Kultuuritüpoloogiast

Juri Lotman - Kultuuritüpoloogiast. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010. 184 lk

Käesolev on juba kolmas lugemine. Kummatigi on tõsi, et iga lugemine on "erinev". Esimesel ja teisel lugemiskorral sain ma sellest kogumikust hoopis erinevad informatsioonikillud. Nüüd sain oluliselt rohkemat. Seda võis põhjustada ka tõsiasi, et nüüd lugesin spetsiifilisemaid asju otsides. Lähipäevil tuleb mul kirjutada kultuurianalüüs ja referaat mõlemad Lotmani ainetel ja suvel tahaksin ka "käitumise sfääri" teemat uurida. See on üks põhjus miks järgnevad märkmed on mõnevõrra pikaldased. Teine põhjus seisneb selles, et kasutasin esmakordselt kavalat taktikat kleepida post-it note olulise märksõnaga oluliste lõikude peale.

Siin on sõnastatud see, mille üle ma olen oma uurimise käigus mõtisklenud. Lotman annab kultuurile subjektiivsuse, ehk kirjeldab kultuure kui individuaale. Tema "individuaaliülesed" metakirjeldused on tuletatud individuaale puudutavatest metasüsteemidest. Minul on plaanis teha vastupidist ja kasutada individuaaliüleseid metasüsteeme, et kirjeldada taas individuaalide käitumist. Full circle, või mis?

Jegorov võtab tehisintellekti kontseptsiooni kokku loomuliku arengu kontekstis: loomulikust individuaalsest intellektist toimub liikumine üleindividuaalsete intellektuaalsete süsteemide ehk inimkultuuride suunas, selle kultuuri keerukamaks muutumise käigus luuakse metasüsteemid, mida võibki nimetada tehisintellektiks. (Peeter Torop (2010: 14) Eessõna: tüpoloogia ja artoonika)

Ka järgnev tsitaat pärineb Toropi sissejuhatusest. Kasulik oleks üles leida Lotmani tsitaat koos kontekstiga. Siin on universaaliks kultuuri enesekirjeldus. Mingil momendil kirjeldatakse universaalina ruumi kontseptsiooni. Enesekirjeldus kui grammatika iseenda kirjeldamiseks kõlab kenasti.

"Artiklid kultuuritüpoloogiast 2" esitab eessõnas ühe olulise arusaama universaalist, millest saab lähtude kultuuri tüpologiseerimine. Selleks on iga kultuuri vajadus enesekirjelduse järele: "See vajadus realiseerub metakultuurilisel tasandil enesekirjelduslike tekstide loomises, mida võib pidada grammatikateks, mida kultuur iseenda kirjeldamiseks loob" (Lotman 1973: 5). Sellest lähtuvalt saame mõista ühelt poolt Lotmani edasist liikumist kultuuri enesemudelite kirjeldamise suunas, teiselt poolt aga tema huvi kunstiloome kultuuriliste süvamehhanismide vastu.

Siin defineerib Lotman kultuuri semiootilise mehhanismina, mis töötleb ja talletab informatsiooni (nä vähendab entroopiat).

Kultuuri vaatamine teatud semiootilise mehhanismina, mille eesmärgiks on informatsiooni väljatöötamine ja talletamine, on alles algusjärgus. Sellesse valdkonda sisenedes on uurija kahjuks tihtipeale sunnitud opereerima ennem hüpoteeside ja eelduste kui kindlalt paika pandud tõdedega. Olles sellest teadlik, loodab antud trükise autor, et kasu võib siit lugejale tõusta kui mitte küsimustele vastamisest, siis vähemalt nende püstitamisest. Selles on ka raamatu metoodiline mõte: ta sisaldab viiteid probleemidele, mis alles vajavad lahendamist, mitte aga teaduse poolt kindlakstehtu kokkuvõtet. (Lotman 2010: 25)

Siin on fundamentaalne tõde, et igal inimkollektiivil on omad tekstid ja käitumisviisid, mis teenindavad erilist kultuurilist funktsiooni. Sellest edasi tuleks küsitavaks seada tekstide ja käitumisviiside suhe.

