Soodoma Kroonika

Kärner, Jaan 1934. Soodoma Kroonika. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

Tammus ühel juurikuu varahommuikul kesk tolmust maanteed Soodoma linna lähedal imelik mees. Tuikus aina ühel kohal, harkjalu ja palja päi, sassis juuste lipendades õletuustina, mõlemad käed laiali hoides kuuehõlmu, nagu koguks ta neisse tuult lendutõusmiseks. Ei tõusnud aga lendu ega saanud minekule: tegi sammu edasi, teise kohe tagasi. Oli ees nagu mingi nähtamatu tõke, mida ta ei jaksanud ületada. Kirus endamisi, saatis kuuldavale raskeid vandesõnu kellegi aadressil. Otsis seda kedagi oma klaasistunud silmadega, mis piidlesid jäigalt ning elutult tursunud kriimulisest näost. Võttis jälle hoogu, tõugates ülakeha järsult ette, käte ikka veel hoides kuuehõlmu, - vaibus see hooväte sinnasamasse. (Kärner 1934: 5)

Soodoma Kroonika on minu jaoks erilise tähtsusega. Selle raamatu 1955. aasta trükk (mis sisaldab ka II osa) oli esimene "täiskasvanute raamat" mille ma 12-aastaselt tervenisti läbi lugesin. Selle sattumuse tõttu on tolle 1955. aasta koleroheline kaanepilt ka käesoleva blogi ikooniks. Pärast Olev Remsu Kurbmäng Paabelis ja Mihkel Mutti Rahvusvahelise Mehe läbilugemist tunnen, et mul on tarvis vaadata vanemate Eesti ilukirjandusteoste poole ja vaadata kuidas enne 1970ndaid ja "kehakeele" populariseerimist kirjeldati kehasid ja käitumisi. Soodoma Kroonika on aga niivõrd vana raamat, et kõikjal mujal peale Tartu Linnaraamatukogu on see ainult kohallugemiseks saadaval. Tartu LR vana kirjanduse korruse väliskirjanduse kambris aga oli see täitsa olemas ja suures joovastuses sellise kambri avastamisest laenutasin veel mõned lühemad teosed 30ndate välis-eesti kirjandusest. Tutvustust veel nii palju, et Kärner oli luuletaja, kirjanduskriitik ja muidu huvitav tegelane kes tegi kommunistidega koostööd ja kes vaimuhaiguse tõttu lõpetas 40ndatel kirjutamise ning suri 50ndatel omaette. Soodoma Kroonika on kirjutatud Elvas ja Elva kohta, niiet natuke kummastav on seda leida välis-Eesti osakonnast. Aga see selleks. Kirjelduste osas ma ilmselt ei pettu - esimene lõik juba sisaldab väga elavaid kirjeldusi. Erinevus hilisemate teostega on muidugi see, et 30ndatel polnud "kehakeel" veel kultuurinähtus. Muidugi oldi teadlik mitteverbaalsest suhtlemisest, aga A. Pease, J. Fast jt ei olnud veel kirjutanud jampsi täis õpikuid mis paiskasid ühiskonda nö stock-interpretation'id. Need 30ndate autorid kasutavad kehade ja käitumiste kirjeldamiseks hoopis teistsugust tarkvara, teistsugust keelt. Keeleerinevused on juba esimeses lõigus selged: "palja päi" on lahku kirjutatud, "vandesõna" on käibelt läinud ja "käte ... hoides" on konstruktsioon mida tänapäeval naljalt ei luua, sest selles on ‎ilustatust, kaugust ja ebaisikulisust millele pole kerge kohta leida.

Väsis viimaks oma asjatuist jõupingutusist. Äkki ta lõuapärad hakkasid tegema ebamääraseid võnkeid, suu kiskus lahti nagu tahtes hakata oksendama. Ei hakanud aga oksendama, ainult haigutas, pikka ning valjusti, silmad kippusid vägisi kinni. Kogu ta keha lõtvus, et anda järele pealetikkuva une võimule. (Kärner 1934: 5)

See jõupingutus-ist vorm on samuti käibelt kadunud (peale, vb, mõne ekstsentrilise keelekasutaja). Huvitav on siin ka kehaosade isikustatus, mis on täiesti valid, aga kummaline: suu "tahab" hakata oksendama justkui suul oleks oma tahe. See on valiidne, sest täpselt samamoodi võib öelda nt "ma näen, et su käsi tahab nutitelefoni järgi haarata" vms - tahte raskuskeha lükatakse tervelt organismilt ühele osale, toimub (*oeh*) intentsiooni metonümiseerimine.

Autojuht, rõõmus heast teenistusest, peatas sõiduki, et selle eksinud vennaga, nagu ta mõtles, pisut nalja teda. Märgates aga, et mees on talle tuttav ning pealegi küllalt tähtis isik, ta palus teda lahkesti sisse astuda.
Mees uuris puhu vaenulikult sõidukit ja selle juhti, ligines siis talle, hakkas kuraasitama:
"Mis sa hirmutad siin ... rahulikke teekäijaid ... oma Singeri masinaga ... Sõida ta'ga põrgusse ... kui tahad, aga mina ... sinuga ei tule ... Mis? .. Ah et mina olen purjus või? .. Lori. Pole ma purjus ... kedagi ... olen ainult - natukese saanud ... he-he-he ... Sa ei usu ... Noh, tahad, tule proovi... maadelda, sõrme vedada - kõike võin ... Ah, ikka ei usu? .. No kuramus, siis ma ... viskan su kraavi ... tükkis su masinaloksiga. (Kärner 1934: 6)

Siin on nii palju... Esiteks tuleb märkida, et Kärner kasutab "paljastamise" võtet väga palju. St nt kõigepealt kõlab auto signaal ja alles siis saame teada, et auto läheneb. Või, et autojuhil on plaan (teha nalja teekäija kulul), aga asjaolude selgumisel see plaan muutub. Pole seda odavat lineaarsust ja ühest isikust lähtumist mis iseloomustab tänapäeva kirjandust (vähemalt nii vähe kui mina seda lugenud olen). Sõnade juurde: puhu on siin hetke, viivu, natukese tähenduses - st "uuris hetke"; kuraasitama tähendab "(oma julgusega) hooplema, ärplema" ("Kuraasitab, et võib kõike teha"); ta'ga on väga argine ja seda võib tänapäevalgi kuulda kui keegi räägib kiiresti ja kirglikult ("No mis sa ta'ga ikka teed..."); ja sõrme vedamine on, ma kahtlustan, see mäng milles kaks osalist haagivad oma nimetissõrmed ja tõmbavad - kes kõvemini tõmbab, see võidab (mängisin seda ise väikse lapsena koolis, aga pole näinud ammu kedagi seda tegemas).

Ja juba asuski mees rinnutsi auto kallale, hakkas seda uljasti kangutama ja muserdama. (Kärner 1934: 6)

Muserdama tähendam "muljuma, puserdama, kägardama; ahistama, rusuma, vaevama" ("Käed muserdavad närviliselt taskurätikut. Haigusest muserdatud mees.").

Ja mees ei puigelnudki enam vastu. Langes küljeli kägarasse istmele nagu jahukott ja näis kohe uinuvat. Ei olnud tal aga kuigi mugav lamada nii kägaras. Mühakas ülakeha vajus sõidu raputusest ikka enam rinnuli, lõug põrus ettepoole, ähvardas kõri kinni pigistada. Tuli puudus õhust ja elust, hakkasid seda korraga kramplikult ahmima kõik ta loiud jäsemed. Silmade põledes peas, lõua värisedes närvlikult ta kargas püsti ja haaras autojuhi õlast võika karjatusega:
"Viina ... anna viina!"
Juht peatas sõiduki, otsis põuetaskust poolelijoodud pudeli ja ulatas küsijale:
"Peaparanduseks! Ega sihukest kallist pead või lasta raisku minna."
Veidral muhelusel mees haaras kähku pudeli, nagu kartes seda jälle libisevat käest.
"Just nii. pea on pea ... teist niisugust pead ... ei tehta enam."
Ja asetas pahema käe pöidla pudelile - märgiks, et tuleb juua sinnamaale, mitte kriipsugi vähem ega rohkem, ta kummutas pudeli suule ning jõi ühe sõõmuga, kulinal.
"Näed sa!" hüüatas ta varjamatu heameelega, joomise lõpetanud. "Kus on ikka mehel pea ... Joob just nii palju kui tahab ... ja mitte tilkagi rohkem ... Katsu järele teha..." (Kärner 1934: 6-7)

Mühakas on "tahumatu, kohmakas" ja võib ilmselt ka kehaosi kirjeldada - mine võta näpust. Kui Mihkel Muti romaanis tonksatab pea rinnale siis siin põrub see ettepoole. Viinapudelist täpselt nii palju joomine kui pöial näitab on lihtsalt vahva seik.

Jõudis viimaks oma korteri uksele, vajutas sõrme ägedasti kellanupule. Tema abikaasa, kes teda öö läbi oli oodanud, ruttas kohe avama.
Nähes enda ees tugevasti kriimustatud verist meest, ta lõi kohkudes kaks kätt kokku. Koguni nutu läiget ilmus ta unetustesse punaseisse silmi. (Kärner 1934: 10)

Ma kahtlustan, et kohkumist tähistav käitumine on kultuuriline. Tänapäevane stereotüüp on asetada käelaba suu kohale samal ajal ahhetades.

Onnetu, kes nüüd juba oli kainenenud, ainult ümises endamisi ja saatis vahel sekka kuuldavale tasase oige. Kui tohterdustöö oli lõpul, ta silmnägu, sidemeis ja mähiseis, oli tundmatuseni moondunud, kühmuline ja kriimuline. "Nagu paigatud pastal!" torkas naise pähe veider mõte, ja ta pidi oma pea kõrvale pöörama, et mitte naerma puhkeda ja meest sellega solvata. (Kärner 1934: 11)

Silmnägu on pale. Pea kõrvale pööramine, et mitte naerma puhkeda on juba teine instants mil keegi kontrollib oma naeru, et mitte solvata vigastatud meest. Paar lehekülge tagasi:

Autojuht peaaegu oleks valjusti naerma pahvatanud, sest pilt oli tõepoolest rohkem veider kui kurb. Sai siiski õigel ajal tagasi hoida naeru, et mitte solvata suurt härrat. Astus talle koguni app, hakkas ettevaatlikult kõrvaldama klaasikilde ta kõri alt. (Kärner 1934: 9)

Enesekontrollil on palju erinevaid vorme ja funktsioone, aga siin on esmajoones naeru tagasi hoidmine (inhibition of laughter) ja seda väga kindlal põhjusel, et mitte solvata seda kelle üle tahaks naerda.

