A Kind of Social Hormone

La Barre, Weston 1954. The Human Animal. Chicago; London: The University of Chicago Press. [Internet Archive]

---

3. The Anthropoids Climb Halfway Down

The gibbons are very interesting to students of man in another direction. Most of the mammals have highly developed listening, for protection from their enemies. Some of them, both preying and preyed upon, have occasional production of sound which serves one or another biological purpose of communication. But this inter-communication among individual animals is heightened to such an extent in gibbons that it can only be fairly characterized as vocalization. For the gregarious gibbons are, if anything, even noisier than bands of monkeys. The white-cheeked gibbon, for example, has a voice of great compass, and one type at least has a vocal sac which appears to have some functional connection with vocalization. (La Barre 1954: 57)

Kuna La Barre faatilise kommunikatsiooni mõiste kohta on oluliselt rohkem teksti mitmes tema raamatus ja artiklis, võtan isegi esimese ja põhilise allika käsile jaokaupa, sest vastasel juhul ma ei saagi sellest jagu - Inimlooma lõpp läheb mäletatavasti üsna esoteeriliseks. Esimese lugemise märkmed katavad enamuse käesoleva (postituste)seeria sisust. Teiskordse - terve raamatu - lugemismärkmed läksid vana sülearvutiga kaotsi ja ei jõudnudki siia blogisse. Inimloom on kahjuks niivõrd tihke teos, et seda võibki kaevandama jääda. Minu praegune ülesanne on aga keskenduda ainult tema faatilise kommunikatsiooni mõistele.

Gibonid on teiste primaatide hulgast põhilised, kes häälitsevad. Gibonid on häälekamad kui terved ahvikambad. See on La Barre alustuspunkt. Kui Malinowski alustuspunkt on see, et primitiivsete hõimurahvaste põhiline keelekasutusviis on faatiline, st ajaviiteks vestlemine, siis vastandab ta neid tsiviliseeritud inimestele ja samas möönab, et ka nemad vestlevad sageli niisama ajaviiteks. St selle asemel, et alustada "vähem" ja "rohkem" arenenud inimgruppide võrdlemisest, alustab La Barre primatoloogilisest võrdlusest, mis on oluliselt mõistlikum - mõnekümne aastaga, mis neid eraldab, on antropoloogia märgatavalt parema arusaamaga inimese olemusest.

It is not only in volume and in incessant use that gibbon vocalization is remarkable. [Louis] Boutan has observed five vocal expressions for states of satisfaction or well-being, four indicating states of illness or fear, four of an intermediate state, and one used when the animal is in a state of great excitement - a total of fourteen distinguishable vocalizations. These vocalizations, however, do not have the value of words. They are, rather, expressions of vague notions or awareness of agreeable, disagreeable, or dangerous situations and events. But it is at least a "pseudo-language," if we are careful to define what we mean by this. Perhaps it may best be characterized as "phatic" communication, that is, it succeeds in spreading information about an individual animal's state of mind, or it communicates a generalized emotional tone through the band so that all its members come to have the same attitude toward a situation. Sometimes it binds the group to biologically useful common action - as when one group of gibbons asserts a claim of territorialism and, by this kind of vocalized warning or bluff, substitutes for an otherwise necessary physical clash between groups in protecting its foodstuffs. (La Barre 1954: 57)

Louis Boutan'i häälitsuste-kataloogi kohta ei leidnud ma varem internetist midagi. Nüüd õnnestus üles leida põhiallika viide, kuigi mitte kirjatükk ise, ja natuke sekundaarkirjandust:

• Boutan, Louis 1913. Le pseudo-langage. Observations effectuées sur un anthropoïde: Le gibbon (Hylobates leucogenys Ogilby). Actes de la Société Linnéenne de Bourdeaux 67: 5-80.
• Thomas, Marion 2005. Are Animals Just Noisy Machines?: Louis Boutan and the Co-Invention of Animal and Child Psychology in the French Third Republic. Journal of the History of Biology 38(3): 425-460. [JSTOR]

