Distinguishing Behavior

Ross Buck and C. Arthur VanLear - Verbal and Nonverbal Communication: Distinguishing Symbolic, Spontaneous, and Pseudo-Spontaneous Nonverbal Behavior. Journal of Communication, september 2002. 20 lk

Veel üks suuremat sorti muudatus/lisandus selles blogis - edaspidi teen kokkuvõtteid ka olulisematest väiksemamahulistest töödest (artiklitest, uurimustest, kokkuvõtetest jne), mida hakkan sildistama sõnaga papers. See on vajalik, et mul oleks hea ülevaade teadustöödest, mida kunagi hiljem oma seminari- või bakatöös kasutada kavatsen.

Käesolev paber uurib mitteverbaalse käitumise modaalsusi ja põhjendab oma järeldus uurimustega afaasia all kannatavate inimeste verbaalsest ja mitteverbaalsest võimekusest. Selles töös eristatakse kolme modaalsust:

1. spontaanne - tahtmatu käitumine, mis peegeldab sisemisi motivatsioonilisi või emotsionaalseid olekuid;
2. pseud-spontaanne - mitteverbaalse käitumise tahtlik ja strateegiline manipuleerimine;
3. sümbooliline - tahtlik mitteverbaalne suhtlemine, mis kasutab õpitud, sotsiaalseid märgisüsteeme.

Kommunikatsiooni defineeritakse Wilsoni (1979) järgi kui ühe individuaali käitumist (the sender) mis mõjutab teise individuaali (the receiver) käitumist sellises ulatuses, et see vähendab teise käitumise juhuslikkust (uncertainty). Mulle tundub, et see on üpris pragmaatiline lähenemine kommunikatsiooniteooriale, aga enne ma rohkemat ei tea, kui H. Lasswelli loen.
Tsiteeritakse härra Eibl-Eibesfeldti ja väidetakse julgesti, et individuaale, kes tunnevad teiste emotsionaalset käitumist ära ja vastavad õigesti, eelistatakse.
Žestide kui märkide osas eristatakse sümboleid ja märke. Randviir selgitas, et see on paljudes distsipliinides nii juba 70 aastat ja minagi ei tea veel, kuidas seda täpselt parandada. See võiks olla minu bakatöö üks probleemidest, mille najale ehitan oma teoreetilise raamistiku (KUI ma selle ehitan). Peegeldamisele, sünkroonsusele ja kajale on käesolevas tükis oma termin: analogic communication. Minu arvates tehakse viga sellega, et väidetakse feromoone olevat osa mitteverbaalsest suhtlemisest (semiokemikaalid vb, aga feromoonid?) - ka seda saan ümber lükata, kui olen "The Pheromone Myth"-i läbi lugenud. Ekmani tööst mainitakse embleeme, regulaatoreid ja illustraatoreid.
Palju kõneletakse parema ja vasema ajupoole erinevatest funktsioonidest. Siia kirjutaksin ümber kaks tsitaati: "An angry face is picked out of a group of happy faces more quickly than a happy face is picked out of a group of angry faces, presumably because of the evolutionary advantage such recognition affords (Hansen & Hansen, 1988)." ja "Dimberg, Thunberg, and Elmehed (2000) demonstrated that unconscious presentations of happy and angry facial expressions elicit corresponding unconscious responses in the facial muscles of observers."
Veel väärib mainimist see, et vasem kõrv tuvastab paremini hääle emotsionaalseid omadusi ja vasemal visuaalsel väljal on tugev üleolek nägudelt emotsioonide lugemisel. Samuti tehakse inimese vasema näopoole järgi rohkem hinnanguid inimese vanuse, meeldivuse, soo ja näoilmete kohta.
Mulle meeldib see, et kuna autorid on psühholoogiaprofessorid, siis sisaldab artikkel palju erialast terminoloogiat ja tänu sellele tähenduslikule kompaktsusele võtab kokku informatsiooni, mille (kõigile) arusaadavasse keelde lahti kirjutamine nõuaks vähemalt 10 korda mahukamat kirjatööd. Mulle meeldis väga. PDF faili saab alla laadida siit.