Inimkonna sajanditepikkuse ajaloo kestel ei ole võimalik osutada ühelegi inimkollektiivile (kui see kollektiiv oli minimaalselt püsiv ning ei olnud hääbumas - faktiliselt juba surnud!), milles puuduksid tekstid, spetsiaalne käitumisviis (teostatud spetsiaalsete inimeste või kogu kollektiivi poolt spetsiaalsel ajal) teenindamaks erilist, k u l t u u r i l i s t funktsiooni. (Lotman 2010: 28)

Kaks olulist lõiku, millest esimeses tsiteerib Lotman kultuuri definitsiooni tarbeks Levi-Straussi ja lisab tema vastandusele Loodus - Kultuur ka kolmanda, "mitte-kultuur". See on väga sarnane mitteverbaalse käitumise kolmele tüübile: bioloogiline, kultuuriline ja isiklik. Viimane on "idiosünkraatiline", ettearvamatu, reegliteta ehk Lotmani väljendit kasutades, "mitte-kultuuriline".

Niisiis, kultuur on erilisel viisil organiseeirtud märgisüsteem. Kultuuri määratlevaks tunnuseks on just nimelt organiseerituse moment, mis väljendub teatava süsteemile asetatud reeglite ja piirangute summana. Defineerides kultuuri mõistet, rõhutab Levi-Strauss, et Kultuur algab sealt, kus on Reeglid. Talle vastandub Levi-Straussi arvates Loodus. "See, mis on üldinimlikult konstantne, ei kuulu vältimatult tavade, tootmise, seaduse valda, millega inimesi jagatakse sarnasteks ning vastandlikeks gruppideks [...] Jõuame järeldusele, et kõik üldine inimloomuses kuulub loodusesse ning seda iseloomustab stiihiline automatism, samas kui kõik see, mis on määratud sunduslike normidega, kuulub kultuuri, olles suhteline ning individuaalne."
Sellest järldub, et "loomulik käitumine" on inimesele antud iga situatsiooni jaoks ainuvõimalikuna. See määratakse automaatselt ära kontekstiga ning sellel ei saa olla alternatiive. Seepärast katavad loomuliku käitumise normid jäägitult kogu vastavate "käitumistekstide" sfääri. "Loomulikul käitumisel" ei saa olla sellele vastanduvat "ebaõiget" loomulikku käitumist. Teisiti on üles ehitatud "kultuuriline käitumine". See eeldab vältimatult vähemalt kahte võimalust, millest ainult üks on "õige". Seepärast ei kata "kultuuriline käitumine" kunagi inimese k õ i k i "loomuliku käitumise" piiridest välja jäävaid käitumisviise. Kultuur ei vastandu mitte ainult Loodusele (ülal toodud tähenduses), vaid ka mitte-kultuurile - sfäärile, mis funktsionaalselt kuulub Kultuuri, kuid ei täida selle reegleid. (Lotman 2010: 30-31)

Kui Joonasele "tähenduse" ja "väärtuse" sarnasust üritasin selgitada, oleks mul olnud järgnevat kahte lõiku vaja.
Esimeses neist on tähenduse ja väärtuse seos oluline, sest "märkamine" on justkui "märgi oluliseks pidamine". Siin tuleb täheldada ka seda, et "materiaalse elu fakt" pole märk - füüsiline eraldub semiootilisest. Teises lõigus väidab ta, et märk omab tähendust vaid süsteemis, mis on üksjagu Saussure'lik väide. Seejärel selgitab ta semantika ja süntaktika olemust hästi kergete sõnadega.