Esimene asi, mis siin silma torkab on paralleel Malinowski faatilise osaduse sisu ja nende häälitsuste vahel: "Esimesele vormelile järgneb keele voog, eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine, jutustused tähtsusetutest juhtumitest, kommentaarid asjade kohta, mis on täiesti ilmsed." (PC 5.1). Võrdluseks: "Neil häälitsustel pole aga sõnade väärtust. Need on pigem ebamääraste arusaamade või teadlikkuse väljendused meeldivatest, ebameeldivatest või ohtlikest olukordadest ja sündmustest." Eelistused = asjad, mis meeldivad; võõrastused = asjad, mis ei meeldi või mis on ohtlikud. Boutan'i jaotuse võiks ka tegelikult paika panna:

1. Rahulolu või heaolu väljendavad häälitsused;
2. haigus- või hirmuseisundit väljendavad häälitsused;
3. häälitsus, mis väljendab suurt erutusseisundit.

Et need moodustavad nö "pseudo-keele" tuleb nähtavasti otseselt Boutani artikli pealkirjast. Selliseid väljenduslikke (ekspressiivseid) häälitsusi peab La Barre kohaseks iseloomustada "faatilise" kommunikatsioonina, sest "see suudab levitada teavet konkreetse looma meeleseisundi kohta või edastab tervele grupile üldise emotsionaalse tooni, nii et kõik selle liikmed suhtuvad olukorda samamoodi."

Siin on üsna konkreetne, aga problemaatiline, vastuolu Malinowskiga, kes näib kommunikatsiooni-funktsionaalse triaadi kõigi tippude osas ütlevat midagi iseenesele vasturääkivat. Oma artiklis jõudsin järeldusele, et selle vasturääkivuse tasalülitab ainult eeldus, et Malinowski toetus selles konkreetses küsimuses John Dewey käsitlusele: "Dewey skeemis, millega Malinowski siin nõustub, on kõik kolm [organon-mudeli funktsiooni] osa [Dewey] esimesest funktsioonist: mõjutada teisi inimesi. Keele teine, ühiskondlik funktsioon, võib järeldada, ei ürita teisi inimesi mõjutada - seetõttu ei tekita faatiline osadus ka ühiseid tundmusi [...]" (Rebane 2019: 108). See on minu poolt üsna julge hüpe, mida saab ja tuleb nüüd La Barrega võrreldes proovile panna.

Alustame sellest, et Dewey "skeem" on minu tõlgenduses pealeehitus klassikalisele triaadile (emotsioonid, volitsioonid, kognitsioonid). Kui ta kirjutab, et "Keele põhiline motiiv on mõjutada (iha, emotsiooni ja mõtte väljendamisega) teiste tegevust" (Dewey 1910: 178-179), ja eraldab seda esmast, põhilist teiste inimeste tegevuse mõjutamist keele teisejärgulisest kasutusviisist - teiste inimestega lähematesse ühiskondlikesse suhetesse astumist - ja viimaks veel hilisemast ja tuletatud funktsioonist, mõtte ja teadmiste edastamine, saame justkui järgneva struktuuriga "skeemi" keele funktsioonidest:

1. Teiste inimeste tegevuse mõjutamine, mis hõlmab:
   1. emotsioonide väljendamist;
   2. ihade väljendamist;
   3. mõtete väljendamist;
2. teiste inimestega lähematesse ühiskondlikesse suhetesse astumine;
3. teistele inimestele oma mõtete ja teadmiste edastamine;

Niimoodi esitatuna võib kohe küsida: kuidas erineb 1.3 ehk teiste inimeste tegevuse mõjutamine oma mõtete väljendamise kaudu ja 3 ehk oma mõtete ja teadmine edastamine kui selline. Ainus loogiline järeldus oleks, et 3 kujutab endast oma mõtete ja teadmiste edastamist mingisugusel puhtal kujul mis ei hõlma teiste inimeste tegevuse mõjutamise kavatsust. Puhta Mõtte Kriitik väljendab puhast mõtet... ebakriitiliselt.

See on mu põhiargument Malinowski mõiste kontekstile pühendatud artiklis, aga kuna see sai väga põgusalt - ainult kahe leheküljega - üle käidud ilma tema nö "vasturääkivustesse" liialt süvenedes - sest need on üsna keerulised ja nõuavad Dewey ja Malinowski triaadiliste eelduste lähemat kõrvutamist - võtan selle nüüd siin käsile, sest just selle problemaatikaga haakub kõige enam La Barre tõlgenduse põhiuuendus, faatilisest kommunikatsioonist emotsionaalse kommunikatsiooni tegemine.

