| Märgi ja märgisüsteemide probleem ja vene kultuuri tüpoloogia XI-XIX sajandil | · | The problem of sign and sign systems and the typology of Russian culture in the 11.-19. centuries |
| III. Asemantiline ja asüntaktiline tüüp | · | III. Asemantic and asyntactic type |
| Nägime, et süntaktiline kultuurikoodi tüüp ei täitnud oma ülesannet maailmapildi desemiotiseerimisel ja järelikult ei toonud isiksusele, kes eksles keerukamaks muutunud sotsiaalsete suhete võrgus, vabanemise tunnet. Veelgi enam - kuivõrd seda isiksust, füsioloogia tasandil eristuvat, ei tunnistatud kummaski süsteemis sotsiaalset ühikut, asus ta kogu aeg kahemõttelises olukorras: tema vahetuid, igapäevase praktika poolt dikteeritud vajadusi peeti ka madalateks, alandavateks või kuulutati ülepea olematuteks. (Lotman 2010d[1970]: 51) | · | We saw that the syntactic type of cultural code did not fulfil its function in desemiotizing the image of the world and consequently did not bring a sense of liberation to a personality wandering in an increasingly complex network of social relationships. Moreover, inasmuch as this personality, distinct on the level of physiology, was not recognized as a social unit in either system, he or she was always placed in an ambiguous situation: his or her immediate needs dictated by everyday practices were deemed low, demeaning, or pronounced wholly non-existent. |
| Ajaloolistel kriisihetkedel, kui sotsiaalsed institutsioonid on diskrediteeritud ja ühiskonna ideedki tajutakse rõhumise sünonüümina, kerkib üles kultuurisüsteem, mille korrastavaks tuumaks saab püüd desemiotiseerumise poole. Euroopa - sealhulgas ka vene - uusaegses kultuuris avaldub see kultuurikood kõige täielikumal kujul Valgustusajal. (Lotman 2010d[1970]: 51) | · | During historical moments of crisis, when social institutions are discredited and even the idea of society is perceived as synonymous with oppression, there arises a system of culture whose organizing core becomes the striving towards desemiotization. In European - including Russian - modern culture this cultural code is most fully expressed during the Enlightening. |
| Erinevalt keskajale iseloomulikust semantilis-sümbolilises struktuurist lähtus see kujutlusest, et suurimat väärtust omavad need reaalsed asjad, mida ei saa kasutada märkidena: mitte raha, mundrid, auastmed või reputatsioon, vaid leib, vesi, elu ja armastus. (Lotman 2010d[1970]: 51) | · | Unlike the semantic-symbolic structure characteristic of the middle ages, this [cultural code] originated from the imagination, that the greatest value is possessed by actual things which cannot be used as signs: not money, uniforms, ranks or reputations, but bread, water, life, and love. |
| Erinevalt absolutismiajastule omasest süntaktilisest koodist lähtuti Valgustusajal sellest, et kõrgemat reaalsust omab see, mis ei ole osa - mitte fragment, vaid tervik. Eksisteerib see, mis eksisteerib eraldi. (Lotman 2010d[1970]: 51) | · | Unlike the syntactic code characteristic of the age of absolutism, the Enlightenment began [with the understanding] that a higher existence is possessed by what is not a part - not the fragment but the whole. That exists, which exists separately. |
| Niisiis sisenesid eelnenud kultuuride mõlemad tähendustloovad printsiibid sellesse süsteemi negatiivsetena, kui miinus-komponendid. (Lotman 2010d[1970]: 51) | · | Thus, both of the semiogenic principles of earlier cultures entered into this systems as negatives, as minus-components. |
| Valgustusaja ideed, asetanud kogu kultuurikorrastuse keskmesse opositsiooni "loomulik-mitteloomulik", suhtuvad märgilisuse printsiipi järsult eitavalt. Asjade maailm on reaalne, samas kui märkide maailm, sotsiaalsed suhted, on valeliku tsivilisatsiooni looming. Eksisteerib see, mis on identne iseendaga, kõik, mis "esindab" midagi muud, on fiktsioon. Seetõttu osutub väärtuslikuks ja ehtsaks vahendamata tegelikkus: inimene tema antropoloogilises olemises, füüsiline õnn, töö, toit, elu, mida tajutakse teatud bioloogilise protsessina. Väärtusetuteks ja valelikeks osutuvad asjad, mis saavad mõtte vaid teatud kindlates märgilistes olukordades: raha, aukraadid, kasti- ja seisuse traditsioonid. Märkidest saavad vale sümbolid, kõrgeimaks väärtuste kriteeriumiks aga siirus, märkide puudumine. Sellega seoses saab peamisest märgitüübist, "sõnast", mida eelnenud perioodil tajuti jumaliku loomise esmaaktina, vale [nimis] mudel. Antitees "loomulik-mitteloomulik" saab sünonüümseks opositsiooniga "asi, tegu, reaalsus-sõna". "Sõnadena" käsitletakse kõiki sotsiaalseid ja kultuurilisi märke. Nimetada midagi "sõnaks" tähendab paljastada selle valelikkus ja ebavajalikkus. Gogol on oma kaasaegset tsivilisatsiooni iseloomustanud järgmiselt: "Sõnade kohutav valitsemine tegude asemel". (Lotman 2010d[1970]: 52) | · | The ideas of the Englightenment, which placed the opposition "natural-unnatural" at the center of their whole organization of culture, were posed in harsh denial towards the principle of semiosis. The world of things is real, while the world of signs, social relationships, is a creation of defeitful civilization. What is identical with itself, exists, everything that "represents" something else is fiction. Therefore, unmediated reality becomes valuable and authentic: human being in his anthropological existance, physical happiness, work, food, life, perceived as a certain biological process. Things that only make sense in certain semiotic situations, such as money, honors, traditions of caste and class, become worthless and false. Signs become symbols of lies, the highest criterion of value becomes sincerity, the absence of signs. In this connection, the primary type of sign, "word", which in the preceding age was perceived as the primary creative act of God, becomes the model of a lie. The anthithesis "natural-unnatural" becomes synonymous with the opposition" thing, act, reality - word". All social and cultural signs are treated as "words". To call something a "word" means to reveal its falsehood and unnecessariness. Gogal has characterized his contemporary civilization as follows: "The awful rule of words instead of deeds." |
ideed [...] suhtuvad ··· Selle kummalise agentsuse vältimiseks asetasin need ideed järsult eitavasse "poosi".
