägi → Ilme → Naeratus.
Loki tõstab nutet silmad ning katsub naeratada.
- Ei, sa ei vasta veel, sa põikled veel, sa ei taha ikka veel parvepoissi uskuda! hüüdis Nipernaadi vaimustusega. Su silmad tahavad juba naerda, aga huuled tõmbuvad jonnakalt viltu ning sa ei lausu midagi. Kas arvad tõesti, et Nipernaadi võib sind petta! (Gailit 1928: 39)
Pilk või Naeratus, või Enesevalitsemine või isegi Nutuklomp.
Ta soris taskutes ning oli närviline ning õnnetu. Kuid sisi tuli tal midagi meele ning ta näos peegeldus õnnelik naeratus. (Gailit 1928: 39)
Naeratus "peegeldub".
Kuis peaksin lõbustama sind, mis peaksin rääkima sulle, et su mustad mõtted haihtuksid kui pilved? (Gailit 1928: 41)
Pilvemetafoor rakendub ka mõtetele.
- Nii jah, lausus ka Paulus, asja tuleb ikka veel kaaluda ning talu lugu on ka veel tume. Kes jääb siis tallu, kui me ära läheme? (Gailit 1928: 58)
Pilvemetafoor rakendub ja asjalugudele.
Ning korraga oli Nipernaadil küllalt sest jutust. Ta tundis enese väsinuna pikast arutamisest. Ta vaimustus oli möödund, sõnade tagavara lõppend. Ta tõmbas käega üle higise otsaesise ning tõusis püsti. Ehk mis asja oli tal kõige sellega, kõigi nende Puuslikkude ja Sirklitega, vendade ja taluga. Tehku nii või teisiti, see kõik ei puutu temasse. (Gailit 1928: 59)
Adapter ehk enesepuudutus.
Esialgu aga peame kõike seda kraami väga salajas hoidma, et naabrid haisu ninna ei saaks. Teeme seesugused näod, et sina oled meie uus rentnik, meie aga jääme samuti tallu ega kavatse ka edespidi midagi suuremat ette võtta. Kui aga ema on maet ja masin linnast ära tood, siis võtame talust ühe hobuse, laome koorma pääle ning siis pole muud kui laadalt laata! (Gailit 1928: 60)
Nägude tegemine.
Ta sammus põldudevahelisi teid, vaatles viljade kasvu, kuulas lindude siristamist. Ta oli rõõmus ja ülemeelik, naeris ning rääkis enesega. Pilvede hallid varjut tormasid mõõda nurmi, tuul keerutas tolmusambaid teel. Ta läks metsa, leidis rebase jäljed ja hakkas otsima ta koobast. (Gailit 1928: 62)
Autokommunikatsioon. Harv juhus kui hallid pilved pole metafoor.
Milla vaatas punetades poisi otsa ning ta suured silmad libisesid häbelikult põrandalle.
- Teil on kõlvatud mõtted! lausus ta tasa.
- Miks kõlvatud? imestas Nipernaadi. Ehk mina ei kõlba üldse enam? Või armastab Milla mõnd teist?
Tüdruk tõusis kähku pingilt ning jooksis nurka.
- Ei, ei, ei! hüüdis ta nuuksudes.
- Tähendab siiski? imestas Nipernaadi.
Ta jäi korraga tõsiseks, sooniline nägu tõmbus närvlikult kokku, ta seisis vähe kesk tuba, võttis siis mütsi pihku ning ehtis minekut.
- Hääd päeva, Milla, lausus ta. Ma ei tule enam sind tülitama ja kiusama.
Kui ta aga tüki maad oli läind, jooksis Milla talle järele. Poisi juure jõudes jäi ta seisma, vaatas häbelikult maha ning ei lausunud sõnagi.
- Sa tahtsid vist midagi öelda? küsis Nipernaadi.
- Jah, vastas tüdruk vaikselt. Ma tulen teile perenaiseks, kuid teie ei tohi enam ealgi rääkida säärast kõlvatut juttu.
Ning selle öelnud, ruttas ta joostes koju. (Gailit 1928: 70)
Kompleks. Põhiliselt üks prokseemiline tants.
Rukkinurm piirati sisse ning liiguti aeglaselt edesi, ikka tihedamat silmust pärdiku ümber tõmmates. Hakkas hämarduma. Kui vikatist varises rukis inimjalgade all. Hinge hoides, tõsised ning ärritusest punased, liikusid inimesed hääletult edesi. (Gailit 1928: 79)
Strepitatsioon st kajandid.
Ja nimelt murdvarguses, millest säädus räägib kui kõige jõledamast, kõige näotumast teost! (Gailit 1928: 82)
Vist "nonpersons" teema - näotu inimene on mitte-inimene. Näotud teod teevad inimesest mitte-inimese.
- Ja üldse ei tea me midagi, mis mees ta on ja kust on ta tulnud. Ei ole keegi veel ta pabereid vaadand, võib olla, on ärakarand vang! Tuleb muudkui tallu, esitab end armsaks sugulaseks, võtab terve talu virtsahvti enese kätte [...] (Gailit 1928: 85)
Enese esitamine (self-presentation). Siin on ka see moment mil muudes teostes kohatud "sehvt" ja "sahvt" seostub lõpuks saksakeelse sõnaga Wirtschaft (economy, housekeeping).
Ta oli pikk ja kuivetand, nägi oli põlend ja sooniline, suu kõver nina oli ees kui põiki kirves. Ta käis harakana edevalt hüpates ja kareldes, pikad käed vehkisid kui lipud tuules. Jalas olid tal säärikud, suured ja lohisevad kui härmoonikud. Kaelas rippus tal kannel, ning muud varandust tal kaasas polnudki. Lai rind oli eest lahti, must kaabu oli visat kukla. Ning ta läks vilistades ning trallitades. (Gailit 1928: 89)
Kontra-antropomorfism. Aktoonika (kõndimine, istumine, seismine, jne.) pole vist veel eraldiseisev kategooria.
- Tralla, vastas ta ning paksud huuled tõmbusid lollakalt naerule. (Gailit 1928: 90)
Õige eestlase naeratus ongi lollakas.
Ning päikese laskudes läks ta välja. Ta sammus põldude radasid, korjas lilli, vilistas ja oli rõõmus. Kogu ta olemises oli midagi artistlikku ja naiivset. Ta vaatles pilvi ja joobus. Ta kõndis metsa ja kuulatas. Ning siis, otsekui midagi tähtsat meele tuletades, jooksis mere äärde ja pildus kivikesi voolavaisse lainetesse. Nii istus ta mitmed tunnid. Alles kesköö paigu hakkas ta hilju sammuma kodu poole. (Gailit 1928: 92)
Äkki aktoonika ikka peaks olema eraldiseisev kategooria?
