Juri Lotman - Kultuuritüpoloogiast. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010. 184 lk
Hea meel üle pika aja taas lugeda paberist, tindist ja armastusest raamatut, mitte PDF faile oma tolmuselt arvutiekraanilt. Käesolev on ka tohutu sümboolse väärtusega - keeletoimetajaks on raamatukogutädi Eva Lepik, eessõna on kirjutanud semiootika osakonna praegune juhataja Peeter Torop ja üks tõlkidest, toimetaja ning ühtlasi järelsõna autor on semiootika lektor Silvi Salupere. Arvatavasti just selle tõttu, et see on värskelt ilmunud, pärineb sellest ka mitu seminariteksti Juri Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonna aines.
Valdav enamus teosest on kogutud artiklid, mis puudutavad kultuuritüpoloogiat. Salupere järelsõnas on need kokku võetud neli kultuurikoodi:
- Semantiline (sümboliline) kultuurikood. Mitte-tekst, oluline on sõna ("Alguses oli sõna"). Liikumine tõe poole ei ole mitte liikumine ühelt märgilt teisele, vaid märgisse süvenemine. Ajamõõde ei ole siin oluline. Näitena toob Lotman varajase keskaja.
- Süntaktiline kultuurikood. Tekst (muusikalis-arhitektuuriline). Valitseb progressi mõiste, oluline on vana ja uue vastandus. Peeter I aeg oma reformidega, barokk.
- Asemantiline ja asüntaktiline. Kultuurikood eitab märgilisust. Mitte-tekst, mitte-sõna. Vastandatakse loomulik (looduslik) ja mitteloomulik. Reaalne on asjade maailm, seevastu märkide, sotsiaalsete suhete maailm on valeliku tsivilisatsiooni sünnitis. Näitena tuuakse Valgustusaeg, eriti rousseau'lik maailmavaade.
- Semantilis-süntaktiline kultuurikood. Tekst (sõnaline). XIX saj algus.
0 comments:
Post a Comment