vale [nimis] mudel ··· Ma ei tea, mida see "nimis" peaks tähendama. Musternäide? Andsin sinne artikli "the", mis võib-olla annab selle rõhu edasi.
| Puškin mõistab tsitaadiga "Hamletist" hukka kõik poliitilise korrastatuse viisid (nii isevalitsemise kui parlamentaarse demokraatia): "Kõik see on vaid sõnad, sõnad, sõnad..." (Lotman 2010d[1970]: 52) | · | Pushkin condemns all forms of political organization (both self-governance as well as parliamentary democracy) with a quote from "Hamlet": "[It's all just] Words, words, words". |
sõnad, sõnad, sõnad ··· Tsitaat ei ole päris täpne. Polonius küsib: "Mida sa loed, mu Isand?" ja Hamlet vastab: "Sõnu, sõnu, sõnu."
| Sõnadepadrikusse eksinud inimene kaotab reaalsustaju. Seetõttu on tõde vaatepunkt, mis on viidud märgivälisesse (sootsiumivälisesse) reaalsete suhete sfääri ja vastandatud ka sõnadele. Tõekandjaks pole mitte üksnes väikelaps ja metslane - ühiskonnaväline olend - vaid ka loom, kes asub väljaspool keelt. L. N. Tolstoi jutustuses "Holstomer" on valelik sotsiaalne maailm keele väljendite ja mõistete maailm. Sellele vastandub hobuste sõnatu maailm. Omandisuhted - [|] see on vaid sõna. Jutustaja, hobune, jutustab: "Tookord aga ei mõistnud ma kuidagi, mida see tähendab, et mind nimetati inimese omandiks. Sõnad "minu hobune", mis käisid minu, elusa hobuse kohata, tundusid mulle niisama kummalised nagu sõnad "minu maa", "minu õhk", "minu vesi". (Lotman 2010d[1970]: 52-53) | · | A person lost in the thickets of words loses his or her sense of reality. Therefore, truth is a point of view which has been carried into an extrasemiotic sphere of actual relationships (outside of the socium) and opposed to words, too. Beholders of truth are not only toddlers and savages - creatures outside of society - but also the animal, who exists outside of language. In L. N. Tolstoy's short story "Kholstomer" the world of linguistic expressions and terms is the world of deceitful society. This is opposed by the wordless world of the horse. Ownership - that is only a word. The narrator, a horse, says: "At that time I could not at all understand what they meant by speaking of me as being a man's property. The words "my horse" applied to me, a live horse, seemed to me as strange as to say "my land," "my air," or "my water." |
tõekandjad ··· Järjekordne liitsõna, millega ei oska midagi otsest pihta hakata. Andsin siia "Beholders of truth, mida omakorda ei oska eesti keelde tagasi panna.
Holstomer ··· Kuna see on Tolstoi üks tuntumaid lühijutte, laenasin sõnastuse juba olemasolevast tõlkest, siit. Kuna Lotman tsiteerib originaalkeelest, siis tuleb see tõlge eraldi üle vaadata.