Mõni minut hiljem lamas õnnetu mees juba sügavas unes, selili, suu lahti, käed ja jalad laiali, tasakesi norsates.
See oli Soodoma kuulsaim advokaat Armin Porovardja. (Kärner 1934: 12)

Siht on ilmselt saavutada huumor läbi vastuolu: lamab selili, käed ja jalad laiali ja norsatab... Ja on linna kuulsaim advokaat. St sama teema mis väikeste armsate multikategelastega kes on kurjad geeniused (Stewie, Catbert, jne), ainult et väga tähtis inimene, aga väga haavatavas ja ehk tragikoomilises positsioonis. Paar sõna ka nimede kohta. Porovardja kõlab veel natuke venepäraselt, aga ülejäänud nimed (Aruhein, Teeduleedu, Sikulokutaja) on eestipärased ja põhiliselt pun'id. Mäletamist mööda olid 1955. aasta trükis kõik nimed venepärased ja niivõrd arusaamatud, et 12-aastasel minul ei õnnestunud hästi meeles pidada kes oli kes. Ma pean kontrollima, kas ikka oli nii, aga on tõenäoline küll, et Nõukogude Eestis, eriti nii varajasel ajal kui 1955 mil venestamine võis olla täies hoos, tehti nimed venepäraseks.

Tuli ühes teistega ehitustöölt päevatööline Peeter Aruhein. Viskas tänavanurgal kaaslastele mokaotsast: "Head õhtut!" ja kiirustas samme oma osmiku suunas, mis asetses just aguli serval, vastu linnaheinamaad. Ta süda oli imelikult raske, liikmeis unnekiskuv rammetus, pea täis kahtlusi ning kaksipidimõtted maailma ja iseenese elu otstarbest. (Kärner 1934: 13)

Osmik on "onn, hütt, osm" ("Kaluriosmik, majaosmik"). Esmakordselt kohtan. Aruheina tunduvad vaevavat eksistentsiaalsed küsimused. Kaksipidimõtted, ma eeldan, on vastuolud.

Ja isa tõstis hoolitseva hellusega oma pojukese maast üles, asendas tal märjad nartsud kuivadega, haris ta silmnäo ja nina. Mõtles endamisi kibedusega, et see ei ole küll tema töö, aga mis seal parata, kui ei ole kedagi teist, kes seda teeks. Naine jookseb linna mööda - ei tea, kas on hakanud liiderdama? - ja tütar, see ka ei seisa kuidagi kodu. Eh, see vaese inimese elu! (Kärner 1934: 14)

Harima on ka puhastama. Hari (puhastusvahend) ja hari-dus võivad seega olla seotud - koolis käimisega hari-b inimene oma vaimu. Liiderlik on muidugi "seksuaalselt lodev."

Isa istus vaikides voodiserval, poiss süles. Ta mõtles edasi oma tusaseid mõtteid, nägu sünge ja jäik nagu kivikujul.
Samal ajal tema naine Liisbeth Aruhein talitas kodukana ning õnnelikuna kaupmees Kusta Sikulokutaja mugavas poissmehe-korteris. Kattis laua mehe juhatuse järele rikkalikult mitmekesiste külmtoitude ja peente viinadega. Otsis köögist praeahjust lõunase alles sooja prae ja asetas sellegi teiste toitude juurde. Lõi siis käe õrnutsevalt kaupmehe tüseda piha ümber ja talutas ta lauda.
Pärast väsitavat õhtupoolikut söödi põhjalikult, isukalt, suu magusasti matsutades. Aeg-ajalt niisutati kurku mõne napsiga, et suutäis libedamini alla läheks.
Liisbeth hoolitses oma rikka liigmehe eest täna erakordse lahkusega. Pakkus aina uusi toite ja jooke, manitses ette võtma seda ja teist, sest see olevat väga hea ja teine veelgi parem. Püüdes silmist lugeda tema soove, vaatas talle armunult otsa nagu äsja tanu alla saanud neitsi.
Ei jaksanud aga Kusta Sikulokutaja süüa rohkem kui mahtus tal kõhtu. Pidi viimaks vastu tahtmist järele jätma, et mitte liiga teha oma kallile tervisele.
"Noh, kas said ka ilusti kõhu täis?" küsis Liisbeth Aruhein talt hoolitsevalt. "Ei taha enam midagi?"
"Jah, sain küll. Ei taha enam midagi," vastas kaupmees.
Tõepoolest oli ta küllastunud kõigest. Nainegi oma liigse õrnusega hakkas muutuma vastumeelseks. Ei oleks teda enam kaissu võtnud mingi hinna eest. Oleks olnud rõõmus, kui ta oleks läinud kiiremini minema. Perekond tal niikuini ootab kodu. Kusta Sikulokutaja ei ole ometi mingi harimatu mats, et ta ei saa aru teise perekondlikest kohustusist. Tulgu, kui tal on aega, ja mingu jälle, kui ta peab minema. Igal asjal ikka oma aeg. (Kärner 1934: 15)

Kõik see on nii kohutavalt tuttav ja dramaatiline. Mees on lastega kodus pärast tööpäeva ja vaagib maailma ja elu mõtet, naine on mingi poissmehe juures ja on talle üleliigne kodukana.

Ei hakanud Kusta Sikulokutaja teda siiski välja kihutama. Hakkas koguni urgitsema oma hambaid tikuotsaga, mille enne vastse käänispeaga noaga oli ilusti voolinud teravaks. Tegi seda kaua ja põhjalikult, aeg-ajalt tikku puhtaks pühkides vastu valget laualina. Oli juba niisugune mees, et tegi kõik põhjalikult.
Ja kuna ta seal niiviisi tegeles oma hammaste kallal, Liisbeth Aruheinal oli aega teda imestleda ja järele mõtelda oma armusuhete üle temaga.
Oli imelik mees Kusta Sikulokutaja, täitsa imelik mees. Kange viinavõtja ning naiste lemmik, millist teist ei olegi Soodomas. Liisbeth Aruhein vabises kogu kehast, kui tal meelde tuli oma esimene pattulangemine temaga. Ja ihast tumestatud silmil ta vaatas temale otsa, valmis iga hetk jälle langema ta kaissu, kui ta ainult tahab seda. (Kärner 1934: 16)

Teritatud tikuga hammaste urgitsemine on kehatehnika (technique of the body, Mauss 1934) milles ka minu isa on vilunud. Ise eelistan vajadusel selleks ette nähtud hambatikke. Ihast tumestatud silmad on millised, täpselt? Kaissu langemine on siin ilmselt metonüümiliselt seksuaalakt - üksteise kaissu võtmine on muidu osa seksuaalaktist, aga siin seisab terviku eest justkui kaisutamine ja seksimine ei oleks erinevad asjad (vb tol ajal ei olnudki - äkki petting ei olnud siia veel jõudnud?).

Heas tujus, kuid erutatuna ta pool tundi hiljem astus üle koduläve. Jagas heldesti maiustusi lastele, kes talle õhinal vastu tulid. Ei olnud neid ometi päriselt unustanud, ja kaupmehel ju kõike külluses, annab jätta endale ja kinkida teistele.
Ootas ärevil Liisbeth Aruhein, kunas mees temaga hakkab praalima ja pärima, kus ta oli hulkunud nii kaua. Ei aga pärinud poole sõnaga Peeter Aruhein. Ja siis ta abikaasa ise hakkas osavasti luiskama, kus ta sel ja teisel kellaajal olnud ja mida kõike näinud ja teinud. Lõõritas nagu lõoke, keksides kergejalgselt köögi ja kambri vahet, tehes viimaseid õhtusi talitusi.
Mees ei vastanud midagi, ainult urises vihaselt omaette. Pidi küll korra käratama, et pea ometi suu, näen ju läbi, kuidas sa valetad. - aga ei käratanud ühti. Lapsed norisid nii magusasti küpsiseid ja kompvekke, mida ema kaasa oli toonud, et võtsid isal viimse kui halva sõna suust. Ja head - mis head sa iska oskad ütelda sellises olukorras! (Kärner 1934: 18)

Peeter Aruheina olukord on täpselt nagu facebookis noorukitega kes saavad kommentaarides "heiti" ja lõpuks interjectivad: "ei küsind." Mitteverbaalsus on siin põhiline: naine võib jutustada mida iganes (lõõritada nagu lõoke), aga tema aja- ja ruumikasutus ütlevad, et kui ta ei ole õhtul kodus...

Hajus nii Liisbeth Aruheina ärevus. Jäi järele ainult piirita õnnetunne, mõteldes Kusta Sikulokutajaga veedetud ilusast õhtust.
Ei olnud aga enam täiesti õnnelik Kusta Sikulokutaja. Lebades diivanil pärast Liisbeth Aruheina lahkumist ta tundis esmakordselt, et hakkam küllastuma sellest lihtsast töölisnaisest. Ja siis ta hakkas arutama võimalust, kuidas temast vaikselt, ilma tülita lahti saada. Oligi teine jäänud kauemaks külge rippuma - oleks viimne aeg ta hüljata.
Kusta Sikulokutaja oli harjunud naisi saavutama kerge vaevaga, mõtles sageli koguni kibedusega nende kergeusklikkusest. Tüdiski selle tõttu neist kiiresti. Kartis koguni kestvamat sidet kui tülikat ettevõtet, riski, mis ei tasu ning võib lõppeda õnnetult. Vaatas kõigele kaupmehe seisukohast: mida suurem vahekasu, seda parem, mida rohkem naisi, seda mõnusam. Ei maksa kunagi naist siduda kauemaks, kuna sa ometi tead, et temast ükskord ei ole mingit kasu ega mõnu, vaid ainult pahandust ja südamevalu. Ei naitunudki sellepärast ja armukesi vahetas nagu kaelasidemeid tujude järele. (Kärner 1934: 18-19)

"Selline lihtis ning sirgjooneline oli Kusta Sikulokutaja ellusuhtumine." (ibidem) Selline lihtis ning sirgjooneline on ka minu ellusuhtumine.

Kõik see kummaline esemete, kujude, häälte ja lõhnade segu, kogu see suveöine Soodom aina erutas ning õhutas Kusta Sikulokutaja ahnet eluhimu ja meelast seikluslusti. Inimene elab maailmas ainult ühe korra, sellepärast ta peab kasutama iga silmapilku, mis talle on antud. (Kärner 1934: 20)

Tahaks öelda: semiosfäär! aga ainult sisemise heterogeensuse ("segu") ja välise piiri ("käidavam linnajagu") tõttu.

Mõne päeva hiljem õhtusel jalutuskäigult koju tulles kohtas Kusta Sikulokutaja just Linnusilma restorani ees oma võistlejat ärialal ja naiste suhtes - Juhkam Mangelmann. Ei sallinud, isegi vihkas südamest seda valgepäist sitsikaupmeest, nagu ta teda nimetas, aga nüüd kuidagi ei pääsenud mööda temast. Sööstis just rinnu vastu, peaaegu, et oleks Sikulokutaja jooksnud pikali. (Kärner 1934: 21)

Vihkamine on ilmselt vastastikune.

Mangelmanni enesetunne ei olnud tõesti mitte kadestamisväärne. Nii väga kui ta otsiski seiklusi naistega, kartis ta ometi nagu tuld nende avalikukstulekut. Otsustades üsna õieti, et Sikulokutaja aimab tema kavatsusi, võib-olla koguni valmis on teda jälgima ja - jumal hoidku selle eest, et reetma, ta seisis tüki aega kahevahel. Ei leidnud ega leidnud sõnu, millega tülitajast lahti saada. (Kärner 1934: 22)

On kerge ette kujutada kuidas Sikulokutaja ja Mangelmann seisavad nö frozen style (E. Hall, M. Joos).