Juba meie argikujutluses võib märgata seost tähenduse ja väärtuse mõiste vahel. Öeldes "See on oluline sündmus" või "Ärge pöörake tähelepanu, see ei tähenda midagi", kinnitame sellega, et "tähenduse omamine" on meie teadvuses sünonüümne "väärtuslik olemisega" või koguni "olemas olemisega". Sel moel võib seda või teist sündmust erinevalt hinnata, sõltuvalt sellest, kas tegu on pelgalt materiaalse elu faktiga (mitte-märgiga) või omab ta veel mingit täiendavat sotsiaalset (märgilist) mõtet. Selle argifakti taga peitub vägagi tõsine asjaolu.
Nagu teada, eeldab igasugune sotsiaalse mudeli ehitamine inimest ümbritseva tegelikkuse jaotamist faktide maailmaks ja märkide maailmaks, millele järgneb nendevaheliste suhete (semiootiliste, väärtuseliste, eksitentsiaalsete jne) määratlemine. Saamaks tähenduse kandjaks (märgiks), peab nähtus tingimata olema osa süsteemist. Selleks peab ta astuma suhtesse mingisuguse mitte-märgiga või teise märgiga. Esmane suhe - asendamine - loob semantilise tähenduse, teine - ühinemine - süntaksilise. Kuivõrd sotsiaalsete, kultuuriliste mudelite maailmas tähendab märgiks olemine olemasolu, võib esimest juhtu määratleda järgmiselt: "On olemas, sest asendab midagi tähtsamat, kui ta ise on". Teisel puhul: "On olemas, sest on osa millestki tähtsamast, kui ta ise on". (Lotman 2010: 38)

"Kohasuse" mõiste on seotud jällegi märgisüsteemidega: omada kohta tähendab "olla märk süsteemis", feodaalühiskonna puhul sotsiaalses süsteemis (hierarhias). Kohasuse mõistet saab kasutada nii mitteverbaalse suhtlemise puhul (positsioon, grupidünaamika) kui ka muusika-kultuuris, kus "koht" süsteemis on määratud selliste suhetega nagu külalisesinemised, koostöö, produtseerimine, avaldamine jne.

Sellesama varafeodaalse korra eripäraga on seotud selline iseloomulik nähtus, nagu "kohasus": vaidlused 'kohast' sõjakäigul, nõukogus või peol, mis näivad uusaegsetele ratsionaalsetele ajaloolastele mõttetuse ja võhiklikkuse sünnitistena, omasid keskaegse kultuuri seisukohalt sügavat mõtet: tegu oli vaidlusega koha pärast hierarhias, koha pärast ühiskonna süsteemis. Aga kuivõrd inimese isikliku reaalsuse määras tema asukoht selles struktuuris, mille märgiks ta oli, siis oli tegu vaidlusega isikliku reaalsuse nimel. Kaotada koht tähendas lakata eksisteerimast. (Lotman 2010: 44)

Kohe järgmisel leheküljel on selgitatud ka nullmärgi ("nähtamatu" või väljaütlemata märgi või märgi puudumise) mõiste, mida olen kohanud Randviiru tekstides (Ruumisemiootikas vist).

Väljendus on alati materiaalne, sisu aga ideaalne. Siiski, kuivõrd märkide kogum ehitub mitte süntagmaatiliselt, vaid hierarhilisel põhimõttel, siis see, mis ühel tasandil võib olla sisuks, võib teisel, kõrgemal tasandil, toimida väljendusena, millel on oma sisu. Seetõttu toimib peamine opositsioon "ideaalne-materiaalne" kultuuri reaalses paradigmaatikas alati sel moel: "materiaalsem kui...", "ideaalsem kui...". Nende või teiste märkide väärtus saab sõltuvaks nendes "materiaalse" osatähtsuse, s.t. väljenduse vähenemisest. Kõige kõrgemalt hinnatuks saab null-väljendusega märk - väljaütlemata sõna. (Lotman 2010:45)

"Iga uus on taasavastatud vana" pärineb samast diskussioonist ja siit saab kasutada Lotmani mõtteid, et kirjeldada sämpeldamist.