Ja inimlapsega on see samuti: kevade jõudes pole enam raasugi püsi.
Ning ta astus Ellole üsna lähedalle.
- Teil puudub häbematust, ütles preili pahaselt. (Gailit 1928: 93)
Prokseemika. Häbematu on teisele liiga lähedal seista.
Nipernaadi jäi seisma kui rabat. Ta haaris mütsi pihku, kuid ei osand lausuda sõnagi. Preili jooksis kergejalul edasi ning kaks pikka patsi looklesid ta taga. Poiss seisis tüki aega ühel kohal, müts peos. (Gailit 1928: 94)
Posted up at the lights, patiently waiting. (Horrorshow)
- Olge ometi kord vait, hüüdis preili, kas te ei märka, et oleme jõudnud kirikumõisa!
Nipernaadi ärkas kui unest. Ta jäi kohmetult seisma ning pühkis higi otsaesiselt. Ta oli järsku nii armetu ja õnnetu. Suured kulmud värisesid ning lai suu tõmbus närvlikule naeratusele. Ta hingas raskelt ning ohkas. (Gailit 1928: 99)
Pilk → Kulm. Kulmud võivad väriseda.
Ello viskas räti õlale ja tuli. Teel ei rääkinud Nipernaadi sõnagi. Ta oli rõõmus, vilistas, naeris ning hõõrus käsi. Alles siis, kui nad jõe suu juure jõudsid, muutus ta preili vastu tähelepanelikumaks [...] (Gailit 1928: 103-104)
Hõõrus käsi? Miks?
Sa oled nii armas ja kena, kui naeruks alastad vallatult hambad! (Gailit 1928: 108)
Naeratus on hammaste alastamine ("paljastamine").
Ainult Ello ei võtnud neist toiminguist suuremat osa, ta oli tõsine, kurb ning käis tihti nutet silmiga. Ikka kaebas ta päävalu, oli närviline ning ei tahtnud minna enam isegi kirikuhärra juure. Ainult Nipernaadi viibides toas katsus ta olla lõbus, naeris, hullas ning vaatas poisi otsa armund silmiga.
Kuid nipernaadi oli sõnakehv, miskipärast tusane, ta koguni ohkas ja ei julend tõsta uhkeid silmi. (Gailit 1928: 112)
Armunud pilk võib käia koos lõbusa naeru ja hullamisega. Vt seost armumise ja lapseliku käitumise vahel.
Ma kuulsin kord, kuis rääkisid sa Tralla aida ees istudes metsadest, kus võiks elada. Räägid sa igale nõnda? Ning siis kujutlesin eneselle, kuis elame kesk metsa, üleni lumes ja tuisus. Mu jumal, ma ei tea isegi mis räägin! Võib olla on see kõik säärane rumalus ning sa naerad minu üle? Kõik see aeg, päevast päeva, ootasin sind. Kuid sa tulid ja ei rääkind midagi. Kui sa ainult teaksid, kui vastikud on mulle tolle mehe kallistused!
Ta langes mehe sülle.
Ning see haaris ta janunedes, sonis ja suudles, isegi pisarad valgusid silmi. (Gailit 1928: 113)
Eelviimane kategooria. Sülelemine jm.
Nipernaadil polnud und. Rahutult kõndis ta mööda õue ja ohkas. Ta otsaesisele ilmusid sügavad kortsud kui värskelt künt vaod. Ikka sammus ta edasi-tagasi. Istus siis kivile, kuid juba järgmisel silmapilgus hüppas püsti ning siis algas uus ringijooks mööda õue. (Gailit 1928: 114-115)
No on need alles kortsud! Kuna frontalis'e jaoks pole eraldi kategooriat, siis läheb see ilmselt kulmukortsutuse kategooriasse.
Pilve kerkides lõikas see kogu maa kaheks erinevaks osaks. see, mis jäi mustendava müüri alla, muutus süsimustaks, nagu oleks talvine öö jõudnud üle väljade. Metsad, väljad ning elamud vajusid kui kuristikku. Ent siinpool valendas ja kiirgas veel kõik, päike säras veel üle soode ja väljade ning kollased tolmusambad keerlesid rõõmsalt üksteise järele soole. (Gailit 1928: 122)
Pilved, ikka pilved.
Poiss vaatles teda vähe võõrastavalt, küsis:
- On ka sinu mees, Jairus, välistöödel?
Tüdruk kortsutas nägi. Pööris pilgu kõrvale.
- Ma ei salli sääraseid pärimisi, ütles ta tusaselt. Mees on ära ja muud ei midagi. On juba ära kaks aastat ja kolm kuud ning ei tule enne koju, kui on veel möödunud üheksa kuud. Nõnda. Ning muud ei ole mul ses asjas enam midagi öelda.
Naeratas, viskas pilgu poisile. (Gailit 1928: 127)
Nägu saab kortsutada, pilku saab pöörata ja visata. Lõppude lõpuks peaks välja kujunema üpris selge pilt sellest mida nägu ja pilk saavad teha. Pilkude dünaamika võib eriti huvitav olla kui need kujundid lahti pakkida.
Ta nägu õhetas ja punetas. Suu tõmbus kitsaks ja virilaks. Istus uuesti küüni lävele ning vaatas otsekui uurides taevast, mille halli kangasse hakkasid pragunema sinised triibud ja laigud. Vihm oli möödund, langesid vaid üksikud hiljund piisad. Juba helendas päikeses mõni kergem küngas, mõni roheline põlluriba, viivuks mõne männi või kuuse lopsakas tipp. Varjud jooksid üle soo, kui ratsurid kihutades kiirelt üksteise järele. Viimsed veenired sulisesid mööda kallakuid ja nõlvakuid alla, sabade kuivades kokku kui looklevail rästikuil. Juba huilgas siin, sääl mõni lind, mõni punasaba-lepalind tõusis vilistades üles, mõni pajulind hüüatas rõõmsalt tsett-tsett-tsett! ning sidrunkollane talvik tiirles üle metsa. (Gailit 1928: 131)
Varjude antropomorfitseerimine.
Tüdruk vaatas viivuks tagasi, naeratas heledalt ning jooksis siis hüpates edesi. Varsti kadus ta teekäänakul sookaskede, tuhkurpajude ja sangleppade varju. Ainult hele naer kostus veel paar korda. (Gailit 1928: 132)
Nii naer kui ka naeratus võivad olla heledad.