"Ah et ikka tasahiljukesi - arvad sa?" tegi ta nii kavavalt juttu. "Võib-olla sul ongi õigus." Ja võttes naabrilt teeseldud sõbralikkusega käe alt kinni, ta lisandas: "Kui õige läheksime kõrtsi, mis? Teen omalt poolt sajalise viina ja suupiste." (Kärner 1934: 22)

Teesklemine tundub üha enam olevat eestlaste mitteverbaalse käitumise põhimotiiv. Vt ka nt ilmete manamist Remsul.

Kõrtsis valitses harukordne elavus. Tästes tuju kalli konjakiga vaidlesid ägedasti linna suurärimehed ja suvitajad poliitiliste päevaküsimuste üle. Tüsedad talumehed, põrutades rusikaga vastu lauda, siunasid valitsust, manasid Strandmanni majanduspoliitikat. Sõimlesid vastastikku turukaupmehed ja lihunikud, kirusid kitsast aega ja teenistuse vähesust. Norutasud niisama ebamääraste elukutsetega isikud ning muud Issanda päevavargad. Kuulatasid teravasti ühe kõrvaga, et parajal ajal sekka visata mõne soolase sõna või laia naerupahvatusega avaldada heakskiitu naabrite kõnele, kelle klaasist salaja lootsid omalegi keelele karastust. Kaks ehitustöölist aga seisid süngeina ning asjalikena leti juures, tühjendades pikkamisi oma õllekanne. Nad panid teadlikult ning kainelt tähele kõike, mis nende ümber näha ja kuurda. Olid umbusklikud kõrtsirahva vastu, ei lasknud endid kergesti kõnetada ega kõnetanud ka ise teisi. Kui midagi ütlesid, siis oli see asjalik ning lühike vastus, millele enam ärgu oodaku järge. (Kärner 1934: 22-23)

Need sünged ehitustöölised on justkui nonverbalistid.

Juhkam Mangelmann ja Kusta Sikulokutaja, olles kiiresti ära joonud esimese sajalise, vaatasid küsivalt teineteisele otsa. (Kärner 1934: 23)

Oh neid ärimehi.

Kõrtsis aga kestis järjest ägenev vaidlus, kisa, kära, lõõpimine, toores sõim, mida saatis hirnuv naer, pudelikorkide paukumine, klaaside kõlin. Õhk oli tubakasuitsust ja alkoholilehkadest nii paks, et lõika või noaga.
"Näita kuradile!"
"Tõmba, Jüri!"
"Vala pudeliga otse lagipähe!"
Õhetasid näod, vilkusid silmist vihased, kirest tumestatud pilgud. Salk turukaupmehi ja lihunikke oli tõusnud istmeilt. Juba oldi valmis minema käsitsi kokku.
Asja lahendas uue külalise ilmumine, tõmmates kõigi tähelepanu pinevalt enesele. Tulija oli roimarliku välimusega laadalihunik Mats Kantsvei, Soodoma esimene joomar ning kakleja. Ta tuli just arestimajast, kus oli viimase mürgli pärast istunud seitse päeva. Põles nüüd sama suurest vimmast kui janust, sest tema enda arvates talle oli tehtud verist ülekohut. Hakkas kohe laialt lõõpima, lubas kõigil oma vaenlasil mao maha lasta. Kirus kõrtsimeest, kes talle kohe ei andnud viina. Karatas viimaks Sikulokutajale, kes talle juhtus otsa vaatama:
"Mis sa, Kristuse kindavaras, vahid? Tahad, et panen sulle siinsamas ühe lataka? Käi koju Aruheina naist kargutama, mis sa tolkned siin ristiinimese silma all!" (Kärner 1934: 24)

Tumestama on siin ilmselt tähenduses "tumedaks minema, tuhmuma, süngetuma" ("Vihast tumestunud silmad"). Üks kurameerimiskäitumise-uurija (Lowndes 2006) väitis, et ruumi sisenemisega (eriti baarides, aga oma kogemuse järgi ka ülikooli loenguruumides ja raamatukogus) kaasneb see, et igaüks peab korraks järgi vaatama kes see uustulija on. Siin jäädakse Kantsveid vaatama, sest tema saabumisega kaasneb situatsiooni definitsiooni muutus - nüüd võib minna kakluseks. Sikulokutaja "vahtimisega" on sama lugu mis enam-vähem kõigi "mis sa vahid?" olukordadega: vahitav peab vahtijale vastu vahtima, et oleks tegu vahtimisega. Vahtimine on vahi- tõttu "valves olemine" (ka vahi alla võtmine - valve alla võtmine; vahikoer - valvekoer, jne). Argitähenduses on vahtimine ka (silm)nägu ("andis vastasele vastu vahtimiste"). Süžee poolest võib juba ette aimata, et need sünged ehitusmehed leti ääres kuulevad pealt ja saavad teada kes see Aruheina naist "kargutab".

Tõisis kõrtsis seepeale kirjeldamatu ilkumine ja hirnumine. Kümned joobnud pilgud pöördusid Sikulokutajale põlevas kahjurõõmus ning parastamises. (Kärner 1934: 24)

Miniatuurne panopticon. On tunda, et läheb jamaks:

Seisis Kusta Sikulokutaja, silmis abitu küsimus ja hirm, arusaamatus, mis neil võõrail inimesil äkki on tegemist temaga ja tema eluga. Vahtis hajameelselt enda ümber, nagu kelleltki abi otsides.
Kantsvei, saades aina uut hoogu kõrtsirahva ergutusest, ligines talle ähvardavalt, keerutades uljasti oma rasket rusikat:
"Tule, ma tõmban sul selle suure nina peast ja löön seina - saab paras riidenagi."
"Mitte nina, vaid see päris kurja juur tõmba ära, Kantsvei!"
Uus mürisev naer kostis seepeal. Aga juba olid kelnerid platsis, tüse ahvena turjaga kõrtsimees Ants Adamson kargas esile leti tagant. Ähvardati tuua politsei ja Kantsvei uuest pokri pista.
Kantsvei taganes, laskis rusikal langeda:"Ei taha su tühja pärast määrida käsi. Küll leiad isegi teenitud palga. Ega see jää kuhugi."
Sikulokutaja hingas kergendatult. (Kärner 1934: 25)

See "miks mina?" on ilmselt midagi mida võib mõelda igaüks keda ähvardatakse vägivallaga justkui tühja koha pealt. See "justkui" tundus vajalik, sest Sikulokutaja enda seisukohalt pole teistel asja tema ellu sekkuda, aga kõrtsirahva silmis on ta patustanud teise mehe naise kargutamisega ja social justice maksab talle selle eest varem või hiljem kätte. See on see külaelu. Intrigantne.

Tõusis lauda mööda üles Kusta Sikulokutaja, jäi uudishimulikult vahtima lellepoja magamistoa aknasse. Paistis sealt halvasti kokkutõmmatud eesriiete vahelt heledat valgust, sülelesid teineteist kaks veidrat inimkuju selles värisevas valguses.
Hakkas valjusti põksuma Kusta Sikulokutaja süda. Ta haaras kõvemini kinni lähedasest männist, et mitte kaelapidi alla kukkuda. (Kärner 1934: 26)

Süda hakkab kiiremini põksuma adrenaliinist. Hiilida on exciting.

Ning Aksel Porovardja sammub jälle Soodoma tänavail, pea püsti, rind ees, näol iseteadlik naeratus. Koigest tundub, et ta tahaks ütelda igale vastutulijale: mis teie, könnid, ka olete minu kõrval? - ag hoiab end tagasi viisakuse pärast. On siiski haritud inimene, ei taha olla pealetikkuv.
Astub sisse tarvitajateühingusse, kus turupäeva tõttu käib kibe äritegevus. Laseb poes ringi käia peremehelikul pilgul, ei lausu aga kellelegi sõna, siirdub tahtsana ning väärikana poe kõrval asetsevasse juhatusetuppa. (Kärner 1934: 29)

Hashtag ülbe

Tuleb Semiskar, eesnimega Tiit, vanem poesell, ümmargune nägu kavalate silmadega hõredajuukselise lauba all, süüdlaselt naeratades. Jääb sirgena seisma nagu sõdur ülemuse ette. (Kärner 1934: 29)

"Süüdlaslik nägu" on ÕS2006-s olemas, aga mis täpselt teeb näo või naeratuse süüdlaslikuks jääb ähmaseks.

Semiskar naeratab, kuid teeb kohe tõsise näo, tundes, et naer ei ole praegu kohane. Praegu on mängus tema tulevik. (Kärner 1934: 29)

Siin romaanis on nii palju naeru ja naeratuse tagasi hoidmist, et tundub juba andvat lootust luua mingi mõistlik selgitus tõigale, et eestlased ei naera ega naerata nii palju või samamoodi nagu välismaalased. Tähendab, see vene psühholoogia selgitus, et siinkandis on naeratuse puudumine nullmärk (kui läänes on selleks naeratuse kohalolu) on ainult üks osa sellest nähtusest. Mulle tundub, et mängus on ka sotsio-kultuurilised arusaamad selle kohta mis ilme on mis olukorra jaoks kohane; st display rules Ekmani ja Frieseni (1969) mõttes.

Talitas osavasti Semiskar, sellest seletades. Niisugune siiras näost, selline usaldustäratav toon, et taha või ära taha, aga pead uskuma: ta kõneleb tõtt.
"Te arvate siis," tõmbusid kortsu Aksel Porovardja kulmud, "et ta võtab kassast? Aga meil on ometi revisionikomisjon!"
"On," kehitas Semiskar õlgu. Endamisi ta aga mõtles, et olete kõik ühesugused rumalad ning kergeusklikud. Teil varasta või silmad peast - ei teie märka mitte midagi. (Kärner 1934: 30)

Missugune näoilme? Milline hääletoon?

Süüdlasena kadus Semiskar toast, aga muhatas kohe kavalalt, kui oli sulgenud enda järel ukse. (Kärner 1934: 31)

Muhatama on mühatama ja "murdes" muigama ÕS2006 järgi. Tänapäeval, mulle tundub, on muigamine harilikult kui muhatamine.

Sollman ise, juhmilt kaasa tõmmatud sellest veidralt meelistavast poolehoiu-avaldusest, hüppas püsti toolile ja hakkas käte ja jalgadega ägedasti vehkima takti. Vehkles nagu hull, tõmmu viinast tursunud näo tehes virilaid moonutusi, kogu tüseda keha raiudes kaasa, nii et rappusid aina rohkem sassi juuksed ja aru. (Kärner 1934: 34)

Ma eeldan, et see "naaberlinn" on Tartu. Tähendab, Sollman ronib peenes restoranis pärast toore liha söömist ja rohke viina joomist tooli peale ja hakkab hullumeeltselt tantsima ("vehkima takti").

