Kurbmäng Paabelis

Remsu, Olev 1989. Kurbmäng Paabelis: sürrealistlik barokkromaan. Tallinn: Eesti Raamat.

Külgnägemine registreeris muudatusi - sinna oli tekkinud hõbeinkrustatsiooniga jahipüss, sinna oli põiki üle akna tõmmatud helesinine kangas, seal põles ööseks läidetud ja hommikul surnuks puhumata unustatud reklaamküünal. (Remsu 1989: 8)

"Külgvaade" on hea sõna. Hoiatuseks: valdav osa sellest meeletult pikast postitusest saabki olema uute sõnade ja väljendite väljanoppimine. Kurbmäng Paabelis on esimene eesti keeles ja eestlasest autori poolt kirjutatud ilukirjanduslik raamat mis siia blogisse on jõudnud. Ütlen veel nii palju, et ma valisin ta suhteliselt juhuslikult välja suvila raamaturiiulult. Tädi ütles, et on seda raamatut juba kakskümmend aastat üritanud lugeda, aga pole kaugele jõudnud. Minu jaoks osutus see väga meeldivaks teoseks mille 492-st leheküljest jääb isegi ehk väheseks. Üllatas see, et sisuliselt on tegu düstoopiaga. Otsustasin kaasata selle oma lõputöösse, koos veel kahe eestlaste poolt kirjutatud düstoopiaga, kui ma leian mõne võrdväärse. Igatahes "külgnägemine" (side-look) on vahva, sest see nimetab silmanurgast vaatamist. Elukogemus ütleb, et inimestele ei meeldi kui neid niimoodi vaadatakse (justkui nad poleks väärt seda, et pead nende poole pöörata). Sellel on ka kahtlane või kahtlustav maik juures, mida illustreerib hästi Postimehe pilt riigireeturi Veitmani teemal. Ma eeldasin esmavaatamisel, et Veitman ise on paremal, sest keskmine tüüp vaatab tema poole külgvaates või silmanurgast. Pildiallkiri aga ütleb, et üks on peaprokurör, teine kapo peadirektor ja naine on riigiprokurör. Jumal teab, millest see katlustavalt näiv pilk siis:

But, I'm getting sidetracked (no pun intended). Tagasi raamatukatkendite juurde. Sildid ka: #Gaze

Viimastel kuudel oli ta mitmed korrad tööuksest mööda kõndinud, siis paarikümne meetri järel otsustavalt ringi põõranud, tahtejõudu pingutades vedanud end tolle põikikäsipuuga ukseni, mille kaudu mindi instituuti, puudutanud sõrmedega käsipuudki, et kiiruga eemalduda nagu inimene, kes on eksinud ja kogemata võõra asutuse trepile jõudnud. (Remsu 1989: 8)

Sellistele asjadele ei tundu olevat nime, kuigi Goffman kindlasti oleks võinud sellele mõne idioomi külge pookida (hetkel lihtsalt ei meenu). Seetõtte sildistan tegevused: #Locomotion #ObjectAdaptor

Ja tal polnud töökohal viibimise kohustust. Ent viisakas oleks siiski paar korda nädalas läbi astuda, et mitte jätta muljet, nagu jookseks palk talle päris kingitusena pangaarvele.
Arthur Bannister tõõtas Kaunite ja Teiste Kunstide Akadeemiale alluvas Tõelise Ajaloo Loomise Instituudis. Nende majas valitses ruumikitsikus, tal oli pidev raamatukogu külastamise ja kodustöötamise luba. Tema võimeis ei kaheldud, ülemused olid veendunud, et ta vabal ajal ei pummelda. Poogen kvartalis oli talle normeeritud produktsioon, selle täitis ta ära, asetas oma 22 masinakirjalehekülge kvartali viimasel nädalal instituudi direktori lauale - toda meest muu ei huvitanud.
Bannister armastas oma tööd, ja õnneks polnud tal selle pärast sekeldusi. Tal lubati oma tööd armastada, muiduvehklejad vaid kihistasid: leidus loll, kes püüab tööga läbi lüüa. Ent Bannister ei sallinud oma sektori naisi ja asutuse direktorit. Neid pidas ta ametnikeks, ametnikustunud amentikeks, kel vaim tühi ja kes hoidsid sooja kohta. Juhmad aparantšikud! (Remsu 1989: 9)

See on üks neist katkenditest mis sisaldab vähe kehakeele teemal, aga on muud moodi meeldiv või huvitav. Siin meeldib mulle Bannisteri suhtumine oma töösse. Ja paar korda nädalas "näole näitamine" tundub huvitav taktika. Läheb vististi väga üldisesse kategooriasse: #SelfPresentation

Arthur Bannister oli jõudnud agulimademele. Paesest laest pea kohal immitses põhjavett. Majad olid ühekorruselised, päratute õuedega. Aknad õhtuti kinniluugitavad. Koerad piilusid kuutidest, koonud õieli. Haugatada nad ei viitsinud. Õuepostide vahel jooksid pulkadega nöörid. Harva tuli Bannisterile vastu kühmus inimene, touidupamp käe otsas, uurides hoolikalt tema nägu, nagu soovinuks teretada. Võibolla tunnevad siinkandis kõik üksteiste? Julianas, tema lapsepõlvealevikus, teretasid kõik kõiki. (Remsu 1989: 13)

Arvab vastutulevate inimeste käitumisest nende intentsioone. Vaatab, seega võibolla tahab teretada. #Gaze

Tänavkoridori kurvis vaatas munk üle õla, noomis Arthur Bannisteri rangel ilmel nimetissõrme viibutades. (Remsu 1989: 14)

Siltidega liigitamise raskused. Siin on mite kategooriat koos ühes lauses: #Gaze #FacialExpression ja #HandGesture

Liftis keeras nooremteadus kaassõitjatele selja, uuris ennast seinapeeglist. Vaist ütles Bannisterile, et Anda Koqq oli kodus, meest huvitas, missugusena neiu teda nägi.
Bannister hõõrus salliotsaga prilliklaasi puhtamaks. Ta rohekasmustad lühinägelikud silmad vaatasid peeglist vastu süütu uudishimuga, arupärivalt. Väljendasid need Andale ta plastilist vaimsust, mõttepaindlikkust, mida ta ei kavatsenudki müüa Korrusekorraldaja võimu tugevdamiseks?
Ei, lurjus ta tõesti pole, ennemini südamlik, tegi Bannister kokkuvõtte. Ta tõstis prillid silme ette, märkas vieletset kurdu ninajuurel. Karvapulst küündis sõõrmest välja, puudutas musti, puhmas vuntsegi.
Harjumatus enese eest hoolitseda? Protest valitseva korra vastu? Aga juuksed ei halline, tema kell käib jõudsalt edasi, dissertatsiooni kirjutab ta valmis. Puberteetlik vistrikki veel kõrvalesta all, ta on päris nooruke.
Bannister piilus vargsi üle õla.
Tema vagunikorrusel lugesid kaks vanurit püstijalu ühte ajalehte, tüdrukutirts paitas kassipoega korvis. Kellelgi polnud temaga asja. Pöidla ja nimetissõrmega näpistas Bannister vistriku katki. Mees uskus, et kuulis tuhmi triksugi. Psühhopaadi audiaalne hallutsinatsioon? Eales ei mallanud ta vistrikepigistamisega oodata, et otsida viisakamat kohta ja aega. Gümnaasiumis, noore puššpallitalendina, oli ta palli tagaajamisegi katki jätnud, et libistada näpu üle põskede, lauba ja lõua.
Mis see oli, mis kihutas teda kärsitult vistrike kallale? Mälestused ejakulatsioonidest? Igatses ta, rahuldamata eputis, endale oma mehelikkust tõestada?
Bannister pühkis sõrmeotsad lümfivedelikust sallinarmastesse kuivaks. (Remsu 1989: 14-15)

Üksjagu võigas. Huvitav, et oma "sotsiaalse mina" üle mõtiskleb tegelane just peeglisse vaadates, sest peegli metafoor on sotsiaalse mina teooriates levinud. Prillide puhastamine ja vistriku pigistamine on instrumentaalsed tegevused, aga Ekmani ja Frieseni kategooriate poole kaldudes kasutan adaptorite klasse, sest need on natuke täpsemad. #BodyMovement #ObjectAdaptors #Gaze #SelfAdaptor

Aga mida tähendas olla terve, ilma pidurdusprotsesside puudulikkuseta? Siin ja praegu, korrastatud hiidlinnas, Tuhande Neljakümne Teisel Suurkorrusel, kolmveerand aastat enne kolmandat aastatuhandet? Ajal, mil totalitaarne ühiskond isiklikki elu lammutas? Mil teadust vaid võimu säilitamiseks kasutati? Mil toimusid massilised justiitsmõrvad? Mil põlati isiksuse individuaalsust? (Remsu 1989: 16)

Näib, et siin ja eelmiseski tsitaadis tulevad juba üles võimu ja riigi ning isiku ja käitumise vaheliste suhete teema. Remsu võtab justkui kokku selle feeling'u mis on düstoopiatele (eriti Orwellist inspireeritutele) omane: isiklik elu (abielu, perekond, seks) on lammutamise teel (umbes nagu Marx seda kirjeldas) ja võim on usurpeerinud iga mõeldava elu- ja tegevusvaldkonna.

Bannisteri-poolsem, roheka heinakuhjasoenguga, oli jala istmiku alla vedanud, žöstikuleeris kummaliste, kandiliste viibetega. (Remsu 1989: 16)

Bannister kirjeldab enda ümber olevate inimeste käitumist. Ainult selle piiga käitumist spetsiifiliselt. Kandilised žestid, sealjuures, on omaette teema: žestide kodeerituse küsimus. Minu žestiuurjast juhendaja žestid on ka kandilised, kõrge kodeeritusega. Ma oletan, et kandilisus või ümarus, kuitahes üldised need omadused ka poleks, eristavad žestikulatsiooni (gesticulatio) "tõelistest" (tähendust kandvatest) žestides (gestus).

Kingapoe eest käratses inimsumm, saamahimu sundis pabeliiditare rusikatega vehklema. (Remsu 1989: 18)

Siin on vist vastuolude/kummastuste mäng: pabeliiditaridele ei ole rusikatega vehklemine harjumus. Siin on valem: tegevus ja põhjus/selgitus. "Tom frowned his displeasure" valemil "pabeliiditarid vehklesid rusikatega saamahimust." #HandGestures

Vastutulijate nägudelt õhkus närvilisust ja vaenulikkust. Ahriman! Korrusekorraljada diktatuur! (Remsu 1989: 18)

Ambivalentse kirjelduse probleem: nägudelt "õhkus" närvilisust ja vaenulikkust, aga me ei tea täpselt mis see on, mis seda muljet tekitas. #FacialExpressions

"Tunnen teid, tunnen." Müüja pidas pausi, kratsis lausa klassikaliselt juusteta kukalt. Ametiargoo juurdub viipekeeleski, täheldas Bannister. (Remsu 1989: 19)

Klassikaliselt juusteta kukal? Mulle tundub, et kukla kratsimine on see "viipekeelne ametiargoo" mida ta mõtleb, kuid selles ei saa kindel olla. Igatahes huvitav tähelepanek. Birdwhistell alustas kehaliikumise uurimist just selle tõttu, et märkas kuidas inimese käežestid vaheldusid koos keelega mida kõneleja parasjagu kasutas (midagi sarnast täheldab hiljem romaanis Johannes Maron). #SelfAdaptors

Söakamad hiired juba krabistasid. Bannister koukis põuetaskust meeveeplasku, keeras korgi pealt. Plaskule oli graveeritud kiri: KORRUSEKORRALJADA TERVISEKS! Võim poeb sinuga urgastessegi kaasa. Mees pühkis varrukaga laupa, rüüpas pika sõõmu Anda, sinu terviseks! Ja ma armastan sindp Mees tundis, kuidas toniseeriv vedelik ta sees ihu põletab. Reduktsioonid, reaktsioonid, keemia, füsioloogia. Mis, pagan, toimub meie soolikates? Viimaks oli ta omaette, võis olukordi vaagida. Siia peldikusse pole nad kindlasti seadnud mõtetelugemismasina andureid. (Remsu 1989: 21)

Aeg-ajalt tuleb mõtetelugemis-andurite teema üles, aga nende kaudu kogutud andmeid paljastatakse alles mõned leheküljed enne romaani lõppu. Vähemalt ei jäänud päris lahtiseks otsaks, nagu paljud muud huvitavad asjad selles romaanis. Lauba pühkimine ja sõõmu võtmine on muidugi: #SelfAdaptor ja #ObjectAdaptor - kummalisel kombel 20ndal leheküljel ikka veel mitte ühtegi alter-adaptorit; Eestlane on mittekontaktirahvas?

Proua Deboora Kassandra valdas perfektselt olulisimat positsiooni kindlistamisel - valetamist. Nooruses oli ta kurameerinud nelja kiiva poisiga üheaegselt, sealt pärines treenitus. Bannisteri vastu oli naine mobiliseerinud teisedki omasugused sektoris, kes palga eest kohvitamas käisid. Ikka kudrutas salalik daamidejõuk kuskil nišis, ikka katkes jutt, kui Bannister juhtus mööda minema. Teadlased! Kartsid teised, et Bannister sektorijuhatajaks saades neilt tööd hakkab nõudma? (Remsu 1989: 23)

Kõlab nagu stseen mõnest Ameerika high-school movie'st. Ei teagi kohe, kuidas sildistada. Äkki #Paralanguage ? Ei, see on küll #NonPerson võtmes, aga sõna otsese mõttes #Silencing ! Ideaalselt sobiks siia #InvolvementIdiom

Teadus on eelistanud minna aatomit näppima ja inimest aheldama, headus on hinge unustanud. Tänapäeva müstiline religioon (-teadus) on kõik, mida lahkama pole küps, oma teelt pühkinud. (Remsu 1989: 31)

Päris asjakohane iseloomustus. Tänapäeval muidugi räägitakse nö hinge (tegelikult, teadvuse) poole tagasi pöördumisest. Või vähemalt selline mulje jääb semiootika seiskohast.

Temas pulbitses viha (aga ta kõrvalpilk fikseeris, et veidi meeldib talle olla ülekohtuselt karistatud). Tähendab - kõik püsis valel. Ta oli arvanud end Jumalast äravalitute sekka, kes ei allu üldkehtestatud reegleile, kel on vaimu ja jõudu liikuda oma rada. Ehk ei lastud teda magister artium'igi kaitsmisele põhjusel, et ta pole täitnud oma lubadusi astuda ja paljastada? (Remsu 1989: 35)

#metablog - kummalisel kombel olen end samasuguseks pidanud, arvanud, et mul on piisavalt vaimujõudu, et õppida iseseisvalt, lugeda palju ja luua "oma tee". Pole välistatud, et minagi ei saa oma bakatööd kas tehtud või kaitstud.

Ema käenahk oli närbunud ja kortsus, sõrmed konksus ja kondised kui linnuküünised lasteraamatupildil, ja kui vähe oli Bannister midagi ema heaks teinud! Olnuks vist kaunis jõhker emalt andmeid edasi pinnida, oletas mees. Aga isa, kas isa aimab, mis moel ma suunamise ülikooli ja stipendiumi sain? päris Banniste. Ei, vastas ema vaikselt, ilmne soov südant puistata. Aga õed? Ka mitte, vastas ema, Freddy oli keelanud teistele rääkida, võtnud ausõnagi, mida ma praegu söön, ütles ema ja puhkes nutma. Mu lapsed, mis teist on saanud, halas ema, pisaraid häbenemata. (Remsu 1989: 36)

Liigutav. Paksus kirjas on veel üks ambivalentse kirjelduse moment. Ema soovib väga "ilmselt" südant puistata, kuid pole öeldud milles see täpselt väljendub. Hääletoonis, pausis, näoilmes, milleski muus või kõigis korraga?

Ent jäeti märkamata, et koostajate seas oli tunnustatud literaate, juhtivaid haritlasi, nemad olid nimekirja torganud oma vaenumeeste raamatuid. Kõigis keeluloendeis olid esikohal George Orwelli teoseid. (Remsu 1989: 40)

Jutt käib index librorum prohibitorum'ist. See on George Orwelli esimene mainimine. Teinegi on tulemas ja seal on öeldud, et Olev Remsu ilmselgelt viksis Orwellilt oma teose maha (selliseid meta-tasandi arutlusi, arvustusigi, on teoses mitu). Samas on raske liigitad mõjusid, sest Nõukogude liidus kirjutanud Remsu on arutleb ka fašismi ja raamatute põletamine ise on vihje natsidele.