| Kuid neil sõnadel oli mulle suur mõju. Ma mõtlesin neile lakkamata, kuid alles palju hiljem, pärast väga mitmesuguseid suhteid inimestega mõistsin lõpuks, mis tähenduse on inimesed neile imelikele sõnadele andnud. Need tähendavad seda: inimesi ei juhi elus mitte teod, vaid sõnad. Neile ei meeldi mitte niivõrd võimalus midagi teha või tegemata jätta, kõivõrd võimalus igasugustest asjadest omavahel kokkulepitud sõnu rääkida. Sõnad, mida nad ise väga tähtsaks peavad, on sõnad minu oma [...] Nad lepivad kokku, et ühe ja sama asja kohta tohib ainult üks inimene ütelda minu oma. Ja seda, kes nende mängu kokkuleppe kohaselt ütleb minu oma kõige suurema hulga asjade kohta, seda peetakse neil siis kõige õnnelikumaks inimeseks. Miks see nii on, seda ma ei tea, kuid nii see on. Varem püüdsin kaua aega seda asja endale seletada mingi otsese kasuga, kuid see osutus ekslikuks. Paljud neist, kes mind näiteks oma hobuseks nimetasid, ei sõitnud minuga, vaid minuga sõitsid hoopis teised. Ka ei söötnud mind nemad, vaid hoopis teised. [...] ja inimesed ei püüa elus mitte selle poole, et teha midagi niisuust, mida nad heaks peavad, vaid selle poole, et saaks aga võimalikult paljude asjade kohta öelda minu oma. Nüüd olen ma kindel, et selles seisnebki sisuline erinevus inimeste ja meie vahel. [...] inimesi [...] juhib nende talitlustes sõna, meid aga tegu". (Lotman 2010d[1970]: 53) | · | But those words had an enormous effect on me. I thought of them constantly and only after long and varied relations with men did I at last understand the meaning they attach to these strange words, which indicate that men are guided in life not by deeds but by words. They like not so much to do or abstain from doing anything, as to be able to apply conventional words to different objects. Such words, considered very important among them, are my and mine [...] They have agreed that of any given thing only one person may use the word mine, and he who in this game of theirs may use that conventional word about the greatest number of things is considered the happiest. Why this is so I do not know, but it is so. For a long time I tried to explain it by some direct advantage they derive from it, but this proved wrong. For instance, many of those who called me their horse did not ride me, quite other people rode me; nor did they feed me - quite other people did that. [...] And men strive in life not to do what they think right but to call as many things as possible their own. I am now convinced that in this lies the essential difference between men and us. [...] The activity of men, at any rate of those I have had to do with, is guided by words, while ours is guided by deeds." |
| Sõnade mittemõistmisest saab tõelist mõistmist tähistav kultuurimärk (vrd Tolstoi tegelast Akimi teoses "Pimeduse võim"). Sõna - see on vale relv, sotsiaalsuse kalgend. Nii kerkib küsimus sõnatust kommunikatsioonist, ületamaks sõnu, mis inimesi eraldavad. Selles plaanis on huvitav Rousseau [|] huvitatus paralingvistikast, intonatsioonist (vahel seostatakse intonatsioonilisus emotsionaalse ja rahvuslikuga, sõnalisus aga ratsionaalse ja aristokraatlikuga). "Kõik meie keeled on tekkinud kunstlikult. On korraldatud laiaulatuslikke uurimusi, kas ei ole olemas loomulikku keelt, mis on ühine kõikidele inimestel. Vaieldamatult on seesugune olemas, nimelt see, mida kõnelevad lapsed enne, kui nad oskavad rääkida. [...] lapsed ei saa aru sõnade mõttest, vaid rõhust, millega neid väljendatakse. Kõlalise keelega ühineb veel mitte vähem väljendusrikas liigutuste keel. Viimaseid ei avalda lapsed mitte jõuetute käte abil, vaid need on kirjutatud nende näole. Rõhk on kõne hing, ta annab sellele tunded aja tõesuse. Rõhk valetab vähem kui sõna." (Lotman 2010d[1970]: 53-54) | · | The failure to understand words becomes a cultural sign signifying true understanding (compare Tolstoy's character Akim in "The Power of Darkness"). Word - it is the weapon of falsehood, the curd of sociability. Thus arises the question of wordless communication, of overcoming words which separate people. In this respect, Rousseau's interest in paralinguistics, intonation (sometimes intonationality is associated with the emotional and national, while the verbal with rational and aristocratic) is interesting. "All our languages are the result of art. It has long been a subject of inquiry whether there ever was a natural language common to all; no doubt there is, and it is the language of children before they begin to speak. [...] It is not the hearing of the word, but its accompanying intonation that is understood. To the language of intonation is added the no less forcible language of gesture. The child uses, not its weak hands, but its face. [...] Emphasis is the soul of speech, it gives it its feeling and truth. Emphasis deceives less than words [...]". |
kalgend ··· Ei tea, mis see on. Sõnastik annab "curd". ÕS "kalgendunud aine. Piima hapendamisel tekkiv kalgend", seega vist õige. Sotsiaalsuse ("sociality") andsin endale tuttavama vormi ("sociability").
"Kõik meie keeled on tekkinud kunstlikult" ··· Emile tõlge pärineb siit.
"Rõhk on kõne hing, ta annab sellele tunded aja tõesuse. Rõhk valetab vähem kui sõna" ··· Rousseau tsitaadi esimene osa on Barbara Foxley tõlkes leheküljel 32, need kaks viimast lauset leheküljel 39.