Dewey "skeemi" sellisena kujutades võib järgmiseks küsida: miks võib keele esmase, teiste inimeste tegevuse mõjutamise, funktsiooni triaadiliselt kolmeks jaotada, aga teisi mitte? Siin ongi asjaloo kõige tabavam püänt: Malinowski just seda teebki keele sotsiaalse funktsiooniga. Ma näin olevat ainus inimene maailmas, kes on Malinowski teksti piisavalt lähedalt vaadanud, et seda üldse märgata ja sellest mingit numbrit teha, aga see on vahest kõige huvitavam asi kogu faatilise osaduse leiutamise loo juures. Selleks, et leiutada nö neljas funktsioon, eitab Malinowski esimest kolme.

Kui need nö "vasturääkivused" Dewey "skeemile" paigutada, saame sellise täienduse:

1. Teiste inimeste tegevuse mõjutamine, mis hõlmab:
   1. emotsioonide väljendamist; - "selliste sõnade eesmärk on jagada ühiseid tundmusi" (PC 2.3);
   2. ihade väljendamist; - öeldu on seotud "kõneleja või kuulaja käitumisega, nende tegevuse eesmärgiga" (PC 1.4);
   3. mõtete väljendamist; - "väljendada mingisugust mõtet" (PC 2.2);
2. teiste inimestega lähematesse ühiskondlikesse suhetesse astumine;
   1. "Paljud instinktid ja loomuomased suundumused, nagu näiteks hirm ja riiakus, igasugused ühiskondlikud tundmused nagu näiteks auahnus, edevus, võimu- ja rikkuseiha, sõltuvad ja on seotud selle[ga]" (PC 3.3) ja seltskondlik vestlus "täidab otsest eesmärki siduda kuulajat kõneleja külge mõne ühiskondliku tundmuse köidikuga" (PC 7.8);
   2. "Kogu olukord seisneb selles, mis toimub keeleliselt. Iga lausung on tegu [...]" (PC 7.7-8);
   3. "Esimesele vormelile järgneb keele voog, eelistuste ja võõrastuste sihitu väljendamine, jutustused tähtsusetutest juhtumitest, kommentaarid asjade kohta, mis on täiesti ilmsed" (PC 5.1) "Või ülevaated kõneleja isiklikest vaadetest ja eluloost" (PC 5.4);
3. teistele inimestele oma mõtete ja teadmiste edastamine;

1.1 - Juba Dewey enda sõnastuse põhjal võiks küsida: Kuidas mõjutab emotsioonide väljendamine teiste inimeste tegevust? Ainult tema enda põhjal ei oskaks mina sellele vastata - kindlasti kuskil tema paljudest teostest on sellele küsimusele konkreetne vastus. Malinowski sõnastuse - ja Durkheimi poleemika - puhul on aga üsnagi arusaadav seletus. Tundmused nimelt ei ole üks-ühele emotsioonid - see ei ole pelgalt vanem mõiste emotsioonide jaoks. Tundmus (sentiment) on emotsioon, millel on ideeline iva või emotsioon mingi idee kohta. Tundmus on maakeeli (emotsionaalne) suhtumine millessegi, kuidas me millegi suhtes tunneme.

Durkheimi Usuelu Algvormid sisaldab sagedast arutelu tundmustest. Näiteks: "Selleks, et ennast säilitada, peab ühiskond sageli vajalikuks seda, et me näeksime asju kindla nurga alt ja tunnetaksime neid kindlal viisil; selle tagajärjena kohandab ühiskond meie harjumuspäraseid ideid ja tundmusi, mille poole me kalduksime, kui me kuulaksime ainult oma loomust; ühiskond muudab neid, isegi nii palju, et asendab neid vastupidiste tundmustega." (Durkheim 1915: 66, oma vaba tõlge).