Korrusekorraldaja või tema asendajate lemmikajaviiteks oli visiteerida provintse. Suure Juhi esimene käik suundus alati mademe tsentrumiks kuulutatud punkti. Paraadsammul marssides saluteeris Kõikevõitva Õpetuse Looja või tema teisik Vana-Rooma tervitusžestiga tähtsast maavarast ja nõelasilmast tulnud univormiga hiigelmonumendile. Kuju sisse oli monteeritud mehhanism, mis kergitas paremat kätt, nõnda et monumentki soluteeris oma tibatillukesele originaalile.
Nutikamad mademeaktsioonkonnad, ennetades ametlike kultusnormide oodatavat tõstmist, olid varustanud skulptuurid huultemuigutajatega, suukoopaisse seadnud megafonid, mis uhkelt hüüdsid: Caesaris voluntas suprema lex esto! (Remsu 1989: 52)

Siin on väga palju mida arutada. Esiteks estonglish (visiteerima, saluteerima), millega Remsu on justkui oma ajast eest (samas ma ei tea tema aega). Vana-Rooma tervitusžest on samuti vihje 20. sajandi diktatuuridele; näiteks Franco hispaania tuleb sellega seoses meelde. Teoses The Politics of Gesture oli selle kohta isegi pisut vaimukalt nenditud, et paljud inimesed saluteerisid vastu tahtmist ja suhtusid sellesse kui millessegi mis on rendered unto Caesar (see metafoor pärineb Uuest Testamendist, aga sobib siia nagu rusikas silmaauku). Monumendi saluteerimine oma originaalile on lihtsalt pentsik; sealjuures see on üks vähestest momentidest mil Korrusekorraldajast kirjutatakse kui inimesest ja kirjeldatakse tema käitumist. Ja viimaks muigutamise küsimus. Mul on teravalt meeles lapsepõlvest seik kus ma üritasin sõbraga mingil põhjusel selgusele jõuda mida muigutamine tähendab. Meil ei olnud siis sõnastikku, aga ÕS ütleb praegu, et see on (suu) liigutamine või maigutamine ning näide on "Laps muigutab unes suud, huuli." Midagi sellist ma ka demonstreerisin suuga ja see tundus naeruväärne. Sõber oli surmkindel, et ma mõtlen muigamist ja olen idioot, et "muigutamist" millekski pean. Siiamaani arvasin, et tal oli selles osas õigus ja see ei ole sõna. Kurat, Raigo!

Diktatuur on alati eelistanud klassitsismi ja ampiiri. Diktatuur arvab, et iga pisimgi asi esindab teda, muretseb selle "õigeoleku" eest. (Remsu 1989: 63)

Bannister räägib küll arhitektuurist, aga see on sisuliselt see mida ma uurin oma töös "Mitteverbaalne Suhtlemine ja Võim Düstoopiakirjanduses": kuidas totalitaarne ühiskonnakorraldus "muretseb" isegi inimeste kehalise käitumise (Orwelli uuskeeles facecrime'ide) pärast. Seda sama argumenti võib kasutada ka tänapäeva "infoühiskonn" düstoopilisusest rääkides: kui sa kasutad tasulist operatsioonisüsteemi - Microsofti, Apple'i ja isegi Canonicali oma - siis iga sinu tegu saadetakse vastavasse andmebaasi.

Läbi klaasideta akende võis näha paabulinnusulgedega kübarais korgerinnalisi daame, kes lehvikutega tuult tegid ja vaeste loomade ekskrementideleha tõttu nina kirtsutasid. (Remsu 1989: 65)

Halvustav iseloomustus. #ObjectAdaptors ja #FacialExpressions

Mees ütles talle midagi viies-kuues keeles, ta ei mõistnud neist ühtegi. Aga ta kummardus alandlikult mitu korda, torkas nimetissõrme suhu, väljendamaks soovi süüa, asetas kaks pihkupidi sirgelt kokkulapatud kätt vasakule põsele, kallutas pead, väljendamaks soovi peavaljule, langetas seejärel ustavaks manatud pilgu mehe jalgadele. Ta oli nõus oljusegagi, eks tulevik näita, kuhu ta veel pageb. Siis laskus ta põlvili ja osutas põletavast päikesest helekollase taevaslae poole. (Remsu 1989: 66)

Need on kokkuleppelised žestid mida mina mäletan lasteaiamängudest. #Emblems

Jaamaülem vaatas vilksti ta reisipampu. (Remsu 1989: 71)

See on üks nendest väljenditest mis tundub olevat eesti keelele iseomane. Inglise keeles saab öelda glanced ja glanced quickly, aga hetkel ei meenu ühtegi sõna mis oleks võrdväärne "vilksatamisega". Ei tea kuidas on lood sarnase nähtusega, pilkude vilgatamisega (korraks vilkumisega)? #Gaze

Ta märkas, et on kogemata ühes võtnud kaasa kõik oma raamatud; mida pidi tähendama jaamaülema vilksti-pilk tema reisipambule?
Hinges tuikas ohtu ennetav signaal. (Remsu 1989: 71)

Vilksti-pilk mis ennetab ohtu (mida lõpuks ei ilmunudku). #Gaze

Stopp! karjus äkki piitsutajate vanem. Vedukratas seiskus, üks pime hobune oli vahetpidamatust keerutamisest hullunud, ajas end tagajalgadele püsti, suust purskus rohekat vahtu. Täpne täägipiste kustutas ta elu. Laip rakendati lahti, tallist talutati uus silmitu run. Tapetu veeretati perroonilt alla, teised loomad seisid nõutult. Jõudis kuidagi nende pimedasse maailma sõnum surmast?
Bannister-Maron uskus, et kuulis matsu, mille põhjustas korjuse kukkumine liivapõrandale.
Ja nii barbaarsesse ametisse oli ta kavatsenid end möllida!
Loomatiirutajad itsitasid ja rõvetsesid esperanto kohalikus konkis, jutt käis hobuselihapilafist. Ta pööras põlglikult selja. Ka labi sõrmede vaatamisel on lõppude lõpuks piirid. (Remsu 1989: 72)

Vähemalt näib Bannister-Maron pimedate hobuste saatusele kaasa tundvat. Selja pööramisega väljendab ta kehaliselt oma mitteheakskiitu. #Posture

Lift kogus kiirust, ta tundis, kuidas ta keha muutus raskemaks, magu vajus nagu alla. (Remsu 1989: 73)

Kehataju ehk #Proprioception

Ta pesi ala- ja ülakeha, puhastas riistagi. Õnn, et tal see alles oli. Peremees oleks kindlasti lasknud ta kastreerida, seejärel koos oma nelja naisega hukata. Ta oli ümberlõigatu, kuid ikkagi kogunes kusitiava ümbrusesse märga mustust, mis ajas ta vihale. Ta häbemekarvad olid ruugemad juustest, tumedama rooste tooni, ülemised karvad millegipärast kaheharulised. Riist oli peegelpildina suurem ja võimsam kui otse vaadatuna. Kumb oli õigem, tegelikum? Kas pettis vahendatud või vahendamata pilk? Külgpeeglite paljunduses oli tal lõpmatu arv suuremaid. (Remsu 1989: 74)

Nagu Sebeoki hambaaugu-suuruses-kahtlemine, aga võikam. #BodyImage

Poole kaheksa paiku sõitis liftides või sammus tunnelites mõtlik töölisklass, rakkus käed püksitaskuis. Seejärel laskusid või tõusid koolilaste ka üliõpilaste kirevad salgad, kilked või pidurdamatu seletamishimu huultel. (Remsu 1989: 77)

(Vanuse)klassid nende iseloomulike käitumistega.

Sagis näo ja teota inimesi, ei tea miks sündinud ja kuidas hinges püsivad. (Remsu 1989: 78)

Mitteinimesed (nonpersons)? "Näo ja teota" tundub olevat levinud väljend, aga ma ei tunne konnotatsioone. Meenub vaid Goffmani mõttes "faceless", aga see on enam-vähem samaväärne sõnaga "ebaviisakas". Dno...

Kamp noorukeid paigatud liftijuhitürpides, silmis jultunud pilk, mis kuulutas, et see osa platsist on nende oma, ka kes rikub eksterritoriaalsust, astub kujutletava kriidiringi sisse jõugu ümber, see peab omaks võtma nende käitumisreeglid ja võibolla igaveseks nendega liituma. Ilane koni käis suult suule ringiratast, väljendas solidaarsust ja nakkusepõlgust. (Remsu 1989: 79)

Kui palju annab küll pilgust välja lugeda. "Nakkusepõlgus" muuseas on tabav sõna. #Gaze #Proxemics

Kaks lillaks värvitud juustega esteeditsevat homoseksualisti hoidsid käe alt kinni, vaatasid teineteisele truult ja kelmikalt otsa, viskasid ühise põlastava kõrvalpilgu koolipõlledes gümnaasiumiplikade salgale, kes ammuli sui vahtis maailmaväljaku möllu. (Remsu 1989: 79)

See on üks neist vähestest momentidest mis Remsu romaanis hakkab vastu. Kas tollal olid tõepoolest sellised "homoseksualistid" või kujutati neid nii halvasti ideoloogilistel põhjustel? Mul on natuke raske ette kujutada geisid viskamas põlastavat kõrvalpilku gümnaasiumitüdrukutele. Miks nad peaksid seda tegema? Üldse, veidi ülepakutud tundub see lillaks värvitud peade ja käevangus kõndimise värk. Eriti selle tõttu, et minu teadmist mööda oli tollal geide üksteise-ära-tundmise värv kollane; lilla juuksevärk tundub pigem tulevat pejoratiivsest slängist "lillad".

Terasem vaatleja märkaks Olev Remsutki, kes, tagumik vastu ausammast, vasak jalg kurekrõnksus, vasakul põlvel bloknoot, kõike, mis väljakul juhtus, hoolikalt pastapliiatsiga üles tähendas. (Remsu 1989: 81)

"Kurekrõnks" on üks neist sõnadest mis tekitavad tahtmise facebookis teha "konkursiivne eesti keel" kausta ja luua galerii eestikeelsetest väljenditest mis kirjeldavad kehakeelt. Praegu ei anna google otsing "kurekrõnks" mitte ühtegi vastust. Episood ise on ka signifikantne: peategelane kohtub autoriga kes on ta ellu kirjutanud.

Jaan Oksa kuju marmorsambal puudutas väljaku vahelage, kandes nõnda sümboolselt Paabeli kõiki ülemisi suurkorruseid. Parajaks reguleeritud ehavalguse kuma andis pronksist kirjanikule söaka, vastu tuult sammuva ja oma sõltumatust kalliks pidava mehe väärika ilme. (Remsu 1989: 82)

The difference that lighting makes! Tuleb kasutada väga üldist silti: #Visual

Platsiääred hõivanud pealtvaatajate kirev mass kirtsutas nina. (Remsu 1989: 83)

"Ninakirtsutus" on ka sõna mida saaks "eestikeelse konkursuse" galeriis kasutada. Tsitaadist on välja jäänud tõik, et paraadil sammuvate kirjanike tõrvikutest tuli see toss mis pani rahva nina kirtsutama. In any case, #FacialExpression

Sosistamispropagandatalituse agendid muigutasid vargsi huuli, pihud suude ees, et konfidentsiaalne jutt võõraste kõrvadeni ei kanduks. (Remsu 1989: 83)

Jälle kirjutasin esialgu "muigasid" ja siis parandasin ära. Peoga varjatud suumuigutamine on üks jõledate konnotatsioonidega käitumine. Olen ise olnud olukorras kus keegi räägib nurga tagant piiludes telefoniga niimoodi telefoni kattes. Jõledaks tegi selle tõik, et teda oli kuulda ja ta kirjeldas mind.

Tulid matuseteenrid, sutaanid üll, kuldsed kolmnurgad (= tasapinnal koonus) kaelas, ilmeis kombekohane kurbus. (Remsu 1989: 84)

Display rules juhtum: mõnes situatsioonis (nt rituaalides) on näoilme kombekohane.

Siin käratseti ja tuiguti, kostis kilkeid ja käohaalte abituid matkimisi, esikolonnide püüdlikkust ühtejalga marssimisest ja palgeisse manatud tõsidusest ei tahetud lõpuosas midagi teada. (Remsu 1989: 84)

Paraad ei ole otsast lõpuni ühetabane. "Pale" on imelik sõna. ÕS ütleb, et see on põsk; (silm)nägu. Kumb siis, kas põsk või silmade ümbris, jääb hetkel lahtiseks. Tõsine pale viitab justkui kulmude tegevusele, kuid ma ei ole kindel.

Hardal ilmel viipas Konrad Dasserman taevalae poole. "Palavalt armastatud Paabeli Päike! Lubage, palun, teile esitada rahva palve ristida Jaan Oksa saalväljak ümber Korrusekorraldaja nimeliseks. Säärane on meie kõigi ühine südametahe!"
"Lurjus! Sitane kaabakas!" sisistas Arthur Bannister.
Konrad Basserman kummardas, reproduktoritest lasti kõlada mürisevat aplausi. Aga plaksutati, hõisati ja loobiti rõõmsalt mütse õhku platsilgi. Paljud tegid seda tõlpsalsikust rutiinist, ka motoorsete tungide väljaelamiseks. Ent pabeliitide haritum ja edasijõudnum kiht arvas, et pealtvaatajaid filmitakse varjatud kaameratega ning mitteplaksutajail alandab keskkompuuter lojaalsus- ja truudusindekseid. Inimesed pidasid end kavalaiks masinapetjaiks, nad ei taibanud, et neilt just silmakirjalikkust nõutaksegi - võimu säilitamiseks puusab teesklevastki toetusest.
"Järgnevalt on sõna palunud Konstitutsioonivalve Peakohtu ülem Roy de Tachan," teatasid valjuhääldid.
Konrad Dasserman laskus poodiumilt alla. Pinnuohtu vältides ei libistanud mees pihku käsipuul. Teel kohtus ta Roy de Tachaniga. Mehed etendasid tervitusrituaali number seitseteist, surusid seejärel kätt. Nende käesurve oli agiteeriva iseloomuga, nägijaile platsil ja televaatajaile kodudes tõestas see täielikku vastastikust solidaarsust.
Roy de Tachan vaatas poodiumilt alla. Kohtunikutalaaris mehe pilk oli jäine ja põlastav. Tema jaoks kihas platsil armetu rämps, kelle hingetellimuseks olid soravad valed ja keda nende soovidele lahkelt vastu tulles hoitigi nähtamatuis, aga tunnetatavais ahelais valetamisega. (Remsu 1989: 86-87)

Päris mitu huvitavat aspekti. Harras ilme on ilmselt viide retoorikute maneerile. Motoorsetest tungidest pole ma midagi varem kuulnud (motoorsetest harjumustest see-eest küll). Pinnuohu vältimiseks mitte peo libistamine käsitoel kõlab nagu nullmärk: kirjeldatud on millegi puudumist. Nummerdatud tervitusrituaalid kõlavad ägedalt, aga see on vististi ainus koht siin romaanis kus neid mainitakse. Jäine ja põlastav pilk on ka tänapäeva poliitikutele omane; meenub Tartu linnavolikogu liikme reklaamplakat millel pool nägu kuvas jälestust.

Bannister unustas lisatu kohe, seitsmendal aastal, kui ta bakalaureusepunkte kokku arvutas, selgus, et see on tal õiendamata. Dekaani marmornäos ei liikunud ainuski lihas, mees kirjutas matriklisse selle riiklikult olulise aine nime, hinnetelahtrisse eximiis dotibus. Bannister tõstis pilgu. Dekaani kõrvalahmakad hoidusid peilingaatoritena peast eemale. Bannister tänas, bakalaureusepunktid olid korjatud. Pole tänu väärt, vastas dekaan, näomiimikaga äärmiselt kitsi. Ta olevat harjunud pigem diplomandidega, kes lõpukraadi taotlevad üksnes selle teadusega, milles nüüd härra Bannisteril terveks elus lohutamatu lünk jääb, sõnas dekaan naeratamata. Bannister ei saanud silmi lahti mehe kapsalehti meenutavatelt kõrvadelt. (Remsu 1989: 93)

Siin on lausa kolm korda rõhutatud Dekaani näoilmete puudumist. #FacialExpression

Pedandi hoolikusega valis Arthur Bannister loenguid. Temas, taas mustapäises, turskes noormehes, oli ootamatult peidus skurpuloossus, ja metodistlikust kodust oli ta kaasa toonud ideaalikultuse. Ta käis siin ja seal, kuulas prooviks mõned korrad. Paljud õppejõud lugesid kodudes, hoidsid sõitude arvelt oma aega kokku, lasksid endi asemel tudengil liftivaguneis loksuda.
Kui vähe oli närvilise ja edu järele kiimleva hiigelmasinavärgi peale lektoreid, kelle tase teda rahuldas! Edvistati informeeritusega, sügavust, teadmisi koondavat kristallselget põhja polnud kuskil näha. Ehk oli liberaalsuski pealiskaudsuse ja udutamise kompensatsioon? Ehk pidi söövate faktidega žongleerimine varjama tõika, et nende meeste koht polnud auväärseis kateedreis?
Bannister hakkas eelistama raamatuid, õppis raamatukogudes. Prostituutide sulest sündinud välja arvatud, polnud raamatiul asja madala rähklemisega, nende jaoks ei eksisteerinud ei Korrusekorraldajat ega alatusevastast liikumist, nemad polnud sunnitud ei vingerdama ega maha vaikima.
Ja peamine: juba üliõpilasena oli Bannister võimeline hindama oma teadmisi ja nende kasvu kõrvalpilguga, tal oli aimu sellestki, mida ta veel ei teadnud, aga oleks pidanud teadma. Ta ei lahminud nagu mõned noored geeniused, ta töötas lõppsihti unustamata, sammus võiduka maadeavastajana tarra incognita'le, alistas üha uusi valdu. (Remsu 1989: 94)

Aiai, tunnen tudengina täpselt sama. See blogi siin pakub mulle selle "kõrvalpilgu".