| Ülaltoodud tsitaat Tolstoilt on huvitav veel ühes suhtes: selles rõhutatakse kõigi kultuurimärkide suhtelist, konventisonaalset iseloomu alates sotsiaalsetest normideset kuni sõnade semantikani. Kui keskaegse inimese jaoks oli tähenduste süsteem ettemääratud ja märgiliste allüksuste kogu püramiid peegeldas jumaliku korra hierarhiat, siis Valgustusajal tajuti märki kunstliku tsivilisatsiooni tuumana, mis vastandus mitte-märkide loomulikule maailmale. Just sellel ajastul avastati tähistaja ja tähistatava vaheliste suhete motiveerimatus, tinglikkus. Märgi suhtelisuse tajumine tungib väga sügavale kultuurikoodi struktuuri. Kui keskaegses süsteemis tajutakse sõna ikoonina, sisu kujundina, siis Valgustusaal tunduvad ka kujutava kunsti teosed tinglikud. (Lotman 2010d[1970]: 54) | · | The above quote from Tolstoy is interesting in another respect: it emphasizes the relative, conventional character of all cultural signs, beginning with social norms up to the semantics of words. If for the medieval person the system of meanings was predetermined and the whole pyramid of semiotic subunits reflected the hierarchy of divine order, then during the Enlightenment the sign was perceived as an artificial core of civilization, which was opposed to the non-signs of natural world. It was during this era that the unmotivated, conditional relationship between the signifier and the signified was discovered. If the word was perceived in the medieval system as an icon, the content as a figure, then during the Enlightening even the works of representational art appear conditional. |
| Eelkirjeldatust lähtub üks Valgustusaja kultuurikoodi struktuuri olulisi omadusi: vastandades loomulikku sotsiaalsele nagu olemasolevat kummituslikule, viis see [kood] sisse arusaama normidest ja selle rikkumisest arvukates juhuslikes realisatsioonides. (Lotman 2010d[1970]: 54) | · | From the foregoing proceeds one of the important characteristics of the Enlightenment era cultural code: by contrasting the natural and the social as the existant and the ghostly, this code introduced an understanding of norms and breaking them in numerous random realizations. |
| Olles tähenduslikud just seetõttu, et nad polnud märgid, ei laenanud asjad ja inimene Valgustusaja kultuuris väärtusi ka süsteemi süntagmaatilistest suhetest. Tõeliselt väärtuslikuna [|] nähti inimestes ja asjades seda, mis on neile omane iseeneslikult: asjade puhul nende materiaalsed omadused, inimeste puhul nende antropoloogilised omadused. Astudes suhetesse teiste inimestega, sisenedes süsteemi üha selle elemendina, inimene mitte ei saa juurde, vaid kaotab. (Lotman 2010d[1970]: 54-55) | · | Being significant exactly because they were not signs, things and persons did not lend in Enlightenment era culture values from the syntagmatic relations of the system. Truly valuable in people and things was that which was inherent in themselves: in the case of things their material qualities, in the case of persons their anthropological qualities. When entering into relationships with other people or entering into a system as one of its elements, a person did not gain but lost. |
| Rousseau kirjutas teoses "Ühiskondlikust kokkuleppest": "Oletam, et riik koosneb 10 000 kodanikust. Suverääni saab käsitleda ainult kollektiivselt ja tervikuna, kuid iga üksikisikut kui alamat tuleb vaadelda indiviidina. Nii suhtub suverään alamasse nagu kümme tuhat ühesse. See tähendab, et igale riigi liikmele kuulub ainult ühe kümnetuhandiku suurune osa suverääni võimust, ehkki alam allub suveräänile täielikult. Koosnegu rahvas kas või sajast tuhandest indiviidist - alamate seisundis ei muutu midagi ja kõik kannavad ikka võrdselt kogu seaduste koormat, kuigi igaühe hääleõigus (taandatuna ühele sajatuhandikule) mõjutab seaduste väljatöötamist kümme korda vähem. Samal ajal kui alam jääb alati üheks, kasvab suverääni suhe võrdeliselt kodaniku arvu kasvuga - millest järeldub, et vabadus väheneb sedamööda, kuidas riik paisub". (Lotman 2010d[1970]: 55) | · | Rousseou writes in his "The Social Contract": "Suppose the State is composed of ten thousand citizens. The Sovereign can only be considered collectively and as a body; but each member, as being a subject, is regarded as an individual: thus the Sovereign is to the subject as ten thousand to one, i.e. each member of the State has a his share only a ten-thousanth part of the sovereign authority, although he is wholly under its control. If the people number a hundred thousand, the condition of the subject undergoes no change, and each equally is under the whole authority of the laws, while his vote, being reduced to one hundred thousandth part, has ten times less influence in drawing upon them. The subject therefore remaining always a unit, the relation between him and the Sovereign increases with the number of the citizens. From this it follows that, the larger the State, the less the liberty. |
Ühiskondlik Kokkulepe ··· George Douglas Howardi tõlge (1923), siin.
| Rousseau seisukoht on väga iseloomulik. See võimaldab võtta kasutusele hea tehnilise kriteeriumi eristamaks semantilise dominandiga kultuurisüsteeme süntaktilise dominandiga süsteemidest: kui pidada väärtuslikuks, ülendavaks kuulumist enamuse hulka, kui indiviidi tähendus sellest kasvab, siis on meil tegu süntaktilise süsteemiga, vastupidisel juhul aga semantilisega. Pierre Bezuhhov ühineb "Sõjas ja rahus" tõelist maailmanägemust otsides enamusega (rahvaga), Lomonossovile on suursugusus eranditeta seotud geograafilise ruumi suurusega. Pole juhus, et kujutlus hiigelsuure poeetilisusest kuulub nõnda orgaaniliselt klassitsismi epohhi oodi juurde. (Lotman 2010d[1970]: 55) | · | Rousseau's position is very characteristic. It enables the use of a meritorious technical criterion for distinguishing cultural systems with a semantic dominant from systems with a syntactic dominant: if it is considered valuable, dignifying to belong to the majority, if the meaning of the individual grows from this, then we are dealing with a syntactic system, in the opposite case with the semantic. Pierre Bezukhov, while searching for a true view of the world, in [Tolstoy's] "War and Peace", joins the majority (the people), for Lomonosov, grandeur is unexceptionally connected with the size of geographical space. It is no acident that the image of enormous poetry organically belongs in this way to the ode of the epoch of classicism. |
| Rüütel teenib aga alati "väikeses družiinas", nagu kirjutab Kiievi kroonika - üksi paljude vastu. Astudes lahingusse, ühineb ta nendega, keda on vähem. (Lotman 2010d[1970]: 55) | · | The knight, however, always serves in a "little druzina", as writes the Kievan chronicle - one against many. When entering the battle, he joins those who are fewer. |
| Valgustaja seisukohast on suurim eelis Robinsonil üksikul saarel või Karl Mooril üks kesk röövlibandet, kes mässab maailma vastu. Siiski pole siinkohal tegu semantilise süsteemi variandiga, kuivõrd isiksus ei sümboliseeri siinkohal midagi, esindades vaid iseennast. | · | From the viewpoint of the enlightener, the biggest advantage is held by Robinson [Crusoe] on a lonely island or Karl Moor amongst a band of robbers, rebelling against the world. However, this is not a variant of the semantic system, inasmuch as the personality here does not symbolize anything, representing only oneself. |
üksikul saarel ··· Tuleb välja, et see "üksikul saarel" on eestikeelse tõlke lisandus, originaal oli paljas Robinson Crusoe. Sellest johtuvalt ei tea, kas siin peaks olema "lonely" või "solitary". Karl Moor on tegelane Schilleri näidendis Die Räuber.