Väänles jubedalt irvi lõust kesk teisi veidraid lõustu klaasistunud, juhmilt naervate silmadega, vastikult ammulikiskuvate suudega. Ei olnud see enam laul, mis kostis neist suudest, vaid mingi meeleheitlik karjumine ja kisa, ulgumine ja hammaste kirin.
"Vait! Seis!"
Langes lõdvana Karl Sollmani tarmukalt tõstetud käsi, astus ta ise tasahilju toolilt maha. Hirm jooksus üle ta näo, tardus sinna tumeda maskina. Nagu iseenesest oli vaikinud laul.
Politseinikud algasid kõigi toasviibijate ametlikku ülekuulamist. (Kärner 1934: 34)

Selliste kirjelduste puhul ma ei imesta, et Kärneril hiljem vaimse tervisega probleeme tekkis. Ikka suhteliselt võigas pilt on siin sõnadega maalitud. Omaette teema moodustab tumedus - miks on pilgud ja ilmed Kärneril tumedad? Kas emotsioonidest mõeldi tol ajal värvide või heleduse mõisteis?

Sigines silmapilguks kabinetti rusuv vaikus. Oli kuulda ainult porikärbse pirisevat lendu vastu akent. Mahajäänute näod olid muutunud tõsiseks ning ilmsesti kainemaks. Nad vaatasid arusaamatuses küsivalt üksteisele otsa.
"Eks ma ütelnud," ohkas viimaks kaupmees Kanava, julgustuseks uuesti klaasi tõstes. "Eks ma, jah, ütelnud: mees lendab kõrgemale kui tiivad kannavad."
"Võiksid parem viisakusest vaikida," lõikas ta sõna raudtee-ametnik Olup. "Surma ja vangimaja eest ei ole keegi kindlustatud." (Kärner 1934: 35)

Kui eelnevatel lehekülgedel on kokku kolm momenti mil keegi hoiab tagasi naeru või naeratust (micro-immobilization, self-censure), siis nüüd lisandub ka vaigistamine (silencing), although siin kasutatakse selleks sõnu, mitte nt pilke (A. Huxley) või viipeid (O. Remsu).

August Madjak oli oma kõrgele kohale pääsenud töörahva esindajana. Ta oli uhke sellele ega unustanud kunagi seda tuletamast meelde. Vaatas nüüdki aknast välja ning, nähes seal hulka tuttavaid tahmanägusid, otsustas neile anda oma sõnadega tõendusi, et ta seisab vankumata valvel nende huvide eest. Rääkiski siis pikalt ning laialt iga küsimuse puhul ja, lugedes pealtkuulajate nägudelt ja omavahelisest lõõpimisest aina heakskiitu ning poolehoidu enesele, sattus järjest rohkem hoogu. Ning ühes selle hooga kasvas ka tema enesetunne. Kui ta viimaks higi pühkides istus pingile, ta oli endaga ülimal määral rahul. Jäi vaikselt puhkama ning järele motlema, et järgmise punkti puhul esineda sama targalt voi veel targemini. (Kärner 1934: 36)

"Nägude lugemine" oli seega idioom kaua enne kui "kehakeele lugemine" sai asjaks. Neid kahte muidugi ajatakse tihti segi, sest kehakeele täpne tähendus on raskesti määratletav - originaalis oli ju ikkagi full-body language (Latif 1934).

Pidas nii piinlikku erapooletust Peebuleedu, istudes tähtsana ning tõsisena nagu raudkuju juhatuselaua taga. Laskis kõigil volinikel järgemööda suu tühjaks rääkida. Kärkis ainult akna taga asetvõtnud pealtkuulajatega, kui need liialt tormikalt kippusid meelt avaldama. (Kärner 1934: 37)

Jääb isegi mulje, et Sas Peebuleedu erapooletus ilmneb ka mitteverbaalselt ja ta ei anna oma maneeriga midagi ära, umbes nagu soovitas Eesti Kohtuniku eetikakoodeks (2008).

"Ja ütle mia teile niisedäviisi," seletas ta [August Madjak] oma põriseva õllebassiga, igat lauset rõhutades raske käeliigutusega, "et turgu om iks rohkemb vaja vaestele ku rikastele inemistele. Rikas võip minnä pu'uti ja osta, mes tä egänes tahap, sest täl om raha. Vaene inemine aga piäp egät kopkat kümme korda peon ringi veeritäma, enne ku ta selle vällä annap. Ja sellepärast om iks väegä oluline, et turg temäl oless lähikesen, sest turuld ta saap iks kõike odavambald osta ku poodist." (Kärner 1934: 37-38)

Võimsad retoorikavõtted ja väga tark argument.

Tõusid püsti alalhoidlaste erakonna volinikud. Käed tõmbusid rusikasse, silmad pildusid tuld, lendasid aina rasvasemad märkused Madjaku aadressil. Uuenduserakondlased omakorda püüdsid teistest karjuda üle, kolistasid toole, mõnitasid ja ilkusid vastu. Juhataja kõlistas meeleheitlikult, vahetpidamata, punase näo hõõgudes ja higipiiskade tekkides laubale. (Kärner 1934: 39)

Ma tahaks arvata, et silmade tuld pildumine on eesti keele idioom, aga ei saa selles kindel olla, sest kuskil mälusoppis seostuvad küll sparks ja eyes.

Asutigi hääletamisele, ja tulemuseks osutus, et turu ümberpaigutamise poolt oli sedapuhku kolmehäälne enamus.
Linnanõunik Madjak naeratas võidurõõmsalt. Ta oli sooritanud selle asja salakavalalt, temale omase osavusega, nagu ta ise mõtles. Vastased olid löödud relvaga, mida nad ei võinud aimatagi, mida teadis ja oskas käsitleda ainult tema, Madjak. Tema nägi venis aina laiemale naerule, levis selle üle mõnus enesega-rahulolek nagu soe päikesepaiste. Heitis koosolekule ainsa pilgu: mina-võin-seda, ja lahkus. (Kärner 1934: 39)

Nägu venib tõesti kindlat viisi naeratades laiemaks. Mina-võin-seda pilk ja koosolekult välja jalutamine on osa Madjaki võidust.

Ning jätkas vilunud naistevõrgutaja. Hakkas mängima proua Li südamekeelil nagu osav mängija kandlel. Olevat tema proua Liidia elu juba ammu vaadanud kõrvalt ja tundvat talle südamest kaasa. Niisugune kena proua nagu Liidia olevat ometi väärt paremat kui see ühetooniline olelu selles näruses Soodomas. Teeskles nii hästi siirust seda seletades, et proua Li süda hakkas valutama veel rohkem.
"Tõesti? Teie arvate?" küsis ta sügavi silmi mehele otsa vaadates.
Libistas Sikulokutaja oma pilgu naise rindadele, mis paistsid kleidi alt kummaliselt valgeina ning soojena. Vaatles neid nagu asjatundlik ärimees kaupa, mida ta mõtleb osta, nautis seda vaadet kujutluses meela ning apla kirega.
Aga muidugi, seletas, värisedes ihast, ei ole Soodomas teist niisugust naist nagu proua Liida. Paljud suured ning tähtsadki mehed aina ihalevad teda, oleks valmis kogu oma vara ja elu panema tema jalgade ette, et võita tema tähelepanu ja lahkust. Aga proua Liida elab nagu nunn kloostris, ei vaatagi teistele meestele peale Saareserva. See oleks ju kena küll, kui proua seejuures oleks õnnelik. Aga tema, Sikulokutaja, kahtleb selles väga. Ta näeb küll, kuidas proual on igav ja kuidas ta kannatab seetõttu. Ning niisugune asi ei ole enam hea. See on ülekohus mehe poolt, et ta nii vähe hoolib oma naisest. Tema, Sikulokutaja, igatahes talitaks teisiti. Tema ei laseks nii kenal naisel kunagi jääda üksi ega tunda igavust. (Kärner 1934: 46)

Millised antiiksed line'id! Põhimõtteliselt: (1) What's a pretty little thing like you doing in adump like this? ja (2) I would treat you better than that. Ihast värisemine on füsioloogiliselt täpne ja sugugi mitte ühepoolne:

Ning jätkas Kusta Sikulokutaja senikaua oma juttu, kuni nõrkes proua Li kiusatusest. Hakkas minema toa poole nõtkevi jalu.
Ei läinud aga Sikulokutaja talle järele. Ei julgenud minna. Otsustas jääda varitsema soodsamat hetk. (Kärner 1934: 47)

Kui nüüd vaid teaks mida idioom "läheb nõtkuvi põlvi" täpselt tähendab. Aru saan vaid nii palju, et nõtkus on painduvus.

Raske, raske oli Saareserva süda. Ei tahtnud mitte näha ega kuulda neid kaht patust, jumalavallatut armastajat. Käis aina nurgast nurja nagu hambavalus. (Kärner 1934: 49)

Kas hambavaluga inimesed päriselt tegid seda?

Kodus Saareserv vaatas küsivalt ning uurivalt naisele, kes kais lõkendavana köögi ja toa vahet, kandis lauale auravaid toite, pakkus seda ja pakkus teist, sädistas ise ööbikuna. Ei maitsenud mingipärast mehele isegi mitte tema lemmikroad munapuder ja singipirukas, ei läinud kohe kuidagi kurgust alla.
Vaikis süngena ja hiljem voodis keeras naisele selja.
"Jumalale tänu!" õhkas proua Li ja uinus kohe sügavasse unne. (Kärner 1934: 49-50)

Armukadedus on mehe ajukeemia tuksi keeranud.

Aruheina nägu tõmbus süngeks, ta põrnitses nagu vihane härg enese ette, higipiiskade valgudes üle otsaesise ja põskede. Hüppas siis paari sammuga Karindoski juurde, jäi sellele otsa vahtima ähvardavana, ikka veel vaikivana. Korraga ta silmad madala lauba all välgatasid, käsi tõmbus kerkides rusikasse. Viskas raskena nagu kivi teisele näkku:
"Tahad, et virutan sulle ühe!" (Kärner 1934: 52)

Aruheina sitt läheb keema kui keegi ta naise armusuhet Sikulokutajaga mainib.

"Minu kruvid on kõik koha peal, kulla mees Aruhein. Ja kui sa ei usu mind, siis sel sügisel sa näed oma silmaga, kuidas asjad kõik ilusti seatakse rihti. Kes praegu on maoli maas, need siis astuvad püstipäi, ja kes praegu istuvad meie kukil, siis püherdavad põrmus me jalge ees. Nii on need asjad, vennas. Ja selle haridustempli seinale tuleb ilus viisnurk, maalin selle ise oma käega, seda ma ütlen sulle."
"Ei mina seda usu, et vaene lastakse valitsema. Läki parem kõrtsi ja võtame topka viina. See on ainus asi, milleks meil on jaksu peale päevatöö.
"Peame endid organiseerima, Aruhein," seletas Karindosk. "Sa nägid, kuides me üles vinnasime raske palgi: üks, kaks, kolm - korraga! Nii peame ka endid üles vinnama - sellest neetud orjusest: üks, kaks kolm - korraga! Ja kui sa nüud ei tule meie seltsi, siis sa oled äraandja. Siis sa oled saja- ja tuhandekordselt süüdi, kui palk sulle endale ja meile kõigile langeb pähe." (Kärner 1934: 54-55)

Viisnurk on punatäht! Jutt käib kommunistlikust revolutsioonist Eestis. Ei tea kas üks teine 1930ndate raamat mille laenutasin, Sirp Õites, puudutab ka kommunismi?

