| Märgi ja märgisüsteemide probleem ja vene kultuuri tüpoloogia XI-XIX sajandil | · | The problem of sign and sign systems and the typology of Russian culture in the 11.-19. centuries |
| Keskaja inimese erilise tähelepanu all oli sisu- ja väljendusplaani vastastikune suhe märgis. Just seetõttu, et kõike olemasolevasse suhtuti kui tähenduslikku (ja vastupidi - vaid tähenduslikku peeti olemasolevaks), omandas see küsimus erilise kaalukuse. (Lotman 2010d[1970]: 45) | · | Medieval person's special attention was concentrated on the mutual relationship of the planes of content and expression within the sign. Exactly because everything existing was treated as meaningful (and conversely - only that what was meaningful was considered as existing) did this question gain special cogency. |
tähelepanu all ··· Otse "under attention" oleks nagu "järelvalve all". Seetõttu lisasisn siia tahelepanu "keskendumise" ("concentrated").
| Keskaja kultuurikoodi sisu ja väljenduse kohta võib üldistavalt tõdeda: (Lotman 2010d[1970]: 45) | · | We can generally recognize the following in the medieval code of culture's content and expression: |
| 1. Väljendus on alati materiaalne, sisu aga ideaalne. Siiski, kuivõrd märkide kogum ehitub mitte süntagmaatiliselt, vaid hierarhilisel põhimõttel, siis see, mis ühel tasandil võib olla sisuks, võib teisel, kõrgemal tasandil, toimida väljendusena, millel on oma sisu. Seetõttu toimib peamine opositsioon "ideaalne-materiaalne" kultuuri reaalses paradigmaatikas alati sel moel: "materiaalsem kui...", "ideaalsem kui...". Nende või teiste märkide väärtus saab sõltuvaks nendes "materiaalse" osatähtsuse, s.t väljenduse vähenemisest. Kõige kõrgemalt hinnatuks saab null-väljendusega märk - väljaütlemata sõna. (Lotman 2010d[1970]: 45) | · | 1. Expression is always material, but content ideal. Nevertheless, insofar as the complex of signs is built not on the syntagmatic but hierarchical principle, then what can be content on one level can act as expression with its own content on another, higher level. Because of this, in the actual paradigmatics of of culture, the primary opposition of "ideal-material" always acts as "more material than...", "more ideal than...". The value of these and other signs becomes dependent upon the decrease of the relative importance of their "material", that is, expression. The zero-expression sign - the unsaid word - becomes the most highly prized. |
| Vene varase keskaja eetilises süsteemis on kaalukamaiks opositsioon "au-kuulsus". Kusjuures "au" - see on lugupidamine, mis on seotud teatud kindla materiaalse väljendusega - kingitustega, osalusega saagist, vürstlike annetustega. "Kuulsus" on null-väljendusega au. Kuulsuse pälvivad surnud, see väljendub mälestuses, lauludes, tuntuses kaugete [|] rahvaste seas. "Kuulsus" seisab hierarhias võrreldamatult kõrgemal kui "au" ja tavaline feodaal ei võinud sellele pretendeeridagi. (Lotman 2010d[1970]: 45-46) | · | In the early medieval Russian ethical system the most weighty opposition was "honor-fame". By the way, "honor" - that is respect tied with a certain material expression - a gift, part of the bounty, princely donations. "Fame" is honor with zero-expression. The dead gain fame, expressed in memorials, songs, renown amongst distant peoples. "Fame" stands incomparably higher than "honor" in the hierarchy and an ordinary serf had no claim to it. |
lugupidamine ··· Variantideks on "appreciation; deference; esteem; estimation; respect".
null-väljendusega ··· See "zero-expression" võiks samahästi olla "unexpressed". Kui väga on seda nullmärgi nulli siia vaja?