Professoriparukas ei sobinud Chernyle sugugi, tundus sonina, mille nokk ulaka hooletusega on kuklasse käänatud. Lõkmetega atetitalaargi mehe õlgadel näis võõrana ja teda kammitsev, Cherny raputaski paar korda oma keha, soovinuks nagu rüü seljast heita, et aheldajast vabana tekile vahisolijaid kamandama joosta. Aga silmad! Vinul naeratus vesihallides silmades oli enesekindel, teatas mingist sisemisest salatarkusest, millega margapuuna saab mõõta kõike ümbritsevat ja kõiki ümbritsejaid. See naeratus oli jõuline ja elegantne, kuid mitte kõrgilmalikult tõrjuv ja distantseeriv, pigem lahke, usaldustäratav, isegi pihtimata keelitav. (Remsu 1989: 97-98)

Ma kahtlustan nime kirjapildi tõttu, et mõeldud on kunagist semiootikaprofessorit, kelle nimi oli Igor Černov. Kahjuks ei ole ma selle mehega kohtunud, niiet ei saa seda kinnitada. Aare Pilve kirjeldusele ei saa ka toetuda (ütleb, et vesised silmad ja häbeliku mulje jättev naeratus).

Cherny tõstis pilgu, mõõtis teda kaugelt teiselt poolt lauda. Taas püsis mehe pilgus esoteeriline salatarkus, mille abil võib kontrollide kõige tõelevastavust ja mis oli üllatav selle rohmaka mehe puhul. "Te olete siis veendunud, et küsimused on teemavälised?" (Remsu 1989: 99)

See salatarkus on neomorozovism.

---

"Teie distsipliine juurde tahan jõuda - Bütsantsi ja Saksa-Rooma suhete juurde." Professoris kasvas kummaline õhin, mehe laial näol õhkus aval, mitteprofessorlik naeratus. (Remsu 1989: 102)

Milline on mitteprofessorlik naeratus?

Professor nööpis lahti kuue, pistis parema käe neli sõrme vasakusse vestitaskusse. Mees võttis haagu pikemaks laenguks. Korraks heitis ta veel oma ainukesele kuulajale kõhkleva pilgu - kas noormees on väärt seda, et ta tõe uurde juhatada? -, käis edasi-tagasi piki kirjutuslaua külge. (Remsu 1989: 104)

Midagi mida professorid teevad. Also, philosophy of walking (Powys, Hegel).

bannister niheles. Ta oli Johannes Maron meeveemaja peremehe ees. Ta tahtis alandlikult kummardada, langetada ustavaksmanatud pilgu rääkija jaladele. Ta tahtis laskuda põlvili, nõustuda orjusega. Ta tundis ette, et järgneva võtab taomaks, ja mida vastukäivam tuleb see üldaktsepteeritud tõdedele, seda kindlamini ja kiiremini. Temalgi on müstikajanu ja protestivaim, mis pingul rahuldamistarbest. Tema eelnevad kahtlustavad märkused olid üksnes kiivusest sündinud, tema tahtnuks olla esimene või ainus salateaduse teadja. (Remsu 1989: 105)

Pilku saab ustavaks manada.

Te ütlesite, et teil on mõningaid andmeid Tacitusest. Tõenäoliselt siis ka teda ümbritsenud ajast ja kultuurist, riigist, kus ta elas, ja linnadest, kus ta käis. Võibolla on teil kõigest sellest koguni visuaalne ettekujutus, näete meest ja tema aega vaimusilmas. (Remsu 1989: 106)

Mental imagery eesti keeles.

Saarah istus tema taburetil kirjutuslaua taga, mängis oma patsidega. (Remsu 1989: 113)

Midagi mida tüdrukud, neiud ja naised teevad.

Bannister viskas end kuues, viigipükstes ja talvekingades voodiks pikendatud tugitoolile, kruttis reväärilt lahti diktofoni.
Salvestus oli vilets. Diktofon oli suundmikrofoniga, professor Cherny oli loengut pidades kõndinud kabinetis nurgast nurka, aegajalt kadunud püüdeväljast. Noormees kuulas. Tema vaimustus kasvas. Paiguti tilisesid ainult kandelaabri lühtrite klaasripatsid, mütsusid enesekindlad sammud, neis kohtades pani ta tööle fantaasia. (Remsu 1989: 116)

Veel üks põhjus miks arvata, et Cherny on Chernov ja pärandanud edasi-tagasi kõndimise oma õpilasele (A. R.)

Talitsetud žestid, hääletu naer. Põlati kallist, tõusiklikku ülepakkumist. (Remsu 1989: 117)

Soliidse salongi atmosfäär. Implikatsioon on, et hääletu naer on teeseldud naer (vanasõna - "õige" naeru puhul vapub kogu keha ja toimub hingamisrütmi muutus millega kaasnevad häälitsused).

Tema vastu ei tuntud suuremat huvi, etiketikohase tutvustamise järel pöörati pilk mujale. Alul pelgas noormees vaibaäärele komistada ja põrandale prantsatada, pikapeale harjus pigistavate kingade ja seltskonna jaheda suhtumisega. Ta ei võinudki endale tähelepanu nõuda, ta oli tuden, ta oli eikeegi, niigi kõrgele lennanud, ja seda kohe kindlasti paljude arvates katteta avansina. Ta konutas nurkades, selg sirge, lihased trammis, naeratus huulil. Kastireegleid ei ignoreerita. Aga teda toetas veendumus: viimased saavad esimesteks. Ta ei aimanud, et kõrgendatud enesehinnangiga indiviidide seas kannavad esimeseks pürgimise soovi kõik, ja õnnestub see ainult ühel. Ja et esikohta ei määra ei andekus, ei teadmised, ei töövõime, isegi mitte kompuutri rehkendatud lojaalsusindeks - mis on küll olulised, kuid mitte otsistavad -, et võidujooksu tunnuse nimel võidab hoopis pabeliit, kelle kõik omadused vastavad ajahetke müstilistele ettekirjutistele. Ja neid ettekirjutisi loetleda, veel vähem hierarhiseerida, ei mõista keegi, ent see ei tähenda, et inimeste omaduste ja aja vahel poleks üksühest vastavust - on aeg kehv, on inimesed kehvad, on aeg parem, on inimesed paremad. (Remsu 1989: 118)

Kas kõrge staatusega (hierarhia tipus) saab lõdvestuda, mitte olla sirge selja, trammis lihaste ja sunnitud naeratusega?

Ja pluralism paelus Bannisteri. Vale on monoliitne, tõde ikkagi heterogeenne, ositi üksteist kummutav veenis ennast noor vaimustanu. (Remsu 1989: 118)

Veel kokkupuutepunkte kultuurisemiootikaga.

"Pectora, pectorum, pocteribus, pectora, pectoribus," ütles Bannister juba mitmendat korda ette, kuid neiu ei paotanud suud, ei lausunud järele. "Mis lahti on? Häbened või? Helde aeg, Saarah, sa õpid arstiks! Me peame sinuga läbi võtma terve anatoomia!"
"Mujal ma ei pelga," lausus Saarah patse näppides.
"Ja oma kodus pellgad?"
"See siin on sinu kodu. Mina olen selles toas külaline ja... ja.. koristaja," kogeles Saarah. "Ja sina vaatad. Kolledžis, ladina keele tunnis ei vaadata."
"Sul ei olegi midagi vaadata!" Bannister oli halvas tujus, meeleolupendel oli kõikunud agressiivsuse poolele. Ta pidi tegema midagi sarnast, mida teha ta ei tahtnud. Ta tõusis, astus ümber laua tüdruku juurde, tõstis patsid selja taha, avas rahulikult ükshaaval Saarahi kampsuni villased nööbid. Neiu hingas kopsud vahvalt õhku täis, Bannister märkas, et tal ei erekteeru. Seejärel plõksatas ta lahti Saarahi kleiditrukid, tüdruk sulges silmad, rinnad ette surutud.
"Korda: pectora, pectorum, pectoribus, pectora, pectoribus. See on muide kesksoost sõna," ütles Bannister.
Bannister vaatas. Läbi kombineesiidi roosatas lehviga rinnahoidja, mille kumerust vormisid kaks vahtmassist proteesi.
Miks ta on endale nii väikesed muretsenud?
"Olin sind petnud, Arthur," tunnistas Saarah ja puhkes nutma. (Remsu 1989: 120-121)

Puuduv erektsioon Saarahi vastu on vististi üks selle romaani põhiteemasid.

Jahmunud ema võttis tütrel käest kinni, talutas ta ära. Saarahi sammud olid kanged, jalad otsekui paralüseerunud.
Kas niisugune on armumise füüsiline väljendus, mõtles Bannister.
Saarahi isagi lahkus, saates talle põlgliku pilgu, ent naasis viivu pärast - nagu ühe süüdlase ülekuulamise järel - ning lausus ukselt:
"Kui laps sünnib enne üheksat kuud, lastakse mind töölt lahti." (Remsu 1989: 121)

Remsu the nonverbalist.

"Aga mis me siis teeme? Kuidas ma võiksin teid aidata?" laiutas ametnik lahkelt käsi. "Teate, mis! Teeme nii, et ei olegi midagi olnud. Ja tulete uuesti, kui on midagi olnud. Saabki kaunim," pilgutas daam Bannisterile kavalalt silma, tasule teene eest vihjamata. (Remsu 1989: 122)

Konspiratiivne silmapilgutus.

Saarah seisis keset tuba mittemidagiütleva näoga, valge kleit seljas. Ähkiv mootorimüra väljast kord valjenes, kord sumbus. Ju sõitis buldooser edasi-tagasi. (Remsu 1989: 123)

Nullmärk-nägu.

Bannister lähenes, kergitas kõrgemale Saarahi sätendava laubaehte, suudles abikaasat otsaette. Laup oli moru ja pumatine. Saarah vappus värinaist, oli nagu needitud keset toapõrandat. (Remsu 1989: 123-124)

Ilmselgelt asümmeetriline suhe.

Kohe kevadkarnevali järel oli Anda Koqq ta hüljanud; Bannister uskus, et seekord lõplikult.
Anda oli järsku tema kõrval voodis - siinsamas, Bannisteri vanalinnaateljees - otsustavalt üles hüpanud, paljajalu põrandal laperdades oli välkunud tüdruku hele tagumik.
Anda oli laskunud vannitoakorrusele. Alul nagises trepp, seejärel klõpsatas uksehaak, siis pahises vesi. Anda kreemitas all vaginat, nagu ta seda ikka tegi.
Bannister pikutas, tasapisi kustus kolme orgasmi leek. Lahe mõnusus valdas kehas. Et oma süüd kahenaisepidamise patus suurendada, hakkas Bannister kujutluses võrdlema Saarahit ja Andat.
Saarah istus alati seltskonnas nurka, jalad kokku surutud, seerik üle kõhnade põlvede, pilk kontrollimas, ega seelikuäär kõrgemale tõuse. Kas see on siis põhiprobleem, kui seltskonnas moodustatakse noorkunstnike edetabelit? Huuletul suul püsis nutuvõru, nägu härdailmeline. Koju sõites kaebas Saarah: ma ei sobi su tarkadega, miks sa mind nende sekka vead? Pidi Bannister vastama, et kõlakate kummutamiseks, nagu oleks ta Andaga abielus?
Anda prantsatas - kui võimalik - keset tuba põrandale, parem jalg istmiku all, silmustega kummitallad varvaste otsas, ja küsis alati, kui keegi jutu lõpetas: aga mida te tegelikult mõtlete? (Remsu 1989: 126)

Mis on nutuvõru?

Kraanijoa pladin all vannitoas asendus dušisõela mahedama sahinaga. Vagina tupsutatud, suitsetab Anda sigaretti ja asub oma patuse keha kallal. Mida mõtleb naine, kui ta koituse järel end puhastab? Hindab rahuldatuse astet, enda ja partneri liigutuste kvaliteeti, rütmi kokkukõla? Näeb juhtunus eneseteostust või suhtub asjasse kui teene osutamisse? (Remsu 1989: 127)

Põnevad küsimused.

Saarahi imetillukesed plikarinnad ei paisunud imetamise järelgi, küll aga kiskus parempoolne tiidakile. Jeus ei lasknud kunagi lahti, venitas välja, vabandas Saarah, kui Bannister rindu loomulikku asendisse püüdis kallutada. Saarahi kiindumus kaksikute poegade vastu oli loid, tehislik, sündinud välisest kohusetundest. Kui kõigil parvemajaeitedel on lapsed, ärgi puudugu need temalgi. Saarah oli juba pulmaööl viril, kannatakailme ei raaminud ainult ta nägu, vaid teravaid roideid, puusi, saledaid reisi. Kogu ta keha põlgas vaikselt meest, kes hüümenit soovis näha, et tarbe korral seda intiiminstansis kirjeldada. Saarahi pilk oli esimese ühte ajal tühi.
Paarteistkümmend aastat noorem Anda müras voodis läbematult, oli suguandekas, õhutas teda, Bannisterigi, eksperimentidele, näppis ja uuris mõnuga ta fallost. Kuidas on, kõrvutades teistega? päris vahel Bannister. Imelikud on nad kõik, vastas Anda, laskis nipsu ja naeris. (Remsu 1989: 128)

Suguelundile nipsu andmine on Remsu troop (see kordub ka hiljem).

"Ah sa mõtled minust niimoodi!" Üle Anda näo libises solvatus. "Johannes on sinust kolm aastat noorem." (Remsu 1989: 132)

Näoilmed võivad libiseda üle näo.

"Aga ikkagi kardad mikrofone." Anda pilgus vilkus sangarlik helk - tema ei karda. (Remsu 1989: 132)

Ja pilgud võivad vilkuda.

Kõhus keerati nüri nuga, ehk ummistusid mingid soolikad.
Äkki on harakirit sooritav samurai ainult mängukann füsioloogia käes, talitab siseprotsesside kirjutatud stsenaariumi kohaselt? (Remsu 1989: 134)

Not proprioception but proprioconciousness.

Bannister jalutas mööda tühja ruumi, kujutles, et tal pole kodu, et ta kolib, et ta on vaba, pole maise külge aheldatud. Veerevale kivile sammal ei kasva, põhjendas mees endale oma käitumist. Ja mobiilsuses on jõudu, liikumine sünnitab liikujalegi jõudu. Ta labiilne närvisüsteem vajas kirevaid ja uusi muljeid, reise ja isiku ümberhäälestamist - ka seda võis nimetada juurte, hinge põhja otsimiseks. (Remsu 1989: 135)

Kaks laulusõna Sage Franciselt: (1) I keep moving, I go from house to hous, stay committed like one foot in one foot out, I bounce, I'm leaving this place, divorce papers falling out my briefcase; ja (2) I was either soul searching or just looking for fights.

"Sa oled nii kahvatu, Artur! Mis sinuga on juhtunud? Su põsed on nagu surnul," imestas Saarah vaikselt, kui nad kabinetikorrusele tõisud.
Kahvatu? Bannisteri kurku valgusid kibedad pisarad. Ta oli mitu päeva arutult kooserdanud mööda ateljeed, ta oletas, et ta habemes nägu punetab, sarnaneb ründava jõhkardi lõustaga. (Remsu 1989: 136)

Pisarad kurgus? Surely ta mõtleb nö nutuklompi.

Bannister libistas mäkintoši seljast, voltis kokku ja vaatas prügikasti. Ninna tungis sirelilõhn, keegi - armastuses pettunu? - oli konteinerisse heitnud õites kimbu. Kui otsiks gümnaasiumiplikalikult kroonlehtedest õnne? Ei, ta on keskealine mees, temal on oma käitumismallid. Bannister laskis mäkintošil kukkuda sireliokstele. (Remsu 1989: 140)

"Käitumismall" on kahjuks sõna mida ma ei oska inglise keelde tõlkida.

"Mida?" Mees tundis kuklas teistegi ostjate piidlevaid pilke.
"Juba nädal aega on uus korraldus." Äti kortsus nägu lõi särama, häälest kostis varjamatu võidurõõm - viimaks ometi on ta Bannisterist targem, tema ütleb vanale kliendile poliitika-uudise! (Remsu 1989: 140)

Pilgu tajumine seda nägemata on omaette müsteerium.

Oli see harkis reitega kriipsulibu Anda? Üsna tema poos, tema matsakad häbememokad. Kõik litsid on ühtemoodi, elukutse ja harjumused sarnastuvad. Jälk Anda, ma armastan sind! (Remsu 1989: 145)

Viha ja armastuse segu Anda vastu on raamatus läbiv teema. Anda igatsemist on selles ehk liigagi palju.

Bannister pööras selja. Trepist tagasi alla joostes laskis mees kriipsu-Anda häbeme pihta nipsu. Oli see kontakt? Usud sa, hull, juba ikoonidesse, transubstantsetesse ühendajaisse? (Remsu 1989: 146)

Ikoon mitte-semiootilises tähenduses. Või kui siis maagia-semiootika tähenduses.

Mastix polnud teda mõistnud, oli põrnitsenud altkulmu. (Remsu 1989: 147)

Sellele vastab meemi-koodis "Are You Fucking Kidding Me?"

Oli keskpäevaleitsak, laste isad ja emad tukkusid harkisjalu hurtsikute uste ees pinkidel. Siin möödub elu kõigi silme all, sotsiaalne kontroll väldib Uus-Paabeli peeneid kabinetisigadusi. Seal, valge betooni ja klaasi peidus, ilmetu mööbli vahel hautakse omakasupüüdlikke alatusi, siin naerdakse ja muretsetakse teiste nähes. Kõik on siin teada, tütarde seksuaalelu on üldsuse arutlusobjektiks. Kummad on vangid, kas Uus-Paabeli või favelade asukad? Mõlemad! (Remsu 1989: 149)

Kultuuridevahelised erinevused?