Tuli nüüd advokaadi juurde kolme Pilpaküla mehega, kes tema kui volikogu (rahvaesinduse!) juhataja poole olid pöördunud kaebusega, et neile ei anta ehituskrunte. Seletas pikalt ning väga targalt, et Madjak, kes ennast nimetab vaesrahva esindajaks, ei tee vaeseist enam väljagi. Aina torutab kõrtsides linna ärimeestega ja teiste rikastega - mis te arvate: mis omavalitsuse asjad tal seal on ajada? Ja küsitagu, kas ta seal penni maksab ka. Ei maksa midagi, vaid kõik makstakse tema eest ja antakse veel raha pealegi. Aga mis eest seda tehakse? Kas ainult tema ilusate silmade eest? (Kärner 1934: 61)

Vahva vana idioom. Või nagu Kärner ütleb: Peebuleedu jatkab seletamist "naerdes ise oma arvates tabava ütluse üle" (ibidem.

"Ütelgu nüüd jurist, kas see on haavamine või mitte."
"Ei ole siin mingit haavamist," otsustas advokaat küsimuse järsult. Võttis kähku pitsi viina ja lisandas siis Madjakule paljutähendava muigega: "Kuidas on lugu nende Pilpaküla meeste kruntidega? Praegu Peebuleedu käis mulle kaebamas."
"Peebuleedu koristagu enne oma ussealune," ägetses Madjak välkuvi silmi, "ja siss tulgu tõste ussealutsit nuhkma ... Mia kelmust tennu? Mulle üteldäss nuusedäviisi näkku, ja si'i ei ollev auhaavamine. Tohoo kurat, mihuke si'i auhaavamine siss vi'il om? Eh?" (Kärner 1934: 64)

Kui palju see muie siis tähendas?

"Kurat! Ärge a'age kässi külge! ... Mia ole iks rahva esitäjä," karjus Madjak vastu, silmade põledes alkoholiuimases näos, ennast asjata püüdes lahti raberda. (Kärner 1934: 66)

Mul on tunne, et alkoholijoobe "kehalised" märgid on väheuuritud teema. Huvitav, et kas politseikooli õppekirjanduses on seda käsitletud?

Aga vaadake, nüüd on tulnud võõra vaimu jüngrid, võõra riigi äraostetud agendid, et seda maja märkida oma vaimu märgiga, viisnurga märgiga. Mis on see viisnurk, mis need äraandlikud inimesed on teinud meie haridustempli ukse kohta? See on varaste ja röövlite, kõigi roimarite ning kõrilõikajate, kõigi koduta ning isamaata hulguste embleem, patu ning jumalavallatuse sümbol. See on võõra vaimu märk, selle vaimu, mis on valitsemas meist ida pool, kommunistlikus Venes, kus ta, nagu me teame, rahvale on toonud kaela ärarääkimata häda ja viletsust, kannatust ja nälga. (Kärner 1934: 68)

Nüüd oleks põnev järgi vaadata kas see lõik, milles kiriku- ja kooliõpetaja Valentin Teppor kirub Karindoski maalitud punast viisnurka uue koolimaja peasissekäigu kohal, jõudis 1955. aasta uuestitrükki või viskasid tsensorid selle välja?

Kuulasid teda [organisaatorit] Soodoma lihtsad töölised, lõi nende silmis korraga nagu valgemaks ümberringi laiuv sügispime laas, heledamaks kogu nende olelu selles jumalast unustatud, pahelises ning patuses Soodomas. Kes enne veel kõikus kahevahel, selle südamest kadus viimnegi kahluskübe. Kes oli tulnud kaasa seltsimeeste survel, see pigistas nüüd käsi rusikaisse ja tõotas endamisi kõigest jõust kaasa lüüa otsustaval hetkel. (Kärner 1934: 71)

Kristlik Soodoma-kujund on tore, aga anti-Kristlikus Nõukogude Liidus sellele enam kohta ei jagunud. Pealesunnitud sotsialism asendas ühed rõhujad teistega, muud midagi. Jätkates eelnevat teemat: kui teises trükis tõesti tehti olulisi muudatusi ja esimene trükk ära kaotati, siis meikib täiesti senssi miks see raamat oli Linnaraamatukogu Välis-Eesti ja Vanema kirjanduse osakonnas. Sellelt puudub "Tartuskaja Gorodskaja Tsentralnaja Biblioteka" tempel, küll aga on olemas "Tartu Linnaraamatukogu" tempel, mis võib tähendada, et see konkreetne raamat jõudis siia pärast taasiseseisvumist. Teiste koopiate, nt TÜR'i omade, kohta ei oska midagi öelda.

Naise palgeisse lõi verd. Ta süda kihvatas vihast ning valust. Ah siis Sikulokutaja, kes tema nii häbenematult on hüljanud? Mis see mees temast õieti tahab? Teda ja ta lapsi nälga jatta, lõplikult hävitada? Ah, kui ilge ta ometi on!
Sekretär märkas hästi naise kitsikust, nautis seda endamisi, naeratas iharalt. (Kärner 1934: 79)

Kitsik on "kitsas; napp, vähene; raske, täbar" ("Kitsik tuba, aru, elujärg").

Astus kohtusekretär Karneol nutva naise juurde, tõmbas käega põgusalt üle tema juuste, lausus teeseldud kaastundmusega:
"Rahustuge! Ärge nutke enam! Igas hädas leidub abi."
Tundis naine kehast läbi käivat kerget värinat noormehe käe puudutusest. See lohutas teda imelikult (on ükski inimene, kes talle tunneb kaasa!). (Kärner 1934: 80)

Ei tea kas see Karneol on Kärner ise?

"Mis? Penidega? Ei!" naeris advokaat ja vangutas pead. Ning siis järsku ta silmad läksid imelikult suureks, ta näo üle libises vari, nagu oleks tal midagi õudset meelde tulnud. (Kärner 1934: 84)

Emotsioonide libisemine ja vilksatamine üle nägude on omaette teema. Jääb mulje, et see on üks viis kuidas läheneda mikroilmetele (micrexpression).

Ja Kantsvei peatus oma naise ees, vihane nagu pusklev härg, käed ähavrdavalt rusikais.
Tõusis sõnakuulelikult naine, silmis ahastav hirm.
"Jookse ümber laua!" komandas mees käskivalt. "Üks, kaks, kolm."
Ning hakkas naine jooksma ümber laua. Ikka kiiremini ja kiiremini jooksis ta, tuiskas ja tiirutas ringi noore hobusena, keda hoitakse kinni köie otsas ja aina sunnitakse tagant piitsahoopidega. Tagus kaht kätt taktis kokku purjus mees, punased silmad jõllis, viril nägu jõhkral naerul, muudkui möirgas sundida:
"Juurde! ... Juurde! ... Hoogu-u! ... Veel ... ikka veel!"
"Isa! Isa!" karjusid lapsed lõdisedes hirmust, silmad segased hämmastusest "Isa-a!" (Kärner 1934: 89)

Viril on "nutune, hädine; kõver, viltukistud".

Karjusid meeleheitlikult lapsed. Värisesid linnupoegadena, visklesid ja väänlesid ahastuses, tantsisid nagu hullunud tantsu ümber isa. Ekslesid nende pilgud, hirmulised ning anuvad, abiotsivalt ringi toas. Ei olnud aga abi leida kustki. Nutsid lapsed, aina nutsid haledalt ning abitult nende väikestele peakestele mõistmatu julmuse ees. (Kärner 1934: 91)

Pilgu, teadvuse ja intentsiooni seos.

Jäi segipaisatud tuppa rippuma rusuv vaikus. Vaikselt nuuksusid lapsed ema põlle küljes. Sõnatu hellusega silitas ema nende rappuvaid peakesi. Vaatas tummalt ning kaebuseta ta muhkudes ja vorpides kannatajanägu. (Kärner 1934: 92)

Tõlgitamatu?

Tuli ühel varahommikul öiselt valvekorralt jaamaametnik Aadu Saareserv. Lausus tusaselt naisele, et tahab temaga rääkida pikemalt.
Proua Liida süda hakkas järsku kõvasti põksuma. Ta põlved lõid nõrgaks. Jäsemeist kadus jõud.
Tead ta mees midagi? On tall keegi puhunud tühja juttu? Kes? Sillak? Proua Sillak? Kumb neist? Keegi teine see ei või olla.
Heitis Aadu Saareserv kuue ja särgi seljast, hõõrus käsivarsi, tegi hingamisharjutusi. Läks siis kööki ja hakkas end külma veega pesema kraani all. (Kärner 1934: 94)

Proua Liidia väriseb kogu aeg vist.

"Oh, teame sinustki lugusid!" mõtles proua Sillak, kuid lausus kõige süütuma näoga:
"Ei teie kohta või keegi midagi halba ütelda - Soodomas. Aga proua Saareserv - temast küll kuuldub viimasel ajal, et olevat hakanud alt-aisa viskama."
"Proua Saareserv?!" lõi proua Pillikse kaht kätt kokku. "Kas tõesti? Sa armas jumal küll!" (Kärner 1934: 98)

Veel üks arusaamatu käteplaks.

"Tal alati korraga mitu rauda tules. Ja või need võõrad prouad igakord nii käepärast on võtta, kui tuleb tuju. Peab olema tagavara." (Kärner 1934: 99)

Idioom mida olen varem kuulnud vaid Noizmakasi laulusõnades.

Ei, jah, ta käivat palju väljas, vastas proua Sikulokutaja, Agathe, häbelikult, silmi maha lüües. Poega olevat isegi palju tegemist, et õhtul katsu, kuidas ära voodisse saad. (Kärner 1934: 99)

Pilgu langetamine on sellisel juhul niivõrd äkiline, et seda saab kirjeldada vägivaldsena, löömisena.

Sirgelt ning tähtsalt, heites kiire iseteadliku pilgu üle saali, sammub ta tunnistajate-toast kohtulaua ette. Päevitunud tõsise maamehenäoga, lihtsas bluusis ja hallis kuues, mõjub ta kontrastselt selles ametlikus, moodsaid linnarõivaid kandvas seltskonnas. Teab seda ise, ning ainult tõstab ta enesetunnet. (Kärner 1934: 104-105)

Veel üks Antiik-retoorikale omane asi: publiku poole vaatamine.

See on täie teadmisega, ette kavatsetult toimitud kuritegu rahva vastu - tõstab Aksel Porovardja häalt, tehes laia vihase žesti (Kärner 1934: 106)

Aga me ei saa teada milline see žest täpsemalt oli.

Aga mitte üksi aineline kahju ei ole siin mõõduandev - heidab Aksel Porovardja kaebealusele hävitava pilgu. (Kärner 1934: 106)

Mis teeb selle pilgu hävitavaks? Is he giving him the evil eye?

Kuhu me niimoodi jõuame, küsin ma - saadab Aksel Porovardja uuesti raske pilgu kaebealusele. (Kärner 1934: 106)

Ja mis teeb selle pilgu raskeks?

