·

·

The Hidden Dimension

Edward T. Hall - The Hidden Dimension. Anchor Books, 1969. 217 lk

See teos peaks olema iga "kehakeeleeksperdi" aluskirjandus. See on jälgimuslik märkus - enamus, kui mitte kõik, kehakeelest kõnelevad raamatud on ühel või teisel moel saanud mõjutust Hallist. Siin pole midagi imestada - tema kirjutatu (vähemalt selles teoses, The Silent Language kohta ei oska veel midagi öelda) on põhjalik, täpne (teaduslik?) ja huvitav. Isegi bibliograafia on erakordne - see on jaotatud valdkondade järgi kolmeks: art and architecture, sociology ja psychology. Kahju vaid sellest, et seda raamatut peetakse hoidlas ja tiheda kasutuse tõttu on ta juba üpris ära räsitud. Teine koopia on paranduses juba pikemat aega, aga ka see vääriks parandust või vähemasti kiletamist.
Sissejuhatuses viitab ta Franz Boasile, Sapirile ja ka Whorfile: "Language is, in fact, a major element in the formation of thought." Ta teeb märkuse kultuurinähtuse kohta, mis on tänapäeval vist juba üldtuntud: "Arabs make more use of olfaction oand touch than Americans." Juba neljandal või viiendal leheküljel on tsitaate, mida tahan kasutada:
In light of what is known of ethology, it may be profitable in the long run if man is viewed as an organism that has elaborated and specialized his extensions to such a degree that they have taken over, and are rapidly replacing, nature.In other words, man has created a new dimension, the cultural dimension, of which proxemics is only a part. The relationship between man and the cultural dimension is one in which both man and his environment participate in molding each other. Man is now in the position of actually creating the total world in which he lives, what the ethologists refer to as his biotope. In creating this world he is actually determining what kind of organism he will be. This is a frigtening thought in view of how very little is known about man. It also means that, in a very deep sense, our cities are creating different types of people in their slums, mental hospitals, prisons, and suburbs. These subtle interactions make the problem of urban renewal and the integration of minorities into the dominant culture more difficult that is often anticipated. Similarly, our lack of full understanding of the relation of peoples and their biotope is compounding the process of technical development of the so-called underdeveloped nations of the world.
WHat happens when people of different cultures meet and become involved? In The Silent Language I suggested that communication occurs simultaneously on different levels of consciousness, ranging from full awareness to out-of-awareness. Recently it has becopme necessary to expand this view.When people communicate they do much more than just toss the convesation ball back and forth. My own studies as well as those of others reveal a series of delicately controlled, culturally conditioned servomechanisms that keeps life on and even keel, much like automatic piloton the airplane. All of us are sensitive to subtle changes in the demeanor of the other person as he responds to what we are saying or doing. In most situations people will at first uncounsciously and later counsciously avoid escalation of what I have termed the adumbrative or foreshadowing part of a communication from the barely perceptible signs of annoyance to open hostility. In the animal world, if the adumbrative process is shortcirtuited or bypassed, vicious fighting is apt to occur. In humans in the international-intercultural sphere of life many difficulties can be traced to failure to read adumbrations correctly. In such instances, by the time people discover what is going on, they are so deeply involved that they can't back out.
Kohe ka mõistete kallale: Biotope is an area of uniform environmental conditions providing a living place for a specific assemblage of plants and animals. A servomechanism, or servo is an automatic device that uses error-sensing feedback to correct the performance of a mechanism. The term correctly applies only to systems where the feedback or error-correction signals help control mechanical position or other parameters. Adumbration is prefiguration: the act of providing vague advance indications; representing beforehand.
As man developed culture he domesticated himself and in the process created a whole new series of worlds, each different from the other. Each world hasits own set of sensory inputs, so that what crowds people of one culture does not necessarily crowd another. Similarly, an act that releases aggression and would therefore be stressful to one people may be neutral to the next.
Ka eelnev common sense arutluskäik vajas tsiteerimist, kuna see seostub minu arvates Uexkülli omailmaga. Viimast tahtsin lugedes seostada biotoobiga (tõlkes ka "elupaik) ning see tsitaat selgitab erinevust üpris ilmekalt.
Edasi analüüsis Hall kauguste või vahemaade liigitusi. Liikidevahelises suhtluses on flight ja critical kaugused - esimene põhjustab põgenemist ja teine on see kaugus, mis põhjustab vastupidist reaktsiooni. Näiteks toodi seda, kuidas lõvisid tsirkuses liikuma pannakse - kuna nende põgenemis- ja kriitilised kaugused on sentimeetri täpsusega teada, siis piisab lõvi "liigutamiseks" tema ruumi tungimisest ja sealt õigel momendil (nt kui lõvi on parasjagu puki peal) lahkumisest. Liigisiseses suhtluses on olulisemaks social ja personal vahemaad. Nendest tean juba läbi rohkete tõlgenduste rohkem. Näiteks toodi seda, kuidas ahvid ja ka inimesed hoiavad oma lapsi enda ligidal (like a band holding together a social group).

The word "sink" is used figuratively to mean a receptacle of foul or waste things. Calhoun invented the term "behavioral sink" to designate the gross distortions of behavior which appeared among the majority of the rats in the Rockville barn. Such a phenomenon, he believes, is "the outcome of any behavioral process that collects animals together in unusually great numbers. The unhealthy connotations of the term are not accidental: a behavioral sink does act to aggravate all forms of pathology that can be found within a group".

When sink developed in Pens II and III, everything changed. Several different categories of males could be identified:
  1. The agressively dominant, of whom there might be as many as three, exhibited normal behavior.
  2. The passive males avoided both fighting and sex.
  3. THe hyperactive subordinate males spent their time chasing females. Three or four might be tailing one harassed female at the same time.During the pursuit phase, they would fail toobserve the amenities; instead of stopping at the "burrow" entrance they would follow the female inside so that she had no respite. During mounting, these male rats frequently maintained their grasp of females for several minutes instead of the usual two or three seconds.
  4. Pansexual males tried mounting anything; receptive and non-receptive females, males and females alike, young and old. Any sex partner would do.
  5. Some males withdrew from social and sexual intercourse and went abroad chiefly at the time when other rats slept.

In order to understand man, one must know something of the nature of his receptor systems and how the information received from these receptors is modified by culture. Man's sense apparatus falls into two catefories, which can be roughly classified as:
  1. The distance receptors - those concerned with examination of distant objects - the eyes, the ears, and the nose.
  2. The immediate receptors - those used to examine the world close up - the world of touch, the sensations we receive from the skin, membranes, and muscles.

A general notion, however, of the relative complexities of the two systems can be obtained by comparing the size of the nerves connecting the eyes and the ears to the centers of the brain. Since the optic nerve contains roughly eighteen times as many neurons as the cochlear nerve, we assume it transmits at least that much more information. Actually, in normally alert subjects, it is probably that the eyes may be as much as a thousand times as effective as the ears in sweeping up information.

A major exeption is the hearing of a blind person who learns to selectively attend the higher audio frequencies which enable him to locate objects in a room.

Meeldivuse tõttu kirjutan siia ümber ka sellise kena katkendi:
In the northern European tradition most Americans have cut themselves off from a powerful communication channel: olfaction. Our cities lack both olfactory and visual variety. Anyone who has walked along the streets of almost any European village or town knows what is nearby. During World War II in France I observed that the aroma of French bread freshly removed from the oven at 4:00 A.M. could bring a speeding jeep to a screaming halt. The reader can ask himself what smells we have in the U.S. that can achieve such results. In the typical French town, one may savor the smell of coffee, spices, vegetables, freshly plucked fowl, clean laundry, and the characteristic odor of outdoor dafes. Olfactions of this type can provide a sense of life; the shifts and the transitions not only help to locate one in space but add zest to daily living.

Veel üks sõna, millele leiaksin rohkesti kasutust, kui see vaid eesti keeles ka oleks: Proprioceptors ehk närvilõpmed lihastes, kõõlustes ja teistes organites mis vastavad stiimulitele keha positsiooni ja liikumise kohta. Proprioceptorite süsteem ütleb sulle, kus sa parasjagu asud ja kuidas sa liigud.


Kuidas eskimod orienteeruvad maamärkideta Arktikas, kirjeldab Edmund Carpenter:
When I travel by car, I can, with relative ease, pass through a complex and chaotic city - Detroit, for example - by following a handful of highway markers. I begin with the assumption that the streets are laid out in a grid and the knowledge that certain signs mark my route. Apparently, the Aivilik have similar, though natural, reference points. By and large, these are not actual objects or points, but relationships; relationships between, say, contour, type of snow, wind, salt air, ice crack.

"Frozen style is for people who are to remain strangers."

Mõisted:
sociopetal - arranged so that each can see and interact with the others
sociofugal - arranged so that each can maintain some privacy from the others

Kokkuvõttes iganenud, aga hea lugemine. Tekitas huvi Halli teiste raamatute vastu. Uuesti ei loeks enne, kui olen sotsiosemiootikaga korralikult tutvust teinud.

Sigmund Freud


Stefan Zweig - Sigmund Freud. Athena, 1998. 110 lk

Saan täiesti aru, miks Tartu Linnaraamatukogu selle raamatu välja jagas. Millest ma aru ei saa, on selle raamatu viibimine A-Raamatukogu riiulil. Ainsa mõistliku seletusena tulen selle peale, et raamat sisaldab paarkümmend korda sõna "anarhism", aga autor kasutab seda sõna negatiivse konnotatsiooniga. Tema jaoks on see "nomaadlik vabadus" või "ürgse aja sügavus".
Freudi elust ja tööst annab see lühiteos muidu kena ülevaate. Võib-olla isegi liiga kena. Esialgu tundus, et autor oli seda kirjutades Freudi natukene armunud: "Kui Freud magab, siis magab ta sügavalt, aga kui on ärkvel, siis on ta vaim ennekuulmatult virge. Seda sisemiste jõudude tasakaalu ei vaidlusta ka väline ilme. Ka siin on kõigi joonte täielik proportsionaalsus, lõpuni harmooniline kooskõla. Mitte liiga pikk ja mitte liiga väikest kasvu, mitte liiga tüse, aga ka mitte nõrk kehaehitus. Tema nägu on karakturiste aastaid meeleheitele ajanud, sest selles laitmatult korrapärases ovaalis ei leidu mingit pidet kunstiliseks liialduseks. Asjatult hakkasime me üksteise järel vaatlema tema noorpõlveportreesid, et sealt mingit domineerivat joont, midagi oluliselt iseloomulikku välja otsida. Kolme-, nelja- ja viiekümneaastase Freudi näojoones räägivad ainult üht: ilus mees, mehine inimene korrapäraste, isegi liiga korrapäraste näojoontega."
Freudi panus psühholoogia arengusse, alateadvuse käsitlus, unenägude tõlgendamine ja psühhoanalüüs on kõik saanud selles raamatus poeetiliselt kõlava käsitluse. Igaks juhuks ei võta mitte midagi sellest tõe pähe. Freudist on kindlasti ka paremaid raamatuid.

