Kultuurisemiootika

Juri Lotman - Kultuurisemiootika. Olion, 1990. 420 lk

Kohutav, lihtsalt kohutav. Written in semiologese. Kuigi tegin endale ülesande vähemasti esimese 30 lehekülje peale lahti laotatud teesid selgeks teha, jäid needki paiguti mõistmatuks. Pole kindel, kas asi on J. Lotmani kirjastiilis, konarlikus tõlkes või siis olen ma lihtsalt loll. Tõenäoliselt kõik kolm korraga. Esiteks on J. Lotmani keelekasutus täis vimma lihtsa ja arusaadava äripäevakirjanduse vastu - ta on justkui igas lauses üritanud midagi väga lihtsat öelda väga keeruliselt; sealjuures leiutades sõnu nagu metasemiootika, neoretoorika ja pseudomemuaarid. Jälle tundub mulle, et semiootikute jaoks on kõik asjad automaatselt lahedad, kui lisada eesliide "meta" (nt metatasandid, metavajadused, metavõileib ja metanool). Teiseks on tõlkes läinud kindlasti palju kaduma. Oletatavasti pole ma selle murega üksi, sest hariliku pliiatsiga tehtud märkmed on nii mõneski kohas jooninud midagi täiesti mõistetamatut alla ja maalinud kõrvale küsimärgi. Rohked venekeelsed tsitaadid ei tee ka muidugi asja väga meeldivaks. Kolmandaks mõistan, et kultuurisemiootikaga kohtun selles raamatus esmakordselt ja mingisugused paradigmaatilised ja süntagmaatilised teljed ei saagi hoobilt kohale jõuda. Õpin veel ja loen haritumana uuesti, küll siis mõistan rohkemat (see taktika on mõne abstruusse raamatu puhul teinud imesid).
Muidu oli tore lugemine. Väga palju informatsiooni on nendele lehekülgedele kokku pakitud. Enamus sellest käsitleb küll vene kirjandust (luulet, kroonikaid, teadust), aga ikkagi. Akadeemikule on see raamat väga eeskujulik s.t. ilma vastava hariduseta on seda raamatut võimalik samavõrd kergesti hoomata kui mandariini keelt. Jätan siia mõned katkendid, mis puudutavad minu uurimisvaldkonda:

"Märgisüsteemide ja nende abil toimuva suhtlemise tingimuste uurimisega tegeleb semiootika. Et see on teadus suhtlemisest, teadete edastamisest, inimestevahelisest (ning inimeste enda) mõistmisest ja mittemõistmisest, sotsiaal-kultuurilise kodeerimise vormidest, siis on semiootika loomuldasa sügavalt ühiskondlik."

"Inimeste (ja mitte ainult inimeste) sihipärast teadvustatud või alateadliku programmiga tegevust nimetatakse käitumiseks. Käituminegi võib olla vahetu (näit. töine käitumine) ja vahendatud, semantiline. Seda erinevust täheldame juba loomadel. Ühtedes olukordades - näiteks toidu hankimisel - käitutakse lähtudes praktilisest vajadusest ja siin loom toimib tegelikult. Teistes olukordades realiseerub käitumine märgilise (sümboolse) sisuga þestides: kihvade paljastamine või pea langetamine väljendavad ähvardust ja valmisolekut võitluseks, koera sabaliputus aga sõbralikkust ja meelitust. Teatud situatsioonides, nagu abieluline käitumine, laste kasvatamine, juhtiva koha haaramine karjas jne., kujuneb käitumise semantiline külg peamiseks, moodustades mängulise iseloomuga tegevuse keerukaid vorme."

"Eriliigiliste kunstiteoste ühtsust teatud suletud kultuuriruumis ei saa käsitleda lahus sellesse kooslusse lülituva inimese käitumisest. Eespool oli juba juttu, et Moskva aadlipereelamu tüüpiline struktuur eeldas jaotust alumiseks paraadkorruseks ja ülemiseks eluruumide korruseks, et isegi keskmise mõisniku vähenõudlikum eluase liigendus härraste- ja teenijatepooleks, talutares eristati ikooninurka. Eluruumi struktureerimisele vastavalt tekib käitumistüüpide liigitus, arvestades kõnnakut, þestikulatsiooni, hääletugevust jms.
XIX sajandi esimese poole vene aadli puhul kujundas ohvitseri riviteenistus ning ei kübetki leebem drill neiudel tantsuõpetaja käe all sootuks erilise hoiakutüübi. Tekkis võimalus eristada "kõrget" ("üllast") ja "madalat" ("labast") þestikulatsiooni-, kõnnaku-, kõne- ja käitumismaneeri ning vastavalt samastada end "kõrgete" või "madalate" tegelaskujudega kunstivallast, mis eeldas teatud kindlat tegude ning mõtteavalduste laadi, teatavat kõnelemisstiili. See oli palju üldisema kultuurifenomeni üks eriilminguid: nagu teada, determineerib sotsiaalne situatsioon - "karneval", "töötegemine", "riviteenistus", "paraad", "ball", "sõbralik vestlus" jne. - sobiva käitumise ja kõne, þesti ja miimika tüübi. Iga taoline situatsioon seondub aga teatava kultuuriruumiga ning järelikult antud kultuuri puhul stabiilsete kunstikooslustega. Seeläbi tekib vastavus kunstikoosluse ja kunsti "tarbija" käitumise vahel. Vähe sellest: inimese situatsioonkäitumine peegeldub omakorda kirjanduslike tegelaskujude käitumises ja kogeb nii alalist tagasisidet. Sel moel kujuneb objektiivne alus kunstide uurimiseks ühtse kultuuriterviku koosseisus."