Ei, ei tahtnud - polla tal kedagi tarvis! Nagu oleks ta mangund armastust! Soovis samuti vähe istuda, kandlel vähe sõrmi liigutada ning rääkida, kui kummalised on need valged ööd, tulised ja heledad, kui iga närv on visat otsekui tulisele alasile ning hinges säärane seletamatu rahutus, säärane kummaline närvlikkus. (Gailit 1928: 133)
Siis, kui harjud juba minuga, kui oled juba visand paar tulist pilku mu otsa. Täna aga lubad mul samuti vähe siin istuda ja pisut lobiseda, eks ole? Tahad aga olla eriti lahke, nihuta oma voodi uksele lähemale, muidu ei kuule sa mind kindlasti mitte. (Gailit 1928: 135)
Pilk nagu kuum kartul.
Tulin siia, Anne-Mari, aga ometi ei taha ma sinust midagi. Aga mitte kõige pisematki. Kuid ma võin hulluda mõttest, et inimene möödub sinust kõige suurema rahuga, nagu oleksid talle sammaldunud kivi, maantee tolm, pehkind känd. Möödub ja ei heida pilkugi. See on ometi kole, Anne-Mari, eks ole. Ning siis hõikan mina toda inimest, hõikan ja hakkan talle räkima jumal teab mida ja mispärast - võib olla vaid seks, et näeks too inimene, et ka mina olen mees, hingan, kannatan, tunnen rõõmu suvipäevade ilust. (Gailit 1928: 135)
Klassikaline nonperson-ism.
Ta võttis kivilt kandle, astus uksele lähemale, tõmbas paar korda sõrmiga mööda keeli, kuulatas siis vähe ning hakkas mängima. See oli mingi polka, kiire ja lärmikas. Sõrmed käisid kui tantsides üle keelte. Nägu tõmbus muhelusse, silmad muutusid lahkeks. Nähtavasti mõnules ise oma mängust. (Gailit 1928: 143)
Nähtavasti neh.
Kõige hullem on too, et kuidagi ei saa ette aimata, kellel on taskus raha ja kellel seda mitte ei ole. Olla küll, nagu räägitakse ja tõendatakse, ka sääraseid andekaid kõrtsmikke, kes osata juba näost lugeda külalise raha rohkust. Olla saadanad nii targad, et kohe esimese pilgu järele osata öelda sendi päält õieti - lugeda näost kui raamatust. Küüp küll ei oska, aga kuidagi mitte. On küll katsund ja harjutand, aga sellest ei tule midagi välja. Pole vist säärast annet, kõrtsmiku suurt ningi Issanda kingit annet. (Gailit 1928: 148)
Kehakeel / kehakõne / Lugemine.
On palav ja vaikne, koergi ei haugata - on ronind villu ja tõmbund kerra - kukedki ei kire, on kartulivagude vahel, nokad hingeldades lahti. Isegi rataste mürin vaibub maantee tolmu. Inimesed, päikesest mustaks kõrbend, on loiud, sõnatud, tõsised. (Gailit 1928: 155)
Maakoha kajandid.
- Oh missugusesse koledasse kohta on mind saatus kiskund! hüüdis ta žestikuleerides. Oli ärritet, paksud kulmud tõmbusid närvlikult, silmad põlesid. - Kõik on siin nagu karud koopas, magavad ja urisevad. Ning keegi ei ihka tegusid, suuri, võimatuid tegusid. On nagu tigud oma karbis ning sellest nad lahti ei saa! Ja sina, Joona, oled samasugune tigu, nii pisike, nii ütlemata pisike, et ma küll vaatan sind, kuid ei näe. Mitte ei jää sa mu silmade vahele, peaks vist asetama sind mikroskoobi alla, võib olla siis ehk puutud silma! (Gailit 1928: 159)
Haaran palavikuliselt kinni igast mõttest ja kavatsusest, sest ma ei saa olla seisva veena ühel kohal tegevuseta. Üks mõte kihutab taga teist, ühele ettevõttele seltsivad lisaks kümme. Ja tihti kavatsen vaid hääd, kuid ikka lõpeb see halvasti. Mis sinna parata, Anne-Mari - pole õnne. (Gailit 1928: 162)
Lõputu semioosi probleemid.
Ning mida tead sa Jairusest ja minust, kõneled samuti huupi, kui harakas karjud tühja õhku. (Gailit 1928: 168)
Millegi pärast olen alati arvanud, et "huupi" on tänapäeva sõna ja släng.
- Või sina tuled linna? küsis ja vaatles poissi naervate silmiga. Tee aga siis ruttu ja korralda kähku oma asjad, ega ma sind kaua taha oodata, mul on kiire.
Katsus uuesti sõrmiga oma uhket roosi ning nägu muutus äkki kelmikaks. Seadis ka rätti, laotas undruku siilud paremale ja vasakule uhkemalt pingile ning ütles siis Nipernaadile:
- Küüp rääkis nõnda - sa olla mind eile öösi otsind? Koland läbi kõik laudad ja rehealused ja olnud hirmsasti vihane - Küüp rääkis nõnda.
Jäi poisi otsa küsitelles vaatama, sõrmiga roosi ettepoole tõmmates. (Gailit 1928: 169)
Silmnäo omadused.
- Kohvi ja viina ja muud paremat? hüüdis Küüp rõõmsalt. Ta silmad hakkasid äkki särama ja näole ilmus lai, õnnelik naeratus. Jooksis kärmesti siia ja sinna, pühkis laua puhtaks, kattis linaga. (Gailit 1928: 172)
Veel silmnägu.
Aga oli see üks vastik käik ja üks vastik toiming, seda peab tunnistama otse avameelselt. Kuidas nad naersid ja irvitasid sääl kaupluses, vaatasid teda ikka eest ja takka ning nende vastikud näod olid nii laiad, tursund kui punased ja kerkiv täiskuu üle metsade. Ei kunagi varem pole Joona näind sääraseid vastikuid nägusid, on aga loodus helde oma moonutisis! Ja olid need härrad nii uhked ja upsakad, hammaste asemel läikisid kullast kihvad ja lagipääd olid nii ihupaljad ja läikivad ning kõhud olid suured kui vaadid ehk suuremadki kui vaadid. Küllap need olidki need pursuid, nüüd on lõpuks ometi Joona neid oma ihuliku silmaga näind ja vaadand. Aga on teised vastikud küll, lühikesed jalad kõveras all kui taksikoertel. Ja ikka lugesid seda Nipernaadi kirja ning naersid laginal. Toppisid siis tema koti ääreni täis, manitsesid ettevaatlikkusele, raha aga ei võtnud teps sentigi. Väga vastikud tuttavad on siiski Joona abilisel, tuleb sest poisist kiiremalt vabaneda! (Gailit 1928: 182)
Oleks ta vaid natukeseks jäänd, rääkind mõne lahke sõna, vaadand vaid korraks lahkena otsa. Ainsa armsa pilgu eest oleks puistand end vaeseks ja ihupaljaks - säärane on tema, Joona. (Gailit 1928: 183)
Huvitav kas lahk-us on kuidagi seotud lohu või lõhe-ga.