| 2. Sisu ja väljenduse vahel eksisteerib sarnasuse suhe: märk luuakse ikoonilise printsiibi alusel. Väljendus on justkui sisu jäljend. Pole juhuslik, et nii mateeria, kui märgi väljendusplaan, mille sisuks on vaim, kui ka ikoonilise kujutise tarbeks kasutatakse peegli kujundit. Inimene kui Jumala jäljend on samuti ikooniline. (Lotman 2010d[1970]: 46) | · | 2. There is a relationship of resemblance between content and expression: the sign is created on the basis of the principle of iconicity. It is not accidental that the figure of the mirror is used to illustrate both the material and the sign's plane of expression, whose content is mind. [???] Man as the image of God is also iconic. |
mateeria, kui märgi väljendusplaani, mille sisuks on vaim ··· Mateeria sisuks on vaim? Hästi ei saa aru, mida see lause üritab öelda. Jätsin teksti märgi "[???]", sest ka eestikeelsest versioonist ei loe midagi selget välja.
| Sisu ja väljenduse vahelised suhted pole ei arbitraarsed ega konventsionalsed: nad on igavikulised ja kehtestatud Jumala poolt. Seetõttu ei ole kirjanik teksti luues ega kunstnik pilti joonistades nende loojad. Nad on kõigest vahendajad, läbi kelle tehakse nähtavaks sisus sisalduv väljendus. Sellest järeldub, et kunstiteose väärtuse hindamisel ei saa kriteeriumiks olla originaalsus. (Lotman 2010d[1970]: 46) | · | The relationships between content and expression are neither arbitrary nor conventional: they are eternal and imposed by God. That is why the author when writing a text nor the artist when painting a picture are not their creators. They are merely the mediators, through whom the expression contained in content is made manifest. From this follows that when evaluating the merit of a work of art, originality cannot be a criterion. |
| Seetõttu pole põhimõtteliselt võimalik uute ja samas tõeste tekstide loomine. Uus tekst on alati avastatud vana. Kunstnik ei loo uut, vaid avastab eelnenu ja igavese. Tema funktsioon teksti loomisel meenutab ilmutaja rolli fotokujutise loomisel. Siiski pole see roll passiivne: kunstnik on inimene, kes oma moraalse aktiivsusega omab õigust astuda vahendaja, "ilmutaja" rolli, mille kaudu igavesed ja ettemääratud tähendused peavad maailmale ilmnema. (Lotman 2010d[1970]: 46) | · | Therefore it is practically impossible to create new and at the same time true texts. New text is always a rediscovered old one. The artist does not create the new but discovers the previous and eternal. The artists' function in the act of creation resembles the developer's role in creating a photographic image. However, this role is not passive: the artist is a person who, with his or her moral activity, has the right to step into the role of the mediator or "developer", through which eternal and predetermined meanings must be revealed to the world. |
| 3. Tähendusi märgis luuakse hierarhiliselt. Üht ja sama märki võib erinevatel tasanditel erinevalt tõlgendada. Sama väljendus saab süsteemi erinevatel tasanditel erineva sisu. Seetõttu pole liikumine tõe suunas mitte üleminek ühelt märgilt teisele, vaid märki süvenemine. (Lotman 2010d[1970]: 46) | · | 3. Meanings within a sign are created hierarchically. One and the same sign may be interpreted differently on different levels. The same expression gains a different content on different levels of the system. Therefore, the movement towards truth is not a transition from one sign to another, but deepening into the sign. |
| 4. Süntaktilisuse eitusele rajatud maailmapilt oli põhimõtteliselt akrooniline. Ei maailma igavene konstruktsioon, tema olemus ega tema lagunemisele aldis materiaalne väljendus ei allunud ajaloolise aja seaduspärasustel. Ajaga seotu oli mitte ajalooliselt eksisteeriv, vaid mitteeksisteeriv. (Lotman 2010d[1970]: 46) | · | 4. The worldview based on the negation of syntacticity was principally achronical. Neither the eternal construction of the world nor its essence nor its material expression, which was prone to disintegration, was subject to the pattern of historical time.That which was connected with time was not historicaly existing, but non-existing. |
Süntaktilisus ··· Võib-olla lihtsalt "syntactics"?
seaduspära ··· Siia sai lihtsalt "muster" ("pattern"), aga võib-olla saab seaduspärasusest kuidagi tuletada "seaduslikkuse" ("lawfulness")?
