| Märgi ja märgisüsteemide probleem ja vene kultuuri tüpoloogia XI-XIX sajandil | · | The problem of sign and sign systems and the typology of Russian culture in the 11.-19. centuries |
| Iseloomustades igaüht neist tuleb siiski meeles pidada suurt lihtsustuse astet, mis tuleb heuristilistel kaalutlustel selleks otstarbeks kasutusele võtta. (Lotman 2010d[1970]: 40) | · | While characterizing each one of these, the enormous degree of simplification which must be employed for this purpose should be kept in mind. |
| 1. Semantiline ("sümboliline") tüüp | · | 1. Semantic ("symbolic") type |
| Sellist kultuurikoodi tüüpi, mis on orienteeritud kogu inimest ümbritseva reaalsuse ja ka selle osade semantiseerimisele (või koguni sümboliseerimisele), võib nimetada "keskaegseks", kuivõrd kõige puhtamal kujul esines ta vene kultuuris varasemal keskajal. (Lotman 2010d[1970]: 40) | · | This type of cultural code, which is oriented towards the semiotization (or even symbolization) of the whole reality enveloping people as well as its constituent parts, can be called "medieval", although it appeared in Russian culture in its purest form during the early middle ages. |
ümbritsev ··· "Surrounding" vist ei sobiks, reaalsus ei ole "ümberringi". "Envelop" on "sisse mähkima, katma", st natuke laiahaardelisem.
selle [reaalsuse] osad ··· Siia sai sisestatud "constituent", st reaalsus ja selle "koostisosad".
varasem keskaeg ··· Eeldan, et see peaks olema "varakeskaeg", st "early", mitte "earlier".
| Kujutlus sellest, et alguses oli sõna, pole sellele reaalsuse modelleerimise tüübile omane kaugeltki juhuslikult. Maailma kujutletakse sõnana, loomisakti aga märgiloomena. Seetõttu ei esita vaatlusalune kultuurikood ideaalsel juhul küsimust märkide süntaktikast: erinevad märgid on kõigest ühe tähenduse erinevad variatsioonid, tema sünonüümid (või antonüümid). Muutused tähenduses on kõigest samasse tähendusse sünevemise astmed, mitte uued mõtted, vaid tähenduse eri astmed lähenemisel absoluudile. (Lotman 2010d[1970]: 40) | · | The imagination that in the beginning was the word is far from randomly attributed to this type of modeling reality. The world is imagined as a word, the act of creation as semiogenesis. For this reason this cultural code ideally does not raise the question of the syntactics of signs: Different signs are merely different variations of a singular meaning, its synonyms (or antonyms). Changes in meaning are merely deepening stages of the same meaning, not new thoughts but various stages of meaning approaching the absolute. |
kujutlus ··· Nastik annab "envisioning; fancy; image; imagery", aga ükski vist ei sobi nii hästi kui lihtne "imagination".
märgiloome ··· Siia sai üsna tehniline "semiogenesis", sest see on ehk täpseim vaste. Alternatiivina mõlgub meeles "sign-generation" või ka "semiopoiesis".
vaatlusalune ··· Kuigi "under examination" on võimalik, viskaks sellise kantseliidi välja ja jätaks lihtsalt "see" [kultuurikood] ("this"). "Ideaaljuhu" puhul samuti pole "juhtu" vaja kui "ideally" võtab asja kokku.
üks tähendus ··· Võib ka otse "one", aga see "singular" annab edasi, et on "üks ja ainus", mitte lihtsalt üks paljude hulgas.
| Keskaegne kultuuriteadvus lahutas maailma kahte gruppi, mis vastandusid teineteisele järsult kui tähenduslikud/mittetähenduslikud. (Lotman 2010d[1970]: 40) | · | Medieval cultural consciousness divided the world into two groups which were abruptly opposed to each other as meaningful/meaningless. |
järsult ··· Oma suva järgi "abrupt", võib olla ka "harsh".