Tuleb koju ka Joona, heidab voodi, ent und ei tule kaua, kaua. Nagu vajutaks keegi ta rinda ja kurgus kipitseb nutt - ta ei tea isegi, mis see on ja mispärast see nõnda on. (Gailit 1928: 191)
Joona vaatab apaatselt ja uniselt.
- Ah, kui see juba kord möödas oleks! mõtleb ta kurvalt. Kui poleks enam sood ega Nipernaadit, kui ta saaks jälle oma onnis, nagu varemalt, akna all istuda, jõele vaadata ja laulda oma laule Anne-Marile, üksi Anne-Marile! Kas saabuvadki enam need ajad? Ta on praegu otsekui nahk trummile tõmmat ning iga möödamineja lööb sinna pihta! Tahaks jälle olla enesega üksinda ning paraneda, kindlasti, ütles ju vallavanem, et viskab kõige koliga minema. (Gailit 1928: 192)
Tuli ära: individuaalsus (mis praeguses süsteemis hõlmab üksindust ja üksindaolekut).
Ning armunult ja kui väärine sõjaseltsiline seisis ta oma mehe kõrval, pilku ta küljest pöörmata. (Gailit 1928: 195)
Pilk võib olla kellegi või millegi küljes kinni.
Kuid Kadri Parvil oli suur nõrkus, ta ei võind minema lasta tühjade kätega ühtki meest. Naisi vihkas ja põlgas ta, kihutas neid piitsaga tööle, kuid mees, pilku Kadrile heites, oli ta võitnud silmapilkselt. Oli see moonakas, kes tuli tööd küsima, netnik, kes tuli renti õiendama, aidamees aruandega, kubjas nõu pidama, kõiki võttis ta vastu kui kauaoodat armsamaid, oli neile helde ja armuline, kutsus oma tuppa, palus istuda ja nõrkes siis kiusatuse kätte. Iga mehe ees hakkasid ta põlved värisema, kõhnad, lohus palged lõid punetama ning silmalaud langesid häbelikus kartuses ja ootuses. (Gailit 1928: 201)
Eelviimane kategooria.
Isegi Martin Vaigla on küüru vajund!
Täna nägi teda kaugelt. Martin Vaigla juure pole Kadri ealgi läind, isegi tema teel vastu tulles on Kadri aegsasti pöördund kõrvale. Miskipärast häbeneb seda meest, miskipärast kardab teda. Pole temaga sõnakestki rääkind tost päevast pääle, mil lahkus kõrtsist. (Gailit 1928: 216)
Viimane kategooria.
Meos Martin vaatab vähe kõõrdi, joob siis kähku pitsi viina ning ei oska muud kui lausuda:
- Tore jah, imetore!
- Oh sa igavene hernehirmutis! mõtleb ta ise südames. Või on teine end nõnda ehtind, et kui tuleks üksikus kohas vastu, hüppa kohe puu otsa ja hakka meieisat lugema. (Gailit 1928: 223)
See on see "külgnägemine", see köördi vaatamine.
Ta tõmbab suu vähe viltu, litsub piibu hammaste vahele ning jääb Kadri ette liikumatult seisma. Ei, ärgu see naisterahvas ometi arvaku, nagu oleks ta sõitnud siia suurest lugupidamisest ja aususest! (Gailit 1928: 224)
Kuid mida käsed sa teha, kui tuleb üks säärane tüdruku poeg sinu majja, võrgutab su ainsama tütre, saadab ta häbisse ning alles siis tahab hakata su väimeheks! Võtaks rooviku ja näitaks sunnikule teed Jeruusalemma linna, aga näita siis, kui on juba hilja näidata! Kui pead juba tegema üksna lahke näo, ajama viisakat juttu ning olema tüdrukulapse kõigi ettepanekutega nõus. (Gailit 1928: 225)
Näoilmete tegemine. Jeruusalemma viide toetub äkki teadmisele, et taevariik on Jeruusalemma peegeldus, st võtaks rooviku ja tapaks ära.
Toomas Parvi on aga pruudi viind aita ning seisab nüüd ta ees, täis imetlust, aukartust ja häädmeelt. Häbeneb otsagi vaadata, tahaks vaid hoida tüdrukut oma süles ning visata oma tugevad käed ta ümber. Kuid hoia säärast - ta on kärmas kui elavhõbe ega püsi raasugi paigal. Seda on tarvis vaadata ja toda on tarvis käega puutuda ning iga väiksemgi kui asjake tahab uurimist ja katsumist. Nõnda ei saagi Toomas pruuti sülle, ikka rabeleb lahti ja kargleb kui rohutirts kohast kohta. Oleks aga kena praegu, kus on nad kahekesi, arutada nii mõndagi asja, ega pärastpoole enam aega saa. Kuid naised on ju säärased, ealgi ei taipa nad mehe tuju ega tahtmisi. Ning Maarja Melts ongi juba aidast väljas ning jookseb tütarlapsena mööda suurt aeda. (Gailit 1928: 226)
Eelviimane? Isegi ei tea.
Korrapidajad sammuvad tähtsalt ja tõsiselt, nad on oma vahel tegevusala ära jaotanud - Jakob Aapsipää hoole ja ülevaatuse alla jääb aed, Jüri Martin saab hooned, Albert Tikuta õue ning Jaan Jarski ümberkaudsed murud ning lepistikud. Hädakorral peavad nad aga kiiresti üksteisele appi ruttama, nõnda on nad otsustand. Ning kindla lubaduse on nad Kadrile andnud, et pruugivad vähe viina, on rahvaga viisakad ning katsuvad omalt poolt kõik teha, et pidustused lõpeksid hästi. Valged sidemed varukatel, kõnnivad nüüd uhkelt ning tõusevad kähku kui varesed lendu, kui kuulevad kusagil mõnd valjemat kiljatust või karjatust. Ent praegu pole veel tegevust, rahvas on alles kaine ja taltsas. (Gailit 1928: 230)
Kadri jookseb häärberi ette vaatama, paneb käe kulmu kohale, kuid maanteel pole näha ühtki liikumas. Ehk pole köster saand ta kirja kätte ning ei tulegi? Seda häbi ja alandust, seda teotust! (Gailit 1928: 231)
Adapter mis varjutab päikese, nagu nokamüts.
