Sotsiaalpsühholoogia alused

Nicky Hayes - Sotsiaalpsühholoogia alused. OÜ Külim, 2002. 168 lk

Sotsiaalpsühholoogia alused on koos gümnaasiumiastme psühholoogiaõpikuga ühed asisemad teosed, mida käesoleva kuu jooksul lugenud olen. Ka siin oli palju tuttavat. Kasvõi see, et raamat algab sõnadega "Me kõik oleme sotsiaalsed loomad." Samade sõnadega selgitasin oma metakommunikatsioonilise müra essees seda, miks inimesed üksteise käitumist peegeldavad. Siin kõneldakse sellest sügavuti konformsuse peatükis ja asetatakse isopraxism modaalsustesse: nõustumine, internaliseerimine ja identifitseerimine (samastumine). See on muidugi pisut üldisem kui käitumuslik sünkronisatsioon, aga hõlmab ka seda. Mulle meeldis, et igasugused muudki nähtused olid võetud osadeks ja üks osa oli tihti käitumine. Näiteks hoiakud:

• tunnetuslik mõõda - seotud uskumuste ja ideedega, millised on inimesel hoiakud objekti suhes
• afektiivne mõõde - seotud sellega, mida inimene tunneb hoiaku objekti suhtes; teisisõnu, nende emotsioonid või emotsionaalsed reaktsioonid
• tungide ehk käitumismõõde - seotud inimese tendentsiga tegutseda või astuda samme hoiaku objekti suunas

Veel tahaksin siia tuua "Mõistliku toimimise teooriast" Frishbeini kolm uskumuste taset (suitsetamise kohta):

• teadvustamine ehk teadlikolek - tarbijad olid teadlikud, et terviseametkondade väitel on suitsetamine ohtlik;
• omaksvõtt - inimesed uskusid, et üldiselt on suitsetamine ohtlik;
• isiklik omavõtt - inimesed uskusid, et suitsetamine on neile isiklikult ohtlik.

Minu valdkonda puudutas peatükk "Vestluse mittesõnalised aspektid", milles põhirõhk oli parakeelel: "Suhtleme üksteisega paljudel eri viisidel nii sõnaliselt kui sõnadeta. Sõnadeta suhtlemine ehk mitteverbaalne kommunikatsioon võib täita paljusid ülesandeid, mis Argyle'i (1972) hinnangul on jaotatud nelja gruppi: kõnet abistavad, kõnet asendavad, hoiakuist signaliseerivad ja emotsioonidest signaliseerivad mittesõnalise suhtlemise funktsioonid. Käesolevas peatükis huvitume eelkõige mitteverbaalse suhtlemise kasutamisest vestluses, kuid neljandas peatükis vaatame, kuidas mitteverbaalseid signaale kasutatakse huvi väljanäitamiseks. [---]
Kellegagi vesteldes suhtleme me palju enamatel viisidel kui ainult kasutatava keele kaudu. Me puudutame kaasvestleja sotsiaalseid teadmisi ja oletusi. Kuid me kasutame ka sõnatuid vihjeid, soodustamaks öeldust arusaamist ja mõnikord me reageerime neile vihjetele tugevamini kui tegelikult öeldud sõnadele. Et osaleda sotsiaalses elus, peame me teadma, kuidas sotsiaalsetele vihjetele reageerida. [---] Arvatavasti üheks kõige ilmekamaks vestluses või diskursuses kasutatavaks mittesõnalise suhtlemise vormiks on parakeel. See on üldnimetaja kõnele lisatavatele mitmesugustele dimensioonidele. Kõik oleme kogenud seda, et hääletoon võib väljeöeldu tähendust täielikult muuta - öeldes "Muidugi ma nõustun" võib see tähendada täiesti vastupidist, kui seda tehakse sarkastilise alatooniga - ja me kaldume olema väga tundlikud imeväikeste intonatsiooni muutuste suhtes."
Kuigi raamat on nüüdseks juba üpris vana, sisaldab ta väga põhjalikku viidete varamut. Kui mul peaks kunagi lugemismaterjal otsa saama (mis niipea ei juhtu), siis tean, kust lisa otsida. See on selline teos, mille loeks hea meelega veel üle ja laseks neil asjadel kinnistuda. Kiidan väga heaks.