| -->Selle probleemi üheks variandiks on küsimus sellest, millel on suurem väärtus: võidul või hukkumisel. Süntaktilist tüüpi kultuur poetiseerib võitu. Triumf ja apoteoos kuuluvad klassitsismiaegse kangelasloo kohustusliku lõpu juurde. Kangelane "Rolandi laulus" või "Loos Igori sõjaretkest" aga kas hukkub või saab lüüa. Romantismile omase semantilise kultuurimudeli puhul on hukk heroiseerimisest lahutamatu. Suundudes 14. detsembri hommikul 1825. aastal väljakule, kus pidid kohtuma mässulised, hüüatas dekabrist A. Odojevski: "Sureme, oh, kui hiilgavalt me sureme!" Aga dekabrist A. Bestužev tunnistas uurimisel: "Me kõik tõime end, ilma eranditeta, ohvriks isamaa eest". (Lotman 2010d[1970]: 56) | · | One variant of this problem is the question, what has more value: victory or defeat. The syntactic type of culture poetizes victory. Triumph and apotheosis belong to the obligatory end of the classicist heroic story. The hero in "The Song of Roland" or "The Tale of Igor's Campaign" either perishes or is defeated. In the semantic model of culture characteristic of romanticism, perishing is inseparable from heroization. On the morning of December 14th 1825, heading to the square where the rebels were to meet, the decabrist A. Odoevsky gave a cry: "We'll die, oh, how gloriously we shall die!" Whereas the decabrist A. Bestuzhev admitted during investigation: "We sacrificed ourselves, without exception, for the fatherland." |
| Valgustusaegses kultuuris on ka see opositsioon tagasi lükatud. Valgustaja käitub üheaegselt nii egoisti kui altruistina ("mõistlik egoism"). Kõik "mõistliku egoismi" propageerijate süüdistamised enesearmastusest, ühistest ideaalidest keeldumises või katsed esitada neid ennastohverdavate idealistide, Don Quijote'ide (Turgenev), võitlejatena (Nekrassov) kujutavad endast nende positsiooni tõlget teiste süsteemide keelde. (Lotman 2010d[1970]: 56) | · | In the Enlightenment culture even this opposition was rejected. The enlightener behaves simultaneously as an egoist and an altruist ("rational egoist"). All accusations of self-love against the propagators of "rational egoism", rejection of common ideals or attempts present them as self-sacrificing idealists, as Don Quijote's (Turgenev), fighters (Nekrassov) represent translations of this position into the language of other systems. |
| Vabanemine sõnade võimust langeb Valgustusaja kultuuris kokku vabanemisega terviku valitsemisest osa üle. Üksikisik omab iseseisvat väärtust sõltumatult sellest, keda ta esindab (on kõnekas, et Rousseau suhtus esindamise ideesse taunitavalt, leides, et suveräänsus on võõrandamatu). (Lotman 2010d[1970]: 56) | · | The liberation from the power of words coincides in the Enlightenment culture with liberation of the domination of the whole over the part. The individual possesses independent value regardless of whom he or she represents (it is telling that Rousseau's attitude towards the concept of represention was one of disapproval, considering sovereignty inalienable). |
| Rahvas on vaid mehhaaniline inimeste summa ja kõiki inimkonna omadusi võib tundma õppida üksikisikut uurides. (Lotman 2010d[1970]: 56) | · | A nation is only a mechanism of the sum of people and all the qualities of humanity can be known by studying the individual. |
| Huvipakkuv on suhtumine rahvasse: valgustaja võitleb rahva eest, kuid tema sümpaatia inimese vastu rahva seast tõukub [|] hoiakust, et ta on "samasugune nagu mina", mitte sellest, et "ta on teistsugune". "Saada selliseks nagu rahvas" tähendab "muutuda, et saaks iseendaks", aga mitte "muutuda, et saada teistsuguseks"; soov sulanduda rahva sekka tähendab ühelt poolt püüdlemist taasühinemisele nendega, kes on "teised" ja "keda on palju", aga teiselt poolt nendega, kes "on samasugused", kuid orjastatud. Rahvas on ihaldusväärne oma rõhutuse, mitte paljususe, pigem nõrkuse kui tugevuse tõttu. (Lotman 2010d[1970]: 56-57) | · | The attitude towards the nation is interesting: the enlightener fights for the people but his sympathy for the person within the nation follows from the attitude that he or she is "just like me" not from "he or she is different". "To become like the people" means "to change but remain oneself", but not "to change in order to become different"; the desire to merge with the people means on the one hand striving towards a reunion with those who are "others" and "the many", but on the other hand with those who are "the same" but enslaved. The people are desirable for their oppression, not their multiplicity, rather due to weakness than strength. |
rahvas ··· Andsin siin rahvale vasteks "nation", aga konstruktsioonis "sümpaatia inimese vastu rahva seast" on see natuke imelik.