Oma viimases sõnas kaebealune lausub, ilma et ta näoilme milleski muutuks:
"Tehke, nagu see on teie õigus."
Pooletunnilise nõupidamise järele kohus kuulutab otsuse: Karl Sollman, Soodoma likvideerimisele määratud tarvitajaühingu endine ärijuht, mõista viieks aastaks vangiroodu ühes õiguste kaotamisega, tsiviilnõudmine ühingu kasuks rahuldada.
Ärev sumin läbib kohtusaali. Sajad silmad kiinduvad uuesti vahtima süüdimõistetut. See võtab otsuse vastu täiesti ükskõikselt. Nägu endiselt liikumatu ning kinnine, ta läheb rahulikult minema relvastatud valvurite saatel. (Kärner 1934: 108)

Kas sellises olukorras on üldse mingeid emotsioone väljendada? Süüdimõistetu võib olla liiga tuim selle jaoks. #Numbness

Vaatavad kaebealused seda kuuldes tummas tõsiduses, karmilt nin küsivalt üksteisele otsa: kes on äraandja? (Kärner 1934: 109-110)

Vaatavad üksteise "hinge lambid" üle.

Proua Amanda Sarapik, põsed erutusest punased, huulil külalislahke naeratus, askeldab laua ja köögi vahet, kandes juurde aina uusi toite. (Kärner 1934: 119)

Selliste kirjelduste puhul on naeratuse enda omaduste asemel relevantne kontekstuaalne faktor - külalislahke naeratus saab eksisteerida vaid võõrustamise kontekstis.

"Ei tea, kelle käest ma ta ära pean võtma," naljatab Sikulokutaja tõsise näoga vastu. "Kas sinu käest või?" (Kärner 1934: 120)

Tõsise näoga naljatlemine on deadpan?

"Kuule, pea suu!" vihastub Sikulokutaja.
Lööb verd Simasteli palgeisse.
"Vahest ütlesid liiga kõvasti?" naeratab ta haavunult lauast tõustes. (Kärner 1934: 121)

Punetav silmnägu?

Irvitab aina Kantsvei. Põlevad ta kavalad pisut kõõrdi silmad. Välguvad valged hambad nagu kiskjal, kes valmistub hüppama oma ohvri kallale. Ei karda ta midagi, ei ole kunagi kartnud. Tulgu või terve maailma politsei vastu, tema läheb ikka oma teed ja teeb, mis süda kutsub. Ilgub näkku Mangelmannile, kes tiirleb ta ees, abitu vihast. (Kärner 1934: 127)

Ilkumine ja irvitamine käivad vististi käsikäes.

Pöördub Kantsvei nüüd proua Mangelmanni poole, kes haletsusväärses abitus hämmastuses seisab ukse kõrval. Vahib Kantsvei teda joobnud mehe apla, sööva pilguga, praalib võidurõõmsalt ning mõnuldes. (Kärner 1934: 127)

Silmadega söömise metafoor.

"Kantsvei, kurivaim, ajas mul ennist nii hinge täis, et oleksin talle peaaegu peoga pähe lahmanud." (Kärner 1934: 129)

Hinge täis ajamise idioomi saab vabalt seostada füsioloogiliste nähtustega mis kaasnevad erutusega (vihaga nt). Lahmama on "lööma, virutama".

"Noo!" tegi Sillak imestunud näo, kuigi ta aimas väga hästi, kuhupoole tüürib Mangelmann. (Kärner 1934: 129)

Omaette ülesanne on vaadata lõpuks kui paljud universaalsed emotsiooniväljendused esinevad 30ndate kirjanduses ja kui palju erinevaid viise on neid kirjeldada.

"Eks ole rikkalgi omad hädad!" muutus ta korraga avameelseks. "Nagu mulgi selle perekonnaeluga. Kui tegin pulmad, mõtlesin, et saan he anaise, aga - võta näpust. Töökas teine küll ja äri oskab ajada, aga tuim. Nagu puupakk. Ja ütle, mis sa teed, kui sul õhtul naise asemel voodis on puupakk? (Kärner 1934: 130-131)

Olen kuulnud ka surnud kärbse (dead fly) vms putuka kasutamist taolises võrdluses.

Mangelmann vaikis ning vahtis üksisilmi enda ette lauale. Nüüd lõpuks ta siis oli avaldanud selle, mis juba ammu oli kipitanud ta südamel. Kas see oli hea või halb, seda ta ei teadnud, aga see oli tehtud. Nad kõik mõnitavad ning manavad teda, teadku siis vähemalt, et ta mitte ilma põhjuseta ei talita nõnda, nagu teda nähakse talitavat. (Kärner 1934: 131)

Eks Liisbeth Aruheinal oli ka põhjus Kusta Sikulokutajaga magada, aga see oli rohkem majanduslik - naine oli harjunud parema eluga kui ta lihttöölisest mees suutis pakkuda ja kaupmees Sikulokutaja omas lihtsalt rohkem. Kordub sotsiobioloogiline stereotüüp, et mehed tahavad head seksi ja naised tahavad head (majanduslikult ja sotsiaalselt kindlustatud) meest.

Kippus Sillakul vägisi peale naer. Suuri vaevu ta suutis selle suruda tagasi. Pöördus võimalikult vaikselt ning ruttas koju. (Kärner 1934: 133)

Veel kord hoitakse naeru tagasi.

Selles kirkas kevadhommikuses valguses ja helinas proua Sophie Mangelmann algas reisi tagasi maale: oma isatallu.
Juhkam Mangelmann teda saatma ei tulnud. Vaatas tema ärasõitu läbi akna, kokkutõmmatud eesriiete vahelt, liikumatu kivise ilmega. (Kärner 1934: 134)

Taas emotsionaalne tuimus. #numbness

Niisuguse joomisega esiteks saavutatakse määratut kokkuhoidu ja teiseks selles peitub oma isepärane luule. Võtad oma pitsi ja hammustad peale hapukurki või suitsusilku värske sepikuga ja aina unistad ning mõtiskled. Ei sind sega kõrtsirahva räuskamine, lauakaaslaste kõõrutamine ega arvetemaksmise raskused. Jääd purju - võtit ei leia, oled kohe kartsas. See esiteks väldib võimaliku skandaali ja teiseks karastab iseloomu. Võid teine päev sõpradele ütelda, et vaat', karistasin end ise vabatahtliku koduse arestiga. Katsusin oma iseloomu kõvadust ja ennäe: oli kõva küll. (Kärner 1934: 137)

Kooliõpetaja Eduard Veskimets filosofeerib üksinda joomise üle. Askeetlik alkoholism.

"Ega selles ole veel häda, et sa nina pistad klaasipõhja," ei pannud Veskimets pahaks teiste torkeid. "Häda on see, kui sa sealt midagi ei too välja."
"Mis sa sealt ikka tood," noris Karneol edasi. "Kalu klaasipõhjas ei ela."
"Mõte - mõte tuleb välja tuua," innustus Veskimets. "Kõik suured mõtted on sündinud viinaklaasis. Ja mina - mida rohkem majoon, seda rohkem ma veendun, et minust saab midagi..." (Kärner 1934: 141)

Täpselt sama point oli mu kunagisel kirjandusõpetajal, kes teadis hästi, et suured kirjanikud polnud mitte ainult joodikud, vaid tarvitasid ka muid asju (nt oopium 20nda sajandi alguses). Ained päästvat loovuse paelad valla.

Läksid naisele südamesse mehe sõnad. Puhkes valjusti nutma, näogi kattis kätega. Et mees siiski seda on teadnud, mida ta ise on kartnud, ja nii kaua olnud vait, see paistis talle imelikult jubedana. Kui ometi kõik oleks jäänud saladuseks mehe eest! Vahest ta ise oleks saanud enesest võidu, ja siis oleks elu võinud minna endiselt. Aga nüüd - kuidas ta elab edasi oma mehe kõrval? Kuidas ta vaatab talle silma, kui ta teab kõik? Kas ta peaks enese ära uputama või rongi alla heitma - häbi pärast? (Kärner 1934: 145)

Ma arvan, et asi ei ole ainult häbis vaid ka usaldusese - üle aisa löönud naist/meest ei saa enam samamoodi usaldada ja vaadata.

"Võik sju teha ka," kratsis Nurmemägi kõrvatagust. "Aga teie, linnasaksad, joote nii imelikult - sõrmkübaratäis korraga. See läheb kalliks ega saa tast ka midagi. Vaevalt et huuled teeb märjaks, hammaste taha ei ulatugi. Võtame parem ühe suurema mõõdu." (Kärner 1934: 147)

Karakteroloogiline tähelepanek - kõrvataguse sügamine on Nurmemäe signatuuržest.

"Armastan teid," sosistas Sikulokutaja prouale kõrva, toppides kätt ta rindadele. "Mis sest, et olete teise naine? Ega see teinegi ole ingel."
"Arvate!" hüüatas proua Simastel, tundes kiivustorget südames. "Olete kuulnud midagi?"
"Ei ole kuulnud midagi," ründas Sikulokutaja, "olen näinud..."
"Mida?" kihvatas proua Simastel. Ei tõrjunud enam tagasi mehe kätt, naeris vaid ärritavalt: "Hi-hi-hi!"
Arvas juba saavutavat oma eesmärgi Sikulokutaja. Võidurõõmutses endamisi: "Olen maksnud sulle kätte, Simastel!"
"Ah või nii!" puhkes äkki valjusti naerma proua Simastel ja lükkas mehe rusikahoobiga eemale.
Kukkus Sikulokutaja pea kolksatades vastu seina, sinine muhk tekkis kuklasse.
"Motlesite mind võtta niisama lihtsalt - valega, nagu kõiki neid teisi. Ha-ha-ha! Ei ole mina igaühe käperdada. (Kärner 1934: 153)

Kiivus on esiteks "kõverus, viltuolek" ja teiseks armukadedus. Kihvas on seisundivorm ("Keeras kihva; sõi ära; rikkus ära, ajas untsu"); kihvatama on sähvatasma, äkki lõõma (?); ja kihvatus on "järsk tundesähvatus" ("Valukihvatus, vihakihvatus"). Käperdamine on tegusõnana "käega katsuma, käsi külge ajama; käpakil käima" ja nimisõnana käperdis nii "käpard" kui ka "käperdaja".

"Kas teil silmi ei ole peas, et te ei näe: tee on kinni," käed ees. Katsus hiilida pahemalt: seesama lugu.
Jooksis nii tüki aega nagu tagumist paari - üks surmtõsise näoga, teine naerdes ning ilkudes. Rahvaski platvormil naeris kaasa lõbusalt ning südamest. Ei meeldinud kellelegi tee sulgemine. Käisid mõned hambamehed üle, sajamargane lipendamas hammaste vahel. Läheb õnneks, on hea, ei lähe - võtku see sada marka hammaste vahelt.
Vihastus lõpuks Veskimets. Irvitas ametnik Saareservale:
"Kui te mind ei jäta rahule, vaat', et lasen panna sule sappa ja saata Põltsamaale öökulliks."
Ei teadnud ise, kuidas need sõnad tulid üle huulte. Ei tahtnudki ütelda nii raskesti, aga ütles. Ja pääses nüüd takistamata üle. Solvatud ametnik ruttas otsima politseinikku, kes koostaks protokolli. (Kärner 1934: 156)

All fun and games kuniks keegi ähvardab sule sappa panna ja Põltsamaale öökulliks saata, mida iganes see ka ei tähendaks.

