Emotsioonid, stress ja ängistus

Viljar Aro - Emotsioonid, stress ja ängistus tavalises ning matemaatika-füüsika süvaõppega klassis. Diplomitöö. Tartu, 1987. 67 lk

Ekslesin kataloogiotsingus "Loogika ja psühholoogia" kateedri dissertatsioonide lõppematus nimekirjas (tegelikult oli neid vist pisut üle 700) ja võtsin lugemisels selle. Kuigi töö väljanägemine oli eemaletõukav (laiali hajunud trükimasina tint ja "huvitavalt" lõhnav paber), ei pettunud ma selle sisus. 1987 ei olnudki nii kaua aega tagasi - olen ju lugenud sellest palju vanemaid sama teemat puudutanud raamatuid. Mõned nimed kellele viitati (Ekman ja Friesen) olid isegi tuttavad.
Emotsioonide liigitus oli töös teine (huvi oli millegi pärast emotsioon) ja sellele ma rohkem tähelepanu ei pööraks, kui välja arvata häbi selgitus: "Häbi võib tekkida ükskõik millise vea korral, süü aga on kas moraalse, eetilise või religioosse iseloomuga ja tuleb esile situatsioonides, kus inimene tunneb isiklikku vastutust." Kahtlustan, et seda katkendit võib mul vaja minna siis, kui religioonisemiootikani jõuan.
Mind isiklikult puudutas "intraverteeritud" ja "ekstraverteeritud" inimeste stressitaluvus: "Teatud pingsus on inimese tegevuse paratamatu kaaslane. piir, milleni see tegevus soodustab, on individuaalne. Pinge kui stressor muutub ohtlikuks neile, kellel on alaväärsuse kompleks, kes ei usu oma jõusse, kes on liiga kartlikud, impulssiivsed ja introverteeritud. Vastupidavamaks osutuvad inimesed, kes on vähem impulssiivsed, kartlikud, aga aktiivsed, energilised, elurõõmsad, püsivad ja ekstraverteeritud. Stressitaluvus on inimese küpsuse tunnus."
Veel meeldis mulle värvipsühholoogia osa, millega käis kaasas lause: "Lüscher väidab, et Freud on unustanud visuaalse erootika, mis vastab kollasele." Ja siin on see vahva tabel:

VÄRV	TUNDMUS	KÄITUMINE	ENESETUNNE
PUNANE	tekitab erutuse	aktiivsus	eneseusaldus, oma jõu tunnetamine
SININE	tekitab rahu	rahulolu
ROHELINE	tekitab kindluse	püsivus	eneseväärikus
KOLLANE	toob lahenduse	muutumine	vabadus

Sinise värvi tekitatav enesetunne jäi ümber kirjutamata, sest kellaaeg ligines raamatukogu sulgemisele ja valju instrumentaalne muusika hakkas keskendumist segama. Las see jääda siis saladuseks. Diplomitöö iseenesest oli üpris huvitav. Pärast lugemist meeldis mulle isegi see köitmisviis pisut (suuremad tabelid olid käsitsi külge liimitud). Nüüd tean, et ka vanematele õpilastöödele võib julgelt läheneda - hoolimata ajastu vaimust, on midagi huvitavat neis ikkagi.