·

·

Sigmund Freud


Stefan Zweig - Sigmund Freud. Athena, 1998. 110 lk

Saan täiesti aru, miks Tartu Linnaraamatukogu selle raamatu välja jagas. Millest ma aru ei saa, on selle raamatu viibimine A-Raamatukogu riiulil. Ainsa mõistliku seletusena tulen selle peale, et raamat sisaldab paarkümmend korda sõna "anarhism", aga autor kasutab seda sõna negatiivse konnotatsiooniga. Tema jaoks on see "nomaadlik vabadus" või "ürgse aja sügavus".
Freudi elust ja tööst annab see lühiteos muidu kena ülevaate. Võib-olla isegi liiga kena. Esialgu tundus, et autor oli seda kirjutades Freudi natukene armunud: "Kui Freud magab, siis magab ta sügavalt, aga kui on ärkvel, siis on ta vaim ennekuulmatult virge. Seda sisemiste jõudude tasakaalu ei vaidlusta ka väline ilme. Ka siin on kõigi joonte täielik proportsionaalsus, lõpuni harmooniline kooskõla. Mitte liiga pikk ja mitte liiga väikest kasvu, mitte liiga tüse, aga ka mitte nõrk kehaehitus. Tema nägu on karakturiste aastaid meeleheitele ajanud, sest selles laitmatult korrapärases ovaalis ei leidu mingit pidet kunstiliseks liialduseks. Asjatult hakkasime me üksteise järel vaatlema tema noorpõlveportreesid, et sealt mingit domineerivat joont, midagi oluliselt iseloomulikku välja otsida. Kolme-, nelja- ja viiekümneaastase Freudi näojoones räägivad ainult üht: ilus mees, mehine inimene korrapäraste, isegi liiga korrapäraste näojoontega."
Freudi panus psühholoogia arengusse, alateadvuse käsitlus, unenägude tõlgendamine ja psühhoanalüüs on kõik saanud selles raamatus poeetiliselt kõlava käsitluse. Igaks juhuks ei võta mitte midagi sellest tõe pähe. Freudist on kindlasti ka paremaid raamatuid.

0 comments:

Post a Comment