Keskkonnaeetika võtmetekste. Koostanud ja toimetanud AIre Vaher, Riste Keskpaik, Külli Keerus. Tartu, 2008. 93 lk
Selle esseekogumiku on avaldanud Tartu Ülikooli eetikakeskus ja Jakob von Uexkülli keskus. Esmakordselt lugesin seda lühiteost aasta aega tagasi ja siis polnud mul suuremat aimu ei Tartu Ülikoolist, Uexküllist ega ka sissejuhatuses tänatud professorist Kalevi Kullist. Nüüd tundus nii mõnigi asi palju tuttavam. Näiteks loomade väärkohtlemise religioosseid tagamaid selgitav essee "Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured" lõpeb sellega, et Assisi Franciscust tahetakse kuulutada ökoloogia pühakuks. Paljugi nende esseede puhul on kaheldava väärtusega (nt ökoloogiline kriis, vajadus pühakute järele), aga vähemasti üldpilt on mõtlemapanev. Peter Singeri essee on neist neljast minu jaoks mõjusaim, kuna toob kasutusse sellise sõna nagu spetsiesism (
speciesism?) ja kõneleb loomade väärtkohtlemisest võrdluses rassismi ja seksismiga. Tulemus on muidugi see, et kõik inimesed on vähemal või rohkemal määral spetsiesistid (mis ei lisa arguemendile suuremat kaalu, aga loob kindla perspektiivi).
Teose eesmärk on osutada tähelepanu sellele, kas on õige pidada inimest maailma valitsejaks - võimuks, mis represseerib häbenematult iseenda elukeskkonda ja kõiki selles sisalduvaid olendeid. Miks on inimlapse elu püha, aga vasika oma mitte?
Mul on hea meel, et A-raamatukogul see raamat on. Erinevalt Freudist või Hiina surmanuhtlusest rääkivatest raamatutest, soovitaksin ma seda raamatut teistel lugeda.
0 comments:
Post a Comment