Siiski, üks trussikute väel neegrinolk jäi paigale, viipas Bannisteri sõbralikult kuhugi kaasa. Ikkagi inimlik kontakt, mida ta kogu hommikupoole eitanud ja otsinud oli. Bannister läks, tema veendumused olid sotsiaaldemokraatlikud ja humanistlikud.
Sale ja pikakoivaline noormees kõndis temast mõni samm ees aina sügavamale hurtsikute asumisse sisse. Tee lookles künkast üles, kõrgemal olid paista Jaan Oksa väljakuäärsed laelõhkujad. Siin pöördusid nad paremale. Üle plekktarade küünitasid päid päevalilled. Hakatakse teda röövima? Vist mitte keegi ei reageeriks, kui Bannister appi hüüaks. Ei, noormehel polnud kurje kavatsusi, ta ütles oma nimeks Ahmed, ta ilme ja õhin kõnelesid, et ta soovib kingitud müntide eest heaga tasuda. Seejärel uskus Bannister, et ootamatu kaaslane viib ta Anda juurde. Või mõne teise prostituudi juurde. (Remsu 1989: 150)

Vähemalt mitte "ta kehakeel kõneles".

Anda teisel pool lauda vaatas oma menüü tagapoolel pilte. Need olid originaalvärvilitod koledaist mereelukaist, all neist varmistavate roogade prantsuskeelsed nimed. Restoran oli kindlasti graafikuid ja tõlkijaid honoreerides kõva summa hakkama pannud, imago kujundamisega koonerdada polnud tulus. Tüdruk polnud varem nii šikki kohta sattunud, ta palged õhetasid varjamatust vaimustusest - ehk mõtles ta ka juba selle peale, kuidas ta hiljem sõbrannadele lõunasöögist jutustab -, aga ta käitus vapralt. Kui kelner tuli, pööras ta ainult lehekülgi ja noogutas piltide suunas, proovimatagi võõrast keelt purssida. Bannister ühines Anda tellimusega, tüdruk saatis talle solidaarsuse tänutäheks pilgu täis kuuma andumust. (Remsu 1989: 158)

Pale on "põsk; (silm)nägu". Ei tea kas Anda nimi tulebki sõnast "andunud"? Või on Anda perekonnanimi Koqq mugandus sõnast "cock"?

Tuhande Neljakümne Teisel Suurkorrusel luurati alati lähedalistujat. Vaagivaid pilke ei põhjustanud enam nuhipelgus, elektroonika nobe areng oli vana hirmu minetanud. Tunti hoopis huvi, mida end kõrvalesokutanud tüüp väärt on, kes on tolle seljatag, kas ta koht kõikjaltoimivas hierarhias on seirajast madalam või kõrgem, et vastavalt sellele tema ees kas vagatseda või tema kallal ülbitseda. Hierarhiseeritud maailm tühistab hingi. (Remsu 1989: 160)

Siin ilmneb Remsu anarhistlik (hierarhia-vaenulik) joon. Totalitaarne ühiskond on radikaalselt hierarhiline.

Teletaip toksis aarisuurusele kuvarile tummalt seinal päevauudiseid. Bannister luges tekkivat kirja. Luges roiult ja automaatselt, ta oli hommikusi ajalehti sirvinud. Kummaline vägi kihutas teda kõike lugema - hullumeelses sõnastuses käpardlikke monograafiaid, tekste liftipileteilt, kaapeid peldikuis. (Remsu 1989: 161)

Bibliomaania.

Vanaemad puurisid üksteisele õudusega otsa, viibutasid seejärel nagu kokkulepitult kuvari pole kõhnu rusikaid. Salkkond pätistunud kunstnikke mõmises nilbeis unelmais. (Remsu 1989: 161)

Words are very... unnecessary.

Öeldu on ütleja autoportree, maailm fikseerija nägu. Vihkaja fikseeritav on must. (Remsu 1989: 162)

Tundub nagu alternatiivne sõnastus vanasõnale "kes teisele nime annab see ise seda kannab".

Anda tusk haihtus välkselt. Rõõm ta kehas näis rinnust ja õlgadest ülespoole kerkivat, mossitav, nutuvõres suu naeratas, silmas helkis säde. Tüdrukut innustas mehe toon ja seik, et ta oli suutnud Bannisteri võõrastuse kaotada. (Remsu 1989: 164)

Kompaktne. Mossitus, nutuvõru ja silmasäde on eesti "kehakeele" elemendid. Omaette töö oleks modustada neist nimekiri ja katsetada kuidas eestlased neid elemente tõlgendavad.

"Ma lähen sinna!" rõkkas Anda, hüppas krapsti käte abita rätsepaistest püsti, haaras Bannisteri selja tagant, maotu tugitooli korjult tibukollase keebi ja müdistas botikute tõmblukke kinni tirimata ateljee trepist alla. (Remsu 1989: 165)

Kui Anda oleks tõusnud niimoodi keereldes (jalgu rätsepaistmest horisontaalselt ülespoole lahti lükates) siis see kujutaks ennast hip-hop tantsuliigutust.

Väsinud mehe habemes lõug toetus rinnale, pulstunud juuksesalgud kaua pügamata kuklal ja lihamäena kumer mammutituri õõtsusid hingamisrütmis üles-alla. Nasaalsed õhuvoolud, takerdunud keerlema sõõrmete tatiklompides ja tortis karvades, tekitasid imepeenikest, mehe kogukale olemusele sobimatut vilet. Bannisteri jalad favelatolmuste kingadega number nelikümmend viis olid põikikõnnitee tsementplaatidele välja sirutatud. Tuvid käisid mehe pooleks kasatud paeltega kingi uudishimulikult nuuskimas, ju meelitas urbaniseerunud linde higilehk. (Remsu 1989: 168)

Hingamist saab täheldada õlgade üles-alla liikumise järgi, väidavad mõned.

Bannister võttis koha sisse hoburauakujulise leti taga. Noor ja sihvakas baaridaam, kellega tal oli aastaid silmside, mis millekski ei arenenud [...] (Remsu 1989: 169)

Sest pikaldane silmside tähendab põhijoontes kahte asja: agressiivsust (kui samasooline) või kurameerimist (kui vastasooline).

Võibolla seisnes küsimata teenuses samuti vihje (valetamise ja salatsemise atmosfäär oli aldis allusioonidele ja allegooriatele), võibolla soovis jumekas baaridaam öelda: kaua sa, mees, kõõlud mu puusi, istu ükskord sulgemiseni paigal ja saad mind koju! Teeks seda täna? (Remsu 1989: 169)

Kõõluma on "logelema, niisama vahtima". Akna peal kõõlumine, seega, tähendab akna peal logelemist ja niisama ringi vahtimist.

"Õpilane arhitektuuri alal?" nõõkas Bannister.
"Ei, nagu veenduda võite." Õpetaja palgeil libises aastasadade vanune kaval endassepööratud vinul naeratus. Iroonia teda rööpast välja ei viinud. (Remsu 1989: 172)

Väga spetsiifiline naeratus.

Madal keerisiil sahistas preestri kulmudes, mehe armastusväärseks manatud näol muheles endiselt salapärane komödiandinaeratus. (Remsu 1989: 173)

Veel üks raskestimõistetav naeratus. Pole kindel mis on "keerisiil" - kas keeris-iil või keeri-siil. Your search - "keerisiil" - did not match any documents.

Ent kahtlasel kombel ei reageerinud pinkidel istuvad pabeliidid sensatsioonilisele sõnumile kuidagi - kes järas kilepakendist tibu, kes kudus sukka, kes rüüpas plekkpurgist konservõlut, kes suikus vaikses iseolemises. Ei ahhetavat jahmatust, ei lahvatavat rõõmu, ei ängistavat kurbust, vaid lojaalsete alamate tuim virelemine. Ei passita ekraani poolegi. (Remsu 1989: 178)

Vaikne iseolemine kõlab nagu ownlife.

Mina näperdan lollakalt sigaretti, ja seda pean kuulma mehelt, keda ma veel armastan, haavus Anda, alul viril, siis kalk naeratus huulil, murdis suitsu pooleks, sutskas harkis ja hõõguva koni kaebamispillu, lõi inimsilma kõrgusel piilumistsälkudega kardinad valla, põgenes noore vasikana jäätunud loikudel kolpsates süngete ladude vahele. (Remsu 1989: 183)

Viril on "nutune, hädine; kõver, viltukistud".

Tänaval töllerdasid kaks kõrvarõngastega, kirpas, lohkuvajunud ninade ja briljantrohelisteks mingitud silmalaugudega süfiliitikuist homoseksualisti, pildusid kõrke pilke rõivastatud angoorakõutsi silitavale emandale, võibolla pensionil ooperimadonnale. (Remsu 1989: 184)

Homoseksuaalseid kujutab Remsu käesolevas romaanis alati negatiivselt ja alati naissoole (siin emandale, mujal gümnaasiumiplikadele) kõrke pilke viskamas, justkui homoseksuaalsed mehed võistleksid naistega meeste pärast.

Mulaažid paelusid kahte kõrvarõngastega, briljantroheliste laugude ja lömmis ninadega homo, keda Bannister oli tänavkoridoris sabas seistes näinud. Nad polnudki õllejahil. Asjalikul ja tõsisel moel, sõrmi vaksahaardeks sirutades, mõõtsid mehed parajust, lülitasid sisse patareisid, kruttisid vinna vedrumootoreid, nuusutasid ejakulatsiooni järel. Ent vennikeste huvi tundus pigem toonitatult nilbitseva komejandina, vahest käisid nad siin iga päev väikekodanlasi irriteerimas, end tülgastavatest kõlblusnormidest kõrgemale seadmas. Vaevalt, et sihukestel osturaha jätkus. Aga ehk olid näppamise peal väljas. (Remsu 1989: 187)

Häbiväärselt negatiivne. Sõrmede vaksahaardeks sirutamine (millegi mõõtmise eesmärgil?) tundub olevat väljasurnud praktika. Irriteerimas, mitte ärritamas. Ei tea kas homoseksuaalsed olidki Remsu ajal "sellised" või on tegu (homofoobilise) hüperbooliga.

Hierarhiamaailm oli imbunud boheemlusessegi. Tervitamise eel mõõdeti positsioonikust, valitsesid kätteõpitud käitumisnõksud. Tema, Bannistergi, polnud puhas. Vabaduse- ja loomulikkuse-oaas pole isevalitsuse ajal mõeldavad. (Remsu 1989: 190)

"Kätteõpitud käitumisnõksud" tunduvad praegu tõlgitamatud (habitually learned behavioural tricks doesn't seem to capture it well).

"Tuhat tervitust!" hüüatas Samura-san lävelt, lai žest ja vägev hääl rõõmsaks rihitud, seljas ploomiõitega, avarate varrukatega kimono. "Astuge aga edasi. Olen tõepoolest hetkeks vaba, viimane klient lahkus poolteist minutit tagasi." (Remsu 1989: 195)

Rihtima on "õigeks, parajaks seadma; sobitama".

Samu oli valanud kahte piaali riisiveini, ulatas ühe talle, Bannisterile, teise jättis endale. Asjade taoline areng haavas Andat, tüdruk mossitas, pahameelt varjamata. Samu vist oligi solvumist provotseerinud, et võõra vanus välja selgitada. (Remsu 1989: 195)

Mossitada saab ilmselt ka pahameelt varjata üritades. What's wrong? - Nothing...

"Ei. Meditsiinipresident on suitsetamise tervishoiuasutustes keelanud," vastas Samu.
"Kahju." Anda sigaretipakki otsinud käsi peatus. "Tore oleks olnud teiega suitsetada."
"Miks tore?"
"Ma oskan selle järgi, kuidas keegi sigaretti hoiab, inimese iseloomu määrata," teatas Anda puhtast südamest.
"Kelleks te õpite? Kas psühholoogiks?" uuris Samu edasi, ankeediandmeid ja positsiooni välja nuhkima oli ta alati usin. (Remsu 1989: 196)

Huvitav, kas see aspekt pärineb Allan Pease'lt (kas Remsu on teda lugenud) või ringleb/ringles selline rahvapsühholoogia ka muudmoodi?

Oh neid biblioteegis sõeluvaid sinisukki, oli mõelnud Bannister, ulatanud küsijale ähmaselt läikiva kaamelipildiga paki, neiu oli sealt ise sigareti urgitsenud, istunud Bannisteri kõrvale, jäänud läitmata suits suus, ootama. Bannister oli krapsanud tulemasinat, neiu oli tõmmanud pika, mõnuleva mahvi, põsed aukus. (Remsu 1989: 196)

Tänapäeval, mulle tundub, näiks selline suitsetamine žestina.

Läbi anda selja tajus Bannister kärsitu tüdruku kahetsust. (Remsu 1989: 197)

Samu valmistub Andat masseerima, aga keegi klient laseb uksekella. Bannister vaatab Anda selga ja näeb selles emotsiooni. Tunded on kogukehalised.

Bannister nägi ta silmadel naudingut ootavat iharuskirmet. (Remsu 1989: 198)

Ilus sõna, aga kuidas seda käitumise terminites kirjeldada?

Taltsutatud metsloomana vaguralt lebanud Anda hakkas üha kiirenevalt hingama. Samu pilgutas Bannisterile semulikult kunstjaapanlasesilma, väänas tüdruku käsivarsi, silitas alumist selgroolüli. Anda lõõtsus, niutsatas. Samu keeras neiu ümber, patsutas lahtise randmega nõkkuvajunud kõhtu, koputas sõrmenukiga roideid, kõditas kaenlaalust. Bannisterile tundus, et roosteruugest, punatäpilisest karvatordikust eritus higimürtjat hõngu.
"Veel, veel, veel," soigus neidis, silmad unelevalt suletud, rinnad lahkjalt rippu, põlvist krõnksus viblakad jalad ülestõstetud, puusad lobedalt nõksumas, näärmed nõrisemas. (Remsu 1989: 198)

Sex signals.

Anda istus talle sülle, oma seeliku ja pulloveri peal, vaatas talle otsa silma võibolla-süüdlase kebjalt andestust otsival pilgul, embas ja naaldus vastu habet. Vaikuses - Bannister polnud hoomanud, mil hümn katkes - kuulatas mees Anda rahunevat hingamist. Ligunenud näärmed kuivasid, rinnad ei õõtsunud enam. Äraoleval moel kandis Anda oma nümfomaanistaatust. (Remsu 1989: 199)

Pilkudel ja ilmetel on ikka lõputuid variatsioone mis kõnetavad rohkem konteksti kui käitumist ennast.

Punaste lõhikutega hõbesinises vormirõivas päikeseprillidega neiu mikrofoni taga turtsatas põlastavalt, vahtis ülbelt muiates pimedail silmil seljakotirihmu, labidhabet, upitas end kaema kingatut jalga, endal küünel murdunud, pool mustusekaart` irvakil. Midagi oli tal ühist Andaga - seksapiilsus, oma enesekindlasse rumalusse kapseldumine, panetunud häbitu? (Remsu 1989: 204)

Panetama on "harjumuse tõttu tuimaks muutuma".

Lõõtsutava mehe pilku köitis fresko jaamakella all.
Batalist oli seinalie maalinud pompoosse lahingu lõpustseeni - Korrusekorraldaja ja tema abikaasa, mõlemad kalleis kiivreis ja uhketel, vaipadega kaetud täkkudel, juhtimas tõisvates päikesekiirtes vägesid vaenlaste arvutute hordide vastu, need olid surutud kuristiku äärele ja olid kohe-kohe alla andmas.
Mis sõda?, kunas toimus?, kes on kaotaja? - selle kohta polnud viiteid. Võideldi ja võideti üldse, pilt oli puhastatud labastest konkretiseeringuist. Relvadki, mille kuju ja omapära andnuks umbkaudsegi dateerimisvõimaluse, olid abstrahheeritud-sümboliseeritud. Rõhuti igavikulistele väärtustele. (Remsu 1989: 206)

Tundub nagu midagi mis võib olla ühine ka teisetle düstoopiatele.

"Siin te mul varjategi ennast, kodanik tuhvlisokutaja!" kostis selja tagant ametniku õpitult tige, end samas ka paljastamisrõõmust lustlik perenaisehääl.
Ennastreetvalt käändus Bannister vaatama.
Ootesaali lävel nokutas tõredalt reibas, univormis ja päikeseprillidega informaatoripiiga, käsi kehast jubedustundega kaugele ette sirutatud, sõrmede vahel pintsett, mille kokkunäpistatud haarmed kandmas tema sinakaks määrdunud kinga! (Remsu 1989: 207)

Väga elav kirjeldus. Ennastreetmine on teema ka Orwelli 1984-s.

Kastis polnud peale Bannisteri hingegi, tema platvormilt liftitulijad olid poetunud treppe pidi vaguni üla- ja allkorrustele. Ei meeldi ta inimestele? Bannister oli varemgi täheldanud, et tema kõrvale ei seata end istuma, pigem seistakse, laest rippuv tasakaalukonks peos, väsitatakse jalgu. (Remsu 1989: 209)

#avoidance

Kas sina, Marc Ystadt, suudaksid minust teha pabeliidi, kellelt naeratades küsitakse: vabandage, kas koht teie kõrval on vaba? (Remsu 1989: 209-210)

Inimlikkuseiha.

Konduktor mugistas hambutut naeru. (Remsu 1989: 210)

ÕS2006 ütleb "Mügistab naerda v naeru".

Ülevalgustatud värvifotod demonstreerisid, kuidas noored ja vanad, mees- ja naissoost koguduseliikmed, palel poseeritud andumus ja solidaarsus, Jumala ja pensionäride hüvanguks sokke koovad. (Remsu 1989: 216)

Taipasin just, et ma ei oska ise ikka üldse poseerida. Meenub esimese klassi grupipilt millel mina ainsana vaatan kaadrist välja midagi huvitavamat kui fotograaf.