Kehakeel võhikutele


Elizabeth Kuhnke - Kehakeel võhikutele. ERSEN, 2010. 310 lk

See oli viies kehakeeleraamat, mille ma augustikuus läbi suutsin lugeda. Inglisekeelset versiooni lugedes häiris see, kui palju oli Peasei raamatuga sarnast isegi mõttekäikude sõnastuses. Kuna Peasei lugemisest on palju möödunud ja see on tõlge, häiris keelekasutuses vähem. Isegi "katekolamiinid" tundus mõistlik. Kuigi ootused olid vastupidised, oli see emakeeles isegi mõistlik lugemine. Liiga tuttavana tundusid vaid prokseemikat puudutavad osad, sest mul on parasjagu Halli raamatu lugemine pooleli.
Meeldis, et sain uusi nimesid. Suvel lugedes ei pidanud neid tähtsaks, sest siis polnud mul võimalust kaugemale uurida. Nüüd aga saan sarnaselt Julius Fasti raamatule teha ülestähendusi kataloogiotsingust:
Animal social complexity : intelligence, culture, and individualized societies / edited by Frans B.M. de Waal and Peter L. Tyack
Chimpanzee politics : power and sex among apes / Frans de Waal ; [foreword by Desmond Morris] ; with photographs and drawings by the author
An analysis of personality theories / Albert Mehrabian
How to read a person like a book / Gerard I. Nierenberg and Henry H. Calero
Kuidas lugeda kehakeelt / Gerard I. Nierenberg, Henry H. Calero ; tõlkinud [ja eessõna:] Anne Tuurand
Mainiti 17. sajandist John Bulwer'i þeste käsitlevat teost "Chirologia". Meeldis tähelepanek, et kõige sagedasemad mikroþestid on: (1) liigutused suu ümber; (2) pinge silmade ümber ja (3) ninasõõrmete laienemine (see viimane üllatas). Kirjutasin enda jaoks üles ka tõlgitud versiooni lausest, millega eelmisel lugemisel nõustusin: "Kõige enam võtad üle neilt keda imetled". Veel näppaks selle osa, mis räägib Kineesiast ja þestide kategooriatest:
"Mitteverbaalse käitumise uurimise esiisa oli Ameerika antropoloog Ray Birdwhistell. Ta nimetas selle suhtlemisviisi kineesiaks, kuivõrd see on seotud erinevate kehaosade või kogu keha liikumisega. Birdwhistelli tööle toetudes jaotasid professor Paul Ekman ja tema kolleg Wallace V. Friesen kineesia viide kategooriasse: sümboliteks, kujundlikeks þestideks, tunnete väljendamise þestideks, kontrollmehhanismideks ja kohanemisvahenditeks.
Kineesia annabe dasi erinevaid tähendusi, mis on avatud kultuurilistele tõlgendustele. Liigutusi võidakse valesti tõlgendada, kui suhtlemine leiab aset ei kultuuride vahel, sest enamikku neist teadvustatakse minimaalselt, kui üldse. Tänapäevases üleilmses suhtlemisruumis on kehakeele liigustuste erinevate tähenduste teadvustamine oluline, et vältida vale sõnumi edastamist."
Edit: Pisut häirib, et tõlkes on kineesikast saanud kuidagi "kineesia", millel on meditsiinilises diskursuses hoopis teistsugune tähendus. See ei ole muidugi ainus kord kui olen kohanud kineesika terminitega probleeme. Kellegi bulgaarlase inglisekeelses artiklis on korrektse kinemes asemel kinemas.
Edit 2: Kui veel kriitikat osutada sellele ühele lõigule, siis Ekmani ja Frieseni töö ei põhinenud Birdwhistelli omal (nad tihtipeale hoopis nöökisid Birdwhistelli), vaid ennemini Efroni tööl (Gesture, Race, and Culture). Ja kategooriad on eesti keelde tõlgitud ebardlikult. Need on embleemid, illustraatorid, afektiväljendused, regulaatorid ja adapterid.

Avatult avalikust kõnest


Avatult avalikust kõnest. Atlex, 2008. 103 lk

"See, kes ei suuda panna tuld oma kõnesse, pangu oma kõne tulle."
Nii kõlab selle artiklikogumiku moto. Sisaldab seitset kirjutist erinevatelt autoritelt (leidsin Talis Bachmanni järgi):
(1) Toivo Pilli - "Avaliku kõne põhijooni praktiku vaatenurgast". Alapealkirjad kõnelevad enda eest: "Isiksus ja sõnum", "Kõnelemine - informeerimiseks või muutmiseks?", "Avaliku kõnelemise tehnikatest", "Kõnelemine on rohkem kui rääkimine", "Kuidas edasi? Kust leida lisateavet ja eeskujusid?". Viimases paragrahvis on viiteid kirjandusele:
Maret Prits - "Olge sõna peremees" (Tartu, 2002)
Gundula Hirsch - "Kõnele vabalt ja veenvalt" (Tallinn, 1998)
Malcolm Kuschner - "Avalik esinemine" (Tallinn, 2000)
Tõhu Lehtsaar ja Kaido Soom - "Homileetika" (Tartu, 2005)
Matthew McKay - "Suhtlemisoskused" (Tallinn, 1995)
Martin Veinmann - "Vajadus olla mõistetav" (Tallinn, 2005)
(2) Hillar Palamets - "Mõttekilde kõneoskusest". Üpris killustatud.
(3) Tõnu Lehtsaar - "Avalikust kõnest suhtlemispsühholoogi pilguga". Psühholoogilisem, asisem. Kirjutan siia ümber tabeli võimuvahenditest ja nende põhjendamisest:
Võimuvahend
Põhjendus
Ootuste loomine
TasuTee, sest see on Sulle kasulik
SundTee, sest muidu saad karistada
KorvamineTee, sest Sulle makstakse selle eest
JäreleandlikkusTee, sest ma jälgin Sind
PeibutamineTee, sest olen Sind sisse rääkinud
HirmutamineTee, vältimaks negatiivseid tulemusi
Suhete kasutamine
AsjatundlikkusTee, sest mina tean Sinust paremini
MudelTee, sest mina olen hea eeskuju
SuhtlemineTee, et me võiksime ka edaspidi suhelda
SamastumineTee, sest Sa tahad ju olla minu sarnane
Väärtuste rakendamine
LegitiimsusTee, sest minu positsioon lubab seda nõuda
NormatiivsusTee, sest nii on ette nähtud
InternaliseerimineTee, sest Sa pead seda oluliseks
VeenmineTee, sest ma veensin Sind selles
PühendumineTee, sest Sa oled mulle võlgu
Ja muidugi kirjandus:
Social psychology / Robert A. Baron, Donn Byrne
The interpersonal communication book / Joseph A. DeVito
Human communication / Stewart L. Tubbs, Sylvia Moss
(4) Tiina Tþatðua - "Protokollist, etiketist ja lihtsalt headest kommetest". Tuletas meelde, et millalgi tuleb mul ka käitumisreeglitega tegeleda. Lükkan edasi, sest see on üks arbitraarsemaid asju mitteverbaalse suhtlemise juures. Etikett on pidevas muutumises, minul on vaja leida püsivad nähtused inimkäitumises.
(5) Ülo Vooglaid - "Kõne, demagoogia ja demokraatia". Demagoogiaga seostus Jaanuse faktoriga, aga sellele lisandus kolmas, üldine vorm ka. Ehk otstarbe järgi kolmeks jaotatud demagoogiavõtted:
  1. võtte,d mida ülemused (enda meelest suured ja tähtsad) kasutavad "alluvate" suhtes;
  2. võtted, mida alla ning maha surutud ja kõrvale jäetud kasutavad "ülemuste" vastu;
  3. üldvõtted, mis on kasutusel mõlemat pidi.
Paljudest demagoogia üldvõtetest raatsin siia ümber kirjutada esimesed viis:
  1. Siltide külgekleepimine. Keegi nimetatakse urgitsejaks, õõnestajaks, majakaks, kangelaseks, juudaks või eesrindlaseks... Seejärel nimetatakse ta nime vaid koos selle sildiga ning mõne aja pärast piisab vajaliku assotsiatsiooni tekkimiseks vaid nime nimetamisest. "Sild" on piisavalt külge kleepunud ning ülendab või häbistab selle kandjat juba iseseisvalt, objektiivselt.
  2. Paatose esilekutsumine. Suurte sõnadega, üleva metalse häälega, dramaatiliste þestidega, pauside ja kordustega püütakse jutule anda erilist kaalu, meist kõigist kõrgemat ja kaugemat mõtet. Kokkuvõttes loodetakse kujundada arusaam, mille arvustamine oleks selge patt ja mille esindaja ning kaitsja tunnistatajse väga auväärseks.
  3. Apelleerimine enamusele või üldsusele ("Me kõik nagu üks mees...").
  4. Eesmärgi ja vahendi äravahetamine. Vahend tõstetakse sel puhul eesmärgi esisusse, kusjuures inimesest saab vahend mingite hüvede kui eesmärkide loomisel. Tootmine, jaotamine, tarbimine, varumine jne muudetakse eesmärgiks omaette ning kõik, mida selleks on vaja, saab vastavalt vahendiks. Inimesest räägitakse sel juhul kui töötajast, tarbijast vms.
  5. Väga säravate, ent kõigile samavõrra segaste ning ebamääraste mõistete kasutamine. Nende mõistete kohta on kõigil vaid teada, et nad tähistavad midagi head, õiget, üllast, meile omast (nt demokraatia, humanism ja mitmed teised "ismid", oma maa elulaad).
(6) Talis Bachmann - "Kõne ja reklaam". Põgus kõrvalepõige reklaamipsühholoogiasse (Bachmanni raamatusse). Kirjutan ümber reklaamikeele peamised atribuudid:
  • Helikeel: foneetilised tunnused, kuuldava kõne korral tämber, kõlasobivus, sellel baseeruvad assotsiatsioonid.
  • Rahvuslikud ja regionaalsed aksendid.
  • Kõne (teksti) tempo, rütm, riim, liigendatus; lausete pikkused, prosoodilised tunnused.
  • Sõnade ja sõnastuse tähendused (üldised ja denotatiivsed ning isikupärasemad ja konnotatiivsed - viimaseid aitab hästi mõõta Osgoodi semantilise diferentsiaali meetod), tähenduste ühesus või ambivalentsus.
  • Sõnavara rikkus ja mitmekesisus.
  • Eriterminite ja argoo kasutamine; subkultuuride keelekasutuse liik ja määr.
  • Teksti stiil.
  • Sümbolism sõnades.
  • Mitteverbaalsed ja paraverbaalsed mittesemantilised tunnused - miimika, þestid, pausid, mitteverbaalsed helid, parafernaalia (isiku välimus, riietus, aksessuaarid, staatuse sümbolid).
  • Tehnilised abivahendid ja nende kasutusviis.
  • Kasutatavad kommunikatsioonikanal(id); nende eripärad ja koostoime.
  • Reklaamsõnumi sõnalise külje seosed ja sobivus visuaalse ning mittesõnalise akustilise (nt muusika) materjaliga.
  • Mütoloogilise ja olmemütoloogia kasutamine; käibefraasid, folkloor.
(7) Mart Raudsaar - "Retoorika ja meedia". Sellest, kuidas retoorika kasutamine meedias sai alguse mingisugusest natsionaalsotsialistlikust propagandafilmist.