| Ühte gruppi kuulusid nähtused, mis omasid tähendust, teise aga need, mis kuulusid praktilise elu juurde. Teise gruppi kuuluv justkui ei eksisteerinud. See jaotus ei tähendanud siiski veel hinnangut: märk võis olla nii hea kui kuri, tähistada kangelaslikkust või kuritegelikkust, kuid ta omas üht kohustuslikku tunnust - sotsiaalset eksistentsi. Mitte-märk selles mõttes lihtsalt ei eksisteerinud. (Lotman 2010d[1970]: 40) | · | To one group belonged phenomena that possessed meaning, to the other those which belonged to practical life. What belonged to the second group as if did not exist. This division did not yet mean a judgment: a sign could be both good and evil , signify heroism or criminality, but it possessed on obligatory feature - social existence. A non-sign in this sense simply did not exist. |
| Nagu näha, määras keskaegne maailmamudel korraga olematusesse hiiglaslikud eluvaldkonnad. Ka süsteemi kuuluva inimese enda asetas see vastuolulisse olukorda: tema sotsiaalne ja bioloogiline reaalsus ei puutunud kokku. Enamgi veel, sarnaselt teistele elusolenditele, ei võinud varase keskaja inimene jätta püüdlemata oma tegevuse konkreetsete praktiliste tulemite suunas - olgu selleks siis naaberlinna vallutamine või naise füüsiline omamine. Kuid sotsiaalse olendina pidi ta põlgama asju ja püüdlema märkide poole. Sellest vaatepunktist ei olnud sedavõrd ihaldatud või kardetud praktilisi sündmusi lihtsalt olemas. (Lotman 2010d[1970]: 41) | · | As we can see, the medieval model of the world assigned portentous portions of life to non-existence. This placed people within the system, too, into a conflicting situation: their social and biological realities did not overlap. Moreover, like other living beings, people in the early middle ages could not deprive themselves from striving towards concrete practical results in their actions - be it conquering neighboring towns or physically owning women. But as social creatures they had to despise [material] things and strive towards signs. From this standpoint, inasmuch as practical events were either desired or dreaded, they simply did not exist. |
määrama ··· Siin võib olla "appoint; assign; decree; designate; ordain; place" jne. Mulle meeldib neist "assign" ("määrama, üle andma, loovutama"), sest selles on "-sign" sees ja on "omistamisele" kõige lähemal. Mitte-märgilise märgistamine mitte-märgilisena.
hiiglaslik ··· Otse võiks olla "gigantic", aga mulle istub see "portentous" ("hiiglaslik, ähvardav"), sest tulemus on alliteratiivne ("portentous portion").
eluvaldkond ··· Otse oleks "field of life", aga see ei käi kuhugi. Praeguse versiooniga kaob "valdkond" ära ja jääb "osa elust" (portion of life).
vastuoluline olukord ··· Siin on "conflicting" (ülal "konfliktne") tõepoolest eelistatav sõnale "contradictory".
süsteemi kuuluv inimene ··· Kui vältida mitte-sooneutraalset "man"-i, siis võiks "person" olla mitmuses ("people"). Ka (sotsiaalsed ja bioloogilised) "reaalsused" on siis mitmuses.
puutunud kokku ··· "Kokkupuude" on otse "contact", aga siia ei sobi; "meet" ("kohtuma") ka ei lähe. Andsin lõpuks "kattumise" ("overlap") - sotsiaalsed ja bioloogilised reaalsused ei kattunud.
sedavõrd ··· See "inasmuch", kui ta tuleb sisse jätta, peab natuke juurde lisama, mispuhul on küsimus, kas lause tähendus muutub: kas asjad mis kuulusid praktilise elu juurde ja olid kas ihaldatud või kardetud, ei eksisteerinud just selle tõttu, et nad olid ihaldatud või kardetud?