Kaks meest tulid mööda maanteed ning üks neist oli vähe vanem, sammus rõomsalt ja vilistas, teine noorem, aga oli norus, vaatas süngelt enese ette ja oli väsind. Mõlemad olid nad tolmund, käind pikka teed ning nende näod olid päikesest ja tuulest savipruunid. Vanem hoidis kannelt nööriga kaelas ning vahel, otse instinktiivselt, hakkasid ta sõrmed kiirelt ja väledalt mängima mõnd rõõmsat viit. Ta rääkis vahetpidamata ühest ja teisest, nautis maastiku ilu, joobus metsadest ja põldudest, tal oli rohket tegemist iga linnu ja putukaga ning iga vastutuleva inimese või looma kohta tegi oma märkuse. Midagi ei jäänd talle tähelepanemata, kõige üle huvitus, tundis rõõmu ning pää oli ta visand ujedalt kukla. Lai rind oli ees alasti ning iga tuulepuhangu juures mõnules ta. Ja ta nimi oli Toomas Nipernaadi. (Gailit 1928: 234)
Kompleks. // And his name was... me! (Mr Show)
Norus inimene pole rohkem väärt kui seen puu all - esimesed piisad viskavad ta laiali. (Gailit 1928: 235)
Elufilosoofia. Also, kontra-antropomorfism?
Äkki jäi ta üllatusest seisatama.
- Joona, vaata ometi, ütles ta rõõmsalt, mis inimesed need ruttavad meile vastu? Tõepoolest, nad tulevad säärase kisa ja hõiskega, nagu pöörduksime kadund poegadena isatallu tagasi!
Joona tõstis flegmaatiliselt pääd ning heitis käega.
- Tühi lootus ja silmade pettus! ütles ta süngelt. Miks arvad, et nad just meile vastu ruttavad ja meid ootavad?
- Just meid! ütles Nipernaadi kindlalt. Näed, kuidas vehivad meile rätikutega, naeratavad meile vastu ning jooksevad säärase kihuga, nagu oleksime rikkad onud Ameerikast. Küllap nood pulmad ongi sääl ja neil on hädasti pillimehi vaja. Nägid mu kannelt ning nüüd jooksevad kohe paluma.
- Säärane hulk inimesi pillimehi paluma? ei uskund Joona.
Nüüd vaatas ka tema tähelepanelikumalt. Tõepoolest, polnud kahtlust, inimesed ruttasid neile vastu. (Gailit 1928: 236-237)
- Jäta rahule! ütles Kadri äkki vihaselt. Härradel ei kõlba ometi kesk lagedat maanteed otse pudelist napsi juua! Ega nad ole mõned matsid!
Ning järsku muutes nägu ja häält:
- Ah kui armas, et siiski tulite! Mida oleksime teind ilma teieta! Ning kannel on teil kah ligi? Mei inimesed oskavad küll ka ilma kandleta kõiki kirikuviise, aga kandlega on ikka nagu mõnusam, annab kohe õige tooni kätte. Ja see on vist teie noor abiline?
- Jah, vastas Nipernaadi, see on minu noor abiline. Ta on väga hää poiss ja ta nimi on Taavet Joona. Kui teil aga lauljat on tarvis, pole ka inglitel ilusamat häält!
Joona oli kui sütel. Küll katsus ta end lahti rabelda, tõrkuda, protesteerida, kuid naised olid teda tugevasti haaranud varukaist ja kuuesiiludest ning ta sammus nende keskel kui näpitsa vahel. Otsekui püüt koer urises ning vaatas süngelt põgenemissuunda. (Gailit 1928: 238)
Gailit ikka armastab inimese käitumise kirjeldamisel luua paralleele loomade, lindude ja putukatega.
Vaatas ka Joona kartlikult ringi, otsekui otsides aias põgenemiskohta. Temagi isu ja hää tuju oli korraga kadund. Võttis kiirelt pingi kõrvalt oma mütsi ning hakkas seda kätega näsima, valmis iga hetk põgenemiseks. (Gailit 1928: 242)
Objekti-manipulaator. Millegi pärast on mütsi käes hoidmine Gailiti jaoks väga tähenduslik.
Kadri käsul hakkab väike Adres kandma Nipernaadi ette hulk raamatuid. Nipernaadi sorib siit ja säält, lehitseb närviliselt lehti, uurib katekismust, kristliku koguduse usutalitust, piiblit. Kadri jälgib iga ta liigitust, võtab piduliku ilme ja poosi, iga hetk oodates jutluse algust. (Gailit 1928: 245)
"Pidulik ilme" on küll ambivalentne/abstraktne.
Rahvas on laua tagant püsti tõusnud, käed alandlikult sülle pannud ning vaatab tuhmide ning liikumatute silmadega enese ette. Korrapidaja Albert Tikuta on purjus, ta kõigub jalul ning hoiab kramplikult lauast, et mitte maha langeda. Aapsipääde paar, isa ja poeg, hoiavad samal otstarbel teineteisest kõvasti kinni, nagu kasutaksid teineteist. Kadri Parvi, kujutelles end roosikesena Saaronis, seisab tähtsana, auväärsena ning ta suurist silmist hakkavad pudenema juba esimesed pisarad. Neid nähes, ei suuda hoiduda nii mõnigi härdameelne ning varsti on juba nii mõnelgi naisel ja mehel käed silme juures. Jaan Sirgupalu, kes mõtleb vaid oma hukkund pojast, nutab juba lausa ning võtab otse peoga pisaraid põsilt. (Gailit 1928: 246)
Ning tõesti, Tõnis Tikuta silmist rebenevad paar vaikkollast pisarat lahti, veerevad pikkamööda, otsekui suure ettevaatusega teed kobades, mööda kortsulisi põski, langevad halli habemesse ning jäävad sinna tusaselt peatuma, nagu oleks nende vastik ülesanne täidet. (Gailit 1928: 248)
Väga detailne kirjeldus.
Uuesti lauldakse, uuesti räägib Nipernaadi, räägib nüüd inimlapsest, kes arglikkude sammudega peab astuma ellu. Korraga näeb ta vaid tumedait värve, tõmbab mustad kõuepilved inimese ümber, laseb sadada radel ja voolata veel, paneb hundama tuuled ja tormitsema maru, ning kui kuulajad on juba südame põhjani põrutet elu vintsutusist ja koledusist, laseb Nipernaadi otsekui võrratu võrul pilvedel kaduda, rahehood mööduvad, tuuled jäävad kuulatama, kõneleja tõstab helendava päikese taeva keskele ning hakkab kirjeldama elu õnne, elu veetlusi. Kuulajate näod selgivad, silmad hakkavad paitades libisema mööda võluri nägu. Meos Martini nägu on täis õndsust ja rahulolu - säärase ilusa kõne eest paneb ta köstrile viis krooni juure! otsustab ta mõttes. Siis lõpetab Nipernaadi oma kõne, toimetab ristimist ning lausub pühalikult: ... ja nõnda ristin ma sind Joonataniks! (Gailit 1928: 248-249)
Pilvemetafoorid. And words are magic.