Sisu ja väljenduse vahelised suhted pole ei arbitraarsed ega konventsionaalsed: nad on igavikulised ja kehtestatud Jumala poolt. Seetõttu ei ole kirjanik teksti luues ega kunstnik pilti joonistades nende loojad. Nad on kõigest vahendajad, läbi kelle tehakse nähtavaks sisus sisalduv väljendus. Sellest järeldub, et kunstiteose väärtuse hindamisel ei saa kriteeriumiks olla originaalsus.
Seetõttu pole põhimõtteliselt võimalik uute ja samas tõeste tekstide loomine. Uus tekst on alati avastatud vana. Kunstnik ei loo uut, vaid avastab eelnenu ja igavese. Tema funktsioon teksti loomisel meenutab ilmutaja rolli fotokujutise loomisel. Siiski pole see roll passiivne: kunstnik on inimene, kes oma moraalse aktiivsusega omab õigust astuda vahendaja, "ilmutaja" rolli, mille kaudu igavesed ja ettemääratud tähendused peavad maailmale ilmnema. (Lotman 2010: 46)

Siin räägib Lotman mitteverbaalsest suhtlemisest kui sõnatust suhtlemisest (võib kõnelda ka kehalisest suhtlemisest). "Sõna - see on vale relv" järgib (vb tahtmatult) Eco tsitaati, et märk on kõik mida annab kasutada valetamiseks. Edasi tsiteerib ta Rousseaud samal kombel, nagu mina soovin tsiteerida Vološinovi, Saussurei ja Fairclothi, sest lingvistid sugugi mitte ei saa jätta "näperdamata" ka ekstra-lingvistilisi keeli.

Sõnade mittemõistmisest saab tõelist mõistmist tähistav kultuurimärk (vrd Tolstoi tegelast Akimi teoses "Pimeduse võim"). Sõna - see on vale relv, sotsiaalsuse kalgend. Nii kerkib küsimus sõnatust kommunikatsioonist, ületamaks sõnu, mis inimesi eraldavad. Selles plaanis on huvitav Rousseau huvitatus paralingvistikas, intonatsioonist (vahel seostatakse intonatsioonilisus emotsionaalse ja rahvalikuga, sõnalisus aga ratsionaalse ja aristokraatlikuga). "Kõik meie keeled on tekkinud kunstlikult. On korraldatud laiaulatuslikke urimusi, kas ei ole olemas loomulikku keelt, mis on ühine kõikidele inimestele. Vaieldamatult on seesugune olemas, nimelt see, mida kõnelevad lapsed enne, kui nad oskavad rääkida. [...] lapsed ei saa aru sõnade mõttest, vaid rõhust, millega neid väljendatakse. Kõlalise keelega ühineb veel mitte vähem väljendusrikas liigutuste keel. Viimaseid ei avalda lapsed mitte jõetute käte abil, vaid need on kirjutatud nende näole. [...] Rõhk on kõne hing, ta annab sellele tunded ja tõesuse. Rõhk valetab vähem kui sõna". (Lotman 2010: 53-54)

Enesemudel on analüüsis oluline, sest see tähistab näiteks KRS-One'i teesi sellest, kuidas hip-hop kuulub üheksas elemendist jne.

Eriliselt tähenduslikuks muutub see küsimus eneseteadvustamise staadiumis, kui kultuur tõstab esiplaanile automodelleerivad tekstid ning lülitab oma mällu kontseptsiooni iseendast. Just selles staadiumis tekib k u l t u u r i ü h t s u s. Iga kultuur kujutab endast keerukat ja vastuolulist kompleksi. Kultuuri enesemudel toob reeglina esile tema dominandi ning nende põhjal ehitub unifitseeritud mudel, mis peab olema antud kultuuri tekstide enesetunnetuse ja -dešifreeringu koodiks. Selle funktsiooni täitmiseks peab ta olema üles ehitatud kui sünkroonsele balansseeritud struktuur. See, et kultuurilugu uurib reeglina ühe või teise kultuuri tekste ning tema enesemudelit ühes reas, ühe tasandi objektidena, võib sünnitada ainult segadust. Mitte väiksem eksitus ei oleks näiteks arvata, et kultuuri enesemudel kujutab endast midagi efemeerset, ebareaalset, fiktsiooni ning et seda võib selles mõtes vastandada kultuuri sisenevatele tekstidele. Enesemudel on võimas kultuuri "reguleerimise" vahend, mis annab talle struktuurse terviklikkuse ning määrab paljuski ära tema omadused informatsiooni reservuaarina. Kuid see on teise tasandi reaalsus kui tekstide oma. (Lotman 2010: 64)

