21 autorit, kõik doktorid, esitavad oma teesid semiootika piiridest. Õigupoolest nad lihtsalt kirjeldavad neid piire läbi valdkondade, mida ise uurivad. Kerge lugemine. Kakskeelne - enamus teese on mingis mahus tõlgitud ka inglise keelde. Kõneleb midagi selle kohta, milline oli Tartu semiootilika valdkonna läbilõige täpselt neli aastat tagasi. Sain teada kaks uut sõna: antroposemioos ja kronesteesia. Esimene mõiste on osakonna kodulehel põhimõistete ja -mudelite hulgas semioosi selgituseks. On olemas füto-, zoo- ja antroposemioos ehk siis taimed, loomad ja inimesed. Sama mõiste inglise keeles googeldamine tõi tulemiks John Deeley raamatu "Human use of signs, or, Elements of anthroposemiosis", mis on olemas sotsiaalteaduskonna raamatukogus. Midagi mulle? Chronesthesia mõiste autoriks on Endel Tulving ja see on inimese hüpteetiline vaimne võime olla teadlik minevikust ja tulevikust. Tulving nimetab seda efekti "vaimseks ajarännuks", et eristada seda teistest mälutüüpidest ja pakub välja, et kronesteesia on inimesele ainuomane omadus mis on instrumentaalne kultuuri edasi andmiseks.
Oluliseks pean Silvi Salupere katkendit, milles ta seostab semioosi neurofüsioloogia ja kognitiivse psühholoogiaga. Ja ümber kirjutan siia Ülle Pärli katkendi: "On üldlevinud seisukoht, et semiootiline ainekäsitlus on korrastav, süsteemiloov, tähenduslike seoste teke ja toime universaalseid mehhanisme seletada püüdev. Samas suubub meie teadmine maailma ja sellest kõnelemise kohta ikka veelkahte mõõtmatusse - kosmose ja inimteadvuse saladusse."
Lastes raamatu kaant sisse skännida paljundas paljundusmees mulle terve teose. Vb loen seda veel ja otsin nendee teeside järgi lisainformatsiooni "semiootika piiridest".
0 comments:
Post a Comment