Naised käivad Kadri ja Meose käsul ühe juurest teise juure mangumas, et tuleksid ja istuksid neljandat korda lahkesti pidulauda. Upitavad mehi, tirivad neid, hoiavad jalul, aitavad astuda üle läve tuppa. Ent kui kaua ka Leose peremees ei seisa, teda ei palu keegi, ikka joostakse temast tuhinaga mööda, isegi mükse saab külgedesse, ent otsa ei vaata kegi. Keegi ei märka teda, ei näe, või mis sa kainest inimesest näed! Aga Jaan Melts tunneb end oma tütre purmas nii võõrana ja üksikuna, ilma palumata ei söanda ta kuidagi astuda tuppa. On nagu piinlik ja häbi tormata äkki inimeste keskele, küünarnukkidega raiuda omale teed ning istuda nende kiskjate kõrvale lauda. Tunneb end otse kontvõõrana, kes kipub vägisi pidulauda. (Gailit 1928: 252-253)
Nonperson problems.
- Vana känd ja pess? imestab kellamees Aado Särn. Vanaks kännuks ja pessuks sõimavad nad teda? Naeravad, karjuvad, pööravad oma tursunud, irvitavad näod tema poole. Tema jooksis nõnda, et hing oli kinni, aga nemad võtavad teda vastu viha ja mõnitusega, vanaks kännuks ja pessuks sõimavad teda? (Gailit 1928: 258)
mis on pess? Nagu päss?
Algab rüselemine, mehed satuvad vihaste härgadena vastimisi. Süngelt nohisedes, pää rinnal, silmad pilukil, astutakse raskel sammul vastasele vastu. Pidulauast on järel vaid killud ja midagi vedelat põrandal. (Gailit 1928: 261)
Poos? Prokseemika? Dno. Pidu saab igatahes läbi.
Kati viskas käe Nipernaadi kaela ümber ning lausus häbelikult, lapseliku naiivsusega:
- Nüüd ütlen ma sulle midagi, aga sina ära pahanda. Ma tõesti tea ei tõesti mitte, kas olen armunud sinusse, või sinu lehmadesse. Päevast päöva sinu järel kõndides, olen end püüdnud ikka selles, et mõtlen ikka lehmadest, hobustest, lammastest, aga mitte sinust. Mul on häbi seda tunnistada, kuid tunnen end õnnelikuna mitte mõttest, et saan peatselt sinu naiseks, vaid et varsti kuulen oma rohkete lehmade ammumist ja hobuste hirnumist. Nüüd pahandad sa vist?
- Ei pahanda, lausus Nipernaadi sunnitult naeratades, - ka mina armastan loomi. (Gailit 1928: 281)
Manatud, tehtud, sunnitud naeratus.
- Ning siis langes su pilk minule ja sa laususid naeratades mu emale: - kust sa tead, võib olla on minu siinolekul veel mõni eriline põhjus? Olen poissmees ja sinul on noor tütar. Ja ema ütles: - mis ajast rikkad peremehed käivad mööda vaeste onne omale pruute otsimas? - Ah tühja, vastasid sina hooletult, mul enesel on küllalt rikkust, jätkub meie eluks! (Gailit 1928: 283)
Pilk võib langeda. Poissmehe osa on ilmselge vale, teades raamatu lõppu.
- Toomas, ütlesin ma sulle, vii mind oma tallu,näed ise, meil pole siin ruumi ega paika. - Varsti, varsti! lausisid sa otsekui tusaselt. - Kas täna, kas homme? pärisin ma. - Homme, vastasid sa tahtmatult ning ma nägin, kuidas su otsaesisele tekkisid sada sügavat kortsu. Langesid otsekui kössi ning silmist kadust julgus ja rõõm. Ma nägin küll - sa ei tahtnud rutata, soovisid veel vähe kaaluda ja mõelda. (Gailit 1928: 285)
Sada sügavat kortsu ühe lauba kohta on natuke palju.
- Sa oled nii muutunud nende päevadega ning mul on hirm, vastas Kati lõdisedes. Vahel, kui laman poolsuikel sinu kõrval, tulevad kummalised mõtted mu pähe. Siis arvan ma nõnda, et sul polegi talu ega loomi, oled vaid vaene hulkur ja petad mind. Ja siis pean ma tagasi suruma nutu. Kas tead, ma lepiksin ka väikese, väikese onnikesega, oleksin ka sääl rahul ja õnnelik, kuid, kas tead, mu kodus jä ootama hulk, hulk näljaseid suid. Nad jäid uskuma oma vanema õe õnnesse ning nüüd näevad nad und värskelt lõhnavast leivast ja auravatest lihapottidest. (Gailit 1928: 287)
Hea intuitsioon.
Pää hõõgus ja põles, iga närv oli tõmmat kui kandlele pingule. Ent tütarlaps hingas tema ees nii rahulikult ja õnnelikult, vist nägi ta und rammusatest karjadest ning piima rohketest kardadest, mis vahutasid ja olid ääreni täis. Mida toob talle hommik? Mida toob talle hommik? mõtles Nipernaadi kärsitult. Kas pettumust, ahastust, rohkem pisaraid? Kas kibedat tõtt, et polegi loomi, polegi põlde, on vaid rumal rännak mööda väänlevaid maanteid? Ah, kõik päevad on jumala käes, hoiab kui niidiotsi oma peos, ning missuguse kanga ta igast üksikust päevast mõtleb kududa - kes oskaks küll seda arvata ette? (Gailit 1928: 289)
Kehataju. Ennist olid närvid tõmmatud trummi peale nahaks, nüüd kandlele keelteks. Ja raamatu alguses - kevadel - oli tal päevi rohkem kui issandal, nüüd - sügisel - on kõik päevad jumala käes.
Madis Moormaa on väike, kõhetu mees, ta õlad on kitsad kui kokkupand peopesad, nägu viril ja inetu. Kui Hansuoja sulast vaadata tagant, ei näekski nagu meest, vaid väikest kõverjalgset karjapoissi. Ent kui Madis Moormaa asub saha juure, võtab vikati kätte või tõstab raskeid viljakotte, jooksevad tugevad mehed juure vaatama ning imetlema sulase jõudu, sitkust ja püsivust. Siis on peaaegu nõnda, kui ei kannaks inimene viljakotti, vaid see jookseks ise väikesil, kõverail jalul koormast otse aita. (Gailit 1928: 292)
Karikatuur missugune.