| Varase keskaja kultuurikoodi kui semantilist (sümbolilist) tüüpi koodi järkjärguline kujunemine on hästi jälgitav vene õiguse evolutsiooni näitel. (Lotman 2010d[1970]: 41) | · | The gradual development of the early medieval cultural code as a semantic (symbolic) type of code is easily observable in the evolution of Russian law. |
| Venelaste ja kreeklaste vahelistes kokkulepetes ei eristu veel ühelt poolt autust ja teiselt poolt kahju, valu, kehalist kahjustamist: "Kui lüüa mõõga või muu asjaga, siis peab löömise või peksmise eest vene seaduse järgi maksma 5 liitrit hõbedat". Kuid juba "Vene õiguses" tuuakse välja rühm kuritegusid, mis ei põhjusta faktilist, vaid "märgilist" kahju. Nii käsitletakse varases (nn lühikeses) "Vene õiguse" väljaandes eraldi karistusi mitte-relva või paljastamata relvaga rünnakuga põhjustatud au haavamise eest: tupes või lapiti mõõga või mõõgakäepidemega. "Kui keegi lööb malaka või toika või käeselja või karika või jooginõu või mõõga tömbi otsaga, siis 12 grivnat [...] kui lööb mõõgaga, seda välja tõmbamata, või käepidemega, siis 12 grivnat solvamise eest." Ilmekas on tõik, et 12 grivnat tuleb välja käia ka juhul kui "holopp lööb vaba meest" - hüvitist makstakse mitte vigastuse, vaid au riivamise eest. (Lotman 2010d[1970]: 41) | · | In the agreements between Russians and Greeks there is not yet a distinction between dishonor on one side and damage, pain, or bodily injury on the other: "When stricken with a sword or something else, the hitting or beating must be repaid by 5 liters of silver according to Russian law." But already in "Russian law" there is a class of crimes that do not cause factual but "semiotic" harm. So in the early (so-called short) publication of "Russian law" the punishments for abasement caused by attacking with a non-weapon or unbared weapon, i.e. sheathed sword, sideways sword, or the handle of the sword, is treated separately. "If someone hits with a quarterstaff or stick or back of the hand or goblet or drinking vessel or the blunt end of a sword, then 12 grivnas [...] if hit with the sword without pulling it out, or with the handle, then 12 grivnas for the insult." It is telling that 12 grivnas was also to be paid out when "a kholop strikes a free man" - the amends is paid not for the injury but for the abasement. |
rühm kuritegusid ··· Otse oleks ehk "group", aga "class" tundub paremini sobivat. Iseküsimus on kuhu peaks inglise keeles klausel "vene seaduse järgi" paigutuma - sobiks justkui kõikjale.
au haavama ··· Sõnastik annab ühese sõna ("abase").
lüüa/lööb ··· Jätsin nii, et esimesel esinemisel on "strike", sest see on natuke arhailisem ja sobiks (paljastamata, lapiti, jne) mõõgaga löömisele paremini, aga malaka või toikaga on löömine lihtne "hitting".
malakas ··· sõnastik annab "quarterstaff (relvana)". Oligi selline peksukepp.
| "Vene õiguse" pikemas väljaandes käsitletakse seda küsimust põhjalikumalt: tapmist ilma kompromiteerivate asjaoludeta - tüli avalikku jõuga lahendamist ("Kui tapmine toimus pulmas või peo ajal") - karistatakse kergelt, kuna [|] ilmselt ei loeta kuriteoks. Samas autust loetakse sedavõrd raskeks kuriteoks, et kannatanule ei keelata sellele vastata mõõgalöögiga ("kui kaotab kannatuse ja vastab mõõgalöögiga, siis seda ei panda talle süüks"), kuigi on ilmne, et mitte märgiline, vaid juba faktiline kahju oli tunduvalt väiksem karika, mõõga tõmbi otsa või paljastamata mõõgaga löömisel kui sellise "kaitse" puhul. (Lotman 2010d[1970]: 41-42) | · | In the longer publication of "Russian law" this question is addressed more thoroughly: killing without compromitting circumstances - solving a quarrel with force ("If the killing occurred during a wedding") - was punished more leniently because it evidently was not considered a crime. At the same time, dishonour is considered such a heinous crime that the victim is not forbidden to relpy with a sword strike ("if he loses his patience and responds with a sword strike it will not be considered a fault"), although it is obvious that not the semiotic but the factual damage was significantly lesser when hit with a goblet, blunt edge of the sword, or unsheathed sword than in the case of such a "defense". |
kompromiteerimine ··· "mainet kahjustama, halba varju heitma" (ÕS). Polnud sellest sõnast teadlik.