| -->Sellest ei saa siiski järeldada, et kultuur pole semiootiline süsteem. Kui see oleks nii, siis poleks tegu teatud erilist tüüpi kultuuriga, vaid antikultuuriga, mis hävitades teisi info säilitamise ja edasiandmise võimalusi, ei suudaks ise täita kommunikatiivse süsteemi rolli. See pole siiski nii. Järelikult, hävitades eelnenud kultuuri märke, loob Valgustusaeg märke märkide hävitamisest. Seda kinnitab näide: Valgustus kutsub üles naasma märgilise maailma kimääride juures loomuliku elu reaalsuse juurde, mis pole sõnadest sandistatud. Asjade olemust vastandatakse märkidele nagu reaalset fantastilisele. Kuid tegu on erilist tüüpi "realismiga". Kuivõrd kirjanikku ümbritsev maailm on sotsiaalsete suhete maailm, kuulutab ta selle kimääriks. Reaalne on aga inimene, kes on viidud tagasi oma olemuseni ja keda faktiliselt ei eksisteeri. Sel moel osutub tegelikkus fantastiliseks ja ebareaalseks, aga kõrgem reaalsus - täielikult sotsiaalse tegelikkuse maailmast väljalülitatuks. Valgustuse "mitte-märk" osutub teise astme märgiks. (Lotman 2010d[1970]: 57) | · | However, it cannot be concluded from this that culture is not a semiotic system. If it were so then it would not be a certain special type of culture, but ancient culture, which, while destroying other ways of storing and transmiting information, could never itself fulfil the role of a communication system. This is not yet so. Consquently, by destroying signs of previous cultures, the Enlightenment creates signs of the destruction of signs. This is confirmed by an illustration: Enlightenment calls for a return to the chimera of the semiotic world alongside a return to the reality of natural life, which is not crippled by words. The essence of things are opposed to signs as the real to the fantastic. But we're dealing with a special type of "realism". Inasmuch as the world around the writer is a world of social relationships, he declares it a chimera. What is real, however, is the person, who has been brought back to his or her essence and who factually doesn't exist. In this way reality turns out to be fantastic and unreal, but a higher reality - completely switched out of the world of social reality. |
aga kõrgem reaalsus ··· Siin ei ole selge, kas see tegelikkus, mis osutub fantastiliseks ja ebareaalsuseks, on ise see "kõrgem reaalsus" või on tegelikkus ja "kõrgem reaalsus" vastandlikud.
| IV. Semantilis-süntaktiline tüüp | · | IV. Semantic-syntactic type |
| Euroopa Valgustusaeg 18. sajandil osutus üheks kõige võimsamaks kultuurisüsteemiks uusajal. Kuid lõhkudes süntaktika, lõi ta killustunud, astudes semantika vastu - mõttetu pildi maailmast. (Lotman 2010d[1970]: 57) | · | The European Enlightenment era in the 18th century turned out to be one of the most powerful cultural systems during modernity. But by breaking syntactics, it created a fragmented, and by opposing semantics - a meaningless image of the world. |
| 18. sajandi lõpu, 19. sajandi alguse Euroopa kultuuris samastati seda maailmapilti kodanliku ühiskonnaga, mis kujunes pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni 18. sajandi lõpul. Seda tugevam oli impulss luua mõtestatud ja ühtne maailmamudel. See langeb kokku historitsismi, dialektika ideede plahvatusliku esilekerkimisega, mis on sedavõrd iseloomulik vene ühiskondlikule mõttele 1820ndate lõpust 1840ndate aastateni. Need probleemid erutavad Puškinit alates "Poltaavast", noort Kirejevskit, Tšaadajevit, Stankevitši ringi ja selle tulemusel kujunes välja vene hegeliaanluse omapärane liin. "Reaalsusega leppimine" on nende meeleolude äärmuslik, kuid seaduspärane väljendus. (Lotman 2010d[1970]: 58) | · | In the European culture at the end of the 18th century and the beginning of the 19th century, this image of the world was identified with civil society, which developed after the Great French Revolution at the end of the 18th century. The stronger was the impulse to create a meaningful and uniform model of the world. This coincides with the explosive emergence of ideas of historicism and dialectics, which are so characteristic of Russian social thought from the end of the 1820s until the 1840s. These problems energize Pushkin beginning with "Poltava", the young [Ivan] Kireyevsky, [Pyotr] Chaadayev, the Circle of Stankevich, and resulting in the development of a peculiar line of Russian Hegelianism. "Reconciling with reality" is the extreme, if unsurprising, expression of these moods. |
Stankevich ··· See siin.
seaduspärane ··· Jälle see sõna. Nastikust puudub, Google Translate annab "legitimate". Ennist sai selle asemele "pattern". Siin vist ei jää muud võimalust kui arvestada konteksti ja lugeda seda seaduspärast kui "mitte-üllatavat" (unsurprising). Praegu tõesti ei oska midagi paremat välja pakkuda.