Oma artiklis tsiteerisin põgusalt lehekülgi 209-210, kus põimuvad "tundmused" ja "osadus": kui inimesed kohtuvad ja on "ühise kire" (a common passion) poolt animeeritud, "saame me vastuvõtlikuks tegudele ja tundmustele, milleks me oleme ainult omal jõul võimetud" (we become susceptible of acts and sentiments of which we are incapable when reduced to our own forces). Seal samas kirjutab ta, et nende tundmuste tugevdamiseks, mis iseenesest peagi nõrgeneksid, piisab vaid sellest kui tuua inimesi, kes neid tundmusi hoiavad, kokku ja asetada nad üksteisega lähematesse ja aktiivsematesse suhetesse. Nii tekib inimesel "moraalne harmoonia" oma kaasvõitlejatega (samas, 2011). Teiste sõnadega, inimeste tunded ja tundmused harmoneeruvad nendega, kellega nad kõige enam läbi käivad - geniaalne.

Mina tõlgendan seda nii, et rahvakogunemised, kus peetakse sütitavaid kõnesid, tekitab inimestes ühiseid tundmusi (samasuguseid suhtumisi millegi osas) ja valmidust sooritada tegusid, mida nad iseenesest - ilma selle "moraalse harmooniata" oma kaasvõitlejatega - ei oleks valmis sooritama. Lihtsustatult võib öelda, et Dewey ja Durkheimi point on kõigest see, et emotsionaalsed väljendused võivad mõjutada meie suhtumisi ja panna meid tegema asju, mida me iseenesest ei teeks. Konkreetsed ajaloolised näited on igasugused revolutsioonid (erit Prantsuse omad).

Malinowskile see tõlgendus aga ei kõlba, nagu näitab tema arvustus, ja ta toob asenduseks väga piiratud näite: "Minu arvates oleks isegi väär öelda, et selliste sõnade eesmärk on jagada ühiseid tundmusi, kuna selline eesmärk säärastelt käibefraasidel tavaliselt puudub, ja kui see teesklebki sellist eemärki, näiteks kaastundeväljendustes, on see ühel pool varjamatult võlts." (PC 2.3) - Ümbersõnastatuna: Kui keegi ütleb puhtalt viisakusest mõnele leinavale inimesele "Ma tunnen sulle kaasa," ehk teeskleb, et ta jagab leinajaga ühiseid tundmusi, on see arusaadavalt võltsing emotsionaalsest väljendusest, sest see kaasa-tundja ei saa päriselt samamoodi kaasa tunda nagu leinaja tunneb surnud inimese kaotust. (See näide on piiratud, sest matustel leinamine ei ole emotsionaalse eneseväljenduse kõige tüüpilisem illustratsioon - vb kõige äärmuslikum, aga mitte tüüpiline.)

Tema sõnastusest võib veel välja lugeda, et sellistel kaastundeavaldustel on ühise tundmuse saavutamise eesmärk. Mida see Malinowski puhul täpselt tähendab, ei ole siit võimalik kahjuks välja lugeda. Igal juhul on üleüldine iva selles, et kui inimesed seltskondlikus vestluses väljendavad emotsioone - nagu selles kaastundeavalduses - ei tee nad seda siiralt. Kuna tema antud näited on mõeldud faatilist osadust eristama mingisugusest tõelisest kommunikatsioonist, võib eeldada, et erinevalt kaastundeavaldustest igapäevavestluses on olemas ka mingi päris suhtlusolukord, mille eesmärk on saavutada ühist tundmust ja teise inimese tegevust emotsionaalse väljendusega mõjutada. Mis või milline see võiks olla, ei ole mul tema varajastest teostes õnnestunud välja lugeda.

Asjaloo teeb märksa keerulisemaks ka emotsionaalse kommunikatsiooni vaste (Dewey) keele ühiskondliku funktsiooni kategoorias. Kui ma üritaksin ka teisesust (tegevust) ja kolmasust (mõtlemist) siin käsitleda, siis ma jääksingi siin ringiratast käima ja postitus tuleks mõttetult pikk, niiet jäämegi nende kolme esmasuse (emotsionaalsuse) juurde ja vaatame järgmist:

2.1 - Vastuolu on seega järgnev: faatilises osaduses ei ole sõnavahetusel ühise tundmuse saavutamise eesmärki, AGA OMETI seob iga repliik kõnelejat ja kuulajat ühe või teise ühiskondliku tundmuse sidemega. Millise ühiskondliku tundmusega? Kui see võib olla üks või teine, siis järelikult on neid mitu, millest võib teha valiku. Väga ebamäärane.