Idee ise polnud laita: aidata ennast ja kohaliku mademe ätte Jumala pühendumise sildi all. Või oli siiski halb, päris variserlik? Võis ju abistada ilma sildita, koguni salaja. Aga kollektiivne teraapia toimis ikka, kooskäimine oligi siinne Jumal, tuttavate nägemine religioosne elamus. (Remsu 1989: 216)

Täpselt sama olen mõelnud nii mõnegi sekti kohta mida olen huvi pärast külastanud.

Bannister tundis võõraid silmi kuklal. Jehoova? Alati kohalolev Anda? Permanentne jälitusluul, mis pärit Jumala kui igavese valvaja hüpoteesist?
Mees võpatas viivitusega, mööda tahenenud higikorbaga kaetud ihu jooksis jäle külmavärin.
Olid need tema oma silmad, mis teda selja tagant jälgisid; pole siin nelja seina vahel kedagi peale tema, ning kahestumist ja enesest eemaloleku tunnet tekitab kaemuse püdel halvatus. (Remsu 1989: 221)

Jumal on inspector omne? Also, "the double is an estranged reflection of a person" (Lotman 1994 [1981]: 381) - Johannes on Bannisteri võõrutatud peegeldus ['võõrutatud' ei tundu siin õige sõna olevat].

Bannisteri põlved kipitasid, mees tõusis sirgu. Keha lõikas aknast põiki langevaid kuukiir, kooriruumi vaibale tekkis kogukas vari. (Remsu 1989: 226)

Varjud on omaette teema mida ma polegi veel käsitanud, aga millel on omaette kultuuriline tähenduskiht, kust nagu peegeldustel, vaikusel, jne.

Kuidagiviisi oli noor Bannister algtõed omandanud, ent tema teistekuulamine oli võlts ja teesklev - teistel oli haruharva talle midagi meelespidamisväärset öelda, ikka kibeles tal keelel parandamise ja täpsustamise tuhin. Ja ta oli veendunud, et tõelise tarkuse ees vakatab ta alati, teritab kõrvu ning hoolitseb, et räägitav mälust ei kustuks - Cherny ja mõne teise targema õppejõu laengute salvestuse ühtejärge kuulamine tõestas talle, et ta sedapuhku endale ei valeta. Isa argumenteeris: seltskondlikus vestluses ei peagi selguma tõde, seltskondlik vestlus on kollektiivne teraapia, ventiil, mille kaudu auruvad pinged. (Remsu 1989: 232)

Seltskondlik vestlus on Jakobsoni mõttes faatiline.

Kateedris Bannister viivitas, silmitses üliõpilasi. Nende seas oli päris palju andasid - nooremteaduri deduktiivne vaim tegutses välistamismeetodil -, tõstis silmad sinetavate laugudega pabeliiditarilt sinetavate laugudega pabeliiditarile, nokkis sõklaid tera otsides: ei, too kõrvarõngastega ei ole Anda, too blond ja pruunide silmadega samuti mitte, tolle haaknõelaga põses punkari puhul on asi kahtlane, temas peitus Anda-võimalus. (Remsu 1989: 232)

Andast on selleks hetkeks saanud idee või kujund (image).

Ta ei peljanud (siis, kui ta veel end kontrollis) pidada pausi, et joovastuses tärganud väärt idee bloknooti täheldada - et see mälu pimedale kaduvikupoolele tagasi ei haihtuks. (Remsu 1989: 233)

Bannister ilmselt ei uskunud, et head ideed tulevad alati uuteks kontekstides ringiga tagasi.

Ta kuulis oma häält - sügav ja kandev, aga kohati narmendav. Tema hääl oli miskipärast artikuleerunud talle mõistetavateks paroolideks, mille abil üksikud mõtted pidasid vajalikuks end meenutada, kerkisid pealmisesse teadvusesse ilma igasuguse korra ja loogikaniidita. Aga siiski: mis neid mõttejuppe reastas, mis või kes valis just neid? (Remsu 1989: 234)

The body of water metaphor (sea, lake) for consciousness.

Bannisteri meetod loenguid pidada välistas enesetalitsemise, hoiatusile kuuletumine olnuks tema jaoks võrdne diskvalifitseerimisega. Ta vihkas paberilt magalugemist. Ta ei saanud ajada kaks korda ühte ja sedasama juttu - eneseplagieerimine oli tülgastav, loovust ignoreeriv, kuivalt mehaaniline protseduur. (Remsu 1989: 235)

Midagi mis mul on Bannisteriga ühist. But I'm also rude about it - olen nii mõndagi tuimalt mahalugevat esinejat seganud.

Tiivikud laes keerlesid inertsina. Laua plastkattele oli sirgeldatud väänlevaid, naiselikke mustreid.
Bannister vajus norgu, lõug rinnal, nina habemes, lauaäär soonimas kõhtu.
Nõrkushoog lautus kehas laiali. Silme ees värelesid mustad täpid. Iiveldusklomp kerkis kurku. (Remsu 1989: 245)

Bannister on löödud kui keegi tudeng ütleb talle loengus valjult "Andat te sellegipoolest tagasi ei saa."

Ent olgu pealegi minevik nööriga kaelas, tudeng igatahes ei tohi õppejõudu konutamas ja lömmis näha. Bannister kogus end, manas näkku kuulaja ilme. (Remsu 1989: 246)

Selles teoses on õige palju manamist. Huvitav on see selle poolest, et manamise esmane tähendus on "loitsides, lausudes nõiduma;" ("Nõid mananud kepi ussiks."), teisene tähendus "vaimusilma ette võluma, esile kutsuma;" ("Manab silme ette kauni pildi, näole väärika ilme.") ja kolmas veel "kiruma, siunama, needma" ("Manas oma rasket saatust."). T'ea kas need tähendusvarjundid moodustavad mingis mõttes terviku ja ilmete teesklemine ("esile kutsumine") on ajalooliselt seotud nõidumise või kirumisega.

Igal tegevusalal areneb välja esoteeriline salakeel, seob pühendatuid, vastandab neid ülejäänud maailmale. (Remsu 1989: 249)

Semiootika on eriti usin esoteerilise terminoloogia looja, aga samas mitte nii kohutav kui fenomenoloogia (mul ei ole aimugi kuidas teistel õnnestub nt Husserlist midagi aru saada).

Mees kinkis Saarahile viis nartsissi. Naine koguni nõksatas vallatu kniksu, mis hästi ei sobinud ta tõsimusta matusekostüümiga. Metodistlikest veendumustest hoolimata meeldis Saarahile väga, kui talle avalikus paigas lilli ulatatakse. Ka meeldis talle demonstreerida koos tervet perekonda. Naise pilk otsis tuttavaid. Naine jääb naiseks kirikuteenrinagi. (Remsu 1989: 251)

Not sure if sexist.

Bannister surus endas maha soovi õlgu kehitada. Talle meenus, kuidas Saarah vanasti ta kõrval magas. Öölambi rohekas kuma valgustas naise kahvatut nägu. Liikumatud laud katsid silmi, langetatud ripsmed varjasud kurdusid silma allnurgas. Naine oli end unes ustavalt kaissu pööranud - nagu hoolitseja ja kodu leidnud kassipoeg. See oli kombepärane, metodistlik andumine. (Remsu 1989: 253)

Ehk ikooniliseim lause selles romaanis. Liitub arutluses Winstoni katsega peita teleekraanide eest Julia kirjakest mis ütleb "Ma armastan sind." #self-control

Õhku rebestas häiresireeni kiunuv unne.
Lapsed ja täiskasvanud allsaalis kangestusid paigale, ilmeil ehmatus ja küsimärk. Vaid krokodillid, kaelad õgardlikult õieli, lubistasid kuiva vee basseinis edasi, jahtisid jänesetopiseid lõugade ees; elektrooniline ubinavaht pöördus kalossikannal ringi, märkas hirmunud poisikest, härra Jaanile poega, tõstis lõhkistes pükstes jalgu siputava patsaani traataia taha, maigutas huuli nagu tummfilmis - luusse ja lihasse lõikav plärin mattis tolle švejki koolikaebamise ähvarduse.
Signaal vaikis. Kaubamajakülastajad ei toibunud kohe, seisid ja istusid keerukujudena tardunud poosides. (Remsu 1989: 260-261)

Milline on näolihaste konfiguratsioon kui ilmel on küsimärk? "Unne" tundub olevat undamise pööre mida enam ei kasutata, umbes nagu "julend" ja "julgenud".

"Tähelepanu! Härra ja proua Arthur Bannister, tähelepanu. Palun ilmuge viivitamatult sisekaitsestaapi A väljapääsu kõrval!
Bannister võpatas, tundis abikaasa võpatust kõrval. (Remsu 1989: 261)

Sellistest mitte-väga-selgetest tajumustest-märkamistest saaks terve nimekirja teha. Samasse klassi läheb Montagi täheldamine, et Mildred kortsutab kulmu - nägemata teda seda tegemas. Harjumuste ja tõlgenduste seos.

Kahel pool minejaid moodustus emadest ja isadest midagi vaikse mõnituskoridori taolist, olemuselt avaliku hukkamise sarnast.
Kas on Saarahki seda meelt, et peitavast grotist tagaajajate sülle jookseks?
Põlastavad pilgud liikusid nendega kaasa - paariad lähenevad! Hukkamõistvad, sõnatud noogutused - nii, nii, seda oligi teist arvata. Kellegi kaasatundev viibe. Kelle? Härra Jaanile! Tema söandas vihaspaleeris teistest erineda. Räpakas poiss veidriku kõrval mugis isukalt õuna. (Remsu 1989: 262)

Paleer on "aurivi kahel pool teed". Kuidas viibatakse kaasatundvalt?

"Kuidas isa on süüdi? Sa mõtle, mida sa räägid," ehmatas Saarah. Ent ta verevaestelt põskedelt, kahvatult ilmelt võis lugeda heameelevirvendustki - õnnetused liidavad perekonda, viimaks omati sai ta demonstreerida neid neljakesi koos. (Remsu 1989: 268)

Heameelevirvendus peaks kuuluma mikromiimika alla.

Bannister urgitses pigimustast satäänist päevasärgi rinnataskust mürkroheliste kaantega töötõendi, pistis selle läbi klaasputka luugi päevavahi pilgu alla. Mehe rokased ja heinapepredes vurrud muhelesid - tema võimu aktsepteeriti. (Remsu 1989: 270)

Mitte ei tea mis on heinapepred. Googeldamine annab ainult ühe tulemuse mis ütleb, et munadepühadel keedeti nendega (?) mune.

Li oli lühike, kollakate, mongoliidselt esiletungivate põsesarnadega, tahtejõulise ja vilka žestikulatsiooniga mees. Miitinguerakonna univorm istus ta seljas valatult, kabuur vööl, mida ta kandis korrusepühadel, sobis. (Remsu 1989: 273)

Aga ikkagi gesticulatio mitte gestus.

Me võiksime selle ise koostada, peaasi et teie, härra Bannister, tunnistaksite, et see on teie tehtud," lõpetas Li küüniliselt avameelitseva kiirmonoloogi, asetas võimukalt žestikuleerinud käed mundrikuuele vaheliti, nühkis säärikuid laua all teineteise vastu. Paar korda oli ta mökitanud hääletut naeru, ja millise aukartusega oli ta allakriipsutanud repressaalasutuste täisnimesid. (Remsu 1989: 276)

Väikesed olulisused: mitte "käed rinnale risti" vaid "käed mundrikuuele vaheliti". See žest on omaette ajalooga (kuidas Allan Pease luges ühte Bütsantsi kunsti uurimust valesti ja paiskas maailma väärteadmise, et rinnale ristatud käed on "universaalne žest" mis tähistab suletud suhtumist või kaitsepositsiooni), aga huvitav oleks pöörduda Eesti autorite poole kes kirjutasid enne (vähemalt) 1970ndaid - sellise kirjanduse konkursiivsest lugemisest saaks ilmselt paremini aimu eestlastele ainuomastest käitumistõlgendutest.

Li kuivetunud näol vilksatas oma tahtmise pealesurunud inimese heameel, seejärel põrnitses mehe mustavates mandlisilmades tusane taipamatus. "Mis te sellega mõtlete?" (Remsu 1989: 178)

Väga spetsiifiline vilksatus.

"Kuidas pole?" Li vasak põsemügar tursus, mongoliidne kurd silmapilu ninanurgas värahtas, paksud huuled kahvatusid. (Remsu 1989: 279)

Natuke raske ette kujutada, hoolimata adekvaatsest kirjeldusest.

Remsu kirjutas pandimaja pool teed vundamendile nõiatudes edasi, oli üles upitanud vaid teise jala. Muidugi, liikmed väsivad, nõuavad asendi vahetamist.
Bannister hiilis vargsi Remsu korvale, piilus üle õla märkmikku. Remsul oli käsil lause: "Bannister hiilis vargsi Remsu kõrvale, piilus üle õla märkmikku. Remsul oli käsil lause: "Bannister hiilis vargsi Remsu kõrvale, piilus üle õla märkmikku. Remsul oli kasil lause: "Bannister hiilis vargsi Remsu kõrvale, piilus üle õla märkmikku. Remsul oli käsil lause: "Bannister hiilis vargsi Remsu korvale, piilus üle õla märkmikku. Remsul oli käsil lause: "Bannister..."""""
Ja nii edasi ja nii edasi, Remsu tiirutas paigal nagu orav rattas. Bannisterile näis, et mees on süllelangenud literaadiedust hulluks läinud, ehkki käekiri ei reetnud skisofreeniat. Püstjad tähed kõnelesid enesevalitsemisest, hoogsad girlandid avalast ekstrovertsusest, lame nurklikkus muhedast egoismist, konksutavad arkaadid tulisest loomejõust, kirja sirgjoonelisus sisedistsipliinist, pisikesed a-d peenendunud intellektist.
Bannister vaatles seda sootsiumipildistajat.
Nägu priske, kuid nõtke, lihav lõug kuulus loomu poolest siirale pabeliidile, keda on hõlbus petta. Ent laup umbusust kipras, kulmudevahe kahtlustamisest sooniline. Habe raseeritud, kuid kohevad šatäänjuuksed puudutasid õlgu - lõiv boheemlusele. Lühikeste käistega liivatooni suvesärk kortsumata. Meel mõtlik ja mehine, aus, tige, läbipuuriv, taoti hajusalt äraolev Dostojevski-pilk.
See inimene oli kohmakas Savonarola, kõhklev anarhist, pluralistlik, mitme poolt ja vastu seisukohaga Jumal. see inimene ei andesta, võitleb hea eest ainult kurja karistades, tihti kurjusesse eksides. Ta varjab endas Ahura Mazdat ja Ahrimani.
Ja jälle kirjutas Remsu temast, Bannisterist - kuidas tema vargsi kõrvale hiilib ja üle õla märkmikku piilub.
Esimeseski romaanis, mis oli telliskivi-paksune ja pealkirjastatud "Kurbmäng Paabelis", oli sama episood. Tegeles Remsu eneseplagieerimisega? (Remsu 1989: 282)

Katkend mis teeb sellest teosest poole kohaga metafiktsiooni.

"Ei," raius Remsu. "Tei ei ole iroonik, ma ei luba teil seda olla. Teie olete hädavares, maailmaparandaja ja hädavares. Suuremeelsushoogudega ja end geeniuseks pidav, nagu kõik hädavaresed, niisuguseks te ka jääti." (Remsu 1989: 284)

Veel üks ühisus düstoopiatega: peategelane on hädavares.

"Olgu, ma sõiman teid, härra Remsu. Ma teen arvustuse ka teie romaani teisele trükile ja paljastan seal, et te George Orwelli pealt maha viksite. Kas nii saame kaubale?" (Remsu 1989: 285)

Metafiktsionaalsus.

Ja kompositsiooni pärast ärge peljake. Teie, härra Remsu, viljelete avangardset proosat, teil pole seda kanoonilist jampsi üldse vaja oma romaani toppida. Kuradile visualiseerimine, kuradile audialiseerimine, kuradile teksti käsitööline aistitavaks nikerdamine! Teie sihiks pole kunst, vaid tõde! Olete poliitik. Teie ei taotlegi reaalsuse illusiooni, teie eesmärgiks on revolutsioon proosas! Tinglikkusetasandi lõhkumine, nende üllatusjõuline sidumine, nüansside maitsekas üleseletamine, valgushelgid ootamatuist assotsiatiivsetest paralleelidest - need on teie relvad. Ka dünaamilisus, episoodiline kiire vaheldumine, meie elu absurdsete tobeduste eksponeerimine, nende arendamine süsteemiks. Ega asjatult pannud te esimese trüki žanrimääranguks sürrealistlik barokkromaan." (Remsu 1989: 286)

Jap, metafiktsionaalsus (tinglikkuse lõhukmine, illusiooni paljastamine). Samuti oluline, et Remsu on teadlik ja teavitab ka lugejat, et tema kirjeldusviis on vaevalise töö tulemus.

Smith rehmas froteemantlisiile koomale, need olid tal žestikuleerides liiga paokile libisenud, pinguli tõmbunud siilukurrust ilmus välja puunöör, mees hakkas seda muigel huulil näperdama. "Miks peaks üldse minu jutt erinema sellest, mida te õppisite gümnaasiumis? Noormees, teil on võimumängust üsna hägune ettekujutus. Ei tohigi erineda. Hegel ütleb, et üksikisikute suvalised teod ühiskonnas ületatakse, vabadus on indiviidide omavoli piiramine. Ka minu rahvasaadiku omavoli piiramine. Ja piiratakse seda õiguslike suhete sfääris. Õigus ja seaduslikkus ongi vabadus, vabadus pole paratamatuseta mõeldav." (Remsu 1989: 300)

Vt ja Mihhail Lotmani kirjutisi struktuurist ja vabadusest.