Intiimkäitumine


Desmond Morris - Intiimkäitumine. Mondo, 2002. 226 lk

Laenutasin selle raamatu vist septembris. Tundus nii hea, et temast sai öökapiraamat. Nüüd otsustasin suure lugemistuhinaga lõpp peale teha ja pean tõdema, lõpus midagi väga ootamatut ei olnud.
Inglise keeles avaldati see 1971. aastal ja originaalkeelne versioon on raamatukogus isegi olemas. Tõenäoliselt võtan ka selle millalgi ette, sest AS Ühiselu tõlge on üpris ebardlik - mind huvitab, kuidas keegi oma jalga käega sugeb (harjab)? Ühtlasi on Desmond Morrisel üpris kaval sõnakasutus ja on tunda, et paljud osavad torked on tõlkes läinud kaduma.
Raamatu sisu on... põhjalik. Intiimkäitumise teema ümber jalutades jõuab ta naermisest ja kallistamisest vesivoodite, lemmikloomade, loomkatsete, suitsetamise ja masturbeerimiseni. Oma aja kohta on raamat üpris insightful, kuigi paljud asjad tunduvad taibukate oletustena ja nii mõnigi "uus asi" (vibraatorid näiteks) on tänapäeval juba üpris tavalised. Kombekuse suhtes võrdleb ta 60ndaid tihti viktoorianliku ajastuga (kaks äärmust?)
Segadust tekitab ka Desmond Morrise valdkond. Wiki ja teda tsiteerivad autorid väidavad, et ta on etoloog ja zooloog; selle raamatu (tõlgi) järelsõna ütleb aga, et ta on etoloog, sotsioloog ja antropoloog. Tõenäoliselt on kõik need määratlused õiged, sest ta on kirjutanud inimeste ühiskondlikust käitumisest võrdluses loomade käitumisega. Seetõttu on rõhutatud käitumuslikele sarnasustele inimeste ja evolutsiooniliselt lähedaste sugulaste vahel: ka šimpansid suudlevad, kummarduvad ja teevad kätlemisele sarnanevaid tervitusi.
Kokkuvõttes väga huvitav lugemine, mis pärast peaaegu neljakümmet aastat on endiselt loetav ja kehtiv. Kahju vaid, et Desmond Morrise uuemaid raamatuid (viimane ilmus eelmisel aastal) pole kerge kätte saada. Ülikooli raamatukogus on veel kolm tema raamatut, mis väärivad lugemist. Üks neist on sama raamatu ingliskeelne versioon, mille võtan ette suurima heameelega.

Keel ja müüt


Ernst Cassirer - Keel ja müüt. Eesti Keele Sihtasutus, 2007. 159 lk

Esimesel korral, kui seda raamatut lugesin, olin väga pahuksis võõrsõnadega, mida ma kohtasin kas esimest korda või mille täpses tähenduses ma polnud väga kindel. Nüüdseks tean, et Cassirer on üks oluline kirjutaja, kelle sõnakõlksudest tasub kinni haarata. Just sel põhjusel otsisin Eesti õigekeelsussõnaraamatust välja artiklid ka tuttavatele sõnadele - Cassireri kasutuses vajasid nad ikkagi järele kontrollimist. Mõnda sõna (nt pregnantne) ÕSi järgi meie armsas keeles polegi.
Raamat on paeluv ja võrreldes abstruse sildi saanud raamatutega isegi väga kergesti mõistetav. Selgitab, kuidas keel ja müüt on üksteisest sõltuvad. Palju juttu eri kultuuride jumalatest ja kuidas nende nimed välja kujunesid. Mida ma olin juba aimanud, kuid sain nüüd täpsemalt lugeda - jumalate nimed arenesid tihti välja tegusõnadest jm nähtustest. Meeldis hetkejumala mõiste. Kunagi tahaks uuesti lugeda.

sõnad:
faabula <8> kirj teose sündmustik ajalises ja põhjuslikus järgnevuses
paro.nüümia <8> keel sõnakujude lähedus
etümo+.loogia keel: sõnade päritolu õpetus; sõna algupära ▪. Etümoloogia+sõnaraamat. Etümoloog
imma.nentne <11:-.nentse> filos siseomane, nähtusele v esemele seesmiselt omane, selle loomusest tulenev ▪. Immanentsus
ver.dikt <20:-dikti, -.dikti> jur vandekohtunike otsus ▪. Süüdimõistev verdikt
abrevia.tuur <20:-tuuri, -.tuuri> täht-, silp- v tingmärklühend; muus lühend v lihtsustus noodikirjas
preten.deerima <55:-.deerida, -deerin; millele> nõudma, taotlema, midagi olla tahtma ▪. Pretendeerib juhataja kohale. Pretendeerivad Eestit maailmas esindama
fantasma.gooria <8> fantastiline kujutlus, viirastuslik nägemus ▪. Muinasjutu, põrgu fantasmagooriad
inversi.oon <20:-ooni, -.ooni> ümberpööre, ümberasetus; (loogikatehe); kirj, keel sõnade pöördjärjestus; geol vastandreljeefi teke; keem sahharoosi hüdrolüüs; mat tasandi v ruumi teisendus; meteo nähtus, mille puhul kõrgetes õhukihtides on temperatuur (vastupidi tavaolukorrale) kõrgem kui madalates
fiktsi.oon <20:-ooni, -.ooni> väljamõeldis, pettekujutlus ▪. Juriidiline fiktsioon oletus, millest tõikade puudusel lähtutakse
alle.gooria <8> mõistukõne, -jutt, -kuju ▪. Allegooriline
substantsi.aalne <11:-.aalse> olemuslik, oluline, põhiline; substantsisse puutuv ▪. Substantsiaalsus
nivel.leerima <55:nivel.leerida, nivelleerin> maad loodima; ülek erinevusi kaotama v tasandama
subst.raat <20:-raadi, -.raati> alus, aluspind, alusaine; biol toitekeskkond; keel algasukate keele sugemed tulnukate keeles
skit.seerima <55:-.seerida, -seerin> visandama
apella.tiiv <20:-tiivi, -.tiivi> keel üldnimi. Vastand prooprium v (päris)nimi
peri.peetia <8> äkiline saatuse muutus; keeruline olukord; kirj pööre süžee arengus
femi.niinum <9:-i> keel naissugu
.neutrum <9:-i> keel: kesksugu; kesksoost sõna
flek.teerima <55:-.teerida, -teerin> keel (sõna) muutma ▪. Flekteerivad keeled (kus sõnamuutmisel ja -tuletamisel etendab olulist osa tüve teisenemine)
kosmo.goonia <8> astr õpetus taevakehade tekkest ja arenemisest
pro+.noomen keel asesõna
ge.nees <20:-neesi, -.neesi> teke, areng; tekkelugu, arengulugu ▪. Pinnavormide genees. Fülo+genees põlvnemiskäik, onto+genees isendi areng
koopula <8> loogika, keel köide (köitme)

Semiootika alused


John Deeley - Semiootika alused. Tõlkinud Kati Lindström. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009. 268 lk

Käesolevas blogis on see esimene (aga kohe kindlasti mitte viimane) juhtum, kui samast raamatust on kaks postitust. Praegu veel erinevates keeltes. Inglisekeelse versiooni kokkuvõte asub siin.

Eesti keeles on see raamat küll kergemini loetav, aga mitte oluliselt paremini mõistetav. Pärast lugemist on sama tunne, mis pärast inglisekeelse versiooni lugemist: pea on paksult täis uusi ja näiliselt kasutuid seoseid. Läbivateks nimedeks on Peirce, Saussure, Barthes, Poinsot, Kant, Sebeok, Uexküll, Locke, Descartes, Aquinas ja Tarasti. Viimane muideks oli vist neljapäeval Tartus konverentsil (Märkus endale: loe meili igal hommikul!) Raamat tundus keeruline, sest praegu pole ma veel ühegi siit väga tuttav (tean neist kõigist midagi, aga mitte märkimisväärselt).
Meeldis märgi definitsioon, mis kõlab järgnevalt: "Märk on iga asi mis tähistab midagi muud kui ta ise". Meeldis ka Poinsoti üleva (transendentse) ja ontoloogilise seose eristamiseks toodud näide, mille peaksin siia ka ümber kirjutama, aga praegu lihtsalt ei viitsi.
Kokkuvõttes on raske eristada neilt lehekülgedelt seda, mis on oluline ja mis ei ole. Arvatavasti mõistan kõigest sellest aasta või heal juhul isegi mõne kuu pärast palju rohkem. Olen küll lugenud ja kahes erinevas keeles, aga tunnen vajadust lugeda uuesti. Ja mille kuradi pärast alustan ma üldse semiootika õppimist keerulistest raamatutest, mitte Cobley koomiksist?

Use Your Memory


Tony Buzan - Use Your Memory. Guild Publishing London, 1986. 177 lk

Raamatu algus hämmastab sellega, et ühelt rotilt võetud ajurakud hakkasid teise roti ajju asetatuna toimima ja mingisugused oskused kandusid esimeselt rotilt teisele üle. See on kuidagi hirmutav teadmine.
Värvid, kujutlusvõime, rütm, liikumine, tajud, seks, järjestamine, numbrid ja dimensioonid aitavad asju paremini meelde jätta. Seega värviküllas seksuaalfantaasia, milles liikumised ruumis on tähistatud numbritega, on parim meetod millegi meelde jätmiseks :D
Põhilised mäluprintsiibid on järgnevad: imagination, association, exaggeration, contradiction (making mental images smaller), absurdity (using your sense of the surrealistically ridiculous), humour, colour, rhythm, movement, taste, touch, smell, sight, hearing, sensuality (involving as many of your basic senses as possible), sexuality, order and sequence, number, substitution (replacing one image with another - for example, the number 2 with a swan).
The Peg System on see, mida Peased propageerisid oma mäluraamatus: seostad numbri mingi pildi/kuju/märgiga ja siis jätad sõnu/asju/nähtusi meelde nii, et ühendad neid võimalikult meeldejäävalt. Kui number üks on vilistamine ja meelde tuleb jätta sõna nascent, siis võib ette kujutada vilistavat vastsündinut. The Number-Rhyme System on sarnane, aga numbri ja nähtuse seos ei ole kujundiline, vaid riim (5 - hive).
The Roman Room System on sisuliselt mäletamist vajavate asjade seostamine asjadega, mis asuvad kujuteldavas toas/majas.
The Major System tuleks kasuks, kui mul oleks vaja palju pikki arve meelde jätta. Õnneks praegu mul sellist vajadust ei ole ja säästan end sellest asjast.

Seda raamatut lugedes tuli mul mõte seostada anekdoote semiootikaga - ehk aitaks humoorikate narratiivide ja keeruliste kontseptide seostamine mõlemaid paremini meelde jätta?

Unenägude meenutamise kohta ütleb ta kõrge modaalsusega, et kui enne igat magamaminekut korrutad endale "ma mäletan oma unenägu" ja valmistad end niimoodi ette, siis kolme nädalaga peaks õnnestuma esimene unenägu "kinni püüda". Ta ütleb, et see protsess on eksimatu.