| Kujutlus maailmast kui mingist reaalsete faktide järjestusest, mis on vaimu süvaliikumise väljenduseks, andis kõigile sündmustele kahekordse mõtestatuse: semantilise - füüsiliste eluilmingute seosed nende varjatud tähendusega -, ja süntaktilise - nende seosed ajaloolise tervikuga. See püüdlus mõtestatusele sai kultuuri põhijooneks ja tungis lisaks filosoofiale ka olmesse. Herzen meenutas seda perioodi: "Inimene, kes läks Sokolnikisse jalutama, läks selleks, et anduda panteistlikule tundele oma ühtsusest kosmosega; ja kui ta, kohates teel mõnd joobnud sõdurit või memme, astus vestlusesse, siis filosoof mitte lihtsalt ei rääkinud nendega, vaid määratles rahvalikku substantsi selle vahetus ja juhuslikus ilmingus". (Lotman 2010d[1970]: 58) | · | The idea of the world as some sort of sequence of actual facts, which are the expression of a deep movement of the spirit, gave all events a double meaning: semantic - the connections between physical manifestations of life and their hidden meaning -, and syntactic - their connections with the historical totality. This striving for meaning became the main characteristic of culture and penetrated not only philosophy but also everyday life. Herzen recalled this period: "The man who went for a walk in Sokolnik went to indulge in a pantheistic sense of his oneness with the universe; and when, upon meeting with some drunken soldier or hag and engaging in a conversation, the philosopher not only spoke to them but defined the national substance in its immediate and accidental manifestation." |
kahekordne mõtestatus ··· Jälle mõtestatus. Seekord sai siia lihtsalt "double meaning". Variandina võib kaaluda ka "dual conception" vms.
memm ··· Ei anna vastet. Tõlkisin justkui aleks "vanamoor" (hag). Sel juhul ka otsesemalt, "old lady".
määratles rahvalikku substantsi ··· Oijah. Siin tasuks vb originaaliga konsulteerida, sest mina küll ei saa aru kuidas ta rahvalikku substantsi vestluse käigus määratles. Tahaks, et siin oleks "defined the substance of the people" või isegi "defined the characteristic substance of the people" vms. Lõpuks jätsin siia "rahvaliku" asemel "rahvusliku" (national). Pole üldse kindel selles osas.
| Uus süsteem kujutas endast struktuuri vaatepunktist kahe eelnenu sünteesi ja Herzenil oli põhjust kõnelda sellest, et "Hegeli ja Stefan Javorski kombineerimine [...] on võimalikum kui arvatakse". Sellegipoolest ei rehabiliteerinud see süsteem mitte inimese mütolooogilist, "filosoofilist olemust", vaid igapäevase reaalsuse, nähes selles astet absoluudini jõudmiseks. Iseenesest mõttetu muutus mõtestatuks kui üldise arengu hetk. Maailm jaotus süsteemiks (ideaalne olemus) ja selle materiaalseks väljenduseks juhuslikes kehastustes. See sundis olemasolevana arvestama vaid neid hetki, mis omavad [|] tähendust - semantilist ja süntaktilist. Seejuures vaadeldakse erinevaid sündmusi, mis korreleeruvad ühe ja sama ideaalse momendiga vaimu arengus, see tähendab omavad üht tähendust, kui ühe ajaloolise sündmuse variante. Seega, kui keskaegne süsteem käsitles maailma kui sõna, siis semantilis-süntaktilises süsteemis omandas see keele tunnused. (Lotman 2010d[1970]: 58-59) | · | From the viewpount of structure, the new system represents a synthesis of the two previous ones and Herzen had reason to say that "combining Hegel and Stefan Jaworski [...] is more feasible than people think". Nevertheless, this system did not rehabilitate the mythological, "philosophical essence" of humankind but its everyday reality, seeing in it a step towards the absolute. What was meaningless in itself was reconsidered as an instance of general progress. The world was divided into a system (ideal essence) and its material expression in random incarnations. This forced one to consider only those moment as existant which possessed meaning - [both] semantic and syntactic. Moreover, the same events, which are correlated with the same ideal instance in spiritual progress, that is, having the same meaning, were are viewed as variants of a single historical event. Thus, while the medieval system treated the world as a word, then the semantic-syntactic system it acquired the characteristics of language. |
üldine areng ··· Otsese "general development" asemel "üldine edasiareng" ("general progress"), sest see kõlab paremini.
| Üheks keskseks küsimuseks selles sotsiaal-kultuurilises süsteemis oli küsimus tegelikkusest. Belinski kirjutas Bakuninile: "Minu vaimulõõsas arenes algupärane tähendus sõnale tegelikkus [...] Ma vaatan tegelikkust, mida ma varem niivõrd põlgasin, ja värisen saladuslikus vaimustuses, tajudes selle mõistuslikkust, nähes, et sellest ei tohi midagi välja visata ega midagi tagasi lükata ega laita". Moskva hegeliaanide suhe tegelikkusesse 1840ndail aastatel on väga lähedane arusaamale väljendusplaanist keeles post-saussurelikus terminoloogias: see on süsteem, mis on väljendatud materiaalsetes faktides. Ühelt poolt tähendab see kõige süsteemivälise eeldamist, teiselt poolt - huvi märkide materiaalse külje vastu, mis keskaegse teadvuse jaoks oli "tähenduse kammitsejaks". Vaid väljenduse ülesehitusse süüvimisel saab võimalikuks mõista sisu ülesehitust. (Lotman 2010d[1970]: 59) | · | One of the central questions in this socio-cultural system was the question of reality. [Vissarion] Belinsky wrote to Bakunin: "The original meaning of the word reality developed in the blaze of my mind [...] I look at reality, which I used to despise so much, and tremble in secretive enthusiasm, perceiving its mysteriousness, seeing that nothing can be thrown out of it or nothing rejected or blamed." The reality of Moscow's Hegelians to reality in the 1840 was very close to the understanding of the plane of expression in language in post-Saussurean terminology: it is a system expressed in material facts. On the one hand this means assuming everything extrasystemic, on the other hand - an interest in the material side of signs, which was the "shackle of meaning" for medieval consciousness. Only by immersing in the constitution of the expression it becomes possible to understand the constitution of content. |
vaimulõõs ··· Lõõsk on "suur tuleleek; kõrvetav kuumus" (ÕS). Siia sai "blaze of mind, paremat ei oska pakkuda.