Ta [Hansuoja peremees] on enesest hääsüdameline vanapoiss, tööhimuline, korralik, ent nurisemist ei jäta ta. Vaatab lehma, seisatab, tõmbab näo virilaks ja nuriseb: - säärane raisk, sööb ja seisab ning kasu temast, sindrist, pole vähimatki. (Gailit 1928: 293)
Nägu tõmbub ja tõmmatakse kõiksepidi.
- Ent sa pole põrmugi rõõmus, Toomas, vastas Kati. Sul on nii kurvad ja väsind silmad ning su hääles on nukrus ja kibedus. Sa ei torma kohe tallu, ei päri oma rahvalt, istud kui võõras siin kivil?
Nipernaadi katsus naeratada ning võttis tüdruku käe oma pihku.
- Olen liigutet, Kati, ütles ta, liigutusest olen tõsine. Mõtle ise, kui pärast pikka aega jõuad jälle kord koju, muutud miskipärast kurvaks ja tõsiseks. (Gailit 1928: 299)
Kati knows what's up. Nipernaadi ei käitu nagu talu peremees.
- On see ikka täsiselt sinu talu? küsis Katin ning vaatas uurides Nipernaadit. (Gailit 1928: 301)
Kati on nonverbalist.
Nipernaadi istus Kati kõrvale. Soonilisele näole ilmusid sügavad kortsud, paksud kulmud vajusid silmile. Sel hetkel ujus päike pilvede pilu vahele, kollased põllud ja kollased metsad hakkasid pimestavalt kiirgama. Lehed, haard tuule puhangust, tõusid krabisedes maast lendu, keerlesid, jooksid ning vajusid siis jälle otsekui suikele maha. (Gailit 1928: 305)
Kulmude sektsioon peaks ikkagi hõlmama ka laupa ja osa silmaümbrusest. Pale, ühesõnaga.
- Sa oled nii naljakas, lausus Kati Nipernaadi kätt silitades, ikka hoolitsed sa minu eest. Miks ei vaata sa korraks ka eneselle? Näed - kuue ees pole sul ühtki nööpi ning taskud on hoopis lagunend. Ka tallad on sul läbi ning kui sa nõnda sääl maanteel minu ees astusid, nägin ikka su alasti jalaalust. Oled nüüd kodus, miks ei vaheta sa riideid ja saapaid? (Gailit 1928: 310)
Väljanägemine on nigel. Huvitav, kas ongi nii, et kõik naised hindavad mehi nende jalanõuda tagaselja järgi nagu mõned sotsiaalpsühholoogid ammu väitsid?
Ega praegusel ajal või inimesi uskuda, kõnnivad inglite näoga mööda maid ning sünnitavad vaid kurja ja pahandusi. (Gailit 1928: 311)
See on juba teine kord kui saame kuulda, et inimesed all in all on tõprad keda ei tasu usaldada. On selline suhtumine eestlasele sümptomaatiline?
Poja hääles oli juba kartus. Jaani naine Liis oli litsunud näo aia vahele ning vaatas põlevil silmil viimset kui isa liigutust. Nüüd oli ta koguni pahane, et ta mees Jaan oli nii kartlik ja manitses isa. Mis ta segab end vahele, küllap peremees ise teab, mida teeb oma vihase loomaga. (Gailit 1928: 321)
Kui see ei oleks pulliga võitlemise stseen, siis oleks näo aia vahele litsumine üpris kummaline asi iseenesest. Kuidagi... lapselik.
Kati põlv nõksatas, ta pööris järsku näo kõrvale ja ütles:
- Ei, ei, seda ei tohi küll teha. Mida ütleb siis Toomas? (Gailit 1928: 334)
Nõksuvi põlvi, nõksuvi põlvi...
Liis muheleb, sulane Moormaa vaatleb pilkavalt Nipernaadit, kuid Toomas sööb ning ei vasta midagi. (Gailit 1928: 337)
Pilk mis ütleb: you're not a real man. [Peremees on Katiga linna läinud, Toomas istub ülejäänud perega söögilauas.]
Istus uuesti laua taha, oli tusane ja sünge. Silmitses pererahvast vihaselt nagu vaenlasi. Käe oli pigistanud rusikasse löömiseks. Piip vasakkäe sõrmede vahel värises ning pildus tuhka ja sädemeid. (Gailit 1928: 341)
Peremees hakkab Nipernaadilt Katit ära kauplema.
Sa oled nii kena ning kui sa naerad, siis käib sinu naer läbi minu südame, pakitseb igas mu verelibles, tuksatab igas mu soonekeses. Siis valdab mind säärane rõõm, siis tunnen end jälle noorena, otse lapsena, ning ma tahaksin sind haarda käest ja joosta üle nurmede ja kinkude. (Gailit 1928: 357)
Isopraksism, mis muud. Naeratavate inimeste ümber on raske mitte olla sellest mõjutatud.
Pööris järsku näo kõrvale ning tõmbas sõrmega üle silmade. Siis naeratas ta uuesti. (Gailit 1928: 371)
Nipernaadi valmistub talust lahkuma. Sõrmega üle silmade käimine on nagu see see no evil žest, ehk Peaseism.
- Ela hästi, Kati, ütleb Nipernaadi. Sinu pulmadeks tulen ma kindlasti oma uhkest mõisast. Ning kingituseks toon sulle kaasa lubat Loo ja midagi veel paremat. Oota mind, Kati! Ning edespidi, kui su Jaak hakkab juba kössi vajuma, küllap siis hakkan sind veel sagedamini külastama. Hääd päeva, Kati!
Pöörab järsult ringi ning sammub hoovi väravast välja. Pää on ta visand kukla ning rinna lükand ette - Kati pärast, kes jäi hoovile takka vaatama. Nähku, et ta pole kurb ega löödud, vaid kõnnib uhke mehena oma mõisa. On tal raha või tütarlapsi vähe, temal, Toomas Nipernaadil?
Vaatab korraks üle õla tagasi, tahab veel viimne kord Katile rõõmsalt naeratada.
Kuid Katit polegi enam hoovil!
Needus! - ning ta langeb äkki kokku, muutub väikeseks, pää kukub kurvalt rinnale.
Sammub läbi pori ja vihma ning külm sügistuul pureleb ta ümber. (Gailit 1928: 372)
Dostojevski Põrandaaluse Mehe tier. Suurushullustus / Ülbus, vist.
Ühes tuule ja vihmaga hüppas Maret onni. Võõrast isa kõrval nähes jäi ta kohkunult seisatama. (Gailit 1928: 388)
Puhas prokseemika.