sellise "kaitse" puhul ··· Lause on pikk, ei ole väga selge, mis on see "kaitse", millele siin viidatakse.
| Tehtud tähelepanekud kinnitavad üldist seisukohta, et keskaegne ühiskond oli kõrge märgilisusega ühiskond, mille maailmakaemus tugines nähtuste reaalse ja märgilise olemuse eristamisele. Sellega on muuhulgas seotud iseloomulik nähtus, mille kohaselt üks või teine keskaegse kollektiivi tegevuse vorm pidi selleks, et saada sotsiaalselt tähenduslikuks faktiks, muutuma rituaaliks. Nii lahing, jaht kui diplomaatia - ehk laiemalt igasugune juhtimine ja kunst vajasid rituaali. (Lotman 2010d[1970]: 42) | · | The foregoing remarks affirm the general standpoint that medieval society was a highly semiotic one, whose sense of the world relied on the distinction between the actual and semiotic essence of phenomena. With this is connected a characteristic phenomenon, according to which one or another form of action in the medieval collective had to become a ritual in order to become a socially significant fact. Battle, hunting, and diplomacy - broadly any sort of command and art required a ritual. |
maailmakaemus ··· Filosoofiline mõiste. "Kaumus" on sõnastiku järgi "intuition", aga "intition of world" oleks imelik, seega Kanti representatsioonide nimekirjas tuleks natuke kõrgemale pulgale liikuda, aga samasse kategooriasse jääda: "sense" on täitsa sobiv - justkui "maailmataju".
saada/muutuma ··· Mul on mõlemad "become", aga muutumisele võib ka otse "change" või "transform" anda (had to change/transform into a ritual).
juhtimine ··· Esimese ropsuga oleks tahtnud anda "guidance" ("juhendus"), korraks kaalusin ka kunsti ja juhtimise ühildamist (a la "art of guidance"), aga ilmselt ta mõtleb ka muid kunste (mis on jahikunst?).
| Märgi puhul peeti peamiseks asendusfunktsiooni. See tõi kohe esile märgi kahetise loomuse: asendatavat tajuti sisuna, asendajat kui väljendust. Sellepärast ei saanud asendaja omada iseseisvat väärtust: ta sai väärtuse sõltuvalt oma sisu hierarhilisest paiknemisest üldises maailmamudelis. (Lotman 2010d[1970]: 42) | · | Signs were valued for its function of replacement. This brought forth the dual nature of the sign: what was replaced was perceived as content, the replacement as expression. Because of this, the replacement could not have had independent value: it gained its value depending on the placement of its contents in the hierarchy of the general model of the world. |
| Seoses sellega saab osa mõiste erilise - vägagi omapärase - sisu. Osa on homomorfne tervikuga: ta pole mitte fragment tervikust, vaid sümboliseerib tervikut (vt näiteks kuulsa tšehhi keskaegse kirjaniku Tomáš Štítný ze Štítného, 1333-1401, arutlust. Seletades, et iga armulaua osa sisaldab kogu Looja keha, pöördub Štítný võrdluse poole peegliga, mis peegeldab nägu siis, kui on terve ja ka igas oma killus.) See võrdlus on väga huvitav: killustatakse väljendusplaan, kuid mitte sisuplaan, mis jääb terviklikuks. Seetõttu on sisu vaatepunktist osa ja tervik samaväärsed. Sisu ja väljenduse ühtsuses aga osa ei sisene tervikusse, vaid esindab seda. Kuid kuna tervik on selles süsteemis märk, siis on osa tükike tervikust, aga selle märk - märgi märk. (Lotman 2010d[1970]: 42) | · | In connection with this, the concept of part gains a special - very idiosyncratic - content. The part is homomorphic with the whole: it is not a fragment of the whole, but symbolizes the whole (cf. e.g. famous Czech medieval writer