Kultuuritüpoloogiast

Juri Lotman - Kultuuritüpoloogiast. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010. 184 lk

Esimene lugemine oli tutvumine. Teine, käesolev, lugemine oli lähem tutvumine. Õigemini kordasin nüüd sama, sest valmistun niimoodi eesolevaks kontrolltööks. Antud konspektist on palju vähem aru saada, kui sellest artiklikogumist, kus nii mõnigi vastus pesitseb ridade vahel. Ja tegelikult oli teistkordne lugemine ka huvitavam - teadsin mida oodata, süvenesin momendil paeluvatesse katkenditesse rohkem ja mõistsin paremini. Tegin ka mõned märkmed:
Mõisted: kultuuritekst, funktsioon. Tekst pole mitte igasugune lingvistiline väljendus, vaid antud kultuuri jaoks tähenduslik väljendus (ei pruugi olla verbaalne). Igale kultuurile on "tekst" erinev, sõltuvalt kultuuri isiklikust ettekujutusest, kas kirjalik või suuline vms. See, et tekst pole amorfne märkide kogum tähendab, et tekst eeldab teatud korrastatust (struktuuri). Teksti kaks tunnust: (1) tekst on väljendatud (fikseeritud) teatud märgisüsteemis ja (2) tekstil on võime esineda teatud suhtes (kollektiivi või sootsiumiga). Kultuuri ja teksti lahutamatust kirjeldab väga rangelt kõlav lause: "Tekstieelne staadium on kultuurieelne staadium." Samas artiklis määratleb (Tekst ja funktsioon) kirjeldab ta kahte kultuuritüüpi: (1) spetsialiseerub tekstile sel määral, et igale kultuurilisele funktsioonile vastab talle omane tekstiliik ja (2) püüab tekstivahelisi erinevusi ületada, et ühetüübilised tekstid teenindaksid kogu kultuuriliste funktsioonide kogumit. Saab ka lihtsamalt selgitada: esimeses on kultuur kogumik tekste, mille suhtes funktsioon on metatekst; ja teises on kultuur kogumik funktsioone, mille tulemiteks on tekstid. Mulle avaldas muljet loogiline arutlus, et kultuur on "sünteetiline mõiste" (abstraktsioon), mille määratlemine on raske; tekste on seevastu kerge määratleda, kuna objektid (tekstid) on nähtavad-kuuldavad-katsutavad. Üllatas see, et teate "üldkeeleline" (otsene/vahetu verbaalne) tähendus on Lotmani sõnavaras "subtekstiline". Teade, mis ei nõua spetsiaalset tõlgendamist, pole Lotmani jaoks tekst. Teatest saab tekst alles siis, kui see nõuab tõlgendamist (nt sakraalne tekst preestri tõlgendavat tegevust).
Teisel lugemisel oli raamat tähendusrikkam. Erinevad kultuuridefinitsioonid (mittepärilik informatsioon, mäluga supertekst, mitmekeelne tekstisüsteem, jne), millega ta igat artiklit alustab, hakkavad juba meelde jääma. Loen kindlasti veel.