II. Süntaktiline tüüp
Kronoloogiliselt saab see kultuurikoodi tüüp valitsevaks tsentraliseerimise perioodil. See väljendub nii kirikliku teokraatia kui 16.-17. sajandi absolutistlikes kontseptsioonides, kuid saab kinnituse Peeter I ajastu "regulaarriigi" ideoloogide töödes. (Lotman 2010d[1970]: 47) | · | II. Syntactic type
Chronologically, this type of cultural code becomes dominant during the period of centralization. It is expressed both in church theocracy and the absolutistic conceptions of the 16.-17. centuries, but becomes official in the ideololgical works on the "regular state" of Peter I's age. |
saab kinnituse ··· Eeldan, et see tähendab siin, et see kultuurikood saab "ametlikuks" ("official").
| Nähtuste ja sündmuste sümboolsed tähendused heidetakse kõrvale: maailm ei toimi mitte kahe rea (olemuse ja väljenduse) suhetes, vaid kas kiriklikus või riiklikus plaanis. Siit tuleneb selles süsteemis tegutsejate praktilisus: jossifiaanlikud kirikuvalitsejad või Peetri-aegsed äritsejad - nad kõik olid praktikud, empiirikud. Nad seavad endale realistlikke, saavutatavaid eesmärke ega ohverda kunagi praktilisi huve nende seisukohast näilise, sümboolse tähenduse huvides. Üleminekut sellesse süsteemi tajutakse kui kainenemist keskaja udust, praktilise tegevuse rehabiliteerimist. (Lotman 2010d[1970]: 47) | · | The symbolic menaings of phenomena and events are thrown aside: the world does not operate within the relations of two series (essence and expression) but either on the plane of church or state. Here originates the practicality of actors within this system: Josephian church rulers or Peterian merchants - they were all practitioners, empiricists. They set themselves realistic, achievable goals and never sacrifice practical interests for the interest of what appears from their standpoint deceptive and symbolic meaning. The transition into this system is perceived as sobering from the medieval fog, as a rehabilitation of practical activity. |
rida ··· Andsin siia "seeria" ("series"), sest pole kindel kust see "rida" tuleb.
näiline ··· See "deceptive" on küll otse "petlik", aga "näilisus" ("appearance") ei sobitunud minu sõnastusse - peaks olema pikem "what seemed as a mere appearance".
| Sümbolid kutsuvad esile ärrituse: Peeter I lõhub teadlikult Moskva õukonna keskaegse rituaalistiku, samas kui Feofan Prokopovitš tõestas võitluses Stefan Javorskiga, kes püüdis kramplikult säilitada - terrori ja hukkamiste hinnaga - keskaegset ikoonide kui pühade märkide kummardamist, et ikooni jumalikustamine on ebajumalakummardamine. Palvetaja tuleb Jumala, mitte ikooni poole, mis on vaid "vahendaja". (Lotman 2010d[1970]: 47) | · | Symbols provoke an irritation: Peter I deliberately destroyes the medieval system of rituals in the Moscow court, while Theophan Prokopovich proved that the deification of icons is the worship of false idols in his struggle with Stefan Javorskiga, who convulsively tried to preserve - at the cost of terror and executions - the worship of medieval icons and holy signs. The praying person comes before God, not before the icon, which is merely a "mediator". |
| Nägemuse mõttesse süvenemist kui järkjärgulisest tõeni jõudmise viisist asendus püüdlusega tervemõistuslikkuse poole. Feofan Prokopovitš mõistis hukka, et pühade tekstide tõlgendamisel "pööratakse peamine tähelepanu mitte teksti mõttele, vaid sellele, kas on mingil moel võimalik sealt välja lugeda mingit üllatavat ja ootamatut järeldust, leida kõige lihtsamatest ja arusaadavamatest sõnadest ja väljendustest peidetud salajane mõte. [...] Sel moel ilmneb vahel 3-4 mõtet ühes tekstis." (Lotman 2010d[1970]: 47) | · | The image of deepening into a thought as a gradual way to reach truth was replaced by striving towards common sense. Theophan Prokopovich condemned that in the interpretation of sacred texts, "they focus primarily not on the point of the text but on whether it is possible to somehow read some surprising and unexpected conclusion out of there, to find a hidden secret idea from the simplest and most easily understood words and expressions. [..] In this way sometimes 3-4 [distinct] points appear within a single text." |
3-4 mõtet ühes tekstis ··· Ma ei tea, kas otsene "thought" oleks kohane. Kui sellest teha "iva" ("point"), siis on vaja sisestada "erinev" ("distinct"). Aga see "point" ei ole idealne.