Järgev pärineb lühikesest peatükist "Kahest kultuuri orienteerituse tüübist", kus Lotman formuleerib täpsemalt autokommunikatsiooni mõistet. Pärast seda kirjeldab ta autokommunikatsiooni kahte tüüpi (mnemootilise funktsiooniga ja ilma).

Kultuuriajaloo andmed lubavad eristada kaht tüüpi tekstiloomet: üks on seotud ainult ühe reeglite süsteemiga ja esindab selle t e o s t u m i s t. Väärtuslik ja aktiivne on selle tekstiloome puhul etteantud kaanoni järgimine. Siia kuuluvad folkloorsed ja keskaegsed tekstid, samuti klassitsismiaegsed teosed. Teist tüüpi tekstid projitseeruvad kahele või enamale normide süstemeile ja esituvad seega igaühe suhtes r i k k u m i s e n a. Teksti kõrvalekaldumine tema "keelest" moodustab tema tähendusliku osa. Just esimest tüüpi tekstiloome juhtis uuijate tähelepanu silmnähtavale parallelismile loomuliku keelega. Ilmne on ka lingvo-semiootiliste meetodite rakendamise edukus selle uurimisel. Siiski oleks siin asjakohane pöörata tähelepanu ühele paradoksile: loomulik keel automatiseerib väljenduste sfääri, kuid teate sisu jääb äärmiselt laiaks - kõnelda võib kõigest. Esimest tüüpi kunstitekstid kehtestavad just selles vallas rangeid piiranguid. Tulemuseks on kanoniseeritud väljendusega ja samavõrd standardiseeritud sisuga süsteem, mis peaks olema täielikult liiane. Mille arvelt luuakse nende tekstide ettearvamatus, tingimusel, et tähenduslik on reeglite täitmine kõigil tasanditel, jääb ebaselgeks.
Võimalikuks lahenduseks on lubada hüpoteesi, et lisaks meile hästi tuntud "adressant/adressaat" kommunikatsiooniskeemile on ka autokommunikatsioon, milles need kaks osapoolt on ühendatud. Selline, üksikisikute jaoks suhteliselt teisejärguline kommunikatsioonisituatsioon domineerib siis, kui vaadelda sõnumi saatja/vastuvõtjana rahvuslikku organismi või inimkonda tervikuna. Võib tunduda, et autokommunikatsiooni mõiste ei too suhtlusskeemi midagi põhimõtteliselt uut. Näiteks, meeldejätmiseks märkmeid tehes asendan ma lihtsalt lõhe adressandi ja adressandi vahel ruumis lõhega ajas. Siiski võib siinkohal välja pakkuda hüpoteesi, et erinevus omab siin põhimõtteliselt tähtsust ja et a u t o k o m m u n i k a t s i o o n i g r a m m a t i k a loomine seisab siin alles ees. (Lotman 2010: 72-73)

"Lõpu ja alguse" artiklist toon välja järgneva lõigu, mis sõnastab hästi selle, kuidas mõne jaoks on kõige väärtuslikumad just surnud artistid (Tupac, Biggie, Big L, Big Pun).

3.3. Kaasaegsete kultuurisüsteemides vastavad neile konstruktsioonidele ettekujutused: "väärtuse määrab ära esmasus", "väärtust tõestab hukk". (Lotman 2010: 78)

Võib loota, et neljandal korral saavutan veel rohkem kasulikke tähendusi (kui see veel võimalik on).