Bibliograafias on üks Endel Tulvingu artikkel.

ad nauseam - tülgastuseni

Emotsioonid, stress ja ängistus


Viljar Aro - Emotsioonid, stress ja ängistus tavalises ning matemaatika-füüsika süvaõppega klassis. Diplomitöö. Tartu, 1987. 67 lk

Ekslesin kataloogiotsingus "Loogika ja psühholoogia" kateedri dissertatsioonide lõppematus nimekirjas (tegelikult oli neid vist pisut üle 700) ja võtsin lugemisels selle. Kuigi töö väljanägemine oli eemaletõukav (laiali hajunud trükimasina tint ja "huvitavalt" lõhnav paber), ei pettunud ma selle sisus. 1987 ei olnudki nii kaua aega tagasi - olen ju lugenud sellest palju vanemaid sama teemat puudutanud raamatuid. Mõned nimed kellele viitati (Ekman ja Friesen) olid isegi tuttavad.
Emotsioonide liigitus oli töös teine (huvi oli millegi pärast emotsioon) ja sellele ma rohkem tähelepanu ei pööraks, kui välja arvata häbi selgitus: "Häbi võib tekkida ükskõik millise vea korral, süü aga on kas moraalse, eetilise või religioosse iseloomuga ja tuleb esile situatsioonides, kus inimene tunneb isiklikku vastutust." Kahtlustan, et seda katkendit võib mul vaja minna siis, kui religioonisemiootikani jõuan.
Mind isiklikult puudutas "intraverteeritud" ja "ekstraverteeritud" inimeste stressitaluvus: "Teatud pingsus on inimese tegevuse paratamatu kaaslane. piir, milleni see tegevus soodustab, on individuaalne. Pinge kui stressor muutub ohtlikuks neile, kellel on alaväärsuse kompleks, kes ei usu oma jõusse, kes on liiga kartlikud, impulssiivsed ja introverteeritud. Vastupidavamaks osutuvad inimesed, kes on vähem impulssiivsed, kartlikud, aga aktiivsed, energilised, elurõõmsad, püsivad ja ekstraverteeritud. Stressitaluvus on inimese küpsuse tunnus."
Veel meeldis mulle värvipsühholoogia osa, millega käis kaasas lause: "Lüscher väidab, et Freud on unustanud visuaalse erootika, mis vastab kollasele." Ja siin on see vahva tabel:
VÄRVTUNDMUSKÄITUMINEENESETUNNE
PUNANEtekitab erutuseaktiivsuseneseusaldus, oma jõu tunnetamine
SININEtekitab rahurahulolu
ROHELINEtekitab kindlusepüsivuseneseväärikus
KOLLANEtoob lahendusemuutuminevabadus
Sinise värvi tekitatav enesetunne jäi ümber kirjutamata, sest kellaaeg ligines raamatukogu sulgemisele ja valju instrumentaalne muusika hakkas keskendumist segama. Las see jääda siis saladuseks. Diplomitöö iseenesest oli üpris huvitav. Pärast lugemist meeldis mulle isegi see köitmisviis pisut (suuremad tabelid olid käsitsi külge liimitud). Nüüd tean, et ka vanematele õpilastöödele võib julgelt läheneda - hoolimata ajastu vaimust, on midagi huvitavat neis ikkagi.

Basics of Semiotics


John Deeley - Basics of Semiotics. Fifth Edition. Tartu University Press, 2009. 314 lk

Kohustuslik kirjandus. Plaanisin nagunii selleni varem või hiljem jõuda, aga kuna see on üks kolmest teosest, mida üheks semiootika aineks on vaja lugeda, valisin varem. Avaldatud Tartus, toimetajateks Silvi Salupere ja Kalevi Kull. Eelnev selgitab, miks raamat sisaldab palju viiteid zoo- ja biosemiootikale. Raamatu sissejuhatuses räägitakse Tartu koolkonnast ning tutvustatakse lühidalt Deeley seisukohta: tema jaoks pole semiootika mitte teooria märkidest, vaid märkide doktriin (umbes nagu filosoofia), mis ületab looduse-kultuuri eristuse ja uurib märke nii kunstis kui ka eluslooduses (ning kõiges, mis jääb vahepeale).
Minu jaoks oli lugemine raske. Tundus olevat liiga palju, et praegu veel midagi korralikult hoomata. Rohkesti oli võõraid termineid - mitte ainult ladina ja saksa keeles, vaid ka inglise keeles (neile otsin definitsioone allpool). Suurem huvi tekkis transendentaalsete ja ontoloogiliste suhete erinevuse ja Humpty Dumpty fallacy vastu. Viimane tähendab seda, et "võimul" on õigus defineerida sõnu nii, kuidas iganes peetakse vajalikuks ("When I use a word," Humpty Dumpty said, in rather a scornful tone, "it means just what I choose it to mean -- neither more nor less." ja "The question is," said Humpty Dumpty, "which is to be master -- that's all."). Loogikas on sama nähtuse nimi equivocation - kasutatakse sama sõna samas argumendis kahes erinevas tähenduses, luues sellega segadust.
Raamatu sisu näitlustamiseks esitan kaks väljavõtet: (1) Üks liialt filosoofiline lause, millest ma ei saa mitte midagi veel aru ja (2) lõik inimese postmodernistlikust definitsioonist, mida enam-vähem mõistan.

(1) For while the question of signs perforce concerns a "mode of being" (the being proper to signs), that mode of being involves the singularity whereby relation alone among the modes of ens reale remains unaffected in its positive structure as objectively terminating suprasubjectivity regardless of changes of circumstances which make a relation as terminating one moment to have a terminus that exercises also a mind-independent existence and at another moment (often, needless to say, to the suprise of the knower) to have that same terminus but now posessed of existence only mind-dependently.

(2) THE POSTMODERN DEFINITION OF HUMAN BEING
This is a turning point, however, to be not merely celebrated but unmistakably marked. Just as Descartes had marked the turning point to modern philosophy by replacing the ancient definition of the human as
animal rationale with the modern definition of res cognitas, so it becomes possible at the turn to postmodernity to mark the passage with a new definition of the human as animal semeioticum, the semiotic animal, the only animal that not only uses signs but knows that there are signs. If, therefore, semiotics is that knowledge that arises from observation and reflection upon the action of signs, as biology is that knowledge that arises from observation and reflection upon the activity of organisms; and if semiotics has as its principal upshot the realization that, together with the animal experience upon which human knowledge depends, all of human knowledge in whatever field develops through this action which semiotics thematizes, then we can also see that this definition of human nature that semiotics calls for is precisely in terms of genus and difference - a true definition, not merely a description. Since semiotics is the name that corresponds to the knowledge consequent upon the recognition of the being of signs, and since this being, as ontologically relative, transcends sense-perception in what is proper to call it, calling homo sapiens sapiens the "semiotic animal" noy only restores to the res cognitas its bodily and animal components but does so by recognizing that cogitation takes place in and develops throughout upon a wider context of the action of signs. This wider context makes imaginary the solipsism with which modern philosophy struggled to the death - its own - in the denial of the animal realism which makes physical reality always a part even though never the whole of objectivity, the objective world, the Umwelt.

Sõnad:
fulcrum - võll
renvoi - In Conflict of Laws, renvoi (from the French, meaning "send back" or "to return unopened") is a subset of the choice of law rules and it may be applied whenever a forum court is directed to consider the law of another state.
gainsay - eitama, vastu vaidlema, vaidlustama, vastustama
bluejay - The Blue Jay (Cyanocitta cristata) is a passerine bird, and a member of the family Corvidae native to North America
accrue - juurde kasvama, lisanduma, omandusse minema
risible - naeru-, naerualdis, naermaajav, naerutav, naerev
diamante - adornment consisting of a small piece of shiny material used to decorate clothing
bifurcate - kahveljas ; kaheks hargnema
portend - ette kuulutama, märku andma
exaptation - The use of a biological structure or function for a purpose other than that for which it initially evolved
stipulate - tingimuseks seadma, sätestama, ette nägema
admixture - the state of impairing the quality or reducing the value of something
panoply - täisrelvastus, täisvarustus, uhke rivi ; varustama
febrile - palaviku-, palavikuline
maim - vigastama, sandistama
nascent - tärkav, äsjasündinud, vastne, uus
obtuse - nüri, tömp, tuim, ümar

Üsna pea loen läbi ka sama raamatu eestikeelse tõlke ja kunagi tõenäoliselt pöördun selle teose poole tagasi. Siin on palju mida oleks vaja teada, aga mida mul praegu veel pole võimalik mõista.

Using Your Brain


Richard Bandler - Using your brain - for a change. Real People Press, 1985. 175 lk

Richard Bandler on koos John Grinderiga NLP kaasasutaja ja see on esimene tema teos, mille suvatsesin läbi lugeda. Olen mõnevõrra pettunud, aga üldiselt positiivselt meelestatud. See kahepoolne arvamus põhineb faktil, et see raamat imes, aga samas tutvustas mulle üldkontsepti ja terminoloogiat.
Käesolev teos kõneleb submodaalsuste mõjutamisest - kontseptist, millega olin juba ammu tuttav, aga ei näinud suuremat praktilist väärtust. Nüüd aga tajusin selle kontsepti ulatust. Kuigi mulle sellest praegu veel kasu ei ole - kahtlen, kas hakkan inimestele mingisugust pseudo-teaduslikku psühhoteraapia teenuseid pakkuma - saan seda siiski seostada Juri Lotmani teesidega semiootikast. Hooman nüüd vähemasti seda, miks NLP ei ole akadeemiliselt tunnustatud - see põhineb iganenud mõistetel ja oletustel. Kõige usutavam asi selle teose juures on hoopis fakt, et NLP loojad olid/on väga kriitiliselt meelestatud traditsioonilisse "lahkame sinu probleeme" (ehk "kinnistame neid") psühhoterapeudilisse lähenemisse ja õppimishäirete pärast inimestele psühhotroopsete ravimite välja kirjutamisse. Bandler väidab, et sõltuvuste/harjumuste, foobiate, depressiooni jm taolisega saab täiesti edukalt tegeleda ka inimesega kõneledes ja tema mentaalseid mudeleid mõjutades. Kuna kõigel sellel puudub empiiriline tagapõhi ja kogu NLP asja on teaduslikul järeleproovimisel ka ümber lükatud, võtan seda pigem kui abimeest modelleerivate süsteemide mõistmiseks (nt J. Lotmani sekundaarsed modelleerivad süsteemid ja kunst). Tõsiselt julgen võtta vaid neid aspekte, mis peaksid ühtima tänapäevase neuroteadusega (kui neid aspekte üldse on). Minus on veel lootust, et midagigi NLPst on päriselt rakendatav.

Psühholoogia gümnaasiumile


Psühholoogia gümnaasiumile. Retsenseerinud Talis Bachmann, Ly Erg, Eda välja, Inger Kraav; Toimetanud Jüri Allik, Marika Rauk. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002. 280 lk

Esimene siia postitatud raamat, mille olen enne arvustuse kirjutamist läbi lugenud kaks korda. It was that good.

Sisaldab palju nimesid, kelledega olen juba hea tuttav või järgnevate aastate jooksul saan paremini tuttavaks: Charles Darwin, Juri Lotman, Immanuel Kant, Paul Ekman, Jaan Panksepp, Gottfried Frege, Sigmund Freud, Endel Tulving jne. Vähe sellest, et teema seostub väga tugevasti sellenädalaste seminaritekstidega (Cassirer ja Huizinga), sisaldab see palju muid asju, millega olen juba mujalt tuttav. Üsna mitmes kohas seostati mõtlemist ja märke (viited semiootikale). Kultuur ja käitumine huvitasid muidugi kõige enam. Viimasest riputan siia ka katkendeid. Pean meelde jätma, et loeksin selle raamatu soovitatavat kirjandust (eriti nägemis-, kuulmis- ja reklaamipsühholoogia raamatud).