| Praktilisus viis ühelt poolt "kasulike" teadmiste kõrgelt hindamiseni ja teisalt iroonilis-halvustava suhtumiseni puhtteoreetilisse mõtlemisse. Inimese-praktiku "tervemõistuslikust" käitumisest saab reaalsuse mõõdupuu. See, mida ta ei tunnistanud märkimisväärseks, jäi kultuuri sfäärist väljapoole. Sellega on seotud püüd "lihtsustada" kultuuri, eemaldades sellest "üleliigse", tegutseja-praktiku vaatepunktist kasutu. Tuntud on Peeter I kommentaar raamatu "Georgica curiosa" tema poolt parandatult tõlkele: "Kui sakslastel on kombeks paljude ebatarvilike juttudega oma raamatuid täita vaid selleks, et nad tunduksid tähtsamatena, siis meie peaks tõlkima vaid asja kohta ja lühidalt; kuid ka selline jutt peaks olema mitte tühipalja ilu jaoks, vaid õpetuseks ja harimiseks lugejale, mille tarbeks selle maaharimise õpetuse parandasin (üleliigse eemaldades) ja saadan näitena, et niimoodi raamatuid ümber pandaks, ilma üleliigsete juttudeta, mis ainult aega raiskavad ja igavust tekitavad". (Lotman 2010d[1970]: 48) | · | Practicality led on the one hand towards the high evaluation of "useful" knowledge and on the other hand to an ironic-derogatory attitude towards purely theoretical thought. The "common sense" behavior of the person-practitioner becomes the measure of reality. That which was not recognized as noteworthywas considered outside of the sphere of culture. Related to this is an attempt to "simplify" culture by removing from it the "reduntant", what is useless from the viewpoint of the actor-practitioner. Peter I's comment on his improved translation of the book "Georgica curiosa" is well known: "While Germans have a habit of filling their books with many unneccessary stories just to make them seem more important, we should translate only on the matter at hand and do so briefly; but even this kind of story should not be merely beautiful but for teaching and edifying the reader, for which purpose I improved this doctrine on agriculture (by removing the redundant) and present as an example of how to translate books without redundant stories that only waste time and produce boredom". |
vaid asja kohta ··· Otse "only on the thing" kohe kindlasti ei käi. Siia sai natuke pikem "only on the matter at hand".
