Juri Lotman (2007) Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast. Varrak
Mihhail Lotmani poolt koostatud esseekogumiku teemavaldkond on tuntavalt ajalookeskne, kuid sellest hoolimata soovitatakse mingil momendil "loomuliku keele" definitsiooni järgi vaadata semiootikasõnaraamatust (mis muideks on vene keeles). Põhiteemaks tundub olevat nõiaprotsesside selgitamine, kuid on ka erandeid. Näiteks artiklis "Juhuslike tegurite osast kirjanduslikus evolutsioonis" on üles märgitud nö semiosfääri kontseptsiooni teke - kuidas Tõnjanovilt laenatud tsentri ja perifeeria mehhanism ning Prigoginei dünaamika arenevad kirjanduslikuks semiosfääriks. Mulle meeldib selline lause: "Samal ajal tungivad sisse struktuursed vormid ruumist, mis asub väljaspool antud semiosfääri." Põhjuseks ilma mnemootilise funktsioonita autokommunikatsiooni mõiste, mis kujutabki endast väliste "struktuursete vormide" (süntaktika) sissetungi.
Sain raamatust maailmalõpu temaatikaga seostada tabava-kokkuvõtva tsitaadi: "Sellises olukorras tekivad müstifitseeritud, semiootiliselt konstrueeritud adressaadid -
mitte hädaoht ei kutsu esile hirmu, vaid hirm konstrueerib ähvardava ohu. Hirmu objekt osutub sotsiaalseks konstruktsiooniks, nende semiootiliste koodide sünnitiseks, mille abil see sootsium iseennast ja ümbritsevat maailma kodeerib." Mihhaili järelsõna oli päris põhjalik ja ülevaatlik. Ta soovitas nö "hirmusemiootikat" edasi arendada, sest JL seda ise ei jälitanud. Tuleks kindlasti veel üle lugeda.
0 comments:
Post a Comment