Vastukaaluks - ainsuse suunas - võib siin rõhku asetada samas lõigus (PC 7.4-8) sisalduvat sõnastust: see olukord, mille seltskondlikult vestlevad inimesed loovad ("faatiline osadus") seisneb seltskondlikkuse melus (atmosphere of sociability), mis saavutatakse läbi kindlate tunnete, millest moodustub lustaka seltskondlikkuse (convivial gregariousness) meeleolu.

Nüüd koorub lahti see "vastuolu", mida on muidu nii raske seletada: Kas lõbus melu ei ole ka mitte ühiskondlik tundmus? Kui ma lähen võõrale inimesele ligi ja algatan temaga lõbusat, muretut, heameeleolulist vestlust (millel on meeldiva, viisaka ühiskondliku läbikäimise "atmosfäär"), kas mu eesmärk ei ole mitte saavutada ühist tundmust?

Isegi kui "tundmuse" hägune mõiste kõrvale jätta, lähenen ma teisele inimesele seltskondlikku vestlust algatades kindla emotsionaalse väljendusega - minu "Tere"-l või muul vormelil, millega ma vestlust alustan, on lõbus toon. Nauding (joy) on absoluutselt igas iteratsioonis (Descartese, Darwini ja Ekmani süsteemides) üks universaalsetest emotsioonidest. Kuidas ma ei ürita üdist tundmust saavutada kui ma tülitan võõrast inimest oma seltskondliku vestlusega just selleks, et koos lõbusalt juttu ajada?

Kui see elementaarne vastuolu jättagi kõrvale kahtlusega, et Malinowski mõtleb ühiste tundmuste saavutamise eesmärgiga midagi suurejoonelisemat, nagu Durkheimi näites mingi ettevõtmise jaoks kohase suhtumise omandamine, läheb asi üsna pea lappama kui vaadata, mida muud ta ütleb samas katkendis tundmuste kohta.

Nimelt, Malinowski kirjutab, nagu ülal tsiteerisin, et seltskondliku vestlusega on seotud instinktid nagu hirm, kalduvused nagu riiakus, ja "ühiskondlikud tundmused" nagu "auahnus, edevus, võimu- ja rikkuseiha" (PC 3.3). Kas need ongi need "kindlad tunded", mis moodustavad seltskonliku melu? Ei kõla nii. Keegi ei lähe istu ümber lõkketule, et ajada teiste inimestega juttu ja tunda hirmu.

Olen sellest juba varem kirjutanud oma teises artiklis Malinowski faatilise osaduse tundmuste küsimusest. Konkreetselt: "Mine võta nüüd kinni, mis täpselt on instinktid, suundumused, tundmused ja kalduvused. Veel enam, Shandi teksti järgi Malinowski suisa eksib. Ambitsioon, edevus, võimu- ja rikkuseiha ei ole "ühiskondlikud tundmused" vaid vastuoksa "enesekesksed tundmused" (self-regarding sentiments) ehk "enesearmastuse" (self-love) ilmingud" (Rebane 2020: 117).

Alexander Shandi tundmusteoorias ei ole need isegi otseselt emotsioonid või tundmused, vaid enesearmastuse või enesekeskse tundmuse allsüsteemid (subsidiary systems). Need on "uhkus ja edevus, ahnus ja rikkusearmastus, sensuaalsus või tajunaudingute armastus" (Shand 1914: 57). Võib möönda, et need nö enesearmastuse allsüsteemid on "ühiskondlikud" selles minimaalses tähenduses, et nende jaoks on vaja teisi inimesi - iseenda ees ei ole mõtet uhkustada või edvistada. Mida nad aga ei ole on isetud või omakasupüüdmatud ühiskondlikud tundmused, nagu abieluline (conjugal) või vanemlik (paternal) armastus, kiindumus lastesse (filial affection), sõprus, tundmused mõne mängu või spordi vastu (samas, 57).

Sealjuures möönab Shand ise seal samas omakasupüüdlike ja omakasupüüdmatute tundmuste vahel, et need viimased ka "liituvad selle enesearmastusega peenetel ja intiimsetel [subtle and intimate] viisidel, mida me ei üritagi siin lahti harutada" (samas, 57). St kõik need armastus- ja kiindumusvormid ei ole otseselt omakasupüüdlikud, sest nad on suunatud teistest inimestest hoolimisele, aga kaudselt on nad siiski mingil määral isekad, sest nad on suunatud oma kaaslasele, vanematele, lastele ja sõpradele. Tundmused mõne mängu või spordi vastu samamoodi on seotud inimese enda huvide ja hobidega.

