Avatult avalikust kõnest

Avatult avalikust kõnest. Atlex, 2008. 103 lk

"See, kes ei suuda panna tuld oma kõnesse, pangu oma kõne tulle."
Nii kõlab selle artiklikogumiku moto. Sisaldab seitset kirjutist erinevatelt autoritelt (leidsin Talis Bachmanni järgi):
(1) Toivo Pilli - "Avaliku kõne põhijooni praktiku vaatenurgast". Alapealkirjad kõnelevad enda eest: "Isiksus ja sõnum", "Kõnelemine - informeerimiseks või muutmiseks?", "Avaliku kõnelemise tehnikatest", "Kõnelemine on rohkem kui rääkimine", "Kuidas edasi? Kust leida lisateavet ja eeskujusid?". Viimases paragrahvis on viiteid kirjandusele:
Maret Prits - "Olge sõna peremees" (Tartu, 2002)
Gundula Hirsch - "Kõnele vabalt ja veenvalt" (Tallinn, 1998)
Malcolm Kuschner - "Avalik esinemine" (Tallinn, 2000)
Tõhu Lehtsaar ja Kaido Soom - "Homileetika" (Tartu, 2005)
Matthew McKay - "Suhtlemisoskused" (Tallinn, 1995)
Martin Veinmann - "Vajadus olla mõistetav" (Tallinn, 2005)
(2) Hillar Palamets - "Mõttekilde kõneoskusest". Üpris killustatud.
(3) Tõnu Lehtsaar - "Avalikust kõnest suhtlemispsühholoogi pilguga". Psühholoogilisem, asisem. Kirjutan siia ümber tabeli võimuvahenditest ja nende põhjendamisest:
Võimuvahend

	Põhjendus
Ootuste loomine
Tasu	Tee, sest see on Sulle kasulik
Sund	Tee, sest muidu saad karistada
Korvamine	Tee, sest Sulle makstakse selle eest
Järeleandlikkus	Tee, sest ma jälgin Sind
Peibutamine	Tee, sest olen Sind sisse rääkinud
Hirmutamine	Tee, vältimaks negatiivseid tulemusi
Suhete kasutamine
Asjatundlikkus	Tee, sest mina tean Sinust paremini
Mudel	Tee, sest mina olen hea eeskuju
Suhtlemine	Tee, et me võiksime ka edaspidi suhelda
Samastumine	Tee, sest Sa tahad ju olla minu sarnane
Väärtuste rakendamine
Legitiimsus	Tee, sest minu positsioon lubab seda nõuda
Normatiivsus	Tee, sest nii on ette nähtud
Internaliseerimine	Tee, sest Sa pead seda oluliseks
Veenmine	Tee, sest ma veensin Sind selles
Pühendumine	Tee, sest Sa oled mulle võlgu

Ja muidugi kirjandus:

Social psychology / Robert A. Baron, Donn Byrne
The interpersonal communication book / Joseph A. DeVito
Human communication / Stewart L. Tubbs, Sylvia Moss

(4) Tiina Tþatðua - "Protokollist, etiketist ja lihtsalt headest kommetest". Tuletas meelde, et millalgi tuleb mul ka käitumisreeglitega tegeleda. Lükkan edasi, sest see on üks arbitraarsemaid asju mitteverbaalse suhtlemise juures. Etikett on pidevas muutumises, minul on vaja leida püsivad nähtused inimkäitumises.
(5) Ülo Vooglaid - "Kõne, demagoogia ja demokraatia". Demagoogiaga seostus Jaanuse faktoriga, aga sellele lisandus kolmas, üldine vorm ka. Ehk otstarbe järgi kolmeks jaotatud demagoogiavõtted:

1. võtte,d mida ülemused (enda meelest suured ja tähtsad) kasutavad "alluvate" suhtes;
2. võtted, mida alla ning maha surutud ja kõrvale jäetud kasutavad "ülemuste" vastu;
3. üldvõtted, mis on kasutusel mõlemat pidi.

Paljudest demagoogia üldvõtetest raatsin siia ümber kirjutada esimesed viis:

1. Siltide külgekleepimine. Keegi nimetatakse urgitsejaks, õõnestajaks, majakaks, kangelaseks, juudaks või eesrindlaseks... Seejärel nimetatakse ta nime vaid koos selle sildiga ning mõne aja pärast piisab vajaliku assotsiatsiooni tekkimiseks vaid nime nimetamisest. "Sild" on piisavalt külge kleepunud ning ülendab või häbistab selle kandjat juba iseseisvalt, objektiivselt.
2. Paatose esilekutsumine. Suurte sõnadega, üleva metalse häälega, dramaatiliste þestidega, pauside ja kordustega püütakse jutule anda erilist kaalu, meist kõigist kõrgemat ja kaugemat mõtet. Kokkuvõttes loodetakse kujundada arusaam, mille arvustamine oleks selge patt ja mille esindaja ning kaitsja tunnistatajse väga auväärseks.
3. Apelleerimine enamusele või üldsusele ("Me kõik nagu üks mees...").
4. Eesmärgi ja vahendi äravahetamine. Vahend tõstetakse sel puhul eesmärgi esisusse, kusjuures inimesest saab vahend mingite hüvede kui eesmärkide loomisel. Tootmine, jaotamine, tarbimine, varumine jne muudetakse eesmärgiks omaette ning kõik, mida selleks on vaja, saab vastavalt vahendiks. Inimesest räägitakse sel juhul kui töötajast, tarbijast vms.
5. Väga säravate, ent kõigile samavõrra segaste ning ebamääraste mõistete kasutamine. Nende mõistete kohta on kõigil vaid teada, et nad tähistavad midagi head, õiget, üllast, meile omast (nt demokraatia, humanism ja mitmed teised "ismid", oma maa elulaad).

(6) Talis Bachmann - "Kõne ja reklaam". Põgus kõrvalepõige reklaamipsühholoogiasse (Bachmanni raamatusse). Kirjutan ümber reklaamikeele peamised atribuudid:

• Helikeel: foneetilised tunnused, kuuldava kõne korral tämber, kõlasobivus, sellel baseeruvad assotsiatsioonid.
• Rahvuslikud ja regionaalsed aksendid.
• Kõne (teksti) tempo, rütm, riim, liigendatus; lausete pikkused, prosoodilised tunnused.
• Sõnade ja sõnastuse tähendused (üldised ja denotatiivsed ning isikupärasemad ja konnotatiivsed - viimaseid aitab hästi mõõta Osgoodi semantilise diferentsiaali meetod), tähenduste ühesus või ambivalentsus.
• Sõnavara rikkus ja mitmekesisus.
• Eriterminite ja argoo kasutamine; subkultuuride keelekasutuse liik ja määr.
• Teksti stiil.
• Sümbolism sõnades.
• Mitteverbaalsed ja paraverbaalsed mittesemantilised tunnused - miimika, þestid, pausid, mitteverbaalsed helid, parafernaalia (isiku välimus, riietus, aksessuaarid, staatuse sümbolid).
• Tehnilised abivahendid ja nende kasutusviis.
• Kasutatavad kommunikatsioonikanal(id); nende eripärad ja koostoime.
• Reklaamsõnumi sõnalise külje seosed ja sobivus visuaalse ning mittesõnalise akustilise (nt muusika) materjaliga.
• Mütoloogilise ja olmemütoloogia kasutamine; käibefraasid, folkloor.

(7) Mart Raudsaar - "Retoorika ja meedia". Sellest, kuidas retoorika kasutamine meedias sai alguse mingisugusest natsionaalsotsialistlikust propagandafilmist.