"Jah, peaaegu igas majas ripub tema pilt, ometi ei tunne teda keegi. Ei maksa salata, kindlasti on see ka meie informatsioonipoliitika aps. Informatsioonipresident on üks neid ahnitsejaid pumba juures, kes eeskätt omakasu silmas peab... Suvilad, korterid, tasuta turneed väliskorrustele. Nendega nad omavahel kelgivad, need on neile positsiooni mõõduks. Meie ühiskonnas maksab amet. Meil on omandiinstinkt pööratud kabinettide poole, neist sigib tulu. Mujal ahmitakse maavaldusi ja tootmisvahendeid, meil ressoore. Selline on meie ja teiste erinevus." (Remsu 1989: 307)

Ma ei tea mis on resoor, aga tresoor on rahakapp pangas (treasury). Iseloomustus tundub muidu paika pidavat ka tänapäeva Eestis.

Kabinetiajaloolane kehitas kõheldes õlgu, järsku - otsekui ujuvate plaatide teooria kinnituseks - rääpas pind professori jalge all, mees kadus karjatades tekkinud häilu, hakkas üha kiirenevalt langema. (Remsu 1989: 313)

Häil on "järsuveeruline tasase põhjaga sulglohk".

Momendil alluvana istus Li kirjutuslaua ees nagiseva korjuga viini toolil, ta koreda näonaha taha olid peidetud mõistetamatud tundmused. Ent asiaadi põletikulised silmad kiilasid, tursunud ja lööbelaigulised sarnad värahtasid korraks - Li tajus hetke joovastavat tähtsust, kuigi ta vasakut jalga paremal põlvel ükskõikselt nikutas. Ka mehe viksitud säärikute läikest hoovas rahu ja enesekindlust, hoolimata hinges pakitsevast kadedusest - hüval meelel vahetanuks ta Deboora Kassandraga positsioonid: tema, Li, hauptman rünnakrühmas, naine - direktor tsiviilametis. (Remsu 1989: 315)

Kiilama on "läikima, hiilgama" ("Palavikuhaige silmad kiilasid").

Proua tõukas vasaku rinna portupee põikirihmast väljapoole, nii oli rühikam, nii sobis rohkem, teadis naine peegli ees seismisest. Ohvitseri niigi jumekas nägu oli mingitud otsekui balliks, pumativerevad huuled olid nagu valmis armupartnerile kiresõnu sosistama. Aga kabuuririhm jäi vist ikka pisut pikaks, daamidele sobib lühem, daamide püstolid ei kõlgu, arvas proua enesekriitiliselt. (Remsu 1989: 318)

Kas daamid kannavad püstoleid? Also, asjad mida inimesed teavad peegli ees seismisest.

Ja Hyxos läkatas; hetk hiljem läkastasid, aevastasid ning köhisid ka mundris inimestele hoopis kohatult proua Deboora Kassandra ja tsiviildirektor Li. (Remsu 1989: 319)

Isopraksism.

Aga millist seksi hindas proua Deboora Kassandra?
Elus väsimata naine ihkas kurguni nööbitud ja maani ulatuvas mustas, elegantses sametkleidis serveerida härrale öölaual kohvi. Tema kameelt peegeldagu matt läik. Tassid olgu helesiniste mummudega, lusikad tilisegu hõbedakõlaliselt. Suhkrutoos olgu liikuva sangaga, koorekortel renja tilaga. Laual särisegu idamaine lõhnaküünal, madal, mahe ja rohekas valgus langegu põrandavaibale. Sulnis vaikus loogu õndsuseootuse meeleolu. Härra ja tema vahel kõrgugu lauavaasis kolm punast, pikavarrelist amarüllist, nõnda et nad hiljem vesteldes võiksid alul teineteise pilkude eest häberikult varjuda lillede ja vaaside taha. Rääkima peaksid nad koertest - pisikestest, armsatest sülekoertest, nende tõugudest, nende riietest, nende lemmikmaiustustest.
Peente maneeridega härra, šikk ja kõrges ametis härra olgu selles küsimuses temast targem, olgu lausa künoloogiaerudiit. Kirjeldagu, kuidas kutsudele roosa lehv kaela seotakse, kuidas neid vannitatakse ja šampoonitatakse, kuidas koolides dresseerijad neid terekäppa ulatama õpetavad.
Kohv joodud, tõusku härra amarülliste varjust tugitoolist, astugu tema poole, kummardagu tema ees, palugu teda bostonvalsile - muusikata hardale tantsule, mida saadaksid ainult lõhnaküünla pragin ja kingapöörete summutatud kriuksud pehmel pärsia vaibal. Härra hoidugu temast kombelisse kaugusesse, vaid nende sõrmed oleksid seotud. Nii nad keerleksid, hinges turvalise kaksiolemise fluidum, meeltes õdus platooniline andumine. Ning äkki - ja see sündigu tõesti nii äkki, et tema, Deboora Kassandra, ei aimaks seda kuidagi ette - väänaku härra ta jäleda rohmakuse ja luidmurdva haardega selili, rebigu loomastunud ägedusega ribadeks ta must elegantne sametkleit, kiskugu kaelast kamee ja vägistagu ta kõige brutaalsemalt. Ning kui ta inimesi appi röögib ja vasti puikleb - mida ta moepärast teebki -, toppigu talle narts suhu, aheldagu põranda külge ja nüpeldagu nietzscheliku piitsaga, kuniks verevorped ihunahal vermitsemas. (Remsu 1989: 321-322)

Fluidum on esmatähenduses "voolav aine, füüsikanähtuste seletamiseks oletatud kaalutu vedelik" ("Elektri fluidum") ja teiseses tähenduses "mõju, mõjujõud" ("Näitlejast kiirgav fluidum").

Millise ettekuulutuse leiame neist pühakirja sõnust meie päevade jaoks?" küsisi pigem eneselt kui kuulajailt mustas vammuses kõnemees, andunult rahva poole sirutatud risti vaadates. (Remsu 1989: 327)

Retoorika gestus ja vultus.

Haled Smith ja ta hobune kortsutasid tuhkvalgeid kulme, ja seda oli märgata isegi - mehel kiivri ja loomal kroonuturvise - pilude vahelt. Mõlemad rääkisid taolise juhmid eksimused lohakast kaadrivalikust. (Remsu 1989: 327-328)

Ma eeldan, et "kulmukortsutus" puudutab korrugaatoreid.

Smithi hobune noogutas jaatavalt. "Saab tehtud," lubas Smith. (Remsu 1989: 330)

Hobune on nagu Haled Smithi jätk mis "kõneleb" mitteverbaalselt temaga koos ja tema asemel.

Vallutaja meel oli mõru. Mehe rahvanaeratus haihtus huulilt. Ta hantlitega lihaseliseks treenitud õlad vaplesid. Sigadus! Intriigid! Mitmemehepidamine! "Ja kus Caesarion on?" lõrises vihast opositsioonijõudude ühendatud bloki liider.
"Läks Joosepit saatma. Ma imestan, et nad sulle vastu ei tulnud. Ehk põikasid kemmergusse?" oletas hertsoginna.
Smith otsis naise näost salakavaluse märke. "Koos!? Mida nad peldikusse koos tegema läksid? Kas mõnda teisikut ka käepärast pole? Kahevõitlus vaja maha pidada!"
Peneranda liibus vastu mehe frenši, põimis saledad käed ümber kaela. "Haled, olen harjunud nägema sind saterkuues ja kikilipsuga. Aga univormgi istub sulle valatult," meelutas eatu naine. "Kas midagi on väga pahasti, et sa närveerid?" (Remsu 1989: 333)

Vaplema on "korduvalt vappuma" ("Vapleb külmast").

Samuti nõudis põhjalikku läbikaalumist seni täpselt formuleerimata küsimus - mis on intiimsuhted? Kas naise himurniisked silmad kuuluvad nende hulka? Kas kleiditrukkide vallarapsamine eri soost isiku ruumisviibimisel jääb registreerijate pädevusse? Ja kuidas on lood armastusavaldustega? Ning tähtsaim: kellele usaldada see tulutoov ots? (Remsu 1989: 334)

Orwelli maailmas on igasugune vastassoo suunas tehtud žest kahtlane. Kui minne kaugemale tagasi, siis Zamjatini Meie-s on seksuaalsus samuti reguleeritud (sj samamoodi roosade lipikutega nagu siin), aga mitte nii tugevalt keelatud nagu Orwellil.

Tegutsemisnäljas rahvahulk ja parempoolne robotkond suunati rüüstama maaligaleriisid ja raamatukogusid, kirjastusi ja toimetusi, arhitektuuribüroosid ja kontserdisaale, tsirkusi ja staadione, haiglaid ja videoteeke, filmistuudioid ja telejaamu, muuseume ja bordelle, ülikoole ja teatreid, kunstirühmituste ühisateljeesid ja pornoputkasid, botaanikaaedu ja instituute, laboratooriume ja arhiive, trükikodasid ja kirikuid, kõike, mida hõlmas nii lai mõiste, nagu seda on kultuur, ja mis oli teatud osa pabeliitidest ammu tüüdanud. Tõsi, maavärin, vulkaanipurse ja eriti huisku ulpiv laavajupp oli loetletud asutusi räästinud, kuid üht-teist oli jäetud inimkäte ja robotite haaratsite hooleks.
Miks mõned eputavad oma mõistusega, miks teised teenivad juhusliku loomevõime pealt raha? Miks tahetakse olla paremad kõikidest?
Haled Smith, Sorbonne'i doktorikraadiga psühholoog, võimutungist pimestunud kõrgintellektuaal, mängis teadlikult masside kadestamisel, nende tunnete liialdusel, labasusel ja ühekülgsusel. Kuna mehel polnud aastaid mahti kunagise erialaga tegeleda, oli talle endalegi tulus raamatukogud ja instituudid põletada, piirid kinni lüüa - et keegi temast teadmiste poolest ette ei jõuaks; et väliskorruste eest sigadusi varjata; et alatusi headusega valgustada.
Ent nõnda paljud oli Smithil õpinguist ja promoveerumisest meeles, et massid nakatuvad silmapilk äärmustesse, et tagatis karustamatuse eest on neil seda kindlam, mida arvukam on märatsejate hulk. (Remsu 1989: 335)

Läheb samasse klassi vist Bradbury mõtisklusega, et intelligents on ohtlik, sest pole kunagi teada keda intelligentne inimene järgmiseks kritiseerib - äkki sind!

Haled Smithi kõne sumbus pakasesse. Mehe pargitud poolkasukas oli tõmmatud jäisesse soomusrüüsse. See krabises ja naksus, kui opositsiooni liider žestikuleeris. (Remsu 1989: 340)

"Strepitatsioon" kõlas nagu hea nimetus keha poolt toodetud häältele, kuniks mõistsin, et Wescott oli selle mugandanud sõnast crepitation (heli mis tekib vihma sajamisest vastu klaasakent). Niiet momendil ma ei tea kas arendada "strepitistikat" või otsida paremat nimetust.

"Olen ammu igatsenud teiega kohtuda, preili," alustas Saarah, ametlikud abielusidemed andsid talle kindluse.
Anda võttis sigareti huulte vahelt sama käega, milles oli mutrivõti. Keermelapad puudutasid põske. "Huvitav, millepärast?" (Remsu 1989: 358)

Proletariaatlik.

Milline apaatsus! Milline kõigega-leppimine! Nad isegi ei vestle omavahel, ei kaeba ülekohtu peale. Kas käeraudus inimene minetab isiksuse? Miks keegi ei protesteeri? Miks ei visata võikaid nalju? Miks ei uluta ega lohutata? Kõik on omaette. Või leiavad nad tuge hulgast? On miljonit pabeliiti lihtsam arreteerida kui üht?
Äkki katkes sõjaväemuusika, valjuhääldist kostis: "Tähelepanu! Kas juuresolijate juures viibib nooremteadus Arthur Bannister? Viivitamatult ilmuda läänetribüüni tunnelisse C!"
Mahalaskmine! läbistas mõte Bannisteri pead. Ei tohi minna, ei tohi end liigutamisega reeta, siit rahvahulgast ei leia mind keegi üles, ütles endale Bannister ja imestas ise, millise kuulekusega ta püsti tõusis, pange, oma ainukese varanduse jälle kahele ahelais randmele seadis ning läänetribüüni poole kiirustas. (Remsu 1989: 360)

Keha ja reetmise teema. Vrd Orwelliga.

Kunagi loen ma seda ise. Ja see on juba suur asi, siin on peidus meie ühtsus, vähemalt minu poolt vaadatuna. Sulle kirjutades kirjutan ma endale, Sind adressaadina nähes viskan ma pilgu peeglisse. (Remsu 1989: 364)

Autokommunikatsioon.

Hommikusöök on häärberi ballisaalis. Valged marmorsambad, tilisevad piilühtrid, siserõdud, kakskümmend viis lauda, igas kaks daami ja kaks härrat, kõik haiglafroteekitlites. Jutuajamine on keelatud, samuti silmavaatamine. (Remsu 1989: 371)

St keelatud on nii verbaalne kui ka (adresseeritud, intentsionaalne) mitteverbaalne suhtlemine.

Su reied on diktatuuri teenistuses, Su tupp märgub isevalitsust pooldades, Su häbememokad avanevad üksmeelsust ja ühtehäälsust kuulutades! Kuidas Sa joobud? Saavutad Sa füüsilise või vaimse orgasmi? Teed Sa üldse nende vahet? Füüsiline oleks loomulik, vaimne angažeeritud. Kui Bannisteri fallos Sinu emakat puudutas, kas Sa mõtlesid siis oma nuhiülesannetele? Olid Sa nii võõrandunud? Või vastupidi: türanniat ümmardades oled identne iseendaga, orgasmiropendusi kirjudes küünid osaduseni kurjusega? (Remsu 1989: 375)

Nagu Orwelli Julia, kes Winstoni sõnul on revolutsionäär vaid allpool vööd. Also, "orgasmiropendused" on hea sõna (for dirty sex talk).

Maron oli saanud ka paleedesse. Sealsed tööpaigad olid ruumipaigutusega distantseeritud, distantsi pikkus oli korrelatsioonis võimu teostamise meetoditega. Võimu suurus jälle sõltus alatusest, südametunnistuse mahatallamisest. Suur mees on alati omaette, tema laua juurde tullakse mööda pikka vaipa. Kehvad hirmuvad teel, viskavad peast riukad, ausad palvedki. (Remsu 1989: 380)

Rahvaprokseemika (folk proxemics).

Maron trummeldas rinnakorvi, vaatas peeglist ja otse oma riista. Peegelpildina tundus see suurem. Miks? Kui suur oli see tegelikult?
Pulss lõi 90, Maron kõditas munandeid. See on nüüd keelatud, meenus talle dekreet number kaks ja mees eemaldas ehmatades sõrmed suguelundilt. (Remsu 1989: 382)

Diktatuur mis keelab sul isegi mune sügada on kõike võikam.

Ta [Johannes Maron] uuris üht mulkudega pappkaarti - ei mingit võltsingut, all paremääres oli tema ehtne allkiri. Selle väljamaalimist oli ta hakanud harjutama repertses, Andale kirju kirjutades. Nüüd oli ta veidi kahandanud suure M-i ja r-i konksude efektsust. Allkiri oli Demokraatliku Tuhande Neljakümne Teise Rahvakorruse eeskirjadele vastavalt täpselt riistapikkune. liialdajaile ja originaalitsejaile pandi kähku sulg sappa, eriti neil, numbriinstituudis, ja tema, Maron, teeskles tuima ja lolli, vaikset kaasakaagutajat, usinat ametnikku; see oli mask, mis tagas edu. (Remsu 1989: 387)

Kui pikkasid kirju siis naised kirjutavad?

Maron vilksatas taskupeeglisse, mis nõiatus laualambi najale - ta heledate, värvusetute silmade pilgus karvutute kulmukaarte alt sädeles stalinliku tigedusnaudingu üürike tuluke, ta hitlerisoengu sirge lahk paljastas roosaka peanahariba, juukselakk oli mõõdukalt laubale kammitud, punakad vuntsid sümmeetriliselt piiratud, tedretähnide tuhmid jäljed kustunud.
Ta ei hädalda, sõber Marc ravis ta bannisterlusest, dissidentismist ja neuroosidest vabaks, tegi ta režiimi alamaks. Ta on hoolitsenud oma uue näo eest, hõõrunud nahka mitmeid salve. Ta ilme pole ei hellitatud ega kalk, vaid sobivalt ükskõikne, mis ei reetnud ta heitlikku ja riigivastast minevikku ega nüüdset jarjest tõusvat positsiooni. Ta on anonüümne. (Remsu 1989: 294-295)

Võrdle Orwelli mandeeritud näoilmetega (expression of quiet optimism nt).

Tema ei usu, et inimese käitumisel on varjatud ajendid ja hämarad põhjused, teda ajab kogu see psühhoanalüütiline sonimine (millega too Bannister vapralt tegeles, kui ta õigesti mäletab) iiveldama. (Remsu 1989: 395)

Mul on midagi Johannes Maroniga Ühist.

Maron oli talle eraldatud ühiselamutuppa ruudukujulise kirjutuslaua paigutanud nii, nagu see oli olnud Bannister vanalinnaateljees - nägu ukse ja kukal akna poole; ta ei kannatanud situatsioone, kus uks jäi selja taha. (Remsu 1989: 396)

See pidavat väikestes kogustes adrenaliini vallandama kui uks on selja taga.