tähenduse kammitseja ··· "Paneb hobuse (jalad) kammitsasse, hobune on kammitsas. Viin päästab keelepaelad kammitsast" (ÕS). Hobusekammits on "Hobble (device)". Otse vist ei tasi, ei saa käänata ("hobbler of meaning"?). Aga kuna need kammitsad näevad väga välja nagu käerauad, saab ehk öelda, "tähenduse aheldajad" või täpsemalt "tähenduse ahelad" ("shackles of meaning"), st märkide materjaalne külg (sõna, väljendus) aheldas tähendust.
| Sellest tulenesid ideed ajaloofaktide mittejuhuslikust, orgaanilisest struktureeritusest ja sellest, et igasugune reaalsuse kirjeldus erapooliku teooria terminites on juba alguses määratud läbikukkumisele - maailma süsteem tuleb tuletada tema struktuuri kirjeldusest. Ometi just kujutlus sellest, et süsteemiväline fakt on mitteeksisteeriv fakt, lõi laialdased võimalused "leppimiseks" üldise vägivallaga üksiku üle, ajaloo ja riigi vägivallaga inimese üle, eriti Nikolai I valitsusajal. Just seda liini pidi algasid esimesed protestid eelkirjeldatud süsteemi vastu. 1840. aastal kirjutas Belinski Botkinile: "Üldine on inimliku individuaalsuse timukas". Ometi oli kultuurikoodi vahetamise võimalustering ammendunud ja eemaldumine ühest teatavast [|] süsteemist viis teise taastamiseni. Belinski pöördus Valgustuse poole, kui kirjutas: "Minu jaoks on nüüd inimlikkus kõrgemal ajaloost, ühiskonnast ja inimkonnast". (Lotman 2010d[1970]: 59-60) | · | This gave rise to ideas of the non-random, organic structure of the facts of history and that any description of reality in terms of a neutral theory was destined to failure from the very beginning - the system of the world must be derived from the description of its structure. Yet the notion that an extrasystemic fact is a non-existent fact, created ample opportunities for "reconciling" with the violence of the general over the particular, of the violence of history and state over the individual person, especially during the reign of Nicholas I. Exactly along this line began the first protests against the above-described system. In 1840, Belinsky wrote to [Sergey] Botkin: "The general is the executioner of human individuality." However, the circle of possibilities for exchanging the code of culture was exhausted and the departure from one specific system led to the restoration of another. Belinsky turned to Enlightenment when he wrote: "For me, humanity is now above history, society, and humankind." |
| On iseloomulik, et süsteemid, mis tekkisid Venemaal 19. sajandi keskpaiku ja mille eesmärgiks oli luua keerulisemaid maailmamudeleid, kujunesid juba valmis kultuurikoodide kreoliseerumise tagajärjel. Nii omasid Venemaale 19. sajandi keskpaigas epohhiloovat tähtsust katsed sünteesida 3. ja 4. struktuuri. Nende erinevad modifikatsioonid on iseloomulikud revolutsioonilistele demokraatidele ja Lev Tolstoile. (Lotman 2010d[1970]: 60) | · | It is characteristic that the systems that emerged in Russia in the mid-19th century, and whose aim was to create more complex models of the world, developed as a result of the creolization of already finished cultural codes. Thus, in the middle of the 19th century, attempts to synthesize the third and fourth structure had an epoch-making importance for Russia. Their various modifications are characteristic of the revolutionary democrats and Lev Tolstoy. |
| Samas küpses püüdlus alata uut kultuuritüüpide rajamise tsüklit erinevalt Tolstoi ja Dostojevski loomingus. Seejuures juhatati kätte ka teed, mida mööda läksid otsingud 20. sajandil. Otsingute baasiks sai asjaolu, et sellest, mis enne toimis süsteemi algelemendina - inimese loomusest - sai nüüd selle resultaat. See muutis otsustavalt semantilise ja süntaktilise printsiibi rakendamise viisi. Semantilise printsiibi kasutuses muutus peamiseks kujutlus sellest, et "inimeseks" on klass, rahvas, inimkond, aga looduslik inimene on vaid selle struktuurse terviku tunnus. Süntaktiline põhimõte sundis vaatlema üksikut looduslikult antud inimest kui isiksuste jada, tõstatades küsimusi nende koostoimest ja identifitseerimisest. (Lotman 2010d[1970]: 60) | · | At the same time, striving towards beginning a new cycle of establishing types of culture matured differently in the works of Tolstoy and Dostoevsky. Thereby were set the paths followed by the searches in the 20th century. These searches were based on the fact that what before acted as the basic element of the system - human nature - now became its result. This altered drastically the way the semantic and syntactic principles were applied. In the application of the semantic principle what changed was the notion that the "person" is a social class, nationality, humanity, but the natural man is only a feature of this structural whole. The syntactic principle forced the individual natural man to be viewed as a sequence of personalities, raising questions about their interaction and identification. |
0 comments:
Post a Comment