"Nõudke püksid välja," ruttas teenistusvalmilt seletama kõrtsmik Väisänen. "Ega niisugust seadust ole, et tee peale võib teha traataia."
Kõmises imelikult Väisäse lüüriline tenor. Oleks nagu heatahtlik ning sõbralik, aga ei ole ka. Muheles pisut ta sile ning silutud nagu, ümmargune nagu täiskuu.
"Ei ole seal teha midagi," naljatas tõsise näoga Juhan Pohlak, kes samuti oli ilmunud leti ette - tegema oma igahommikust väikest napsi. "Oma kuus kuud annavad ära. Istuge aga ja nohisege!" (Kärner 1934: 157)

Sile ning silutud?

Ei naernud Veskimets. Vahtis jäikade, klaasistunud silmadega lauakaaslasist mööda tühjusesse. (Kärner 1934: 163)

Me kõik teame seda pilku.

Ning nii nad nüüd istusid rohelise laua juures, kolm meest, kellel oli raske leida ühist keelt. Vaatas Veskimets kõrvalt Saareserva, tema kitsast nägu aukuvajunud põskede, kandilise lõua ja ametniku kivise ilmega, pisut hale nagu hakkas teisest, kuna samas naer vägisi kippus peale. Oli veider mõtelda, et nii tühise asja pärast inimene võib teha nii hirmus tähtsa ning tõsise näo. Ja kui see nägu veel oleks täismehe nägu. Tõepoolest halenaljakas! Saareserv omakord takseeris Veskimetsa rohkem siseväärtuste seisukohalt. "Pealtnäha päris kena mees," mõtles, "haridust on ka omajagu, aga kasvatus - jätab soovida." Siin võiks tema, Saareserv, küll mõnelegi olla eeskujuks. Austab seadis, täidab täpselt oma kohuseid ja nõuab seda ka kodanikelt, seisuse, soo ja sõpruse peale vaatamata. Just niisugune peabki olema õige riigiametnik. (Kärner 1934: 169)

Kas kivine nägu on ametniku nö ametihaigus vms?

Vaatas Mikk Sikulokutaja oma lellepajale otsa tummas üllatuses, raputas pead ja kratsis kõrvatagust. Siin ikkagi oli tulnud see, mida ta oli kartnud juba ammu: tema lellepoja Kusta Sikulokutaja pankrot. (Kärner 1934: 175)

Tänapäeval me pigem puudutame kõrvalestasid kuieit kratsime kõrvatagust.

"Sina kavatsed tõesti tööle hakata?" imestus Piilpuu, varjamata kerget pilkevarjundit hääletoonis. "Õppima, mis?"
"Seda ka," vastas Veskimets, nagu poleks märganudki teise pistet. "Aga peamiselt mõtlen siiski seltskondlikku tegevust."
"Tühi töö ja vaimu närimine," naeris Piilpuu. "Ei siin, Soodomas, saa sellega midagi kätte. Talve jooksul mõni peoke korraldada, kuhu rahvast tuleb ainult sellepärast, et seal lõpuks on tants? Mõni loenguke pidada, kuhu ilmub paarkümmend inimest - sinu ülikonda ning lipsu vahtima ning - haigutama? Maksab see sinu enesekulutust? On see nii tähtis?" (Kärner 1934: 179)

Enesekulutamine on päris hea sõna.

"Mis Popsiküla?" tegi Veskimets imestuva näo. (Kärner 1934: 183)

Tundub küsitav, kas ta tegi tahtlikult imestuva näo või ta päriselt imestus ja selle tõttu tegi näo.

Veskimets jälgis muiates tema iseteadlikku ametnikunägu sorakil vurrude ja kuidagi haledalt ning abitult piidlevate silmadega. Märkas siis seda ebakõla tema näos, ja see nagu märg käsm pühkis tema huulilt pilkelise muige. (Kärner 1934: 184)

See ebakõla siin on contradiction ilme/füsiognoomia ja pilgu vahel.

"Mis te räägite? On see tõesti tõsi?" kuuldi puhvetiruumis naerda kihistavat kõrtsmikuproua Helene Adamsoni kumedat häält. (Kärner 1934: 185)

Kihistamine on huvitav sõna - naeruhäälitsused kihistuvad (asetuvad kihtidena) üksteise peale.

Tuli jälle Sügis Soodomasse, pikk ning niiske, pigistas vett pilvedest ja soodomlaste silmist. (Kärner 1934: 188)

Ma arvasin, et see on sügisene tuuleiil mis silmad niiskeks teeb, mitte õhuniiskus. Ei tea kust kontrollidagi sellist asja.

Helistas vahetpidamata juhataja Sass Peebuleedu, kahvatu ning hädine näost, köhahoo painajana peale tikkudes. Alles ähvardus koosolek lõpetada sundis meeli mõnevõrra jääma rahulikumaks. (Kärner 1934: 191)

Haiged inimesed on näost kahvatud ja hädised.

Tõusis vihapuna juhataja Pohlaku palgeisse. Ta kõlistas ägedasti kella, manitses uuesti kalmilt volinikku, kes ometi pidavat aru saama, et niiviisi ei saa ajada asju. (Kärner 1934: 192)

"Viha+puna tõusis palge" on isegi ÕS2006 näide sõna puna all.

Oli kohmakas vanapoolne tööline, rääkis lihtsalt ning sõbralikult, pisut naljatlevas toonis. Muhelesid seejuures ta kavalad, elutargad silmad ja suured sorakil vurrud liikusid mingi pikatoimse putuka katsesarvedena. (Kärner 1934: 195)

Kui silmad muhelevad, siis ilmselt mõeldakse Duchenne'i naeratust.

Lõi muhelema Madjak. Nagu mahe kuupaiste libises üle tema ümara näo. Ta pilgud rändasid võidurõõmsalt vastasrinna volinikke ridadesse, peatudes igal üksikul volinikul eraldi ning tema tähtsusele vastava varjundiga. (Kärner 1934: 196)

Väga peen visuaalne käitumine.

Kuulis isegi poole kõrvaga neid kõnelusi Mangelmann. Mõjusid nagu hane selga vesi: siputas korra tiibu ja lendas jälle. "Peab ainult sööma tublisti, muud pole midagi," vastas ta, kui talt küsiti, kuidas ta ometi jõuab nii palju askeldada naistega. (Kärner 1934: 200)

Selle tuntud ütluse teine pool. Ja sama ütleksin ma õppimise/lugemise/kirjutamise kohta - selle jaoks peab toituma asjalikult - aju kulutab tõsist vaimutööd tehes palju energiat.

Ilmus erakabinetist oma daamiga Mangelmann, näod mõlemail õhetavad, silmade särades õnnelikuna. (Kärner 1934: 203)

Armujoovastus?

"Näed sa? Kas ma ei ütelnud õieti?" kiitles Porovardja, näo hiilates õnne pärast. "Hei, kelner, tule siia! Selle eest sa pead saama tubli käraka." (Kärner 1934: 204)

Porovadja laaberdab ja pillab.

Tegid kõik suured silmad üllatusest, ei osanud tükil ajal midagi ütelda, kuni taipasid: ahaa, seda see Porovardja käis teises toas talitamas! (Kärner 1934: 204)

Jälle agentsuse küsimus: kas nad päriselt üllatusid või nad pelgalt tegid näo nagu nad oleksid üllatunud?

Karneol vaikis. Küünarnukke vastu põlvi toetades ta laskis pea vajuda käte vahele, just nagu oleks ta äkki jäänud kurvaks ega tahaks seda näidata prouale. (Kärner 1934: 211)

Veel enesetsensuuri, aga sotsiaalsel kombel: emotsioone varjatakse teise eest. Meenub 1920ndate psühholoogiline katse pildistada päris emotsioone mis kutsuti esile võimalikult reaalsetel viisidel - ühele mehele öeldi, et ta naine suri ära vms, aga sellest ei saadud head pilti, sest mees puhkes nutma ja peitis pea käte vahele nagu siin.

"Näete nüüd, proua," haarab Karneol tema käest. "Näete, kui raske see on. Aga rahustuge, proua - teie mehega eiole midagi juhtunud. Vähemalt ta on praegu elus ning vabaduses."
"Aga temaga võib midagi - juhtuda," vaatab proua Linda hirmunud pilgul Karneolile silmi, "kui ma teist aru saan?"
"Võib-olla küll," vastab Karneol, pilku kõrvale pöörates, "kui ta ei jäta oma praegust eluviisi."
Haarab nüüd proua Porovardja mõlema käega Karneoli õlgadest, raputab teda, anub ning vannub, pisarad silmis:
"Siis kõnelege - kõnelege ometi! Mis te piinate mind? Ise tahate veel sõber olla!" (Kärner 1934: 212)

Karneol sooritab siin üht oma esimest "psühholoogilist eksperimenti" - sealjuures [spoiler] ta kiusabki neid Porovardjaid seniks kuniks nad hakkavad elama head eluviisi. Selle teose moraalne sõnum on veits kahtlane.

"Võõrast raha? Kas tõesti?" kohkub proua Porovardja, mõlemaid käsi vastu nägu surudes. (Kärner 1934: 212)

Kohkuma on "(tugevasti) ehmuma, hirmuma".

Kuulas proua Porovardja vaikselt Karneoli juttu. Ta näoilme muutus aina süngemaks ning kinnisemaks. Ta silmad jäid pinevalt vahtima ühte punkti. Ei lausunud ta ainsatki sõna vahele, ei lausunud ka siis, kui Karneol lõpetas. Vahtis aina enese ette jäikade silmadega, kukal surutud vastu seina, näol tardunud, kivine süngus. Ei langenud kokku, hoidis end kindlalt ülal käte najal, rindki jonnakalt ees. Püsis nii tüki aega nagu elutu raidkuju.
"Minge siit ära - nüüd!" käskis viimaks Karneoli, talle pilkugi pööramata, külmal kõlatul häälel. (Kärner 1934: 214)

Näoilmed saavad siin teoses ola nii tuhmunud kui ka kinnised.

Ei olnud aga proua Porovardjal mingit salaarmu. Ta oli liiga uhke selleks, et reeta oma sisimaid tundeid. Oli harjunud ennast valitsema. (Kärner 1934: 214)

Võtab väga lihtsate sõnadega kokku enesekontrolli ja emotsioonide vahelise seose.

Hea on ütelda, et makstagu, aga kust see raha praegu võetakse, seda ei küsi too mees mitte. Sööb venna südame seest oma alatise virisemise ning paha tujuga. Et sina aga said isa käest nii palju (ülekohtuselt pealegi said, sest kuhu jääb mu esmasündimise õigus!), ja nüüd sa ei taha mulle maksta punast pennigi? Orja sind pealegi nagu viimane sulane näljapalga eest, kogu sulle varandust juurde ja vahi selle eest su vihast nägu. (Kärner 1934: 226)

Ega see vist väga hea tunne ei ole kui teenetele tasutakse vihase näoga.