Omakasupüüdlike ja omakasupüüdmatute allsüsteemide kõrval sisaldab enesearmastus ka kolmandat kategooriat, mis on Shandi sõnutsi eelnevatest "kõrgem": ebaisikulised tundmused, nagu patriotism ja armastus mõne teaduse või kunsti vastu. Need on ebaisikulised, sest nad ei ole suunatud ühelegi konkreetsele isikule - oma perekonnale või sõpradele - vaid inimkonnale üldiselt, aga on siiski mingil määral isekad, sest patriotism on soe tundmus oma riigi vastu, ja teadustest ja kunstidest samuti ei hoolita võrdselt, vaid rohkem ikkagi neist, millega endal on kokkupuuteid, ja vähem nendest, millega kokkupuudet ei ole. (Semiootika läheb mulle rohkem korda kui etnoloogia, kuigi mõlemat osakonda ei eksisteeriks kui Eesti ei oleks sattunud NSVL orbiidile ja oleks Soome kombel jõudnud antropoloogiani.)

Pöördudes tagasi Malinowski juurde, võib nüüd täheldada, et tema enda sõnastuses on öeldud, et temanimetatud tundmused on ühiskondlikud selles minimaalses tähenduses, et nad nõuavad teiste inimeste juuresolekut. Asi saabki alguse sellest, et "Kõikides inimestes on teada-tuntud kalduvus ühte koguneda, koos olla, ja üksteise seltskonda nautida" (PC 3.2) ja temanimetatud tundmused "sõltuvad ja on seotud selle põhilise kalduvusega mis muudab pelgalt teiste inimeste kohaloleku inimese jaoks hädavajalikuks" (PC 3.3). St inimesed vajavad teisi inimesi. Me vajame teisi inimesi kindlasti juba elementaarseks ellujäämiseks, aga sotsiaalpsühholoogiliselt vajame me neid ka selleks, et neid negatiivseid enesearmastuse allsüsteeme jooksutada - mida sa uhkustad kui ei ole kedagi, kelle ees uhkustada.

Neid Malinowski nö "ühiskondlikke tundmusi" läbi katsudes aga komistame kohe esimese otsa: kuidas teeb hirm teiste inimeste juuresoleku vajalikuks? Oma tundmuste-artiklis leidsin vastuse Rossilt: "Hirm on olnud suur gruppide moodustaja" (Ross 1920: 87-88). Siin on aga arutluskäik ühiskonna retrospektiivselt-konstrueeritud algusest (inimesed kogunevad asulatesse, sest arvukuses on turvalisus, st hirm võõraste-vaenlaste eest toob inimesed kokku), aga mitte hirmu rollist seltskondliku vestluse juures. Hirm ei klapi lustaka seltskondlikkuse meeleoluga minu arvates kohe üldse (või siis viisidel, mida 20. sajandi alguses küll ei taibatud läbi mõelda). Sama võib öelda riiakuse kohta - tülinorijal ei ole seltskonda asja, ta lükatakse sealt eemale. Lihne!

Kõiki neid tundmusi ei ole mõtet uuesti läbi katsuda, sest oma tundmuste artiklis sai nende iseärasustega (Rossi põhjal) juba enam-vähem rahuldavalt tegeletud. Emotsionaalse kommunikatsiooni teema juurde tagasi seilates jääb aga jätkuvalt kripeldama tõsiasi, et need tundmused, mida Malinowski seostab inimese seltskonnavajadusega on eranditult negatiivsed emotsioonid ja nö enesearmastuse allsüsteemid. See tõstatab küsimuse: Mis põhjusel ei pidanud ta armastust, sõprust ja kiindumust väärilisteks ajenditeks seoses inimese seltskonnavajadusega? Kas ma mitte ei otsi oma sõbra seltskonda, sest mulle meeldib temaga rääkida? Peab sel olema mingi isekas-omakasupüüdlik tagamõte?

