A Foucault Primer

Alec McHoul and Wendy Grace - A Foucault Primer: Discourse, Power and the Subject. Routledge, 1993. 155 lk

Veel üks lühem traktaat Michel Foucaulti kohta. Kui ma Bourdieust rääkivast raamatust üldse midagi õppisin, siis seda, et prantsuse mõtlejate kohta ei ole kasulik väga mahukaid raamatuid lugeda. 150 - 200 lehekülge korraga on piisav. Need teosed peavad mind aitama seminaritöödega, mitte võtma enda alla kõik saadavalolevad kognitiivsed ressursid.
Sain sellest raamatust teada, et Foucault ei loonud ühtegi selgelteristatavat teooriat. Aga kuna tema kirjutised olid niivõrd mahukad ja põhjalikud, siis on neid edaspidi (tsiteerides) kasutatud palju. See kokkuvõtlik lühiteos on jaotatud kolmeks valdkonnaks: Foucaulti käsitlus diskursusest (mingisugune ümbermõtestatus), võimust ("An ontology of the present") ja subjektist. Kuigi diskursuseanalüüs ja võimukäsitlus peaksid saama kõige rohkem tähelepanu, osutus kõige paeluvamaks osaks ikkagi osa seksuaalsusest. Mõtisklesin seda lugedes, kuidas kümnes käsus on öeldud, et ei tohi "ihaldada naabri naist". See väljend iseenesest on üpris kõnekas sellest, et tol ajal ei peetud, nagu Foucault tõestab, naisi võimeliseks omama ihasid - nad olid alamad objektid, kelle seksuaalne roll oli ja pidi olema passiivne.
Diskursuse kohta sain teada, et Foucault mõtles diskursustest kui teadmiste kehadest (bodies of knowledge). Tema käsitlus diskursusest viis selle kaugemale diskursusest kui keelelisest nähtusest - sest teadmised iseenesest võivad eksisteerida ka muul kujul kui öeldistena (utterance). Diskursus oli Foucaulti jaoks rohkem seotud distsipliinidega: nt akadeemiliste distsipliinidega (teadus, meditsiin, psühhiaatria, sotsioloogia jne) ja distsiplinaarsete institutsioonidega (vanglad, koolid, (ka vaimu-)haiglad jne). Foucaulti käsitluses osutas diskursus kindlatele teadmiste kehadele ja distsiplinaarsetele praktikatele (sotsiaalne kontroll ja sotsiaalne võimekus). See on üpris erinev arusaam diskursusest kui strukturalistide arusaam diskursusest kui "tekstist".
Võimu osast kõige arusaadavam katkend kõneles sellest, kuidas meie ühiskonnas tegeleb distsiplinaarne võim vähem kehalise kättemaksu ja spektaalitega ning rohkem ümberkasvatamise ja jälgimisega. Lihtsalt öeldes, me ei tapa oma kurjategijaid, vaid lukustame nad järelvalve alla. Väga mõjukas tsitaat ütleb, et märkide mäng tähistab võimu ankurdamist: asi ei ole selles, et individuaali (ilus) täielikkus (totaalsus, vabadus?) amputeeritakse, surutakse alla ja muudetakse sotsiaalse korra poolt, vaid selles, et individuaali tervete jõudude ja kehadega hoolikalt fabritseeritakse. Minu tõlge on konarlik, aga viide (1977a:217) vb aitab kunagi mõistmisele jõuda.