Suhtlemine ja kommunikatsioon. Loomade seas on levinud mitmesuguseid ühiselu vorme ja ühiseluliste liikide käitumise määramisel on otsustav roll sellisel käitumismehhanismil nagu suhtlemine ehk kommunikatsioon. Suhtlemise eesmärgiks on grupiliikmete liikumise ja ühise tegevuse koordineerimine, liigikaaslaste ja konkreetsete isendi äratundmine, sigimishuvist ja oma suurepärastest väärtustest teadaandmine, jõuvahekordade paikapanemine ning ohu eest hoiatamine. Suhtluskanaleid on sealjuures väga erinevaid ja sõnumid, mida edastatakse, erinevad nii sisult kui ka vormilt. Igal suhtluskanalil - haistmine, kuulmine, võnketundlikkus, kompimine ja nägemine - on erinevates elukeskkondades omad eelised ja puudused, mistõttu vaastavalt edastatava informatsiooni olulisusele ja elukeskkonna omadustele kujunevad liigi piires eelistatumad kanalid. Näiteks inimeste puhul on väga oluline nägemismeele kaudu saadud teave, aga ka kuulmine peab olema terav, et tajuda inimesele omase artikuleeritud kõne peensusi. Inimesed näevad hästi värve ja sellest on kasu eelkõige valgel ajal, pimeduses on inimese nägemistundlikkus üsna kehv. Enamusel loomadest on hea lõhnataju ja nad edastavad väga mitmesuguseid sõnumeid keemiliste signaalidena. Keemilised signaalid on evolutsiooniliselt kõige vanemad suhtlusvahendid, sest nende tootmine ja vastuvõtmine ei eelda keerulise ehitusega spetsiaalseid organeid. Kuulmine on terav eelkõige öise ja nägemine päevase eluviisiga loomadel. Väga paljusid sõnumeid kannavad ka liigutused ja poosid, mis teinekord moodustavad keerukaid käitumismustreid. Tervetest mustritest moodustuvad pooside ja liigutuste komplektid on sagedased paaritumishuvi ja agressiivse suhtumise väljendamisel ning sisaldavad enamasti millestki lähemale või kaugemale liikumist, eriliste tunnustega kehaosade esiletoomist, häälitsusi ja väljendusrikastesse poosidesse tardumist.

Esialgu piisab sellest. Tõenäoliselt loen seda raamatut veel ning kasutan ka teeviidana psühholoogia põhjalikumaks uurimiseks.

Instant orgasm

Steve & Vera Bodansky - Instant orgasm - excitement at first touch. Hunter House, 2008. 195 lk

Otsustasin enne keerulisemate/semiootilisemate raamatute juurde pöördumist vaimu lõdvendada ja lugeda midagi kerget. See raamat oli isegi liiga kerge. Ütleksin, et lausa tühi. Järjekordne pettumus. Lugema asudes olin õhinas, et lõpuks midagi, mis õpetab kasutama seksuaalset keelt - kaanele on ju kirjutatud "With a special section on the art of speaking." Ilmnes aga, et kõnelemise kunsti all mõtlesid nad seda, et kui partnerit manuaalselt rahuldad, siis küsi küsimusi nagu "kas sulle see meeldib?"
Suured ootused langesid sügavasse ja pimedasse pettumuse kurikustikku kuna arvasin, et see raamat õpetab kasutama seksuaalset diskursust sellisel moel, et esimene puudutus viib orgasmini - umbes, nagu alapealkiri lubab. Tegelikult räägib kogu raamat "manuaalsest rahuldamisest". Põhjalikult. Enamus tekstist keskendub sellele, kuidas lubrikanti peale kanda ja naise genetaaliale sõrmedega läheneda.
Sealjuures on väga eksitav see, et mõlemad autorid kannavad uhkusega tiitlit "PhD", justkui see teeks nende kirjutistest mingisuguse akadeemilise väärtusega asja isegi siis, kui nad kirjutavad sellest, kuidas nad üksteist rahuldavad. Bibliograafia sisaldab peale nende endi raamatute veel 13 raamatut ja üks neist on Dawkinsi "Selfish Gene". Ülejäänud on sellised, mis on lisatud bibliograafiasse justkui moe pärast - mõned tsiteeriti paari filosoofilist tõika, hämati midagi segast ja mindi edasi sellega, kuidas peaks pidama päevikut oma vahekordadest. Olin pärast lugemist kahe vahel, kas üldse mainida selle - raamatu ? - lugemist (see võttis paar tundi), aga pean seda siiski vajalikuks. Olgu see meeldetuletus, et "seks müüb" isegi kõige rämpsumat rämpsu.

"When you meet the right guy, telling him you have herpes won’t prevent him from loving you."

Sotsiaalpsühholoogia alused


Nicky Hayes - Sotsiaalpsühholoogia alused. OÜ Külim, 2002. 168 lk

Sotsiaalpsühholoogia alused on koos gümnaasiumiastme psühholoogiaõpikuga ühed asisemad teosed, mida käesoleva kuu jooksul lugenud olen. Ka siin oli palju tuttavat. Kasvõi see, et raamat algab sõnadega "Me kõik oleme sotsiaalsed loomad." Samade sõnadega selgitasin oma metakommunikatsioonilise müra essees seda, miks inimesed üksteise käitumist peegeldavad. Siin kõneldakse sellest sügavuti konformsuse peatükis ja asetatakse isopraxism modaalsustesse: nõustumine, internaliseerimine ja identifitseerimine (samastumine). See on muidugi pisut üldisem kui käitumuslik sünkronisatsioon, aga hõlmab ka seda. Mulle meeldis, et igasugused muudki nähtused olid võetud osadeks ja üks osa oli tihti käitumine. Näiteks hoiakud:
  • tunnetuslik mõõda - seotud uskumuste ja ideedega, millised on inimesel hoiakud objekti suhes
  • afektiivne mõõde - seotud sellega, mida inimene tunneb hoiaku objekti suhtes; teisisõnu, nende emotsioonid või emotsionaalsed reaktsioonid
  • tungide ehk käitumismõõde - seotud inimese tendentsiga tegutseda või astuda samme hoiaku objekti suunas
Veel tahaksin siia tuua "Mõistliku toimimise teooriast" Frishbeini kolm uskumuste taset (suitsetamise kohta):
  • teadvustamine ehk teadlikolek - tarbijad olid teadlikud, et terviseametkondade väitel on suitsetamine ohtlik;
  • omaksvõtt - inimesed uskusid, et üldiselt on suitsetamine ohtlik;
  • isiklik omavõtt - inimesed uskusid, et suitsetamine on neile isiklikult ohtlik.
Minu valdkonda puudutas peatükk "Vestluse mittesõnalised aspektid", milles põhirõhk oli parakeelel: "Suhtleme üksteisega paljudel eri viisidel nii sõnaliselt kui sõnadeta. Sõnadeta suhtlemine ehk mitteverbaalne kommunikatsioon võib täita paljusid ülesandeid, mis Argyle'i (1972) hinnangul on jaotatud nelja gruppi: kõnet abistavad, kõnet asendavad, hoiakuist signaliseerivad ja emotsioonidest signaliseerivad mittesõnalise suhtlemise funktsioonid. Käesolevas peatükis huvitume eelkõige mitteverbaalse suhtlemise kasutamisest vestluses, kuid neljandas peatükis vaatame, kuidas mitteverbaalseid signaale kasutatakse huvi väljanäitamiseks. [---]
Kellegagi vesteldes suhtleme me palju enamatel viisidel kui ainult kasutatava keele kaudu. Me puudutame kaasvestleja sotsiaalseid teadmisi ja oletusi. Kuid me kasutame ka
sõnatuid vihjeid, soodustamaks öeldust arusaamist ja mõnikord me reageerime neile vihjetele tugevamini kui tegelikult öeldud sõnadele. Et osaleda sotsiaalses elus, peame me teadma, kuidas sotsiaalsetele vihjetele reageerida. [---] Arvatavasti üheks kõige ilmekamaks vestluses või diskursuses kasutatavaks mittesõnalise suhtlemise vormiks on parakeel. See on üldnimetaja kõnele lisatavatele mitmesugustele dimensioonidele. Kõik oleme kogenud seda, et hääletoon võib väljeöeldu tähendust täielikult muuta - öeldes "Muidugi ma nõustun" võib see tähendada täiesti vastupidist, kui seda tehakse sarkastilise alatooniga - ja me kaldume olema väga tundlikud imeväikeste intonatsiooni muutuste suhtes."
Kuigi raamat on nüüdseks juba üpris vana, sisaldab ta väga põhjalikku viidete varamut. Kui mul peaks kunagi lugemismaterjal otsa saama (mis niipea ei juhtu), siis tean, kust lisa otsida. See on selline teos, mille loeks hea meelega veel üle ja laseks neil asjadel kinnistuda. Kiidan väga heaks.

A Foucault Primer


Alec McHoul and Wendy Grace - A Foucault Primer: Discourse, Power and the Subject. Routledge, 1993. 155 lk

Veel üks lühem traktaat Michel Foucaulti kohta. Kui ma Bourdieust rääkivast raamatust üldse midagi õppisin, siis seda, et prantsuse mõtlejate kohta ei ole kasulik väga mahukaid raamatuid lugeda. 150 - 200 lehekülge korraga on piisav. Need teosed peavad mind aitama seminaritöödega, mitte võtma enda alla kõik saadavalolevad kognitiivsed ressursid.
Sain sellest raamatust teada, et Foucault ei loonud ühtegi selgelteristatavat teooriat. Aga kuna tema kirjutised olid niivõrd mahukad ja põhjalikud, siis on neid edaspidi (tsiteerides) kasutatud palju. See kokkuvõtlik lühiteos on jaotatud kolmeks valdkonnaks: Foucaulti käsitlus diskursusest (mingisugune ümbermõtestatus), võimust ("An ontology of the present") ja subjektist. Kuigi diskursuseanalüüs ja võimukäsitlus peaksid saama kõige rohkem tähelepanu, osutus kõige paeluvamaks osaks ikkagi osa seksuaalsusest. Mõtisklesin seda lugedes, kuidas kümnes käsus on öeldud, et ei tohi "ihaldada naabri naist". See väljend iseenesest on üpris kõnekas sellest, et tol ajal ei peetud, nagu Foucault tõestab, naisi võimeliseks omama ihasid - nad olid alamad objektid, kelle seksuaalne roll oli ja pidi olema passiivne.
Diskursuse kohta sain teada, et Foucault mõtles diskursustest kui teadmiste kehadest (bodies of knowledge). Tema käsitlus diskursusest viis selle kaugemale diskursusest kui keelelisest nähtusest - sest teadmised iseenesest võivad eksisteerida ka muul kujul kui öeldistena (utterance). Diskursus oli Foucaulti jaoks rohkem seotud distsipliinidega: nt akadeemiliste distsipliinidega (teadus, meditsiin, psühhiaatria, sotsioloogia jne) ja distsiplinaarsete institutsioonidega (vanglad, koolid, (ka vaimu-)haiglad jne). Foucaulti käsitluses osutas diskursus kindlatele teadmiste kehadele ja distsiplinaarsetele praktikatele (sotsiaalne kontroll ja sotsiaalne võimekus). See on üpris erinev arusaam diskursusest kui strukturalistide arusaam diskursusest kui "tekstist".
Võimu osast kõige arusaadavam katkend kõneles sellest, kuidas meie ühiskonnas tegeleb distsiplinaarne võim vähem kehalise kättemaksu ja spektaalitega ning rohkem ümberkasvatamise ja jälgimisega. Lihtsalt öeldes, me ei tapa oma kurjategijaid, vaid lukustame nad järelvalve alla. Väga mõjukas tsitaat ütleb, et märkide mäng tähistab võimu ankurdamist: asi ei ole selles, et individuaali (ilus) täielikkus (totaalsus, vabadus?) amputeeritakse, surutakse alla ja muudetakse sotsiaalse korra poolt, vaid selles, et individuaali tervete jõudude ja kehadega hoolikalt fabritseeritakse. Minu tõlge on konarlik, aga viide (1977a:217) vb aitab kunagi mõistmisele jõuda.