Minu mõttekäik jõuab välja samasse punkti, kus lõppes 1.1 - jääb mulje, et ta seostab seltskondlikkust võltside, isekate tundmustega vastukaaluks tõelistele emotsioonidele ja ühiste tundmuste saavutamisele, mis on kuskil mujal. Kus? Teiste inimeste tegevuse mõjutamise kategoorias? - Kas sõpradele ja lähedastele oma emotsioonide väljendamine kannab eesmärki nende tegevust mõjutada? - Põhimõtteliselt, ma ei tea. Kui E. O. Wilsoni kombel igasugust suhtlemist vaadelda mõjutamisena, siis võib-olla. Aga jällegi - inimene on keerulisem olend kui nii enamus liike siin planeedil. Kas ma ei või sõbraga seltskondlikult vestelda sest mulle meeldib see kui asi iseeneses? Kas mulle ei või erandina jääda isegi seegi tühine privileeg?

Et sellele pikaldasele ja järjekordselt tulemusetule arutelule punkt panna, tahan välja tuua, et samamoodi, nagu Malinowski laiendas - vastanduse kaudu - selle klassikalise triaadi keele ühiskondlikule funktsioonile, võib samahästi laiendada seda ka Dewey kolmandale funktsioonile. Miks mitte?

3.1 - Mis see võiks olla? Põhifunktsioon on teistele inimestele oma mõtete ja teadmiste edastamine ja allfunktsioon on emotsioonide väljendamine. Adekvaatseim vastus, mille peale mina tulen, on psühholoogilisele nõustajale oma emotsioonidest rääkimine. Sel juhul edastad mõtteid ja teadmisi oma emotsioonidest.

Üsna sarnaselt kukuks välja 3.2 - teadmiste ja mõtete edastamine oma ihade ja tegevusplaanide kohta. Ka psühholoogilisele nõustajale räägid ilmselt oma tulevikuplaanidest, kavatsetavatest tegevustest, aga ka "ihade" abstraktsematest külgedest, nagu lootused, soovid ja unelmad.

Kentsakal kombel oleks siis 3.3 - mis? Metakognitsioon? Mõtlemine mõtlemisest. Teadmised mõtlemisest. Lõppkokkuvõttes:

3. teistele inimestele oma mõtete ja teadmiste edastamine;
   1. Ma räägin teistele inimestele oma arusaamast sellest, mida ma tunnen - oma emotsiooniteooriast, oma arusaamast, mida kujutab endast inimese tunnetus, mida "emotsioonid" üldse kujutavad endast - minu arvates;
   2. Ma räägin teistele inimestel sellest, mida ma mõtlen tegevuste planeerimisest, sh ihadest, soovidest, lootustest, soovidest, plaanidest, kujutelmadest, unelmatest jne. "Mida teha?" - "Noh, mina arvan, et..."
   3. Ma räägin teistele inimestele sellest, kuidas ma mõtlen oma mõtlemisest. Kui ma ei ole kohvi joonud - no ei lähe käima. Kuidas ma mõtlen - triaadiliselt - "minu jaoks on kõik üks tunnete, tahtmuste ja mõtluste virr-varr".

Lõppeks, eelnevat arutlust võib võtta kui sissevaadet probleemidesse, mis kaasnevad emotsioonide küsimusega Malinowski algupärases faatilise osaduse määratluses, sest La Barre enda emotsionaalse kommunikatsiooni eripäradeni ei ole me veel jõudnud. Samas, vaadates tagasi sellele kui segane oli tunnete ja tundmuste käsitlus 20. sajandi alguses, ei saa sajandi keskel asjaga tegelevale La Barrele sugugi pahaks panna, et ta kõik selle pahna kõrvale viskas ja hoopis oma kaasaegsete põhjal midagi uut välja mõtles.

Sellegipoolest tõstatub nüüd lõpuks küsimus: Kas La Barre formuleeringus oma meeleseisundi kohta teabe levitamine ja tervele grupile üldise emotsionaalse tooni edastamine selleks, et nad kõik suhtuksid olukorda samamoodi on Dewey skeemi järgi 1 või 2? Kas sellega üritatakse teiste inimeste tegevust mõjutada või nendega lähematesse suhetesse astuda?

Mulle tundub praegu, et õige vastus on hoopis 3. Tähendab, et faatiline kommunikatsioon La Barre tähenduses on oma mõtete ja teadmiste edastamine, aga läbi selle "pseudo-keele", mida kujutavad endast häälitsused (ja "parakeel" ehk hääle emotsionaalsed omadused).