"Jaa," sügab advokaat kõrvatagust, ilma et ta näoilme kuidagi muutuks. "Poolteist miljonit marka - see ei ole mitte väike raha." (Kärner 1934: 228)

Veel enesekontrolli.

Oli kodune ning mõnus istuda selles lauas lahke perenaise juuresolekul, kellel on suured sinised silmad ning niisugune hell naeratav nägu nagu kevadine päikesepaiste tärkaval rukkiorasel. Mingi soe perekondlik tunne läbis korraga Aksel Porovardja südame, pani ta hetkeks mõtlema oma-enese perekonnast. Oleks tallegi juba vaja perenaist, ja kui ta kellegi võtaks, siis just sellise tüdruku sügavate siniste silmadega ning lahke päikesepaistelise naeratusega. (Kärner 1934: 229)

Hashtag Arian Gurls. Naeratuse kirjeldus on hea. Väga... leiva-reklaam-ine.

Hoopis teisiti kannatas sel kevadel kohtusekretär Karneol. Ta tundis end Soodomas rohkem kui kunagi üksi neil imelisil päevil, mil linna aedades ja parkides silmanähtavalt pakatasid pungad ja loendamatud linnud lendlesid okste vahel, väsimatud nagu süstikud, kududes õhku helisevat laulukangast. Ei ole kedagi selles näruses Soodomas, mõtles Karneol, kellele ennast avaldada ning kellega koos nautida õite puhkemist ja lundide laulu. Käi aga aina üksi ja vaata pealt, kuidas kevad su ümber uimastab hetkelisest olemisõnnest, mida sa ise ei saa elada kaasa. (Kärner 1934: 232)

Väärtuslik kirjelduse tõttu. Helisev laulukangas indeed.

Kuid viimasel õnnetul kevadel ta kaotas huvi isegi oma kirjandusliku tegevuse vastu. Jättis psühholoogilise eksperimenteerimise elutute inimkujudega, jätkas seda elavate inimestega. (Kärner 1934: 234)

Kirjandusteooria seisukohalt ei ole väljamõeldud inimesed midagi nii elutud.

Oli raske kuulda seda Pilliksel. Ta oleks tahtnud visata telefonitoru vastu nägu tollele nägematule segajale. Kuid ei saanud seda teha. Ei saanud muud kui peaaegu karjatada telefoni:
"Halloo! Kes räägib?" (Kärner 1934: 235)

Vägagi oluline erinevus: nähtamatu on paljale silmale nähtamatu; nägematu on nähtamatu selles mõttes, et silmaga nähtav, aga mitte momendil.

Enne jaanipäeva Soodom elas üle erakordse piduliku sündmuse. Haridusseltsi peol Tuletõrjeseltsi saalis kanti ette õpetaja Eduard Veskimetsa teksti ja saatemuusikaga näitelavaline teos Soodoma kroonika nime all. Nii näite- kui muusikajuhina teotses autor Veskimes isiklikult. (Kärner 1934: 239)

Niiet autor on oma teose kirjutanud oma teose sisse. #metafiction

"Teie jah teate," tegi proua Pohlak põlastava grimassi. "Midagi te ei tea, paljalt suurustate." (Kärner 1934: 240)

Huvitav: kui muud näoilmed on näoilmed, siis jälestuse näoilme on grimass. Põlg on ebasoosing; põlgamist ei ole ÕS2006 määretlenud (ainult näited; nagu "Kõikidest põlatud reetur"); ja põlglik saab olla muie ja pilk.

Pidi Veskimets veel mitu korda ilmuma näitelavale, vastu võtma tänu ja tunnustust, omakorda tänama selle eest. Oli väga pidulik oma puhtas mustas frakis ja värskeltpressitud pükstes. Tõsine ning haiglaselt kahvatu nägu ei reetnud ainsagi liigutusega seda sisemist erutust, mida ta tundis. Kummardus pisut sügavamalt kui enne, lahkus sama aeglaselt ning mõõdukate sammudega. (Kärner 1934: 242)

Veel enesevalitsemist.

Ei vastanud midagi Mangelmann. Ainult heitis vihase pilgu Porovardjale ning sööstis uksest välja. Lahkus kohe ka Kusta Sikulokutaja. (Kärner 1934: 243)

Mõlemad arvasid, et neid kujutati näidendis, sest selles oli kaupmehest tegelane kes sama mõõdulindiga mõõtis kangaid ja naisi.

"Laidad sina jälle sellepärast, et said ka pisut vastukarva silitada," noris Sarapik heatahtlikult. (Kärner 1934: 244)

Idioomid, idioomid.

Ning laotas arusaamatuses käsi Pohlak. (Kärner 1934: 245)

Siin laotas, ennist vist keegi laiutas samamoodi käsi.

Sillak jääb neile pettunult järele vahtima. (Kärner 1934: 249)

Järele vahtimine on veel üks asi mida tuleks pilkudega seoses kindlasti käsitleda, eriti seoses selle uksest väljumise asjaga (mingi katse tõestas, et mõlemad soopooled vaatavad kummagi soo tagumikku kui keegi ruumist rahkub).

Mõne minuti pärast ta seisis vihast välkuvate silmadega, näost sinine, Karneoli ees. Toppis talle lehe nina alla, osutas sõrmega teotavale kuulutusele:
"Kes kurat võiks see olla? Tead sina viimaks, kes see võiks olla?"
"Pole aimu," kehitas Karneol õlgu, tagasi surudes vägisi esile kippuvat muhelust, "Pole tõesti mingit aimu."
"Ega sa, sunnik, ometi ise -?" kerkis äkki Porovardja rusikas ta silmade ette.
Tõstis käed hoobi tagasitõrjeks, pomises hädiselt ning peaagu anuvalt:
"Armin, sa pole ometi hulluks läinud? Mis nalja pärast's mina seda tegin? Ma loen seda alles esimest korda." (Kärner 1934: 250)

Siin on Karneolil reaalselt põhjust muhelust tagasi hoida, aga ilmselt ei saa ta sellega väga hästi hakkama, et Armin Porovardja teda kohe katlustab. Microexpression?

Magas juba proua Linda Porovardja, kui tema peatsi juurde äkki ilmus mees, seisatas seal tõsisena ning murelikuna. Proua hüppas üles asemelt, ja enne veel, kui ta jõudis midagi lausuda, tundis oma huulil mehe tugevate huulte survet. Soe värin läbis ta keha teadmises, et mees siiski, olgugi nii pika ootamise järele, on tulnud tagasi tema juurde. (Kärner 1934: 253)

Naisel on ju ikkagi naeratus nagu "kevadine päikesepaiste tärkaval rukkiorasel" - loomulikult tuleb tagasi.

Ei, on siiski hea, kui inimene leiab oma osa elus, mis talle sobib, kui ta ei püüa välja sellest, peaga ei torma läbi klaaside, mida nimetatakse vabaduseks, aga mis tõeliselt on illusioon, pettepilt. Tõeline vabadus on paratamatuse äratundmine ja selle järele talitamine. Kes on seda ütelnud, kust on ta seda lugenud? (Kärner 1934: 255)

Kõik teavad seda määratlust, aga kes seda esimesena ütles, tõesti...

"Näed sa, et mul on õigus," lõi Porovardja kaaslasele peoga põlve pihta. "Pead ise tunnustama, et see on nii." (Kärner 1934: 256)

Alles nüüd taipan kui vähe kehalist kontakti on selles teoses. - Ja vististi eestlase käitumises üldse.

"Võtame, kurask!" kuraasitas Madjak. "Sina olet iks üits mi'is. Ja sõber sa olet, kurask," patsutas ta Karneolile õlale. "Ti'i nüüd si'i kirjäke ärä..." (Kärner 1934: 261)

Okei, natuke kontakti ikkagi on veel.

Päike vaatas alles poole silmaga Soodoma majade vahelt, kui linnanõunik Madjak ühes linna käskjala, turukupja ning teiste töölistega veovoorimehel kihutas vanale turuplatsile. (Kärner 1934: 264)

Vahva kehaline metafoor. Päike vaatab hommikul poole silmaga ja seniidis "mõlema silmaga".

Kõige ees sammus tõsise ning väärikana, liikumatu näoilmega, Madjak. Tema kõrval astusid ebatasasel sammul turukubjas ja linna käskjalg, heites kavalalt naerlevaid pilke kahele poole kõnniteile, kuhu salgana kogunes uudishimulikke jälgima seda veidrat rongkäiku. (Kärner 1934: 267)

Väärikas - decorous; dignified; pious; statuesque; upstanding. Palju implikatsioone.

Naeris ka kaupmees Mangelmann, seistes oma poe uksel, naeris kuidagi jäigalt ning jubedalt, kuldhammaste välkudes viltutõmbunud suust. (Kärner 1934: 268)

Mangelmann jääb ärist ilma, see on üks osa sellest - teine osa on kuldhambad ise, vist.

[Liisbeth Aruhen] Nägi, kuidas proua Saareserva juurde astus Kusta Sikulokutaja, tõmmates teda tuttavlikult palitukäisest. [...] Sai vihaseks proua Saareserv sellisest ligitikkumisest. Oleks tõmmanud kindlasti vastu kõrvu, kui tal mitte mõlemad käed ei oleks olnud kinni. Ei kuulnud Liisbeth Aruhein, mis ta Sikulokutajale ütles. Nägi ainult ta vihast välkuvaid silmi, nägi, kuidas Sikulokutaja lööduna ning süngena tulema lonkis. (Kärner 1934: 275-276)

Isegi palitukäisest sikutamine on suur temp.

Kisendas uljasti Kantsvei. Kihutas aina edasi meeletus ajus. Rappus vankrilt maha lihakamakaid, jäädes vedelema teetolmu, kus koerad neile pureldes kallale asusid. Ei märganud seda Kantsvei. Ei märganud üldse enam midagi enda ümber. Oli kaotanud kõik meeled, aetud ürgvaistulisest tahtest kisendades ning karjudes kellelegi kõrri karata. Eh, kuidas ma murraksin, rööviksin, põletaksin, tapaksin! Kuidas ma neelaksin kõik enesesse üheainsa haardega!
Väsis viimaks hobune kestvast neljasõidust. Väsis Kantsvei isegi hullumeelsest möirgamisest. Vaikis korraga suu nagu ventiil, mille kaudu on masinast välja jooksnud viimne aur. Lõtvunud käed lasksid langeda ohjad ja piitsa. Kukkus küljeli vankrisse nagu tühi kott, tolmune ning määrdunud.
Oli jõudnud linna äärde, Jaani kiriku vana köstri maja ette. Seal ta siis püütigi kinni, ilma et ta oleks avaldanud mingit vastupanu. Ta nägu kaotas julma sünguse, huuled hakkasid värisema, pisaradki tulid silmi. Lamas abituna nagu väike laps vana jumalasulase ja noore tugeva politseiniku käte vahel, kes teda sidusid. (Kärner 1934: 278-279)

Jääb mulje, et Kantsvei on bipolaarne.

"Mingu, kes tahab - mul on parematki teda," heitis Veskimets käega ja käändus ümber jaamahoone nurga tänavale. (Kärner 1934: 281)

Niiet seda "ah las ta olla" žesti nimetatakse heitmiseks. Ja ongi läbi.