Keha ja tema isiksus


Keha ja tema isiksus. Koostanud Talis Bachmann. Ilo, 2010. 231 lk

Tutvustasin emale Ekmani emotsioonitesti ja ta oli neist asjadest üpris teadlik. Ütles, et loeb sel teemal praegu raamatut. Milline excitement! Haarasin kohe kätte selle väikeseformaadise, aga üpris paksu (sh paksude kaantega) raamatu ja lugesin läbi. See oli kräpp ja nüüd ma olen Bachmannis pettunud. Kui näpud põhjas, siis kõlbab kõigest tekstid tõlkida ja netist pildid võtta? Nüüd pean Tartusse naastes lugema veel mõne tema teose - soovitatavalt mõne akadeemilisema. Kui kõik tema raamatud on sellised - populaarses laadis - võib temast vabalt saada see uurija, keda ma edaspidi dissin.
Lisaks kõigele muule pean ma nüüd oma blogisse lisama veel ühe kasutu sildi: füsiognoomia. Raamat kõneles veel ka frenoloogiast, kriminoloogilisest antropoloogiast jm keeruliste nimedega asjadega, mis kõik viitasid bioloogilisele determinismile. Viimane on sotsiaalpsühholoogia õpiku sõnaseletuses "reduktsionistliku mõtteviisi koolkond, mis väidab, et bioloogilised tegurid võivad olla igasuguse olulise inimliku tegevuse ja mõtlemise põhjustajaks ning täielikuks seletuseks; nende hulka võivad kuuluda geneetilised või pseudogeneetilised tegurid ja muud füsioloogilised tegurid, nagu näiteks hormoonid (adrenaliin, östrogeen) või aju orgaanilised kahjustused." Üks sõbranna ütles väga tabavalt ära kõik, mida selle kohta teada on vaja: "bioloogiline determinism on paha".
See raamat sisaldab, nagu Bachmann ise lõppsõnas tunnistab, sotsiaalseid müüte. Raamatu nimi ütleb päris otsekoheselt, et see raamat uurib inimkeha (väljanägemist, ülesehitust) ja isiksuse vahelist seost. Enamus sellest on kas juba mingil moel ümber lükatud või LIHTSALT NÕUAB JA OOTAB, et keegi tuleks ja ümber lükkaks. Feromoonidest on pajatatud niivõrd täpselt, lausa valkude ühendumise tasemel, et tundub isegi usutavana. Igatahes, kui soovid teada, mida sinu nimetissõrme pikkus ütleb sinu isiksuse ja "suhtlemisvõimaluste" kohta, siis see on raamat just sinule!
Kehakeelest on raamatus nii palju: "omadused, mis on tuletatavad dünaamilisest infost, nagu liigutuste kiirus, käeliigutuste sagedus, pealiigutuste sagedus, iseenda puudutamise sagedus (autokontakt), jalatõste eripära kõndimisel, kätega laiutamine, sammupikkus, kõnni plastilisus."
Pisut uurimist vajab üheksa "näo dünaamika tüüpi" leidnud Bammes, kelle näoilmete tüpoloogia on kahtlaselt sarnane Ekmani omale (kuigi mainitud on üheksa, esitletakse seitse pilti ja üks neist on neutraalne).
Olen pettunud.

Towards semiotic theory of hegemony


Andreas Ventsel - Towards semiotic theory of hegemony. Tartu University Press, 2009. 172 lk

Pärast Ventseli magistritöö lugemist ruttasin loomulikult ka tema doktoritööd laenutama. Kolmapäevastes loengutes uurisin selle doktoritöö struktuuri, tegin märkmeid ja unistasin oma töö kirjutamisest. Laenasin sissejuhatusest sõnapaari "teoreetiline raamistik" ja mõtisklesin pikalt selle üle, kas mul oleks võimalik oma teemaga toimida analoogselt. Mõtisklused mõtiskluseks, selle teose reaalse lugemiseni jõudsin nädal aega hiljem.
Nüüd läbilugenuna mõistan, et teoreetiline raamistik kui selline nõuab väga palju aega ja vaimutööd, mida mul võib ja võib mitte olla järgneva kolme aasta jooksul. Tööst endast sain nii palju targemaks, et näen nüüd põhjust miks Andreas meile semiootikat õpetades Bourdieu ja Foucaulti tekse söödab. Ka meie seminaritekstid tegelevad võimuga. Pisut kentsakas kokkusattumus on see, et samal teemal mõtiskledes (nii seminaris kui ka kursusekaaslastega) olen toonud näiteid George Orwelli 1984st ja ühes nendest paberitest mida see doktoritöö sisaldab (see paber, mis avaldati vene kommunikatsioonialases väljaandes) täpselt sama näidet newspeak nähtuse kohta, mida ma paar päeva tagasi olin sõnadesse seadnud.
Oma teoreetilise raamistiku ehitas ta läbi Ernesto Laclau (Essexi koolkond) ja Juri Lotmani (Tartu-Moskva koolkond) ideede kõrvutamise. Kuna momendil pole ma kummagagi väga tuttav, ei oska sel teemal rohkem kommenteerida. Pigem teen paar pisimärkust: sõna "muulane" on ta tõlkinud inglise keelde kui "otherian". Ja mitteverbaalne suhtlemine on tema sõnakasutuses "extra-verbal rhetoric".
Järgmiseks üritan läbi lugeda samasse valdkonda jääva teose "A Foucault Primer: Discourse, Power and the Subject". Kuna Ventseli töös on diskursuseanalüüs, võim ja "meie" juba käsitletud ja vähemasti pinnapealselt olen asjaga tuttav, siis peaks see järgmine teos teadmisi täiendama.

Hoiustaksin siia Ventseli koostatud sõna discourse tähendused:
  1. "Speech" in the sense of Ferdninand de Saussure, i.e. every specific parole (1966).
  2. A unit higher than phrases, an utterance in a global sentence. Understood as an object of study for the "grammar of the text", it marks the succession and regularity of different utternaces;
  3. In speech act theory and pragmatics, discourse is defined as an effect of an utterance on the receiver, and the conditions of expressing this utterance. The best-known representative of this approach is Jürgen Habermas, who in his work Theory of Communicative Action (1981) considers mutual understanding and reaching a consensus as the main objectives of communicative action, which both in economy and politics takes place through rationalist-instrumtnal calculation. Thus Habermas does not attach rationality to subjects (as in the Kantian tradition) but uses it to characterise the structure of interpersonal linguistic communication.
  4. A conversation, which is observed as a main speech situation.
  5. Emile Benviste (1996) refers to discourse as a speech ascribed to the speaker, as opposed to the "story", that proceeds without an explicit presence of the speaker in speech.
  6. At times, language and speech/discourse are considered as opposites; on the one hand, as a system of virtual meanings which are relatively undifferentiated and stable, and on the other hand, as a deviation from it, caused by the diversity ways of using a unit of language. Thus studying an element in language and in speech are distinguished (Seriot 1999:26).
  7. Discourse is also used in specifying sense, as a function for assembling an indeterminate amount of utterances into a totality, by way of which the diversity of utterance is gathered into the unity of a social or ideological discourse. Thus for example we can talk about feminist discourse as a whole, not just within the frame of a specific work that alone forms but a part of one whole feminist discourse. This is one of the most common definitions of discourse in ordinary and scientific language.
  8. Utterance and discourse are distinguished. The former refers to the succession of phrases that are semantically bounded wihtin a speech unit in communication. The latter is an utterance that is observed from the standpoint of discourse mechanism that determines the formes (Guespin 1971: 10). From this point of view, discourse is not the first or the empirical object in an analysis. Rather, a theoretical (constructed) object is considered that refers to the relations between language and ideology, the real object of analysis.

Ülekuulatava kehakeele jälgimise metoodika

Anne Tuurand - Ülekuulatava kehakeele jälgimise metoodika. Tallinn, 1999. 28 lk

Bachmanni raamat lähtus samuti õiguspsühholoogiast. Ja Katrin Aaslaidi lõputöö empiiriline osa uurimus ka valetamist. Jääb mulje, et eestlased kehakeelega targemat ei oskagi pihta hakata, kui üksteist (veel võimsama vahendiga) kahtlustada.
See kokkuvõtlik traktaat on vististi Anne enda kulude ja kirjadega trükitud ("Anne Tuurand, 1999. Autorikirjastus"). Mahu poolest võiks see olla lõputöö, aga selle asja avaldamise ajal oli Tuurand 52aastane (leidsin kontakti otsides tema cv). Sisu poolest ei oska/taha kommenteerida (kõik on tuttav). Kasutatud kirjanduses on Julius Fast, C.E. Izard, G. I. Nierenberg, Allan Pease ja pisut huvitavamast valikust mingisugused saksa nimed ja paar psühholoogilist teost sellest ajast, kui Tuurand ülikooli lõpetas: Thieremanni "Symbolic Behavior" (1968) ja Anthony Storri "Human Agression" (1970). Kui ma 30 aasta pärast ikka veel Navarrot, Bowdenit ja Driverit tsiteerin, siis palun halastage ja lubage üks kuul läbi mu oimu.
Mis on selle töö juures minu jaoks väärtuslikud, on struktuur ja keelekasutus. Kuna see on mõeldud kriminaalasja eeluurimise ülekuulamise täiustamiseks, siis on kehakeelemärgid jaotataud kolme kategooriasse: süüta, süüdi ja koostööst keelduvate tunnistajate käitumiseks. Need omakorda jagunevad mingisugusteks ähmasteks emotsioonideks:
  • Süüta: koostöövalmidus, usaldav hoiak, avatus, siirus;
  • Süüdi: tõrjuv hoiak, kaitseseisund, umbusaldus, valvelolek, vaenulikkus, salatsemine, valetamine, demonstratiivne käitumine (valetamise varjamiseks), rahutus, ärevus, pingeseisund, varjatud kartus, hirm, allasurutud viha;
  • Koostööst keelduv: uurija umbusaldamine, kättemaksukartus, ükskõiksus, tundevaesus, trotslik, isemeelne keeldumine.

Minu jaoks uudsed tõlkesõnad:
mittesõnalised signaalid - nonverbal signals;
emotsioonide reflektoorne iseloom - reflective nature of emotions;
sõnatud väljendumisvahendid - nonverbal expressions;
üksikliigutused - single movements;
žestiklastrid - gesture clusters;
tundeseisund - affective state;
näopuudutamisliigutused - facial touch;

Valetamise märgid


Talis Bachmann - Valetamise märgid: Kuidas tunda ära valetamist. Äripäev, 2008. 148 lk

Tartu Ülikooli kognitiivse ja õiguspsühholoogiat jprofessor Talis Bachmann kirjutas raamatu valetamise psühhofüsioloogilistest nähtudest (nö valetamise "märkidest") ja avaldas selle läbi Äripäeva. Tartu Ülikooli raamatukogu koopia seisab hoidlas.
Iseenesest tore, et kodumaal seda teemat lahatud on, aga midagi olulist uut sellest teada ei saanud. Kõige üldtuntumad ebamugavusele osutavad kehakeelemärgid, midagi Ekmani näoilmetest, valedetektori ajaloost, neuroteaduslikest uurimustest ja füsiognoomiast. Järeldus ikkagi sama: selget, üheselt tunnustatavat, märki valetamist ei ole. See teos uurib usaldusväärsust ja ausust - the brilliant conclusion is that if you shave and dress well, people will automaticly trust you more.
Huvitavaim asi selle raamatu juures oli eesti keel. Olen eesti keelset kirjandust kehakeele alal lugenud väga vähe ja mõned lihtsad asjad ikka veel üllatavad mind. Näiteks "sõnatu suhtlemine" või "sõnatu keele märgid" või "mitteverbaalsed indikaatorid". Eesti keeles kõlab kõik see niivõrd külmalt ja tehniliselt. Vähemalt olen nüüd teadlik, millisel määral see tegelane kehakeelt on uurinud ja (endale arusaadavasse keelde) tõlgendanud.