La Barre lõigu lõpp möönab, et mõnikord on see 2 - faatiline kommunikatsioon mõnikord "ühendab gruppi bioloogiliselt kasulikuks tegevuseks - näiteks siis, kui üks gibonite grupp üritab kehestada oma territoriaalsust ja selliste häälitsetud hoiatuste või blufiga asendatakse muidu vajalikku füüsilist kokkupõrget gruppide vahel, kes kaitsevad oma toitumisallikaid." See on täpselt see, mida Malinowski eitab, sest faatiline osadus on ideaalselt just vastupidine juhendustele praktilise tegevuse jaoks. Faatilises osaduses on niisama jutuajamine iseenesest see tegevus, mille poole pürgitakse.

Sellega on kaetud 1 ja 3 ning edaspidi näeme, kas ja kuidas La Barre üldse käsitleb puhast seltskondlikkust. Kas sellel on alati mingi praktiline-bioloogiline väljund või hõikavad ka gibonid üksteisele tervitusi ka lihtsalt selleks, et üksteist teadvustada?

The usefulness of gibbon "phatic" communication should not be underestimated. Indeed, it is no easy cynicism but a sober statement of fact, that a quite surprising amount of human communication remains strictly phatic, for all its employment of articulate words. For example, the purpose of poetry, notoriously, is to communicate feeling - to make the hair stand up on the back of the neck or to stimulate fantasy so that we feel communication has taken place when it has not ("Life like a dome of many-colode glass stains the white radiance of eternity") - and not to make genuine or verifiable statements about the structure of the universe. But also much, if not most, of the language of lovers, advertising, political argument, philosophy, theology, and (as with the gibbons) the diplomatic démarche has no necessary relationship to objective realities outside the speakers but only to emotional states within them. Indeed, in each of these cases, objective statements of fact would not serve to secure the desired purpose! Thus even the most articulate of the primates, man, still often uses phatic communication. Gibbon talk is at least a kind of social hormone, to communicate emotion and to unify band action. Gibbons stamp with joy and displeasure; and so do we. For the rest, the gibbon seems to be a standard primate, since its adaptations of senses, physique, temperament, band organization, and vocalization alike are suited to quick flight rather than to aggression - or even to defense, though a band may attack in concert if one of its members is molested. (La Barre 1954: 58)

Siin ilmneb, et La Barre kommunikatsioonikäsitlus on põhimõtteliselt dualistlik (mitte parim mõiste selle jaoks, aga "kahekohaline" ei tundu ka pädev):

1. [referentsiaalne/informatiivne] - "teha ehtsaid ja kontrollitavaid väiteid universumi struktuuri kohta" millel on "möödapääsmatu suhe objektiivsete reaalsustega väljaspool kõnelejaid";
2. [faatiline/emotiivne] - "edastada tundeid" mis erutavad füsioloogiliselt või ergutavad kujutlusvõimet ja "panevad tundma, et kommunikatsioon on võtnud aset, kui tegelikult ei ole" ja millel on suhe ainult "emotsionaalsetele seisunditele kõnelejate sees";

Muud väited siin on selle kahe-funktsioonilise lähenemise juures on sisuliselt dekoratiivsed:

• Kuigi inimesed on uhked oma referentsiaalse kommunikatsioonivõime üle, on suur osa inimsuhtlemisest siiski peaasjalikult emotiivne.
• Luule on kurikuulsalt emotiivne kommunikatsioonivorm, mis võib meil ihukarvad püsti tõsta või fantaasiat stimuleerida, aga mis osuta millelegi tegelikule maailma ülesehituses.
• Palju, kui mitte enamik, armastajate keelest, reklaamist, poliitilistest vaidlustest, filosoofiast, teoloogiast ja diplomaatilistest väljaastumistest ei viita millelegi välisele, vaid kõnelejate endi hingeelule.
• Selline "faatiline" kommunikatsioon on vajalik, sest paljudel juhtudel ei saavutaks paljas faktide konstanteerimine soovitud eesmärki.

Käesoleva postitusega ei jõudnud ma väga kaugele, aga vähemalt sai läbi vaadatud, mida 3. peatükis öeldakse faatilise kommunikatsiooni kohta. Algatuseks asi seegi.