| Siiski ei tähendanud see püüdlus kultuuri väärtuste desemiotiseerimise poole tegelikult keeldumist igasugusest märgilisusest (vastasel korral oleks meil tegu kultuuri lõhkumise, mitte uue kultuuritüübiga). Ometi muutus tähenduse põhimõte ise otsustavaks. Semantiline struktuur asendus süntaktilisega. Ühe või teise nähtuse või inimese tähenduse määras mitte enam suhe teise rea tähendusega, vaid lülitumine teatud kindlasse ritta. Kultuurilise tähtsuse tunnuseks kujuneb kuulumine mingi terviku juurde: eksisteerida tähendab olla osa. Tervik pole väärtuslik seetõttu, et sümboliseerib midagi sügavamat, vaid iseeneses - seetõttu, et ta on kirik, riik, isamaa, seisus. Mina aga oman tähendust selle osana. Siin saab mõiste "osa" teise tähenduse kui semantilises koodis: osa ei ole tervikuga võrdväärne - ta tunnistab rõõmuga oma tähendusetust terviku ees. Tervik ei ole osa tähistatav, vaid süntaktiliselt korrastatud osakeste summa. (Lotman 2010d[1970]: 48) | · | However, this attempt towards the desemiotization cultural values did not mean actually denying any sort of semioticity (otherwise we would be dealing with the destruction of culture, not with a new type of culture). Yet the principle of meaning itself became decisive. Semantic structure was replaced with syntactic. The meaning of one or another phenomenon or person was no longer determined by relationship with the meanings of another series but switching into a certain series. The hallmark of cultural significance becomes belonging to a certain whole: existing means being a part. The whole is not valuable because it symbolizes something deeper but in itself - because it it is a church, state, fatherland, class. I possess meaning as a part of it. Here the term "part" gains a meaning different from the semantic code: the part is not equal to the whole - but gladly recognizes its meaninglessness before the whole. The whole is not signified by the part but the syntactically organized sum of particles. |
Tervik ei ole osa tähistatav ··· Pidin peatuma ja mõtlema, mida siin öeldakse. Eeldan, et oma tõlkega sain enam-vähem pihta.
| Ei tasu unustada, et pärast seda, kui keskaegne osalisus (partiaalsus) tardus ja kangestus, võis sarnast nivelleerimist tajuda kui inimese vabastamist paljude põimitud ja keerukatest sisenemistest kategooriate hierarhilisse süsteemi ja tema allutamist ühele, kõigi jaoks võrdsele struktuurile, s.t kui ühiskonnakorralduse demokratiseerimist. (Lotman 2010d[1970]: 49) | · | It shouldn't be forgotten that after this, when the medieval partiality froze and stiffened, a similar levelling could be perceived as freeing people and entering into an complex and interlaced hierarchical system of internal categories and his or her subjugation under one structure that was equal for everyone, that is, as the democratization of the social order. |
osalisus (partiaalsus) ··· Inglise keeles ongi "partiality", st sulgudes täiendus kaob ära.
tardus ja kangestus ··· Alternatiivselt "solidified and strengthened".
vabastamine/allutamine ··· Pikk ja keeruline sõnastus - pole lõpuni kindel, kas tõlkes sain asjale täielikult pihta.
| Arutlused "sugupuu" ja "riiklikkuse" vastandamisest Peetri ajastul viisid paratamatult üksiku ja üldise antagonismini. K. Zotov, kes läkitati välismaale õppima, kirjutas Peeter I'le otsesõnu, et "kõikjal kõrgemad seisused põlastavad tööd" ja soovitas valida avaliku teenistuse tarbeks inimesi "keskmisest kihist". (Lotman 2010d[1970]: 49) | · | Discussions of the contradistinction of "genealogy" and "statehood" in the Peterian age inevitably led to the antagonism of the general and particular. K. Zotov, who was sent abroad to study, wrote to Peter I explicitly, that "the higher classes everywhere despise labour" and recommended "middle class" people to be nominated for public office. |
üksik ja üldine ··· Üksik oleks otse "single" või konteksti arvestades isegi "individual", aga "general" ja "particular" käivad niivõrd sageli käsikäes (nad on üksteisele vastanduvad üldised transendentaalid), et ehk sobib ka siia.
keskmine kiht ··· Andsin siia "keskklassi" (middle class), sest mõeldi ilmselt nii.
valida avaliku teenistuse tarbeks ··· Otse oleks "for selection for public services", aga nomineerimine ja "office" ehk sobivad paremini.