The Rhetoric of Social Research


The Rhetoric of Social Research: Understood and believed. Edited by Albert Hunter. Rutgers University Press, 1990. 179 lk

Mul pole enam aimugi, miks ma selle raamatu hoidlast tellida lasin. Võib-olla ma tahtsin teada, mis on retoorika ja selle asemel, et googeldada define:rhetoric, pidasin targemaks lugeda läbi terve raamat? Mitte, et ma seda kahetseksin. Nii palju kui ma aru sain, oli huvitav. Enne kui asun raamatut ennast tsiteerima, kleebin siia ka google vastuse: "using language effectively to please or persuade". Iseäralik oli see, et teos sisaldas sõna sociology samavõrd ülearuselt nagu mõned semiootikaraamatud kasutavad sõna semiotic (Randviiri artikkel kaasa arvatud). Randviiriga seostub veel see, et siin kritiseeritakse sotsioloogidele omast kirjutamisstiili, nö "sotsioloogilist proosat" e sociologese.

nomothetic - relating to or involving the search for abstract universal principles
heteroscedasticity - The property of a series of random variables of not every variable having the same finite variance
enthymeme - is an argument in which one or more of the propositions is suppressed or taken for granted
synecdoche - form of the metaphor in which the part mentioned signifies the whole. A good synecdoche is based on an important part of the whole, the part most directly associated with the subject under discussion.
bombast - Pompous or overly wordy; High-sounding but with little meaning; Inflated, overfilled

To be understood, requires careful communication, to be believed demands persuasive argument.
[---]
In the written language of science the ego dissapears, the scientist is rendered transparent, and the active creative agency of the scientist's "I found" is rendered as the more passive discovery of receiving truth, "It is found". (Albert Hunter)

Setting the scene of a case study is like presenting in words the first impression one gets when entering a theater, what one senses in that momentary pause of actors posed on the stage as the curtain rises and before the action begins. One has come to see a play, actors in action, and one is first confronted with a static physical stage. One senses that things have not yet started, not until the first actor appears moving and talking on the stage. But the stage itself is full of meaning and significance. It is a physical embodiment, a residue of others' action - playwright, stage designer, carpenters, and painters, among others (Becker 1982).

People tend to think taht what makes something scientific is the systematic and logical way information is gathered about some empirical phenomen. But science equally involves the act of communicating this information to others. In order to communicate with another scientist, a scientific writer must adhere to the use of particular representational formats, highly specific schemes for conveying what has been observed. Put another way, a written text can't be taken by a reader to be scientific until it has conformed to the forms of science.
[---]
In general, when a scientific article conforms to standard representational formats, its mere appearance begins to communicate the message that the study was conducted "scientifically". When everything in an article appears as it should - that is, it appears in a prestigious journal, it bows to the appropriate literature, it describes the methods used to gather the data, it has tables, and so forth - readers may assume that everything is "business as usual" and simply go about getting whatever information they want from the article, without conscious concern for the rigor with which the research was conduceted. That is, the readers tend to assume scientific rigor as long as everything is presented the way it should be. (Lawrence T. McGill)

Monastic sign languages


Monastic Sign Languages. Edited by Jean Umiker-Sebeok & Thomas A Sebeok. Mouton de Gruyter, 1987. 618 lk

Kohutav, lihtsalt kohutav. Randviir soovitas seda raamatut, et saaksin žestide semiootikaga tutvuda (olgugi, et olen David McNeilli nime juba pähe õppinud). Pidavat olema teednäitav teos rohkete viidetega. Seda ta on, aga minu jaoks kasutute viidetega.

Terve selle paksu teose peale on ainult sissejuhatus ja kolm artiklit inglise keels. Ülejäänu on prantsuse-, ladina- ja minaeiteamis keeles. Lugesin inglisekeelse osa isukalt läbi ja õppisin isegi mõned embleemid (mida siin nimetatakse märkideks) pähe. Loomulikult need lihtsamad - ass, animal ja bad. Vähemasti tean, kuhu pöörduda, kui kunagi tahan mingisugust väljasurevat viipekeelt selgeks õppida.
See oli tegelikult natuke õel. Tõsi, aga õel. Monastic sign language koostati selleks, et jäädvustada see - kurtummadele eelnenud - viipekeel. Selles raamatus kõneletakse sellest, kuidas esimese viipekeele lõid mungad, kuna neil oli kloostris keelatud rääkida (midagi sellest, et vaikimine on püha). Laulmine ja söögilauas ühmamine olid vist ainsad helid, mida nad tohtisid teha (nii kahju neist munkadest, kes unes rääkisid). Selleks, et suhelda, pidid nad ennast väljendama mitteverbaalselt ja arendasid välja oma žestikeele. Suur osa nende viiplemisest oli religioosse taustaga - selleks, et tähistada oma vahetus keskkonnas olevaid asju (klooster, abtsiss, Piibel, Uues Testamendis mainitud jõgi jne). See viipekeel ei olnud muidugi kaugeltki täiuslik, kuna tulenes kirjakeeletraditsioonist ning paljuski seotud sõnade hääldusega (mistõttu kasutu kurttummadele või teisest keelegrupist pärit inimestele, kes ei tunne kohalikke hääldusi). Tagatipuks oli ka munkadel endil üksteisest üpris raske aru saada.
Huvitavaim osa oli märkide liigitamine - kust üks või teine grupp märke tulenes, kuidas pidi neid kombineerima, et väljendada komplekssemaid ideid jne.
Kasulikke viiteid ma sellest teosest ei saanud (ja momendil pole vist vajagi, sest lugemisjärjekord on metsikult pikk), aga hea vaheldus oli küll - rohkem seotud ajaloo ja religiooni, kui otseselt semiootikaga.

Language as Social Semiotic


The Semiotics of Culture and Language Volume 1 - Language as Social Semiotic. Edited by Robin P. Fawcett, M. A. K. Halliday, Sydney M. Lamb, Adam Makkai. Frances Pinter, 1984. 169 lk

Olen pettunud. See raamat on ainus vaste mida kataloogiotsing annab Fawcetti kohta ja tagatipuks on ta selle teose toimetaja. Ise panustab ta alles selle seeria kolmandas köites artikliga, mis kannab pealkirja "System networks, codes, and knowledge of the universe: a cognitive-systemic approach to the relationship between language and culture". Mis mind kõige rohkem sellest seeriast huvitab, on W. C. Watti artikkel "As to psychosemiotics", mis sisaldab peatükke "to define it", "to defend it" ja "to discard it". Mulle on kättesaadav aga ainult see esimene köide, kus lähenetakse lingvistikale, mitte mind huvitavatele semiootilistele süsteemidele (nt mitteverbaalne käitumine, mida minu teada Fawcett ise on uurinud).

Täiesti raisku selle raamatu lugemiseks kulunud aeg ei läinud. Sain mõned kasulikud tsitaadid:

The fact is that there is intense interest in language in society at large - and now increasingly in other specific semiotic systems such as body language - bbut relatively little, so far, in the general principles of sign systems.

If we are to discover the true nature of language, we must learn what is has in common with other semiological systems. (Saussure 1916/74: 17)

To say that there is a culture-specific semiotic style is to say that there is a congruence, a parallelism between verbal and nonverbal behaviour, both of which are informed by the same set of beliefs, values and attitudes. (Hasan, 1984)

The limits of my language mean the limits of my world. (Wittgenstein, 1921)

Space and place as substrates of culture


Anti Randviir - Space and place as substrates of culture. KOHT ja PAIK / PLACE and LOCATION II. Proceedings of the Estonian Academy of Arts 10, 2002. lk 140–154

Kokkuvõte:

Otsustasin korralikult süveneda selle õppejõu vanemasse kirjutisse. Midagi lühikest ja kokkuvõttlikku, aga selle mehe kirjutamisstiili tõttu tähendust tihedasti täis pakitud. Taoline kirjatükk, mille 14t lehekülge loed aru saamiseks kauem kui 340leheküljelist teost, sest sõnu peab mõistmiseks veerima. Sellistel puhkudel ma nõustun Corringtoni mööduva märkusega, et semiootika on teadus ja kunst. Pärast mitmekordset lugemist oskan kokkuvõtteks öelda vaid seda, et ruum mõjutab kultuuri (Randviir) ja kultuur mõjutab käitumist (Kluckhohn). Artikli saab alla laadida siit.

Sõnavara:
substrate - substraat, alusmaterjal, põhimik
congeniality - kongeniaalsus, kokkusobivus
delimit - piiritlema, piirama, eristama
oscillate - võnkuma
Weltanschauung - maailmapilt, maailmavaade
fervent - tulihingeline, innukas, aval
demarcation - demarkeerima, eraldusjooned
juxtapose - kõrvutama, kõrvuti paigutama
enunciation - diktsioon, kõne selgus
imbibe - imama, immutama, nina täis tõmbama
metalevel - The level of discourse that concerns an object itself
chronotope - The Russian philologist and literary philosopher M.M. Bakhtin used the term chronotope to designate the spatio-temporal matrix, which governs the base condition of all narratives and other linguistic acts
noosphere - noosfäär; Noosphere (; sometimes noösphere), according to the thought of Vladimir Vernadsky and Teilhard de Chardin, denotes the "sphere of human thought". The word is derived from the Greek νοῦς (nous "mind") + σφαῖρα (sphaira "sphere"), in lexical analogy to "atmosphere" and "biosphere".
Umwelt - omailm; One's surroundings or environment; the outer world as perceived by organisms within it

Väljendeid:
semiotic routine
semiotic value
semiotic unit
semiotic phenomena
semiotic intensity
semiotic space
semiotic capacity
semiotic reality
semiotic environment
semiotic dimension
semiotic order
semiotic system
semiotic technique
semiotic content
semiotic sense
semiotic behaviour
integral perspective
descriptive techniques
necessary distinctive features
representational text or discourse
minus device
conceptual reality
comparable notions
terminological content
univocal interpretation
descriptive metacultures
evergreen dynamism
reflective knowledge
conceptual dimension
theoretical inferences
sociocultural anxiety
utopian consciousness
conditional enlargement


Katkendeid:

The immanently meaningful nature of space is closely connected with the semiotic essence of a human being, beginning, on the one hand, from the dependence of the physical well-being of an individual on her/his ability to handle the surrounding space, and, on the other hand, from philosophical discussions on the true nature and aim of human existence as connected with movement of semiotic structures in spatial configurations.

The semiotic aspects are not limited to overtly meaningful characteristics of space (e.g. the much discussed structure of settlement space), but also include routine spatial practices (e.g. proxemics, movement), common concepts used in everyday communication (e.g. cultural space, political landscape), and mythic, philosophical and scientific interpretation of the origin, history, evolution and status of the human species

However, it seems to be important to stress that in order to displace a physical or cultural unit, it has to be placed firsthand. It is through placement of a semiotic unit into a system that provides it with the necessary distinctive features as compared with other elements of the systems.