Niisugune on tema isiklik veendumus. Aga ta on ka märganud, et tema ideoloogia sõltub keelest, milles parajasti mõtleb, kirjutab. Iga keele jaoks on eri mõttelaad, isegi žestikulatsioon muutub kelt vahetades. (Remsu 1989: 398)

Jõudsime David Efroni ja Ray Birdwhistelli pärusmaale.

Hans Baader - RAFi üks juhte - kirjutas enne põranda alla siirdumist 1967. aasta 15. märtsi Hamburgi kodanlik-soliidses ajalehes "Die Zeit": "Inimene ja ajalugu luuakse ohverdamise teel. Tõde ja vabadus luuakse ohverdamise teel."
Ohverdati kõike - nii enda kui teiste elusid, nii enda kui teiste kehi. Terrorirühmitusis kehtis enesetapu- ja kollektiivse seksi kohustus.
Jah, tihti pöörduti Francois Rabelais' poole (umbes 1494-1553; prantsuse renessansikirjanik; kirjutanud ka araabia-teemadel), kelle romaanis "Gargantua ja Pantagruel" on episoode, kus karneval oma hukkamislavastusega muutub tõelisuseks, tapalavalt veerebki publiku jahmatuseks ja timuka võika naeru saatel maha ehtne, verine inimpea. Palju instseneeriti ja lavastati "Gargantua ja Pantagrueli" kolmandat köidet, ja seda nii teatreis kui uulitsail. Just see keide sisaldab eelpool kirjeldatud episoode. Iga ajastu otsib ja leiab endale tuge minevikust.
Kurjad pantomiimid muutusid reaalsuseks ka kuuekümnendail-seitsmekümnendail aastail, sõnad ja mäng teoks. (Remsu 1989: 399)

Mihhail Bahtini kraam.

Andes ruumipuudusel ainult lühiülevaate terrorismi ideoloogilistest juurtest, ei tohi siiski mainimata jätta sürrealismiteooriat eesotsas Andre Bretoniga (1896-1966; tahtmata olla frankofoob, pean tõdema, et taas prantslane, trükkis Johannes Maron perfokaartidelt, mõtles veidi järele (mine sa tellijat tea, võibolla talle meeldib frankofoobia), nihutas intervallimäärajat jõnksu võrra ning kustutas kirjutusmasinalindi keskmise ribaga maha sõnad tahtmata olla frankofoob, pean tõdema, et ning jätkas: seotud alul kommunistliku, hiljem trotskistliku liikumisega; luuletusi, manifeste ja artikleid), kes küll peamiselt ainult kirjanduses reklaamis arutsensuurist puutumata vabade assotsiatsioonide kultust, aga näiteks kuuluvad Bretonile ka sõnad: "Lihtsaim sürrealistlik akt on haarata äkktuju ajel taskust püstol ja tulistada möödakäijaid."
Kust värvati terroristide kaader? Ülikoolidest, hullumajadest ja vanglatest.
Ülikoolid olid kujunenud hiiglaslikeks tudengiimpeeriumeiks, mille meeleoludest annab tunnistust loosung: "Tappa sigu on õilis tegu!" Selle loosungi autor, California ülikooli professor Jerry Rubin oli varem (9. jaan. 1965) ülistanud vasakradikaalses üliõpilaslehes "Truth & Freedom" Tuhande Ühesaja Kuuekümnenda Suurkorruse presidenti John Fitzgerald Kennedy (1917-1963; katoliiklik liberaal) tapjat Lee Harvey Oswaldit: "Kennedy - Paabeli briljant, aga üks õige kuul ja kogu võim, majesteetlikkus, au ja rikkus kadunud. Jälle siga vähem!"
Pole vist asjakohatu mainida, et terminsiga on alates Martin Lutherist (meie teemasse mittepuutuv kristlik tegelane) olnud kasutusel vaenlase tähistusena; terrorismiideoloogid pruukisid seda kõikide nn. süsteemiesindajate kohta. Süsteemi esindajaiks olid aga kõik mitteterroristid. Sigade tapmine oli revolutsiooniline akt.
Hullumajade patsiendid ja kriminaalkurjategijad tõmmatu terroristide ringi lähtuvalt juudifilosoof Marcuse (vt. täpsemini VII peatükki) õpetusest, et kõik psühhiaatrilised ja juriidilised institutsioonid on kodanluse enesekaitsemehhanism potentsiaalsete revolutsionääride isoleerimiseks. Ainult vaimuhaigeid ja kriminaalkurjategijaid ei suuda tarbimisterroril põhinev ühiskond oma järjest kasvava elatustasemega ära osta, kuulutas Marcuse. Need inimesed on asetunud juba ise õigele poolele - see on väljapoole süsteemi, seadust. (Remsu 1989: 400)

Remsu segab fiktsiooni oma erialakirjandusega.

Maronit ei seiratud, temagi ei visanud kellelegi pikemat pilku. Inimeste näod ei jäänud pärast repertset talle meelde, ta ei eristanud detaile. Kõik oli ühetaoline ja ilmetu, vähemalt tema tajutuna, aga küllap ka reaalsuses. Ja milleks pidigi ta deporteerimata pabeliite mällu talletama? Teenitagu enne meelespüsimine ära, siis vahest vaatab ta asjalikumalt. Tema parasiitinformatsiooni ei vaja, kõik praht ei mahu ajju. Teda huvitavad ideed ja ideede realiseerimine, mitte hädised pabeliidid, kes Jumala armust ja iseenda viletsusest siinilmas temaga kogemata ühel ajal elupäevi surma poole veeretavad. (Remsu 1989: 404)

Lehekülg 404 - helgem külg not found.

Mõned püüdsidki muldsetesse nägudesse manada õnneilme, nagu kästud. (Remsu 1989: 406)

Quiet optimism.

Kes või mis too vuhvaikas tüüp seal putkas oli? Maron pidi tunnistama oma jõuetust tabada selle olendi või asja olemust ja funktsiooni. Paistis, et muhe nähtus kujutas inimest. Näonahk, hääl, viiped, kõik nagu tavalisel vananeval pabeliidil, kes istumisega pensionile lisa teenib; ise uhke, et küüditamata. Sünnimärk põsesarnal, hall karvatups ümber, siuglev vereniit silmas, nina pool valumiks lõhenenud. Aga eales polnud seal valvamas kedagi teist ja vanamehe käitumine oli veidralt korduv ning seadis kahtluse alla reaalsuseillusiooni. Asend viini toonil, žestikulatsioon ja ilme püsisid päevast päeva muutumatutena, ikka oli tal ülemine vuhvaikanööp ära, katkenud lõngad rippu, ikka sügavad, õrnalt nagu sammaldunud kortsud laubal samades punktides kokku jooksmas, sõnadki peaaegu ühesugused: hommikul pahvatas ta, et ülemused läksid hommikueinele; lõunal, et lõunat sööma, ja kui Maron tuli öisesse vahetusse, kuulis ta, et ülemused on kesköömissal, pole kuhugi kiiret. (Remsu 1989: 408)

Maron kahtlustab, et valvur on robot, sest ta käitumine on silmatorkavalt regulaarne.

Maron plõksatas põlvel lahti musta kohverportfelli lukupaari, võttis keskmisest vahest välja lubivalge, punaste küülikusilmadega maski. Selle tõstis ta näo ette, seadus pesukummi kukla taga madalamale, et juustesse ei muljuks hitlerisoengut rikkuvat vagu. (Remsu 1989: 410)

Donnie Darko.

Tee oli pikk ja trepine. Maron kõndis mööda vaipa, trampis säärikuilt lumemärja maha. Ta selg oli tahapoole vimmas, see andis talle põikpäise inimese ilme. Aga ta polnud seda, ei. Tema soovis jätta allaheitliku inimese muljet. Mehe vasaku käe laba nõksatas igal sammul, tühja kohverportfelli sang nagises kräunuvamalt. Maski küülikusilmad punasid eredalt , kummitriip pitsitas kuklanahka, krobe sisepind hõõrus põsesarnasid. Mask oli näol pisut viltu, nina- ja suuava polnud Maroni nina ja suuga kohakuti. Mees nihutas maski, nüüd oli parem hingata ja näha. (Remsu 1989: 411)

Rühitõlgendus.

Kamuflaaž teenis positiivseid eesmärke, maskeerimine pidi tagama otsuste objektiivsuse. Harva, kui trepikodades keegi varju kombel liikuski, siiski võis näost näkki kohtumine kolleegi või ülemusega põhjustada isiklikke tutvusi, need võisid areneda meeldimiseks, kokkuvõttes produtseerida alatut subjektiivsust. (Remsu 1989: 412)

Alatusevastasus on läbiv, kuid pärast revolutsiooni on alatus seotud millegi muuga - subjektiivsusega.

Umbes pool elanikkonnast kavatseti jätta sootuks aukraadita. Need olid nonpabeliidid, paariad, bestiad, kelle sõnakuulelikkuseindeks oli viiekümnest pallist madalam. Neile võis mööduja näkku sülitada, neid hoiti elus üksnes vihkamisatmosfääri üleskütmiseks. (Remsu 1989: 416)

Nonpersons teema. Zamjatinil ja Huxleyl metslased, Orwellil proletariaat.

Tühi plära, et ideoloogiaala on väärt jobi, nagu mõned arvavad, kuna iga taiest saab taevani ülistada ning pihuks ja põrmuks materdada, ohkas Maron spartalikul taburetil, käed khakivärvi frenši rinnal vaheliti. (Remsu 1989: 422)

Sest kunstil ei ole tõeväärtust. Iga kord kui Remsu kirjeldab vaheliti käsi lisab ta kirjeldusse ka riideeseme mille peal käed vaheliti on.

Pilt oli priima. Just selliseid oli Bannister kaua nautinud, kui üliõpilasena Floorigaleriid saalide ja korruste kaupa arulagedana pähe tuupis.
Heletumedusega meisterlikult varjutatud volüümikas naisakt lamaskles kotiriidest vaibal, häbemekarvad vasaku käe sõrmedega rohkemaltjaolt kaetud, parem jalg põlvest laisalt krõnksus, vasakus erootikahõnguline must sukk, ent mõõdukalt lühike, kuna sirge ja sukas vasak jalg ulatus pildist välja.
Kujutatu oli iharust tekitavas eas. Maron fikseeris loiu, riigivastase erektsiooni. Riist paisutas hetkeks bannisterlikult kalifeesäärt, norgus siis Maroni tahtejõu keelul. (Remsu 1989: 422-423)

Isegi erutumine on mäss! (vt Orwell)

Rubiinsed küülikusilmad kilasid, maski kinnituskumm soonis kukalt. Ta vasak käelaba tõmbles pisut narrilt, aga las kaamerasilmad fikseerivad pealegi tema pisidefekti - see investeerib talle poliitilist kapitali. Debiilikuist, juhmardeist ja invaliididest uue võimu toetajaskond koosnebki, nemad konkureerivad sõnakuulelikkuses ja fanaatilises kurjuses robotitega. (Remsu 1989: 424)

Bourdieu?

Frentšis ja kalifeedes vaneteadur näppis laua taga nina, hõõrutas sõrme vahel vurrukarva.
Räbalasti loomulikult, et ta riigiregaale võrdlemisi madalalt takseeris, tema lojaalsusindeksit lastakse seetõttu mõni pügal allapoole. Ja kedagi ei huvita tema põhjendused! Ja need olid tal olemas!
Mees ristas säärikuis jalad tabureti all. Kroomnahk rudises, kere kaldus ettepoole.
Küll ta nuputab, millega kaotatut korvata, tema oskab karide vahel laveerida. Kui oled võimumängu alustanud, siis ei tohi seda pooleli jätta. Enamgi: raudne ja anonüümne riigiaparat lihtsalt ei lase sind vabaks. (Remsu 1989: 428)

Hõõrutama on "edasi-tagasi hõõruma" ("Lained hõõrutavad liiva") - veel üks võõras iseärasus tuttava sõnaga. Raudne on see riigiaparaat küll kui isegi nina sügamise eest lojaalsusindeks langeb.

Ta tõstis käe - mansetiäär välgahtas frentšivarruka alt -, katkestas rütmiliseks organiseerunud aplodeerimise. Ta andis viipega korralduse istuda. (Remsu 1989: 432)

Kui nüüd vaid teaks milline see siibe on. Kas viipeid on üldse võimalik arusaadavalt kirjeldada?

Sedaviisi ei ole lubatud, selged opartlikud liialdused, hinne alla 50, takseeris Maron maski lõuamuhku kratsides. Sile plastmasspind sahises küünte all. (Remsu 1989: 432)

Kas selle võib kirjutada harjumuste alla?

Aparaat surises, kaameramees kükitas, filmis teda alt üles. Nii pastab ta vaatajaile pikemana ja prestiižikamana. Ta kontrollis vargsi - mansetinööp püsis kenasti piluga risti, ülemustel pole talle midagi ette heita. Ta välimus oli akuraatne, vastas punkt-punktilt juhendile.
Meenutuspildi Bannisteri ülikooli lõpetamisest oli ta tahtejõuga mälust pühkinud. Minevikus sobramine tekitab ainult neuroose, nendega maadlemine oli masohhist-Bannisteri komme. Minevik tuleb põrmustada nii enda sees kui ümber. Uus ühiskond ei salli minevikku, ei salli võrdlusmaterjali. (Remsu 1989: 432)

Meenub Lotmani heietus Venemaa/Nõukogude kahelisest süsteemist kus vana tuleb täielikult asendada uuega; vs Lääne kolmeline süsteem kus kahe omavahelise madistamise ajal kolmas püsib stabiilne ja loob kontinuiteed.

Mõlemad noorteaktsioonkonna univormis junged rääkisid sõna-sõnalt ühesugust juttu, mõlema põlved olid nõksatanud, kui nad puldi poole olid kõndinud, mõlema käed värisesid, kui nad puldis lehte pöörasid. (Remsu 1989: 433)

Junged ei ole avaliku esinemisega harjunud.

Isegi amorfse režiimi aegseid kuldtukkujaid ei silma, keegi ei söanda protestiks ega kogematagi haigutada.
Taburettidel on ka muidugi kole tülikas suigatada.
Vanasti, veel paar kuud tagasi ei pandud kerget uinakut koosolekul pahaks, siis oli pabeliit ainuüksi kohaleilmumisega rituaali täitnud, raalile lojaalsusest märku andnud.
Nüüd olid karmimad kombed, nüüd ei nohistatud üritustel vaikselt magada ei kinni ega avali silmi. (Remsu 1989: 435)

Kuldtukkuja?

Tümastatud mass, kelle poliitiliseks sümpaatiaks on stalinlik fašism.
Aga enamik suhtub temasse harda, kultusliku austusega, ülistab tagantjärele iga tema sõna ja žesti.
Tal on näokate, mille nemad peavad alles välja teenima. Ta on neile tajumatu võimu märk, tema esindab siin füürerit.
Oli tema kord kõneleda.
Järsku märkas Maroni koosolekuist karastanud pilk läbi silmapilude vasakpoolses belletaažis musta muhameedlase ülestõstetud kätt, mille sõrmed eeskujulikult trammis ja koos, pöialgu hoolikalt peo ligi pressitud. (Remsu 1989: 435)

Niimoodi käe hoidmist (just seda pöidla osa) peab harjutama. See näeb palju viisakam/efektsem välja küll kui väljasirutatud pöidlaga.

Punnsuine, koredahuuleline, helepruun junge seisis puldis akuraatselt valve-poosis, siiski veidi inetult tahapoole längakil, torkas seejärel vasaku käe pöidla portupeerihma vahele ettenihutatud puusal. Särav hammasterida, teismelise hõredad vuntsid. Vasak lõikehammas körbuline, nüristatud võhu moodi. (Remsu 1989: 436)

Tänapäeval öeldakse "längus," aga sedagi harva. Läng on kalla; längakil kallakil või poolviltu seisundivorm. Körbuline on krobelise sünonüüm.

"Me kõik lugesime tänast "Hierarhiat", me kõik tervitame tsölibaati," jätkas fotogeenne noorur rihma puusal näperdades. Ega ta kibele mune sügama? Tähistusmärkide alla frentši taskuklapil oli sale nolk nikerdanud vaskplaatidest alused, need sädelema lihvinud.
Mida arvab säärasest isetegevusest märkide statuut?
"Ometi on tsölibaat poolik lahendus, sisaldab rõlge šansi. Kardinaalne "ei" intiimeeskirjade rikkumisele seinseb kohitsemises, mida poiste puhul orhiektoomiaks nimetatakse, tüdrukute puhul ovariektoomiaks."
Sõnavaraga eputav intellektuaalitsev nolk, kellest vanad, sõjaväestamata gümnaasiumid kubisesid! Küllap nad kohtusid Bannisteriga kuskil ninatarkade klubis, kus nooremteadus käis oma neomorozovismiga kelkimas.
"Nimetatud amputatsioon ei ole valutu, kuid me ei pelga valu ja piina. Me armastame valu ja piina..."
Täpselt Bannisteri jutt, mõtles Maron ja kuulas edasi:
"Kutsun kõiki poisse üles esmalt loovutama floori spermapanka kümme kuupsentimeetrit kvaliteetset seemnevedelikku, seejärel kutsun kõiki ühingukaaslasi üles end vabatahtlikult kastreerima!"
Sinu, musta koera riistatatti ei igatse küll keegi!
Saal rõkkas korralikust, külgehaljutatud pihkudeplaginast.
"Loomulikult jääks osa neide produktiivpabeliiditarideks. Kes nad on, seda otsustatakse selektsionäärarstide hoolikas, poliitilisel vajadusel ja teadusel põhinev valik. Kes on vabatahtliku kastreerimise poolt, palun käega märku anda!"
Vuhinal ja üksmeelel tõusis parteris ja rõdudel kätemets. Kõigi hääletajate küünarnukid ilusti täisnurkhoides, näpud kabedalt kõrvu. Maronigi ranne nõksatas dresseeritult kohust täitma, aga vanemteadur pidurdas ennast, peatas tahtejõuga tingitud refleksi käivituse. (Remsu 1989: 437)

Produktiivpabeliiditaride osa meenutab Huxley vaprat uut maailma. Ei tea kas "rõlge" on Remsu enda leiutatud sõna - sõnastikus seda pole.