| Sealjuures, kuivõrd üldine valitseb üksiku üle, siis teenistus - väärtus, mis ei tulene mitte selle olemusest, vaid paiknemisest süsteemis - on lähtepunktiks mitte ainult igale kodanikule, vaid ka monarhile. Ka tema teenib ja ka tema saab oma autoriteedi riigilt. (Lotman 2010d[1970]: 49) | · | At the same time, as the general dominates over the particular, then public service - which does not derive its value from itself but its position within the system - is the starting point not only for every citizen but also for the monarch. He, too, serves and he, too, receives his authority from the state. |
| Töötades "1716. aasta hartas" ümber varase sõjaväemäärustiku (niinimetatud "Veide Harta" 1698. aastast), asendas Peeter I oma käega sõnad: "Kõiges, mis rügemendis tema tsaariliku kõrguse huvidega seotud, igati hoolitseda" sõnadega "Ja kõiges, mis rügemendis riiklike huvidega seotud...". (Lotman 2010d[1970]: 49) | · | While reworking the early military ordinance (the so-called "Veide Charter" of 1698) into the "Charter of 1716", Peter I replaced with his own hands the words: "In all matters pertaing to his czarish eminence in the regement, to be taken care of every way" with the words "And in all which in the regiment has to do with national interest...". |
| Nii kujunesid tsaar-demokraadi ja rahvusliku monarhia ideaal, millest kirjutasid nii Simeon Polotski, Feofan Prokopovitš kui Lomonossov. Just sellest kõneles 1744. aastal Voroneži garnisoni Jeletski rügemendi endine seersant Petrov, jutustades loo sellest, kuidas varas virutas Peeter I'le selle eest, et too, soovides varast proovile panna, pakkus talle võimalust röövida riigikassat (ja pani ette: "lähme suurbojaari juurde, parem temalt võtta kui valitsejalt"), aga seejärel päästis tsaari elu, paljastades bojaaride vandenõu. Selle eest peksti Petrovi "nuudiga ja saadeti äralõigatud ninasõõrmetega igaveseks Siberisse asumisele". (Lotman 2010d[1970]: 49) | · | Thus was formed the ideal of the czar-democrat and national monarchy, written about by Symeon of Polotsk, Theophan Prokopovich as well as Lomonosov. Exactly this was the subject of a story by the the former sergeant Petrov of the Yeletski regiment of the Voronezh garrison in 1744, how a theaf struck Peter I because he, wishing to test the thief, offered him the opportunity to rob the treasury (and suggested: "let's go the the great boyar, it is better to take from his than from the ruler"), but then saved the czar's life by exposing the conspiracy of the boyars. For this, Petrov was beaten "with a horsewhip and sent to permanent settlement in Siberia with severed nostrils". |
| Süsteemiga sidumata ühikul polnud tähendust ja seda tajuti vaenulikuna. Peeter I kirjutas poeg Alekseile: "Oma isamaa eest ei ole mul kahju ei inimestest ega oma elust, kuidas võin ma siis sind kõlvatut haletseda". (Lotman 2010d[1970]: 50) | · | A unit unconnected with the system had no meaning and it was perceived as hostile. Peter I wrote to his son Alexei: "In the name of the fatherland I have no pity for people nor my own life, how then can I pity for you". |
sind kõlvatut ··· Kohe mitte ei oska seda "kõlvatut" sisse panna. "Kõlvatu" on otse "amoral; salacious; vicious;". Enda eelistus oleks "depraved" ("hukkaläinud, paheline"), aga põhiprobleem jääb - inglise keele süntaks justkui ei luba hellitusi niimoodi sisestada.
| Selle kultuuritüübi korrastatuse oluliseks jooneks oli tema lülitatud ajalisse arengusse. Süsteem ehitub kui uute lülide lisamise käigus muutuv. Seda liikumist tajutakse täiustumisena. Lisaks opositsioonile "vana-uus", milles esimest mõtestatakse halvana, väheväärtuslikuna, teist aga väärikana, eksisteerib kujutlus selle uue igikestvast täiustamisest. (Lotman 2010d[1970]: 50) | · | The characteristic feature of the organization of this type of culture was its switching into temporal progression. The system is constructed and altered by adding new links. This movement is perceived as perfecting. In addition to the opposition "old-new", in which the first is understood as bad, less valuable, the second as dignified, there is an image of eternally perfecting this new. |
oluluseks jooneks ··· Otse "most important characteristic" asemel sai siia "characteristic feature", sest see on klassikalisem formuleering.
lülitumine ··· Vist mingi Nõukogude semiootika/küberneetika eripära. Ei oska midagi paremat ka välja pakkuda kui otsene "switching".