Tomáš Štítný ze Štítného's (1333-1401) discussion. In explaining how every part of the Eucharist contains the whole of the Lord's body, Štítný turned to a comparison with the mirror, which reflects one's face as a whole as well as in every one of its fragments). This comparison is intriguing: the plane of expression is fragmented, but the plane of expression not, remaining intact. In this sense, from the standpoint of content, the part and the whole are equal. In the unity of content and expression on the other hand the part does not enter the whole but represents it. But as the whole is in this system a sign, the part is a piece of the whole, but it's sign - the sign of a sign. |
| Sellest tulenes eriline suhtumine tarkuse omandamise protsessi. Uusaegne teadvus tajub tõe suunas liikumist kui teadmiste koguselist suurenemist, loetud raamatute summat, kuivõrd tee terviku - tõelise teadmiseni - viib läbi osade ühendamise. Sellest vaatepunktist on tarkusele lähemal see, kes on rohkem raamatuid läbi lugenud. 18. sajandi vene ratsionalist Fonvizin kujutas komöödias "Äbarik" irooniliselt õpinguid, mis seisnesid pidevas mineviku kordamises - "ei oska teine peale enne-õpitu uut reakest ära lugeda". Samas ei tähendanud "lugemine" keskaegses tähenduses loetud tekstide koguselist, kvantitatiivset kuhjamist, vaid süvenemist ühte, selle paljukordset läbielamist. Just sel moel teostub liikumine osalt (tekstilt) tervikuni (tõeni). (Lotman 2010d[1970]: 43) | · | From this followed a special attitude towards the process of gaining knowledge. Modern age consciousness perceives the movement towards truth as the increase in the amount of knowledge, the sum of books read, inasmuch as the road to the whole - true knowledge - leads through connecting the parts. From this standpoint those who have read more books are closer to knowledge. The 18th century Russian rationalist Denis Fonvizin ironically depicted studies in his satire The Minor as the constant repetition of the past - "one cannot read any new lines after learning one before". At the same time "reading" did not mean in its medieval signification the heaping of quantitative amounts of texts but delving into one and experiencing it numerous times. In exactly this way is accomplished the movement from part (text) to whole (truth). |
komöödia ··· Wikipedia ütleb "satire". Eeldatavasti on The Minor see "Äbarik".
| Nii algab üks vene varase keskaja huvitavamaid mälestusmärke "1076. aasta izbornik": "Ühe munga sõna raamatute lugemisest." Siin loeme: "Kui loed raamatut, ära püüa kiiresti järgmise peatükini jõuda, vaid katsu mõista, mida räägivad raamatud ja sõnad ja pöördu kolm korda tagasi iga peatüki juurde. Kuna öeldud on: "Oma südames peitsin su sõnad, et mitte patustada su ees." Pole öeldud: "vaid suuga ütlesin", vaid "südames peitsin". (Lotman 2010d[1970]: 43) | · | Thus begins one of early medieval age Russian monuments "the izbornik of the year 1076": "One monk's word about reading books." Here we read: "If you read a book, do not try to get to the next chapter as fast as you can but try to understand, what the books and words are saying and return to every chapter three times. Because it is said "I hid your words in my heart in order not to sin before you." It is not said: "only with my mouth did I say" but "in my heart I hid". |
mälestusmärk ··· Siia sai "monument", sest ilmselt selle mälestusmärgilisuse all mõeldakse midagi monumentaalsuse laadset.