When turning back to the hierarchy of spatial units, we may conclude that culture is imprinted in landscape and places, while the nature of their semiotic content depends on the general understanding of spatial reality, or the meaningful dimensions of space in both geographic and semiotic perspective.

As known, one of the most popular pairs of spatial notions involves space and place that have usually been regarded as explicitly dissimilar and incongruent.

Of course, space and place coming into the focus of cultural attention has usually been in very evident and strong connection with the abilities, development and possibilities of man's capacity to use space. Such usage can also be split into two, and thus we can make a distinction between the different epochs, keeping in mind which aspects of space have gained importance at the relevant era. The roughly two uses of space are of course physical, material on the one hand, and spiritual on the other.

Culture, man's invented unnecessary luxury, if approaching from such a viewpoint as man as a biological organism whose primary goal is satisfying the needs of physical existence, has been dependent on its ability to adjust to spatial realities.

Kluckhohn's treatments of culture as an abstraction and culture as a theory assume a relevant difference between the object level (including, e.g. individuals' interpretation of "correct" behaviour) and the metalevel (including, e.g. what kind of data is collected by the given researcher). However, just like in a historical perspective (a work classified as scientific comes into a "normal" cultural text to be analysed alongside with other cultural production), similar intricacies also emerge at defining the metalevel of contemporary chronotopes.

Space is a substrate for culture that can imbibe new knowledge, new domains of knowledge from it in both physical and purely conceptual terms. Places are shaped within the geographic space and the semiotic reality to be used for organising these structures and for framing both physical and semiotic human activity. By discovering new physical spaces, culture also has to adjust its conceptual realm to the new situation, extending thereby its conceptual space.

Both creative, interactive and purely semiotic behaviour, norms for its structure and other guidelines for both overt and covert behaviour are, in turn, embedded in geographic space and places as cultural traces resulted from enacting what constitutes cultural space.

Human Conduct


Herbert Blumer - George Herbert Mead and Human Conduct. Altamira Press, 2004. 218 lk

Sain vihje, et George Herbert Meadi kirjutisi tasub lugeda ja asusin otsinguile. Hoobilt leidsin hoopis Herbert Blumeri raamatu ja lugesin sissejuhatusena Meadi töösse selle läbi. Blumer tõlgendas Meadi kirjutisi terve oma akadeemilise karjääri ja arendas välja sellise asja nagu symbolic interactionism, mis sisuliselt ütleb, et iga sisendi ja väljundi vahel on tõlgendamine. Sisaldab palju keerulist mõtisklemist just sel teemal, mida ma pean oma uurimustöös lahkama... Aga minu jaoks praegu veel liiga keeruline, et kõigest kasulikust aru saaksin. Pool raamatust on sotsiaalfilosoofiline jutt objektist, subjektist, sotsiaalsest vahekorrast jne ja ülejäänu on Meadi puudutav kirjavahetus Herbert Blumeri ja teiste sotsiaalteadlaste vahel. Vähemasti teoreetiline osa vajab taaskülastamist siis, kui olen kas Meadi enda tekste lugenud või saanud parema arusaama sellest, mida Meadi terminoloogia sisaldab ja mida mul Meadilt täpselt vaja on. Seniks jätan siia mõned paeluvamad katkendid:

Because they cast the actor in a passive role, Blumer also rejected cultural, social, biological, and environmental determinism, as well as related instinct and behaviorist theories of human action. He accepted the idea of the inseparability and codetermination of the organism and the environment, the actor and the social world, the knower and what is known and, therefore, found no value in theories that disregard the distinctly human process of interpretation and people's ongoing reflective adjustment to the world.

The symbolic interactionists view social interaction as primarily a communicative process in which ... a person responds not to what another individual says or does, but to the meaning of what he says or does. Their view, consequently, might be regarded as inserting a middle term of interpretation into the stimulus-response couplet so that it becomes stimulus-interpretation-response. (Blumer 1937a, 171)

Blumer wrestled with issues in mead's perspective throughout his entire scholarly career. During more than a half century of active scholarship, he engaged in a variety of debates over his interpretations of the relevance of Mead's ideas for developing the theoretical and methodological position of symbolic interactionism.

In accordance with Mead’s scheme of analysis, we pick out in each instance two basic factors - an indication, made by the first person to the second person, and an interpretation of the indication, made by the second person, and an interpretation of the indication, made by the second person. For example, the robber’s command, "Put up your hands," indicates the type of action the victim is called on to perform; confronted with this command, the victim has to interpret the command (i.e., ascertain its meaning) in order to respond effectively. "Indication" and "interpretation" are the two basic components of symbolic interaction. Indication is the presentation of a meaningful gesture; interpretation is the determination of the meaning of the gesture.

Mead's treatment, accordingly, is to locate the source of the meaning of an object in the way in which one is prepared to act toward it. He declares that the features of definition characteristics that make any object what it is arise only out of the kind of action one is prepared to direct toward the object and the kind of experiences that action would yield if it were carried out.

Scrutiny of any act will show that human beings are engaged in a running sequence o f making notations to themselves of details of their action, of aspects of their own condition, of features of their situation, and of prospects of their action as they project it forward in their imagination in terms of what they might do. T h e act falls inside the process of self-indication. As a consequence, it takes on the character of being forged o r constructed by individuals on the basis of what they note, take into account, evaluate, and decide. It is highly important to recognize that in the process of building up our act, we are acting back on ourselves or, more properly put, we are acting toward those aspects of our act that we note and take into account. In noting any aspect of our developing act, we are making an object of it, defining it, and using our definition of it to guide the formation of the remaining part of the act. Thus, when noting the "motive" of our act, such as our hunger, we are in the position to make a given object of it or define it in different ways; we may view it as something to be satisfied immediately; something to be held in abeyance, suppressed, or ignored; something before which we are helpless; or something to be nursed along or transformed.

Kirjatud kehad ja kehakirjad


Katrin Alekand - Kirjatud kehad ja kehakirjad - henna. Magistritöö. Tartu, 2008. 111 lk

Juhendajad: Myrdene Anderson, Silvi Salupere

Minu enda töö uurib kehakeelt, mistõttu praegu käin ringi ja loen dissertatsioone, mis puudutavad kas keha või keelt. Käesolev magistritöö puudutab esimest. Katrin Alekand kirjutas kehakaunistustest jm vahvadest asjadest ja keskendus sellele, kuidas kasutatakse hennat juuste värvimiseks või ajutiste tatoveeringute tegemiseks.
Sain teada, mis on hirsutism - nähtus, milles kehakarvad kasvavad kohtades, kus nad tegelikult ei peaks kasvama. Ja sain teada, et mõned naised katavad rinnavähihaavandid tatoveeringutega, nähtus nimega mastectomy tattoos. Kuigi Silvi Salupere oli juhendajaks ja avaldati semiootika osakonnas, on selles töös liiga vähe semiootilist minu maitsele. Kokkuvõte ja muud tsitaadid:

Nahk on piir mis määrab minu ja mitte-minu, oma ja võõra. Seega on nahk omamoodi semiosfäär - kiht või filter, mis ühtaegu eristab inimest muust ilmast, ent samas kannab endal ja endas märke inimese suhtest välisesse, tema kuuluvuse, eneseteadvuse ja loomunglisuse tähistusi. Kehaline käitumine, mis hõlmab oma keha ja naha muutmist on seega kultuuriliselt väga tähenduslik.

Kosmetikavahenditega on läbi aegade loodud või varjatud soolist või ka rassilist kuuluvust või siis püütud jäljendada kultuuriliselt konstrueeritud iluideaali. Kõige sagedamini on dekodeeritud peapiirkond ning ilmete ja emotsioonide väljendamiseks rõhutatakse enim silmi, kulme ja suud.

Emaskulatsiooni läbi teinud (endine) mees, aga ütles oma intervjuus seksusaalsuse kohta järgmist - on väga vale arvata, e tseks on nauding kõigi inimeste jaoks ja et seks kui selline on seotud ainult suguelunditega - inimese kõige võimsam seksuaalne organ on tema aju ning kõige suurem ja tundlikum organ tema nahk.

Henna on taim, mille lehtedest saadud pulbrist ning kergelt happelisest vedelikust moodustuv pasta jätab nahale ruskjalt punase tooni, mis püsib seniks kuni naharakud uuenevad (1-4 nädalat).

Tabel 1. Erinevad kehamuutmispraktikad:
Mitte-invasiivsedInvasiivsed
Kaunistamine (Decorating)Muutmine (Altering)Moonutamine (Modifyiong)Sandistamine (Mutilating)
Haarab ainult marrasnahka ning ei vigasta sedaLäbistab marrasnaha või ka pärisnahaMoonutab kehaosiPatoloogia (Favazza) või isiku vastu suunatuf vägivald (Larratt)
Ajutine, valutu, mahapestav, ohutu, pöörduvPüsiv, võib olla valulik ja pöördumatuPüsiv, kudesid lõhkuv, valulik, pöördumatuPüsiv, kudesid lõhkuv, valulik, pöördumatu
  1. Kosmeetika
  2. Kehamaal
  3. Varjumine
  4. Henna
  5. Indigo
  6. Parukad
  7. Ajutised kosmeetilised lisandid
  1. Tätovrring
  2. Augustamine
  3. Armistamine
  4. Ilukirurgia
  5. Infibulatsioon
  1. Jalad (Hiina)
  2. Kaelad (Birma)
  3. Kehamoonutus (korsett)
  4. Implantaadid
  5. Amputatsioon
  6. Kastratsioon
  7. Soovahetus
  1. Patoloogiline käitumine
  2. Laste ümberlõikamine, augustamine jne

Küsimusele sotsiaalse keha kujunemisest, isikliku keha kadumisest ja selle tõlgendamisest (nii kategoriseerimise või vaatepunkti määratlemise seisukohast) pakub Michel Foucault välja idee vaatepunkti assümeetriast: see on ühtaegu nii vaatemäng, selles osalemine kui ka seireobjekt. Kõikjalolev teadvustamatu jälgimine muudab isikliku keha võimu ja teadmiste poolt tähistatud tooteks. Foucault' distsipliini käsitluses hakkab just keha põhiroll mängima uues karistustehnikas, mida Foucault nimetab "poliitiliseks anatoomiaks". Ta märgib: "võimalik, et hierarhiline, pidev ja funktsionaalne kontroll ei olnud XVIII sajandi suur tehniline "leiutis", kuid selle salakaval laienemine on oma tähenduslikkuse eest võlgu sellega kaasnenud võimu mehhanismidele. Tänu sellisele jälgimisele muutus distsipliinivõim "terviklikuks" süsteemiks, mis oli seestpoolt seotud majanduse ja selle asutuse eesmärkidega, mille ta teotses." (Foucault 1999:258)

Valu ja kannatus on koos selliste eluga igapäevastelt kaasas käivate aga ebameeldivate ja -mugavate teemadega nagu sünd/sünnitus, surm/suremine ja seks liigitatud tabuteemade hulka. Ei ole viisakas sellistel teemadel rääkida, eriti veel seltskondlikus ning vabas vormis. Valu on negativiseeritud, demoniseeritud ning sellest on saanud ebavajalik ning soovimatu osa elust, mis on tänu meditsiini arengule kenasti välditav. Ohverdusest on saanud metafoor või sümbol - ohverdatakse oma elu isamaa nimel, ebaõnnestunumatel juhtudel näiteks jalg või osa tervisest; karjäär armastatu või laste nimel või siis lilli altarile, kuid me ei ohverda enam oma keha, ennast.