Süsteem ehitub kui uute lülide lisamise käigus muutuv ··· Mida sõnajärjekorda.
| Erinevates süsteemides võidakse seda progressi mõtestada erinevalt: kui isiksuse allutamist kirikule, kui seaduste süsteemi täiustamist või kui teaduse levitamist. Ühiseks jääb aga asjaolu, et minevikku mõtestatakse ühikute kaootilise seisundina (vrd: süntaktiliselt korrastamata sõnade valik), mis järk-järgult üha enam allutatakse nende tervikuks ühendamise reeglitele, kuni süsteem avaldub puhtal kujul. (Lotman 2010d[1970]: 50) | · | This progress can be understood differently in different systems: as the subjugation of the personality to the church, or as perfecting the system of laws, or as the dissemination of science. What remains the same is the circumstance, that the past is thought of as a chaotic state of units (for comparison, a selection of words not syntactically organized), which is gradually more and more subjugated to the rules of connecting them into a whole, until the system is availed in its purest form. |
| Sel moel jõudis struktuur, ehkki kuulutades desemiotiseerumist ja hierarhilise semantika süsteemi lõhkumist, vähemalt samavõrd jäiga, lihtsalt teist tüüpi semiotiseerumiseni: kultuuri ülesehitusprintsiibid, mis kuulutasid vabadust igasugusest süsteemsusest, viisid veelgi jäigema, bürokraatlikku tüüpi süsteemi loomiseni. (Lotman 2010d[1970]: 50) | · | In this way the structure arrived, despite pronouncing desemiotization and the destruction of the hierarchical system of semantics, at an equally rigid, if another type of semiotization: the principles of constructing culture, which proclaimed freedom from any systematicity, led to the creation of an even rigid, bureaucratic type of system. |
| Sellise kultuuri sisemine kood püüdleb muusikalis-arhitektuurse printsiibi poole, see on iseäranis märgatav baroki süsteemis. On huvitav, et püüd konstrueerida sõnalisi masse muusikalistele põhimõtetele tuginedes, organiseerides sõnu omapäraste sümfooniatena, avaldus barokk-kunstis kuni muusikaliste sümfooniate tekkeni. See, et muusikaline printsiip saigi teadvustatud kultuurifaktiks just sõnalises, mitte aga muusikalises kunstis, see tähendab seal, kus materjali semantiline kaksainus paljastas sellise ülesehituse ebatavalisuse, võib paradoksaalne paista vaid pealiskaudsele vaatlejale. (Lotman 2010d[1970]: 50) | · | The internal code of such a culture strives towards the musical-architectural principle, which is especially noticeable in the Baroque system. It is interesting that the attempt to construct verbal masses on the basis of musical principles, organizing words as peculiar symphonies, was manifest in Baroque art until the emergence of musical symphonies. The fact that the musical principle became an acknowledged fact of culture exactly in verbal, but not in musical art, that is, where the semantic duality of the material revealed the unusualness of such a construction, can appear paradoxical only for a superficial observer. |
sõnalised massid ··· Esimese asjana eeldasin, et need "massid" on "inimmassid" ("human masses"), aga kontekstist jääb mulje, et mõeldakse umbes midagi "märkide massi" sarnast. Arusaamatu - jätsin lihtsalt "massid".
| Sellele perioodile on iseloomulik püüdlus samastada tervikut organismiga (näiteks riiki Leviaataniga), kuivõrd just organismis saavad osad tähenduslikuks vaid üheskoos, tervikuga suhestudes. (Lotman 2010d[1970]: 51) | · | This period is characterized by striving to identify the whole with the organism (e.g. the state with the Leviathan), inasmuch as exactly in the organism the parts become significant only all together, in relation with the whole. |
0 comments:
Post a Comment