| Selline arusaam osa ja terviku vahekorrast mõjutas eriti isiksuse mõistet. "Isiksuseks", see tähendab õiguse subjektiks, teiste sotsiaalsete süsteemide - religioossete, moraalsete, riiklike - relevantseks üksuseks olid erinevat sorti korporatiivsed organismid. Juriidiline õigus või õiguse puudumine sõltusid inimese kuulumisest mingisse gruppi ("Vene õiguses" ei arvestata trahvi solvamise eest mitte inimesele väljaspool sotsiaalset konteksti, vaid vürsti sõjamehele, kaupmehele, smerdile (vabale talupojale); lootused hauatagusele õndsusele seoti kuuluvusega gruppi "kristlased", "vagad" jne. Mida mõjukam on grupp, millesse inimene kuulus, seda kõrgem oli tema isiklik väärtus. Inimene iseenesest ei omanud ei isiklikku väärtust ega isiklikke õigusi. Siiski ei tasu kiirustada järeldustega inimese allasurutusest ja tähendusetusest. Selline tunne tekib tänapäeva lugejal seetõttu, et ta ühendab keskaegse arusaama kaasatusest tunduvalt hilisema kujutlusega aust kui millestki kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt teisejärgulisest suhtes tervikuga. Sel juhul, omamata isiklikku väärtust ja olles lõputult väiksem tervikust, millest johtusid tema õigused ja väärtus, kaotanuks inimene tõepoolest igasuguse tähtsuse. Tegelikult oli keskaegne süsteem teistsugune: olles ebaoluline osake tohutust tervikust (näiteks osa vene aadlist, mida võib siinkohal vaadelda kui teatud sotsiaalse hierarhia väljendusplaani), esindas ta kogu seda tervikut (vrd kujutlust sellest, et keelatud tegu - eraviisiline väljendusplaanis - määrib kogu gruppi: rüütelkonda, hiljem aadelkonda, polku, mitte vaid teatud süüdi olevat osakest sellest grupist). (Lotman 2010d[1970]: 43-44) | · | Thus understanding of the relationship between part and whole particularly influenced the concept of personality. "Person", that is, the subject of laws and other social systems - religious, moral, national - had as its relevant units different sorts of corporative organisms. Legal jurisdiction or the lack thereof was dependent upon a person's belonging to some group. In "Russian law" the fine for an insult is not reckoned to a person outside of a social context, but to the duke's warrior, merchant, smerd (free peasant); hopes of bliss in the life ever after were connected with belonging to the group "Christians", "pious", etc. The more influence had the group to which a person belonged, the higher his or her personal value. A person as such did not possess personal value or personal rights. Still one shouldn't jump to conclusions about the oppression and meaninglessness of people. The modern reader will think of these because he or she connects the medieval understanding of participation with a vastly later image of honor as something qualitatively and quantitatively secondary in relation to the whole. In that case, without possessing personal value and being infinitely smaller than the whole, from which ensued his or her rights and value, a person would indeed have lost any significance. In truth the medieval system was different: being an insignificant part of an immense whole (for example, part of Russian dukeship, which can be viewed here as the plane of expression of a certain social hierarchy), he or she represented all of this whole (compare to the imagination that a forbidden act - in a personal plane of expression - stains the whole group: knighthood, later dukeship, regiment, not only the guilty particle of this group). |
("Vene õiguses" ··· Sulud ei sulgugi? Jätsin siit sulgude alguse ära, jäi lauset lõpetav punkt.
(trahvi) arvestamine ··· Kindlasti on selle jaoks kindel sõna, aga ma ei tea praegu mis see võiks olla. Panin "reckon", sest see on justkui arvutama-arvestama.
selline tunne ··· Kuna ma ei pea "järeldust" tundeks, siis panin siia sellise "mõtte".
kogu tervik ··· Oleks nagu "whole whole". Võib-olla viimasest saaks teha "wholeness", aga eestikeelses versioonis on siiski "tervik" mitte "terviklikkus".
rüütelkond ··· Inglise keeles ei ole Reichsritterschaft'i vasteks nähtavasti paremat sõna kui "knighthood".
polk ··· "Vene ja Nõukogude väeüksus, mujal rügement" (ÕS).
| Samas seda kahju inimesele, mis ei riivanud tema poolt esindatavat tinglikku kogukondlikku isiksust või tõi talle hoopis kasu (ülev surm), elati üle märkimisväärselt kergemalt kui teistes sotsiokultuurilistes süsteemides. (Lotman 2010d[1970]: 44) | · | At the same the type of damage to the person, which did not impinge upon the conditional communal personality he or she represented or even contributed to it (noble death), was weathered noticeably better than in other sociocultural systems. |
üle elama ··· "Kogemine" (experienced) ei sobi hästi; sai umbes nagu "tormi üle elama" (weather the storm).