Ülepingutustest võidakse leida irvitust. Aga naljamees või mingi populaarsust taotlev kraapsakas lõõpur ta ei ole, ei ole. Mõtegi sõgedast pilast ajas ta marru, tõusis vererõhk, punakaist karvadest palistatud sooned käeseljal tursusid, arterilöögid istmikul põkslesid vastu kalifeepükse tugevat risttraageldust. (Remsu 1989: 438)

Füsioloogilisim katkend selles teoses.

Ta piidles vaatepiludest vaguraid kuulajaid. Ei ühtki mingitud laugudega neidu, ei ainust sätendavat ehet. Ei harkis jalgu ruuduliste seelikute all, ei töllakil kehi. Normeeritud rüht, peod kalkuleeritult põlvedel, kederluud teineteist puudutamas, silmad ja kõrvad ahmimas autokraatlikke juhtnööre. (Remsu 1989: 439)

Regulatsioon - regulaarsus.

Ta hakkas pomisema terroristide keele idioome: [...] tenere i nervi a posto (närve valitsema), andara di nicchera (eeskirjade järgi talitama), fare nodo alla materia (peenelt tegema). (Remsu 1989: 439)

Veel üks viis kuidas Remsu segab oma ilukirjandust teadustööga (ma eeldan).

Kõigi teiste pabeliiditaridega äravahetamiseni sarnase näoga naine kuulas pingsalt, esitas sekka täpsustavaid küsimusi. Mees asetas näpu järjele tekstil, seletas vaba käega mõõdukalt žestikuleeris. (Remsu 1989: 450)

Näidispabeliit ja näidispabeliiditar vitriini taga.

Toata pargiprostituut, seljas puupöörade ja kapuutsidega tormijakk! oli vanemteaduri otsus kebjaka libu kohta, kelle piidlev pilk tõotas kõiki sängiõndsusi. (Remsu 1989: 451)

Kebja on "kergejalgne, kärmas; kehalt nõrk". See on sõna mida Eno on kasutanud, aga millest ma aru pole saanud.

Nad on liigutavad, tahtis Maron torgata, ent sai sõnasabast kinni - taolisest vastusest kumaks läbi iroonia, tüdruk oli terane hääle tundetoone tabama. "Kas seesama Antonia Sewark, kes end kevadkarnevali järel protestiks väljaku ümberristimise vastu põletas?" meenutas Maron Bannisteri mälestusi.
"Seesama!" tunnistas Anda uhkelt. Talle meeldis, kui jutuks tulid tema tuttavad, olid nad nii kõntsased kui olid. (Remsu 1989: 453)

Eks see ole ka mitteverbaalne suhtlemine.

Sammasõue kuhjaga prügi täis püha kaevu juures Anda peatus. Kehakultuuri põlgav plika lõõtsutas. Maron virutas talle lahtise peoga tuliselt vastu põske.
"Mantel selga, lurjus ja libu!" käratas punapäine, turritavate vuntsidega tedretähniline mundrimees.
Anta taltus, kuuletus. "Johh, anna mulle andeks. Olen süüdi." Ta hääl murdus, rinnus kruuksus ebamäärane rägin. Ta rusutud silmadesse valgusid pisarad, nirisesid sarnadele. Äkki ta nägu selgines. "Sedapuhku on afektiseisund möödas," teatas ta naissoo puhul haruldase eneseirooniaga. (Remsu 1989: 460)

Taltuma on "taltsaks, vagusaks jääma; vaibuma". Ja veel natuke seksismi.

"Minuga juhtub seda harva," lohutas teda tüdruk semulikult naeratades. (Remsu 1989: 460)

Veel üks naeratusetüüp (kunagi peaks nimekirja või süsteemi moodustama).

Andale tuleb kinkida võimalus rääkida lähedastest, see teema virgutab neiu morni tuju.
"Kuul, kui ma hakkan järele mõtlema, siis selgub, et ma ei tea peaaegu midagi su pärisvanematest."
Anda vidutas ripsmeid, krimpsutas nina, kaalus ja meenutas. Seejärel süttiski ta rohekais silmades pihtimiserõõm.
Ema polevat tal kunagi olnud, seepärast ei oskavatki ta viisakalt käituda. Tema rohmakus, tormakus ja afektid - millest ta täiesti teadlik on - pärinevat naiseliku elemendi puudumisest lapsepõlvekodus. (Remsu 1989: 461)

Vidutas ripsmeid, mitte silmi.

Tüdruk seisis reklaamküünla poole, ainus valgus tümjas pimeduses särjas ta nägu. Mees jälgis, kuidas Anda mugib. Paksud huuled haardusid ümber voorja ja tohtja, moosipisarais küpsetusvärvi koore, suunurgakurrud pinguldusid trammi, lõuaalune ja kõrisõlm piiberkraes lunksatasid, suust väljusid hammustatud, nõgusa ja valge otsaga pirukakolmveerand ning suitsuhall hingeaur; punjas alahuul norgus longu. (Remsu 1989: 462)

"Särjama" ei ole sõnastike järgi sõna. Küll aga on olemas säri ehk "fotokihile mõjuv valgus". Ma eeldan, et "ainus valgus [...] valgustas" oleks olnud kehva niiet Remsu kas (a) leiutas kohapeal sõna või (b) kasutas sõna mida enam ei kasutata. Pole kindel kumb.

Päev algab hetkel, ta edutee peab jätkuma, sugereeris endale Johannes Maron ühiselamutoapimeduses, upitas käe kasarmukareda teki alt välja; manuaalne mälu juhtis näpu äratuskellani, mees vajutas nupule - et mõne minuti pärast puhkev plärin entusiasmi ei kahandaks, et ta ei sarnaneks lihtpabeliidile, keda kell tööle käsutab. (Remsu 1989: 463)

"Sugereerima" on parem vististi kui "sugesteerima," kirjutas semiofreenik ühiselamutoapimeduses sülearvutisse.

Ja mida tähendasid tolle epateerija aususemanifestud? Mida tsiviliseeritum ühiskond, seda enam valet, tõde kuulub primitiivse mühaklikkuse juurde. Loomad on ausad, ei luiska. Artikulatsioonivõimeta inimesedki mitte, aga nemad oskavad valetada nonverbaalselt, käitumisega. (Remsu 1989: 463)

Epateerima on "oma käitumisega hämmastama, jalust rabama". Ka loomad valetavad mitteverbaalselt. Nad küll ei "luiska", aga nad petavad (deceid on üldisem kui lie).

Matsti! hüppas ulalavatsilt põrandale Anda, rinnad plaksatasid vastu ihu. Maron ei vaadanud. Ta teadis plikat riieteta tatsavat, meel unine, juuksed puhmas. Anda oli küll ainus inimene, kelle ruumis viibides sai ta töötada, kuid paljajalgsed, naksuvad sammud selja taga hajutasid tähelepanu, häirisid teda keskendumisel. (Remsu 1989: 468)

Ei tea kas öised-hommikused strepitatsioonid on selle tõttu meeldejäävamad, et pole nii palju ringisagimise taustamüra?

"Kuule, Anda!"
"Jah?" Suusatajasammul, pilk maas, astunud tüdruk ärkas omaetteolemisest, rapsis peoga koverkotisiilu puhtamaks tuhalajust. (Remsu 1989: 469)

"I walk around with my hands in my pockets cause I don't want you to know what I'm doing" tüüpi värk.

Vaevu mahtusid nad teineteise korvale lobudike esiseinu riivamata, ja see meeldis Andale. Tüdruk liibus usaldavalt ja ennastloovutavalt ta külje vastu, piiberkrae kõditas Maroni kaela.
Äkki lahvatas nende ees võlvja, tohutu laega ovaalne saalväljak, ümbritsetud fantoomlikest varemeist. Avarus tuli nii ootamatult, et vanemteadur võpatas.
Anda lükkas juuksetuka laubalt. "Oleme peaaegu kohal. Johh, ma ei tahtnud sind ehmatada."
Neetud reeturlik närvitõmblus! "Sa ei olegi mind millegagi ehmatanud," valetas Maron. (Remsu 1989: 470)

Endagagi juhtunud. See on offtopic, aga kell 07:03 läbib kõrvaklappe ja sülearvuti külge klammerdatud lampi väike särin, sest paljud inimesed ühiselamus korraga panevad tuled ja muud seadmed tööle. Peter Krappi tähelepanek, et audiofiile huvitab isegi elekter mis nende majja tuleb ja helikvaliteeti mõjutab, tundub nüüd rohkem paika pidavat.

"Noh, kumba ma uskuma pean?" küsis oberoberst, bassihääles sõbralik muhelus.
Pagan võtaks, isegi selles laisas viipes, millega ülekuulaja käsi laiutas, oli Bannisterile ja mitte Maronile midagi väga tuttavlikku! "Võibolla jukerdab elektroonika? Ehk on terminaalis lühis?" oletas Maron. (Remsu 1989: 478-479)

Käitumisvormide ja isiksuste seos.

"Kas võiksin esitada ühe küsimuse?" ütles Maron mantlit selga tõmmates.
"Ma kuulan," lubas oberoberst sulalahkelt.
"Kas te olete poolt või vastu?"
Lihakas jätke Residendi maski ookerkollase nokal tõmbus kipra. "Töö vajab tegemist, ja mis tähtsust sel on?"
"Kas te pooldate piirideta vabadust?"
"Mis asja?"
"Õigust kuritööle? Vabaduse roimastamist? Tapmisnaudingut?"
"Puhas teoreetikut pläma! Meie töö aluseks on ja jääb raudne distsipliin. Ütlen teile ainult niipalju," küsitlenu astus talle lähemal, sulishuuled kudistasid Maroni kõrvalesti, kui mees sosistas: "Me lähtume vihkamisest, meie eesmärgiks on kurjus."
Küünilise avameelitsemise järel päästis põrandaalune (?) kukla tagant lahti näokatte kinnituskummi haagi, asetas maski lauale kummuli.
Mis kallis jällenägemine! Või maalib kaemus soove reaalsuse pähe? Tuksatas niudearter, vererõhk on kindlasti üle normi. Pulss lööb arvatavasti 90.
On Residendiks tõesti Arthur Bannisteri noorem vend, kunagise nimega Freddy Bannister? Freddy äravahetamatud põletikulised, fanaatikusilmad, lapsepõlveleukoomist tõllarattaina ümarad, pupillidest hundilik pinge, fikseeris Maron. (Remsu 1989: 483)

Vrd kirsaga mis taob inimest näkku, igavesti, Orwellis.

"On veel midagi?" küsis oberoberst juttu lõpetades.
"Aga see?" näitas Maron marssaladmirali ordeniohtrale esindusportreele.
"See on mu lemmik," sähvatas helk Residendi soepupillides.
"Kas Joosep Giblebrucker tohib praegu olla kellegi lemmik?"
"Kõike tohib, kõike tohib. Peab ainult oskama," ütles Resident teda tunnelisuhu saates. Kobakas rauduks paotus hääletult ja iseenesest. (Remsu 1989: 484)

Noneh.

Neli arkebuuserit, kellest kolm olid tema tulekul endid tulistama seadnud, viskasid nüüd Maronile tunneliristmikus aupaklikult kulpi. (Remsu 1989: 486)

Militaaržestid.

Mida oli öelnud Arthuri vend Freddy - juba SVSB kooli kadett -, kui tema, Johannes Maron, oma noorusrännakult mööda Paabelit naases? Et umbkeelne loll on üks kord loll, poluglott paljundatud loll, vallatavate keelte arvuga läbikorrutatud loll. (Remsu 1989: 486)

Ikooniline.

Riiv klõpsatas lahti, uks avanes, hõbejalt küütlevas liftipilooditürbis mulatinolk pani talle käe õlale. "Nessuno le vuole veramente del male," julgustas teda toonane kipakas soome-ugri filoloogiatudeng, kes vist kunagi oli Bannisterilt loenguvaheajal suitsu kerjanud, siis põlenud, seejärel velmunud tuhast maailma muutma.
Pissuaarirenn kobrutas, kloorlubja mõrkjas vina kipitses ninasõõrmeis. Füüsiline kokkupuude Antonio Sewarkiga kandis mõtted homoseksualismile. Räägitakse, ed pederastid nõretavat härdameelsusest. Nooruk surus end päris vastu tema külge. Nailonist pilooditürp kõsises, nad astusid kramplikult ühtesammu. (Remsu 1989: 488)

Velmama on "taaselustama; reanimeerima" ("Velmatud murdesõna, vana komme") - mis tegelikult vististi kirjeldab Remsu sõnavara ennast.

Raskused venitasid mantli parhvoodrit, lõhkekehad alltaskuis pontsatasid vastu reisi. (Remsu 1989: 490)

See on sj üks märkidest mida (lennujaamade) turvatöötajad peaksid tähele panema. Raskused (relvad) mitte ainult ei moonuta riietuse kuju vaid ka kõnnakut ja olekut üldse.

Metafüüsilises plaanis on kõik surmad ja lahkumised tinglikud, arutles kraadita vanemteadur, eales ei aima, kus a kunas sa kellegagi trehvad. Loodus ei tunne absoluutset surma. Elu kiigub anabioosi ja nektobioosi vahel, keskel õitsemine. La vie, c est la mort. Hegel ütles, et elu kannab endas lõimetuse. Kierkegaard uskus sisemisse kestvusesse. Renessansimüstifikaatorite sepitsetud Platon, Aristoteles ja Sokrates kuulutasid hinge surematust. Hegel eitas Jumala transtsendentsust, seega ka surma kui üleminekut immanentsest maailmast transtsendentaalsesse. Kierkegaard jaatas seda, talle oli oluline eetiline vastutus. Kant lükkas ümber kõik varasemad hauataguse elu kontseptsioonid, tembeldas need steriilseiks ja tautoloogilisteks, ometi soovitas inimestel käituda nii, nagu ootaks meid uus elu, kuhu pääsemisel arvestatakse eelkõige moraalseid väärtusi. Petrarca loodud Lucretius ja Nietzsche täävitasid iidset tagasitulekut. Ahura Mazda jagab elu, Ahriman külvab hukku. Freud sedastas surmatungi.
Need autorid on keelatud, neile ei tohi mõelda, manitses end Maron.
Kahju, et lojaalsustablette käepärast pole. Aga ta ei lase end häirida, tema kalgistab end ise.
Umbsus nööris kõri. Pulss hüppas korraks pooleteisesaja peale, siis kiire tuksumine rauges. Ergud olid töntsistunud, kaetatud sisendatud sõnakuulelikkusega. Meeli pärssis paakunud loidus, elutahe vaibus. Psühhofarmakonidest piinatud, tööst kurnatud ja spordist vintsutatud igerik keha hakkas alla andma.
Teisi tappes sured ise, mõtles ta bannisterlikult. Muidugi. ta ei tee seda näitama, aga tal on tunne, et lõpp on käes, arvas Johannes Maron. (Remsu 1989: 490-491)

On tõesti, sest ainult poolteist lehekülge on jäänud.

Kurgust kortsatas läppundlehane luksatus, hääbuv taju aistis kellegi lähedalolekut. Kõhuli tänaval kraadita noorem-vanemteadur upitas pead. Läbi udukardina hoomas sõdalane koverkotpalitus neidu, piiberkrae kergitatud lõuga soojendama, vasak jalg varvukil parema kannal.
Lurjus ja libu, ma armastan sind! röögatas Bannister endamisi. Mu kallis mõrsja, mu väärt partii, mahendas Maron.
Ja Anda kädistas kellegi tüübiga, kes kure kombel seisis ühel jalal, teise tald toetumas vastu paekivimüüririnnatist, põlvel kõvakaaneline bloknoot, millesse skribent, aegajalt pilku tõstes, jälgimaks põnevil silmi teda, roomavat linnasissi, nobeda pastakajooksuga märkmeid tegi.
Bannister tundis toda ülestähendajat, oli tollele isegi raha võlgu.
Täna on Maroni palgapäev, täna õhtul saaks tagasi maksta, mõtles Bannister. Miks säherusi pole vahistatud? Miks tema peab tasuma Bannisteri võlgu? hämmastus Maron.
Bannister-Maron plaksatas peoga põsele, vidutas silmi. Hämune loor hajus, tohletanud pilk selgines.
Jah, seal kirjutas, funktsionaalselt stiile vahetades, Olev Remsu, tortis karvapulst ninasõõrmeist irvakil, oma totaalset ja polüfoonilist hiidromaani. (Remsu 1989: 492)

Ja ongi lõpule jõudnud see sürrealistlik barokkromaan. Lõpetuseks viimane lauselõik mis lõpeb poole sõna pealt, sest peategelane sureb ära, nagu düstoopiale kohane:

Kui paneks kõiges süüdi autorile granaadiga, oleks kõik olemata, maailm sündimata, mõtles see kahestatud kohtlane mees, kes oma mõlemas elus ei ihanud muud kui osadust tunda, kui kellegagi või millegagi identifitseeruda, haarata päästerõngast, mis aita

Tartu - Kallavere, 1983 - 6. jaan. 1986

Hea raamat oli hea.