- Ma paikan su isa võrgud ning aitan teda merel, ütles Nipernaadi.
- Sina? - tüdruk naeris äkki lõbusalt ja vallatult. - Aga sina polegi kalamees ning ka merel pole sa varemalt sõitnud. Madrused ei käi nõnda kui sina.
- Hääd ööd! ütles Nipernaadi äkki ning tõmbas ukse enda taga kinni. (Gailit 1928: 390)
Seeba kuninganna [Maret] näeb ka temast läbi ja palju selgemini kui Kati.
- Aga mina vastan, jätkas Nipernaadi, - tüdruk, ära vigurda, ehk ei näe sa mu uhket laeva sadamas? Ja, ja, nüüd läksid su silmad hoopis pimedaks ning kogu su uhkus vajus tuhana kokku. (Gailit 1928: 397)
Kahjuks see ei ole vist metafoor nagu silmade tumenemine.
- Ega sa ometi arva, nagu oleks mu jutt Katarina Jeest vaid tühi pettus ja luule?
- Muidugi arvan ma seda, ütles Maret.
- Siis oled sa tõesti üks halb tütarlaps, lausus Nipernaadi haavunult. Midagi sa ei usu ning miski pole sul püha. Küllap irvitad ka minu üle ning mu vaesus on sulle vaid lõbuks. Olen pihtind sulle puhtast südamest ning rääkind oma salajasemaist kavatsusist, veel ühelegi inimesele pole ma jutustand Peipsiäärsest tädist Katarina Jeest, ainult sulle, nagu oma armsamalle, kõnelesin tõtt, kuid sa naerad!
Ta hakkas uuesti mööda tuba sammuma, oli närviline, vihane, otsaesisele ilmusid äkki sügavad kortsud. (Gailit 1928: 403)
Aga oli neid sügavaid kortse sada?
Naisterahva aastad on nagu Issanda teod, keegi ei või neis kindel olla. (Gailit 1928: 404)
Ta astus paar sammu lähemalle, sirutas Nipernaadile käe ning ütles:
- Kas ei tahaks sa tulla minuga kõrtsi? Mida's sa ikka konutad siin poolpimedas onnis? Juba praegu on sul kopituse lehk küljes ning inimnäo oled sa hoopis kaotanud. (Gailit 1928: 408)
Jaanusel on ka ikka vänged ütlemised.
- Ning kõrtsi sa ei tule?
- Ei tule, vastas Nipernaadi.
- Ja metsa ei tule sa ka? küsis Jaanus.
- Ka metsa ei lähe ma, vastas Nipernaadi
- Siis on halb küll, ütles Jaanus.
- Jah, mul on hoopis teised ja tähtsamad asjad ees! kiitles Nipernaadi. (Gailit 1928: 410)
Näiteks raamatu lõpetamine?
- Mitte Jaanus, vaid sina ise ajad mind minema, ütles Nipernaadi.
- Mina? imestas Maret.
Astus poisi juurde ning ta silmad olid märjad.
- Valetad, valetad! hüüdis ta, väikeste rusikatega poisi rinda tagudes. Ikka valetad, sa ei oska rääkida ainsamat sõna tõtt! Kõik su jutud Katarina Jee laevadest ja varandustest, kõik su kirja ootamised, kõik su lubadused siia tagasi tulla, kõik, kõik on vale! Üks vale ajab teist taga, oled seest söödud nagu riie koidest, sa ei oskagi enam olla inimene. Midagi ei taha ma enam sinust teada, mitte kõige vähematki, kao kiiremini mu silmist. Torma siit minema nagu tuul, ega ma sind sundida saa!
Hakkas nuuksuma, hüppas kassipojana voodi, peitis pää voodi alla. (Gailit 1928: 412-413)
Kompleks. Loomavõrdlusi jätkub lõpuni.
Ta tõusis järsult üles, hakkas kiiresti sammuma mööda tuba, ta nägu muutus äkki süngeks ning suured kulmud langesid üle silme. Tõmbas ohates käega üle näo, sõrmed värisesid.
- Mis juhtus sinuga? küsis Maret kohkunult ning jooksis poisi juure.
- Ei midag, vastas Nipernaadi ning katsus naeratada.
- Ei, nüüd ei jäta ma sind, ütles Maret, pead kindlasti rääkima, mis juhtus sinuga?
- Ega sa ei usu jälle mind, ohkas poiss, ütled jälle, et valetan. Vaata, Maret, kui sa rääkisid õnnest, olin liigutet südame põhjani, kuid siis tuli mulle meele, mida ütleb küll Katarina Jee, kui ma tõesti jään siia pikemaks ajaks. Juba kirjutasin talle, ütlesin: - armas tädi, varsti saabun ma sinu juure, oota ning ole terve. Ning nüüd ei tulegi?
- Katarina Jee?
Tütarlaps lasi poisi lahti, käed langesid lootusetult mööda külgi, istus kurvalt laua juure ning ohkas. (Gailit 1928: 416)
Kompleks. Iseenesest päris võimas build-up selle Katarina Jeega.
- Ja, vastas daam rahulikult, olen Nipernaadi seaduslik naine, juba kuueteistkümnendat aastat, - kas pole ta sellest teile midagi rääkind? Ah ja - ma tunnen teda, kui ta läheb suvel oma rännakuile, siis on ta tööline, põllumees, rätseb ning minu pärast kas või korstnapühkija. Siis salgab ta oma õiget elukutset ja perekonda, elab kui lind oksal. Säärane ta on, olen juba harjunud ta tujude ja iseäraldustega. Kevade tulles kaob ta minu ja sõprade juurest ning siis ei maksa teda otsida. Alles sügisel lume tulekuga pean ta leidma, siis on ta ikka nii viletsalt riides ja katkend, et pean talle ülikonna järele tooma. Ah, säärase mehega on häda, alguses pahandasin, ärritusin, kuid lõpuks harjusin. Pole midagi teha, tuleb leppida olukorraga, kui kevadel jätab oma naise ja lapsed.
- On nipernaadil ka lapsed? küsis Maret värisedes ning kahvatades.
- Ja muidugi, vastas daam, miks ei peaks tal olema lapsi? Ta on üldse korralik ja eeskujulik mees, ainult suvel pole temaga midagi teha. Kuid suvi - see on tema puhkus, talvel kirjutab ta ning teeb palju tööd. (Gailit 1928: 423)
The big reveal.
- Hää küll, ütles Nipernaadi järsku, ma ei taha sest midagi kuulda. Sa tead ju, suvi on minu päralt.
Proua vaikis, tume vari libises üle ta näo, kuid siis naeratas ta jälle. (Gailit 1928: 427)
Hea raamat oli hea.