| See selge erinevus bioloogilise ja ühiskondliku isiksuse vahel oli keskaja kultuuritüübi kõrge semiotiseerituse astme üheks tulemuseks. (Lotman 2010d[1970]: 44) | · | This clear distinction between the biological and social personhood was one of the results of the high level of semiotization in the medieval type of culture. |
isiksus ··· "Personality" siin kohtlane, aga "isiksuslikkus" ("personhood") ehk annab asja paremini edasi.
| Sellesama varafeodaalse korra eripäraga on seotud selline iseloomulik nähtus, nagu "kohasus" [местничество]: vaidlused 'kohast' sõjakäigul, nõukogus või peol, mis näivad uusaegsetele ratsionaalsetele ajaloolastele mõttetuse või võhiklikkuse sünnitisena, omasid keskaegse kultuuri seisukohalt sügavat mõtet: tegu oli vaidlusega koha pärast hierarhias, koha pärast ühiskonna süsteemis. Aga kuivõrd inimese isikliku reaalsuse määras tema asukoht selles struktuuris, mille märgiks ta oli, siis oli tegu vaidlusega isikliku reaalsuse nimel. Kaotada koht tähendas lakata eksisteerimast. (Lotman 2010d[1970]: 44) | · | Connected with this very characteristic of early feodal order is a distinctive phenomenon called "placement" [местничество]: arguments about "place" in a campaign of war, council or party, which seem absurd or meaningless to the early modern rationalistic historians, possessed a deep thought from the standpoint of medieval culture: it was an argument about place in a hierarchy, place in the social system. But insofar as someone's personal reality was determined by his or her placement in this structure, of which he or she was a sign, it was an argument for the sake of personal reality. To lose one's placement was to stop existing. |
inimese isiklik reaalsus ··· Selleks, et mitte anda "person's personal", panin siia "kellegi" ("someone's").
| Sel moel oli "kohasus" eeskätt üksiku enesekehtestamine teiste feodaalide surve all, soov säilitada ennast süsteemi [|] elemendina. Sest vaid suhtes süsteemiga ja mitte sellest väljaspool sai feodaal õiguse nendele sotsiaalsetele privileegidele, mida ta kasutas. (Lotman 2010d[1970]: 44-45) | · | In this way "place" was first and foremost an individual's self-assertion under pressure from other feodals, a wish to preserve oneself as an element in the system. Because only in relationship with the system and nowise outside of it could a feodal person gain the rights to those social privileges he or she employed. |
üksiku ··· Üksiku kelle/mille? Eeldan, et siin peaks olema "üksikisik" (individual).
mitte sellest väljaspool ··· Otse oleks "not outside of it", aga lause sujuvuse ja rõhu nimel sai siia "eikuidagi" ("nowise").
feodaal ··· Andsin siin "feodal person", a la feodaalajastu inimene, aga võib-olla peaks siin konkreetsemalt olema "feodaalori" ("serf")?
| Ühtlasi piiras kohasus ka feodaalide peamehe mõjuvõimu, toonitades, et tema võim on paika pandud vaid märgilise kohaga süsteemis. Polnud juhus, et võitlust isevalitsuse eest saatsid konfliktid võimu ja ühiskonna hierarhilise struktuursuse vahel. (Lotman 2010d[1970]: 45) | · | At the same time placement limited the power of the feodal kingpin by accentuating that his power is determined only by a semiotic place in the system. It is not accidental that struggles for self-governance were accompanied by conflicts between power and the structural hierarchy of society. |
ühiskonna hierarhiline struktuursus ··· Inglise keeles oleks "structurality" kentsakas, aga "hierarhiline struktuur" mulle täitsa meeldib, sest tema puhul räägin sagedasti hierarchical structuralism'ist.
0 comments:
Post a Comment